XXi kaebus Maksu- ja Tolliameti 28.02.2020 otsuse nr 13-21/00471-2 tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti kohustamiseks vaadata tema 30.01.2020 taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja Jelena Aru
Asja läbivaatamine
Vastustaja - Maksu- ja Tolliamet, esindaja Margo Karu Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 10.08.2020.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA või vastustaja) tegi 30.03.2009 maksuotsuse nr 12-5/178 (maksuotsus), millega kohustas XXi (kaebaja) tasuma 2002. aasta eest täiendavalt tulumaksu 20 014 500 krooni (Tasmo Ärigrupi AS aktsiate võõrandamine ja maksustatavast tulust koolituskulude ebaõige mahaarvamine). Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse maksuotsuse tühistamiseks. Kohus rahuldas 30.12.2009. aasta kohtuotsusega haldusasjas nr 3-09-1863 kaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu 14.03.2011 otsusega tühistati halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti kaebus rahuldamata. Viidatud otsus jõustus 21.06.2011, mil Riigikohus jättis kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
3.31.07.2018 esitas kaebaja MTA-le taotluse 30.03.2009 maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks maksukorralduse seaduse (MKS) § 102 lg 1 p 2 ja põhiseaduse § 12 alusel põhjusel, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-09-1863 on vastuolus Riigikohtu halduskolleegiumi kohtupraktikaga, näiteks otsuses nr 3-3-1-79-11 väljendatud seisukohtadega.
4.MTA jättis 28.08.2018 otsusega nr 12.2-4/022029-2 kaebaja taotluse rahuldamata kuna leidis, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-09-1863 ja Riigikohtu otsus nr 3-3-1-79-11 ei ole omavahel vastuolus. Samuti leidis MTA, et isegi juhul, kui taotluses viidatud Riigikohtu otsuse aluseks 1(6)
oleva kaasuse asjaolud oleksid sarnased maksuotsuses tuvastatud asjaoludega, ei võimaldaks ka see taotlust rahuldada, sest teises menetluses jõustunud kohtulahendit ei saa käsitleda kui uut asjaolu või tõendit MKS § 102 lg 1 p 2 tähenduses.
5.Kaebaja esitas 12.09.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 28.08.2018 otsuse tühistamiseks ja MTA kohustamiseks tühistada maksuotsus osas, milles see puudutab 28 000 aktsiatest saadud tulu maksustamist või alternatiivselt maksuotsuse tühistamiseks osas, milles see puudutab 28 000 aktsiatest saadud tulu maksustamist. Tallinna Halduskohus jättis 31.01.2019 otsusega haldusasjas nr 3-18-1773 kaebuse rahuldamata. Otsus jõustus 02.10.2019, mil Riigikohus ei võtnud kaebaja poolt Tallinna Ringkonnakohtu otsusele esitatud kassatsioonkaebust menetlusse.
6.30.01.2020 esitas kaebaja MTA-le taotluse maksuvõla kustutamiseks selle sissenõudmise ebaõigluse alusel.
7.28.02.2020 otsusega nr 13-21/00471-2 jättis MTA kaebaja taotluse rahuldamata.
8.Kaebaja esitas 28.03.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis 15.04.2020 määrusega menetlusse nõudes MTA 28.02.2020 otsuse nr 13-21/00471-2 tühistamiseks ja MTA kohustamiseks vaadata tema 30.01.2020 taotlus uuesti läbi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
9.Kaebaja ei nõustu MTA otsuses väljendatud seisukohtadega ning leiab, et otsus on nõuetekohaselt motiveerimata, mis on menetlusrikkumine. Otsuses ei ole vastatud kaebaja poolt püstitatud küsimustele. 9.1 Kaebaja maksuotsusest nr 12-5/178 tulenev maksukohustus ja maksuvõlg on ebaõiglased, kuna teised sarnases olukorras olnud maksumaksjad ei pidanud makse üldse maksma. Aastatel 20042009 maksustas MTA mitmeid aktsiate müügitehinguid füüsiliste isikute tuluna TuMS § 15 lg 1 koostoimes MKS §-ga 84. Maksude määramine ja sissenõudmine peaks olema samasugune kõikide maksumaksjate puhul. Praegu see nii ei ole. Kaebaja on sisuliselt ainus, kelle maksukohustus püsima jäi. Vaatamata sellele, et maksuotsus on jõustunud, võis olla tegemist inimliku eksimusega. Maksuhaldur saab õiglase olukorra taastada. Kaebajal on õigus taotleda MKS § 114 lg 3 alusel kehtiva haldusakti tühistamist. Võrreldes teiste maksukohustuslastega on kaebaja ebavõrdses olukorras. 9.2 Kaebajat maksustati seetõttu, et maksuhalduri hinnangul müüs kaebaja OÜ Della Project kaudu oma aktsiad eesmärgiga hoiduda kõrvale tulumaksu maksmise kohustusest ning aktsiate eest saadud raha laekus lõpuks kaebajale kuuluvasse OÜ-sse Bariot Grupp. Riigikohus leidis otsuses nr 3-3-1-79-11, et: „Pelgalt raha paigutamine ettevõtlusse ei saa luua maksueelist, kui füüsilisel isikul puudub tegelik võimalus eelpool kirjeldatud tehingute tulemusena ettevõtlusse paigutatud raha makse vältides kasutada. Olukorras, kus pole välja selgitatud raha liikumine füüsilise isiku valdusesse ilma, et sellega oleks kaasnenud maksukohustuse täitmine, ei saa olla tegemist kõnealustele tehingutele moonutatud kuju andmisega ega kujundusvõimaluste kuritarvitamisega.“. Viidatud lahendis toodud seisukoht hakkas välja kujunema juba 2008. aastal (3-3-1-57-08, 3-3-1-23-09, 33-1-79-11. Kaebajale väljastati maksuotsus 30.03.2009. a. Kõikides maksuotsustes jõudis MTA TuMS § 15 lg 1 koostoimes MKS § 84 tõlgendamise osas samale järeldusele, Riigikohus omakorda selgitas, et MTA tõlgendus ei ole õige ja kõik need maksuotsused tühistati aktsiate müügist saadud tulu osas. Kõik peale kaebaja suhtes tehtud maksuotsuse. Ringkonnakohus leidis lahendis nr 3-09-1863, et: „Mööndes võimalust, et saadud tulu kasutati XX ainuomandis ja juhitava OÜ Bariot Grupp ettevõtluses, sai XX oma viimatinimetatud äriühingu ettevõtlusesse väärtpaberite müügist laekunud kasu paigutada välditud tulumaksu võrra suuremas summas kui olukorras, kus ta oleks need väärtpaberid AS-le Tecnomar & Adrem müünud isiklikult. Seega on XX maksueelise 2(6)
saanud. Sellise maksueelise tõttu ei välista MKS § 84 kohaldamist asjaolu, et kasu väärtpaberite müügist pole XX laekunud. Eeltoodud põhjustel ei eelda füüsilisele isikule TuMS alusel ja MKS § 84 kohaselt tulumaksu määramine tingimata tuvastamist, et füüsiline isik on tema poolt tulumaksukohustuse vältimise skeemis kasutatud juriidilisele isikule laekunud tulu isiklikult kasutanud.“. Lahendites nr 3-3-1-79-11 ja nr 3-09-1863 käsitletud juhtumid on sarnased ning võrreldavad ning kohtute otsused ei oleks tohtinud niivõrd erineda. Kaebaja leiab, et asjades 3-3-1-79-11 (ja ka teistes viidatud Riigikohtu lahendites) ja 3-09-1863 käsitletud olukorrad on piisavalt sarnased, et nendes tehtud lõppjäreldusi võrrelda. 9.3 Maksustamine ja maksuvõlgade sissenõudmine ei tohiks kanda karistuslikku iseloomu. Teistes sarnastes ja võrreldavates lahendites selgitas kohus korduvalt, et maksuhaldur ei saa tulumaksu määrata. MTA ei ole kordagi selgitanud, mismoodi erineb kaebaja poolt sooritatud tehing teistest, selles kaebuses viidatud tehingutest ning kuidas see erinevus maksustamist niivõrd mõjutas, st et teised maksukohustuslased ei pidanud tulumaksu tasuma, kuid kaebaja peab. Kaebaja ebavõrdne olukord ei ole tingitud sellest, et kassatsioonkaebust menetlusse ei võetud, vaid sellest, et sarnastes ja võrreldavates olukordades ei pidanud maksumaksjad tulumaksu üldse maksma. Ehk siis kokkuvõttes maksustati kaebajat teisiti kui teisi maksumaksjaid. 9.4 Üheks olulisemaks maksustamisel kehtivatest põhimõtetest on ühetaolise maksustamise põhimõte. Ühetaolise maksustamise põhimõte oleks tagatud, kui kõiki kaebajaga sarnases olukorras olevaid maksumaksjaid koheldaks sarnaselt, ehk kõiki füüsilisi isikuid kes müüsid oma vara juriidilise isiku kaudu, maksustatakse võrdselt. Praeguses asjas on maksuotsuse alusel tekkinud kaebajal suur maksuvõlgnevus. Samas on sarnastel juhtudel analoogsed maksuotsused kohtute poolt tühistatud (nr 3-3-1-79-11). Kaebaja peab maksma tulumaksu tulult, mida ta ei ole isiklikult kätte saanud. Maksuvõlg on sellises olukorras ebaõiglane. Maksuhaldur peab tegema kõik, et taastada ebaõiglus ning üle vaatama kehtima jäänud maksuotsused ja maksuvõlad vajadusel kustutama. 9.5 Otsus on sisuliselt motiveerimata ning maksuhaldur jättis oma ülesanded täitmata. Otsuses on keskendutud üksnes kaebaja seisukohtade tsiteerimisele. Otsuses toodu ei ole kaebaja arvates piisav, et lugeda haldusakt põhjendatuks ja motiveerituks. MTA seisukoht
10.Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. 10.1 Vastustaja palub asja lahendamisel arvestada vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ning Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2019 otsuse nr 3-18-1773 punktides 7, 10 ja 11 toodud põhjendustega. 10.2 Jõustunud kohtulahendi uuesti läbi vaatamine ja tühistamine uute asjaolude ilmnemise tõttu on HKMS § 239 järgi võimalik üksnes teistmise korras. Kaebaja on teistmisavalduse esitanud, kuid Riigikohus ei võtnud seda menetlusse. Sellest on võimalik järeldada, et kaebaja osas ei kohaldunud HKMS § 240 sätestatud teistmise alused. Järelikult ei vasta tegelikkusele kaebaja väited, et tema poolt kaebuses võrreldavad lahendid on sarnased kaebaja osas maksuotsusega tuvastatud asjaoludega. Seetõttu vastustaja leiab, et kohtute võimalikud erinevad käsitlused teistes kohtuasjades ei ole muu asjaolu, mida saab lugeda ebaõigluseks MKS § 114 lg 3 mõttes. 10.3 Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-79-11 punktis 23 märkinud, et õiguse kujundvõimaluste kuritarvitamisele viitab tehingu ebakohasus. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et Tallinna Ringkonnakohus on lahendi nr 3-09-1863 punktides 12-14 tuvastanud kaebajaga seonduvate tehingute ebakohasuse. Seetõttu ei saa kaebaja tugineda Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-79-11 tuvastatud teise isikuga seotud asjaoludele. 10.4 Vastustaja leiab, et maksukohustuslane peab maksuvõla kustutamise taotluses esitama konkreetsed asjaolud, mis seavad isiku konkreetses situatsioonis teiste maksukohustuslastega võrreldes 3(6)
ebavõrdsesse olukorda. Kaebaja taotlus on analoogne kaebaja taotlusega maksuvõla kustutamiseks. Lisaks on taotlejal kohustus tõendada, et maksuvõlgade sissenõudmine on kaebaja osas ebavõrdne võrreldes teiste isikutega ning et asjaolude tekkimine ei sõltunud tema tahtest ning kaebaja ei saanud neid mõjutada. Vastustaja leiab jätkuvalt, et kaebaja ei ole esitanud selliseid põhjendusi, millest saaks järeldada, et maksu sissenõudmine rikuks tema põhiõigusi, eelkõige võrdse kohtlemise põhimõtet. Maksuhalduril ei ole lubatud põhjendamatult maksuvõlgasid kustutada, sest see rikuks ühetaolise maksustamise ja võrdse kohtlemise põhimõtet. Maksuvõla kustutamise näol on tegemist maksukorralduses erandliku juhtumiga.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Vaadanud läbi poolte seisukohad leian, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud otsus on õiguspärane ja põhjendatud. Nõustun siinkohal vaidlustatud haldusakti seisukohtadega ja ei pea vajalikuks neid üle korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele selgitan järgmist.
12.Käesolevas kohtuasjas on vaidlus selles, kas kaebaja suhtes 30.03.2009 tehtud maksuotsusest tuleneva maksuvõla tasumise kohustus, on tema suhtes ebaõiglane põhjusel, et kohtute seisukohad on sarnastes maksuvaidlustes olnud erinevad. Kaebaja poolt esile toodud kohtupraktikast tulenevalt ei pidanud sarnastes ja võrreldavates olukordades olevad maksumaksjad tulumaksu tasuma, kuid kaebaja pidi. See tähendab, et kaebaja hinnangul maksustati teda teisiti, kui teisi maksumaksjaid.
13.MKS § 114 lg 3 kohaselt võib riiklike maksude maksuhaldur maksukohustuslase põhjendatud kirjalikul taotlusel või põhjendatud erandjuhul omal algatusel kustutada tema maksuvõla, kui selle sissenõudmine on lootusetu või oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude, sealhulgas vääramatu jõu tõttu. Lisaks MKS § 114 lõikele 3 on maksuvõla kustutamist puudutav regulatsioon toodud ka rahandusministri 02.05.2002 määrusega nr 61 kehtestatud „Maksuvõla mahakandmise ja kustutamise korras“, mille § 51 lõikest 2 tulenevalt tuleb maksuvõla kustutamise taotluses esitada: (i) asjaolud, mis seavad isiku konkreetses situatsioonis teiste maksukohustuslastega võrreldes ebavõrdsesse olukorda; (ii) tõendid, et nende asjaolude tekkimine ei sõltunud taotleja tahtest; (iii) tõendid, et asjaolud ei olnud välditavad; ja (iv) tõendid selle kohta, et taotlejal ei ole võimalik neid kõrvaldada.
14.Maksuvõla kustutamise otsuse näol on tegemist maksuhalduri kaalutlusotsusega, kus seadusandja on andnud maksuhaldurile õiguse, kuid samas ka kohustanud teostama kaalutlusõigust vastavalt kõigile kaalutlusreeglitele. Kaalutlusõigus on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg-d 1 ja 2). Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3). Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3).
15.Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2).
16.Leian, et käesoleval juhul ei ole maksuhaldur otsuse tegemisel kaalutlusreegleid rikkunud ning otsus vastab ka haldusaktile kehtestatud nõuetele. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on MTA otsuse tegemisel selgitanud nii maksuvõla kustutamise alust, kui ka maksuvõla sissenõudmise ebaõigluse 4(6)
hindamise seisukohast olulisi komponente ning on selgitanud, miks käesoleval juhul ei ole maksuvõla kustutamise tingimused täidetud. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu maksuhalduri käsitlusega ning on maksuvõla kustutamise aluste osas maksuhaldurist erineval seisukohal, ei tähenda, et maksuhaldur oleks rikkunud otsuse motiveerimise nõuet.
17.Maksuhaldurile antud õigus maksuvõlg kustutada kujutab endast kõrvalekallet ühetaolise maksustamise põhimõttest, mille eesmärk saab olla vaid teatud erandlikel ja ettenägematutel põhjustel kujunenud ebaõigluse likvideerimine. Ühetaolise maksustamise põhimõtte riivet õigustab sellisel juhul vajadus tagada, et maksukohustuslasi koheldaks ka sisuliselt võrdselt (TlnRnKo nr 3-14-52401 p 14). Maksuvõla kustutamine selle ebaõigluse tõttu on põhjendatud, kui maksuvõla tasumine on osutunud võimatuks võlgnikust mitteolenevate asjaolude tõttu. Üldjuhul on silmas peetud selliseid asjaolusid, mis ilmnesid pärast maksukohustuse tekkimist ja mida ei olnud varem võimalik ette näha (TlnRnKo nr 3-17-1144 p 14, RKHKo nr 3-3-1-56-07 p 14). MKS § 114 lg 3 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõigluse tuvastamisest, vaid maksuvõla sissenõudmine peab ebaõiglane olema maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude tõttu (TlnRnKo nr 3-18-1276).
18.Kohus ei nõustu kaebajaga, et MKS § 114 lg 3 tähenduses saab maksukohustuslaste ebavõrdne kohtlemine tuleneda väidetava vastuolu esinemisest kohtupraktikas sarnaste asjade lahendamisel. MKS § 114 lg 3 tähenduses mõistetakse maksuvõla sissenõudmise ebaõigluse all olukorda, kus ebaõiglase olukorra tekkimine ei sõltunud taotleja tahtest, asjaolud ei olnud välditavad ja taotlejal ei olnud võimalik neid kõrvaldada. Vastustaja märgib õigesti, et maksukohustus tekib vahetult seaduses sätestatud tingimuste saabumisel, kui seadusega ei ole sätestatud, et kohustuste tekkimiseks on vaja maksuhalduri haldusakti (MKS § 31 lg 2). Kaebaja maksukohustus ei tekkinud mitte maksuotsuse osas jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse alusel ega selle järgselt, vaid maksuotsuse alusel. Seega ei saa väita, et maksukohustuse tekkimine ei oleks sõltunud kaebaja tahtest ega olnud tema kontrolli all.
19.Kohtupraktika ühtlustamiseks ja võimalike kohtuvigade vältimiseks on loodud edasikaebesüsteem ja teistmise regulatsioon, kuid sellest hoolimata ei saa täielikult välistada juhtumeid, mil ka riigikohtu seisukohad on mitmeti tõlgendatavad või teinekord vastuolulisedki. Kohtupraktika on pidevas arengus. Võimalik eriarvamus kohtuotsustes seaduse kohaldamisel ei ole maksuotsuse subjekti ebavõrdne kohtlemine võrrelduna teiste maksukohustuslastega. Tallinna Ringkonnakohus märkis oma 19.06.2019 otsuses nr 3-18-1773, et erinevad kohtukoosseisud võivad vaieldavates olukordades anda asjaoludele ja neist tulenevatele õiguslikele järeldustele erinevaid hinnanguid, kuid see ei tähenda, et rikutud oleks ühetaolise maksustamise põhimõtet. Absoluutset võrdsust ei ole kohtusüsteemis inimfaktori tõttu võimalik tagada. Nagu öeldud, tuleb kohtupraktika ühtlustada ja kohtu vead parandada edasikaebesüsteemi ja teistmise regulatsiooni rakendades. Ringkonnakohus rõhutas, et kaebaja poolt tõstatatud vaidluse puhul jättis Riigikohus kaebaja teistmise avalduse 02.10.2018 määrusega menetlusse võtmata. Ka kehtiv õigusvastane haldusakt on täitmiseks kohustuslik. Nii nagu Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-18-1773 nii ei pea ka halduskohus käesolevas asjas andma hinnangut küsimusele, kas Tallinna Ringkonnakohtu 14.03.2011 otsus haldusasjas nr 3-09-1863 on vastuolus Riigikohtu 13.02.2012 otsuses nr 3-3-1-79-11 avaldatud seisukohtadega. Vastavaid asjaolusid ei pidanud analüüsima ka vastustaja vaidlustatud otsuses. Kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtuga ka selles, et vaidluse asjaolud (eelkõige tõendid tehingute ahelate ja asjaolu kohta, kuhu aktsiate müügist saadud raha lõpuks välja võis jõuda) ei ole identsed ning ei ole välistatud, et tõendite hindamise tulemusel võiksid kohtud (hoolimata Riigikohtu seisukohtadest haldusasjas nr 3-3-1-79-11) asuda ka täna samale lõppseisukohale kui haldusasjas nr 3-09-1863. Juhul, kui juriidiline isik peaks kaebajale tegema aktsiate müügi arvelt saadud rahast väljamakse, mille maksuhaldur maksustab tulumaksuga, saab kaebaja vältida topeltmaksustamist, esitades maksuhaldurile vastavasisulise taotluse (MKS § 103 lg 1 p 3).
20.Kaebaja ei ole käesolevas kohtuasjas esitanud ühtegi uut tõendit ega toonud välja uusi asjaolusid. Sisustamata ning paljasõnaline on ka kaebaja väide, mille kohaselt on kaebaja suhtes tehtud maksuotsus ainus otsus, mis sarnastel asjaoludel jäi kehtima. Kaebaja on välja toonud küll mõned 5(6)
üksikud väidetavalt sarnased kohtuasjad, kuid kaebajal ei saagi olla ülevaadet kõigist kohtumenetlustest, mis seonduvad aktsiate müügist saadud tulu maksustamisega. Seega ei ole kohtu jaoks usutav, et kaebajat on ka sisuliselt koheldud ebavõrdselt. Kaebaja käsitlus on põhimõtteliselt jäänud samaks nagu see oli menetluses haldusasjas nr 3-18-1773. Muutunud on üksnes maksuhaldurile esitatud taotluse alus. Nimetatust tulenevalt on Ringkonnakohtu seisukohad kohaldatavad ka käesolevas asjas. Vastustaja märgib õigesti, et kaebaja maksuvõla kustutamine praegusel juhul mitte ei likvideeriks ebaõiglust, vaid hoopis tekitaks seda kuivõrd eelistaks kaebajat maksukohustuslastele, kelle maksuotsused on samas olukorras kehtima jäänud.
21.Eeltoodust tulenevalt leian, et maksuhaldur on maksuvõla kustutamata jätmise otsuse tegemisel pidanud kinni kaalutlusotsuse tegemiseks ettenähtud reeglistikust ning otsuses toodud kaalutlused on olnud asjakohased. Maksuhaldur on õigesti kohaldanud MKS § 114 lg-t 3. Seetõttu puudub alus maksuhalduri otsuse tühistamiseks. Kuivõrd tühistamisnõue jääb rahuldamata, puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks. Menetluskulud
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kaebaja menetluskulud jäävad seega tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.