Xi kaebus Maksu- ja Tolliameti 16.08.2019 vastutusotsuse nr 137/00956-12 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X, volitatud esindaja Toivo Viilup Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Aiki Meister
Asja läbivaatamise vorm
Avalikul kohtuistungil 09.06.2020
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 07.08.2020. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (edaspidi maksuhaldur) viis Thuleland OÜ osas 06.10.2016 korralduse nr 12.2-3/038424-1 alusel läbi kontrollimenetluse, kus kontrollis Thuleland OÜ käibemaksu ja töötasudelt või muudelt väljamaksetelt arvestatud ja kinnipeetud tulumaksu, kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustusmaksete, arvestatud sotsiaalmaksu ning töötuskindlustusmaksete arvestamise, kinnipidamise ja tasumise õigsust perioodil veebruar 2015 kuni veebruar 2016. Maksuhalduri 28.08.2017 maksuotsusega nr 12.2-3/038424-8 (edaspidi maksuotsus) kohustati Thuleland OÜ-d1 (edaspidi ka äriühing) tasuma täiendavalt maksusumma 143 443,25 eurot (sh käibemaks 53 017,07 eurot, sotsiaalmaks 46 509,75 eurot, väljamaksetelt kinnipeetud tulumaks 27 281,50 eurot, väljamaksetelt kinnipeetud kogumispensionimaks
2413,05 eurot, väljamaksetelt arvestatud töötuskindlustusmaks 1127,46 eurot, väljamaksetelt kinnipeetud töötuskindlustusmaks 2117,68 eurot ja tulumaks ettevõtlusega mitteseotud kuludelt 10 976,74 eurot). Äriühing maksuotsust ei vaidlustanud, kuid jättis täiendavalt tasumisele määratud maksukohustuse täitmata.
2.Maksuhaldur tegi 16.08.2019 vastutusotsuse nr 13-7/00956-12 (edaspidi vastutusotsus), millega kohustas äriühingu juhatuse liiget Xi tasuma solidaarselt Thuleland OÜ maksuvõla summas 143 443,25 eurot (maksuotsusega määratud põhivõlg). Vastutusotsuse põhjendused on kokkuvõetult järgmised:
2.1.Alates maksuvõla tekkimisest ei ole Thuleland OÜ maksuotsusega määratud maksusummat tasunud. Maksuhaldur algatas maksuvõlgnevuse osas sundtäitmise ning edastas 12.10.2017 Swedbank AS-le korralduse Thuleland OÜ pangakontode arestimiseks maksusumma sissenõudmiseks. Maksuhaldur ei pidanud otstarbekaks edastada kohtutäiturile täitmisavaldust täitemenetluse alustamiseks, sest äriühing ei oma registervara, mille arvelt maksunõudeid rahuldada. Kuna puudus võimalus maksuvõla sissenõudmiseks äriühingu enda vara arvelt, on maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 96 lg-le 5 tuginedes olemas alus vastutusotsuse koostamiseks.
2.2.Maksuhaldur tuvastas, et Thuleland OÜ omas kontrollitaval perioodil maksustatavat käivet, mida äriühing ei deklareerinud. Samuti tuvastas maksuhaldur, et kontrollitaval perioodil tegi äriühing töötasu väljamakseid 66 töötajale, kelle nimed on fikseeritud töögraafikutes, töötamise registris ja muudes erinevates dokumentides ning mida on kinnitanud ka endised töötajad ise. Thuleland OÜ tegi kontrollitaval perioodil väljamakseid, mis ei ole seotud äriühingu ettevõtlusega või mille kohta puuduvad algdokumendid. Teostatud on sularaha väljamakseid nii kassaaruannete kui ostu-müügilepingute ja koostöölepete alusel, mille kohta puuduvad nii algdokumendid kui lepingud. Samuti on äriühingu vahenditest kaetud erakulusid. X rikkus MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustust tagada esindatava deklareerimiskohustus, mis tuleneb MKS § 85 lg-st 4, koostoimes käibemaksuseaduse (edaspidi KMS) § 3 lg 4 punktiga 1, § 19 lg-ga 1, § 29 lgga 1, § 30 lg-ga 1, § 37 lg 7 punktidega 3 ja 4 ning § 37 lg-tega 9 ja 11, sotsiaalmaksuseaduse (edaspidi SMS) § 7 lg-ga 1 ja § 9 lg 1 punktidega 1 ja 4, töötuskindlustuse seaduse (edaspidi TkindlS) § 40 lg 1 punktiga 1, § 41 lg-tega 1 ja 4, § 42 lg 1 punktidega 1–3, kogumispensionide seaduse (edaspidi KoPS) § 7 lg-tega 1 ja 3, § 11 lg 1 punktidega 1 ja 4, samuti tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 40 lg-tega 2, 4 ja 5, § 41 punktiga 1, § 51 lg 2 punktiga 3 ning § 54 lg-ga 2.
2.3.MKS § 105 lg-st 1 tuleneva tasumiskohustuse rikkumine sai võimalikuks Thuleland OÜ maksudeklaratsioonide esitamata jätmise tõttu. Äriühingu juhatuse ainuliikmena omas X kontrolli äriühingu rahaliste vahendite kasutamise üle, kuid äriühingu maksukohustuste deklareerimata ja tasumata jätmisega rikkus X MKS § 8 lg-st 1 tulenevaid kohustusi, jättes korraldatama äriühingu MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste (deklareerimis- ja tasumiskohustuse) tähtaegse ning täieliku täitmise. Kohustus korraldada juriidilise isiku maksukohustuste täitmine hõlmab ka kohustust tagada juriidilise isiku tegevus selliselt, et äriühingul maksuvõlgasid üldse ei tekigi. Tagamiskohustuse täitmiseks tuleb juhtida äriühingu majandustegevust viisil, mille tulemusel äriühingu majanduslik olukord ei halveneks ning laekuks piisavalt vahendeid äriühingu kohustuste likvideerimiseks. Äriühingu maksukohustuse tasumata jätmisega rikkus X MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustust korraldada tähtaegselt ja täielikult esindatava tasumiskohustus, mis tuleneb üldnormina MKS § 105 lg-st 1 ning erinormina KMS § 19 lg-st 1, § 38 lg-st 1, samuti TuMS § 54 lg-st 2.
2 (17)
2.4.Süü osas märgib maksuhaldur, et X juhtis äriühingut ainuisikuliselt, korraldades raamatupidamist ja võttes ainuisikuliselt vastu kõik juhtimisotsused, seega oli ta kõigist äriühingu tehtud toimingutest teadlik. Seetõttu omas X täielikku ülevaadet äriühingu raamatupidamisse esitatud dokumentidest ja sellest, et kontrollitaval perioodil ei esitatud maksuhaldurile ühtegi maksudeklaratsiooni. X omas ligipääsu e-maksuametile. Maksudeklaratsioonide esitamise lõpetas X äriühingu esindajana tunduvalt varem kui äriühing käibemaksukohustuslaste registrist kustutati. Kui X oleks ettevõtlusega tegelemise kontrolli raames täitnud maksukorralduse seadusest tulenevat kaasaaitamiskohustust ning edastanud maksuhaldurile küsitud dokumendid oma majandustegevuse kohta, ei oleks äriühingut käibemaksukohustuslaste registrist kustutatud ning nö õiguspärane majandustegevus oleks saanud jätkuda. Selle asemel jätkas X varasemat praktikat, kus majandustegevus toimus ilma ühtegi maksu deklareerimata ja tasumata, mida saab Xi pikaajalise ettevõtluspraktika juures pidada tahtlikuks maksude tasumisest kõrvalehoidmiseks. Vastutusmenetluses kogutud andmetele tuginedes leiab maksuhaldur, et X on äriühingu juhatuse liikmena teadlikult ja võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 104 lg 5 tähenduses tahtlikult rikkunud äriühingu maksude deklareerimis- ja tasumiskohustust.
2.5.Xi tahtliku tegevuse ja Thuleland OÜ maksuvõla tekkimise vahel on otsene põhjuslik seos. Juhatuse liikmena kajastas X äriühingu raamatupidamises teadlikult valeandmeid, mille tulemusena tekkis Thuleland OÜ-l nii käibe- kui tulumaksuvõlg. Kui X oleks taganud, et äriühingu maksuarvestus vastaks maksuseadustes sätestatud põhimõtetele ja normidele ning et oleks tagatud äriühingu deklareerimiskohustuse korrektne täitmine, ei oleks äriühingul tekkinud ka maksuotsusega täiendavalt tasumisele määratud ja seni tasumata maksukohustusi summas 143 443,25 eurot, mille sissenõudmine äriühingult endalt on muutunud võimatuks.
2.6.Maksukohustuse aegumise tähtaeg algas veebruar 2015 tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsiooni (edaspidi TSD) esitamise tähtpäevast ehk 10.03.2015. Kuna X rikkus Thuleland OÜ perioodi veebruar 2015 kuni veebruar 2016 maksukohustusi tahtlikult, rakendub vastutusotsuse tegemisel viieaastane maksusumma määramise aegumistähtaeg. Seega ei ole MKS § 98 lg-s 1 sätestatud maksusumma määramise tähtaeg möödunud.
2.7.Maksuhaldur tagas isikule ärakuulamisõiguse kasutamise. Maksuhaldur edastas 07.06.2019 vastutusotsuse projekti arvamuse või vastuväidete esitamiseks Xile e-maksuametisse, mille vahendusel sai X projekti kätte 11.06.2019. Vastuväited vastutusotsuse projektile esitas Xi volitatud esindaja 08.07.2019 ning maksuhaldur vastas neile vastutusotsuses.
3.X (edaspidi ka kaebaja) esitas 19.09.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastutusotsuse tühistamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja seisukoht
5.1.Maksuhalduri enda kinnitusel ei ole maksuhaldur üritanud maksuotsuse alusel määratud täiendavaid maksusummasid Thuleland OÜ-lt sisse nõuda. Arusaamatuks jääb maksuhalduri vastuoluline seisukoht, mille kohaselt on maksuhaldur teinud Thuleland OÜ-lt maksuvõla sissenõudmiseks kõik võimalikud toiminguid, kuid kuna maksuhaldur on tuvastanud, et maksuvõla sissenõudmiseks võimalused puuduvad, siis on MKS § 96 lg 5 tuginedes olemas alus vastutusotsuse tegemiseks. On ilmselge, et olukorras, kus maksuotsuse alusel määratud
3 (17)
maksusummade osas MKS § 130 lg 1 punktis 3 sätestatud viisil sissenõudmist alustatud ei ole (väidetavalt põhjusel, et see ei ole maksuhalduri hinnangul otstarbekas), ei ole vastutusotsuse tegemine kaebaja suhtes lubatav.
5.2.Kaebaja ei nõustu vastutusotsuse punktis 2.1.1 talle etteheidetava MKS § 85 lg-s 4 sätestatud deklareerimiskohustuse täitmata jätmisega. Tulenevalt muu hulgas maksuhalduri enda tegevusest puudusid Thuleland OÜ raamatupidamises korrektsed algsaldod, mis võimaldanuks maksuarvestuse nõuetekohast teostamist ning tagada, et deklaratsioonides toodud andmed oleksid õiged. Vastupidi, tingituna puudulikest andmetest ei olnud õigete andmete deklareerimine objektiivselt võimalik. Teadvalt ebaõiget informatsiooni sisaldavate maksudeklaratsioonide esitamine on teatud asjaoludel kriminaalkorras karistatav. Lisaks kustutas maksuhaldur ühepoolselt Thuleland OÜ alates 23.08.2015 käibemaksukohustuslaste registrist ning seda olukorras, kus samaaegselt viidi Thuleland OÜ suhtes läbi kontrollimenetlust ja maksuhaldurile oli või pidi teada olema, et tegemist on jätkuvalt tegutseva äriühinguga, mille müügikäive ületab seaduses toodud alampiiri. Kujunenud olukorras puudus Thuleland OÜ-l õiguslik võimalus oma müügiarvetele käibemaksu lisamiseks ning samuti objektiivne vajadus käibemaksudeklaratsioonide esitamiseks. Käibemaksukohustuslase registri kanne taastati maksuhalduri poolt tagasiulatuvalt alles pärast seda, kui äriühingu majandustegevus oli maksuhaldurile teadaolevalt juba faktiliselt lõppenud. 05.06.2016 viis maksuhaldur läbiotsimise tulemusel ära kõik äriühingu raamatupidamisega seotud dokumendid, mille tõttu muutus võimatuks raamatupidamise jooksev korraldamine ning televantsete maksudeklaratsioonide esitamine. Kirjeldatud olukorras, kus maksuhaldur on ise oma tegevusega muutnud deklareerimiskohustuse täitmise võimatuks, ei ole võimalik teha äriühingule ega viimase juhatuse liikmele etteheiteid seoses käibemaksu deklareerimiskohustuse täitmisega ja/või kvalifitseerida sellised rikkumised tahtlikeks.
5.3.Töötasu väljamaksete osas tööjõumaksude arvestamata ja deklareerimata jätmist juhatuse liikmele ei ole võimalik ette heita lukorras, kus osaliselt teostasid töötajad iseendale ja üksteisele väljamakseid ettevõtte kassas oleva sularaha arvelt ilma juhatuse liikme teadmise ja nõusolekuta. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-12-12 mõneti sarnases olukorras selgitanud, et vaatamata algdokumendi nõuetele mittevastavusele ei tule tulumaksu määrata sellisel juhul, kui tegemist on äriühingu töötaja tahtliku ründega äriühingu vara vastu ning et maksukohustuse tekkimise seisukohalt ei ole oluline, kas äriühing oli oma tegevust nõuetekohaselt korraldanud ning teostanud järelevalvet oma töötajate üle olukorras, kus äriühingu töötaja paneb toime äriühingu vara vastase kuriteo. Käesoleval juhul on Thuleland OÜ töötajad teostanud omavoliliselt väljamakseid ettevõtte kassast, st formaaljuriidiliselt on selline tegevus kvalifitseeritav süüteona (nt omastamine või vargus). Puudub mistahes loogika, et sellised väljamaksed kvalifitseeritakse maksuhalduri poolt tagantjärele süüteo toimepannud isiku töötasuks ja nõutaks nendelt tööjõumaksude tasumist esmalt Thuleland OÜ-lt ning seejärel ka viimase juhatuse liikmelt isiklikult.
5.4.Väärad on ka vastutusotsuses toodud väited Thuleland OÜ poolt ettevõtlusega mitte seotud väljamaksete tegemise ning nõuetekohaselt dokumenteerimata väljamaksete tegemise kohta. Maksuhalduri poolt läbiotsimise käigus äravõetud dokumentatsiooni koosseisus sisaldusid kaebajale teadaolevalt algdokumendid kõikide äriühingu teostatud võimalike väljamaksete kohta sõltumata sellest, kas tegemist oli sularaha väljamaksega või pangaülekandega.
5.5.Vastutusotsuse punktis 2.1.2 esitatud seisukohad tasumiskohustuse väidetava süülise rikkumise osas on meelevaldsed ega põhine tegelikel faktilistel asjaoludel. Maksuhaldur on tasumiskohustuse rikkumise sisustanud läbi deklareerimiskohustuse rikkumise, millele kaebaja
4 (17)
juba eelnevalt vastu vaidles. Lisaks märgib kaebaja, et ainuüksi maksuvõla olemasolu ei anna alust etteheidete tegemiseks juhatuse liikmele. Vastutusotsuses esitatud väide, justkui oleks võimalik MKS § 8 lg-st 1 tuletada nõue tagada esmajoones just maksuhalduri rahaliste nõuete täitmine, on arusaamatu ning vastuolus nii kehtiva õiguse kui kohtupraktikaga. Mitte ühestki kehtivast õigusnormist ei tulene kohustust täita esmajoones maksukohustused. Maksuhalduri nõuete näol ei ole tegemist eelisõigusnõuetega, millele muud äriühingu majandustegevuse käigus tekkivad võimalikud varalised kohustused oleksid allutatud, st juhatuse liige ei ole jooksva majandustegevuse korraldamisel kohustatud täitma esmajärjekorras maksukohustusi, vaid on likviidsusprobleemide korral pädev hindama seda, milliste kohustuste täitmine on ettevõtte majandustegevuse jätkumise seisukohalt esmatähtis. Thuleland OÜ puhul olid sellisteks kohustusteks eelkõige tegevuskoha üür, erinevate hankijate arved, teatud ulatuses tööjõukulud jm sarnased väljamaksed, mis olid hädavajalikud igapäevase majandustegevuse jätkamiseks.
5.6.Meelevaldne ja põhjendamata on vastutusotsuse väide, justkui oleks kohtupraktika kohaselt käsitletav nn tagamiskohustuse rikkumisena kõik juhatuse liikme poolt tehtud juhtimisotsused, mille tulemusena kas vahetult tekib maksuvõlg või mille tulemusena satub juriidiline isik sellisesse majanduslikku olukorda, et maksuvõla sissenõudmine muutub võimatuks. Sedavõrd ulatuslikku vastutust äriühingu maksukohustuste täitmise eest juhtorgani liikmel Eesti õiguse kohaselt ei lasu. Riigikohus on korduvalt oma praktikas selgitanud, et majandusliku tegutsemisega, sh lepingute sõlmimise ja nende täitmisega kaasnevat tavapärast riski kannab juriidiline isik, mitte tema juhatuse liige ning et juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks võib pidada vaid selgelt ülemäärase riski võtmist, st juhatuse liige vastutab üksnes eeldusel, et ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit.
5.7.Eeltoodust tulenevalt ei piisa üksnes Thuleland OÜ maksuvõla väidetavast olemasolust selleks, et heita kaebajale ette MKS § 8 lg 1 rikkumist, vaid oluline on tuvastada see, kas ja milliste juhatuse liikme kohustuste rikkumise tulemusena muutus väidetavalt võimatuks Thuleland OÜ poolt enda maksukohustuste täitmine. Sellist analüüsi vastutusotsuses ei sisaldu.
5.8.Meelevaldne ja kontrollimenetluse käigus tuvastatud asjaoludega vastuolus on vastutusotsuses toodud eeldus, et kaebaja oli „kõigist äriühingu poolt tehtud toimingutest teadlik“, kuivõrd kogutud dokumentidest nähtub, et Thuleland OÜ töötajad tegid osaliselt endale väljamakseid omavoliliselt kaebajat teavitamata. Seega ei saanud kaebaja kuidagi olla teadlik „kõikidest toimingutest“ ja seetõttu on väär ka maksuhalduri soov omistada kõiki Thuleland OÜ võimalikke rikkumisi ainuisikuliselt kaebajale. Samuti ei arvesta maksuhaldur seda, et Thuleland OÜ raamatupidamise korraldamise eest vastutas lepingulisel alusel J.V. ja Partnerid OÜ.
5.9.Maksuhalduri seisukohad seoses Thuleland OÜ suhtes läbiviidud paralleelsete kontrollimenetluste ja nende mõjudega Thuleland OÜ igapäevasele majandustegevusele ja selle korraldamisele on ebaõiged ja vastuolulised. Maksuhalduri märtsis 2015 algatatud kontrollimenetlusega kaasnev maksuhalduri poolne surve ning ajas pidevalt muutuvad seisukohad tõid kaasa ebamõistlikult suure administratiivse koormuse, mis takistas mh jooksvate maksukohustuste õigeaegset deklareerimist. Kaebajast sõltumatute asjaolude kumuleerumine viis augustis 2015 Thuleland OÜ kustutamiseni käibemaksukohustuslaste registrist, mis omakorda tekitas õigusliku ja faktilise segaduse mh selles, kas üldse ja kui, siis millisel alusel Thuleland OÜ-l käibemaksu deklareerimiskohustus eksisteerib. Seega on maksuhaldur vastutav maksuõiguslikult arusaamatu olukorra tekitamise eest ning seetõttu on arusaamatu ja alusetu Thuleland OÜ maksuvõlgnevusega seoses etteheidete tegemine kaebajale.
5 (17)
5.10.Kaebaja ei nõustu vastutusotsuse punktis 2.2.2 esitatud väitega, justkui oleks ta õigustanud deklareerimiskohustuse rikkumist raamatupidamiskoormuse kasvamisega. Kaebaja selgitas vestlusel üheselt, et probleemide põhjuseks oli vajadus kontrolliperioodi esemeks oleva perioodi maksuarvestuse ulatuslikuks muutmiseks. Sarnaselt on meelevaldne ja tõenditest nähtuvaga vastuolus väide, justkui oleks kaebaja juhtimisel tegeletud „teadlikult sularahakäibe tekitamisega“. Midagi sellist ei ole väärteomenetluse raames ülekuulatud K. Š. tegelikult väitnud, vaid viimane on kirjeldanud Thuleland OÜ töötajate omavolilist isetegevust „sularaha tekitamisel“ selleks, et „maksta endale palka“. Arusaamatu on, mis asjaoludel peaks kaebaja vastutama selle eest, kui ettevõtte töötajad omal initsiatiivil keelduvad kaardimaksete aktsepteerimisest (mistahes otsitud põhjendustel) selleks, et kassasse kogunevat sularaha enda huvides (õigusvastaselt) kasutada mh iseendale „palga“ maksmiseks. Vastutusotsusest jääb ebaselgeks, millisel moel pidanuks kaebaja sellisest tema seljataga toimuvast isetegevusest „täit ülevaadet“ omama. Seega on tervikuna põhjendamatud vastutusotsuses toodud etteheited seoses Thuleland OÜ käibemaksu deklareerimis- ja/või tasumiskohustuse rikkumisega.
5.11.Vastutusotsuse punktis 2.2.3 toodud seisukohad seoses tööjõumaksude deklareerimise ja tasumisega on vastuolulised. Ühelt poolt väidab maksuhaldur arusaamatult, justkui oleks kaebaja tegevus olnud suunatud „töötajate töötasude teadlikule varjamisele“, samas kui teiselt poolt leitakse vastutusotsuses, et kaebaja on aidanud ise tuvastada isikuid, kellele Thuleland OÜ on töötasuväljamakseid teinud. Valdavas enamuses on töötasusid makstud pangaülekande teel, mis ilmselgelt pole omane nn ümbrikupalga maksmisele. Toimunud sularahaarveldused on omistatavad suures ulatuses töötajate omavolitsemisele.
5.12.Kaebaja ei nõustu vastutusotsuses toodud seisukohtadega juhatuse liikme süü küsimuses ning leiab, et vastutusotsuses kirjeldatud asjaoludel saaks kaebajale teoreetiliseltki ette heita oma kohustuste rikkumist üksnes (raske) hooletuse tõttu, st käibes vajaliku hoole (olulisel määral) järgimata jätmise tõttu, kuid ühelgi juhul ei ole tegemist tahtliku rikkumisega. Thuleland OÜ osas deklareerimis- ja tasumiskohustuse võimalik rikkumine sai võimalikuks üksnes tingituna Thuleland OÜ ebapiisavatest administratiivsetest ressurssidest ning asjaolust, et samaaegselt läbiviidavatest maksumenetlustes anti Thuleland OÜ-le vastuolulisi signaale ja suuniseid oma maksuarvestuse korrigeerimiseks. Olukorras, kus deklareerimiskohustuse korrektne täitmine (st õigete andmete esitamine) ei olnud maksuhaldurist tingituna võimalik ning deklareerimiskohustuse täitmine omakorda on eelduseks tasumiskohustuse täitmisele, puudus kaebajal mistahes tahtlus MKS § 8 sätestatud kohustuste rikkumiseks ning ühelgi juhul ei ole tema tegevust võimalik kvalifitseerida millegi enama kui (raske) hooletusena, mis seisnes raamatupidamise korraldamiseks täiendavate ressursside kaasamata jätmises võimaldamaks maksuhalduri pidevalt muutuvatele seisukohtadele mõistliku kiirusega reageerida. Seega on vastutusotsuse tegemise hetkeks möödunud MKS § 98 lg-s 1 sätestatud maksusumma määramise tähtaeg ning ainuüksi sel põhjusel on vastutusotsuse tegemine kaebajale välistatud.
5.13.Vastutusotsuse punktis 2.3 toodud seisukohad põhjusliku seose esinemise kohta juhatuse liikme tegevuse ja äriühingu väidetava maksuvõla tekkimise vahel ei arvesta juhatuse liikme vastutuse osas kujunenud kohtupraktikaga. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et juhatuse liikme kohustuse rikkumine on vaid üks kahju hüvitamise nõude eelduseid ning et hinnates kahju hüvitamise nõude maksmapandavust, tuleb tuvastada ka ülejäänud eelduste täidetus, sh teha kindlaks, kas äriühingul tekkis selle rikkumise tulemusena kahju (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-120-14). Kuigi kõnealust seisukohta on avaldatud tsiviilvaidluses on sealtoodud üldpõhimõte kohaldatavad ka vastutusotsuse tegemise kontekstis. Seda on möönnud ka Riigikohus näiteks lahendis nr 3-3-1-17-13 märkides, et vastutusotsuse saab seaduslikule esindajale teha vaid siis, kui maksuvõlg on tekkinud tema õigusvastase käitumise tõttu, milline põhjuslik seos tuleb
6 (17)
tuvastada. MKS § 40 lg 1 sätestatud vastutuse eesmärgiks on sisuliselt tagada maksuhaldurile võimalus esitada maksuvõla sissenõudmiseks juhtorgani liikme vastu nõue juhul, kui maksuvõla sissenõudmine maksumaksjalt pole osutunud võimalikuks (MKS § 96 lg 5), st tegemist on sisuliselt juhatuse liikme deliktiõigusliku vastutusega maksuhalduri kui äriühingu võlausaldaja ees (vt analoogia korras Riigikohtu lahend 3-2-1-191-12). Maksuhaldur on eksinud MKS § 11 lgs 1 sätestatud põhimõtte vastu. Juhatuse liikme vastutuse (vastutusotsuse tegemise) kontekstis on oluline hinnata mh ka seda, kas ja millises ulatuses oleks maksumaksja olnud võimeline maksuvõlga tasuma juhul, kui juhatuse liikmele ette heidetud rikkumisi ei oleks toimunud ning tagantjärele tuvastatud maksukohustus oleks deklareeritud jooksvalt. Juhul, kui Thuleland OÜ oleks maksuotsusega tagantjärele määratud täiendavad maksusummad deklareerinud kontrolliperioodi kestel, kuid ei oleks olnud võimeline deklareeritud maksukohustusi jooksvalt mistahes asjaoludel täitma, siis ei ole maksuvõla tasumata jäämine Thuleland OÜ poolt põhjuslikus seoses kaebaja poolt enda juhatuse liikme kohustuste väidetava rikkumisega ning maksuvõla sissenõudmine vastutusotsuse alusel oleks põhjendamatu. Maksuhaldur ei ole eeltoodud asjaolusid maksumenetluse käigus kontrollinud ega tuvastanud. Üksnes juhul, kui maksuhaldur suudaks tõendada, et maksukohustuste õigeaegsel deklareerimisel oleks olnud võimalik maksuvõlg Thuleland OÜ-lt sisse nõuda, saaks teoreetiliseltki rääkida põhjuslikust seosest kaebajale omistatud väidetavate rikkumiste ja Thuleland OÜ maksuvõla tekkimise vahel. Kaebaja on talle teadaolevatel asjaoludel üheselt seisukohal, et maksumenetluse käigus kogutud teabest nähtuvalt ei oleks Thuleland OÜ olnud võimeline jooksvalt tasuma täiendavaid makse summas enam kui 143 000 eurot, mistõttu ei ole maksuvõla sissenõudmata jäämise ning kaebajale etteheidetud väidetavate rikkumiste vahel põhjuslikku seost. Ainuüksi see välistab käesoleval juhul vastutusotsuse tegemise.
5.14.Vastutusotsuse punktis 4 käsitleb maksuhaldur kaebaja vastuväiteid vastutusotsuse projektile, kuid piirdub valdavalt üksnes kaebaja seisukohtadega mittenõustumise deklareerimisega ilma, et mittenõustumist sisuliselt põhjendataks.
6.Vastustaja seisukoht
6.1.Vastustaja on teinud Thuleland OÜ maksuvõla sissenõudmiseks MKS 131 lg-s 1 sätestatud pangakonto aresti, mille tulemusena ei ole õnnestunud OÜ-lt Thuleland maksuvõlga sisse nõuda alates 12.10.2017 kuni vastutusotsuse koostamiseni, seega ühe aasta ja 10 kuu jooksul. Kuna Thuleland OÜ-l puudub registervara, millele oleks võimalik sissenõuet pöörata, ei esitanud maksuhaldur maksuvõla sissenõudmiseks kohtutäiturile avaldust (MKS § 130 lg 2). Asjaolust, et maksuhaldur ei ole äriühingul vara puudumise tõttu kohtutäituri poole pöördunud, ei tähenda aga seda, et maksuhaldur oleks täitmata jätnud vastutusotsuse tegemiseks MKS § 96 lg-s 5 ettenähtud nõude alustada sissenõudmist MKS § 130 lg 1 punktis 3 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda. MKS § 130 lg 1 punkt 2 näeb ette pöörata sissenõue rahalisele õigusele MKS-is ja täitemenetlust reguleerivate õigusaktidega sätestatud korras. Vastutaja on selle nõude pangakonto arestimise ja raha ülekande nõudega täitnud. Kui äriühingul puudub vara, millele sissenõuet pöörata, näitab see sissenõudmise võimatust.
6.2.Vastustaja ei pea õigustatuks kaebaja väiteid Thuleland OÜ suhtes eelnevalt läbi viidud koormavate ja ebaõiglaste menetluste osas. Vastutusotsusega ei nõuta kaebajalt kogu Thuleland OÜ maksuvõla tasumist, seega ei saa varasemad jõustunud haldusaktid mõjutada vastutusotsusega sissenõutava maksuvõla suurust. Thuleland OÜ osas läbiviidud maksumenetlused olid tingitud asjaolust, et Thuleland OÜ jättis juba alates 2015. a jaanuarikuust käibedeklaratsioonid (edaspidi ka KMD) esitamata, mille tõttu ta kustutati alates 24.08.2015 käibemaksukohustuslaste registrist. Seega olid varasemad kontrollimenetlused tingitud Thuleland
7 (17)
OÜ enda, kuid ka kaebaja kui Thuleland OÜ ainsa juhatuse liikme tegevusest. Teades, et Thuleland OÜ on tegutsev äriühing, tulnuks kaebajal rakendada abinõusid, et Thuleland OÜ uuesti käibemaksukohustuslasena registreerida, mitte aga jätta KMD-d esitamata.
6.3.Põhjendatud ei ole kaebaja väide selle kohta, nagu tuleneks tema deklareerimiskohustuse rikkumine vastutusotsuses hõlmatud perioodil veebruar 2015 kuni veebruar 2016 Thuleland OÜ ruumides väärteomenetluse käigus 05.04.2016 toimunud läbiotsimisest. Läbiotsimise ajaks pidid perioodide veebruar 2015 kuni veebruar 2016 TSD-d ja KMD-d olema esitatud (viimase maksustamisperioodi veebruar 2016 TSD esitamise tähtaeg oli 10.03.2016 ja KMD tähtaeg 20.03.2016). Seega ei saanud 05.04.2016 läbiotsimine mingil viisil takistada varasemate perioodide deklareerimiskohustuste täitmist.
6.4.Ka asjaolust, et Thuleland OÜ töötajatel oli võimalik teatud juhtudel võtta ise kassast palka, ei tulene kaebaja õigustus jätta terve aasta pikkuse perioodi jooksul TSD-d esitamata olukorras, kus äriühingul on olnud üle 60 töötaja. Usutav oleks olukord, kus töötajate omavolilise tegutsemise tõttu ei kajastaks TSD-d alati 100% tõeseid andmeid, kuid see ei õigusta deklaratsioonide täielikult esitamata jätmist. Pealegi väidavad töötajad, et nad fikseerisid kaebaja informeerimiseks kirjalikult kassast väljavõetud netotöötasu suuruse.
6.5.Kaebaja seisukohta, et maksuhalduri nõuded ei ole eelisõigusnõuded, mille täitmise peaks äriühingu juhatuse liiga korraldama esmajärjekorras, toetab Riigikohtu otsus nr 3-3-1-37-13 (eelkõige punkt 17). Nimetatud kohtuotsuses kirjeldatud asjaolud aga ei ühti kaebaja tegevusega Thuleland OÜ-s, sest tegemist ei ole äriühingu sisesuhetest tuleneva rikkumisega. Samuti ei ole vastutusotsuses tuginetud asjaolule, nagu oleks kaebaja Thuleland OÜ maksejõuetuse tingimustes eelistanud mõnd teist võlausaldajat maksuhaldurile. Kaebajale on vastutusotsuses ette heidetud, et ta jättis teadlikult ja tahtlikult aasta jooksul esitamata kõik maksudeklaratsioonid ja täielikult tasumata Thuleland OÜ majandustegevuse tulemusena tekkivad maksukohustused. Isegi juhul, kui Thuleland OÜ-l oli raskusi kohustuste täitmisega nii maksuhalduri kui ka teiste võlausaldajate ees, oleks olnud kaebaja kui juhatuse ainsa liikme võimuses korraldada äriühingu majandustegevus ümber nii, et kohustuste täitmine oleks kas võimalikuks osutunud või vähemalt lõpetada äriühingu majandustegevus nii, et võlad (s.h maksuvõlad) ei kuhjuks. Seejuures ei saanud kaebaja kui pikaajalist ettevõtluskogemust omav isik põhjendamatult loota, et deklareerimis- ja tasumiskohustuse pikaajaline täielik täitmata jätmine ei too lõpuks kaasa tema varjatud maksukohustuse tuvastamist ja maksuvõla sundsissenõudmist maksuhalduri poolt.
6.6.Äriühingu juhatuse liiget ei vabasta MKS § 40 lg 1 järgsest vastutusest asjaolu, et äriühingu raamatupidamist ja deklaratsioonide esitamist korraldas raamatupidaja või raamatupidamist osutanud isik. MKS § 8 lg 1 sätestab üheselt, et maksukohustuslase MKS-ist ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste täitmise eest vastutab just äriühingu juhatuse liige. Seejuures on ebaõige ka kaebuse väide, nagu ei oleks pankrotiavalduse õigeaegne esitamata jätmine argumendiks vastutusotsuse tegemisele. Selle väite kummutab Riigikohtu lahendi nr 319-269 punkt 9.
6.7.Asjakohane ei ole kaebaja seisukoht, nagu poleks kaebaja üritanud töötasu maksmist varjata. Nimelt on seadusandja ette näinud TuMS § 40 lg-s 5, SMS § 9 lg 1 punktis 4, TkindlS § 42 punktis 3 ja KOPS § 11 lg 1 punktis 4 kohustuse esitada füüsilisele isikule maksustamisperioodil tehtud väljamaksete kohta deklaratsioon (TSD). Vastava maksudeklaratsiooni esitamata jätmine on käsitatav maksukohustuse varjamisena. Kaebaja jättis kontrollitud perioodil Thuleland OÜ TSDd esitamata, mille tõttu jäi ka tuvastamata ja fikseerimata Thuleland OÜ maksukohustus. Asjaolu, et kaebaja kontrollimenetluse käigus täitis tööjõumaksude tuvastamiseks oma
8 (17)
kaasaaitamiskohustust (MKS §-d 56–58), ei välista asjaolu, et kaebaja varjas kontrollitud perioodil Thuleland OÜ maksukohustust.
6.8.Vastustaja ei nõustu kaebajaga selles, nagu oleks tema süü Thuleland OÜ maksuvõla tekkimises käsitatav üksnes raske hooletusena ning seetõttu oleks vastutusotsusega sissenõutav maksuvõlg aegunud. Kaebaja jättis aastase perioodi jooksul teadlikult esitamata Thuleland OÜ maksudeklaratsioonid (KMD ja TSD) ning aasta jooksul täielikult tasumata kõik maksukohustused. Sellist tegutsemist pikaajalise ettevõtluskogemusega juhatuse liikme poolt, olukorras, kus äriühingu majandustegevus jätkub, saab pidada üksnes tahtlikuks tegevuseks. Seetõttu ei ole vastutusotsuses kajastatud maksuvõlg ka aegunud.
6.9.Asjakohaseks ei saa pidada kaebuses toodud arutlust teemal, nagu sõltuks vastutusotsusega sissenõutav maksuvõlg äriühingu majanduslikust seisundist ja maksevõimest, samuti sellest, kas äriühing oleks maksude õigeaegsel deklareerimisel olnud suuteline maksuvõlga tasuma. Nimetatud seisukoha on pikaaegne kohtupraktika kummutanud. MKS § 8 lg 1 näeb ette, et maksud tuleb tasuda õigeaegselt ning äriühingu seaduslik esindaja peab tagama, et äriühingul oleks piisavalt rahalisi vahendeid maksukohustuse täitmiseks. Nii peab juhatuse liige leidma lahendused, et äriühing oleks jätkuvalt maksevõimeline. Kuigi maksukohustus tuleb täita äriühingu vara arvelt, peab juhatuse liige hoolitsema selle eest, et äriühingul oleks piisavalt raha, et maksunõuet täita.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus leiab, et vaidlustatud vastutusotsus on õiguspärane ja kaebuses esitatud väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maksuhaldur on vastutusotsuses selle tegemise eeldusi analüüsinud piisava põhjalikkusega ning maksuhalduri seisukohad on kooskõlas vastutusotsust reguleerivate õigusnormide ja väljakujunud kohtupraktikaga. Kaebaja ei ole kohtumenetluses esitanud selliseid uusi väiteid või tõendeid, mida maksuhaldur vastutusmenetluses ei oleks arvesse võtnud ja analüüsinud. Kohus nõustub vastutusotsuse põhjendustega ning märgib neid kõiki üle kordamata (halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 165 lg 2) kaebusele vastuseks järgmist.
8.MKS § 96 lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest. MKS § 40 lg 1 näeb muu hulgas ette, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 8 lg 1 esimese lause järgi (kuni 31. märtsini 2017 kehtinud redaktsioon) on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama (alates 1. aprillist 2017 „korraldama“) esindatava MKS-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Neist normidest tuleneb, et äriühingu juhatuse liige vastutab äriühingu maksuvõla eest, kui ta rikkus oma MKS § 8 lg-s 1 nimetatud kohustusi, rikkumine on tahtlik või raskelt hooletu ning selle tulemusel on tekkinud maksuvõlg. Pikemalt on selgitatud vastutusotsuse tegemise õiguslikke eeldusi nt Riigikohtu 31.10.2005 otsuse nr 3-3-1-41-05 punktis 12 ja 27.11.2012 üldkogu määruse nr 3-3-1-15-12 punkti 50 alapunktides „e“–„i“. Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel saab lähtuda tõendite kogumist ja elulise usutavuse kriteeriumist (vt Riigikohtu otsused nr 3-3-1-43-14, punkt 18 ja nr 3-3-1-3713, punkt 24). Vastutusotsusest peavad nähtuma piisavad asjaolud, miks maksuhalduri hinnangul on etteheidetav tahtlus või raske hooletus (VÕS § 104 lg-d 4 ja 5), sest hooletus (VÕS § 104 lg 3) MKS § 40 lg 1 järgi vastutust kaasa ei too (Riigikohtu 11.12.2019 otsus nr 3-17-2235, punkt 16).
9 (17)
9.Vastutusotsuse tegemiseks peavad samaaegselt olema täidetud kõik vastutusotsuse tegemise tingimused. Esmalt märgib kohus, et vastutusotsuse tegemiseks on täidetud selle formaalsed eeldused. Kehtiva maksuotsusega2 tuvastati maksumenetluses, et Thuleland OÜ-l on maksuvõlg, mis tekkis seetõttu, et äriühing ei deklareerinud ega tasunud kontrollitaval perioodil veebruar 2015 kuni veebruar 2016 ühtegi maksukohustust. Kaebaja ei ole vaidlustanud maksuvõla esinemise fakti, mis tähendab, et poolte vahel puudub vaidlus kehtiva maksuvõla olemasolu ja selle suuruse üle. Vastutusotsuse punktist 1 tulenevalt esines äriühingu maksuvõlg vastutusotsuse tegemise aja seisuga (MKS § 96 lg 6). Samuti oli Thuleland OÜ vastutusotsuse tegemise ajal õigusvõimeline äriühing.
10.MKS § 96 lg 5 seab vastutusotsuse tegemise võimalikkuse sõltuvusse maksuvõla sissenõudmise võimalikkusest. Kaebaja on seisukohal, et vastutusotsuse koostamiseks ei ole täidetud MKS § 96 lg-st 5 tulenev eeldus. Kohus sellega ei nõustu. Vastutusotsuse punkti 1 kohaselt algatas maksuhaldur äriühingu maksuvõla sundtäitmise ja väljastas Eestis tegutsevatele krediidiasutustele korraldused äriühingu arvelduskonto arestimiseks ja kontolt raha ülekandmiseks maksuhalduri arvelduskontole. Maksuhaldur edastas Swedbank AS-le, kus äriühing arvelduskontot omas, 12.10.2017 korralduse äriühingu pangakonto arestimiseks maksuotsuses toodud maksusumma sissenõudmiseks3. Maksuhaldur selgitas ka välja, et äriühing ei oma registritesse kantud vara, mille arvelt oleks võimalik maksuhalduri nõuet rahuldada. Seega ei pidanud maksuhaldur otstarbekaks edastada kohtutäiturile täitmisavaldust täitemenetluse jätkamiseks.4 MKS § 130 lg 1 punkt 3 sätestab maksuhalduri õiguse pöörata sissenõude rahalisele õigusele. Vastutusotsuse tegemiseks piisab seega sellest, kui äriühingu pangakonto arestimine kolme kuu jooksul tulemusi ei anna ning seadus täiendavaid sissenõudmisetoiminguid ei nõua (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-56-16, punkt 18). Kuna kaebaja ei väitnud ka kohtumenetluses, et äriühingul oleks muud vara, millele maksuhaldur oleks saanud sissenõude pöörata, siis on põhjendamatu kaebaja etteheide, et vastutusotsuse tegemine ei ole lubatav. Õige on maksuhalduri seisukoht, et äriühingul on kehtiv maksuvõlg, mida ei ole õnnestunud enam kui kolme kuu jooksul sisse nõuda ning sellest tulenevalt on täidetud vastutusotsuse tegemise eeldus (MKS § 96 lg 5 ls 2).
11.Praeguse vaidluse esemeks ei ole vastutusotsuse aluseks olev äriühingule tehtud maksuotsus ega äriühingu suhtes tehtud varasemad maksuotsused, mistõttu ei analüüsi kohus nende aluseks olnud maksuarvestust ega selle muutmist. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja on kontrollitaval perioodil Thuleland OÜ juhatuse liikmena rikkunud deklareerimis-, tasumis- ja tagamiskohustust (MKS § 8 lg 1), kas rikkumine oli kantud kaebaja tahtlusest (MKS § 40 lg 1) ning kas kohustuste rikkumise tõttu on tekkinud äriühingu maksuvõlg.
12.Puudub vaidlus, et kaebajale süüks arvatav Thuleland OÜ maksuvõlg tekkis ajal, mil kaebaja oli äriühingu ainus juhatuse liige. Kohus nõustub vastustajaga, et kui äriühingul on üks juhatuse liige, kelle puhul on tuvastatud, et ta on äriühingut ka faktiliselt ainuisikuliselt juhtinud5, saab äriühingu poolt rikutud kohustused omistada talle. Jättes deklareerimata, tasumata ja tagamata äriühingu maksukohustused, rikkus kaebaja MKS § 8 lg-st 1 tulenevaid kohustusi. Olukorras, kus äriühingul on vaid üks seaduslik esindaja, on äriühingu tahtluse ja seadusliku esindaja tahtluse väljaselgitamiseks olulised asjaolud valdavalt kokkulangevad. Sellisel juhul seaduslik esindaja
Vastustaja lisa 5. Vastustaja lisa 6.
Vastutusotsuse punkt 1, lk 3.
Vastustaja lisa 10, vastused 2-8.
10 (17)
mitte üksnes ei taga esindatava kohustuste nõuetekohast täitmist, vaid täidab neid kohustusi ise (vt Riigikohtu 12.12.2012 otsus nr 3-3-1-23-12, punkt 15).
13.Kohtul tuleb järgnevalt tuvastada, kas maksuhaldur leidis õiguspäraselt, et kaebaja tegevus juhatuse liikme kohustuste rikkumisel oli tahtlik. Kohus leiab, et maksuhaldur on vastutusotsuses piisava põhjalikkusega analüüsinud kaebaja tegevuses tahtluse olemasolu ning põhjendatult leidnud, et kaebaja rikkus tahtlikult Thuleland OÜ kohustusi VÕS § 104 lg 5 tähenduses.
13.1.Süü vormide „tahtlus“ ja „raske hooletus“ sisustamisel tuleb MKS § 40 lg 4 järgi lähtuda VÕS § 104 regulatsioonist. Kohtupraktikas (nt Riigikohtu 12.12.2012 otsus nr 3-3-1-23-12, punkt 14; samuti Riigikohtu 19.11.2014 otsus nr 3-3-1-43-14, punkt 15) on järjepidevalt rõhutatud, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega (teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine), hooletus aga valdavalt objektiivsete tunnustega (kohaste nõuete mittejärgimine). MKS § 40 lg-s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub MKS §-s 8 nimetatud kohustusi.
13.2.Kohus jagab maksuhalduri seisukohta, et Äriregistri andmete kohaselt on kaebaja pikaajalise kogemusega ettevõtja, kes tegutses Thuleland OÜ juhatuse liikmena alates 28.01.2004, omades seega piisavalt teadmisi äriühingu juhtimise, juhatuse liikme kohustuste ning äriühingul lasuvate maksukohustuste osas.
13.3.Juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega (äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 187 lg 1). Juhatuse liige peab kohustuste täitmisel tegutsema heas usus ja ühingu huvides, olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Juhatuse liige on jätnud nõutava teo tegemata ennekõike juhul, kui ta ei ole oma kohustuste täitmisel näidanud üles hoolt, mida mõistlik inimene sellises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks. Juhatuse liikme hoolsuskohustus hõlmab ka kohustust teha informeeritud otsuseid, sh küsida asjatundjatelt vajadusel lisateavet ja -selgitusi. Sellist lisateabe hankimise kohustust tuleb hinnata siiski mõistlikkuse põhimõttest lähtudes (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-54-17, punktid 13.1 ja 13.2 ning seal viidatud kohtupraktika). Thuleland OÜ raamatupidamine ja maksudeklaratsioonide ettevalmistamine oli vaidlusalusel ja sellele eelnenud perioodil korraldatud kutselist raamatupidamisteenust osutava J.V. ja Partnerid OÜ abil. Kaebaja väidete kohaselt said probleemid äriühingu maksuarvestuses ja viivitused deklareerimiskohustuses alguse 2014. aasta viimases kvartalis, mil haigestus äriühingule raamatupidamisteenust pakkuva ettevõtte raamatupidaja6 ning äriühingu raamatupidamise võttis 2014. aasta lõpus üle uus raamatupidaja7. Kohus möönab, et kutselise raamatupidaja teenuste kasutamine suurendab juhatuse liikme võimalust tugineda eeldusele, et raamatupidamisülesanded on korrektselt täidetud ega vaja järjepidevat tähelepanu ja kontrolli. See aga ei vabasta juhatuse liiget kohustusest olla kursis ettevõtte raamatupidamises toimuvaga ega vastutusest juhtida ettevõtet viisil, mis tõi kaasa maksuvõla. Äriühingu seadusliku esindaja ülesandeks on muuhulgas tagada äriühingu raamatupidamise vastavus vorminõuetele ja tehingute kontrollitavus (MKS § 57 lg 3, raamatupidamise seaduse § 6 lg 2). Olenemata sellest, et faktiliselt oli raamatupidamise korraldamine raamatupidamisteenust osutava raamatupidaja ülesanne, tuli sisend raamatupidamisse kaebajalt ning juurdepääs e-maksuametile ja kohustus deklaratsioone esitada oli samuti kaebajal endal.8 Seega ei saa deklaratsioonide esitamata jätmist enam kui aastase
Kohtuistungil 10:36:10. Kohtuistungil 10:54:40.
Vastustaja lisa 10, vastus küsimusele 8.
11 (17)
ajaperioodi vältel lugeda juhatuse liikme hoolsusstandardit silmas pidades tavapäraseks toimimiseks.
13.4.Asjakohased ei ole kaebaja väited sellest, justkui oleks maksuhalduri tegevus varasemat perioodi (oktoober 2014–jaanuar 2015) puudutavas kontrollimenetluses takistanud Thuleland OÜ-l maksude deklareerimiskohustuse täitmist vaidlusalusel kontrolliperioodil. Kohus nõustub maksuhalduriga vastutusotsuse punktis 2.2.1 toodud põhjenduste osas, ega pea vajalikuks neid korrata. Kohus toob täiendavalt välja, et kohtule esitatud tõenditest nähtub, et maksuhaldur on palunud Thuleland OÜ 2014 septembri kuni detsembri TSD-d ja septembri kuni novembri KMDd esitada hiljemalt 19.01.2015 ning kaebaja on maksuhalduri kirjale vastanud, et kõik deklaratsioonid saavad sisestatud hiljemalt 23.01.20159. Kuna äriühing deklaratsioone lubatud tähtajaks ei esitanud, siis kohustas maksuhaldur 06.03.2015 korraldusega Thuleland OÜ-d esitama 13.03.2015 maksuhaldurile perioodil 01.10.2014–31.01.2015 toimunud majandustehingute kohta originaaldokumendid või nende kinnitatud koopiad ning maksuhaldur pikendas oma 16.03.2015 korraldusega äriühingu taotluse alusel dokumentide esitamise tähtaega kuni 20.03.2015.10 Maksuhalduri põhjenduste kohaselt pikendati dokumentide esitamise tähtaega eelkõige seetõttu, et äriühingu dokumendid ei olnud korrastatud ning need olid sel hetkel äriühingule vajalikud puuduvate deklaratsioonide esitamiseks. Dokumendid olid seejärel maksuhalduri käes 10 päeva ning need tagastati äriühingule 01.04.2015.11 Kaebaja 12.03.2015 maksuhaldurile saadetud e-kirjast nähtub, et lõplikud detsembri 2014 ja jaanuari 2015 deklaratsioonid plaaniti esitada aprilli lõpuks 2015 ning detsembri 2014 deklaratsioon oli märtsi keskpaigaks esitatud esialgsete hinnanguliste andmetega.12 Seega isegi kui võtta arvesse, et 2014. aasta lõpul tekkis äriühingu raamatupidamises raamatupidaja haigestumise tõttu mõnekuuline tegemata tööde kuhjumine ja sellest tingitud maksudeklaratsioonide esitamise viibimine, siis selgub asjas esitatud tõenditest, et hiljemalt 2015. aasta märtsi keskpaigaks olid kokku kogutud ja maksuhaldurile esitatud perioodi september 2014 kuni jaanuar 2015 puudutavad dokumendid ning esitatud ka esialgsed deklaratsioonid kuni 2014. aasta detsembrini. Perioodi puudutavad dokumendid olid küll lühiajaliselt (10 päeva) maksuhalduri käes, kuid ei ole eluliselt usutav, et sellest tingituna ei oleks raamatupidaja jõudnud sellele järgnenud kuu aja jooksul esitada lubatult detsembri 2014 ja jaanuari 2015 lõplikke deklaratsioone. Selle asemel jättis äriühing alates jaanuarist 2015 deklaratsioonid täielikult esitamata.
13.5.Asjakohatud on ka kaebaja väited, et äriühingu prioriteediks oli vaidlusalusele kontrolliperioodile eelneva perioodi raamatupidamise ja maksuarvestuse korrastamine ning raamatupidaja oli koormatud varasema perioodi maksuarvestuse muutmisega tulenevalt maksuhalduri ajas muutuvatest suunistest. Kohus märgib, et perioodi september 2014 kuni jaanuar 2015 osas tegi maksuhaldur esimese kontrollakti alles 31.07.2015, seega enne seda oli Thuleland OÜ-l teadmine, et maksuarvestus on tehtud korrektselt ning selles mingeid parandusi teha ei ole kohustust. Kohus rõhutab, et kontrollaktiga ei kaasnenud äriühingule veel maksukohustust. Maksuhaldur tegi esimese maksuotsuse äriühingu suhtes alles detsembris 2015. Kohus märgib lisaks, et maksukohustuslase deklareerimiskohustuse peatumine kontrollimenetluse ajaks ei tulene ka ühestki õigusaktist, mistõttu ei ole põhjendatud ka maksuhalduri kontrollakti või veelgi enam maksuotsuse ära ootamine enne jooksvate deklaratsioonide esitamist. Seega kogu kaebaja argumentatsioon maksuhalduri ebamõistliku ja põhjendamatult intensiivse tegevuse osas 2015. aasta alguses esimese kontrollimenetluse raames
Kaebaja 30.04.2020 menetlusdokumendi lisa 2. Kaebaja 24.01.2020 menetlusdokumendi lisa 5_1.
Kaebaja 30.04.2020 menetlusdokumendi lisa 5.
Kaebaja 30.04.2020 menetlusdokumendi lisa 3.
12 (17)
on väär. Maksuhaldur tuli Thuleland OÜ-le kontrollimenetluses mitmel korral vastu ning andis korduvalt võimalusi dokumentide korrastamiseks ja hilinenud deklaratsioonide esitamiseks. Äriühingul olid olemas kõik võimalused oma raamatupidamise õiguspäraseks korraldamiseks ja MKS-st ja maksuseadustest tulenevate kohustuste täitmiseks, kuid sellest hoolimata jättis äriühing kohustused täitmata.
13.6.Eelnevast tulenevalt ei saa nõustuda ka kaebaja seisukohaga, mille kohaselt oli talle teada, et puudulikest andmetest (eelkõige käibedeklaratsioonide algsaldodest) tingituna ei ole õigete andmete deklareerimine objektiivselt võimalik. MKS § 85 lg 4 sätestab tõepoolest, et deklaratsiooni esitaja on kohustatud esitama talle teadaolevalt õigeid andmeid ning andmete õigsust kirjalikult kinnitama. Kohus rõhutab veelkord, et vähemalt kuni 31.07.2015 ehk esimese kontrollakti väljastamiseni vaidlusalusele perioodile eelnenud kontrollimenetluses oli Thuleland OÜ teadmisel maksuarvestust peetud õigesti ning seega ei ole KMD-de täielik esitamata jätmine alates jaanuarist 2015 põhjendatud viitega maksuhalduri tegevusele (eelkõige juhiste andmine maksuarvestuse muutmiseks) nimetatud kontrolli käigus.
13.7.Vastutusotsuse punktis 2.2.1 ja kohtumenetluses on vastustaja selgitanud asjaolusid, mis viisid Thuleland OÜ kustutamiseni käibemaksukohustuslaste registrist alates 24.08.2015. Kohus leiab, et vastupidiselt kaebaja arvamusele, justkui oleks selline maksuhalduri otsus takistanud äriühingul maksudeklaratsioone esitamast, viis registrist kustutamiseni see, et äriühingu deklaratsioonid olid täielikult esitamata alates jaanuarist 2015. Seal juures oli 06.08.2015 korraldusega13 alustatud kontroll ettevõtlusega tegelemise tuvastamiseks otseselt tingitud sellest, et Thuleland OÜ ei olnud alates jaanuarist 2015 esitanud maksudeklaratsioone. Kuna äriühing maksuhalduri korraldust ei täitnud ning ettevõtlusega tegelemist ei tõendanud, siis kustutati Thuleland OÜ õiguspäraselt käibemaksukohustuslaste registrist alates 24.08.201514. Maksuhalduril puudus informatsioon äriühingu ettevõtlusega tegelemise kohta ning ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks ei piisanud sellest, et olgugi, et paralleelselt toimuvas, kuid erinevat perioodi puudutavas kontrollimenetluses on esitatud 2015. aasta jaanuarikuu raamatupidamise dokumendid. Kaebaja väited, et ta oli tema suhtes märtsis 2015 algatatud maksukontrolli raames alati kättesaadav ja täitis igati oma kaasaaitamiskohustust15, ei tähenda seda, et maksuhalduril oli 06.08.2015 algatatud kontrolli raames suurem uurimiskohustus ning maksuhaldur oleks pidanud omaalgatuslikult välja uurima ja nõudma teise maksukontrolli käigus väljaselgitatud asjaolud ja kogutud dokumendid. Kaebaja väidete kohaselt sai äriühingu registrist kustutamine talle teatavaks alles 28.10.2015 oma lepingupartneri kaudu.16 Asjaolu, et registrikande kustutamist ei avastatud kahe kuu jooksul, viitab samuti sellele, et äriühing jättis teadlikult käibedeklaratsioonid esitamata, kuna kui kaebaja oleks proovinudki varasemaid või jooksvaid deklaratsioone esitada, siis oleks selle võimatus e-maksuametis ilmnenud koheselt peale registrist kustutamist. Kaebaja sammud registrikande taastamiseks seisnesid kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt kahe e-kirja saatmises esimest maksumenetlust läbiviivale revidendile17 ning kaebaja raamatupidaja ja esindaja väidetavates tulututes pöördumistes maksuhalduri poole edasiste juhiste saamiseks. Väidetavalt maksuhaldurilt vastust ja tegutsemisjuhiseid saamata jätkati äriühingu senist praktikat ning maksudeklaratsioonid jäeti esitamata. Maksuhalduri kohtumenetluses antud selgituste kohaselt
Vastustaja lisa 11. Vastustaja lisa 12.
Kohtuistungi helisalvestis alates 11:51.
Kaebaja 30.04.2020 menetlusdokumendi lisa 1.
Kaebaja 30.04.2020 menetlusdokumendi lisa 1.
13 (17)
oli äriühingul kaks võimalust – vaidlustada maksuhalduri 19.08.2015 otsus registrist kustutamiseks või esitada uus taotlus maksukohustuslaste registrisse kandmiseks, millega kaasneb ka varasemate deklaratsioonide esitamise kohustus18. Kohus nõustub vastustajaga, et registrikande taastamisel sai tõenäoliselt takistuseks deklaratsioonide esitamine ning leiab seetõttu, et edasine käibedeklaratsioonide esitamise võimatus tulenes äriühingu enda mitte maksuhalduri tegevusest. Kaebaja ise oli teadlik, et äriühingu käive ületas juba 24.08.2015 KMS § 19 lg-s 1 sätestatud piirmäära ning seaduskuulekaks maksukäitumiseks oli vajalik taastada kanne käibemaksukohustuslaste registris ning käibedeklaratsioonide esitamine. Sellest hoolimata ei esitanud äriühing uut taotlust registrikande taastamiseks, samuti jätkas õigusvastast tegevust maksudeklaratsioonide esitamata jätmisel.
13.8.Vastuseks kaebaja vastuväidetele vastutusotsuse projektile selgitas maksuhaldur vastutusotsuse punktis 4 õigesti, et deklareerimiskohustuse täitmist perioodil veebruarist 2015 kuni veebruarini 2016 ei mõjuta ka 05.04.2016 maksuhalduri poolt väärteoasja raames läbiotsimise tulemusena Thuleland OÜ raamatupidamisega seotud dokumentide äraviimine, kuna vaidlusaluse perioodi deklaratsioonid tuli esitada hiljemalt märtsis 2016, mil kõik raamatupidamise dokumendid olid endiselt äriühingu enda valduses.
13.9.Kontrollitaval perioodil ei esitanud Thuleland OÜ ka ühtegi tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsiooni. Maksuhaldur selgitas väärteomenetluses ja maksuotsusele eelnenud kontrollimenetluses välja äriühingu töötajad ja neile makstud netotasu, millelt omakorda arvestas tasumisele kuuluvad tööjõumaksud. Kohus nõustub vastutusotsuses ja selle aluseks olevas kontrollaktis esitatud maksuhalduri põhjendustega ning leiab samuti, et tööjõumaksude deklareerimata ja tasumata jätmine saab käesolevas asjas olla üksnes tahtlik tegevus. Seda seisukohta ei väära ka kaebaja vastuväide, mille kohaselt ei saa talle süüks panna tööjõumaksude arvestamata ja deklareerimata jätmist olukorras, kus töötajad teostasid iseendale ja üksteisele väljamakseid ettevõtte kassas oleva sularaha arvelt ilma juhatuse liikme teadmise ja nõusolekuta. Kohus ei pea asjakohaseks kaebaja viidet Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-12-12, kuna ei ole tõendatud, et Thuleland OÜ töötajate palgamaksed sularahakassast oleksid olnud kuritegelikud ründed äriühingu varaliste huvide vastu. Kohus rõhutab veelkord, et käesolevas asjas ei ole vaidluse all maksuotsuse õiguspärasus ega maksuotsusega määratud maksukohustuse suurus. Seega ei ole kaebaja tahtluse tuvastamiseks praegusel juhul tähtsust sellel, kas ja kui suures summas toimusid äriühingu kassast omavolilised töötasu väljamaksed. Oluline on asjaolu, et kaebaja juhtimisel jättis äriühing kogu kontrollitava perioodi jooksul esitamata kõik TSD-d, mitte ei esitatud TSD-sid teadmatusest valede andmetega (mille puhul võiks teoreetiliselt väidetava omavoli tõendamise korral olla vaieldav väljamakstud töötasude suurus ja sellelt arvestatud maksud). Kohtumenetluses väitis kaebaja, et TSD-d jäeti esitamata, kuna kontrollitaval perioodil prioriseeriti asju teisiti ning tunnistas, et kaebaja käitumine ei olnud täielikus kooskõlas õigusaktidest tulenevate nõuetega.19 Kohus rõhutab veelkord, et maksukontrolli läbiviimine ja selle raames maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse täitmine ei õigusta samaaegselt jooksvate maksukohustuste täitmata jätmist. Kaebaja on seisukohal, et tema eesmärk ei olnud tahtlikult midagi varjata. Kohus seda seisukohta ei jaga. Pikaajaline TSD-de esitamata jätmine saab olla üksnes teadlik ja tahtlik tegevus, mille eesmärgiks on tööjõumaksude tasumise vältimine.
13.10.Kohtu hinnangul on vastutusotsus põhjendatud ka tulumaksu määramist puudutavas osas. Kuigi kaebaja väitel sisaldusid läbiotsimise käigus äravõetud dokumentatsiooni koosseisus
Maksuhalduri selgitus kohtuistungil alates 11:45:00. Kohtuistungi helisalvestis alates 11:08:10.
14 (17)
kaebajale teadaolevalt algdokumendid kõikide Thuleland OÜ poolt teostatud võimalike väljamaksete kohta, siis tegelikkuses kõiki kulusid tõendavaid algdokumente maksuhaldurile esitatud ei ole. TuMS § 51 lg 2 punkti 3 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud selline väljamakse, mille kohta puudub nõuetele vastav algdokument. Olukorras, kus nõuetele vastavat algdokumenti ei ole esitatud, puudub vajadus tuvastada, kas kulutus on ettevõtlusega seotud või mitte (vt nt Riigikohtu 13.02.2014 otsus nr 3-3-1-83-13, punkt 19 ja selles viidatud kohtupraktika). Maksuhaldur asus õiguspäraselt seisukohale, et kaebaja paljasõnaline väide raha ettevõtluses kasutamise kohta ning selle kohta, et olemas on tehtud kulude algdokumendid (kuigi kaebaja neid ei esitanud), ei väära maksuhalduri vastavat järeldust.
13.11.MKS § 8 lg-st 1 ja § 105 lg-st 1 tuleneb äriühingu juhatuse liikmele kohustus korraldada äriühingu maksukohustuste õigeaegne täitmine äriühingu vara arvelt. MKS § 8 lg 1 näeb ette, et maksud tuleb tasuda õigeaegselt ning äriühingu seaduslik esindaja peab tagama, et äriühingul oleks piisavalt rahalisi vahendeid maksukohustuse täitmiseks ning äriühingul üldse maksuvõlga ei tekiks. Juhatuse liikme vastutust tuleb eeldada ka olukorras, kus juhatuse liige ei võta õigeaegselt tarvitusele abinõusid äriühingu maksukohustuste täielikuks ja õigeaegseks täitmiseks (Tartu Ringkonnakohtu 18.10.2018 otsus nr 3-17-1849, punkt 22). Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt väidetavate majanduslike raskuste tekkimisel tegevuse jätkamine ning äriühingu suhtes tekkivate nõuete, s.h maksuvõla suurendamine on juhatuse liikme kohustusega ilmses vastuolus. Kaebaja selgitab kaebuse punktis 3.4.2, et Thuleland OÜ eelistas maksukohustuste täitmisele majandustegevust otseselt jätkata võimaldavate kohustuste, sh üür, hankijate arved, tööjõukulud jm sarnased väljamaksed, täitmist. Seega hoidis kaebaja äriühingut tegevuses ja töötajaid palgal olukorras, kus ta teadis, et äriühingul puudusid piisavad rahalised vahendid maksukohustuste täitmiseks. Samal ajal tegutses äriühing kaebaja juhtimisel edasi tekitades uusi võlgnevusi, sh kasvatades täieliku maksude deklareerimis- ja tasumiskohustuse ignoreerimisega äriühingu maksuvõlga. Seega äriühingu juhatuse ainuliikmena pidi kaebaja hindama äriühingu majanduslikku seisundit ning tegutsema selle nimel, et äriühingu maksukohustused saaksid tähtaegselt ja täielikult täidetud. Kuna kaebaja seadis teadlikult äriühingu juhtimisel maksukohustuste täitmise ees prioriteediks muude rahaliste kohustuste täitmise ja äritegevuse jätkamise, siis viitab see üheselt sellele, et kaebaja rikkus lisaks deklareerimiskohustusele ka tasumis- ja tagamiskohustust tahtlikult, tekitades oma tegevusega juurde üha uusi maksukohustusi ning jättes enam kui aasta jooksul tasumata kõik äriühingu maksud. Kaebaja ei võtnud maksuvõla suurenemise vältimiseks ega tekkinud olukorra lõpetamiseks midagi ette. Seega ei ole põhjendatud kaebaja väide enda käitumises süü puudumise kohta.
14.Kuna eelnevast tulenevalt on vastutusotsuses õiguspäraselt kaebaja süü vormina tuvastatud tahtlus, siis on vastutusotsus tehtud tähtaegselt (MKS § 98 lg 1 ls 2) ning täidetud on kõik vastutusotsuse tegemise formaalsed eeldused.
15.Lisaks õigusvastasele teole ning isiku süüle ja selle vormile tuleb vastutusotsuse tegemiseks tuvastada ka põhjusliku seose olemasolu (Riigikohtu 19.12.2013 otsus nr 3-3-1-37-13, punkt 26).
15.1.Põhjusliku seose olemasolu kontrollitakse nn conditio sine qua non testi abil, millega selgitatakse, kas ajaliselt hilisem nähtus (kahju kui mingi teo tagajärg) oleks saabunud ka ilma ajaliselt eelneva nähtuseta (teo kui väidetava põhjuseta) ning kui vastus sellele küsimusele on jaatav, ei ole põhjuslikku seost teo ja kahju vahel.20 Kaebaja väidab, et isegi kui äriühing oleks
Tampuu, T. Lepinguvälised võlasuhted. Juura 2012, lk 186.
15 (17)
oma maksukohustused deklareerinud, siis ei olnud äriühingul rahalisi vahendeid deklareeritud maksukohustuste tasumiseks ning see omakorda välistab põhjusliku seose kaebaja tegevuse ja äriühingule tekkinud maksuvõla vahel. MKS § 8 lg 1 ja § 40 lg 1 järgi juhatuse liikmele maksunõude esitamiseks ei oma tähtsust, kas äriühing oli maksuvõla tekkimise ajal võimeline maksuvõlga tasuma või mitte. Seega on asjakohatu kaebaja väide äriühingul maksude tasumiseks rahaliste vahendite puudumise kohta.
15.2.Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastutusotsuse tegemise võiks välistada asjaolu, et maksuhalduri nõuded ei ole eelisnõuded ning juhatuse liige ei ole jooksva majandustegevuse korraldamisel kohustatud eelisjärjekorras täitma maksukohustusi. Kuigi Riigikohus on tõepoolest 19.12.2013 otsuses asjas nr 3-3-1-37-13 punktis 17 selgitanud, et olukorras, kus makseraskustesse sattunud äriühing peab täitma oma kohustusi erinevate võlausaldajate ees, ei ole juhatuse liikmel seadusest tulenevat kohustust eelistada maksuhaldurit teistele võlausaldajatele ega kohustuste kollisiooni korral täitma mõnd kohustust, rikkudes samas oma kohustusi teiste võlausaldajate suhtes. Äriühingu juhatuse liikmele peab taolises olukorras jääma mõistliku ettevõtja hoolsusstandardi raamides otsustusvõimalus täita oma kohustusi proportsionaalselt võimalustega ning erinevate võlausaldajate huve arvestades. Äriühingu juhatuse liikme hoolsusstandard sisaldab endas kohustus käituda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Tegemist ei ole juhatuse liikme eraldiseisva kohustusega, vaid see on hõlmatud üldise hoolsuskohustusega (ÄS § 187 lg 1). Riigikohus on selgitanud, et üldise hoolsuskohustuse täitmine on kindlaks tehtav ärilise kaalutluse reegli abil, kus hindamisel on keskse tähendusega otsuse tegemise protsess, mitte otsusega kaasnev tagajärg. Üldist hoolsuskohustust on järgitud siis, kui juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on informeeritud määral, mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus on ühingu parimates huvides. Kui eelnimetatud nõuded on täidetud, ei ole juhatuse liige oma hoolsuskohustust rikkunud sõltumata sellest, milline on tema tegevuse tegelik tagajärg (vt nt Riigikohtu 24.11.2015 otsus nr 3-2-1-129-15, punkt 17). Sama on möönnud ka Riigikohus 11.12.2019 otsuses nr 3-17-2235, kus toodi välja, et juhatuse liige peab kohustuste täitmisel tegutsema heas usus ja ühingu huvides, olema otsuste tegemisel piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Praegusel juhul ei nähtu, et kaebaja oleks hoolsusstandardist lähtunud või et äriühingu rahaliste vahendite olemasolul oleks tasutud teiste võlausaldajate kohustusti maksukohustuste asemel. Kaebaja teadmisel jättis äriühing väga pika aja jooksul maksudeklaratsioonid sootuks esitamata. Maksuhaldur ei heida kaebajale ette ühe võlausaldaja eelistamist, vaid deklareerimis- ja tasumiskohustuse täitmata jätmist. Kohus nõustub maksuhalduriga, et vastutusmenetluses tuvastati, et kaebaja ei tegutsenud hoolsusega, mida ilmutanuks tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel. Kohus leiab, et kui kaebaja ei oleks oma MKS-st ja maksuseadustest tulenevaid kohustusi rikkunud, ei oleks maksunõudeid kaebajale süüks arvatud perioodil tekkinud.
15.3.Kohus ei nõustu kaebaja väitega põhjusliku seose puudumisest tema käitumise ja tekkinud maksuvõla vahel. Vastutusmenetluses on kindlaks tehtud, et kaebaja rikkus juhatuse ainuliikmena perioodil veebruar 2015–veebruar 2016 tahtlikult deklareerimis-, tasumis- ja tagamiskohustust ning sellise tegevuse tulemusena tekkis äriühingul maksuvõlg. Seega on ilmne, et kaebaja tegevuse ja maksuvõla tekkimise vahel esineb põhjuslik seos.
16.Kokkuvõttes leiab kohus, et vastutusotsuse lõppjäreldused põhinevad tõendite nõuetekohasel hindamisel kogumis. Maksuhaldur on tuvastanud ja piisava põhjalikkusega motiveerinud kaebaja süü ja selle vormi maksuvõla tekkimises. Samuti on tuvastatud põhjusliku seose olemasolu kaebaja rikkumiste ja äriühingu maksuvõla vahel.
16 (17)
17.Kaebaja heidab maksuhaldurile ette, et maksuhaldur käsitles vastutusotsuses kaebaja vastuväiteid vastutusotsuse projektile ilma kaebaja väidetega mitte nõustumist sisuliselt põhjendamata. Kohus sellega ei nõustu. Vastustaja on kaebaja 08.07.2019 esitatud vastuväidetele vastutusotsuses sisuliselt vastanud ning enda seisukohti täiendavalt põhjendanud. See, et kaebaja maksuhalduri põhjendustega ei nõustu, ei tähenda, et tema MKS § 13 lg-st 1 tulenev õigus olla enne haldusakti andmist ära kuulatud oleks vastutusmenetluses jäänud tagamata.
18.Vastutusotsuse tühistamiseks puudub alus, seega jääb kaebus rahuldamata. Menetluskulud
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
17 (17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.