Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-18-1699 19. juuni 2020 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Jüri Põld ja Viive Ligi MTÜ Rannakalad kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti otsuste tühistamiseks Kaebaja MTÜ Rannakalad, esindaja vandeadvokaat Villy Lopman Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja Madli Heinsoo Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 2019. a otsus MTÜ Rannakalad kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada MTÜ Rannakalad kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 21. detsembri 2018. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu
29.augusti 2019. a otsus ning teha asjas uus otsus.
3.Rahuldada MTÜ Rannakalad kaebus osaliselt ja tühistada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 8. juuni 2018. a otsuse nr 17-6/255 p-d 2-7, 11. juuni 2018. a otsus nr 17-6/258 ja 9. augusti 2018. a vaideotsus nr 17-4/18/8-1.
Jätta vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega kohaldamata kalandusturu korraldamise seaduse § 63 lg 2 p 1 osas, mis sätestab tähtaja alguse alates viimase toetuseosa väljamaksmisest, ja põllumajandusministri 24. aprilli 2008. a määruse nr 38 „„Euroopa Kalandusfondi 2007– 2013 rakenduskava“ meetme 4.1 „Kalanduspiirkondade säästev areng“ raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 16 lg 10 p 1 ning § 32 lg 4 osas, mis sätestab tegevuse kestvusnõude 15 aastat ja tähtaja alguse alates viimase toetuseosa väljamaksmisest.
5.Mõista Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt MTÜ Rannakalad kasuks välja 10 030 (kümme tuhat kolmkümmend) eurot menetluskulude katteks.
1.MTÜ Rannakalad (kaebaja) taotles 14. juunil 2010 (taotlus nr 941110670078), 22. augustil 2011 (taotlus nr 941111670241) ja 17. veebruaril 2012 (taotlus nr 941112670409) Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt (PRIA) investeeringutoetust kala esmavastuvõtu- ja
2.PRIA määras 3. augustil 2011. a taotluse nr 941110670078 alusel toetuse 189 635 eurot 12 senti kala esmavastuvõtu- ja esmajahutushoone ehitamiseks. Toetus 189 197 eurot maksti lõplikult välja
17.juunil 2014.
3.PRIA määras 30. detsembril 2011 taotluse nr 941111670241 alusel toetuse 195 388 eurot 63 senti kala esmavastuvõtu- ja esmajahutushoonesse jahutusseadmete soetamiseks ja paigaldamiseks. Toetus 195 388 eurot 63 senti maksti lõplikult välja 8. juulil 2014.
4.PRIA määras 2. juulil 2012 taotluse nr 941112670409 alusel toetuse 56 423 eurot 36 senti kala esmavastuvõtu- ja esmajahutushoone elektriühendusega liitumiseks. Toetus 45 149 eurot maksti lõplikult välja 18. augustil 2014.
5.PRIA nõudis 30. jaanuari 2018. a otsusega nr 17-6/37 kaebajalt tagasi taotluse nr 941110670078 alusel välja makstud toetusest 41 396 eurot 30 senti, taotluse nr 941111670241 alusel välja makstud toetusest 42 008 eurot 55 senti ning taotluse nr 941112670409 alusel välja makstud toetusest 9368 eurot 41 senti. PRIA tegi otsuse p-s 7 kaebajale ettekirjutuse tagada eelnimetatud taotluste toetuse objektide sihipärane kasutamine kuni asjakohase taotluse järelevalveperioodi lõpuni. Otsuse motiveerivas osas selgitati, et juhul kui järelevalveperioodi lõpuks ilmneb, et toetuse objekte pole sihipäraselt kasutatud, võib PRIA toetused täielikult tagasi nõuda.
6.PRIA tunnistas 8. juuni 2018. a otsusega nr 17-6/255 kehtetuks 30. jaanuari 2018. a otsuse (otsuse p 1) ning nõudis kaebajalt tagasi taotluse nr 941110670078 alusel välja makstud toetuse 189 197 eurot, taotluse nr 941111670241 alusel välja makstud toetuse 195 388 eurot 63 senti ning taotluse nr 941112670409 alusel välja makstud toetuse 45 149 eurot (otsuse p 2). Otsuse aluseks oli kalandusturu korraldamise seaduse (KTKS) § 63 lg 2 p 1, § 68 lg 2 p-d 2 ja 7, lg-d 7 ja 8, § 69 ning põllumajandusministri 24. aprilli 2008. a määruse nr 38 „„Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava“ meetme 4.1 „Kalanduspiirkondade säästev areng“ raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ (määrus nr 38) § 32 lg 1 ning lg 4 p-d 4 ja 5. Põhjendused olid järgmised: kaebaja ei kasutanud toetusi sihtotstarbeliselt taotlustes näidatud eesmärkidel, ei teavitanud PRIA-t hoone ja seadmete sihtotstarbelist kasutamist puudutavatest muudatustest ega küsinud PRIA-lt nende tegemiseks nõusolekut. Hoonet kasutava Liu Fish OÜ äritegevus (kala töötlemine ja kokkuost) Liu esmavastuvõtu- ja esmajahutushoones ei ole kala esmakäitlemine MTÜ Rannakalad poolt, milleks PRIA toetust andis. Liu Fish OÜ kasutab kogu hoonet. Seda kinnitasid nii paikvaatluse tulemused kui ka kogu hoone laodokumentatsioon, mis oli Liu Fish OÜ nimel. MTÜ Rannakalad jättis täitmata PRIA 30. jaanuari 2018. a otsuses tehtud ettekirjutuse hoone sihipärasesse kasutusse võtta. Kala töötlemiseks poleks kalasadamate ja lossimiskohtade uuendamise tegevussuuna alt toetust saanud. МТÜ Rannakalad on loodud eesmärgiga saada soodsam toetusmäär МТÜ juhatuse liikmete äritegevuse toetamiseks.
7.PRIA muutis 11. juuni 2018. a otsusega nr 17-6/258 otsuse nr 17-6/255 p 2 ja nõudis taotluse nr 941112670409 alusel väljamakstud toetusest tagasi 44 790 eurot 96 senti.
8.PRIA jättis 9. augusti 2018. a vaideotsusega nr 17-4/18/8-1 rahuldamata kaebaja vaide PRIA otsuste nr 17-6/255 ja 17-6/258 kehtetuks tunnistamise nõudes.
9.MTÜ Rannakalad palus kohtule esitatud kaebuses tühistada PRIA otsused nr 17-6/255 ja nr 17-6/258 ning vaideotsus nr 17-4/18/8-1. Kaebaja leidis, et kasutas vara ettenähtud tingimuste 2(15)
3-18-1699 kohaselt KTKS § 68 lg 2 p 2 mõttes. Ta on ehitanud esmavastuvõtu- ja esmajahutushoone ja sisustanud selle ning audiitorbüroo Ernst & Young Baltic AS audit kinnitas kulutuste eesmärgipärasust. Hoone on küll antud rendile ja seal töödeldakse kaluritelt kokku ostetud kala, kuid ruumi oleks ka kaluritele kala esmajahutamiseks, kui nad sooviksid. PRIA tuvastas
28.septembri 2017. a kontrolliaktis, et ühes ruumis toimub Liu Fish OÜ tegevus (fileerimistegevus laoruumis), seega saaksid teised kalurid ülejäänud ruumides kasutada esmavastuvõtu ja -jahutuse teenust. Asjaolud on muutunud ja kalurid, kes on ka kala töötleva Liu Fish OÜ osanikud, ei soovi enam kala pärast väljapüüdmist hoiule panna, sest hoiustamine maksab ja soodsam on kala kohe Liu Fish OÜ-le üle anda. Kaebaja ei saa sundida kalureid teatud viisil käituma ega ole sellist kohustust toetust taotledes endale ka võtnud. Kaebaja pole rikkunud teavitamiskohustust ning on toetust taotlenud heas usus. Tehtud korrektsioonid on põhjendamata. Kaebaja pole saanud esitada oma seisukohti kõigi PRIA kogutud ja otsuse projektis esile toodud tõendite kohta (paikvaatluse protokoll koos fotode ja kohapeal inimestelt võetud ütluste protokollidega).
10.Tartu Halduskohus jättis 21. detsembri 2018. a otsusega kaebuse rahuldamata, põhjendades otsust kokkuvõtlikult järgmiselt. Kala kokkuost polnud toetustaotluse eesmärk ega toetusega kavandatav tegevus. Seega pole asjakohane kaebaja väide, et Liu Fish OÜ loodi kala kokkuostu käsitlevate normide järgimiseks. Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et Liu Fish OÜ kaebaja liikmena tooks enda püütud kala jahutamiseks ja hoidmiseks. Liu Fish OÜ ei osuta toetuse eesmärgiks olevaid teenuseid. Kaebajal on õigus, et teoreetiline võimalus eesmärgipärase teenuse osutamiseks on loodud ja säilinud – hoone ja seadmed on olemas. Kaebaja põhimõtteline valmisolek algselt kavandatud teenust osutada (hoone ja seadmete olemasolu) ei anna alust järelduseks, et hoonet ja seadmeid kasutatakse sihtotstarbeliselt. Tegelemist ettevõtlusega, mis ei ole toetuse eesmärgiga kooskõlas (kala kokkuost ja kala, sh mitte ainult kohalike kalurite püütu, töötlemine), ja sellest tulenevat struktuuritoetuse mittesihipärast kasutamist ei saa õigustada üksnes sotsiaalse aspektiga. Auditi järeldused ei välista PRIA järeldust, et investeeringuobjekt ei ole sihtotstarbelises kasutuses, ning sellest tulenevat õigust nõuda toetus tagasi. Liu Fish OÜ tegevus tootmishoones ei ole tingitud hädavajadusest hoone ülalpidamiskulusid ettevõtlustulu abiga katta, Liu Fish OÜ tegevus hoones oli kavandatud. Kaebaja pole pöördunud PRIA poole taotlusega muuta algul kavandatud tegevusi, sest kalandusturul ja piirkonnas on olukord muutunud. Kontrollimenetlusele järgnenud 2018. aastal alanud läbirääkimisi ei saa samastada teavitamiskohustuse täitmisega KTKS § 63 lg 2 p 2 tähenduses. Toetuse tagasinõudmiseni on viinud kahe aluse üheaegne esinemine: investeeringuobjekti mittesihipärane kasutus ja teavitamiskohustuse eiramine. Kaebaja on menetluses osalenud ja tihe suhtlus vastustajaga võimaldas tal küsida tõendeid ja dokumente. Asjaolu, et otsuse projekti ja lõpliku dokumendi sõnastus langevad ühte ega kajasta kaebaja vastuväiteid, ei tähenda, et ärakuulamise nõuet oleks rikutud. Tegemist on vormilise puudusega, mis ei mõjuta PRIA lõppjäreldust.
11.Tartu Ringkonnakohus jättis 29. augusti 2019. a otsusega MTÜ Rannakalad apellatsioonkaebuse rahuldamata, põhjendades otsust järgmiselt. Kaebaja esitatud taotluste, Euroopa Nõukogu 27. juuli 2006. a määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta (määrus nr 1198/2006) ning „Euroopa Kalandusfondi rakenduskava 2007-2013“ (rakenduskava) alusel saab järeldada, et kaebaja kohustuseks oli korraldada kala esmavastuvõtu- ja jahutusteenuse osutamist ca kuuekümne kolmele Liu ja Lindi sadama kalurile tasu eest, mis katab selle teenuse osutamisega seotud kulud, ehk sisuliselt korraldama neile teenuse pakkumise 3(15)
3-18-1699 omahinnaga. Kaebaja ei saanud tagada nende eesmärkide täitmist, mis ei olnud tema kontrolli all (nt „kalurite sissetulekute suurendamine“), kuid ta sai tagada seda, mida ta ise otsesõnu toetustaotlustes lubas ning mis PRIA väitel kindlustas talle ka koha taotluste paremusjärjestuses. MTÜ Rannakalad lõi küll Liu sadamas tingimused kalade esmavastuvõtu ja -jahutuse toimumiseks (hoone on valmis ehitatud ja seadmetega varustatud), kuid täidetud ei ole kõige olulisem toetustaotlustega võetud kohustus – korraldada kaluritele kalade esmavastuvõtu ja esmajahutamise teenuse osutamist omahinnaga. Tõendeid sellise teenuse osutamise kohta pole. Hoones tegutsev kaebajaga seotud äriühing Liu Fish OÜ ei kasuta hoonet enda püütud kala jahutamiseks ja hoidmiseks ega paku sellist teenust ka kohalikele rannakaluritele. Liu Fish OÜ ettevõtlus (kala kokkuost ja töötlemine) ei ole kooskõlas toetuse eesmärgiga, samuti toetustaotlustega võetud kohustustega. Asjaolu, et Liu Fish OÜ (endine Värske Paradiis OÜ) tegeles PRIA toetuse abiga ehitatud hoones nimelt kala kokkuostu ja töötlemisega, ilmneb lisaks 28. septembri 2017. a kontrollaktile,
12.aprilli 2018. a vaatluse protokollile ning 12. aprillil 2018 isikutelt võetud seletustele ka Värske Paradiis OÜ poolt PRIA-le esitatud 20. märtsi 2015. a taotlusest (töötlemise ja turustamise toetuse avaldus), mille PRIA 2. juuli 2015. a otsusega nr 17-6/241 rahuldamata jättis. Kuna kaebajale ei antud toetust määruse nr 38 § 2 lg 2 p-s 2 nimetatud kalandustoodete töötlemiseks, ei ole kala töötlemiseks vajaliku ehitise, sealhulgas külm- ja laohoone ehitamise või uuendamise kulud (§ 6 lg 2 p 1) kaebaja taotletud meetme puhul abikõlblikud. Kuna ehitatud hoonet asuti kasutama projekti olemusliku eesmärgiga vastuolus, tuleb hoone taolist kasutust pidada projekti olemust mõjutavaks oluliseks muudatuseks, mille tulemusena jäi projekti sotsiaal-majanduslik eesmärk – parandada rannakalurite elukvaliteeti sel moel, et nad saaksid püütud kala müüa siis, kui selle hind on kallim ja müük neile soodsam – saavutamata. Projektist saadav kasu kandus üle hoones kala kokkuostu ja töötlemisega tegelevale äriühingule Liu Fish OÜ-le, sest too saavutas tänu vajaliku hoone ja seadmete valdusele (vt MTÜ Rannakalad ja Värske Paradiis OÜ vahel 12. septembril 2014 sõlmitud äriruumi kasutuse leping) põhjendamatu eelise kohalikelt kaluritelt kala kokkuostul ja töötlemisel. Kaebaja ei teavitanud PRIA-t nõuetekohaselt toetatava tegevusega seotud muudatustest ning hoone sihtotstarbelist kasutust takistavatest asjaoludest. Kaebaja viidatud auditid ei veena, et lisaks projektides ettenähtud hoone ja taristu vastavuse ning nendega seotud kulude hindamisele uuriti ka seda, kas toetuse abil soetatud vara kasutatakse ettenähtud tingimustel ja sihtotstarbel. Audititest ei nähtu konkreetsed asjaolud ega tõendid, millele auditite tähelepanekud tuginevad. Ringkonnakohus võttis haldusasja materjalide juurde PRIA poolt 13. juunil 2019 kohtu nõudel esitatud 12. aprilli 2018. a seletuste protokollid, OÜ Värske Paradiis 20. märtsi 2015. a taotluse koos kahe lisaga ning PRIA 2. juuli 2015. a otsuse nr 17-6/241. Kaebaja väitel rajas kohus otsuse tõenditele, mida kohtuistungil ei uuritud: MTÜ Rannakalad põhikirjale, Liu Fish OÜ
20.märtsi 2015. a taotlusele ja selle väidetavale rahuldamata jätmisele. Ükski neist tõenditest ei saanud olla kaebaja jaoks üllatuslik. Kaebaja põhikiri on kaebajale tuttav. Samamoodi pidi kaebaja Liu Fish OÜ taotlusest ja selle väidetavast rahuldamata jätmise otsusest teadlik olema, kuna Liu Fish OÜ taotluse esitas juhatuse liige M. Post, kes on ka MTÜ Rannakalad juhatuse liige. Vääraks ei saa pidada halduskohtu järeldust, et Liu Fish OÜ tegevus oli kavandatud, ega PRIA etteheidet, et kaebaja taotles toetust vale tegevussuuna alt eesmärgiga saada soodsam toetusmäär. Vaidlust ei ole selle üle, et kui sama meetme ja tegevussuuna alt oleks toetust taotlenud praegu hoones kala töötlemisega tegelev Liu Fish OÜ, oleks talle toetust antud vaid 40% abikõlblike kulude
4(15)
3-18-1699 maksumusest. Kui kaebaja või ka Liu Fish OÜ oleks toetust taotlenud kalandustoodete töötlemise tegevussuuna alt, oleks toetust antud vaid 60% abikõlblike kulude maksumusest. Liu Fish OÜ asus toetusega ehitatud hoonet kohe pärast toetuste lõplikku väljamaksmist kasutama (leping sõlmiti 12. septembril 2014). Äriruumi kasutamise lepingu p 1.1 järgi anti OÜ Värske Paradiis kasutusse Liu sadama kinnistul Liu külas asuvad ruumid üldpinnaga 630 m2, st kogu kala esmavastuvõtu ja -jahutuse mitteeluruumide pind. Ka kolmandate isikute protokollitud seletused ei kinnita, et hoones töötaks lisaks Liu Fish OÜ-s kala töötlemisega tegelevatele isikutele teisi isikuid. Pole tõenäoline, et viimase toetuseosa väljamaksmise ja lepingu allkirjastamise vahele jäänud 21 päeva jooksul proovis kaebaja tulutult kohalikele kaluritele lubatud esmavastuvõtu- ja jahutamise teenust osutada. Järelikult puudus kaebajal algusest peale tahe asuda toetustaotlustes näidatud tegevusi ellu viima. Halduskohtu poolt võtmata jäetud tunnistaja ütlused poleks olnud asjakohased, sest need poleks eelnimetatud asjaolusid ümber lükanud. PRIA pole kaalutlusõigust rikkunud. Kaebaja väide, et Liu Fish OÜ kasutab Liu sadamahoonet oma äritegevuseks vaid 20% ulatuses, on haldusasjas kogutud tõenditega ümber lükatud. Seda, et hoones oli lisaks Liu Fish OÜ-le ka kõigil teistel soovijatel võimalik kala esmavastuvõtu ja -jahutamise teenust kasutada, ei kinnita Liu Fish OÜ-ga sõlmitud äriruumi kasutamise leping ega PRIA poolt
12.aprillil 2018 paikvaatluse käigus protokollitud Liu Fish OÜ töötajate ütlused. Neist nähtub, et rannakaluritel oli võimalik kala Liu Fish OÜ-le müüa, kuid mitte seda hoones ladustada ja jahutada. Seega oli Liu Fish OÜ äritegevus otseses vastuolus toetustaotluste eesmärkidega. Kuna Liu Fish OÜ ärihuviks oli kala kokkuost ja töötlemine ning Liu Fish OÜ-l oli kogu hoone kasutamise õigus, ei ole usutav, et samal ajal pakuti kaluritele hoones ka kala esmavastuvõtu ja -jahutamise teenust. Võimalik, et kalurite väidetav soovimatus hoonet sel otstarbel kasutada oli Liu Fish OÜ äritegevuse otsene tagajärg. Asjaolul, et kaluritel tekkis võimalus oma kala Liu Fish OÜ-le müüa, ei ole praeguse asja lahendamisel tähtsust, kuna see ei olnud eesmärk, mida kaebaja toetustaotluste rahuldamisel hinnati. Eeltoodu tõttu polnud PRIA-l otsust tehes kohustust kaaluda nn sotsiaalset mõõdet, sh seda, et kalurid loodud võimalusi kasutada ei soovi. Neil põhjustel ei olnud PRIA-l võimalik kaaluda ka toetuse osalist tagasinõudmist. Kui toetustaotlustes näidatud tegevus ei realiseeru, kannab selle projekti ebaõnnestumise riski toetuse taotleja. Erinevalt kaebaja viidatud Euroopa Kohtu 8. mail 2019 kohtuasjas C-580/17: Järvelaev tehtud otsuses käsitletud asjaoludest on praeguses asjas kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevus oluliselt muutunud ainuüksi seetõttu, et Liu Fish OÜ ei tegele sadamahoones tegevusega, millega kaebaja pidi toetustaotluse kohaselt tegelema hakkama. Vaidlust pole selle üle, et Liu Fish OÜ tegevus ei oleks saanud 80% ulatuses PRIA kaasfinantseeringut. Seetõttu on Liu Fish OÜ saanud sadamahoonet ja selles olevaid seadmeid kasutades alusetu eelise, mida ta ise õiguspäraselt ning õige tegevussuuna alt toetust taotledes ei oleks saanud. PRIA 8. juuni 2018. a otsuse p-st 9.1 nähtub, et kaebaja sai oma seadusliku esindaja M. Posti kaudu tutvuda paikvaatluse protokollis ja lisades oleva infoga nii paikvaatluse käigus kui ka 26. aprillil 2018 M. Postile e-kirjaga saadetud dokumentide koopiate kaudu. M. Post ei esitanud kohapeal fotode kohta vastuväiteid. PRIA otsuse kohaselt ei kajasta Liu Fish OÜ töötajate seletuste protokollid asjaolusid, millele PRIA oma otsuse projektis viitas. Sellest võib järeldada, et kuigi töötajate protokollitud seletusi kaebajale ei tutvustatud, ei saanud need mõjutada kaebaja poolt otsuse projekti kohta esitatavate vastuväidete sisu. Tegemist on PRIA-poolse rikkumisega, kuid see ei mõjuta praeguse haldusasja lahendit. PRIA on kohtumenetluses töötajate protokollitud seletused esitanud ning kaebaja ei ole kohtumenetluses väitnud, et need oleksid teadvalt ebaõiged ning moonutaksid tegelikke asjaolusid.
5(15)
3-18-1699 PRIA vaideotsust ei tühistata, sest see ei riku kaebaja õigusi muul viisil kui vaide osaline või täielik rahuldamata jätmine (HMS § 87 lg 2 p 2).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12.MTÜ Rannakalad taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega kaebuse rahuldamist. Kassatsioonkaebuse ja täiendava seisukoha põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. PRIA on otsust tehes alusetult lähtunud määruse nr 38 § 32 lg-st 4, mille järgi on investeeringuobjekti sihtotstarbelise kasutamise kohustuse kestus 15 aastat alates toetuse viimasest väljamaksest. Kohaldada tuleb määruse nr 1198/2006 art 56 lg-t 1, mille kohaselt on Euroopa Kalandusfondi (EKF) toetuse sihtotstarbelise kasutamise kestvuse kohustus viis aastat alates pädeva asutuse otsusest rahastamise kohta. Seega olid PRIA järelkontrolli alustamise ajaks 28. septembril 2017 kaebaja kohustused lõppenud ning PRIA tagasinõude otsus on seetõttu õigusvastane. KTKS § 68 lg-s 4 sätestatud tagasinõude tähtaeg praegusel juhul ei kohaldu, sest PRIA ei tuvastanud rikkumist viieaastase järelevalveperioodi jooksul. Lisaks ei ole tegevuse kestvuse nõuet rikutud. PRIA pole kestvuse nõude täitmist kontrollides lähtunud määruse nr 1198/2006 art 56 lg-s 1 sätestatud tingimustest. Euroopa Kohtu otsusest C-580/17 tuleneb, et taotleja kohustuste sisu tuvastamisel peab lähtuma taotluses kirja pandust ning kohustuste mahtu ei tohi laiendada. Kaebaja võttis endale kohustuse ehitada esmavastuvõtu- ja esmajahutushoone ning sisustada see vajalike seadmetega, et luua piirkonna rannakaluritele võimalus kala püügijärgseks esmavastuvõtuks ja -jahutamiseks, et nad saaksid valida kala müügiaega ja müüa kala siis, kui selle hind on kõrgem. Seega oli kaebajal kohustus korraldada kala esmavastuvõttu ja jahutamist, mitte pakkuda sellist teenust omahinnaga, nagu on leidnud ringkonnakohus. Kaebaja ei pidanud tagama, et kohalikud kalurid asuvad hoonet kalade esmajahutamiseks kasutama. Oluline oli parandada taristut ning luua kalade esmavastuvõtuks ja -jahutamiseks tingimused, mis omakorda pidi tagama sotsiaalmajanduslikud eesmärgid. Esmavastuvõtt ja -jahutamine pidid olema kaluritele tasulised teenused, et saadud tuluga hoone majandada. Kaebaja on kaebuses selgitanud, et tutvustas esmakäitlemiskeskuse võimalusi MTÜ Liivi Lahe Kalanduskogu üldkoosolekutel. Asjaolu, et kalurid ei soovinud hoones loodud tingimusi kasutada, ei või pidada kaebaja riskiks. Määruse nr 1198/2206 art 56 kohaselt saaks kestvusnõude rikkumisest rääkida siis, kui muudatus oleks märkimisväärne ning mõjutaks investeeringu laadi või rakendamistingimusi või annaks alusetu eelise mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile. PRIA ei ole oma otsuses selliseid asjaolusid tuvastanud. PRIA heidab kaebajale ette, et hoones tegutseb Liu Fish OÜ, mitte kaebaja, ning et hoones ei toimu kalade esmavastuvõttu ega -jahutamist. Liu Fish OÜ-ga sõlmitud üürilepingu p-st 4.4.8 selgub, et kaebaja võetud kohustuse täitmine on tagatud. Nimelt kohustab lepingu punkt üürilevõtjat korraldama oma tegevuse viisil, mis ei häiri ehitise teiste kasutajate tavapärast tegevust (räime vastuvõtt räimepüügi perioodil maist juunini). Seega ei tähenda Liu Fish OÜ tegevus toetuse abil valminud hoones seda, et tegemist oleks kaebaja tegevuse olulise muutusega. Ei ole tõendeid selle kohta, et viie aasta jooksul või ka hiljem poleks Liu Fish OÜ oma tegevust lepingu järgi korraldanud. Ringkonnakohtu tõdemus, et Liu Fish OÜ ei tegele kala esmavastuvõtu ja -jahutamisega, ei ole piisav, et pidada tõendatuks toimingute oluline muutmine. Euroopa Kohtu praktika (C-580/17, p 54) kohaselt tuleb toimingute olulise muutuse tuvastamisel arvestada toetuse eesmärke. Määruse nr 38 alusel oli toetuse andmise aluseks meede 4.1 „Kalanduspiirkondade säästev areng“, mille eesmärgiks oli aidata kaasa rannakalanduse piirkondade majanduslikule ja sotsiaalsele arengule, arvestades piiratud kalavarudega. Projekti elluviimise 6(15)
3-18-1699 eesmärgiks oli kalurite sissetuleku suurendamine. See eesmärk on ellu viidud, sest piirkonna 150 kalurit toovad oma kala kaebaja ehitatud hoonesse ning rannakalurite asutatud osaühing töötleb seda edasi. Lisaks on Liu Fish OÜ tööandjaks 25–29 kohalikule inimesele. Kala kokkuostu hind on tõusnud ja seetõttu on ka kalurite vajadused muutunud. Meetme 4.1 mõjude analüüsis (https:www.agri.ee/sites/default/files/content/uuringud/2014/uuring2014-saastev areng-meede-4-1-aruanne.pdf) on märgitud (vt p 5.5.3), et Pärnumaa kalanduspiirkonna esindajate hinnangul on sadamatesse tehtud investeeringud pannud olulise aluse piirkonna edasisele jätkusuutlikule arengule. Investeeringute toel on kujundatud või ollakse kujundamas seitsmest strateegilisest sadamast kalalogistikakeskust, milles nähakse kalurite töötingimuste paranemist ja kala hinna tõusu. Kalanduspiirkond on muutunud atraktiivsemaks nii külastajatele kui ka ettevõtjatele. Seega ei ole muutused märkimisväärselt vähendanud tegevuse suutlikkust saavutada sellele seatud eesmärki, mistõttu pole põhjust pidada muutusi oluliseks. PRIA-l tulnuks eesmärkide saavutamist hinnates küsida ka kohaliku tegevusgrupi seisukohta. Nagu Euroopa Kohus otsuses C-580/17 tõdes, ei ole toimingu muutusest saadava eelise tuvastamisel oluline see, et objekti tegelik kasutaja oleks ise toetust saanud. PRIA ja kohtud on põhjendamatult lähtunud just sellest asjaolust. Teavitamiskohustuse rikkumist pole PRIA sihtotstarbelise kasutamise kestvuse kohustuse kehtivusajal tuvastanud. Lisaks ei olnud kaebajal eelkirjeldatud tegevuse tõttu ja 2015. aastal valminud Ernst & Young Baltic AS auditi tulemusel põhjust arvata, et ta on rikkunud sihtotstarbelise kasutamise kohustust. Samas ei saaks teavitamiskohustuse rikkumine õigustada kogu toetuse tagasinõudmist. PRIA pole teostanud kaalutlusõigust nii, nagu näevad ette määruse nr 1198/2006 art 96 lg 2 ja KTKS § 68 lg 2. Arvesse tuleb võtta eeskirjade eiramise olemust ja raskust ning EKF-i rahalist kahju. Ringkonnakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et PRIA-l polnud kaalutlusõigust. Vaideotsus rikub kaebaja õigusi. Vaideotsuses on PRIA ekslikult leidnud, et investeeringutoetusega ei ole kooskõlas see, kui äriühing kasutab taotlustes märgitud tingimusi. Samuti pole õige PRIA tõdemus, et nii mahukate projektide ebaõnnestumine pole usutav. Kui PRIA arvates pidanuks kaebaja esitama lisatõendeid selle kohta, et kalurid ei soovinud loodud võimalusi kasutada, oleks PRIA-l tulnud seda kaebajale selgitada. Kaebaja ei saanud nende vaideotsuse väidete kohta arvamust avaldada.
13.PRIA leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et see on põhjendamatu. Isegi kui määruses nr 38 ette nähtud järelevalveperioodi kestus on vastuolus määruse nr 1198/2006 art 56 lg-s 1 sätestatuga, siis on asjas tõendatud, et kaebaja rikkus sihtotstarbelise kasutamise nõuet kohe pärast viimast väljamakset. PRIA võib KTKS § 68 lg 4 kohaselt teha tagasinõude otsuse hiljemalt 31. detsembril 2025. See on riigisiseses õiguses kindlaks määratud tähtaeg. Ringkonnakohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja võttis kohustuse osutada kaluritele esmavastuvõtu ja -jahutamise teenust omahinnaga. Tingimuste loomine esmavastuvõtuks ja -jahutamiseks tähendabki teenuse osutamist. Omahinnaga teenuse osutamine oli toetuse saamise oluline tingimus, sest selle meetme ja taotleja puhul oli oluline, et toetuse abil ei taotleta kasumi teenimist. PRIA poleks kaebajale toetust määranud, kui kaebaja oleks taotluses märkinud, et soovib hoone anda kasutamiseks äriühingule. MTÜ-sse kuuluvate kalurite huvidega kooskõlas poleks kinni maksta teenust osutava äriühingu kasum.
7(15)
3-18-1699 Määruse nr 38 § 32 lg 1 kohaselt peab toetusega soetatud hoonet kasutama just kaebaja ise. Erinevalt Euroopa Kohtu otsuse C-580/17 aluseks olnud asjaoludest anti praegu hoone sellise äriühingu kasutusse, kes on orienteeritud kasumi teenimisele, ning sellega on oluliselt muudetud toetuse objekti kasutamise eesmärki. Kaebaja pole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et kalurid on hoonet kala hoidmiseks kasutanud. Kuna kaebaja asemel kasutab hoonet Liu Fish OÜ, kes ei kasuta hoonet tegevuseks, milleks toetust anti, on toetatud tegevus oluliselt muutunud. Asjasse puutuvate juriidiliste isikute omavahelise seotuse tõttu on Liu Fish OÜ-l õnnestunud saada oluline konkurentsieelis teiste kalatöötlemise ettevõtete ees. Seotud isikud poleks sellises mahus toetust saanud. Ernst & Young Baltic AS auditi käigus kontrolliti konkreetseid kulutusi ja toetuse kasutamist ehitamisel. PRIA otsus on kaalutud ja põhjendatud. PRIA ei pidanud arvesse võtma kaebaja viidatud sotsiaalseid argumente, sest kolmandate isikute arvamustel ei ole tagasinõude otsustamisel tähtsust. Toetuse objekti mittesihipärase kasutamise tõttu kujutab kogu toetus kahju EKF-le. PRIA ei pidanud arvestama ka toetuse tagasinõude tagajärgi kohalikule kogukonnale, sest need pole ettenähtavad. PRIA ei pidanud arvestama kalandussektori otsuse tegemise aegset olukorda, sest kaebaja andis hoone kohe pärast valmimist üürile. Turule tekkivate külmhoonete seis oli kaebajale taotluse esitamise ajal teada, kuna need olid kavandatud juba MTÜ Liivi Lahe Kalanduskogu strateegias. Seepärast on põhjendatud, et sihipärase kasutamise riski kannab kaebaja. PRIA küsib kohaliku algatusrühma arvamust siis, kui selleks on sisuline vajadus või kui taotluse eesmärgid on hinnangulised. Praegu olid olemas ülekaalukad tõendid, ning pealegi on kaebaja juhatuse liikmed ka kohaliku algatusrühma MTÜ Liivi Lahe Kalanduskogu juhatuse liikmed. Toetuse eesmärk ei olnud suurendada kalurite sissetulekuid. See võis koos loodavate töökohtade arvuga küll olla üks paljudest kriteeriumitest, mille tõttu kohaliku algatusrühma hindamiskomisjon punkte andis, kuid PRIA selliseid prognoositavaid kriteeriume toetuse sihtotstarbelist kasutamist hinnates ei arvesta. Kaebaja pole hoonet kasutanud, sest kogu hoonet hõlmav üürileping sõlmiti 12. septembril 2014. Seega on tagasinõude eeldused KTKS § 68 lg 2 p-de 2 ja 7 mõttes täidetud, kui arvesse võtta ka seda, et kaebaja on rikkunud kohustust teavitada PRIA-t toetuse objekti puudutavatest muudatustest. Kaebaja väide, et taotluses nähti kaluritele ette hooajaline kasutus aprillist juunini, ei vasta tõele. Kasutusperiood on määramata, sest hoone pidi olema kasutatav pärast püügiperioodi piiramata aja jooksul, kuni kala õnnestub soodsamalt müüa. PRIA ei mõista, kuidas on praegune asi seotud kala kokkuostu hindade tõusuga. Kui kalurid ei soovi hoones kala ladustada, siis on loogiline järeldus, et ladustamise teenuse tasu ületab võimaliku kasumi. Sellega haakub ringkonnakohtu järeldus, et taotluse eesmärke täidab vaid tingimus, et teenust pakutakse omahinnaga. PRIA pole vaideotsuses asunud seisukohale, et investeeringutoetuse eesmärgiga oleks vastuolus see, kui taotluses nimetatud teenust osutaks äriühing. Vaideotsuses leiti, et sellise eesmärgiga on vastuolus see, kui hoone antakse äriühingule kasutada tootmistegevuseks. Lisatõendite esitamise vajadust ei pidanud PRIA selgitama, kuna kaebajal on kogu aeg olnud esindajaks õigusteadmistega isik.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et kohtute otsused tuleb tühistada ja kaebus rahuldada (HKMS § 230 lg 1). Kohtud on kohaldanud materiaalõigust valesti, sest on jätnud tähelepanuta, et PRIA pidi tegevuse kestvusnõude hindamisel lähtuma määruse nr 1198/2006 art 56 lg-s 1 sätestatud tähtajast ja tingimustest. Samuti on kohtud alusetult jätnud tuvastamata, et PRIA rikkus tagasinõude otsuse tegemisel kaalutlusreegleid. Kolleegium selgitab esmalt vaidlusaluste küsimuste ringi ja asjas 8(15)
3-18-1699 kohaldatavat õigust (I). Seejärel annab hinnangu tegevuse kestvusnõude tähtajale ning sellele, millise tähtaja jooksul võib PRIA esitada tagasinõude (II). Järgmisena selgitab kolleegium, millised on tegevuse kestvusnõuded ja kuidas nende täitmist kontrollida (III). Lõpuks lahendab kolleegium kaebuse ja jagab menetluskulud (IV). I
15.Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja on toetused kasutanud hoone ehitamiseks ja hoonesse seadmete muretsemiseks. Vaidluse all on küsimus, kas kaebaja on hoonet ja seadmeid kasutanud sihtotstarbeliselt, ning sellest tulenevalt küsimus, millised kohustused kaebaja toetuse saamiseks endale võttis ja millised tingimused ta pidi toetuse nõuetekohaseks kasutamiseks täitma. Kaebaja väidab, et ta võttis endale kohustuse luua kohalikele kaluritele tingimused kala esmavastuvõtuks ja jahutamiseks ning vastupidiselt PRIA ja kohtute arvamusele ei pidanud ta osutama kaluritele esmavastuvõtu ja -jahutamise teenust. Kaebaja väidab, et PRIA on jätnud alusetult tuvastamata, et meetme eesmärgid on saavutatud, ning pole tagasinõude esitamisel võtnud arvesse eeskirjade eiramise olemust ega raskust. Samuti tõi kaebaja esile, et PRIA-l ei olnud 2017. aasta septembris enam võimalik tegevuse kestvusnõuete rikkumist tuvastada, sest määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 kohaselt lõppes sihtotstarbelise kasutamise kohustus juulis 2017.
16.PRIA esitas tagasinõude, tuginedes KTKS § 63 lg 2 p-le 1, § 68 lg 2 p-dele 2 ja 7 ja lg-tele 7 ja 8 ning §-le 69 ning määruse nr 38 § 32 lg-le 1 ning lg 4 p-dele 4 ja 5. KTKS § 63 näeb ette toetuse saaja kohustused, sealhulgas tegevuse kestvuse nõude. KTKS §-s 68 on kindlaks määratud, millisel juhul ja mil viisil nõutakse toetus tagasi. KTKS § 69 sätestab aluse intressi ja viivise nõudmiseks. Määruse nr 38 § 32 lg-s 1 on viidatud KTKS-s toetuse saaja kohustuste kohta sätestatule ning lg 4 p-des 4 ja 5 on ette nähtud, et 15 aasta jooksul kalasadama lossimiskoha uuendamiseks saadud toetuse väljamaksmisest arvates tuleb PRIA-t teavitada toetatava tegevusega seotud muutustest või toetuse saamisega seotud andmete muutumisest.
17.KTKS § 63 lg 2 p 1 näeb enne 2015. aasta 1. jaanuarit kehtinud KTKS alusel toetuse saanud isiku kohustuse ette järgmises sõnastuses: „Kui sama seaduse § 58 lg 2 alusel kehtivates õigusaktides ei ole sätestatud pikemat tähtaega, on Euroopa Kalandusfondi toetuse saaja kohustatud viie aasta jooksul viimase toetusosa väljamaksmisest arvates: 1) tagama projekti elluviimise tulemusena soetatud või ehitatud vara säilimise ja sihtotstarbelise kasutamise ettenähtud tingimustel, sealhulgas vältima selliste oluliste muudatuste tegemist, mis mõjutavad projekti olemust või rakendamistingimusi või annavad mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile põhjendamatuid eeliseid või tulenevad omandisuhete muutumisest infrastruktuuri teatavas osas või tootmistegevuse lõpetamisest või asukoha muutmisest.“
18.Määruse nr 38, mis kehtib KTKS § 58 lg 2 alusel, § 32 lg-s 1 on ette nähtud, et toetuse saaja kohustub kasutama toetust sihtotstarbeliselt, mõistlikult ning kõige säästlikumal viisil ja järgima tegevuse elluviimisel kõiki KTKS-s ja samas määruses sätestatud asjakohaseid nõudeid. Määruse nr 38 § 16 lg 10 p-s 1 on kindlaks määratud, et projektitoetust võib anda taotlejale, kes jätkab pärast kavandatava projekti elluviimist majandustegevust alal, mille parendamiseks ta projektitoetust taotleb, vähemalt 5 majandusaasta jooksul, ning kalasadama või lossimiskoha uuendamise korral vähemalt 15 majandusaasta jooksul arvates viimase toetuseosa laekumisest toetusesaaja kontole.
19.KTKS toetuste andmise ajal kehtinud redaktsiooni § 2 lg 2 järgi on Euroopa Kalandusfondi toetus määrusega nr 1198/2006 asutatud fondi vahenditest kaasrahastatav rahaline abi, mida antakse sama määruse artikli 17 lõikes 1 nimetatud rakenduskava alusel ja korras. Määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 näeb ette, et liikmesriik või korraldusasutus tagab, et toiming saab EKF-lt toetust ainult juhul, kui viie aasta jooksul pärast pädevate riigisiseste asutuste või korraldusasutuse tehtud otsust rahastamise kohta 9(15)
3-18-1699 ei tehta kõnealuses toimingus olulisi muudatusi, mis a) mõjutavad toimingu olemust või rakendamistingimusi või annavad mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile põhjendamatuid eeliseid või b) tulenevad omandisuhete muutumisest infrastruktuuri teatavas osas või tootmistegevuse lõpetamisest või asukoha muutmisest.
20.Määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 eestikeelses tekstis on osade a) ja b) vahel sidesõna „ja“, ingliskeelses ja saksakeelses sidesõna „või“ ning prantsuskeelses eraldab neid osi semikoolon. Kolleegium leiab Euroopa Kohtu praktikale tuginedes, et liidu sätte ühes keeleversioonis kasutatud sõnastus ei või olla selle sätte tõlgendamise ainus alus ning pole õige eelistada üht keeleversiooni kõigile teistele keeleversioonidele; kui keeleversioonides on erinevusi, tuleb lähtuda selle õigusakti kontekstist ja eesmärgist, mille osa säte on (vt nt C-29/19: Bundesagentur für Arbeit, p 48). Määruse kontekstist tulenevalt (toetusraha kasutamine peab olema meetme eesmärgiga kooskõlas ka juhul, kui objekti omandivorm ei muutu või tootmine ei lõpe) on osades a) ja b) tegemist alternatiivsete tingimustega, nagu sarnase normi kohta märkis otsuses nr C-580/17 ka Euroopa Kohus (p-d 45 ja 46). Sama moodi on artiklit mõistnud ka Eesti seadusandja, sätestades eeltoodud tingimused KTKS § 63 lg 2 p-s 1 alternatiivsetena. II
21.Kaebaja tugineb tegevuse kestvusnõude tähtaja osas õigesti määruse nr 1198/2006 art 56 lg-le 1 ja lähtub sätte tõlgendamisel Euroopa Kohtu otsusest nr C-580/17. Selles lahendis käsitles Euroopa Kohus küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 20. septembri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta artiklit 72. Määruse nr 1698/2005 art 72 pealkirjaga „Investeeringutega seotud tegevuste kestvus“ esimese lõike järgi peab liikmesriik tagama, et investeeringuga seotud tegevuse puhul säilib EAFRD panus, kui see tegevus ei tee viie aasta jooksul alates korraldusasutuse otsustest vahendite eraldamise kohta läbi olulist muutust, mis a) mõjutab selle laadi või rakendamistingimusi või annab alusetu eelise mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile; b) tuleneb kas infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutusest või tootliku tegevuse lakkamisest või ümberpaigutamisest. Euroopa Kohus leidis, et kuna määruse nr 1698/2005 art-st 72 ei tulene erinevalt sama määruse artikli 71 lg-st 3 (mis annab liikmesriikidele õiguse võtta vastu abikõlblikkuse eeskirju) liikmesriigile õigust võtta vastu eeskirju kestvusreeglite kohta, ei ole Eesti õigus, mis sätestab lisatingimused tegevuste kestvuse suhtes, kooskõlas määruse art 72 lg-ga 1 (otsuse p 79).
22.Praeguses asjas kohaldatav määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 on sisult samane Euroopa Kohtu käsitletud artikliga. Ka määrus nr 1198/2006 näeb ette liikmesriigi õiguse võtta vastu abikõlblikkuse eeskirju (art 55 lg 4) ning art 56 sellist õigust kestvustingimuste osas liikmesriigile ei anna. Kuna liikmesriigile ei ole määrusega nr 1198/2006 antud õigust võtta vastu norme, mis puudutaksid investeeringuga seotud tegevuste kestvuse tingimusi, ei saa asjakohaseid riigisiseseid õigusnorme määruse nr 1198/2006 art-ga 56 vastuolu korral rakendada (vrd Euroopa Kohtu otsus nr C-580/17, p 79). Samuti järeldub eelnevast, et määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 järgi pole viimase toetuseosa väljamaksmise aeg määrava tähtsusega. Määrav on rahastamisotsuse tegemise aeg. Seega ei ole KTKS § 63 lg 2 p 1 kohaldatav osas, mis määruse nr 1198/2006 kohaldamisalas sätestab tähtaja alguse alates viimase toetuseosa väljamaksmisest. Määruse nr 38 § 16 lg 10 p 1 ning § 32 lg 4 tuleb jätta kohaldamata osas, mis puudutab tegevuse kestvuse perioodi 15 aastat alates viimase toetuseosa väljamaksmisest.
23.Seega pidi kaebaja täitma endale võetud kohustusi viis aastat alates rahastamisotsuste tegemisest. Kuid eeltoodu ei anna vastust küsimusele, kas tagasinõude esitamise tähtaeg oli nõude esitamise ajaks möödunud. Määruse nr 1198/2006 art 56 ei reguleeri tagasinõude esitamise tähtaega.
10(15)
3-18-1699
24.Määruse nr 1198/2006 art 96 lg 2 alusel teeb liikmesriik toimingutes või rakenduskavades avastatud üksiku või süstemaatilise eeskirjade eiramisega seoses nõutavad finantskorrektsioonid, mis seisnevad rakenduskava avaliku sektori panuse täielikus või osalises tühistamises. Seejuures peab liikmesriik võtma arvesse eeskirjade eiramise olemust ja raskust ning EKF-i rahalist kahju. Määrus nr 1198/2006 on alates 1. jaanuarist 2014 tunnistatud kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. a määrusega nr 508/2014 Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta (määrus nr 508/2014). Selle määruse artikli 129 kohaselt jätkatakse määruse nr 1198/2006 alusel välja makstud toetuse suhtes määruse nr 1198/2006 kohaldamist. Määrus nr 1198/2006 ei näe ette tagasinõude esitamise tähtaega. KTKS § 68 lg 4 kohaselt võib EKF-i toetuse tagasinõudmise otsuse teha kuni 31. detsembrini 2025.
25.Otsused kaebaja tegevuste rahastamise kohta tehti 3. augustil 2011, 30. detsembril 2011 ja 2. juulil 2012. PRIA alustas järelkontrolli 28. septembril 2017, s.o pärast viie aasta möödumist rahastamisotsuse tegemisest. Toetuse tagasinõudmise otsuse tegi PRIA 8. juunil 2018. Seega polnud tagasinõude esitamise tähtaeg praegusel juhul möödunud. PRIA võib rikkumise tuvastada kogu tagasinõude esitamise tähtaja jooksul, sest see tähtaeg määrab ära nõude aegumise. Toetuse tagasinõudmise otsuse saab teha juhul, kui kaebaja on talle etteheidetava tegevusega rikkunud tegevuse kestvuse tingimusi viieaastase ajavahemiku jooksul määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 mõttes. III
26.Määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 seob kaasrahastatud tegevuse kestvuse nõude sellega, et toiming ei tee viie aasta jooksul alates korraldusasutuse otsusest rahastamise kohta läbi olulist muutust. Muutus on oluline juhul, kui see mõjutab toimingu olemust või rakendamistingimusi või annab põhjendamatu eelise mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile (p a), samuti juhul, kui muutus tuleneb kas omandisuhete muutumisest infrastruktuuri teatavas osas või tootmistegevuse lõpetamisest või asukoha muutmisest (p b). Samu nõudeid on nimetatud ka KTKS § 63 lg 2 p-s 1. Määruse nr 38 § 16 lg 10 p-st 1 („jätkab majandustegevust alal“) saab järeldada, et toetuse saaja peab ise kasutama toetuse abil püstitatud hoonet ja soetatud seadmeid. Viimati nimetatud tingimus ei ole kooskõlas määruse nr 1198/2006 art 56 lg-s 1 sätestatuga, sest selles artiklis ei nõuta, et toetuse saaja peab ise toetuse objekti edasi kasutama. Nagu Euroopa Kohus eespool viidatud Järvelaeva otsuse p-s 75 selgitas määruse 1698/2005 sarnase sisuga art-t 72 tõlgendades, ei tulene art-st 72 isikliku kasutuse nõuet ning lepinguõigusliku suhte alusel kolmandale isikule kindlaks ajavahemikuks kasutusõiguse andmine pole iseenesest käsitatav tegevuse olulise muutusena (p 50). Määrav on see, kas aset leidnud muutused mõjutavad tegevuse olemust või rakendustingimusi või annavad mõnele ettevõtjale põhjendamatu eelise. Euroopa Kohus rõhutas, et tegevuse olemust või rakendamistingimust käsitleva tingimuse kontrollimisel tuleb arvesse võtta selle meetme eesmärki, mille raames asjakohast tegevust finantseeriti (p 54), tegevuse muutus peab olema küllaltki märkimisväärne (p 47) ja tegevuse suutlikkus saavutada meetme eesmärke peab olema märkimisväärselt vähenenud (p 58).
27.PRIA ei ole vaidlustatud otsuses ega vaideotsuses analüüsinud määruse nr 1198/2006 art 56 lg-s 1 ega KTKS § 63 lg 2 p-s 1 sätestatud tingimustest kinnipidamist. On leitud vaid, et peamiselt kasutab hoonet Liu Fish OÜ ning tema äritegevus (kala kokkuost ja töötlemine) pole kala esmakäitlemine MTÜ Rannakalad poolt, kellele PRIA toetuse andis. Otsuses on veel asutud seisukohale, et kaebaja tahtis saada suuremat toetust ja seetõttu taotles seda vale tegevussuuna alt. PRIA vaidlustatud otsustest („kaebaja ei kasuta hoonet toetuse andmise tingimuste kohaselt“) saab järeldada, et tegevuse kestvustingimuse rikkumiseks peab PRIA seda, et kaebaja ei kasuta toetusega püstitatud hoonet ja seadmeid ise. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja hoonet ja selles asuvaid seadmeid kasutas Liu Fish OÜ, ei saa olla kestvustingimuse rikkumise tuvastamise aluseks. Analüüsida tulnuks ka seda, kas Liu Fish OÜ tegevus hoones tähendab meetme eesmärki arvestades tegevuse märkimisväärset muutust. 11(15)
3-18-1699 Hinnang, et toetust taotleti vale tegevussuuna alt, ei ole kuidagi seotud kestvusnõude täitmisega. Toetuse taotlemiseks mittetulundusühingu moodustamine ei viita pettusele ega kuritarvitusele, kui sidemed toetust taotlenud isikute vahel ei välista kehtiva õiguse kohaselt toetuse andmist. Viimast PRIA otsusest ei nähtu.
28.Ringkonnakohus on kaebust lahendades võrrelnud praeguse kaasuse asjaolusid Euroopa Kohtu otsuses nr C-580/17 käsitletud kaasuse asjaoludega ja leidnud, et erinevalt viidatud kaasuse asjaoludest on toetatud tegevus oluliselt muutunud, sest Liu Fish OÜ tegeleb hoones kala kokkuostu ja töötlemisega ning selliste tegevuste tarvis toetust ei määratud. Samuti leidis kohus, et kaebaja ja Liu Fish OÜ on saanud toetusega põhjendamatu eelise, sest kaebaja poleks kala töötlemiseks toetust meetme 4.1 alt saanud ning Liu Fish OÜ poleks saanud toetust oma tegevuse jaoks samas määras, nagu finantseeriti kaebaja tegevust.
29.Kolleegium leiab, et PRIA ja kohtud on liiga kitsalt lähtunud kaebaja toetustaotlusest ja eriti taotluses kirjeldatud äriplaanist ning jätnud arvesse võtmata määruses nr 1198/2006 ja „Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskavas“ ette nähtud meetme „Kalanduspiirkondade säästev areng“ eesmärgi. Sellest tulenevalt on ekslik ka hinnang, et kaebaja on toime pannud rikkumise. Selleks et hinnata, kas toiming on läbi teinud olulise muutuse, ei ole piisav võrrelda kaasfinantseeritud tegevust toetuse taotlemisel esitatud äriplaaniga. Isegi kui kõik äriplaanis kavandatud tegevused pole realiseerunud, võib tegevus üldises plaanis olla kooskõlas toetuse aluseks oleva meetme eesmärgiga või lõpptulemusena aidata kaasa püstitatud eesmärkide saavutamisele.
30.Määruse nr 1198/2006 IV jaotise IV peatükis nähakse ühe prioriteetse suunana ette kalanduspiirkondade säästev areng. Meede on suunatud pigem väikestele geograafiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt ühtsetele piirkondadele, kus on madal asustustihedus või kus kalapüük on vähenenud või kus on väike kalandusega tegelev kogukond. Kalanduspiirkondade säästva arengu toetamiseks võetavate meetmete abil püütakse säilitada selliste piirkondade majanduslik ja sotsiaalne jõukus ning lisada väärtust kalapüügi- ja vesiviljelustoodetele; säilitada ja luua töökohti kalanduspiirkondades, toetades selleks kalandussektoris toimunud muudatuste tõttu sotsiaalmajanduslikesse raskustesse sattunud piirkondades pakutavate võimaluste mitmekesistamist või majanduslikku ja sotsiaalset ümberstruktureerimist; edendada rannakeskkonna kvaliteeti; edendada kalanduspiirkondadevahelist riiklikku ja riikidevahelist koostööd. Määruse nr 1198/2006 art 20 lg 2 näeb ette, et iga IV jaotises sätestatud prioriteetse suuna kohta peab liikmesriik oma rakenduskavas kindlaks määrama selle elluviimise tingimused ja menetlused ning eriti selgelt tuleb kavas välja tuua iga kavandatud prioriteetse suuna eesmärk. Eesti rakenduskava neljas prioriteetne suund näeb eesmärgina ette kalanduspiirkondades mitmekesise sotsiaal-majandusliku struktuuri säilimise ning elukvaliteedi tõusu, selleks kohaliku tasandi ühistegevuse soodustamise, kalanduspiirkondade arengustrateegiate väljatöötamise ja elluviimise, naiste ja noorkalurite suurema kaasatuse kohaliku elu arendamisse ning kalanduspiirkondade rahvusvahelise koostöö. Võimalike toetatavate tegevustena on muu hulgas ette nähtud väikesemahulise kalandusega seotud infrastruktuuri ja väikestele kalandusega tegelevatele kogukondadele kasulike teenuste toetamine (toetus väikesemahulise rannapüügi ja sisevete kalanduses kasutatavate rajatiste, eelkõige lossimiskohtade ümberstruktureerimiseks ja kalade lossimise tingimuste parandamiseks, mis oli abikõlblik üldstrateegia osana määruse nr 1198/2006 art 39 mõttes). Rakenduskava suuna elluviimiseks ja kalanduspiirkonna arengu strateegia eesmärkide elluviimiseks vastu võetud määrus nr 38 nägigi muu hulgas ette toetuse andmise kalasadamate ja lossimiskohtade uuendamiseks.
31.Seega on praegusel juhul oluline, et toetatud tegevus jätkuks varem kindlaks määratud piirkonnas ning aitaks vajalike teenuste osutamise abil parandada selle piirkonna sotsiaal-majanduslikku olukorda ja kohaliku kogukonna elukvaliteeti. Kuna toetuste jagamine on hindamispõhine (toetust saavad vaid projektid, mis suudavad kõige tõhusamalt programmi eesmärki täita), tulebki analüüsida, 12(15)
3-18-1699 millistest kaebaja toetustaotluses või äriplaanis kirjeldatud tegevustest tuli eesmärgi saavutamiseks kindlasti kinni pidada.
32.Kaebaja võttis taotluse esitamisel endale kohustuse luua kohalikele kaluritele tingimused kala esmavastuvõtuks ja -jahutamiseks. Kolleegium ei nõustu kaebajaga, et see tähendas üksnes hoone püstitamist ja seadmetega varustamist. Nagu toetuse taotlusest nähtub (töötajate palkamine, eeldatavad hinnad teenuse pakkumiseks), hõlmas kaebaja taotluses kavandatud tegevus ka kala vastuvõtu ja jahutamise korraldamist. Korraldamine eeldab vähemalt hoone kasutamise reeglite kehtestamist ning teenuse hinnakirja väljatöötamist ja avalikustamist. Hinnakiri pidi olema koostatud selliselt, et hoone ja seadmete ülalpidamise kulud oleksid kaetud kalurite makstud tasuga. Kuna kaebaja on kogu menetluse kestel väitnud, et kohalikele kaluritele oli hoone kasutamise võimalus tagatud, tuleb kontrollida, kas teenuse tarbimise võimalus oli mingil viisil reguleeritud.
33.Kala esmavastuvõtu ja -jahutamise korraldamine ei tähenda, et kaebaja oleks pidanud teenust osutama ise, olgugi et toetustaotluses oli planeeritud mitme töötaja palkamine. Samuti ei pruugi tegevuse olulise muutuse tuvastamisel olla määrav see, et esmavastuvõtu ja -jahutamise järgselt on kohalikud kalurid endiselt selle kala omanikud ja saavad kala müüa pärast püügiperioodi lõppu kallimalt.
34.Kohtud on kindlaks teinud, et Liu Fish OÜ tegeles lisaks kala töötlemisele ka kala kokkuostuga kohalikelt kaluritelt. Arvestades seda, pole välistatud, et Liu Fish OÜ tegevuse saab teatud mahus lugeda kaebaja poolt saadud toetuse kasutamise kestvusnõude täitmiseks. Kui kaluritele oli tagatud, et Liu Fish OÜ võtab neilt piisavalt soodsa tasu eest kala vastu, võivad nii kaebaja konkreetse tegevuse kui ka meetme eesmärgid (tagada kalanduspiirkondades mitmekesise sotsiaal-majandusliku struktuuri säilimine ja elukvaliteedi tõus) olla täidetud. Kolleegiumi arvates pole toimingu olemust hinnates vähetähtis see, et toetuse abil rajatud hoones ja soetatud seadmetega tegeletakse selle kalanduspiirkonna arenguks olulise tegevusega ja pakutakse kohalikule kogukonnale kasulikku teenust. Kohalike kalurite püütud kala vastuvõtmine ja edasine käitlemine võib täita meetme eesmärki ka siis, kui seda teeb äriühing. Esmavastuvõtu ja -jahutamise võimaluste loomine hoones ja Liu Fish OÜ tegevus võisid aidata kaasa kalurite sissetulekute kasvule näiteks seeläbi, et kala kokkuostu hinnad kerkisid.
35.Määruse nr 1198/2006 art 56 lg 1 kohaselt võib kestvusnõuete rikkumine seisneda ka selles, et oluline muudatus toimingus toob kaasa mõnele ettevõtjale põhjendamatu eelise. Euroopa Kohus on eespool viidatud Järvelaeva otsuse p-s 68 käsitlenud määruse nr 1698/2005 art 72 lg-s 1 sätestatud sama sisuga tingimust ja leidnud, et pädev asutus peab kindlaks tegema, milles täpselt põhjendamatu eelis seisneb. Põhjendamatu eelise saamist tuleb hinnata nii toetuse saaja kui ka objekti tegeliku kasutaja puhul. Samas ei ole määrav, kas objekti tegelik kasutaja oleks ise toetust saanud või mitte. Seepärast ei ole määravat tähtsust ka küsimusel, kas Liu Fish OÜ või tema õiguseellane oleks saanud toetust samas ulatuses nagu kaebaja. Tegemaks kindlaks, kas hoone Liu Fish OÜ-le kasutada andmisega on toiming läbi teinud olulise muutuse, tuleb analüüsida, kas Liu Fish OÜ on hoonet kasutades või kaebaja hoone kasutada andmisega saanud põhjendamatu eelise. Euroopa Kohus on viidatud Järvelaeva otsuse p-des 61–62 nentinud, et toetuse saaja puhul tuleb sellise eelise esinemise ja eelise kaalukuse väljaselgitamiseks võrrelda eelist, mille toetuse saaja pidi saama kavandatud tegevusest, eelisega, mille ta sai tegevusest pärast selles toimunud muutust. Objekti tegeliku kasutaja puhul tuleb uurida, kas ta sai tulu, mida ta poleks saanud ilma toetusega soetatud vara kasutamise õiguseta. Näiteks võib põhjendamatu eelisega olla tegemist juhul, kui üürisummat pole kindlaks määratud turutingimustel.
36.PRIA on rikkumist kindlaks tehes tuginenud kaebaja ja Liu Fish OÜ vahel sõlmitud üürilepingule, kaebaja 2015. ja 2016. aasta pearaamatu väljavõtetele ning vaatlusprotokollidele. Kuna ajaks, mil 13(15)
3-18-1699 PRIA korraldas vaatlused tootmishoones, oli viieaastane tegevuse kestvusnõude periood lõppenud, võivad vaatlusprotokollid olla asjakohasteks tõenditeks üksnes osas, mis kinnitavad kaudselt tegevuse sisu nimetatud ajavahemiku kestel. PRIA on kassatsioonkaebusele vastuseks märkinud küll, et kaebaja on ise kinnitanud, et samasugune tegevus toimus hoones ka 2015. aasta sügisel, kui kulude abikõlblikkuse kontrollimiseks tehti audit, kuid see kaebaja kinnitus ei välista vajadust teha kindlaks tegevuse sisu ja maht viieaastase ajavahemiku jooksul arvates toetuse andmise otsuse tegemisest. Praegusel juhul on ajavahemik 2011. aastast kuni septembrini 2014 tõenditega katmata. Kaebaja seisukoht, et toetuse sihtotstarbelist kasutamist ja kestvusnõuete täitmist kinnitab piisavalt audiitorbüroo Ernst & Young Baltic AS audit 2015. aasta septembrist, ei ole õige. Auditis hinnati ennekõike tehtud kulutuste abikõlblikkust ning selle üle praeguses asjas ei vaielda.
37.Kui PRIA pärast asjakohasel ajavahemikul hoones toimunud tegevuse sisu uurimist tuvastab, et toimingute olemus või rakendustingimused on siiski märkimisväärselt muutunud või et toetuse saaja või objekti tegelik kasutaja on saanud põhjendamatu eelise hoone või seadmete kasutamisest, tuleb teha proportsionaalne otsus toetuse tagasinõudmiseks. Proportsionaalse otsuse tegemisel on oluline ka ajavahemik, millal toetuse sihipärase kasutamise nõuet oli rikutud. Toetuse täies ulatuses tagasinõudmine ei ole proportsionaalne, kui viie aasta jooksul alates rahastamisotsuse tegemisest on sihipärase tegevuse nõuet rikutud üksnes paaril aastal. Samuti tuleb arvesse võtta rikkumise olemust ja raskust. Rikkumise raskuse hindamine tähendab muu hulgas ka rikkumise põhjuste hindamist. Praegu pole PRIA pidanud vajalikuks rikkumise põhjusi hinnata. Toetuse saajal peab olema võimalus tõendada, et tal oli taotluses esitatud tegevuste elluviimisel objektiivseid takistusi.
38.PRIA on toetuse tagasinõudmise otsust tehes võtnud arvesse ka seda, et kaebaja ei täitnud
30.jaanuari 2018. a otsuses tehtud ettekirjutust tagada sihtotstarbeline tegevus kuni järelevalveperioodi lõpuni. Kuna ettekirjutuse tegemise ajaks oli kestvusnõude periood juba lõppenud, on see kaalutlus asjakohatu ja PRIA poleks tohtinud seda arvesse võtta. IV
39.Eeltoodust lähtudes rahuldab kolleegium kassatsioonkaebuse ja tühistab kohtute otsused. PRIA tunnistas 8. juuni 2018. a otsuse punktiga 1 kehtetuks 30. jaanuari 2018. a otsuse ning järgnevate punktidega 2-7 nõudis toetusraha täies ulatuses tagasi koos viiviste ja intressidega. Kaebaja on vaidlustanud PRIA 8. juuni 2018. a otsuse tervikuna, kuigi põhjendusi p 1 õigusvastasuse kohta pole esitanud. Kuna PRIA 30. jaanuari 2018. a otsuse kehtetuks tunnistamine on kaebaja jaoks soodne ega riku tema õigusi, jätab kolleegium selles osas kaebuse rahuldamata (riigivastutuse seaduse § 3 lg 1). Ülejäänud osas on kaebaja nõuded põhjendatud ja tuleb rahuldada.
40.HKMS § 109 lg 4 näeb ette, et kui kõrgema astme kohus teeb asjas uue otsuse, muudab ta menetluskulude jaotust. Kaebuse rahuldamise korral tuleb kaebaja menetluskulud vastustajalt välja mõista (HKMS § 108 lg 1). Halduskohtus taotles kaebaja 15 euro riigilõivu ja 5323 euro esindajakulu väljamõistmist. Vastustaja leidis, et kahe esindaja kasutamine ei olnud selles asjas õigustatud, ning palus esindajakulu poole võrra vähendada. Ringkonnakohtus taotles kaebaja 15 euro riigilõivu ja 3573 euro esindajakulu väljamõistmist. Kassatsioonimenetluses taotles kaebaja 4039 euro 50 sendi esindajakulu väljamõistmist. Vastustaja leiab, et kulud on ebamõistlikult suured, arvestades asja keerukust ja seda, et kaebaja on kõigis kohtuastmetes tuginenud samadele argumentidele. Samuti polnud kaebajal vaja kasutada kahte esindajat.
41.Kolleegium leiab, et kaebaja esindajakulud on liiga suured. Kuigi asi on keskmisest keerukam ning halduskohus pidas asjas kohtuistungi, on kaebaja taotletud 12 935 euro 50 sendi suurune esindajakulu asja ajamiseks vajalikku töömahtu ja esitatud tõendeid arvestades ülemäärane. Arvestades lisaks kaebuse osalist rahuldamist, peab kolleegium põhjendatud esindajakuluks 14(15)
3-18-1699 10 000 eurot. Seega tuleb vastustajalt koos riigilõivu katteks mõeldud 30 euroga välja mõista 10 030 eurot.