Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar 25. veebruar 2021, Tartu 3-19-1423
Haldusasi
Kalev Põllu (nim Põld) kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 14.03.2019.a otsuse nr 176/19/188 tühistamise nõudes.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 28. augusti 2020. a otsus Kalev Põllu apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Kalev Põld Kaebaja esindajad v.adv Villy Lopman ja adv. Keidi Kõiv Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet esindaja Eva Rückenberg
RESOLUTSIOON
1.Jätta Kalev Põllu apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28. augusti 2020. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebajate apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. märts 2021.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) määras 29. novembri 2017. a otsusega nr 17-6/483 teiste hulgas kaebajale püügivahendi parendamise toetuse. Kaebajale määrati toetus hülgekindlamate ja suurema selektiivsusega ühe 4-meetrise ja ühe 3-meetrise avaveemõrra soetamiseks. PRIA 22. augusti 2018. a otsuse nr 17-6/449 alusel maksti kaebajale välja toetus 11 956 eurot.
PRIA tunnistas 14. märtsi 2019. a otsusega nr 17-6/19/188 kehtetuks 29. novembri 2017. a ja
22.augusti 2018. a otsused kaebajat puudutavas osas ning nõudis kaebajalt väljamakstud toetuse tagasi. Otsuses tugines PRIA sellel, et kaebaja taotluses esitatud hinnapakkumused ei vasta meetme määruse tingimustele ja toetuse väljamaksmise tingimused, sealhulgas investeeringuobjekti ja omafinantseeringu eest tasumine, on täidetud kunstlikult.
3.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 14. märtsi 2019. a otsuse nr 17-6/19/188 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei küsinud kaebaja hinnapakkumusi endaga seotud isikute käest. Vastustaja kontrollis kaebaja ja A. Alase seotud isikuteks olemist samadel alustel kui 2. novembril 2018 algatatud täiendava kontrolli käigus. Ometi on vastustaja asunud vaidlustatud otsuses varasemast erinevale seisukohale. Kaebajat, A. Alast ja T. Meret ei saa lugeda seotud isikutes TuMS § 8 lg 1 mõistes. Tõendatud ei ole, et hinnapakkumised ei ole koostatud pakkujate poolt ning et hinnapakkumised on omavahel eelnevalt kooskõlastatud. Ainuüksi asjaolu, et kalkulatsioonid on vormiliselt sarnased, ei anna alust järeldada, et kalkulatsiooni algandmed ei ole koostatud/esitatud konkreetse hinnapakkuja poolt. Toetuse väljamaksmise eeldused ei ole kunstlikult täidetud. Kaebaja tasus A. Alasele arve nr 1 alusel 17 934 eurot kahes osas. Maksed, mille arvel kaebaja tasus A. Alasele, on kaebajale laekunud õiguspäraselt: kaebajale T. Merelt laekunud makse aluseks oli kaebaja poolt T. Merele esitatud arve nr 1, summas 18 720 eurot. Alates T. Mere tehtud maksete kaebaja arvelduskontole laekumisest muutusid kaebaja kontole laekunud rahalised vahendid kaebaja varaks. Seega täitis kaebaja investeeringuobjekti eest tasumise kohustuse oma vahendite arvel. Otsuse tegemisel ei ole arvestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Vastustaja oleks pidanud teostama kaalutlusõigust, kas nõuda toetus tagasi täielikult või osaliselt. Kaebaja ei ole esitanud taotluses valeandmeid ja ei ole mõjutanud taotluse menetlemist pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil
4.PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Täiendava kontrollimenetluse tulemusel leidis PRIA, et tegelikkuses ei olnud kaebaja toetuskõlbulik, kuivõrd oli teadlikult rikkunud või ei olnud teadlikult täitnud toetuse saamise nõudeid. Sellele viitavad otseselt kaebaja ja veel kahe taotleja omavahelised seosed (hinnapakkumuste tegemine üksteisele, ühine majanduslik huvi, n.ö raharingmaksed pangakontodel jms). Vaidluse esemeks ei ole formaalselt kehtestatud nõuete rikkumine, vaid toetuse saamiseks vajalike tingimuste kunstlik täitmine nii toetuse taotlemise kui ka toetuse väljamakse taotlemise etapis. Kuivõrd rikkumine on tuvastatud juba toetuse taotlemise faasis, toob see kaasa olukorra, kus saadud toetus ei saa olla õiguspärane 100% ulatuses. Seda isegi juhul, kui toetuse arvel soetatu on sihipärases kasutuses. Vastustaja on kohustatud alusetult makstud toetuse tagasi nõudma, kui on kindlaks tehtud, et toetuse saaja on toetuse saamiseks vajalikud tingimused loonud kunstlikult.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.28. augusti 2020. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.
6.Halduskohtu otsuse põhjenduste järgi on vaidluse keskmes küsimus, kas kaebajale hinnapakkumused teinud isikud ehk A. Alas (tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana) ja T. Mere (tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana) on üksteisest ja kaebajast sõltumatud. Kaebaja esitas toetuse taotlemisel järgmised hinnapakkumused: - 4-meetrise mõrra soetamiseks: pakkumused tegid A. Alas, T. Mere ja R. Viilik (tl 52, 54, 56), valitud parim hinnapakkumine A. Alas ; - 3-meetrise mõrra soetamiseks: pakkumused tegid T. Mere, R. Viilik ja A. Alas (tl 53, 55, 57), valitud parim hinnapakkumine A. Alas.
7.Maaeluministri 17. aprilli 2017. a määrus nr 34 „Püügivahendi parendamise toetus“ (meetme määrus) määruse § 6 kohaselt peavad hinnapakkumused vastama samaaegselt kahele tingimusele:
esiteks peavad pakkumuste esitajad olema üksteisest sõltumatud ettevõtjad ja teiseks ei tohi pakkumuste esitajad olla TuMS § 8 sätestatud viisil seotud toetuse taotlejaga. Isikud võivad olla TuMS § 8 lg 1 tähenduses seotud ka juhul, kui neil on ühine majanduslik huvi muul kui sättes antud loetelus toodud alusel või viisil.
8.Vastustaja on õigesti järeldanud, et A. Alas ja T. Mere on omavahel seotud isikud. Nad on kantud teineteise kalapüügilubadele, on viinud neljal korral kokkuostu samades kogustes sama liiki kalu ning saanud kalade kokkuostjalt võrdses suuruses tasu. Eluliselt ei ole usutav, et näiteks
8.oktoobril 2018 püüdsid nad teineteisest sõltumatult kumbki 142 kg ahvenat, 22 kg särge, 14 kg vimba ja 19 kg ümarmudilat. Vastustaja toob välja sellegi, et ka kaebaja ja A. Alas on kantud teineteise kalapüügilubadele ning saanud samal või järgnevatel päevadel kalade kokkuostjalt võrdses suuruses tasu. Kaebaja selgitas vaidemenetluses kokkulangevust sellega, et talle ja A. Alasele lubatud püügikogused on samad. See ei saa aga seletada summade kattumist sendi pealt. Kaebaja esitatud andmed isikute püütud kalade koguse kohta (tl 150-151) ei näita ühtki liiki kalade puhul täpselt samu koguseid.
9.Ühise majandusliku huvi avaldumiseks saab pidada ka seda, kui isikud tegutsesid ühiselt toetuse saamise tingimuste näilise täitmise eesmärgil. Kontrolliaruandes on välja toodud, et A. Alase toetusetaotluses esitasid hinnapakkumused T. Mere (võitja), kaebaja ja R. Viilik, T. Mere toetusetaotluses esitasid hinnapakkumused kaebaja (võitja), M. Audova ja A. Alas ning kaebaja toetusetaotluses esitasid hinnapakkumused A. Alas (võitja), T. Mere ja R. Viilik. Kaebaja, A. Alase ja T. Mere esitatud hinnapakkumused on küsitud peamiselt teineteiselt. Igaüks neist võitis ühe pakkumise ja sai valmistada toetusega finantseeritud püügivahendid ühele nende seast. Sõltumatute pakkumuste korral ei saa sellise olukorra tekkimist pidada eluliselt usutavaks.
10.Kaebaja peab oluliseks seda, et isikud on igaüks eraldi registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana, deklareerivad oma tulud ja kulud ise ning samale kalapüügiloale kantud isikute vahel ei ole lepingulisi suhteid. See ei tähenda, et isikud ei või olla TuMS § 8 lg 1 tähenduses seotud. Vastupidi – kui isikud oleksid ühiselt moodustanud ja registreerinud äriühingu või deklareeriksid ühiselt tulud ja kulud, siis puuduks üldse vajadus TuMS § 8 lg 1 kohaldamiseks, sest tegemist oleks nende ühise ettevõttega.
11.Kaebaja konto väljavõtte (tl 107-108) põhjal oli kaebaja konto jääk 18. mai 2018 seisuga 176,95 eurot, 21. mail 2018 laekus T. Merelt 10 000 eurot, samal päeval kandis kaebaja A. Alasele 10 000 eurot ning 21. mai 2018 lõppjääk oli 172,95 eurot. 22. mail 2018 laekus kaebajale T. Merelt 8720 eurot ning kaebaja kandis A. Alasele 7934 eurot. Eeltoodu tõendab vastustaja väidet, et kaebaja, A. Alase ja T. Mere vahel ringles üks ja seesama rahasumma ning ilma selle summata ei oleks kaebajal olnud võimalust tasuda soetatud püügivahendite eest meetme määruses ette nähtud viisil. Lõpptulemusena sai A. Alas tagasi algselt tema kontol olnud ja vahepeal teiste isikute kontodel ringelnud raha ning majanduslikult ühegi isiku olukord ei muutunud. Tähtsust ei oma see, kas kaebajal võis omafinantseeringu tasumiseks vajalik summa olla olemas sularahas. Meetme määruse § 5 p 6 alusel ei ole sularahas tehtud kulutus abikõlbulik.
12.On tõsi, et vaidlustatud otsuse põhjendused toetuse täieliku tagasinõudmise kohta on napid. Vastustaja sellekohased põhjendused (vaidlustatud otsuse lk 4-5) koosnevad valdavas osas õigusaktide tsiteerimisest. Siiski on arusaadav, et vastustaja tugines sellele, et tuvastatud asjaoludel oleks toetus jäänud algusest peale määramata ja välja maksmata ning toetuse saamise tingimuste kunstliku täitmise korral näeb Euroopa Liidu õigus ette toetuse äravõtmise.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
13.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja, et halduskohus ei ole otsuses kontrollinud ettevõtjate väidetavat seotust. Halduskohus on ilma lähema uurimiseta leidnud, et PRIA on tõenditest õigesti järeldanud, et A. Alas ja T. Mere ning apellant ning A. Alas tegutsesid kooskõlastatult. Selliseid seoseid ettevõtjate vahel tuvastatud ei ole, sest need puuduvad. Seega pole ettevõtjate tegevusest võimalik tuletada majanduslikku seotust. Kõik hinnapakkumuse teinud ettevõtjad ja ka apellant ise on iseseisvad ja sõltumatud. Ettevõtjad ei panusta üksteise toodete või tegevuste valmistamisse, turule toomisse ühiselt ega ole teadaolevalt sõlminud ka mistahes kulude jaotamise kokkuleppeid või turuväärtusest erineva hinnaga tehinguid maksudest kõrvale hoidmiseks. Samuti puudub osapoolte vahel huvide konflikt, mis kahjustaks Euroopa Liidu finantshuve. Samale järeldusele on jõutud ka kohtupraktikas sarnaste PRIA etteheidete puhul (Tartu Halduskohtu otsus 3-19-1383). Kaebaja on selgitanud ja tõendanud, et näiteks apellandil ja A. Alasel on kummalgi õigus püüda täpselt sama kogus räime – kahe kastimõrra püügiluba. Kui isikud püüavad oma püügikoguse maksimaalses ulatuses täis ja viivad selle kokkuostjale, siis tõesti laekub ka isikutele täpselt samas ulatuses tasu. Olukorras, kus kastimõrraga on püütud kala suuremas ulatuses kui püügikoguse maksimaalne ulatus, on kalur kohustatud sellise kala merre tagasi laskma. Isegi juhul, kui räimepüük teostati samal laeval, ei saa ka sellest tuletada ühist majanduslikku huvi. Halduskohtu järelduste korral muutuks sellises olukorras seotud isikuteks väga suur isikute ring ehk seotud isikute mõiste kaotaks oma tähenduse. Halduskohus leidis, et kaebaja ja isikud on võtnud hinnapakkumused peamiselt teineteiselt, kuid on samas jätnud hindamata mistahes turu eripära. Eesti Vabariigis ongi väga piiratud hulk kvalifitseeritud püügivahendite valmistajaid. Juba eeltoodud põhjusel ei ole võimalik väga lai hinnapakkumuste esitajate ring. Käesoleval juhul kaebaja otsustas lisaks kalapüügile pakkuda teenusena kolmandale isikule avameremõrra valmistamise teenust ja uuendada enda püügivahendeid. Sealjuures oli kaebaja olukorras, kus püügivahendi kõrge hinna tõttu puudus apellandil võimalus see soetada iseseisvalt (sealjuures ka lihtsalt materjal iseseisvaks valmistamiseks), võimalus soetada püügivahend kolmandalt isikult Euroopa Kalandusfondi toetuse abil. Lihtsustatult öeldes valmistas kaebaja teenusena kolmandale isikule mõrrad, teenis sellest raha ning kasutas teenitud tulu enda soovitud tegevuste tarbeks. Kohtule esitatud hinnapakkumistest nähtub, et ca 60% püügivahendi maksumusest moodustab materjal ning ca 40% ulatuses tööraha. Sealjuures on PRIA tuvastanud, et püügivahendid on valminud. Seega ei ole vaidlust selles, et materjal on soetatud ja püügivahendi valmistamiseks ka päriselt kasutatud. Püügivahendi valmistamiseks vajaminevat materjali ei ole võimalik saada tasuta. Tagasinõude proportsionaalsust ja toetuse sihipärase kasutamise hindamise olulisust toetuse tagasinõudmisel on Riigikohus selgitanud lahendis nr 3-18-1699 (p 37), märkides, et toetuse täies ulatuses tagasinõudmine ei ole proportsionaalne, kui toetust on sihtotstarbelise kasutamise ajaperioodil tegelikkuses kasutatud sihipäraselt ja eesmärgipäraselt. Oluline on iga rikkumise korral hinnata rikkumise olemust ja raskust ning rikkumise põhjendusi. PRIA otsusest ei nähtu, et PRIA oleks kaalunud rikkumisega seonduvaid asjaolusid või hinnanud seda, millist mõju omab toetus toetusesaaja majandustegevuse jaoks.
14.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitab, et toetusetaotluste menetluse ajal menetleti igat vastuvõetud taotlust (FIE-de A. Alas, T. Mere ja kaebaja) iseseisvalt ning hiljem ilmnenud erinevate taotlejate vahelised isikulised ja tehingulased seosed ongi teinud võimalikuks toetusreeglite kunstliku täitmise. Vastastikku pakkumuste tegemine ja mõrdade valmistamine ei jäta kahtlust, et tegelikkuses kõik asjassepuutuvad ning vastastikku hinnapakkumusi esitanud toetuse saajad, k.a kaebaja, olid võimelised ise enda vajadustele vastavad püügivahendid valmistama. Vastastikku võidukate pakkumuste tegemine on toimunud vaid toetuse saamise eesmärgil. Tavapäraselt oleks püügivahendi ostmine teiselt ettevõtjalt tähendanud üksnes täiendavaid kulusid. Pidades silmas, et mõrdade hinnast umbes poole moodustas kulu materjalidele ja poole tasu nende valmistamise eest,
siis vastastikku püügivahendite valmistamise kaudu said kõik asjassepuutuvad toetuse saajad katta toetuse arvel kogu mõrdade valmistamise otsesed kulud. Käesoleva vaidluse kontekstis on oluline, et õiguse võimaliku kuritarvitamise kindlakstegemisel on tuvastatud objektiivsed asjaolud, mis ei vasta EL-i õiguse eesmärgi saavutamisele, isegi kui EL-i õiguses kehtestatud vormilisi tingimusi on järgitud, ehk teisisõnu, toetuse õiguspärasuse hindamiseks ei piisa üksnes kehtestatud õiguse vormiliste tingimuste järgimise tuvastamisest. Hinnapakkumuste vastavus turuhindadele ainuüksi ei muuda neid automaatselt usaldusväärsetena arvesse võetavateks toetuste taotlemisel, kui esinevad muud asjaolud, mis viitavad, et kogu kolme pakkumisega hankemenetlus ei ole läbipaistev, sisaldab konkurentsi moonutavat huvide konflikti, turul olevat konkurentsi pole efektiivselt ära kasutaud vms. Kunstlike tingimuste tekitamine on tuvastatud juba toetuse taotlemise faasis. See toob kaasa olukorra, kus saadud toetus ei saa olla õiguspärane 100% ulatuses. Tuvastatud on, et juba toetuse määramine kunstlike tingimuste tõttu polnud õiguspärane, mistõttu hilisem toetusvahendite sihipärane kasutus ei muuda toetuse saamist õiguspäraseks. Toetuse saamiseks kunstlikult tingimuste loomise tuvastamise korral on PRIA kohustatud nõudma makstud toetuse tagasi tervikuna, kuna EL õigus ei näe ette võimalust rakendada leebemat haldusmeedet. See tähendab, et vastustaja kaalumisruum on ahenenud ühe valikuni, so toetuse täielik tagasinõudmine pettuse tuvastamisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on põhjalikult selgitanud püügivahendi parendamise toetuse tagasinõudmise õiguslikke aluseid ning tõendeid hinnates leidnud, et esineb faktiline alus toetuse tagasinõudmiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
16.Apellatsioonimenetluses on jätkuvalt vaidluse all, kas kaebaja ühes kolmandate isikutega lõid kunstlikult tingimused toetuse määramiseks ja väljamaksmiseks. Kaebaja leiab, et halduskohus ei ole tuvastanud kaebaja ja kolmandate isikute seotust, et ega toetusetingimuste kunstlikku täitmist. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
17.Vastavalt KTKS § 53 lg-le 1, kui pärast fondi toetuse väljamaksmist selgub, et toetus on eeskirjade eiramise tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetus toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 508/2014 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Sama seaduse § 30 lg 9 p 3 kohaselt tehakse fondi toetuse taotluse rahuldamata jätmise otsus, kui taotluses on esitatud valeandmeid või taotleja mõjutab taotluse menetlemist pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil. Määruse (EL) nr 1303/2013 art-s 143 ja määruse (EL) nr 508/2014 art-s 99 nähakse ette, et finantskorrektsioonide tegemisel võtavad liikmesriigid arvesse eeskirjade eiramise olemust ja keerukust ning fondidele või EMKF-ile tekitatud rahalist kahju. Korrektsioonid peavad olema proportsionaalsed, kuid võivad seisneda ka toetuse täielikus tagasinõudmises. See ilmneb selgelt ka Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/288 art 5 p-st 1, mis näeb ette, et pettuse tuvastamise korral on selle käitaja taotlused vastuvõetamatud EMKF toetuse saamiseks, s.t puudub võimalus kaaluda toetuse andmist pettuse toime pannud isikule. Seejuures viitab delegeeritud määruse (EL) nr 2015/288 art 5 p 1 Nõukogu aktile, millega koostatakse Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsioon. Samal aastal kehtestatud määruse (EL) nr 1995/2988 art 4 p 3 kohaselt, kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava ühenduse õiguse eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära.
18.Sellest saab järeldada, et toetuse saamiseks kunstlikult tingimuste loomise tuvastamise korral tuli PRIA-l nõuda kaebajatele makstud toetus tagasi tervikuna, kuna Euroopa Liidu õigus ei näe ette võimalust rakendada leebemat sanktsiooni. Seejuures pidi aga PRIA veenduma, et kaebajad on tingimused kunstlikult loonud. Järgnevalt tuleb hinnata, kas vaidlustatud otsuste tegemisel tuvastatud asjaolud on piisavad toetuse saamise ja väljamaksmise nõuete kunstliku täitmise kindlakstegemiseks.
19.Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu arusaama, et kaebaja toetustaotluse, maksetaotluse ja neile lisatud dokumentide vormiline vastavus meetme määruses sätestatud nõuetele ei välista vastustaja järeldust, et kaebajad on täitnud tingimused kunstlikult. Tingimuste kunstlik täitmine tähendabki olukorda, kus vormiliselt on toetuse saamise tingimused täidetud, kuid see on saavutatud lubamatul viisil, või on tegelikkuses tingimused siiski täitmata.
20.Toetuse taotlemisel esitas kaebaja PRIA-le meetme määruse § 6 lg 1 kohaselt kolm hinnapakkumust. Maksetaotluse esitamise ajaks pidid kaebajad olema toetusega soetatavad avameremõrrad vastu võtnud ning nende eest ka täielikult tasunud. PRIA heidab kaebajale ette, et sisuliselt ei ole kolme hinnapakkumise nõue täidetud, kuna hinnapakkumised on võetud kaebajaga ja ka omavahel seotud isikutelt, kes osutusid vastastikku edukateks pakkujateks; mõrdade eest tasumine aga on toimunud kaebaja ja kolmandate isikute vaheliste ringmaksetena, mille tulemusel kaebaja ja kolmandate isikute majanduslik olukord ei muutunud.
21.Ringkonnakohus mõistab meetme määruse § 6 lg-t 1 sarnaselt halduskohtuga, s.t kolme sõltumatu ettevõtja hinnapakkumise nõude täitmine on vajalik toetuse vahendite ausa, läbipaistva ja säästliku kasutamise saavutamiseks. Seega on selle nõude täitmiseks vajalik, et pakkumuse esitaja koostab selle teiste pakkujate ja toetuse taotlejaga kooskõlastamata ega oma taotleja ja/või teiste pakkujatega ühist huvi, eelkõige mitte seoses toetatava tegevusega.
22.PRIA analüüsis kontrolliaruandes (tl 133-142) põhjalikult kaebaja ning A. Alase ja T. Mere toetustaotlusi, taotlejate esitatud andmeid ja dokumente ning omafinantseeringute teostamist. Kaebaja, A. Alas ja T. Mere taotlesid kõik toetust sarnaste püügivahendite soetamiseks. Erinevus seisnes üksnes selles, et kaebaja soovis soetada ühe 4-meetrise avameremõrra ja ühe 3-meetrise ääremõrra, kui teised kaks soovisid soetada kumbki kaks 4-meetrist avameremõrda. Kõik kolm esitasid vastastikku hinnapakkumised ja osutusid ka vastastikku edukaks selliselt, et kaebaja tegi parima pakkumise T. Merele, T. Mere A. Alasele ja A. Alas kaebajale. PRIA tõi välja, et erinevatele isikutele tehtud pakkumised sama toote valmistamiseks erinevad omavahel. Erinevused esinevad nii toote valmistamiseks kasutatava materjali kui ka tööle kuluva aja osas. Nii lubas kaebaja kahel järjestikusel päeval esitatud hinnapakkumistes valmistada T. Merele püügivahendi 420 tunni tööga ja A. Alasel 290 tunni tööga (tl 136-137). Samas muutus ka toote valmistamise materjali kogus ja toote müügihinna erinevuseks kujunes üksnes 295 eurot.
23.Kaebaja ei ole selgitanud PRIA väljatoodud vastuolusid pakkumustes ega sarnasusi erinevate pakkujate pakkumustes ja/või hinnakalkulatsioonides. Kaebaja leiab, et PRIA muutis oma seisukohta isikute seotuse osas õigusvastaselt ja õiguskindluse põhimõtte järgi oleks selles küsimuses pidanud jääma toetuse väljamaksmisel eel kujundatud positsioonile. Ringkonnakohus osutab, et Euroopa Liidu ja siseriiklik õigus paneb vastustajale kohustuse kontrollida ka juba välja makstud toetuste kasutamise ja taotlemise asjaolusid. Toetuse tingimuste kunstliku täitmise tuvastamisel tuleb toetus tagasi nõuda. Toetuse tagasinõudmise õiguse kohustuse olemasolu iseenesest tingivad ka selle, et uute asjaolude ilmnemisel on PRIA õigustatud ümber hindama toetuse väljamaksmise eel toetuse osas kujundatud seisukohti. Tähelepanuväärne on siinkohal hoopis see, et kaebaja on hoidunud selgitustest PRIA kontrolliaruandes välja toodud asjaolude kohta, mille pinnal vastustaja järeldas toetustingimuste kunstlikku täitmist.
24.PRIA uuris põhjalikult kaebaja ning A. Alase ja T. Mere kutsetegevuse kohta kogutud andmeid. Ringkonnakohtu hinnangul järeldas vastustaja põhjendatult nende alusel isikute
majanduslikku seotust. PRIA osutas sellele, et kaebaja ning A. Alas ja T. Mere on aja jooksul märgitud kalurina üksteise püügilubadele, kaebaja ja A. Alas on saanud 2018. aasta mai ja juunis Kajax Fishexport AS-lt samas summas tasu, kusjuures kattub ka makse selgitus, A. Alas ja T. Mere on saanud 2018. aasta oktoobris OÜ-lt Pärnu Rand samas summas tasu, kusjuures nad müüsid kokkuostjale ka samas koguses erinevat liiki kalu (tl 139p-140). Need andmed kinnitavad, et isikud on tegutsenud ühiselt kutseliste kaluritena ja jaganud saaki. Seda järeldust ei väära kaebaja väide, et kokkulangevus on seotud räime püügikvootidega, täpsemalt et kvoodi täitumisel tuleb enampüütud kala merre tagasi lasta. Kaebaja väide ei selgita kala kokkuostjale ühise arve esitamist ega samas koguses viit erinevat liiki kala saamist. Tähelepanuväärne on see, et kaebaja ei ole PRIA kontrollaruandes esitatud konkreetseid episoode selgitanud ega ole kirjeldanud enda, T. Mere ja A. Alase tegevust kalurina. Kaebaja halduskohtule esitatud kaebusest ja apellatsioonkaebusest saab järeldada, et kaebaja möönab, et isikud tegutsesid kala püüdmisel vähemalt osaliselt ühiselt, kuid ei ole siiski seotud isikud TuMS § 8 lg 1 mõttes, sest on igaüks iseseisev füüsilisest isikust ettevõtja. Selline seisukoht ei ole aga viidatud sättega kooskõlas. Kuigi isikud ei panusta vastastikku toodete arendusse ega kasuta ühist kaubamärki, on ilmne, et näiteks püügi teostamine sama paati kasutades ja saagi jagamine tähendab teisalt ka tegevuskulude ühist kandmist. Seega tuleb eelduslikult jaatada isikute vahel seda laadi suhteid, et neil on tegelik võimalus vastastikku mõjutada olulisi otsustusi. See on aga piisav, et pidada kaebajat, T. Mere ja A. Alast seotud isikuteks. Vastavalt ei saa veenduda, et nende esitatud hinnapakkumised oleks koostatud sõltumatult, mistõttu ei ole need kooskõlas meetme määruse § 6 lg-ga 1.
25.Seetõttu on PRIA õiguspäraselt tuvastanud, et kaebaja koos T. Mere ja A. Alasega lõid kunstlikult tingused meetme määruse § 6 lg 1 tingimuse täitmiseks, mistõttu ei saa tingimust tegelikkuses täidetuks lugeda. Seda ei lükka ümber pakkumuste tegijate tagantjärele antud kinnitused, et nad ei ole majanduslikult seotud. Hilisemate kinnituste, mis on antud samas piirkonnas sama tegevusega hõlmatud pakkujate poolt vastuseks vastustaja päringutele olukorras, kus on teada, et PRIA kontrollib võimalikku pettust toetuse taotlemisel, usaldusväärsus ei ole suur. Kinnituste usaldusväärsust vähendab veelgi, et isikud ei ole püüdnuki ümber lükata vastustaja kontrolliaruandes tuvastatud asjaolusid nende ühise kutsetegevuse kohta või selgitada, miks ühisele tegevusele vaatamata puudus neil tegelik võimalus üksteise otsustusi mõjutada. Kuigi kaebaja heidab vastustajale ette, et PRIA järeldused ei tugine tõendatud asjaoludel, siis tegelikkuses on just kaebaja väited tõendamata. PRIA-l ei ole õnnestunud koguda otseseid tõendeid pettuse kohta, kuid see ei ole ka nõutav. Toetuse saamise nõuete kunstlikku täitmist saab järeldada ka kaudsete tõendite kogumi pinnalt. Vastustaja ongi seda praegusel juhul teinud. Kuigi üksikuna ei kinnita tuvastatud asjaolud toetustingimuste kunstlikku täitmist, siis asjaolude kogum on selles osas veenev. Seetõttu pidi kaebaja kohtumenetluses tõendama, et vastustaja on eksinud asjaolude tuvastamisel. Kuna ta seda teha ei suutnud, siis tuleb lähtuda PRIA tuvastatud faktilistest asjaoludest.
26.Kokkuvõtvalt lubas kokkuleppeliste pakkumuste ja edukate pakkujate vahetamise taotluste esitamine kaebajatel saavutada olukorra, kus nad nn ringina osutusid samaaegselt tellijaks ja edukaks pakkujaks. Kuna toetusega soetatavad mõrrad ei ole laialdaselt kaubeldavad, siis eelneva tulemusel ei saanud PRIA veenduda, et ka vähendatud pakkumused kajastavad püügivahendite õiglast hinda. Põhjendatud on PRIA arusaam, et kooskõlastatud pakkumuste esitamise eesmärgiks võis olla kaebajate soov katta toetuse arvel ka meetme määruse §-s 3 ette nähtud 20%-line omafinantseeringu osa. Selliselt kokkuleppeliste pakkumuste esitamine on ilmses vastuolus toetusmeetme eesmärgi ja tingimustega.
27.Ringkonnakohus osutab siinkohal veel toetusega finantseeritud püügivahendite soetamise majanduslikule ebaefektiivsusele. Vastastikku pakkumuste tegemine ja mõrdade valmistamine ei jäta kahtlust, et kõik kaebajad on võimelised ise enda vajadustele vastavad püügivahendid valmistama. Seetõttu tavapärases olukorras tingiks püügivahendi ostmine teiselt ettevõtjalt üksnes
täiendavaid kulusid, kuna tasuda tuleks teise isiku töö eest ja eeldatavalt tuleks maksta täiendavalt ka kasumiosa. Apellatsioonkaebuses kinnitab kaebaja, et tal endal puudusid vahendid sedavõrd kõrge hinnaga püügivahendite soetamiseks. Seejuures märgib kaebaja vastuoluliselt, et tal puudusid vahendid isegi püügivahendite valmistamiseks vajaliku materjali ostmiseks, jäädes samas selle juurde, et ta sai valmistada T. Merele müüdud püügivahendid. Pidades silmas mõrdade valmistamiseks planeeritud aega, saab järeldada, et müügivahendite hinnast olulise osa moodustas tasu nende valmistamise eest. Selliselt vastastikku püügivahendite valmistamise kaudu said kaebaja, T. Mere ja A. Alas katta toetuse arvel kõik mõrdade valmistamise otsesed kulud. Ülejäänud osas on aga vähemalt kaudselt tegemist isikute mitterahalise panusega, mis juba iseenesest ei pruugi olla kooskõlas meetme määruse § 5 p-ga 4 ja § 10 lg-s 2 sätestatud kohustusega tasuda püügivahendi eest rahas. Nimelt vastastikku samas suuruses arvete esitamise ja tasumise tulemusel ei teki vähimatki muutust taotlejate rahalises seisus. Pärast PRIA toetuse väljamaksmist on tulemuseks, et kõik samaaegselt müüja ja tellija positsioonis olnud taotlejad on saanud soovitud püügivahendite omanikuks ning omandanud ka PRIA toetuse mõrdade valmistamiseks kulunud materjalide maksumust ületavas osas. Omafinantseeringu osa on aga kaetud kaebajate enda tööga. Selliselt sarnaneb tulemus sellele, kui iga kaebaja oleks valmistanud mõrrad enda tarbeks ja PRIA oleks katnud selleks vajaliku materjali kulu ning maksnud tasu ka tehtud töö eest. Viimane tulemus on aga ilmses vastuolus meetme toetuse tingimustega.
28.Eeltoodud olukorras tuleb tõepoolest pidada kaebaja, T. Mere ja A. Alase vahel toimunud ringmakseid toetuse väljamaksmise tingimuste kunstlikuks täitmiseks. Tingimuste kunstlikkus ilmnebki koostoimes kokkulepitud pakkumuste esitamisega, kuna nende kaudu saavutasid isikud olukorra, kus võlgnesid ringina sarnase maksumusega toodete eest. Asjaolu, et kaebajal tegelikkuses puudusid vahendid püügivahendite eest tasumiseks üksnes rõhutab seda, et maksetel puudus majanduslik sisu ja eesmärgiks oli ainuüksi toetuse väljamaksmise tingimuse vormiline täitmine. Meetme määrusest ei tulene keeldu tasuda toetusega soetatava püügivahendi eest oma majandustegevusest saadud tulu arvel. Kuid saadud tulu ringina edasikandmine näitab, et ülekannetel puudub tegelik eesmärk, kuna isikute rahaline seis ülekannete tulemusel ei muutunud. Tasumine sellisel viisil muudab sisutuks nii soetatavate püügivahendite eest tasumise kui ka omafinantseeringu kandmise nõude. Sellisel viisil tasumine ei oleks olnud võimalik juhul, kui kaebaja soetanuks püügivahendid kolmandalt isikult, kes ise samas ei olnuks tellinud püügivahendeid kaebajaga seotud isikult. Selles olukorras tulnuks kaebaja püügivahendite eest reaalselt tasuda, s.t makse tegemine oleks toonud kaasa olulise muutuse kaebaja rahalises olukorras. Seotud isikute ringis edukate pakkumiste esitamise ja püügivahendite eest ringmaksetega tasumise kaudu kaebaja, T. Mere ja A. Alas vältisid seda rahalist mõju. Asjaolu, et püügivahendite valmistamise sellisel viisil korraldamine oli vajalik üksnes toetuse saamise tingimuste täitmiseks, ilmestab asjaolu, et A. Alase kaebajale esitatud arve kannab numbrit üks. Kuna tegemist on järjekorras esimese arvega (sel aastal) on ilmne, et püügivahendite valmistamine (ega muu toodete või teenuste müük) ei ole arve väljastaja tavapärase majandustegevuse osa ja oli vajalik üksnes seoses toetuse taotlemisega. Halduskohus on makseid põhjalikult kirjeldanud. Kuna kaebajad ei ole selles osas halduskohtule eksimusi ette heitnud, siis ringkonnakohus tehingute kirjeldust ei korda.
29.Asjakohane ei ole kaebaja väide, et ta sai tema kontole laekunud raha omanikuks. Esiteks ei ole väide õiguslikult korrektne, kuna kontole laekunud raha ei läinud kaebaja omandisse, vaid kaebaja omandas selles ulatuses nõude panga vastu. Teiseks, kui kaebaja, T. Mere ja A. Alas soovisid näidata end seotuna lepinguliste kohustustega ühelt poolt valmistada püügivahendid ja teisalt nende eest tasuda, ei välista see, et eraldi võetuna õiguspäraste tehingute koosmõjus saavutati tulemus, mis on vastuolus toetuse tingimustega. Tuvastatud asjaoludest ilmneb, et isikute tegevuse eesmärgiks oligi vastastikuste kohustuste loomine ja siis nende täitmine ringmaksetega, mistõttu tuleb nende tegevust pidada tahtlikuks ja seega toetuse tingimuste kunstlikuks täitmiseks. Vastustaja on tuvastanud piisavalt asjaolusid toetuse tingimuste kunstliku täitmise tõendamiseks
ning PRIA otsuse vaidlustamisel pidi kaebaja tõendama, et toetuse tingimuste täitmine ei olnud üksnes vormiline. Seda ei ole kaebaja aga suutnud. Eelkõige ei ole kaebaja selgitanud, kuidas ja miks, arvestades pakkujate ühiste tegutsemist kalapüügil, kujunes püügivahendite valmistamine just ringina üksteisele, milline oli tehingute mõju kaebaja rahalisele olukorrale (kui PRIA kogutud andmete järgi mõju puudus), millal ja milliste vahendite eest soetas ta T. Merele püügivahendi valmistamiseks vajaliku materjali. Kui kaebaja, T. Mere ja A. Alas jätsid tehingute täpsemad asjaolud ja püügivahendite valmistamise ja üleandmise kontrollivalt dokumenteerimata, siis võtsid nad sellega riski, et ei suuda tõendada toetuse tingimuste tegelikku täitmist.
30.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
31.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebajate apellatsioonimenetluse kulud jäävad nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.