Haldusasja number Otsuse kuupäev ja koht Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised
3-19-1743 10. juuni 2020, Jõhvi Ülle Polluks „X“ kaebus PPA 17.07.2019 otsuse nr 15.3-3.1/1478-3 ja 02.09.2019 vaideotsuse nr 15.3-3.6/66 tühistamiseks ning kohustada vastustajat jätma jõusse 14.03.2018 otsus nr 2024853372/TE. Kaebaja „X“ , esindaja Jüri Sakkart Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Elise Suurkuusk
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 17.07.2019 otsus nr 15.3-3.1/1478-3 lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas.
2.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja 276.67 eurot menetluskulu. Ülejäänud menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10. juuli (k.a) 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.
1.Kaebaja „X“ sündis 3. jaanuaril 1976. a. Narvas.
4.oktoobri 1999 otsusega anti kaebajale alaline elamisluba, mis seoses 01.06.2006. a. jõustunud välismaalaste seadusega muutus automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks. Vastustaja 29. augusti 2013 otsusega kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba VMS § 241 lg 1 p 2 alusel oli tunnistatud kehtetuks alates 29. augustist 2013. Elamisloa kehtetuks tunnistamise
3-19-1743 põhjuseks oli asjaolu, et kaebaja on Viru Maakohtu Narva kohtumaja 21. novembri 2011. a otsusega kriminaalasjas nr 1-08-3124 süüdi mõistetud karistusseadustiku (KarS) § 114 p‐de 4 ja 5, KarS § 214 lg 2 p‐de 2 ja 4 ning KarS § 415 lg 1 alusel. Vastustaja otsus on jõustunud 13.04.2016, kuivõrd Riigikohus jättis kaebuse otsuse tühistamiseks lõplikult rahuldamata. 30.10.2017 esitas kaebaja vastustajale tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks. Vastustaja on taotluse läbivaatamisel leidnud, et taotluses esinevad tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluseks olevad asjaolud ning algatas menetluse vastava haldusakti andmiseks. Vastustaja 14.03.2018 otsusega nr 2024853372/TE anti kaebajale elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks kehtivusajaga 14.03.2018 -14.03.2023. Otsuses on viitega VMS § 125 lõike 1 punktis 2 sätestatule märgitud, et kaaludes kõiki asjaolusid kogumis ei ole taotlejale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Vastustaja 10.05.2018 otsusega nr 15.3-3.4/462-1 oli 14.03.2018 otsus kehtetuks tunnistatud ning uuendatud tähtajalise elamisloa taotluse menetlus. Vastustaja põhjendas seda asjaoluga, et 14.03.2018 otsus, millega kaebajale anti tähtajaline elamisluba, oli vastustajapoolne kaalutlusviga ning taotluse menetlemisel ei analüüsitud ega kaalutud kõiki kaebajaga seotud asjaolusid ammendavalt, mistõttu tuleb otsus tähtajalise elamisloa andmiseks lugeda õigusvastaseks. Uuenenud menetluse raames teatas vastustaja kaebajale, et 23.07.2018 oli algatatud tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamata jätmine. 26.04.2019 vastustaja muutis oma seisukohta ning teatas tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise algatamisest. 2.17.07.2019 otsusega nr 15.3-3.1/1478-3 „Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus. Eestist lahkumise ettekirjutus ja sissesõidukeelu kohaldamine“ vastustaja keeldus kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, tegi kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele pärast kaebaja kinnipidamiskohast vabastamist ning kohaldas kaebajale sissesõidukeelu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Kaebaja esitas otsusele vaide, mille vastustaja 02.09.2019 vaideotsusega nr 15.3-3.6/66 jättis rahuldamata.
3.„X“ esitas 15.09.2019 lepingulise esindaja kaudu Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 17.07.2019 otsuse nr 15.3-3.1/1478-3 ja 02.09.2019 vaideotsuse nr 15.3-3.6/66 tühistamise nõudes. Kaebaja leiab, et haldusmenetlus antud asjas sisuliselt algas 30.10.2017 tähtajalise elamisloa taotluse esitamisega vastustajale ning lõppes 14.03.2018 tähtajalise elamisloa andmisega. Võttes arvesse asjaolu, et 10.05.2018 vastustaja sõnaselgelt teatas, et 14.03.2018 antud elamisloa kehtetuks tunnistamisega kaasneb haldusmenetluse uuendamine, käesoleva menetluse tähtajaks tuleb lugeda 30.10.2017 – 17.07.2019. Antud menetluses saab eristada järgmisi etappe: Elamisloa andmine (nö eelnev menetlus); Antud elamisloa kehtetuks tunnistamine ning menetluse uuendamine; Elamisloa andmisest keeldumine. Vastavalt HMS § 56 lõikes 4 sätestatule haldusakti andmise faktilist alust ei pea põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati. Sellest tulenevalt, vastustajalt ei saa nõuda elamisloa andmise põhjendamist. Küll aga on vastustajal ilmtingimata vajalik muude põhjenduste kõrval põhjendada, miks ta on algul andnud kaebajale elamisloa, kuid hiljem samade faktiliste asjaolude põhjal jõudis vastupidisele arvamusele ning keeldus
3-19-1743 elamisloa andmisest. Võttes arvesse asjaolu, et sisuliselt oli tegemist haldusakti kehtetuks tunnistamisega isiku kahjuks, vastavad põhjendused peaksid olema eriti põhjalikud ja üksikasjalikud. Otsusest nähtub, et selle tegemisel vastustaja on keskendunud kaebajast tuleneva ohu tõendamisele, kuid jättis tuvastamata teised olulised asjaolud, mis ühtlasi viitab ka kaalutlusveale ning seega ka lisaks formaalsele õigusvastasusele ka sisulisele õigusvastasusele. Kohtuotsuses 3-17-1545 loetletud asjaolud tuleb kindlasti võtta arvesse elamisloa kehtetuks tunnistamisel. Seevastu vastustaja jättis absoluutselt analüüsimata kaebaja sidemeid Venemaaga, selle kohta otsuses ei ole ühtegi sõna. Samuti ei analüüsinud vastustaja elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi kaebaja perele, eelkõige tema alaealisele lapsele. Lisaks eeltoodule, vastustaja ei ole tõsikindlalt tuvastanud, et kaebajast tulenev oht on reaalne. Vastupidi, Viru Vangla iseloomustusest nähtub, et kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on 10% ning vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus on 12%. Kaebaja hinnangul vastustaja vastupidised väited on vastuolus vangla iseloomustusega ning vastustaja ei ole kaebajast tulenevat reaalset ohtu tuvastanud, piirdudes 12-13 aastat tagasi toime pandud kuritegude asjaolude analüüsiga. Seejuures Riigikohus 13. aprilli 2016. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-16, kus otsustati kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasuse üle, märkis, et oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et keelduda pikaajalise elaniku staatuse minetanud isikule ka tähtajalise elamisloa andmisest. Lisaks eeltoodule kaebaja leiab, et lisaks kaalutlusvigadele (diskretsiooni kuritarvitamine) vastustaja otsus on sisuliselt õigusvastane ka seetõttu, et see ei ole kooskõlas põhiõiguste ja õiguse üldpõhimõtetega. Antud asjas ongi tekkinud olukord, kus vastustaja on andnud haldusakti, millega kaebajale oli antud tähtajaline elamisluba. Pärast vaidlustamistähtaja möödumist kaebajal oli tekkinud põhjendatud ootus, et haldusakt jääb kehtima ning kaebaja omandatud õigused (antud juhul õigus elada Eestis) enam ära ei võeta. Kaebaja möönab, et on võimalik ka jõustunud haldusakti kehtetuks tunnistamine, kuid reeglina toimub see uute asjaolude ilmnemisel. Siinkohal tuleb veel kord märkida, et kaebajale tähtajalise elamisloa andmine, selle kehtetuks tunnistamine ning elamisloa andmisest keeldumine on toimunud samade asjaolude põhjal. Sellest tulenevalt, otsuse tegemisel on vastustaja rikkunud õiguskindluse põhimõtet, mis on sisulise õigusvastasuse tunnuseks. Ülaltoodule tuginedes, kaebaja palub rahuldada kaebus, tühistada täies ulatuses vastustaja 17.07.2019 otsus nr 15.3-3.1/1478-3 ja 02.09.2019 vaideotsus nr 15.33.6/66 ning kohustada vastustajat jätma jõusse 14.03.2018 otsus nr 2024853372/TE. Kaebaja palub jätta menetluskulud vastustaja kanda.
4.Vastustaja leiab, et vaidlustatud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. PPA vaidleb esitatud kaebusele vastu. Vastustaja hinnangul ei ole PPA rikkunud põhjendamiskohustust tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuses, sest on tähtajalise elamisloa andmise kehtetuks tunnistamise otsuses piisava täpsusega põhjendanud, miks menetlusveana antud tähtajalise elamisloa andmise otsus kehtetuks tunnistati ning menetlust uuendati. Asjaolu, et PPA 14.03.2018 „X“ le tähtajalise elamisloa andis, on selge menetluslik viga, mida PPA ka selgitas 10.05.2018 otsuses nr 15.3-3.4/462-1, mil tunnistas kehtetuks elamisloa andmise otsuse ja uuendas tähtajalise elamisloa menetlust. PPA selgitas, et tähtajalise elamisloa andmise otsuse tegemisel ei analüüsitud ega kaalutud kõiki „X“ ga seotud asjaolusid ammendavalt, mistõttu luges PPA tähtajalise elamisloa andmise õigusvastaseks, sest tähtajalise elamisloa andmise otsus oli PPA-poolne kaalutlusviga ning otsuse tegemisel rikuti uurimispõhimõtet. Lähtudes asjaolust, et tähtajalise elamisloa andmise otsus ei olnud andmise ajal õiguspärane, sest PPA rikkus tähtajalise elamisloa andmise ajal
3-19-1743 uurimispõhimõtet ning tegi kaalutlusvea, oli PPA-l HMS § 66 lg-st 1 tulenev õigus õigusvastane haldusakt kehtetuks tunnistada. Ei saa ka jaatada tähtajalise elamisloa üürikese omamisega kaasnevat õiguspärase ootuse teket elamisloa kehtima jäämisele. PPA ei rikkunud HMS § 67 lg-st 2 tulenevat usalduse arvestamise põhimõtet, sest „X“ ei muutnud perioodil 14.03.2018-10.05.2018 oma elukorraldust ega teinud haldusakti kehtima jäämist usaldades elamisluba nõudvaid toiminguid või tehinguid. Vastustaja on seisukohal, et „X“ st lähtuv oht Eesti avalikule korrale on niivõrd suur ja tõsine, et on tuvastatud oluline avalik huvi haldusveana antud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. „X“ l oli perioodil 04.10.1999-29.08.2013 Eesti Vabariigi pikaajalise elaniku elamisluba, mis tunnistati kehtetuks PPA 29.08.2013 otsusega nr 15.3-3/521-1, eelnimetatud otsus läbis edukalt ka kohtumenetluse ning Riigikohus leidis 13.04.2016 koostatud kohtuotsuses haldusasjas nr 33-1-2-16, et PPA otsus tunnistada „X“ pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks temast lähtuva ohtu tõttu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule, oli proportsionaalne. Kuigi PPA oli eelnimetatud otsuses tuvastanud isikust lähtuva reaalse ja piisavalt tõsise ohu avalikule korrale ja julgeolekule, leidis Riigikohus, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, kui sellega ei kaasne lahkumiskohustus, võib VMS § 241 lg 1 p-st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg-st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes. Kohus jäi seisukohale, et kuna vaidlusaluses otsuses tunnistati kehtetuks vaid pikaajalise elaniku elamisluba, siis ei olnud vajalik tuvastada isikust lähtuvat reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Käesoleval juhul on PPA keeldunud tähtajalise elamisloa andmisest ning koostanud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu. Kuigi „X“ pikaajalise elaniku elamisluba on kehtetuks tunnistatud, tuleb „X“ puhul endiselt tuvastada temast lähtuv reaalne ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale ja julgeolekule, sest PPA koostas isikule tähtajalise elamisloa andmisest keelduva otsuse koos lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamisega. Vastustaja on seisukohal, et vaidlusalused otsused on kooskõlas hiljutise kohtupraktikaga ning nende tegemisel on jälgitud välismaalaste seadusest tulenevaid suuniseid, mistõttu on vaidlusalused otsused õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub.
KOHTU SEISUKOHT
5.Kaebaja taotles kaebuses PPA tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse tühistamist. 17.07.2019 otsuses nr 15.3-3.1/1478-3 „Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus. Eestist lahkumise ettekirjutus ja sissesõidukeelu kohaldamine“ keeldus PPA kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, tegi kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele pärast kaebaja kinnipidamiskohast vabastamist ning kohaldas kaebajale sissesõidukeelu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. PPA on vaidlusaluses otsuses viidanud VMS § 124 lg 1 p 1 ja p 5; § 124 lg 2 p 7 ; § 125 lg 1 p 2 ja VSS § 7(2) lg 2 p 4 ja § 7(4) lg 2.
6.VMS §-s 112 sätestatakse, et tähtajaline elamisluba on välismaalasele antav luba Eestisse elama asumiseks ja Eestis elamiseks VMS-s sätestatud ja elamisloaga kindlaks määratud tingimustel. Elamisloa andmise eelduseks on seega isiku soov või vajadus asuda Eestisse elama kindlal VMS-s sätestatud eesmärgil. Kaebaja taotles tähtajalist elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks (VMS § 118 p 9).
3-19-1743 Lisaks sellele, et välismaalasel peab olema VMS-s §-s 118 sätestatud alus elamisloa taotlemiseks, peab ta vastama VMS § 117 lg-s 1 sätestatud tähtajalise elamisloa andmise üldtingimustele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on täiendavad tingimused vastaval alusel tähtajalise elamisloa andmiseks sätestatud VMS-s eraldi. Seega peab välismaalane, kes taotleb elamisluba VMS § 118 p 9 alusel, vastama nii VMS § 117 lg-s 1 sätestatud üldtingimustele kui ka VMS §-is 210 (1) sätestatud eritingimustele. Kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele, keeldutakse talle tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 p 2 alusel või siis ka VMS § 124 alustel.
7.Tähtajalise elamisloa andmine on kaalutlusotsus, mille kohtulik kontroll on HKMS § 158 lg 3 alusel piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning kas selle tegemisel järgiti diskretsiooni piire, eesmärke ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Haldusakt peab vastama seega nii HMS §-s 54 sätestatud tingimustele kui ka sisaldama kaalutlusi, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus (HMS § 56 lg 3). Kohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel tehtud otsustuse sisulist otstarbekust ja teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest. Praegusel juhul ei saa kohus näiteks hinnata, kas kaebajale tuli tähtajaline elamisluba anda.
8.Pooled ei vaidle selle üle, kas kaebaja vastab VMS §-s 117 sätestatud tähtajalise elamisloa andmise üldtingimustele.
9.Antud juhul ei ole vaidluse all ka jõustunud 10.05.2018 otsus nr 15.3-3.4/462-1, millega PPA tunnistas kehtetuks elamisloa andmise otsuse ja uuendas tähtajalise elamisloa menetlust.
10.Halduskohus märgib, et vastustaja ei näinud vaidlustatavas otsuses VMS § 125 lg 1 p 2 alusel võimalust tähtajalise elamisloa andmiseks kaebajale ka erandina juhul, kui välismaalase suhtes ei esine muid käesoleva seaduse §-s 124 nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule elamisloa andmisest keeldumise aluseid, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud.
11.Pooled vaidlevad selle üle, et PPA on keeldunud tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 1 p 1 ja p 5 ja § 124 lg 2 p 7 alusel ning koostanud kaebajale lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu VSS § 7(2) lg 2 p 4 ja § 7(4) lg 2 alusel.
12.Konkreetsel juhul on PPA keeldunud tähtajalise elamisloa andmisest ning teinud ka kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele pärast kaebaja kinnipidamiskohast vabastamist ning kohaldas kaebajale sissesõidukeelu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Sel juhul tuleb ka tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seda põhjusel, et Eesti asjakohase regulatsiooni tõlgendamisel ja kohaldamisel tuleb arvestada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-t 1, mille järgi võib liikmesriik pikaajalise elaniku välja saata üksnes siis, kui isik kujutab „tegelikku ja piisavalt tõsist“ ohtu avalikule korrale ja julgeolekule (RKHKo 3-17-1545, p 19). Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul peab haldusorgan esitama selged ja konkreetsed põhjendused, miks on eelnevalt nimetatud ohulävend – tegelik ja piisavalt tõsine oht – ületatud. Isiku käitumisest tulenevat ohtu peab kohus kontrollima kohtuotsuse tegemise aja seisuga, st võtma arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist Kaalumiskohustus on ka sissesõidukeelu ja selle kestuse määramisel. Oluline on isiku
3-19-1743 ärakuulamine nii lahkumisettekirjutuse tegemisel kui sissesõidukeelu kohaldamisel. Sarnaseid seisukohti kordas Riigikohus ka hiljem samasugust haldusasja lahendades (RKHKo 3-18-89). Haldusasja materjalide järgi on antud kaebajale võimalus esitada vastustajale oma seisukohad, mida kaebaja ongi ka teinud. Asjas ei nähtu, et oleks kaalutud sissesõidukeelu kehtestamisel 5-aastasest sissesõidukeelust lühema perioodi kohaldamist. Vaidlustatud otsuses on välja toodud, et kaebajat (3. jaanuaril 1976. a. Narvas ) on karistatud kriminaalkorras ühel korral ( vt 1-08-3124). Ta kujutab endast ohtu avalikule korrale ja talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud. Tal on Vene Föderatsiooni kodakondsus. Ta on abielus ning tal on kaks last, praegu on üks laps alaealine.
13.Halduskohtu hinnangul ei saa tegelikult välistada, et vastustaja on kaebaja ohtlikkuse sisustamisel iseenesest arvestanud direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-t 1. See nähtub asjaolust, et PPA on otsuses kasutanud samasugust terminoloogiat, nagu kasutab viidatud direktiivi artikkel – et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu. Asjaolu, et seda kriteeriumit pole kasutatud eraldi lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu põhjendamiseks, võib kujutada endast hoopiski vaidlustatud otsuse põhjendamispuudust ning ei pruugi vältimatult tähendada seda, et kaebajast lähtuvat ohtu ei hinnatud direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-ga 1 kooskõlas. Vastuses kaebusele on vastustaja leidnud, et „X“ puhul tuleb endiselt tuvastada temast lähtuv reaalne ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale ja julgeolekule, sest PPA koostas isikule tähtajalise elamisloa andmisest keelduva otsuse koos lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamisega. Käesoleval juhul on PPA vaidlusalus(te)s otsus(te)s selle ka tuvastanud ning menetlusökonoomia tõttu vaidlusaluses otsuses väljatoodud seisukohti ei korda. Kohtupraktikas on aktsepteeritud teatud tingimustel haldusakti põhjenduste esitamist tagantjärgi, kui haldusorgan tõendab, et lähtus neist põhjendustest juba haldusakti andmise ajal (3-3-1-29-12, p 20-21). Sõltumata sellest, kas vastustaja hindas juba haldusakti andmise ajal kaebajast lähtuvat ohtu tegelikuks ning piisavalt tõsiseks, mis õigustas talle lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kehtestamist, ei näe kohus siiski võimalust vaadata mööda muudest puudustest vaidlustatud haldusakti andmisel. Riigikohtu seisukohtadest tuleneb, et lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus ning vajalik on haldusakti põhjendustes sellekohaste kaalutluste esitamine. Samuti on sissesõidukeeluga seoses vaja kaaluda seda, kas sissesõidukeeldu on vaja kohaldada ning milline on selle proportsionaalne kestus (vt ka RKHKo 3-18-89, p 10 alap 6). Nii lahkumisettekirjutuse tegemisel kui sissesõidukeelu kohaldamisel on oluline isiku ärakuulamine, sh ka isiku ärakuulamine seoses olukorraga, kus lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ei määrata. Kohus märgib, et kaalutlusõiguse kasutamata jätmisest ei saa rääkida kui menetlusveast. Kaalutlusõiguse kasutamine ei ole haldusakti formaalse ehk vormilise õiguspärasuse eeldus, vaid haldusakti materiaalse ehk sisulise õiguspärasuse eeldus. See tuleneb haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 54, mis eristab haldusakti õiguspärasuse eeldustena ühelt poolt haldusakti vorminõudeid ning teiselt poolt teisi, sisulisi nõudeid nagu õigusliku aluse olemasolu ning kooskõla sellega, samuti proportsionaalsus ning kaalutlusvigade puudumine. Seega on haldusakti andmisel kaalutlusõiguse kasutamine (teisisõnu kaalutlusvigade puudumine) haldusakti sisulise õiguspärasuse eelduseks. Vastavalt on juhul, kui haldusorgan ei ole
3-19-1743 kaalutlusõigust kasutanud, haldusakt sisuliselt õigusvastane ning sellisel juhul ei saa seda haldusakti tühistamata jätta ning põhjendada seda HMS §-ga 58. See säte lubab analoogiliselt riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p-ga 1 jätta haldusakti kehtetuks tunnistamata üksnes siis, kui tegemist on menetlus- või vormiveaga, mis ei võinud mõjutada asja otsustamist. Nagu eelnevalt selgitatud, ei ole kaalutlusõiguse teostamata jätmine aga menetlus- või vormiviga, vaid kriteerium, millest sõltub haldusakti sisuline õiguspärasus.
14.Seega on vaidlustatud otsus seoses sissesõidukeelu kohaldamisel ja selle kestuse määramisel ning lahkumisettekirjutuse tegemisel ja lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmisel kaalutlusõiguse teostamata jätmise tõttu sisuliselt õigusvastane. Kaalutlusõiguse teostamata jätmise korral oleks võimalik tühistamiskaebus rahuldamata jätta üksnes siis, kui tegemist oleks olukorraga, kus vastustaja kaalutlusõigus oleks redutseerunud nullini. Halduskohus ei näe asjaolusid, millele tuginedes saaks väita, et kõigis ülal nimetatud kaalutlusõigust nõudvates aspektides oleks vastustaja kaalumisruum ahenenud nullini ning vastustaja tehtud valikud oleksid olnud ainuvõimalikud. Üksnes asjaolu, et vastustaja hinnangul kujutab kaebaja endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu, ei tingi vältimatult seda, et ta tuleb välja saata ilma vabatahtlikku lahkumistähtaega andmata ja et tema suhtes tuleb kohaldada sissesõidukeeldu ning seda maksimaalses viieaastases määras. Direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 seda ei tulene. Lisaks on lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel kaebaja ära kuulamata jäetud. Ehkki kaebajale anti 26.04.2019 võimalus arvamuse ja vastuväidete esitamiseks seoses elamisloa andmise või elamisloa andmisest keeldumise menetluses, ei saa seda samastada ärakuulamisega lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeeluga seonduvalt. Riigikohtu arvates võivad elamisloa kehtetuks tunnistamisel ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamisel riive intensiivsus ja nende meetmete vastu esitatavad argumendid oluliselt erineda ning sellel on oluline roll haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (RKHKo 3-17-1545, p 32). Seega on vaidlustatud otsus sissesõidukeelu ja lahkumisettekirjutuse osas kaalutlusõiguse kasutamata jätmise ja ärakuulamiskohustuse täitmata jätmise tõttu õigusvastane. Kuna kaalutlusõiguse kasutamata jätmine tingib niikuinii sellisel kujul sissesõidukeelu ja lahkumisettekirjutuse sisulise õigusvastasuse, mis on selles osas otsuse tühistamise piisavaks aluseks, ei pea halduskkohus vajalikuks analüüsida seda, kas juhul, kui ärakuulamisviga oleks vaidlustatud otsuse ainus puudus, oleks siiski HMS § 58 järgi alust tühistamisnõude rahuldamata jätmiseks.
15.Kaebust ei ole alust rahuldada aga tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise osas. Vaidlusaluses otsuses kirjeldatud asjaolud ja kaalutlused VMS § 124 lg 1 p 1 ja p 5; § 124 lg 2 p 7 kohaldamise kohta on kohtu arvates igati asjakohased ning põhjendatud. Seetõttu ei ole alust pidada vaidlustatud otsust õigusvastaseks ega seda tühistada. Vaidlustatud otsuses on piisavalt veenvalt põhjendatud kaebaja piisavat ohtlikkust avalikule korrale, mis õigustab tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist. Kaebaja on süüdi mõistetud I astme kuriteo eest, tapmine teist korda omakasu motiivil. Ohuna avalikule korrale tuleb mõista kuritegevust laias tähenduses, mitte üksnes avaliku korra rikkumisi kitsas tähenduses. Riigikohus on viitega Euroopa Kohtu praktikale selgitanud, et ühiskondlikku korda häirib mis tahes seaduserikkumine ning et avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab lisaks sellele ka seda, et esineks tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (RKHKo 3-17-1545, p 23). Kaebaja on kuritegelikul viisil käitunud, mis loob arvestatava ohu, et ta võib niiviisi uuesti käituda ning kellegi elu või tervist kahjustada.
3-19-1743
16.Samuti leiab kaebaja, et arvestatud pole teda positiivselt iseloomustavate asjaoludega (distsiplinaarkaristuste puudumine vanglas, töötamine jne) ning teda Eestit ühendavate sidemetega, perekond ja lapsed. Tegelikult on siiski vaidlustatud otsuses välja toodud asjaolud, miks on vajalik tähtajalise elamisloa andmisest keelduda, et vältida kaebaja poolt Eestis uute kuritegude toimepanemist ning et õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles kaebaja sidemete katkemise Eesti riigiga. Seega on kaebajale saabuda võivaid tagajärgi arvesse võetud, kuid leitud, et olulisem on tagada see, et kaebaja ei saaks enam Eestis uusi kuritegusid korda panna. Halduskohtu arvates on see kaalutlus asjakohane. Kaebaja on rõhutanud, et Viru Vangla iseloomustusest nähtub, et kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on 10% ning vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus on 12%. Kaebaja hinnangul on vastustaja vastupidised väited vastuolus vangla iseloomustusega ning vastustaja ei ole kaebajast tuleneva reaalset ohtu tuvastanud, piirdudes 12-13 aastat tagasi toime pandud kuritegude asjaolude analüüsiga. Mis puudutab kaebajat tema arvates positiivselt iseloomustavaid asjaolusid, siis need näitavad küll kaebaja võimet käituda mingi aja õiguskuulekalt, kuid ei saa välistada ohtu uueks kuriteoks kaebaja poolt. Seetõttu ei saa vahepealsele õiguskuulekale käitumisele omistada nii suurt tähtsust, nagu on teinud seda kaebaja. Õige pole kaebaja väide, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine oli materiaalses mõistes lisakaristus. See on haldusõiguslik ohutõrje meede (vt RKHKo 3-17-1545, p 21).
17.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajale sissesõidukeelu kehtestamine ja lahkumisettekirjutuse tegemine oli õigusvastane, kuid tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine õiguspärane. Sellisena puudub ka alus 02.09.2019 vaideotsuse nr 15.3-3.6/66 tühistamiseks. Asjaoludest ei nähtu, et vaideotsus rikuks eraldi kaebaja õigusi. Halduskohus on eelnevalt leidnud, et kohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel tehtud otsustuse sisulist otstarbekust ja teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest. Praegusel juhul ei saa kohus näiteks hinnata, kas kaebajale tuli tähtajaline elamisluba anda või kas vastustajal on kohustus jätta jõusse 14.03.2018 otsus nr 2024853372/TE, kuna kohus ei tühista PPA 17.07.2019 otsust nr 15.3-3.1/1478-3 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise kohta.
18.Kaebajal on võimalik esitada PPA-le tähtajalise elamisloa andmise menetluse uuendamise taotlus. Kuna tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise korral tekiks kaebajal tõenäoliselt lahkumiskohustus, tuleb silmas pidada, et kaebajat saab avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma kohustada üksnes juhul, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Kui kaebaja saab tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu (vt . 3-17-1545).
19.Menetluskulu Vastavalt HKMS § 108 lõikele 2 jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesoleval juhtumil vaidlustas kaebaja tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise, Eestist lahkumise ettekirjutuse ja sissesõidukeelu. Menetluse tulemuseks on, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus jääb kehtima, Eestist lahkumise ettekirjutuse ja sissesõidukeelu tühistab halduskohus aga ära. Seetõttu tuleb menetluskulud jagada selliselt, et kaebaja kanda jääb 1/3, PPA kanda 2/3 kaebaja menetluskuludest. Kaebaja on 4.05.2020. a seisukohas esitanud kohtule menetluskulude
3-19-1743 nimekirja, mille taotleb kokku 415 eurot kohtuväliste kulude hüvitamist. Kuigi PPA ei ole kaebaja esitatud menetluskuludele vastu vaielnud, mõistab kohus HKMS § 109 lg 6 järgi välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et esitatud menetluskulu on vajalik ja põhjendatud, menetluskuluks on kokku 415 eurot, millest 2/3 on 276.67 eurot. Viimati nimetatud summa tuleb PPA-l kaebajale hüvitada.
20.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas otsuses kohtu algatusel kaebaja nimi tähemärgiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.