Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel 10.06.2020, Tartu 3-20-853 M.M. esialgse õiguskaitse taotlus Tartu Halduskohtu 18.05.2020. a määrus M.M. määruskaebus Kirjalik menetlus Taotleja/määruskaebuse esitaja M.M.
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus Tartu Halduskohtu 18.05.2020. a määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale rahuldamata, muutes Tartu Halduskohtu 18.05.2020. a määruse resolutsiooni p 2 sõnastust ja lugeda see sõnastatuks järgnevalt: „Jätta rahuldamata esialgse õiguskaitse taotlus osas, milles taotleja taotles jalanõude läbiotsimise ajaks talle istumiseks tooli andmist või alternatiivselt ratastooli andmist või hooldaja määramist või valvurite kohustamist teda abistama.“
2.Jätta määruskaebus Tartu Halduskohtu 18.05.2020. a määruse resolutsiooni punkti 3 peale rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 104 lg 82). Muus osas ei ole määrus edasi kaevatav (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.M.M. esitas 08.05.2020 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles ta palus kohustada vanglat andma talle tagasi tugikark ja lubada tal istuda toolil jalanõude läbiotsimise ajal või alternatiivselt anda ratastool või määrata hooldaja või kohustada valvureid teda abistama. Taotluse kohaselt ei saa taotleja kohtu sekkumiseta viibida värskes õhus.
2.Viru Vangla palus 13.05.2020. a vastuses jätta M.M. taotlus tugikargu tagastamise osa läbi vaatamata, sest tegemist on haldusasjas nr 3-20-817 lahendatud küsimusega. Vangla palus jätta M.M. taotlus jalanõude läbiotsimise ajal talle tooli andmise osas rahuldamata vajaduse puudumise tõttu. Vangla väitel on taotleja võimeline normaalselt liikuma ja tal puudub meditsiiniline näidustus abivahendite osas.
3.M.M. väitis 15.05.2020. a puuduste kõrvaldamise avalduses, et tugikarguta ja toolita puudub tal võimalus viibida värskes õhus. Ta ei saa püsti seistes võtta jalast jalatseid ja panna neid tagasi.
4.Tartu Halduskohus jättis 18.05.2020. a määrusega läbi vaatamata esialgse õiguskaitse taotluse osas, milles taotleja taotles talle tugikargu tagastamist (resolutsiooni p 1); jättis rahuldamata esialgse õiguskaitse taotluse osas, milles taotleja taotles jalanõude läbiotsimise ajal talle tooli andmist (resolutsiooni p 2); tagastas esialgse õiguskaitse taotluse esitamise eest tasutud riigilõivu summas 7,50 eurot peale käesoleva määruse resolutsiooni p 1 jõustumist (resolutsiooni p 3). Määruse põhjendused: 1) M.M. on pöördunud haldusasjas nr 3-20-817 kohtu poole esialgse õiguskaitse taotlusega, milles taotles tugikargu tagastamist, sest tugikarguta ei saa ta liigutada ja minna jalutuskäigule. Halduskohus jättis 12.05.2020. a määrusega haldusasjas nr 3-20-817 esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. 08.05.2020 esitatud taotlus tugikargu tagastamise osas on korduv. Kaebaja ei ole esitanud uusi tõendeid, et taotluse esitamise aja seisuga oleks tugikark talle näidustatud meditsiinilistel põhjustel abivahendina. Järelikult on endiselt asjakohased 12.05.2020. a määruses kohtu seisukohad esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise osas. 2) Lubatav on M.M. taotlus esialgse õiguskaitse korras Viru Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemiseks lubada jalanõude läbiotsimise ajal tal istuda toolil või ratastoolil või anda taotlejale toeks hooldaja või kohustada valvureid abistama taotlejat. Ainult arst on pädev otsustama selle üle, kas taotleja vajab jalanõude läbiotsimise ajal tooli või abistavat isikut. Taotleja ei ole esitanud tõendit, et arst lubas tal tervislikel põhjustel istuda osakonnast väljumisel ja sisenemisel jalanõude läbiotsimise käigus toolil või kinnitas taotleja abivajaduse, mida saaks teostada, kas mingi teine kinnipeetav või vanglaametnik. Taotleja tervisekaardi andmetest sellist meditsiinilist otsust ei kajastu. Usutavad on vanglaametnike ettekanded, et kui taotleja jääb enda arvates vanglaametnikele nähtamatuks, liigub ta tavapäraselt. See on fikseeritud 06.05.2020. a ettekandes nr 6-20/1640-1 ja 08.05.2020 ettekandes nr 6-20/1659-1. Taotlejal puudub meditsiiniline otsus(tus), mis objektiivselt kinnitaks terviseprobleemi olemasolu. Taotlejal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. 3) Kuna esialgse õiguskaitse taotluses esitatud kahest nõudest üks nõue jäi sisuliselt läbi vaatamata, siis on põhjendatud tagastada taotlejale riigilõiv summas 7,50 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.M.M. esitas 03.06.2020 määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 18.05.2020. a määrus. Määruskaebuse esitaja väitel valetavad valvurid ettekannetes, et ta liigub tavapäraselt. Ta ei ole võimeline kõndima ilma toeta. M.M. väitel ei ole tegemist korduva taotlusega. Ta ei ole eelnevalt alternatiivselt ratastooli, hooldajat ega valvurite abi taotlenud. M.M. palub välja mõista kogu riigilõiv 15 eurot ja tagastada see R. M. arveldusarvele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et M.M. määruskaebus Tartu Halduskohtu 18.05.2020. a määruse peale tuleb jätta rahuldamata.
7.Tartu Halduskohus jättis 18.05.2020. a määruse resolutsiooni p 1 kohaselt, juhindudes HKMS § 55 lg-st 3 (halduskohus on määruses ekslikult märkinud lg 2), läbi vaatamata esialgse õiguskaitse taotluse osas, milles taotleja taotles talle tugikargu tagastamist, kuna taotlus on korduv ning kaebaja ei ole esitanud kohtule uusi tõendeid selle kohta, et taotluse esitamise aja seisuga oleks tugikark talle näidustatud meditsiinilistel põhjustel abivahendina. Kuna
halduskohus luges taotluse korduvaks üksnes seonduvalt tugikargu tagastamisega, siis on asjakohatu M.M. määruskaebuse väide, et tegemist ei ole korduva taotlusega, sest ta ei ole eelnevalt alternatiivselt ratastooli, hooldajat ega valvurite abi taotlenud. Halduskohus tuvastas vaidlustatud määruses õigesti, et nii haldusasjas nr 3-20-817 kui ka käesolevas haldusasjas on M.M. esitanud esialgse õiguskaitse taotluse tugikargu tagastamiseks. Haldusasjas nr 3-20-817 jättis Tartu Halduskohus 12.05.2020. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse abivahendite (s.h tugikark) tagastamiseks rahuldamata ning Tartu Ringkonnakohus tagastas 29.05.2020. a määrusega eelnimetatud halduskohtu määruse peale esitatud M.M. määruskaebuse. Ringkonnakohtu määrus on jõustunud. Kuna käesolevas haldusasjas esitatud esialgse õiguskaitse taotluses toodud asjaolud ei ole muutunud võrrelduna haldusasjas nr 3-20-817 esitatud esialgse õiguskaitse taotluses toodud asjaoludega, mille osas on seisukoht võetud jõustunud kohtulahendiga HKMS § 43 lg 1 p 1 mõttes, siis jättis halduskohus põhjendatult käesolevas haldusasjas esitatud esialgse õiguskaitse taotluse tugikargu tagastamiseks läbi vaatamata. Eeltoodut toetab ka ringkonnakohtu senine kohtupraktika (nt 25.01.2020. a määrus haldusasjas nr 3-19-2105). Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 18.05.2020. a määruse resolutsiooni p-i 1 muutmata.
8.Tartu Halduskohus jättis 18.05.2020. a määruse resolutsiooni p 2 kohaselt rahuldamata esialgse õiguskaitse taotluse osas, milles taotleja taotles jalanõude läbiotsimise ajal talle tooli andmist. Määruse põhjenduste p-st 11 nähtuvalt jättis halduskohus esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise tõttu rahuldamata M.M. esialgse õiguskaitse taotluse osas, milles M.M. taotles Viru Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemist – jalanõude läbiotsimise ajal lubada tal istuda toolil või ratastoolil või anda taotlejale toeks hooldaja või kohustada valvureid abistama teda. HKMS § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Arvestades halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 sõnastuse ja määruse põhjenduste p-s 11 märgitu erinevust, peab ringkonnakohus selguse mõttes vajalikuks muuta Tartu Halduskohtu 18.05.2020. a määruse resolutsiooni p-i 2 sõnastust ja loeb selle sõnastatuks järgnevalt: „Jätta rahuldamata esialgse õiguskaitse taotlus osas, milles taotleje taotles jalanõude läbiotsimise ajaks talle istumiseks tooli andmist või alternatiivselt ratastooli andmist või hooldaja määramist või valvurite kohustamist teda abistama.“.
9.Ringkonnakohus nõustub eeltoodud osas halduskohtu määruse põhjendustega M.M. esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise kohta ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Eeltoodud osas halduskohtu määruse vaidlustamiseks märgib määruskaebuse esitaja üksnes, et valvurid valetavad ettekannetes, et ta liigub tavapäraselt. Ringkonnakohus ei pea määruskaebuse esitaja väidet usutavaks, nagu ka halduskohus määruses leidis. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mille pinnalt tuleks asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Määruskaebuse esitaja ei ole ümber lükanud asjaolu, et tal puudub meditsiiniline otsus(tus), mis objektiivselt kinnitaks terviseprobleemi olemasolu. Lisaks kinnitab määruskaebuse esitaja ka halduskohtu märgitud asjaolu õigsust, et ta keeldus minemast neuroloogi vastuvõtule. Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust halduskohtu määruse tühistamiseks esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise osas.
10.M.M. palub määruskaebuses välja mõista kogu riigilõivu 15 eurot ja tagastada see R. M. arveldusarvele. Ringkonnakohus tõlgendab taotlust selliselt, et M.M. soovib määruskaebemenetluses vaidlustada Tartu Halduskohtu 18.05.2020. a määruse resolutsiooni punkti 3 osas, milles halduskohus riigilõivu ei tagastanud (7,50 euro osas).
11.HKMS § 104 lg 5 p-st 3 tulenevalt on esialgse õiguskaitse taotluse läbivaatamata jätmise korral taotlejal õigus esitada kohtule taotlus riigilõivu tagastamiseks. HKMS § 104 lg 8 kohaselt võib kohus vajadusel tagastada riigilõivu omal algatusel. Halduskohtu määrusest nähtuvalt tagastas halduskohus tulenevalt HKMS § 104 lg 5 p-st 3 (halduskohus on määruses ekslikult märkinud p 2) ja lg-st 8 taotlejale esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõivust 7,50 eurot. Halduskohus sidus riigilõivu tagastamise otsustuse jõustumise määruse resolutsiooni p-i 1 jõustumisega, millega halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse tugikargu tagastamise osas läbi vaatamata. Ringkonnakohus selgitab, et kuna halduskohus ei tagastanud esialgse õiguskaitse taotlust tervikuna, vaid osaliselt (vt halduskohtu määruse resolutsiooni p 1), ning lahendas esialgse õiguskaitse taotluse muus osas sisuliselt, jättes selle rahuldamata, on ilmne, et halduskohtul puudus alus riigilõivu tervikuna tagastamiseks. Ringkonnakohus peab samas vajalikuks märkida, et halduskohtul puudus alus ka riigilõivu pooles ulatuses tagastamiseks. Riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 6 järgi tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kuna RLS § 60 lg 6 ei seo riigilõivu suurust esialgse õiguskaitse taotluste arvuga ning sama ei tee ka riigilõivu tagastamise korral HKMS § 104 lg 5 p 3, saab järeldada, et kui halduskohus lahendab sisuliselt kasvõi ühe esialgse õiguskaitse korras esitatud taotluse (st rahuldab selle või jätab selle rahuldamata), ei ole riigilõivu tagastamine põhjendatud. Seega leiab ringkonnakohus, et HKMS § 104 lg 5 p-s 3 peetakse silmas olukorda, kus kohus jätab esialgse õiguskaitse taotluse tervikuna läbi vaatamata. Kuna M.M. ei ole aga riigilõivu osalist tagastamist vaidlustanud ning riigilõivu tagastamise vaidlustamine ei ole HKMS § 104 lg 82 järgi ka võimalik, tuleb määruskaebus halduskohtu määruse peale selles, et riigilõivu tervikuna ei tagastatud, rahuldamata jätta.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.