Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Tiina Pappel 28.05.2020, Tartu 3-19-649 X kaebus Maksu- ja Tolliameti 10.01.2019. a vastutusotsuse nr 13-7/00825-11 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 13.09.2019. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Maksu- ja Tolliamet
RESOLUTSIOON
1.Tagastada apellatsioonkaebuse lisad 1-7.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 13.09.2019. a otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
2.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 29.06.2020 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 29.10.2015. a maksuotsusega nr 12.2-3/023872-73, 12.2-3/028015-49 Z tasuma maksu summas 68 699,97 eurot, mis koosnes tulu- ja sotsiaalmaksust ning töötuskindlustus- ja kohustusliku kogumispensioni maksest. MTA leidis, et Z vormistas osa palgaväljamakseid ebaõigesti päevarahana, seega ei deklareerinud tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioonidel (TSD) kõiki töötajatele makstud summasid.
2.Tartu Halduskohus jättis 06.06.2016. a otsusega haldusasjas nr xxx Z kaebuse MTA 29.10.2015. a maksuotsuse tühistamiseks rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis
05.04.2017. a otsusega Tartu Halduskohtu 06.06.2016. a otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsust ei kasseeritud.
3.MTA kohustas 10.01.2019. a vastutusotsusega nr 13-7/00825-11 X tasuma Z maksuvõlga summas 52 744,45 eurot. Vastutusotsuse kohaselt X ainuisikuliselt juhtis Z majandustegevust ja juhatuse ainuliikmena esitas TSD-del teadlikult ebaõigeid andmeid, kuna kajastas osa töötajatele tehtud väljamaksed alusetult päevarahadena. MTA tuvastas, et töötajate tegelikul tasustamisel ei olnud aluseks kirjalikes töölepingutes näidatud tunnitasud ja käskkirjadel nimetatud päevarahad, vaid lähtuti töötajatega tehtud suulistest tunnitasu kokkulepetest. Ka ei olnud töölepingutes näidatud töö asukoht (Võru linn) õige, sest tegelikult töötasid töötajad Soomes. X tegevus sai olla kantud soovist jätta täitmata maksukorralduse seaduse (MKS) § 8 lg-s 1 nimetatud kohustused ning saavutada seeläbi oluline maksueelis. MTA tuvastas, et X süülise tegevuse ja Z maksuvõla tekkimise vahel on otsene põhjuslik seos. Möödunud ei ole MKS § 98 lg-s 1 sätestatud maksusumma määramise 5-aastane tähtaeg. X rikkus MKS § 8 lg-t 1, § 85 lg-t 4 ja § 105 lg-t 1 koostoimes tulumaksuseaduse (TuMS) § 40 lg-dega 1, 2 ja 4 ja § 41 p-ga 1, töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) § 40 lg 1 p-ga 1, § 42 lg 1 p-dega 1-3, sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 7 lg-ga 1 ja § 9 lg 1 p-dega 1 ja 4 ning kogumispensioni seaduse (KoPS) § 11 lg 1 p-dega 1 ja 4.
4.MTA jättis 07.03.2019. a vaideotsusega nr 6-1/4321-1 rahuldamata X vaide MTA 10.01.2019. a vastutusotsuse peale.
5.X esitas 08.04.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 26.08.2019 täiendava seisukoha. Kaebaja palus tühistada MTA 10.01.2019. a vastutusotsus. Kaebaja põhjendused: 1) Tahtlus on tuvastamata, mistõttu on vastutusotsuse tegemine aegunud. Kaebaja üksnes tõlgendas töö- ja maksuõigust MTA-st erinevalt, mis viitab pigem kergele hooletusele. Nii vastutus- kui ka maksuotsus on motiveerimata ning eirati ärakuulamisõigust ja uurimiskohustust. 2) Maksuotsuses on töö tegemise koht määratud õigusvastaselt. Asjaolu, et faktiliseks esimeseks töökohaks kujuneb Soome, ei välista, et tegemist on töölähetusega. Z kandis kõik töötajatega seonduvad sõidu- ja majutuskulud, mida ei oleks pidanud kandma, kui tegemist ei olnuks lähetusega. Töötajad olid teadlikud, et nad viibivad Soomes lähetuses. 3) Kuna maksuotsuses nimetatud töötajad töötasid Soomes üle 183 päeva, siis oli nende palga tulumaksuga maksustamise õigus Soomel ning TuMS § 13 lg 4 ja § 40 lg 31 kohaselt ei ole Eestil õigus saada tulumaksu tasudelt. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 16.09.2009. a määruse nr 883/2004 art 11 kohaselt tuleb sotsiaalmaksu tasuda riigis, kus füüsiliselt töötatakse ehk käesoleval juhul Soomes. Seega ei saa sotsiaalmaksu tasumise kohustus Eestis tekkida.
6.Tartu Halduskohus jättis 13.09.2019. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Põhjendatud on Eestis tulumaksu määramine isikute osas, kelle puhul ei ole tõendatud, et tehtud väljamaksed oleks maksustatavaks tuluks muus riigis. Sotsiaalmaksu määramise osas on Sotsiaalkindlustusamet (SKA) väljastanud tõendi A1. SKA selgitas 02.08.2018. a vastuses, et 2014. aastal kehtiv tõend ei kuulu tühistamisele, mistõttu ei muutu seisukoht sotsiaalkindlustusmaksetest tulenevate maksukohustuste osas. MTA seisukohtade õigsus töötamise töökoha, töötajatele tehtud väljamaksete suuruse ja päevaraha mittemaksmise osas leidis kinnitust kohtulahendis nr xxx. 2) Vastutusotsuse tegemise eeldused on täidetud. Tuvastatud on, et äriühingul on maksuvõlg ja seda ei ole õnnestunud äriühingult sisse nõuda. Kaebaja tegevuse ja maksuvõla tekkimise vahel esineb otsene seos. Maksuvõlg äriühingus on tekkinud kaebaja õigusvastase ja süülise tegevuse tagajärjel. Z esindaja teadlikult ja tahtlikult rikkus võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5
tähenduses deklareerimis- ja tasumiskohustust. TSD-del teadlikult valeandmete esitamine on tahtlik tegu ja tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine. Vastutusmenetlus ei ole aegunud. Rikutud ei ole ärakuulamisõigust. Kaebajale anti võimalus selgituste andmiseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
7.X esitas 14.10.2019 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 13.09.2019. a otsus ja teha uus otsus, millega tühistada MTA 10.01.2019. a vastutusotsus või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Veel palub kaebaja asendada jõustunud kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ja mitte avalikustada tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi ega aadressi. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus rikkus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg-t 4, kui jättis analüüsimata Z jõustunud maksuotsusega seoses esitatud kaebaja vastuväited ja tõendid. Kohtu lähenemine on vastuolus Riigikohtu praktikaga asjas nr 3-3-1-23-12 (p 25). 2) SKA teavitas 01.10.2019 Z, et töötajatele väljastatud tõendeid A1 ei tühistatud. Olukorras, kus lähetust MTA hinnangul ei toimunud, on tõendite tühistamine kooskõlas kehtiva õigusega. 3) Kohus kitsendas tahtluse kontrollimise eeldusi ja kohaldas ebaõigesti VÕS § 104 lg-t 5. MTA ega kohus ei ole tõendanud kaebaja tahtlust. 4) Tegemist oli lähetusega. Kohus ei arvestanud asjaolusid, et Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) 04.06.2014. a otsusest nähtuvalt oli kaebajal eesmärk Eestis äritegevust teha, milleks ta soovis kasutada lähetuses olnud töötajaid; et tegemist ei olnud renditöötajatega, vaid spetsialistide meeskonnaga; et välisriiki tööle lähetamise lubatavust töösuhte alguses kinnitavad töölepingu seaduse (TLS) § 21 lg 1 ja Riigikohtu lahend nr xxx; kuna puudusid selged reeglid töötajate lähetusse saatmisel, siis ei ole võimalik kaebajale ette heita tahtlikku käitumist reeglite rikkumises; et MTA töökoha määramise juhiseid järgides oleks saanud töötajate töökohaks märkida ainult Võru; et õigusliku olukorra keerukust kinnitab kohtuvaidluse pikkus ja ringkonnakohtu poolt otsuse tegemise korduv edasilükkamine; et päevaraha maksmine oli seaduse mõttega kooskõlas ja kaebaja tõlgendus põhjendatud; et SKA väljastas töötajatele tõendi A1; et maksuotsuse üle toimunud vaidluses jõustunud kohtuotsus saab vaid kinnitada, et töölepingus kajastatud töö asukoht ja ettevõtja arusaam oli ebaõige, mitte aga töölepingu fiktiivsust; et kaebaja korduvalt konsulteeris nii juristiga, kes kinnitas, et kaebaja võib saata töötajad lähetusse, kui ka MTA rahvusvahelise talituse juhtivspetsialistiga, kelle nõuannetest lähtus maksukohustuste täitmisel; et Soome maksuamet korduvalt leidis, et Z ei ole püsivat tegevuskohta Soomes. 5) Lubatud on maksta rohkem ja muuta töötasu suurust kokkuleppeliselt. Tööandja käitus hooletult, kui jättis preemia ja suurenenud töötasu fikseerimata, kuid siiski olid töötajad lähetuses ja tööandjal oli päevaraha maksmise kohustus. Maksuvabade päevarahade maksmine ei toonud kaasa maksueelist.
8.MTA esitas 18.11.2019 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13.09.2019. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: 1) Tahtluse olemasolu tõendab TSD-del teadlikult valeandmete esitamine, mis sai võimalikuks valeandmete kajastamisest töölepingutes nii palga kui töö asukoha osas. 2) Tehes kohtule etteheited tõendite hindamise osas, viitab kaebaja osaliselt alles apellatsioonkaebusele lisatud tõenditele, mistõttu ei olnud neid halduskohtul võimalik hinnata. Kaebaja ei ole EAS 04.06.2014. a otsust esitanud õigeaegselt ega selgitanud, miks ta ei saanud seda varem esitada. Ka ei ole tõend asjakohane, kuna ei anna lahendamiseks vajalikku infot. 3) Tähendus puudub sellel, millised olid töötajate oskused ja teadmised. Töötajate seletustest ja muudest tõenditest ei nähtu, nagu olnuks Z reaalne soov või eesmärk teostada töid Eestis (Võrus). Riigikohtu lahend nr xxx tehti 05.03.2014, kuid kontrollitav periood algas 01.01.2014,
seega ei saanud kaebaja oma tegevuses Riigikohtu otsuses märgitust juhinduda. MTA töökoha määramise juhendi kohaselt märgitakse alaliselt välisriigis töötavate isikute töökoha aadressiks välisriik, kus töötaja töökohustusi täidab. Ringkonnakohus lahendas Z apellatsioonkaebuse 9 kuu jooksul, mis ei ole tavapärasest pikem menetlusaeg, vaid vastupidi. Ka otsuse teatavaks tegemise aja edasilükkamine ei kinnita kaebaja väiteid. Asjassepuutumatu on kaebaja viide, et töölepingud koostas jurist. Kaebaja käitumist ei õigusta ka asjaolu, et ta küsis infot MTA ametnikult. 4) Kui SKA on väljastanud A1 tõendi, tähendab see, et rakendatakse Eesti seaduseid. Väljastatud tõendeid ei ole tühistatud, mistõttu ei ole alust muuta seisukohta sotsiaalkindlustusmaksetest tulenevate maksukohustuste osas.
9.X leidis 02.12.2019. a täiendavas seisukohas, et töötajate ütluste lahknevusest palgaarvestuse metoodika kohta ei saa teha kaebajat süüstavaid järeldusi. Kaebaja lähtus palgaarvestuses töötundidest, tunnihindest, mis sõltus tööülesannetest konkreetsel kuul ja preemia summast. Raamatupidamises on olemas päevarahade arvestus, mis on arvutatud lähtuvalt lähetuses oldud päevade arvust. Kaebaja arvates Z-d puudutavale kohtuotsusele saab vastutusotsuse menetluses tugineda osas, et töölepingus kajastatud töö asukoht ja ettevõtja arusaam lähetusest olid ebaõiged.
10.MTA märkis 31.03.2020. a täiendavas seisukohas, et tõene ei ole kaebaja väide maksueelise mittesaamise kohta. Z oli huvitatud töötasu asemel päevarahade maksmisest, sest see oli maksuvaba. Halduskohtule 26.08.2019. a seisukoha lisana 4 esitatud töötajate kirjalikud seletused on ebausaldusväärsed, kuna on ilmselgelt kirjutatud vastavalt tööandja instruktsioonidele, mis viitab pettusele. MTA väitel kaebaja põhjendused tõendite hilinemisega esitamisele ei ole arvestatavad. Kaebaja viide Soome ehitusala ametiühingu kollektiivlepingule ei ole asjassepuutuv ega toeta kaebaja väiteid. MTA väitel lepingutele mittevastava töötasu maksmine ja valeandmete esitamine deklaratsioonidel toimus kaebaja juhtimisel, mistõttu ta vastutab tahtliku valeandmete esitamise tulemusel tekkinud maksuvõlgade eest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
12.Käesolevas haldusasjas vaidlustatud vastutusotsusega kohustati kaebajat tasuma MTA 29.10.2015. a maksuotsusega kindlaks tehtud Z maksuvõlga summas 52 744,45 eurot. Kaebaja on esitanud sisulisi vastuväiteid nii vastutusotsuses tuvastatud kaebaja tahtlusele kui ka MTA 29.10.2015. a maksuotsuse järeldustele. Ringkonnakohus analüüsib esmalt kaebaja vastuväiteid maksuotsusele (I), seejärel vastutusotsuses tuvastatud kaebaja tahtlusele (II) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebuse taotlused ja jaotab menetluskulud (III).
I
13.Maksuotsusega kohustati Z-d tasuma maksuvõlga summas 68 699,97 eurot, mis koosnes tulu- ja sotsiaalmaksust ning töötuskindlustus- ja kohustusliku kogumispensioni maksest. MTA tuvastas, et Z tegi maksustamisperioodidel jaanuar kuni oktoober 2014 palgaväljamakseid töötajatele suuremas summas, kui nad oleksid TSD-de järgi pidanud kätte saama väites maksuhaldurile, et deklareerimata jäetud osa oli välistöölähetuse päevaraha. MTA tegi kindlaks, et Soomes töötavate töötajate tegelikul tasustamisel ei olnud aluseks kirjalikes
töölepingutes näidatud tunnitasud ja käskkirjadel näidatud päevarahad, vaid lähtuti töötajatega tehtud suulistest tunnitasu kokkulepetest. Haldus- ja ringkonnakohus nõustusid maksuotsuse järeldustega (Tartu Halduskohtu 06.06.2016. a otsuse p 14 ja Tartu Ringkonnakohtu 05.04.2017. a otsuse asjas nr xxx p 13). Käesolevas haldusasjas väidab kaebaja jätkuvalt, et tegemist oli töölähetusega. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.
14.Kaebaja hinnangul jättis halduskohus tähelepanuta kõik kaebaja vastuväited ja tõendid maksukohustuse mittetekkimise kohta ning tugines vaid kohtuotsustele haldusasjas xxx. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et kaebuses esitatud väiteid maksuotsuse õigusvastasuse kohta ei ole halduskohus otsuses lähemalt analüüsinud, viidates vaid haldusasjas xxx tehtud kohtulahendile ning leides, et kohus ei pea vajalikuks hakata kaebusele lisatud tõendeid ning samu küsimusi uuesti analüüsima (otsuse p 8). Vaidlust ei ole selle üle, et maksuotsus on läbinud kohtuliku kontrolli. See ei välista siiski vastutusotsuse adressaadi õigust esitada vastutusotsuse vaidlustamisel vastuväiteid ka äriühingu suhtes tehtud maksuotsusele (RKHK 12.12.2012. a otsus asjas nr xxx, p 25). Eeltoodust tulenevalt oli kohtul kohustus vastata vastutusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel ka maksuotsuse õigusvastasuse kohta esitatud väidetele. Kohtu menetluslikku rikkumist on siiski võimalik kõrvaldada ka apellatsiooniastmes.
15.Kaebaja leiab, et MTA määras 26 töötaja töö tegemise asukoha Soomes maksuotsuses ebaõigesti, tegemist oli välislähetusega. Kaebaja põhjendab oma seisukohta lühidalt järgmiste argumentidega: 1) kõik 26 töötajat elavad eranditult Lõuna-Eestis, on kohakaaslased, õpilased ja töötajad, kes ei saa oma taludest / peredest eemal viibida; 2) töötajaid oli eelkõige plaanis rakendada Eestis seoses 01.06.2014 EAS-ile esitatud Äriplaanis välja toodud Z uute tegevussuundadega (KIK-i toetusega lammutatavad tondilossid Eesti valdades); 3) kõik töötajad kinnitavad ütlustes MTA-le, et Z kandis kõik nende välislähetustega seotud sõidu- ja majutuskulud; 4) Z juhataja vormistas kõigi töötajate lähetusse saatmise käskkirjad, kus on näidatud lähetuste algus- ja lõpukuupäevad, sõiduhüvitis, majutuskulu hüvitis ja välistöölähetuse päevaraha kodunt eemal viibitud ja ööbitud päevade eest; 5) töötajate piiriületused klappisid, seega lähetused toimusid; 6) igale töötajale tehtud makse selgituses on kirjas „töötasu + välislähetuse päevaraha“; 7) MTA küsimused töötajatele olid suunavad, mistõttu võivad töötajate selgitused olla mitmeti tõlgendatavad; 8) E. Kukk, G. Kõiv, H. Rebane, A, Kääpakaust, K. Ariko, K. Kirikal, L. Olesk, A. Kunst, M. Schmidt, O. Kimast, R. Tovinen, U. Saluorg, A. Rõsikov, H. Järv ja H. Vissel ei väitnud, et töö tegemise asukohaks saab Soome; 9) 30.09.2015. a kontrollakti lisas nr 1 toodud töötajate ütluste kokkuvõttest ei saa teha järeldust, et töötajatele makstav tasu ei sisaldanud endas välislähetuse päevaraha või et kokkuleppeliseks töö tegemise kohaks pidi olema ainult Soome; 10) see, et faktiliseks esimeseks töökohaks kujuneb Soome, ei välista, et tegemist on töölähetusega (vt RKHK otsus asjas xxx, p 15); 11) päevaraha maksmine on kooskõlas Vabariigi Valitsuse 25.06.2009. a määrusega nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ja välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“ (Kord).
16.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja poolt käesolevas haldusasjas esitatud väited ei anna alust asuda maksuotsuses ning kohtuotsustes märgitust erinevale seisukohale.
17.Ringkonnakohus märgib esmalt, et käesolevas haldusasjas esitatud Z maksuotsuse materjalidest ei nähtu, et ühegi töötaja elukoht, staatus või perekondlik seis oleks tal takistanud Soomes töötamast. Nimelt on töötajad valdavalt kinnitanud, et nad teadsid kohe, et töö on ainult Soomes (nt A. Poolaku, A. Kartna, E. Kuke, G. Kõivu, H. Rumaski, K. Ariko, K. Kirikali, L. Oleski, M. Schmidti, M. Majori, P. Lambakahari jne seletused), firma tegutseski Soomes (M. Uba seletus), lõplik tööpakkumine tehtigi tööks Soome (H. Rebane), Soome pidi saama töökohaks (Renee Tovineni seletus), Eestisse tööd ei pakutud (V. Loosaare seletus) ning algusest peale oli teada, et tööd on ainult Soomes ja kõik teadsid seda (U. Valkenklau seletus)1. TLS (2014. aastal kehtinud redaktsioonis) § 21 lg 1 järgi võib tööandja lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. TLS § 21 lg 2 kohaselt ei või töötajat töölähetusse saata kauemaks kui 30 järjestikuseks kalendripäevaks, kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud pikemat tähtaega. Ühegi töötaja seletus ei kinnita, et töötajate alaline töökoht asus Eestis ning Soomes töötamine oli vaid lähetus, milles eelnevalt kokku lepiti. Kaebaja väide, mille kohaselt esitas vastustaja töötajatele suunavaid küsimusi, on paljasõnaline. Kaebaja ei ole selgitanud, milles suunavad küsimused seisnesid. Ka haldusasja nr xxx lahendanud kohtud ei ole töötajate seletuste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud.
18.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et asjaolu, et faktiliseks esimeseks pikaajaliseks töökohaks kujuneb Soome, ei välista, et tegemist on töölähetusega (RKHK otsus asjas nr xxx, p 15). Samas tuleb tähele panna, et Riigikohus viitas oma seisukoha esitamisel ka tollal kehtinud TLS § 26 lg-le 3, mille kohaselt tuli pikaajalise (üle ühe kuu kestva) välislähetuse tingimused kajastada töölepingus. Ka TLS § 21 lg 2 (2014. a kehtivas redaktsioonis) järgi tuleb kauemaks kui 30 järjestikuseks kalendripäevaks töölähetusse saatmisel töötajaga kokku leppida. Käesoleval juhul puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid, et töötajatega lepiti kokku pikaajaline töölähetus Soomes. Ka ei ole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et töö alguses toimunud välislähetusele järgneski reaalne töö Eestis. Töötajate seletused ning töötajatega töölepingute lõpetamine ei kinnita ka kaebaja seda väidet, et Z oli soov rakendada töötajaid Eestis seoses EAS-ile esitatud äriplaanis välja toodud Z uute tegevussuundadega. Vastustaja on 10.05.2019. a vastuses halduskohtule selgitanud, et detsembris 2014 lõpetas Z töölepingud peaaegu kõigi töötajatega TLS § 79 alusel vastastikusel kokkuleppel, ühega veebruaris 2015 ja kahega muul alusel kui TLS § 79, mistõttu saab järeldada, et töötajad ei asunud kunagi tööle Eestisse (vastustaja seletus I kd, tl 66 p 3.5). EAS-i 04.06.2014. a otsuses Z taotluse rahuldamise kohta rahuldati taotlus projektile, mille eesmärgiks on hakata pakkuma raskelammutusteenuse osutamist kasutades selleks lammutusekskavaatorit. Taotluse rahuldamise eeltingimuseks ei olnud lammutusteenuse osutamine nimelt Eestis. Ka töötajate selgitustest ei nähtu, et ekskavaatoriga osutati lammutusteenuseid Eestis. Eeltoodust tulenevalt ei oma EAS-i 04.06.2014. a otsus asjas tähtsust ning ringkonnakohus tagastab apellatsioonkaebuse lisana 2 esitatud EAS-i 04.06.2014. a otsuse.
19.Vaidlust ei ole selle üle, et töötajad reaalselt Eesti-Soome piiri ületasid ning neile tehtud pangaülekannetel on selgitusena kirjas „töötasu + välislähetuse päevaraha“. Seda kinnitab ka kaebaja poolt halduskohtule esitatud Z konto väljavõte (I kd, tl 117-125). Samas ei saa vaid tasu maksmise vormistuse põhjal teha järeldust, et ka tegelikult oli väljamakstud tasu näol tegemist päevarahaga. Seetõttu ei oma Z välislähetuse käskkirjade vormistuslik külg asjas tähtsust. Oluline on hinnata kõiki tõendeid kogumis. Kaebaja väitel kinnitavad kõik töötajad ütlustes MTA-le, et Z kandis kõik töötajate välislähetustega seotud sõidu- ja majutuskulud. Ringkonnakohus täpsustab, et enamus töötajaid on kinnitanud, et Z kandis vaid ühe edasi-tagasi sõidu Eesti-Soome vahet kuus, ülejäänud sõidukulud maksid töötajad ise või peeti see nende MTA 30.09.2015. a kontrollakti nr 12.2-3/-023872-71, nr 12.2-3/028015-47 lisa 1 „Z töölepingud, tõendi A1 andmed ja töötajate seletused“.
palgast kinni2. Töötajate poolt maksuhaldurile antud ütlustest ei nähtu, et ükski töötaja oleks pidanud töö tegemise kohaks Eestit (Võrut) ning sellest tulenevalt eeldanud, et Z pidi kandma kõik Eesti-Soome vahet sõitmise kulud. Ühtlasi on maksuhaldur Z kontrollaktis kindlaks teinud, et aastatel 2011-2014 deklareeriski Z valdavalt 0% määraga maksustatavat käivet, äriühingul oli majandustegevus Eestis väga vähesel määral vaid 2014. a oktoobris ega eeldanud ehitustööliste kasutamist, kuna müüdi kaks sõidukit füüsilistele isikutele ja ventilatsiooni puhastusteenust PT Auto OÜ-le, mis on registreeritud Z samale aadressile ning kelle üks juhatuse liikmetest on kaebaja abikaasa Y.
20.Kaebaja leiab, et E. Kukk, G. Kõiv, H. Rebane, A, Kääpakaust, K. Ariko, K. Kirikal, L. Olesk, A. Kunst, M. Schmidt, O. Kimast, R. Tovinen, U. Saluorg, A. Rõsikov, H. Järv ja H. Vissel ei väitnud, et töö tegemise asukohaks saab Soome. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja väide ebaõige. Näiteks selgitab E. Kukk: „Z töötasin algusest peale Soomes, nii oli ka kokku lepitud, et töö on Soomes. Tööle minnes teadsin kohe, et töö on Soomes“. G. Kõiv selgitab: „Z all töötasin ainult Soomes, nii oligi kokkulepe.“ H. Rebane selgitab: „Lõplik tööpakkumine kui tööle võeti tehti Soome tööks.“ Kevin Ariko: „Kohe oli teada, et hakkan tööle Soomes. Ehitusobjektid olid kõik Soomes. Töötasin Z umbes 2 aastat. Töötasin lammutustöödel ainult Soomes Z. Eestis ei ole töötanud.“ K. Kirikal: „Teadsin kohe, et töö on Soomes. Eestis ei ole töötanud Z all“. L. Olesk: „Tööle minnes teadsin, et töö on Soomes.“ A. Kunst: „Teadsingi, et Z vajab töötajaid tööle Soome“. M. Schmidt: „Teadsin, et hakkan tööle Soomes.“ O. Kimask: „Teadsin juba tööle asudes, et töö saab olema Soomes. Ehitusobjektid asusid Helsingi ümbruses Soomes.“ R. Tovinen: „Tööd pakuti Soome. Soome pidi saama töökohaks.“ U. Saluorg: „Z all ei ole mina Eestis töötanud. Läksin kohe Z Soome tööle. /.../ Teadsin, et töö saab olema Soomes.“ A. Rõzikov: „Teadsin, et töö on Soomes.“ H. Vissel: „Z soovist töölisi Soome leida sai teada tuttava-tuttava kaudu. Kokkulepped töö tegemise aukohas olid, et tööle asun Soomes.“ Kuigi H. Järve väitel töötas ta 2010. aastal Z objektil ka Tallinnas, selgitas ta maksuhaldurile, et 2014. a oli ta ainult Soome objektidel tööl. Kuigi ka A. Kääpakaust on selgitanud, et tegi tööd nii Eestis kui ka Soomes, väidab ta samas kindlalt, et 2014. a ei ole tal Eestis tööpakkumisi olnud. Ringkonnakohus leiab, et eelviidatud kahe töötaja selgitused ka varasemalt Eestis töötamise kohta ei mõjuta üldist pilti, millest nähtub ülekaalukalt, et 2014. aastal töötajate töölähetusi ei toimunud ning töö toimus Soomes. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus lähetused tuvastamist ei leia, tuleb päevarahana tehtud väljamakseid käsitada palgatuluna (RKHK 09.02.2011. a otsus asjas nr xxx, p 18).
21.TuMS § 13 lg 4 (2014. aastal kehtinud redaktsioonis) näeb ette, et kui isik saab välisriigis töötamise eest lõigetes 1, 11 või 2 nimetatud tulu või erisoodustust (§ 48), ei maksustata seda Eestis tulumaksuga, kui on täidetud kõik alljärgnevad tingimused: 1) isik on viibinud töötamise eesmärgil välisriigis vähemalt 183 päeval 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul; 2) välisriigis on nimetatud tulu olnud isiku maksustatav tulu ning see on dokumentaalselt tõendatud ja tõendil on näidatud tulumaksu summa (ka juhul, kui summa on null). TuMS § 40 lg 31 kohaselt ei peeta paragrahvi 41 punktis 1 nimetatud väljamaksetelt kinni tulumaksu, kui väljamakse saaja täidab oma tööülesannet välisriigis ning 1) väljamakse tehakse residendist juriidilise isiku välisriigis asuva püsiva tegevuskoha kaudu või arvel või 2) maksu kinnipidajal on välisriigi maksuhalduri tõend, et väljamakse saaja on selle tulu osas välisriigis maksukohustuslane.
22.Selle üle, et Z-l ei olnud Soomes püsivat tegevuskohta, vaidlus puudub. Nimetatud asjaolule on kaebaja viidanud apellatsioonkaebuses ringkonnakohtule. Sama on selgitanud Z maksuotsuse üle peetavas vaidluses 02.02.2016. a kaebuses halduskohtule (p-d 3.54-3.58). Samas on kaebaja esitanud halduskohtumenetluses tõendid, mille kohaselt on teatud äriühingu Näiteks on seda kinnitanud E. Kukk, H. Rebane, K. Ariko, K. Kirikal, L. Olesk, J. Krepp, H. Vissel, H. Järv, A. Rõzikov, , U. Saluorg, R. Tsemel, R. Tovinen, M Schmidt, A. Kunst, M. Uba.
töötajad (Aavo Poolak, Aimur Kääpakaust, Allan Kartna, Allan Kunst, Elvo Kukk, Gabriel Kõiv, Heilo Järv, Helar Rumask, Kevin Ariko, Kristjan Kirikal, Lenard Olesk, Margus Uba, Meelis Major, Märt Schmidt, Paul Lambakahar, Renee Tovinen, Roman Tsemel, Urmas Saluorg, Urmo Valkenklau) saanud 2014. aastal Soomes maksustatavat tulu (tl 136-145). Vastustaja on käesolevas haldusasjas selgitanud, et ta võttis maksuotsuse koostamisel arvesse asjaolu, et eelnevalt märgitud 19 töötaja puhul deklareeris kaebaja maksukohustust Soomes. Nende isikute puhul maksuhaldur kaebajale täiendavat tulumaksukohustust ei määranud. Küll aga pidas maksuhaldur põhjendatuks Eestis tulumaksu määramist nende isikute osas, kelle puhul ei olnud tõendatud, et tehtud väljamaksed oleksid olnud maksustatavaks tuluks välisriigis (vt vastustaja 10.05.2019. a seletus halduskohtule, tl 65-67, p 3.8; 30.08.2019. a vastus kaebaja täiendavatele seisukohtadele, tl 165-66, p 4). Kaebaja ei ole käesolevas haldusasjas ülejäänud töötajate osas vastavaid tõendeid esitanud. Juba esitatud tõendid ei väära aga maksuotsuse järelduste õigsust.
23.Kaebaja leiab, et kontrollaktis ega maksuotsuses välja toodud töötajate ütlused ei anna alust väita, et töötajatega oli kokku lepitud töötasu netosuuruses 7-10 eurot tunnis. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.
24.Töötajate vastustest maksuhalduri küsimustele võib järeldada, et nende tunnihind jäi kokkuleppel vahemikku 7-10 eurot netotasuna (vt töötajate selgitused kontrollakti lisas 1). Ühtlasi on maksuhaldur kontrollaktis veenvalt selgitanud, et korrutades kontrollitavate perioodide töötunni tabelites näidatud töötunnid 2,60 euroga, mis on töölepingutes toodud tunnitasu, saab kordades väiksema palgasumma, kui Z töötasuna kontrollitavate perioodide töötasu arvestamise lehtedel näitas. A. Poolaku ja E. Kuke puhul on maksuhaldur teostanud ka näitlikud töötasu arvutused ilmestamaks asjaolu, et töötajad saidki töötunni tabelist nähtuvaid töötunde aluseks võttes kätte sellise töötasu, nagu neil oli tööandjaga suuliselt kokku lepitud (antud töötajate puhul 10 eurot tunnis), millisel juhul ei jäänud neile väljamakstud tasu arvesse võttes mingit ruumi lähetustasule (vt kontrollakti p 1.1.2.4). Samuti tegi maksuhaldur kindlaks, et töötajatele väljamakstud kogusummad (Z raamatupidamises näidatud töötasu ja päevaraha kokku) jagatuna töötundide arvuga annab tegeliku väljamakse tunnihinna, mis on sarnane töötajate poolt seletustes öeldud töötasu tunnihindadele (kontrollakti lisa 2 veerg 26). Z väited haldusasjas xxx kaebuse esitamisel ei oma olukorras, kus kohtud on jõustunud otsustega Z kaebuse rahuldamata jätnud, eraldiseisvat tähtsust. Ka on ringkonnakohtul kohtute infosüsteemi kaudu juurdepääs haldusasja nr xxx materjalidele. Seetõttu tagastab ringkonnakohus kaebajale apellatsioonkaebuse lisana 6 esitatud Z kaebuse halduskohtule. Ringkonnakohus tagastab kaebajale ka apellatsioonkaebuse lisana 7 esitatud Z 2012. a raamatupidamise aastaaruande koos sõltumatu vandeaudiitori aruandega. Ringkonnakohus märgib, et vastav tõend on asjakohatu, sest ei seondu Z maksuotsuses käsitletud 2014. aasta maksustamisperioodidega.
25.Kaebaja leiab, et seda, et päevaraha maksmine oli seaduse mõttega kooskõlas ja kaebaja tõlgendus põhjendatud, näitab ka asjaolu, et Sotsiaalkindlustusamet väljastas töötajatele tõendi A1, mis tõendab lähetust sotsiaalmaksu kontekstis. Kaebaja kinnitusel on ta teinud Soome riigis tööjõumaksude deklaratsioonide parandused ning ka A1 tühistamine on olukorras, kus lähetust MTA hinnangul ei toimunud, igati seaduslik ja normaalne.
26.Ringkonnakohus on Sotsiaalkindlustusameti poolt Z töötajatele väljastatud tõendi A1 tähendust analüüsinud Z ning Maksu- ja Tolliameti vahelises kohtuasjas xxx. Nimetatud asjas 26.09.2019 tehtud otsuses (jõustus 26.11.2019) leidis ringkonnakohus, et liikmesriigi pädeval asutusel on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruses (EÜ) nr 883/2004 (määrus nr 883/2004) sätestatud alusel õigus väljastada tõend, millega ta kinnitab, et isiku suhtes kohaldatakse jätkuvalt selle liikmesriigi õigust, arvestades määruse nr 883/2004 II jaotises sätestatud reegleid
(tõend A1). Tulenevalt rakendusmääruse nr 987/2009 art 5 lg-st 1 aktsepteerivad teise liikmesriigi asutused dokumente kuni need väljastanud liikmesriik ei ole neid tagasi võtnud või kehtetuks tunnistanud. Ringkonnakohus tuvastas, et kaebaja taotlusel väljastati tema töötajatele A1 tõendid valdavalt määruse nr 883/2004 art 13 lg 1 a alusel (kahes või enamas riigis töötav töötaja (oluline osa tegevusest toimub elukohariigis)) ja mõnel juhul määruse nr 883/2004 art 12 lg 1 alusel (lähetus). Ringkonnakohus luges sellega määratuks, et kaebaja töötajad olid vaidlusalusel perioodil seotud Eesti Vabariigi sotsiaalkindlustussüsteemiga ning vastavalt kuulusid Eesti Vabariigile tasumisele ka selle perioodi tööjõumaksud (otsuse p-d 27-28).
27.Käesolevas kohtuasjas MTA poolt esitatud Sotsiaalkindlustusameti 02.08.2018. a kirjast nr 23-9/23262 nähtub, et MTA 10.07.2017. a pöördumise alusel alustas Sotsiaalkindlustusamet järelkontrolli 15.05.2017. a Z poolt esitatud korduva A1 tõendite tühistamise avalduse asjus. Järelkontrolli tulemusena leidis Sotsiaalkindlustusamet, et 2014 kehtinud tõendid tühistamisele ei kuulu, millisest otsusest teavitati ka Soome pädevat asutust ning MTA-d (tl 167). Ka haldusasjas xxx ei pidanud ringkonnakohus tagasiulatuvalt A1 tõendite tühistamist põhjendatuks, leides, et töötajatele Soome Vabariigi õiguse kohaldamine tooks ühtlasi kaasa töötajate isikustatud maksude ümberarvutuse ning välistatud ei ole, et Eesti Vabariigil tekiks isikute vastu nõuded alusetult makstud tasude ja toetuste tagasisaamiseks. Tulemus, kus isikud ei oleks hõlmatud ühegi riigi sotsiaalkindlustussüsteemiga või tagasiulatuvalt määratletakse isikud seotuks selle liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemiga, mille osalistena nad ei ole käitunud, oleks aga ilmses vastuolus määruste nr 883/2004 ja 987/2009 kehtestamise eesmärgiga. Ringkonnakohus osutas, et määruste kehtestamise eesmärk on eelkõige töötajate õiguste kaitse ja õigusselguse loomine selles, millise liikmesriigi õigust isikutele kohaldatakse, mitte ettevõtjale subjektiivse õiguse loomine tasuda tööjõumakse enda valitud liikmesriigis (otsuse p 28). Kuigi Z soovis eelviidatud kohtuasja tulemusena kohustada Maksu- ja Tolliametit aktsepteerima taotlust 2014. a maksustamisperioodide aprill kuni detsember TSD parandusdeklaratsioonide sisestamiseks ja Z 2014. a maksukohustuse muutmiseks, ta seda ei saavutanud. Kohtud asusid seisukohale, et kaebaja ei suutnud kohtumenetluses tõendada, et tal puudus Eestis maksukohustus ning et ta on maksukohustuse tasunud Soomes. Ringkonnakohtul puudub ka käesolevas haldusasjas alus oma varasemat seisukohta muuta. Arvestades juba toimikus olevat Sotsiaalkindlustusameti 02.08.2018. a kirja, ei oma apellatsioonkaebuse lisaks 1 olev Sotsiaalkindlustusameti 01.10.2019. a kiri koos lisaga tähtsust ning tuleb kaebajale tagastada.
II
28.Kaebaja leiab, et vastustaja ega halduskohus ei ole tõendanud kaebaja tahtlust. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.
29.MKS § 96 lg-st 1 tulenevalt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest. Selliseks isikuks on MKS § 40 lg 1 kohaselt seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja, kes rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi ning ta vastutab selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 8 lg 1 kohaselt juriidilise või füüsilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud tagama esindatava käesolevast seadusest ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Rahalised kohustused täidetakse esindatava vara arvel. MKS § 96 lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja § 8 lg-st 1 kogumis seega tuleneb, et juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt maksuvõla sissenõudmisel on järgmised: 1) juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi; 2) rikutud on kohustust tagada maksukorralduse
seadusest ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; 3) sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud äriühingul maksuvõlg (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri 2005. a otsust asjas nr. xxx, p 12).
30.Kohtupraktika järgi saab rikkumiseks, mis toob kaasa vastutusotsuse tegemise, üldjuhul pidada üksnes MKS § 8 lg-s 1 nimetatud kohustuste rikkumist ehk MKS-is ja maksuseadustes sätestatud kohustusi. Seda, miks maksuhaldur asus seisukohale, et juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustust, tuleb vastutusotsuses põhjendada. MKS § 8 lg 1 ja § 40 lg 1 koostoimes kohaldamise eelduseks on süü tahtluse või raske hooletuse vormis. Seega on vastutusotsuse tegemiseks MKS § 8 lg-s 1 nimetatud kohustuste rikkumise tõttu oluline hinnata süü vormi. Lisaks õigusvastasele teole ning isiku süüle ja selle vormile tuleb tuvastada ka põhjusliku seose olemasolu (Riigikohtu 19.12.2013. a otsus nr xxx, p 17, 20, 22, 26). Põhjusliku seose olemasolu kontrollitakse nn conditio sine qua non testi abil, millega selgitatakse, kas ajaliselt hilisem nähtus (kahju kui mingi teo tagajärg) oleks saabunud ka ilma ajaliselt eelneva nähtuseta (teo kui väidetava põhjuseta) ning kui vastus sellele küsimusele on jaatav, ei ole põhjuslikku seost teo ja kahju vahel (Lepinguvälised võlasuhted, T. Tampuu, Juura 2012, lk 186). Mõisteid „raske hooletus“ ja „tahtlus“ MKS ega maksuseadused ei selgita. Maksuõigussuhtes on võimalik seadusliku esindaja vastutuse raames lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 regulatsioonist. VÕS § 104 lg-tes 4 ja 5 on rasket hooletust defineeritud kui käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmist ja tahtlust kui õigusvastase tagajärje soovimist võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Riigikohus on rõhutanud, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega – teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja selle tagajärje soovimine, hooletus aga valdavalt objektiivsete tunnustega – kohaste nõuete mittejärgimisega. Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel tuleb sageli lähtuda tõendite kogumist ja „elulise usutavuse“ kriteeriumist (Riigikohtu 12.12.2012. a otsus nr xxx, p-d 14 ja 20).
31.Vastutusotsuse kohaselt tegi Z maksustamisperioodidel 01.2014 – 10.2014 äriühingu pangakontolt töötajatele väljamakseid suuremas summas, kui töötajad oleksid TSD-de järgi pidanud kätte saama. Seega ei deklareerinud Z TSD-el kõiki töötajatele makstud summasid (p 2.1.1). Vaidlus puudub selle üle, et kaebaja oli maksustamisperioodidel, mil Z maksukohustus tekkis, äriühingu ainus juhatuse liige ning ta oli sõlminud Z e-maksuameti lepingu. Vastutusotsuses leitakse, et kuivõrd äriühing tegutseb oma esindaja kaudu, vastutas kaebaja selle eest, et äriühing esitaks tõele vastavaid maksudeklaratsioone. Z juhatuse ainuliikmena oli kaebajal kohustus korraldada Z maksukohustuste täielik ja õigeaegne täitmine, sealhulgas kajastada maksudeklaratsioonidel õigeid andmeid. Vastutusotsuse kohaselt esitas kaebaja perioodil 03.2014-10.2014 TSD maksudeklaratsioonides teadlikult ebaõigeid andmeid ning tasumiskohustuse rikkumine sai võimalikuks läbi ebaõigete andmete kajastamise Z TSD-del. Kui äriühingu TSD-del oleksid kõik tööjõumaksud olnud õigesti kajastatud, oleks tasumiskohustuse rikkumine olnud välditav (p 2.1.2). Ringkonnakohus nõustub eelviidatud osas vastutusotsusega. Vastutusotsuse kohaselt rikkus kaebaja oma kohustusi tahtlikult (p-d 2.2, 2.2.1). Vastustaja on kaebaja tahtlust põhjendanud sellega, et TSD maksudeklaratsioonidel valeandmete esitamine saab oma iseloomult olla vaid tahtlik tegu. Ka omas kaebaja maksuvõla tekkimise ajaks juba üle kolme aastast kogemust äritegevuses. Arvestades varasemat ettevõtluskogemust, pidi kaebajal olema arusaam nii korraliku ettevõtja hoolsusstandardist kui ka äriühingu majandustegevuse juhtimiseks vajalikud teadmised ja oskused. Vastutusotsuses toob maksuhaldur ära ka põhjusliku seose kaebaja süülise tegevuse ja Z maksuvõla tekkimise vahel (p. 2.3).
32.Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri seisukohaga. Apellatsioonkaebuses esitatud väited, mille kohaselt oli õiguslik olukord töötajate välisriiki lähetamisega seonduvalt 2014. aastal ebaselge, ei ole Z koostatud maksuotsuse asjaoludest nähtuvalt veenvad. Kohtud on haldusasjas
xxx tuvastanud, et Z tegevus töötajate Soome tööle saatmisel ning nende tegeliku töötasu osalisel kajastamisel lähetustasuna oli teadlik ning tahtlik, eesmärgiga vähendada Z maksukohustust. Seega sai Z sellisel viisil töötajate töötasude deklareerimisel maksueelise võrreldes sellega, kui ta oleks deklareerinud töötajatele makstud nn lähetustasusid õiguspäraselt töötasu väljamaksetena. Kuna Z nimel tegutses töötajate Soome tööle suunamisel ning maksudeklaratsioonide vormistamisel kaebaja, saab Z tahtluse omistada ka kaebajale. Kaebaja tahtlust kinnitavad tagantjärgi ka kaebaja poolt halduskohtule 26.08.2019 täiendava seisukoha lisas 3 esitatud töötajate täiendavad kinnitused (tl 126-135), milles töötajad kinnitavad, et nad pidid siiski Eestisse hiljem tööle tulema. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna vastavad kinnitused erinevad sedavõrd kardinaalselt töötajate maksumenetluses antud seletustest maksuhaldurile, on töötajaid seletuste andmisel kaebaja poolt ilmselgelt mõjutatud, mistõttu ei ole tõendid kogumis usaldusväärsed ega lükka ümber maksuhalduri poolt Z maksumenetluses kogutud tõendeid ning töötajate teistsuguseid seletusi. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu jaoks ilmne, et kaebaja esitas maksudeklaratsioonides teadlikult valeandmeid. Ringkonnakohtu järeldust ei muuda ka kaebaja poolt haldusasja nr xxx menetluses esitatud kohtuniku teated otsuse tegemise aja edasilükkamise kohta. Vastavad tõendid (apellatsioonkaebuse lisa 3) tuleb kaebajale tagastada.
33.Kaebaja väitel puudub tal juriidiline haridus, mistõttu ta konsulteeris tööõiguse alastes küsimustes pidevalt jurist K. Sarapiga ning lähtus tema nõuannetest lähetuste korraldamisel. K. Sarap koostas kaebajale ka kõik töölepingud. Ringkonnakohus leiab, et ka see kaebaja väide ei muuda hinnangut kaebaja tahtluse osas. Kuigi ringkonnakohtule esitatud e-kirjast K. Sarapiga (apellatsioonkaebuse lisa 4) nähtub, et 2011. aastal konsulteeris kaebaja juristiga töölepingute osas, ei saa vastava kirjavahetuse põhjal väita, et konsulteeriti ka Z maksuotsuses nimetatud töötajate 2014. aastal Soome tööle lähetamise teemal. Ringkonnakohus tagastab kaebajale apellatsioonkaebuse lisa 4. Asjaolu, et MTA töötaja L. Rannala edastas kaebajale 2014. a septembris infomaterjalid Soome sotsiaalkindlustuse kohta ei saanud samuti mõjutada kaebaja otsust Soomes töötavate töötajate töötasude deklareerimisel. Seega ei ole ka nimetatud tõend asjakohane ning apellatsioonkaebuse lisa 5 tuleb samuti kaebajale tagastada.
34.Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et Z ei tasunud maksuhaldurile 29.10.2015. a maksuotsusega nr 12.2-3/023872-73 / nr 12.2-3/028015-49 tasumisele määratud maksusummat 38 599,97 eurot ning sellelt arvestatud intressi. Vastutusotsusest nähtub, et maksuvõla sissenõudmine äriühingult ei ole tulemust andnud. Seega oli kaebaja suhtes vastutusotsuse koostamine õiguspärane. III
35.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 28.05.2020. a otsus muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. Ringkonnakohus tagastab kaebajale apellatsioonkaebuse lisad.
36.Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.