Maksuõigus › Maksuotsused

kohustusliku kogumispensioni makse) arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust maksustamisperioodidel jaanuar 2014 kuni oktoober 2014. Kontrollimenetluse tulemusena suurenes A. OÜ (kaebaja juhatuse liikmeks oleku ajal) maksukohustus kokku 68 699,97 eurot, millest seisuga 10.01.2019 on tasumata perioodide eest märts 2014 kuni oktoober 2014 maksukohustused summas 52 744,45 eurot. Maksuhaldur on tuvastanud, et kaebaja ainuliikmeks oleku ajal on A. OÜ kontrolliperioodil deklareerinud TSDdel ebaõigeid andmeid. A. OÜ ei ole deklareerinud TSD-del kõiki töötajatele makstud summasid ja väitis, et deklareerimata jäetud osa on välislähetuse päevaraha (152 262 eurot). 29.10.2015 maksuotsusega nr 12.2-3/023872-73/ nr 12.2-3/028015-49 on kohustatud A. OÜ-d tasuma maksusumma 68 699,97 eurot. A. OÜ on nimetatud maksuotsust kohtus vaidlustanud ning kaebus on jäetud rahuldamata (kohtuasi 3-16-244), mille kohta on jõustunud kohtuotsus 06.05.2017. Maksuhaldur on leidnud, et kaebaja on äriühingu ainuke juhatuse liige ning seega on kaebaja vastutav kogu äriühingu tegevuse eest ning tema kohustuseks on korraldada maksukohustuste täielik ja õigeaegne täitmine ning kajastada maksudeklaratsioonidel õiged andmed. Äriühingu maksukohustus jäi täitmata ning seetõttu on tehtud vastutusotsus A. OÜ juhatuse liikmele. Kaebaja on pöördunud halduskohtu poole kaebusega Maksu- ja Tolliameti 10.01.2019 vastutusotsuse nr 13-7/00825-11 tühistamiseks. Kohus on asja menetlusse võtnud kohtumäärusega 12.04.2019. Kaebaja seisukohad, põhjendused ja taotlused Kaebaja seisukohalt on Maksu- ja Tolliameti 10.01.2019 vastutusotsus nr 13-7/00825-11 õigusvastane ning kaebaja taotleb selle tühistamist. Kaebaja arvates on vastutusotsuse aluseks olev maksuotsus õigusvastane nii materiaalõiguslikult kui ka menetlusõiguslikult, kuna maksuotsuses on tõendeid hinnatud ebaõigesti. Kaebaja arvates on maksuotsuses töö tegemise koht määratud maksuhalduri poolt õigusvastaselt. Asjaolu, et faktiliseks esimeseks töökohaks kujuneb Soome, ei välista seda, et tegemist on töölähetusega. Päevarahade maksustamine tuluja sotsiaalmaksuga Eestis on vastuolus rahvusvahelise maksuõigusega ning Eesti õigusaktidega. Määruse 883/2004 artikkel 11 kohaselt tuleb sotsiaalmaksu tasuda riigis, kus füüsiliselt töötatakse ehk siis käesoleval juhul Soomes, seega ei saa sotsiaalmaksu tasumise kohustust Eestis tekkida ja õigusvastane on palgaks ümberkvalifitseeritud päevarahade maksustamine Eestis sotsiaalmaksuga. Kaebaja arvates on vastutusotsuse menetlemisel kui ka maksuotsuse menetlemisel eiratud ärakuulamisõigust, uurimiskohustust ning nii vastutusotsus kui ka maksuotsus on motiveerimata. Kaebaja on viidanud halduskohtumenetluse seadustiku §-le 44 lg 1 ning Põhiseaduse §-le 13 ja §-le 14. Kaebaja on esitanud kaebuse täienduse, milles viitab MKS § 8-le ja sellele, et maksuotsus on õigusvastane; vastutusotsuse aluseks olevast maksuotsusest nähtub, et maksuhaldur on kvalifitseerinud umbes 26-le töötajale makstud päevaraha ja maksustanud seda Eestis tulumaksuga ja sotsiaalmaksuga; kaebaja märgib, et vähemalt 19 töötaja puhul puudus maksuhalduril õigus Eestis nimetatud isikutele makstavat tasu tulumaksuga maksustada ning seda sõltumata sellest, kas tasu on töötasu või päevaraha, mis kvalifitseeriti töötasuks. Ka sotsiaalmaksuga puudub Eestil õigus maksustada sellistele isikutele makstud tasusid, isegi kui need on ümberkvalifitseeritud päevarahad. Kaebaja on esitanud kohtule täiendavaid dokumente. Kaebaja on taotlenud välja mõista vastustajalt menetluskulud summas 2382 eurot. Vastustaja seisukohad, põhjendused ja taotlused

Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja seisukohalt on vastutusotsus õiguspärane ja põhjendatud, puudub alus selle tühistamiseks. Vastustaja märgib, et asja materjalidest ei nähtu, et OÜ A. reaalne soov oli teostada töid Eestis. A. OÜ töötajad ei viibinud Soome Vabariigis ajutiselt vaid nad võetigi algusest peale sinna tööülesandeid täitma. Detsembris 2014 on A. OÜ lõpetanud töölepingud peaaegu kõigi töötajatega vastastikusel kokkuleppel ning töötajad ei asunud tööle Eestisse. Vastustaja märgib, et töötajad olid teadlikud sellest, et lepingud olid fiktiivsed ja nad ei olnud lähetuses ning sellel põhjusel ei nõudnud nad ka päevaraha ning töötajad on selgitanud, et nad töötasidki ainult Soomes. Vastustaja viitab TuMS § 13 lg 4. Vastuse täienduses on märgitud, et vastutusotsuses süü vormi on maksuhaldur selgelt välja toonud ning valeandmete kajastamine deklaratsioonides kinnitab tahtluse olemasolu. Maksuhaldur märgib, et kohtuotsuses haldusasjas 3-16-244 on selgelt kinnitatud maksuhalduri seisukohad töötajate töötamise koha, töötajatele tehtud väljamaksete suuruse ja päevaraha osas. Vastustaja on märkinud, et Sotsiaalkindlustusameti A1 tõendi kohaselt rakendatakse sotsiaalmaksuga maksustamisel Eesti seadusi. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning on seisukohal, et kaevatav vastutusotsus on igati õiguspärane. Vastustaja taotleb jätta menetluskulud kaebaja enda kanda. Kohtu seisukohad, põhjendused ja otsustus 1.Kohus, tutvunud asja materjalidega, on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele. 2.Maksu- ja Tolliamet on teinud 10.01.2019 vastutusotsuse nr 13-7/00825-11 kohustamaks M.J. tasuma A. OÜ maksuvõlga summas 52 744,45 eurot, kuna A. OÜ, mille juhatuse ainuliikmeks oli kontrolliperioodil M.J., ei ole tasunud 29.10.2015 maksuotsusega nr 12.2-3/023872-73 / nr 12.2-3/028015-49 tasumisele määratud maksusummat ning maksukohustustelt arvestatud intressi. Seisuga 10.01.2019 on OÜ-l A. maksuotsusega määratud, kuid tasumata maksuvõla suuruseks 52 744,45 eurot, millele lisandub intress. Kaebus on esitatud vastutusotsuse tühistamise nõudes. 3.Kohus, olles tutvunud asja materjalidega, on seisukohal, et kaevatav vastutusotsus on seaduslik, põhjendatud, õiguspärane ja motiveeritud ning antud välja selleks pädeva haldusorgani poolt õiguslikul alusel, mida kohus põhjendab alljärgnevalt. 4.Maksuotsusega 29.10.2015 nr 12.2-3/023872-73 / 12.2-3/028015-49 on maksuhaldur kohustanud A. OÜ-d tasuma maksusumma kokku 68 699,97 eurot, mis koosneb sotsiaalmaksust, tulumaksust, töötuskindlustusmaksust ning kohustusliku kogumispensioni maksetest. Maksuhaldur on leidnud, et A. OÜ on osa palga väljamakseid vormistanud päevarahadena ning jätnud need maksudeklaratsioonis TSD deklareerimata ja maksustamata. 5.Maksuhaldur asus seisukohale, et A. OÜ on sõlminud töötajatega fiktiivsete andmetega töölepingud, näidates töötamise kohana Võru linna, kokku oli lepitud aga töötamise kohana Soome Vabariik, kus ka tegelikult töötati. Fiktiivsete tingimustega töölepingud oli sõlmitud eesmärgiga saada maksueelist, kuna lähetuse päevarahad on maksuvabad. Maksuhaldur on kontrollinud A. OÜ tööjõumaksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust perioodil jaanuar 2014 kuni oktoober 2014. Kontrolli tulemusena on leitud , et A. OÜ on osa palga väljamakseid vormistanud päevarahadena ning jätnud maksudeklaratsioonis TSD deklareerimata ja maksustamata.

6.Haldusasjas 3-16-244 , kus kohus lahendas A. OÜ kaebust Maksu- ja Tolliameti maksuotsuse 29.10.2015 nr 12.2-3/023872-73 ja 12.2-3/028015-49 tühistamise nõudes, on leitud, et maksuhaldur on õiguspäraselt teinud järelduse, et töötajate ja kaebaja vahel sõlmitud kirjalikud töölepingud sisaldasid ebaõigeid andmeid, tegeliku töökohana oli kokku lepitud Soome Vabariik, mitte Võru ehk mitte Eesti Vabariik. Kaebaja töötajad oli alaliselt, mitte ajutiselt, tööl Soomes asuvatel objektidel. Seega puudus kaebajal alus maksta töötajatele maksuvabalt lähetuspäevarahasid. Kohtulahendis on leitud, et maksuhaldur on piisavalt selgitanud, miks ta loeb väljamakstud töötasu netotasuks, mitte brutotasuks. Maksukontrolli käigus on tuvastatud, et A. OÜ tegi eelnimetatud perioodil äriühingu pangakontolt väljamakseid töötajatele suuremas summas kui töötajad oleksid TSD-de järgi pidanud kätte saama. A. OÜ ei deklareerinud kõiki summasid väites, et deklareerimata summad on välislähetuse päevaraha. Kohtumenetluses on tuvastatud, et töötajatega sõlmitud töölepingud on fiktiivsete andmetega ning töölepingutes olid ebaõiged kanded töötasude ja töö asukoha osas. Asja materjalidest nähtuvalt on maksuhaldur pöördunud A. OÜ töötajate poole selgituste võtmiseks ning küsitleti 52 töötajat ning tuvastati, et valdav enamus töötajatest teadsid kohe, et töö tegemise kohaks on Soome Vabariik ning töötajad töötasid kontrollitaval perioodil Soomes ning olid sellest algusest peale teadlikud, et töökoht on Soomes ning töötamist Soomes ei saa lugeda lähetuseks, et oleks õigustatud maksuvabade päevarahade maksmine. Detsembris 2014.a. on A. OÜ lõpetanud töölepingud peaaegu kõigi töötajatega vastastikusel kokkuleppel. Maksuotsuse menetluses on tuvastatud, et tegemist oli töötajatele palga väljamaksmisega, mitte päevarahadega ning töötajatele väljamakstud tasude arvestamisel võeti arvesse töötajate poolt tööandjale edastatud töötundide arvestused. Töötajatele väljamakstud summa ei saanud sisaldada päevara seetõttu, et päevaraha suurus ei sõltu töötatud töötundidest, vaid see on kindlaks määratud seadusega. Ringkonnakohus on märkinud samas haldusasjas, et töötajad ei ole kunagi asunud tööle Eestisse ja ettevõtte tegevusest nähtuvalt on ettevõte pigem lõpetamas oma tegevust või kandmas seda üle muudesse äriühingutesse. 7.Kaebaja on leidnud, et päevarahade maksustamine tulu- ja sotsiaalmaksuga Eestis on vastuolus rahvusvahelise õigusega ja Eesti õigusega. Kohus märgib, et põhjendatud on Eestis tulumaksu määramine nende isikute osas, kelle puhul pole tõendatud, et tehtud väljamaksed oleks maksustatavaks tuluks muus riigis. Maksuhaldur on märkinud, et isegi olukorras, kus isik on viibinud töötamise eesmärgil välisriigis vähemalt 183 päeva, kuulub tulu maksustamisele Eestis, kui on täitmata tulumaksuseaduse (TuMS) § 13 lg 4 p 2 sätestatud nõue. Maksuhaldur on põhjendatuks pidanud Eestis tulumaksu määramise nende töötajate osas, kelle puhul pole tõendatud, et tehtud väljamaksed oleks olnud maksustatavaks tuluks välisriigis. Maksuhaldur on arvesse võtnud ka selle, et osade töötajate puhul on kaebaja deklareerinud tulumaksukohustust Soomes. Sotsiaalmaksu määramise osas on Sotsiaalkindlustusamet väljastanud tõendi A1. Nimetatud tõendit ei ole tühistatud. Sotsiaalkindlustusamet on selgitanud 02.08.2018 vastuses, et 2014. aastal kehtiv tõend ei kuulu tühistamisele, mistõttu ei muutu seisukoht sotsiaalkindlustusmaksetest tulenevate maksukohustuste osas. 8.Kohtud on jätnud A. OÜ kaebuse maksuotsuse tühistamiseks rahuldamata, kohtuotsus on jõustunud 06.05.2017, seega maksuotsuse üle toimunud vaidlus on lõppenud. Kohus märgib, et kaebaja on sisustanud käesolevas asjas esitatud kaebust samaselt kui maksuotsuse vaidlustamise kaebuses. Maksuhalduri seisukohtade õigsust töötamise töökoha, töötajatele tehtud väljamaksete suuruse ja päevaraha mittemaksmise osas on kinnitust leidnud kohtulahendis 3-16-244 ning kohus ei pea vajalikuks hakata analüüsima samu asju uuesti, kuigi kaebaja on esitanud uuesti asja materjalide juurde töölepingud ja töötajate selgitused ning panga väljavõtted.

Oma vastuse täienduses on maksuhaldur märkinud, et haldusasjas 3-16-244 on ekslikult märgitud, et maksuhaldur maksustab 9-le töötajale makstud tasusid, kuid tegemist on ebaolulise ebatäpsusega, mis ei muuda midagi. 9.Asja materjalide kohaselt on vastutusotsuse tegemisel lähtunud maksuhaldur maksukorralduse seaduse ( MKS) § 96 lg 1, § 40 lg 1 ja § 8 lg 1. MKS § 8 lg 1 kohaselt on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava maksukorralduse seadusest ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Rahalised kohustused täidetakse esindatava vara arvel. MKS § 40 lg 1 sätestab, et kui seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 96 lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, vastutusotsuse. Maksuhalduril ei ole õnnestunud äriühingult maksuotsusega määratud maksusummat kätte saada ning kohtu arvates on antud juhul vastutusotsuse tegemise eeldused täidetud. 10.Riigikohus on oma praktikas esile toonud millised üldisemad eeldused peavad olema vastutusotsuse tegemiseks täidetud ( üldkogu 27. novembri 2012. a määrus haldusasjas nr 3-3-115-12, p 50, alapunktid e–j). Nähtuvalt Riigikohtu senisest praktikast (halduskolleegiumi 31. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 3-3-1-41-05 (p 12), 12. detsembri 2012. a otsus ajas nr 3-3-1-2312 (p 11) ja 12. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-17-13 (p 10)) tuleneb MKS § 96 lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja § 8 lg-st 1, et juhatuse liikmelt äriühingu maksuvõla sissenõudmiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest; 2) rikutud on kohustust tagada maksukorralduse seadusest ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; 3) sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg. 11.Eelpool viidatud praktika kohaselt on juhatuse liikmelt äriühingu maksuvõla sissenõudmise üheks eelduseks maksuvõla olemasolu. Kolleegium on samas rõhutanud, et juhatuse liikmel on kohustus tagada maksukorralduse seadusest ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine, erinevalt äriühingu kui maksukohustuslase kohustusest makse tasuda. Tuvastatud on, et äriühingul on maksuvõlg, maksuhaldur on asunud maksuvõlga sisse nõudma, kuid võlga ei ole õnnestunud äriühingult sisse nõuda, kuna äriühingul ei ole raha ega vara, millele saaks sissenõuet pöörata. Viimane laekumine maksuvõla katteks toimus äriühingul 22.12.2018 summas 27,58 eurot. 12.Seda, miks maksuhaldur asus seisukohale, et juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustust, tuleb vastutusotsuses põhjendada (Riigikohtu halduskolleegiumi 19. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-37-13, p 20). Riigikohtu halduskolleegium on MKS § 8 lg 1 ja § 40 lg 1 kohaldamisel senises praktikas rõhutanud, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega – teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja õigusvastase tagajärje soovimine. MKS § 40 lg 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub sama seaduse §-s 8 nimetatud kohustusi (otsus haldusasjas nr 3-31-17-13, p 14). Viidates raskustele tahtluse tõendamisel on kolleegium märkinud, et vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel tuleb sageli lähtuda tõendite (mõnikord üksnes kaudsete) ja asjaolude kogumist ning ka "elulise usutavuse" kriteeriumist (samas, p 16). Kohus leiab, et käesolevas asjas on maksuhaldur selle põhjendamiskohustuse täitnud. Ka on kohtu hinnangul põhjendatud maksuhalduri seisukoht, et kaebaja tegevuse ja maksuvõla tekkimise vahel esineb otsene põhjuslik seos. Kohus märgib, et A. OÜ ( kelle juhatuse ainuliikmeks oli kontrollitaval perioodil M.J.) on deklareerinud TSD-del ebaõigeid andmeid,

milline tegevus ei saa olla kuidagi mittetahtlik ning seega on teadlikult ja tahtlikult rikkunud A. OÜ esindaja võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 tähenduses deklareerimis- ja tasumiskohustust. Kohus märgib, et TSD deklaratsioonidel teadlikult valeandmete esitamine on tahtlik tegu ning tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine. M.J. on kontrollitaval perioodil A. OÜ ainus juhatuse liige ning valeandmete esitamise eest vastutav isik. Maksuvõlg äriühingus on tekkinud kaebaja õigusvastase ja süülise tegevuse tagajärjel. Juhatuse liige vastutab maksuvõla eest kui juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi ning selle tulemusena on tekkinud maksuvõlg. 13.Kohus nõustub vastustajaga, et vastutusmenetlus ei ole aegunud. Maksusumma tasumiseks ettekirjutuse tegemise aegumistähtaeg on MKS § 98 kohaselt kolm aastat. Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral, sealhulgas maksuvõla tekkimisel MKS §-s 41 nimetatud isiku poolt kuriteo toimepanemise korral, on maksusumma määramise aegumistähtaeg viis aastat. Tuvastatud on kaebaja tahtlus mitte tasuda maksuvõlga ning tuvastatud on kaebaja tahtlus juhatuse liikmena lasuvate kohustuste rikkumine. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati, mis antud juhul on 10.04.2014. Viieaastane tähtaeg ei ole möödunud, vastutusotsus on tehtud 10.01.2019. 14.Kohus ei nõustu kaebajaga, et nii maksuotsuse kui ka vastutusotsuse menetluses on rikutud kaebaja suhtes ärakuulamisõigust. Kohus märgib, et mõlemas menetluses on antud võimalus kaebajale omapoolsete selgituste andmiseks, mida ka kaebaja on kasutanud. Kaebajale on tutvumiseks esitatud vastutusotsuse projekti, millele on esitatud vastuväited. Samuti on kaebaja saanud esitada vaide, mille kohta on maksuhaldur teinud vaideotsuse, mis on samuti üks ärakuulamise vormidest ehk siis kaebaja poolt esitatud seisukohtade osas otsustuse vastuvõtmine. 15.Kokkuvõtvalt märgib kohus, et kaebus on esitatud otsitud põhjustel eesmärgil vabaneda maksukohustusest. Kohtu arvates on vastutusotsus motiveeritud, välja on toodud nii faktilised kui õiguslikud alused, vastutusotsus on antud selleks pädeva isiku poolt ning kehtiva õiguse alusel ning puudub alus selle tühistamiseks. Ükski kaebaja poolt toodud argument ei anna alust vastutusotsuse tühistamiseks. Maksuhaldur on teinud ära suure uurimustöö ja tuvastanud vajalikud asjaolud, vastutusotsus on igati õiguspärane. Kohus märgib, et maksuhaldur on hinnanud kõiki asjaolusid kogumis ja leidnud õiguspäraselt ja põhjendatult, et maksukohustus on tekkinud ja täidetud on kõik eeldused maksuvõla sissenõudmiseks juhatuse liikmelt. Vastutusotsusega nõutava summa suuruseks jääb 52 744,45 eurot, mis moodustab maksustamisperioodi märts 2014 kuni oktoober 2014 tähtaegselt tasumata jäänud maksudest. Kohus lisab, et MKS § 96 lg 6 kohaselt vastutusotsust ei tehta, kui: 1) maksuvõlga ei ole tekkinud; 2) maksuvõla sissenõudmine on aegunud; 3) maksuvõlg on kustutatud. Antud juhul on tekkinud maksuvõlg, maksuvõla sissenõudmine ei ole aegunud ning maksuvõlg on tasumata. 16.Tulenevalt MKS § 115 lg 1 kohaselt kui maksukohustuslane ei ole tasunud maksu seadusega sätestatud tähtpäevaks, on ta kohustatud tasuma sätestatud tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Intressi arvestatakse alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine seaduse järgi pidi toimuma, kuni tasumise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. MKS § 115 lg 4 näeb ette, et intressinõude võib esitada ka vastutusotsuses. Vastutusotsuse tulemusena võib nõuda maksuhaldur põhjendatult välja ka intressi, mis on kujunenud maksuotsusega täiendavalt tasumisele määratud maksusummalt.

17.Kohus on esialgselt kohtumääruses 22.05.2019 märkinud, et avalikustamisele kuulub jõustunud kohtulahend muutmata kujul, kuid kaebaja on soovinud , et isiku nimi tuleks jõustunud kohtulahendis asendada initsiaalidega ja mitte avalikustada tema isikukoodi, aadressi, registrikoodi ja sünniaega. Kohus rahuldab taotluse ja määrab avalikustada jõustunud kohtulahendis kaebaja nimi initsiaalidega ja mitte avalikustada kaebaja muid isikuandmeid (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 175 lg 3). 18.Kaebaja on viidanud HKMS §-le 44 lg 1 ning Põhiseaduse §-le 13 ja §-le 14. Kohus märgib, et kaebajal on olnud kaebeõigus ning viide Põhiseaduse § 13 ja § 14 on asjakohatu, kuna kaebajale oli tagatud nii kohtusse pöördumise õigus kui ka muud põhiõiguslikud hüved. Asjaolu, et kohtud ja maksuhaldur on asunud seisukohale, et kaebaja ei ole seaduspäraselt käitunud, ei anna alust märkida, et tegemist oleks põhiõiguste rikkumisega. 19.Eeltoodu alusel jätab kohus täies ulatuses kaebuse rahuldamata. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel HKMS § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, selgitustest, kirjeldavast ja põhjendavast ning resolutiivosast. 20.Menetluskuludest HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja pool on esitanud menetluskulude nimekirja taotlusega mõista välja maksuhaldurilt menetluskulud summas 2382 eurot (riigilõiv ja õigusabikulud). Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad menetluskulud poolte endi kanda, maksuhaldur ei ole esitanud omapoolseid menetluskulusid. (allkirjastatud digitaalselt) Mare Priks kohtunik

Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud Tartu Ringkonnakohtu otsusega. Tartu Ringkonnakohtu otsuse reolutsioon :

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.