3-20-296 VANA BASKINI TEATER OÜ kaebus kultuuriministri 29.05.2019 käskkirja nr
tühistamiseks hindamiskriteeriumite osas, kultuuriministri 17.01.2020 käskkirja nr 1-2.1/2020_1 tühistamiseks kaebajat puudutavas osas ja Kultuuriministeeriumi kohustamiseks uuesti läbi vaadata kaebaja tegevustoetuse taotlust "Etendusasutuste tegevustoetus" 2020. a taotlusvoorus Kaebaja: Vana Baskini Teater OÜ, lepinguline esindaja Meelis Leis Vastustaja: Kultuuriministeerium, volitatud esindaja Merle Põld Kirjalik menetlus, digitoimik
Menetlusosalised
Asja läbivaatamise viis
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada VANA BASKINI TEATER OÜ kaebus.
2.Tühistada kultuuriministri 29.05.2019 käskkiri nr 102 hindamiskriteeriumite, see tähendab käskkirja p 8.2., osas.
3.Tühistada kultuuriministri 17.01.2020 käskkiri nr 1-2.1/2020_1 VANA BASKINI TEATER OÜ, see tähendab käskkirja p 2.1., osas.
4.Kohustada Kultuuriministeeriumit uuesti läbi vaatama VANA BASKINI TEATER OÜ tegevustoetuse taotlust "Etendusasutuste tegevustoetus" 2020.a taotlusvoorus.
5.Mõista Kultuuriministeeriumilt välja VANA BASKINI TEATER OÜ kasuks menetluskulud summas 3480 eurot.
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 08.06.2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega
kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kultuuriminister (edaspidi KuMin) kuulutas 29.05.2019 käskkirjaga nr 102 välja taotlusvooru "Etendusasutuste tegevustoetus" 2020. aastaks ning kehtestas sama käskkirjaga taotlusvooru tingimused ja korra, sh kriteeriumid, mille alusel taotlusvooru raames esitatavaid taotlusi hinnatakse.
2.VANA BASKINI TEATER OÜ (edaspidi kaebaja) esitas taotlusvooru "Etendusasutuste tegevustoetus" 2020.a raames 28.08.2019 taotluse nr 7-5/606 tegevustoetuse saamiseks summas 58 000 eurot.
3.KuM 29.05.2019 käskkirjaga nr 102 moodustatud komisjon hindas 2020.a taotlusvooru raames esitatud taotlusi 05.11.2019 peetud koosolekul.
4.KuMin jättis 17.01.2020 käskkirjaga nr 1-2.1/2020_1 kaebaja taotluse tegevustoetuse saamiseks rahuldamata.
5.Tallinna Halduskohtusse (edaspidi kohus) saabus 14.02.2020 kaebaja kaebus KuMin 29.05.2019 käskkirja nr 102 õigusvastasuse tuvastamiseks taotluste hindamiskriteeriumite osas, KuMin 17.01.2020 käskkirja nr 1-2.1/2020_1 tervikuna tühistamiseks ja KuM kohustamiseks uuesti hindama taotlusvoorus „Etendusasutuste tegevustoetus“ 2020. a esitatud etendusasutuste taotlusi. Alternatiivselt taotles kaebaja tühistada KuMin 17.01.2020 käskkiri nr 1-2.1/2020_1 kaebajat puudutavas osas (käskkirja nr 1-2.1/2020_1 p 2.1.) ja kohustada KuM 2020. a taotlusvoorus "Etendusasutuste tegevustoetus" uuesti läbi vaatama kaebaja tegevustoetuse taotlust.
6.Kohus võttis 03.03.2020 määrusega kaebuse menetlusse ning tegi kaebajale ettepaneku nõuete täpsustamiseks. Vastavalt kaebaja täpsustustele on kaebaja nõueteks: 1) tühistada KuMin 17.01.2020 käskkiri nr 1-2.1/2020_1 kaebajat puudutavas osas (käskkirja nr 12.1/2020_1 p 2.1.) ja kohustada Kultuuriministeeriumit (edaspidi KuM) 2020.a taotlusvoorus "Etendusasutuste tegevustoetus" uuesti läbi vaatama kaebaja tegevustoetuse taotlust; 2) tühistada KuMin 29.05.2019 käskkiri.
7.Kohus määras 08.04.2020 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
8.Kaebaja esitas 22.04.2020 täiendavad seisukohad ning taotluse menetluskulude vastustajalt välja mõistmiseks.
KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
9.Etendusasutuste seaduse (edaspidi EAS) tasandil on paika pandud kolm kriteeriumit: a) toetuse arvutamise metoodika, b) rahvuskultuuriline tähendus, c) regionaalne tähendus. KuMin on 29.05.2019 käskkirjaga nr 102 seadusest tulenevate kriteeriumite kogumit laiendanud käskkirja punktis 8.2. esitatud loeteluga. Esimest nelja kriteeriumit hinnatakse skaalal: väga kõrge, kõrge, keskmine, madal. Kolme viimast kriteeriumit hinnatakse skaalal: väga hea, hea, rahuldav, nõrk.
10.KuM selgitustest järeldub justkui väide, nagu oleks kriteeriumeid siiski kaks ning kõik muu kujutab endast aspekte, läbi mille seadusest tulenevaid kriteeriumeid tõlgendada ja taotluste hindamisel kohaldada. Vaadates käskkirja nr 102 punktis 8.2. esitatud kriteeriumite loetelu ning komisjoni 05.11.2019 koosoleku protokollis kajastatud etendusasutuste taotlustele antud hinnanguid, siis nähtub selgelt, et komisjon on nn täpsustavaid kriteeriume hinnanud eraldiseisvatena EAS § 16 lõikest 3 tulenevatest kriteeriumitest, mitte abistavalt kahe põhikriteeriumi suhtes, nagu on väidetud 30.01.2020 vastuskirjas. Samuti hindab komisjon lisaks kahte seadusest tulenevat põhimõtet nn täpsustavatele kriteeriumitele veel etendusasutuse kunstilist taset, mille kohta ei ole KuM 30.01.2020 vastuses selgitusi andnud. Eeltoodu näitab üheselt, et KuM käskkirjaga nr 102 kehtestatud kriteeriumid ei ole EAS § 16 lõikes 3 toodud kriteeriumite suhtes selgitavad, vaid eraldiseisvad ning võrdset kaalu omavad tingimused, millele antakse taotluste läbivaatamisel hinnang. Seejuures pole arusaadav ning kontrollitav, milline on ministripoolse ühe või teise kriteeriumi osakaal lõppotsuse kujunemisel. Seega, isegi kui jääda näiteks seaduslike hindamiskriteeriumite tasemele (välistada ministripoolsed täiendavad kriteeriumid), pole võimalik tõsikindlalt järeldada, et hindamise resultaat (ettepanekud taotluste rahuldamiseks ja mitterahuldamiseks) kattuksid sajaprotsendiliselt komisjoni 05.11.2019 protokollis tooduga kõigi taotluste osas. Küll aga julgeb kaebaja kinnitada, et üksnes seaduslike tingimuste kohaselt on kaebaja väljavaated toetustaotluse rahuldamise ettepanekuks väga kõrged.
11.KuMin poolt paika pandud kriteeriumite juures puudub viide seaduses sätestatust erineva loetelu kehtestamise õiguslikule alusele. Samuti puudub selgitus, millistel kaalutlustel on välja töötatud justnimelt 29.05.2019 käskkirja nr 102 punktis 8.2. loetletud kriteeriumid. Kaebajale jääb selgusetuks, millisel õiguslikul alusel on KuM kui täidesaatva võimu organ volitatud avama või selgitama seadusandliku võimu poolt välja antud seaduses ning selles sisalduvas sättes kajastatud põhimõtet. EAS-s ei sisaldu delegatsiooninormi, mis annaks valdkonna eest vastutavale ministrile, s.o kultuuriministrile pädevust EAS § 16 lõikes 3 sätestatud tingimusi täiendava käskkirjaga avada, selgitada, laiendada, täiendada või muul viisil kohendada. EAS § 19 lõike 2 kohaselt lõpliku otsuse riigieelarvest toetussummade taotlemise kohta ning nende jaotamise kohta teeb komisjoni ettepanekuid arvestades valdkonna eest vastutav minister. Seega on õigus ministril komisjoni ettepanekutega toetuste määramisel mitte nõustuda ning teha iseseisev otsustus etendusasutuste taotluste rahuldamise kohta. Viidatud norm ei anna aga kultuuriministrile pädevust asuda etendusasutusele riigieelarvest toetuse määramise põhimõtteid kujundama, põhimõtted on EAS §-is 16 ammendavalt esitatud.
12.Komisjoni kui teatrivaldkonna ja selle rahastamise asjatundjate ülesandeks on etendusasutuste tegevustoetuse taotluste hindamine EAS § 16 lõikes 3 sätestatud kriteeriumite alusel, mitte ministripoolsest seadusesätte tõlgendamisest tuletatud uute hindamiskriteeriumite alusel. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-77-12 (p 18) märkinud, et: "Komisjoni liikmetele on jäetud hindepunktide andmisel ulatuslik kaalutlusruum. Sellega kaasneb kohtuliku kontrolli ahenemine. Piiratud põhjendamiskohustus ja kohtulik kontroll on kolleegiumi hinnangul vaidlusaluse menetluse eripära arvestades põhiseaduspärased. Tuleb silmas pidada, et taotlejal ei ole subjektiivset õigust toetusele ning täiemahuline põhjendamiskohustus muudaks komisjoni töö ebamõistlikult keeruliseks. Kohtul on võimalik komisjoni liikme antud hindepunktide õigusvastasus kindlaks teha vaid juhul, kui punktid on kehtivate hindamiskriteeriumitega ja juhtumi asjaoludega sedavõrd tõsises vastuolus, et vastuolu on selge ilma põhjendustetagi." Kaebaja hinnangul on käesoleval juhul ilmselge vastuolu kehtivate hindamiskriteeriumite, s.o EAS § 16 lõigetes 1 kuni 3 sisalduvate kriteeriumite ning komisjoni poolt antud hinnangute vahel kergesti tuvastatav, sest komisjoni hinnangud on antud valdavalt õigusvastastele kriteeriumitele tuginedes.
13.KuMin 01.12.2015 käskkirjaga nr 248 on kehtestatud "Kultuuriministeeriumi toetuse taotluse menetlemise kord", mille punkti 8.8. kohaselt vormilise hindamise läbinud taotlused suunatakse sisuliseks hindamiseks komisjoni, kus hindamine toimub vastava taotlusvooru hindamiskriteeriumite alusel. KuMin on andnud varasema käskkirjaga iseendale volituse kehtestada vastava taotlusvooru hindamiskriteeriumid eraldi käskkirjaga. Selline haldusorgani tegevus on õigusvastane, sest seadusest ei tulene uute kriteeriumite ministripoolse kehtestamise võimalust, õigusvastast olukorda ei legaliseeri oma varasema haldusaktiga iseendale volituse andmine. Taotlusvooru raames jagatavad toetused tulenevad riigieelarvest eraldatud vahenditest, mistõttu on eriti oluline toetustaotluste menetlemine seadusega kooskõlas oleva korra alusel. Faktile, et KuM ei järgi teatritele toetuste eraldamisel EAS-i, on korduvalt tähelepanu juhtinud ka Riigikontroll.
14.KuM ei ole EAS § 16 lõikest 1 tulenevat toetuse arvestuspõhimõtet toetuste määramisel rakendanud. EAS § 16 lõike 1 kohaselt määratakse toetus etenduse või kontserdi külastaja toetusena. Sellega hüvitatakse etendusasutusele külastaja teenindamise tegeliku kulu ja arvestusliku piletihinna vahe. Toetuse määramise alus on KuM poolt tellitav külastajate arv ja uute lavastuste või kontserdikavade arv ning nende teenindamiseks tehtavad kulutused, mis tulenevad töötajate tasustamisest ja vara haldamisest. Sama paragrahvi 2. lõike järgi lähtutakse arvestusliku piletihinna arvutamisel etendusasutuse asukohast, Statistikaameti andmetest kohalike elanike keskmise sissetuleku kohta ning külastajate peamistest sihtrühmadest. Kaebaja puhul pole komisjon hinnanud külastaja teenindamise tegelikku kulu (põhineb töötajate tasustamisel ja vara haldamisel) ja statistilise (tuletatud) piletihinna vahet ja riigi poolt tellitavat (hüpoteetiline) külastajate arvu. Seadusest tulenev nõue oleks täidetud oletusliku etenduste arvu ning sellega seotud külastajate arvu ning külastajate teenindamise tegeliku kulu ja statistilise piletihinna vahe korrutise puhul. Riigikontroll on korduvalt viidanud, et riigipoolne hüvitis lähtub ainuüksi teatri tööjõu- ja halduskulust, mitte etenduste arvust. Järelikult hindamiskomisjoni töö tegevustoetuse rahalise mahu määratlemisel on iseenesest õigusvastane, kuna hindamise aluseks pole võetud andmeid, mida EAS § 16 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud. Mis põhimõttel praktikas riigieelarvelist raha teatritele jagatakse, on seega suhteliselt arusaamatu ning kontrollimatu. Kaebaja märgib, et kui EAS § 16 lõikes 1 märgitud toetussumma tuvastamise alused – arvestuslik piletihind ja külastaja teenindamise tegelik kulu - on komisjoni poolt 05.11.2019 koosoleku protokollis täielikult käsitlemata jäänud. Jätnud EAS § 16 lõigetes 1 ja 2 ettenähtud arvutuskäigud haldusaktis või selle põhjendavas osas (kui see ei sisaldu haldusaktis endas) esile toomata, on haldusorgan HMS §-s 56 ettenähtud põhjendamiskohustust rikkunud.
15.Komisjoni hindamismetoodika nii seaduslike hindamiskriteeriumite kui ka kultuuriministri omaloominguliste hindamiskriteeriumite alusel on kaebaja taotluse hindamisel olnud valdavalt vastuoluline ja asjakohatu. Tähelepanuväärne on seejuures, et KuMin lähtub üksnes komisjoni protokollis toodud põhjendustest, seega sisuline riigi eelarveliste vahendite jagaja on komisjon, minister ainult kinnitas käskkirjaga komisjoni otsuse, KuMin kaalutlusruum käskkirjast nähtuvalt puudus.
15.1.Kaebaja sai nii seadusliku kui ühtlasi ka ministripoolse hindamiskriteeriumi – regionaalne tähendus – alusel maksimumhinnangu. Komisjon hindas väga kõrgeks etendusasutuse rolli teatrikogemuse pakkujana eri Eestimaa paikades (regionaalne tähtsus). Seega on kaebaja saanud maksimaalse hinnangu ühe EAS § 16 lõikest 3 tuleneva seadusliku hindamiskriteeriumi – regionaalne tähendus – järgi.
15.2.Komisjon hindas madalaks etendusasutuse valdkondlikku mõju ja kunstilist taset – sellist hindamiskriteeriumi või kriteeriume EAS §-s 16 ei leia, mistõttu omaalgatuslik hindamine kriteeriumite osas ei oma õiguslikku tähendust. Kaebaja kunstilise taseme hindamine on juba sisuliselt absurditeater, kuna komisjoni liikmetest pole keegi, v.a Eesti Etendusasutuste Liidu
esindaja, kaebaja etendusi väisanud. Nägemata ühte või teist kaebaja etendust, on täiesti vastutustundetu arvata midagi etendusasutuse kunstilise taseme kohta. Komisjoni poolt antud meelevaldne hinnang kunstilise taseme osas on viinud ettepanekuni jätta kaebaja tegevustoetuse taotlus rahuldamata, minister tugineb käskkirjas komisjoni protokollis toodud põhjendustele, seega pole minister ise midagi kaalunud. Komisjoni koosoleku protokollist ei nähtu hääletust, punktide jagamist, vaid üksnes konsensuslik ettepanekute esitamine ministrile. Kuivõrd kohtumenetluses pole võimalik tuvastada konsensuslikult käitunud komisjoniliikmete sisekõnet ning ettepanekuni jõudmise metoodikat tervikuna, on siiski küsitav, mida komisjoni liikmed hindasid kaebaja valdkondliku mõju ja kunstilise taseme all, seda iseäranis olukorras, kus valdav osa komisjoniliikmetest pole kaebaja etendusi näinud. Ka ministri poolt kehtestatud kriteerium - valdkondlik mõju - sisaldab ammendamata loetelu: väljendusvahendite uuenduslikkus, teatrikeele eripära jm. Mõistlikule isikule on arusaadav, et ka sellise kriteeriumi puhul subjektiivseid hinnanguid saab anda üksnes komisjoni see liige, kes on näinud-kuulnud kaebaja etendusi, et hinnata ja võrrelda teiste taotlejatega näiteks teatrikeele eripära ja väljendusvahendite uuenduslikkust.
15.3.Keskmiseks on komisjon hinnanud kaebaja rahvuskultuurilise tähtsuse. Eeltoodu kohaselt seega tinglikult EAS § 16 lõike 3 tähenduses on kaebaja saanud nn maksimumpunktid regionaalse tähenduse kategoorias ning keskmise punktiarvu rahvuskultuurilise tähenduse kategoorias. Seejuures on punktiarv tinglik termin, sest ministripoolse kriteeriumi pingerida on: väga kõrge, kõrge, keskmine, madal. Oluline on seegi, et EAS § 16 lõike 3 sõnastuses tuntakse terminit rahvuskultuuriline tähendus, mitte tähtsus. Kaebaja leiab, et on oluline erisus, kas hinnatakse mingi nähtuse, tegevuse, sõna tähendust või tähtsust. Komisjon on hakanud hindama rahvuskultuurilist tähtsust, mitte tähendust nagu on ette nähtud seaduses. Kaebaja mõistab, et komisjon juhindus ministri poolt kehtestatud kriteeriumitest ning seal on üheks hindamiskriteeriumiks rahvuskultuuriline tähtsus.
15.4.Heaks on komisjon hinnanud kaebaja esitatud taotlusvooru dokumente. Kuigi EAS § 16 järgi ei kuulu dokumendid raha eraldamise ettepaneku osas hindamisele, on ometi komisjon pidanud vajalikuks dokumentidele hinnang anda. Veelgi enam, ka ministripoolselt kehtestatud hindamiskriteeriumid ei sisalda dokumentide hindamise kriteeriumi, seejuures pole ka mõistetavalt pingereale viitavaid kvaliteedihinnanguid: hea, halb, keskpärane vm. Eeltoodust nähtub, et komisjon tekitab hindamise käigus ise omaalgatuslikult hindamiskriteeriumi (dokumendid) ja annab neile ka hinnangu. Selline tegevus on ühemõtteliselt õigusvastane, kuna komisjonile pole antud seadusest tulenevat ega ministri haldusaktist nähtuvalt ülesannet luua uusi kriteeriume toetustaotluste hindamisel. Kaebaja märgib, et taotluste vormilise külje hindamine tehakse ära KuM kantseleis enne taotluste sisulist hindamist.
15.5.Kõige madalamateks hindas komisjon kaebaja lisaprogramme ja koostööprojekte, sest erinevalt teistest taotlejatest kohaldas komisjon kaebaja puhul laiemate koostööprojektide kriteeriumi. Milles aga laiem või kitsam koostööprojekt võis seisneda, seda ei nähtu komisjoni protokollist ega kultuuriministri poolt kehtestatud taotlusvooru tingimustest. KuMin 29.05.2019 käskkirjaga nr 102 kehtestatud hindamiskriteeriumid ei sisalda mõtet laiematest koostööprojektidest ning hindamine ei käi kõige madalamaks hindamise teel, vaid ministril on välja pakutud hindamise skaala: väga hea, hea, rahuldav, nõrk. Kaebaja märgib, et kuivõrd tegevustoetuse taotluse eel oli kaebaja teinud koostööprojekti raames 2018 EV 100 rubriigi all nii ühislavastuse „Miljoni vaade“ Tallinna Linnateatriga kui ka 2019 ühislavastuse „Garaaž“ ühinguga Polygon, jääb täiesti selgusetuks, milliseid laiemaid koostööprojekte komisjon silmas pidas ning mil viisil saanuks kaebaja vältida kõige madalamat hinnangut koostööprojektide kategoorias.
16.Kaebaja mõistab, et tal ei ole tekkinud subjektiivset õigust tegevustoetust saada, kuid kaebaja soovib kinnitada, et teda ei ole EAS §-is 16 sätestatud hindamiskriteeriumite ja
kultuuriministri poolt tuletatud kriteeriumite osas teiste taotlejatega võrdselt koheldud. Hindamismenetluse käigus on täiendatud hindamiskriteeriumi moel, millest kaebaja ei saanud enne taotluse esitamist kuidagi teada ega selleks valmistuda ning vältida kõige madalamat hinnangut. Kaebaja tegevustoetuse taotlust ei ole hinnatud EAS §-ist 16 tulenevate kriteeriumite alusel, komisjon andis taotlusele hinnangu, lähtudes kultuuriministri poolt õigustamatult kehtestatud hindamiskriteeriumitest. Õigusvastaste kriteeriumite alusel hindamine ei saa anda õiguspärast tulemust. Kui komisjon lähtunuks vaid EAS-is kirjeldatud kriteeriumitest, oleks kaebajal toetuse saamise väljavaated oluliselt kõrgemad.
17.Kaebaja 22.04.2020 esitatud täiendavates seisukohtades leiab kaebaja, et kohus on õigesti järeldanud, et 29.05.2019 käskkiri nr 102 on üldkorraldus, mistõttu on võimalik seda tühistamiskaebuse teel vaidlustada. Riigikohtu halduskolleegium on varasemalt leidnud, et halduseeskirja tuleb käsitada asutusesisese menetluse reeglistikuna, mille vahetuks eesmärgiks ei ole reguleerida haldusvälise isiku õigusi ja kohustusi (RKHKo 3-3-1-54-05, p 11). Käskkirja nr 102 eesmärgiks oli justnimelt haldusväliste isikute, s.o teatrite hüvanguks taotlusvooru väljakuulutamine, teatritele taotlusvooru raames ettekirjutuste tegemine. Tegemist ei ole "võimaliku mõjuga haldusvälistele isikutele", kuivõrd ilma haldusväliste isikuteta kaoks kogu käskkirja nr 102 mõte – ei oleks teatreid, kelle huvides taotlusvooru korraldada. Seega on käskkirja nr 102 käsitlemine halduseeskirjana käesoleval juhul alusetu. Käskkiri ei reguleeri ainuüksi komisjoni tööd, vaid sisaldab ettekirjutusi potentsiaalsetele taotlejatele, käskkirja andmisel tuvastamata teatrite poolt taotluste esitamise tingimustele ja korrale, samuti teatrite majandustegevusele ja tulevastele tegevusplaanidele ning taotluste hindamise alustele. Käskkirjas sisalduv omab seega mõju taotleja õigustele ja kohustustele, küll aga selgus käesoleval juhul nimetatud mõju alles taotlusvooru hilisemas etapis. Olgu viidatud siinjuures vastustaja enda 30.01.2020 selgitusele ning ka vastustaja 03.04.2020 vastuse punktis 11 taasesitatule, mille kohaselt: "Käskkirjas on taotleja jaoks avatud põhjalikumalt seda, et olulisus ja tuntus Eesti teatrimaastikul hõlmab ka valdkondlikku mõju ning lisategevusi etenduskunstide populariseerimiseks ja eri sihtgruppide kaasamiseks." Järelikult on vastustaja omaks võtnud asjaolu, et vaidlustatud käskkiri nr 102 ei ole siseakt, halduseeskiri, kuna see on suunatud teiste seas haldusväliste isikute tegevuse reguleerimiseks, abstraktse hulga taotlejate jaoks.
18.Vastustaja vastuse punktis 28 viidatakse Tartu Ringkonnakohtu 11.10.2018 lahendile nr 317-1068, p 9. Kaebaja on veendunud, et uuesti samasugust haldusakti käesolevas õigusvaidluses esile toodud asjaolude tõttu ei ole võimalik välja anda. Ebaseaduslike hindamiskriteeriumite alusel hinnatud kaebaja taotlus tuleb hinnata uuesti seaduslike tingimuste alusel, seega ei saaks resultaadiks olla samasugune haldusakt. Kui käskkirja nr 102 p 8.2 toodud kriteeriumid osutuvad kohtu hinnangul õiguslikult siduvateks, on kaebajat nende kriteeriumite alusel teiste taotlejatega võrreldes ebavõrdselt koheldud, seegi tõdemus ei vii samasuguse haldusakti väljaandmiseni.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
19.Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et KuMin 29.05.2019 käskkiri nr 102 on käsitletav üldkorraldusena. Nimetatud käskkiri ei ole suunatud halduseväliste isikute (üldise tunnuse alusel kindlaks määratud isikute) õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele (HMS § 51 lg-d 1 ja 2). Esmalt toob vastustaja välja, et KuMin 29.05.2019 käskkirjas nr 102 reguleeritakse muu hulgas toetuse jaotamiseks moodustatud komisjoni töökorda (EAS § 17), mis on suunatud komisjoni liikmetele. Käsitletud on taotlemisega seotud menetlustoiminguid ja -tähtaegu, mis oma olemuselt ei vaja kehtestamist haldusaktiga ega ole suunatud õiguste ja kohustuste tekitamisele.
20.EAS § 16 lg 3 järgi arvestatakse munitsipaal- ja eraetendusasutusele toetuse määramisel ka etendusasutuse tegevuse rahvuskultuurilist ning regionaalset tähendust. Rahvakultuuriline ja regionaalne tähendus on määratlemata mõisted. KuMin 29.05.2019 käskkirja nr 102 punkti 8.2 puhul on tegemist juhendiga, mis abistab EAS-is toodud hindamispõhimõtete rakendamist ning suunab haldusorganit kaalutlusõiguse teostamisel, et tagada diskretsioonivolituse ühtne realiseerimine ja taotlejate taotluste ühetaoline hindamine. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et KuMin 29.05.2019 käskkirja nr 102 punkti 8.2 puhul on tegemist halduseeskirjaga, mis on siseakt. Selle eesmärk on hindamismetoodika määramine. Kaalutlusotsuse tegemisel on halduseeskirjale tuginemine lubatud. Halduseeskirja võib kehtestada volitusnormita. Seda on vastustaja ka kaebajale 30.01.2020 saadetud vastuses selgitanud: „Kultuuriministeerium on komisjoni ettepanekute selgemaks põhjendamiseks ning kahe seaduses välja toodud hindamispõhimõtte täpsemaks määratlemiseks ja taotlejatele selgitamiseks taotlusvooru käskkirjaga selgitusi lisanud. Kahe etendusasutuse seaduses toodud kriteeriumi sisu on täpsustatud mitmel tasandil. Vastavad lühikesed selgitused on lisatud põhimõtte juurde: rahvuskultuuriline tähtsus (lisatud selgitus: olulisus ja tuntus Eesti teatrimaastikul) ja etendusasutuse regionaalne tähtsus (lisatud selgitus: sh külalisetenduste andmine üle Eesti) ning avatud neid täpsustavate kriteeriumidega. Selgitused on lisatud pärast taotlejate päringuid, mida need mõisted komisjoni jaoks tähendavad ja kuidas neid hinnatakse. Selgitused on läbi arutatud ka valdkonna esindajatega (esindab Eesti Etendusasutuste Liit). Käskkirjas on taotleja jaoks avatud põhjalikumalt seda, et olulisus ja tuntus Eesti teatrimaastikul hõlmab ka valdkondlikku mõju ning lisategevusi etenduskunstide populariseerimiseks ja eri sihtgruppide kaasamiseks. Kuna EAS § 18 järgi peavad kõik taotlejad esitama oma dokumendid (arengukava, repertuaariplaani ning kavandatava eelarve), aitavad käskkirja lisatud selgitavad kriteeriumid avada, mida komisjon nende dokumentide puhul sisuliselt hindab. Kuna komisjoni eesmärk on hinnata tegevuskava ja sellega seotud eelarve realistlikkust, vaatab komisjon üle ka taotleja varasemate aastate tegevuse.“
21.KuMin 29.05.2019 käskkirja nr 102 punkti 8.2 tühistamisnõue ei ole lubatav ja selle kohtus menetlemine tuleb lõpetada. Seda, kas üksikjuhtumil aluseks olnud kriteeriumid on asjakohased, saab välja selgitada halduse üksikakti (KuMin 17.01.2020 käskkirja nr 1-2.1/20201 p 2.1.) halduskohtuliku kontrolli käigus.
22.Varasemas kohtupraktikas on rõhutatud, et haldusväliste isikute jaoks, kelle suhtes halduseeskiri mõju omab, peab olema tagatud sellega tutvumise võimalus. KuMin 29.05.2019 käskkiri nr 102 on kättesaadav KuM kodulehelt ja tagatud on võimalus sellega tutvuda, sh kaebajal. Usutav on ka see, et kaebaja on seda võimalust kasutanud. Kaebaja esitas määratud tähtajaks taotluse. Samuti ei ole taotlemise ja taotluste lahendamise korraldus võrreldes eelmiste aastatega muutunud. Taotluste hindamise metoodika ja nende sõnastused (vaidlusaluse käskkirja p 8.2.) on läbi arutatud teatri valdkonnaga, kuhu on kutsutud ja kus on osalenud ka kaebajat esindav Aarne Valmis. Kohtumised toimusid 2016. aasta augustis KuM-s ning kahel Eesti Etendusasutuste Liidu (EETEAL) kohtumisel tutvustati sõnastuste täpsustusi ja selgitusi veelkord (talv 2017, kohtumised Koolimäel (21.02) ja Rakveres (14.02)). Mõlema kohtumise eel oli kõigil liidu liikmetel, sh kaebajal võimalus avaldada kriteeriumide osas arvamust, nii suuliselt kui ka kirjalikult, mida kaebaja KuM-le teadaolevalt ei teinud.
23.Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et KuMin 29.05.2019 käskkirja nr 102 punkt 8 ei ole EAS-i § 16 lg-s 3 toodud kriteeriumitega seotud ja on neist eraldiseisev. Vastustaja möönab, et haldusorgan oleks saanud olla hindamismetoodikat määratledes selgem, selgitades täpsemalt seost EAS-i § 16 lg-s 3 sätestatud põhimõtetega. Vastustaja on sellele vaatamata seisukohal, et see ei too kaasa KuMin 29.05.2019 käskkirja nr 102 punktis 8.2. toodud kriteeriumide õigusvastasust ning need tuginevad EAS-is toodud toetuse määramise põhimõttele (§ 16) ja taotlejalt nõutavatele dokumentidele (§ 18).
24.KuM ei eita, et EAS-is sätestatud etendusasutuste rahastamine võiks olla reguleeritud selgemini. KuM on ette valmistanud EAS-i muutmise seaduse eelnõu. Sellesse protsessi on kaasatud olnud ka Etendusasutuste Liit kui peamine huvigruppi koondav ühendus ning KuM on pidanud väga oluliseks nende arvamuse ärakuulamist ja arvestamist. Etendusasutuste Liidu liikmeks on ka kaebaja.
25.Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et KuM ei ole EAS-i § 16 lg-st 1 tulenevat toetuse arvestuspõhimõtet toetuste määramisel rakendanud ning raha jagamine toimub suvaotsuste alusel. Toetuse määramise alus on KuM tellitav külastajate arv ja uute lavastuste või kontserdikavade arv ning nende teenindamiseks tehtavad kulutused, mis tulenevad töötajate tasustamisest ja vara haldamisest. Vale on arusaam, et ministeeriumi tellitavate uute lavastuste või kontserdikavade arv peab olema kulupõhine. Vastustaja hinnangul ei ole selle vahe arvestamisel võimalik täpselt välja arvutada arvestuslikku piletihinda lähtuvalt etendusasutuse asukohast, kohalike elanike keskmisest sissetulekust ja peamistest sihtrühmadest, sest enamik etendusasutusi annab külalisetendusi väga erinevates kohtades Eestis. Seega on kindlat, ühe etendusasutuse külastajate sissetulekut ebamõistlik ja võimatu määratleda. Komisjon lähtub iga etendusasutuse esitatud taotlusest ning seal välja toodud taotletud toetuse summast ja külastajate arvust. Iga taotleja peab lisaks eelarvele ja arengu- ja tegevuskavale esitama ka repertuaariplaani koos uuslavastuste, etenduste ja planeeritud külastajate arvuga. Iga etendusasutus saab ise oma taotluses välja tuua kõik kulud ja selle järgi taotleda summat kindla arvu külastajate teenindamiseks. See number on välja arvutatud lähtuvalt igast taotlejast ja vastustaja möönab, et protokollis võib olla sõnastuslikke ebatäpsusi (sõna „ligi“ kasutamine arvu puhul), mis võivad tekitada segadust, kuid sellegipoolest on seda arvutatud.
26.Vastustaja ei nõustu kaebaja nõudega tühistada KuMin 17.01.2020 käskkiri nr 12.1/2020_1 punkt 2.1. Vastustaja hinnangul vastab kõnealune käskkiri haldusakti õiguspärasuse eeldustele (HMS § 54). Kultuuriminister on EAS-is sätestatud nõuetele vastava komisjoni moodustanud ning komisjon on hinnanud taotlusvooru taotluse esitanud etendusasutuste taotlusi vastavalt EAS-is sätestatud põhimõtetele. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et komisjon on ületanud EAS-is sätetatud volitusi. Samuti ei nõustu vastustaja, et kaebaja taotlust on hinnatud õigusvastaselt kehtestatud hindamiskriteeriumite alusel. Komisjon on lähtunud kultuuriministri määratud metoodikast. Taotlusvooru komisjonile jäetud ulatuslik hindamisruum taotluste analüüsi teostamisel, mis on muu hulgas tingitud tema suurest vastutusest avalike vahendite otstarbekal ja eesmärgipärasel kasutamisel. Lõpliku otsuse toetuse osas teeb kultuuriminister toetudes komisjoni tehtud hinnangule ja analüüsile. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et kultuuriministril kaalutlusruum puudus. EAS-i § 19 lg 2 alusel teeb kultuuriminister otsuse komisjoni ettepanekuid arvestades. Selle järgi on kultuuriministril võimalus komisjoni ettepanekuga nõustuda või mitte nõustuda. Kui minister nõustub, ei tähenda, et tal ei oleks kaalutlusõigust. Käesolevas asjas on minister komisjoni ettepanekuga nõustunud. Komisjoni ettepanek ei ole ministrile siduv. Minister võib põhjendatud juhul otsuse tegemisel komisjoni ettepanekut mitte arvestada ja teha teise otsuse. Näiteks võib selline olukord tekkida pärast taotleja ärakuulamist tema arvamuse või vastuväidete lahendamisel, mida antud juhul kaebaja ei ole esitanud.
27.Vastavalt HMS-i § 56 lg-le 1 peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Vastustaja haldusaktis on viide protokollile, kus on põhjendused toodud. Nii käskkiri kui ka protokoll on kaebajale teatavaks tehtud ning kaebaja on need kätte saanud. Pärast komisjoni ettepanekut ja enne KuMin otsuse tegemist edastas KuM lähtuvalt HMS-i § 40 lg-st 1 kaebajale arvamuse avaldamiseks ja vastuväidete esitamiseks komisjoni ettepaneku kaebajale toetust mitte eraldada. Ärakuulamiskiri saadeti KuM toetuste menetlemise süsteemi kaudu ja selle kohaselt sai kaebaja
võimaluse esitada asja kohta oma arvamus või vastuväited. Kaebaja oma arvamust ega vastuväiteid ei esitanud.
28.Komisjon on kõigi taotluste, sh kaebaja taotluse hindamisel lähtunud samadest kriteeriumidest ning kohelnud taotlejaid võrdselt. Komisjon ei ole hinnanud taotlejate taotlusi hindepunktidega, sellist kohustust ka ühestki õigusaktist ei tulene. Lähtuvalt hindamiskriteeriumidest ja -metoodikast on komisjon andnud taotleja taotlusele sõnalise hinnangu.
29.EAS-i § 18 lg 2 järgi lisatakse taotlusele etendusasutuse kohta arengukava, järgmise aasta repertuaariplaan ja järgmise eelarveaasta kavandatav eelarve. Seega on esitatavad dokumendid taotluse oluliseks osaks. Nende dokumentide puhul on selguse ja läbipaistvuse huvides halduseeskirjaga täpsustatud, mida nende puhul hinnatakse ja kuidas hinnatakse. Samuti on need dokumendid olulised külastaja hinna väljaarvutamisel ning varasema ja planeeritud tegevuse võrdlemisel. Ka siin ei ole vastustaja tegutsenud õigusvastaselt, vaid lähtunud taotlejate ja esindusorganisatsioonide soovist aru saada, mida nende aeganõudvate ja mahukate dokumentide puhul komisjon reaalselt hindab ja arvestab.
30.Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et taotlusvooru komisjon mõtles käigu pealt välja uue täpsustatud kriteeriumi – laiemad koostööprojektid. KuMin 29.05.2019 käskkirja nr 102 punktis
8.2.toodud kriteeriumites on selgelt näha, mida on mõeldud koostööprojektide all: etendustegevusega seotud viimase kolme aasta lisaprogrammid (sh töötoad, vestlused, dramaturgia arendamine, eri sihtgruppidele suunatud lisategevused jmt); etendusasutuse viimase kolme aasta osalemine kaasproduktsioonides, rahvusvahelistes koostööprojektides ja etenduste andmine välismaal. Koostööprojektide all on silmas peetud rahvusvahelisi koostööprojekte, nii nagu käskkirjas selgelt välja toodud on. EV 100 raames tehtud „Miljoni vaade“ oli eriprojekt, kus partnerid loositi kokku ning lavastuste väljatoomiseks eraldas vahendid EV 100 meeskond. See ei olnud kaebaja initsiatiiv ega repertuaari tavapära, et teha koostööprojekte või kaasproduktsioone. Ühtegi rahvusvahelist koostööprojekti ei ole kaebaja teinud. Samuti on lisaprogrammid ja kaasproduktsioonide andmine oluline osa etendusasutuse rahvuskultuurilisest tähendusest – iga tegevustoetust saava etendusasutuse ülesandeks peaks olema lisaks lavastuste väljatoomisele ka valdkonna populariseerimine, uue publiku kasvatamine, etendajatele ja loomingulisele meeskonnale uute kogemuste pakkumine ning Eesti etenduskunsti tutvustamine välisriikides. Loomulikult ei saa seda eeldada kõikidelt etendusasutustelt, aga kõiki kriteeriume hinnataksegi koosmõjus ning ainult ühe kriteeriumi „regionaalne tähendus“ täitmine ei saa olla tegevustoetuse saamise eelduseks.
31.Kaebaja on üritanud väita, et komisjon ei ole piisavalt pädev, et kaebaja taotlust hinnata, sest komisjoni liikmetest on kaebaja etendusi näinud ainult üks komisjoni liige. Ühegi komisjoni liikme kohustus ei ole isiklikult vaadata kõikide potentsiaalsete taotlejate kõiki etendusi. Komisjoni liige kujundab oma hinnangu professionaalsete teadmiste pinnalt, sh on selle aluseks avaldatud artiklid ajakirjanduses või muul viisil saadud teave teatri tegevusest (videod jne) ja üldisemast teatripildist.
32.Kaebaja nõue tema taotlus nr 7-5/606 uuesti läbi vaadata KuM 2020. a taotlusvoorus „Etendusasutuste tegevustoetus“ ei ole põhjendatud. Kui kaebaja taotlus tuleks uuesti läbi vaadata, siis käesoleval juhul tekiks olukord, kus uue samasuguse haldusakti väljaandmine oleks võimalik, sest selle andmise eeldused on iseenesest täidetud. Samale järeldusele on jõudnud ka Tartu Ringkonnakohus 11.10.2018 kohtuasjas nr 3-17-1068, p 9: „/.../ Ka käesoleval juhul oleks uue samasuguse haldusakti väljaandmine võimalik, sest selle andmise eeldused on iseenesest täidetud, lihtsalt haldusakti vormistamine ei ole vastustajal õnnestunud kõige paremini. /.../“.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Kohus võtab esmalt seisukoha kaebuse põhjendatuse osas (I) ning seejärel otsustab menetluskulude jaotuse (II). I
33.Poolte vahel on vaidlus asjaolu üle, kas kultuuriministril oli pädevus kehtestada 29.05.2019 käskkirjaga täiendavaid kriteeriume etendusasutuste toetuse jagamise otsustamiseks ning kas sellest tulenevalt lähtus kaebaja kohta KuMin 17.01.2020 käskkirjaga tehtud otsus (toetuse määramata jätmine) EAS §-s 16 sätestatud etendusasutusele riigieelarvest toetuse määramise põhimõtetest.
34.Vaidluse lahendamiseks määratleb kohus esmalt KuMin 29.05.2019 käskkirja õigusliku olemuse. HMS § 51 lg 1 määratleb haldusakti mõiste - haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Lõige 2 määratleb haldusakti eriliigina üldkorralduse mõiste - üldkorraldus on haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. HMS § 51 lg 1 määratluse kohaselt on haldusaktina kvalifitseerimise üheks tingimuseks välismõju ehk mõju haldusvälistele isikutele. Kui välismõju puudub, on tegu halduse siseaktiga.
35.Kohtupraktika kohaselt on aktsepteeritav, kui haldusorgan kehtestab praktika ühtlustamiseks ja kaalutlusõiguse ühetaoliseks kohaldamiseks halduseeskirjasid (vt RKHKo 33-1-77-14, p 18). Samas ei välista akti halduseeskirjadena kvalifitseerimine, et sätestatu avaldab mõju ka haldusevälistele isikutele nende suhetes avaliku võimuga. Halduseeskirja normid omandavad faktilise välismõju nende kohaldamise tulemusena (Vt 3-3-1-72-13 p 15, 3-3-1-8107 p 13). Kohtu hinnangul on samaväärselt võimalik olukord, kus lisaks üldkorralduse regulatiivsele mõjule haldusvälistele isikutele sisaldab üldkorraldus juhiseid ka haldusele enesele ning omab seega ka haldusesisest mõju. Seda arvamust kinnitab varasem kohtupraktika, mille kohaselt leidis Riigikohus, et Tartu vangla direktori käskkirjaga kinnitatud vangla kodukord on üldkorraldus (RKHKo 3-3-1-54-07, 3-3-1-95-07, p 11). Vangla kodukord 1 on täitmiseks kohustuslik nii kinnipeetavatele (haldusvälistele isikutele) kui ka vangla teenistujatele enesele. Vangla kodukord loob õigusi ja kohustusi kinnipeetavatele, kuid samas sätestab erinevaid protseduurireegleid ka vangla teenistujate jaoks. Selleks, et tegu võiks olla halduse siseaktiga, peaks selle mõju haldusvälistele isikutele olema pigem tagaplaanil ning teisese tähtsusega. Seda KuMin 29.05.2019 käskkirja kohta öelda ei saa, kuna käskkirja peamiseks adressaadiks on toetuse taotlejad. Käskkirja p-st 3.1 tuleneb, et taotlusvooru eesmärk on toetada Eesti etenduskunstide valdkonna kunstilist ja institutsioonilist mitmekesisust ning etenduskunstide kättesaadavust erinevatele sihtgruppidele üle Eesti. Selle eesmärgi täitmiseks on käskkirja p-des 4-7 ettenähtud tingimused, mida toetuse taotleja peab järgima. Käskkirja p-d 8 ja 9 reguleerivad taotluste hindamise menetlust ja kriteeriume. Kohus nendib, et käskkirja p 8 ja 9 (koos alapunktidega) saab ühest küljest käsitleda suunistena haldusele enesele. Samas ei nõustu kohus, et seejuures puuduks mõju haldusvälistele isikutele ehk toetuse taotlejatele. Eeskätt tuleb seda tõdeda p-s 8.2. sätestatud hindamiskriteeriumite kohta – kriteeriumid väljendavad aspekte, mida toetuse taotlejate juures hinnatakse. Seega on sätestatud
Vt nt Tartu Vangla kodukord, p 1.2. Kättesaadav: https://www.vangla.ee/sites/www.vangla.ee/files/elfinder/dokumendid/tartu_vangla_kodukord_10.pdf
kriteeriumitel oluline mõju etendusasutuste tegevusele. Kasvõi asjaolu, et taotluste läbivaatamisel hinnatakse näiteks koostööprojektides ning lisaprogrammides osalemist, paneb etendusasutuste jaoks paika, milliseid tegevusi neilt eeldatakse, et toetusele pretendeerida. Seega ei nõustu kohus vastustaja väitega, et kriteeriumid on suunatud üksnes komisjonile endale. Käskkiri tervikuna sätestab toetuse taotlejale tingimused toetuse saamiseks, omades seega regulatiivset haldusvälist mõju, vastab KuMin 29.05.2019 käskkiri üldkorralduse määratlusele ning on seega halduskohtus tühistamiskaebusega vaidlustatavad koos KuMin 17.01.2020 käskkirjaga. Ka juhul kui hinnata käskkirja p-s 8.2. sätestatud hindamiskriteeriume eraldiseisvalt, jõuab kohus järeldusele, et tuginedes Riigikohtu seisukohtadele (RKHKo 3-3-1-95-07, p-d 13-14), omavad hindamiskriteeriumid koosmõjus KuMin 17.01.2020 käskkirjaga mõju kaebaja õigustele.
36.HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. KuMin 29.05.2019 käskkirja puhul tuleb hinnata, kas KuMin-l oli õiguslik alus käskkirja p-s 8.2. nimetatud hindamiskriteeriumite kehtestamiseks. EAS § 17 lg 1 kohaselt moodustab valdkonna eest vastutav minister etendusasutusele riigieelarves toetuse kavandamiseks ning jaotamiseks nõuandva komisjoni (edaspidi komisjon). Komisjoni ülesannete täitmise tähtajad, komisjoni esimees ja liikmed ning teenindav struktuuriüksus määratakse valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga. Lõige 4 lisab ka, et komisjoni töökorra kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Seega on EAS kohaselt KuMini pädevuses määrata oma käskkirjaga komisjoni struktuur ning komisjoni töökord. Komisjoni töökord saab seejuures reguleerida peaasjalikult komisjoni töökorralduslikke küsimusi, nagu komisjoni liikmete volituste kehtivuse, otsuste vastuvõtmise, komisjoni ülesannete jmt seonduvaid aspekte. EAS-s puudub volitusnorm, mis võimaldab KuMin-l toetuse määramise põhimõtteid kehtestada või täiendada.
37.Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 11 lg 1 kohaselt antakse volitusnormiga õigus või pannakse kohustus kehtestada kooskõlas haldusmenetluse seaduse 6. peatükis sätestatuga seaduse või seaduse ja Euroopa Liidu õigusakti rakendamiseks Vabariigi Valitsuse, ministri või kohaliku omavalitsuse organi määrus. Seaduses sätestatud selge volitusnormi olemasolu nõue (HMS § 90 lg 1) on kehtestatud seega eelkõige määruste kui üldaktide andmiseks. Seetõttu ei ole kohane käesoleval juhul viidata volitusnormi puudumisele, kuivõrd vaidlustatav käskkiri on halduse üksikakt. Sellest olenemata peab HMS § 54 kohaselt ka haldusakt põhinema õiguslikul alusel ning olema sellega kooskõlas. Seda kinnitab ka PS § 94 lg 2, mis sätestab, et minister juhib ministeeriumi, korraldab ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi, annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja käskkirju ning täidab muid ülesandeid, mis talle on pandud seadusega sätestatud alustel ja korras. PS kommenteeritud väljaandes on eelviidatud sätte all selgitatud järgmist: Seaduse, valitsuse ja peaministri poolt piiramata osas on ministril oma valitsemisala juhtimisel kõik juhile omased õigused. Näiteks on ministril muu hulgas õigus määrata, kes milliseid küsimusi on tema juhitava ministeeriumi valitsemisalas õigustatud ja kohustatud otsustama,
anda valitsemisala riigiasutustele juhiseid ja korraldusi, teostada nende suhtes teenistuslikku järelevalvet ning vajadusel otsustamisõigus üle võtta.2 Eeltoodust tuleneb, et kuigi ministril on ministeeriumi juhtimisel arvestatav otsustuspädevus ja -vabadus, on otsustusruum siiski piiratud seaduse, valitsuse ja peaministri tasandil. Seaduse (EAS) tasandil on paika pandud põhimõtted, mida arvestatakse etendusasutustele toetuste määramisel. Seega on ministri otsustuspädevus selles küsimuses piiratud seadusega. EAS-st ei tulene sellist õiguslikku alust, mis annaks valdkonna eest vastutavale ministrile õiguse otsustada toetuse jagamise põhimõtete üle. Isegi kui vastustaja sooviks oli EAS § 16 lg-s 3 sätestatud kriteeriume - rahvuskultuuriline ning regionaalne tähendus – 29.05.2019 käskkirjas selgitada ning mõistete sisu avada, peab selline tegevus lähtuma seaduse eesmärgist, olema sellega kooskõlas ning arvestama seaduses sätestatud piiridega.
38.Kohus märgib, viidates Riigikontrolli 2010. aasta aruandele (digitoimiku lehekülg (edaspidi dtl) 131), et Riigikontroll on etendusasutustele tegevustoetuse eraldamisega seonduvat läbipaistmatust ning kaootilisust sedastanud juba toona ning teinud kultuuriministrile soovituse viia etendusasutustele tegevustoetuse eraldamine kooskõlla etendusasutuse seadusega: lähtuda toetuse eraldamisel seaduses määratud alustest, [...]. Kui tegevuse korraldamine täpses vastavuses seadusega ei ole võimalik, valmistada ette Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks ja Riigikogule esitamiseks seaduse muudatuse eelnõu, millega luuakse sobiv ja õiguspärane etendusasutuste rahastamise alus. Valmistada ette Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks ja Riigikogule esitamiseks etendusasutuse seaduse muudatuse eelnõu, millega täpsustatakse aluseid, kuidas valitakse välja need etendusasutused (teatrid ja kontserdiorganisatsioonid), kes riigieelarvest tegevustoetust saavad. Eeltoodust nähtuvalt pidas Riigikontroll vajalikuks seaduse tasandil täpsustada etendusasutuste rahastamise ning toetuse taotlemise küsimusi ning seeläbi tagada läbipaistvus ja selgus toetuse eraldamise tingimustes. Käesoleval juhul on KuMin 29.05.2019 käskkirja p-s 8.2. kriteeriumite kehtestamisega saavutatud pigem vastupidine olukord – kriteeriumid on kehtestatud nii seadusandliku kui täidesaatva võimu poolt ning puudub selgus, millistest kriteeriumitest lähtutakse ning millist kaalu omavad ühe või teise poolt kehtestatud hindamise alused lõpptulemuse kujunemisel.
39.Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et KuMin kehtestas 29.05.2019 käskkirja p-s 8.2. nimetatud kriteeriumid ilma volitusnormita ehk ilma õigusliku aluseta, mistõttu on käskkiri p
8.2.osas õigusvastane.
40.Otsustamaks, kas kaebaja taotlust hinnati vastavuses EAS §-s 16 sätestatud põhimõtetega, tuleb kohtu hinnangul välja selgitada, kas KuMin 29.05.2019 käskkirja p-s 8.2. sätestatud hindamiskriteeriumid väljuvad EAS-s sätestatud piiridest, s.t, kas KuMin 29.05.2019 käskkirja kriteeriumid on selgitava iseloomuga või lähevad vastuollu seaduse eesmärgi ning seadusandja tahtega. Vastustaja on märkinud, et regionaalne ja rahvuskultuuriline tähendus on määratlemata mõisted (vastus kaebusele, dtl 248). Kuigi komisjonil oli toetuse määramise otsustamisel ning EAS § 16 põhimõtete rakendamisel ulatuslik kaalutlusruum, on määratlemata õigusmõistete sisustamine seotud seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega, mistõttu alluvad need kohtulikule kontrollile (vt nt RKHKo nr 3-15-443, p 28).
41.Seadusandja tahe ehk õigusakti tegelik sisu selgitatakse välja õigusnormide tõlgendamise kaudu. Traditsiooniliselt tuntakse nelja meetodit, millest lähtuvalt seaduse sätte sisuni jõuda: grammatiline tõlgendamine, süstemaatilis-loogiline tõlgendamine, ajalooline ehk subjektiiv2
Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 94. Kättesaadav: http://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&pt=&p=94#c9.
teleoloogiline tõlgendamine ehk tõlgendamine seadusandja tahte kaudu ning objektiivteleoloogiline tõlgendamine ehk tõlgendamine seaduse sätte mõtte ja eesmärgi kaudu. Kõiki neid meetodeid võib ja tuleb kasutada paralleelselt ning üksnes igaühe neist põhjal tehtavate järelduste mõistlik kaalumine võib viia õigusakti lugeja õige järelduseni õigusnormi sisu kohta.3
41.1.Tõlgendades EAS § 16 regulatsiooni grammatiliselt, jõuab kohus järeldusele, et toetuse määramise peamiseks aluseks on lõikes 1 ja 2 kirjeldatud toetuse arvutamise metoodika. Juhul kui tegu on munitsipaal- ja eraetendusasutustega, arvestatakse ka etendusasutuse tegevuse rahvuskultuurilist ning regionaalset tähendust (lg 3). Seega hinnatakse munitsipaal- ja eraetendusasutustele toetuse eraldamise otsustamisel kokku kolme aspekti. Sõna „ka“ kasutamine ei viita kohtu hinnangul seejuures võimalusele täiendada lõikes 3 nimetatud kriteeriumite loetelu täiendavate tingimustega (avatud loetelu) vaid viitab asjaoludele, mida tuleb munitsipaal- ja eraetendusasutuste puhul lisaks sätte lõikes 1 märgitule hinnata. Kuivõrd seadusandja ei ole legaaldefinitsiooniga avanud terminite rahvuskultuuriline tähendus ning regionaalne tähendus sisu, siis tuleb see leida mõistete tavatähendusi kasutades. Termin rahvuskultuuriline on defineeritud kui oma rahvusele omane või tunnuslik, rahvustundega seotud.4 Termin regionaalne on selgitatud kui mingit maa-ala, piirkonda hõlmav, selles esinev või sellele iseloomulik.5 Tähendus on see (oluline, mõttekas), mida mingi nähtus, sündmus vms endast kujutab või endaga kaasa toob, selle sisu või mõte; millegi olulisus, tähtsus (kellegi seisukohast, kellegi jaoks).6 Seega kujutab rahvuskultuuriline tähendus endast midagi olulist, mõttekat rahvuse seisukohalt, regionaalne tähendus aga teatud piirkonna seisukohalt.
41.2.Selgitades välja seadusandja tahet, tuleb pöörduda seaduse menetlemise käigus koostatud dokumentide poole, nagu seaduseelnõu seletuskiri, Riigikogu stenogrammid jmt. Tutvudes EAS seaduseelnõu (SE 4) algteksti ning seletuskirjaga7 ei selgu, millist tähendust sooviti anda eelviidatud terminitele, kuivõrd eelnõu algtekst ei sisalda praegu kehtival kujul olevat EAS § 16 lg-t 3, see kajastub alles eelnõu lõpptekstis. Küll aga nähtub Riigikogu stenogrammidest, et eelnõu esimese lugemise ajaks oli EAS § 16 lg 3 kriteeriumid juba sisse toodud. 8 Nii võib Riigikogu stenogrammist täpsustavalt lugeda järgmist: Teise olulise muutusena on §-is 16 etendusasutusele eraldatava riikliku toetuse alusena lisatud ministeeriumi poolt tellitavale külastajate arvule ka tellitavate uuslavastuste või uute kontsertkavade arv. See on väga oluline muudatus, sest lisaks riiklikule huvile tagada ligipääs teatrikunstile ja kontsertidele on riiklik huvi kindlasti ka teatrikunsti ja kontserttegevuse kui rahvuskultuuri osa ja meie ühise vaimse rikkuse rohkendamise ja uuendamise tagamine. See punkt välistab võimaluse saada riiklikku toetust lihtsalt mõne suure vabaõhuetenduse või massikontserdi esitamisega ja kindlustab just uusloomingu regulaarse tootmise, mis on kindlasti üks teatrikunsti ja kontserttegevuse toetamise eesmärke. Kolmandaks oluliseks muutuseks on § 16 lõike 3 sõnastus, mis viitab, et munitsipaal- ja eraetendusasutusele toetuse määramisel arvestatakse etendusasutuse tegevuse rahvuskultuurilist ja regionaalset tähendust. See säte peaks viitama riiklikule huvile munitsipaal- ja eraetendusasutuste toetamisel just piirkondades, kus praegu kutseline etendusasutuste alaline tegevus puudub, ja ka juhendit uute etendusasutuste loomisel silmas pidada nende uudsust ja omanäolisust, mis rikastaks meie rahvuskultuuri.
Mikiver, M.; Põllumäe, S. Sissejuhatus õigusesse. Tallinn, 2003. Lk 105. Kättesaadav: https://digiriiul.sisekaitse.ee/bitstream/handle/123456789/2002/sissejuhatus_oigusesse.pdf?sequence=1&isAllow ed=y
Eesti Keele Instituudi Sõnaveeb. Kättesaadav: https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/rahvuskultuuriline/1
Eesti Keele Instituudi Sõnaveeb. Kättesaadav: https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/regionaalne/1
Eesti Keele Instituudi Sõnaveeb. Kättesaadav: https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/t%C3%A4hendus/1
Etendusasutuse seadus 4 SE. https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/0837e337-eb52-3559-a563edcd6b1892ce/Etendusasutuse%20seadus.
Seadusandja tahteks oli seega, esiteks, rahvuskultuuri rikastamine läbi etendusasutuste tegevuse omanäolisuse ja uudsuse ning teiseks, rahvuskultuuri vaimse rikkuse suurendamine läbi teatrikunstile ja kontserttegevusele ligipääsu tagamise (kättesaadavus).
41.3.Eeltoodust järeldub, et rahvuskultuurilise ja regionaalse tähenduse sisustamisel saab kokkuvõtlikult lähtuda sellest, et EAS § 16 lg 3 normi eesmärgiks etendusasutuste tegevuse toetamisel on olnud rahvuskultuuri rikastamise olulisus (tegevuse uudsus, omanäolisus) ning seejuures ka piirkondliku kättesaadavuse olulisus. Seadusandja eesmärgiks on olnud teha teater ning kontserttegevus kättesaadavaks ka piirkondades, kus alalised etendusasutused puuduvad. Seadusandja tahe on olnud toetada ning motiveerida etendusasutusi panustama rahvuskultuuri edendamisse ja rikastamisse oma tegevuse kaudu.
42.Kohus ei ole veendunud, et komisjon hindas kaebaja taotlust EAS § 16 lg-s 3 sätestatud kriteeriumite valguses. Eraldi on hinnatud regionaalset kui rahvuskultuurilist tähtsust, etendusasutuse valdkondlikku mõju, kunstilist taset, dokumente, lisaprogramme ja koostööprojekte. KuMin 29.05.2019 käskkirja p-s 8.2. kehtestatud kriteeriumite hulgast leiab küll rahvuskultuurilise tähtsuse (p 8.2.2.) ja regionaalse tähtsuse (p.8.2.3.), kuid lisaks on nn lisakriteeriumid (kriteeriumid p-des 8.2.1. ja 8.2.4.-8.2.7.), mille paigutumine EAS § 16 lg 3 mõistete alla ei ole kohtu hinnangul üheselt tuvastatav.
43.Kohtul puudub veendumus selles, et nn lisakriteeriumid ei ole mõjutanud kaebaja taotlusele antud hinnangut.
43.1.Nii on komisjon kriteeriumite p 8.2.1. ja 8.2.4. alusel leidnud, et etendusasutuse kunstiline tase ja valdkondliku mõju on madal. Kriteerium etendusasutuse kunstiline tase (p 8.2.1.) on väga subjektiivne ning kohtu hinnangul ebamäärane. Kuigi võib argumenteerida, et etendusasutuse kunstiline tase mängib teatud rolli rahvuskultuurilise tähenduse sisustamisel, eelkõige seeläbi, milline on etendusasutuse mõju ja mõte rahvuskultuuri rikastamise aspektist, tuleb arvestada, et kunstiline tase on väga hinnanguline juba kasvõi sihtgruppide tasandil. Ka kriteerium valdkondlik mõju (p 8.2.4.) on subjektiivne ning ebamäärane, sest kui ühel etendusasutusel on oma kindel pikaajaline sihtgrupp teatud žanris, siis kas valdkonna all mõeldakse teatrit tervikuna või vastavat žanrit. Vaieldamatult on eri etendusasutuste sihtgrupid teataval määral erinevad ning seda arvestatakse ka etendusasutuse repertuaari valikul. Kuivõrd EAS eesmärgiks on nii teatrikunsti kättesaadavus kui selle mõju, mõte ja tähendus rahvuskultuuri tasandil, ei ole seaduse eesmärgiga kooskõlas näiteks ainult ühte teatud tüüpi etendustegevuse toetamine. Nii nagu rahvuskultuuris on oluline osa ja mõju näiteks rahvalauludel ja -pärimusel, ei saa seda sama mõju eitada ka näiteks professionaalse klassikalise laulukultuuri (ooperi jmt) puhul. Tegemist on erinevate žanritega, kuid kõigil neil on mõju ja tähendus või tähtsus rahvuskultuuri rikastamise seisukohalt. P-des 8.2.6. ja 8.2.7. nimetatud kriteeriumite lisaprogrammid, kaasproduktsioonid, rahvusvahelised koostööprojektid ja etendused välismaal) täitmist hindas komisjon kaebaja puhul kõige madalamateks. Samas on kohtu jaoks arusaamatu, miks ei olnud kaebaja esile toodud koostööprojektid piisavad ning mis on selle kriteeriumi hindamise lävendiks. Vastustaja ei ole eitanud, et kaebaja on osalenud koostööprojektides, kuid kuna need ei olnud algatatud kaebaja initsiatiivil (dtl 251), ei oma neil justkui kaalu. Kohtule nähtub p-st 8.2.7., et oluline on koostööprojektides osalemine, mitte nende algatamine. Vastustaja on nentinud, et kõigilt etendusasutustelt ei saagi oodata lisaprogrammide ja kaasproduktsioonide andmist (dtl 251). Kohtu hinnangul ei eelda seda ka
EAS, kuivõrd etendusasutus võib rahvuskultuurilist mõju ja tähendust omada mitmetel erinevatel tasanditel ja viisidel ning lisaprogrammide ja kaasproduktsioonide puudumine või nende vähesus ei saa rahvuskultuuri edendamise aspektist olla normi eesmärki silmas pidades määrava tähtsusega.
43.2.Kuna nn lisakriteeriumite osas andis komisjon hinnangud eraldiseisvalt kriteeriumitest rahvuskultuurilise tähtsuse (p 8.2.2.) ja regionaalse tähtsuse (p.8.2.3.), ei ole kohtu jaoks veenev vastustaja seisukoht, et tegemist on EAS § 16 lg-s 3 sätestatud kriteeriume lahti selgitavate, juhiseid andvate täpsustustega. Vastustaja seisukoha kahjuks räägib ka asjaolu, et käskkirja p-s 8.2.5 sätestatud kriteerium (etendusasutuse 2020. a tegevuskava ja sellega seotud eelarve realistlikkus) ei seondu etendusasutuse rahvuskultuurilise või regionaalse tähendusega.
43.3.Kohtul puudub tagantjärele võimalus tuvastada, millise kaaluga olid erinevad kriteeriumid lõpphinnangu – jätta taotlus toetuse saamiseks rahuldamata - kujundamisel. Seda eriti olukorras, kus komisjon hindas väga kõrgeks kaebaja kui etendusasutuse rolli teatrikogemuse pakkujana eri Eestimaa paikades (regionaalne tähtsus) ja keskmiseks rahvuskultuurilist tähtsust.
44.HMS § 4 lg 1 sätestab, et kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. EAS § 15 lg 5 kohaselt võivad munitsipaaletendusasutus ja eraetendusasutus KuM-i kaudu saada riigieelarvest taotluse alusel toetust EAS-s sätestatud korras. Seega on vastustajal kaalutlusõiguse alusel võimalik otsustada, kas taotlus toetuse saamiseks rahuldada või jätta rahuldamata ning põhimõtted selle kaalumiseks paneb paika EAS § 16. Lõpliku otsuse toetuse määramise või määramata jätmise kohta teeb komisjoni ettepanekuid arvestades valdkonna eest vastutav minister (EAS § 19 lg 2).
45.Kohus nõustub vastustajaga selles, et komisjonil oli taotlusi hinnates ulatuslik kaalutlusruum, mistõttu võib teatud juhiste sõnastamine aidata nii komisjonil kui taotlejatel selles orienteeruda. Kohus asub siiski seisukohale, et isegi kui vastustajal oli soov anda komisjonile juhised taotluste hindamiseks ning EAS § 16 lg 3 mõistete avamiseks, siis ei tohtinud need juhised õigusvastaselt mõjutada kaalutlusõiguse teostamist. Kohus ei saa välistada, et just selline olukord tekkis, kuna komisjon lähtus hindamisel käskkirja p-s 8.2. sätestatud kriteeriumitest, mis ei lähtu sellisel kujul EAS § 16 normi eesmärgist ning seadusandja tahtest. Kohtul ei ole veendumust, et käskkirja p 8.2. kriteeriume rakendades jõuti samale tulemusele, kui oleks EAS § 16 põhimõtteid rakendades jõutud, kuivõrd käskkirjaga kehtestatud täiendavaid kriteeriume hinnati kohtule nähtuvalt igaühte eraldiseisvalt ning puudub võimalus välja selgitada, millist kaalu ning tähtsust iga kriteerium omas lõpliku otsuse kujunemisel. Kohtu hinnangul on vastustaja rikkunud kaalutlusõiguse põhimõtteid, lähtudes kaalutlustest, mida EAS-ga ette ei ole nähtud. Kuivõrd KuMin 17.01.2020 käskkirjaga tehtud otsus jätta kaebaja taotlus rahuldamata tugines õigusvastaselt kehtestatud kriteeriumitel, mis võis kaasa tuua kaalutlusõiguse teostamise lähtudes ebakohastest kaalutlustest, tuleneb eeltoodust KuMin 17.01.2020 käskkirjas kaebaja kohta tehtud otsuse (p 2.1.) õigusvastasus.
46.KuM poolt väljatoodud vajadus EAS § 16 lg-s 3 nimetatud mõistete regionaalne ja rahvuskultuuriline tähendus sisu avamiseks ei saa olla põhjenduseks ebakorrektse halduspraktika kasutamiseks ning jätkamiseks. Eriti kehtib see olukorras, kus Riigikontroll on juba 10 aastat tagasi osutanud EAS puudustele ning asjaolule, et kui kehtiv regulatsioon ei taga selgust ja läbipaistvust, siis tuleb selle saavutamiseks töötada välja vastavad muudatusettepanekud.
47.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse, tühistab KuMin 29.05.2019 käskkirja nr 102 hindamiskriteeriumite (p 8.2.) osas, KuMin 17.01.2020 käskkirja nr 1-2.1/2020_1 kaebajat puudutavas osas (p 2.1.) ning kohustab KuM uuesti läbi vaatama kaebaja tegevustoetuse taotlust "Etendusasutuste tegevustoetus" 2020.a taotlusvoorus. II
48.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse vastustaja kahjuks, mistõttu kannab vastustaja menetluskulud. HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.
49.Kaebaja on esitanud menetluskulude nimekirja ning palub kohtul mõista kaebaja kasuks vastustajalt välja menetluskulud kogusummas 4 430 eurot. - Kaebaja on kandnud kaebuse esitamisel riigilõivu summas 30 eurot; - Kaebaja on kandnud kaebuse koostamisega seoses õigusabikulu summas 2 925 eurot käibemaksuta; - Kaebaja on kandnud õigusabikulu summas 525 eurot käibemaksuta seoses kohtunõudele vastamisega; - Kaebaja on kandnud vastustaja vastusele seisukohtade koostamisega seoses õigusabikulu summas 950 eurot käibemaksuta.
50.Vastustaja kaebaja menetluskulude osas seisukohta ei esitanud.
51.HKMS § 101 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Lõige 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ja asja läbivaatamise kulud. HKMS § 103 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Arve-saatelehele nr M-12; 14.02.2020, selgituse (dtl 270) kohaselt on kaebajale osutatud õigusabiteenust (tunnihinnaga 100 eurot), millest 1,25 tundi on kulunud teabenõude koostamiseks ja esitamiseks KuM-le, 25 töötundi lähteandmetega tutvumiseks, teabenõuete vastustega tutvumiseks, haldusasja analüüsiks, kaebuse koostamiseks Tallinna Halduskohtusse ning 3 töötundi kaebuse komplekteerimisele ning saatmisele Tallinna Halduskohtusse. Kokku 29,25 töötundi. Arve-saatelehele nr M-25; 23.03.2020 selgituse (dtl 273) kohaselt on kaebajale osutatud õigusabiteenust, millest 0,75 tundi on kulunud kohtudokumentide läbivaatusele, suhtlusele kliendiga, pressiteate redigeerimisele 0,5 tundi, kohtumäärusega tutvumisele, kohtu ettepanekutele vastuse koostamisele ja läkitusele 3 tundi ning pressiteate parandusettepaneku koostamisele, suhtlusele asjaosalistega 1 tund. Kokku 5,25 töötundi. Arve-saatelehele nr M-35; 21.04.2020 selgituse (dtl 276) kohaselt on kaebajale osutatud õigusabiteenust, millest 2 tundi on kulunud vastustaja vastusega tutvumisele, analüüsile, kaebaja seisukohtade koostamisele vastustaja vastuse osas 4 tundi ning kaebaja seisukohtade täiendamisele vastustaja vastuse osas 3,5 tundi. Kokku 9,5 töötundi.
Kaebaja esindaja töötunni hind on 100 eurot.
52.Kohtupraktikas kinnitamist leidnud seisukohtade kohaselt ei ole menetlusdokumentide analüüs, materjalidega tutvumine jms toimingud eraldiseisvatena hüvitatavad, vaid peavad seonduma mingi konkreetse väljundiga, milleks on reeglina kas kohtule esitatav menetlusdokument või kohtuistung. Seega ei ole põhjendatud menetluskulude hüvitamine osas, mis seondub menetlusdokumentide analüüsi ja tutvumisega ning kliendiga suhtlemisega. Samuti ei ole kohtu hinnangul põhjendatud vastustajalt välja mõista menetluskulusid seoses pressiteate väljastamisega. Kohus loeb, arvestades asja keerukust ja mahtu (HKMS § 109 lg 6), põhjendatuks õigusabikulu 3450 eurot (34,5h x 100). Lisaks on menetluskuludeks riigilõiv summas 30 eurot. Seega tuleb vastustajalt mõista välja menetluskulud 3480 eurot kaebaja kasuks. (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.