Korrakaitse › Muu korrakaitse

KOHTU SEISUKOHT

Riigi õigusabi taotlus 18.01.2020 ja 25.01.2020 vastustes kohtule on kaebaja selgitanud, et soovib vaidlustada Riigikohtu lahendi asjas nr 2-19-2223 Euroopa Inimõiguste Kohtus. Kaebaja leiab, et halduskohus peaks andma õigusliku hinnangu olukorras, kus kaebaja sai 28.10.2019 Riigikohtult kirja, et peab 15.10.2019 määruskaebuse puudused kõrvaldama, mistõttu puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu Riigikohus ei võtnud asjas nr 2-19-2223 kaebaja määruskaebust menetlusse. Kaebaja leiab, et sellega seoses on kaebajale tekkinud kahju, kuna Riigikohus ei võtnud menetlusse küsimust kaebaja põhiseaduslike õiguste kaitseks. Lisaks on kaebaja korduvalt esitanud taotluse tekitatud kahjude hüvitamiseks seonduvalt 24.05.2012 toimunud sündmusega, millega seoses on kaebaja läbinud mitmed kohtumenetlused erinevates kohtuastmetes nii maa- kui ka halduskohtus. Kohus selgitab, et halduskohtu pädevusse ei kuulu õiguslike hinnangute andmine Riigikohtu lahendite ja neis tehtud otsustuste kohta. Kohtu tegevusega tekitatud kahju hüvitamist reguleerib Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg 1, mille kohaselt isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Antud juhul selliseid asjaolusid ei ole tuvastatud, mistõttu Riigikohtu lahendiga/tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks esitatav kaebus ei omaks eduväljavaadet. Kaebaja võimalusi oma õiguste kaitsmisel, sh kahju hüvitamise nõuete esitamisega on käsitlenud Tallinna Ringkonnakohus 27.02.2019 määruses asjas nr 3-18-2418, millises kohus analüüsis XXi poolt 27.12.2018 Tallinna Halduskohtule esitatud riigi õigusabi taotluse põhjendatust. Ringkonnakohus on nimetatud määruses (p 6) muu hulgas asunud järgmisele seisukohale: „ /.../ XX on juba varasemalt esitanud mitmeid kahju hüvitamise nõudeid, mille osas on kohtumenetlused lõppenud (tsiviilasi nr 2-12-39771; haldusasjad nr 3-15-1126, nr 3-16-1921, nr 3-17-52) ning uute kahjunõuete esitamist ei saa asjaoludest tulenevalt pidada perspektiivikaks. Taotlusest ei nähtu ja ringkonnakohtule ei ole ka äratuntav, kuidas aitaks erinevate ametiasutuste tegevuse või tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamine muul viisil kaitsta taotleja õigusi seonduvalt 24.05.2012 toimunud sündmusega. Kohtu kaudu ei ole võimalik nõuda ametiasutuste tegevuse üldist analüüsimist ega kohustada riiki võtma vastu seadusemuudatusi, mis ametiasutuste tegevust või selle üle toimuvat järelevalvet tõhustaksid /.../“. Seega on kohtu hinnangul asjaoludest nähtuvalt kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene ning taotlus riigi õigusabi saamiseks esindamiseks halduskohtumenetluses, sh kohtule dokumentide vormistamiseks, ei ole põhjendatud tulenevalt RÕS § 7 lg 1 p-st 5, mistõttu taotlus jääb rahuldamata. Kaebaja taotluse osas, milles taotleti riigi õigusabi muu õigusalase nõustamise või esindamisena edastas kohus vastavalt pädevusele Pärnu maakohtule. Taotlus on lahendatud 10.01.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-19341. Seoses tsiviilasjas nr 2-19-2223 Riigikohtu lahendi vaidlustamise sooviga Euroopa Inimõiguste Kohtus, edastas halduskohus kaebaja riigi õigusabi taotluse samuti 05.12.2019 määrusega lahendamiseks Pärnu Maakohtule, mille maakohus lahendas 10.01.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-19341. Muu hulgas selgitas maakohus 10.01.2020 määruses (p 4) järgmist: Riigikohus 04.11.2019 kohtumäärusega jättis XXi määruskaebuse menetlusse võtmata, kuna XX ei kõrvaldanud määruskaebuses olevaid puudusi kohtu määratud ajaks ega mõistlikuks ajaks pärast 28.10.2019, kui sai kätte Riigikohtu 23.09.2019 kohtumääruse. Määruskaebuse esitaja poolt puuduste kõrvaldamata jätmine annab aluse asuda seisukohale, et asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Eeltoodud asjaoludel jättis maakohus nimetatud osas riigi õigusabi taotluse rahuldamata RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel.

Kuna kaebaja 18.01.2020 ja 25.01.2020 vastustes halduskohtule on märkind, et soovib vaidlustada Riigikohtu lahendi asjas nr 2-19-2223 Euroopa Inimõiguste Kohtus, siis kohus leiab, et tegemist on korduva nõudega, mille Pärnu Maakohus on juba 10.01.2020 määrusega lahendanud, mistõttu ei pea kohus vajalikuks taotluse maakohtule edastamist. Lisaks maakohus leidis 10.01.2020 määruses (p 5), et XX ei ole taotluses märkinud, milles seisneks tema muu esindamine või muu õigusnõustamine, arvestades probleemi kirjeldust, milleks isik riigi õigusabi taotles. Seetõttu maakohus jättis XXi taotluse osas, milles taotleti riigi õigusabi muuks esindamiseks või muuks õigusnõustamiseks, rahuldamata RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel, kuna puudused, mis esinesid tsiviilasja nr 2-19-2223 määruskaebuses, olid kõrvaldatavad tsiviilasja nr 2-19-2223 menetluses. Kohus selgitab, et RÕS alusel antav õigusabi ei näe ette riigi õigusabi andmist riigilõivu tasumiseks. Riigilõivuga seonduvad küsimused on lahendatavad riigipoolse menetlusabiga ning selleks on ette nähtud eraldi sätted ja taotluse näidisvorm, mida kaebaja ei ole kasutanud. Kaebaja ei ole kohtule nõuetekohast menetlusabi taotlust esitanud. Seetõttu jätab kohus rahuldamata riigi õigusabi taotluse osas, mis puudutab riigilõivu tasumiseks (selle tasumisest vabastamiseks) riigi õigusabi saamist. Kaebaja ei ole toonud välja ka põhjuseid, millest nähtuks vajadus riigi õigusabi saamiseks isiku esindamiseks haldusmenetluses. Eeltoodud põhjendustel jääb XXi riigi õigusabi taotlus rahuldamata (RÕS § 7 lg 1 p 5), kuna kohtu hinnangul on asjaoludest nähtuvalt kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Kaebuse tagastamine Kaebaja leiab, et olukorras, kus Riigikohus kaebaja määruskaebust tsiviilasjas nr 2-19-2223 menetlusse ei võtnud, võib olla tegemist seadusandliku lüngaga, millest tulenevalt on vastutav Justiitsministeerium ja tuleks kaaluda ministeeriumi vastutusele võtmist. Kohus selgitas juba eelnevalt, et kohtu tegevusega tekitatud kahju hüvitamist reguleerib Riigivastutuse seaduse § 15 lg 1, mille kohaselt isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Sel juhul oleks vastustajaks Justiitsministeerium. Antud juhul selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Samuti ei ole võimalik kohtu korras panna Justiitsministeeriumi vastutama kaebaja poolt tsiviilasjas nr 2-19-2223 Riigikohtule esitatud määruskaebuses esinenud puuduste kõrvaldamata jätmise eest. Seega oleks perspektiivitu esitada eeltoodud asjaoludel kohtule kaebust nõudega, milles taotletakse Justiitsministeeriumi vastutusele võtmist. Seoses võimaliku seadusandliku lüngaga kohus selgitab, et Justiitsministeerium ei ole seadusandja. Põhiseaduse § 59 kohaselt seadusandlik võim kuulub Riigikogule. Põhiseaduse § 103 näeb ette, et seaduste algatamise õigus on: 1) Riigikogu liikmel; 2) Riigikogu fraktsioonil; 3) Riigikogu komisjonil; 4) Vabariigi Valitsusel; 5) Vabariigi Presidendil põhiseaduse muutmiseks. Riigikogul on õigus koosseisu häälteenamusega tehtud otsuse alusel pöörduda Vabariigi Valitsuse poole ettepanekuga algatada Riigikogu poolt soovitav eelnõu. Eeltoodust tulenevalt tavakodanikul ei ole võimalik kohtu kaudu nõuda ametasutuste tegevuse üldist analüüsimist ega kohustada riiki võtma vastu seadusemuudatusi, mis ametiasutuste tegevust või selle üle toimuvat järelevalvet tõhustaksid (Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2019 määrus (p 6) asjas nr 3-18-2418). Seega puudub kaebajal kaebeõigus kohtumenetluste algatamise taotlemiseks halduskohtus seadustes muudatus- või täiendusettepanekute tegemiseks. Kaebaja selgituste kohaselt on ta pöördunud 18.06.2019 ja 14.11.2019 e-kirja teel Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe Paul Puustusmaa poole, kuid vastuseid pole saanud.

Kaebaja on esitanud nõuded: Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehel Paul Puustusmaal vastata 18.06.2019 ja 14.11.2019 kirjadele; kohustada Paul Puustusmaad hüvitama ametkondlikust tegematajätmisest kodanikule tekitatud kahjud; mõista Paul Puustusmaalt välja XXi kasuks tegevuse tõttu tekkinud kahju. Kaebusest nähtuvalt pöördus kaebaja Riigikogu kui kollegiaalse organi liikme poole. Riigikogu liige ei ole ametiisik kehtiva õiguse tähenduses ning ta ei ole ka avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik. Riigikogu liige seadusandliku kogu ühe liikmena teostab seadusandlikku võimu. Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § 2 lg 4 kohaselt märgukirja või selgitustaotluse adressaat käesoleva seaduse tähenduses on riigi-, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku juriidilise isiku asutus, organ, ametnik, töötaja või kollegiaalorgani liige. Adressaadiks ei ole Riigikogu liige ega kohaliku omavalitsuse volikogu liige. Põhiseaduse § 62 kohaselt Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites. See säte väljendab nn vaba mandaadi põhimõtet, mille kohaselt Riigikogu liige otsustab oma volituste rakendamises seisnevad küsimused vaba tahte kohaselt, ilma et muu riigiorgan või eraisik saaks talle sellekohaseid ettekirjutusi teha ja temalt aru pärida. Kuna Riigikogu liige ei ole oma volituste kasutamisel allutatud ka kohtu kontrollile, ei saa eraisik Riigikogu liiget neis küsimusis kohtusse kaevata. Riigikogu liige ei ole ametiisikuks, kelle toimingu peale võib HKMS § 6 lg 2 alusel halduskohtusse kaevata. Seetõttu ei ole selline vaidlus halduskohtu pädevuses. Riigikogu liikme tegevusetus ei saa rikkuda kaebuse esitaja kohtus kaitstavaid subjektiivseid õigusi, kuivõrd puudub õigusnorm, mis paneks Riigikogu liikmele eelnimetatud subjektiivsele õigusele vastava õigusliku kohustuse, sh kahju hüvitamise kohustuse. Kohus selgitab, et taotluse XXi kasuks tegevuse tõttu tekkinud kahju väljamõistmiseks seoses sellega, et Riigikohus ei võtnud kaebaja määruskaebust asjas nr 2-19-2223 menetlusse esitamiseks ei ole kaebajal ilmselgelt kaebeõigust, kuna ei ole täidetud RVastS § 15 lg 1 kohased kahju hüvitamise taotlemise eeldused. Samuti ei nähtu, et täidetud oleks ka muud RVastS alusel kahju hüvitamise taotlemise eeldused (avalik-õigusliku isiku õigusvastane tegevus, kaebajale kahju tekkimine, põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel). Eeltoodud põhjendustel kuulub kaebus tagastamisele HKMS § 121 lg 1 p 1 ja lg 2 p 1 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.