Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
9. aprill 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-2159
Haldusasi
XX kaebus Riigikohtu ja Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe tekitatud kahju hüvitamiseks ning Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe kohustamiseks vastata kaebaja 18. juuni 2019. a ja 14. novembri 2019. a kirjadele
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30. jaanuari 2020. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 30. jaanuari 2020. a määruse peale haldusasjas nr 3-19-2159.
Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30. jaanuari 2020. a määruse haldusasjas nr 3-19-2159 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kaebuse tagastamist puudutavas osas võib määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Määruskaebuse menetlusse võtmist ja menetlusabi (sh riigi õigusabi) puudutavas osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 119 lg 1 ls 3, § 235 lg 1; RÕS § 15 lg 8).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas Harju Maakohtule 11.02.2019 taotluse riigi õigusabi saamiseks, mille kohaselt vajab ta advokaadi abi enda põhiseaduslike õiguste tagamiseks, kohtumenetlustes osalemiseks ja taotlejale tekitatud kahju väljanõudmiseks (tsiviilasi nr 2-19-2223). Taotlejaga juhtus 24.05.2012 liiklusõnnetus, mis jäi Eesti riigi ametiasutuste poolt nõuetekohaselt fikseerimata. Ametiasutuste tegevusetuse tõttu ei olnud taotlejal hiljem enam võimalik nõuda tekitatud kahju hüvitamist ja kaitsta oma põhiõigusi kohtus.
2.Harju Maakohus keeldus 15.02.2019 määrusega nr 2-19-2223 tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 371 lg 1 p 5 alusel XX taotluse menetlusse võtmisest, kuna avaldaja on juba 30.12.2018 esitanud sama probleemi lahendamiseks taotluse riigi õigusabi saamiseks, mis on Pärnu Maakohtu menetluses (tsiviilasi nr 2-18-19607). Tallinna Ringkonnakohus jättis 06.06.2019 määrusega XX määruskaebuse rahuldamata ja Harju Maakohtu 15.02.2019 määruse muutmata. XX esitas Riigikohtule 10.09.2019 määruskaebuse koos taotlustega riigi õigusabi saamiseks ja kautsjoni tasumisest vabastamiseks. Riigikohus jättis 23.09.2019 määrusega XX taotlused rahuldamata ja andis XX-le põhjendatud määruskaebuse esitamiseks aega kuni 03.10.2019, hoiatades ühtlasi, et puuduste tähtajaks kõrvaldamata jätmisel tagastatakse määruskaebus läbivaatamatult. Kuna puudusid andmed, kas XX on 23.09.2019 määruse kätte saanud, edastas Riigikohus 23.09.2019 määruse XX-le uuesti 04.10.2019 ning pikendas ühtlasi puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaega kuni 15.10.2019. Riigikohtu 23.09.2019 määrus toimetati XX-le isiklikult kätte 28.10.2019. Riigikohus jättis 04.11.2019 määrusega XX määruskaebuse menetlusse võtmata, sest avaldaja ei ole määruskaebuse puudusi kõrvaldanud ega taotlenud puuduste kõrvaldamise tähtaja pikendamist.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule 18.11.2019 kaebuse (täiendatud 28.12.2019, 18.01.2020 ja 25.01.2020) Riigikohtu või Justiitsministeeriumi tegevuse ja Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe BB tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamiseks ning Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe kohustamiseks vastata kaebaja 18.06.2019 ja 14.11.2019 kirjadele. Ühtlasi palus kaebaja määrata kohtudokumentide juriidiliselt pädevaks vormistamiseks riigi õigusabi. Kaebaja sai Riigikohtu 23.09.2019 määruse kätte 28.10.2019, mistõttu ei olnud tal võimalik kõrvaldada määruskaebuse puudusi Riigikohtu nõutud kuupäevaks (15.10.2019), kuid sellele vaatamata jättis Riigikohus 04.11.2019 määrusega tema määruskaebuse menetlusse võtmata ja kaebaja põhiseaduslikud õigused on tagamata. XX soovib esitada Riigikohtu 04.11.2019 määruse nr 2-19-2223 peale kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK). Kuna tegemist võib olla seaduse lünga, seadusandja tegematajätmisega või seaduse vale tõlgendamisega, siis lasub vastutus selle eest seadusandjal ja tuleb kaaluda Justiitsministeeriumi vastutusele võtmist. Peaministri kantselei saatis kaebaja pöördumise lahendamiseks Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehele BB-le, kes pole XX 18.06.2019 ja 14.11.2019 kirjadele senini vastanud. Kaebaja soovis täiendavalt riigi õigusabi halduskohtule kaebuse ja muude menetlusdokumentide koostamiseks ning menetlusabi riigilõivu tasumiseks.
4.Tallinna Halduskohus edastas 05.12.2019 määrusega XX riigi õigusabi taotluse osas, milles riigi õigusabi taotleti muuks õigusalaseks nõustamiseks või esindamiseks, samuti EIKsse pöördumiseks, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 10 lg 3 alusel edasiseks menetlemiseks XX elukohajärgsele Pärnu Maakohtule.
5.Tallinna Halduskohus tagastas 30.01.2020 määrusega XX kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 ja lg 2 p 1 alusel (resolutsiooni p 1) ning jättis tema riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel rahuldamata (resolutsiooni p 2). Kaebaja soovib EIK-s vaidlustada Riigikohtu 04.11.2019 määrust nr 2-19-2223 ja taotleb ka sellega tekitatud kahju hüvitamist. Halduskohtu pädevusse ei kuulu õiguslike hinnangute andmine Riigikohtu lahendite ja neis tehtud otsustuste kohta. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg 1 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sh kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus pannud toime kuriteo. Kuna praegusel juhul ei ole selliseid asjaolusid tuvastatud, siis puuduvad kahju hüvitamise nõudel eduväljavaated. Kaebaja võimalusi oma õigusi kaitsta on käsitletud Tallinna Ringkonnakohtu 2(7)
3-19-2159 27.02.2019 määruses nr 3-18-2418 (p 6), milles on mh leitud, et uute kahjunõuete esitamist ei saa asjaoludest tulenevalt pidada perspektiivikaks ning kohtu kaudu ei ole võimalik nõuda ametiasutuste tegevuse üldist analüüsimist ega kohustada riiki võtma vastu seadusemuudatusi, mis tõhustaksid ametiasutuste tegevust või selle üle toimuvat järelevalvet. Seega on kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene ja riigi õigusabi taotlus tuleb jätta RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel rahuldamata. Osas, milles XX taotles riigi õigusabi muu õigusalase nõustamise või esindamisena ning seoses EIK-sse pöördumisega, edastas halduskohus 05.12.2019 määrusega lahendamiseks Pärnu Maakohtule ning taotlus on lahendatud 10.01.2020 määrusega nr 2-19-19341. Maakohus selgitas mh, et kuna XX ei kõrvaldanud tsiviilasjas nr 2-19-2223 esitatud määruskaebuse puudusi mõistliku aja jooksul pärast 28.10.2019, siis on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene ja taotlus jääb RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel rahuldamata. Kuna kaebaja on 18.01.2020 ja 25.01.2020 menetlusdokumentides jätkuvalt soovinud saada riigi õigusabi Riigikohtu lahendi nr 2-19-2223 vaidlustamiseks EIK-s, siis on tegemist korduva nõudega, mille maakohus on 10.01.2020 määrusega juba lahendanud, mistõttu ei pea kohus vajalikuks edastada taotlust uuesti maakohtule. Pärnu Maakohus jättis 10.01.2020 määrusega RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel rahuldamata ka XX taotluse riigi õigusabi saamiseks muuks esindamiseks või muuks õigusnõustamiseks, sest tsiviilasjas nr 2-19-2223 esitatud määruskaebuse puudused tuli isikul kõrvaldada selles menetluses. RÕS ei näe ette riigi õigusabi andmist riigilõivu tasumiseks, vaid selleks tuleb esitada eraldi menetlusabi taotlus. Kuna XX ei ole esitanud kohtule nõuetekohast menetlusabi taotlust, jääb riigi õigusabi taotlus rahuldamata osas, mis puudutab taotlust anda riigi õigusabi riigilõivu tasumiseks. Kaebaja ei ole esitanud põhjendusi, millest nähtuks vajadus saada riigi õigusabi esindamiseks haldusmenetluses. XX kaebus kuulub HKMS § 121 lg 1 p 1 ja lg 2 p 1 alusel tagastamisele. Nagu märgitud, ei ole tuvastatud asjaolusid, mis võiksid tingida kahju hüvitamise RVastS § 15 lg 1 alusel, mistõttu puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus hüvitamiskaebuse esitamiseks seoses sellega, et Riigikohus ei võtnud tema määruskaebust tsiviilasjas nr 2-19-2223 menetlusse. Samuti ei ole võimalik panna Justiitsministeeriumi vastutama kaebaja poolt tsiviilasjas nr 2-19-2223 esitatud määruskaebuse puuduste kõrvaldamata jätmise eest. Justiitsministeerium ei ole ka seadusandja, vaid seadusandlik võim kuulub Riigikogule (põhiseaduse (PS) § 59). PS §-st 103 tulenevalt ei ole tavakodanikul seaduste algatamise õigust ning ta ei saa nõuda kohtult ametasutuste tegevuse üldist analüüsimist ega kohustada riiki võtma vastu seadusemuudatusi. Seega puudub kaebajal kaebeõigus halduskohtusse pöördumiseks eesmärgiga teha seaduste muutmise või täiendamise ettepanekuid. Kaebaja on lisaks esitanud nõuded Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe BB vastu. Riigikogu liige ei ole ametiisik ega avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik, vaid teostab Riigikogu kui kollegiaalse organi ühe liikmena seadusandlikku võimu. Riigikogu liige ei ole märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) § 2 lg 4 kohaselt ka märgukirja või selgitustaotluse adressaadiks. PS § 62 väljendab nn vaba mandaadi põhimõtet, mille kohaselt otsustab Riigikogu liige oma volituste rakendamise küsimused vaba tahte kohaselt, ilma et muu riigiorgan või eraisik saaks talle selle kohta ettekirjutusi teha ja temalt aru pärida. Kuna Riigikogu liige ei ole oma volituste kasutamisel allutatud kohtu kontrollile, siis ei saa eraisik Riigikogu liiget neis küsimustes ka kohtusse kaevata. Seega ei ole BB tegevus või tegevusetus toiminguks HKMS § 6 lg 2 tähenduses, mille peale on võimalik halduskohtule kaebust esitada ja järelikult ei ole selline vaidlus halduskohtu pädevuses. Riigikogu liikme tegevusetus ei saa rikkuda kaebaja kohtus kaitstavaid subjektiivseid õigusi, kuivõrd puudub õigusnorm, mis paneks Riigikogu liikmele vastava õigusliku kohustuse, sh kahju hüvitamise kohustuse. 3(7)
3-19-2159
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX esitas 27.02.2020 määruskaebuse, milles märgib, et halduskohus pidi 30.01.2020 määruses väljendatud seisukohtade kujundamiseks kindlasti pöörduma Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe poole, ja kaebaja palub endale saata BB seisukohad, et tal oleks võimalik halduskohtu 30.01.2020 määrusele vastata. Praegusel juhul jääb kaebajale selgusetuks, kellega üldse vaidlus käib ja kelle seisukohtadele peab ta vastu vaidlema, mis mõjutab omakorda vastuse koostamist. Kaebaja soovib ajapikendust halduskohtu 30.01.2020 määrusele vastamiseks ajani, mil ta on saanud tutvuda vastaspoole argumentidega ja nende alusel kujundada oma seisukohad.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1 ja § 121 lg 4; RÕS § 15 lg 8), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab selle läbivaatamist võimaldaval määral HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6).
8.Kuigi XX on 27.02.2020 menetlusdokumendis palunud edastada temale Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe seisukohad kaebuse kohta ja pikendada halduskohtu 30.01.2020 määruse vaidlustamise tähtaega, tõlgendab ringkonnakohus tema pöördumist halduskohtu 30.01.2020 määruse peale esitatud määruskaebusena. Ringkonnakohus märgib, et halduskohus ei ole enne kaebuse tagastamist küsinud seisukohta üheltki isikult või asutuselt, kelle tegevust on kaebaja soovinud vaidlustada (sh Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehelt), mistõttu ei ole kaebajale võimalik edastada ka BB võimalikke vastuväiteid tema kaebusele. HKMS § 120 lg 4 kohaselt ei olnud halduskohtul seejuures ka kohustust küsida kaebuse menetlusse võtmise või selle tagastamise küsimuse lahendamiseks vastustaja seisukohta, kui ta ei pidanud seda vajalikuks. Ka ringkonnakohus ei pea vajalikuks küsida määruskaebuse lahendamiseks võimalike vastustajate seisukohti ning kuna kaebaja senised seisukohad on kaebuse tagastamise õiguspärasuse hindamiseks piisavad, siis ei pea ringkonnakohus otstarbekaks anda kaebajale täiendavat tähtaega määruskaebuse põhjenduste esitamiseks. Kaebus kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamiseks
9.Halduskohus tagastas XX kaebuse Riigikohtu 04.11.2019 määrusega nr 2-19-2223 tekitatud kahju hüvitamiseks HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Kohtu põhjendustest nähtuvalt tagastati kaebus vastavas osas sisuliselt siiski selle perspektiivituse tõttu, kuna täitmata on RVastS § 15 lg-s 1 nimetatud kahjunõude rahuldamise eeldus (st pole tuvastatud kohtuniku kuritegu). Halduskohus ei ole väitnud, et tsiviilasi nr 2-19-2223 ei puudutaks üldse kaebaja õigusi või selles tehtud lahendite tagajärjel kaebajale kahju tekkimise võimalus oleks mingil põhjusel ilmselgelt välistatud.
10.Ringkonnakohus leiab samas, et kahju hüvitamise nõude tagastamine oli sisuliselt õige, kuigi selle kohaseks aluseks olnuks HKMS § 121 lg 2 p 21, mis võimaldab kaebuse tagastada, kui sellega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Tuleb arvestada, et tsiviilasjas nr 2-19-2223 keelduti XX 4(7)
3-19-2159 11.02.2019 riigi õigusabi taotluse menetlusse võtmisest põhjusel, et sama probleemiga seoses oli XX juba esitanud 30.12.2018 riigi õigusabi taotluse, mis oli jätkuvalt Pärnu Maakohtu menetluses (tsiviilasi nr 2-18-19607). Seega, olenemata tsiviilasja nr 2-19-2223 lahendamise tulemustest, oli kaebajal võimalik samades küsimustes kaitsta oma õigusi tsiviilasjas nr 2-1819607. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et Pärnu Maakohtu 10.04.2019 määrusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 13.05.2019 määrusega oli XX riigi õigusabi taotlus jäetud rahuldamata. Eeltoodut arvestades ei saa tsiviilasja nr 2-19-2223 menetlemisega seonduvat kaebaja õiguste riivet pidada intensiivseks ning olukorras, kus pole tuvastatud, et kohtulahendi tegemisel oleks kohtunik pannud toime kuriteo, oleks hüvitamiskaebuse rahuldamine ilmselgelt ebatõenäoline, sest halduskohus ei saa ise kontrollida teises menetluses tehtud kohtulahendi õiguspärasust ega tuvastada kohtuniku kuritegu (vt Riigikohtu 28.03.2016 otsus nr 3-3-1-70-15, p 20). Kaebus Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe peale
11.XX palus Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehele BBle adresseeritud 18.06.2019 ekirjas abi selguse saamiseks, kuidas lahendada olukord, et ametiasutuste tegemata jätmise tõttu jäävad kodanike põhiseaduslikud õigused kaitseta, kuid selle eest ei ole võimalik kedagi vastutusele võtta. Pöördumise kohaselt leidis peaministri büroo, et seda küsimust on pädev lahendama Riigikogu põhiseaduskomisjon. XX palus 14.11.2019 saadetud e-kirjas BB-l anda õiguslik hinnang, kas Eesti kohtusüsteemi tegevus põhiseaduslike õiguste tagamisel on põhiseadusega kooskõlas. Selle pöördumise ajendiks oli Riigikohtu 04.11.2019 määrus nr 219-2223. Kaebusest nähtuvalt ei ole BB kaebaja e-kirjadele vastanud. Kaebaja leiab, et Riigikogu põhiseaduskomisjoni ja selle esimehe ülesandeks on uurida välja ja fikseerida tegematajätmised, mis on viinud olukorrani, kus kodanikul ei ole võimalik kaitsta oma põhiseaduslikke õigusi.
12.Halduskohus tagastas kaebuse BB tegevusetuse peale HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel, leides, et vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Iseenesest on õige, et õigusaktidest ei tulene kellelegi õigust nõuda, et Riigikogu liige kasutaks temale antud volitusi (sh seaduseelnõu algatamise õigust – PS § 103 lg 1 p 1; Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 90 lg 1 p 1) või teeks seda kindlal viisil. Samuti ei saa Riigikogu liige MSVS § 2 lg 4 teise lause kohaselt olla märgukirja või selgitustaotluse adressaadiks, mistõttu puudub tal ka MSVS § 5 lgs 1 sätestatud vastamiskohustus. Eeltoodust ei tulene siiski, et vaidlus Riigikogu liikme (või komisjoni või selle esimehe) tegevuse või tegevusetuse õiguspärasuse üle ei oleks olemuselt avalik-õiguslik ning ei kuuluks seetõttu halduskohtu pädevusse. Kuna sedalaadi vaidluste lahendamiseks ei ole nähtud ette ka teistsugust menetluskorda, siis oleks nende lahendamine iseenesest halduskohtu pädevuses. Samas eeldab kaebusega halduskohtusse pöördumine muu hulgas kaebeõiguse olemasolu, eelkõige saab kaebuse esitada üksnes oma subjektiivsete õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1). Halduskohtus kaitstav õigus võib tuleneda seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust, kui selles sisalduv säte kaitseb ka kaebaja huve ja kaebajal on seetõttu õigus nõuda sättest kinnipidamist (nt Riigikohtu 20.12.2001 otsus nr 3-3-1-15-01, p 22). Sellest järeldub omakorda, et kui vaidlustatava tegevusega ei ole võimalik rikkuda kaebaja olemasolevaid õigusi, siis puudub tal sellise tegevuse vaidlustamiseks kaebeõigus. Kuna kellelgi ei ole subjektiivset õigust nõuda mõne seadusemuudatuse algatamist või vastuvõtmist, samuti ei ole Riigikogu liikmel seadusest tulenevat kohustust isikute pöördumistele vastata, siis puudub kaebajal praegusel juhul subjektiivne õigus, mida tal oleks võimalik kaebuse esitamisega kaitsta. Seega kuulus kaebus selles osas tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. 5(7)
3-19-2159
13.BB vastu esitatud kahju hüvitamise nõue ei seondu mitte kaebaja 18.06.2019 ja 14.11.2019 pöördumistele vastamata jätmisega, vaid hüvitamiskaebuse aluseks on asjaolu, et seadusandja ei ole parandanud väidetavat seaduse lünka, seadusandja tegematajätmist või seaduse vale tõlgendust, kuigi tal oli selline kohustus. Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe vastu esitatud kahju hüvitamise nõuet tuleb seetõttu sisuliselt käsitada õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudena (vt ka Riigikohtu 20.02.2020 otsus nr 3-16-2267, p 11). RVastS § 14 lg 1 alusel ei saa kahju hüvitamise nõuet esitada Riigikogu kui kollegiaalorgani ühe liikme vastu, vaid sellise kahju eest vastutab avaliku võimu kandja (riik) tervikuna ning HKMS § 17 lg 3 teise lause kohaselt oleks sellise hüvitamiskaebuse puhul vastustajaks ministeerium, kelle valitsemisalasse seadus kuulub. Seejuures teeb vastustaja vaidluse esemest lähtudes kindlaks kohus, kes ei ole õige vastustaja määratlemisel seotud menetlusosaliste seisukohtadega (HKMS § 18 lg 1). Kuna halduskohus pidi XX kahju hüvitamise nõude aluseks olevate asjaolude pinnalt mõistma, et tegemist on RVastS § 14 lg 1 alusel esitatud nõudega, siis ei saanud kaebust tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. Küll aga esines HKMS § 121 lg 2 p-s 1 sätestatud alus kaebuse tagastamiseks kaebeõiguse puudumise tõttu, sest kaebuses välja toodud asjaoludest ei nähtu, et seadusandja väidetav tegevusetus oleks saanud vahetult rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebaja väidab, et temaga 24.05.2012 toimunud liiklusõnnetus jäi ametiasutuste poolt nõuetekohaselt fikseerimata, mitte seda, et seaduse puudumise tõttu polnuks õnnetuse korrektne registreerimine üldse võimalik. Menetlusabi taotlused
14.XX riigi õigusabi taotluse jättis halduskohus RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel rahuldamata õiguspäraselt. Kuna kaebus kuulus tagastamisele, on taotleja võimalused oma õiguste kaitseks ilmselt vähesed. Seonduvalt XX taotlusega saada riigi õigusabi Riigikohtu 04.11.2019 määruse nr 2-19-2223 vaidlustamiseks EIK-s märgib ringkonnakohus, et olukorras, kus kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks EIK-sse pöördumiseks oli halduskohtu 05.12.2019 määrusega edastatud lahendamiseks maakohtule ja isik esitab halduskohtule uuesti samasisulise taotluse riigi õigusabi saamiseks vastavalt RÕS §-le 37, tuleks halduskohtul ka kaebaja korduv taotlus RÕS § 10 lg 7 järgi üldjuhul edastada lahendamiseks maakohtule. Sellele vaatamata nõustub ringkonnakohus, et praegusel juhul ei olnud taotluse uuesti maakohtule edastamine vajalik. Kuigi XX 18.01.2020 ja 25.01.2020 menetlusdokumentidest nähtuvalt soovis kaebaja halduskohtult jätkuvalt riigi õigusabi EIK-sse pöördumiseks, ei olnud tegemist sisuliselt uute taotlustega ja kaebaja ei esitanud neis ka mingeid uusi sisulisi põhjendusi. Tallinna Halduskohtu 05.12.2019 määruse põhjal pidi kaebajale olema arusaadav, et vastava taotluse lahendamine on maakohtu pädevuses. Pärnu Maakohus lahendas taotluse 10.01.2020 määrusega nr 2-19-19341 ning selle peale esitatud XX 29.01.2020 määruskaebus on Tallinna Ringkonnakohtu menetluses. RÕS § 10 lg 7 eesmärk on esmajoones tagada, et ebaõigesse kohtusse esitatud riigi õigusabi taotlused saaksid edastatud vastavalt kuuluvusele, välistamaks seda, et isiku õigused võiksid saada kahjustatud tema õigusliku kogenematuse tõttu. Praegusel juhul sellist ohtu ei esine ning kaebajal oli ja on võimalik kõik oma põhjendused EIK-sse pöördumiseks riigi õigusabi saamise vajalikkuse kohta esitada tsiviilasjas nr 2-19-19341.
15.Halduskohtu määrus jääb arusaamatuks osas, milles kohus jättis rahuldamata XX riigi õigusabi taotluse osas, mis puudutab taotlust anda riigi õigusabi riigilõivu tasumiseks. Asjaolust, et taotleja on lisanud riigi õigusabi taotluse näidisvormis sisalduvale tabelile (p 2) „Taotletava riigi õigusabi liik“ ise uue lahtri „Riigilõivu tasumiseks“ ja märgistanud selle ristikesega, ei saa mõistlikult järeldada, et ta sooviks advokaadi abi riigilõivu tasumiseks, vaid 6(7)
3-19-2159 taotleja on ilmselgelt esitanud riigi õigusabi taotluse raames ühtlasi taotluse vabastada ennast kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumise kohustusest. Kui halduskohus leidis, et tegemist ei ole nõuetekohase menetlusabi taotlusega, tulnuks anda kaebajale võimalus enne taotluse rahuldamata jätmist selle puudused kõrvaldada. Ringkonnakohus juhib samas tähelepanu, et riigi õigusabi ega ka muu menetlusabi taotluse esitamiseks ei ole seaduses nähtud ette kindlaid vorminõudeid, vaid tegemist on üksnes näidisvormidega, mille kasutamine ei ole kohustuslik. Kuivõrd eespool märgitut arvestades kuulus XX kaebus samas igal juhul tagastamisele, ei oma riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotluse ebaõige lahendamine siiski sisulist tähtsust.
16.Eelneva põhjal jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.01.2020 määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.