Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Maili Lokk, Madis Ernits 26.03.2020, Tartu 3-17-674 Argo Kalda Mardi talu kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 15.12.2016. a otsuste nr 12-6/1576 ja 12-6/1577 osaliseks tühistamiseks, 20.02.2017. a vaideotsuse nr 12-4/17/24-1 tühistamiseks ning PRIA kohustamiseks toetuse väljamaksmiseks Tartu Halduskohtu 08.10.2018. a otsus Argo Kalda Mardi talu apellatsioonkaebus 26.02.2020 Kaebaja/apellant Argo Kalda Mardi talu Lepinguline esindaja v-adv Margus Kõiva Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) Esindaja Ave Paavel
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 08.10.2018. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 27.04.2020 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja taotles 2016 ühtset pindalatoetust (taotluse nr 110161110247) teiste hulgas ka Hansapõllu kinnistul (katastritunnus 66901:004:0205, kinnistu number 3682050) asuva
põllumaa eest. See põllumaa moodustab koos naaberkinnistutel asuva põllumaaga põllumassiivi nr 53754245674.1
PRIA viis 02.11.2016 taotleja majandusüksuses läbi kohapealse kontrolli. Kontrollaruandes nr 16-0103-PRIA on märgitud järgmist: „Põllul nr 46 – massiiv nr 53754245674 servas, arheoloogiamälestis – kivikalme, kivid on teisaldatud põllu serva, olemasolev võsa eemaldatud. Fotod.“ (tl 10-10p).
3.PRIA teavitas 24.11.2016. a kirjas kaebajat (tl 20-20p), et kohapealse kontrolli käigus on tuvastatud põllumajandusministri 14.01.2015. a määruse nr 4 „Maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise nõuded“ (määrus nr 4) §-s 3 sätestatud nõuete rikkumised. Vastavalt määruse nr 4 §-le 3 on taotlejal kohustus säilitada tema kasutuses oleval põllumaal ja/või põllumajandusmaal esinevat põllusaart, metsasiilu, puude rida, hekki, kraavi, kiviaeda, põllumajandusmaal esinevaid looduskaitseseaduse (LKS) § 4 lg-s 1 nimetatud kaitstavat loodusobjekti ja muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 3 lg-s 2 nimetatud kinnismälestisi ning pärandkultuuriobjekte. Nõuetele vastavuse rikkumisest tulenevalt kuuluvad 3% võrra vähendamisele keskkonnasõbraliku majandamise toetus, piirkondlik mullakaitse toetus, ühtne pindalatoetus, kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetus.
4.Kaebaja esitas PRIA-le 30.11.2016 pretensiooni (tl 22), milles märkis, et määruse nr 4 § 3 lg 9 sätestab MuKS § 3 lg-s 2 sätestatud kinnismälestise (mis on matusepaik, muistne põld, lohukivi, kultusekoht, tee ja sild) säilitamise kohustuse põllumajandusmaal. Kaebaja ei ole rikkunud nõuetele vastavuse nõuet, kuna looduses märgistamata kinnismälestis (kivikalme) ei asunud põllumajandusmaal, vaid põllumassiivi nr 53754245674 servas.
5.PRIA selgitas 07.12.2016. a kirjas nr 12-1/16/7787-2 (tl 24), et lähtudes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 (määrus nr 1306/2013) art 72 lg 1 punktist a tuleb toetusetaotlusel märkida kõik põllumajandusliku majapidamise põllud, sh mittepõllumajanduslik maa. PRIA asus maaeluministri 17.04.2015. a määruse nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus“ (määrus nr 32) § 8 lg-le 1 viidates seisukohale, et nõuete vastavuse nõudeid tuleb täita ka sellisel maal, mis jääb põllumassiivide piiridest väljapoole ning tegemist on nõuetele vastavuse tingimuste rikkumisega.
6.Kaebaja esitas PRIA-le 08.12.2016. a. kirjas (tl 26-27) täiendava arvamuse ja vastuväited toetuse vähendamisele ning arvamuse ja vastuväited kontrolliaruandele.
7.PRIA määras 15.12.2016. a otsusega nr 12-6/1576 (tl 29-30) kaebajale ühtse pindalatoetuse osaliselt, s.o 82 609,88 eurot. Kaebajale makstavat toetust vähendati 3% (s.o 2554,94 euro võrra).
8.PRIA määras 15. detsembri 2016. a otsusega nr 12-6/1577 (tl 31–33) kaebajale kliimat ja keskkonda säästvat põllumajandustoetust osaliselt, s.o 37 549,94 eurot. Kaebajale makstavat toetust vähendati 3% (s.o 1161,34 euro võrra).
9.PRIA vastas 23.12.2016. a kirjaga nr 12-1/16/7787-4 (tl 34) kaebaja 08.12.2016. a kirjale. PRIA selgitas, et loeb arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise nõude täidetuks kaebaja 30.11.2016. ja 08.12.2016. a kirjadega.
10.Kaebaja esitas PRIA-le 17.01.2017 vaide (tl 36-39), milles nõudis PRIA 15.12.2016. a otsuste kehtetuks tunnistamist osas, millega vähendati väljamakstavat toetust nõuetele vastavuse tingimuste rikkumise tõttu 3%. Kaebaja leidis, et PRIA saaks tugineda kinnismälestise säilitamise kohustuse rikkumisele alles siis, kui see on vastavas menetluses pädeva järelevalveasutuse poolt jõustunud otsusega tuvastatud. Isegi sellisel juhul ei saaks kivikalme kivide teisaldamine tuua kaasa toetuse vähendamist, kuna puudub õiguslik alus toetuse vähendamiseks sellise rikkumise ilmnemisel, mis on aset leidnud väljaspool põllumassiivi. Väidetav rikkumine ei ole seotud põllumajandusliku tegevuse ega põllumajandusliku majapidamise maaga. Lisaks märkis kaebaja, et toetuse vähendamise määra 3% võrra ei ole motiveeritud ega kaalutud, selle kujunemine ei ole kontrollitav. PRIA ei ole täitnud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 40 tulenevat kaebaja ärakuulamise kohustust. Toetuse vähendamine võib kaasa tuua topeltkaristamise keelu rikkumise. Toetuse vähendamise aluseks olevad Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus (ELÜPS) ja otsekohalduvad Euroopa Liidu õigusaktide sätted on vastuolus põhiseadusega (PS), kuna PS § 23 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi karistada teist korda teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks.
11.PRIA jättis 20.02.2017. a vaideotsusega nr 12-4/17/24-1 (tl 41-43p) kaebaja vaide rahuldamata. PRIA oli seisukohal, et taotletud toetuse vähendamine nõuetele vastavuse rikkumise tõttu ei ole seotud teiste pädevate asutuste otsustega. PRIA on kohustatud taotleja poolt nõuete täitmist kontrollima seoses esitatud toetustaotlustega, see ei sõltu teiste pädevate asutuste toimingutest. PRIA leidis, et määruse nr 32 §-s 8 sätestatu kohaselt on toetuse saajal kohustus täita nõuetele vastavuse nõudeid kogu põllumajandusliku majapidamise maal. See tähendab, et nõudeid tuleb täita ka maal, millele toetust ei taotletud, kuid mis kuulub taotleja põllumajandusliku maa hulka. Antud juhul kuulus kivikalme alune maa kaebaja põllumajandusmaa hulka. Nõuetele vastavuse nõue tähendab, et kogu taotleja kasutuses oleva põllumajandusmaa kohta kehtib üldnõue, et see peab olema nõuetekohaselt hooldatud. PRIA märkis, et kaalus toetuse vähendamise asjaolusid kogumis. Taotluse vähendamise asjaolud ja põhjused on toodud kontrollaruandes nr 16-0103-PRIA, mis sisaldab hindamismaatriksit ja rikkumise kirjeldust. Maatriksi kohaselt on rikkumise punktide arvuks 10, mis vastab maatriksi järgi toetuse vähendamisele 3% võrra. Rikkumise hindamiseks tegi PRIA koostööd Muinsuskaitseameti spetsialistiga. Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) esitatud avalduses on Muinsuskaitseamet märkinud: „Mullatöödega on hävitatud mälestis – kivikalme pöördumatult. Hävinenud on teaduslik informatsioon ja võimalikud paiknenud inimluustikud, inimtekkelised kivistruktuurid või muu kultuuriväärtuslik leiumaterjal või kultuurikihid. Informatsioon on pöördumatult hävinenud ja seda ei ole võimalik taastada. Rikutud mälestise taastamine pole enam võimalik.“ PRIA leiab, et vaidlusalused otsused on õiguspärased ning ärakuulamisõigust pole rikutud. PRIA ei ole kaebajat kuidagi karistanud. Toetuse saamise õigus ei ole taotleja subjektiivne õigus ja taotleja peab arvestama asjaoluga, et kui ta ei täida õigusaktides ettenähtud nõudeid, siis taotletud toetussummat kas vähendatakse või jäetakse esitatud taotlus rahuldamata.
12.Kaebaja esitas 23.03.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-8), milles nõudis PRIA 15.12.2016. a otsuste nr 12-6/1576 ja 12-6/1577 osalist tühistamist, 20.02.2017. a vaideotsuse nr 12-4/17/24-1 tühistamist ning toetuse väljamaksmist. Kaebaja põhjendas oma väiteid kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) Rikkumist ei ole tuvastatud. Kaebajale ette heidetavaks teoks on määruse nr 4 § 3 lg-s 9 nimetatud kinnismälestise säilitamata jätmine. Kuigi Muinsuskaitseamet on rikkumise asjaolude selgitamiseks pöördunud PPA poole, ei ole menetlust käesoleva ajani lõpule viidud. Kaebaja peab võimalikuks, et edasisel uurimisel saab mh kinnitust kaebaja veendumus, et väidetava rikkumise asukohas on tegemist põlluharimise käigus kogutud kivihunnikuga, mitte kivikalmega. Vastustajal puudub pädevus kinnismälestiste seisundi või nende rikkumise
hindamiseks. Vastustaja seisukoht, et rikkumine on juba tuvastatud, on otseses vastuolus PS §-st 22 tuleneva süütuse presumptsiooniga. Käesoleval ajal ei ole selge kinnismälestise olemasolu ja paiknemine, kuna alal paiknevad mitmed kivikogumid (sh hilisemate põllumajandustööde tulemusena kogutud kivid) ning väidetavalt teisaldatud kivid olid kinnismälestisena tähistamata. Puudub alus eeldada, et kinnismälestist ei ole säilitatud ning määruse nr 4 § 3 lg-s 9 sätestatud nõuete rikkumine on aset leidnud. 2) Vastustaja ei ole teostanud karistuse määramise eelduseks olevat kaalumist. Vastustaja ei ole hinnanud, kas kaebaja on etteheidetavas teos süüdi või kas esinevad süüd välistavad asjaolud (nt et väidetav mälestis ei olnud tähistatud). Kaebaja süüd ei ole tuvastanud ka Muinsuskaitseamet ega PPA. Vastustaja on ekslikult lähtunud arusaamast, et tegemist pole karistusega. 3) Karistuse määra kujunemine ei ole jälgitav. Hindamismaatriksi kasutamisega on vastustaja loobunud haldusakti põhjendamisest. Kontrollaruande põhjal ei ole võimalik tuvastada, miks ei ole võimalik objekti taastada. Kivid paiknevad endiselt väidetava mälestise läheduses. 4) Otsus on formaalselt õigusvastane, kuna selles ei ole põhjendusi ega kaalutlusi. Vastustaja pole arvestanud, et kaebaja suhtes järgneb menetlus väärteo- või kriminaalmenetluses ning nende võimalike tagajärgede koosmõju pole kaalutud. 5) Väidetava rikkumise ala ei ole kaebaja põllumajandusliku majapidamise maa ega põllumajandusmaa koosseisus. Vastustaja ise ei ole väidetava rikkumise ala arvanud põllumassiivi koosseisu (kontrollaruanne nr 16-0103-PRIA, p 7). Kaebaja ei ole sellel alal tegelenud põllumajandusliku tootmisega (ehk põllumajandusliku tegevusega määruse nr 32 § 8 tähenduses). Tegemist on väljaspool põldu asuva alaga, millel ei toimunud väidetava rikkumiseni maaharimist. Kaebaja ei ole väidetava rikkumise alal tegelenud majandustegevusega ning see ei moodusta FIE majandusüksust (ettevõtet) tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 661 tähenduses. FIE ettevõtte moodustab see vara, mille füüsiline isik on allutanud FIE majandusliku eesmärgi teenimisele. FIE ettevõttesse mittekuuluva alana ei olnud väidetava rikkumise ala kaebaja kasutuses. Väidetava rikkumise ala näol on tegemist maaga, mis ei ole põllumajandusliku tootmisega seostatav (sarnaselt nt kaebaja elukohale). 6) Kui rikkumise ala käsitleda põllumajandusmaana, rikub see PS § 23 ja § 32, kuna volitusnorm pole piisavalt selge ega täpne. Vaidlustatud otsuste ja vaideotsuse aluseks olevad ELÜPS, määruse nr 4 ja määruse nr 32 sätted tuleb jätta kohaldamata vastuolu tõttu põhiseadusega. 7) Karistuse kohaldamine rikub topeltkaristamise keeldu. Teadaolevalt on Muinsuskaitseamet pöördunud 29.11.2016. a avaldusega PPA poole kriminaalmenetluse algatamiseks. Väidetava muinsuskaitseseaduse nõuete rikkumise tuvastamisel kohaldataks kaebaja suhtes karistust kriminaalmenetluses. Sellele vaatamata ei ole vastustaja topeltkaristamise keelu rikkumise võimalust kaalunud. 8) PRIA rikkus kaebaja ärakuulamisõigust. PRIA ei ole täitnud kaebaja ärakuulamise kohustust. PRIA on piirdunud kaebaja seisukohtade formaalse vastuvõtmisega, kuid pole edasises menetluses kajastanud kaebaja vastuväiteid ega põhjendanud nendega arvestamata jätmist. PRIA ei ole kaebajat sisuliselt ära kuulanud.
13.Vastustaja taotles 26.04.2017. a vastuses kaebusele (tl 53-55p) jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
14.Tartu Halduskohus peatas 07.07.2017 asja menetluse ja küsis Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes: 1) Kas määruse nr 1306/2013 art 93 lg-ga 1, art-ga 94 ja selle määruse II lisas sätestatud miinimumstandarditega on kooskõlas ühtse pindalatoetuse ja kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse taotlejale liikmesriigi kehtestatud nõue säilitada kivikalmeid, mille rikkumise eest kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruse nr 640/2014 (määrus nr 640/2014) art-s 39 sätestatud halduskaristusena toetuse vähendamist 3%?
2) Kui esimesele küsimusele on vastus ei, kas määruse nr 1306/2013 art 72 lg 1 punkti a, art 91 lg-te 1 ja 2 ning art 93 lg 1 ja art 94 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 1307/2013 (määrus nr 1307/2013) art 4 lg 1 punktide b, c ja e kohaselt tuleb ühtse pindalatoetuse ja kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse taotlejal häid põllumajandus- ja keskkonnaseisundi nõudeid järgida kogu enda põllumajanduslikus majapidamises või üksnes põllumajandusmaal, millele konkreetselt toetust taotletakse selleks, et välistada halduskaristuse kohaldamist?
15.Euroopa Kohus leidis 07.08.2018. a otsuses nr C-435/17 kokkuvõtlikult järgmist (tl 140-151): 1) Määruse nr 1306/2013 art 93 lg 1, art. 94 ja II lisa tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus, kui liikmesriik kehtestab lisas II osutatud maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise standardina kohustuse säilitada põllumajandusmaal asuvaid kivikalmeid, mille teisaldamine tähendab standardi rikkumist ja toob seega kaasa põllumajandustootjale tasumisele kuuluva toetuse vähendamise. 2) Määruse nr 1306/2013 art 72 lg 1 punkti a, art 91 lõikeid 1 ja 2 ning art 93 lg 1 ja art 94 ning määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkte b, c ja e tuleb tõlgendada nii, et määruses nr 1306/2013 ette nähtud maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise kohustusi tuleb täita kogu põllumajanduslikus majapidamises, mitte üksnes põllumajandusmaal, millele konkreetselt toetust taotletakse.
16.Tartu Halduskohus jättis 08.10.2018. a otsusega (tl 169-176) kaebuse rahuldamata. 1) Halduskohus lähtus asja lahendamisel sellest, et vaidlusalusel põllul kivikalme olemasolu oli tõendatud. Kehtiva õiguse kohaselt on vastustajale antud õigus kontrollida põllumajanduspoliitika abinõudele seatud nõuete täitmist ning tal on õigus nõuete rikkumise korral vähendada toetusi. Üheks kaebajale esitatud nõudeks oli säilitada maal asuv kivikalme. Vastustajal oli õigus tuvastada nõude rikkumine. 2) Asjaolu, et vastustaja pole selgesõnaliselt vaidlustatud otsustes ega vaideotsuses kaebaja süüküsimust eraldi analüüsinud, ei muuda vaidlustatud otsuseid õigusvastaseks. Vastustaja tugines toetuse vähendamisel määruse nr 640/2014 art-le 39. Selles on sätestatud, et kui kindlaks tehtud rikkumise põhjuseks on toetusesaaja hooletus, kohaldatakse vähendamist ning üldjuhul vähendatakse maksete ja iga-aastaste toetuste kogusummat 3%. Vastustaja sai eespool viidatud sättele tuginedes kaebaja toetust vähendada, kuna ta pidi eeldama kaebaja hooletust. Liidu õigusest järeldub, et tegemist on kõige leebema süü vormiga, kuna toetusi vähendatakse ka tahtlikult toime pandud rikkumiste korral. Hooletusena tuleb praeguse vaidluse kontekstis mõista põllumajanduslikus tegevuses vajaliku hoole järgimata jätmist. Kaebaja pidi olema teadlik, et vaidlusalusel maal asub kivikalme. Notariaalse lepingu p-des 1.3, 1.9.3 ja 1.13.4 on selgelt viidatud, et vaidlusalusel kinnistul asub kivikalme ning kohaliku omavalitsuse üksusel ja riigil on kinnistu ostueesõigus (tl 71p-72). Viimati märgitud asjaolu on kantud ka kinnistusraamatu III jakku (tl 64). Looduses kivikalme välja selgitamata jätmisega ei näidanud kaebaja üles vajalikku hoolsust oma põllumajanduslikus tegevuses. 3) Halduskohus ei jaganud kaebaja seisukohta, et vastustaja on rikkunud topeltkaristamise keeldu. Vastustaja ei viinud läbi kriminaalmenetlust ega ole kaebajat karistanud karistusõiguse mõttes. Vastustaja viis läbi haldusmenetluse ning ta kohaldas haldusõiguslikku järelmit, s.t vähendas toetust liidu õiguses ette nähtud raamides. Asjaolu, et üks sündmus võib ajendada läbi viima paralleelselt kahte eraldiseisvat menetlust (s.o haldusmenetlust ja süüteomenetlust), ei muuda neid üheks menetluseks. Kummalgi menetlusel on oma eesmärk (kas haldusmeetme kohaldamine või karistamine). Vastustajal ei lasunud seega kohustust arvestada võimaliku süüteomenetluse ja selle tagajärgedega. 4) Vähendamisele kuulunud toetuse määr oli halduskohtu arvates jälgitav. Vastustaja vähendas toetust määruse nr 640/2014 art 39 lg 1 alusel. Liidu õigus näeb ette üldreegli, mille kohaselt
vähendatakse toetust hooletusest nõuete rikkumise korral 3%. Määruse nr 640/2014 art 38 lg-te 2 ja 3 kohaselt arvestatakse toetuse vähendamisel mh rikkumise ulatust, raskusastet ja püsivust. 5) Halduskohtu hinnangul ei ole vastustaja toetuse vähendamise määra 3% üldreeglist erandi tegemata jätmisel kaalumisviga teinud ning on õigesti sisustanud liidu õigusest tulenevaid kaalumispiire. Kivikalme teisaldamisega sisuliselt hävitati olemasolev mälestis, mida eelduslikult ei ole olemasoleval kujul võimalik taastada. Kaebaja pole vastustajale ega halduskohtule esitanud tõendeid selle kohta, et hävitatud kivikalmet saaks olemasoleval kujul taastada. 6) Vaidlustatud otsus ei ole vormilistel ja menetluslikel põhjustel õigusvastane. Riigikohtu praktika kohaselt ei kohaldata toetust reguleerivatele PRIA haldusaktidele HMS §-st 56 tulenevat nn täiemahulist haldusaktide põhjendamiskohustust. Kui isik pole toetuse vähendamisega nõus, esitatakse põhjendused vaidemenetluses. Praegusel juhul nähtus nii vaidlustatud otsustest kui ka vaideotsusest nii faktiline alus kui ka õiguslik põhjendus selle kohta, miks kaebaja toetust vähendati. Vastustaja tugines enda menetluses asjaolule, et nõudeid tuleb järgida kogu põllumajanduslikus majapidamises. Asjaolu, et seda alust pole sellises mahus lahti kirjutatud nagu kaebaja eeldas, ei tähenda põhjendamiskohustuse rikkumist. Halduskohtu hinnangul oli vastustaja viidatud alusele õigesti tuginenud. 7) Vastustaja ei rikkunud kaebaja ärakuulamiskohustust, kuna kaebaja sai vastustajale omapoolsed seisukohad esitada. 8) Euroopa Kohtu vastuse punktist 2 järeldub üheselt, et toetuse taotleja peab maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise kohustusi täitma kogu põllumajanduslikus majapidamises, mitte üksnes põllumajandusmaal, millele konkreetselt toetust taotletakse (EKo C-435/17, p 48–55). Euroopa Kohtu otsustuse kohaselt tuleb nõudeid täita kogu põllumajanduslikus majapidamises. Sellest tulenevalt ei ole määrav kaebaja väide, et kivikalme alune maa pole põllumajandusmaa, seal ei kasva põllusaadused ning sellele ei ole toetust taotletud. Vastata tuleb küsimusele, kas vaidlusaluse kivikalme alune maa on samuti kaebaja põllumajandusliku majapidamise osa või mitte. 9) Halduskohus viitas, et põllumajanduslik majapidamine on kõik põllumajandustootja poolt juhitavad ja põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad üksused, mis asuvad sama liikmesriigi territooriumil (määrus nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkt b). Olemuslikult on põllumajandusliku majapidamise näol tegemist ettevõtte või tootmisüksusega. Põllumajanduslikult kasutatavaks üksuseks on mh maa. Meetme eesmärgiks ongi hoida just maad heas põllumajanduslikus ja keskkonnaseisundis. Asjaolu, et mingit osa maast vahetult põllumajanduslikuks tootmiseks ei kasutata, ei tähenda, et see osa maast ei ole põllumajandusliku majapidamise osa. Maad kui tootmisüksust tuleb pidada põllumajandusliku majapidamise osaks sõltumata sellest, kas seal kasvavad põllusaadused või mitte (vt ka määrus nr 1306/2013 art 72 lg 1 punkt a). Halduskohus leidis, et ka vaidlusaluse kivikalme alust maad tuleb pidada kaebaja põllumajandusliku majapidamise osaks. 10) Halduskohus ei nõustu kaebaja väitega, et vaidlusalused sätted on põhiseadusega vastuolus. Vaidlusalust toetust makstakse liidu vahenditest ja liidu õiguse alusel, sh näeb liidu õigus ette toetuse vähendamise alused. Liikmesriigi kaalumisruum toetuse vähendamise regulatsiooni loomisel on sisuliselt olematu, mistõttu pole põhiseaduslikkuse küsimus praegusel juhul aktuaalne. Euroopa Kohtu hinnangul oli kivikalmete säilitamise nõue lubatav ning selle nõude rikkumise eest võis toetust vähendada (EKo C-435/17, p 34–47).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
17.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale 07.11.2018 apellatsioonkaebuse (tl 179-182p), milles palub tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega tühistada osaliselt PRIA 15.12.2016. a otsused nr 12-6/1576 ja 12-6/1577 ning PRIA 22.02.2017. a vaideotsus
nr 12-4/17/24-1 ning kohustada vastustajat tegema uue otsuse, millega rahuldatakse kaebaja taotlus ning makstakse välja toetus. 1) Kaebaja väidab, et väidetava rikkumise ala ei kuulu kaebaja põllumajandusliku majapidamise koosseisu. Kaebaja leiab, et põllumajandusliku majapidamise piiritlemisel ei saa seda võrdsustada A. Kalda omandis või abikaasaga ühisomandis olevate kinnistutega. A. Kalda tegeleb füüsilisest isikust ettevõtjana ettevõtlusega, kuid ei ole sellele eesmärgile allutanud kogu oma vara. Kaebaja ei nõustu, et maad kui tootmisüksust tuleb pidada põllumajandusliku majapidamise osaks sõltumata sellest, kas seal kasvavad põllumajandussaadused või mitte. Selline käsitlus tooks kaasa kaebaja kõigi kinnistute põhjendamatu allutamise majandamisnõuetele ja kaebaja suhtes ebaproportsionaalsete piirangute kehtestamise. Vaidlusaluse ala piirnemine põllumajandusmaaga ei saa olla aluseks selle põllumajandusliku majapidamisena kvalifitseerimiseks. Näiteks elumaja ümber olev enam kui 1 ha suurune õueala, mis piirneb seda ümbritseva põllumaaga, ei ole osaks põllumajanduslikust majapidamisest. 2) Määrus nr 4 eristab sõnaselgelt põllumajandusmaal kehtivaid nõudeid laiemalt põllumajanduslikus majapidamises kehtivatest nõuetest. Kaebajal eksisteeris põhjendatud ootus, et väljaspool põllumajandusmaad määruse nr 4 § 9 lg 9 majandamisnõuded ei kehti ning nende rikkumisega ei kaasne halduskaristuse ähvardus. Kaebaja jääb seisukohale, et väidetava rikkumise ala ei ole põllumajandusmaa koosseisus ning seega ei saanud kaebaja majandamisnõudeid rikkuda. Tegemist ei ole põllumajandusmaaga, st põllumaa, püsirohumaa ja püsikarjamaa või püsikultuuride all oleva maa-alaga (määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkt e, samuti ei ole seda varem kasutatud tootmise eesmärgil. Vaidlustatud otsuse põhjal jääb ebaselgeks, kas halduskohtu hinnangul tuleb majandamisnõudeid rakendada põllumajanduslikus majapidamises ja nende rakendamise piiramine põllumajandusmaaga (nagu Eesti siseriiklikus õiguses on lahendatud) on välistatud. 3) Väidetava rikkumise ala ei ole kehtivalt kinnismälestiseks tunnistatud ning selle tunnused ei vasta mälestise passis esitatud andmetele. Kultuuriministri 01.09.1997. a määrusega nr 59 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ (määrus nr 59) tunnistati arheoloogiamälestiseks kümneid objekte, sh Palamulla külas 5 kivikalmet. Kuigi kinnismälestiste kaitserežiim kehtestatakse muinsuskaitseseadusega, on kohustuste tekkimise aluseks mälestise kaitse alla võtmise õigusakt. Määrus nr 59 on üldkorraldusena HMS § 63 lg 2 p 5 alusel tühine. Tühise üldkorralduse alusel tehtud registrikanded ning Maa-ameti kaardikihi kanded ei saa omada õiguslikku tähendust. 4) Isegi kui määrus nr 59 oleks kehtiv, ei vasta registrisse kantud objekt olemasolevale mälestise kirjeldusele. Muinsuskaitseamet ei ole Kultuurimälestiste riiklikust registrist nähtuvalt Vabariigi Valitsuse 28.07.1994. a määruse nr 272 punktis 5 nõutavat mälestise passi koostanud. Nii määrus nr 59 kui selle alusel tehtud registrikanne tuginevad tõenäoliselt hoopis registris kättesaadavaks tehtud 1976. a septembris koostatud passile, milles esitatud kivikalme kirjeldus on otseses vastuolus vaidlusaluse kivihunniku tunnustega. 1976. a andemete kohaselt on tegemist ovaalse, pikiteljega põhja-lõuna suunas 24 m pikkuse kivilasuga. Vaidlusalune kivihunnik oli ida-lääne suunalisel teljel ning selle asukoht ei kattu 1976. a kivikalme asukohta kajastava joonisega. Kaebaja on veendunud, et korrektse menetluse järgimata jätmise tulemusena (passi koostamata jätmine pärast mälestise kaitse alla võtmist, mälestise asukoha kontrollimata jätmine ning selle tähistamata jätmine) on Muinsuskaitseamet teinud piiranguid kajastava kande kivihunniku kohta, mis on erinev 1976. a leitud kivikalmest. 5) Halduskaristuse kohaldamise eeldused ja vähendamisele kuuluva toetuse määra hindamise asjaolud ei olnud halduskaristuse kohaldamise ajaks selgunud ning vastustaja otsus tugines olulisel määral oletuslikele andmetele. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et vastustaja on põhjendamiskohustuse olulisel määral täitmata jätnud ning see tingib vaidlustatud haldusaktide õigusvastasuse. 6) Euroopa Liidu õigusaktid (sh määrus nr 1306/2013 art 91 jj) käsitlevad majandamisnõuete rikkumisele tuginevat toetuse vähendamist selgesõnaliselt halduskaristusena. Tegemist on Euroopa Liidu õigusest tuleneva meetmega, mis ei sisaldu ega saagi sisalduda formaalselt
karistusõiguse eriosa normide seas. Samas on halduskaristus materiaalselt käsitletav karistusena: see evib karistuse olemust ja eesmärki. Ka Euroopa Kohus käsitles kohtuasjas C-435/17 antud eelotsuses toetuse vähendamist sanktsioonina (nt punktis 54). Sanktsioon peab Euroopa Kohtu hinnangul vältima olukorda, kus põllumajandustootjad hoiavad nõuetele vastavuse eeskirjade täitmisest kõrvale. Kaebaja ei nõustu, et määruse nr 1306/2013 alusel kohaldatavat sanktsiooni ei saa käsitleda karistusena, mis võib kaasa tuua topeltkaristamise keelu rikkumise.
18.Vastustaja taotleb vastuses apellatsioonkaebusele (tl 188-190) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Vastustaja nõustub halduskohtu otsuses toodud seisukohtade ja põhjendustega. 2) Vastustaja pöördus 26.11.2018 Muinsuskaitseameti poole kommentaari saamiseks seoses kaebaja väidetega kinnismälestise passi ja asukoha kohta. Muinsuskaitseameti 30.11.2018. a vastuse kohaselt tugineb registrikanne mälestise 100-k passile. Kaitse alla võtmise määrus sätestab, et vaidlusalune kivikalme 12198 on vana numbri järgi 100-k. Vaidlusaluse kivikalme asukoht vastab selle asukohale looduses, mis on kirjeldatud 100-k passis. Muinsuskaitseameti arvamuse kohaselt võib maa omanikus olla segadust tekitanud uus, mälestise kõrvalt kulgev tee, mida passi koostamise ajal veel ei olnud. Mälestiseks tunnistamisel 1997. aastal oli mälestisel pass olemas, mistõttu ei olnud tarvidust seda uuesti koostada. Kõik passis olevad andmed vastasid tegelikkusele ja olid õiged. 3) Kaebaja ei ole apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamisel märkinud põhjendusi, miks ta seda tõendit (Kultuuriväärtuse riiklikus registris objekti nr 12198 all kättesaadavaks tehtud 1976. a septembris koostatud pass „Kivikalme“ ning skeem) ei saanud esitada halduskohtus. Halduskohtus ei seadnud kaebaja kahtluse alla kivikalme kohta koostatud passi ega kivikalme kinnismälestiseks tunnistamist, kuigi esitatud tõendid olid ka siis olemas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
19.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
20.Esmalt käsitleb ringkonnakohus materiaalõiguslikke küsimusi (I), vastab seejärel kaebaja apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele (II) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (III). I
21.Vaidluse esemeks on taotluse nr 110161110247 põhjal kaebajale määratud ühtse pindalatoetuse vähendamine PRIA poolt 3%. Toetuse vähendamise põhjuseks on see, et kaebaja lõhkus 2016. aastal põllumassiivi nr 53754245674 servas paiknenud iidse kivikalme. Vähendamise õiguslikuks aluseks on PRIA 15.12.2016. a otsustes nr 12-6/1576 ja 12-6/1577 märgitud Komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 640/2014 art 39. Määruse nr 640/2014 art 39 lg 1 sätestab: „Kui kindlaks tehtud rikkumise põhjuseks on toetusesaaja hooletus, kohaldatakse vähendamist. Üldjuhul vähendatakse määruse (EL) nr 1306/2013 artiklis 92 osutatud maksete ja iga-aastaste toetuste kogusummat 3 %. Lähtudes nõuete rikkumise olulisuse hindamisest, mida pädev kontrolliasutus teeb artikli 38 lõigetes 1–4 osutatud kriteeriume arvesse võttes protokolli hindamisosas esitatud hinnangu alusel, võib makseasutus otsustada vähendada seda protsendimäära 1 %-le või suurendada seda 5 %-le esimeses lõigus osutatud kogusummast või vähendamist üldse mitte kohaldada, kui kõnealuse nõude või standardiga seoses on sätestatud võimalus jätta nõuete rikkumine käsitlemata või kui toetust antakse vastavalt määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 17 lõigetele 5 ja 6.“
22.Määruse nr 640/2014 art 39 lg 1 viidatud määruse nr 1306/2013 art 92 teeb omakorda viite määruse nr 1306/2013 artiklile 91 ja määrusele nr 1307/2013. Määruse nr 1306/2013 art 91 lg 1 sätestab, et kui artiklis 92 osutatud toetusesaaja ei vasta artiklis 93 sätestatud nõuetele vastavuse eeskirjadele, määratakse talle halduskaristus. Määruse nr 1306/2013 art 91 lg 2 näeb asjassepuutuvas osas ette, et lõikes 1 osutatud halduskaristust kohaldatakse üksnes juhul, kui mittevastavus on asjaomasele toetusesaajale vahetult omistatava tegevuse või tegevusetuse tagajärg, ning kui täidetud on üks või mõlemad järgmistest lisatingimustest: a) mittevastavus on seotud toetusesaaja põllumajandusliku tegevusega; b) täitmata jätmine seondub toetusesaaja põllumajandusliku majapidamise maaga.
23.Määruse nr 1306/2013 art 91 lg 3 määratleb kaks antud kontekstis olulist mõistet: a) „põllumajanduslik majapidamine“ – kõik artiklis 92 osutatud toetusesaaja juhitavad sama liikmesriigi territooriumil asuvad põllumajanduslikud tootmisüksused; b) „nõue“ – iga üksik kohustuslik majandamisnõue teatud õigusakti raames, mis tuleneb II lisas osutatud liidu õigusest ja erineb sisuliselt sama õigusakti muudest nõuetest. Määruse nr 1306/2013 art 93 lg 1 punkt a täpsustab samuti, et nõuetele vastavuse eeskirjad on liidu õiguse kohased kohustuslikud majandamisnõuded ning riigi tasandil kehtestatavad maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise standardid, mis on loetletud II lisas ning seonduvad järgmiste valdkondadega: a) keskkond, kliimamuutused, maa hea põllumajandusseisund. Määruse nr 1306/2013 lisa II järgi tuleb kõne alla kriteerium „Maastik, hooldus- tööde minimaalne tase“, mille kohaselt on veerus „Nõuded ja standardid“ ette nähtud: „Maastikule iseloomulike vormide säilitamine, sealhulgas vajaduse korral hekid, tiigid, kraavid ja puude read, kogumina või üksikute puudena, põlluservad ja terrassid, sealhulgas keeld lõigata hekke ja puid lindude pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal, ning valikuna meetmed invasiivsete taimeliikide vältimiseks“.
24.MuKS v.r § 3 lg 2 p 1 sätestas 01.06.2011–30.04.2019 kehtinud redaktsioonis, et kinnismälestiseks võivad olla järgmised asjad või asjade kogumid: 1) muinas-, kesk- ja uusaegsed asulakohad, linnused, pelgupaigad, kultusekohad, matusepaigad, muistsed põllud, lohukivid, teed, sillad, sadamakohad ja tööndusega seotud kohad. MuKS v.r § 5 sätestas mälestise hävitamise või rikkumise keelu.
25.Eelnevast tulenevalt pidi kivikalme lõhkumine kujutama endast kaebaja hooletusest tingitud riigi tasandil kehtestatud maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise standardi rikkumist, olema toetusesaajale vahetult omistatava tegevuse või tegevusetuse tagajärg ning olema kas seotud toetusesaaja põllumajandusliku tegevusega või seonduma toetusesaaja põllumajandusliku majapidamise maaga.
26.Euroopa Kohus leidis, et Eesti riik võis kehtestada maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise standardina kohustuse säilitada muinas-, kesk- või uusaegset matusepaika (EKo 07.08.2018, C‐435/17, p 34–47). Kui kaebaja teisaldas kivid, mis moodustasid kivikalme, siis ta rikkus muinsuskaitseseadusega kehtestatud keeldu seda hävitada. Kalme hävimine on kaebaja tegevuse vahetu tagajärg.
27.Kaebaja rikkumine leidis aset hooletusest. Kaebaja esindaja selgitas ringkonnakohtus läbi viidud istungil, et kaebaja oli sõlminud lepingu, kus oli viide mälestisele olemas, kuid samas kivikalme oli looduses mälestisena tähistamata ja kaebaja ei pidanud seda konkreetset kivihunnikut mälestiseks. Sellest nähtuvalt tegutses kaebaja hooletult, sest ta oleks pidanud kahtluse korral, mis tal pidi sõlmitud lepingu tõttu olema, välja selgitama, milline konkreetne kivihunnik on kaitstud kivikalme.
28.Õiguslik vaidlus on niisiis keskendunud küsimusele, kas kivikalme lõhkumine oli seotud toetusesaaja põllumajandusliku tegevusega või seondus toetusesaaja põllumajandusliku majapidamise maaga või ei kummagagi. Kaebaja väidab, et kivikalme ala ei kuulu kaebaja põllumajandusliku majapidamise koosseisu. Kivikalme ala jääb põllumassiivist väljapoole, kuulub A. Kaldale või on abikaasaga ühisomandis ning piirneb üksnes põllumajandusmaaga. Lisaks tugineb kaebaja määrusele nr 4 ja määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punktile e ning väidab, et põllumajandusmaal kehtivaid nõudeid tuleb eristada laiemalt põllumajanduslikus majapidamises kehtivatest nõuetest. Seevastu Euroopa Kohus asus seisukohale, et kivikalme lõhkumine seondus toetusesaaja põllumajandusliku majapidamise maaga (EKo 07.08.2018, C‐435/17, p 48–55). Euroopa Kohtu kohtujurist põhjendas oma arvamuses, „et vastupidine tõlgendus (nõuetele vastavusega seotud kohustuste piirdumine tegelikult haritavate põllumajandusliku majapidamise maatükkidega) muudaks ebaausate isikute jaoks nendest kohustustest kõrvalehoidumise liigagi lihtsaks. Nii võib põllumajandustootja esimesel aastal jätta ebamugavat maastikule iseloomulikku vormi (nt tuhandeaastane puu või rauaaegse linnuse varemed) sisaldava maatüki otsetoetuse taotluses märkimata. Seejärel, kandmata rahalist karistust nõuetele vastavusega seotud kohustuse tahtliku rikkumise eest, lõikab põllumajandustootja selle puu maha või lükkab kindluse varemed buldooseriga kokku. Tekkinud prahi veab ta oma maalt ära, seega suurendades tootmiseks kasutada olevat pindala ja potentsiaalset kasumit. Seejärel hõlmab ta selle maatüki teisel aastal otsetoetuse taotlusse kui haritava maa. Kui olukorda selliselt kirjeldada, saab selgeks, miks toimib liidu seadusandja kehtestatud süsteem korralikult vaid siis, kui nõuetele vastavusega seotud kohustused kehtivad kõikide toetusesaaja põllumajanduslikku majapidamist moodustavate maatükkide suhtes, olenemata sellest, kas neid ühel või teisel konkreetsel ajal tegelikult haritakse või mitte“ (kohtujuristi arvamus 07.06.2018, C‐435/17, p 58). Ringkonnakohus nõustub nende seisukohtadega. See põhjendus kummutab kaebaja väited, mille kohaselt ei kuulu kivikalme alune maa kaebaja põllumajandusliku majapidamise koosseisu.
29.Kaebaja on tuginenud määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punktile e. Selle punkti kohaselt on „põllumajandusmaa“ – põllumaa, püsirohumaa ja püsikarjamaa või püsikultuuride all olev maaala. Ringkonnakohus leiab, et vaadelda tuleb ka punkte b ja f: b) „põllumajanduslik majapidamine“ – kõik põllumajandustootja poolt juhitavad ja põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad üksused, mis asuvad sama liikmesriigi territooriumil; f) „põllumaa“ – põllumajanduskultuuride tootmiseks haritav maa või kesa, mida saab kasutada põllumajanduskultuuride tootmiseks, sealhulgas tootmisest kõrvalejäetud maa vastavalt määruse (EÜ) nr 1257/1999 artiklitele 22, 23 ja 24, määruse (EÜ) nr 1698/2005 artiklile 39 ning määruse (EL) nr 1305/2013 artiklile 28, olenemata sellest, kas maa on kasvuhoonete all või püsi- või äravõetava katte all. Ringkonnakohus on seisukohal, et kivikalme alune maa on tootmisest kõrvalejäetud maa määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkti f mõttes ja seega hõlmatud põllumaa definitsiooniga. Tegemist on maaga, mis asub põllumassiiviga ühel ja samal kinnisasjal ning mida saaks, kui seal ei oleks muinsuskaitsealaseid piiranguid, kasutada põlluharimiseks. Samuti asub endise kivikalme alune maa kaebaja poolt põllumajanduslikuks tegevuseks kasutataval maaüksusel määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkti b mõttes. Seega on kaebaja väited, et kivikalme ala ei kuulu kaebaja põllumajandusliku majapidamise koosseisu, alusetud. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et määrus nr 4 ei vabasta kaebajat kuidagi kohustustest järgida muinsuskaitseseadust. Kaebaja on nagu kõik teisedki isikud kohustatud järgima seadustes sisalduvaid imperatiivseid norme.
30.Kuna määruse nr 640/2014 art 39 lg 1 järgi on 3 %-line vähendamine reegel, aga vähendada võib erandjuhul ka vähem (kuni 1 %) või rohkem (kuni 5 %), siis oli PRIA-l toetust vähendades ka valikukaalutlus. 15.12.2016. a otsustes nr 12-6/1576 ega 12-6/1577 ei ole PRIA 3 % juurde jäämist lähemalt selgitanud. Küll aga on PRIA 3 % juurde jäämist selgitanud 20.02.2017. a
vaideotsuses nr 12-4/17/24-1. PRIA on vaideotsuse punktis 16 asunud seisukohale, et on kaalunud asjaolusid kogumis ja et kaalutlused on esitatud ka kontrollaruandes nr 16-0103-PRIA. Nimetatud kontrollaruanne koosneb tiitellehest, nõuetele vastavuse nõuete kontroll-lehest (1 lk), maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise kontrollaktist (1 lk), hindamismaatriksist (1 lk) ja põldude kontroll-lehest (16 lk). Ringkonnakohus ei nõustu PRIA-ga, et kontrollaruanne nr 16-0103-PRIA sisaldab isiku jaoks arusaadavaid kaalutlusi. Küll aga sisaldab neid kaalutlusi vaideotsus, kus on selgitatud, mis andmed sisalduvad põldude kontroll-lehel, ja et kaebaja sai hindamismaatriksi järgi 10 (rikkumis-)punkti, mis vastab 3 %-lisele vähendamisele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et selline PRIA teguviis vastab PRIA tavapärasele praktikale ja on Riigikohtu praktika järgi kooskõlas seadusega. Järelikult oli ka kaalutluse teostamine õiguspärane.
31.Eelnevast tulenevalt olid kaebajale taotluse nr 110161110247 alusel makstava ühtse pindalatoetuse vähendamine 3 % võrra õiguspärane. Kaebaja väide, et halduskaristuse kohaldamise eeldused ja vähendamisele kuuluva toetuse määra hindamise asjaolud ei olnud halduskaristuse kohaldamise ajaks selgunud ning vastustaja otsus tugines olulisel määral oletuslikele andmetele, ei pea paika. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). II
32.Vastuseks apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele selgitab ringkonnakohus täiendavalt järgevat.
33.Kaebaja on apellatsioonimenetluses tõstatanud kolm peamist teemat: kas vaidlusalune ala kuulub põllumajandusliku majapidamise koosseisu, kas see paikneb põllumajandusmaal ja kas ta vastab kinnismälestise registrisse kantud andmetele. Kahele esimesele neist sai eelpool juba vastatud.
34.Kaebaja väitel ei ole väidetava rikkumise ala kehtivalt kinnismälestiseks tunnistatud ning selle tunnused ei vasta mälestise passis esitatud andmetele. Määrusega nr 59 tunnistati arheoloogiamälestiseks kümneid objekte, sh Palamulla külas 5 kivikalmet. Kuigi kinnismälestiste kaitserežiim kehtestatakse muinsuskaitseseadusega, on kohustuste tekkimise aluseks mälestise kaitse alla võtmise õigusakt. Määrus nr 59 on üldkorraldusena HMS § 63 lg 2 p 5 alusel kaebaja väitel tühine. Isegi kui määrus nr 59 oleks kehtiv, ei vasta registrisse kantud objekt olemasolevale mälestise kirjeldusele. Muinsuskaitseamet ei ole Kultuurimälestiste riiklikust registrist nähtuvalt Vabariigi Valitsuse 28.07.1994. a määruse nr 272 punktis 5 nõutavat mälestise passi koostanud. Vaidlusalune kivihunnik oli ida-lääne suunalisel teljel ning selle asukoht ei kattu 1976. a kivikalme asukohta kajastava joonisega. Ringkonnakohus on seisukohal, et määrus nr 59 ei ole tühine. HMS § 63 ei ole antud juhtumil kohaldatav, sest tegemist on määrusega.
35.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et 1976. a passi andmetele tuginedes on võhikul keeruline, kui mitte võimatu kaebaja poolt teisaldatud kivihunnikut identifitseerida kaitstud kivikalmega. Kalme passis on käesolevas kontekstis asjakohane järgnev tekst: „Kalmeala on põhiplaanilt ovaalse kujuga, pikiteljega põhja-lõuna suunas 24 m; laius ulatub 10 m, kõrgus kuni 1 m. Kalme kesk- ja põhjaosa katab kamardumata põllukivilasu, mille pikkus on 12 m, laius 3-4 m, suhteline kõrgus (kalme pinnast) kuni 0,9 m. Kõnesoleva lasu alumine osa koosneb väiksematest põllukividest; kõrgemal on suuremaid kive. Ümber kalmeala äärte on viimastel aastatel kohaleveetud kive, osalt üksikult, osalt väiksemate hunnikutena. Kalmeala lõunapoolne osa on kaetud rohukamaraga, pinnal on üksikuid raudkive. Nagu selgus väikesest
proovikaevandina sissekaevatud august, on kohe rohukamara all tihe kivivare, mis koosneb valdavalt raudkividest, milledele lisanduvad üksikud paeplaadid; kivide vahel on tumedam, kalmekihile omane muld. Kirjeldatud kalme põhjaotsast ulatub lääne suunas ümbrusest veidi kõrgemale tõusev söödiala, kus leidub maapinnal mitmes suuruses kivilasusid. Algset kamaraalust kompaktsemat kivivare ei näi olevat; ka on pinnas suhteliselt heledam. Kalmest 60 m kirde pool on piklik-ovaalse kujuga kivivare, pikkusega põhja-lõuna suunas 38 m, laius kuni 13 m (põhjapoolses osas), kõrgus ulatub kui 1 m. Seisab koos põllukividest; kalmele omast kivivare ei näi olevat. Varel kasvab pihlakaid ja toomingaid. Sellest varest omakorda 80 m kirde pool on veel üks vare. See on samuti põhiplaanilt ovaalse kujuga, pikiteljega loode-kagu suunas 35 m, laius 12 m, kõrgus 1 m. Siingi näib tegemist olevat põhiliselt põllukivilasuga; kalmele omase kivivare olemasolu tundub siingi küsitavana.“ Ringkonnakohus on aga seisukohal, et kaebaja, teades, et kinnistul paikneb kusagil kivikalme, oleks pidanud pöörduma enne kivide teisaldamisele asumist pöörduma Muinsuskaitseameti poole ja selgitama välja, milline mitmest kõne alla tulevast kivihunnikust on kaitsealune kivikalme. Kaebaja aga seda ei teinud.
36.Mis puutub Vabariigi Valitsuse 28.07.1994. a määruse nr 272 punkti 5, siis peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada järgnevat. Nimetatud määruse pealkiri on „„Kultuuriväärtusega asja ajutise kaitse alla võtmise ja kaitse lõpetamise korra“ ning „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise korra“ kinnitamine“. Ilmselt peab kaebaja silmas „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise korra“ punkti 5, mis sätestab: „Asi tunnistatakse mälestiseks kultuuri- ja haridusministri määrusega ja on riigi kaitse all määruse andmise päevast arvates. Muinsuskaitseamet kannab andmed mälestise kohta kultuurimälestiste riiklikku registrisse (muinsuskaitseseaduse paragrahvi 13 lõige 1) ja koostab selle kohta mälestise passi. Kultuurimälestise passi vormi kehtestab Muinsuskaitseamet.“ Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud sättest ei tulene, et varasemad passid oleksid oma kehtetuse kaotanud. Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse § 2 lg 1 sätestab, et käesoleval ajal (st põhiseaduse jõustumise ajal) Eesti Vabariigis toimivad õigusaktid kehtivad pärast põhiseaduse jõustumist niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus põhiseaduse või põhiseaduse rakendamise seadusega ja seni, kuni need kas tühistatakse või viiakse põhiseadusega täielikku vastavusse. Sellest tulenevalt kehtib mälestisele 1976. a väljastatud pass edasi, kuni Muinsuskaitseamet väljastab mälestisele uue passi.
37.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et määruse nr 1306/2013 alusel kohaldatav sanktsioon võib kaasa tuua topeltkaristamise keelu rikkumise. Esiteks ei saa käesoleval juhtumil olla tegu topeltkaristamise keelu rikkumisega juba seetõttu, et kaebajat ei ole seni karistatud süüteokorras. Teiseks ei oleks aga ka sellisel juhul tegemist topeltkaristamise keelu rikkumisega, sest ühtse põllumajanduspoliitika reeglite rikkumise eest kohaldatav haldussanktsioon ei ole Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt kriminaalõigusliku iseloomuga (EKo 18.11.1987, 137/85, p 13 (Maizena jt); 27.10.1992, C‐240/90, p 25 (Saksamaa vs. komisjon); 11.07.2002, C‐210/00, p 43 (Käserei Champignon Hofmeister); 05.06.2012, C‐489/10, p 28 (Bonda)). Euroopa Kohtu järgi põllumajandustoetuste valdkonnas kohaldatava haldussanktsiooni „eesmärk on võitlus eeskirjade sagedase eiramise vastu põllumajandustoetuste valdkonnas, mis võib sellest põhjustatud märkimisväärse koormuse tõttu liidu eelarvele kahjustada meetmeid, mida liidu institutsioonid on selles valdkonnas võtnud turgude stabiliseerimiseks, põllumajandustootjate elatustaseme parandamiseks ning tarbijate varustamiseks kohaste hindadega kaupadega [...] kuna toetust liidu abikava raames antakse ainult siis, kui selle saaja puhul on täielikult tagatud ausus ja usaldusväärsus, siis karistus, mida kõnealuste nõuete eiramise korral kohaldatakse, kujutab endast eriomast haldusinstrumenti, mis on abikava osa ja mille eesmärk on tagada liidu avalike vahendite nõuetekohane haldamine“ (EKo 05.06.2012, C‐489/10, p 29 j (Bonda)). Ringkonnakohus nõustub Euroopa Kohtuga ja leiab, et käesoleval juhtumil kohaldatud
haldussanktsioonil ei ole kriminaalõiguslikku iseloomu, mistõttu on võimaliku topeltkaristamise etteheide ainetu. III
38.Kokkuvõttes jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
39.HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.