Haldusasja number Otsuse kuupäev ja koht Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-17-674 8. oktoober 2018, Tartu Janar Jäätma Argo Kalda Mardi talu kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 15. detsembri 2016. a otsuste nr 12-6/1576 ja 12-6/1577 osaliseks tühistamiseks, 20. veebruari 2017. a vaideotsuse nr 12-4/17/24-1 tühistamiseks ning PRIA kohustamiseks Kaebaja Argo Kalda Mardi talu, volitatud esindaja Margus Kõiva Vastustaja PRIA, volitatud esindaja Ave Paavel Kohtuistungil 7. juulil 2017 ja edaspidi kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Argo Kalda Mardi talu kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 7. novembril (k.a) 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Argo Kalda Mardi talu (Mardi talu) taotles 2016 ühtset pindalatoetust ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetust.
2.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) viis 2. novembril 2016 taotleja majandusüksuses läbi kohapealse kontrolli. Kontrollaruandes nr 16-0103-PRIA on märgitud järgmist: „Põllul nr 46 – massiiv nr 53754245674 servas, arheoloogiamälestis –
3-17-674 kivikalme, kivid on teisaldatud põllu serva olemasolev võsa eemaldatud. Fotod.“ (tl 10 pöördel).
3.PRIA teavitas 24. novembril 2016 Mardi talu, et ta rikkus põllumajandusministri
14.jaanuari 2015. a määrust nr 4 „Maa heas põllumajandus ja keskkonnaseisundis hoidmise nõudeid“ (määrus nr 4) ning taotletavat toetust vähendati 3%.
4.Mardi talu esitas PRIA-le 30. novembril 2016 pretensiooni, milles mh teavitas, et kuna kivikalme oli looduses märgistamata ja see ei asunud põllumajandusmaal, vaid põllumassiivi servas, ei ole Mardi talu kohustust rikkunud (tl 22).
5.PRIA vastas 7. detsembril 2016 Mardi talule, milles mh märkis, et kohustust tuli täita ka maal, mis jäi väljapoole põllumassiivi piire (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1306/2013 art 72 lg 1 punkt a, maaeluministri 17. aprilli 2015. a määrus nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus“ (määrus nr 32) § 8 lg 1).
6.PRIA määras 15. detsembri 2016. a otsusega nr 12-6/1576 Mardi talule ühtse pindalatoetust osaliselt, s.o 82 606 eurot ja 88 senti. Mardi talule välja makstavat toetust vähendati 3% (s.o 1134 eurot ja 42 senti ning 2554 eurot ja 94 senti) (tl-d 29–30).
7.PRIA määras 15. detsembri 2016. a otsusega nr 12-6/1577 Mardi talule kliimat ja keskkonda säästvat põllumajandustoetust osaliselt, s.o 37 549 eurot ja 94 senti. Mardi talule välja makstavat toetust vähendati 3% (s.o 1161 eurot ja 34 senti) (tl-d 31–33).
8.Mardi talu esitas PRIA-le 17. jaanuaril 2017 vaide, milles nõudis PRIA
15.detsembri 2016. a otsuste kehtetuks tunnistamist osas, millega vähendati väljamakstavat toetust 3% (tl-d 36–39). Mardi talu oli kokkuvõtlikult seisukohal, et toetuse vähendamise aluseks olev rikkumine ei ole tuvastatud (Muinsuskaitseamet pole rikkumist tuvastanud), väidetava rikkumise asukoht ei asu põllumassiivil, toetuse vähendamise määra ei ole põhjendatud ega kaalutud, otsus on formaalselt õigusvastane, rikutud on ärakuulamisõigust.
9.PRIA jättis 20. veebruari 2017. a vaideotsusega nr 12-4/17/24-1 Mardi talu vaide rahuldamata. PRIA oli kokkuvõtlikult seisukohal, et ka PRIA saab tuvastada kinnismälestise säilitamise kohustuse rikkumise; põllumassiivil oli muinsuskaitse all olev objekt; nõudeid tuleb täita kogu põllumajanduslikul maal; PRIA kaalus toetuse vähendamise asjaolusid kogumis (arvestati hindamismaatriksit, tuvastatud asjaolusid, koostööd on tehtud Muinsuskaitseametiga) ning rikkumist hinnati minimaalse punktiarvestusega, samas on rikkumise mõju püsiv; haldusakt on õiguspärane, ärakuulamisõigust pole rikutud.
10.Mardi talu esitas 23. märtsil 2017 kaebuse, milles nõuab PRIA 15. detsembri 2016. a otsuste nr 12-6/1576 ja 12-6/1577 osalist tühistamist, 20. veebruari 2017. a vaideotsuse nr 12-4/17/24-1 tühistamist ning toetuse väljamaksmist. Kaebaja põhjendab oma väiteid kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) rikkumist ei ole tuvastatud. Tegemist oli põlluharimise käigus kogutud kivihunnikuga, mitte kivikalmega. PRIA-l puudub pädevus hinnata kinnismälestise seisundit ja selle rikkumist (põhiseaduse (PS) § 22). Väidetavalt teisaldatud kivid olid kinnismälestisena tähistamata. Eeldada ei saa, et kinnismälestis ei ole säilinud; 2) PRIA ei ole hinnanud, kas kaebaja on etteheidetavas teos süüdi ja kas esinevad süüd välistavad asjaolud (nt et mälestis ei olnud tähistatud). Muinsuskaitseamet ning Politsei- ja
3-17-674 Piirivalveamet ei ole kaebaja süüd tuvastanud. PRIA on ekslikult lähtunud arusaamast, et tegemist pole karistusega; 3) halduskaristuse määra kujunemine ei ole jälgitav. PRIA ei ole toetuse vähendamise aluseks olnud asjaolusid kaalunud. PRIA hindamismaatriks ei ava halduskaristuse määra kujunemise aluseks olnud kaalutlusi. Hindamismaatriksi kasutamisega on PRIA loobunud haldusakti põhjendamisest. Kontrollaruande põhjal ei ole võimalik tuvastada, miks ei ole võimalik objekti taastada. Kivid paiknevad endiselt väidetava mälestise läheduses; 4) otsus on formaalselt õigusvastane, kuna selles ei ole põhjendusi ega kaalutlusi. PRIA pole arvestanud, et kaebaja suhtes järgneb menetlus väärteo- või kriminaalmenetluses ning nende võimalike tagajärgede koosmõju pole kaalutud; 5) väidetava rikkumise ala asub väljaspool põllumassiivi. Tegemist ei ole kaebaja põllumajandusliku majapidamise maaga. PRIA ei ole väidetava rikkumise ala arvanud põllumassiivi koosseisu, kaebaja ei ole sellel alal põllumajandusliku tootmisega tegelenud ega sellele maale toetust taotlenud; 6) kui rikkumise ala käsitada põllumajandusmaana, rikub see PS § 23 ja § 32, kuna volitusnorm pole piisavalt selge ega täpne. Määruste nr 4 ja nr 32 sätted tuleb jätta kohaldamata; 7) halduskaristuse kohaldamine rikub topeltkaristamise keeldu (PS § 23 lg 3); 8) PRIA rikkus kaebaja ärakuulamisõigust. PRIA ei ole otsuse tegemisel võtnud arvesse temale esitatud vastuväiteid; 9) Euroopa Kohtu otsuse kohaselt tuleb eristada põllumajandusmaad põllumajanduslikust majapidamisest. Euroopa Kohtu otsuse kohaselt on nõuded seotud põllumajandusmaaga, s.t põllumajandusmaal lasub kohustus säilitada kivikalmeid. Vaidlusalust kivihunniku ala ei kasutata tootmise eesmärgil, see on tootmisest välja langenud. PRIA ei ole selgitanud, kuidas vaidlusalune ala kuulub põllumajandusliku majapidamise hulka. FIE Argo Kalda kogu vara ei moodusta ettevõtja põllumajanduslikku majapidamist, vaidlusalune kivihunnik ei kuulu kaebaja ettevõttesse ning see pole põllumajandusliku majapidamise osa (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1307/2013 (määrus nr 1307/2013) art 4 lg 1 punkt b). Kivihunniku alusel maal ei ole võimalik taimi kasvatada. Vaidlusalust maad ei kasutata põllumajandusmaana.
11.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja põhjendab oma väiteid kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) kaebaja sai rikkumisest teada kontrolli läbiviimise ajal. Seejärel toimus kaebaja ja PRIA vahel kirjavahetus. Rikkumisega seotud asjaolud on kaebajale teada; 2) haldusakt on formaalselt õiguspärane, kuna selles on viidatud õiguslikele alustele. Kaebajale on haldusakti andmise aluseks olevaid asjaolusid selgitatud. Läbi on viidud vaidemenetlus; 3) kaebaja on ära kuulatud. Ta osales kontrolli läbiviimisel, ta tutvus kontrollaruandega ja ta esitas ka omapoolsed vastuväited, sh seisukohti; 4) järeldused tehti kontrollimisel kogutud tõendite alusel. Samuti konsulteeriti eelnevalt struktuuriüksusega. Kontrolliaruannet ei tehta kaalutlusõiguse alusel, vaid selles fikseeritakse menetluse käik; 5) Hansapõllu katastriüksusel on arheoloogiamälestis tõendatud Muinsuskaitseameti kodulehel oleva kultuurimälestiste riikliku registriandmete alusel. Kivikalme registreeriti 6. jaanuaril 1998 (registri nr 12198). Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on kinnistu III jakku tehtud kanne ostueesõiguse kohta Eesti Vabariigi kasuks; 6) vastustaja on lisaks kohapealse kontrolli tulemustele tuginenud Muinsuskaitseameti saadetud materjalidele. Kaebaja tegi PRIA-le esitatud taotluse p-s 3.1.1 märke, et tema valduses on maastikuelement, mida tuleb säilitada. Seetõttu on põhjendamatu väide, et tegemist pole muinsuskaitseobjektiga;
3-17-674 7) kuna asjaolud olid selged, ei olnud tarvis ära oodata, milline karistus määratakse kaebajale süüteomenetluses. Tegemist ei ole topeltkaristamisega, sest läbi pole viidud süüteomenetlust. Kaebajal pole subjektiivset õigust toetusele; 8) toetuse vähendamist on põhjendatud heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste kontrollaktil nr 16-01103-PRIA antud hinnangu ja hindamismaatriksiga. Toetust vähendati minimaalmääras. Seejuures võeti arvesse saadava toetuse suurust. PRIA hindas rikkumise tõsidust ja märkis selle punktiga 4, sest mõju nõude eesmärgile on suur (objekt eemaldati ja hävitati). PRIA hindas rikkumise ulatust ja märkis selle punktiga 2, s.t objekt on eemaldatud, rikutud või kahjustatud. PRIA hindas rikkumise püsivust punktiga 4, kuna objekti ei ole võimalik endisel kujul taastada. Rikkumise punktide arv oli 10, mistõttu tuli toetust vähendada 3% võrra. Rikkumine on kaebaja teo vahetu tagajärg; 9) Hansapõllu maa kuulub mh Argo Kaldale, seega kuulub maa-ala Mardi talu põllumajandusmaa hulka. Määruse nr 32 § 8 kohaselt on taotleja kohustatud nõudeid järgima ka maal, millele toetust ei taotleta, kuid mis kuulub tema põllumajandusliku maa hulka. Kinnismälestise kaitse kohustus ei kehti mitte üksnes haritava ja taotletava maa, vaid kogu põllumajandusmaa kohta.
12.Tartu Halduskohus peatas 7. juulil 2017 asja menetluse ja küsis Euroopa Kohtult eelotsust kokkuvõtlikult järgmistes küsimustes: 1) Kas riigisisene õigus, mis näeb ette toetuse vähendamist, on kooskõlas liidu õigusega? 2) Kas häid põllumajandus- ja keskkonnaseisundi nõudeid tuleb järgida kogu põllumajanduslikus majapidamises või üksnes põllumajandusmaal, millele toetust taotletakse?
Euroopa Kohus leidis asjas C-435/17 kokkuvõtlikult järgmist: 1) Põllumajandusmaal kivikalmete säilitamise kohustus ning selle rikkumise eest toetuse vähendamine ei ole liidu õigusega vastuolus. 2) Maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise kohustusi tuleb täita kogu põllumajanduslikus majapidamises, mitte üksnes põllumajandusmaal, millele konkreetselt toetust taotletakse.
KOHTU SEISUKOHT
14.Kohtuasjas on vaidlus selle üle, kas kaebaja rikkus toetuse saamise tingimusi, mis annavad aluse toetust vähendada.
15.PRIA tuvastas, et kaebaja põllul nr 46 oli kivikalme (arheoloogiamälestis), mille kivid olid nende õigest asukohast viidud põlluserva (kontrollaruanne, tl 10; Muinsuskaitseameti vaatlusprotokoll, tl-d 60–61). PRIA asus seisukohale, et kaebaja rikkus kivikalme hävitamisega nõuetele vastavuse kohustust, kuna ta ei hoidnud maad heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis. Üheks nõudeks oli tagada kivikalmete säilimine (määrus nr 32 § 8 lg 1; määrus nr 4 § 3 p 9; muinsuskaitseseadus § 3 lg 2 p 1). Tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast on liikmesriigil õigus seada toetuse taotlejale kohustus mh säilitada olemasolevaid kultuuriobjekte, sh kivikalmeid ning nende rikkumise korral on õigus toetust vähendada (vt EuKo asjas C-435/17, p-d 34–47). PRIA tugines EL-i määruse nr 640/2014 art-le 39 ja vähendas kaebajale väljamakstavat toetust 3%.
3-17-674
16.PRIA tugines kivikalme olemasolu tuvastamisel kultuuriministri 1. septembri 1997. a määrusele nr 59, millega tunnistati vaidlusalusel põllul asuv kivikalme kinnismälestiseks (reg.nr 12198) (RTL 1997, 169-171, 954). Tegemist on kehtiva määrusega. PRIA tuvastas kivikalme hävitamise mh kohapealsel vaatlusel saadud andmete alusel (tl-d 10–19 ja 60–61).
16.1.Kaebaja väidab, et vaidlusalusel maal ei ole kivikalmet olnud. Kuna kaebaja tahab väita vastupidist sellele, mis oli tuvastatud kultuuriministri määrusega nr 59, oleks ta pidanud enda väidet tõendama (HKMS § 59 lg 1). Kaebaja ei ole kohtule esitanud vastupidiseid tõendeid selle kohta, et vaidlusalusel põllul tegelikkuses kivikalmet ei asunud (nt arheoloogi arvamus). Nimetatud asjaolule juhtis halduskohus kaebaja tähelepanu ka 7. juulil 2017 toimunud kohtuistungil (elektrooniline protokoll 10.40.57).
16.2.Seega lähtub kohus asja lahendamisel sellest, et vaidlusalusel põllul kivikalme olemasolu oli tõendatud.
17.Halduskohus ei jaga kaebaja seisukohta, et PRIA-l puudus pädevus võtta seisukoht kaebaja väidetava rikkumise toimepanemise kohta. Kehtiva õiguse kohaselt on mh PRIA-le antud õigus kontrollida põllumajanduspoliitika abinõudele seatud nõuete täitmist ning tal on õigus nõuete rikkumise korral vähendada toetusi (nt ELÜPS § 9 lg 1, § 22 lg 1, § 33 lg 1, § 34 lg 1). Praegusel juhul oli üheks nõudeks mh taotlejal säilitada maal asuv kivikalme (vt käesolev otsus, p 15). Kuna kehtiv õigus nägi toetuse saajale ette nõude säilitada kivikalme ning PRIA-le oli antud õigus kontrollida selle nõude täitmist, oli PRIA-l õigus tuvastada rikkumine. Ka Riigikohtu praktika kinnitab järeldust, et PRIA-l on õigus sisuliselt kontrollida nende nõuete järgimist, millest sõltub toetuse saamine (vt RKHKo 3-3-1-96-16).
18.Kaebaja väidab, et PRIA-l oli kohustus tuvastada kaebaja süü. Samuti väidab kaebaja, et PRIA rikub topeltkaristamise keeldu ning ta on õigusvastaselt jätnud arvestamata süüteomenetluse tagajärgedega.
18.1.Asjaolu, et PRIA pole selgesõnaliselt vaidlustatud otsustes ega vaideotsuses kaebaja süüküsimust eraldi analüüsinud, ei muuda vaidlustatud otsuseid õigusvastaseks. PRIA tugines toetuse vähendamisel komisjoni määruse nr 640/2014 art-le 39. Viimati viidatud artiklis on sätestatud, et kui kindlaks tehtud rikkumise põhjuseks on toetusesaaja hooletus, kohaldatakse vähendamist ning üldjuhul vähendatakse maksete ja iga-aastaste toetuste kogusummat 3%. PRIA sai eespool viidatud sättele tuginedes kaebaja toetust vähendada, kuna ta pidi eeldama kaebaja hooletust. Liidu õigusest järeldub, et tegemist on kõige leebema süü vormiga, kuna toetusi vähendatakse ka tahtlikult toime pandud rikkumiste korral (vt komisjoni määrus nr 640/2014 art 40). Hooletusena tuleb praeguse vaidluse kontekstis mõista kui põllumajanduslikus tegevuses vajaliku hoole järgimata jätmist (vrd VÕS § 104 lg 1 p 3). Kaebaja väitis PRIA-le, et kivikalme oli looduses märgistamata ning ta pidas muistiseks põllu kagunurgas asuvat suurt kivi (tl-d 22 ja 62). Nimetatud asjaolu ei muuda kaebaja süüd olematuks. Kaebaja pidi olema teadlik, et vaidlusalusel maal asub kivikalme. Notariaalse lepingu p-des 1.3, 1.9.3 ja 1.13.4 on selgelt viidatud, et vaidlusalusel kinnistul asub kivikalme ning kohaliku omavalitsuse üksusel ja riigil on kinnistu ostueesõigus (tl-d 71 pöördel ja 72). Viimati märgitud asjaolu on kantud ka kinnistusraamatu III jakku (tl 64). Usutavaks ei saa pidada seda, et kaebaja ei erista suurt kivi
3-17-674 kivikalmest. Kaebajal olid kõik võimalused tagatud selgitamaks välja, kus kivikalme looduses täpselt asub. Looduses kivikalme välja selgitamata jätmisega ei näidanud kaebaja üles vajalikku hoolsust oma põllumajanduslikus tegevuses.
18.2.Halduskohus ei jaga kaebaja seisukohta, et PRIA on rikkunud topeltkaristamise keeldu. PRIA ei viinud läbi kriminaalmenetlust ega ole kaebajat karistanud karistusõiguse mõttes. PRIA tegevusel puuduvad karistusõigusele iseloomulikud tunnused (vt RKÜKm 3-2-1-4-13, pd 40–47). PRIA viis läbi haldusmenetluse ning ta kohaldas haldusõiguslikku järelmit, s.t vähendas toetust vastavalt liidu õiguses ette nähtud raamides. Asjaolu, et üks sündmus võib ajendada läbi viima paralleelselt kahte eraldiseisvat menetlust (s.o haldusmenetlust ja süüteomenetlust), ei muuda neid üheks menetluseks. Kummalgi menetlusel on oma taotletav eesmärk (kas haldusmeetme kohaldamine või karistamine). PRIA-l ei lasunud seega kohustust arvestada võimaliku süüteomenetluse ja selle tagajärgedega.
19.Kaebaja väidab, et vähendamisele kuulunud toetuse määr ei ole jälgitav. Halduskohus kaebaja etteheitega ei nõustu. PRIA vähendas toetust komisjoni määruse nr 640/2014 art 39 lg 1 alusel, mis sätestab järgmist: „Kui kindlaks tehtud rikkumise põhjuseks on toetusesaaja hooletus, kohaldatakse vähendamist. Üldjuhul vähendatakse määruse (EL) nr 1306/2013 artiklis 92 osutatud maksete ja iga-aastaste toetuste kogusummat 3 %. Lähtudes nõuete rikkumise olulisuse hindamisest, mida pädev kontrolliasutus teeb artikli 38 lõigetes 1–4 osutatud kriteeriume arvesse võttes protokolli hindamisosas esitatud hinnangu alusel, võib makseasutus otsustada vähendada seda protsendimäära 1 %-le või suurendada seda 5 %-le esimeses lõigus osutatud kogusummast või vähendamist üldse mitte kohaldada, kui kõnealuse nõude või standardiga seoses on sätestatud võimalus jätta nõuete rikkumine käsitlemata või kui toetust antakse vastavalt määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 17 lõigetele 5 ja 6.“
19.1.Seega liidu õigus näeb ette üldreegli, mille kohaselt vähendatakse toetust hooletusest nõuete rikkumise korral 3%. Komisjoni määruse nr 640/2014 art 38 lg-te 2–3 kohaselt arvestatakse toetuse vähendamisel mh rikkumise ulatust, raskusastet ja püsivust: „2. Nõuete rikkumise „ulatuse” kindlakstegemisel võetakse arvesse eelkõige seda, kas rikkumisel on kaugele ulatuv mõju või kas see piirdub üksnes põllumajandusliku majapidamisega.
3.Nõuete rikkumise „raskusaste” sõltub eelkõige sellega kaasnevate tagajärgede olulisusest, võttes arvesse asjaomase nõude või standardi eesmärke.
4.Nõuete rikkumise „püsivus” sõltub eelkõige selle mõju ajalisest kestusest või võimalusest mõjurid mõistlike vahenditega kõrvaldada.“
19.2.Halduskohtu hinnangul ei ole PRIA toetuse vähendamise määra 3%-sest üldreeglist erandi tegemata jätmisel kaalumisviga teinud. PRIA hinnangul oli tegemist väga tõsise rikkumisega, kuna kivikalme kui maastikuelement oli eemaldatud või hävitatud (tl 11). PRIA hinnangul ei olnud tegemist väga ulatusliku rikkumisega, kuna see ei mõjutanud oluliselt kogu tegevust (tl 11). PRIA hinnangul oli tegemist püsiva rikkumisega, kuna kivikalmet kui maastikuelementi ei olnud võimalik taastada (tl 11). Halduskohtu hinnangul on PRIA õigesti sisustanud liidu õigusest tulenevaid kaalumispiire. Kivikalme teisaldamisega sisuliselt hävitati olemasolev mälestis, mida eelduslikult ei ole olemasoleval kujul võimalik taastada.
19.3.Kaebaja väide, et PRIA tegi kaalumisel vea, kuna ta pole arvestanud seda, kas kivikalmet saab taastada, ei ole asjakohane. Kaebaja pole PRIA-le ega ka halduskohtule
3-17-674 esitanud tõendeid selle kohta, et hävitatud kivikalmet saaks olemasoleval kujul taastada. Samuti pole halduskohtule teada, et see oleks tänaseks ka taastatud (vt tl-d 161–162).
20.Halduskohus ei nõustu kaebaja etteheitega, et vaidlustatud otsus on vormilistel ja menetluslikel põhjustel õigusvastane.
20.1.Riigikohtu praktika kohaselt ei kohaldata toetust reguleerivate PRIA haldusaktidele HMS §-st 56 tulenevat nn täiemahulist haldusaktide põhjendamiskohustust. Kui isik pole toetuse vähendamisega nõus, esitatakse põhjendused vaidemenetluses (vt RKHKo 3-3-1-1-16-14, p-d 16–20). Praegusel juhul nähtub nii vaidlustatud otsustest kui ka vaideotsustest nii faktiline alus kui ka õiguslik põhjendus selle kohta, miks kaebaja toetust vähendati.
20.2.PRIA tugines enda menetluses asjaolule, et nõudeid tuleb järgida kogu põllumajanduslikus majapidamises (vastus pretensioonile, tl 24; vaideotsuse p 15, tl 42). Asjaolu, et seda alust pole sellises mahus lahti kirjutatud nagu kaebaja eeldas, ei tähenda põhjendamiskohustuse rikkumist. Halduskohtu hinnangul on PRIA viidatud alusele õigesti tuginenud (vt käesolev otsus, p-d 21 ja 22).
20.3.Halduskohtu hinnangul ei ole PRIA kaebaja ärakuulamiskohustust rikkunud, kuna ta sai PRIA-le omapoolsed seisukohad esitada. Kaebaja esitas kontrollaruandele omapoolsed märkused ja vastuväited: „Põllu ala puhastades ei olnud teadlik kivikalme olemasolust kuna puudus vastav tähistus.“ (vt tl 10). PRIA teavitas kaebajat 24. novembri 2016. a kirjaga, et viis kaebaja maaüksusel läbi kohapealse kontrolli, milles tuvastas määruse nr 4 §-s 4 sätestatud nõude säilitada kaitstavat loodusobjekti rikkumise ning toetust vähendatakse 3% (tl 20). Kaebaja esitas PRIA teavituskirja peale pretensiooni ja märkis, et kaebaja hinnangul tuleb nõue mitte määruse nr 4 §-st 4, vaid § 3 lg-st 9. Ühtlasi märkis kaebaja, et ta pole nõuet rikkunud, kuna kivikalme ei asunud põllumajandusmaal, vaid see asus põllu servas (tl 22).
21.Kaebaja väidab, et vaidlusalune kivikalme asus väljaspool põllumassiivi ning ta ei taotlenud sellele toetust. Euroopa Kohtu vastuse punktist 2 järeldub üheselt, et toetuse taotleja peab maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise kohustusi täitma kogu põllumajanduslikus majapidamises, mitte üksnes põllumajandusmaal, millele konkreetselt toetust taotletakse (EuKo asjas C-435/17 p-d 48–55). Seega Euroopa Kohtu otsustuse kohaselt tuleb nõudeid täita kogu põllumajanduslikus majapidamises. Sellest tulenevalt ei ole määrav kaebaja väide, et kivikalme alune maa pole põllumajandusmaa, seal ei kasva põllusaadused ning sellele ei ole toetust taotletud. Vastata tuleb küsimusele, kas vaidlusaluse kivikalme alune maa on samuti kaebaja põllumajandusliku majapidamise osa või mitte.
22.Kaebaja on seisukohal, et kivikalme alune maa ei olnud põllumajandusliku majapidamise osa määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkti b mõttes.
22.1.Põllumajanduslik majapidamine on kõik põllumajandustootja poolt juhitavad ja põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad üksused, mis asuvad sama liikmesriigi territooriumil (määrus nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkt b). Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt mõistetakse majapidamist kui põllumajanduslikku maavaldust (nt talu, ühismajand) koos vastavate hoonete, inventari jm juurdekuuluvaga.
3-17-674
22.2.Olemuslikult on põllumajandusliku majapidamise näol tegemist ettevõtte või tootmisüksusega. Põllumajanduslikuks kasutatavaks üksuseks on mh maa. Meetme eesmärgiks ongi hoida just maad heas põllumajanduslikus ja keskkonnaseisundis. Asjaolu, et mingit osa maast vahetult põllumajanduslikuks tootmiseks ei kasutata, ei tähenda, et see osa maast ei ole põllumajandusliku majapidamise osa. Maad kui tootmisüksust tuleb pidada põllumajandusliku majapidamise osaks sõltumata sellest, kas seal kasvavad põllusaadused või mitte (vt ka määrus nr 1306/2013 art 72 lg 1 punkt a). Tegemist on potentsiaalse tootmisüksusega sõltumata sellest, kas seda aktiivses põllumajanduslikus tootmises kasutatakse või mitte.
22.3.Põllumaa, millele toetust taotleti, ning kivikalme aluse maa ühisomanikud on Argo Kalda ja Kadi Kalda (tl 44). Kaebaja elik Argo Kalda Mardi Talu on füüsilisest isikust ettevõtja. Füüsilisest isikust ettevõtjaks saab olla füüsiline isik (äriseadustik § 3 lg 1). Füüsilisest isikust ettevõtja ei ole eraldiseisev isik, vaid ta on see sama füüsiline isik, kes tegeleb ettevõtlusega enda nimel ja omab sellest tulenevalt õigusi ja kohustusi.
22.4.Vaidlusalune kivikalme ja põld asuvad ühel kinnistul. Vaidlusalune kivikalme külgnes vahetult põllumaaga, millele toetust taotleti (tl 63). Muinsuskaitseameti vaatlusprotokollis märgiti, et põllu planeerimise käigus on ekskavaator-kopaga kalme kokku lükatud, muld ja kivid eraldi hunnikutesse sorteeritud ning mälestise ala on põllumaaga ühetasaseks tasandatud (tl-d 60-61). Muinsuskaitseameti protokoll annab alust eeldada, et vaidlusaluses kohas asunud kivid, sh kivikalme teisaldati põlluga vahetult külgnevalt alalt, kuna see võis takistada põllu kasutamist.
22.5.Muinsuskaitseametile antud seletuses märkis kaebaja järgmist: „ Olen olnud Hansapõllu kinnistu [---] kasutaja alates 2004 aastast, seega kinnistul asuvate kivihunnikutega tuttav. Ilmselgelt oma põllumajandusliku tegevuse käigus ka kivihunnikuid täiendanud. [---] Aprillis 2016 asusin kivihunnikuid korrastama, mille käigus eemaldasin kivid ka tegelikult muistiselt. Julgeksin kinnitada, et kui muistis oleks olnud kuidagiviisi tähistatud ei oleks sellist eksitust juhtunud.“ (tl 62). Halduskohtu hinnangul kinnitab ka kaebaja seletus, et ta kasutas aktiivselt vaidlusalust kivikalme alust maad enda põllumajanduslikus majapidamises. Kaebaja seletustest nähtub, et ta kasutas kivikalmet selleks, et sinna kivid kokku koguda, mida tõenäoliselt korjati vahetus läheduses olnud põllult või põldudelt.
22.6.Eeltoodust tulenevalt on halduskohus seisukohal, et ka vaidlusaluse kivikalme alust maad tuleb pidada kaebaja põllumajandusliku majapidamise osaks.
23.Halduskohus ei nõustu kaebaja väitega, et vaidlusalused sätted on põhiseadusega vastuolus. Vaidlusalust toetust makstakse liidu vahenditest ja liidu õiguse alusel, sh näeb liidu õigus ette toetuse vähendamise alused. Liikmesriigi kaalumisruum toetuse vähendamise regulatsiooni loomisel on sisuliselt olematu, mistõttu pole põhiseaduslikkuse küsimus praegusel juhul aktuaalne (liidu õiguse kontekstis põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise lubatavuse kohta vt RKÜKo 3-4-1-33-09, p 41 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohtu hinnangul oli kivikalmete säilitamise nõue lubatud ning selle nõude rikkumise eest võis toetust vähendada (vt EuKo asjas C-435/17, p d 34–47).
24.Eeltoodust tulenevalt jätab halduskohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Janar Jäätma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.