Tallinna Halduskohus
Kohtunik
Andreas Paukštys
Otsuse tegemise aeg ja koht
24.03.2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1516
Haldusasi
XX kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 06.06.2019 otsusele
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja XX Vastustaja Eesti Advokatuur, esindaja Jane Rõuk
Asja läbivaatamise aeg
11.02.2020
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.04.2020 (vt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
hinnangul saab kaebajaid käsitleda huvitatud isikutena AdvS § 16 lg 1 mõistes, kuivõrd OÜ Reeborn esindas suhtluses advokaadi kliendi QQga OÜ-d Talunik, kelle juhatusse kaebajad kuuluvad. Lisaks märgib aukohus, et tulenevalt AdvS § 16 lgst 2 on ka aukohtul endal õigus algatada advokaadi suhtes distsiplinaarmenetlus ning määrata karistus, kui aukohtule saab teatavaks advokaadipoolne kutse-eetika rikkumine. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt pöördus OÜ Reeborn juhatuse liige WW kaebajate volitusel 27.12.2018 e-kirjaga advokaadi kliendi QQ poole palvega tema kasutuses olev vara OÜ-le Talunik tagastada. Samas kirjas on QQt hoiatatud, et juhul, kui QQ sõiduki tagastamiseks koheselt ühendust ei võta, asutakse sõidukit otsima ja teisaldama. Vastuses WW kirjale hoiatas advokaat oma 03.01.2019 e-kirjas, et kui keegi leiab endal olevat õigusliku aluse QQ valduses oleva sõiduauto Ford Ranger omavoliliseks äravõtmiseks, siis on QQl kui Eesti Vabariigi poolt väljastatud relvaloaga isikul õigus selliseid füüsilisi isikuid tulistada. 06.06.2019 aukohtu istungil selgitas advokaat, et QQ pöördus advokaadi poole abipalvega lõpetada kaebajate ja OÜd Talunik esindava WW poolt QQ ja tema lähedaste elu häirimine. Aukohtu hinnangul ei ole advokaadi 03.01.2019 e-kiri kooskõlas seadusega ega kutse-eetika nõuetega. Aukohus nõustub advokaadi väitega, et tulenevalt AÕS § 41 lg-st 1 võib valdaja oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, kuid märgib, et seejuures on keelatud ületada hädakaitse piire. Aukohus nõustub ka advokaadi 06.06.2019 aukohtu istungil märgituga, et hädakaitse ulatus sõltub konkreetsetest asjaoludest ja tekkinud hädaseisundist, kuid leiab, et advokaat ei saa jagada ähvardaval toonil hoiatusi ilma igasuguste kitsendusteta ega väita, et QQl on õigus tema valduses olevat sõidukit teisaldama tulevaid isikuid tulistada. KarS § 28 lg 2 kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Kohtud on sedastanud, et õigusvastase ründe tõrjumisel kaitsja poolt kaitsetegevuseks kasutatav vahend peab olema sobiv, ja olukorras, kus on valida mitme tõhususelt samaväärse kaitsevahendi vahel, ka ründaja jaoks säästvaim.1 Samuti on kohus leidnud, et väheohtlike õigusrünnete puhul, milleks on aukohtu hinnangul nt ka sõiduki teisaldamine, on nõutav, et kaitsja vaatamata KarS § 28 lg-le 3 väldiks rünnet või piirduks üksnes mõõdukate kaitsevahenditega. Nimetatud võimaluste puudumisel lasub rünnataval teatud juhtudel aga isegi kohustus taluda väheväärtusliku hüve kahjustamist, kui ainuke sobiv kaitseabinõu tooks ründaja hüvedele võrreldes kaitstava hüvega kaasa silmatorkavalt ebaproportsionaalse kahju (näiteks ei tohi omanik tulistada saagiga põgenevat õunavarast isegi siis, kui see oleks ainus võimalus varastatud puuvilja tagasisaamiseks).2 Isiku valduses oleva sõiduki teisaldamise näol ei ole aukohtu hinnangul tegemist sellise ründega tema õigushüvedele, mis looks hädaseisundi ning mida peaks tõrjuma teise isiku tervist või elu ohtu seades. Seega ületaks klient advokaadi soovitust järgides hädakaitse piire. Arvestades advokaadi aukohtu istungil antud selgitusi, et ta on kliendile oma e-kirja sisu põhjalikult selgitanud ning tema sisuline juhis kliendile ei olnud selline nagu e-kirjas sisaldus, võib järeldada, et advokaadi eesmärk oli eksitava sisuga e-kirjaga vastaspoolt hirmutada. Aukohus märgib, et tulenevalt eetikakoodeksi § 22 lg-st 2 on advokaadil keelatud esitada kolmandatele isikutele teadvalt ebaõiget või eksitavat teavet. Lisaks peab advokaat tulenevalt eetikakoodeksi § 9 lg-st 1 ja eetikakoodeksi § 22 lg-st 1 käituma ausalt, väärikalt, viisakalt ja lugupidavalt nii kõnes, kirjas kui teos ning hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Aukohtu hinnangul ei ole vastaspoolele eksitava ja ebaõige teabe esitamine ning tema hirmutamine viisakas ega kooskõlas kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab
end vastaspoole suhtes viisakalt väljendama ning lähtuma õigusteenuse osutamisel ja kliendi huvide kaitsmisel eetikakoodeksi §-st 8 tulenevast kohustusest kasutada kliendi huvide kaitsmisel üksnes seadusega kooskõlas olevaid viise ja vahendeid. Aukohus leiab, et kui advokaadi hinnangul oli kaebajate ja OÜ-d Talunik esindava WW tegevus lubamatu ja seadusega vastuolus, oleks advokaat pidanud kliendi õiguste kaitseks valima seaduslikud vahendid, jäädes suhtluses kaebajate ja OÜ-d Talunik esindava WW viisakaks. Eeltoodust tulenevalt on advokaat rikkunud eetikakoodeksi § 9 lg-t 1 ning § 22 lg-id 1 ja 2 ning väärib karistust. Aukohus arvestab karistuse määramisel, et advokaadil puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Eelnevast lähtudes on aukohtu hinnangul otstarbekaks ja advokaadi tegudele vastavaks proportsionaalseks karistuseks noomitus“ (tl 18p-19).
4.2 Vastustaja hinnangul saab kaebajaid käsitleda huvitatud isikutena AdvS § 16 lg 1 mõistes, kuna OÜ Reeborn esindas suhtluses advokaadi kliendi QQ OÜ-d Talunik, kelle juhatusse kaebajad kuuluvad. Kuigi kaebus on allkirjastatud üksnes CC poolt, on YY esitanud 28.01.2019 volikirja, millest nähtuvalt on ta volitanud CCt enda esindamiseks kõikide isikute ja asutuste ees kõikides tehingutes ja toimingutes, esitama enda nimel avaldusi, taotlusi ja dokumente kõikidele ametkondadele kõikides küsimustes. Seega sai kaebust käsitleda CC ja YYi ühiskaebusena. 4.3 Otsuses on selgelt välja toodud, mida aukohus kaebajale ette heidab. Nimelt on aukohus leidnud, et advokaat ei saa jagada ähvardaval toonil hoiatusi ilma igasuguste kitsendusteta ega väita, et QQl on õigus tema valduses olevat sõidukit teisaldama tulevaid isikuid tulistada, kuivõrd see nii ei ole. Seejuures on aukohus viidanud EA eetikakoodeksi § 22 lg-le 2, mille kohaselt on advokaadil keelatud esitada kolmandatele isikutele teadvalt ebaõiget või eksitavat teavet, ning EA eetikakoodeksi § 9 lg-st 1 ja § 22 lg-st 1 tulenevale kohustusele käituda ausalt, väärikalt, viisakalt ja lugupidavalt nii kõnes, kirjas kui teos. 4.4 EA eetikakoodeksi § 22 lg-st 2 tulenev keeld esitada teadvalt ebaõiget või eksitavat teavet kehtib ka siis, kui advokaat suhtleb isikutega väljaspool kohtumenetlust. Aukohtu hinnangul on kaebaja 03.01.2019 e-kirjas toodud väide, et QQl on õigus tema valduses olevat sõidukit teisaldama tulevaid isikuid tulistada, eksitav. 4.5 Ka teisele poolele ebaõige ja eksitava mulje loomist tuleb käsitleda kutse-eetika nõuete rikkumisena. Käesoleval juhul on kaebaja loonud ebaõige mulje, justkui oleks QQl õigus tema sõidukit teisaldama minevat isikut mistahes juhul tulistada, eesmärgiga teist osapoolt hirmutada ja mõjutada seeläbi tema edasist käitumist.
Kaebaja kliendi väidetav oskus relvaga ümber käia, ei oma tähtsust. Samuti ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel oluline kaebaja kliendiga seotud konflikti kontekst (vt kaebaja täiendavad seisukohad, tl 49p), mistõttu jättis kohus rahuldamata ka kaebaja taotluse tema kliendi istungil tunnistajana ülekuulamiseks (vt kohtuistungi protokoll, tl 55p). Kaebaja käitumist ei muuda kutse-eetiliseks ka tema kliendi palve lahendada konflikt „võimalikult väheste kuludega“ (vt kaebaja täiendavad seisukohad, tl 50), samuti kliendi rahulolu kaebaja tegevusega (vt samas). 5.2 Alust kaevatava otsuse tühistamiseks ei anna ka asjaolu, et kaebaja tegu on kvalifitseeritud ekslikult lisaks ka EA eetikakoodeksi § 22 lg-te 1 ja 2 rikkumisena. Kaebaja leiab õigesti, et eetikakoodeksi nimetatud sätted käesoleval juhul ei kohaldu, sest vaidlusalune kiri on saadetud väljaspool kohtumenetlust (mittevaieldav asjaolu). 5.3 Puutuvalt vaidlusse küsimuses, kas aukohtumenetluse algatamiseks EA poole pöördunud isikud olid selleks AdvS § 16 lg 1 järgi üldse õigustatud, märgib kohus, et see pole käesoleval juhul oluline, kuna ei mõjuta menetluse algatamise õiguspärasust. Nimelt saab EA aukohus aukohtumenetluse AdvS § 16 lg 2 kohaselt algatada ka enda algatusel.
/allkirjastanud digitaalselt/ Andreas Paukštys
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.