Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
24. september 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1516
Haldusasi
XX kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 6. juuni 2019. a otsuse tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Eesti Advokatuur, volitatud esindaja Jane Rõuk
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24. märtsi 2020. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
21.septembri 2020. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24. märtsi 2020. a otsus haldusasjas nr 3-19-1516 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.10.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-19-1516 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Advokatuuri aukohus tunnistas 06.06.2019 otsusega vandeadvokaat XX süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisneb Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 9 lg 1 ning § 22 lg-te 1 ja 2 rikkumises, ning määras talle advokatuuriseaduse (AdvS) § 19 lg 2 p 1 alusel karistuseks noomituse. Asjaoludest nähtuvalt pöördus OÜ Y juhatuse liige DD GG ja WW volitusel 27.12.2018 ekirjaga advokaat XX kliendi CC poole palvega tema kasutuses olev vara (sõiduk Ford Ranger) OÜ-le U (liisinguvõtja) tagastada. Samas kirjas on CC hoiatatud, et juhul, kui CC sõiduki tagastamiseks kohe ühendust ei võta, asutakse sõidukit otsima ja teisaldama. Vastuses PP kirjale hoiatas advokaat oma 03.01.2019 e-kirjas, et kui keegi leiab endal olevat õigusliku aluse CC valduses oleva sõiduauto Ford Ranger omavoliliseks äravõtmiseks, siis on CC-l kui Eesti Vabariigi poolt väljastatud relvaloaga isikul õigus selliseid füüsilisi isikuid tulistada. Advokatuuri aukohtu 06.06.2019 istungil selgitas advokaat, et CC pöördus advokaadi poole abipalvega lõpetada GG ja WW ja OÜ-d U esindava PP poolt CC ja tema lähedaste elu häirimine. Advokaadi 03.01.2019 e-kiri ei ole kooskõlas seadusega ega kutse-eetika nõuetega. Advokaat ei saa jagada ähvardaval toonil hoiatusi igasuguste kitsendusteta ega väita, et CC-l on õigus tema valduses olevat sõidukit teisaldama tulevaid isikuid tulistada. Isiku valduses oleva sõiduki teisaldamise näol ei ole tegemist sellise ründega tema õigushüvedele, mis looks hädaseisundi ning mida peaks tõrjuma teise isiku tervist või elu ohtu seades. Seega ületaks klient advokaadi soovitust järgides hädakaitse piire. Arvestades advokaadi aukohtu istungil antud selgitusi, et ta on kliendile oma e-kirja sisu põhjalikult selgitanud ning tema sisuline juhis kliendile ei olnud selline, nagu sisaldus e-kirjas, võib järeldada, et advokaadi eesmärk oli eksitava sisuga e-kirjaga vastaspoolt hirmutada. Tulenevalt eetikakoodeksi § 22 lg-st 2 on advokaadil keelatud esitada kolmandatele isikutele teadvalt ebaõiget või eksitavat teavet. Advokaat peab tulenevalt eetikakoodeksi § 9 lg-st 1 ja § 22 lg-st 1 käituma ausalt, väärikalt, viisakalt ja lugupidavalt nii kõnes, kirjas kui teos ning hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Vastaspoolele eksitava ja ebaõige teabe esitamine ning tema hirmutamine ei ole viisakas ega kooskõlas kutseeetika nõuetega. Advokaat peab lähtuma õigusteenuse osutamisel ja kliendi huvide kaitsmisel eetikakoodeksi §-st 8 tulenevast kohustusest kasutada kliendi huvide kaitsmisel üksnes seadusega kooskõlas olevaid viise ja vahendeid. Aukohus arvestab karistuse määramisel, et advokaadil puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused.
2.XX esitas 08.08.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 03.02.2020) Eesti Advokatuuri aukohtu 06.06.2019 otsuse tühistamiseks. AdvS § 16 lg 1 kohaselt võib aukohtumenetluse algatamiseks aukohtu või juhatuse poole pöörduda huvitatud isik. Praegusel juhul esitasid pöördumise WW ja GG, kes ei ole AdvS § 16 lg 1 mõttes huvitatud isikud. Tekkinud on absurdne olukord, kus WW, GG ja aukohus heidavad kaebajale ette PP ähvardamist ja hirmutamist. Samal ajal ei ole väidetava ähvarduse hirmunud adressaat ise kaebust esitanud ega andnud WW-le või GG-le enda esindamise õigust. Aukohtu otsus kaebaja süüdi mõista ei ole kooskõlas seaduse ega kutse-eetikat reguleerivate advokatuuri siseste õigusaktidega. Aukohtu põhjendused on vastuolulised ja otsusest ei ole 2(7)
3-19-1516 üheselt selge, mida allakirjutanule ette heidetakse – WW või GG ähvardamist, PP ähvardamist, oma kliendile ebakvaliteetse õigusabi andmist, oma kliendile ebakvaliteetse õigusabi andmisest kolmandale isikule mulje jätmist või midagi muud. Kaebaja nõuanded oma kliendile CC-le ei piirdunud 03.01.2019 e-kirjaga. Lisaks on CC kauaaegne relvaloa omanik, kes on teadlik, kas ja millal on tal õigus enda kaitseks relva kasutada. Kaebaja veendus selles enne kirja välja saatmist. OÜ Y 27.12.2018 kirjast nähtus, et vara tagastamisega tegelev ettevõte kavatseb isiku otseses valduses oleva vallasasja jõuga ära võtta ning OÜ Y ähvardused CC suunas ei piirdunud ühe kirjaga. Kaebaja vaidleb vastu eetikakoodeksi § 22 lg 2 rikkumise etteheitele, see õigusnorm ei ole asjakohane. Esiteks, DD, WW ega GG ei olnud eetikakoodeksi § 22 lg 2 tähenduses menetlusosalised, tunnistajad ega vastaspooled ning sõiduauto valduse taastamise osas ei olnud ühegi asjaosalise vahel käimas kohtumenetlust. Teiseks, kaebaja ei avaldanud ebaõiget ega eksitavat teavet.
3.Eesti Advokatuuri aukohus palus 25.10.2019 ja 04.02.2020 vastustes jätta kaebus rahuldamata. GG ja WW saab käsitada huvitatud isikutena AdvS § 16 lg 1 mõistes, kuna OÜ Y esindas suhtluses advokaat XX kliendi CC-ga OÜ-d U, kelle juhatusse aukohtule kaebuse esitanud isikud kuuluvad. Kuigi kaebus on allkirjastatud üksnes GG poolt, on WW esitanud 28.01.2019 volikirja, millest nähtuvalt on ta volitanud GG enda esindamiseks. Seega sai kaebust käsitada GG ja WW ühiskaebusena. Otsuses on selgelt välja toodud, mida aukohus kaebajale ette heidab. Aukohus leidis, et advokaat ei saa jagada ähvardaval toonil hoiatusi igasuguste kitsendusteta ega väita, et CC-l on õigus tema valduses olevat sõidukit teisaldama tulevaid isikuid tulistada. Seejuures on aukohus viidanud eetikakoodeksi § 22 lg-le 2, mille kohaselt on advokaadil keelatud esitada kolmandatele isikutele teadvalt ebaõiget või eksitavat teavet, ning eetikakoodeksi § 9 lg-st 1 ja § 22 lg-st 1 tulenevale kohustusele käituda ausalt, väärikalt, viisakalt ja lugupidavalt nii kõnes, kirjas kui teos. Eetikakoodeksi § 22 lg-st 2 tulenev keeld esitada teadvalt ebaõiget või eksitavat teavet kehtib ka siis, kui advokaat suhtleb isikutega väljaspool kohtumenetlust. Aukohtu hinnangul on kaebaja 03.01.2019 e-kirjas toodud väide, et CC-l on õigus tema valduses olevat sõidukit teisaldama tulevaid isikuid tulistada, eksitav. Ka teisele poolele ebaõige ja eksitava mulje loomist tuleb käsitada kutse-eetika nõuete rikkumisena. Praegusel juhul on advokaat loonud ebaõige mulje, justkui oleks CC-l õigus tema sõidukit teisaldama minevat isikut mistahes juhul tulistada, eesmärgiga teist osapoolt hirmutada ja mõjutada seeläbi tema edasist käitumist.
4.Tallinna Halduskohus jättis 24.03.2020 menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
otsusega
kaebuse
rahuldamata
ja
Kaebaja 03.01.2019 saadetud e-kirjas sisaldus järgmine tekstiosa: „juhul, kui teie, OÜ Y kellegi teise isikus või OÜ U ükskõik kelle isikus leiab endal olevat õigusliku aluse CC valduses oleva sõiduauto Ford Ranger omavoliliseks äravõtmiseks, siis on CC-l kui Eesti Vabariigi poolt väljastatud relvaloaga isikul õigus selliseid füüsilisi isikuid tulistada. Võtke eeltoodut palun väga selgelt kui eelnevat hoiatust omavolitsevale(-tele) isikule(tele)“. Kohus nõustus vastustajaga, et teise isiku selline ähvardaval toonil hoiatamine ei ole kooskõlas advokaadikutsele kehtestatud eetilise standardiga. Täpsemalt rikub kaebaja selline tegevus eetikakoodeksi § 9 lg-s 1 sätestatud kohustust. Seega on kaevatav otsus piisavalt selge ning
3(7)
3-19-1516 kaebaja karistamine on toimunud seaduslikult. Asjaolu, et kaebaja ise oma kirja ähvardavat tooni ei taju, ei anna alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Kaebaja kliendi väidetav oskus relvaga ümber käia ei oma tähtsust. Samuti ei ole praeguse vaidluse lahendamisel oluline kaebaja kliendiga seotud konflikti kontekst, mistõttu jättis kohus rahuldamata ka kaebaja taotluse tema kliendi istungil tunnistajana ülekuulamiseks. Kaebaja käitumist ei muuda kutse-eetiliseks ka tema kliendi palve lahendada konflikt „võimalikult väheste kuludega“, samuti kliendi rahulolu kaebaja tegevusega. Alust kaevatava otsuse tühistamiseks ei anna ka asjaolu, et kaebaja tegu on kvalifitseeritud ekslikult lisaks ka eetikakoodeksi § 22 lg-te 1 ja 2 rikkumisena. Kaebaja leiab õigesti, et eetikakoodeksi nimetatud sätted ei kohaldu praegusel juhul, sest vaidlusalune kiri on saadetud väljaspool kohtumenetlust. Küsimus, kas aukohtumenetluse algatamiseks advokatuuri poole pöördunud isikud olid selleks AdvS § 16 lg 1 järgi üldse õigustatud, pole oluline, kuna ei mõjuta menetluse algatamise õiguspärasust. Aukohus saab AdvS § 16 lg 2 kohaselt aukohtumenetluse algatada ka ise. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5.XX palub 23.04.2020 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 24.03.2020 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Nii vastustaja kui halduskohus on käsitlenud kaht lauset ühest elektronkirjast. Kaebaja ei nõustu, et lausete kontekst ning tekkinud õiguslik ja faktiline olukord ei oma asja lahendamisel tähtsust. Halduskohus ei ole esitanud ühtegi põhjendust või selgitust, miks need asjaolud ei oma tähtsust, rikkudes sellega kohtulahendi põhjendamise kohustust (HKMS § 165 lg 1 p 4). Ühe elektronkirja kaht lauset ei ole alust lugeda automaatselt distsiplinaarkaristust väärivaks teoks. Kaebaja ei väljendanud end kirjas vulgaarselt ega labaselt. Tegemist ei olnud ilma kitsendusteta ähvardusega. Kaebaja avaldas, et kui vallasasja teisaldamine toimub omavoliliselt, siis on kliendil õigus relva kasutada. See ei ole eksitav, vale ega solvav. Kirja saatmise (õigusteenuse osutamise) ajal eksisteerinud faktiline olukord oli oluline ja selles osas oleks tulnud üle kuulata tunnistajana CC. U OÜ nimel esitas kliendile nõudmisi isik, kes ei esitanud volikirja ega tõendanud oma esindusõigust. Nõuded olid õigusliku aluseta ning nende esitamisel tugineti asjakohatutele argumentidele. Nõudmised olid sagedased ega piirdunud suhtlusega sidevahendite abil. Kliendi kodu puutumatust oli enne 03.01.2019 elektronkirja saatmist rikutud – tungitud oli kliendi koju, löödud hoovis olnud koera jalaga, samuti vastu välis- ja garaažiust. Kliendi rahalised vahendid olid maksejõuetusmenetluse tõttu piiratud. Isiku valduses oleva vallasasja omavolilisel äravõtmisel on isikul õigus seda kaitsta. Kaebaja ei ähvardanud 03.01.2019 elektronkirjas kedagi tulistamisega, vaid teavitas isikut, kes oli varem jõuga tunginud kliendi koju ja kes ähvardas taas jõu kasutamisega, et tema esitatavad nõuded on alusetud; kliendil on relvaluba; ja vallasasja omavolilisel äravõtmisel on kliendil õigus kasutada tulirelva. Kirja adressaat DD ei pidanud vajalikuks kaebaja tegevuse kohta kaebust esitada. Kaebuse esitasid kolmandad isikud, kes tuginevad PP hirmutamisele ja hirmunud olemisele. Ilmselt esitati 23.01.2019 kaebus aukohtule eesmärgiga, et aukohus lahendaks U OÜ, CC, GG, WW, Y OÜ ja SIA Q vahelise erimeelsuse sõiduauto valdamise ja kuuluvuse küsimustes. Kaebaja ei vaidlusta halduskohtu järeldust, et tegu on ekslikult kvalifitseeritud eetikakoodeksi § 22 lg-te 1 ja 2 rikkumisena. Samas on halduskohus jätnud selgitamata, miks see ei too kaasa aukohtu otsuse tühistamist. Kaebajat karistati noomitusega kolme eetikakoodeksi normi 4(7)
3-19-1516 rikkumise eest. Kohus tuvastas, et neist kahe normi rikkumist on kaebajale alusetult ette heidetud. See pidanuks tingima aukohtu otsuse tühistamise, sest kaebaja oli ebaõigesti süüdi tunnistatud distsiplinaarsüüteos, mis seisnes eetikakoodeksi § 22 lg-te 1 ja 2 rikkumises. Distsiplinaarkaristust määrates arvestab aukohus AdvS § 19 lg 4 kohaselt muu hulgas distsiplinaarsüüteo raskust, menetletava asja olemust ja advokaadi varasemat karistatust. Kaebajal varasemad karistused puuduvad. Distsiplinaarsüütegu – üks elektronkiri, mille kaht väljavõttelist lauset on hinnatud ebaviisakaks – ei ole sedavõrd raske, et õigustaks noomituse määramist. Üks elektronkiri ei ole võrreldav senise karistuspraktikaga ja rikkumistega, mille eest noomitusi on määratud. Miks on otstarbekas ja proportsionaalne allakirjutanut noomitusega karistada, ei nähtu aukohtu ega halduskohtu otsuse põhjendustest.
6.Eesti Advokatuur palub 01.06.2020 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Halduskohtu otsus on piisavalt põhjendatud. CC tunnistajana üle kuulamata jätmine oli põhjendatud. Kaebaja soovis tunnistaja ütlustega tõendada e-kirja saatmise aluseks olnud konflikti asjaolusid, mis ei oma asja lahendamise seisukohast tähtsust. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et tema e-kirja kahte lauset ei ole alust lugeda distsiplinaarkaristust väärivaks teoks. Selleks, et pidada advokaadi e-kirja ebaeetiliseks ja teise poole suhtes lugupidamatuks, ei pea see sisaldama vulgaarseid või labaseid väljendeid. Oluline on kirja tonaalsus ning kirjas edastatud sõnum. Vastaspoole esindaja tulistamisega hoiatamine ei ole advokaadile sobiv käitumine. Vastaspoole hirmutamine ei ole viisakas ega kooskõlas kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab end vastaspoole suhtes viisakalt väljendama ning kasutama õigusteenuse osutamisel ja kliendi huvide kaitsmisel üksnes seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise. Kui kaebaja klient leidis, et tema elu häiritakse, oleks advokaat pidanud suunama kliendi politsei poole või leidma tema probleemile teisi lahendusi. Kaebaja karistamine ei ole toimunud ennatlikult. Aukohus on kõiki asjaolusid arvestanud ning teinud põhjendatud ja õiguspärase otsuse. Vaidlustatud otsuse õiguspärasust ei mõjuta ka asjaolu, et kirja adressaat ei ole ise aukohtu poole pöördunud. Aukohus on kaebajate kaebeõigust kontrollinud ning isegi, kui aukohus oleks tuvastanud aukohtu poole pöördunud isikute kaebeõiguse puudumise, on aukohtul õigus algatada aukohtumenetlus ka omal algatusel. Otsuse õiguspärasust ei mõjuta asjaolu, et aukohus kvalifitseeris advokaadile etteheidetava teo lisaks eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumisele ka § 22 lg-te 1 ja 2 rikkumiseks, kuivõrd kohustus käituda väärikalt, viisakalt, ausalt ja lugupidavalt tuleneb nii eetikakoodeksi § 9 lg-st 1 kui ka § 22 lg-test 1 ja 2. Aukohus heitis kaebajale ette vastaspoole suhtes ebaviisakat ja lugupidamatut käitumist, mis on kvalifitseeritav eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumisena. Seega ei ole advokaadi karistamise alus ära langenud. Asjaolu, kas advokaadi rikkumine kvalifitseerub ühe või mitme sätte alla, ei mõjuta määratavat karistust. Vastustaja ei nõustu, et aukohus pole karistuse määramisel arvestanud asja olemust. Aukohus arvestas asja lahendamisel asjasse puutuvaid asjaolusid. Kui kaebaja peab asja olemuse all silmas tema kliendi ja aukohtule kaebuse esitanud isiku vahelist konflikti ning selle olemust, siis selles osas on vastustaja oma seisukoha esitanud. Aukohus on määranud kaebajale kergeima võimaliku karistuse. Seega on määratud karistus proportsionaalne advokaadile etteheidetud teo raskusastmega.
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 16.06.2020 määrusega rahuldamata XX taotluse kuulata tunnistajana üle CC.
5(7)
3-19-1516
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks pole alust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.03.01.2019 e-kirjas PP-le (kaebuse lisa 2) kirjutas XX: „/.../ Seega juhul, kui teie, OÜ Y kellegi teise isikus või OÜ U ükskõik kelle isikus leiab endal olevat õigusliku aluse CC valduses oleva sõiduauto Ford Ranger omavoliliseks äravõtmiseks, siis on CC-l kui Eesti Vabariigi poolt väljastatud relvaloaga isikul õigus selliseid füüsilisi isikuid tulistada. Võtke eeltoodut palun väga selgelt kui eelnevat hoiatust omavolitsevale(-tele) isikule(tele). /.../“. Ringkonnakohus asus 16.06.2020 määruses praeguses asjas seisukohale, et Advokatuuri aukohtu vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kontrollimisel ei oma tähtsust aukohtule kaebuse esitanud isikute ja kaebaja kliendi ning kaebaja ja tema kliendi vahelised suhted ning konflikti kontekst, CC relva kasutamise oskus ega tema oskus hinnata hädakaitseseisundit (p 9). Ringkonnakohus on jätkuvalt neil seisukohtadel ning leiab, et XX viidatud kirja tonaalsus on sõltumata isikutevahelise tüli kontekstist selgelt ähvardav ja advokaadi poolt võimalikku õigusvastast rünnet inimese elule õigustav. Teisisõnu – isegi kui lugeda kaebaja poolt esitatud faktilised asjaolud tõendatuks, ei saaks see muuta aukohtu järeldust, et advokaat on pannud toime distsiplinaarsüüteo. Omandivaidluse lahendamisel ei saa advokaadi poolt legaalsete õiguskaitsevahendite kasutamise võimalusele viitamise asemel tulistamisega ähvardamist pidada Eesti õiguskultuuris kuidagi auväärseks ja lugupidavaks käitumiseks ükskõik kelle suhtes ja ükskõik millistel asjaoludel.
10.Asjas ei oma tähtsust, kes olid kaebajateks aukohtumenetluses ja millisel eesmärgil XX arvates aukohtumenetlus algatati. Halduskohus on õigesti märkinud, et aukohtul on AdvS § 16 lg 2 alusel õigus alustada menetlust ka ise, kui advokaadi tegevuses ilmnevad tema hinnangul distsiplinaarsüüteo tunnused.
11.Asjaolu, et aukohus on kaebaja süüteo kvalifitseerinud eetikakoodeksi § 9 lg 1 kõrval ka § 22 lg-te 1 ja 2 rikkumisena, ei muuda kaebaja süüdimõistmist ja karistamist õigusvastaseks ega ole aukohtu otsuse tühistamise aluseks. Kaebaja süüteo koosseisust ei ole sellega välistatud ühtegi elementi (tegu on ikka sama – ebaväärikas ja lugupidamatu käitumine), tuginetud on vaid väärale õiguslikule alusele. Eetikakoodeksi §-s 9 sätestatud väärika ja lugupidava käitumise kohustus kehtib advokaadile nii suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega kui ka väljaspool kutsetegevust.
12.Advokaadile distsiplinaarsüüteo eest karistuse määramisel on aukohtul lai kaalutlusruum, mille kohtuliku kontrolli ulatus on piiratud. Apellatsioonkaebuses viidatud eetikakoodeksi kommenteeritud väljaanne ei välista mingil moel seda, et eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumiseks võiks lugeda ka advokaadi poolt tulistamisega ähvardamist. See, kui raskeks aukohus advokaadi rikkumist peab, väljendub karistuses. Kaebajale määrati kergeim võimalik karistus – noomitus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas esitatud selliseid väiteid või tõendeid, mille alusel tuleks asuda seisukohale, et kaebaja karistamine või temale määratud karistus oli selgelt ebaproportsionaalne või ebaõiglane. Apellatsioonkaebuse p-s 2.10 esitatud viited kaebaja ebavõrdsele kohtlemisele ei ole asjakohased – kohus ei hinda praeguse haldusasja raames aukohtu karistuspraktika ühtlust abstraktselt, vaid üksnes seda, kas aukohus on eksinud XX süüteo tuvastamisel ja karistuse määramisel. Ringkonnakohus sellist eksimust ei näe.
13.Eelnevast tulenevalt jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud kaebaja kanda ning HKMS § 109 lg 1 alusel vastustaja menetluskulud vastustaja kanda.
6(7)
3-19-1516
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.