Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. detsember 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-243
Haldusasi
X kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 31. detsembri 2020. a otsuse tühistamiseks ning Eesti Advokatuuri kohustamiseks vabandada kaebaja ees
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 8. juuli 2021. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindaja KP
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata X 5. detsembri 2022. a vastuväide kohtu tegevusele seoses MTÜ Eesti Advokatuur (kustutatud) 8. aprilli 1999. a üldkogul vastu võetud eetikakoodeksi allkirjastatud originaaldokumendi (skaneeringuna) Eesti Advokatuurilt välja nõudmata jätmisega.
Võtta Eesti Advokatuuri 2. detsembri 2022. a menetlusdokumendi lisa 1 haldusasja nr 3-21-243 materjalide juurde.
Võtta X 5. detsembri 2022. a menetlusdokumendi lisad 1 ja 4 haldusasja nr 3-21-243 materjalide juurde.
Jätta X 5. detsembri 2022. a menetlusdokumendi lisad 2–3 haldusasja nr 3-21-243 materjalide juurde võtmata.
Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 8. juuli 2021. a otsuse haldusasjas nr 3-21-243 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
Tagastada haldusasjas nr 3-21-243 esitatud apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 15 (viisteist) euro ulatuses ja kanda see X (isikukood XXXXXXXXXXX) arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXX AS-s SEB Pank.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
3-21-243
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 23. jaanuaril 2023 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Advokaadibüroo Y OÜ esitas Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) 21.05.2018 avalduse kaubamärgi (sõnamärgi) W registreerimiseks klassides 16, 35 ja 41 (sh telesaadete valdkonnas). C esitas taotlusele vastulause, mille osas toimus menetlus EUIPO-s.
2.C esitas Eesti Advokatuuri aukohtule 22.08.2018 kaebuse vandeadvokaat X tegevuse peale, olles seisukohal, et tegemist on üldtuntud kaubamärgiga ja X tegevus kaubamärgi registreerimisel on pahatahtlik. C on teinud ligi 90 „W“ nimelist saadet ning seda tuntakse Eestis tema autorisaatena. Aukohus algatas v.adv X tegevuse suhtes 11.10.2018 aukohtumenetluse.
3.Eesti Advokatuuri aukohus tunnistas 11.04.2019 otsusega v.adv X süüdi distsiplinaarsüütegudes, mis seisnevad Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 9 lg-te 1 ja 2 ning § 25 lg 1, advokatuuriseaduse (AdvS) § 17 lg 4 teise lause ja Eesti Advokatuuri kodukorra § 54 lg 5 viimase lause rikkumises ning määras talle karistuseks rahatrahvi 10 000 eurot. Advokaat on kaubamärki W telesaadete valdkonnas registreerides käitunud ebakohasel viisil ning väide kliendi käsundi täitmisest on tõendamata. Võib järeldada, et eesmärk oli takistada tähise kasutamist C poolt ja luua alus võimalike nõuete esitamiseks. Samuti käitus advokaat 01.10.2018 telesaates „W“ ebakohasel viisil: näitas saatejuhile sarvi ning kaamera ees ülesastumine tervikuna väljus asjaliku ja korrektse suhtluse raamest. Kutse-eetika nõudeid peab järgima ka avalikkusega suhtlemisel. Ajakirjanikule sarvede tegemine või mis tahes muul viisil tema naeruvääristamine ei ole kooskõlas heade kommetega ega väärikas. Selline tegevus rikub advokaadikutse ja advokatuuri mainet. Arvestades advokaadi rikkumiste arvu ja raskust ning asjaolu, et advokaat ei ole oma rikkumist ja selle tagajärgi mõistnud, vaid üksnes õigustas enda tegevust, samuti takistas advokaat aukohtu tegevust (st jättis aukohtu nõudmistele vaatamata kliendilepingu esitamata), on proportsionaalseks karistuseks rahatrahv 10 000 eurot.
4.X esitas Tallinna Halduskohtule 27.05.2019 kaebuse aukohtu 11.04.2019 otsuse tühistamiseks või alternatiivselt selle tühisuse tuvastamiseks (haldusasi nr 3-19-1002). Tallinna Halduskohus jättis 07.01.2020 otsusega X kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus 2(16)
3-21-243 rahuldas 30.04.2020 otsusega X apellatsioonkaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu 07.01.2020 otsuse ning tegi uue otsuse, millega rahuldas X kaebuse ja tühistas aukohtu 11.04.2019 otsuse. Ringkonnakohus leidis, et aukohus ei saanud advokaati karistada AdvS § 17 lg 4 ja kodukorra § 54 lg 5 rikkumise eest. Aukohtumenetluses tõendi esitamata jätmist ei saa aukohus eraldi sanktsioneerida (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 11.02.2019 määrus nr 319-1, p-d 8 ja 11). Olukorras, kus advokaat jätab nõutava tõendi mõjuva põhjuseta esitamata, on aukohtul võimalik hinnata vaidlusalune asjaolu advokaadi kahjuks. Advokaadile ei ole lisaks ette heidetav oma õiguste kaitseks menetlustoimingu vaidlustamiseks halduskohtusse pöördumine. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu 06.10.2020 määrustega, millega jäeti X ja advokatuuri kassatsioonkaebused menetlusse võtmata.
5.Eesti Advokatuuri aukohus tunnistas 31.12.2020 otsusega v.adv X süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisnes advokatuuri eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 25 lg 1 rikkumises, ning määras talle AdvS § 19 lg 2 p 2 alusel karistuseks rahatrahvi 9500 eurot. Kuivõrd Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30.04.2020 otsusega X aukohtuasjas tehtud aukohtu 11.04.2019 otsuse, siis aukohtumenetlus jätkub ja aukohus teeb ringkonnakohtu otsuse seisukohti arvestades asjas uue põhjendatud otsuse (AdvS § 17 lg 5). Aukohtumenetluse jätkumist ei saa käsitada asja topelt menetlemisena. Aukohtumenetlus X tegevuse suhtes algatati 11.10.2018 ja selles tehti põhjendatud otsus 11.04.2019. Seoses X kaebusega haldusasjas nr 3-19-1 oli aukohtumenetlus peatatud 10.01.2019–14.03.2019. Seega kestis aukohtumenetlus kokku neli kuud. Pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist (06.10.2020) jätkati aukohtumenetlust ja anti 27.10.2020 pooltele võimalus esitada täiendavaid seisukohti. Seega ei ole aukohus asja arutamisel ületanud mõistlikku ja seaduses ette nähtud menetlusaega. Kaebaja heidab advokaadile ette W kaubamärgi pahatahtlikku registreerimist. Samuti tuvastas aukohus, et advokaat käitus 01.10.2018 telesaates „W“ advokaadile ebasobival viisil. Need etteheited on käsitatavad eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 25 lg 1 rikkumisena. Aukohtu hinnangul on advokaat kaubamärki W registreerides käitunud advokaadile ebakohasel viisil. Advokaadi väide, et W kaubamärk registreeriti kliendi käsundil, ei ole tõendatud. Advokaadi esitatud kliendilepingu koopial on isikuandmed peidetud ja seega puudub võimalus tuvastada kliendisuhte täpseid asjaolusid. Tõendi mitteesitamise põhjendusena ei ole advokaadi viide konfidentsiaalsuskohustusele asjakohane, sest AdvS § 45 lg 4 järgi ei peeta kutsesaladuse rikkumiseks andmete avaldamist mh distsiplinaarsüüteoasja arutavale aukohtule. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et advokaat tegutses kaubamärgi registreerimise avaldust esitades isiklikes huvides (sh on avaldus EUIPO-le esitatud advokaadi, mitte kliendi nimel). Kuna advokaat ei tegutse üheski valdkonnas, milles ta kaubamärki registreerida on soovinud, saab kasutusel oleva tähise kaubamärgina registreerimine olla kantud üksnes soovist takistada C-l nimetatud kaubamärki kasutamast ja luua olukord võimalike nõuete (sh varaliste) esitamiseks. See tegevus saab olla üksnes pahatahtlik ning ei ole kooskõlas eetikakoodeksi §-st 9 tuleneva kohustusega käituda ausalt ja väärikalt. Lisaks kahjustab see advokaadi kutset ja advokatuuri mainet. Eluliselt ei ole usutav väide, et advokaat ei ole „W“ saatest teadlik. Seda eriti olukorras, kus advokaat on taotlenud kaubamärgi registreerimist mh telesaadete valdkonnas. Ka juhul, kui advokaat televiisorit ei vaata, ei ole eluliselt usutav, et ta ei ole W kaubamärgist kuulnud muul viisil (nt ajalehtedest). Kasutusel oleva tähise registreerimine olukorras, kus advokaat pidi olema teadlik tähise kasutamisest C poolt, on aukohtu hinnangul pahatahtlik. Seejuures on advokaadi tegevus vastuolus kutse-eetika nõuetega sõltumata sellest, kas ta tegutses taotlust esitades enda või kliendi nimel (vt eetikakoodeksi § 8 lg 3).
3(16)
3-21-243 Advokaat on käitunud advokaadile ebakohaselt ka 01.10.2018 telesaates „W“, näidates saatejuhile sarvi. Selline tegevus ei olnud kooskõlas eetikakoodeksi §-dega 9 ja 25, mis eeldab advokaadilt väärikat käitumist ning kohustab teda hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Ajakirjanikule telesaates sarvede näitamine või tema mis tahes muul viisil naeruvääristamine ei ole kooskõlas heade kommetega ega väärikas ning see rikub advokaadi kutse ja advokatuuri mainet. Tähtsust ei oma, millisel eesmärgil advokaat oma sõrmi ajakirjaniku pea taga näitas. Advokaadi tegevus ei pea üksnes olema väärikas, vaid sellisena ka avalikkusele näima. Sõrmede teise isiku pea taga näitamine on käsitatav „sarvede näitamisena“ ja selliselt on advokaadi käitumist mõistnud nii kaebaja kui ka avalikkus. Advokaat peab jääma viisakaks ja säilitama väärikuse ka keerulistes situatsioonides. Advokaadi žestid väljusid heade kommete ja väärikuse piiridest. Kui advokaat ei soovinud ajakirjanikuga suhelda, tulnuks tal sellest viisakalt keelduda ja lahkuda. Väited, et advokaat ei osalenud saates vabatahtlikult ja ta ei olnud filmimisest teadlik, ei ole asjakohased ega usutavad ning ei õigusta ajakirjaniku suhtes ebaviisakat käitumist. Advokaat peab kutse-eetika nõudeid järgima mh siis, kui ta viibib oma ametiruumides ja teda ei filmita. Kui ajakirjanik tuleb kaameraga advokaadibüroosse, peab advokaat eeldama, et teda võidakse filmida ja intervjuud hiljem avalikkusele näidata, mistõttu tuleb kutse-eetika nõudeid järgida kõrgendatud hoolsusega. Advokaadi ja advokatuuri mainele hinnangut andes ei tee ühiskond vahet, kas advokaat tegutses vääritult oma tööülesandeid täites või väljaspool seda. Kuna registreering oli tehtud advokaadibüroo nimel, pidi X arvestama, et teda käsitatakse selles küsimuses advokaadina, mitte eraisikuna. Asjaolud, et advokaat ei astunud saates üles vabatahtlikult ja intervjuu ei toimunud avalikus kohas, ei anna alust väita, et advokaat ei pea kutse-eetika nõudeid järgima või advokaadi tegevus ei kahjusta advokatuuri mainet. Kokkuvõttes on X rikkunud eetikakoodeksi § 9 ja § 25 lg-t 1 ning väärib selle eest proportsionaalset karistust. Tagasiside põhjal on advokaadi tegevus rikkunud advokaadi kutse ja advokatuuri mainet nii avalikkuse kui ka advokatuuri liikmete silmis, mistõttu on tegemist kutse-eetika nõuete raske rikkumisega. Aukohus arvestab karistuse määramisel rikkumiste arvu ja raskust ning asjaolu, et advokaat ei ole seniajani rikkumist ega selle tagajärgi mõistnud, vaid jätkanud oma tegevuse õigustamist. Samuti arvestab aukohus, et advokaadil puuduvad kehtivad karistused. Otstarbekas ja advokaadi tegudele vastav karistus on rahatrahv 9500 eurot.
6.X esitas Tallinna Halduskohtule 01.02.2021 kaebuse, milles palus Eesti Advokatuuri aukohtu 31.12.2020 otsus tühistada ja kohustada Eesti Advokatuuri kaebaja ees kirjalikult vabandama kolme päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Vaidluse üks keskseid küsimusi on topeltkaristamise ja topeltmenetluse keelu (ne bis in idem) rikkumine. Ringkonnakohus tühistas kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse ega kohustanud vastustajat distsiplinaarasja uuesti läbi vaatama. Vastustaja karistas kaebajat uuesti samade tegude eest ja määras sisuliselt sama karistuse. Tegemist on uue karistusega väidetavate rikkumiste eest, mille suhtes kehtib poolte vahelises vaidluses tehtud jõustunud kohtuotsus. Vaidlustatud haldusakt rikub seetõttu topeltkaristamise ja topeltmenetluse keeldu (vt selle kohta Riigikohtu 19.06.2015 otsus nr 3-1-1-56-15, p 7). Vastustajal on ainult üks võimalus advokaati karistada ja advokaadil on ainult üks võimalus ennast kaitsta. Kui vastustaja on jätnud karistusvõimu nõuetekohaselt teostamata, ei saa ta asuda kaebajat uuesti karistama. Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 319-1002 ei jätnud advokatuurile võimalust määrata kaebajale uus distsiplinaarkaristus (HKMS § 168 lg 1) ja kohtuotsuse jõustumisega seega distsiplinaarmenetlus ammendus. Vastustaja ei ole lisaks suutnud selgitada haldusaktis viidatud asjaolusid, sh C väidetavalt omatava kaubamärgi kaitse ulatust klasside kaupa, C poolt väidetava kaubamärgi omandamist ega kaubamärki üldtuntust tunnustava lahendi olemasolu. Vaidlustatud haldusakt on seega ka sisuliselt põhjendamatu.
4(16)
3-21-243
7.Eesti Advokatuur palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30.04.2020 otsusega nr 3-19-1002 aukohtu 11.04.2019 otsuse, mis kaotas seeläbi oma õigusjõu algusest peale. Järelikult ei saa haldusmenetlust lugeda tühistatud haldusakti teatavaks tegemisega või mõnel muul HMS § 43 lg-s 1 sätestatud viisil lõppenuks. Vastustajal tuli seega viia haldusmenetlus lõpule ja teha selles kehtiv haldusakt. Seda toetavad ka AdvS § 17 lg 5 ja § 19 lg 6 nende koostoimes. Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsusega ei ole kaebajat mõistetud lõplikult süüdi või õigeks, vaid aukohtu otsus tühistati menetlusvea tõttu. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus, et vastustaja oleks kaebaja suhtes eetikakoodeksi § 9 ja § 25 lg 1 rakendamisel eksinud. Seetõttu on põhjendatud, et aukohus tegi asjas uue otsuse (vt ka Riigikohtu 13.11.2014 otsus nr 3-3-1-44-14; Tartu Halduskohtu 21.08.2017 otsus nr 3-17-940). Ringkonnakohus ei ole otsuse resolutsioonis küll viidanud vastustaja kohustusele menetlusviga kõrvaldada, kuid see ei võta aukohtult õigust ja kohustust viia haldusmenetlus lõpule seaduses ettenähtud viisil. Kuna varasem otsus tühistati, ei olnud sama kaebuse kohta uue otsuse tegemine õigusvastane. Aukohus viis menetluse läbi mõistliku aja jooksul ja ei ole rikkunud hea halduse põhimõtet. Aukohtu 31.12.2020 otsuse tegemise hetkeks ei olnud möödunud AdvS § 17 lg-s 5 sätestatud 6-kuuline distsiplinaarsüüteoasja menetlemise tähtaeg ega AdvS § 19 lg-s 6 sätestatud 3-aastane distsiplinaarsüüteo aegumise tähtaeg. Distsiplinaarsüüteo aegumine oli ka aukohtumenetluse ja kohtumenetluse ajaks peatunud. Kaebaja on mõistnud ringkonnakohtu otsust (p 18) ebaõigesti. Ringkonnakohus leidis üksnes, et aukohtul ei olnud õiguslikku alust sanktsioneerida kaebajat tõendi esitamata jätmise eest ning aukohtu otsus tühistati tervikuna ainult põhjusel, et kohtul puudus võimalus ise hinnata, kui suures ulatuses kajastus see määratud karistuse suuruses. Ringkonnakohus ei ole märkinud, et aukohus ei tohi määrata rikkumiste kogumi eest ühtset rahatrahvi. Aukohtu otsus on põhjendatud (sh karistuse määramisel arvesse võetud asjaolude osas) ning aukohus on rõhutanud, et peab kaebaja poolset eetikakoodeksi § 9 lg-te 1 ja 2 ning § 25 lg 1 rikkumist märkimisväärselt raskeks.
8.Tallinna Halduskohus jättis 08.07.2021 otsusega X kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Haldusakti tühistamise korral peab haldusorgan ise otsustama, kas menetlust on otstarbekas jätkata või mitte ning kohustava ettekirjutuse tegemata jätmine ei tähenda automaatselt keeldu haldusorganis asja edasi menetleda ja karistust määrata. Kuigi aukohtu 11.04.2019 ja 03.12.2020 otsused on tehtud samade rikkumiste kohta, ei kujuta see endast nn topeltmenetlust, vaid pärast ringkonnakohtu 30.04.2020 otsuse jõustumist jätkus 11.10.2018 algatatud aukohtumenetlus. Kuivõrd aukohtumenetlus oli 10.01.2019–14.03.2019 peatatud ning menetlus jätkus 06.10.2020, siis ei ületanud aukohus 31.12.2020 otsuse tegemisel mõistlikku ja seaduses ettenähtud menetlusaega. Aukohus leidis, et advokaadi tegevust kaubamärgi „W“ registreerimisel võib pidada pahatahtlikuks ja see on vastuolus eetikakoodeksi § 9 lg-ga 1. Samuti käitus kaebaja vastustaja hinnangul advokaadile ebakohaselt 01.10.2018 telesaates „W“, näidates saatejuhile tema pea taga sõrmedega „sarvi“, mis on vastuolus eetikakoodeks § 9 lg-ga 1 ja § 25 lg-ga 1. Eetikakoodeksi § 9 lg 1 ja § 25 lg 1 toovad selgelt välja, et advokaat peab avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommete ja tavadega, et mh vältida advokatuuri ja advokaadi maine kahjustamist. Vastustaja on põhjendanud, et advokatuurini jõudnud tagasiside põhjal on kaebaja tegevus rikkunud advokaadikutse ja advokatuuri mainet nii avalikkuse kui ka advokatuuri liikmete silmis, mistõttu on tegemist kutse-eetika nõuete raske rikkumisega. Karistuse määramisel on arvestatud rikkumisi ja nende raskust ning samuti seda, et advokaat ei ole rikkumisi mõistnud, vaid jätkanud oma tegevuse õigustamist. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 165 lg 2). Aukohus leidis õigesti, et advokaadi tegevus ei pea üksnes olema väärikas, vaid sellisena ka näima. Kuna ajakirjanik tuli kaameraga advokaadibüroosse, siis pidi advokaat eeldama, et teda võidakse filmida ning intervjuud hiljem avalikkusele näidata, mistõttu tulnuks tal olla eriti hoolikas. Intervjuu ajal 5(16)
3-21-243 ajakirjaniku pea kohal „sarvede“ või muude mitmeti mõistetavate žestide tegemine, mis võivad teist poolt naeruvääristada või solvata, ei ole aktsepteeritav ega advokaadile kohane käitumine. Advokaat peab jääma viisakaks ja säilitama väärikuse ka keerulistes situatsioonides, sh suhtlemisel meediaga. Kui kaebaja ei soovinud ajakirjanikuga suhelda, tulnuks tal edasisest vestlusest viisakalt keelduda. Asja uuel läbivaatamisel ei ole kaebajale enam ette heidetud AdvS § 17 lg 4 ja kodukorra § 54 lg 5 rikkumist. Vastustaja kinnitusel on otsuse tegemisel tuginetud usaldusväärsetele ja lubatud tõenditele, mida kaebaja ei ole ümber lükanud. Hinnangu andmine advokaadi käitumisele ja selle vastavusele kutse-eetika nõuetele on aukohtu pädevuses (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 3-19-1002, p 19). Kuna aukohtu 11.04.2019 otsusega määratud rahatrahv on tühistatud ja kaebaja ei ole seda tasunud, siis ei ole tegemist kaebaja nn topeltkaristamisega. Distsiplinaarkaristuse kohaldamine, sh karistuse valik, on aukohtu kaalutlusotsus, millesse kohus ei saa sekkuda, vaid saab üksnes kontrollida kaalutlusõiguse teostamist. Vastustaja on oma otsust põhjendanud, sh distsiplinaarkaristuse valikut ja kaalutlusi. Kohus ei saa määratud karistust sisuliselt ümber hinnata ega seda muuta. Karistuse määramisel on järgitud seaduses sätestatud tähtaegu.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.X palub 09.08.2021 apellatsioonkaebuses (täiendatud 05.12.2022) tühistada halduskohtu otsus ning uue otsusega rahuldada tema kaebus ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohtu otsus ei vasta seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuetele. Mida rangem karistus, seda paremini tuleks põhjendada, miks see peaks jõusse jääma. Kui piirduda viitamisega HKMS § 165 lg-le 2, muutuks distsiplinaarkaristuse kohtulik kontroll sisutühjaks. Halduskohus leidis alusetult, et vastustaja ei ole rikkunud topeltmenetluse ja topeltkaristamise keeldu ning uuesti karistamine on vastustaja diskretsiooniotsus. Varasem distsiplinaarmenetlus lõppes haldusasjas nr 3-19-1002 tühistatud aukohtu 15.05.2019 otsuse teatavaks tegemisega ja seda menetlust ei olnud mingil viisil võimalik uuendada. Kui ringkonnakohus oleks pidanud distsiplinaarmenetluse jätkamist vajalikuks või võimalikuks, siis oleks seda märgitud ka otsuse resolutsioonis (HKMS § 168 lg 1). Topeltmenetlemise ja topeltkaristamise keeld rakendab ka distsiplinaarmenetlusele. Vastustajal on ainult üks võimalus advokaati karistada ja advokaadil on ainult üks võimalus ennast kaitsta. Topeltmenetlemise keelu tõttu ei saa aukohtumenetlust jätkata pärast seda, kui aukohtu otsus osutus kohtuliku kontrolli tulemusena ebaseaduslikuks. AdvS, kodukord ja HMS ei näe ette aukohtumenetluse jätkamise võimalust. Euroopa Kohus on selgitanud, et lõpliku otsusega on mh tegemist, kui samadel asjaoludel tehtud haldusasutuse otsus tühistati jõustunud kohtuotsusega (vt 22.03.2022 otsus kohtuasjas C-117/20; 28.10.2022 otsus kohtuasjas C-435/22 PPU). Topeltmenetlemise keeluga vastuolus olevas menetluses ei saa kaebaja käitumises enam distsiplinaarsüüteo koosseisu tuvastada ning kõik menetluse käigus tehtavad toimingud on sisuliselt õigusvastased. Kuna aukohtumenetluse jätkamiseks või taastamiseks puudus õiguslik alus, tuleb haldusakt tühistada. Isegi kui selline menetluse jätkamine võiks olla lubatud, peaks see olema eriti hästi põhjendatud, sest tegemist on isiku õiguste intensiivse riivega ja selle kohta puudub varasem praktika. Kuna vaidlustatud otsuses asjakohased kaalutlused puuduvad, tuleb see tühistada. Halduskohus on lisaks ekslikult leidnud, et PS §-st 15 tulenevat mõistlikku menetlusaega ei ole ületatud. Distsiplinaarmenetlus on karistusmenetlus, mis tuleb viia lõpule mõistliku aja jooksul, millest ei saa jätta välja haldusasja nr 3-19-1002 menetlemiseks kulunud aega (nt Riigikohtu 18.06.2010 otsus nr 3-1-1-43-10, p-d 25, 29). Distsiplinaarmenetlus algas esimesest toimingust 23.08.2018 ja lõppes vaidlustatud otsuse teatavaks tegemisega 04.01.2021, kestes seega 2 aastat 6(16)
3-21-243 4 kuud ja 12 päeva. Kaebaja ei ole põhjustanud menetluse viibimist. Nimetatud aeg on ilmselt ebamõistlik, sest ületab nt väärteo aegumistähtaega. Seega on rikutu kaebaja õigust asja lahendamisele mõistliku aja jooksul ning vaidlustatud haldusakt tuleb tühistada. Vastustaja etteheited seonduvad põhiliselt eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumisega. Kuna kaebaja on väitnud, et advokatuuri üldkogul vastu võetud eetikakoodeksi tekst erineb tekstist, mille alusel on kaebajat karistatud, ning üldkogul vastu võetud eetikakoodeksi § 9 lg 1 ei võimaldaks kaebaja karistamist vaidlustatud haldusaktis toodud põhjendustel. Karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele. Seetõttu on vajalik veenduda väidetavalt rikutud normi õigsuses. Kuna advokatuuri üldkogu ei ole eetikakoodeksit kehtestanud, siis AdvS § 9 p 5 ja § 82 lg 3 koostoimes kaotas varasem MTÜ Eesti Advokatuur eetikakoodeks kehtivuse 31.05.2001. Halduskohus ei ole selle väite suhtes seisukohta võtnud. Halduskohus on ebaõigesti lugenud karistuse liigi ja suuruse piisavalt põhjendatuks. Kohus ei ole vastanud väitele, et aukohus ei saa määrata rahatrahvi rikkumiste eest kogumis (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 3-19-1002, p 18). Kuna aukohus ei ole eristanud karistust kahe distsiplinaarsüüteo eest ja kohus ei saa ise karistust määrata, siis tuleb haldusakt tühistada. Kaebaja poolt rikkumise tuvastamisele mõistlike vastuväidete esitamist ei saa pidada karistust raskendavaks asjaoluks. Selline lähenemine rikub selgelt PS § 22 lg-s 3 sätestatut. Halduskohus ei ole lisaks vastanud kaebaja väitele, et määratud karistus on ilmselt kordades raskem, kui vastustaja poolt varasemalt rakendatud karistused ning sellest tulenevalt ebaproportsionaalne ja diskrimineeriv. Ühetaoliste rikkumiste puhul peaksid karistused olema võrreldavad (vrd asjad nr 3-19-1516, 3-17-1504, 3-16-2096 ning kaebuse lisad 10 ja 11). Arvestades, et kaebajal ei ole varasemaid distsiplinaarkaristusi, siis on rahatrahv 9500 eurot ilmselgelt ebaproportsionaalne. Vaidlustatud otsuse põhjendustest ei ole võimalik aru saada, miks ei nõustunud kohus kaebaja väitega, et C-le ei kuulu kaubamärki „W“, mistõttu ei saanud kaebaja ka tema õigusi rikkuda. Lasteajakirjas „Täheke“ on 1995. a augustis avaldatud HK lühijutustus „W“ ja 19.01.2009 on registrisse kantud MTÜ W. Telesaadet „W“ on hakatud tegema hiljem. Kaebaja leiab jätkuvalt, et varalise õiguse olemasolu või puudumise kindlakstegemisel ei saa lähtuda isiku (C) enda ettekujutusest temal õiguse olemasolust, vaid kehtivatest õigusnormidest ja õiguspärases haldusmenetluses tuvastatud asjaoludest. Võib aru saada, et vastustaja arvates on C omandis üldtuntud kaubamärk, kuid kaubamärgi saab üldtuntuks tunnistada üksnes kaubamärgiseaduses (KaMS) ettenähtud korras (vt ka KaMS § 5 lg 1 p 1, § 7 lg-d 1 ja 2, § 60 lg 1). Aukohus ei ole viidanud ja kaebajale ei ole ka teada, et kaubamärk „W“ oleks ettenähtud korras tunnistatud üldtuntuks. Haldusaktis ei sisaldu analüüsi, millistes klassides on kaubamärgitaotlus esitatud ning kas ja millises ulatuses esineb kattuvus väidetavalt C-le kuuluva kaubamärgiga. Selge ei ole seegi, miks peaks õigus kaubamärgile „W“ kuuluma just C-le, kes ei ole televisiooniteenuse tegevusloa (vt meediateenuste seaduse § 32) omaja. TV3 nimetust kasutav ettevõtja ei ole kaebaja poole pretensioonidega pöördunud. Kuna C-l puudub seadusega kaitstud õigus keelata teistel isikutel sõna „W“ kasutamine, siis on teistel inimestel vaba õigus seda kasutada (PS § 45, autoriõiguse seaduse § 5 p 1), sh esitada selle kohta kaubamärgitaotlusi. Vastustajal ei ole pädevust sekkuda eraõiguslikku vaidlusesse. Eeltoodud põhjendamispuuduste tõttu on aukohtu otsus õigusvastane ja selle puudused ei ole kohtumenetluses kõrvaldatavad. Seonduvalt 01.10.2018 telesaatega leidis halduskohus sisuliselt, et kuigi kaebaja ei andnud Cle isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) art 6 lg 1 punkti a ja art 7 kohast nõusolekut enda isikuandmete töötlemiseks, oli C-l õigus kaebajat viimase loata filmida ja salvestist üldsusele näidata (sh moondatult). Alates IKÜM jõustumisest 25.05.2018 kuni isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 4 jõustumiseni 15.01.2019 puudus ajakirjanikul õigus töödelda isikuandmeid
7(16)
3-21-243 kaebaja nõusolekuta. Seega on tegemist lubamatu tõendiga, millele ei saanud haldusaktis ega kohtuotsuses tugineda. Kaebajale etteheidetav rikkumine on järelikult tõendamata. Halduskohus ei ole põhjendanud ka vabandamise nõude rahuldamata jätmist. Kaebaja tugines kaebuses väitele, et teistkordne alusetu karistamine (negatiivse moraalse hinnangu andmine) riivab kaebaja au ja head nime (nt Riigikohtu 07.10.2020 määrus nr 3-19-1565, p 11) ning põhjustab talle negatiivseid emotsioone ja ebamugavusi. Seejuures on advokatuur 02.02.2021 saatnud IKÜM art 6 lg-t 1 rikkudes kõigile Eesti advokaadibüroodele e-kirja, mille manuseks oli mh ülevaade 2020. a IV kvartali aukohtu lahendites toodud seisukohtadest, mis sisaldab ka kaebaja suhtes tehtud otsust. Sellega on kaebajat kolleegide ees alandatud, mis on käsitatav mittevaralise kahju tekitamisena. Kaebaja ei saanud lisaks kandideerida kutsesobivuskomisjoni põhiliikmeks (vt kodukorra § 6 lg 3). Kuivõrd vastustaja ei ole pärast esimest ebaseaduslikku otsust kaebaja ees vabandanud, vaid karistas teda hoopis uuesti ebaseaduslikult ja levitas seda infot advokatuuri liikmetele juba enne kohtulikku kontrolli, siis on vabandamine minimaalne kahju hüvitamise viis. Kaebaja palub 05.12.2022 seisukohas võtta haldusasja materjalide juurde täiendavad tõendid, mis on tekkinud pärast apellatsioonkaebuse esitamist: 1) 21.02.2022 väljastatud kaubamärgi „W“ registreerimistunnistus, mis kinnitab, et taotlus oli põhjendatud; 2) Eesti Ekspressi 13.10.2021 ja 02.11.2022 artiklid, mille kohaselt ei käsitle aukohus oma praktikas rikkumistena sõnavõtte, mis on tehtud väljaspool vahetut õigusabi osutamist, olgugi nende kohasus küsitav. Ühtlasi vaidleb kaebaja vastu advokatuuri 02.12.2022 taotlusele võtta täiendava tõendina asja juurde EUIPO apellatsioonikoja 21.09.2021 otsus asjas nr R 248/2021-5, kuna aukohtu otsust ei saa põhjendada pärast selle tegemist koostatud dokumendiga.
10.Eesti Advokatuur palub 09.09.2021 vastuses (täiendatud 02.12.2022 ja 12.12.2022) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäädes oma varasemate vastuväidete juurde. Halduskohtu vaidlustatud otsus on selge ja vastuoludeta ning kohtuotsuse põhjendused on veenvad ja kergesti jälgitavad. Halduskohus on analüüsinud kaebaja väiteid topelt karistamise ja menetlemise keelu rikkumisest ning mõistliku menetlusaja ületamisest, nõustudes vastustajaga, et rikkumisi ei olnud. Kaebaja viidatud Euroopa Kohtu lahendid ei ole asjakohased, sest praegu ei ole vaidlust selle üle, kas distsiplinaarasjas on topelt menetlemine ja karistamine lubatud või mitte, vaid vaidluse all on see, kas kaebajat on konkreetses asjas sama teo eest karistatud ühe korra või mitu korda. Oluline on see, et kaebajat ei olnud haldusega kohtumenetluses mõistetud lõplikult süüdi ega õigeks. Võrdlus väärteo aegumistähtajaga ei ole asjakohane, sest aukohus võib distsiplinaarkaristust määrata kuni distsiplinaarsüüteo aegumiseni (AdvS § 19 lg 6). Kuna kaebaja osa väiteid sai vastuse juba ringkonnakohtu otsuses haldusasjas nr 3-19-1002 (nt aukohus ei käsitlenud kaubamärgi W mittekuulumist C-le), millele halduskohus on viidanud, puudus vajadus neid üle korrata. Vastustaja viitab täiendavalt, et ka EUIPO keeldus 21.09.2021 otsuses nr R 248/2021-5 sõnamärgi „W“ registreerimisest Advokaadibüroo Y OÜ nimele ulatuses, mis oli konfliktis C varasema üldtuntud kaubamärgi „W“ kasutusega. Kaubamärgiga seonduvalt on kohtud haldusasjas nr 3-19-1002 leidnud, et aukohus andis ja pidigi andma kutse-eetilisest aspektist hinnangu üksnes kaebaja tegevusele kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel. Tallinna Ringkonnakohus ei ole 30.04.2020 otsuses nr 3-19-1002 (p 18) märkinud, et aukohus ei saanud määrata rahatrahvi rikkumiste kogumi eest. Halduskohus on hinnanud mh väidet karistuse ranguse kohta, märkides, et aukohus on seda põhjendanud ja halduskohus ei saa kaalutlusi sisuliselt ümber hinnata või muuta. Vastustaja selgitas juba 12.04.2021 vastuses, et kaebaja esile toodud näited ei ole asjakohased, sest iga distsiplinaarsüüteo asjaolusid hinnatakse eraldiseisvalt. Näited ei ole analoogsed praeguse vaidlusega, sest kaebajale etteheidetav tegu 8(16)
3-21-243 oli raskem ja ulatuslikum. Samuti oli kaebaja tegu tahtlik ja ei esinenud karistust kergendavaid asjaolusid (st puudus kaebaja poolne kahetsus). AdvS § 19 lg 2 p 2 kohaselt on rahatrahv kuni 16 000 eurot, mistõttu ei määratud kaebajale rangeimat võimalikku karistust (sh on AdvS § 19 lg 2 p-des 3–6 loetletud karistused oluliselt raskemad). Karistuse määramisel on arvestatud, et advokaadil ei olnud varasemaid karistusi. Olukorras, kus tühistamiskaebus jäeti rahuldamata, ei olnud kaebaja esitatud vabandamise nõuet vajalik eraldi hinnata. Kaebaja vastuväide EUIPO 21.09.2021 otsuse nr R 248/2021-5 haldusasja juurde võtmisele jääb arusaamatuks, sest vastustaja ei ole sellega soovinud põhjendada vaidlusalust haldusakti, vaid üksnes lükata ümber apellatsioonkaebuse p-s 59 märgitut, et kaubamärki „W“ ei ole tunnistatud üldtuntuks. Seejuures on kaebaja ise esitanud täiendava tõendina sama otsuse alusel väljastatud kaubamärgitunnistuse. Tunnistus tuleks jätta asja materjalide juurde võtmata, sest vaidluse lahendamiseks ei ole oluline, et taotletud kaubamärk on 2022. aastal registreeritud muudes valdkondades, sest aukohus menetles kaebust, milles heideti kaebajale ette kaubamärgi registreerimise taotlust mh telesaadete valdkonnas. Eesti Ekspressi 13.10.2021 ja 02.11.2022 artiklid ei ole asjakohased, sest käsitletud juhtumid ei ole võrreldavad kaebaja juhtumiga ning aukohus ei oleks ka mitte kuidagi saanud 03.12.2020 otsuse tegemisel lähtuda hiljem tehtud otsustes kajastatud seisukohtadest.
11.Tallinna Ringkonnakohus jättis 17.11.2022 määrusega rahuldamata apellatsioonkaebuses esitatud korduva taotluse nõuda vastustajalt välja advokatuuri 08.04.1999 üldkogul vastu võetud eetikakoodeksi originaaltekst. Kuivõrd kaebaja ei ole toonud välja ainsatki asjaolu, mis põhjendaks kahtlust, et eetikakoodeksi erinevates kohtades ja aegadel avaldatud redaktsioonid lahknevad 08.04.1999 üldkogul vastu võetud originaaldokumendist, on tegemist vaid oletusega. Tallinna Ringkonnakohus leidis juba 30.04.2020 otsuses nr 3-19-1002, et puudub alus kahelda eetikakoodeksi vastuvõtmises ja selle avaldatud tekstide autentsuses. Seetõttu ei ole asjas vaja tõendada, et eetikakoodeksi avaldatud tekst vastab algupärasele dokumendile, ning taotlus sellise tõendi väljanõudmiseks jääb HKMS § 62 lg 2 ja lg 3 p 3 alusel rahuldamata.
12.X esitas HKMS § 90 alusel 05.12.2022 vastuväite kohtu tegevusele seoses sellega, et ringkonnakohus jättis 17.11.2022 määrusega rahuldamata taotluse nõuda vastustajalt välja eetikakoodeksi algtekst. Kaebaja saab nõuda tõendi kogumist, sõltumata haldusasjas nr 3-191002 tehtud ringkonnakohtu otsuse põhjendustes märgitust. Väide eetikakoodeksi algse ja avaldatud teksti mittevastavusest ei ole perspektiivitu, sest vastustaja ei esitanud originaalteksti ka Riigi Teatajale avaldamiseks. Vastustaja keeldumine dokumendi vabatahtlikust esitamisest kinnitab taotluse asjakohasust. Kaebajal ei ole võimalik nimetatud tõendit ise koguda. Tõend on oluline, sest kui väidetavalt rikutud õigusnormi sisu on teistsugune, tuleb kaebus rahuldada.
13.Eesti Advokatuur leiab 12.12.2022 seisukohas, et vastuväide ei ole põhjendatud ning kaebaja ei ole seniajani välja toonud, mis on see väidetav erinevus, mida ta tõendada soovib.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I Vastuväite ja taotluste lahendamine
14.Ringkonnakohus jättis 17.11.2022 määrusega (resolutsiooni p 1) HKMS § 62 lg 2 ja lg 3 p 3 alusel rahuldamata X apellatsioonkaebuses esitatud taotluse nõuda vastustajalt välja MTÜ Eesti Advokatuur (kustutatud) 08.04.1999 üldkogul vastu võetud eetikakoodeksi allkirjastatud originaaldokument (skaneeringuna). X esitas 05.12.2022 seisukohas HKMS § 90 alusel
9(16)
3-21-243 vastuväite kohtu tegevusele, leides, et eetikakoodeksi originaalteksti välja nõudmine on oluline, sest kui rikutud normi sisu on teistsugune, tuleb kaebus rahuldada.
15.Vastuväide ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Ringkonnakohus jääb 17.11.2022 määruses toodud seisukoha juurde, et olukorras, kus kaebaja ei ole esitanud ainsatki mõistlikku põhjendust, miks ta kahtleb selles, et eetikakoodeksi (sh § 9 lg 1 ja § 25 lg 1) redaktsioon, mille rikkumise eest on temale määratud praeguses asjas vaidlustatud distsiplinaarkaristus, on erinev advokatuuri 08.04.1999 üldkogul vastu võetud tekstist, on tegemist üksnes oletusega. Selliseks kahtluseks ei anna alust see, et eetikakoodeksit ei olnud mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrile esitatud materjalide hulgas, ning meelevaldne on järeldada kahtluse põhjendatust ka asjaoludest, et vastustaja ei esitanud mh Riigi Teatajas avaldamiseks eetikakoodeksi algteksti ja ei ole pidanud vajalikuks eetikakoodeksi originaaliteksti esitada mh kohtutele, vaid vaidleb selle väljanõudmisele taotlusele vastu. Kaebaja ei ole tuginenud ühelegi allikale, millest võiks nähtuda eetikakoodeksi asjaomaste sätete väidetav alternatiivne sisu või milles oleks viidatud nende sisu lahknevusele originaaltekstist. Ringkonnakohus ei ole välistanud kaebaja õigust taotleda eetikakoodeksi originaalteksti väljanõudmist (mh märkis ringkonnakohus 17.11.2022 määruses, et tõendi kogumine apellatsiooniastmes oleks HKMS § 198 lg 2 p-st 2 tulenevalt lubatav), vaid kaebaja taotlus on jäetud rahuldamata põhjusel, et ringkonnakohus ei pea taotletud tõendi kogumist asja lahendamiseks vajalikuks, kuna eetikakoodeksi sätete sisu on usaldusväärselt tuvastatav muudest allikatest, eelkõige Riigi Teatajast (RT III, 31.05.2019, 1). Ringkonnakohus võtab kaebaja 05.12.2022 vastuväitele lisatud Eesti Advokatuuri 19.08.2019 e-kirja koos manusega HKMS § 198 lg 3 alusel haldusasja materjalide juurde, sest see tõendab asjaolu, millele kaebaja on vastuväites tuginenud (st millise eetikakoodeksi teksti advokatuur esitas Riigi Teatajas avaldamiseks).
16.Advokatuur on 02.12.2022 täiendavale seisukohale lisanud EUIPO apellatsioonikoja 21.09.2021 otsuse asjas nr R 248/2021-5, millest nähtuvalt on kaebaja taotletud kaubamärgi registreerimisest keeldutud mitmete klassidesse 16 ja 41 kuuluvate kaupade ja teenuste osas (sh telesaadete tootmine), kuna C on tõendanud, et tema on Eestis üldtuntud kaubamärgi „W“ omanik. Otsuse p-de 53, 65 ja 85, millele vastustaja on soovinud viidata, tõlked eesti keelde on välja toodud 02.12.2022 menetlusdokumendi p-des 2.8–2.10. X on 05.12.2022 seisukohale lisanud EUIPO 21.02.2022 registreerimistunnistuse nr 017903435, mille kohaselt on kaubamärk „W“ registreeritud klassides 16, 35 ja 41 ning mis kaebaja väitel kinnitab, et C vastuväited ei olnud põhjendatud. Kuna mõlemad tõendid on tekkinud pärast halduskohtu 08.07.2021 otsuse tegemist, ei olnud neile objektiivselt võimalik esimese astme kohtumenetluses tugineda (HKMS § 198 lg 2 p 3). Kuivõrd mõlemad tõendid võimaldavad hinnata, kas C-l oli põhjust heita kaebajale ette kaubamärgi „W“ registreerimise taotluse esitamist, siis ei ole tõendid asjakohatud ja ringkonnakohus võtab need asja õigemaks lahendamiseks HKMS § 198 lg 3 alusel kohtutoimiku juurde.
17.X lisas oma 05.12.2022 seisukohale täiendavalt kaks Eesti Ekspressi artiklit: 13.10.2021 artikkel „Riigiprokuratuur kimbutas advokaati“ ja 02.11.2022 artikkel „Advokaat Z blogi teeb prokuratuurile tuska“. Kaebaja on soovinud nendega tõendada, et aukohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei käsitleta distsiplinaarsüütegudena sõnavõtte, mis on tehtud väljaspool vahetut õigusabi osutamist, isegi kui nende kohasus on küsitav. Ehkki tegemist on samuti uute tõenditega, mida ei saanud varem esitada (HKMS § 198 lg 2 p 3), tuleb need jätta HKMS § 62 lg 2 alusel haldusasja toimikusse võtmata, sest nendega ei ole võimalik tõendada ühtegi vaidluse all olevat asjaolu. Artiklites on üksnes viidatud, et aukohus ei tuvastanud neis kirjeldatud juhtudel kutse-eetika nõuete rikkumisi, kuid kummastki artiklist ei nähtu kaebaja väidetud aukohtu väljakujunenud praktikat (sh mis eksisteeris 31.12.2020 otsuse tegemise ajal) mitte käsitleda distsiplinaarsüüteona väljaspool õigusabi vahetut osutamist tehtud sõnavõtte. 10(16)
3-21-243 II Apellatsioonkaebuse lahendamine
18.Ringkonnakohus leiab, et X apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
19.Kaebaja väited, et tema distsiplinaarsüüteoasja arutamisel on rikutud topeltmenetlemise ja topeltkaristamise keeldu (ne bis in idem), ei ole põhjendatud. Iseenesest tuleb nõustuda, et arvestades advokaadile võimalikult määratavate distsiplinaarkaristuste (AdvS § 19 lg 2) rangust (mh rahatrahv kuni 16 000 eurot), laieneb ne bis in idem põhimõte ka aukohtumenetlusele (vrd Riigikohtu 28.09.2020 otsus nr 3-17-378, p-d 21–23). Selle põhimõtte rikkumisega võiks aukohtumenetluse pärast 06.10.2020 jätkamise puhul olla tegemist siis, kui kaebaja oleks Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsusega nr 3-19-1002 mõistetud distsiplinaarsüüteos lõplikult süüdi või õigeks (vt PS § 23 lg 3). See eeldab varasemat otsus, mille peale ei saa enam edasi kaevata, kusjuures see otsus peab olema tehtud pärast asja sisulist hindamist (nt Euroopa Kohtu 22.03.2022 otsus asjas C-151/20, p-d 32–34, 62). Advokaatide distsiplinaarsüüteoasjade arutamine ning advokatuuri liikmetele distsiplinaarkaristuste määramine on aukohtu pädevuses (AdvS § 15 lg 1, § 19 lg 1). Aukohus tunnistas 15.05.2019 otsusega (nimetatud ka aukohtu 11.04.2019 istungi otsuseks) X süüdi eetikakoodeksi § 9 lg-te 1 ja 2 ja § 25 lg 1 ning AdvS § 17 lg 4 ja kodukorra § 54 lg 5 rikkumises, määrates talle rikkumiste kogumi eest karistuseks rahatrahvi 10 000 eurot. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30.04.2020 otsusega aukohtu otsuse, rõhutades, et aukohus ei saanud kaebajat karistada AdvS § 17 lg 4 ja kodukorra § 54 lg 5 rikkumise eest ning kuna ringkonnakohus ei saa aukohtu otsust ümber hinnata ega aukohtu määratud karistust muuta, tuleb otsus tervikuna tühistada. Ringkonnakohus ei võtnud otsuses seisukohta, kas aukohtu järeldused eetikakoodeksi § 9 ja § 25 lg 1 rikkumisest olid põhjendatud või mitte. Seega ei ole alust väita, et kaebaja oleks nende tegudega seoses juba haldusasjas nr 3-19-1002 lõplikult õigeks mõistetud.
20.Haldusakti tühistamine tähendab haldusakti tagasiulatuvalt (s.o algusest peale) kehtetuks tunnistamist (nt Riigikohtu 07.03.2003 määrus nr 3-3-1-21-03, p 14). Tühistamise tagajärjeks oli see, et kaebaja tegevuse suhtes 11.10.2018 algatatud distsiplinaarsüüteoasja lahendamise kohta ei olnud enam olemas kehtivat aukohtu otsust. Kuivõrd AdvS § 16 lg-te 2 ja 5 kohaselt on aukohtumenetluse algatamine reeglina aukohtu kaalutlusotsus, saab aukohus ka menetluse jätkamise üle otsustada kaalutlusõiguse alusel. Tegemist ei olnud menetluse uuendamisega HMS § 44 tähenduses, vaid varasem menetlus jätkus aukohtu tühistatud otsuse tegemisele vahetult eelnenud staadiumist. Seda, et seadusandja on pidanud võimalikuks, et aukohus võib distsiplinaarasjas teha uue otsuse pärast seda, kui halduskohus on samas asjas tehtud aukohtu varasema otsuse tühistanud, kinnitab AdvS § 19 lg 6, mille kohaselt peatub distsiplinaarsüüteo aegumine mh kohtumenetluse ajaks. Sellisel regulatsioonil, mis lahkneb selgelt süütegude aegumise sätetest (vt karistusseadustiku § 81), puuduks mõte, kui aukohtul ei oleks advokaadile karistuse määramise otsuse tühistamise korral ühelgi juhul võimalik teha uut otsust (vrd notari distsiplinaarvastutuse seaduse § 71 lg 3). Ne bis in idem keelu rikkumisega võiks olla tegemist, kui kohus oleks aukohtu otsuse tühistanud põhjendustega, et kaebaja tegudes ei esinenud ühegi distsiplinaarsüüteo koosseisu. Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus selliseid väiteid ei sisalda.
21.Kuna aukohus otsustab aukohtumenetluse jätkamise kaalutlusõiguse alusel, siis ei olnud ringkonnakohtul 30.04.2020 otsuse tegemisel põhjust määrata enda initsiatiivil HKMS § 168 lg 1 alusel otsuse resolutsioonis kindlaks selle täitmise tingimusi ning menetlusosalised ei olnud seda taotlenud. Kuigi aukohtu 31.12.2020 otsuses on menetluse jätkamist põhjendatud napilt, ei saa otsuse põhjendamispuudused iseenesest tingida aukohtu otsuse tühistamist, kui menetluse jätkamine ei rikkunud ne bis in idem keeldu. Olukorras, kus aukohus on advokaadi tegevuses 11(16)
3-21-243 näinud selgelt distsiplinaarsüüteo tunnuseid (sh 15.05.2019 otsusega advokaati karistanud) ning ringkonnakohus ei olnud aukohtu otsust tühistades märkinud, et advokaadile tehtud peamised etteheited oleksid selgelt põhjendamatud, ei saa aukohtult nõuda, et menetluse jätkamist tulnuks eriti põhjalikult motiveerida. Aukohtumenetluse jätkumisest on kaebajat teavitatud aukohtu 27.10.2020 kirjaga nr 2-15/181-8.
22.AdvS § 17 lg 5 kohaselt lahendab aukohus distsiplinaarsüüteoasja ja teeb põhjendatud otsuse kuue kuu jooksul aukohtumenetluse algatamisest arvates. Mõjuval põhjusel võib aukohus pikendada distsiplinaarsüüteoasja arutamise kestust kuni kolme kuu võrra. Distsiplinaarsüüteoasja menetlemise aja hulka ei arvestata aega, mil distsiplinaarsüüteoasja ei ole võimalik arutada asjaolude tõttu, mis olenevad advokaadist, kelle suhtes aukohtumenetlus on algatatud. Aukohtu 31.12.2020 otsusest nähtuvalt algatati aukohtumenetlus 11.10.2018 ning selles tehti otsus 11.04.2019, kusjuures aukohtumenetlus oli haldusasja nr 3-19-1 tõttu peatatud 10.01.2019–14.03.2019. Aukohus jätkas menetlust 27.10.2020 ja tegi uue otsuse 31.12.2020, mistõttu ei ole ületatud mõistlikku ega seaduses sätestatud menetlusaega. Ringkonnakohus leiab, et esmane aukohtumenetlus kestis siiski kuni 15.05.2019 otsuse teatavaks tegemiseni ja menetluse jätkumist tuleb arvestada haldusasjas nr 3-19-1002 tehtud otsuse jõustumisest (s.o 06.10.2020), seega kestis aukohtumenetlus kokku ligi 8 kuud (sh arvestamata ajavahemikku, mil menetlus oli peatatud). Ehkki see ületab tavapärast kuuekuulist menetlusaega ja aukohus ei ole seda AdvS § 17 lg 5 kolmanda lause alusel ka pikendanud, puudub põhjus väita, et ületatud oleks mõistlikku menetlusaega ja aukohtu otsus tuleks ainuüksi sellel põhjusel tühistada. AdvS § 17 lg-st 5 tulenevalt on seadusandja pidanud põhimõtteliselt aktsepteeritavaks kuni 9 kuu pikkust aukohtumenetlust. Menetlustähtaja hulka ei saa arvestada haldusasjades nr 3-19-1 ja nr 3-19-1002 toimunud kohtumenetluste kestust. Seaduse kohaselt ei välista menetlustähtaja möödumine advokaadile distsiplinaarkaristuse määramist ning distsiplinaarsüütegu ei olnud AdvS § 19 lg 6 järgi ilmselgelt aegunud. Menetlustähtaja ületamine on õigusvastane, kuid ei tingi aukohtu otsuse tühistamist, sest aukohtul oli võimalik kuuekuulist tähtaega pikendada ning selle vormistamata jätmine ei saanud iseenesest mõjutada asja otsustamist (HMS § 58).
23.Advokatuuri eetikakoodeks võeti vastu MTÜ Eesti Advokatuur (kustutatud) 08.04.1999 üldkogul. Varasema MTÜ Eesti Advokatuur (kustutatud) asemele loodi 18.04.2001 jõustunud advokatuuriseadusega Eesti Advokatuur kui avalik-õiguslik juriidiline isik (AdvS § 2 lg 2, §-d 81–82). Sellest ei tulene samas, et kõik advokaatide kutseühenduse tegevust varem reguleerinud dokumendid tulnuks uuesti vastu võtta või kinnitada. Advokatuuril oli AdvS § 82 lg-te 1 ja 3 järgi kohustus hiljemalt 31.05.2001 üksnes moodustada organid kooskõlas AdvS-ga ja viia oma õigusaktid AdvS-ga kooskõlla. Kaebaja ei väida, et eetikakoodeks olnuks sisuliselt seadusega vastuolus, vaid leiab, et AdvS § 9 p-s 5 sätestatud pädevus saab olla vaid kehtiva seaduse alusel tegutseval üldkogul. Selline tõlgendus on ebaõige, sest AdvS § 82 lg-test 2 ja 3 järeldub, et vägemasti õigusaktide kehtestamisel tegutseb Eesti Advokatuur endise MTÜ Eesti Advokatuur (kustutatud) õigusjärglasena. Lisaks on Eesti Advokatuuri üldkogu eetikakoodeksit korduvalt muutnud (05.05.2005, 13.03.2007, 21.08.2008 ja 01.03.2013 otsustega) ning seeläbi kinnitanud ka eetikakoodeksi muude sätete jätkuvat kehtivust (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 3-19-1002, p-d 10–13).
24.Eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat suhtlemisel mh avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Seda kohaldatakse eetikakoodeksi § 9 lg 2 järgi ka advokaadi käitumisele väljaspool kutsetegevust. Eetikakoodeksi § 25 lg 1 sätestab, et advokaat arvestab avalikkusega suhtlemisel kutse-eetika nõudeid. Vaidlustatud aukohtu 31.12.2020 otsusega on kaebajale määratud distsiplinaarkaristus kahe rikkumise eest: 1) C õigusi teadvalt rikkudes ja tema tegevuse takistamiseks kaubamärgi 12(16)
3-21-243 „W“ mh telesaadete valdkonnas registreerimiseks enda nimel 21.05.2018 avalduse esitamine; 2) 01.10.2018 telesaates „W“ ajakirjaniku pea taga „sarvede“ näitamine. Mõlemad teod on loetud eetikakoodeksi § 9 rikkumiseks ja teisel juhul täiendavalt viidatud ka eetikakoodeksi § 25 lg-le 1, mis sisuliselt kordab eetikakoodeksi § 9 lg-s 1 märgitut. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aukohus rikkumiste tuvastamisel eksinud.
25.Kaubamärgi „W“ registreerimiseks EUIPO-le 21.05.2018 avalduse esitamist mh telesaadete tootmisega seotud valdkonnas on vastustaja põhjendatult käsitanud eetikakoodeksi §-ga 9 vastuolus oleva käitumisena. Kaebaja ei esitanud ka pärast aukohtumenetluse jätkumist aukohtule tõendeid selle kohta, et ta oleks kaubamärgi registreerimise taotlust esitades täitnud kliendi käsundit. Seetõttu on aukohus põhjendatult järeldanud, et advokaat tegutses enda nimel (vt ringkonnakohtu 30.04.2020 otsuse p 19 esimene lõik). Seda kinnitavad ka kohtumenetluse käigus esitatud tõendid, eelkõige 21.02.2022 väljastatud kaubamärgi registreerimistunnistus nr 017903435 (kaebaja 05.12.2022 menetlusdokumendi lisa 1), millest nähtuvalt on kaubamärgi omanikuks Advokaadibüroo Y OÜ.
26.Kaebaja eksib, leides, et aukohus ei saanud heita talle ette C õiguste rikkumist, sest kaubamärki „W“ ei olnud KaMS § 7 lg-tes 1 või 2 ettenähtud korras tunnistatud üldtuntuks ning aukohtul puudub pädevus tunnistada kaubamärk üldtuntuks. Ringkonnakohus märkis juba 30.04.2020 otsuses, et kaebaja käitumisele kutse-eetilise hinnangu andmisel ei ole aukohus sekkunud X ja C vahelisse kaubamärgivaidlusesse ega asunud seda ise lahendama. Haldusorgan peab uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt selgitama haldusakti andmisel välja kõik menetletava asja otsustamisel tähtsust omavad asjaolud, sh vajaduse korral tuvastama tsiviilõiguslikke asjaolusid. Sellega ei sekku haldusorgan poolte vahelistesse tsiviilõigussuhetesse, vaid teeb üksnes kindlaks haldusmenetluses tähtsust omava asjaolu. Pädevus sellise tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamiseks puudub haldusorganil reeglina vaid siis, kui seadus näeb ette, et vastav asjaolu tuleb tuvastada tsiviilkohtumenetluse korras (nt Riigikohtu 27.11.2006 otsus nr 3-3-1-59-06, p-d 10-11; 11.11.2002 otsus nr 3-3-1-59-02, p 9). Aukohus ei saaks KaMS § 7 lg-test 1 ja 2 tulenevalt otsuse resolutsioonis tuvastada kaubamärgi „W“ üldtuntust, kuid see ei takista tal sellise hinnangu andmist otsuse põhjendustes (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 11.06.2020 otsus nr 3-20-80, p 27; 13.01.2020 määrus nr 3-19-2078, p 15). Selleks, et võtta seisukoht, kas advokaadi käitumine oli vastuolus kutse-eetika nõuetega, pidi aukohus vältimatult hindama, kas „W“ võib olla C-le kuuluv ja üldtuntud kaubamärk. Kaubamärgi üldtuntuse tunnistamine põhineb peamiselt faktide hindamisel (KaMS § 7 lg-d 3 ja 4) ning seejuures ei omaks ka KaMS § 7 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud korras kaubamärgi üldtuntuse tunnistamine KaMS § 7 lg 5 kohaselt õigusjõudu hilisemates vaidlustes.
27.Aukohus ei ole kaubamärki „W“ üldtuntuks hinnates eksinud. Kuna vastustaja ei lahendanud kaubamärgivaidlust, siis puudus aukohtul vajadus hakata otsuses üksikasjalikult analüüsima, millistes klassides ning milliste kaupade ja teenuste osas kaebaja kaubamärgi registreerimist täpselt taotles ning mil määral kattub taotlus C varasema üldtuntud kaubamärgiga. Kutse-eetilise hinnangu andmiseks piisas selle tuvastamisest, et taotletud kaitse hõlmaks mh telesaadete valdkonda ehk Nizza klassifikatsiooni klassi 41 liigitatavad teenused „raadio- ja teleprogrammide lavastamine, produtseerimine“, „televisioonimeelelahutussaated, tele(visiooni)meelelahutus“ jm. Kaebaja viited sõna „W“ varasemale kasutusele ei ole asjakohased, sest need ei puuduta telesaadete valdkonda. Aukohus ei ole heitnud kaebajale ette kaubamärgi „W“ registreerimistaotluse esitamist abstraktselt, vaid üksnes telesaadete valdkonnas. Kuna C juhitav „W“ oli uuringuettevõtte Kantar Emor avalike teleauditooriumi ülevaadete järgi aastatel 2018–2019 pidevalt Eesti telekanalite vaadatuimate saadete hulgas ja saade tekitas korduvalt vastukaja ka trükimeedias, tuleb aukohtuga nõustuda, et kaebaja väide enda teadmatusest ei ole eluliselt usutav. Määravat tähtsust ei ole, kas varasema üldtuntud 13(16)
3-21-243 kaubamärgi „W“ omanikuks tuleks pidada C või televisiooniteenuse pakkujat, kes asjaomast telesaadet levitab, sest see ei mõjuta hinnangut, et kaebaja ei käitunud kaubamärgi omaniku suhtes heas usus. Ringkonnakohus märgib siiski, et olukorras, kus juba algse aukohtumenetluse ajal oli telesaade „W“ n-ö kolinud ümber teisele kanalile (nt Elu24 portaali 07.02.2019 uudis) ja jätkus seal sama nime all, siis käsitas aukohus kaubamärgi omanikuna põhjendatult C. Selle järelduse õigsust kinnitab EUIPO apellatsioonikoja 21.09.2021 otsus nr R 248/2021-5 (p 52).
28.Advokaadi pahatahtlikkust kaubamärgi registreerimisel saab järeldada X ja C 09.– 10.08.2018 e-kirjavahetusest (vt X 10.09.2018 seletuse lisa 2 – advokatuuri 12.04.2021 vastuse lisa 5), milles kaebaja mh selgitas, et kaubamärgi „W“ registreerimise eesmärk oli omandada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.06.2017 määruse (EL) 2017/1001 (Euroopa Liidu kaubamärgi kohta) art-s 9 sätestatud kaubamärgiomaniku ainuõigus, ning teavitas, et kaubamärgi kasutamine on selle registreerimisest alates keelatud ja advokaadibüroo ei ole praegu ega tulevikus huvitatud kaubamärgi võõrandamisest ega kasutada andmisest (litsentsimisest) C-le ega ka televisiooniteenuse pakkujale. Olukorras, kus kaebaja ei ole põhistanud, et sooviks hakata kaubamärki „W“ telesaadete valdkonnas ise kasutama, ning välistab samas juba ennetavalt igasuguse võimaluse anda ükskõik millistel tingimustel litsents kaubamärgi kasutamiseks olemasoleva identse registreerimata tähisega telesaate jätkamiseks, on äratuntav, et kaubamärgi registreerimise peamine eesmärk on olnud takistada samanimelise telesaate tootmist ja levitamist. Kuivõrd tegemist oli ühe vaadatavama telesaatega, siis pidi kaebaja mõistma, et tema tegevus äratab avalikku tähelepanu ja võib heita varju mh advokaadi kutsele. Ühiskond ei tee advokaadi ja advokatuuri mainele hinnangut andes vahet, kas advokaat tegutses vääritult ametiülesandeid täites või väljaspool seda.
29.Apellatsioonkaebuses ei ole toodud sisulisi vastuväiteid hinnangule, et kaebaja käitumine 01.10.2018 telesaates „W“ oli advokaadile ebakohane, vaid kaebaja leiab, et nimetatud rikkumine on tõendamata, sest telesaate salvestis on lubamatu tõend, kuna ajakirjanikul puudus õigus kaebajat tema nõusolekuta filmida ja salvestist avalikkusele näidata. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja hinnanguga. AdvS ja advokatuuri kodukord ei reguleeri tõendite lubatavust aukohtumenetluses, mistõttu tuleb AdvS § 17 lg 7 kohaselt lähtuda haldusmenetluse seadusest. HMS ei reguleeri samuti tõendite lubatavuse küsimust, kuid pidades silmas, et haldustegevuse õiguspärasust kontrollib halduskohus HKMS-s sätestatud reeglite alusel, on asjakohane lähtuda nendest (nt Riigikohtu 07.10.2021 otsus nr 3-19-467, p 14). HKMS § 62 lg 3 p 1 kohaselt võib tõendi vastuvõtmisest või kogumisest keelduda, kui tõend on saadud kuriteoga või põhiõiguse rikkumisega. Sellist olukorda ei esine. Kuigi on õige, et IKÜM art 85 lg 2 alusel isikuandmete ajakirjanduslikel eesmärkidel töötlemiseks tehtud erandina on esmajoones käsitatav 15.01.2019 jõustunud IKS § 4, ei saa jätta tähelepanuta, et samasisuline norm sisaldus ka kuni 14.01.2019 kehtinud IKS § 11 lg-s 2, mis ei muutunud IKÜM-i jõustumisega automaatselt kehtetuks ega olnud sellega vastuolus. Seetõttu ei saa väita, et ajavahemikul 25.05.2018–15.01.2019 puudus ajakirjanikul õigus töödelda kaebaja isikuandmeid avalikes huvides kaebaja nõusolekuta.
30.Isegi, kui ajakirjanikul polnuks õigust kaebajat tema nõusolekuta filmida, ei õigustaks see kaebaja ebakohast käitumist. Samuti ei omanud kaebaja teguviisile kutse-eetilise hinnangu andmisel tähtsust, kas C käitus kooskõlas ajakirjanduseetika nõuetega (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 3-19-1002, p 19 teine lõik). Advokaat peab säilitama au ja väärikuse ka keerulisemates suhtlussituatsioonides. Aukohus on põhjendatult järeldanud, et ajakirjaniku pea taga „sarvede“ näitamisega püüdis kaebaja teda naeruvääristada, mida ei saa pidada väärikaks ega headele kommetele ja tavadele vastavaks käitumiseks ning mis võib kahjustada advokaadi kutse ja advokatuuri mainet. Isegi kui tegemist oli üksnes naljaga, väljus see hea maitse piiridest ning jättis advokaadist ja advokaadikutsest ebaväärika mulje. Kaebaja pidi mõistma, et kui ajakirjanik ilmub koos kaameraga advokaadibüroosse, siis võidakse teda 14(16)
3-21-243 filmida ja salvestist hiljem avalikkusele näidata. Sellises situatsioonis pidanuks advokaat eriti hoolikalt oma käitumist jälgima ning arvestama võimalusega, et nii tema kasutatud väljendite kui ka žestide ja miimika kohatus võib salvestise tõttu veelgi võimenduda, sest paratamatult minetab salvestis osa laiemast kontekstist. Avalikkusel ei saa kunagi olla täielikku ülevaadet konkreetse elulise suhtlussituatsiooni kujunemisest ja selle osaliste omavahelistest suhetest, mis võiksid mõjutada antavat hinnangut salvestiselt nähtava käitumise eetilisusele.
31.Vastustaja on esitanud kohtule tõendid, millest nähtub, et kaebaja käitumist on mõlema sündmusega seonduvalt ebaeetiliseks pidanud nii advokatuuri liikmed kui ka muud isikud (vt advokatuuri 12.04.2021 vastuse lisad 1, 4, 6 ja 10). Kohtupraktika kohaselt ei pea selleks, et väidetavalt vääritu teo toime pannud isikule oleks võimalik heita ette kas tema enda või temaga seotud organisatsiooni maine kahjustamist (diskrediteerimist), olema tingimata tõendatud kogu avalikkuse või selle enamuse selgesõnaline hukkamõist, vaid piisab mh organisatsiooni sisesest usutavalt põhjendatud hinnangust mainekahjule, kui on põhjust eeldada, et avalikkus tajuks ja hindaks kaebaja käitumist valdavalt sarnasel moel (nt Riigikohtu 16.11.2016 otsus nr 3-3-1-2916, p-d 11 ja 13). Praegusel juhul ei ole alust arvata, et valdav osa advokaatidest või avalikkusest peaks erinevalt vastustaja poole pöördunud isikutest ja aukohtu liikmetest kaebaja käitumist kutse-eetiliselt laitmatuks.
32.Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsusest nr 3-19-1002 ei tulene, et süütegude kogumi eest ei ole lubatud määrata ühtset karistust. Aukohtu 15.05.2019 otsuse tervikuna tühistamise tingis asjaolu, et kuna aukohtu otsuses ei olnud eristatud, kuidas kujunes kolme rikkumise eest kokku määratud 10 000 euro suurune rahatrahv ning ei olnud alust järeldada, et kaebajale alusetult ette heidetud AdvS § 17 lg 4 ja kodukorra § 54 lg 5 rikkumine ei mõjutanud distsiplinaarsüütegude kogumi eest määratud rahatrahvi suurust, siis ei saanud ringkonnakohus otsust tühistada üksnes osaliselt (vt ka Riigikohtu 07.10.2021 otsus nr 3-19-467, p-d 24–26). Aukohtu 31.12.2020 otsusega on kaebajale kahe distsiplinaarsüüteo eest määratud rahatrahv 9500 eurot. AdvS § 19 lg-st 2 lähtudes on määratud karistus keskmise raskusastmega, kuid kaebaja viidatud vastustaja halduspraktikat arvestades on karistus pigem keskmisest rangem. Kaebaja rikkumiste laadi ja süü vormi (vähemasti kaubamärgi registreerimise puhul tahtlus) arvestades ei saa karistust pidada ilmselgelt ebaproportsionaalseks. Aukohtu otsusest ei järeldu, et rikkumise mittetunnistamist ja vastuväidete esitamist käsitati karistust raskendava asjaoluna, vaid ringkonnakohtu hinnangul käsitati seda üksnes karistust kergendava asjaolu puudumisena.
33.Distsiplinaarkaristuse määramine on aukohtu kaalutlusotsus, mille kohtulik kontroll on piiratud (HKMS § 158 lg 3). Kuigi on õige, et ühetaoliste rikkumiste eest sarnastel asjaoludel määratavad karistused ei tohiks olla silmatorkavalt erinevad, tuleb vastustajaga nõustuda, et kaebaja viidatud teistes asjades, kus advokaate on karistatud au ja väärikuse (st eetikakoodeksi § 8 lg 3 või § 9) rikkumise eest üksnes noomitusega (nr 3-19-1516) või miinimumilähedase rahatrahviga (nr 3-17-1504), olid advokaatide käitumisel oluliselt n-ö lokaalsem mõju, mis piirdus üksnes suhtluse osapooltega, ehk puudus advokaadi kutse või advokatuuri maine avalik kahjustamine. Seega ei ole tegemist praegusega võrreldavate asjadega ning viidatud lahendid ei kinnita kaebajale määratud karistuse ülemäärast rangust. Kaebaja välja toodud muud näited, kus aukohus ei ole advokaate distsiplinaarkorras karistanud (kaebuse lisad 10 ja 11), ei ole võrreldavad juba ainuüksi põhjusel, et neis puuduvad tuvastatud distsiplinaarsüüteod, mille eest olnuks üldse võimalik karistust määrata. Seetõttu ei kajasta need ka aukohtu karistuspraktikat.
34.Kuna halduskohus leidis, et aukohtu 31.12.2020 otsus oli õiguspärane, siis ei mõjutanud vaidluse lõpptulemust, et halduskohus ei ole põhjendanud kaebaja väidetavalt õigusvastase karistamise ja sellest advokatuuri liikmete teavitamise eest vabandamise nõude rahuldamata jätmist. X 01.02.2021 kaebuse p-st 2.2 nähtub, et kaebaja on vabandamise nõude esitamisega 15(16)
3-21-243 soovinud sisuliselt taotleda mittevaralise kahju hüvitamist (HKMS § 37 lg 2 p 4). Tallinna Halduskohtu 15.03.2021 määrusest ja 08.07.2021 otsusest järeldub, et halduskohus ei ole seda nõuet üldse eristanud. Kuigi HKMS § 5 lg 1 p 4 ja § 37 lg 2 p 4 ei sätesta tingimata, et kannatanul on õigus nõuda üksnes kahju rahalist hüvitamist, tuleb kohtu volituste rakendamisel HKMS § 5 lg 3 järgi arvestada ka riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatut. RVastS § 8 lg 1 ja § 9 lg 1 kohaselt hüvitatakse kahju rahas. Seega ei saaks esitatud vabandamise nõuet ühelgi juhul rahuldada ja hüvitamisnõue tulnuks jätta rahuldamata, sõltumata vaidlustatud haldusakti õigusvastasusest (vt ka K. Merusk, I. Pilving. HKMS § 5 kommentaar, p C.V.2 – K. Merusk, I. Pilving (toim). Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2013, lk 59).
35.Ka juhul, kui kaebaja nõuet kohustada advokatuuri tema ees vabandama saaks käsitada RVastS § 11 lg 1 ja HKMS § 37 lg 2 p 5 alusel esitatud heastamisnõudena (st taotlusena, et vastustaja kõrvaldaks aukohtu tühistatud otsuse ja sellest advokatuuri liikmete teavitamise toimingu õigusvastased tagajärjed ehk vabandamise tulemusel taastaks kaebaja au ja hea nime), nagu seda on peetud võimalikuks varasemas kohtupraktikas (nt Riigikohtu 10.06.2005 otsus nr 3-3-1-30-05, p 18), ei oleks kaebuse rahuldamiseks alust. Heastamisnõude puhul on olemuselt tegemist eriliiki kohustamisnõudega (vt Riigikohtu 24.04.2018 määrus nr 3-17-725, p 12). Kui kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks piisaks kahju põhjustanud haldusakti õigusvastasuse tuvastamisest, siis heastamisnõude rahuldamine eeldaks väidetavad õigusvastased tagajärjed põhjustanud haldusakti muutmist või (tagasiulatuvalt) kehtetuks tunnistamist (nt E. Andresen. Õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamine ja kahju hüvitamine riigivastutusõiguses – Juridica 2006, nr 3, lk 165). Seega ei oleks vabandamise nõude rahuldamist saanud tingida mh olukord, kus halduskohus tuvastab, et aukohtu otsuse tegemisel on rikutud menetlusnorme (st haldusakt on formaalselt õigusvastane), kuid jätab selle HMS §-le 58 ja RVastS § 3 lg 3 p-le 1 tuginedes tühistamata.
36.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel tuleb X apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 08.07.2021 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
37.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. X on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 30 eurot, kuid pole esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 60 lg-te 1 ja 7 kohaselt kuulus apellatsioonkaebuselt tasumisele riigilõiv 15 eurot. Seega on kaebaja tasunud riigilõivu 15 eurot seaduses sätestatust enam ning selles osas tuleb riigilõiv HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 alusel maksjale tagastada. Eesti Advokatuur ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.