Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.02.2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1279
Haldusasi
XX kaebus Maksu- ja Tolliameti maksuotsuse nr 12.2-5/012859 ning vaideotsuse nr 6-1/4392-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja Aleksandra HlebnikovaStepanova Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Jaanek Lips
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17.10.2019 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 18.02.2020
22.04.2019 11.06.2019
RESOLUTSIOON
1.Jätta Maksu- ja Tolliameti rahuldamata.
18.02.2020
kohtuistungil
esitatud
vastuväited
2.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.10.2019 otsus haldusasjas nr 3-19-1279 muutmata.
Jätta menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.03.2020. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema
3-19-1279 tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX soetas 14.04.2004 notariaalse müügilepinguga kinnistu nr XXXXXX asukohaga XXX (XXX kinnistu), mille pindala oli 809 m2 ning ostuhind 3834,70 eurot (60 000 krooni). Vastavalt 02.05.2007 avaldusele kinnistute piiride muutmiseks sai XXX kinnistu uueks pindalaks 1265 m2. 14.09.2015 läbi viidud piirikontrolli tulemusena lisati XXX kinnistu pindalale veel 162 m2, nii et uueks pindalaks sai 1427 m2. XX võõrandas 18.08.2016 notariaalse müügilepinguga XXX kinnistu pindalaga 1427 m2 müügihinnaga 20 000 eurot.
2.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 22.04.2019 maksuotsusega nr 12.2-5/012859 XX tasuma XXX kinnistu võõrandamiselt tulumaksu 2972,60 eurot. XX omandas XXX kinnistu 3834,70 euro eest ning võõrandas selle 20 000 euro eest, kuid ei deklareerinud kasu vara võõrandamisest. XXX kinnistu müügilepingu p 1.10.4 ja ehitisregistrisse kantud andmete kohaselt oli kinnistu võõrandamise hetkel hoonestamata ning sellel ei asunud suvilat. Seega ei kohaldu XX suhtes tulumaksuseaduse (TuMS) § 15 lg 5 p-s 4 toodud maksuvabastus. Tasumisele kuuluva tulumaksu arvutamisel võttis MTA arvesse isiku esitatud dokumentaalselt tõendatud kulud, tuues ära selgitused, miks kõiki esitatud kuludokumente ei saanud arvestada.
3.XX esitas vaide, mille MTA jättis 11.06.2019 vaideotsusega nr 6-1/4392-2 rahuldamata.
4.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles maksuotsuse ja vaideotsuse tühistamist. Kinnistu maksustamisel tuleb kohaldada TuMS § 15 lg 5 p-s 4 sätestatud maksuvabastust, kuna kinnistu suurus oli vähem kui 0,25 hektarit ja see oli kaebaja omandis alates 2004. aastast ehk müügihetkeks kokku 12 aastat. Õige pole maksuhalduri seisukoht, et XXX kinnistul oli vaid vundament – seal oli ka väike hoone, mida kasutati 2004–2016 nagu suvilat. Kaebaja nõustub tulumaksu määramisega XXX kinnistuga hiljem liidetud 162 m2 suuruse kinnistuosa müügist saadud kasult TuMS § 15 lg 6 alusel, kuna selle pinna müük oli tehtud vähem kui kahe aasta möödumisel omandamisest.
5.Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata. Maksuhaldur ei jätnud tähelepanuta väikest hoonet, mida kaebaja sõnul kasutati 2004–2016 nagu suvilat. Kaebaja 18.08.2016 avalduste kohaselt ei olnud kinnistu hoonestatud, see ei olnud registreeritud ühegi isiku elukohaks ning katastriüksuse 16.09.2015 plaani kohaselt paiknes kinnistul vaid vundament ja puurkaev. Kuna võõrandamise hetkel paiknes kinnistul puurkaev ja varikatus, kinnistule plaanitavale eramule oli väljastatud ehitusluba ning ehitus oli alles algusjärgus, ei olnud tegu suvilaga. Maksuotsuses on põhjendatult järeldatud, et elamu vundament ei ole suvila ega aiamaja TuMS § 15 lg 5 p 4 tähenduses, sest selle sätte kohaldamine eeldab, et ehitisregistris oleks ehitise nimeks suvila või aiamaja ning seda, et konkreetne hoone kinnistu võõrandamise hetkel ka tegelikult seal paikneks. Kinnistu oli kaebaja poolt eramu ehitamiseks planeeritud krunt, millele oli rajatud vundament ja taotletud ehitusluba eramu ehitamiseks. 4,8 m2 suurust varikatust ei saa pidada suvilaks või aiamajaks, millele kohalduks kaebaja viidatud maksuvabastus. Seetõttu ei oma määravat tähendust, et XXX kinnistu oli kaebaja omandis üle kahe aasta ja kinnistu suurus ei ületanud 0,25 hektarit.
2(7)
3-19-1279 Maksuotsuses analüüsiti kaebaja esitatud dokumente ning põhjendati, millised dokumentaalselt tõendatud kulud ja mis summas ning miks on XXX kinnistu võõrandamisest saadud kasu arvutamisel arvesse võetud. Samuti on maksuotsuses ära näidatud tulumaksu määramise metoodika, mida kaebaja sisuliselt ei vaidlusta. Seega on maksuotsus piisavalt motiveeritud. Enne maksukohustuse määramist selgitati kaebajale korduvalt kinnisvara võõrandamisest saadud kasu maksustamise põhimõtteid ja paluti esitada parandusdeklaratsioon. Samuti paluti kaebajal korduvalt esitatud teavet täiendada ja olemasolevaid dokumente võimalusel juurde esitada. Kaebaja ei ole seda teinud. Kuigi kaebaja märkis oma kaebust täpsustades, et ta on nõus TuMS § 15 lg-s 6 sätestatud võimaluse kohaldamisega ning nõustub tasuma tulumaksu XXX kinnistule liidetud 162 m2 suuruse kinnistu võõrandamisest saadud kasult, ei ole ka TuMS § 15 lg-s 6 sätestatud tingimused täidetud. TuMS § 15 lg 6 kohaldamise eelduseks on asjaolu, et vaidlusaluse kinnisasja oluliseks osaks oleks eluruum, mida kaebaja kasutanuks oma elukohana. Kuna XXX kinnistu oli hoonestamata, siis puudus seal võimalus kasutada eluruumi. Kaebaja rajatud vundamendil elamine oleks ebausutav. Seetõttu ei esine kaebuse täpsustuses nimetatud ega seadusest tulenevaid võimalusi maksuvabastuse kohaldamiseks soovitud proportsionaalses ulatuses. Kinnistu võõrandamisest saadud kasu maksustamisel või maksuvabastuse kohaldamisel käsitletakse kinnistut kui tervikut. Samast põhimõttest lähtus kaebaja ka kuludokumente soetusmaksumuse hulka esitades, mistõttu sellest põhimõttest kõrvale kalduv kaebuse nõue on ühetaolise maksustamise põhimõttega vastuolus.
6.Tallinna Halduskohus jättis 17.10.2019 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda, nõustudes maksuotsuse põhjendustega (HKMS § 165 lg 2). TuMS § 12 lg 1 p 3 kohaselt maksustatakse tulumaksuga residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tuluna kasu vara võõrandamisest (§ 15). TuMS § 15 lg-st 1 tulenevalt maksustatakse tulumaksuga kasu (§ 37) ükskõik millise võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnisasja müügist või vahetamisest. Erandid vara võõrandamisel tulumaksu maksmise kohustusest on sätestatud TuMS § 15 lg-tes 4 ja 5. Muu hulgas näeb TuMS § 15 lg 5 p 4 ette, et tulumaksuga ei maksustata kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui suvila või aiamaja vallasasjana või kinnisasja olulise osana on maksumaksja omandis olnud üle kahe aasta ning kinnistu suurus ei ületa 0,25 hektarit. Maksuvabastuse rakendamiseks peavad olema täidetud kõik sättes viidatud nõuded. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et võõrandatud kinnistu oli kaebaja omandis alates 2004. aastast ning kinnistu suurus ei ületanud võõrandamise hetkel 0,25 hektarit. Poolte vahel on erimeelsus selles, kas kinnistul asus võõrandamise hetkel suvila TuMS § 15 lg 5 p 4 tähenduses. TuMS § 15 lg 5 p-s 4 sätestatud tulumaksuvabastus on mõeldud selleks, et isikul, kellel on suvila näol teine elukoht, ei peaks selle võõrandamisel tasuma saadud kasult tulumaksu. Seega on sellise maksusoodustuse oluliseks eelduseks, et isik müüdud kinnisasjal asuvat hoonet ka tegelikult suvilana kasutas ning kasutust võimaldas konkreetne ehitis nii seisukorra, ehituskonstruktsiooni kui ka ruumijaotuse mõttes. XXX kinnistu müügilepingu p-st 1.3.11 nähtub, et riiklikusse ehitisregistrisse kantud andmete kohaselt oli võõrandamise hetkel kinnistuga seotud ehitamisel olev rajatis puurkaev, kasutusel olev hoone nimetusega varikatus ja eramu, millele oli väljastatud ehitusluba. Sama lepingu p-s 1.10.4 kinnitas müüja, et lepingu esemeks olev kinnistu oli hoonestamata, kinnistul asus vundament, olemas oli ehitusprojekt eramu ehitamiseks. Seega võõrandamise hetkel ei olnud kaebaja enda kinnitusel kinnistul aiamaja või suvilat, kuid lisaks eramu vundamendile paiknes seal varikatusena ehitisregistrisse kantud väike hoone. TuMS § 15 lg 5 p 4 tähenduses aiamaja ja suvila ei ole samastatav igasuguse väikese hoonega. Suvila või aiamaja on hooajaliseks, meie kliimas suveajal kasutamiseks kohandatud hoone, millel võib olla kergem konstruktsioon ning väiksem soojapidavus kui elamul. 3(7)
3-19-1279 Maksuvabastuse eelduste täitmiseks on lisaks oluline, et sellist hoonet ka tegelikkuses suvilana kasutati. Kaebaja väide hoone kasutamise kohta suvilana on üldsõnaline, kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks hoone tegelikku funktsiooni suvila või aiamajana. Ehitisregistri andmete kohaselt oli XXX kinnistul paikneva varikatuse kasutamise otstarbeks majapidamishoone ning selle kasulik pind oli 3,2 m2. Arvestades hoone suurust ning kasutusotstarvet, on ebausutav, et selline hoone sai täita suvila funktsiooni ning kaebaja seda ka tegelikkuses selleks kasutas. Kuna kaebaja ei ole vaidlusalust hoonet tegelikkuses oma suvila või aiamajana kasutanud, ei kohaldu talle TuMS § 15 lg 5 p-s 4 sätestatud tulumaksusoodustus ja vara võõrandamiselt saadud kasult tuleb tasuda tulumaks. Kaebaja soovib alternatiivselt, et talle kohaldataks maksuvabastust tulenevalt TuMS § 15 lg-st 6, kuid ka selle eeldused ei ole täidetud. TuMS § 15 lg 6 kohaselt ei rakendata maksuvabastust rohkem kui ühe võõrandamise suhtes kahe aasta jooksul, kui sama paragrahvi lg-s 5 sätestatud maksuvabastuse aluseks on eluruumi kasutamine maksumaksja elukohana. Seega seadusandja on sidunud maksusoodustuse saamise võõrandatava eluruumi faktilise kasutamisega kuni võõrandamiseni, kusjuures kasutatav eluruum peab olema maksumaksja alaline või peamine elukoht. Müügilepingu p 1.8 kohaselt ei olnud XXX kinnistu puhul tegu ühegi isiku elukohaga. Lisaks oli kinnistu kaebaja kinnitusel võõrandamise hetkel hoonestamata, mistõttu ei olnud seda võimalik elukohana kasutada. TuMS § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 ning maksukorralduse seaduse (MKS) § 56 lg 2 kohaselt saab soetamismaksumusest või vara müügist saadud kasust maha arvata vaid dokumentaalselt tõendatud kulusid. Kirjalik kuludokument peab muu hulgas tõendama, et kulu on tehtud maksumaksja poolt. Dokumendist peab nähtuma kulutuse sisu, selle tegemise aeg ning raha maksja ja saaja. Enne maksukohustuse määramist on maksuhaldur kaebajale korduvalt selgitanud kinnisvara võõrandamisest saadud kasu maksustamise põhimõtteid ja palunud esitada parandusdeklaratsioon. Kaebajal paluti esitatud teavet täiendada ja olemasolevaid dokumentaalseid tõendeid vajadusel juurde esitada. Kaebaja esitas kuludokumente, millest osa ei vastanud eelpool kirjeldatud nõuetele. Kaebaja selgitas 15.03.2019 maksuhaldurile saadetud e-kirjas, et kuludokumente ei ole säilinud, kuna kaebaja ehitas oma tarbeks ja kulutused tehti sularahas. Kaebaja kohustus vastavate dokumentide säilitamiseks tulenes MKS § 56 lg-st 2 ja §-st 58 ning TuMS § 36 lg-st 2. Kuludokumentide puudumisel ei saa kulusid arvesse võtta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.XX esitas apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu otsuse tühistamiseks ning uue otsusega kaebuse rahuldamiseks. Kaebaja kasutas XXX kinnistut isiklikul eesmärgil ja tal oli plaanis ehitada sinna maja. Kaebaja alustas ehitamist, kuid oli 2016. a-l sunnitud müüma kinnistu koos pooleli oleva ehitisega, kuigi oli investeerinud ehitamisse palju raha. Kulusid tõendavaid dokumente ei ole enam säilinud, v.a pangakonto väljavõtted ja maksekorraldused. Maksuhaldur ei ole ise kogunud ühtki tõendit, mis annaks aluse nõuda kaebajalt tulumaksu. Rahvastikuregistri väljavõtte kohaselt oli XXX kinnistu 05.10.2015–01.09.2016 kaebaja registreeritud elukoht.
8.Maksu- ja Tolliamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäädes varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. Rahvastikuregistri kanne on deklaratiivne ega kajasta tegelikku faktilist olukorda. Muud tõendid viitavad sellele, et kinnistul puudus maja, kus elada, sest selle ehitamine oli alles pooleli.
4(7)
3-19-1279
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
9.Ringkonnakohus otsustas 18.02.2020 kohtuistungil võtta toimikusse 1) apellatsioonkaebuse lisana esitatud rahvastikuregistri väljavõtte, millega kaebaja soovib tõendada oma elukohta XXX kinnistu müümise ajal, ning 2) kaebaja poolt kohtuistungil esitatud foto, millel on kaebaja väitel kujutatud müügi hetkel XXX kinnistul paiknenud aiamaja. MTA esitas ringkonnakohtu protokolliliste määruste peale vastuväited, mille kohus jättis lahendamiseks kohtuotsuses.
10.Ringkonnakohus jätab MTA vastuväited rahuldamata. Isegi kui kaebaja oleks saanud esitada tõendid juba halduskohtus, tuleb need siiski vastu võtta asja õigemaks lahendamiseks (HKMS § 62 lg 2, § 198 lg 3). MTA on saanud esitada tõendite kohta oma vastuväited (rahvastikuregistri väljavõtte kohta 20.12.2019 menetlusdokumendis ja foto kohta 18.02.2020 kohtuistungil).
11.Kaebaja soovib foto ja rahvastikuregistri väljavõttega tõendada oma põhiväidet ehk TuMS § 15 lg 5 p-s 1 või 4 sätestatud maksuvabastuse kohaldumist. Seega on tõendid asjakohased.
12.Tõenditest ei selgu täiesti uusi asjaolusid, mis olid varem teada ainult kaebajale ja mida ta oleks seni maksuhalduri eest varjanud. Kaebaja on maksumenetluses selgitanud, et ehitas XXX kinnistule suvilat ja tegi sellega seoses kulutusi (nt 15.03.2019 e-kiri MTA-le). Maksuhaldurile on olnud kaebaja esitatud tõenditest teada, et XXX kinnistul paikneb lisaks vundamendile mingi ehitis (nt maksumenetluses esitatud XXX kinnistu 18.06.2016 müügileping, milles on seda ehitist nimetatud varikatuseks, ning maakatastri väljavõte, millelt nähtub samuti mingi ehitise paiknemine XXX kinnistul). Maakatastri andmed (sh ajaloolised kaardid) kaebaja väidete kontrollimiseks olid kättesaadavad ka maksuhaldurile. Kohtuistungil esitatud foto näitab veidi teisest vaatest ehitist, mis kaebaja väitel paiknes XXX kinnistul juba selle müügi hetkel. Rahvastikuregistri väljavõttelt nähtub, et kaebaja elukohaks oli 2016. aastal XXX kinnistu. Ka see ei ole täiesti uus asjaolu, sest XXX kinnistu 18.06.2016 müügilepingus oli samuti kaebaja elukohaks märgitud XXX kinnistu. Eelduslikult on MTA-l olemas juurdepääs selle isiku andmetele rahvastikuregistris, kelle suhtes viiakse läbi maksumenetlust (rahvastikuregistri seaduse § 44 p 2, MKS § 10). Seega soovi korral oleks maksuhaldur saanud kaebaja elukohaga seotud andmeid ka ise kontrollida.
13.Ringkonnakohus lisab, et kuigi maksukohustuslane peab tõendid esitama võimalikult varakult ning tahtlikult või hooletusest esitamata jäänud tõendi võib jätta maksukohustuse vähendamiseks arvesse võtmata (MKS § 102 lg 1 p 2), ei pruugi ükski menetlusosaline suuta ette näha mõne faktilise asjaolu kohta käivaid kõiki mõeldavaid tõendeid või nende esitamise vajadust (vrd Riigikohtu 15.12.2016 otsus nr 3-3-1-56-16, p-d 21, 22). Seda, kuidas vastuvõetud tõendid mõjutavad asja lahendamist, hindab ringkonnakohus allpool. II
14.Vaidlus käib jätkuvalt eeskätt selle üle, kas kaebajal tuleb maksta XXX kinnistu müügist saadud kasult tulumaksu või on võimalik kohaldada TuMS § 15 lg 5 p-s 1 või 4 sätestatud maksuvabastust. Kaebaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et maksuvabastuse taotlemise aluseks on asjaolu, et XXX kinnistul asus selle müügi hetkel kaebaja ehitatud aiamaja, mis oli üksiti kaebaja elukohaks.
15.TuMS § 15 lg 5 p 4 järgi ei maksustata tulumaksuga kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui suvila või aiamaja vallasasjana või kinnisasja olulise osana on maksumaksja omandis olnud üle kahe aasta ning kinnistu suurus ei ületa 0,25 hektarit. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kõnealust tulumaksuvabastust saab kohaldada siis, kui müüdud kinnisasjal 5(7)
3-19-1279 asub selline suvila või aiamajana käsitatav hoone (katuse ja siseruumidega ehitis), mis on mõeldud vähemalt hooajaliseks elamiseks. Asjas kogutud tõendid kinnitavad, et XXX kinnistu ei vastanud võõrandamise ajal (18.06.2016) neile tingimustele. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks halduskohtu otsuse vastavaid põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4) ja selgitab apellatsioonkaebusele vastuseks järgmist.
16.XXX kinnistu 18.06.2016 müügilepingu p-s 1.3.1 on märgitud, et võõrandamise hetkel asusid kinnistul puurkaev (staatus: ehitamisel), eramu (staatus: antud ehitusluba) ja varikatus (staatus: kasutusel). Ehitisregistris oli varikatust kirjeldatud kui 2007. aastal kasutusele võetud majapidamishoonet, mille ehitusalune pind oli 4,8 m2. Kaebaja kinnitas müügilepingu p-s 1.10.4, et kinnistu on tegelikkuses hoonestamata, kuid sellel asub vundament ja on olemas ehitusprojekt. Ostja kinnitas müügilepingu p-s 1.11.4, et on p-s 1.10.4 nimetatud asjaolust teadlik ega loe seda lepingu eseme puuduseks. Seega olid lepingu pooled 2016. aasta juunis ühisel arusaamisel, et kinnistul ei asu elamiseks kasutatavat hoonet. Samasuguse järelduse saab teha ka ehitisregistri kannetest.
17.Kaebaja esitas ringkonnakohtu 18.02.2020 istungil foto, millelt nähtub vundament ning selle taga suvila või suvemaja sarnane hoone (fotol märgitud ringiga). Kaebaja selgitas istungil, et fotol on kujutatud XXX kinnistut, fotol märgistatud hoone pind on ca 20 m2 ning kaebaja ehitas selle 2013. või 2014. aastal. Niisiis kaebaja väitel oli fotol kujutatud hoone olemas juba XXX kinnistu müügi ajal. Ringkonnakohus ei pea seda kaebaja väidet usaldusväärseks. Esiteks ei ole teada, millal on kohtuistungil esitatud foto tehtud. Teiseks on kaebaja väide vastuolus XXX kinnistu müügilepingus märgituga, samuti müügilepingu sõlmimise ajal ehitisregistris kajastatud andmetega. Ei ole eluliselt usutav, et 20 m2 suuruse ja pealtnäha korrastatud suvemaja olemasolu oleks jäänud müügilepingusse märkimata, kui see oleks seal müügi hetkel olemas olnud, eriti kuna kaebaja pole välja toonud ühtki mõistlikku selgitust, miks oli lepingu pooltel tarvis anda kinnistu tegeliku hoonestatuse kohta valekinnitusi. Kolmandaks ei ole kaebaja väide kooskõlas ka Maa-ameti geoportaalist leitavalt Eesti kaardilt nähtuvate andmetega. 26.05.2018 seisuga asus XXX kinnistul lisaks vundamendile tõepoolest mingi hoone, mille katus pealtvaates sarnaneb fotolt nähtuva hoone katusega. 1 Samalaadne hoone paistab ka kaebaja poolt esitatud maakatastri väljavõttelt, mis on tehtud 11.04.2019. Sellise hoone olemasolu ei nähtu aga 11.07.2014 ega ka 30.04.2016 seisuga Eesti põhikaardilt2.
18.Eelnevat arvestades ei saa XXX kinnistu müügile kohaldada TuMS § 15 lg 5 p-s 4 sätestatud maksuvabastust.
19.TuMS § 15 lg 5 p 1 järgi ei maksustata tulumaksuga kinnisasja võõrandamisest saadud kasu ka juhul, kui kinnisasja oluliseks osaks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma elukohana. Kuna XXX kinnistul ei asunud selle müügi hetkel suvilat, suvemaja või muud hoonet, mida oleks saanud kasvõi hooajalise elukohana kasutada, ei saa kohaldada ka TuMS § 15 lg 5 p-s 1 nimetatud maksuvabastust. Asja lahendamisel ei ole määravat tähtsust sellel, et rahvastikuregistri andmetel oli kaebaja elukoht XXX kinnistul. Tulumaksuvabastus ei sõltu formaalsetest registrikannetest, vaid sellest, kas isik tegelikult kasutas eluruumi enne selle võõrandamist oma alalise või peamise elukohana (vt Riigikohtu 26.03.2009 otsus nr 3-3-1-209, p 12).
20.Kaebaja vaidlustab maksuotsust ka osas, mis puudutab vara müügist saadava kasu arvutamist. Kaebaja arvates oleks tulnud arvestada kõiki kaebaja poolt maksumenetluses esitatud kuludokumente, samuti oleks pidanud maksuhaldur tõendeid koguma omal algatusel.
21.TuMS § 37 lg 1 kolmanda lause kohaselt on maksumaksjal õigus kasust maha arvata või kahjule juurde liita vara müügi või vahetamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud. TuMS § 38 lg 1 järgi on soetamismaksumus kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sealhulgas makstud vahendustasud ja lõivud. MKS § 56 lg 2 teisest lausest tuleneb, et kui seadus sätestab tõendi kohustusliku liigi, saab maksukohustuslane kasutada tõendamisel ainult seda liiki tõendit. Viidatud sätetest tuleneb, et kasust saab maha arvata vaid dokumentaalselt tõendatud kulusid. Kirjalik kuludokument peab muu hulgas tõendama, et kulu on tehtud maksumaksja poolt. Dokumendist peab nähtuma kulutuse sisu, selle tegemise aeg ning raha maksja ja saaja (vt Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2019 otsus nr 3-17-1884, p 13).
22.Maksuotsuses on loetletud kaebaja poolt maksumenetluses esitatud tõendid. Maksuhaldur on neid osaliselt arvestanud nii XXX kinnistu soetamismaksumuse arvutamisel kui ka kinnistu võõrandamisega seotud kuludena (lk 3). Arvestamata on jäänud kulud, mis ei ole soetamismaksumuse määramise osaks (maamaks ja elektri eest tasumine) või mille kohta puudub nõuetekohane kuludokument ja seega pole tõendatud ka kulutuse tegemine kaebaja poolt või kulutuse seos XXX kinnistuga (lk 4). Ringkonnakohus leiab, et maksuhalduri seisukoht on kooskõlas eespool toodud normide ja kohtupraktikaga. Kaebaja ei ole toonud apellatsioonkaebuses ühegi kuludokumendi kohta välja konkreetseid vastuväiteid, mis annaks aluse maksuotsuse järelduste ümber hindamiseks.
23.Kaebaja etteheide, et maksuhaldur ei kogunud tõendeid omal algatusel, ei ole asjakohane. Halduskohus selgitas õigesti, et kuludokumentide esitamise kohustus oli kaebajal endal ning seda on maksuhaldur kaebajale maksumenetluses ka selgitanud. MKS § 56 lg-st 2 ja §-st 58 tuleneb maksumaksjale kohustus pidada arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, säilitada vastavaid dokumente ning esitada maksuhaldurile maksudeklaratsioone. Füüsilise isiku dokumentide säilitamise kohustus on sätestatud TuMS § 36 lg-s 2, mille kohaselt on maksumaksja kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Maksumaksja on kohustatud ka säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente. Füüsilised isikud peavad seega säilitama ja koguma tuludeklaratsiooni täitmiseks vajalikke andmeid. Seejuures tuleb arvestada, et vara soetamismaksumust tõendavate dokumentide säilitamisel ei ole kindlat tähtaega – soetamismaksumuse arvestamiseks peavad dokumendid olemas olema vara võõrandamise ajal (ja ka võimaliku maksu määramise aegumistähtaja jooksul). Kinnisvara näol on reeglina tegemist kõrge väärtusega varaga, mille puhul peaks isik arvestama selle võimaliku võõrandamisega, ning seda ka juhul, kui kinnisvara soetatakse isiklikuks kasutamiseks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2019 otsus nr 3-17-1884, p 14).
24.Eelneva põhjal jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
25.Kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ning vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda HKMS § 109 lg 1 alusel. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.