Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
26. veebruar 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1938
Haldusasi
XX kaebus Eesti Jahimeeste Seltsi 8. oktoobri 2019. a otsuse nr 052019 tühistamiseks või alternatiivselt jahitunnistuse kehtivuse peatamise tähtaja vähendamiseks kohtu äranägemisel
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 2. detsembri 2019. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – XX, esindaja vandeadvokaat Indrek Veso Vastustaja – Eesti Jahimeeste Selts, esindaja Tõnis Korts
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada XX apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 2. detsembri 2019. a otsus haldusasjas nr 3-19-1938. Teha asjas uus otsus.
Tühistada Eesti Jahimeeste Seltsi 8. oktoobri 2019. a otsus nr 052019.
4.Mõista Eesti Jahimeeste Seltsilt XX kasuks välja halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 45 eurot.
Muus osas jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 27. märtsil 2020 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-19-1938 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnainspektsioon tuvastas 18.06.2019 hommikul kella 7 ajal, et XX sõitis mootorsõidukiga Siniallika jahipiirkonnas Kose vallas Liiva külas mööda Kose-Risti-Karla teed. Sõidu ajal oli XX-l laetud jahipüss püssikotis toetatud kaasreisija istmele. Väärteoprotokollis tunnistas XX, et ta teab, et laetud jahirelva on keelatud käest panna ning transpordivahendis peab relv olema laadimata. Keskkonnainspektsioon tegi 09.07.2019 kiirmenetluse otsuse, millega karistas XX jahiseaduse (JahiS) § 58 (jahipidamise nõuete rikkumine jahipidamise vahendite kasutamisel või jahiohutuse nõuete rikkumine) alusel 65 trahviühiku ehk 260 euro suuruse trahviga. XX tasus trahvi.
2.Keskkonnainspektsioon pöördus 05.09.2019 Eesti Jahimeeste Seltsi (EJS) poole, et viimane peataks XX jahitunnistuse.
3.EJS peatas 08.10.2019 otsusega nr 052019 XX jahitunnistuse kaheks kalendrikuuks ajavahemikus 08.10.2019–07.12.2019. Otsuses on viidatud XX poolt toime pandud teole, selle õigusvastasusele (jahieeskirja § 6 lg 1 p 7 ja § 7 lg 2 rikkumine) ning jahitunnistuse kehtivuse peatamise alusele (JahiS § 37).
4.XX esitas 16.10.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse EJS 08.10.2019 otsuse nr 052019 tühistamiseks või alternatiivselt jahitunnistuse kehtivuse peatamise tähtaja vähendamiseks kohtu äranägemisel. Kaebaja taotles halduskohtult JahiS § 37 lg 1 p 2 põhiseadusevastaseks tunnistamist ja kohaldamata jätmist. Vastustaja poolt JahiS § 37 lg 1 p 2 alusel sama teo teistkordne menetlemine ja karistamine jahitunnistuse peatamisega on vastuolus PS §-ga 23. Vastustaja tegi otsuse alles kolm kuud pärast väärteootsuse tegemist. Seda oleks tulnud jahitunnistuse kehtivuse peatamisel arvestada, sest kaebaja minetas võimaluse pidada jahti kõige aktiivsemal jahiperioodil.
EJS palus jätta kaebuse rahuldamata.
Laetud relva hoidmine autos on ohtlik nii endale kui ka kõrval olevatele isikutele. JahiS § 37 lg 1 järgi võib jahitunnistuse kehtivuse peatada kuni kolmeks aastaks. Kaebaja jahitunnistus peatati lühiajaliselt. EJS ei ole uurimisasutus ning tegutseb Keskkonnainspektsioonilt saadetud esildiste alusel.
6.Tallinna Halduskohtu 02.12.2019 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Jahitunnistuse peatamise näol ei ole tegemist kahekordse karistamise keelu põhimõtte rikkumisega PS § 23 tähenduses. Tegemist on haldusõigusliku meetmega, mitte kuriteo- ega väärteokaristusega. JahiS §-des 50–63 nimetatud tegevuste eest karistuse määramise automaatseks järelmiks on jahitunnistuse kehtivuse peatamine. Samas eeldab JahiS § 37 lg 1 p 2 kohaldamine ka 2(6)
3-19-1938 diskretsiooni teostamist, kuna kehtivus peatatakse JahiS kohaselt kuni kolmeks aastaks. See tähendab, et loa andja peab viima läbi kaalumise ning otsustama, kui pikaks ajaks on põhjendatud jahitunnistuse kehtivus peatada. Kaalumise tulemus peaks kasvõi lühidalt olema kajastatud peatamise otsuses. Seda ei ole tehtud. Põhjendamispuudus ei too kaasa haldusakti tühistamist, sest vastustaja pidi jahitunnistuse kehtivuse peatama ning seda on tehtud väga lühiajaliselt. Halduskohus nõustus EJS antud hinnanguga, et kuna laetud relva hoidmine autos on ohtlik nii endale kui ka kõrval olevatele isikutele, siis ei saa kahte kuud selle teo eest pidada ülemäära karmiks karistuseks. Kuna halduskohus kohaldas esialgset õiguskaitset 22.10.2019– 02.12.2019 ja jahitunnistuse kehtivuse peatamise otsuse mõju ammendub 07.12.2019, ei ole põhjendatud otsuse kehtivuse aega veelgi lühendada. Ebaproportsionaalselt pikk aeg väärteootsuse tegemisest kuni EJS otsuse tegemiseni ei mõjutanud kaebajat negatiivselt, sest kaebaja sai sel ajal jahti pidada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.XX apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 02.12.2019 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada. Kaebajat on vaidlustatud haldusaktiga karistatud sama teo eest teist korda. Halduskohus on vääralt mõistnud Riigikohtu üldkogu otsust asjas nr 3-4-1-10-04. Õigusliku tagajärje käsitamist karistusena ei välista see, et jahitunnistus võeti ära vaid kaheks kuuks. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamisel ei ole tähtis, kui pikaks ajaks jahitunnise kehtivus peatati. Mõistetav ei ole, kuidas on juhtimisõiguse peatamine raskem riive kui mitmeaastane jahitunnistuse kehtivuse peatamine. Apellandi väiteid kinnitavad viidatud lahendi p-d 20–23, kus selgitati, et juhtimisõiguse peatamisel tuleb arvestada PS § 23 lg-ga 3. Keelatud ei ole mitme karistuse määramine, kuid see peab toimuma samas menetluses. Juhtimisõiguse peatamine oli väärteokaristuse automaatne tagajärg, praegusel juhul on jahitunnistuse kehtivuse peatamise kestuse üle otsustamisel ette nähtud aga lai kaalutlusruum ning otsuse tegemisel hinnatakse väärteo asjaolusid ning kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid uuesti. Euroopa Inimõiguste Kohus selgitas asjas Zoltukhin vs Venemaa, et EIÕK 7. protokolli art 4 esimest lõiget tuleb mõista nii, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu fakte. Ne bis in idem põhimõtte rikkumise väite kontrollimiseks tuleb alustada faktide võrdlemisest ja sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Otsuse tegemine tuli kaebajale üllatusena. Kaebajale oleks tulnud anda võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited, arvestades, et vastustajal oli lai kaalutlusruum. Õiguskantsler selgitas 13.04.2016 kirjas, et JahiS § 37 lg 1 p 2 annab EJS-le kaalutlusõiguse otsustada, kui pikaks ajaks jahitunnistuse kehtivus peatada. Inimese teavitamine ja ära kuulamine on vajalikud kaalutlusõiguse teostamiseks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2) ja proportsionaalse otsuse langetamiseks (HMS § 3 lg 2), s.t üksikjuhtumi õiglaseks lahendamiseks. Samuti on kaalumisel oluline arvestada, milline oli inimese rikkumise järgne käitumine kuni jahitunnistuse kehtivuse peatamiseni, sh kas on uusi rikkumisi, kas rahatrahv on tasutud, milline on inimese seisukoht kohaldatava meetme osas jms. Seega on tegemist eraldi menetlusega. Vastustaja otsusest sellised kaalutlused ka ei nähtu. Otsuse tegemisel oleks tulnud arvestada, et jahitunnistuse kehtivus peatati alles kolm kuud pärast väärteo toimepanemist ning jahitunnistus peatati kõige aktiivsemaks jahiperioodiks. Kui kohus ei pea EJS otsuse tühistamise nõuet põhjendatuks, palub kaebaja vähendada jahitunnistuse peatamise tähtaega samadel põhjustel. Esialgse õiguskaitse korras peatatakse 3(6)
3-19-1938 vastustaja otsuse kehtivus ning kohtuotsuse jõustumise järel oleks jahitunnistuse kehtivus veel pooleteist kuud peatunud.
EJS palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jääb varasemate seisukohtade juurde.
Riigikohtu üldkogu otsusest asjas nr 3-4-1-10-04 nähtub, et topeltkaristamise keelu põhimõttega ei ole vastuolus, kui seadusega ette nähtud õiguslik tagajärg on väärteomenetlusest tulenev vääramatu järelm ja moodustab sellega ühtse terviku. Jahitunnistuse kehtivuse peatamine on haldusõiguslik meede. Kui lugeda JahiS § 37 lg 1 p-s 2 sätestatud haldusõiguslik meede sisuliselt karistuseks, mis allub PS § 23 lõike 3 keelule, võiks sama asuda väitma kõikide teiste haldusõiguslike meetmete osas, mille avaldumine on tingitud isiku käitumisest või temaga seotud asjaolust ja mis annavad alust algsete haldusotsuste muutmiseks, peatamiseks või kehtetuks tunnistamiseks. Näitena võiks topelt karistamiseks sellisel juhul pidada ka ATS § 95 lõikes 1 sätestatud tingimustel ametniku teenistusest vabastamist, kui viimane on toime pannud ATS § 15 punktis 1 nimetatud kuriteo. Jahipidamine on privileeg, mis hõlmab endas eriti suure ohuallika valdamist. Isik ei saa suhtuda sellesse hooletult. Jahipidamine pole põhiõigus ja erinevalt sõidukite juhtimisõigusest pole see mitte ühelgi juhul ka hädavajalik abivahend elatise teenimisel, mis annaks põhjust arutleda isiku põhiõiguste riive proportsionaalsuse üle. Kuna jahitunnistuse nagu ka relvaloa kehtetuks tunnistamine kannab eesmärki ennetada ohtu inimeste elule ja tervisele ning isik ei kaota õigust pidada jahti igaveseks, siis ei saa JahiS § 37 lg 1 p-s 2 kehtestatud piirang ebaproportsionaalselt riivata isiku õigusi. Kuna tegemist ei ole karistusõigusliku normiga, vaid haldusõigusliku sättega, on kaalutlusõiguse andmine seadusandja õigus. Jahitunnistuse kehtetuks tunnistamise menetlus ei saanud tulla kaebajale üllatusena. Tunnistuse saamise eelduseks on koolituse ja eksami läbimine. Koolitusel pööratakse jahiohutusele ja selle rikkumisega seotud tagajärgedele eraldi tähelepanu. Jahitunnistuse kehtivuse peatamise otsuses puuduvad põhjendused ning otsus on seetõttu HMS §-ga 56 vastuolus, kuid sellest ei saa järeldada, et vastustaja ei ole tunnistuse kehtivuse peatamise tähtaega kaalunud. Kaalumist teostati väärteootsuse osades „Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud“ sisalduva kirjelduse ja „Karistuse määramise asjaolud“ p-des 1–5 sisalduvate faktide pinnalt. Otsus on proportsionaalne. Vorminõuete rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist ja seetõttu ei ole otsuse tühistamiseks alust (HMS § 58). Vastustaja ei kogu tõendeid, vaid lähtub väärteootsuses tuvastatud asjaoludest. EJS ei ole menetlust läbi viinud põhjendamatult kaua. Keskkonnainspektsioonilt laekus teave rikkumise ja väärteokaristuse kohta 05.09.2019.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Relvaseaduse (RelvS) § 45 lg 3 sätestab, et tulirelva hoitakse ainult tühjaks laetuna. RelvS § 50 lg 2 sätestab, et relva ja laskemoona tuleb kanda avalikus kohas varjatult ning viisil, mis välistab nende kadumise või sattumise teise isiku valdusse, samuti juhusliku kahju tekitamise. Kantava tulirelva, välja arvatud revolvri padrunipesas ei tohi olla padrunit. RelvS § 43 lg 3 p 2 kohaselt tunnistab Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) relva soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui esineb RelvS § 36 lg 1 p-s 7 nimetatud asjaolu ehk loa omanik on väärteomenetluse korras karistatud relva, tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või
4(6)
3-19-1938 kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud nõude rikkumise eest. See säte ei jäta PPA-le kaalutlusõigust.
10.JahiS § 35 lg 1 kohaselt on jahitunnistus üks jahipidamisõigust tõendavatest dokumentidest jahiloa, jahist osavõtjate nimekirja, suuruluki laskekaitse tunnistuse ja vibujahi laskekatse tunnistuse kõrval. Kõik need dokumendid (välja arvatud lõike 3 järgi jahist osavõtjate nimekiri, kui tegemist ei ole ühisjahiga) on vajalikud samaaegselt. Seega ei ole kaebajal ajal, mil tema jahitunnistuse kehtivus on peatatud, õigust jahist osa võtta. Jahil osalemise õigus on ulatuslikum kui relvaga jahil osalemise õigus. Jahil saab osaleda ka relvata (Riigikohtu üldkogu 11.10.2001 otsus asjas nr 3-4-1-7-01, p 13). Seetõttu ei saa relvaloa kehtetuks tunnistamise nõudest järeldada, et kaebaja osalemise jahil välistab juba relvaloa kehtetuks tunnistamise vajadus.
11.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium selgitas 18.06.2019 otsuses asjas nr 5-19-26 (p 42), et väärteo korras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamise eesmärgiks on isikute elu ja tervise, riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamine. Riigikohtu halduskolleegium täpsustas 18.12.2019 otsuses asjas nr 3-17-1506 (p 11), et muid eesmärke relvaloa kehtetuks tunnistamisel sellel alusel ei ole, selgitades, et tegemist ei ole seega karistusliku meetmega. Meetme eesmärk on ohu ennetamine.
12.Jahitunnistuse kehtivuse peatamise eeldused, nt relva kasutamine, hoidmine või kandmine lubamatul viisil, ei erine oluliselt relvaloa kehtetuks tunnistamise eeldustest. Kuigi tulirelvata, st ajajana, jahivibuga või püünisega jahti pidades ei kujuta isik sedavõrd suurt ohtu kui tulirelvaga jahti pidades, ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik jahitunnistuse kehtivuse peatamise eesmärki pidada relvaloa RelvS § 43 lg 3 p 2 alusel kehtetuks tunnistamise eesmärgist erinevaks. Seetõttu ei saa jahitunnistuse kehtivuse peatamise eesmärgiks pidada isiku karistamist, vaid samuti üksnes ohu ennetamist.
13.Kuna ohu ennetamise puhul ei ole isiku õigusi riivavate abinõude kohaldamine mitmeetapiliselt, eraldi väärteomenetlusest keelatud, ei ole kaebuse väited JahiS § 37 lg 1 p 2 vastuolust PS § 23 lg-ga 3 ja EIÕK 7. protokolli art-ga 4 põhjendatud. Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-10-04 ei ole praegusel juhul asjassepuutuv. Viidatud asjas peatati isikul juhtimisõigus lubatud suurima sõidukiiruse ületamise ja joobes juhtimise eest. Juhtimisõiguse peatamine oli lubatud ühest kuni 24 kuuni. Riigikohtu üldkogu hinnangul oli selline õiguslik tagajärg käsitatav karistusena. Riigikohtu lahendid asjades nr 5-19-26 ja 3-17-1506 sellist analoogiat ei toeta, sest jahitunnistuse kehtivuse peatamine sarnaneb eesmärgilt relvaloa kehtetuks tunnistamisele.
14.Halduskohus on ekslikult jätnud EJS otsuse tühistamata. Vastustaja on kaebaja eelnevalt ära kuulamata jättes ja haldusakti põhjendamata jättes toiminud õigusvastaselt. HMS § 40 lg 1 nõuab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Lõike 3 punktis 1 nimetatud erandite kohaldamine vähemalt praegusel juhul ei olnud õigustatud, sest jahitunnistuse kehtivuse peatamist ei tulnud otsustada viivitamatult. Kaebaja oli rikkumise toime pannud EJS otsuse tegemisest tuntavalt varem ning jahitunnistuse kehtivuse peatamine ei olnud sedavõrd pikaajaline, et oleks võimalik tuvastada kaebajast lähtuvat suurt ohtu. Menetlusosalise ära kuulamata jätmise mõju puudumist EJS otsusele ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada. Haldusaktis nende põhjenduste, millest nähtuks jahitunnistuse kehtivuse peatamise kestus, puudumine koosmõjus menetlusosalise ära kuulamata jätmisega on menetlusviga, mis kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul võisid mõjutada asja otsustamist märgatavalt. Pole välistatud, et jahitunnistuse kehtivus oleks peatatud mõneks teiseks tähtajaks. 5(6)
3-19-1938
15.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu arutluskäiguga nende mõjude vähesest tähtsusest või puudumisest. Kaebaja jahitunnistuse kehtivuse oleks saanud peatada ka märksa lühemaks ajaks ning kohus ei saa vastustaja asemel asuda ise kaaluma, milliseks ajaks kaebaja jahitunnistuse peatamine on põhjendatud. Asjaolust, et peatamise kestus on toime pandud rikkumise tõsidust ja seetõttu kaebajast lähtuvat ohtu arvestades proportsionaalne, ei saa järeldada, et haldusorgan ei oleks võinud kohaldada piirangut lühemaks ajaks. Kohtumenetluse käigus esitatud põhjendused ei võimalda kontrollida, et neist kaalutlustest lähtuti ka tegelikult.
16.Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada, halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada.
17.Ringkonnakohus selgitab, et EJS-l tuleb kohtuotsuse jõutumise järel otsustada kaebaja jahitunnistuse kehtivuse peatamine uuesti, sest jahitunnistuse kehtivuse peatamata jätmine ei ole lubatav.
18.Samuti peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et esialgse õiguskaitse kohaldamise tulemuseks ei oleks kaebuse rahuldamata jätmise korral olnud jahitunnistuse kehtivuse peatamine lühemaks ajaks kui kaks kuud. Esialgse õiguskaitse kohaldamine lükkaks haldusakti täitmise vaid edasi.
19.HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta EJS kanda. Kaebuse, esialgse õiguskaitse taotluse ja apellatsioonkaebuse esitamise eest tasutud riigilõiv summas 45 eurot tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. EJS ei ole menetluskulude kandmist kohtumenetluses väitnud.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.