Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Madis Ernits, Tiina Pappel 12.02.2020, Tartu 3-18-2162 PP kaebus Maksu- ja Tolliameti 04.09.2018. a vastutusotsuse nr 13-7/00828-19 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 27.05.2019. a otsus PP apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja PP Volitatud esindaja v.adv. Rene Varul Vastustaja Maksu- ja Tolliamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta PP apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.05.2019. a otsus muutmata.
2.Jätta poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 13.03.2020 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 04.09.2018. a vastutusotsusega nr 13-7/00828-19 PP tasuma Stawenya Wieczorynky OÜ (endine ärinimi Erk Ehitus OÜ) maksuvõlga summas 50 030,34 eurot. Vastutusotsuse kohaselt tuleneb maksuvõlg maksustamisperioodidel august 2016. a kuni november 2017. a äriühingu poolt deklareeritud, kuid tasumata jäetud maksukohustusest. MTA leidis, et juhatuse ainuliige PP teadis või pidi möönma, et äriühingul puudusid piisavad vahendid maksukohustuste täitmise tagamiseks, kuid ta ei teinud olukorra vältimiseks või lõpetamiseks midagi. PP rikkus maksukorralduse seaduse (MKS) § 8 lg-s 1 sätestatud kohustust korraldada esindatava tasumiskohustust, mis tuleneb MKS § 105 lg-st 1 koostoimes tulumaksuseaduse (TuMS) § 40 lg-ga 4, töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) § 42 lg 1 p-dega 2 ja 3, sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 9 lg 1 p-ga 4, kogumispensionide seaduse
(KoPS) § 11 lg 1 p-ga 4 ja käibemaksuseaduse (KMS) § 38 lg-ga 1. Äriühingu majandusliku seisundi hindamine ning selle alusel tasumis- ja korraldamiskohustuse täitmiseks toimingute tegemine oli juhatuse liikme ülesanne, milliseid kohustusi ta rikkus tahtlikult, kui tekitas äriühingule juurde uusi maksukohustusi, teades, et äriühingul puuduvad võimalused kohustuste tasumiseks. MTA leidis, et juhatuse liikme kohustuste rikkumise ja äriühingu deklareeritud, kuid tasumata maksukohustuste vahel on otsene põhjuslik seos. Maksuvõla tekkimine olnuks välditav, kui juhatuse liige oleks õigeaegselt ja õigeid meetmeid kasutades restruktureerinud äriühingu tegevuse või lõpetanud äriühingu kahjuliku tegevuse.
2.MTA jättis 15.10.2018. a vaideotsusega nr 6-1/4210-2 rahuldamata PP vaide MTA 04.09.2018. a vastutusotsuse kehtetuks tunnistamiseks.
3.PP esitas 15.11.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada MTA 04.09.2018. a vastutusotsus. Kaebuse põhjendused: Vastutusotsus ei vasta senisele praktikale. Juhatuse liikme vastutust on hakatud põhjendamatult avardama. MTA ei saa eeldada, et igat äriühingut on võimalik tulemuslikult juhtida. MTA ei arvestanud, et ettevõtjal olid igakuised kohustused töötajate ees. Äriühingul ei olnud rahalisi vahendeid palkade ega maksude tasumiseks. Juhatuse liige andis pidevalt juurde rahalisi vahendeid, mille arvelt palkasid maksta. Puuduvad tõendid kinnitamaks MTA väidet, et äriühing muutus maksejõetuks 2016. a augustist. Olukord, kus maksud on korrektselt deklareeritud, kuid rahaliste vahendite puudumise tõttu ei suutnud äriühing maksukohustusi täita, ei saa kaasa tuua juhatuse liikme süülist vastutust. Vastutusotsuses ei ole andmeid, et kaebaja soovis maksud tasumata jätta ja jättis teadlikult ettevõtte seisu parandamata. Tuvastatud ei ole põhjuslikku seost.
4.MTA esitas 12.03.2019 vastuse kaebusele, milles ta palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Arestitud pangakonto kaudu arveldamisest loobumisega vältis kaebaja teadlikult deklareeritud maksude tasumist. Kui kaebaja arveldas teadlikult sularahas, maksukohustuste vältimise eesmärgil, siis saab sellist maksude tasumisest kõrvalehoidumise viisi käsitleda tahtlikuna, mida ei õigusta ka palgaraha eelistatult tasumine.
5.Tartu Halduskohus jättis 27.05.2019. a otsusega kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Otsuse põhjendused: 1) Erk Ehitus OÜ maksuvõla saldopäringust nähtub, et jooksvad maksuvõlad hakkasid tekkima alates august 2016. a tulenevatest maksukohustustest. Samaaegselt tekkisid makseraskused varasema ajatamisgraafiku täitmise osas. AS Swedbank pangakonto väljavõttest ilmneb, et 2017. aastal äriühing ülekandeid ei teinud. Loogiline on MTA järeldus, et kaebaja korraldas makseraskuste süvenemise tõttu oma töö teadlikult ümber sularaha põhiselt. Kaebaja teadis, et Erk Ehitus OÜ pangakonto arestimise järgselt ei ole tal võimalik maksukohustuste täitmist vältida. Äriühingul oli olemas vara, mille arvelt kohustusi täita, kuid maksukohustuste täitmine oli kaebaja tegevuse tulemil muudetud võimatuks. Seetõttu on vale kaebaja väide, et tema süüline käitumine on vabandatav äriühingu vahendite puudusega. Tõendatud on, et vahendite kasutamine käis kaebaja eelistuste alusel. Kaebaja poolt sularahapõhiselt ümberkorraldatud tegevus, mis võimaldas maksukohustusi vaid juurde tekitada, kuid maksukohustuste täitmist vältida, viitab kaebaja süüliselt tahtlikule MKS § 8 lg-s 1 ja § 40 lg-s 1 sätestatu rikkumisele. Alates hetkest, kui tuli tasuda 2016. a augusti maksukohustusi, oli kaebajale vältimatult teada, et tema esindatav äriühing on sattunud sügavatesse makseraskustesse ja sellest alates jätkatud tegevus oli lootusetult kahjumlik. Vastutusotsus on kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Vastutusotsuse tegemist välistavaid asjaolusid ei esine. Vastutusotsuses on arvestatud, et kaebajal oli olemas reaalne võimalus kujunenud olukorda vältida, kuid kaebaja eelistas vääraid
prioriteete. Juhtimisotsused on põhjuslikus seoses kaebajale etteheidetud maksuvõla tekkimisega. 2) Tõele ei vasta kaebaja väide, et Erk Ehitus OÜ oli 2018. a alguseni tegutsev äriühing. Nimetatut ei toeta maksudeklaratsioonid. Erk Ehitus OÜ deklareeris käivet viimati jaanuaris 2017. Väljamakseid töötajatele deklareeriti kuni novembrini 2017. Viimane majandusaasta aruanne pärineb 2014. aastast, mis lõppes kahjumiga ja negatiivse omakapitaliga. Tegemist saab olla üksnes olukorraga, kus ettevõttel oli kas piisavalt vahendeid, et jätkata palkade maksmist ka peale äritegevuse soikumist või tegutses äriühing edasi, kuid jättis käibe deklareerimata. Kaebaja väide, et Erk Ehitus OÜ tegutses hooajaliste haljastustöödega, on vastuolus töötajate seletustega, milles viidatakse peamiselt üldehitustöödele. Kaebuses väidetud hooajatöö argument on vastuolus 2017. a käibeandmetega, sest kuni 2018. a alguseni tegutsenud ettevõtte väitel pidanuks kaebajal sellisel juhul minimaalnegi käive hooajatööl tekkima. Seda ei ole deklareeritud, mistõttu ei saa kaebaja ennastõigustavaid väiteid pidada usaldusväärseteks. Paljasõnalised ja väheusutavad on kaebaja väited, nagu oleks ta andnud äriühingule pidevalt rahalisi vahendeid juurde, mille arvelt palkasid maksta. Mitte ükski mõistlik ettevõtja ei hoiaks palgal inimesi, kellele tal tööd anda ei ole ega tasu neile isiklikust taskust. Töötaja A. Linder viitab, et suulisi töölepinguid muudeti ja lõpetati omavoliliselt ning esines ka maksehäireid. Siiski enamus kaebaja töötajaid kinnitas töötamist kuni 2017. aastani. Samas ei sea see kokkuvõttes kahtluse alla vastutusotsuses maksuhalduri tuvastatud asjaolusid kaebaja süülisest tegevusest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6.PP esitas 26.06.2019 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 27.05.2019. a otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Vastutusotsus ei vasta kujunenud praktikale. Juhatuse liige ei vastuta äriühingu maksuvõla eest olukorras, kus äriühingul ei ole rahalisi vahendeid maksude tasumiseks. Kaebaja vaid hoidis äriühingut tegevuses ja töötajaid palgal. See ei saa olla juhatuse liikme vastutuse aluseks. Kohus ei täpsusta, milliseid ärilisi otsuseid pidi kaebaja vastu võtma, et muuta äriühingu tegevus tulemuslikuks, ega millised ärihuvid kaebajal olid, kus ta ise äriühingusse raha pidevalt juurde laenas, et hoida töötajaid palgal. Pole tõendeid, mis kinnitaks MTA väidet, et äriühing muutus maksejõuetuks alates 2016. a augustist. 2) Juhatuse liikme käitumises puudub süü, sest isegi hoolas juhatuse liige ei suuda rahaliste vahendite puudumisel täita äriühingu maksukohustusi. Riigikohus on leidnud, et vastutusotsust ei saa juhatuse liikme suhtes teha äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2 alusel – s.t vastutus korraliku ettevõtjana tegutsemise kohustuse rikkumisel. Seda kohus kaebaja vastutuse aluseks võttis (kohtuotsuse p 19). Pole andmeid, et kaebaja soovis maksud tasumata jätta ja jättis teadlikult ettevõtte seisu parandamata. Esile ei ole toodud normi, mis kohustaks juhatuse liiget ettevõtet ümber korraldama, optimeerima vmt ette võtma. Tegemist on sama olukorraga, mis Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-60-07. Olukorras, kus äriühing ei olnud majanduslikult suuteline maksukohustusi täitma, ei saa rääkida juhatuse liikme süüst, s.o tahtlikkusest jätta maksud maksmata. 3) Asjas ei ole tuvastatav põhjuslik seos. MTA-l ei ole võimalik teha järeldust, et kui juhatuse liige oleks teostanud äriühingus reorganiseerimisi/optimeerimisi, siis oleks äriühingu seis muutunud piisavalt tulusaks, et maksud maksta.
7.MTA esitas 22.07.2019 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Sularahana oli äriühingul olemas vara, mille arvelt maksukohustusi täita, ent kaebaja seda ei teinud. Arestitud pangakonto kaudu arveldamisest loobumisega vältis kaebaja teadlikult
deklareeritud maksude tasumist. Kaebaja poolt tegevuse jätkamine ja äriühingu suhtes tekkivate nõuete ignoreerimine on juhatuse liikme kohustustega ilmses vastuolus. Kaebaja rikkus teadlikult valitud võlausaldajate huve, eelistades talle prioriteetsemaks peetud kohustuste täitmist maksuvõlgade tasumisele. Tegemist oli kaebaja teadliku valikuga. Kaebaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-60-07 on asjassepuutumatu. Tegemist on solidaarkohustusega, mitte kaebaja karistamisega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et PP apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 27.05.2019. a otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4). Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Vastutusotsusega nõutava maksuvõla suuruse ja olemasolu üle käesolevas asjas vaidlust ei ole. Maksuvõlg koosneb ajavahemikul august 2016 kuni november 2017 deklareeritud, kuid tasumata jäetud maksudest (peamiselt tööjõumaksud). Eelnimetatud ajavahemikul oli kaebaja äriühingu ainus juhatuse liige. Seega saab kaebaja olla MKS § 40 lg 1 alusel vastutav maksuvõla eest solidaarselt äriühinguga, kui maksuvõla tekkimise põhjustas tema poolt MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustuste rikkumine tahtlikult või raskest hooletusest. Vastutusotsuse kohaselt rikkus kaebaja tasumis- ja korraldamiskohustust tahtlikult.
10.Apellatsiooniastmes on kaebaja endiselt seisukohal, et vastutusotsus ei vasta kujunenud praktikale. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Halduskohus on otsuse p-des 7-9 põhjalikult selgitanud vastutusotsuse tegemise tingimusi ja juhatuse liikme vastutuse kohaldamise eeldusi, tuginedes asjakohases kohtupraktikas käsitletule. Kohtupraktika kohaselt on juhatuse liikme vastutuse eeldused järgmised: juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest; rikutud on kohustust tagada MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg. Ringkonnakohtu hinnangul käsitles halduskohus otsuses piisava selgusega kaebaja kui Erk Ehitus OÜ juhatuse ainuliikme vastutust äriühingu maksuvõla eest ning leidis põhjendatult, et vastutusotsuse tegemise eeldused on täidetud. Seega asus halduskohus kokkuvõttes põhjendatult seisukohale, et puudub alus vastutusotsuse tühistamiseks.
11.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega tema käitumises süü puudumise kohta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses (p-d 10-15) toodud hinnangute ja järeldustega, milles leiti kokkuvõttes, et vastutusotsuses on kaebaja süüd tahtluse vormis piisavalt põhjendatud. MKS § 40 lg-s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub sama seaduse §-s 8 nimetatud kohustusi (RKHK 12.06.2013. a otsus nr 3-3-1-17-13, p 14). Juhatuse liikme vastutust tuleb eeldada ka olukorras, kus juhatuse liige ei võta õigeaegselt tarvitusele abinõusid äriühingu maksukohustuste täielikuks ja õigeaegseks täitmiseks (TrtRK 18.10.2018. a otsus nr 3-17-1849, p 22). Juhatuse liikmel on MKS § 8 lg 1 järgi kohustus tegutseda selliselt, et äriühingul üldse maksuvõlgasid ei teki. Kaebaja ei ole asjas vaidlustanud maksuhalduri seisukohta, et makseraskuste süvenemise tõttu ja äriühingu pangakonto arestimise järgselt korraldas kaebaja äriühingus tegevuse teadlikult ümber sularahapõhiseks. Kaebaja enda väitel hoidis ta äriühingut tegevuses ja töötajaid palgal, kui ta ise äriühingusse raha pidevalt juurde laenas, kuna äriühingul ei olnud palgaraha ega rahalisi vahendeid maksude maksmiseks.
12.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja kui äriühingu juhatuse ainuliikme ülesandeks on äriühingu majandusliku seisundi hindamine ning tasumis- ja korraldamiskohustuse täitmiseks toimingute tegemine. Neid kohustusi rikkus kaebaja tahtlikult, kui tekitas äriühingule juurde uusi maksukohustusi, teades, et äriühingul puuduvad võimalused maksukohustuste täitmiseks. Juhatuse liikme kohustuste rikkumise tuvastamist ei välista asjaolu, kui kaebaja andis äriühingule laenu tegevuse jätkamiseks. Taoline kaebaja käitumine ei ole ilmselgelt äriühingu tegevust jätkusuutlikumaks muutnud. Samas oli äriühingul vara, mille arvelt saanuks maksukohustusi täita. Kaebaja muutis oma tegevusega ka äriühingu vara arvelt maksukohustuste täitmise võimatuks, kuna ta eelistas teadlikult töötajaid maksuhaldurile. Seega ei teinud kaebaja olukorra vältimiseks ega lõpetamiseks midagi, vaid maksukohustusi deklareeriti jätkuvalt juurde rohkem kui aasta aega kuni novembrini 2017 (k.a). Ringkonnakohtu hinnangul näitavad asjaolud kogumis, et äriühingu ärimudel tõi paratamatult kaasa üksnes maksuvõla suurenemise ja kaebaja oli sellega kursis. Kaebaja kui juhatuse ainuliige mõistis äriühingus toimuvat, kuid jätkas kahjumlikku majandustegevust, tekitades järjepidevalt juurde maksuvõlgnevusi. Töötajatele palgamaksete tegemine ei vabasta kaebajat vastutusest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja poolt sularahapõhiselt ümber korraldatud tegevus, mis võimaldas maksukohustusi vaid juurde tekitada, kuid maksukohustuste täitmist vältida, viitab üheselt kaebaja süüliselt tahtlikule MKS § 8 lg-s 1 ja § 40 lg-s 1 sätestatu rikkumisele. Eelnevat arvestades on põhjendamatu kaebaja väide enda käitumises süü puudumise kohta.
13.Ringkonnakohtu hinnangul järeldas maksuhaldur põhjendatult asjas kogutud tõendite pinnalt, et augustiks 2016 oli äriühingul välja kujunenud püsiva maksejõuetuse olukord, kus ei suudetud täita jooksvaid maksukohustusi ning tekkisid ka makseraskused varasema ajatamisgraafiku täitmisega ja oktoobris 2016 lõpetati üldse graafikujärgsete maksete tasumine. Ka kaebaja enda kinnitusel (apellatsioonkaebuse lk 3, alt viimane lõik, II kd, tl 2-5) ei olnud äriühingul rahalisi vahendeid maksude maksmiseks. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et ei ole tõendeid, mis kinnitaksid maksuhalduri väidet, et äriühing muutus maksejõuetuks alates 2016. a augustist. Halduskohus on otsuses viidanud asjakohaste tõenditena maksuvõla saldopäringule (I kd, tl 156-157p) ja ka maksuvõla ajatamisgraafikule (I kd, tl 136). Kaebaja ei ole saldopäringus ega ajatamisgraafikus kajastatud andmete õigsust kahtluse alla seadnud ega nendele apellatsioonkaebuses sisulisi vastuväiteid esitanud. Ka ei ole käesolevas asjas vaidlust maksuvõla olemasolu üle.
14.Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et juhatuse liige ei pea vastutama äriühingu maksuvõla eest olukorras, kus äriühingul ei ole rahalisi vahendeid maksude tasumiseks. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. MKS § 8 lg 1 järgi on juhatuse liikme kohustuseks äriühingu majandustegevusega seotud MKS-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine. MKS § 40 lg-st 1 tuleneb, et kui seaduslik esindaja rikub MKS §-s 8 nimetatud kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 8 lg 1 ja § 40 lg 1 järgi juhatuse liikmele maksunõude esitamiseks ei oma tähtsust, kas äriühing oli maksuvõla tekkimise ajal võimeline maksuvõlga tasuma või mitte. Seega on asjakohatu kaebaja väide äriühingul maksude tasumiseks rahaliste vahendite puudumise kohta.
15.Vastutusotsuse (I kd, tl 7-12p) p-des 2.2.2 ja 2.2.4 kirjeldab maksuhaldur, mida kaebaja oleks saanud teha maksejõuetuse olukorra muutmiseks: optimeerida äriühingu majandustegevust, vähendada töötasusid, otsida uusi kliente, muuta tööd efektiivsemaks, esitada pankrotiavaldus, seega lõpetada või ümber korraldada äriühingu tegevust. Maksuhaldur möönis vaideotsuses (p 19, I kd, tl 22-24p), et võimalik reorganiseerimine või optimeerimine
võib-olla ei oleks muutnud äriühingu seisu piisavalt tulusaks, küll aga oleks reorganiseerimise või optimeerimisega või äritegevuse lõpetamisega võimalik olnud vältida äriühingu majandusliku olukorra halvenemist või maksuvõla suurenemist. Halduskohus nõustus otsuses (p 20) maksuhalduri põhjendustega ega pidanud neid HKMS § 165 lg 2 alusel vajalikuks korrata. HKMS § 165 lg 2 annab kohtule võimaluse jätta otsusest välja põhjendused, mis kattuvad vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses esitatud põhjendustega. Seega on käesolevas asjas kaebajale selgitatud, mida ta saanuks teha äriühingu tegevuse tulemuslikumalt või vähemalt minimaalselt kahju tekitaval moel juhtimiseks, nagu halduskohus otsuses (p 14) märgib. Kaebaja vastupidine väide on ebaõige. Seejuures nõustub ringkonnakohus vaideotsuses (p 16) märgituga, et kaebaja ei saa eeldada, et maksuhaldur peaks hakkama vastutusotsuses selgitama, milline olnuks kaebaja juhitud äriühingu tulemuslik reorganiseerimine. Kaebaja jätab asjas tähelepanuta, et tegemist oli vastutusmenetlusega, mille raames tuleb maksuhalduril kindlaks teha, kas äriühingul maksuvõla tekkimise põhjustas juhatuse liikme poolt tema kohustuste tahtlik või raskest hooletusest rikkumine, millisel juhul näevad MKS §-d 8 ja 40 ette juhatuse liikme vastutuse. Maksuhaldur on eeltoodust selgelt ja asjakohaselt ka vastutusotsuse tegemisel lähtunud.
16.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et asjas ei ole tuvastatav põhjuslik seos. Käesolevas asjas on kindlaks tehtud, et kaebaja juhatuse ainuliikmena rikkus vastutusotsuses nimetatud ajaperioodil tahtlikult tasumis- ja korraldamiskohustust ning tema tegevuse tulemusena tekkis äriühingul maksuvõlg. Seega esineb kaebaja tegevuse ja maksuvõla tekkimise vahel põhjuslik seos.
17.Ringkonnakohtu hinnangul on ekslik kaebaja väide, et halduskohus võttis vastutuse aluseks ÄS § 187 lg 2. Halduskohus on kohtuotsuses selgelt lähtunud MKS § 8 lg-s 1 ja § 40 lg-s 1 sätestatust. Ka ei ole maksuhaldur teinud vastutusotsust ÄS § 187 lg 2 alusel.
18.Ringkonnakohus loeb asjassepuutumatuks kaebaja viite Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-60-07. Eelmainitud lahendis räägitakse deklareerimiskohustuse rikkumisega tekitatud kahjust ja selle hüvitamiseks esitatavast tsiviilhagist kriminaalmenetluses, mis vastutusmenetlusega ei seondu, nagu vastustaja vastuses kaebusele (p VIII, I kd, tl 65-69) ka õigesti märkis.
19.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.05.2019. a otsuse muutmata.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole menetluskulude taotlust esitanud, siis jäävad poolte poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.