PP kaebus Maksu- ja Tolliameti 04.09.2018 vastutusotsuse nr 13-7/00828-19 tühistamiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – PP, esindaja vandeadvokaat Rene Varul; Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
Edasikaebamise kord
Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 26.06.2019 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi 04.09.2018 PP vastutusotsuse nr 13-7/00828-19, mille kohaselt kohustati kaebajat solidaarselt OÜ-ga XXX (reg. kood XXXXXX, endine XX OÜ) tasuma maksuvõlga kogusummas 50 030,34 eurot. Vastutusotsuse kohaselt on kaebaja rikkunud XX OÜ juhatuse liikmena maksude tasumiskohustust, deklareerides juhatuse liikmena perioodil august 2016 kuni november 2017 äriühingu eest maksusid (peamiselt tööjõumakse), kuid jättes need maksud tasumata. 09.10.2018 esitas PP vaide, mis jäeti MTA 15.10.2018 vaideotsusega nr 6-1/4210-2 rahuldamata.
2.15.11.2018 saabus Tartu Halduskohtusse PP kaebus MTA 04.09.2018 vastutusotsuse nr 137/00828-19 tühistamiseks. Tartu Halduskohus võttis 12.02.2019 määruses kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud. 12.03.2019 saabus kohtule vastustaja vastus kaebusele.
KAEBAJA VÄITED
3.Kaebaja leiab, et vastutusotsus ei vasta senisele praktikale ja juhatuse liikme vastutust on otsusega hakatud põhjendamatult avardama. Maksuhaldur ei saavat eeldada, et igat äriühingut on võimalik tulemuslikult juhtida. Maksuhaldur ei olevat arvestanud, et ettevõtjal olid igakuised kohustused oma töötajate ees, mida oli vajalik täita. Äriühingul ei olnud vaadeldaval perioodil rahalisi vahendeid maksude tasumiseks. Kaebajale jääb mõistmatuks tema süüline käitumine äriühingu rahaliste vahendite puudumise korral. Kaebaja leiab, et ta ei ole käitunud pigem korraliku ettevõtja hoolsusega ja majanduslikult otstarbekalt, mis ei tähendavat maksuõiguslike kohustuste rikkumist. Kaebaja hinnangul olukorras, kus maksud on korrektselt deklareeritud, kuid rahaliste vahendite puudumise tõttu ei ole suudetud äriühingu maksukohustusi täita, siis teoreetiliselt ei saavat selline olukord kaasa tuua tema süülist vastutust. Kaebaja tugineb Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-60-07 märgitule, leides, et on võimalik, et äriühing ei oleks juba maksukohustuse tekkimise ajal olnud majanduslikult suuteline maksukohustust täitma, mistõttu on tegemist väärtusetuks muutunud maksunõudega ja riigi samata jäänud tuluga. Samuti leiab kaebaja, et asjas ei ole tuvastatud põhjusliku seost.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
4.Vastustaja kaebusega ei nõustu, vaidleb sellele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja jääb vaidlusaluses vastutusotsuses esitatud seisukohtade juurde ja leiab, et kuivõrd maksu- ja vastutusmenetlustes tuvastatud asjaolud, uuritud tõendid ja nendest tehtud järeldused on vastutusotsuses mõistlikult jälgitavad ja kõnealune otsus on seetõttu ka kontrollitav, on otsus ka nõuetekohaselt ja piisavalt motiveeritud. Vastustaja on peale kaebuses esitatud väidete analüüsimist seisukohal, et need ei sisalda endas selliseid asjaolusid või ümberlükkamatuid seisukohti, mille pinnalt oleks võimalik jõuda vastutusotsuses kajastatust erinevale lõppjäreldusele. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 150 lg 1 näeb ette, et maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kuna MKS § 96 lg 2 kohaselt vastutusotsusele kohaldatakse maksuotsuse kohta sätestatut, siis kehtib nimetatud tõendamiskoormis ka vastutusotsuse vaidlustamisel. Arvestades, et kaebaja ei ole esitanud kaebuses selliseid asjaolusid ega tõendeid, mis kummutaks vastutusotsuses kajastatu, leiab vastustaja, et kaebaja ei ole MKS § 150 lg-st 1 tulenevat kohustust täitnud. Vastustaja jääb vastutus- ja vaideotsuses toodud põhjenduste juurde ja lähtudes eeltoodust on vastustaja seisukohal, et kaebajale koostatud vastutusotsus on õiguspärane, selge ning motiveeritud.
KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
5.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
6.Maksuhaldur kohustas kaebajat vastutusotsusega tasuma OÜ-ga XX (XX OÜ) maksuvõlga summas 50 030,34 eurot. Vaidlust ei ole selles, et XX OÜ maksuvõlg, mille tasumist kaebuse esitajalt nõutakse, koosneb maksustamisperioodil august 2016 kuni november 2017 täiendavalt tasumisele määratud maksusummast 50 030,34 eurot. Nimetatud ajavahemikul oli PP ainuisikuliselt XX OÜ seaduslik esindaja, kes vastutas äriühingu juhtimise ja majandustegevuse korraldamise, sealhulgas ka seaduse alusel maksumaksja kohustuste täitmise eest.
7.MKS § 8 lg 1 järgi on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava samast seadusest ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise, kusjuures rahalised kohustused täidetakse esindatava vara arvel. Kui seaduslik esindaja rikub MKS §-s 8 nimetatud kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest, vastutab ta rikkumise tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega (MKS § 40 lg 1). Maksuvõla sissenõudmiseks teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest vastutava-le kolmandale isikule (MKS § 96 lg 1), praegusel juhul juhatuse liikmele. Selleks, et vastutusotsust teha, peavad olema täidetud vastutusotsuse tegemise aluseks olevad tingimused, mida Riigikohtu praktikas on piiritletud järgmiselt (Riigikohtu halduskolleegiumi 28.01.2013 määrus nr 3-3-1-16-12, p 10; 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-12, p 50): 1) äriühingul on kehtiv maksuvõlg ehk puuduvad MKS § 96 lg-s 6 sätestatud vastutusotsuse tegemist välistavad asjaolud, s.o maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud, maksuvõlg on kustutatud; 2) vastutusotsuse adressaat vastutab seaduse alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, kusjuures arvestada tuleb ka maksukohustuse tekkimise hetke, isiku funktsiooni ja pädevust äriühingus; 3) maksusumma määramise aegumistähtaeg ei ole möödunud (MKS § 98); 4) MKS §-des 38–40 nimetatud isikutele vastutusotsuse tegemise puhul on eelnevalt nurjunud maksuvõla sissenõudmine maksumaksjalt või maksu kinnipidajalt; 5) vastutusotsus MKS § 40 lg-st 1 tuleneva kolmanda isiku vastutuse kohaldamiseks on tehtud enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, kelle maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha (Riigikohtu halduskolleegiumi 19.12.2013 otsus nr 3-3-1-37-13, p 28).
8.Maksuvõla sissenõudmiseks äriühingu juhatuse liikmelt, peavad olema täidetud vastutuse kohaldamise eeldused. Riigikohus on käsitlenud juhatuse liikme vastutuse eeldusi põhjalikult mitmes lahendis: 19.11.2014 otsus nr 3-3-1-43-14, p-s 10, 19.12.2013 otsus nr 3-3-1-37-13 p-des 12 ja 17, 12.06.2013 otsus nr 3-3-1-17-13 p-des 11–16, 12.12.2012 otsus nr 3-3-1-23-12 p-des 10–11, 14 ja 20, 31.10.2005 otsus nr 3-3-1-41-05 p-des 12, 13 ja 15. Riigikohtu praktika kohaselt peavad juhatuse liikme vastutuse kohaldamiseks olema täidetud järgmised eeldused: 1) juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest; 2) rikutud on kohustust tagada MKS-ist ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; 3) sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg.
9.Vastutuse kohaldamiseks tuleb maksuhalduril seega tõendada, et juhatuse liige on oma MKSis ja teistes maksuseadustes sätestatud kohustusi rikkunud süüliselt, tuvastades süü vormi. Kui maksuhaldur ei ole tõendanud kohustuse rikkumise süülisust, ei pea vastutusotsuse adressaat tõendama süü puudumist. MKS § 40 lg 1 kohaselt saab äriühingu seaduslikule esindajale vastutusotsuse teha vaid siis, kui maksuvõlg on tekkinud tema õigusvastase käitumise tõttu. Sellisena tuleb vastutusotsuses tuvastada põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja tagajärje, s.o maksuvõla vahel. Näiteks ei saa vastutusotsust teha sellise maksuvõla osas, kus maksuvõlg on tekkinud ajaliselt varem kui etteheidetav käitumine või muudel põhjustel (vt lahendid nr 3-3-137-13, p-d 20 ja 22; nr 3-3-1-17-13, p 18). Süü vormide, s.o tahtluse ja raske hooletuse sisustamisel on Riigikohtu hinnangul võimalik lähtuda võlaõigusseaduse § 104 regulatsioonist (alates 01.07.2013 näeb sama ette MKS § 40 lg 4), rõhutades, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega (teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine), hooletus aga valdavalt objektiivsete tunnustega, nagu kohaste nõuete järgimata jätmine (vt lahendid nr 3-3-1-23-12, p 14; nr 3-3-1-43-14, p 15). Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel võib lähtuda tõendite, sh kaudsete tõendite, kogumist ja „elulise usutavuse“ kriteeriumist (vt lahendid 3-3-1-43-14, p 18; 3-3-1-37-13, p 24). Seejuures ei ole kohtu ülesanne tuvastada kohustuste rikkumisel rasket hooletust, vaid kontrollida, kas maksuhaldur on raske
hooletuse tuvastanud õiguspäraselt (analoogselt Riigikohtu halduskolleegiumi 09.01.2013 otsus nr 3-3-1-38-12).
10.Vastutusotsuse tegemiseks peavad samaaegselt olema täidetud kõik vastutusotsuse tegemise tingimused. Pooled ei vaidle selle üle, et XX OÜ-l oli maksuvõlg, mis tekkis alates jaanuarist 2016, kuid tahtlikku tasumiskohustuse rikkumist heidab maksuhaldur kaebajale ette alles alates augustist 2016, kuna selleks ajaks oli XX OÜ-l välja kujunenud juba püsiva maksejõuetuse olukord. Kaebaja, kui äriühingu juhatuse ainuliige teadis, et äriühingul puudusid piisavad vahendid maksukohustuste täitmise tagamiseks, kuid ei teinud sellise olukorra vältimiseks ega lõpetamiseks midagi. Kaebaja poolt korraldamiskohustuse rikkumine viis lõpptulemina tasumiskohustuse rikkumiseni. Kohus on seisukohal, et kaebaja rikkus MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustust korraldada esindatava tasumiskohustust, mis tulenes MKS § 105 lg-st 1 koostoimes tulumaksuseaduse § 40 lg-ga 4, töötuskindlustuse seaduse § 42 lg 1 p-dega 2 ja 3, sotsiaalmaksuseaduse § 9 lg 1 p-ga 4, kogumispensionide seaduse § 11 lg 1 p-ga 4 ja käibemaksuseaduse § 38 lg-ga 1.
11.OÜ XX maksuvõla saldopäringust (tl 156-157) on näha, et jooksvad maksuvõlad hakkasid tekkima alates 08.2016 tulenevatest maksukohustustest. Samaaegselt tekkisid ka makseraskused varasema ajatamisgraafiku (tl 136) täitmise osas. OÜ XX Swedbanki pangakonto väljavõttest (tl 89-92) ilmneb, et 2017. aastal äriühing ülekandeid ei teinud. Maksuhalduri järeldus, et kaebaja korraldas makseraskuste süvenemise tõttu oma töö teadlikult ümber sularaha põhiselt, on kohtu arvates loogiline. Kaebaja teadis, et MTA poolt OÜ XX pangakonto arestimise järgselt (tl 71), ei ole tal võimalik maksukohustuste täitmist vältida. Sularaha põhiselt arveldades oli kaebajal aga võimalik maksuvõlgu juurde tekitada, jättes maksukohustused täielikult täitmata. Äriühingul oli olemas vara, mille arvelt kohustusi täita, kuid maksukohustuste täitmine oli kaebaja tegevuse tulemil muudetud võimatuks. Arestitud pangakonto kaudu arveldamisest loobumisega vältis kaebaja teadlikult deklareeritud maksude tasumist. Seetõttu on vale kaebaja väide, et tema süüline käitumine on vabandatav äriühingu vahendite puudusega. Tõendatud on, et tegelikult käis vahendite kasutamine kaebaja eelistuste alusel.
12.Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja poolt sularaha põhiselt ümberkorraldatud tegevus, mis võimaldas maksukohustusi vaid juurde tekitada, kuid maksukohustuste täitmist vältida, viitab üheselt kaebaja süüliselt tahtlikule MKS §-s 8 lg-s 1 ja §-s 40 lg-s 1 sätestatu rikkumisele. Seega alates hetkest, kui tuli tasuda 2016 augustikuu maksukohustusi, oli kaebajale vältimatult teada, et tema esindatav äriühing on sattunud sügavatesse makseraskustesse ja sellest momendist alates jätkatud tegevus oli lootusetult kahjumlikum.
13.Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et tema tegevus juba alates 2015 majandusaastast maksejõuetus olukorras ei olevat tahtlusena käsitletav. Tahtlus on Riigikohtu hinnangul seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega (teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine). Hooletus vastab aga valdavalt objektiivsetele tunnustele (kohaste nõuete mittejärgimine). Tahtlus tähendab seda, et seaduslik esindaja mõistab, et ta rikub MKS §-s 8 nimetatud kohustusi. Seega vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel tuleb ka kaebajal lähtuda tõendite kogumist ja „elulise usutavuse“ kriteeriumist (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-37-13, p 24). Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt lootusetus olukorras tegevuse jätkamine ning äriühingu suhtes tekkivate nõuete, s.h maksuvõla suurendamine on juhatuse liikme kohustustega ilmses vastuolus. Kuna äriühingul puudusid piisavad rahalised vahendid maksukohustuste täitmiseks ja kaebaja teadis seda, tegutses ta uusi võlgnevusi juurde tekitades edasi. Suurem osa maksuvõlgnevusest tekkis kohtu arvates just sellest, et kahjumlikku majandustegevust jätkati ja kaasnevaid maksuvõlgnevusi ignoreeriti.
Riigikohtu lahendite (nr-d 3-3-1-17-13, 3-3-1-23-12 ja 3-3-1-41-05) kohaselt juhatuse liige vastutab äriühingu maksuvõla tasumise eest, kui ta on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest. Rikutud on kohustust tagada MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine ning kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg. Kohus veendunud, et vastutusotsus vastab Riigikohtus välja kujunenud praktikale. Kaebaja on rikkunud talle vastutusotsuses etteheidetud kohustusi tahtlikult. Samas vastutusotsuse tegemist välistavaid asjaolusid ei esine.
14.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, nagu ei vastaks vastutusotsus senisele praktikale või et maksuhaldur oleks asunud vaidlustava vastutusotsusega juhatuse liikme vastutust põhjendamatult avardama. Kohtu arvates rikkus kaebaja, olles esindatava ainsa juhatuse liikmena perioodil, mil XX OÜ-l tekkis maksuvõlg, korraldamis- ja tasumiskohustust. Kohus on seisukohal, et maksuhaldur on vastutusotsuse p-s 2.2.1 õigesti järeldanud, et kui äriühingul on üks vastutav seaduslik esindaja, siis sellises olukorras kaebaja mitte ainult ei taga esindatava kõikide kohustuste täitmist, vaid ta reaalselt täidabki need kohustused ise. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendi nr 3-3-1-23-12 p-s 15. Kuigi makseraskused võivad olla majandustegevusega kaasnev nähtus, ei too need automaatselt kaasa juhatuse liikme vastutust äriühingu maksuvõlgade eest. MTA poolt hinnatud olukorras kaasnes sellega siiski juhatuse liikme vastutus, sest kaebaja oli oma kohustusi rikkunud teadlikult. Kaebajal oleks olnud kohtu arvates võimalik äriühingut tulemuslikumalt või vähemalt minimaalset kahju tekitaval moel juhtida, kuid kaebaja ei teinud seda, asetades ärihuvid prioriteetsemaks. Vastutusotsuses on arvestatud asjaolu, et kaebajal oli olemas reaalne võimalus kujunenud olukorda vältida, kuid kaebaja eelistas vääraid prioriteete. Juhtimisotsused on põhjuslikus seoses talle vaidlustatud otsuses etteheidetud maksuvõla tekkimises.
15.Kohus nõustub vastustajaga, et maksuhaldur ei pea vastutusotususes hakkama kaebajale selgitama, milline näeks välja kaebaja poolt juhitud äriühingu tulemuslik reorganiseerimine. Kohtu hinnangul on vastutusotsuse p-des 2.2.2-2.2.4 piisavalt põhjalikult selgitatud, mida kaebaja valesti tegi. Eelkõige on see maksukohustuste täitmata jätmine ning äritegevuse ja palkade maksmise jätkamine väljakujunenud maksejõuetuse olukorras. Selle järgselt edasise majandustegevuse ümberkorraldamine sularaha põhiselt, teades, et makse saab tasuda vaid pangaülekannetega, kuid seda ei tehtud. Ja lõpetuseks, võõrandas kaebaja vastutusmenetluse alguses äriühingu variisikule, mis on vastutusotsuse p-s 2.2.3 analüüsitud asjaolude kohaselt ka ajalooliselt kaebajale iseloomulik käitumismuster. Arusaadavalt tekitas äriühingu müük variisikule, koheselt pärast kontrollimenetluse alustamist, kahtlusi sellise tegevuse tegelikes motiivides. Asjaolusid koostoimes arvestades on kohus veendunud, et kaebaja soovis sellise tegevusega üksnes varjata oma õigusvastast tegevust, mistõttu oli kaebaja oma süülisest käitumisest teadlik.
16.Tõele ei vasta kaebaja väide, justkui XX OÜ oli 2018. aasta alguseni tegutsev äriühing. Nimetatut ei toeta ka maksuhaldurile siis esitatud maksudeklaratsioonid. Asja materjalidest nähtuvalt deklareeris XX OÜ viimati käivet jaanuaris 2017 (tl 75-77). Väljamakseid töötajaile deklareeriti kuni novembrini 2017. Majandusaasta aruandeid kaebaja selle perioodi kohta ei esitanud. Viimane majandusaasta aruanne pärineb 2014. aastast (tl 130134), mis lõppes kahjumiga ja negatiivse omakapitaliga. Sellises olukorras saab tegemist olla üksnes olukorraga, kus ettevõttel oli kas piisavalt vahendeid, et jätkata palkade maksmist ka peale äritegevuse soikumist või siis tegutses äriühing edasi, kuid jättis oma käibe deklareerimata. Kaebaja väide, et XX OÜ tegutses hooajaliste haljastustöödega, on vastuolus töötajate seletustega (tl 97-127), milles viidatakse peamiselt üldehitustöödele. Tegu ei ole oma iseloomult hooajalise tööga. Kaebuses väidetud hooajatöö argument on vastuolus ka 2017 käibeandmetega, sest kuni 2018 alguseni tegutsenud ettevõtte argumendil pidanuks kaebajal sellisel juhul
minimaalnegi käive väidetud hooajatööl tekkima. Seda aga ei ole deklareeritud, mistõttu ei saa kaebaja ennastõigustavaid väiteid pidada kohtu arvates usaldusväärseteks.
17.Paljasõnalised ja väheusutavad on kohtu arvates ka kaebaja väited, nagu oleks ta ise andnud äriühingule pidevalt rahalisi vahendeid juurde, mille arvelt palkasid maksta. Mitte ükski mõistlik ettevõtja ei hoiaks palgal inimesi, kellele tal tööd anda ei ole. Veel vähem maksaks neile tasu omast isiklikust taskust. Pigem viitab kaebaja töötaja AL (tl 97-99), et suulisi töölepinguid muudeti ja lõpetati omavoliliselt ning esines ka maksehäireid. Siiski on enamus kaebaja töötajad kinnitanud oma töötamist kuni 2017. aastani. Samas ei sea see kohtu arvates kokkuvõttes kahtluse alla vastutusotsuses maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolusid kaebaja süülisest tegevusest.
18.Kaebaja väidab, et äriühingul ei olnud rahalisi vahendeid deklareeritud maksukohustuste tasumiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et nimetatud olukord tekkis kaebaja enda süülise käitumise tulemusel, sest kaebaja otsus deklareerida makse ja tasuda palkasid sularahas, ei võimaldanudki maksukohustusi täita. See oli kaebaja teadlik valik ja omakasu ajendist lähtuvalt tehtud kaalutletud otsus maksuseadustest tulenevate kohustuste rikkumiseks.
19.Kohus on seisukohal, et äriühingu juhatuse liige peab käituma majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Riigikohus selgitas oma lahendi nr 3-2-1-67-03 p-s 23, et majanduslikult kõige otstarbekam viis tähendab ka seda, et juhatuse liige peaks olema hoolas, otsuste vastusvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohiks võtta äriühingule põhjendamatuid riske. Seega võib kohus pidada kaebajat oma kohustusi rikkunuks, kuna ta ei tegutsenud hoolsusega, mida ilmutanuks tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel. Kohus leiab, et kui kaebaja ei oleks oma kohustusi rikkunud, ei oleks maksunõudeid kaebajale süüks arvatud perioodil tekkinud.
20.Kohus on seisukohal, et vastutusotsuses on kaebaja süüd, samuti põhjuslikku seost maksuvõla tekkimise ja maksuseaduste rikkumise vahel piisaval määral selgitatud. Kohus nõustub põhjendustega ega pea neid halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 alusel vajalikuks korrata. Lähtuvalt eeltoodust leiab kohus, et vaidlustatud vastutusotsus on õiguspärane, motiveeritud ja tugineb asjas kogutud tõendite kogumis hindamisel ning analüüsil, mistõttu selle tühistamiseks puudub alus. Järelikult jätab kohus PP kaebuse rahuldamata.
21.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Maare Aloe kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.