Margus Oolo kaebus Maksu- ja Tolliameti 15. mai 2019. a otsuse nr 13-21/00416-2 tühistamiseks ja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks Kaebaja Margus Oolo, esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo Vastustaja Maksu- ja Tolliamet, esindaja Indrek Lind Kirjalik menetlus
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Margus Oolo kaebus.
2.Tühistada Maksu- ja Tolliameti 15. mai 2019. a otsus nr 13-21/00416-2 ja kohustada Maksu- ja Tolliametit vaatama M. Oolo intressivõla kustutamise avaldus uuesti läbi.
3.Mõista Maksu- ja Tolliametilt Margus Oolo kasuks välja menetluskulu 2046 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 6. märtsil 2020 (HKMS § 181 lg 1, TsÜS § 136 lg 8). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) alustas 30. märtsil M. Oolo suhtes kriminaalasja, mille raames
12.detsembril 2011 toimunud läbiotsimise käigus võeti kaebajalt ära sularaha 81 650 eurot, 2350 USA dollarit ja 20 Inglise naela. Tartu Maakohtu 13. märtsi 2012. a määrusega nimetatud rahasumma arestiti. Tartu Maakohtu 14. detsembri 2011. a määrusega arestiti ka kaebaja pangakonto. Samuti arestiti kriminaalmenetluses kaebaja ja tema lähikonda kuuluvate isikute sõidukid ning nende müügilt saadud raha arestiti Tartu Maakohtu 27. märtsi 2013. a määrusega. Raha hoiti MTA pangakontol.
2.Tartu Maakohus mõistis 19.07.2016 kriminaalasjas nr 1-16-3814 tehtud otsusega Margus Oolo kokkuleppemenetluse raames süüdi, kuna isik varjas käibe- ja tulumaksukohustust kokku summas 81 423,14 eurot. Kokkuleppe kohaselt kanti kriminaalasja menetlemise ajal arestitud Margus Oolole kuuluvad rahalised vahendid MTA ettemaksukontole Margus Oolo 2010. a ja 2011. a parandusdeklaratsioonide esitamisega tekkiva maksukohustuse ja sellelt tasumisele kuuluva intressikohustuse katteks.
3.Maksu- ja Tolliameti koostas 6. septembril 2016 intressinõude nr 13-3/133477, mille kohaselt on Margus Oolo tähtpäevaks tasumata maksusummadelt arvestatud intressi kokku 80 028,51 eurot, millest 61 472,38 eurot kaeti arestitud vahendite arvelt ja ülejäänud 18 556,13 eurot tuleb Margus Oolol tasuda kümne päeva jooksul. Selle otsuse peale esitatud vaide rahuldas MTA osaliselt ja vähendas intressinõuet 164 euro ja 6 sendi võrra.
4.M. Oolo vaidlustas 6. septembri 2016. a intressinõude kohtus. Kohtud jätsid haldusasjas nr 3-16-2514 kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Riigikohus märkis 26. märtsi 2019. a otsuses, et kuna maksusumma tasutakse ettemaksukontolt maksudeklaratsiooni või –otsuse alusel, siis ei saa raha arestimisel lugeda maksukohustust täidetuks. Intressinõue on õiguspärane. Kolleegium juhtis aga tähelepanu sellele, et pärast seda, kui vara on sisuliselt maksukohustuse täitmiseks arestitud, ei saa maksuintress täita enam täies mahus oma eesmärki. Kuigi vara arestimine ega konfiskeerimine pole maksustamine maksuõiguslikkus mõttes, võib see olla käsitatav majandusliku topeltmaksustamisena. Lisaks arestitud rahale eraldi maksukohustuse täitmine, mis välistaks intressikohustuse tekkimise, oleks vähemalt ajutiselt kaasa toonud majandusliku topeltmaksustamise, sest isegi kui isik saab arestitud vara hiljem tagasi, ei ole isikul õigust saada maksukohustuslasele makstavat intressi. Kohus viitas maksukorralduse seaduse (MKS) § 114 lg-le 3, mis võimaldab intressinõude sättes nimetatud aluste esinemisel kustutada ja rõhutas, et kuigi maksuvõla kustutamine on erandlik, siis on võrreldes põhivõlaga intressinõude üle otsustamisel maksuhalduri kaalutlusruum suurem. Vara arestimise tõttu oli maksuintresside arvestamise eesmärk olulises osas ära langenud. Nimetatud nõude esitamine ei anna siiski alust intressinõude tühistamiseks, sest see ei muuda intressinõuet õigusvastaseks. Kaebajal on MKS § 114 lg 3 alusel õigus esitada Maksu- ja Tolliametile vajadusel maksuvõla kustutamise avaldus.
5.M. Oolo esitas Maksu- ja Tolliametile taotluse 6. septembril 2016 koostatud intressinõude nr 13-3/133477 kustutamiseks MKS § 114 lg 3 alusel 69 443 euro ja 3 sendi ulatuses. Kaebaja oli seisukohal, et intressinõue on õiguspärane kuni 12. detsembrini 2011 arvestatud intresside osas. Nimetatud päeval sai vastustaja eelnimetatud rahalised vahendid oma käsutusse. Kaebaja hinnangul tuleb intress ajavahemiku 12. detsember 2011 kuni 19. juuli 2016 eest kustutada selle ebaõigluse tõttu.
6.Maksu- ja Tolliamet jättis 15. mai 2019. a otsusega nr 13-21/00416-2 taotluse rahuldamata (tl-d 44-46). MTA hinnangul on taotleja väited kriminaalmenetluse pikkuse ning taotleja õiguste rikkumise kohta kokkuleppe sõlmimisel kriminaalmenetluses asjakohatud, kuna maksuhalduril ei ole pädevust hinnata nende õiguspärasust. Selleks on ette nähtud teised
3-19-1129
õiguslikud mehhanismid, mida taotlejale on selgitatud ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses. Nimetatud kohtuotsuses on selgelt kirjas, milleks kasutatakse M. Oolole kuuluvaid arestitud rahalisi vahendeid. Kuna taotleja jättis õigeaegselt maksukohustuse tasumata, siis on sellega täidetud ka MKS § 115 lg-st 1 ning § 117 lg-st 1 tulenevad tingimused intressikohustuse tekkimiseks. Taotlejat tuleb võrrelda maksukohustuslastega, kel on samuti kriminaalmenetluse käigus arestitud rahalised vahendid, mis seisavad kuni kriminaalmenetluse lõppemiseni maksuhalduri poolt hallataval deposiitkontol ning kelle maksukohustustelt on selle aja eest samuti intressi arvestatud. Vara käsutusõiguse piiramine vara arestimise näol ei too endaga kaasa isiku vara omandi üleminekut, vaid välistama peab arestitud vara võimaliku võõrandamise, kulutamise või hävitamise tsiviilhagi täitmise, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse vältimiseks. Kriminaalmenetlus on reguleeritud muust avaliku võimu teostamisest eraldi ja kriminaalmenetluse toimingute ning otsustuste õiguspärasuse kontroll toimub üldjuhul kriminaalmenetluse reeglite kohaselt ja kriminaalmenetluse raames maakohtus. Vaatamata sellele, et raha võeti läbiotsimise käigus ära
12.detsembril 2011 ning kanti seejärel maksuhalduri vastavale erikontole, ei olnud kuni lõpliku lahendi jõustumiseni nimetatud kriminaalasjas alust seda tekkinud maksunõude katteks arvestada ega kanda. Kuna raha arestimine toimus kriminaalmenetluse raames, siis ei ole kaebaja ja maksuhalduri vahel maksuõigussuhet tekkinud ning kaebajalt sularaha arestimist ei ole võimalik võrdsustada maksuvõla tasumise ega sissenõudmisega. Taotlejal ei olnud mingit seaduslikku alust eeldada, et deposiitkontole kantud rahaliste vahenditega kaetakse talle tekkinud maksunõuded, kuivõrd kriminaalasja puudutavad summad ei laekunud tema ettemaksukontole ning tal ei tekkinud seega ka enammakset. Arvestades seda, et taotleja intressivõla tekkimise aluseks olev ja kriminaalmenetluses vara arestimise regulatsioon kehtib ühtviisi kõikide maksukohustuslaste suhtes, kelle puhul on samuti täidetud kõik eeltoodud kriteeriumid, ei saa kõnealuse regulatsiooni kohaldamist pidada selliseks erandlikuks asjaoluks, mis seaks Margus Oolo teiste sarnases olukorras olevate maksukohustuslastega võrreldes ebavõrdsesse olukorda ning mis võimaldaks seetõttu tema intressivõla kustutamist MKS § 114 lg 3 alusel. Taotleja intressivõla kustutamise taotluse rahuldamine mitte ei likvideeriks ebaõiglust, vaid hoopis tekitaks seda, sest nii võrdsustaks maksuhaldur taotleja põhjuseta korrektselt käituvate maksukohustuslastega või eelistaks teda maksukohustuslastele, kellel on samuti kriminaalmenetluse käigus arestitud rahalised vahendid, mis seisavad kuni kriminaalmenetluse lõppemiseni maksuhalduri poolt hallataval deposiitkontol, kuid kelle intressivõlga ei ole seejuures kustutatud. Tõendamist ei ole leidnud ka muude selliste asjaolude esinemine, mis oleksid vääramatust jõust tingituna võinud põhjustada Margus Oolo intressivõla tekkimise. Seega ei ole täidetud eeldused Margus Oolo intressivõla kustutamiseks selle sissenõudmise ebaõigluse alusel ning tema taotlus tuleb jätta rahuldamata.
7.M. Oolo esitas 17. juunil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille palub Maksu- ja Tolliameti 15. mai 2019. a otsuse nr 13-21/00416-2 tühistada ja kohustada vastustajat maksuvõla kustutamise taotlus uuesti läbi vaatama.
8.Tartu Halduskohus võttis 1. juuli 2019. a määrusega kaebuse menetlusse ja määras
15.oktoobri 2019. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
3-19-1129
9.1.Kaebaja rahalisi vahendeid hoiti maksuhalduri kontol ning need muutusid riigi varaks. 12. detsembrist 2011 lõppes seega ka maksusummalt intressi arvestamise õigus. Pangakonto arestimisel saab arestida ainult kontoomaniku varalise nõude kontopidaja vastu vastavas ulatuses, kuid seda kriminaalasjas ei tehtud. Kriminaalasjas kanti kaebajalt võetud raha MTA kontole. Pärast seda ei olnud enam tegemist kaebaja rahaliste vahenditega. MKS § 105 lg 1 ja Rahandusministri 19. detsembri 2008. a määruse nr 51 § 7 lg 3 alusel tuleb maksusumma ja maksu kõrvalkohustustest tulenevad summad lugeda tasutuks pärast summa laekumist Maksuja Tolliameti pangakontole. Ettemaksukonto on sisuliselt MTA enda arvestussüsteemis, mitte pangas asuv konto ning sisuliselt on tegemist maksuhalduri poolt maksumaksjale pakutava arveldusarve teenusega. Rahasumma ei saa laekuda ettemaksukontole ilma, et see laekuks MTA pangakontole. Seega tuleb (maksu)kohustus lugeda täidetuks alates ajast, mil maksukohustusega võrdne summa on laekunud Maksu- ja Tolliameti pangakontole. Nimetatud seisukohta toetab ka rahaliste kohustuse täitmise kohta kehtivad üldpõhimõtted ning eraõigusenormid. Kuna MKS § 115 lg 1 teise lause kohaselt arvestatakse intressi kuni maksukohustuse tasumise päevani, siis tuleb antud asjas maksukohustuslase poolt makstavat intressi arvestada kuni 12.detsembrini 2011. Kaebaja arvates muudab eeltoodud asjaolud asja erandlikuks ja intressi arvestamise vastavas ulatuses ebaõiglaseks. Ebaõiglane on, et kaebaja vara äravõtmise ja kasutamise eest peaks intressi tasuma kaebaja. Vastustaja ei ole nende kaalutlustega otsuse tegemisel arvestanud.
9.2.Panga arvelduskontol olev raha ei ole käsitatav asjana tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 mõttes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-130-04 - RT III 2005, 4, 34, p 9), tegemist on arvelduskonto omaniku varalise nõudega panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Tartu Maakohtu 13. märtsi 2012. a kohtumäärusega kriminaalasjas nr 1-12-2151 määras kohus „Arestida kuriteoga saadud vara ja selle toimepanemise vahendi konfiskeerimise tagamiseks Margus Oolole (isikukood 36308122716) kuuluv 81 560 eurot, 2350 USA dollarit ja 20 naela, mis on kantud Maksu- ja Tolliameti kontole nr 10220018670014 AS-is SEB Pank“. Ainsaks kaebaja varaks, mida sai seega arestida oli kaebaja varaline nõue MTA vastu. Asjaolu, et kohtumääruse sõnastus ei sisalda väljendit „arestida Margus Oolo nõudeõigus riigi (MTA kaudu) vastu“, ei muuda fakti, et just seda on vastava määrusega arestitud. Kriminaalmenetluses ei arestitud mitte kaebaja ega Maksu- ja Tolliameti pangakontosid, vaid arestiti kaebaja võimalikud varalised nõuded MTA vastu.
9.3.Intress kujutab endast sisuliselt viivist maksumaksja või maksu kinnipidaja viivituse eest maksusumma tasumisel või ülekandmisel. Intress kompenseerib riigile selle kahju, mida riik on saanud tulenevalt asjaolust, et ta sai maksusummat kasutada hiljem kui kohustuse tähtaegsel täitmisel. MTA sai alates 12. detsembrist 2011 maksusummat vabalt käsutada ning ise otsustada, mida ta nimetatud summadega teeb ehk muu hulgas teenida finantstulu. Pärast 12. detsembrit 2011 on intressi arvestamine ebaõiglane.
9.4.Isegi kui aresti seadmine piiras ka MTA käsutamis- ja kasutamisõigust ei ole kaebaja selle eest vastutav. Riigikohus on oma otsuse nr 3-3-1-35-16 p 17 viimases lauses märkinud, et kuna ettemaksukonto arest iseenesest ei tekita maksuhaldurile intressi arvestamise kohustust MKS § 116 lg 2 alusel, puudub alus puudutatud isikule selle ajavahemiku eest MKS § 116 lg 2 alusel intressi maksta. Ülaltoodud põhimõte kehtib ka antud asjas ehk maksukohustuslase poolt makstavale intressile. Maksuintressi eesmärk ei saa olla ei tulu teenimine riigile ega maksukohustuslase karistamine maksusumma tasumisega viivitamise eest. Kaebaja ei näe ühtegi mõistliku selgitust ega põhjendust, miks tuleks võrdseid isikuid kohelda erinevalt ainult lähtuvalt sellest, et ühel juhul täidetakse avalik-õiguslik rahaline kohustus aga teisel juhul eraõiguslik rahaline kohustus.
9.5.Pärast 12. detsembrit 2011 tekkinud intressi nõudmine kaebajalt on vastuolus ka Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimese protokolli artikliga 1, mille kohaselt igal füüsilisel või juriidilisel isikul on õigus oma omandit segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu, kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning
3-19-1129
rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides. Intressi nõudmisega võetakse kaebajalt sisuliselt ära tema omand olukorras, kus selleks seaduses ettenähtud tingimused ei ole täidetud ning see oleks vastuolus rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtetega.
9.6.Vastustaja ei ole kaalutlusõigust teostanud nõuetekohaselt ning see kujutab olulist kaalutlusviga, mis tingib vaidlustatud otsuse õigusvastasuse ja otsus tuleb seetõttu tühistada. Kaebaja oleks saanud maksuintressi kogunemist vältida üksnes siis, kui ta oleks maksukohustust täitnud topelt ehk maksukohustuse täitmine oleks vähemalt ajutiselt kaasa toonud majandusliku topeltmaksustamise, mis on vastuolus maksuõiguse üldpõhimõtetega ja mis on eelviidatud Riigikohtu seisukohale tuginevalt ilmselgelt õigusvastane. Seda on kinnitanud ka Riigikohus haldusasjas nr 3-16-2514 (p-d 15 ja 16) ning MTA ei ole nimetatud asjaoluga otsuses arvestanud. Kaebaja on seisukohal, et olukorras, kus maksukohustuslase ainuke võimalus vältida maksuintressi arvestamist oli käituda õigusvastaselt, oleks vastava ajavahemiku eest maksuintressi nõudmine ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude, sealhulgas vääramatu jõu tõttu. MTA ei ole otsuses arvestanud ka asjaolu, et haldusasjas nr 3-16-2514 selgitas Riigikohus, et maksuhalduri kaalutlusruum on oluliselt ahenenud. Maksuintress tuleb kustutada ebaõigluse tõttu, kuna maksuintressi arvestamise eesmärk oli olulises osas ära langenud.
9.7.Kriminaalasja nr 1-16-3814 kokkuleppemenetluse tagajärg oli muu hulgas see, et MTA koostas kaebaja suhtes intressinõude summas 80 028,51 eurot, mis hõlmas ka intressi ajavahemiku eest pärast 12. detsembrit 2011. Kokkuleppes puudub märkus selle kohta, et kaebajale oleks selgitatud kokkulepemenetluse tagajärgi, et pärast kokkulepe sõlmimist koostab MTA intressinõude summas 80 028,51 eurot, mis hõlmab intressi ka ajavahemiku eest pärast
12.detsembrit 2011. Kriminaalmenetluses kokkuleppe sõlmimise läbirääkimistel on maksuhalduril nii haldusorgani selgitamiskohustus, kui ka VÕS §-st 14 tulenevad kohustused. MTA on kriminaalasjas nr 1-16-3814 kokkulepe sõlmimisel (lepingueelsetel läbirääkimistel; nõusoleku andmisel) rikkunud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 245 lg 1 p 61 ja VÕS § 14 lg 2 nõudeid, kuna jättis kaebajale teatamata kõigist asjaoludest, mille vastu oli kaebajal kokkulepe eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. MTA jättis kaebajale avaldamata, et kokkulepe sõlmimise ja kohtu poolt kinnitamise tagajärjeks on see, et MTA mitte ei tagasta osa kaebajalt ära võetud summadest, vaid nõuab kaebajalt täiendavalt intressi tasumist. Nimetatud asjaolust teadlik olles ei oleks kaebaja kokkuleppe sõlmimisega nõustunud. Kaebajal ei olnud võimalust MTA käsitlust intresside osas ette näha ega kohtuotsust kokkuleppemenetluses ka vaidlustada, kuna intressinõue koostati alles pärast lahendi jõustumist. Seega on asjakohatu maksuhalduri osutamine kriminaalasjas tehtud otsuse vaidlustamise võimalusele. Kaebajale tekitati sellega kahju. Kaebaja kaalub vastava kahju hüvitamise nõude esitamist tulevikus. Samas tuleb maksuintress kustutada ebaõigluse tõttu, kuna selle on põhjustanud maksuhalduri õigusvastane tegevus, millega tekitati kaebajale kahju.
9.8.Kriminaalasi ja seega sellega seotud maksumenetlus kestis Margus Oolo suhtes üle kuue aasta ehk ebamõistlikult pikalt. Intressinõude kustutamine võib olla õiguskaitsevahend ka ebamõistliku menetlusaja korral (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-78-14, p 21). Kaebaja on seisukohal, et kriminaalasja menetlemisel on rikutud mõistliku menetlusaja nõuet ning selle heastamise (ebaõigluse kõrvaldamise) sobilikuks õiguskaitsevahendiks on maksumenetluses intressinõude kustutamine. Kui MTA ei oleks oma kohustusi rikkunud, siis ei oleks kaebaja kokkulepet sõlminud ning maakohus oleks kriminaalmenetluse lõpetanud menetluse ebamõistliku pikkuse tõttu.
9.9.Maksuhaldur tõlgendab MKS § 114 lg 3 põhjendamatult kitsalt. Asjaolu, et mingi tegu on õiguspärane ei välista selle ebaõiglust maksukohustuslase suhtes ega sellega arvestamist MKS § 114 lg 3 alusel. MKS § 114 lg 3 alusel esitatud taotluse lahendamisel ei saa maksuhaldur jätta taotleja esile toodud asjaolusid hindamata põhjendusega, et maksuhalduril ei ole pädevust hinnata mingi teo õigusvastasust/õiguspärasust või et MKS § 114 lg 3 taotlust ei ole võimalik rahuldada üksnes seetõttu, et tegu on õiguspärane.
3-19-1129
9.10.Kaebaja põhimõtteliselt nõustub maksuhalduriga, et teda tuleb võrrelda maksukohustuslastega, kel on samuti kriminaalmenetluse käigus arestitud rahalised vahendid, mis seisavad kuni kriminaalmenetluse lõppemiseni maksuhalduri poolt hallataval kontol ning kelle maksukohustustelt on selle aja eest samuti intressi arvestatud. Samas on ebaõige maksuhalduri seisukoht, et intressivõla kustutamisega tekitataks ebaõiglust juurde. Kaebaja tuleb võrdsustada selliste isikutega, kes tasuvad maksukohustust küll maksuhalduri pangakontole, kuid mitte ettemaksukontole.
9.11.Maksuhaldur põhjendab maksuvõla kustutamise taotluse rahuldamata jätmist põhimõtteliselt sellega, et kui isegi esineksid alused maksuvõla kustutamiseks ebaõigluse tõttu, siis maksuhaldur ei saa nimetatud taotlust rahuldada, kuna sellisel juhul peab maksuhaldur kustutama ka teiste maksukohustuslaste sarnased intressinõuded. Selline põhjendus on asjakohatu ning vastuolus õiguse üldpõhimõtetega. See, kas ja kuidas maksuhaldur lahendaks teiste sarnases olukorras olevate isikute taotlused, ei oma kaebaja taotluse lahendamisel tähtsust ega saa olla taotluse rahuldamata jätmise aluseks.
9.12.MKS § 114 lg 3 alusel esitatud taotluse lahendamisel tuleb hinnata üksnes seda, kas vastavatel asjaoludel on maksuvõla nõudmine võlgniku suhtes ebaõiglane või mitte. Maksuvõlg võib olla küll vastavatel asjaoludel ja põhjendustel õiguspärane, kuid nendel samadel asjaoludel ja põhjendustel samal ajal siiski võlgniku suhtes ebaõiglane. Seega asjaolu, et kaebaja tugineb maksuvõla ebaõigsusele viidates samadele asjaoludele ja argumentidele, mille alusel on maksuvõlg õiguspärane, ei muuda maksuvõlga iseenesest võlgniku suhtes õiglaseks. Vastustaja ei saanud põhjendada oma otsust sellega, et maksuvõla sissenõudmine on õiglane, kuna see on õiguspärane.
9.13.Kaebajat koheldakse ebavõrdselt võrreldes teiste võlgnikega eraõiguslikes lepingulistes suhetes. Kaebajaga sarnases olukorras olevad isikud, kes täidavad oma kohustuse küll õigele võlausaldajale ja õigele arveldusarvele, kuid jätavad viitenumbri märkimata ei pea (viivitus)intressi tasuma, kuid kaebaja olles samas olukorras, kuid jättes ka üksnes „viitenumbri“ (ettemaksukonto numbri) märkimata peab tasuma MTA-le intressi.
10.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
10.1.Kaebaja on kaebuses ja intressivõla kustutamise avalduses korranud uuesti praktiliselt kõiki haldusasjas nr 3-16-2514 maksuintressi arvestamise õiguspärasuse kohta esitatud seisukohti. Raha arestimisel ei saa lugeda maksukohustust täidetuks ehk teisisõnu on õiguspärane arvestada maksuintresse ka ajavahemiku eest alates läbiotsimise käigus vara ära võtmisest kuni kriminaalasjas süüditunnistava kohtuotsuse jõustumiseni. Samale seisukohale asus Riigikohus ka kaebajat puudutavas kohtuasjas nr 3-16-2514. Kaebaja vastupidised seisukohad on asjakohatud. Seega ei saa vaidluse all olla enam see, et intressinõue oli õiguspärane.
10.2.Kohtuasjas nr 3-16-2514 on juba lahendatud küsimus, millise perioodi eest intressi arvestamine on põhjendatud ja proportsionaalne ning kas selline arvestamine on vastuolus intressi olemusega. Kaebaja pidi olema intressikohustuse tekkimise ja intressi arvestamisega seonduvast teadlik. Vastustaja on selgitanud oma otsust põhjalikult ega ole rikkunud kaalutlusõigust.
10.3.Kohtuasjas nr 3-16-2514 märkis Riigikohus, et MTA kaalutlusruum on oluliselt vähenenud, kuid see ei tähenda, et MTA kaalumisruum on vähenenud vaid ühe valikuni – intressivõla kustutamise taotluse rahuldamiseni. MTA on taotlust lahendades kaalunud, kas rahuldada taotlus või mitte ning selgitanud otsuses, miks ta ei pea intressivõla kustutamist võimalikuks. Asjaolu, et MTA seisukoht ei kattu kaebaja omaga ei anna alust väita, et MTA on rikkunud kaalutlusõigust.
10.4.Kokkuleppemenetluses tehtud otsuses on selgelt märgitud, et arestitud vahenditest kaetakse nii maksukohustus kui ka sellelt arvestatud intress ning kui nende kohustuste täitmise
3-19-1129
järgselt jääb vahendeid üle, siis kuuluvad need tagastamisele kaebajale. Meelevaldne on kaebaja järeldus, et katmisele kuulub üksnes kuni 12. detsembrini 2011 arvestatud intress. Intressi arvestatakse alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine seaduse järgi pidi toimuma, kuni tasumise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. Seadusest tuleneb selgelt, et maksukohustuslasel on enda kohustus arvestada ja tasuda ise tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Teadmatus MKS § 115 lg-st 1 ei saa mitte kuidagi muuta olematuks isikul seadusest tulenevat kohustust arvestada tasumata maksukohustustelt intresse ning need tasuda. Seega ei ole MTA kokkuleppemenetluses kaebajat kuidagi eksitanud.
10.5.Kriminaalmenetluse ebamõistlik pikkus ei ole intresside kustutamise aluseks. Kaebaja ei ole kokkuleppemenetluses tehtud otsust vaidlustanud ega menetluse ebamõistlikule pikkusele tuginenud. Tegemist on otsitud põhjusega saavutamaks maksukohustuse vähendamine.
10.6.Kaebaja seisukoht, et intressivõla vältimise ainsaks võimaluseks oli maksukohustuse topelt täitmine, ei ole päris täpne. Kui kaebaja oleks esitanud seadusele vastavad deklaratsioonid ja tasunud maksukohustuse korrektselt tähtpäevaks, siis ei oleks intressikohustust üldse järgnenud.
10.7.Rahandusministri 2. mai 2002. a määruse nr 61 „Maksuvõla mahakandmise ja kustutamise kord“ § 51 nõuded ei ole täidetud. Kaebaja intressivõla olemasolu on tingitud asjaolust, et ta pani tahtlikult toime karistusseadustiku § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava maksukuriteo. Seega ei olnud tegemist olukorraga, mille tekkimine ei sõltunud kaebaja tahtest ning see oli välditav ning kõrvaldatav. Raha ja vara konfiskeerimine kriminaalmenetluses ei saa olla intressivõla kustutamise põhjuseks. Kaebaja võttis kriminaalmenetluse lõpplahendit oodates ning nõutavate maksudeklaratsioonide esitamisega alles kriminaalmenetluse lõppfaasis aastal 2016 teadliku riski, et tema intressikohustus suureneb. Puudub alus käsitleda olukorda erandlikuna ning ebaõiglasena.
10.8.Maksuvõla kustutamine isiku taotlusel MKS § 114 lg 3 alusel on praktikas äärmuslik meede, sest maksuvõla kergekäeline kustutamine seab ohtu maksukohustuslaste võrdse kohtlemise ja ühetaolise maksustamise põhimõtte. Maksuvõla sissenõudmise ebaõigluse hindamisel tuleb järgida, et võrdseid koheldakse võrdselt. Intressi arvestamise ja tasumise kohustuse tekkimise seisukohalt ei oma mingit tähendust asjaolu, kas maksusumma jäi tasumata teadmatusest, tahtlikult või tahtmatult. Intressikohustus tekib vahetult asjaolust, et maksusumma on tähtaegselt tasumata. Kaebajat ei ole ebaõiglaselt koheldud, samuti puuduvad vääramatust jõust tingitud erandlikud asjaolud. Intressivõla kustutamine oleks ebaõiglane, sest nii annaks maksuhaldur kaebajale maksueelise seaduskuulekalt käituvate maksukohustuslaste ees.
10.9.Menetluskulud on ülepaisutatud. Valdav osa kaebaja seisukohtadest kattub haldusasjas nr 3-16-2514 esitatuga.
KOHTU SEISUKOHT
11.Poolte vahel ei saa olla pärast kohtuotsuste jõustumist haldusasjas nr 3-16-2514 enam vaidlust selle üle, et koostatud intressinõue oli selle andmise hetkel õiguspärane ehk vastas õigusaktides kehtestatud nõuetele. Pooled vaidlevad selle üle, kas käesolevas asjas esinevad erandlikud asjaolud, mis õigustavad õiguspärase intressivõla kustutamist. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et intressinõude õiguspärasus ei takista intressivõla kustutamist, kui esinevad MKS § 114 lg-s 3 sätestatud alused. MKS § 114 lg 3 eesmärgiks ongi võimaldada maksuhalduril kaalutlusõigust kasutades kustutada õiguspärane intressivõlg kui seda õigustab maksukohustuslasest mitteolenevast asjaolust tingitud ebaõiglus. Kui intressinõue oleks õigusvastane, siis tuleks see tühistada ning MKS § 114 lg 3 kohaldamiseni ei jõutagi.
3-19-1129
12.Maksuvõla kustutamise aluseid ja taotluse menetlemise korda reguleerivad MKS § 114 lg 3 ja rahandusministri 2. mai 2002. a määruse nr 61 "Maksuvõla mahakandmise ja kustutamise kord" § 51. MKS § 114 lg 3 näeb ette, et maksuhaldur võib maksukohustuslase põhjendatud kirjalikul taotlusel või põhjendatud erandjuhul omal algatusel kustutada tema maksuvõla, kui selle sissenõudmine on lootusetu või oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude, sealhulgas vääramatu jõu tõttu, samuti kui tulumaksuvõlg tekkis maksukohustuslase vara realiseerimisest kolmanda isiku võla tagatisena täitemenetluses või pankrotimenetluses. Määruse nr 61 kohaselt tuleb taotlejal kustutamise avalduses välja tuua asjaolud, mis kinnitavad maksuvõla sissenõudmise ebaõiglust. Määruse nr 61 § 51 lg 2 näeb ette, et taotluses tuleb: 1) esitada asjaolud, mis seavad isiku konkreetses situatsioonis teiste maksukohustuslastega võrreldes ebavõrdsesse olukorda, kui need asjaolud ei tulene seaduses teiste sarnaste maksukohustuslaste kohta sätestatust; 2) tõendada, et punktis 1 nimetatud asjaolude tekkimine ei sõltunud taotleja tahtest, asjaolud ei olnud välditavad ja taotlejal ei ole võimalik neid kõrvaldada; 3) esitada kõik taotlejale teadaolevad faktid punktis 2 nimetatud asjaolude kohta, loetleda ammendavalt taotlusele lisatavad tõendid, samuti tõendid, mida ei ole võimalik esitada, kuid mida maksuhalduril on võimalik välja nõuda või kontrollida; 4) esitada andmed selle kohta, et taotleja on antud asjas toiminud vastavalt kehtivatele seadustele.
13.Eelnevast tuleneb, et maksuvõla kustutamise eelduseks on MKS § 114 lg 3 järgi maksukohustuslasest mitteolenevatest asjaoludest tingitud ebaõiglus. Kustutamise aluseks võib olla ka muu asjaolu, mida saab lugeda ebaõiglaseks MKS § 114 lg 3 mõttes. Seega võib intressinõude kustutamine olla õiguskaitsevahendiks ka ebamõistliku menetlusaja vastu, kuid kohtu hinnangul on maksuvõla, sh intressivõla, kustutamine võimalik üksnes maksumenetlusega seotud viivituste korral. Kriminaalmenetluse ebamõistlikku menetlusaega võetakse kriminaalmenetluse seadustiku alusel arvesse karistuse määramisel, samuti võib see olla kriminaalmenetluse lõpetamise aluseks nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses (vt nt KrMS § 2052, § 2742 ja § 306 lg 1 p 61). Samuti võib nimetatud asjaolu olla süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise aluseks (vt süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS § 5 lg 1 p 6 ja lg 4). Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise sätete järgi on võimalik taotleda kahju hüvitamist ning selleks tulnud kaebajal kui potentsiaalse kahju kannatanul esitada vastavasisuline taotlus maakohtule või ringkonnakohtule (SKHS §-d 18 ja 21). Kriminaalmenetluse ebamõistlikust pikkusest tingitud negatiivsete tagajärgede kõrvaldamine toimub seega kriminaalmenetluse raames. Kaebaja ei ole esitanud MTA-le ega kohtule põhjendusi, millest nähtuks maksuhalduri ebakohane viivitamine maksumenetluses. Seega ei saa kriminaalmenetluse väidetavat ebamõistlikku pikkust käsitleda kaebajast mitteolenevast asjaolust tingitud ebaõiglusena MKS § 114 lg 3 mõttes.
14.MKS § 105 lg-st 1 tulenevalt saab maksuvõla, sh intressivõla, lugeda tasutuks üksnes sellest hetkest alates, kui see on laekunud selleks määratud kontole (isiku ettemaksukontole). Kaebaja maksukohustuse täitmiseks ei saa lugeda tema vara arestimist kriminaalmenetluses konfiskeerimise tagamiseks. Maksukohustus täideti 4. augustil 2016, mil maakohtu 19. juuli 2016. a kohtuotsuse asjas nr 1-16-3814 alusel kanti kaebaja arestitud vara maksukohustuste (maksuvõlg ja intressivõlg) täitmiseks ettemaksukontole. Sarnaselt intressivõla õiguspärasuse kontrollimisega ei oma ka maksuvõla kustutamise otsustamisel määravat tähtsust asjaolu, kas kriminaalmenetluses arestiti kaebaja raha või varalised nõuded riigi vastu. Mõlemal juhul ei saanud kaebaja ega maksuhaldur arestimismääruse tegemisest kuni kriminaalmenetluse lõppemiseni neid varasid käsutada ega kasutada. Nimetatud asjaolu ei ole ka käsitatav erandliku asjaoluna, mis õigustaks intressivõla kustutamist. Nimetatud tagajärg on omane kõikide
3-19-1129
arestimiste puhul ning kaebaja ei olnud teiste sarnases olukorras olevate isikutega võrreldes ebavõrdselt koheldud.
15.Kaebaja esitab kaebuses ulatuslikult samu argumente intressivõla kustutamise õigustamiseks, mida ta kasutas esmalt kohtuasjas nr 3-16-2514 intressivõla õigusvastasuse kinnitamiseks. Rahaliste vahendite või nõudeõiguse arestimine ning kaebaja ja maksuhalduri käsutus ja kasutusõiguse piiramise tulemuseks ei olnud maksukohustuse täitmine, vaid arestitud vara säilimine kriminaalmenetluse lõppemiseni. Veelgi enam, kuna kaebaja ei deklareerinud 2010. a ja 2011 aasta deklaratsioonides asjakohased tehingutest tulenenud käibe- ja tulumaksukohustust õigeaegselt , siis ei saanuks maksuhaldur isegi arestitud vara käsutamis- ja kasutamisõiguse olemasolu korral arestitud summasid maksukohustuse täitmise eesmärgil kaebaja ettemaksukontole kanda, sest maksuhaldur ei teinud kriminaalmenetluse ajal maksuotsust. Jättes nõuetekohased maksudeklaratsioonid õigeaegselt esitamata võttis kaebaja ise teadliku riski, et maksuvõla esinemise korral kulgeb ka intressivõla arvestus. Selle vältimiseks oleks kaebaja saanud maksuvõla paralleelselt kriminaalmenetlusega täita, kuid nagu Riigikohus oma otsuses haldusasjas nr 3-16-2514 viitas, oleks sellel olnud majandusliku topeltmaksustamise iseloom. Arvestada tuleb aga asjaolu, et intressivõlg tekkis kaebaja enda teadliku tegevuse tulemusena. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja intressivõlg oli tingitud asjaolust, et ta pani tahtlikult toime karistusseadustiku § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava maksukuriteo. Vara või nõudeõiguse arestimine ja selle paigutamine riigi ametiasutuse kontole ei saa seega iseenesest olla selliseks erandlikuks asjaoluks, mis õigustaks intressivõla kustutamist. Vastupidisel juhul oleks iga vara arestimine kriminaalmenetluses või täitetoiminguna maksumenetluses (MKS § 130 lg 1 ja 1361), mis eeldab eelnevat halduskohtu luba, aluseks intressivõla kustutamisele, mis selgelt ei ole olnud seadusandja tahteks. Seadusandja on intressivõla kustutamist pidanud võimalikuks üksnes erandlikel asjaoludel.
16.Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et intressivõla kustutamise erandlikuks asjaoluks on asjaolu, et eraõiguses tuleks lugeda võlakohustus täidetuks ka siis, kui võlgnetav summa on kantud valele arvelduskontole. Maksukohustuse täitmine ning intressivõla tekkimine on reguleeritud avalik-õiguslike normidega ning eraõiguse normid kohaldamisele ei kuulu. Seega on asjakohatud kaebaja viited võlgniku võlakohustuse täitmise asjaoludele eraõiguses. Kaebajat ei ole maksumenetluses koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste sarnas olukorras olevate maksukohustuslastega maksuvõla ja intressivõla tekkimise ja täitmise osas.
17.Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et maksuhaldur on kaebajat eksitanud kriminaalmenetluses ja seetõttu tuleks intressivõlg ebaõigluse tõttu kustutada. Maakohtu otsuses asjas nr 1-16-3814 (resolutsiooni p 5) on arusaadavalt märgitud, et arestitud rahalised vahendid kantakse MTA ettemaksukontole 2010. a ja 2011. a parandusdeklaratsioonide esitamisega tekkiva maksukohustuse ja sellelt tasumisele kuuluva intressikohustuse katteks. Kuna maksukohustus loetakse täidetuks selle kandmisega ettemaksukontole (MKS § 105 lg 1) pidi kaebaja mõistma, et intressivõla kulgemine ei lõppenud vara arestimise hetkel, vaid rahaliste vahendite ettemaksukontole kandmise hetkel. Kaebajat esindas kriminaalmenetluses kaitsja, kes kokkuleppe sõlmimisel pidid aru saama ka kokkuleppe sisust. Maksuhalduril ei ole kriminaalmenetluses ulatuslikku selgitamiskohustust. Kuna kaebaja pidi mõistma MKS § 105 lg 1 ja § 115 lg 1 (intress) alusel, et maksukohustust ei loeta täidetuks 12. detsembril 2011, siis on kaebaja käsitlus sellest, et maksuhaldur on teda kriminaalmenetluses eksitanud, põhjendamatu. Kaebaja eksitamist kinnitavaid veenvaid tõendeid ei ole kaebaja kohtule ega MTA-le esitanud. Samuti on paljasõnaline kaebaja seisukoht, et ta poleks kriminaalmenetluses kokkulepet sõlminud, kui ta oleks teadnud, et maksukohustust ei loeta 12. detsembri 2011. a seisuga täidetuks. Kui kaebaja hinnangul oli maakohtu otsus ebaselge või sisult õigusvastane, saanuks ta selle kriminaalmenetluses vajadusel vaidlustada. Asjaolu, et kaebaja tõlgendas
3-19-1129
eelnimetatud maakohtu resolutsiooni punkti 5 maksuhaldurist erinevalt ei ole käsitletav erandliku asjaoluna. Õiguslik regulatsioon (MKS §105 ja § 115) ei olnud mitmeti mõistetav ega ebaselge.
18.Kohus peab vajalikuks märkida, et kui õiguslik regulatsioon on mitmeti mõistetav, võib nimetatud asjaolu olla iseenesest intressivõla kustutamise aluseks. Seda juhul, kui maksukohustuslase eksimus maksukohustuse täitmisel ei olnud tahtlik. Näiteks juhul, kui õiguslikult ebaselges olukorras ei ole maksukohustuslane järginud hoolsuskohustust nõutavas määras. Antud juhul sellise olukorraga aga tegemist ei ole.
19.Kohus nõustub aga kaebajaga, et vastustaja on taotlust lahendades teinud kaalumisvea. Maksu- ja Tolliamet ei ole taotluse lahendamisel analüüsinud majandusliku topeltmaksustamise ohust tingitud asjaolusid ega arvestanud, et maksuintressi arvestamise eesmärk oli antud juhul olulises osas ära langenud. Riigikohus selgitas kohtuotsuses haldusasjas nr 3-16-2514, mille poolteks olid kaebaja ja vastustaja, et kui vara on sisuliselt maksukohustuse täitmiseks arestitud, ei saa maksuintress täita enam täies mahus oma eesmärki, sest kuigi vara arestimine ega konfiskeerimine pole maksustamine maksuõiguslikus mõttes, võib see olla käsitatav majandusliku topeltmaksustamisena. Samuti rõhutas Riigikohus, et kuigi MKS § 114 lg 3 annab maksuhaldurile ulatusliku kaalumisruumi, on praegusel juhul maksuhalduri kaalutlusruum oluliselt vähenenud, sest vara arestimise tõttu oli maksuintressi arvestamise eesmärk olulises osas ära langenud. Seega pidi MTA mõistma, et intressivõla kustutamise avalduse esitamise korral tuleb tal analüüsida ka seda positsiooni. Pealegi on kaebaja sellele sõnaselgelt oma avalduses tuginenud (vt intressivõla kustutamise avalduse punkte 77-86, kohtutoimiku leht 65).
20.Kohus nõustub küll maksuhalduriga selles, et tema kaalumisruum ei olnud ahenenud ühe valikuni (intressinõude kustutamiseni), kuid see ei tähenda, et MTA võis jätta nimetatud asjaolu intressivõla kustutamise taotluse lahendamisel sisuliselt analüüsimata. MTA ei ole otsuses nimetatud asjaolu piisavalt hinnanud ning otsuse tegemisel arvestanud. Otsuses puuduvad viited sellele, et MTA oleks kontrollinud majandusliku topeltmaksustamise ohust ning intressi eesmärkide suures osas täitmisest tingitud intressivõla kustutamise võimalust. MTA abstraktne viide, et menetluses ei ole tõendamist leidnud ka muude selliste asjaolude esinemine, mis oleks vääramatust jõust tingituna võinud põhjustada intressivõla tekkimise, ei ole piisav. Kui kaebaja oleks maksukohustuse vara arestimise järgselt koheselt tasunud, siis ei oleks kaebajal küll tekkinud intressivõlga, kuid maksuõiguslikult oleks tegemist vähemalt osaliselt majandusliku topeltmaksustamisega, sest arestitud vara pealt isikule maksukohustuslasele makstavat intressi ei tasuta. Antud juhul tagati vara arestimisega sisuliselt, et riik saaks seaduse kohaselt tasumisele kuuluva maksusumma kätte. Kaebajat süüdistati KarS §-s 3891 ettenähtud maksukuriteo toimepanemises ning vara arestimise eesmärgiks oli üksnes maksukuriteoga saadud vara ehk ebaseaduslikult tasumata jäetud maksusumma kui vara konfiskeerimine. Kaebajat ei süüdistatud teiste kuritegude toimepanemises, mille puhul saaks arvestada, et vara arestimine ei pruukinud kanda üksnes maksukuriteoga saadud vara ehk ebaseaduslikult tasumata jäetud maksusumma konfiskeerimise eesmärki. Tuleb arvestada, et kui kriminaalmenetluse ese on maksukuriteo toimepanemisest laiem ja hõlmab näiteks rahapesu kahtlust või muud kuritegu, siis ei pruugi vara arestimise eesmärgiks olla üksnes maksukuriteost saadud vara konfiskeerimine ning maksukohustuse täitmine maksumenetluses hilinenult ei annaks kuriteos süüdistatavale isikule õigust nõuda ka kriminaalmenetluses vara arestimise tühistamist täies ulatuses.
21.Lisaks peab kohus vajalikuks juhtida MTA tähelepanu sellele, et intressivõla kustutamine on võimalik ka osaliselt võttes arvesse intresside eesmärgi täitmise ulatust. Kuna MTA ei ole kaalunud, kas majandusliku topeltmaksustamise ohust ning maksuintressi eesmärkide suures
3-19-1129
osas täitmisest tingituna oleks intressivõla kustutamine vähemalt osaliselt põhjendatud, siis on MTA teinud kaalumisvea. Jättes kaebaja intressivõla kustutamise taotluse lahendamisel kaalutlusõiguse osaliselt teostamata, rikkus MTA kaebaja õigusi. Seetõttu tühistab kohus MTA 15. mai 2019. a otsuse nr 13-21/00416-2 ning kohustab MTA-d lahendama M. Oolo intressivõla kustutamise avalduse uuesti.
22.HKSM § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista õigusabikulud 2592 eurot ja riigilõivu 750 eurot, seega kokku 3342 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kaebuse ettevalmistamisele ja edastamisele 12,5 tundi ning hilisematele menetlustoimingutele 5,5 tundi (tl 74). Kohtu hinnangul on kaebuse ettevalmistamisele ja edastamisele kulunud õigusabi ajakulu ülepaisutatud ning ei kuulu osaliselt vastustajalt välja mõistmisele. Esiteks korratakse kaebuse põhjendavas osas suures ulatuses sõnasõnalt kohtueelses menetluses esitatud intressivõla kustutamise avalduses esitatud teksti (vrd kaebuse punktid 18-119 ning kustutamise avalduse punktid 19-110, tl-d 2-9 ja 60-66p). Kahe dokumendi teksti erinevus seisneb valdavalt vaid selles, et sõna taotleja on asendatud sõnaga kaebaja ja kaebaja on lisanud kaebuse sellele osale mõne kokkuvõtliku lõigu. Ühtlasi korratakse nimetatud tekstides olulisel määral haldusasjas nr 3-16-2514 esitatud kaebustes märgitud seisukohti. Halduskohtule esitatud kaebuse tekst on üsna laialivalguv ning sisaldab palju kordusi ja algse mõtte edasiandmist teiste sõnadega, mis on kaebuse mahtu küll oluliselt suurendanud, kuid ei ole kasuks tulnud kaebuse selgusele. Kaebuse punktides 120-139 on kaebaja käsitlenud MTA 15. mai 2019. a otsuse kaalutlusvigu, kuid ka nimetatud osa on paljuski varasema teksti kokkuvõte. Sisuliselt on kaebaja esindaja üritanud osade kohtumenetluses kantud kulude alla paigutada ka kohtueelses menetluses kantud kulusid. Senise kohtupraktika kohaselt saab halduskohtumenetluses välja mõista aga ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid (Riigikohtu otsused asjades nr 3-3-1-20-11, p 18; nr 3-3-1-60-13, p 17; nr 315-2595, p 22). Seetõttu on kaebuse koostamisele kulunud ajakulu kohtu hinnangul ülepaisutatud. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakuluks kaebuse esitamisel 3,5 tundi. Kaebuse esitamisele järgnenud menetlusdokumentide koostamise ajakulu peab kohus põhjendatuks. Seega peab kohus põhjendatud ajakuluks kokku 9 tundi (3,5+5,5).
23.Õigusabi osutaja tunnihind oli 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega kulub õigusabikuludest vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistmisele 1296 eurot (9x120x1.2). Kuna kaebus rahuldatakse, siis tuleb kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 750 eurot mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja täies ulatuses. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 2046 eurot (1296+750).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.