Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 21.01.2020, Tartu 3-18-1158 I.E kaebus Päästeameti 07.06.2018. a käskkirja tühistamiseks, teenistusse ennistamiseks ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu saamiseks Tartu Halduskohtu 30.01.2019. a otsus I.E. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – I.E., esindaja advokaat Andrei Matvejev Vastustaja – Päästeamet
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.01.2019. a otsus muutmata.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 21.01.2020, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
Kaebaja paljasõnaline selgitus, et rooli taga oli teine isik ja et tema ei ole autot juhtinud, ei ole eluliselt usutav. Asja materjalidest nähtuvalt tunnistas kaebaja ennast ise KrMS § 202 kohaldamise eeldusena vastavas teos süüdi ja ei kaitsnud oma õigusi kriminaalmenetluses. Kuna kaebaja on päästealast rakenduslikku kõrgharidust omav isik, siis pidi ta aru saama, mida tähendab prokuröri pakutud oportuniteet. Kuigi kriminaalmenetluse lõpetamisega ei kaasne kannet karistusregistris, ei tähenda see seda, et isik ei ole süütegu toime pannud. Kaebaja väide, et vastustaja ei ole arvestanud kaebaja kahetsust, ei vasta tõele. Vaidlustatud käskkirjas on märgitud, et kaebaja kahetseb toimunut ning vastustaja andis käskkirjas sellele ka hinnangu. Arvestades menetluse käigus antud kaebaja selgitusi (mille kohaselt ta ei tunnistanud, et ta on kriminaalses alkoholijoobes sõidukit juhtinud ega ka seda, et tema suhtes algatati ja lõpetati kriminaalmenetlus ning ta on seoses sellega kohustatud 6-kuu jooksul täitma teatud kohustusi ning juhul, kui ta neid ei täida, uuendab kohus prokuratuuri taotlusel kriminaalmenetluse ja talle mõistetakse toime pandud teo eest reaalne karistus), ei ole kahetsus usutav ega siiras. Kohtu hinnangul leidis distsiplinaarmenetlust läbiviiv komisjon põhjendatult, et kaebaja kahetsus ei olnud usutav ega siiras ning selline oma käitumise salgamine, mitte aus tunnistamine ja kahetsus, põhjustab täiendavat usaldamatust. Vastustaja valitud distsiplinaarkaristuse liik – teenistusest vabastamine – on halduskohtu arvates samuti igati põhjendatud. ATS-i seletuskirja kohaselt (ATS § 51 lg 4) on ametniku staatus eriline võrreldes töötamisega töölepingulises suhtes ja on põhjendatud, et ametnik peab käituma ametile vääriliselt nii teenistusülesandeid täites kui ka teenistusvälisel ajal. Seetõttu on sätestatud, et ametnik peab hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet ka teenistusülesannete täitmise välisel ajal. Riigikohus asus haldusasjas nr 3-3-1-70-03 tehtud otsuses samuti seisukohale, et ametiasutus ja ametnik on põhjendatult avalikkuse suurendatud tähelepanu all ning ametniku poolt nii teenistussuhetes kui ka väljaspool seda toime pandud õigus- ja kõlblusnormide rikkumine saab reeglina üldsuse poolt taunitava hinnangu osaliseks ja sellisena võib see mõjutada nii selle ametniku kui ka ametiasutuse autoriteeti. Asjakohane ei ole kaebaja seisukoht, et vääritu teo korral on vaja tuvastada, millisel viisil mõjutavad antud juhtumi tagajärjed Päästeameti mainet ja kas antud konkreetse juhtumi mõjumine mainele on oluline. ATS ei nõua ametiasutuse diskrediteerimise tegelikku aset leidmist, vaid hinnata tuleb, kas vääritu tegu on selline, mis võib potentsiaalselt kahjustada ametniku ja ametiasutuse mainet. Kohus nõustus vastustajaga, et ametiisiku poolt alkoholijoobes auto juhtimine on vastuolus enamuse ühiskonnaliikmete moraalinormidega ja kindlasti ei ole see aktsepteeritav ka Päästeameti enda poolt. Päästeamet hindas kaebaja käitumist häbiväärseks ja Päästeametis lubamatuks ning see kvalifitseerus ATS §-s 69 sätestatud distsiplinaarsüüteona. Vastustaja selgitas käskkirjas, et kaebaja töö sisuks oli päästetööde korraldamine ja juhtimine ning muu hulgas ka operatiivne reageerimine liiklusõnnetuste korral. Lubamatu on selliseid teenistuskohustusi täitva isiku enda poolt kriminaalses joobes auto juhtimisega nii enda kui kaasliiklejate ohtu seadmine. Käskkirjas viidatud päästeteenistuja eetikakoodeksist, avaliku teenistuja eetikakoodeksist ning meeskonnavanema ametijuhendist tulenevad kohustused eeldasid kaebajalt kui päästeteenistujalt ja meeskonnavanemalt väärikust, usaldusväärsust, kolleegidele positiivse eeskuju andmist ning valmidust meeskonnatööks. Kaebajale süüks arvatud käitumine on ilmselgelt nende eeldustega vastuolus. Halduskohus nõustus vastustajaga ka selles, et päästeametnik peab ka väljaspool tööaega olema ohutu elukeskkonna kujundajaks ja õnnetuste ennetajaks ning seda eelkõige oma isikliku eeskujuga. Halduskohtu arvates oli oluline ka asjaolu, et kaebaja oli meeskonnavanem, mitte reaametnik ja tema teenistuskohustuseks oli muu hulgas valverühma juhtimine. Seega pidi ta olema eeskujuks kõikidele teistele valves olevatele teenistujatele, kuid kriminaalses alkoholijoobes autojuht ei saa kindlasti olla aktsepteeritavaks eeskujuks. Kaebajale ei olnud teadmata, et Päästeametis on nulltolerants nii joobes sõidukijuhtimise kui ka joobes teenistusse või tööle
ilmumise suhtes ega ka see, et kõik sellised vahejuhtumid on lõppenud ametniku või töötaja vabastamisega. Käesoleval juhul seisnes kaebaja vääritu tegu alkoholijoobes sõiduauto juhtimises, mis tõi kaasa ka päästeametniku arestimajja paigutamise. Tegemist ei olnud auto juhtimisega nn. alkoholi jääknähtudega. Kaebaja juhtis sõiduautot, olles kriminaalses joobes. Seega ei ole ka võimalik, et enne autoga sõitma asumist ei teadnud ega saanud ta aru, et ta on tugevas alkoholijoobes. ATS § 75 lg 4 sätestab, et distsiplinaarsüüteo eest võib teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline ja olulisust eeldatakse juhul, kui rikkumine on toime pandud tahtlikult. ATS § 75 lg 6 annab näidisloetelu asjaoludest, mille esinemisel ametiasutus saab eeldada, et tegemist on olulise rikkumisega. Ka halduskohtu hinnangul oli Päästeameti teenistuses oleva meeskonnavanema poolt sõiduauto juhtimine kriminaalses joobes selline eksimus, mida tuleb distsiplinaarsüüteo mõistes pidada oluliseks. ATS § 75 lg 4 võimaldab isiku olulise rikkumise tõttu teenistusest vabastada ka siis, kui tal kehtivaid distsiplinaarkaristusi ei ole.
käitumises tuvastatud KarS § 2 lg-s 2 sätestatud teo karistatavuse üldised eeldused, st süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü, sest ainult süüteo tunnustega teo toimepanemine õigustab õigusriiklikult teatud juhtudel olemuslikult sanktsioneeritavate kohustuste panemist süüdistatavale teda kohtulikult süüdi tunnistamata. Seetõttu on kohtupraktikas ka sedastatud, et kuigi tegu ei ole süüdimõistva otsusega, ei ole tegemist ka õigeksmõistva otsusega ning et kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 202 alusel on süüstav toime. Oportuniteet tähendab seega, et isik on teo toime pannud kuriteo ja kannab selle eest vastutust. Päästeamet on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja pidi oportuniteediga nõustumise tagajärgedest aru saama. Kaebaja väide, et halduskohus ei ole andnud hinnangut distsiplinaarmenetluses kogutud tõendile ega ka tema poolt esitatud P. L. seletusele, ei vasta tõele. Halduskohus asus igati põhjendatult seisukohale, et ei ole eluliselt usutav kaebaja paljasõnaline selgitus, et rooli taga oli tegelikult teine isik ja et tema ei ole autot juhtinud, kuigi asja materjalidest nähtuvalt tunnistas kaebaja ennast ise KrMS § 202 kohaldamise eeldusena selles teos süüdi ja ei kaitsnud oma õigusi kriminaalmenetluses. Vaidlusalusel juhul seisnes kaebaja vääritu tegu alkoholijoobes sõiduauto juhtimises. ATS § 75 lg 4 sätestab, et distsiplinaarsüüteo eest võib teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline ja nimetatud olulisust eeldatakse juhul, kui rikkumine on toime pandud tahtlikult. Kaebaja rikkus teenistuskohustusi tahtlikult. Tegemist ei olnud auto juhtimisega nn alkoholijääknähtudega, millisel puhul võiks asuda seisukohale, et kaebaja hooletusest ei veendunud, et tal ei ole alkoholijoobe tunnused kadunud. Kaebaja juhtis sõiduautot kriminaalses joobes. Arvestades kaebaja staaži päästeametnikuna teadis ta, et Päästeametis on alkoholijoobes auto juhtimise suhtes nulltolerants ning tegemist on teenistuskohustuste olulise rikkumisega. Päästeameti hinnangul oli kaebajal olemas nii piisav töökogemus kui ka teadmised, et käituda ametnikule sobivalt. Päästeamet hindas kaebaja käitumist häbiväärseks ja Päästeametis lubamatuks ning see kvalifitseerus ATS §-s 69 sätestatud distsiplinaarsüüteona. Päästeamet arvestas ka asjaolu, et kaebaja töö sisuks on päästetööde korraldamine ja juhtimine, st muu hulgas ka operatiivne reageerimine liiklusõnnetuste korral. Lubamatu on selliseid teenistuskohustusi täitva isiku poolt nii enda kui kaasliiklejate ohtu seadmine auto juhtimisega alkoholijoobes olles. Samuti omab tähendust asjaolu, et kaebaja oli teenistuses meeskonnavanemana, mitte reaametnikuna ja tema teenistuskohustuseks oli muu hulgas valverühma juhtimine. Seega pidi ta olema eeskujuks kõikidele teistele valves olevatele teenistujatele. Kriminaalses alkoholijoobes auto juhtija ei saa kindlasti olla aktsepteeritavaks ja järgitavaks eeskujuks. Ainuüksi asjaolust, et teenistuja ametikoht ja tema poolt toime pandud ametnikku diskrediteeriv tegu (käesoleval juhul sõiduki juhtimine alkoholijoobes) sai teatavaks tema kolleegidele, saab järeldada, et rikkumine on oluline.
tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
479-481). Kohtupraktikas on samuti sedastatud, et kuigi KrMS § 202 kohaldamisel ei ole tegemist süüdimõistva otsusega, ei ole tegemist ka õigeksmõistva otsusega ning et kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 202 alusel on süüstav toime. KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamist on analüüsinud ka EIK (Lähteenmäki vs Eesti, kaebus nr 53172/10) ja selgitanud, et KrMS § 202 sõnastus näeb selgelt ette, et menetluse sel alusel lõpetamiseks tuleb muu hulgas teha kindlaks, kas kuritegu on toime pandud või mitte ning selline menetluse lõpetamine eeldab, et isiku süü ei ole olnud suur. Seega selleks, et KrMS § 202 kohaldada, pidi olema üheselt kindlaks tehtud, et kaebaja on vastava teo toime pannud ja on selles süüdi, aga tema süü ei ole kriminaalmenetluslikuks mõttes suur. Õiguslikult tähendab oportuniteet seega seda, et isik on kuriteo toime pannud, see vastab kuriteo tunnustele ja ta kannab selle eest vastutust ning tegemist ei ole kriminaalmenetluse lõpetamisega põhjusel, et puudusid kriminaalmenetluse alused, so isik ei ole üldse tegu toime pannud, tema tegu ei vasta kuriteo tunnustele jms (vt ka https://arvamus.postimees.ee/905862/jaan-sootak-oportuniteet-ei-ole-oigeksmoistmine).
Käesoleval juhul vabastati kaebaja teenistusest seetõttu, et ta juhtis 05.04.2018 Narva linnas sõiduautot, olles alkoholijoobes. ATS § 75 lg 4 sätestab, et distsiplinaarsüüteo eest võib teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline ja nimetatud olulisust eeldatakse juhul, kui rikkumine on toime pandud tahtlikult (ATS § 75 lg 6). Ringkonnakohus nõustub Päästeameti seisukohaga, et I.E. rikkus teenistuskohustusi tahtlikult, kuna tegemist ei olnud auto juhtimisega nn. alkoholijääknähtudega. Ida Prefektuur tuvastas, et kaebaja juhtis 05.04.2018 sõiduautot kriminaalses joobes. Seega ei ole võimalik, et kaebaja enne autoga sõitma asumist ei teadnud ega saanud aru, et ta on alkohoolses joobes (vt RKHK 18.10.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-13-16, p 24). Arvestades I.E. staaži päästeametnikuna, pidi ta teadma, et Päästeametis kehtib alkoholijoobes auto juhtimise suhtes nulltolerants ning, et sellise teo toimepanemise korral loetakse seda teenistuskohustuste oluliseks rikkumiseks. Päästeameti tegevuse eesmärk on teatavasti turvalise elukeskkonna kujundamine ja hoidmine, ohtude ennetamine, operatiivne ja professionaalne abistamine ning päästeasutuse töötajate tegevus on suunatud inimeste elu, tervist, vara ning keskkonda ohustavate päästesündmuste ennetamisele, ohu väljaselgitamisele, ohu tõrjumisele ning päästesündmuse tagajärgede leevendamisele. Päästeamet arvestas kaebaja teenistusest vabastamisel ka asjaolu, et tema töö sisuks oli päästetööde korraldamine ja juhtimine, st muuhulgas ka operatiivne reageerimine liiklusõnnetuste korral ning lubamatu on selliseid teenistuskohustusi täitva isiku enda poolt nii enda kui kaasliiklejate ohtu seadmine sellega, et ta juhib ise sõiduautot, olles alkoholijoobes. Halduskohus nõustus põhjendatult vastustajaga ka selles osas, et päästeametnik peab alati ja ka väljaspool tööaega olema ohutu elukeskkonna kujundaja ja õnnetuste ennetaja ning seda ka oma isikliku eeskujuga. Halduskohus viitas vaidlusaluses otsuses õigesti Riigikohtu 25.11.2003. a lahendile haldusasjas nr 3-3-1-70-03, milles asuti seisukohale, et ametiasutus ja ametnik on põhjendatult avalikkuse suurendatud tähelepanu all ning ametniku poolt nii teenistussuhetes kui ka väljaspool seda toime pandud õigus- ja kõlblusnormide rikkumine saab reeglina üldsuse poolt taunitava hinnangu osaliseks ja sellisena võib see mõjutada selle ametniku ja ka ametiasutuse autoriteeti. Samuti omas tähendust asjaolu, et I.E. oli teenistuses meeskonnavanemana ja tema teenistuskohustuseks oli muuhulgas valverühma juhtimine. Seega pidi ta olema eeskujuks kõikidele teistele valves olevatele teenistujatele. Kriminaalses alkoholijoobes autojuhtija ei saa kindlasti olla aktsepteeritavaks ja järgitavaks eeskujuks. Seega saab juba asjaolust, et kaebaja ametikoht ja tema poolt toime pandud ametnikku diskrediteeriv tegu (sõiduki juhtimine alkoholijoobes) said teatavaks tema kolleegidele, järeldada, et toimepandud rikkumine oli oluline. Vastustaja selgitas, et I.E. poolt toime pandud rikkumine sai teatavaks nii tema vahetule juhile, alluvatele, kogu Narva-Jõesuu päästekomando isikkoosseisule ja ka politseiametnikele, kellega päästesündmustel koostööd tehakse. Ka Tartu Halduskohus asus näiteks juba 15.10.2015 asjas nr 3-15-918 tehtud otsuses seisukohale, et ainuüksi asjaolust, et teenistuja ametikoht ja tema poolt toime pandud ametnikku diskrediteeriv tegu (käesoleval juhul sõiduki juhtimine alkoholijoobes) sai teatavaks politseiametnikele (tema kolleegidele), võib järeldada, et rikkumine on oluline. Nimetatud otsus on jõustunud. Vaidlustatud käskkirjas viidatud päästeteenistuja eetikakoodeksist, avaliku teenistuja eetikakoodeksist, Päästeameti sisekorraeeskirjast ning meeskonnavanema ametijuhendist tulenevad kohustused eeldasid kaebajalt kui päästeteenistujalt ja meeskonnavanemalt väärikust, usaldusväärsust, kolleegidele positiivse eeskuju andmist ning valmidust meeskonnatööks. Kaebajale süüks arvatud käitumine oli ilmselgelt nende eeldustega vastuolus.
ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg-te 1 ja 3 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud ning selleks tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest on selle andmisel lähtutud. Distsiplinaarkaristust määravast käskkirjast peavad nähtuma lisaks süüteo kirjeldusele ka kõik asjaolud ja kaalutlused, mida on karistamisel arvestanud ning põhjendused karistuse määramise ja karistuse valiku kohta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja distsiplinaarkorras karistamise käskkiri vastab kõigile nimetatud nõuetele. Eelnevalt käsitletu kohaselt on tema süü talle omistatud distsipliinirikkumises tõendatud. Järgitud on ka kõiki distsiplinaarmenetluse kohta kehtestatud nõudeid. Kaebajat on teavitatud menetluse algatamisest ning talle on antud võimalus selle ajal ennast kaitsta. Menetluse käik on nõuetekohaselt protokollitud ning karistus on määratud vastavat pädevust omava ametiisiku poolt seaduses ettenähtud volituste ja tähtaja piirides ning täidab seaduseandja poolt seatud eesmärki. Vaidlusaluses käskkirjas on piisava ulatusega käsitletud nii süüteo asjaolusid, kaebaja isikuga seonduvat kui seda, millist karistust oli tema puhul kõige otstarbekam rakendada. Asja materjalidest nähtuv ei anna alust arvamuseks, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel esines kaalutlusvigu või õiguse üldtunnustatud põhimõtete rikkumist.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.