Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Tiina Pappel ja Einar Vene 15. jaanuar 2020, Tartu
Haldusasi
XX kaebus Viru Vangla tegevuse peale
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2019. a määrus XX määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja XX Vastustaja Viru Vangla
3-19-2105
RESOLUTSIOON
Jätta XX määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2019. a määruse resolutsiooni p-d 1, 4 ja 5 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale osas, milles määruskaebus jäi rahuldamata halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 1 tühistamiseks, võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas ei ole määrus edasi kaevatav (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla tagastas 23. septembri 2019. a otsusega nr 6-12/289-4, 24. septembri 2019. a otsusega nr 6-12/293-2, 25. septembri 2019. a otsusega nr 6-12/303-2, 2. oktoobri 2019. a otsusega nr 6-12/290-2 ja 31. oktoobri 2019. a otsusega nr 6-12/315-2 XX 19., 21., 26. augustil ja 9. septembril 2019 esitatud vaided ning 28. oktoobri 2019. a otsusega nr 6-12/291-2 XX 19. augustil, 13., 15. ja 21. oktoobril 2019. a esitatud vaided osaliselt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel.
2.XX esitas Tartu Halduskohtule kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse. Kaebuses palus XX tuvastada Viru Vangla 23. septembri 2019. a haldusakti nr 6-12/289-4, 24. septembri 2019. a haldusakti nr 6-12/293-2, 25. septembri 2019. a haldusakti nr 6-12/303-2, 2. oktoobri 2019. a haldusakti nr 6-12/290-2 ja 31. oktoobri 2019. a haldusakti nr 6-12/315-2 õigusvastasus; tuvastada vangla tegevuse õigusvastasus vaiete menetlemise tähtaegade rikkumisel; tühistada vangla 28. oktoobri 2019. a haldusakt nr 6-12/291-2; kohustada vanglat lõpetama helistamiste piiramised (esindajatele, abikaasale, lähedastele jne) ning tagama helistamised vastavalt esitatud taotlustele; tühistada vangla kodukorra p 13.9.1.1 esimene lause, p 13.9.1.4 ja lisa 1.8 p 3 teine lause. Esialgse õiguskaitse taotluses palus XX kohustada Viru Vanglat lõpetama meelevaldsed ja õigusvastased helistamise piirangud ja kaebaja sotsiaalsete sidemete lõhkumine ning tagama kaebajale helistamised (esindajatele, perekonnaliikmetele) iga päev üks kord vähemalt 15 minutit taotluse alusel kodukorra päevakavas (lisa 1.8) sätestatud aegadel
ning peatada kodukorra p 13.9.1.1 esimese lause, p 13.9.1.4 ja lisa 1.8 p 3 teise lause kehtivus kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
3.Tartu Halduskohus tagastas 3. detsembri 2019. a määruse resolutsiooni p-ga 1 kaebuse vaiete tagastamise otsuste ja vaiete lahendamise tähtaja ületamise õigusvastasuse tuvastamise nõuete ning vangla otsuse nr 6-12/291-2 ja kodukorra p 13.9.1.1 esimese lause ja p 13.9.1.4 tühistamise nõuete osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel; resolutsiooni p-ga 4 jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata osas, milles ta taotleb vangla kohustamist, ja osas, milles ta taotleb vangla kodukorra p 13.9.1.1 esimese lause ja p 13.9.1.4 kehtivuse peatamist; resolutsiooni p-ga 5 jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata osas, milles ta taotleb vangla kodukorra lisa 1.8 p 3 kehtivuse osalist peatamist. Määruse põhjendused on järgmised.
3.1.Kaebaja ei ole ära näidanud, et vaiete tagastamise otsused rikuksid tema õigusi sõltumata vaiete esemetest.
3.2.Kaebaja ei saa taotleda vaiete lahendamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamist tulevikus esitatava kahjunõude ettevalmistamiseks (HKMS § 45 lg 2 teine lause). Ka preventiivne huvi ei ole praegusel juhul piisavaks põhjuseks tuvastamisnõude esitamiseks. Vangla on otsustes nr 6-12/289-4, 6-12/293-2 ja 6-12/290-2 palunud vabandust vastuste viibimise pärast. Kohtumenetluses rikkumise nn ületuvastamine ei aseta kaebajat tulevikus esitatavatele võimalikele vaietele vastuse saamisel paremasse positsiooni, kuna juba kaebuse esitamise ajal ei ole poolte vahel vaidlust selles, et vastustajal on kohustus vastata vaietele seaduses selleks sätestatud tähtaja jooksul.
3.3.Vaide tagastamisel on tegemist menetlust lõpetava toiminguga, mida ei saa vaidlustada tühistamiskaebusega. Kaebajat ei suunatud tuvastamisnõude esitamisele, sest kaebaja ei ole selgitanud, milliseid tema õigusi rikub vangla otsus nr 6-12/291-2 sõltumata vaiete esemetest (HKMS § 45 lg 4).
3.4.Kodukord ei saa kaebaja õigusi rikkuda, kuna ei piira telefoni kasutamise võimaldamist rohkem kui üks kord nädalas. Telefonikõnede väljavõtetest nähtub, et kaebaja on saanud telefoni kasutada oluliselt rohkem kui kord nädalas.
3.5.Telefonikõnede väljavõtetest ilmneb, et 11.-17. augustini 2019 sai kaebaja helistada enamikel taotletud kordadel ning telefonikõned volitatud esindajatele või pereliikmetele on kestnud sageli kauem kui 10 minutit. Ka oktoobris 2019 sai kaebaja teha pikemaid telefonikõnesid kui 10 minutit. Kaebaja on helistanud abikaasale, kes on ka tema esindaja, mõnel päeval korduvalt. Ei nähtu, et kaebajale oleks mõnes olukorras keelatud pikemat kõnet kui 10 minutit või kaebaja kõne oleks katkestatud 10 minuti täitumisel. Kodukorra p 13.9.1.4 (kõne kestus ühel korral kuni 10 minutit) ei ole mõjutanud kaebaja õigust helistada.
3.6.Kaebaja väitel piirab vangla tema helistamisi alates 7. oktoobrist 2019 (v.a vangistusseaduse (VangS) § 28 lg-s 3 sätestatud isikutele ja üks kord nädalas 10 minutit laupäeviti lähedastele). Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta läbi vaatamata kui korduv (HKMS § 55 lg 3). Tartu Halduskohus jättis 29. oktoobri 2019. a määrusega asjas nr 3-19-1923 rahuldamata kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, milles ta taotles osaliselt sama esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist, mis praeguses asjas. Vahepeal ei ole asjaolud muutunud selliselt, et praegune taotlus tuleks uuesti sisuliselt läbi vaadata.
3.7.Kaebuse tagastamise tõttu ei ole võimalik kodukorra p 13.9.1.1 esimese lause ja p 13.9.1.4 tühistamise nõuete osas kohtuotsuse tegemine. Seega ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine nende nõuete tulemuslikkuse tagamiseks eesmärgipärane ega lubatav.
3.8.Kaebaja saab päevakavas sätestatud ajal, s.o laupäeviti kl 8.30 kuni 20.00 telefoni erakõnede tegemiseks kasutada. Esialgse õiguskaitse ülesanne on hoida ära selline riive, mille kõrvaldamine ei ole pärast kohtumenetluse lõppu enam võimalik. Praeguses olukorras sellist õiguste riivet ei esine. Puudub vajadus kodukorra lisa 1.8 p 3 kehtivuse osaliseks peatamiseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4.XX esitas määruskaebuse ja täiendava seisukoha. Kaebaja palub tühistada Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2019. a määruse resolutsiooni p-d 1, 4 ja 5. Kaebaja põhjendused on järgmised.
4.1.Kohtu seisukoht kaebuse tagastamise kohta vaiete tagastamise otsuste ja vaiete lahendamise tähtaja ületamise õigusvastasuse tuvastamise nõuete osas on vastuolus Riigikohtu otsustes nr 3-3-1-88-08 ja 3-3-1-4-10 (p 12) tooduga.
4.2.Kohus tagastas ebaõigesti kaebuse vangla otsuse nr 6-12/291-2 ning kodukorra p 13.9.1.1 esimese lause ja p 13.9.1.4 tühistamise nõuete osas. Vanglal on HMS §-st 6 tulenevalt kohustus selgitada välja nii taotluse kui vaide menetlemisel, kas isikule sobib mõni teine kuupäev, aga mitte tagastada vaiet põhjusel, et taotluses toodud kuupäevad on möödas. Kaebajal on õigus kodukorra punkte kohtus vaidlustada ja kohtul on kohustus asja menetleda.
4.3.Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel läks kohus vastuollu põhiseaduse (PS) §-dega 13-15, 26-27 ja § 19 lg-ga 2 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 lg-ga 1. Kohus ebaõigesti tõlgendas Riigikohtu määruses nr 3-3-1-26-14 (p-d 14-15) toodut, asudes seisukohale, et vanglal on õigus kaebaja eest otsustada, kas tal on vaja helistada esindajale või mitte. Helistamiste piirangutel ei ole legitiimset eesmärki ega ole demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Kohus jättis tähelepanuta, et piirangud helistamistele seab II üksuse juht alates 7. oktoobrist 2019, millest alates võimaldati helistada üksnes kohtutesse, advokaadile ja ametiisikutele, kuid mitte teostada erakõnesid. Kaebaja ei nõudnud piiramatut helistamist, vaid taotles helistamise võimaldamist 15 minutit üks kord päevas vähemalt 3 korda nädalas või iga päev.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
6.Tartu Halduskohus tagastas kaebaja kaebuse vaiete tagastamise otsuste ja vaiete lahendamise tähtaja ületamise õigusvastasuse tuvastamise nõuete osas HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Kaebaja väitel on halduskohus eeltoodud osas kaebuse ebaõigesti tagastanud ning halduskohtu seisukoht on vastuolus Riigikohtu otsustes nr 3-3-1-88-08 ja 3-3-1-4-10 (p 12) tooduga, mille kohaselt on vangla kohustatud järgima tähtaegu ning sellise tuvastamisnõude puhul on preventiivsel huvil kaebus lubatud. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Vaiete tagastamise otsuste õigusvastasuse tuvastamise nõuete osas kaebuse tagastamisel viitas halduskohus (määruse p 5) asjakohaselt HKMS § 45 lg-s 4 sätestatule, mille kohaselt võib vaideotsuse peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Sama kehtib muu kohtueelse menetluse käigus tehtud otsuse vaidlustamisel. Kaebaja ei ole kaebuses ära näidanud, et vaiete tagastamise otsused rikuksid tema õigusi sõltumata vaiete esemetest. Sellekohaseid põhjendusi ei ole kaebaja esitanud ka määruskaebuses. Seetõttu puudub kaebajal kaebeõigus vaiete tagastamise otsuste iseseisvaks vaidlustamiseks. Ka on kohtupraktikas selgitatud, et õigus vaides esitatud nõude sisuliseks lahendamiseks ei ole kohtus kaitstav (RKHK 27. mai 2013. a otsus nr 3-3-1-16-13, p 35). Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mille pinnalt tuleks asuda eeltoodud osas halduskohtust erinevale seisukohale. Seega tagastas halduskohus kaebaja kaebuse eelmärgitud osas põhjendatult HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Halduskohus ka selgitas kaebajale, et kinnipeetaval on võimalik oma õiguste kaitseks esitada kaebus vaide eseme peale, kui ta leiab, et tema on vaie tagastatud õigusvastaselt.
Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus määruses (p 6) piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks tuleb vaiete lahendamise tähtaja ületamise õigusvastasuse tuvastamise nõude osas kaebus tagastada. Määruskaebuses viidatud Riigikohtu lahendites on sedastatud, et avaliku võimu organil tuleb oma ülesandeid täita seaduses ettenähtud tähtaegadest kinni pidades. Lisaks on kohtupraktikas sedastatud, et toimingu õigusvastasuse tuvastamine isiku jaoks võib olla iseendast moraalseks väärtuseks ning samaaegselt sisaldada märguannet haldusorganile tema tegevuse lubamatuse kohta, kuid eelnimetatu ei ole reeglina piisavaks põhjendatud huviks kohtusse pöördumiseks (RKHK 19. aprilli 2010. a otsus nr 3-3-1-4-10, p 14). Preventiivne huvi on käsitatav põhjendatud huvina vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes ning preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda (RKHK 9. veebruari 2017. a määrus nr 3-3-1-75-16, p 8.1, ja seal viidatud kohtulahendid). Asjas ei ole vaidlust selle üle, et vangla palus otsustes nr 6-12/289-4, 6-12/293-2 ja 6-12/290-2 (tl 14, 15-16, 18) vabandust vastuste viibimise pärast. Määruskaebuses väidetu ei väära halduskohtu seisukohta, et kohtumenetluses rikkumise nn ületuvastamine ei aseta kaebajat tulevikus esitatavatele võimalikele vaietele vastuse saamisel paremasse positsiooni, kuna juba kaebuse esitamise ajal ei ole poolte vahel vaidlust selles, et vastustajal on kohustus vastata vaietele seaduses selleks sätestatud tähtaja jooksul. Seega leidis halduskohus põhjendatult, et ka preventiivne huvi ei ole praegusel juhul piisavaks põhjuseks tuvastaminõude esitamisel. Sarnast seisukohta on väljendanud korduvalt ka Tartu Ringkonnakohus oma praktikas (vt nt TrtRnKo 1. märts 2013, 3-10-1551, p-d 9-13; 28. detsember 2012, 3-11-11, p-d 13-14; 7. jaanuar 2013, 3-11-293, p 15; 26. veebruar 2013, 3-11503, p-d 28-29; 21. juuni 2013, 3-11-547, p-d 20-23). Halduskohus tagastas kaebaja kaebuse eelmärgitud osas seega põhjendatult HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Samas juhtis halduskohus asjakohaselt kaebaja tähelepanu sellele, et kaebajal on õigus pöörduda kohtusse kaebusega vaide eseme peale ka juhul, kui vangla on jätnud vaide tähtaegselt lahendamata.
7.Tartu Halduskohus tagastas kaebaja kaebuse vangla otsuse nr 6-12/291-2 ning kodukorra p 13.9.1.1 esimese lause ja p 13.9.1.4 tühistamise nõuete osas HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Kaebaja väitel on halduskohus eeltoodud osas kaebuse ebaõigesti tagastanud. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Kaebuse tagastamisel vangla otsuse nr 6-12/291-2 (tl 21-22) tühistamise nõude osas selgitas halduskohus määruses (p 7) asjakohaselt, et vaide tagastamisel on tegemist menetlust lõpetava toiminguga, mitte haldusaktiga, mistõttu ei saa seda vaidlustada tühistamiskaebusega. Ka on kohtupraktikas selgitatud, et toimingut ei saa vaidlustada tühistamisnõudega (RKHK 22. aprilli 2015. a otsus nr 3-3-1-72-14, p 28). Seetõttu on sisutud määruskaebuse väited HMS §-le 6 tuginevalt. Seega tagastas kalduskohus kaebaja kaebuse eelmärgitud osas põhjendatult HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kodukorra p 13.9.1.1 esimese lause ja p 13.9.1.4 tühistamist taotles kaebaja 19. augusti, 13., 15. ja 21. oktoobri 2019. a vaietes (tl 33-33p, 30-31p, 29-29p, 32-32p). Halduskohus luges määruses (p 9.2) kohustusliku kohtueelse menetluse kodukorra p 13.9.1.1 esimese lause ja p 13.9.1.4 tühistamise nõudes läbituks. Kodukorra p 13.9.1.1 esimese lause kohaselt tagab vangla kinnipeetavaile telefoni kasutamise võimaluse vähemalt üks kord nädalas. Sama sätestab vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 51 lg 2 lause 1. VSkE § 51 lg 2 lause 2 kohaselt täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Vangla kodukorra p 13.9.1.4 kohaselt kinnipeetavale, kes on õigel ajal esitanud nõuetekohase taotluse kasutada telefoni, võimaldatakse helistada päevakavas ettenähtud ajal ühel korral kuni 10 minutit. Halduskohus märkis määruses (p-d 9.4.1 ja 9.4.2), et telefonikõnede väljavõtetest (tl 66-79p, 89-90) nähtuvalt on kaebaja saanud telefoni kasutada oluliselt rohkem kui kord
nädalas ning kõned on kestnud sageli kauem kui 10 minutit. Dokumentidest ei nähtu, et kaebajale on keelatud pikem kõne kui 10 minutit või kaebaja kõne oleks katkestatud 10 minuti täitumisel. Kaebaja ei ole vastupidist ka määruskaebemenetluses tõendanud. Ringkonnakohus selgitab, et isikul on kaebeõigus, kui kaebusega on võimalik kaitsta tema väidetavalt riivatud õigusi. Kaebeõiguse ilmselgel puudumisel on kohtul diskretsiooniline õigus kaebus tagastada või jätta läbi vaatamata (HKMS § 121 lg 2 p 1, § 151 lg 1 p 1) (HKMS, kommenteeritud väljaanne, K. Merusk, I. Pilving, Juura 2013, lk 154). Kuna käesolevas asjas ei ilmne kaebaja õiguste riivet, siis leidis halduskohus määruses põhjendatult, et kaebeõigus puudumise tõttu kuulub kaebus eeltoodud osas tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
8.Halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata osas, milles kaebaja taotles vangla kohustamist, ja osas, milles kaebaja taotles vangla kodukorra p 13.9.1.1 esimese lause ja p 13.9.1.4 kehtivuse peatamist. Esialgse õiguskaitse taotluses palus kaebaja, et kohus kohustaks vanglat lõpetama meelevaldsed ja õigusvastased helistamise piirangud ja kaebaja sotsiaalsete sidemete lõhkumine ning võimaldaks tal helistada esindajatele ja perekonnaliikmetele iga päev üks kord vähemalt 15 minutit taotluse alusel kodukorra päevakavas sätestatud aegadel. Halduskohus märkis määruses (p 11.1), et ka haldusasjas nr 3-19-1923 taotles kaebaja vangla kohustamist tagada kaebajale helistamiseks esindajatele, lastele ja abikaasale vastavalt esitatud taotlustele vähemalt 15 minutit päevas. Ühtlasi kirjeldas kaebaja sarnaselt käesolevas asjas väidetuga, kuidas alates
7.oktoobrist 2019 tema helistamisi piirati ning selgitas, et vajab esialgset õiguskaitset sotsiaalselt oluliste sidemete, laste isast võõrdumise, ettevõtte pankrotistumise, kaebajale võlanõuete tekkimise ja abielulise suhte purunemise vältimiseks. Halduskohus leidis, et kuna asjaolud ei ole vahepeal muutunud, siis on tegemist korduva taotlusega, mistõttu tuleb HKMS § 55 lg-le 3 tuginedes esialgse õiguskaitse taotlus jätta osaliselt läbi vaatamata kui korduv. Kaebaja ei ole määruskaebuses haldukohtu seisukohale sisulisi vastuväiteid esitanud. Ka ei nähtu ringkonnakohtule asjaolusid, mille pinnalt tuleks asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Halduskohus jättis (määruse p 11.2.1) kaebaja taotluse vangla kodukorra p 13.9.1.1 esimese lause ja p 13.9.1.4 kehtivuse peatamiseks läbi vaamata, kuna kaebus kodukorra eelnimetatud punktide tühistamise nõudes kuulub tagastamisele. Tulenevalt HKMS §-st 249 peab esialgse õiguskaitse taotluse sisulise lahendamise ajal toimuma taotluse esemega seonduv vaide- või kohtumenetlus. Seega peab esialgne õiguskaitse lähtuma põhivaidlusest ja teema sellega sama eesmärki. Halduskohus on asjakohaselt märkinud, et esialgse õiguskaitse kohaldamise tulemuseks ei saa olla õiguslikud tagajärjed, mis ei ole põhivaidluse korral saavutatavad. Kuna ringkonnakohus nõustus eeltoodud osas kaebuse tagastamisega, siis loeb ringkonnakohus põhjendatuks ka halduskohtu seisukoha, et eeltoodud osas ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine eesmärgipärane ega lubatav.
9.Halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata osas, milles kaebaja taotles vangla kodukorra lisa 1.8 p 3 kehtivuse osalist peatamist. Halduskohus asus seisukohale (määruse p 11.2.2), et puudub vajadus kodukorra lisa 1.8 p 3 kehtivuse osaliseks peatamiseks, kuna esialgse õiguskaitse ülesanne on hoida ära selline riive, mille kõrvaldamine ei ole pärast kohtumenetluse lõppu enam võimalik, kuid praeguses olukorras sellist õiguste riivet ei esine. Ringkonnakohtu hinnangul ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu määruse tühistamiseks eeltoodud osas.
Kaebaja väitel ei ole ta nõudnud piiramatut helistamist. Halduskohus ei ole vaidlustatud määruses sellekohast seisukohta avaldanud. Seega on kaebaja väide sisutu. Halduskohtu tõlgenduse kohaselt (määruse p 9.5) soovis kaebaja kodukorra lisa 1.8 tühistamist osas, milles see ei sätesta võimalust helistada kl 20-22 ning osas, milles see näeb ette erakõned ainult laupäeviti. Halduskohus märkis, et kui ta mõistis kaebaja soovi ekslikult, tuleb kaebajal kohut viivitamatult teavitada. Eeltoodust juhindus halduskohus ka esialgse õiguskaitse taotluse tõlgendamisel (määruse p 11.2.2). Kaebaja ei väitnud halduskohtule 8. detsembril 2019 esitatud taotluses (tl 94-94p), et kohtu tõlgendus on ebaõige. Seda ei ole kaebaja väitnud ka määruskaebuses. Kaebaja väitel jättis halduskohus tähelepanuta, et piirangud helistamistele seab II üksuse juht alates 7. oktoobrist 2019, millest alates võimaldati helistada üksnes kohtutesse, advokaadile ja ametiisikutele, kuid mitte teostada erakõnesid. Kodukorra lisa 1.8 p 3 kohaselt on erakõned laupäeviti. Pärast 7. oktoobrit 2019 olid laupäevad 12., 19. ja 26. oktoober. Telefonikõnede väljavõtetest nähtuvalt on kaebaja saanud helistada nii 12., 19. kui ka 26. oktoobril 2019, helistades muuhulgas abikaasale (12. oktoobril 2019 kl 8.39, kõne kestis üle 12 minuti ja samal päeval kl 9.05, kõne kestis üle 15 minuti (tl 89); 19. oktoobril 2019 kl 8.45, kõne kestis üle 11 minuti (tl 77); 26. oktoobril 2019 kl 9.26, kõne kestis üle 7 minuti (tl 76p)). Seega on ebaõige kaebaja väide erakõnede mittevõimaldamise kohta pärast 7. oktoobrit 2019. Kaebaja väitel tõlgendas halduskohus ebaõigesti Riigikohtu määruses nr 3-3-1-26-14 toodut, asudes seisukohale, et vanglal on õigus kaebaja eest otsustada, kas tal on vaja helistada esindajale või mitte. Kaebaja väide on sisutu. Halduskohus ei ole määruses sellekohast väidet esitanud. Kaebaja väitel läks halduskohus esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel vastuollu PS §-dega 13-15, 26-27 ja § 19 lg-ga 2 ning EIÕK art 8 lg-ga 1. Ringkonnakohus kaebaja väitega ei nõustu. PS §-dest 13-15 tuleneb igaühe õigus riigi ja seaduse kaitsele ning õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ning ka kohtuvõimu kohustus õiguste ja vabaduste tagamisel. Kaebajal on käesolevas asjas võimalus oma õigusi kohtulikus korras kaitsta, kuigi tema taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks jäeti rahuldamata. PS § 27 sätestab perekonnaelu kaitse. Vangla on taganud kaebajale võimaluse helistada. Ühtlasi selgitas halduskohus määruses asjakohaselt, et kaebaja saab laste, abikaasa ja teiste perekonnaliikmete ja lähedastega suhelda lisaks helistamisele ka kirjavahetuse teel, ka kohtuda lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel, mis kõik koostoimes on piisavad võimalused kaebajale sotsiaalselt oluliste sidemete hoidmiseks. Kaebaja viide PS § 19 lg-le 2 ja §-le 26 on arusaamatu. PS § 19 lg 2 näeb ette, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. PS § 26 teine lause lubab eraelu piirata seaduses sätestatud juhtudel ja korras. EIÕK art 8 lg 1 kohaselt on igaühel õigus perekonnaelu puutumatusele, kuid kaebaja jätab tähelepanuta, et sama artikli teise lõike kohaselt võib sellesse õigusesse sekkuda kooskõlas seadusega, kui see on demokraatlikus riigis vajalik julgeoleku ja ühiskondliku turvalisuse tagamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus vaidlustatud määruses õigesti lähtunud halduskohtumenetluses kehtivatest normidest ja põhimõtetest esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel.
10.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2019. a määruse resolutsiooni p-d 1, 4 ja 5 muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.