Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-19-1477 31. detsember 2019 Maria Lõbus Nikolai Šmeljovi kaebus Viru Vangla 21. juuni 2019. a otsuse nr 6-10/21780-2 tühistamiseks ja Viru Vangla kohustamiseks lahendada kaebaja taotlus uuesti Kaebaja – Nikolai Šmeljov Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 30. jaanuar 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
1.Viru Vangla kinnipeetav Nikolai Šmeljov esitas 3. juunil 2019 vanglale taotluse tema paigutamiseks Viru Vangla avavanglaosakonda.
2.Viru Vangla jättis 21. juuni 2019. a vastusega nr 6-10/21780-2 N. Šmeljovi taotluse rahuldamata. Vangla viitas justiitsministri 25. märtsi 2008. a määrusega nr 9 vastu võetud „Täitmisplaani“ (edaspidi täitmisplaan) § 17 lõike 2 punktile 4 ning selgitas, et kuna vanglale teadaolevalt on N. Šmeljovi suhtes pooleli kriminaalmenetlus, ei ole tema avavanglaosakonda paigutamine võimalik.
3.N. Šmeljov esitas Viru Vangla 21. juuni 2019. a vastuse peale vaide, mille vangla jättis
1.augusti 2019. a vaideotsusega nr 6-12/256-2 rahuldamata.
4.Tartu Halduskohtusse saabus 2. augustil 2019 N. Šmeljovi kaebus Viru Vangla tegevuse peale.
5.Kohus tõlgendas 23. oktoobri 2019. a määruses kaebuse nõudeid nii, et kaebaja soovib Viru Vangla 21. juuni 2019. a vastuse tühistamist ja vangla kohustamist lahendama kaebaja taotlus uuesti. Kohus võttis sama määrusega kaebuse menetlusse ning kohustas vastustajat sellele vastama.
Vastustaja palus 29. novembri 2019. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata.
7.Kohus otsustas 3. detsembri 2019. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtajad ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja on seisukohal, et ta tuleb paigutada avavanglaosakonda. Kaebaja rõhutas, et vangla tugineb kriminaalasjale, milles otsust ei ole tehtud ega ole teada, millal tehakse. Vangla mõistis kaebaja spontaanselt süüdi ja tegi otsuse ilma kohtuta. See on ametivolituste kuritarvitamine. Kedagi ei saa pidada kuriteos süüdlaseks enne tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Vangla rikub vangistusseaduse (VangS) § 41 lõikest 2 tulenevaid kaebaja õigusi ja vabadusi. Individuaalses täitmiskavas kirjutas vangla, et kaebaja saab avavanglasse 16. märtsil 2019. Nüüd leiab vangla kõikvõimalikud variandid, et mitte anda sellist võimalust. See on julm ja ebainimlik suhtumine ning mõnitamine. Ei ole mingit võimalust realiseerida oma õigust minna avavanglasse. Täitmisplaani § 17 lõike 2 punkt 4 ei vasta Eesti Vabariigi põhiseadusele (PS) ning rikub kaebaja PS §-dest 1, 9, 10, 12, 14 ja 17 tulenevaid õigusi ja vabadusi. Kõik vangla ettekirjutused on täidetud, kõik programmid on läbitud, kõik kohustused on täidetud. Kaebajat karistati kriminaalkorras esimest korda.
9.Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendas oma seisukohta järgmiselt. Ühiskonnal on õigus eeldada, et kuriteo toimepanemisele reageerib riik resoluutselt ning kohaldatav karistus on mõjus ja sellise iseloomuga, mis välistaks uue kuriteo toimepanemise. Eesti kehtivas kriminaaltäitevõiguses kehtib eeldus, et süüdlasele määratud vabadusekaotuslik
3-19-1477 karistus tuleb ära kanda kinnises vanglas. Süüdimõistetu ei saa nõuda ning tal ei saa tekkida õigustatud ootust, et karistuse mingi osa ära kandmise järel paigutatakse ta igal juhul ümber avavanglasse. Selleks et vangistust kandvale süüdimõistetule selline võimalus avaneks, on seadusandja kehtestanud VangS § 20 lõikes 1 rea tingimusi. VangS § 20 lõige 1 sätestab ühe olulise eeldusena avavanglaosakonda paigutamiseks selle, et kinnipeetav on vangistuse jooksul käitunud õiguskuulekalt ja vanglal on tekkinud selle tagajärjel usk, et kinnipeetav enam uusi õigusrikkumisi toime ei pane. Selle nõude üheks sisuks on muu hulgas täitmisplaani § 17 lõike 2 punktis 4 sätestatu: sellist usaldust ei saa ühelgi juhul olla kinnipeetava suhtes, kelle käitumine on olnud selline, et teda on põhjust kahtlustada uue kuriteo toimepanemises. Tegemist on sobiva, vajaliku ja proportsionaalse meetmega. Taolise kahtlustuse saanud isiku osas on väga raske leida argumente, mis räägiksid selle kasuks, et vangla peaks leevendama olulisel määral tema suhtes võetavaid järelevalvemeetmeid. Vangla ei nõustu kaebaja väitega, et täitmisplaani § 17 lõike 2 punkt 4 on põhiseadusega vastuolus. Sätte põhiseaduspärasust tuleb hinnata konkreetse vaidluse kontekstis. Kaebaja kannab üheksa-aastast vanglakaristust, talle on muu hulgas ette heidetud rasket narkokuritegu ning kuritegelikku ühendusse kuulumist. Vanglale teadaolevalt osales kaebaja 23. juunil 2015 Viru Vangla kambriakende lõhkumises. Selle juhtumi tõttu alustati kriminaalmenetlust, kaebaja sai kahtlustuse ning anti kohtu alla. Kuna taotluse lahendamise ajal kohtumenetlus käis, oli kaebaja paigutamine avavanglaosakonda täitmisplaani § 17 lõike 2 punkti 4 alusel välistatud. Vaidlustatud otsuses pooleliolevale kriminaalasjale tuginemine ei tähenda, et vangla käsitleks kaebajat automaatselt süüdiolevana enne süüdimõistvat kohtuotsust ning rikuks seega PS §-s 22 sätestatud süütuse presumptsiooni. Ei saa veendunult väita, et kaebajast tulenevad ning ühiskonnale suunatud ohud on maandatud. Kaebaja käitumisest nähtub, et vabadust piirav karistus ei ole suunanud teda õiguskuulekale teele. See kinnitab vangla seisukohta, et kaebaja on isik, kes võib avavanglaosakonnas uuesti toime panna süüteo. Seega ei ole tema ümberpaigutamine avavanglaosakonda võimalik. Vaidlustatud otsus vastab kõikidele sisu-, kaalutlus- ja vorminõuetele, otsuse on allkirjastanud pädev isik.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
10.VangS § 20 lõige 1 sätestab: „Kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse.“ VangS § 20 lõike 3 alusel on kinnipeetava kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamise kord sätestatud täpsemalt täitmisplaanis. Täitmisplaani § 17 lõike 2 punkti 4 kohaselt ei tohi avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümber paigutatav kinnipeetav olla kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetluses.
3-19-1477
11.HKMS § 158 lõike 2 teise lause järgi hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Vastustaja keeldus 21. juuni 2019. a vastusega kaebaja avavanglaosakonda ümberpaigutamisest, sest kaebaja suhtes oli pooleli kriminaalmenetlus. Kaebaja ei ole vastu vaielnud väitele, et vaidlustatud otsuse tegemise seisuga oli tema suhtes käimas kriminaalmenetlus. Vastustaja on õigesti leidnud, et pooleliolev kriminaalmenetlus välistas vaidlustatud otsuse tegemise ajal täitmisplaani § 17 lõike 2 punktist 4 tulenevalt igal juhul kaebaja avavanglaosakonda ümberpaigutamise.
12.Kaebaja on seisukohal, et täitmisplaani § 17 lõike 2 punkt 4 ei vasta põhiseadusele ning rikub kaebaja PS §-dest 1, 9, 10, 12, 14 ja 17 tulenevaid õigusi ja vabadusi. Kohus leiab, et täitmisplaani § 17 lõike 2 punkti 4 ei saa põhiseadusvastaseks pidada. Vangla on õigesti selgitanud, et täitmisplaani § 17 lõike 2 punkt 4 täpsustab VangS § 20 lõikest 1 tulenevat tingimust „kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi“. Avavanglaosakonnas ei tehta kinnipeetavate üle nii tugevat järelevalvet nagu kinnises vanglas. Avavanglaosakonnas viibivad kinnipeetavad saavad vanglateenistuse loal liikuda iseseisvalt väljaspool vangla territooriumi seoses õppimise, töötamise, sotsiaalprogrammis osalemise või tervishoiuteenuse osutamisega, samuti perekondlikel või muudel põhjustel (vt VangS §-d 10 ja 22). Sellise oluliselt leebema kinnipidamisrežiimi võimaldamine kinnipeetavale eeldab aga, et vanglal on piisav kindlus selles osas, et kinnipeetav ei pane enam toime õigusrikkumisi. Kui kinnipeetav on kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetluses, ei saa vanglal taolist kindlust olla. See tähendab, et kinnipeetav on oma käitumisega andnud alust kahtluseks, et ta on kuriteo toime pannud. Vangla ei saa sellisel juhul kinnipeetavat avavanglaosakonda paigutada enne, kui kriminaalmenetluse käigus on lõplikult selgunud, kas kinnipeetav on kuriteo toime pannud. See ei tähenda, et vangla käsitaks kinnipeetavat kuriteos süüdi olevana enne vastava kohtuotsuse jõustumist. Pooleliolev kriminaalmenetlus on vangla jaoks asjaoluks, mis sunnib vanglat olema ettevaatlik seni, kuni kriminaalmenetluse lõplik tulemus selgub. Kui kriminaalmenetluse käigus ilmneb, et kinnipeetav ei ole kuritegu toime pannud, ei ole välistatud ka muude tingimuste täidetuse korral tema avavanglaosakonda ümberpaigutamine. Seega pole alust väita, et täitmisplaani § 17 lõike 2 punkt 4 oleks vastuolus PS §-s 22 sätestatud süütuse presumptsiooniga. Kaebaja ei ole täpsustanud, milles tema hinnangul seisneb täitmisplaani § 17 lõike 2 punkti 4 vastuolu PS §-dega 1, 9, 10, 12, 14 ja 17. Kohtu hinnangul ei ole täitmisplaani § 17 lõike 2 punkt 4 nende põhiseaduse sätetega vastuolus. Täitmisplaani § 17 lõike 2 punkti 4 eesmärgiks on kaitsta õiguskorda ning seda eesmärki tuleb pidada kaalukamaks kui kaebaja huvi pääseda avavanglaosakonda.
Kaebaja märkis veel, et tal ei ole võimalust realiseerida oma õigust minna avavanglasse.
Eelduslikult tuleb kinnipeetaval oma karistus ära kanda kinnises vanglas. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Küll aga on tal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab avavanglasse paigutamise tingimustele, ning tingimuste täidetuse korral kaaluks tema avavanglasse ümberpaigutamist. (Vt Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-473, punkt 13 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 10. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-18-111, punkt 18.)
3-19-1477 Praegusel juhul on vangla hinnanud, kas kaebaja vastas avavanglaosakonda paigutamise tingimustele, ning põhjendatult leidnud, et kaebajat ei saanud täitmisplaani § 17 lõike 2 punktist 4 tulenevalt avavanglaosakonda paigutada.
14.Kaebaja viitas ka sellele, et individuaalses täitmiskavas kirjutas vangla, et kaebaja saab avavanglasse 16. märtsil 2019. VangS § 16 lõike 1 punkti 2 kohaselt nähakse kinnipeetava individuaalses täitmiskavas ette kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglasse. Riigikohtu halduskolleegium on rõhutanud, et VangS § 16 lõike 1 punktis 2 nimetatud avavanglasse ümberpaigutamise andmed on üksnes haldusesisene prognoos, mitte siduv otsustus kinnipeetava ümberpaigutamise kohta (10. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-18-111, punkt 20). Seega ei olnud kaebajal alust eeldada, et ta paigutatakse kindlasti 16. märtsil 2019 avavanglasse. Vanglal tuleb kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise üle otsustamisel arvestada kõiki õigusaktidest tulenevaid tingimusi, mitte lähtuda ainult individuaalses täitmiskavas märgitud oletatavast avavanglasse ümberpaigutamise kuupäevast.
15.Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et vastustaja 21. juuni 2019. a otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Samuti pole alust kohustada vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Kohus jätab kaebuse tühistamis- ja kohustamisnõude osas rahuldamata.
16.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb tervikuna rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.