Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
19.12.2019, Tallinn
Haldusasja number
3-19-896
Haldusasi
Aisa Villa OÜ kaebus sunniraha rakendamise asjus
Menetlusosalised
Kaebaja – Aisa Villa OÜ, volitatud esindaja v.adv Kaimo Räppo Vastustaja – Pärnu linn, volitatud esindaja Katrin Karu
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 10.09.2019 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Aisa Villa OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Aisa Villa OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 10.09.2019 otsus kohustamisnõude rahuldamata jätmist ja menetluskulude jaotust puudutavas osas. Keelamisnõude läbi vaatamata jätmist puudutavas osas jääb halduskohtu otsus muutmata.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, kohustades Pärnu linna esitama kohtutäiturile avalduse lõpetada täitemenetlus Aisa Villa OÜ suhtes 31.10.2018 täitekorralduses määratud sunniraha sissenõudmiseks.
4.Mõista Pärnu linnalt välja Aisa Villa OÜ (rk 14448023) kasuks menetluskulu katteks 399 (kolmsada üheksakümmend üheksa) eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste esimese ja teise kohtuastme menetluskulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.01.2020. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist
3-19-896 (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ehitisregistrisse kanti 06.07.2016 ehitusteatis nr 1611201/05840 Pärnu linnas Aisa tn 13 kinnistul asuva hoone ümberehitamiseks ja kompleksseks rekonstrueerimiseks. Ehitusteatisega esitatud ehitusprojektis nähti ette olemasoleva hoone gabariidimahtude säilitamine, välisseina (palkseina) täiendav soojustus, sarikate väljaulatuvate otste profiili säilitamine. Amortiseerunud trepikoja võis lammutada ning uuesti üles ehitada.
2.Aisa Villa OÜ esitas 10.04.2018 Aisa tn 13 kinnistul ehituse alustamise teatise.
3.Aisa Villa OÜ esitas ehitustööde ajal 23.04.2018 uue ehitusteatise korterelamu ümberehitamiseks ja kompleksseks rekonstrueerimiseks. Võrreldes 06.07.2016 ehitusteatisega nähti ette olemasoleva hoone rekonstrueerimine ilma vanu, amortiseerunud palgist välisseinu säilitamata, teise korruse korterite laiendamine katusekorrusele ning trepikoja katuse viimine kõrgemale.
4.21.05.2018 tagastas Pärnu linn ehitusteatise märkuste lahendamiseks.
5.Pärnu Linnavalitsus tegi 18.10.2018 Aisa Villa OÜ-le ettekirjutus-hoiatuse nr 8-17/15529, millega peatas Aisa tn 13 kinnistul paikneva elamu omavolilise ümberehitamise. Ettekirjutushoiatuse kohaselt on ehitustegevuse jätkamine võimalik ainult pärast ehitamise aluseks oleva ehitusprojekti kooskõlastamist Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonnas ja asjaomase loa väljastamist. Pärnu Linnavalitsus hoiatas, et ehitustegevuse peatamise ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendatakse sunniraha 6400 eurot. Kaebajat teavitati ettekirjutuse vaidlustamise õigusest (viis ja tähtaeg). Ettekirjutus-hoiatuse tegemise põhjustas asjaolu, et 17.10.2018 paikvaatlusel oli tuvastatud, et Aisa tn 13 kinnistul toimuv ehitustegevus ei vasta ehitusteatise aluseks olevale 06.07.2016 ehitusprojektile: varem kinnistul asunud hoone on täielikult lammutatud ning samale asukohale on ehitatud uus kivimaja, mis ei vasta lammutatud hoone välisgabariitidele; hoone katuseharja kõrgust on oluliselt tõstetud ja trepikoda on üles ehitatud oluliselt kõrgemana.
6.Pärnu Linnavalitsus väljastas 31.10.2018 otsusega nr 3-5.4/10260 täitekorralduse, millega rakendas Aisa Villa OÜ suhtes 18.10.2018 ettekirjutus-hoiatuse täitmata jätmise eest sunniraha 6400 eurot. Otsusest nähtuvalt tuvastati Aisa tn 13 kinnistul 23.10.2018 kell 11.45 ja 30.10.2019 kell 11.30 toimunud paikvaatlustel, et 18.10.2019 ettekirjutus-hoiatust ei ole täidetud ja ehitustööd nimetatud kinnistul jätkuvad, ilma et Aisa Villa OÜ oleks ehitusprojekti kooskõlastanud. Sunniraha vabatahtliku tasumise tähtajaks määrati 01.12.2018.
7.Aisa Villa OÜ esitas 03.12.2018 vaide, milles taotles 31.10.2018 täitekorralduse alusel sunniraha sissenõudmise lõpetamist ning kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise avalduse esitamist. Pärnu Linnavalitsus tagastas vaide 04.01.2019 kirjaga puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu.
8.Kuna Aisa Villa OÜ ei tasunud sunniraha vabatahtlikuks täitmiseks esitatud tähtaja jooksul, esitas Pärnu Linnavalitsus 11.01.2019 kohtutäiturile avalduse sunniraha sissenõudmiseks.
9.Aisa Villa OÜ esitas 14.02.2019 Pärnu Linnavalitsusele taotluse menetlustähtaja ennistamiseks ning 15.02.2019 taotluse täitekorralduse täitmise peatamiseks. Pärnu Linnavalitsus peatas 22.02.2019 otsusega täitekorralduse täitmise kuni Aisa Villa OÜ vaide kohta otsuse tegemiseni. 2(8)
3-19-896
10.Pärnu Linnavalitsus jättis 08.04.2019 vaideotsusega Aisa Villa OÜ vaide rahuldamata. Pärnu Linnavalitsus leidis, et Aisa Villa OÜ tegi ehitustöid ilma ehitusprojektita ning ehitamiseks luba omamata. Aisa Villa OÜ ei ole 18.10.2018 ettekirjutus-hoiatust vaidlustanud ning sunniraha rakendamine on põhjendatud ja õiguspärane.
11.Pärnu Linnavalitsus otsustas 08.05.2019 otsusega nr 3-5.4/245 jätkata sunniraha sissenõudmist, edastades kohtutäiturile avalduse täitemenetluse jätkamiseks.
12.Aisa Villa OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles sunniraha sissenõudmise keelamist ja vastustaja kohustamist esitama kohtutäiturile avaldus täitemenetluse lõpetamiseks. 1) Kaebaja sai ettekirjutus-hoiatuse kätte alles 23.10.2018, mistõttu ei ole 23.10.2018 toimunud paikvaatlusel selle täitmise seisukohast tähtsust. Mis puutub 30.10.2018 paikvaatlusesse, siis pole vastustaja tuvastanud, et kaebaja oleks jätnud töövõtjale edastamata info tööde peatamise kohta, vaid alltöövõtjad avaldasid, et peatöövõtja pole neid tööde peatamisest teavitanud. Seega ei saa kaebajat süüdistada selles, et 30.10.2018 toimusid objektil ehitustööd. 2) Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (AtSS) § 3 lg 3 alusel kasutatakse kohustuse täitmise tagamiseks leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad. Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust. Riigikohus on selgitanud, et hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse. Haldusorgan võib sunniraha rakendada ka hoiatuses märgitust väiksemas määras. Sunniraha rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega (Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 14). Vastustaja pole sunniraha rakendamisel kõiki asjaolusid kaalunud ning on jätnud arvestamata proportsionaalsuse põhimõttega. 3) Ettekirjutus-hoiatuses märgitud asjaoludest vastasid tõele üksnes väited, et hoone välisseinad ehitati täies ulatuses uuesti üles väikeplokkidest, kuivõrd olemasolevad palkseinad olid sedavõrd amortiseerunud, et nende taastamine ei olnud mõistlik, ning hoovipoolses osas paiknenud trepikoja katuseharja tõsteti mõningal määral, viimaks trepikoja katusehari kokku ülejäänud hoone katuseharjaga. Erinevalt ettekirjutus-hoiatuses märgitust ei olnud muus osas 30.10.2018 seisuga muudetud hoone mahtu ega välisgabariite võrreldes 06.07.2016 ehitusteatise aluseks olnud ehitusprojektiga. Rekonstrueeritava hoone välisseinte materjali asendamise vajalikkusest teavitas kaebaja vastustajat juba 23.04.2018 ehitusteatise esitamisel. 4) Vastustaja oleks pidanud arvesse võtma muu hulgas seda, et 28.01.2019 korraldusega väljastas vastustaja Aisa tn
kinnistu detailplaneeringut täpsustavad projekteerimistingimused, andes loa Aisa tn 13 korterelamu ümberehitamisel katusekorruse väljaehitamiseks detailplaneeringuga lubatud hoone maksimaalset kõrgust muutmata.
13.Pärnu linn vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) 30.10.2018 paikvaatlusel tuvastati, et ettekirjutust ei täidetud. Kaebaja pole ettekirjutushoiatuses toodud asjaolusid vaidlustanud ning tegemist on kehtiva haldusaktiga. Kaebaja kinnitab, et esitas ehitustööde ajal uue ehitusteatise, kui selgus, et välisseinte säilitamine pole võimalik. Kuna olemasolev projekt ei näinud ette välisseinte täielikku asendamist ja kolmanda korruse väljaehitamist, ei saanud ehitamine vastata 06.07.2016 ehitusteatisega esitatud ehitusprojektile. Ehitusseadustiku (EhS) § 12 lg 1 kohaselt tuleb ehitada ehitusprojekti kohaselt, järgides ehitise ja ehitamise kohta kehtivaid nõudeid. Arvestades, et kaebaja ehitab Aisa tn 13 kinnistule 8 korteriga elamu, on ehitusprojekti järgi ehitamine eriti oluline, vältimaks ebaseadusliku ja kontrollimata ehitustegevuse kahjulikke tagajärgi.
3(8)
3-19-896 2) Sunniraha määr 6 400 eurot moodustab 10% maksimummäärast, mis on praeguse rikkumise puhul proportsionaalne ja kohane ning sunnib kaebajat täitma talle ettekirjutusega pandud kohustusi. Kaebaja hilisemast käitumisest nähtub, et sunnivahendi määramine täitis oma eesmärki, kuivõrd kaebaja asus pärast täitekorralduse tegemist täitma ettekirjutuses toodud tingimust ehitamise aluseks oleva ehitusprojekti koostamise ja kooskõlastamise osas.
14.Tallinna Halduskohus jättis 10.09.2019 otsusega kaebuse kohustamisnõude osas rahuldamata ja keelamisnõude osas läbi vaatamata ning menetluskulud poolte endi kanda. 1) Juhul kui kaebaja ei tasu sunniraha vabatahtlikult, on kohane keelamiskaebus: keelata vastustajal sunniraha rakendamine, sh sissenõudmise toimingute tegemine. Kui aga vastustaja pöördub kohtutäituri poole sunniraha sissenõudmiseks, siis saab kaebaja esitada kohustamisnõude, et vastustaja esitaks kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise avalduse (Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 15). Seega olukorras, kus vastustaja pöördus kohtutäituri poole sunniraha sissenõudmiseks, ei saa keelamisnõudega enam taotletavat eesmärki saavutada, mistõttu tuleb keelamiskaebus jätta läbi vaatamata. 2) Kuna kaebaja ei vaidlustanud ettekirjutus-hoiatust, siis on ettekirjutus kehtiv ja kaebajale täitmiseks kohustuslik (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 2; Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 15). Järelikult ei saa kaebaja sunniraha rakendamise õiguspärasust vaidlustades enam vaidlustada asjaolusid, mis olid ettekirjutuse andmise aluseks. Seega tuleb jätta kõrvale kaebaja väide, et ettekirjutuses on tuginetud ebaõigetele asjaoludele. 3) Kuna kaebaja juhatuse liige sai ettekirjutus-hoiatuse kätte 23.10.2018, siis saab talle ettekirjutuse täitmata jätmist ette heita pärast nimetatud kuupäeva. Kaebaja juhatuse liikme kohustuseks oli tagada ettekirjutuse täitmine. See, kuidas oli ehitustegevus ja sellega seotud info liikumine korraldatud (peatöövõtja, alltöövõtja jne), ei oma ettekirjutuse täitmata jätmise seisukohast tähendust. 4) Puudub kahtlus, et sunniraha rakendati selle tõttu, et 30.10.2018 tuvastati ehitustööde jätkumine ning vastustaja rakendas sunniraha ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (HMS § 107 lg 2, AtSS § 3 lg-d 2 ja 3). Ettekirjutus-hoiatuses heidetakse kaebajale ette, et ehitustegevus ei vasta ehitusprojektile, mis nägi ette välisseinte püstpalgist kandekonstruktsiooni säilitamise. 17.10.2018 paikvaatlusel tuvastati, et varasemat kandekonstruktsiooni ei säilitatud, vaid ehitati uus kivist kandekonstruktsioon. Kaebaja jätkas pärast ettekirjutuse kättesaamist teadlikult ebaseaduslikku ehitustegevust, jättes ettekirjutuse tahtlikult täitmata. Eeltoodust tulenevalt on täidetud AtSS § 8 lg-s 1 nimetatud sunniraha rakendamise eeldused, samuti ei esine AtSS § 8 lg-s 3 sätestatud sunniraha rakendamist välistavaid aluseid. 5) Asjakohatu on kaebaja viide projekteerimistingimustele. Projekteerimistingimused anti 07.11.2018 kaebaja taotluse alusel ning seega ei saanud vastustaja nende väljastamisega 31.10.2018 täitekorralduse tegemise ajal arvestada. 6) EhS § 133 kohaselt on ettekirjutuse täitmata jätmise korral AtSS-s sätestatud korras rakendatava sunniraha ülemmäär 64 000 eurot. Seega moodustab sunniraha maksimummäärast 10%. Kaebaja ei ole esitanud põhjendusi, et määratud suuruses sunnirahal oleks pöördumatu negatiivne mõju kaebaja majandustegevusele, mistõttu ei saa seda pidada ülemäära koormavaks. Kaebajale oli täitekorralduse koostamise ajaks tasutud 6500 eurot seoses korterite müügiga. Kuna kaebaja jättis ettekirjutuse tahtlikult täitmata, siis on põhjendatud sunniraha rakendamine sellises määras. Pärast projekteerimistingimuste andmist esitas kaebaja 28.02.2019 ehitusteatise koos ehitusprojektiga, mille vastustaja kandis 04.03.2019 ehitisregistrisse. Seega saab nõustuda vastustaja seisukohaga, et sunniraha rakendamine täitis oma eesmärgi.
15.Aisa Villa OÜ palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus nii keelamis- kui ka kohustamisnõude osas rahuldada. 1) Kohus oleks pidanud kohustama vastustajat esitama täitemenetluse lõpetamise avalduse, kuna esinesid sunniraha rakendamise keelamise eeldused. Kohus jättis põhjendamatult kohaldamata AtSS § 3 lg-st 3 tuleneva põhimõtte, et kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad. Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust. Kohtupraktika kohaselt võib haldusorgan otsustada sunniraha rakendada ka hoiatusest märgitust väiksemas määras ning sunniraha rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Sõltumata sellest, kas ehitustööd toimusid pärast 23.10.2018 kaebaja korraldusel, on 6400 euro suurune sunniraha ebaproportsionaalne. Vastustaja ega kohus ei selgitanud määratud sunniraha põhjendatust piisavalt. 2) Ehitustegevus nii 18.10.2018 kui ka 30.10.2018 vastas üldjoontes 06.07.2016 ehitusteatise aluseks olnud ehitusprojektile. Peamised erinevused seisnesid selles, et tõsteti trepikoja katuseharja ning hoone välisseinad ehitati täies ulatuses uuesti üles väikeplokkidest. Seega saab asuda järeldusele, et hoone vastab 06.07.2016 ehitusteatise aluseks olnud projektile. Sellises olukorras ei ole kohane väita, et pole tagatud ehitise sobitumine ümbritsevasse keskkonda ning puudub teave ehitamise nõuetele ja ohutusele vastavuse kohta. Välisseinte materjali asendamise vajalikkusest teavitas kaebaja vastustajat juba 23.04.2018 ehitusteatise esitamisel. 3) Kohus jättis arvestamata asjaolu, et vastustaja hindas juba 2011. aastal Aisa tn 13 elamu täielikult amortiseerunuks ning määras selle lammutamisele. Kuigi hoonele 2012. aastal väljastatud lammutusluba on seoses tähtaja möödumisega muutunud kehtetuks, ei muuda see fakti, et hoone oli amortiseerunud ja selle taastamine polnud vastustaja hinnangul võimalik.
16.Pärnu linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb halduskohtule esitatud vastuväidete juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ja tuleb osaliselt rahuldada.
18.Kaebaja ei eita, et Aisa tn 13 kinnistul toimusid ehitustööd pärast seda, kui kaebaja oli 18.10.2018 ettekirjutus-hoiatuse kätte saanud ja seega rikkus kaebaja ettekirjutust peatada elamu omavoliline ümberehitamine. Samas leiab kaebaja, et kuna algsest ehitusprojektist ei kaldutud olulisel määral kõrvale ning pole tuvastatud, et ehitamine ei vastanud kehtivatele nõuetele ja oli ohtlik, on 6400 euro suuruse sunniraha määramine ebaproportsionaalne.
19.AtSS § 3 lg 3 sätestab, et kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad; haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust. Seega määrab haldusorgan sunniraha kaalutlusõiguse alusel, mille rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Proportsionaalsuse hindamisel võib muu hulgas arvesse võtta ettekirjutuse olulisust, rikkumise asjaolusid ja isiku majanduslikku seisundit (Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 27).
5(8)
3-19-896
20.18.10.2018 ettekirjutus-hoiatuse kohaselt tuvastati, et Aisa tn 13 kinnistul toimuv ehitustegevus ei vasta 06.07.2016 ehitusteatise aluseks olevale ehitusprojektile: hoone välisgabariite ja konstruktsioone on oluliselt muudetud. Kuna kaebaja pole ettekirjutus-hoiatust vaidlustanud ja see on kehtiv, on praeguses asjas ainetu vaielda selle üle, kas kõik ettekirjutushoiatuses esitatud väited on tõesed. Sunniraha rakendamisel peab haldusorgan kontrollima vaid sunnivahendi rakendamise, mitte ettekirjutuse tegemise eeldusi (Riigikohtu 27.10.2015 määrus nr 3-3-1-31-15, p 14). Samuti on asjakohatu kaebaja viide sellele, et vastustaja andis 2012. aastal loa Aia tn 13 hoone lammutamiseks. Kõnealune luba on kehtivuse kaotanud; vaidlusalune ehitustegevus toimus 06.07.2016 ehitusteatise ja selle juurde esitatud ehitusprojekti alusel ning pidi järelikult olema nendega kooskõlas.
21.Vaidlust pole selle üle, et ehitamisel kalduti algsest ehitusprojektist kõrvale. Nõustuda ei saa kaebajaga, et tegemist polnud oluliste kõrvalekalletega. Palgist välisseina soojustamise asemel selle asendamist täiesti uue kiviplokkidest seinaga ning erinevalt algses projektis ette nähtust katusekorruse väljaehitamist ja trepikoja katuse kõrgemale tõstmist ei saa pidada väheolulisteks muudatusteks. Seda kinnitab täiendavalt asjaolu, et tõusetus vajadus anda projekteerimistingimused (tl 109-110p), millega täpsustati 24.07.2003 kehtestatud detailplaneeringut hoone korruselisuse osas, jättes detailplaneeringus määratud hoone maksimaalse kõrguse muutmata. Kui algne projekt (seletuskiri – tl 86-89) nägi ette hoone säilimise kahekorruselisena, siis 28.02.2019 esitatud ehitusteatise (tl 114-116) järgi on hoone kolmekorruseline. Seoses korruse lisandumisega on muutunud ka hoone tuleohutusnõuded. Kui kahekorruseline hoone kuulub tuleohutusklassi TP3 (tuldkartev), siis kolmekorruseline hoone peab vastama tuleohtusklassile TP2 (tuldtakistav) (siseministri 30.03.2017 määrus nr 17 „Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded ja nõuded tuletõrje veevarustusele“ § 5 lg 2 p-d 2 ja 3; määruse lisa 3). Seega puudutasid muudatused ka hoone ohutust.
22.Ettekirjutus-hoiatuses on märgitud, et ehitamisel ilma ehitusprojektita pole tagatud ehitise sobitumine keskkonda ja puudub teave ehitamise kehtivatele nõuetele vastavuse ja ohutuse kohta; omavoliliselt ümberehitatud hoone võib olla ohtlik ehitise kasutajatele ja keskkonnale. Pärnu Linnavalitsus seadis ehitustegevuse jätkamise eelduseks ehitusprojekti kooskõlastamise linnavalitsuse planeerimisosakonnaga ja vastava loa väljastamise. Sunniraha suurus määrati ettekirjutus-hoiatusega ning selles märgitut saab arvestada ka sunniraha proportsionaalsuse hindamisel. Ettekirjutus-hoiatuses märgitust järeldub, et Pärnu Linnavalitsus on ettekirjutuse täitmist pidanud oluliseks. Ringkonnakohus peab seda hinnangut õigustatuks.
23.Kaebaja oli kohustatud tagama ettekirjutuse kättesaamisel selle viivitamatu täitmise, kuid veel nädal hiljem tuvastati ehitustööde jätkumine. Ehitustegevus oli kaebaja mõju all ning tema kohustus oli tagada, et töövõtjad peataksid ehitustegevuse. Ettekirjutuse täitmata jätmist ei saa vabandada sellega, et väidetavalt polnud peatöövõtja alltöövõtjaid teavitanud. Kaebaja, peatöövõtja ja alltöövõtjate omavahelised suhted ei puutu vastustajasse. Kaebajal puudusid igasugused objektiivsed takistused ettekirjutuse täitmiseks. Sellest võib järeldada, et rikkumine oli tahtlik. Olukorras, kus ettekirjutuse adressaat teadlikult eirab ettekirjutusega pandud kohustust, on AtSS § 3 lg-s 3 sätestatut arvestades põhjendatud sunnivahendi kohaldamine.
24.EhS § 133 järgi on riikliku järelevalve raames tehtud ettekirjutuse täitmisele sundimiseks sunniraha ülemmäär juriidilisele isikule 64 000 eurot. Kaebajale määratud sunniraha moodustab 10% ülemmäärast. Kaebaja ehitas Pärnu kesklinna ja ranna lähedusse kaheksa korteriga elumaja, mille korterite keskmine hind oli 2015,75 eurot/m2 (tl 59). Halduskohus tuvastas, et kaebajale oli täitekorralduse koostamise ajaks tasutud 6500 eurot. Seega võib eeldada, et kaebajal oli piisavalt vahendeid sunniraha tasumiseks ning ringkonnakohtule ei nähtu, et oluliselt väiksem summa oleks olnud piisav, et motiveerida kaebajat ettekirjutust kohe täitma. Sunniraha summa ei saa äriühingu puhul olla liiga väike, sest vastasel juhul võib ettekirjutuse 6(8)
3-19-896 adressaat pidada kasulikumaks jätta ettekirjutus täitmata ja tasuda selle asemel sunniraha. Sellisel juhul ei täidaks sunnimeede oma eesmärki. Puudub vaidlus, et kaebaja asus pärast täitekorralduse tegemist tegutsema ehitustegevuse seadustamise nimel: kaebaja esitas 07.11.2018 projekteerimistingimuste taotluse ning pärast taotletud haldusakti andmist (28.01.2019) esitas kaebaja 28.02.2019 ehitusteatise koos uue ehitusprojektiga. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei ole alust kaebajale määratud sunniraha ebaproportsionaalseks pidada.
25.Asjaolu, et täitekorraldus oli selle andmise ajal õiguspärane, ei välista siiski kaebuse rahuldamist. Vastustaja on kinnitanud, et alates 04.03.2019, mil 28.02.2019 esitatud ehitusteatis kanti ehitisregistrisse, on kaebajal lubatud ehitustegevust jätkata. Seega saab 04.03.2019 lugeda ettekirjutuse täies ulatuses täidetuks. Arvestades, et vastustaja peatas 22.02.2019 otsusega (tl 20-21) täitekorralduse täitmise ning 08.05.2019 otsusega (tl 28-29) jätkas sunniraha sissenõudmist, ei olnud sunniraha selleks ajaks veel sisse nõutud. Toimikust ei nähtu, kas ja millal on kaebajale täitmisteade kätte toimetatud. Riigikohus leidis 27.10.2015 määruse nr 3-3-1-31-15 p-s 17, et sunniraha rakendamist puudutava vaidluse lahendamisel omab tähtsust ka asjaolu, et ettekirjutus täideti pärast täitmisavalduse esitamist, kuid enne sunniraha täielikku sissenõudmist. Riigikohus märkis selles lahendis järgmist: „Pärast ettekirjutuse täielikku täitmist ei ole sunnirahaga enam võimalik isiku käitumist suunata. Ettekirjutuse täitmine muudab seega alusetuks haldusorgani edasised toimingud sunniraha rakendamisel, mitte aga selleks hetkeks juba tehtud haldusorgani toimingud. Kui haldusorgan saab pärast täitmisavalduse esitamist ja sunniraha sissenõudmist teada ettekirjutuse täitmisest, peab ta AtSS § 3 lg-test 2 ja 3 tulenevalt esitama kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks (täitemenetluse seadustiku § 48 lg 1 p 1). Kui haldusorgan rikub seda kohustust ja see toob kaasa sunniraha sissenõudmise, võib adressaat haldusorganilt nõuda sunniraha tagastamist. Haldusorgan ei pea aga pärast täitmisavalduse esitamist ettekirjutuse täitmist kontrollima, kui ta pole saanud teavet ettekirjutuse täitmise kohta. Kui adressaat täidab ettekirjutuse nõuetekohaselt pärast täitmisavalduse esitamist, kuid enne täitmisteate saamist, maksab adressaat menetluse alustamise tasu. Kui ettekirjutuse täitmine toimub samal päeval kui täitmisteate kättetoimetamine või hiljem, maksab adressaat menetluse alustamise tasu ja pool täitemenetluse põhitasust (kohtutäituri seaduse § 41 lg 1). Kohtutäituri seaduse § 41 lg 2 ei reguleeri spetsiifilist olukorda, kus haldusorgan peab taotlema AtSS §-s 12 sätestatud sunniraha sissenõudmiseks algatatud täitemenetluse lõpetamist põhjusel, et adressaat täidab ettekirjutuse pärast täitmisavalduse esitamist. Ettekirjutuse täitmine pärast haldusorgani poolt õiguspäraselt rakendatud sunniraha sissenõudmist ei mõjuta enam sunniraha tasumise ega täitemenetluse kulude maksmise kohustust.“ Eelnevast järeldub, et vastustaja oleks pidanud juba pärast 28.02.2019 ehitusteatise registrisse kandmist esitama kohtutäiturile avalduse täiteasjas nr 179/2019/44 menetluse lõpetamiseks. Pärast ettekirjutuse täitmist polnud enam alust jätkata täitemenetlust, mis oli vaidemenetluse ajaks peatatud. Halduskohus kohaldas 22.05.2019 määrusega esialgset õiguskaitset kuni 21.06.2019, kohustades vastustajat esitama kohtutäiturile avaldus kaebaja suhtes täitemenetluse peatamiseks. Pärnu linn esitas säärase avalduse 24.05.2019 (tl 54). Ehkki halduskohus tühistas 14.06.2019 määrusega esialgse õiguskaitse, on täitemenetluse registri andmetel täiteasi nr 179/2019/44 jätkuvalt peatatud ning sunniraha nõue on täitmata. Kuna kaebaja oli ettekirjutuse täitnud juba enne kaebuse esitamist ning sunniraha pole praeguseks sisse nõutud, oli nii kaebuse esitamise ajal kui on ka praegu võimalik kohustada vastustajat esitama kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise avalduse.
26.Ringkonnakohus tühistab HKMS § 200 p 3 alusel halduskohtu otsuse kohustamisnõude rahuldamata jätmist ja menetluskulusid puudutavas osas (resolutsiooni p-d 1 ja 3) ning teeb asjas uue otsuse, millega kohustab vastustajat esitama kohtutäiturile avaldus Aisa Villa OÜ 7(8)
3-19-896 suhtes 31.10.2018 täitekorralduses määratud sunniraha sissenõudmiseks algatatud täitemenetluse lõpetamiseks. Keelamisnõude läbi vaatamata jätmise osas (resolutsiooni p 2) jääb halduskohtu otsus muutmata.
27.Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (HKMS § 108 lg 11). Kaebaja menetluskuludeks on kaebuselt, esialgse õiguskaitse taotluselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv kokku 399 eurot ning õigusabikulud, mis olid halduskohtus 624 eurot (sh kaebuse koostamisega seotud kulud 384 eurot ja määruskaebuse esitamisega seotud kulud 240 eurot) ning ringkonnakohtus 280 eurot. Ringkonnakohus märgib, et kuna kaebaja määruskaebus jäi rahuldamata, ei ole sellega seotud õigusabikulu 240 euro väljamõistmine vastustajalt HKMS § 108 lg 1 kohaselt põhjendatud. Ehkki keelamiskaebuse läbi vaatamata jätmist puudutavas osas tuleks HKMS § 108 lg 4 kohaselt jätta selle nõude esitamisega seotud kulud kaebaja kanda, ei mõjutanud selle nõude esitamine riigilõivu suurust. Arvestades, et sunniraha nõue oli täitekorralduse andmise ajal õiguspärane ning kaebus ei kuulu rahuldamisele nendel argumentidel, mille on esitanud kaebaja, peab ringkonnakohus õiglaseks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja asjas tasutud riigilõivu 399 eurot ning jätta kaebaja õigusabikulud täies ulatuses tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.