XX kaebus riigi poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, volitatud esindaja vandeadvokaat Viktor Turkin Vastustaja – Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu), volitatud esindajad Gunnar Vaikmaa ja Marleen Kippar
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31.07.2019 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tagastada XX poolt 13.11.2019 esitatud täiendavad tõendid.
2.Rahuldada XX apellatsioonkaebus ning tühistada Tallinna Halduskohtu 31.07.2019 otsus haldusasjas nr 3-18-334.
3.Mõista Eesti Vabariigilt (Justiitsministeeriumi kaudu) XX kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 5000 eurot.
4.Mõista Eesti Vabariigilt (Justiitsministeeriumi kaudu) XX kasuks välja esimese ja teise astme kohtu menetluskulud 2970 eurot.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.01.2020, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-18-334 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 22.11.2017 Justiitsministeeriumile nõude riigi puuduliku tegevuse tõttu täitemenetlusalase õigusloome väljatöötamisel tekitatud mittevaralise kahju 5000 eurot hüvitamiseks. Taotluse sisu oli järgmine. XX ja tema lapse suhtluskord määrati kindlaks Tallinna Ringkonnakohtu 03.11.2015 määrusega nr 2-14-60747. Kuna lapse ema keeldus määrust täitmast, algatas kohus 2015. a detsembris lepitusmenetluse. Harju Maakohus tunnistas 31.05.2016 määrusega nr 2-15-18584 lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ning väljastas täitemenetluse korras sundtäidetava kohtumääruse. Sunniraha määramisel põhinev täitemenetlus ei ole täitnud ega täida ka edasiselt oma eesmärki. XX kohtus lapsega viimati 28.04.2016. Justiitsministeerium on probleemiga kursis, kuid riiklikul tasandil pole võetud vaevaks midagi muuta või efektiivistada. XX-le on tekkinud mittevaraline kahju. Kohtulahendite täitmine on riigi põhiseaduslik kohustus. See kohustus on riigil ka siis, kui asi on edasi delegeeritud teistele isikutele, nt kohtutäituritele. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on näinud suhtluskorra lahendi tagamata jätmises mh Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 rikkumist. Aastaid vanemast lahus olnud laps võib temast võõrduda ning mida aeg edasi, seda raskem on lahendit täita. Riigil on kohustus tagada vanema ja lapse suhtlemine ka siis, kui vanemate endi vahelised suhted on konfliktsed. Vanemate suutmatus omavahel kokkuleppeid sõlmida ei õigusta riigi tegevusetust. Tallinna Halduskohus on 21.11.2014 otsuses nr 3-14-51884 tuvastanud sundtäitmise regulatsiooni tõsise puudulikkuse. Sellest lahendist on möödas kolm aastat, kuid muutunud pole midagi peale ühe täienduse karistusseadustiku (KarS) §-s 3311, kuhu lisati sõna „sunniraha“. See säte ei taga aga kohtulahendi täitmist, sest reeglina ei jõuta sunniraha menetluse takerdumise tõttu üldse viidatud normi kohaldamiseni. Pealegi ei taga kriminaalmenetlus kohtulahendi täitmist. Justiitsministeerium keeldus 09.02.2018 vastusega nr 10-4/7258-4 kahjunõude rahuldamisest, mööndes, et kohtulahendit pole olnud võimalik täita, kuid leides, et riik pole õigusloomes olnud tegevusetu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) ja täitemenetluse seadustiku (TMS) kohaselt on kohtutäituril võimalik rakendada sunniraha. Täitur on seda võimalust ka kasutanud. TsMS § 563 lg 7 p 1 ja § 179 lg 4 ei välista, et kohus saab määrata ka teisi sunnivahendeid. Seadusandja ei ole neid sunnivahendeid täpsustanud ning on jätnud need kohtu valida ja kujundada. Arvestades kehtivas õiguses sisalduvaid norme (nt TMS §-d 130-132), on 2(13)
3-18-334 ühiskonnas valitsevaks seisukohaks tõdemus, et alati ei peagi riik tagama kõikide kohtulahendite sajaprotsendilist täitmist. Mõningatel juhtudel esinevad kaalukamad huvid kui kohtulahendi täielik täitmine. Kui kaalul on nt lapse vaimne tervis, võib kohus otsustada, et lahendit ei täideta kõige äärmuslikemate abinõudega, vaid proovitakse muud (nt lepitus, teraapia). Väga suurt pinget tekitav suhtluskorra täitmine pole ka lapse huvides. Lapse ja vanema omavahelist suhtlemist ei tule tagada iga hinna eest ja igas olukorras, kui see võib olla lapse jaoks hoopis kahjuliku mõjuga. Mitmetes riikides on tegu niivõrd tundlike lahenditega, et riik nende sundtäitmisesse ei sekkugi (nt Prantsusmaa, kus lahendi täitmata jätmise korral tuleb uuesti pöörduda kohtusse). Kui vanem ei lase tahtlikult teisel vanemal lapsega suhelda, on võimalik pöörduda kohtusse hooldusõiguse muutmiseks. Kohus saab lapsega koos elava vanema isikuhooldusõigust piirata, võttes vanemalt otsustusõiguse lapse ja teise vanema suhtlemise üle ning pannes selle ülesandeks neutraalsele kolmandale isikule. Võimalik on ka lahus elavale vanemale ainuhooldusõiguse andmine.
2.XX esitas 14.02.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse talle riigi poolt tekitatud mittevaralise kahju eest 5000 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja jäi 22.11.2017 Justiitsministeeriumile esitatud avalduses toodud seisukohtade juurde. Täiendavalt toodi kaebuses välja järgmist. Vastustaja väidab vääralt, et kohus saab määrata ka sunnivahendeid, mida ei ole TMS-s loetletud. See seisukoht on ümber lükatud Riigikohtu üldkogu 17.12.2013 otsusega nr 3-2-14-13. TMS § 179 lg-d 3 ja 4 näevad muu hulgas ette täituri võimaluse tõstatada lapse hoolekandeasutusse paigutamise ja jõu kasutamise küsimuse, kuid need ei sobi regulaarseks suhtluskorra tagamiseks. Lisaks sõltub TMS § 179 lg 3 rakendamine kohaliku omavalitsuse suvast. TMS § 179 lg-t 4 on kohtud seni keeldunud kohaldamast. Mittevaralise kahju nõue on esitatud RVastS § 14 lg 1 alusel. Kaebajale on kahju tekitanud Eesti Vabariik, jättes kohase ja efektiivse õigusloomega tagamata lapse ja vanema suhtluskorra kohtulahendite täitmise, mille tulemusel ei ole kaebajal õnnestunud oma pojaga kohtuda peaaegu kahe aasta jooksul. Riigi tegevusetus riivab intensiivselt kaebaja EIÕK art-s 8 ja põhiseaduse (PS) §-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatusele. EIK lahendites, mis puudutavad käesoleva asjaga sarnaseid kahjunõudeid, ei eeldata isiku kuulumist eriliselt kahjustatud isikute rühma. EIÕK on otsekohalduv ning on RVastS suhtes ülimuslik.
3.Justiitsministeerium palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 09.02.2018 vastuse seisukohtade juurde. Eesti riik on lapsega suhtlemisõigust reguleerivate lahendite sundkorras täitmiseks kujundanud küllaldase õigusliku raamistiku. Meetmed, mis seadusandja on lapse ja vanema vahelise suhtlemise reguleerimiseks ja täitmiseks ette näinud on järgmised. a) Kohtuväline kokkulepe, mis on vabatahtlik ja toimub lepitusmenetluse kaudu. Soovi korral on võimalik sõlmida notariaalne kokkulepe, millesse on võimalik lisada kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe (lepitusseaduse § 14 lg 4). Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks astunud samme, jõudmaks enne kohtusse pöördumist kohtuvälise kokkuleppeni. b) Kui kohtuväliselt ei ole osapooled jõudnud toimiva lahenduseni, võib pöörduda kohtusse (perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg 21). Kohus saab kohustada osapooli võtma osa vanemluse koolitusest, osalema teraapiates, samuti on kohtul võimalik algatada ekspertiisi läbiviimine lapsele ja/või vanematele. Lisaks on võimalik määrata kolmas isik suhtluskorra vahendajaks (PKS § 143 lg 31) või erieeskoste (PKS § 209 lg 1). 3(13)
3-18-334 Erieestkoste määramisega on võimalik piirata nt lapse ema isikuhooldusõigust. Seda võimalust pole kaebaja kasutanud. c) TMS § 179 sätestab võimalused, mida kohtutäitur saab kasutada lapse üleandmise või lapsega suhtlemise lahendi täitmisel. Kohtutäituril on õiguslik alus määrata sunniraha (TMS § 179 lg 2 koosmõjus §-dega 183 ja 261). Täitur võib vajadusel tõstatada küsimuse lapse ajutiseks paigutamiseks hoolekandeasutusse (TMS § 179 lg 3). Kui varasematest sammudest ei ole kasu, on võimalik kaaluda jõu kasutamist (TMS § 179 lg 4). d) Lapsega suhelda soovival vanemal on võimalik pöörduda kohtusse hooldusõiguse jaotuse muutmise taotlusega (PKS § 137 lg 1). Asja materjalidest ei nähtu, et isa oleks taotlenud hooldusõiguse jaotuse muutmist. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajal lapsega suhtlemine olnud takistatud mitte seadusloome puuduste tõttu, vaid ta ise pole teinud kõike endast olenevat ja astunud piisavaid samme lapsega suhtlemise soodustamiseks olukorras, kus üks vanem suhtlemist ei võimalda.
4.Tallinna Halduskohus jättis 31.07.2019 otsusega kaebuse rahuldamata, sest Eesti riik pole olnud efektiivse õiguskorra kujundamisel vanema ja lapse suhtlemiskorra kindlaksmäärava kohtulahendi täitmiseks tegevusetu, mistõttu puudub kohustuslik vastutuseeldus RVastS § 14 lg 1 järgi. Kaebaja ja lapse vaheline suhtlemiskord määrati kindlaks Tallinna Ringkonnakohtu 03.11.2015 määrusega nr 2-14-60747, käesoleval ajal reguleerib suhtlemist Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2017 määrus nr 2-15-18584. Puudub vaidlus, et kaebaja kohtus enne kaebuse esitamist lapsega viimati 28.04.2016, s.o 1 aasta, 9 kuud ja 17 päeva tagasi. Kehtiv õigus näeb asjakohaste meetmetena ette: a) lepitusmenetluse, b) sunniraha, c) lapse ajutise paigutamise hoolekandeasutusse, d) jõu kasutamise, e) erieestkoste, f) hooldusõiguse muutmise ning g) kriminaalvastutuse vanema ja lapse suhtlemiskorra kindlaksmäärava kohtulahendi täitmata jätmise eest. Eeltoodud süsteem suhtlemiskorra tagamiseks enamikel juhtudel toimib. Asjaolu, et kaebajaga seotud juhtumil pole kohtulahendi täitmine õnnestunud, ei anna alust pidada suhtlemiskorra tagamise süsteemi automaatselt ebaefektiivseks. Kaebaja ei ole ära kasutanud kõiki seadusega ette nähtud võimalusi. Näiteks pole kaebaja taotlenud kohtult lapse hooldusõiguse muutmist. Samuti on oluline, milline on vanemate, sh suhtlemist nõudva vanema panus lahenduse leidmisel. Käesoleval juhul on suhtlemiskorra tagamise süsteemi potentsiaal jäänud arvestataval määral kasutamata kaebaja enda tegevuse tõttu. Suhtlemiskorra regulatsiooni keskmes pole sund, vaid rahumeelse lahenduse leidmine. Lepitusmenetluse näol on seaduses ette nähtud erikord selleks, et anda vanematele võimalus leida kohtu abiga lahendus lapsega suhtlemise korra täitmiseks ilma täitemenetluseta. Lapsevanemate positiivse panusega arvestamine põhineb nende kohustusel tagada oma lapse igakülgne heaolu. Lepitustegevus saab õnnestuda üksnes juhul, kui osapooled on lepitusest tegelikult huvitatud. Osapoole huvitatuse kohta lepitusmenetluse õnnestumisest saab teha järelduse faktiliste asjaolude pinnalt. Kuna asja materjalidest nähtuvalt on lapse ema ja kaebaja vaheliste suhete halvenemisel osa ka kaebajal (nt on lapse ema pöördunud perevägivalla tõttu ohvriabisse), tähendab lepitusest tegelik huvitumine kaebaja mingisugustki suhete parandamisele orienteeritud reaalset püüdu. Seda ei nähtu. Kaebaja väited on ennastõigustavad. Üksnes lapse ema vastasseisus süüdistavad väited ei ole veenvad, sest kaebaja on olnud agressiivne ka oma varaseama elukaaslase ja lapse ema suhtes. Nõustudes menetluse lõpetamisega kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 lg 1 alusel, on kaebaja ühtlasi nõustunud ka sellega, et ta on 4(13)
3-18-334 kahtlustuses kirjeldatud teod toime pannud. 2014. a-l tehti politseile 4 väljakutset seoses vägivalla juhtumitega. Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande asutuse hinnangul kasvas kaebaja huvi lapse suhtes ja samaaegne soov näidata lapse ema sobimatu lapsevanemana oluliselt pärast lapse ema poolt esitatud avaldust abielu lahutamiseks. Kaebaja väidete usaldusväärsuses on kaebaja avalduse alusel lapse ema suhtes toimunud kriminaalmenetluses kahelnud ka prokuratuur. Mitte kirjavahetus õiguskantsleri ja muude avalike institutsioonidega, vaid isikliku inimliku kontakti taastamine lapse emaga loob aluse toimivaks suhtluseks lapsega. Kaebaja lähtub ekslikust arusaamast, et kaebaja ja tema lapse vahelise suhtlemise taastamine on üksnes ja ainult Eesti riigi ülesanne. Kaebaja pole rahumeelse lahenduse leidmiseks piisavalt teinud. Tähtsust omab ka kohtutäituri tegevus. Puudub vaidlus, et kohtutäitur on teinud palju sunniraha määramise hoiatusi, kuid sunniraha on rakendatud vaid ühel korral – 01.12.2017, s.o enam kui poolteist aastat pärast täitemenetluse alustamist 03.06.2016. Ka üldkohus pole tuvastanud täitemenetluses kohaste ja põhjendatud sunniraha määramise otsuste tegemist. Seega on sunniraha rakendamise süsteem jäänud tõhusalt kasutamata. Samas on täitemenetluse ressurssi kulutatud tarbetule tegevusele – sunniraha hoiatustele esitatud kaebuste lahendamisele. Kohtutäitur pole teinud kõik endast olenevat, et lapsega suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmine toimunuks efektiivselt. Asjaolu, et lapse ema suhtes kaebaja avalduse alusel alustatud kriminaalmenetlus on kahel korral prokuratuuri poolt lõpetatud, ei tähenda, et KarS § 3311 oleks sisutühi norm, vaid seda, et konkreetsel juhul pole tuvastatud kuriteokoosseisu tunnuseid. Vastavad määrused on Riigiprokuratuuri poolt tühistatud, sest uuritud ei ole suhtlemiskorra täitmise asjaolusid alates 20.11.2018. Varasema, st käesolevas vaidluses tähtsust omava perioodi osas etteheiteid ei olnud. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 17.05.2019 määrusest nähtuvalt ei ole tuvastatud, et lapse ema oleks takistanud kohtulahendi täitmist. Kaebaja leiab, et kohtumenetluses peaks olema võimalik kohaldada aresti. See pole aga regulatsiooni puudus, sest arest last hooldava vanema suhtes kahjustaks üldjuhul ülemääraselt lapse huve. Lahendus peaks olema aga just last kõige enam säästev.
5.XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 31.07.2019 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited. Praktikas toimub suhtluskorra kohtulahendite sundtäitmine peamiselt kohtutäiturite pädevusse antud sunnirahasüsteemiga. Muud võimalikud meetmed on marginaalsed ja pigem teoreetilist laadi, mille osakaal on õiguspraktikas nullilähedane. Seadusandlus on võimaldanud algatada hulga erinevaid tsiviil-, haldus- ja täitemenetlusi, mis pole aastate jooksul andnud mingit tulemust. Toimiku juurde võetud suhtluskorra lahendi täitetoimikutest on näha, et kohtutäituri töö ulatus on olnud väga suur. Üksnes täitetoimiku sisukord on seitse lehekülge pikk. Kohtutäitur pole suutnud mitme aasta jooksul tagada ainsalgi korral isa ja lapse kohtumist. Halduskohtu poolt välja toodud meetmetest suurem osa ei ole suunatud suhtluskorra lahendi täitmisele. Lepitusmenetlus ei ole käsitatav sundtäitmise meetmena. Vaidlusaluses olukorras poleks järjekordne lepitusmenetlus tulemuslik, vaid tooks kaasa kohtuasja venimise. Nagu eespool märgitud, on sisuliselt ainsaks suhtluskorra lahendi täitmist tagavaks meetmeks 5(13)
3-18-334 kohtutäituri poolt määratav sunniraha. Sunnirahasüsteemi on kritiseerinud nii riigikohtunikud kui alama astme kohtunikud, justiits- ja sotsiaalvaldkonna ministrid ning muud riigi tippametnikud. Kaebaja ei saa sekkuda kohtutäituri toimingutesse. Riik peab tagama nende kvalifikatsiooni ja täiendõppe. Sunniraha otsused on äärmiselt lihtsalt ja tulemuslikult vaidlustatavad. Lapse ema on algatanud sunnirahade vaidlustamiseks kokku ligi 30 erinevat kohtuasja, mis koormab ajaliselt ja rahaliselt kõiki puudutatud isikuid. On õige, et kohtutäitur võib vajadusel tõstatada kohaliku omavalitsuse ees küsimuse lapse paigutamisest laste hoolekandeasutusse, kuid sellise regulatsiooni toime jääb suhtluskorra täitmise eesmärgil arusaamatuks. Lõpliku otsuse teeb eestkosteasutus. Lisaks on üldine arusaam, et seda meedet võib kasutada vaid erandlikul juhul, kui laps ei saa või ei tohi vanematega koos elada. Samuti on mõistetav, et iganädalast lapsega suhtlemist ei saa korraldada tema või vanema suhtes iga kord jõudu kasutades (TMS § 179 lg 4). Täitur saab jõudu kasutada vaid kohtulahendi alusel. Erieeskoste ei ole suhtluskorra määruse täitmise vahendiks, see ei saa asendada või dubleerida kohtutäituri tööd. PKS § 209 lg 1 näeb erieestkoste ette eeskätt last puudutavates varalistes suhetes. Kaebaja esitas 14.12.2015 maakohtule taotluse määrata lapsele erieestkostja, kuid kohus loobus selle määramisest ja suunas vanemad järjekordsesse perelepitusse. Suhtluskorra lahendi täitmist ega lapse viibimiskoha väljaselgitamist, rääkimata kohtumisest, pole suutnud tagada kohtutäitur, lastekaitse ega ka kaebaja ise. Seega puudub mõistlik põhjus arvata, et erieestkostja suudaks millegi olulisega kaasa aidata. Hooldusõiguse muutmine on suhtluskorraga võrrelduna täiesti erinev menetlus ning kestab tavapäraselt väga kaua. Kaebaja on esitanud kohtule avalduse temast lahuselava lapsega suhtluskorra määramiseks ning ei soovi teostada ainuisikulist hooldusõigust. KarS § 3311 kohaldamise eelduseks on asjaolu, et isikut on varasemalt püütud mõjutada trahvi või sunnirahaga. Kriminaalasi lapse ema suhtes algatati juba 18.07.2016 ning sellel pole kolme aasta jooksul olnud ema jaoks mingit preventiivset toimet. Kahel korral on menetlus ringkonnaprokuröri nõusolekul lõpetatud ning mõlemal korral vastav määrus riigiprokuröri poolt tühistatud. See annab tunnistust menetluse ebatõhususest. Lisaks on oluline, et ka kriminaalmenetlus ei taga kohtulahendi täitmist. Õige on halduskohtu seisukoht, et suhtluskorra regulatsiooni keskmes pole sund, vaid rahumeelse lahendi leidmine. Siiski peab riik raskete juhtumite puhul, kus üks menetlusosalistest ei kavatse lahendit süstemaatiliselt täita, tagama kiire ja efektiivse tulemuse. Täitetoimikute sisukorrast nähtub, et lapse ema keeldub igasugustest rahumeelsetest lahenditest ning esitab järjepanu kaebusi nii täituri, lastekaitse ja muude asjakohaste instantside peale. Lisaks esitab ta järjepidevalt kaebusi seoses kaebaja vägivaldsusega. Ükski kaebus pole sisulises osas kinnitust leidnud. Arusaamatu on halduskohtu viide, et kaebaja oli 14 aastat tagasi vägivaldne oma varasema elukaaslase suhtes. Kaebaja nõustus kriminaalmenetluse lõpetamisega oportuniteedi alusel ning pole süüd omaks võtnud. Halduskohus heitis kaebajale ette puudusi kohtutäituri tegevuses. Kaebajal puuduvad meetmed kohtutäituri töö juhendamiseks või suunamiseks. Lapse ema pahatahtlus on igakülgselt tõendatud. Ta pole kuulda võtnud riigi õigusabi osutaja soovitusi, misläbi kohus lõpetas asjas 2-16-9141 talle riigi õigusabi andmise.
6.Justiitsministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. 6(13)
3-18-334 Õige pole kaebaja seisukoht, et peaasjalikult toimub suhtluskorra lahendi sundtäitmine kohtutäiturite pädevusse antud sunnirahasüsteemiga. Seadusandja on vastu võtnud mitmeid efektiivseid täitmis- ja sunnimeetmeid lapsega suhtlemise korra lahendite täitmise tagamiseks. Lepitusmenetluse eesmärgiks ei ole küll kohtulahendi sundtäitmine, kuid selle abil püütakse vanematele anda lahendus suhtluskorra täitmiseks enne täitemenetluse alustamist. Kohtutäituri poolt määratud sunniraha otsuseid on võimalik vaidlustada seaduses sätestatud korras ning poleks õiguspärane, kui vaidlustamise võimalus puuduks. Vaidlustada on võimalik üksnes sunniraha rakendamise otsust, mitte sunniraha määramise hoiatust. Kohtutäitureid ei koolita riik, vaid Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda. TMS § 179 lg 4 alusel saab sundi kasutada üksnes teise vanema suhtes, kuid oluline on silmas pidada, et sunni kohaldamine ei ole enamasti lapse huvides, sest jõu kasutamine vanema suhtes ei aita ilmselt kaasa lapse kasvatamise ajal jätkusuutlike suhete saavutamisele vanemate vahel. Erieestkoste aluseid pole PKS § 209 lg-s 1 ammendavalt välja toodud, vaid need määrab kohus igas menetluses eraldi, lähtudes konkreetsetest elulistest asjaoludest. Kriminaalmenetlus on suunatud juba toimunud õigusrikkumisele reageerimisele, kuid kriminaalmenetluse võimaliku tagajärjena saabuv süüdimõistmine on nii raskeim riiklik etteheide õigusrikkumise toimepanijale kui ka kaudne alus hooldusõiguse sellelt vanemalt äravõtmise otsustamisel, kes oma õigusi kuritarvitab. Kaebaja väidab läbivalt, et sunnirahasüsteem on ebaefektiivne, kuid jääb arusaamatuks, mil viisil oleks tõhusam kohtu poolt määratav trahv. Ka trahvi puhul säiliks edasikaebeõigus. Kaebaja on tuginenud kohtumenetluste pikkusele ja kulukusele. Võib eeldada, et uues TMS regulatsioonis on fikseeritud õigusrikkujale kohaldatav arest, kuna selline ettepanek sisaldub väljatöötamiskavatsuses.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu 31.07.2019 otsuse ning mõistab Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 5000 eurot.
8.Kaebaja esitas 13.11.2019 taotluse võtta asja materjalide juurde tsiviilasja nr 2-19-8808 materjalid, s.o lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja arvamus, Harju Maakohtu 24.09.2019 määrus ning Tallinna Ringkonnakohtu määrus. Kaebaja hinnangul on tsiviilasjas nr 2-19-8808 tuvastatud mitmeid asjaolusid, mis omavad tähtsust ka käesoleva haldusasja läbivaatamisel. Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata, leides, et tegemist pole asjakohaste tõenditega HKMS § 62 lg 2 mõttes. Käesoleval juhul on vaidluse all riigi tegevus perioodil 28.04.201614.02.2018, s.o ajast, mil kaebaja lapsega viimati kohtus kuni halduskohtule kaebuse esitamiseni. Kaebaja poolt 13.11.2019 esitatud dokumendid puudutavad aga lapse ema poolt 10.06.2019 kohtule esitatud avaldust seoses lapse osas otsustusõiguse osalise üleandmisega lähtuvalt soovist sõita lapsega perioodil 01.11.2019-31.05.2020 välismaale. Vaidlus ei puuduta suhtluskorra sundtäitmise küsimust. Tsiviilasjas nr 2-19-8808 tehtud kohtulahendites
7(13)
3-18-334 kaebaja ja lapse ema tegevusele antud hinnangud pole tõendi väärtusega ega käesolevat haldusasja lahendavale kohtule siduvad.
9.Tallinna Ringkonnakohus on 05.12.2019 otsuses nr 3-18-1636 hinnanud suhtluskorra sundtäitmise regulatsiooni efektiivsuse olulisust, leides järgmist. „EIK on olnud järjepidev oma EIÕK art 8 tõlgenduses, mille kohaselt on ametivõimudel kohustus efektiivselt ja tõhusalt tagada sobivate meetmetega vanemale lapse külastusõiguse täitmine. Suhted vanemate ja laste vahel on konventsiooni kaitsealas ning ametiisikud peavad tegutsema kiirelt ja hoolsalt, kasutamaks kõiki mõistlikke võimalusi külastusõiguse tagamiseks. Võimudele ei saa siiski panna absoluutset kohustust külastusõiguse tagamiseks, kui see ei ole asjaolusid arvestades võimalik. Oluline on, kas riigi poolt tagatud meetmed on konkreetsel juhul osutunud asjakohasteks ja piisavateks. Kiire tegutsemise kohustus tuleneb sellest, et lapse ja vanemate suhetes mängib aeg sageli otsustavat rolli. Aja möödumine võib omada pöördumatut mõju lapse ja temaga mitte koos elava vanema suhetele. Kui lastevanemate vahelt on kadunud omavaheline kiindumus, ei ole realistlik oodata, et riik suudaks sundida ühte vanemat omaks võtma positiivset meelestatust teise vanema suhtes. Suhtluskorra kindlaksmääramise vaidlused on oma olemuselt äärmiselt tundlikud kõigile osapooltele ja siseriiklikel ametiasutustel ei ole kerge ülesanne tagada kohtulahendite täitmist olukorras, kus ühe või mõlema vanema käitumine ei ole konstruktiivne. Kuid vanemate vahelise koostöö puudumine ei saa olla argument ametivõimude tegevusetuse õigustamisel. Pigem paneb see ametivõimudele kohustuse võtta kasutusele meetmeid, mis lepitaks konfliktsete osapoolte huvisid, pidades kõige olulisemana silmas lapse huvisid. Meetme asjakohasuse hindamisel on kõige olulisem meetme rakendamise kiirus. Oluline on ka, kas vanemate vaheline konflikt iseenesest on mõjutanud täitemenetluse kiirust ja käiku või on viivituse põhjuseks menetluse madal efektiivsus. Hinnata tuleb süsteemi toimimise (rahalised sanktsioonid, lastekaitsega seotud menetlused, kriminaalmenetlus, tsiviiltäitemenetlus, sotsiaalteenused) efektiivsust tervikuna. Lapse ja vanema suhete vaidlustes lasub riigil kohustus toimida erakordse hoolsusega (exceptional diligence), sest esineb risk, et aja möödumine iseenesest võib de facto määratleda vaidluse lõpptulemuse. Viivitused kohtu- ja täitemenetluses ei ole kooskõlas sellise erakordse hoolsuskohustusega. Iga liikmesriik peab varustama end adekvaatse ja piisava õigusraamistikuga, et tagada EIÕK art-ga 8 võetud kohustuste täitmine (vt Z v Poland (34694/06), p-d 68‒71 ja 75; Malec v Poland (28623/12), p-d 66‒67, 72, 74 ja 76; Onodi v Hungary (38647/09), p-d 38‒39 ja 41‒42; Pisica v Moldova (23641/17), p-d 66 ja 73). Viidatud EIK kohtuasjades on avaldaja kaotanud püsiva kontakti oma lapsega ametivõimude ebatõhusa tegevuse tõttu ning eeldades sellisel juhul isikul mittevaralise kahju tekkimist, on EIK mõistnud riigilt välja rahalise hüvitise.“ Ringkonnakohus jääb käesolevas asjas eeltoodud seisukoha juurde ning leiab, et praegune vaidlus on väga sarnane viidatud EIK lahendites kirjeldatule. Kaebuse kohaselt on kaebaja kasutanud kõiki meetmeid, mida õigusaktid võimaldavad, et saavutada kohtulahendite täitmine. Kohus on andnud kaebajale õiguse lapsega suhtlemiseks, kuid lapse ema on keeldunud suhtluskorda täitmast ning sundtäitmine pole tulemust andnud. Avaliku võimu tegevusetuse tõttu on pöördumatult kannatada saanud kaebaja side lapsega. Nii nähtub lapse lasteaia direktori 20.12.2018 tõendist, et kaebaja taaskohtus lapsega lasteaias 22.02.2018, kuid laps ei tundnud isa ära. Kaebaja tuli 12.04.2018 lapsele lasteaeda järele koos kohtutäituriga, kuid laps ei reageerinud isale ja ei läinud temaga kaasa. Järgmine kohtumine leidis aset 17.04.2018, kuid laps ei ilmutanud isa suhtes emotsioone ning ei soovinud temaga lahkuda. Sama kordus 26.04.2018 (II kd, tl 67).
8(13)
3-18-334
10.Vastustaja on kaebajale ette heitnud, et viimane pole ära kasutanud kõiki võimalusi, et suhtluskorra täitmist saavutada. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, märkides esmalt, et kohtulahendi täitmise saavutamine ei tohi olla ülemäära keerukas. Kaebajale ei saa ette heita, et ta pole ära kasutanud kõikvõimalikke sunnimeetmeid. Suhtluskorra täitmise tagamisel on ajafaktor väga oluline, sest laps võib vanemast võõrduda. Kaebaja nägi poega viimati 28.04.2016, mil laps oli umbes 2,5 aastane. Taaskohtumine toimus 2018. a kevadel, mil toona 4,5 aastane laps oma isa enam ära ei tundnud. Vastustaja on küll viidanud erinevatele meetmetele, mida kaebaja ei kasutanud, kuid pole põhistanud, et nende meetmete kasutamisel oleks suhtluskorra täitmine olnud tõenäoliselt edukas ning andnud ajaliselt kiirema tulemuse.
11.Kaebaja tegi suhtluskorra täitmise huvides läbi kohtuliku lepitusmenetluse, kuid see ei andnud tulemust. Kaebajale ei saa käesoleva vaidluse kontekstis ette heita kohtuvälise lepitusmenetluse kasutamata jätmist. Teemaks on jõustunud kohtulahendi sundtäitmise menetluse asjakohasus. On ilmne, et leppimist kaebaja ja lapse ema vahel ei toimu. Riik peab kohtulahendi täitmise eest hea seisma ka siis, kui lapsevanemad ei suuda omavahel rahumeelselt kokkuleppele jõuda. Vanemate uude lepitusmenetlusse suunamine poleks efektiivne. Õige pole vastustaja etteheide, et kaebaja pole taotlenud erieestkoste seadmist. Vastava taotluse esitas kaebaja 14.12.2015 Harju Maakohtule tsiviilasjas nr 2-15-18584. Samuti pole jõustunud kohtulahendiga kehtestatud suhtlemiskorra sundtäitmise valguses põhjust rääkida isa võimalusest taotleda hooldusõiguse jaotuse muutmist. Isal on õigus nõuda kehtiva suhtluskorra täitmist ka olukorras, kus ta ei soovi teostada nt ainuisikulist hooldusõigust.
12.Vastustaja heidab kaebajale ette, et kohtutäitur ei ole lapse suhtluskorra sundtäitmiseks algatatud täitemenetluses kasutanud TMS § 179 lg-st 3 tulenevat õigust tõstatada lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse ees küsimus lapse ajutiseks paigutamiseks laste hoolekandeasutusse. Tallinna Halduskohtu leidis 17.09.2013 määruses haldusasjas nr 3-13-1845, et halduskohtul ei ole õiguslikku võimalust rahuldada vanema kaebust ja kohustada Tallinna linna paigutama alaealist last tsiviilasjas tehtud lahendi täitmiseks ajutiselt hoolekandeasutusse. Kohus viitas TsMS § 563 lg-le 8 ja märkis, et sellest sättest tuleneb kohtutäiturile keeld viia läbi täitemenetlust lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks, kui puudub jõustunud kohtulahend, mis muu hulgas sisaldab selgesõnalisi ja konkreetseid ettekirjutusi sunnivahendite kohta, mida kohtutäituril on lahendi täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks lubatud rakendada. Seejuures võib lepitusmenetluse nurjumise korral maakohus kaaluda ka TMS §-s 179 toodud abinõusid. Kohus selgitas, et hooldusõiguse asjades riivab sundtäitmine nii lapse kui vanemate põhiõigusi äärmiselt intensiivselt ning see saab toimuda ainult hooldusõiguse asjade lahendamiseks pädeva kohtu täieliku kontrolli all. Kohus pidas mõeldamatuks, et eestkosteasutus otsustab lapse eraldamise perekonnast selleks sotsiaalhoolekande seaduse § 25 lg-s 1 ja PKS § 135 lg-s 4 sätestatud aluseid omamata, et sundida vanemat täitma suhtlemiskorra määrust. Tsiviilasjas tehtud lahenditest nähtus, et laps peab elama ema juures ja suhtlema regulaarselt isaga ning kohtud pole pidanud võimalikuks ja vajalikuks lapse eraldamist mõlemast vanemast ajutiseks paigutamiseks hoolekandeasutusse. Kohus märkis, et laste hoolekandeasutusse paigutatakse laps, kui vanem ei saa või ei tohi temaga koos elada. Praegusel juhul pole see nii ja lapse perekonnast eemaldamiseks, mis oleks lapse heaolu ja huvide jõhker eiramine, puudub õiguslik alus. Kohus viitas, et kuna lapsega suhtlemise korda reguleeriva määruse eesmärk on 9(13)
3-18-334 tagada lapse koosviibimine vanemaga, mitte tema lahutamine vanematest, ja lahendi täitmise tulemusel ei tohi tekkida kohtulahendi eesmärgi ja sisuga kardinaalselt vastuolus olevat olukorda, on raske ette kujutada olukorda, kus lapse „ajutine“ paigutamine hoolekandeasutusse peaks võimalikuks ja vajalikuks osutuma. Tallinna Halduskohtu määrus jõustus edasi kaebamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu eeltoodud seisukohaga, leides, et seal avaldatud seisukohad on aktuaalsed ka tänasel päeval. Halduskohtu ülalviidatud seisukoht on kooskõlas EIK praktikaga. EIK on korduvalt märkinud, et laste õiguste vastaseid sunnimeetmeid ei tohi täitemenetluses soosida või tuleb need täielikult välistada, pidades silmas lapse huvisid (vt nt Malec v Poland (28623/12), p 77). Kuna praegusel juhul ei ole asjas esitatud tõendeid, et laps ei oleks saanud või tohtinud koos elada ühega oma vanematest, ei saa TMS § 179 lg-s 3 sätestatud võimaluse kasutamata jätmist kaebajale ette heita. Samuti pole põhjendatud jõu kohaldamine (TMS § 179 lg 4). Seda on võimalik teha üksnes kohtulahendi alusel ning see peab toimuma lapse heaolu huvides. Tegemist ei ole rutiinse meetmega, millega saavutada suhtluskorra täitmine.
13.Kaebaja on püüdnud oma õigusi kaitsta ka KarS § 3311 abil. Kuigi kaebaja esitas avalduse prokuratuurile juba 07.06.2016 ning kriminaalmenetlust alustati 18.07.2016, täitusid KarS § 3311 kohaldamise eeldused alles 20.11.2018, mil jõustus sunniraha määramise otsus. Põhja Ringkonnaprokuratuur on kriminaalmenetluse kahel korral lõpetanud ning Riigiprokuratuur need määrused tühistanud. Viimase määruse on Riigiprokuratuur teinud 27.06.2019 ning kriminaalmenetlus pole seega käesoleva ajani lõpuni jõudnud.
14.Kaebajale ei saa ette heita kohtutäituri töö kvaliteeti. Asjaolu, et täitur eksis menetlusnormide vastu ning vaatamata täitemenetluse alustamisest 03.06.2016, jõustus sunniraha määramise otsus alles 20.11.2018, poleks kaebaja saanud kuidagi ära hoida.
15.Eeltoodust tuleneb, et praegune asi on väga sarnane kohtuotsuse p-s 9 viidatud EIK lahenditega, kus heidetakse riikidele ette eelkõige kohtulahendite täitmise võimaluste ebaefektiivsust, st seadusandluse ebaefektiivsust koosmõjus täiturite ja kohtute töö aegluse ja ebaefektiivsusega ning rõhutatakse, et suhtluskorra täitmise asjad peavad saama riikide poolt kiire ja efektiivse lahenduse.
16.Halduskohus leidis otsuses, et kaebaja pole piisavalt panustanud sellesse, et tema suhted lapse emaga paraneksid. Kohus viitas kaebaja võimalikule vägivaldsusele ning soovimatusele asi rahumeelselt lahendada. Ringkonnakohus leiab, et kummagi vanema käitumine pole käesoleval juhul konstruktiivne. Kuigi asjas on kogutud tõendeid kaebaja väidetavast vägivaldsusest, ei ole lapse ema astunud samme selleks, et isa lapsest õiguslike vahenditega eemale hoida (nt suhtluskorra muutmise taotlemine, lähenemiskeeld). Suhtluskord kehtib ning vaatamata sellele, et vägivaldsusele tuginesid pooled vastastikku ka suhtluskorra üle käivas vaidluses, on kohtud andnud isale õiguse lapsega korrakohaselt kohtuda ja tema kasvatamises osaleda. Kuna lapse isa ja ema vahel suhtlus puudub, ongi kaebaja kasutanud õigusnormides ette nähtud võimalusi selleks, et saavutada lapsega kohtumine. Sellist valikut ei saa pidada pahatahtlikuks. Emal on samuti võimalik olukord lahendada, lõpetades suhtluskorra eiramine. Õige pole halduskohtu väide, et kriminaalmenetluses pole tuvastatud, et lapse ema oleks kohtulahendi täitmist takistanud. Nagu eelpool mainitud, on käesolevas vaidluses 10(13)
3-18-334 asjassepuutuv periood 28.04.2016-14.02.2018. Lapse ema käitumist sel perioodil iseloomustab hästi ülevaade täitemenetlusest (I kd, tl 47-56). Vastavalt riigiprokuröri 27.06.2019 määrusele (II kd, tl 97) kontrollitakse kriminaalmenetluses lapse ema käitumist ajast, mil kohtulahendi täitmata jätmise toimingud võinuks kvalifitseeruda kriminaalseks ehk ajast, mil olid lõppenud kõikvõimalikud vaidlused seoses sunnirahaga (20.11.2018). Poolelioleva kriminaalmenetluse raames pole prokuratuuri poolt ema käitumisele jõustunud lahendiga hinnangut antud.
17.Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist RVastS § 14 lg-le 1 tuginedes. Haldusasjas nr 3-18-1636 leidis ringkonnakohus, et kaebus tuleb rahuldada RVastS § 7 lg 2 ja § 9 lg 1 alusel (vrdl RVastS § 7 lg 21 ja § 9 lg 3) nende koosmõjus. Lisaks tõi ringkonnakohus välja, et EIÕK art 13 kohaselt on igaühel, kelle konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, õigus tõhusale õiguskaitsevahendile riigivõimu ees. EIÕK-st lähtuv õiguskaitsesüsteem tugineb eelkõige kahele põhimõttele: subsidiaarsus ja solidaarsus. Subsidiaarsuspõhimõte (tuleneb EIÕK art-test 1 ja 19) tähendab, et konventsioonis sisalduvate õiguste ja vabaduste kindlustamise kohustus lasub esmajoones ja peamiselt liikmesriikidel. Solidaarsusprintsiip (tuleneb EIÕK art-te 19, 32 ja 44 ning art 46 lg 1 koosmõjust) omakorda väljendab mõtet, et EIK kohtulahendid moodustavad konventsiooni lahutamatu osa. Eelnevast tulenevalt tuleb kaebus lahendada RVastS § 7 lg 2 ja § 9 lg 1 alusel, järgides ülalviidatud EIK lahendite juhiseid ning hinnates Eesti Vabariigi tegevuse efektiivsust kaebaja ja tema lapse suhtluskorda reguleerivate kohtulahendite täitmisel süsteemselt. Ringkonnakohus lähtub eeltoodust ka käesolevas asjas. Kahe kaasuse õiguslik baas ja kaebajate etteheited on samasugused, samuti on võrreldavad vaidluse aluseks olevad faktilised asjaolud. Kaebuse pretensioonid ei ole suunatud üksnes Eesti Vabariigi õigusaktide puudulikkusele, vaid suhtluskorra kindlaksmääramise kohtulahendi sundtäitmise toimimise ebaefektiivsusele tervikuna. Praegusel juhul ei ole kaebajale aga kahju tekkinud mingi konkreetse õigusnormi rakendamise või rakendamata jätmise või üldise õigusloome puudulikkuse tagajärjel, vaid eelkõige on kahjulik tagajärg tekkinud erinevate menetluste aegluse tõttu. Ilmselt on võimalik Eesti õigussüsteemi efektiivsemaks muuta suhtluskorra kohtulahendite sundtäitmise osas, kuid sundtäitmist reguleerivaid norme abstraktselt ei ole halduskohtul võimalik kohaldamata jätta ning põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada (mis samas oleks RVastS § 14 lg 1 kohaldamise eelduseks – vt Riigikohtu 07.06.2019 otsus nr 3-16-1191, p 9.4). Ringkonnakohus on eelnevalt tuvastanud, et kaebajale on tekkinud mittevaraline kahju. Kahju väljamõistmine ei saa sõltuda sellest, kas kaebaja on tuginenud õigele RVastS normile. HKMS § 38 lg 1 p-de 6 ja 7 kohaselt tuleb kaebuses välja tuua vaidlustatud haldusakti või toimingu sisu ning kaebuse faktiline põhjendus. Asjassepuutuvad õigusnormid tuvastab ehk õigust kohaldab kohus.
18.Kaebaja taotleb hüvitise määramist summas 5000 eurot. Analüüsinud EIK lahendites välja mõistetud kahjusummasid; perioode, mil kaebaja ei saanud oma lapsega suhelda, kuigi tal oli selleks õigus; erinevate vaidluste asjaolusid; samuti kaebaja enda ja riigivõimu tegevust ning arvestades, et kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele, peab ringkonnakohus 5000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist Eesti Vabariigilt VÕS § 127 lg-s 6 sätestatud kohtu diskretsiooniõiguse alusel õiglaseks.
19.Kuna ringkonnakohus rahuldab kaebuse ja apellatsioonkaebuse, tuleb kaebaja menetluskulud vastustajalt välja mõista (HKMS § 108 lg 1). Halduskohtus oli kaebaja 11(13)
3-18-334 menetluskulude suuruseks 1740 eurot (riigilõiv 150 eurot, esindajakulu 1590 eurot), ringkonnakohtus 1230 eurot (riigilõiv 150 eurot ja esindajakulu 1080 eurot). Menetluskulud on põhjendatud. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Kohtunik Virgo Saarmetsa eriarvamus Tallinna Ringkonnakohtu 13. detsembri 2019. a otsusele haldusasjas nr 3-18-334
1.Nõustun kohtukoosseisu enamusega selles, et apellandile on praegusel juhul tekkinud perekonnaelu puutumatuse rikkumise tõttu riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt põhimõtteliselt hüvitatav mittevaraline kahju (vt ka Riigikohtu 31.03.2014 otsus nr 3-3-1-5313, p 33) seoses sellega, et Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2017 määrusega tsiviilasjas nr 215-18584 kehtestatud suhtlemiskorda ei ole suudetud ebamõistlikult pika ajavahemiku kestel täita ja asjaoludest nähtuvalt võivad isa suhted lapsega olla seetõttu pöördumatult kahjustatud.
2.Samas ei pea ma võimalikuks lähenemist, et RVastS § 7 lg 2 ja § 9 lg 1 alusel (isegi koos viidetega RVastS § 7 lg-le 21 ja § 9 lg-le 3) mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine lähtub sisuliselt vaid Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast sellelaadsetes vaidlustes, millest ükski ei ole tehtud Eesti Vabariigi suhtes. Tuleb rõhutada, et RVastS § 7 lg 2 kohaselt eeldab tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamine mh määratlemist, millist konkreetset õigusaktidest tulenevat kohustust ja kelle poolt on rikutud. Kui suhtluskorra lahendi tõhusa täitmise tagamise kohustuse puhul saab iseenesest viidata EIÕK art-tele 8 ja 13 nende koostoimes, siis kohustatud isiku määratlemisel ei ole konventsioonile tuginemine võimalik. Pidades silmas, et RVastS § 9 lg-te 1 ja 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid süülise rikkumise korral ning arvestades mh süü vormi ja raskust (samuti RVastS § 13 lg-tes 1 ja 3 sätestatud vastutuse piiramise aluste esinemist või puudumist), ei ole minu arvates võimalik apellandi kahjunõuet rahuldada, ilma et poleks selgelt määratletud, kelle süülise tegevuse või tegevusetuse tõttu on suhtlemiskorra lahend jäänud täitmata. Asjaolust, et tekitatud kahju eest vastutab kokkuvõttes avaliku võimu kandja (s.o praegusel juhul riik) tervikuna, ei tulene, et kahju tekitamise süülisust saaks hinnata lahus konkreetsete riigiorganite või haldusülesandeid täitma volitatud isikute tegevusest. RVastS § 9 lg 3 kohaselt ei arvestata kahju tekitamise süülisust üksnes siis, kui mittevaralise kahju hüvitamist taotletakse EIK otsuse alusel, millega on tuvastatud avaliku võimu kandja poolt EIÕK või selle protokolli rikkumine. Praeguses vaidluses ei ole nimetatud säte asjakohane, sest puudub selline EIK otsus, millega oleks tuvastatud, et Eesti Vabariik ei ole taganud apellandile EIÕK-st või selle protokollist tulenevat õigust. EIÕK art 46 lg-st 1 tulenevalt on riigile täitmiseks kohustuslikud jõustunud sisulised EIK otsused vaid neis asjades, milles nad on pooleks (vt ka Riigikogu X koosseisu 545 SE seletuskiri, p 3.7).
3.Suhtluskorra lahendi sundtäitmisega seonduvalt tulnuks üksikasjalikumalt hinnata nii kohtutäituri, kohtute kui ka seadusandja tegevust, mis kõik alluvad riigivastutuse seaduse regulatsioonile (vt kohtutäituri seaduse (KTS) § 9 lg-d 1 ja 5; RVastS §-d 14 ja 15), ehkki kohtutäituri poolt tekitatud kahju hüvitamisega seotud vaidlused vaadatakse läbi maakohtus (KTS § 9 lg 8). Apellant taotles praegusel juhul mittevaralise kahju hüvitamist RVastS § 14 lg 1 alusel, pidades õigusvastaseks seda, et seadusandja ei ole näinud ette tõhusaid abinõusid, mis tagaksid suhtluskorra lahendi täitmise. Ka ringkonnakohus ei ole leidnud (vt otsuse p 17), et apellant ise või kohtutäitur oleksid jätnud mingid õigusaktidega antud ja eelduslikult efektiivsed võimalused lahendi täitmiseks kasutamata, vaid hinnanud, et apellandile kahju tekkimise on eelkõige põhjustanud erinevate menetluste aeglus. Selline etteheide jääb minu hinnangul 12(13)
3-18-334 sama abstraktseks kui apellandi etteheited seadusandja tegevusetusele. Seejuures on oluline, et riigi vastutus sellise kahju eest, mis on tekitatud õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega, ongi avalikes huvides traditsiooniliselt piiratud ning õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb RVastS § 14 lg 1 kõrval lähtuda lisaks RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud tingimustest ehk ka seadusandja vastutus põhjustatud mittevaralise kahju eest saab olla ainult süüline (vt Riigikohtu 31.03.2014 otsus nr 3-3-1-53-13, p-d 29 ja 40).
4.Kokkuvõttes saanuks apellatsioonkaebuse minu hinnangul rahuldada ja apellandi kasuks mittevaralise kahju hüvitise välja mõista üksnes tingimusel, et kohus määratleb konkreetse avaliku võimu kandja organi ning haldusakti, toimingu või õigustloova akti (normi), mis on jäänud õigusvastaselt ja süüliselt tegemata või andmata ning algatab vajaduse korral ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse (vt ka Riigikohtu 07.06.2019 otsus nr 3-16-1191, p-d 9.1 ja 9.4).
(allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.