RONVAR OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 19. märtsi 2019. a otsuse nr 1330.3/19/415 tühistamiseks ja PRIA kohustamiseks uue haldusakti andmiseks ja RONVAR OÜ väljamaksetaotluse rahuldamiseks
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – RONVAR OÜ, seaduslik esindaja Toivo Varik esindajad Kaebaja lepinguline esindaja – Henno Nurmsalu Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Siim Vellemaa Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada RONVAR OÜ kaebus.
2.Tühistada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 19. märtsi 2019. a otsus nr 13-30.3/19/415.
3.Kohustada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametit RONVAR OÜ väljamaksetaotlust uuesti läbi vaatama.
4.Mõista Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt RONVAR OÜ kasuks välja menetluskulu 519 eurot. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13. jaanuaril 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.RONVAR OÜ (kaebaja) taotles meetme „Investeeringud majandustegevuse mitmekesistamiseks maapiirkonnas mittepõllumajandusliku tegevuse suunas“ raames toetust 124 602 eurot (I kd, tl-d 45-181).
2.PRIA rahuldas 20. jaanuari 2017. a otsusega nr 13-30.3/17/127 kaebaja taotluse (II kd, tl-d 36-38).
3.PRIA tunnistas 19. märtsi 2019. a otsusega kehtetuks PRIA 20. jaanuari 2017. a otsuse nr 1330.3/17/127 osas, millega rahuldati kaebaja toetustaotlus ja määrati toetus summas 124 602 eurot (I kd, tl-d 5-6). Sama otsusega jättis PRIA kaebaja toetusetaotluse nr 64001600200 rahuldamata ja välja maksmata kaebaja 20. novembril 2018 esitatud maksetaotluses nr 1330.3/18/890 deklareeritud toetuse summas 75 006,41 eurot. PRIA leidis, et kaebaja on loonud kunstlikult tingimused vastamaks määruse nõuetele ja ta on edastanud valeandmeid. PRIA-le esitatud arved nr 2018-6, 2018-7 ja 2018-8 on fiktiivsed, arvete eest tasumised on näilikud.
4.Kaebaja esitas 19. märtsi 2019. a otsusele vaide (I kd, tl 8). Kaebaja ei nõustu PRIA-ga, et Housebygg Kodukaubad OÜ arved on fiktiivsed.
5.PRIA jättis 21. juuni 2019. a vaideotsusega nr 13-30.3/19/534-1 kaebaja vaide rahuldamata (I kd, tl-d 10-11). PRIA leidis, et tegelikkuses lõi kaebaja teadlikult fiktiivsete arvete alusel ja näiliste tehingute ahela abil ebaõige ettekujutuse investeeringuga seotud kulude katmisest kuludokumentides näidatud summa ulatuses. Fiktiivsete arvete eest tasumised on näilikud, kuivõrd sama rahasumma jõuab kaebaja kontole koheselt tagasi.
6.Kaebaja esitas 22. juulil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 19. märtsi 2019. a otsuse nr 13-30.3/19/415 tühistamiseks ja PRIA kohustamiseks uue haldusakti andmiseks ning kaebaja väljamaksetaotluse rahuldamiseks (I kd, tl-d 1-3).
7.Tartu Halduskohus võttis kaebuse 7. augusti 2019. a määrusega menetlusse ja tunnistas vastustajaks PRIA (I kd, tl 20). PRIA vastas kaebusele 4. septembril 2019 (I kd, tl-d 25-26).
8.Tartu Halduskohus otsustas 10. oktoobri 2019. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ning vastuväidete esitamiseks (II kd, tl 33). PRIA esitas täiendavad dokumendid 5. novembril 2019 (II kd, tl-d 34-38).
9.Kaebaja esitas 19. novembril 2019 menetluskulude nimekirja koos kuludokumentidega (II kd, tl-d 39-41).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebaja taotleb PRIA 19. märtsi 2019. a otsuse nr 13-30.3/19/415 tühistamist ja PRIA kohustamist uue haldusakti andmiseks ning kaebaja väljamaksetaotluse rahuldamiseks, põhjendades oma kaebust järgmiselt.
10.1.Vaidlust ei ole selles, et maksetaotluse järgi on toetuse saajal tehtud põhitegevustest „Puittoodete tootmishoone ehitamine“ järgmised tegevused: alused ja vundamendid; ruumitarindid ja pinnakatted; kandetarindid. 2(8)
3-19-1391
10.2.Kaebaja on PRIA-le korduvalt selgitanud, et ehituse peatöövõtja Housebygg Kodukaubad OÜ sattus rahalistesse raskustesse kohustuste täitmisel. Kaebajal oli võimalus kas loobuda investeeringu elluviimisest, vahetada peatöövõtjat või leida võimalus ehituse lõpuleviimiseks ilma täiendava vajaduseta hilisemateks nõueteks peatöövõtjale ning seda täiendava ajakuluta. Lähtudes PRIA selgitustest on kaebaja asunud ise alltöövõtjana tegutsema, tasudes ise omakorda osaliselt teistele alltöövõtjatele arveid.
10.3.Käesoleva vaidluse põhiküsimuseks on, kas peatöövõtja väljastatud arved on korrektsed kuludokumendid määruse nr 25 mõistes, arvestades ka asjaoluga, et peatöövõtja tasus oma võlgnevused samas ulatuses ja samades summades koheselt tagasi arvete tasujale ehk kaebajale.
10.4.Kaebajal puudus igasugune varasem kontakt ehituse peatöövõtjaga, millest tulenevalt ei ole eluliselt usutav ega tõendatud PRIA kahtlus, et tegemist on fiktiivsete arvete alusel kokkumänguna tehtud tehingutega, et tekitada mulje kuludokumentidega kaetud kulude kandmisest.
10.5.Sisuliselt on PRIA leidnud nagu oleks kunstlike tingimuste tekitamiseks tehtud kaebaja ja ehituse peatöövõtja vahel näilised tehingud. Kaebaja hinnangul on täitmata näiliku tehingu tingimused – pooled ei varja tegelikku tehingut ega soovi ka varjata muud tehingut.
11.Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu, esitades järgmised seisukohad.
11.1.Vaatamata kaebuses esitatud seisukohtadele, aga ka taotluse kuludeklaratsioonides esitatud andmete menetluse ning ka vaidemenetluse käigus esitatud seisukohtadele, ei ole eluliselt usutav nimetatud arvete alusel toimunud rahaülekannete tegemine muu, kui teadlikult sellise olukorra loomine, kus PRIA-le näidatakse arvete tasumist, tõendamaks taotleja poolt tehtud omafinantseeringu tegemist. Kuid tegelikkuses on samad rahasummad jõudnud taotleja kontole koheselt tagasi, ja selleks ei ole ühtegi objektiivselt ega subjektiivselt usutavat muud põhjendust, kui vaid eesmärk tegelikult nõutavat omafinantseeringut tegelikkuses mitte kanda. Investeeringuid võib teostada ja objekte ehitada ka ilma avalikke vahendeid kaasatama (nt PRIA-lt toetust taotlemata). Kui avalikke vahendeid aga soovitakse kaasata, tuleb täita ettenähtud tingimusi – sh täita rahastamiskõlbulikkuse kriteeriume. Üheks selliseks kohtustuseks taotlejale on nõutavas ulatuses omafinantseeringu tegemine, kuivõrd eeskirjades on ette nähtud, et taotleja peab tegelikkuses ka ise investeeringu tegemise kulusid kandma – alles siis saab ta osa kantud kuludest avalikest vahendistest tagasi küsida.
11.2.Taotleja lubatavust olla alltöövõtjaks iseenda taotlusele ei ole PRIA möönnud. Tõendamata on kaebaja väited, et ta on sellise loa/nõusoleku PRIA-lt saanud. PRIA märgib, et kaebaja ei ole andnud (sh haldusmenetluse käigus) selgeid seisukohti selle kohta, kelle (konkreetne PRIA teenistuja) käest ta sellise nõusoleku sai. PRIA märgib, et taotlejaid nõustavad konsulendid ei ole PRIA teenistujad, vaid Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu tegutsevad nõustajad. Nende tegevuse üle puudub PRIA-l kontroll. Järelikult ei saa pidada põhjendatuks ega usutavaks kaebaja seisukohta, et taotleja tegutsemist alltöövõtjana enda taotlusele on PRIA selgesõnaliselt lubanud.
11.3.Asjaolud kogumis, sh raha tagasijõudmine taotlejale, viitavad otseselt kaebaja subjektiivsele tahtele saada toetust ilma toetuskõlbulikkuse kriteeriume tegelikult täitmata. Kuna taotleja on PRIA-le deklareerinud, et on kulud kandnud (taotleja maksab peatöövõtjale), taotles ta PRIA-lt toetuse maksmist. Asjas esitatud pangakontode väljavõtete kohaselt on aga 3(8)
3-19-1391
sama toetusraha kantud peatöövõtja poolt taotlejale (kaebaja selgituste kohaselt siis alltöövõtja positsioonis olevale taotlejale) täpsetes summades koheselt tagasi. Ehk tekkis olukord, kus (sh veel korduvalt ja sama raha kasutades) peatöövõtjale tasutud raha liikus sisuliselt taotlejale tagasi.
11.4.Kui taotleja saab tegelikkuses ise asuda oma taotluse juures alltöövõtjaks ja saab selle alusel deklareerida abikõlbulikke kulusid, muutuks selline meetme määruse nõue/tingimus, et abikõlbulikud ei ole taotleja enda poolt tööle tehtud kulud, vastustaja hinnangul mõttetuks. Samas rõhutab vastustaja, et antud kaasuse juures on pidanud ta seda asjaoluks, mis muuhulgas teiste asjas kogutud andmetega kogumis viis vaidlustatavas haldusaktis toodud otsustuseni. Vastavalt meetme määruse nr 25 § 6 p-le 10 on tasu taotleja enda, tema töötaja või tema liikme tehtud töö eest mitteabikõlbulik kulu. Kui nimetatud taotleja kulu ei ole abikõlbulik, siis oleks küsitav pidada abikõlbulikuks kulu, mille taotleja teeb alltöövõtja rolli täites. Olukord oleks sisuliselt ju sama. Vastustaja palub vajadusel anda kohtul õiguslik hinnang sellele, kas taotleja asumine alltöövõtjaks on lubatav ja tema tehtud kulud seejuures abikõlbulikud, arvestades määruse nr 25 § 6 p-s 10 sätestatut, ning arvestades toimunud tehinguid ja rahasummade liikumisi.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Kaebaja on esitanud kaebuse PRIA 19. märtsi 2019. a otsuse nr 13-30.3/19/415 tühistamiseks ja PRIA kohustamiseks uue haldusakti andmiseks ning kaebaja väljamaksetaotluse rahuldamiseks. Vaidlustatud 19. märtsi 2019. a otsusega tunnistas PRIA kehtetuks oma 20. jaanuari 2017. a otsuse nr 13-30.3/17/127 osas, millega rahuldas kaebaja toetustaotluse ja määras toetuse summas 124 602 eurot.
13.PRIA on seisukohal, et kaebaja rikkus põllumajandusministri 13. märtsi 2015. a määruse nr 25 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord“ (määrus nr 25) § 5 lg-s 4 ja § 17 lg-s 1 sätestatud nõudeid. Määruse nr 25 § 5 lg 4 kohaselt peab abikõlblik kulu olema mõistlik, põhjendatud, selge, üksikasjalikult kirjeldatud, majanduslikult otstarbekas ja vajalik tegevuse eesmärgi saavutamiseks. Taotleja tagab toetusraha otstarbeka ja säästliku kasutamise. Määruse nr 25 § 17 lg 1 p-d 1-3 sätestavad, et toetuse väljamaksmiseks esitab toetuse saaja pärast tegevuse täielikku või osadena elluviimist ja selle eest täielikult või osaliselt tasumist PRIA e-teenuse keskkonna kaudu PRIA-le maksetaotluse koos järgmiste dokumentidega: 1) selle isiku väljastatud arvesaatelehe või arve ärakiri, kellelt toetuse saaja tellis teenust või tööd või ostis kaupa; 2) p-s 1 nimetatud arve-saatelehel või arvel märgitud rahalise kohustuse tasumist tõendava maksekorralduse ärakiri või väljatrükk või arvelduskonto väljavõte; 3) selle isiku väljastatud osutatud teenuse, tehtud töö või müüdud kauba üleandmist-vastuvõtmist tõendava dokumendi ärakiri, kellelt toetuse saaja tellis teenuse, töö või kauba, kui toetatav tegevus on ehitamine või parendamine.
14.PRIA on vaidlusaluses otsuses selgitanud, et investeeringuga seotud arvete 2018-6, 2018-7 ja 2018-8 eest tasutud summad on kaebaja kontole samal või järgneval päeval Housebygg Kodukaubad OÜ poolt sendilise täpsusega tagasi kantud. Kokku ringleb raha kolme nn raharingina. Ühe summaga näidati kolme arve tasumist. Sellest järeldab PRIA, et nimetatud arved on fiktiivsed ning arvete eest tasumised on näilikud. Fiktiivsete arvete alusel loodi näiliste tehingute ahela abil PRIA-le ebaõige ettekujutus investeeringuga seotud kulude katmisest kuludokumentides näidatud summa ulatuses.
4(8)
3-19-1391
15.Määruse (EL) nr 1306/2013 art 60 järgi ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele. Riigikohus on 17. detsembri 2018. a otsuses asjas nr 316-567 selgitanud, et viidatud säte väljendab üldist õiguste kuritarvitamise keeldu, mis on nii EL ühtse põllumajanduspoliitika kui ka üldse EL õiguse üldpõhimõte. Kuritarvituse kindlakstegemisel tuleb hinnata isiku tegevuse objektiivset ja subjektiivset külge. Esmalt tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud. Teiseks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada ühenduse õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-38-07, p 19; Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-251/16: Cussens, p 31; C-279/05: Vonk Dairy Products BV, p 33; C-110/99: EmslandStärke, p-d 52-53).
16.Toimiku materjalidest nähtub, et Housebygg Kodukaubad OÜ on kaebajale esitanud
10.septembri 2018. a kuupäevaga arve nr 2018-6 (I kd tl 185). Selle arve kohaselt peaks kaebaja 20. septembriks 2018 tasuma 69 695,78 eurot välisrajatiste, aluste ja vundamentide eest. Housebygg Kodukaubad OÜ on kaebajale sama kuupäevaga arveid esitanud veel kahel korral. Arve nr 2018-7 kohaselt peab kaebaja Housebygg Kodukaubad OÜ-le 20. septembriks 2018 kandetarindite ees tasuma 81 102,37 eurot (I kd, tl 186) ja fassaadielementide ning katuste eest arve nr 2018-8 alusel 74 221,03 eurot (I kd, tl 187). Seega nähtub nendelt arvetelt, et kaebaja on Housebygg Kodukaubad OÜ-lt ostnud kaupu või saanud teenust kokku 225 019,18 euro eest. Kaebaja esitas 20. novembril 2018 PRIA-le osalise maksetaotluse nr 13-30.3/18/890, mille järgi on ta teinud investeeringuga seotud kulutusi kogusummas 225 019,18 eurot ja millega taotleb toetuse väljamaksmist summas 75 006,41 eurot (I kd, tl-d 182-184).
17.Kaebaja pangakonto väljavõtte kohaselt on Housebygg Kodukaubad OÜ kaebajale arve nr 18052 alusel 11. septembril 2018 tasunud 74 221,03 eurot (II kd, tl 31). Kaebaja on samal päeval Housebygg Kodukaubad OÜ kontole kandnud esmalt arve nr 2018-6 eest 69 695,78 eurot ja siis arve nr 2018-7 eest 4500 eurot (selgitusega 2018-7 osaline). Housebygg Kodukaubad OÜ on kaebajale arvete nr 18048 ja 18049 alusel 12. septembril 2018 tasunud 69 695,79 eurot. 13. septembril 2018 on Housebygg Kodukaubad OÜ tasunud kaebajale arve nr 18051 alusel 4500 eurot. Samal päeval on kaebaja arve nr 2018-7 alusel Housebygg Kodukaubad OÜ-le tasunud 76 602,37 eurot. 14. septembril 2018 on Housebygg Kodukaubad OÜ kaebajale arve nr 18049 alusel tasunud 76 602,37 eurot. Kohtule ei ole esitatud pangakonto väljavõtet, millest nähtuks, et kaebaja oleks arve nr 2018-8 alusel Housebygg Kodukaubad OÜ-le tasunud. Samas on kohtule esitatud PRIA 10. jaanuari 2019. a dokument pealkirjaga „Ärakuulamine Ronvar OÜ“, millest nähtub, et kaebaja on 10. septembril 2019 tasunud arve nr 2018-8 alusel Housebygg Kodukaubad OÜ-le 74 221,03 eurot (I kd, tl 12p), samuti on kohtule esitatud vastav riigisisene maksekorraldus (I kd, tl 35).
18.PRIA on kaebajale ette heitnud vaid arvete nr 2018-6, 2018-7 ja 2018-8 fiktiivsust, arvete nr 18052, 18048, 18049, 18051 kohta ei ole vastustaja selgitusi jaganud ja neid arveid ei ole ka kohtule esitatud. Poolte vahel on vaidlus selles, kas tehingute fiktiivsust saab järeldada vaid asjaolust, et rahasumma, mille kaebaja on kandnud Housebygg Kodukaubad OÜ kontole, jõuab kaebaja kontole koheselt tagasi. PRIA ei ole kaebajale ette heitnud, et arvetel nr 2018-6, 20187 ja 2018-8 märgitud kulutused ei ole mõistlikud, põhjendatud, selged, üksikasjalikult kirjeldatud, majanduslikult otstarbekad ja vajalikud tegevuse eesmärgi saavutamiseks või et kaebaja ning Housebygg Kodukaubad OÜ puhul on tegemist seotud isikutega, samas on PRIA
5(8)
3-19-1391
seisukohal, et kaebaja rikkus määruse nr 25 § 5 lg-t 4. Kaebaja väidab, et ka Maksu- ja Tolliamet on neid kontrollinud, kuid rikkumisi ei ole tuvastatud (I kd, tl 190p).
19.Kohtu hinnangul võib kahtlemata tekitada tehingute näilikkuses põhjendatud kahtluse asjaolu, et kaks äriühingut on teineteisele paari päeva jooksul kandnud sisuliselt sama summa ulatuses raha. Ei ole eluliselt usutav, et Housebygg Kodukaubad OÜ on kaebajale müünud kaupa või osutunud teenust 69 695,78 euro eest (arve nr 2018-6) ja täpselt samal ajal on kaebaja müünud Housebygg Kodukaubad OÜ-le kaupu või osutanud teenust 69 695,79 euro eest (arved nr 18048 ja 18049). Samas välistada sellist olukorda kohtu hinnangul ei saa. Kahtluse põhjendamiseks oleks PRIA pidanud täiendavalt kontrollima ka arvete nr 18052, 18048, 18049 ja 18051 sisu ja võtma seisukoha, kas arvetel nr 2018-6, 2018-7 ja 2018-8 märgitud kaubad (välisrajatised, alused, vundamendid, kandetarindid, fassaadielemendid, katus) müüdi või teenused osutati või liikusid poolte vahel vaid arved ja rahaülekanded. Alles siis saaks tõsikindlalt väita, et taotleja on loonud kunstlikult tingimused vastamaks määruse nõuetele ja esitanud valeandmeid. Vastustaja väidab vastuses kaebusele, et tegelikkuses on samad rahasummad jõudnud taotleja kontole koheselt tagasi, ja selleks ei ole ühtegi objektiivselt ega subjektiivselt usutavat muud põhjendust, kui vaid eesmärk tegelikult nõutavat omafinantseeringut tegelikkuses mitte kanda. Kohtu jaoks jääb selline väide arusaamatuks, kuna Housebygg Kodukaubad OÜ on kaebajale raha kandnud arvete nr 18052, 18048, 18049, 18051 alusel, mille fiktiivsust või näilikkust ei ole PRIA kahtluse alla seadnud. Seega on panga ülekannete aluseks olnud kehtiv raamatupidamisdokument ja seetõttu ka objektiivselt või subjektiivselt usutav põhjendus kande tegemiseks.
20.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et PRIA ei ole tõendanud, et kaebaja lõi teadlikult fiktiivsete arvete alusel ja näiliste tehingute ahela abil ebaõige ettekujutuse investeeringuga seotud kulude katmisest kuludokumentides näidatud summa ulatuses. PRIA ei ole selgelt määratlenud ei objektiivsete asjaolude kogumit, millest tuleneks, et kaebaja ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutanud, ega ka kaebaja tegevuse subjektiivset aspekti. Samuti ei ole vaidlustatud haldusaktist nähtav, miks PRIA leidis, et kaebaja rikkus määruse nr 25 § 5 lg-s 4 ja § 17 lg-s 1 sätestatud nõudeid.
21.Vaideotsuses on vastustaja täiendavalt märkinud, et kaebaja seisukoht, et määrus nr 25 ei keela taotlejal olemast enda investeeringuobjektil alltöövõtja (millise käsitluse lubatavust PRIA ei mööna), ei ole antud juhtumil asjakohane, kuivõrd see ei lükka ümber asjaolu, et kaebaja poolt PRIA-le näidatud arvete eest tasumised on näilikud. Vastuses kaebusele on vastustaja leidnud, et kui taotleja saab tegelikkuses ise asuda oma taotluse juures alltöövõtjaks ja saab selle alusel deklareerida abikõlbulikke kulusid, muutuks selline meetme määruse nõue/tingimus, et abikõlbulikud ei ole taotleja enda poolt tööle tehtud kulud, vastustaja hinnangul mõttetuks. Samas rõhutab vastustaja, et antud kaasuse juures on ta pidanud seda asjaoluks, mis muuhulgas teiste asjas kogutud andmetega kogumis viis vaidlustatavas haldusaktis toodud otsuseni.
22.Määruse nr 25 § 6 p 10 sätestab, et abikõlbulik ei ole tasu taotleja enda, tema töötaja või tema liikme tehtud töö eest. Kuigi kaebaja on vaides leidnud, et määrus nr 25 ei keela osaleda alltöövõtu hankes, ei ole kohus selle väitega päri. Määruse nr 25 seletuskirjas on § 6 p-i 10 selgitusena märgitud sõnaselgelt, et toetuse taotleja või toetuse saaja ei tohi teha allhankeid toetataval objektil. Tõendatud ei ole kaebaja väide, et PRIA lubas kaebajal tegutsemist alltöövõtjana. Selle kohta on kaebaja esitanud vaid paljasõnalised väited. Tõendamiskoormus on üldjuhul just sellel menetlusosalisel, kes esitab faktilisele asjaolule tugineva väite. Kaebaja ei ole kohtule esitanud ka põhjuseid, miks ta vastavat tõendit esitada ei saa.
6(8)
3-19-1391
23.Kaebaja on kaebuses selgitanud, et ehituse peatöövõtja Housebygg Kodukaubad OÜ sattus kohustuste täitmisel rahalistesse raskustesse. Lähtudes PRIA selgitustest asus kaebaja ise alltöövõtjana tegutsema, tasudes ise omakorda osaliselt teistele alltöövõtjatele arveid. Kaebaja selgitab, et taotlustoimikust ja vastusest järelepärimisele nähtub, et kaebaja on tasunud alltöövõtjatele arveid. „Samas, peatöövõtjal oli kohustus tasuda ise alltöövõtjatele, ning kaebajal oli nõue peatöövõtja vastu. Eeltoodud olukorra korrektseks lahendamiseks tasus peatöövõtja omakorda tagasi kaebajale esitatud arvete alusel samas ulatuses summad.“ (I kd, tl 2). Kohtu hinnangul tuleks PRIA-l kaebaja väljamaksetaotlust uuesti menetledes kontrollida, kuidas kaebaja väidetud olukord tema raamatupidamises kajastus – millised arveid on kaebaja alltöövõtjatele tasunud; milles täpselt seisnes kaebaja alltöövõtjana tegutsemine jms.
24.Vastustaja on vastuses kaebusele märkinud, et konkreetse vaidluse asjaolusid silmas pidades tuleb küsida, kas kaebaja tegutsemine enda taotluse juures alltöövõtjana ja selle raames tehtud kulude abikõlblikena deklareerimine toetuse saamiseks, oli kantud tahtlusest seda toetust saada tegeliku eesmärgiga jätta omafinantseeringu tasumise nõue tegelikkuses täitmata. Kohus nõustub vastustajaga, et see on küsimus, millele tuleb vastata, aga seda ei saa teha kohus haldusorgani eest. Sellele küsimusele oleks vastustaja pidanud vastuse andma kohtueelses menetluses.
25.Kohtule on esitatud kaebaja suulise ärakuulamise protokoll 20. veebruarist 2019 (I kd, tl-d 14-15). Kohtule ei nähtu protokollist, milliste tehingutega seoses on kaebaja esindaja PRIA-s selgitusi jaganud, see asjaolu mõjutab aga otseselt protokolli tõendusväärtust. Näiteks on protokollitud järgmised kaebaja selgitused Housebygg Kodukaubad OÜ kohta: „Need arved, mis esitatud, on kombo erinevatelt ehitajatelt, nii Ronvar OÜ alltöövõtu korras tehtud tööd, Housebygg tehtud tööd kui ka alltöövõtjate tehtud tööd ja materjalid. Paljud alltöövõtjad esitasid arved materjalide ja töö eest Housebyggile. Kui temal raha polnud, siis maksin mina need. Kaevajale, vundamendiehitajal, jne. Ronvar ise ehitas ja paigaldas ise ka ja samuti ka kasutas omakorda alltöövõttu.“. On arusaamatu millistest arvetest käib jutt – kas vaidlusalustest arvetest nr 2018-6, 2018-7 ja 2018-8 või arvetest nr 18052, 18048, 18049, 18051 või veel mõnest muust arvest; kellele need arved esitati – kas PRIA-le, Maksu- ja Tolliametile, raamatupidajale või kaebajale; kas need on arved, millelt nähtub, et kaebaja tegi alltöövõtu korras töid ja PRIA-l on vaja anda hinnang, kas arvetel märgitud kulu on abikõlbulik; kuidas on kaebaja raamatupidamises kajastatud olukord, kus kaebaja on maksnud Housebygg Kodukaubad OÜ arvete eest; milliseid töid teostas kaebaja ise alltöövõtu korras ja millised konkreetsed arved seda kinnitavad?
26.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebaja tühistamisnõude. Kaebaja on kohtule esitanud ka kohustamisnõude. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusakti või toimingu õigusvastasus (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 33-1-62-09, p 11). Kohus leiab, et kaebaja kohustamisnõue tuleb rahuldada, kuna PRIA
19.märtsi 2019. a otsus nr 13-30.3/19/415 tühistatakse. Kuigi kaebaja taotles kohtult PRIA kohustamist antud asjas uue haldusakti andmiseks ja maksetaotluse rahuldamiseks, kohustab kohus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 3 alusel PRIA-t kaebaja väljamaksetaotlust uuesti läbi vaatama. Kohustamisnõude piire ei mõjuta see, kas kaebaja taotleb kohtult haldusorgani tegevust lõplikult kindlaks määravat kohustamisotsust või kohustamisotsust, mis kohustab haldusorganit haldusakti andmist või toimingu tegemist kaaluma või haldusmenetlust alustama, jätkama või kordama. Sõltumata sellest, kui konkreetset kohustamisotsust on kaebaja soovinud, on tegemist ühe ja sama nõudega, ühe ja sama haldusakti andmisele suunatud kaebusega (K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse 7(8)
3-19-1391
seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2013, lk 172). PRIA-l tuleb kaebaja taotlust uuesti läbi vaadates arvestada käesoleva kohtuotsuse põhjendustega.
27.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebaja esitas kohtule tähtaegselt menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (II kd, tl-d 39-41; I kd tl 20). Kaebaja kandis käesolevas kohtuasjas kokku menetluskulusid summas 519 eurot (kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv, õigusabikulu seoses kaebuse koostamisega ja PRIA täiendavate tõendite tutvumisega ning seisukoha kujundamisega). Kohus peab põhjendatuks mõista PRIA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 519 eurot.
28.Kohus märgib täiendavalt, et otsuse edasikaebamisel tuleb lähtuda HKMS § 52 lg-st 1, mis sedastab, et kohtule esitatavad avaldused tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Menetlusosalised võiksid oma avaldustes esitada nende põhiargumentide kokkuvõtte, millel on menetlusosalise arvates kohtuasja lahendamisel määrav tähtsus. See võimaldab Tartu Ringkonnakohtul tegutseda vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, mille kohaselt tuleb kohtul vastata nendele argumentidele, mis on isiku arvates antud kohtuasjas määrava tähtsusega (vt Kotenko jt vs Ukraina, 20. juuni 2019, nr 2575/09). Põhjendamatult mahukate avalduste esitamine pikendab paratamatult kohtumenetluse kulgu ning kahjustab õigusriigi põhimõtte efektiivset toimimist. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.