Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk 28.11.2019, Tartu 3-18-1790 Osaühing Kõpu Kõrtsitalu kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 29.05.2018. a otsuse nr 13-6/600 ja 17.08.2018. a vaideotsuse nr 13-4/18/4-2 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 10.12.2018. a otsus Osaühing Kõpu Kõrtsitalu apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – Osaühing Kõpu Kõrtsitalu, esindaja advokaat Margo Normann Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 28.11.2019, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
eesmärgiga jätta maksmata nõutud omafinantseering ja omastada toetuse summa projekti eesmärgi vastaselt, näidates projekti maksumust kõrgemana. PRIA jättis 21.08.2014. a vaideotsusega nr 13-4/14/125-1 OÜ Kõpu Kõrtsitalu vaide rahuldamata.
Kaebaja leiab, et vastustaja nõue on aegunud. Halduskohus viitas Nõukogu määruse nr 2988/95 „Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta“ art 3 lg-le 1, mille kohaselt on aegumistähtaeg menetluse algatamiseks 4 aastat arvates eeskirjade eiramise toimepanemisest. Antud asjas on tagasinõude otsus tehtud 29.05.2018 ja väidetav eeskirjade eiramine toimus aastatel 2011 ja 2012. PRIA väljamakse tehti 04.04.2013. Halduskohtu otsuse p-s 14 esitatud viide selle kohta, et PRIA-le on esitatud valeandmeid teostatud tööde, arvete ja aktide näol, ei ole õige, sest nimetatud tööd, arved ja aktid olid PRIA käsutuses juba 30.01.2013 kontrolli teostamise ajal ja enne väljamakse tegemist. Seega ei saa õige olla ka järeldus, et tahtlikult on esitatud valeandmeid omafinantseeringu maksmata jätmisel. Ei ole tuvastatud, et pärast PRIA poolt tööde, arvete ja aktidega tutvumist oleks dokumente muudetud või asendatud. Kaebaja leiab, et haldusorgan ei pea oma töös juhinduma kriminalistide seisukohtadest, vaid saab oma tegevuses lähtuda ka antud valdkonda reguleerivatest õigusnormidest. PRIA osundused põllumajandusministri 21.09.2012. a määruse nr 75 § 33 lg-le 4 jäävad kaebajale arusaamatuks. Halduskohtu väide selle kohta, et PRIA ei ole nõustunud alltöövõtu teostamisega kaebaja poolt, ei ole tõendatud, sest nimetatud dokumendid alltöövõtu kohta olid esitatud PRIA-le enne väljamakse tegemist. PRIA toetus haldusotsuse tegemisel Tartu Ringkonnakohtu 01.11.2017. a otsusele kaebaja süüdimõistmise kohta. Deklaratiivne osundamine ringkonnakohtu otsusele ei asenda PRIA kohustust esitada tagasinõude alused.
halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
kaasabil. Seega jättis T. Kiviloo pettuse teel toetuse saamise tingimuseks olnud omafinantseeringu tasumata ning fiktiivsete arvete alusel suurendas projekti maksumust 59 634,65 euroni, kuigi projekti tegelik kulu oli 18 288,65 eurot. T. Kiviloo omastas saadud 26 976,32 euro suurusest toetusest ka projekti reaalset maksumust ületanud osa, s. o 8687,67 eurot. Sellega pani T. Kiviloo toime soodustuskelmuse, s. o pettuse teel riigieelarvest või muudest avalikest vahenditest majandustegevuses osalevale isikule sellise osaliselt tasuta väljamakse ehk soodustuse saamise, mille eesmärgiks oli soodustada majandustegevust. Seda PRIA seisukohta toetab ka Tartu Ringkonnakohtu 01.11.2017. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-10988, mille kohaselt on vaidlusaluse PRIA haldusakti aluseks olevad asjaolud tuvastatud ning Kõpu Kõrtsitalu süüdi tunnistatud KarS § 210 lg 3 järgi, T. Kiviloo KarS § 210 lg 2 järgi ning S. Reiss KarS § 22 lg 3 - § 210 lg-te 2 ja 3 järgi. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt sai OÜ Kõpu Kõrtsitalu toetuse PRIA-lt pettuse teel, kasutades selleks formaalselt OÜ-d Proff Projekt ja Proff Praktik, keda esindas S. Reiss. Ringkonnakohus leidis ka seda, et omafinantseeringu nõude täitmine toimus pettusega. HMS § 38 lg 2 kohaselt võib haldusmenetluses tõendiks olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. Seega on ringkonnakohtu 01.11.2017. a otsus dokumentaalne tõend, mida on lubatud haldusmenetluses, sh haldusakti andmisel kasutada. Kohtuotsus on dokumentaalne tõend ka HKMS § 56 lg 2 ja TsMS § 272 lg 2 kohaselt (vt RKHK 08.11.2017. a otsus asjas nr 3-12-1360/121). Mis puudutab haldusasjas nr 3-16-2450 tehtud varasemat otsust, millega OÜ Kõpu Kõrtsitalu kaebus haldusasjas nr 3-16-2450 rahuldati ja tühistati PRIA 13.06.2014. a otsus nr 13-6/814 toetuse tagasinõudmise kohta ja vaideotsus, siis nimetatud otsuses tugines halduskohus Tartu Maakohtu 28.11.2016 tehtud ja jõustumata otsusele kriminaalasjas nr 1-14-10988, millega kaebaja õigeks mõisteti. Pärast halduskohtu nimetatud otsuse tegemist jõustus aga 16.04.2018 Tartu Ringkonnakohtu otsus samas kriminaalasjas ja samadel asjaoludel, millega kaebaja tunnistati süüdi KarS § 210 lg 3 järgi ja kaebaja juhatuse liige T. Kiviloo KarS § 210 lg 2 järgi ning maakohtu 28.11.2016. a otsus tühistati osaliselt. Tulenevalt eeltoodust tegi halduskohus oma varasema, 28.04.2017. a otsuse lähtuvalt maakohtu 28.11.2016. a otsusest ja teistel faktilistel ning õiguslikel alustel võrreldes käesolevas asjas tehtud 10.12.2018. a otsusega, milles olid vaidluse all PRIA uus, 2018. a haldusakt toetuse tagasinõudmise kohta ja vaideotsus, mille tegemisel lähtus PRIA muuhulgas ka juba jõustunud kohtuotsusest kriminaalasjas nr 1-14-10988, millega OÜ Kõpu Kõrtsitalu tunnistati süüdi KarS § 210 lg 3 (soodustuskelmus) järgi. Asjaolu, et halduskohtu 28.04.2017. a otsus kaebaja kaebuse rahuldamise ja PRIA haldusakti tühistamise kohta oli jõustunud, ei välistanud PRIA poolt uue haldusotsuse tegemist kaebajalt toetuse tagasinõudmiseks, kuna Tartu Ringkonnakohtu 01.11.2017. a otsuse alusel olid vastustaja poolt kaebajale süüks pandavad rikkumised tõendamist leidnud. Samuti oli PRIA-l kohustus ELÜPS § 111 lg 1 kohaselt toetus tagasi nõuda, kuna toetusraha kasutati eeskirju eirates ja seetõttu oli see välja makstud alusetult. Mis puudutab veel PRIA vaidlustatud otsuse õiguspärasust ja nõuetele vastavust, siis nõustub ringkonnakohus halduskohtu ja vastustaja seisukohaga, et HMS § 56 lg 1 lubab haldusakti põhjendamisel viidata ka muule menetlusosalisele kättesaadavale dokumendile. Tartu Ringkonnakohtu 01.11.2017. a otsuses ja nimetatud kriminaalasja toimikus on olemas dokumentaalsed tõendid, millele nimetatud otsus tugineb ja millele tugineb omakorda PRIA vaidlusalune otsus. Seega oli PRIA 29.05.2018. a otsuses ringkonnakohtu 01.11.2017. a otsusele viitamine lubatud ja igati õiguspärane. Mis puudutab viiteid põllumajandusministri määrustele nr 75 ja 92, siis on õige PRIA ja halduskohtu seisukoht, et toetust taotledes pidi kaebaja teadma, mida nimetatud määrused Leader-meetme toetuse taotlemiseks sätestavad, s. o seda, et tuleb tasuda rahaline omaosalus, esitada PRIA-le õiged andmed ning toetust tuleb kasutada sihipäraselt ja säästlikult. Kuna toetuse tagasinõude aluseks oli ringkonnakohtu otsusega tuvastatud kaebaja ja Proff Projekt OÜ ning Proff Praktik OÜ vaheline raharinglus ja projektis nõutud omaosaluse
tasumata jätmine kaebaja poolt ning mitterahaline omaosalus, mis osaühingu puhul ei ole lubatud, siis viitas PRIA oma otsuses põhjendatult ka ringkonnakohtu tõlgendusele põllumajandusministri määruse nr 75 § 33 lg 4 osas. Ringkonnakohus leidis seda sätet tõlgendades, et toetus antakse taotlejale eesmärgiga maksmiseks kolmandale isikule, mitte toetuse taotlejale endale ja juhul, kui vormistada toetuse taotleja ja saaja peatöövõtja juures alltöövõtjaks, tekib olukord, mis on määruse nr 75 § 33 lg 4 alusel keelatud, kuna projektitoetuse saaja (OÜ Kõpu Kõrtsitalu) ja isik, kes töid teostab (OÜ Kõpu Kõrtsitalu) on üks ja sama isik. Sellisel juhul on olemas seotus nii juhatuse kui ka osanike tasandil, mistõttu ei tohi taotleja peatöövõtja juures alltöövõttu teostada. See oli T. Kiviloole ja OÜ-le Kõpu Kõrtsitalu ka teada, kuna T. Kiviloo on kriminaalasjas antud ütlustes kinnitanud, et OÜ Kõpu Kõrtsitalu ei saanud olla peatöövõtjaks, kuna see ei ole abikõlbulik. Eeltoodu näitab, et T. Kiviloo ja OÜ Kõpu Kõrtsitalu on taotlenud PRIA-lt toetust pettuse teel ning sisuliselt on raha ringlusena jõudnud tagasi toetuse saajale ehk OÜ Kõpu Kõrtsitalule, OÜ Kõpu Kõrtsitalu on teostanud alltöövõttu ning toetuse saaja on toetuse saamiseks panustanud mitterahalise panusega, mis ei ole lubatud. Eelnevat, s. h Tartu Ringkonnakohtu 01.11.2017. a otsuses tuvastatut arvestades asuski PRIA 29.05.2018. a otsuses seisukohale, et OÜ Kõpu Kõrtsitalu esitas tahtlikult PRIA-le valeandmeid, eesmärgiga jätta maksmata nõutud omafinantseering ja omastada toetuse summa projekti eesmärgi vastaselt, näidates projekti maksumust tegelikust kõrgemana. Sellega lõi kaebaja aluse tema suhtes Euroopa Komisjoni 27.01.2011. a määruse (EL) nr 65/2011 art 30 lg 2 kohaldamiseks. Analoogne säte sisaldub ka kehtivas Komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 640/2014, 11.03.2014, art 35 lg 6 (kui tehakse kindlaks, et toetusesaaja esitas toetuse saamiseks võltsitud tõendeid või jättis vajalikku teabe hooletuse tõttu esitamata, toetust ei maksta või tühistatakse see täielikult. Lisaks arvatakse toetusesaaja välja sama meetme või tegevusliigiga seoses toetuse saamisest sel aastal, kui rikkumine avastati, ja järgmisel kalendriaastal).
OÜ Proff Praktik arvelduskontole erinevate arvete alusel näiliku investeeringuna kokku 59 634,65 eurot. Samal ajavahemikul kandis S. Reiss, OÜ Proff Projekt ja OÜ Proff Praktik esindajana, äriühingute arvelduskontodelt OÜ Kõpu Kõrtsitalu arvelduskontole erinevate arvete alusel tagasi kokku 41 346 eurot. Seega jättis T. Kiviloo pettuse teel toetuse tingimuseks olnud omafinantseeringu tasumata ning fiktiivsete arvete alusel suurendas projekti maksumust 59 634,65 euroni, kuid projekti tegelik kulu oli 18 288,65 eurot. Kuna omafinantseeringu nõude täitmiseks PRIA-le esitatud dokumentides näidatud rahasumma jõudis tagasi kaebaja arvele, siis ei ole kaebaja põllumajandusministri määruse nr 75 kohaselt omafinantseeringut tegelikult tasunud ning sai ettenähtust rohkem toetust. Samuti esitati PRIA-le valeandmeid teostatud tööde, arvete ja aktide näol, kuna nende alusel makstud ja saadud raha jõudis tegelikult kaebajale tagasi. Tegemist on valeandmete esitamisega, kuna kaebaja esitatud fiktiivsetel arvetel ja aktides on kirjeldatud töid, mida tegelikult ei tehtud. Kaebaja poolt halduskohtule esitatud projektivälised tööd ja sellega seotud aktid ning arved ei lükka ümber kriminaalasjas nr 1-14-10988 tuvastatud asjaolusid, et kaebaja sai toetuse pettuse teel ning on PRIA-le valeandmeid esitanud. PRIA tegigi kaebajale 2018. a uuesti toetuse tagasinõude otsuse, kuna kriminaalasjas tehtud otsusega leidis tõendamist vastustaja algne arvamus, et OÜ Kõpu Kõrtsitalu esitas tahtlikult valeandmeid näilike tehingute kohta eesmärgiga jätta maksmata nõutud omafinantseering ja omastada toetussumma projekti eesmärgi vastaselt, näidates projekti maksumust tegelikust kõrgemana. 14.Nõustuda ei saa kaebaja jätkuva arvamusega, et PRIA poolt esitatud tagastusnõue on aegunud. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.12.2013. määruse (EL) nr 1306/2013 art 54 lg 2 kohaselt, kui tagasinõudmist ei ole toimunud nelja aasta jooksul alates tagasinõudmistaotluse kuupäevast või kaheksa aasta jooksul, kui tagasinõudmine toimub siseriikliku kohtu kaudu, kaetakse tagasi nõudmata maksega seonduvad finantstagajärjed 50 % ulatuses asjaomase liikmesriigi poolt ja 50 % ulatuses liidu eelarvest, piiramata asjaomase liikmesriigi kohustust järgida tagasinõudemenetlusi vastavalt art-le 58. Nõukogu määruse 18.12.1995 (EÜ, EURATOM) nr 2988/95 „Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta“ art 3 lg 1 kohaselt on aegumistähtaeg menetluste algatamiseks neli aastat, alates art 1 lg-s 1 osutatud eeskirjade eiramise toimepanekust. Asi aegub lõplikult päeval, mil kahekordse aegumistähtajaga võrdne ajavahemik saab läbi, ilma et pädev asutus oleks määranud karistust, välja arvatud juhul, kui haldusmenetlus on peatatud vastavalt art 6 lg-le 1. Art 3 lg 3 kohaselt jääb liikmesriikidele võimalus kohaldada käesoleva artikli lg-tes 1 ja 2 sätestatust pikemat ajavahemikku. Ka RKHK on oma 03.11.2016. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-37-16 (p 21) asunud seisukohale, et asi aegub lõplikult päeval, mil kahekordse aegumistähtajaga võrdne ajavahemik saab läbi, ilma et pädev asutus oleks karistust määranud. Kui lähtuda eelmisest toetuse tagasinõude otsusest 13.06.2014 nr 13-6/814, millega alustati tagasinõudemenetlust kaebaja suhtes, siis 29.05.2018 ei olnud neli aastat möödunud. Samuti ei ole möödunud lubatud maksimaalne tähtaeg kaheksa aastat, kuna nii PRIA 13.06.2014. a tagasinõude otsus kui ka 29.05.2018. a otsus kaevati edasi halduskohtusse. Tulenevalt eelnenust ei ole tagasinõue aegunud.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.