Tõnu Kiviloo süüdistuses KarS § 3001 lg 1; § 201 lg 2 p-de 1, 3, 4; § 210 lg 2 ja § 22 lg 2 - § 344 lg 1 järgi A.L süüdistuses KarS § 210 lg 3 järgi Sven Reiss süüdistuses KarS § 210 lg-te 2, 3 - § 22 lg 3 järgi Tiia Kallas süüdistuses KarS § 210 lg 2 järgi MTÜ Viljandimaa Mõisad süüdistuses KarS § 210 lg 3 järgi N.R süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 3 - § 22 lg 3 ja § 210 lg-te 2, 3 - § 22 lg 3 järgi üldmenetlus
Kohtuistungi sekretär
Kertu Kuusik
Kohtuistungi toimumise aeg
5. juuni 2017, Tartu
Kohtuistungil osalesid
ringkonnaprokurörid Marge Püss ja Allar Nisu, süüdistatav MTÜ Viljandimaa Mõisad kaitsja vandeadvokaat Margo Normann, süüdistatav Sven Reiss ja tema kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, süüdistatav Tõnu Kiviloo ja tema kaitsja vandeadvokaat Margo Normann, süüdistatav N.R ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marko Paabumets
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 28. novembri 2016 otsus
Apellatsioonide esitajad
ringkonnaprokurör Allar Nisu, süüdistatav N.R kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marko Paabumets, süüdistatav MTÜ Viljandimaa Mõisad kaitsja vandeadvokaat Margo Normann, süüdistatav Tõnu Kiviloo kaitsja vandeadvokaat Margo Normann
MTÜ Viljandimaa Mõisad (juhatuse liige Tiia Kallas), registrikood: 80138824, asukoht: Olustvere mõis, Olustvere alevik, Suure-Jaani vald, Viljandimaa; kriminaalkorras karistamata A.L , registrikood: XXX, asukoht: Viljandi mnt 1, Kõpu alevik, Kõpu vald, Viljandimaa; kriminaalkorras karistamata
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Tartu Maakohtu 28. novembri 2016 otsus osaliselt, s.o:
1.1.süüdistatav Tõnu Kiviloo õigeksmõistmises KarS § 210 lg 2 järgi Ürdivanni kompleksi soodustuskelmuses;
1.2.süüdistatav A.L õigeksmõistmises KarS § 210 lg 3 järgi;
1.3.süüdistatav Sven Reissi õigeksmõistmises KarS § 22 lg 3 – § 210 lg-te 2 ja 3 järgi;
1.4.süüdistatav Tõnu Kiviloole KarS § 210 lg 2 järgi mõistetud üksikkaristuse, KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse ja KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel selle kandmise korra osas;
1.5.süüdistatavate Sven Reissi ja A.L menetluskulude riigi kanda jätmises.
2.Tühistatud osas teha uus otsus, millega:
2.1.tunnistada Tõnu Kiviloo süüdi KarS § 210 lg 2 järgi (ka Ürdivanni kompleksiga seotud episoodis) ning mõista karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõista Tõnu Kiviloole mõistetud üksikaristusest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks
(neli) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata Tõnu Kiviloo eelvangistuse aeg 14. jaanuar 2014 - 16. jaanuar 2014, s.o 3 (kolm) päeva, mõistetud karistusaja hulka ja lugeda Tõnu Kivilool kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 (kolm) aastat 11 (üksteist) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust. KarS § 73 lg-te 1, 2 ja 3 alusel määrata, et Tõnu Kiviloole mõistetud karistust 3 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust ei pöörata osaliselt täitmisele. Tõnu Kiviloole mõistetud vangistusest kuulub kohesele ärakandmisele 6 (kuus) kuud vangistust. Ülejäänud vangistuse osa 3 (kolm) aastat 5 (viis) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust ei pöörata täitmisele, kui Tõnu Kiviloo ei pane 5 (viis) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KrMS § 414 lg 1 kohaselt edastatakse Tõnu Kiviloole pärast käesoleva otsuse jõustumist teatis selle kohta, mis ajaks ja millisesse vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma. KrMS § 313 lg 1 p 6 kohaselt loetakse vangistuse kandmise alguseks vanglasse saabumise aeg.
2.2.tunnistada A.L süüdi KarS § 210 lg 3 järgi ning mõista karistuseks rahaline karistus 20 000 (kakskümmend tuhat) eurot.
2.3.tunnistada Sven Reiss süüdi KarS § 22 lg 3 - § 210 lg-te 2, 3 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel ei pöörata Sven Reissile mõistetud karistust (1 aasta
vangistust) täitmisele, kui Sven Reiss ei pane 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
2.4.Välja mõista Sven Reissilt menetluskulud summas 3792 (kolm tuhat seitsesada üheksakümmend kaks) eurot 45 senti ja sundraha 705 (seitsesada viis) eurot.
2.5.Välja mõista A.L menetluskulud summas 840 (kaheksasada nelikümmend) eurot 45 senti ja sundraha 705 (seitsesada viis) eurot. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Ringkonnaprokurör Allar Nisu apellatsioon rahuldada. Süüdistatav N.R kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marko Paabumetsa, süüdistatav MTÜ Viljandimaa Mõisad kaitsja vandeadvokaat Margo Normanni ja süüdistatav Tõnu Kiviloo kaitsja vandeadvokaat Margo Normanni apellatsioonid jätta rahuldamata. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Sikuti Advokaadibüroo kaudu 393 (kolmsada üheksakümmend kolm) eurot 60 senti, sealhulgas käibemaks 65 (kuuskümmend viis) eurot 60 senti, vandeadvokaat Mart Sikutile süüdistatav Sven Reissile apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest. KrMS § 185 lg 1 alusel, kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 sätestatud lahendi, jäävad punktis 6 nimetatud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. KrMS § 185 lg 2 alusel, kuna ringkonnakohus teeb MTÜ Viljandimaa Mõisad osas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, jääb apellatsioonimenetluse kulu MTÜ Viljandimaa Mõisad kanda.
Süüdistatavatel Sven Reissil ja A.L tasuda väljamõistetud menetluskulud ja sundraha otsusele lisatud makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
1.Tartu Maakohtu 28.11.2016 otsusega karistati Tõnu Kivilood KarS § 3001 lg 1 järgi 8 kuu vangistusega; KarS § 201 lg 2 p-de 1, 3, 4 ja KarS § 22 lg 2 - § 344 lg 1 järgi KarS § 63 lg 1 alusel 3 aasta vangistusega. Kõpu Vallavalitsuse vara omastamises summas 2028,40 eurot mõisteti T. Kiviloo KarS § 201 lg 2 p-de 1, 3 järgi õigeks. Sama otsusega karistati T. Kivilood KarS § 210 lg 2 järgi 2 aasta 6 kuu vangistusega. Ürdivanni kompleksiga seonduvas soodustuskelmuse episoodis mõisteti T. Kiviloo KarS § 210 lg 2 järgi õigeks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti T. Kiviloole mõistetud kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuse aeg 14.01.2014-16.01.2014, s.o 3 päeva, mõistetud karistusaja hulka ja loeti T. Kivilool kandmata karistuseks 2 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. KarS § 73 lg-te 1, 3 alusel määrati, et mõistetud vangistus jääb täielikult tingimisi kohaldamata. Määrati T. Kiviloole katseaeg 4 aastat ning mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui T. Kiviloo ei pane katseajal tahtlikult toime uut kuritegu. KarS § 49 alusel mõisteti T. Kiviloole lisakaristusena keeld 3 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest töötada riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis või avalik-õiguslikus
juriidilises isikus, kui temale on pandud haldamis-, järelevalve või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded.
1.1.Tartu Maakohtu 28.11.2016 otsusega mõisteti A.L KarS § 210 lg 3 järgi õigeks.
1.2.Sama kohtuotsusega mõisteti Sven Reiss õigeks KarS § 22 lg 3 - § 210 lg-te 2, 3 järgi.
1.3.Tartu Maakohtu otsusega karistati MTÜ Viljandimaa Mõisad KarS § 210 lg 3 järgi rahalise karistusega 5000 eurot.
1.4.Tartu Maakohtu otsusega karistati N.R KarS § 22 lg 3 - § 201 lg 2 p 3 järgi rahalise karistusega 150 päevamäära, s.o 2010 eurot ja KarS § 22 lg 3 - § 210 lg 2, 3 järgi 1 aasta 6 kuu vangistusega. KarS § 73 lg-te 1, 3 alusel määrati, et mõistetud vangistus jääb täielikult tingimisi kohaldamata. Määrati N.R-ile katseaeg 2 aastat ning mõistetud vangistust 1 aasta 6 kuud ei pöörata täitmisele, kui N.R ei pane katseajal tahtlikult toime uut kuritegu. KarS § 64 lg 2 alusel N.R-ile mõistetud rahaline karistus pööratakse täitmisele iseseisvalt.
1.5.Tartu Maakohtu 28.11.2016 otsusega mõisteti KarS § 831 ja 84 alusel T. Kiviloolt konfiskeerimise asendamiseks välja 11433,85 eurot. Maakohtu otsusega jäeti muutmata Tartu Maakohtu 19.05.2014 määrusega nr 1-14-4281 KarS § 831 lg 1 ja KarS § 84 alusel konfiskeerimise asendamise tagamiseks T. Kiviloole kuuluvale Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Viljandi jaoskonna kinnistusregistri registriossa numbriga XXX kantud kinnistule (asukohaga Viljandimaa, XXXX küla) summas 4515 eurot Eesti Vabariigi kasuks seatud kohtulik hüpoteek.
2.Arvestades käesolevas kriminaalasjas olevate süüdistatavate arvu ning kriminaalasja mahukust, märgitakse süüdistuse osas üksnes järgnevat.
2.1.T. Kiviloole esitati süüdistus: - KarS § 3001 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu teadva rikkumise suures ulatuses; - KarS § 201 lg 2 p-de 1, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramises ametiisiku poolt, kes on varem toime pannud omastamise; - KarS § 210 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o pettuse teel soodustuse saamises.
2.2.A.L esitati süüdistus KarS § 210 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o pettuse teel riigieelarvest soodustuse saamises.
2.3.Sven Reissile esitati süüdistus KarS § 22 lg 3 - KarS § 210 lg-te 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o pettuse teel soodustuse saamisele kaasaaitamises.
2.4.MTÜ-le Viljandimaa Mõisad esitatid süüdistus KarS § 210 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o pettuse teel soodustuse saamises.
2.5.N.R-ile esitati süüdistus: - KarS § 22 lg 3 - KarS § 210 lg-te 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o pettuse teel soodustuse saamisele kaasaaaitamises; - KarS § 22 lg 3 - § 201 lg 2 p-de 1, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks korduvale pööramisele ametiisiku poolt kaasaaitamises.
3.Maakohtu leidis, et:
- T. Kiviloo tuleb süüdi mõista KarS § 3001 lg 1; KarS § 201 lg 2 p-de 1, 3, 4, KarS § 22 lg 2 § 344 lg 1 ja KarS § 210 lg 2 järgi ning õigeks mõista KarS § 201 lg 2 p-de 1, 3 ja KarS § 210 lg 2 järgi Ürdivanniga seotud episoodis; - A.L tuleb KarS § 210 lg 3 järgi õigeks mõista; - S. Reiss tuleb KarS § 22 lg 3 - § 210 lg-te 2, 3 järgi õigeks mõista; - MTÜ Viljandimaa Mõisad tuleb KarS § 210 lg 3 järgi süüdi mõista; - N.R uleb KarS § 22 lg 3 - § 201 lg 2 p 3 ja KarS § 22 lg 3 - § 210 lg 2, 3 järgi süüdi mõista.
3.1.T. Kiviloo süüdistuse osas toimingupiirangute rikkumises KarS § 3001 lg 1 järgi märkis maakohus järgnevat. T. Kiviloole on esitatud süüdistus selles, et tema ametisikuna pani ajavahemikul 30.12.2008 kuni 07.03.2014 toime toimingupiirangu teadva rikkumise suures ulatuses, s.o kogusummas 88 715,18 eurot.
3.1.1.Maakohus käsitles süüdistuse aluseks olevast normistikku, tuues välja teo toime panemise ajal kehtinud sätted KVS-st, KarS § 288 ning KarS § 3001 lg 1 koosseisud, KOKS-is vallavanemat sätestavat osa ning Kõpu valla põhimäärust. Maakohus leidis, et T. Kiviloo oli Kõpu vallavanemana KarS § 288 lg 1 mõistes ametiisik, kellele olid pandud juhtimisülesanded, varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded ja järelevalveülesanded ning kellel oli süüdistuses toodud ajavahemikul avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund kohaliku omavalitsuse asutuses. Vallavanemat loetakse ametiisikuks kuni 01.04.2013 kehtinud KVS § 4 lg 1 ja lg 2 p 15 alusel ning alates 01.04.2013 kehtiva KVS § 2 lõigete 1 ja 2 alusel.
3.1.2.Süüdistusest nähtuvalt rikkus T. Kiviloo kuni 01.04.2013 kehtinud KVS § 24 lõikes 1, lõike 2 punktides 4 ja 7 kehtestatud nõudeid ning § 25 lõike 1 punktides 3 ja 6 kehtestatud nõudeid, mille kohaselt on keelatud sooritada tehinguid iseendaga ja huvide konfliktiga seotud tehinguid. Samuti rikkus T. Kiviloo alates 01.04.2013 kehtiva KVS § 11 lg-s 1 kehtestatud toimingupiirangu nõudeid, mille kohaselt on ametiisikul keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes; ametiisik on teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust ning ametiisik on teadlik korruptsiooniohust.
3.1.3.Maakohus märgib, et kriminaalasjas puudub vaidlus asjaoludes, mille kohaselt T. Kiviloo on süüdistuses märgitud ajavahemikul olnud seotud järgmiste isikutega: A.L, A.N.R.O OST OÜ, Osaühing Lete Kaubandus, Kõpu Tuletõrjeselts, Eesti Mõisakoolide Ühendus, Viljandi Vaegkuuljate Ühinguga ning on tegutsenud füüsilisest isikust ettevõtjana (FIE Tõnu Kiviloo). Tõendatud on see kohtuotsuses lk 40. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et süüdistuses märgitud ajavahemikul on Kõpu Vallavalitsuse ja T. Kivilooga seotud isikute (sh A.L , A.N.R.O OST OÜ, Osaühingu Lete Kaubandus, Kõpu Tuletõrjeseltsi, Eesti Mõisakoolide Ühenduse, FIE Tõnu Kiviloo ja Viljandi Vaegkuuljate Ühingu) vahel toimunud tehingud. Samuti leidis tuvastamist ja ei tekkinud vaidlust selles, et T. Kiviloo vallavanemana, s.o vallavalitsuse juhina, tegutsemise ajaperioodil sõlmiti Kõpu Vallavalitsuse ja OÜ Lete Kaubanduse (registrikood 10296088), mille juhatuse liige on T. Kiviloo, vahelised tehingud, mille alusel teostati Kõpu Vallavalitsuse AS Swedbank arvelduskontolt nr xxx OÜ Lete Kaubanduse arveldusarvele AS-s Swedbank nr xxx ja AS-s SEB pank nr xxx ülekanded kogusummas 1437,18 eurot, mida tõendavad maakohtu otsuses lk 41-42 märgitud tõendid. Samuti ei tekkinud kriminaalasja kohtulikul arutamisel vaidlust, et T. Kiviloo Kõpu Vallavalitsuse juhina tegutsemise ajal sõlmiti Kõpu Vallavalitsuse ja A.N.R.O OST OÜ (registrikood 12021065), mille juhatuse liige on T. Kiviloo, vahelised tehingud, mille alusel
teostati Kõpu Vallavalitsuse AS Swedbank arvelduskontolt nr xxx ülekanded A.N.R.O OST OÜ AS Swedbank arvelduskontole nr xxx kogusummas 1000 eurot, mida tõendab arve nr 3/02 (arve kp 20.02.2011), mille alusel teostati 15.04.2011 ülekanne 1000 eurot. Samuti ei olnud kohtumenetluse pooltel vaidlust selles, et T. Kiviloo vallavalitsuse juhina tegutsemise ajal sõlmiti Kõpu Vallavalitsuse ja A.L (registrikood XXX), mille juhatuse liige on T. Kiviloo, vahelised tehingud, mille alusel teostati Kõpu Vallavalitsuse AS Swedbank arvelduskontolt nr xxx ja AS SEB arvelduskontolt nr XXX A.L Nordea panga arvelduskontole nr XXX ja Swedbank AS arvelduskontole nr XXX ülekanded kogusummas 35 962,95 eurot, mida tõendavad maakohtu otsuse lk 42-44 toodud arved. Vaidlust polnud ka selles, et T. Kiviloo vallavalitsuse juhina tegutsemise ajal sõlmiti Kõpu Vallavalitsuse ja Kõpu Tuletõrjeseltsi (registrikood 80279708), mille juhatuse liige on T. Kiviloo, vahelised tehingud, mille alusel teostati Kõpu Vallavalitsuse AS Swedbank arvelduskontolt nr xxx ja AS SEB pank arvelduskontolt nr XXX Kõpu Tuletõrjeseltsi Nordea panga arvelduskontole nr 17001961160 ülekanded kogusummas 40398,21 eurot maakohtu otsuse lk 45 märgitult. Vaidluse all ei olnud, et T. Kiviloo vallavalitsuse juhina tegutsemise ajal sõlmiti Kõpu Vallavalitsuse ja Eesti Mõisakoolide Ühenduse (registrikood 80189141), mille juhatuse liige on T. Kiviloo, vahelised tehingud, mille alusel teostati Kõpu Vallavalitsuse AS Swedbank arvelduskontolt nr xxx Eesti Mõisakoolide Ühenduse AS Swedbank arvelduskontole nr XXX ülekanded kogusummas 9522,08 eurot. Eelmärgitu on tõendatud maakohtu otsuse lk 46 väljatooduga. T. Kiviloo vallavalitsuse juhina tegutsemise ajal sõlmiti Kõpu Vallavalitsuse ja Viljandi Vaegkuuljate Ühingu (registrikood 80138959), mille juhatuse liige on T. Kiviloo abikaasa E.K., vaheline tehing, mille alusel teostati Kõpu Vallavalitsuse AS Swedbank arvelduskontolt nr xxx 14.01.2009 summas 1600 krooni s.o 102,26 eurot ülekanne Viljandi Vaegkuuljate Ühing SEB arvelduskontole nr XXX, mida tõendab arve nr 08 30.12.2008. T. Kiviloo vallavalitsuse juhina tegutsemise ajal sõlmiti Kõpu Vallavalitsuse ja FIE Tõnu Kiviloo vahelised tehingud, mille alusel teostati Kõpu Vallavalitsuse AS Swedbank arvelduskontolt nr xxx ülekanded T. Kiviloo AS Swedbank arvelduskontole nr XXX kogusummas 328,50 eurot, mida kinnitab otsuses lk 47 väljatoodu. Eelmärgitud arvete osas vaidlused puuduvad ning seda on kinnitanud ka süüdistatav T. Kiviloo oma ütlustes. Lisaks eelmärgitud arvetele tõendavad Kõpu Vallavalitsuse ja T. Kiviloo ning temaga seotud isikutega tehingute tegemist rahaülekanded Kõpu Vallavalitsuse arvelduskontodelt. 19.05.2014 koostatud vaatlusprotokolliga on tõendatud rahaülekanded Kõpu Vallavalitsuse pangakontolt ajavahemikul 01.01.2009 kuni 11.03.2014 teostatud rahaülekanded OÜ Lete Kaubanduse, OÜ A.N.R.O OST, A.L, Kõpu Tuletõrjeseltsi, Eesti Mõisakoolide Ühenduse, FIE Tõnu Kiviloo ning Viljandi Vaegkuuljate Ühingu pangakontodele.
3.1.4.Maakohus käsitles seejärel T. Kiviloo antud ütlusi, kaitsjate vastuväiteid ning toimikus olevaid, sh kaitsjate seisukohas kajastuvaid tõendeid.
3.1.5.Maakohus leidis, et Kõpu Vallavalitsusele T. Kiviloo ning temaga seotud isikute poolt arvete esitamisega ja T. Kiviloo poolt juhitud Kõpu Vallavalitsuse arvelduskontodelt teostatud rahaülekannetega on tõendamist leidnud, et T. Kiviloo ametiisikuna on olnud ajavahemikul 30.12.2008 kuni 07.03.2014 toimunud tehingute tegijaks nii iseendaga kui ka temaga seotud isikutega. Kuni 01.04.2013 kehtinud KVS § 24 lg 1 keelab ametiisikul sooritada tehinguid iseendaga või muid sarnase iseloomuga või huvide konfliktiga seotud tehinguid. Samuti ei või ametiisik volitada oma alluvaid tegema vastavaid tehinguid tema asemel.
Samuti on tõendatud, et T. Kiviloo rikkus alates 01.04.2013 kehtiva KVS § 11 lg-s 1 kehtestatud toimingupiirangu nõudeid, mille kohaselt on ametiisikul keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes, ametiisik on teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust ning ametiisik on teadlik korruptsiooniohust. T. Kiviloo on sooritanud keelatud tehinguid ning rikkunud toimingupiirangu nõudeid seotud isikutega: A.L , A.N.R.O OST OÜ, Osaühing Lete Kaubandus, Kõpu Tuletõrjeselts, Eesti Mõisakoolide Ühendus, Viljandi Vaegkuuljate Ühinguga ning on tegutsenud füüsilisest isikust ettevõtjana (FIE Tõnu Kiviloo).
3.1.6.Alates 01.04.2013 kuni 07.03.2014 sõlmitud tehingute puhul kuulub rakendamisele 01.04.2013 kehtiva KVS § 11 lg 1 p-de 1, 2 ja 3 sätted toimingupiirangu rikkumises ja viidatud toimingupiirangu rikkumise asjaolusid T. Kiviloo tegevuses saab hinnata samal ajaperioodil sõlmitud tehingute osas, mille puhul arve või ülekanne on teostatud alates 01.04.2013 kuni 07.03.2014. Maakohus toob välja, milliste tehingute puhul kuulub rakendamisele 01.04.2013 kehtiv KVS (otsuse lk 55-57): vastavalt A.L teostatud tehingud, MTÜ-ga Kõpu Tuletõrjeselts teostatud tehingud, MTÜ-ga Eesti Mõisakoolide Ühendus teostatud tehingud; FIE-ga Tõnu Kiviloo teostatud tehingud. Vaidlust ei ole asjaoludes, et ka ajavahemikus alates 01.04.2013 kuni 07.03.2014 tegutses T. Kiviloo Kõpu Valla vallavanemana s.o ametisikuna, ning oli seotud A.L ning mittetulundusühingutega Kõpu Tuletõrjeselts ja Eesti Mõisakoolide Ühendus, kuna tegutses nimetatud juriidiliste isikute juhatuses, samuti tegutses T. Kiviloo 01.04.2013 kuni 07.03.2014 jätkuvalt füüsilisest isikust ettevõtjana. Tulenevalt eeltoodust on tõendatud KVS § 11 lg 1 p 1 nimetatud toimingupiirangu rikkumine, st süüdistatav on ametiisikuna teinud 01.04.2013 – 07.03.2014 tehinguid iseenda või temaga seotud isikutega. Maakohtu hinnangul on süüdistatava T. Kiviloo teadlikkus nii tema enda kui ka temaga seotud isikute majanduslikust huvist tõendatud eelkõige asjaoluga, et ta tegutses süüdistuses märgitud ajavahemikul temaga seotud isikute juhatuses ja oli füüsilisest isikust ettevõtja. Kuuludes seega isiklikult temaga seotud juriidilise isikute juhtorganisse omas T. Kiviloo ülevaadet temaga seotud isikute majandustegevusest s.h ka majanduslikust huvist. Tehingute toimumine Kõpu Vallavalitsuse ja süüdistatavaga seotud isikute vahel ja tehingute alusel rahaülekannete tegemine süüdistatavaga seotud isikute ja tema enda (FIE-na) arveldusarvetele kinnitab nii süüdistatava kui ka temaga seotud isikute majanduslikku huvi ja süüdistatava teadlikkust nimetatud majanduslikust huvist. Võttes arvesse tehingute toimumist, arvete esitamist ja nende tasumist oli maakohtul põhjust järeldada, et sõlmitud tehingud olid kasulikud T. Kivilooga seotud isikutele ja FIE-na T. Kiviloole endale.
3.1.7.Kohtuistungil uuriti 15.05.2014 koostatud jälitustoiminguprotokolli koos selle lisatud stenogrammiga süüdistatava telefonivestluste kohta. Maakohus leiab, et ülaltoodud telefonivestlusest võib järeldada, et Kõpu Vallavalitsuse ja T. Kiviloo vaheliste tehingute tegemisest oli T. Kiviloo otseselt huvitatud ning ta juhtis ja korraldas nende tehingute tegemist. Maakohtu hinnangul on eelmärgitud telefonivestluse kui tõendiga ümberlükatud süüdistatava poolt ristküsitluses antud ütlused, millega ta sisuliselt distantseeris end tema poolt juhitava äriühingu OÜ Lete Kaubandus arvete esitamisest vallavalitsusele, avaldades, et tema ei esitanud arveid. Nimelt on süüdistatav kohtuistungil rääkinud sellest, et tema ei teadnud, millal eelarvelised asutused OÜ Lete Kaubandus poes käisid ja millal pood neile arve esitas. Tema arveid ei esitanud. Telefonivestlusest nähtuvalt aga korraldas T. Kiviloo isiklikult OÜ Lete Kaubandus arve esitamist vallavalitsusele.
3.1.8.Traktori AVANT 635 liisimise ja kasutamise kohta nimetatud tõenditest võib teha järelduse, et T. Kiviloo on loonud skeemi, mille kohaselt liisis A.L traktori AVANT 635 ning mille liisingumakseid tasus Kõpu Vallavalitsus MTÜ-le Kõpu Tuletõrjeselts makstavate toetuste kaudu. Eelmärgitut kinnitavad ka tunnistaja K.L. ütlused, mille kohaselt T. Kiviloolt tuli initsiatiiv ja info selle kohta, et soovitakse osta liisingusse lumetõrjemasinat.
Tunnistaja ütlused tõendavad, et lumetõrjemasinaga seoses maksis vald MTÜ Kõpu Tuletõrjeseltsile toetust, misjärel MTÜ maksis A.L ja T. Kiviloo omakorda liisingufirmale. Tunnistaja ei teadnud nimetada põhjust, miks valiti välja teehooldustöödeks parima pakkumise tegija - MTÜ Kõpu Tuletõrjeselts ja lumetõrjemasina liisimiseks OÜ-lt A.L . Küll aga tõendavad tunnistaja ütlused asjaolu, et T. Kiviloo poolt vallavolikogule antud selgituste kohaselt ei olnud võimalik lumetõrjemasinat liisida otse Kõpu vallale või OÜ-le Kõpu Majandus seetõttu, et liisimine A.L ning selle kasutada andmine MTÜ-le Kõpu Tuletõrjeselts olevat kõige soodsam. A.L juhatuse liige T. Kiviloo ja MTÜ Kõpu Tuletõrjeseltsi juhatuse esimees T.V. on 22.02.2012 sõlminud kokkuleppe, millest nähtub, et A.L võimaldab MTÜ-l Kõpu Tuletõrjeselts kasutada traktorit AVANT 635 tingimusel, et MTÜ Kõpu Tuletõrjeselts tasub vastavalt A.L poolt esitatud arvetele ja maksetähtaegadele 2012. aastal 23420 eurot, 2013. aastal 5880 eurot ja ajavahemikul 2014-2016 graafiku alusel. Sama kokkuleppe p 8 kohaselt on A.L jätnud endale õiguse kasutada vara teenuste osutamiseks ja oma tarbeks. Kokkuleppe p 9 kohaselt on jätnud A.L võimaluse registreerida ja üle anda traktor AVANT 635 MTÜ Kõpu Tuletõrjeseltsi bilanssi peale liisinglepingu lõppemist ja vara heaperemehelikku kasutamist. 19.05.2014 koostatud vaatlusprotokolliga on tõendatud, et Kõpu Vallavalitsus on MTÜ Kõpu Tuletõrjeseltsile 14.03.2012 teostanud ülekande summas 21 404 eurot selgitusega tegevustoetus 2012 eest. Samuti on Kõpu Vallavalitsus teostanud MTÜ Kõpu Tuletõrjeseltsile kaks ülekannet 2013. aastal. 12.03.2013 teostati ülekanne summas 3066,66 eurot, selgitusega tegevustoetus 2013 I poolaasta eest. 16.09.2013 teostati ülekanne summas 3066,66 eurot, selgitusega tegevustoetus II pa eest. Võttes arvesse Kõpu Vallavalitsuse poolt Kõpu Tuletõrjeseltsile tegevustoetusena tasutud summasid ning kõrvutades neid ülalviidatud kokkuleppest (22.02.2012) nähtuvate summadega, milliseid on kohustatud MTÜ Kõpu Tuletõrjeselts tasuma A.L traktori AVANT 635 kasutamise eest, võib maakohtu hinnangul teha järelduse, et T. Kiviloo suunamisel ja korraldamisel toimis skeem, mille järgi liisis A.L traktori AVANT 635 ning mille liisingumakseid on sisuliselt tasunud Kõpu Vallavalitsus MTÜ-le Kõpu Tuletõrjeselts makstavate toetuste kaudu. Tõendeid kogumis hinnates nähtub, et eelmärgitud toetuste eesmärk oli üksnes A.L poolt liisitud traktori AVANT 635 liisingumaksete tasumine. Traktorit AVANT 635 puudutavad arutelud valla volikogu istungitel toimusid T. Kiviloo initsiatiivil ja ettekandmisel. T. Kiviloo juhtis vallavanemana valla eelarve koostamist ja otsustas hiljem ka valla eelarves olevate vahendite kasutamise ja käsutamise üle. Ajal, kui määrati valla poolt MTÜ-le Kõpu Tuletõrjeselts tegevustoetus, tegutses T. Kiviloo samas MTÜ-s juhatuse liikmena. MTÜ Kõpu Tuletõrjeselts tasus omakorda Kõpu Vallavalitsuselt saadud toetused traktori AVANT 635 eest täies ulatuses A.L, mille juhtorgani liikmeks ja tehingu tegijaks oli T. Kiviloo. Süüdistatav T. Kiviloo on andnud ütlusi, mille kohaselt traktor AVANT 635 ei olnud Kõpu valla bilansis seetõttu, et keegi ei tea, mida teeb haldusreform. Maakohtu hinnangul ei ole eeltoodud ütlused eluliselt usutavad. Maakohus märkis, et T. Kiviloo on omandanud traktori AVANT 635 A.L , seejärel korraldas rahaliste vahendite liikumise nii, et Kõpu valla eelarvest tasuti traktoriga AVANT 635 seotud kulud.
3.1.9.Süüdistatav T. Kiviloo väidab, et tema ei ole talle inkrimineeritud kuritegu toime pannud, kuna Kõpu Vallavolikogu on koguaeg olnud teadlik T. Kiviloo tegutsemisest ettevõtjana, kuna ta on volikogu teavitanud enda poolsetest ettevõtetest ja tegevustest. T. Kiviloo kaitsja leidis, et T. Kiviloo on tegutsenud teadmisega, et Kõpu Vallavolikogu otsustes nimetatud isikutega toimingute või tehingute tegemine ei ole toimingupiirangute rikkumine. Maakohus süüdistatava ja kaitsja eeltoodud seisukohtadega ei nõustunud ning maakohtu hinnangul ei näe KVS ette võimalust anda volikogule õigust lubada tehingute tegemist vallavanemale iseendaga kuni 01.04.2013 kehtinud KVS § 24 lõike 1, lõike 2 punktide 4 ja 7 ning KVS § 25 lõike 1 punktide 3 ja 6 mõttes. Seda enam, et KVS § 24 lg 4 kohaselt on KVS
§ 24 lõikes 1 sätestatud keeldu rikkudes tehtud tehing tühine. Antud juhul oleks pidanud T. Kiviloo toimingupiirangust teavitama teda ametisse nimetanud organit ehk Kõpu Vallavolikogu, kes oleks pidanud määrama tehingu tegemise teisele ametiisikule. KVS § 11 lõike 3 kohaselt ei kohaldata teatud juhtudel toimingupiiranguid. Maakohus oli seisukohal, et käesoleval juhul ei esine ühtegi KVS § 11 lõikes 3 toodud asjaolu, mis toimingupiirangu kohaldamise välistaks. Kohtumenetluse käigus on T. Kiviloo väitnud, et temaga või temaga seotud isikute ja valla vahelised tehingud on olnud valla jaoks kasulikud, mille osas leidis maakohus, et see on asjakohatu, kuna asjaolul, kas vald on ametiisiku toimingupiirangut rikkuva tegevusega kasu saanud, ei ole teo kvalifitseerimise mõttes tähtsust. Oluline on see, kas T. Kiviloo ametiisikuna on ajavahemikul 30.12.2008-07.03.2014 pannud toime toimingupiirangu teadva rikkumise suures ulatuses, mis tähendab, et ta on sooritanud kuni 01.04.2013 kehtinud KVS § 24 kohaselt keelatud tehinguid ja on rikkunud alates 01.04.2013 kehtiva KVS § 11 kohaselt kehtestatud toimingupiirangu nõudeid. Käesoleval juhul on süüdistuse esemeks T. Kiviloo poolt ametiisikuna tegutsedes KVS-is kehtestatud toimingupiirangu teadvalt rikkumine suures ulatuses.
3.1.10.Maakohus märgib veel ka seda, et KarS § 3001 lg 1 koosseis ei eelda kahju tekitamist. Küll aga on süüteo koosseis KarS § 3001 lg 1 kohaselt täidetud, kui ametiisik on toimingupiirangut teadvalt rikkunud suures ulatuses. KarS § 121 p 2 kohaselt hinnatakse süüteo ulatust suureks, kui see ületab 40 000 eurot. Võttes aluseks tehingute maksumust, millised on süüdistuses kirjeldatud ja mille kohta on tehingu toimumist tõendavate tõenditena arved ning ostu-müügi aktid, milliseid tõendeid ei ole kohtumenetluse pooled vaidlustanud, on toimingupiirangu teadva rikkumise ulatuseks 88751,18 eurot, mis tähendab, et suur ulatus koosseisulise tunnusena KarS § 3001 lg 1 mõttes on T. Kiviloo poolt täidetud. Maakohus ei nõustunud süüdistatava ja kaitsja toodud väidetega selles, et Kõpu valla eripära arvestades kohaldati Kõpu vallas KVS § 11 lg 3 p 7 sätteid, mille kohaselt toimingupiiranguid ei kohaldata valla- või linnaasutuses, kui kohaliku omavalitsuse üksuse eripära arvestades oleks toimingupiirangu kohaldamine avaliku huvi seisukohast ebamõistlik. Maakohtu hinnangul KVS § 11 lõike 3 punktis 7 toodud asjaolu antud juhul ei ole rakendatav. T. Kiviloole heidetakse ette tehingute tegemist vallavanemana temaga seotud isikutega. KVS § 11 lg 3 p 7 kohaldub valla- või linnaasutuste suhtes ja rakendada saaks KVS § 11 lg 3 punktis 7 ettenähtud erandit ainult juhul, kui valla eripära tõttu on toimingupiirangu mittekohaldamine avaliku huvi seisukohast mõistlik. Ka sel juhul ei saaks seda otsustada ametiisik ise, vaid täita tuleb KVS § 11 lõikes 2 olevaid nõuded. Antud juhul ei esine Kõpu valla puhul ühtegi erandlikku asjaolu, mis tingiks avaliku huvi seisukohast vajaduse KVS-s fikseeritud toimingupiirangutest kõrvalekaldumiseks. Mõistlikkust tuleb hinnata avaliku huvi seisukohast, mitte ametniku või ettevõtja huvist lähtuvalt.
3.1.11.Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab KarS § 3001 süüteokoosseis kavatsetust või otsest tahtlust kõigi selle objektiivsete tunnuste suhtes, sealhulgas rikkumise ulatuse suhtes. Maakohus oli seisukohal, et süüdistatav tegutses KarS § 3001 lõikes 1 sätestatud süüteo objektiivsete tunnuste, sealhulgas rikkumise ulatuse suhtes vähemalt otsese tahtlusega. Kohtuistungil uuritud tõendite pinnalt leidis tuvastamist, et T. Kiviloo oli teadlik oma ametiseisundist ning ka seotusest erinevate isikutega. Samuti oli teadlik sellest, et tema ja temaga seotud isikute tehingutest Kõpu vallaga, kuna T. Kiviloo oli ise tehingute tegijaks. T. Kiviloo teadis, et teeb tehinguid valla ja iseenda või valla ja temaga seotud isikute vahel. Samuti leidis maakohus, et tõendamist on leidnud süüdistatava teadlikkus tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võis mõjutada tehingu tegemist. Süüdistatav oli teadlik korruptsiooniohust, mis on maakohtu hinnangul tõendatud sellega, et T. Kiviloo, tegutsedes vallavalitsuse juhina, s.o ametiisikuna, soovis tema juhitava Kõpu Vallavalitsuse ja temaga seotud isikutega (sh süüdistuses nimetatud juriidiliste isikute ja FIE Tõnu Kivilooga)
tehingute toimumist ja tehingud on ka toimunud, mida tõendavad loetletud arved, milliste osas kohtumenetluse pooltel vaidlused puuduvad. Maakohtu hinnangul on süüdistatav oma tegevusega realiseerinud KarS § 3001 lõikes 1 sätestatud süüteo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused.
3.1.12.Kaitsja on väitnud, et T. Kiviloo suhtes on tegemist nn lubatavuseksimusega, sest kohaliku omavalitsuse kõrgem organ oli sellise loa andnud ja puudus alus eeldada, et selline luba ei ole õiguspärane. Kaitsja on seisukohal, et kuna KarS § 3001 lg 1 süüteokoosseis eeldab otsest tahtlust, siis T. Kiviloo vastutus nimetatud sätte järgi on välistatud.
3.1.13.Maakohus on seisukohal, et õigusvastasust välistavaid asjaolusid süüdistatava käitumises ei esine. KarS § 39 lg 1 sätestab, et isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Riigikohus 10.10.2014 otsuse nr 3-1-1-46-14 p 17.1 on selgitanud, et süü välistamine KarS § 39 lg 1 järgi nõuab seda, et täidetud oleks kaks eeldust. Esiteks peab teo toimepanija olema õiguslikus eksimuses, nt pidama seaduslikuks sellist tegu, mis tegelikult on keelatud. Teiseks peab eksimus olema eksija jaoks vältimatu, teisisõnu ei välista mitte kõik õiguslikud eksimused isiku süüd. Üldjuhul ei ole eksimus vältimatu. Seda juhul, kui isikult saab nõuda, et ta oleks pidanud ise või nt asjatundjaga konsulteerides tulema selle peale, et tema tegu võib olla õigusvastane (vt ka Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi 08.07.2014 otsus nr 3-1-1-3114, p 25; 01.11.2013 otsus nr 3-1-1-91-13, p 15.1 ja 11.12.2013 otsus nr 3-1-1-92-13, p 17.2). Kui isik tegutseb teatud spetsiifilises valdkonnas, peab ta endale seda valdkonda reguleeriva normistiku piisavalt selgeks tegema (RKKK 24.04.2002 otsus nr 3-1-1-44-02, p 6.1 ja 05.06.2003 otsus nr 3-1-1-14-03, p 13). T. Kiviloo ütlustest nähtub, et Kõpu Vallavolikogu poolt vastuvõetud otsused andsid talle õiguse teha tehinguid valla ja iseenda või valla ja temaga seotud isikute vahel. Maakohus on seisukohal, et Kõpu Vallavolikogu otsused T. Kiviloole sellist õigust ei andnud. Maakohtu hinnangul tuleb analüüsida, kas T. Kiviloo oli tehingute tegemise hetkel eksimuses oma teo keelatusest KarS § 39 tähenduses ja kas see eksimus oli temale vältimatu. KarS § 39 lõike 1 kohaselt puudub isikul süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Välditava eksimuse korral on tegu süüline ning isik vastutab tahtliku süüteo eest üldkorras. Eksimus on välditav, kui isikul oleks olnud tegu toime pannes oma võimeid ja teadmisi arvestades põhjust selle võimaliku õigusvastasuse üle järele mõelda või sellest aru saada ning ta oleks sel viisil jõudnud arusaamisele oma teo ebaõigussisust. Arvestades seda, et T. Kiviloo oli pikema perioodi (ca 18 aastat) vallavanem, pidi ta mõistma ning aru saama toimingupiirangute sisust ehk täpsemalt sellest, et tehingute tegemine Kõpu valla ja tema või temaga seotud isikute vahel on keelatud. Ka oli T. Kivilool eelmärgitud asjaolu mõistmiseks võimalus konsulteerida asjatundjaga nt õigusteadmisi omava isikuga. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et T. Kiviloo oleks pöördunud kellegi poole nõu ja kinnituse saamiseks oma teo lubatavusele. Maakohus on seisukohal, et kriminaalasjas ei ole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis annaks aluse väita, et kõnealune eksimus oli T. Kiviloole vältimatu. Kehtib ka üleüldine kohustus tunda huvi ning teha endale selgeks reeglistik teo võimaliku keelatuse kohta, kui tegutsetakse valdkonnas, kus kehtib eriregulatsioon. Eriti oluline on see ametiisikute puhul, kes tulenevalt neile seatud vastutusest peavad enda jaoks piisavalt selgeks tegema kõik nende käitumist ja pädevust reguleerivad õigusnormid. KVS jõustus 28.02.1999, seega on KVS-is sisalduvad toimingupiirangud ning põhimõte, et ametiisikul iseendaga või temaga seotud isikutega tehingute tegemine on keelatud, on kehtinud pikema ajaperioodi vältel, mistõttu maakohus ei pidanud eluliselt usutavaks ega ka põhjendatuks T. Kiviloo kaitsja väiteid selles, et T. Kivilool oli alus eeldada, et Kõpu Vallavolikogu otsused andsid T. Kiviloole põhjust eeldada oma teo lubatavuses. Seega ei olnud T. Kiviloo väidetav eksimus teo keelatuses KarS § 39 lg 1 tähenduses temale vältimatu.
Maakohus märgib, et kuni 01.04.2013 kehtinud KVS § 6 lg 2 ning alates 01.04.2013 kehtiva KVS § 3 lg 3 kohaselt oli T. Kiviloo kohustatud vallavanemana tagama kohaliku omavalitsuse asutuses, sh Kõpu Vallavalitsuses korruptsiooni ennetamise alase teadlikkuse. KVS 4. peatükis sätestatud formaalsed toimingupiirangud ka juhtudel, mil ametiisik teeb tehingu teise ametiisiku või organi eelneva otsustuse alusel.
3.1.14.T. Kiviloo kaitsja väitel on enamus toimingupiirangu rikkumise episoode aegunud. Maakohus kaitsjaga ei nõustunud. KarS § 3001 näol on tegemist teise astme kuriteoga. KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt kedagi ei tohi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat teise astme kuriteo korral. KarS § 81 lg 4 esimese lause kohaselt jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo lõpuleviimisest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud lahendi nr 3-1-1-14-14 p-s 1026, et jätkuva süüteo korral on objektiivses mõttes esmatähtis vaadeldavate tegute oluline sarnasus ja subjektiivselt ühtne tahtlus, mis võimaldab konkreetset üksiktegu vaadelda eelnenud, õiguslikult juba lõpuleviidud süüteo jätkuna. Objektiivselt peab ühiselt hinnatavaid üksiktegusid siduma toimepanemise sarnasus. Sarnased on teod, kus asjade sarnase käigu juures realiseeritakse sama süüteokoosseis, rünnatakse sama õigushüve, ja need teod on omavahel teatud ajalises ning ruumilises seoses. Asjade sarnane käik ei tähenda seejuures seda, et üksiktegude toimepanemine peaks väliselt olema identne. Toimepanemise sarnasus peab esinema süüteo peamistes tunnustes. Samuti peab jätkuvaid tegusid hõlmama ühtne tahtlus. Täpsemalt tähendab see, et toimepanija tahtlus hõlmab enne konkreetse osateo lõpuleviimist järgmist tegu - siis näivad need ühtsena (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 01.04.2004 otsus asjas nr 3-1-1-4-04). Maakohtu hinnangul on süüdistatav T. Kiviloo süüdistuses märgitud ajavahemikul 30.12.2008 kuni 07.03.2014 toime pannud toimingupiirangu teadva rikkumise suures ulatuses. Tegemist ei ole üksikepisoodiga, vaid tegu koosneb mitmest tegevusaktist. Keelatud tehingud (sh toimingu piirangurikkumisega sooritatud tehingute sooritamine) on tõendatud süüdistuses märgitud arvetega, milliseid maakohus on hinnanud süüdistatava objektiivse teokoosseisu tuvastamise käigus. Toimingupiirangu rikkumisega seonduvaid tehinguid on süüdistatav ametisikuna sooritanud Kõpu vallavanemana tegutsemise ajal süüdistuses märgitud ajavahemikul erinevate seotud isikutega, kelleks on A.L , A.N.R.O OST OÜ, Osaühing Lete Kaubandus, Kõpu Tuletõrjeselts, Eesti Mõisakoolide Ühendus, Viljandi Vaegkuuljate Ühing ning FIE Tõnu Kiviloo. Viimane tehing ajaliselt on sooritatud A.L 07.03.2014, mille kohta on toimikus arve nr 11 07.03.2014 summas 500 eurot. Kõikide süüdistuses märgitud keelatud tehingute sooritamise ning toimingupiirangu rikkumiste tegevusaktide puhul maakohus nendib, et tegemist on sarnasel viisil toime pandud tegudega, mis on ajalises ja ruumilises seoses, kuivõrd eelpool loetletud isikutega tehingute sooritamise ajad osaliselt kattuvad või on piisava ajalise tihedusega seotud. Ka võib täheldada, et nende tehingute sooritamisel ühtset tahtlust, kuna tuvastamist on leidnud, et T. Kiviloo oli teadlik oma ametiseisundist ning ka seotusest eelnevalt loetletud isikutega. Samuti oli T. Kiviloo teadlik tema ja temaga seotud isikute tehingutest Kõpu vallaga, kuna T. Kiviloo oli ise tehingute tegijaks. Süüdistuses kirjeldatud tegevusaktide puhul on tegemist jätkuva süüteoga, mille puhul arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo lõpuleviimisest, s.o 07.03.2014. Seega süüdistatava süütegu ei ole aegunud, kuivõrd möödunud ei ole KarS § 81 lg 1 p 2 sätestatud 5-aastane aegumistähtaeg.
3.1.15.Kaitsja taotlusel kontrollis maakohus kohtuistungil kriminaalasja kohtueelses menetluses toimunud jälitustegevuse seaduslikkust ja asus seisukohale, et asjas on olemas nõutavad jälitustoimingu load kohtu poolt antuna ja jälitustoimingu load on välja antud seaduslikul alusel. Seejärel on kohus võtnud KrMS § 296 lg 1 kohaselt vastu jälitustoimingu
protokolli 15.05.2014 koos stenogrammi ja salvestisega DVD-plaadil ja avaldanud vastu võetud tõendi KrMS § 296 lg 3 alusel tehnilise vahendi abil ära kuulamise teel. Maakohus jäi kohtuotsuses kohtuistungil võetud seisukoha juurde leides, et jälitustoiminguload on välja antud seaduslikul alusel. Tartu Maakohus on 31.10.2013 kohtumääruses nr 139-2013 selgitanud jälitustoimingu läbiviimise vajadust ning jälitustoimingu eelduste olemasolu, mh seda, et kriminaalmenetluse esemeks on KarS § 201 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritav tegu, s.o ametisiku poolt tema valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine, milline on tahtlik teise astme kuritegu ja on kajastatud KrMS § 1262 lg-s 2 loetletud kuritegude kataloogis, mille puhul on lubatud sama paragrahvi lõikes 1 p-des 1-4 alustel teostada jälitustoiminguid. Kohtumääruses viidatakse asjaolule, et kogutud andmed annavad alust arvata, et T. Kiviloo võib olla omastanud Kõpu valla raha grupis kolmandate isikutega, kes võivad olla väljastanud fiktiivseid arveid. Kohtumääruses jälitustoimingu luba andes on kohus viidanud KrMS § 1261 lg-le 2, mille kohaselt on jälitustoiming lubatud juhul, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. Kohtumääruses, viidates prokuröri taotlusele on selgitatud tõendikogumise vajadust sellega, et tuvastada, milliste äriühingute ja/või füüsiliste isikute nimelt esitatakse fiktiivseid arveid, kes on T. Kiviloo võimalikud kaasosalised, kuidas liigub raha tagasi T. Kiviloole või temaga seotud isikutele ja kes saab võimalikest kuritegudest kasu, on vaja koguda tõendeid jälitustoimingutega, kuivõrd eeltoodud asjaolude kohta tõendite kogumine on muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud. Eeluurimiskohtunik on nõustunud jälitustoimingu läbiviimisega prokuröri taotluses kajastatud asjaoludel ja eesmärkidel (s.o tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik või oluliselt raskendatud) ning on leidnud, et põhjendatud on T. Kiviloo põhiseaduslike õiguste riive selleks, et ära hoida uute kuritegude toimepanemist ja tabada süüdlane(sed) võimalikult kiiresti. Kohtumäärusega jälitustoiminguks antud luba on Tartu Maakohus 30.12.2013 määrusega nr 186-2013 pikendanud eelnevalt antud luba 1 kuu võrra ning eeluurimiskohtunik on põhjendanud jälitustoimingu läbiviimise vajadust ning sellega kaasnevat T. Kiviloo põhiseaduslike õiguste riivet sellega, et ära hoida uute kuritegude toimepanemist ja tabada süüdlane(sed) võimalikult kiiresti. Maakohus märgib, et jälitustoimingu protokoll 15.05.2014 koos stenogrammi ja salvestisega DVD-plaadil T. Kiviloo abonentnumbri salajaseks pealt kuulamiseks on saadud vastavalt Tartu Maakohtu 31.10.2013 ja 30.12.2013 kohtumäärustele, jälitustoiminguprotokoll koos lisadega on kohtumäärustega antud jälituslubade tähtaegadega ajaliselt kaetud. Maakohtu hinnangul on Tartu Maakohtu 31.10.2013 ja 30.12.2013 määrustega antud jälitustoimingu load piisavalt põhjendatud. Kohtumäärused sisaldavad kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas. Kohtumääruses on mh analüüsitud Kõpu Vallavalitsuse kontolt tehtud väljamakseid ning T. Kiviloo ja temaga seotud isikute arvetele sularaha sissemakseid ja on leitud, et esinevad kahtlused, et T. Kiviloo võib olla erinevate isikute või äriühingute poolt esitatud fiktiivsete arvete alusel kandnud alusetult Kõpu Vallavalitsuse kontodelt raha välja. Kohtumäärustes on leitud, et kogutud andmed annavad alust arvata, et T. Kiviloo võib olla omastanud Kõpu valla raha grupis kolmandate isikutega ning eeltoodu alusel esineb põhjendatud vajadus kohtumääruses kajastatud jälitustoimingute läbiviimiseks. Samuti on maakohtu hinnangul kohtumäärustes õigustatult asutud seisukohale, et jälitustoimingute läbiviimine on vältimatu, sest tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik või on oluliselt raskendatud. T. Kiviloo põhiseaduslike õiguste riive on põhjendatud, et hoida ära uute kuritegude toimepanemist ja tabada süüdlane(sed) võimalikult kiiresti. Eelviidatud teave on maakohtu hinnangul piisav, et õigustada käesolevas kriminaalasjas kooskõlas -põhimõttega jälitustoimingutega tõendusteabe kogumist.
3.2.Teiseks võtab maakohus seisukoha T. Kiviloo süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 1, 3, 4 osas ja N.R süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 3 järgi, leides, et T. Kiviloole esitatud süüdistus Kõpu Vallavalitsuse vara omastamises ja N.R-ile esitatud süüdistus omastamisele kaasaaitamises süüdistuses märgitud ajavahemikul, kohas ning ulatuses on tõendamist leidnud.
3.2.1.Esmalt analüüsis maakohus T. Kiviloo poolt ebaseaduslikult N.R kaasabil kolmandate isikute kasuks vara pööramist Viljandimaal, Kõpu vallas, Kõpu alevikus, Tipu 17 Kõpu Vallavalitsuse kokku summas 1602,42 eurot. Vaidlus puudub selles, et süüdistuses märgitud ajavahemikul 05.10.2013 – 27.11.2013 oli süüdistatav T. Kiviloo Kõpu vallavanem, s.o ametiisik.
3.2.1.1.Maakohus asus seisukohale, et T. Kiviloo ütlustega, Mööblimaja AS vastuskirja 12.03.2014 koos sellele lisatud dokumentide väljatrükkidega, Mööblimaja AS vastuskirja 18.03.2014 ja lisatud fotodega, A.L 13.11.2013 saatelehega OÜ-le Lete Kaubandus, OÜ Lete Kaubandus 20.11.2013 arvega nr 19112013 Inforing OÜ-le, A.L 20.11.2013 arvega nr 80 OÜ-le Inforing, OÜ Inforing 22.11.2013 pakkumisega Kõpu Külaliskeskuse hankeks, OÜ Inforing 26.11.2013 arve-saatelehe nr 21274, liisingulepingu nr 20131058/00 kood lidsfrgs, Fushion Varahaldus AS 13.12.2013 arve, 19.05.2014 koostatud vaatlusprotokolliga, 29.05.2014 koostatud vaatlusprotokolliga on tõendatud, et T. Kiviloo ametiisikuna korraldas ja juhtis tegevusi, mille tulemusena sõlmiti Kõpu Vallavalitsuse ja teiste iskutega Kõpu Külastuskeskuse jaoks liisitud mööbliga seonguvaid tehinguid, millised on kirjeldatud T. Kiviloo ja N.R süüdistustes. Veel on analüüsinud maakohus nimetatud episoodi osas 15.05.2014 koostatud jälitustoimingu protokolli ja sellele lisatud stenogrammis kajastub T. Kiviloo telefonikõne Mööblimaja AS-le 14.11.2013 kell 13:48:28, millega on tõendatud, et T. Kiviloo korraldab mööbliostu Mööblimajast. Samuti nähtub maakohtu poolt analüüsitust T. Kiviloo suhtlus N.R-iga pakkumise vorimistamiseks, koostamiseks, arvete koostamisest ning hanke osa puudutav. Seejärel analüüsis maakohus tunnistajate M.K. ütlusi ja K.L. ütlusi, süüdistatavate T. Kiviloo ja N.R ütlusi.
3.2.1.2.Maakohus leiab, et T. Kiviloo ja N.R ütlused käsitletavas episoodis on omavahelises vastuolus, samuti esineb vastuolu süüdistatavate ütluste ja kohtule esitatud muude tõendite vahel järgnevalt. Kõrvutades süüdistatavate T. Kiviloo ja N.R ütlusi ilmnevad vastuolud küsimuses, miks oli vaja OÜ Inforing kaasata mööbliga seotud tehingutesse. N.R ütlustest nähtub, et T. Kivilool ei olnud OÜ Lete Kaubanduse ja A.L esindajana võimalik mööblit otse vallale müüa, kuna nimetatud äriühingud on T. Kivilooga seotud ja vallavanemaga seotud äriühingute ning valla vaheline tehing ei ole lubatav. T. Kiviloo ütlustest aga nähtub, et N.R ja OÜ Inforing kaasati seetõttu, et ära kasutada nende paikapidavaid ja usaldusväärsed suhteid Fusion Varahalduse AS-ga. Jälitustoimingu protokollist ja ka T. Kiviloo valduses olnud sülearvuti DELL kõvaketta koopia vaatlusest nähtub aga, et T. Kiviloo suhtles ise Fusion Varahaldus AS-ga, kuna on edastanud OÜ Inforing pakkumise eelmärgitud äriühingule ja kontakteerus isiklikult eelmärgitud äriühingu esindajaga mööbliga seotud tehingute ettevalmistamisel. N.R T. Kiviloo poolt kirjeldatud sidemeid Fusion Varahaldus AS-ga ei omanud. N.R ütlustest nähtub, et ta käis ostetavat mööblit Kõpu Kõrtsitalus vaatamas. Jälitustoimingu protokolliga on aga tõendatud, et N.R ostetavat mööblit ei näinud, kuna ta ei teadnud, kus mööbel füüsiliselt asub. Samuti on N.R andnud ütlusi selle kohta, et viis kokku liisingufirma ja vallavalitsuse. Kõrvutades eeltoodud ütlusi jälitustoimingu protokollist nähtuvaga võib väita, et N.R seda ei teinud. Lisaks on N.R öelnud, et Kõpu Vallavolikogu ei andnud mööbli ostuks luba, kuigi tunnistaja K.L. ütlustega on tõendatud, et nimetatud küsimusega ei tegelenud volikogu, vaid T. Kiviloo ainuisikuliselt. Maakohus leidis, et eluliselt usutavad ei olnud T. Kiviloo ütlustes antud põhjendused mööblitehingute läbiviimise kohta, näiteks selles, et Kõpu Vallavalitsusel
puudus mööbli ostuks raha, samuti selles, et süüdistuses käsitletud tehingute tulemusena oli võimalik mööblit vallale odavamalt soetada. N.R ütlused, et tema koostas mööbliga seotud hinnapakkumise ainuisikuliselt Kõpu Vallavalitsusele on vastuolus 15.05.2014 koostatud jälitustoimingu protokolliga ning 29.05.2014 koostatud vaatlusprotokolliga, millest nähtub, et Kõpu Vallavalitsusele vajamineva mööblipakkumise põhja koostab T. Kiviloo ja saadab N.R-ile . Eelmärgitud mööblipakkumise põhja alusel koostab N.R ja edastab Kõpu Vallavalitsusele OÜ Inforing pakkumuse Kõpu külastuskeskusele mööbli hankeks. Eelmärgitud tõendid näitavad ka T. Kiviloo juhtivat rolli Kõpu külastuskeskuse mööbli hankega seonduva skeemi väljatöötamisel. T. Kiviloo ja N.R poolt antud ütlused on omavahelises vastuolus ja ei haaku ka muude kriminaalasja kogutud tõenditega, seega ei ole süüdistatavate T. Kiviloo ja N.R ütlused usaldusväärsed, mistõttu jättis maakohus süüdistatavate ütlused eelnevalt käsitletud osas tõendikogumist välja.
3.2.1.3.Maakohtu istungil uuritud ja eelnevalt käsitletud tõenditega on tõendatud, et T. Kiviloo ostis 05.10.2013 eraisikuna Mööblimajast süüdistuses märgitud mööbliesemeid koguväärtusega 765,50 eurot ja 20.11.2013 ostis T. Kiviloo A.L esindajana Mööblimajast süüdistuses märgitud mööbliesemeid koguväärtusega 3724,95 eurot. Samad mööbliesemed müüs T. Kiviloo 20.11.2013 edasi OÜ-le Inforing, mida esindas N.R 5398,77 euro eest. 22.11.2013 müüs OÜ Inforing, mida esindas N.R, Kõpu Vallavalitsusele esitatud mööbli hanke pakkumise alusel Fusion Varahalduse AS-le koguväärtusega 5749,70 eurot. Fusion Varahalduse AS müüs mööbliesemed 27.11.2013 edasi SIA UniCredit Leasing Eesti filiaalile, kes sõlmis 27.11.2013 Kõpu Vallavalitsusega, mida esindas T. Kiviloo, liisingulepingu nr 20131058/00. Sellise tegevusega omastas T. Kiviloo Kõpu Vallavalitsuse vara kolmandatele isikutele, s.o A.L summas 908,33 eurot ja OÜ-le Inforing summas 350,93 eurot. 20.11.2013 müüs T. Kiviloo OÜ Lete Kaubanduse esindajana 13.11.2013 A.L kuulunud loengulauad ning OÜ Lete Kaubandusele kuulunud klienditoolid koguväärtusega 3298,84 eurot arve nr 19112013 alusel OÜ-le Inforing, mida esindas N.R. Lisaks müüs T. Kiviloo A.L esindajana 20.11.2013 OÜ-le Inforing, mida esindas N.R, arve nr 80 alusel ühe dekoratiivkirstu ja kaks töötooli koguväärtusega 723 eurot. 22.11.2013 müüs OÜ Inforing, mida esindas N.R, eelnimetatud mööbliesemed Kõpu Vallavalitsusele esitatud mööbli hanke pakkumise alusel edasi Fusion Varahalduse AS-le koguväärtusega 4283,40 eurot. Fusion Varahalduse AS müüs mööbliesemed 27.11.2013 edasi SIA UniCredit Leasing Eesti filiaalile, kes sõlmis 27.11.2013 Kõpu Vallavalitsusega, mida esindas T. Kiviloo, liisingulepingu nr 20131058/00, mille kohaselt Kõpu Vallavalitsus liisis eelnimetatud mööbliesemed. Sellise tegevusega omastas T. Kiviloo Kõpu Vallavalitsuse vara kolmandale isikule, s.o OÜ-le Inforing summas 261,56 eurot ja OÜ-le Lete Kaubandus 81,60 eurot. Seega A.L sai tehingute tulemusena kasu 908,32 eurot järgneva arvestuse kohaselt: 5398,77 eurot – 3724,95 eurot – 765,50 eurot = 908,32 eurot. OÜ Inforing sai tehingute tulemusena kasu 350,93 eurot lähtudes järgnevast arvestusest: 5749,70 eurot – 5398,77 eurot = 350,93 eurot. Samuti sai OÜ Inforing kasu 261,56 eurot järgneva arvestuse kohaselt: 4283,40 eurot – 723 eurot – 3298,84 eurot = 261,56 eurot. OÜ Lete Kaubandus sai kasu 81,60 eurot lähtudes järgnevast arvestuses 489,60 eurot – 408 eurot = 81,60 eurot. Kokku pöörati Kõpu Vallavalitsuse vara ebaseaduslikult kolmandate isikute kasuks summas 1602,41 eurot. Seega maakohus leiab, et T. Kiviloole ja N.R-ile esitatud süüdistust omastamises on tõendatud summas 1602,41 eurot.
3.2.1.4.Maakohtu istungil uuritud tõendite pinnalt saab teha järelduse, et Kõpu Vallavalitsuse vara omastamiseks tehingute sõlmimist korraldas ja juhtis täies ulatuses T. Kiviloo. Eelmärgitu on tõendatud kohtule esitatud jälitustoimingu protokolliga. Lähtudes KOKS § 1 p 6, Kõpu valla põhimääruse uue redaktsiooni § 17 p 1.5, Kõpu Vallavolikogu määrusega 09.02.2009 nr 1 kehtestatud „Kõpu vallavara valitsemise, kasutamise ja käsutamise korra kehtestamine“ (RT IV, 13.11.2013,3) § 2 lg 1, § 5 lg-st 1 ja lg 2 p-st 1 saab asuda seisukohale, et T. Kiviloo, täites vallavanema ülesandeid, omas volitusi vallavalitsuse juhina vallasvara valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks ning valla varaliste õiguste ja kohustuste realiseerimiseks – sh sõlmis ta Kõpu Vallavalitsuse nimel lepinguid, millega kaasnesid Kõpu vallale varalised kohustused. Maakohus leidis, et T. Kivilood saab käsitleda süüteo organiseerija ja täideviijana, kuna T. Kiviloo kriminaalasjas uuritud tõendite pinnalt saab teha järelduse, et T. Kiviloo hoidis omastamise koosseisutunnustele vastavat sündmust enda kontrolli all, olles süüteo keskseks figuuriks, kellest sõltub olulisel määral kas, kuidas ja millal süütegu toime panna. T. Kiviloo tegutses kõnealuse kuriteoepisoodi puhul kasu saamise eesmärgiga. T. Kiviloo poolt juhitud ja tehtud tehingute eesmärk oli mööbli hinna paisutamine. Nagu eelnevalt märgitud, ei ole eluliselt usutav, et süüdistuses märgitud tehingute tegemine oli Kõpu vallale mingil moel vajalik ja kasulik. Tõendite pinnalt on selge, et Kõpu vald oleks saanud Kõpu Külastuskeskuse tarbeks mõeldud mööbli soetada soodsamalt.
3.2.1.5.Omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" sisustatakse kohtupraktikas nn manifesteerimisteooria alusel. KarS § 201 objektiivse teokooseisu tunnusena usaldatud vara omastamine tähendab isiku õiguspädevuses oleva vara enda või teise isiku kasuks pööramist. Õiguspädevus on õiguslik volitus vara osas. Usaldussuhe ehk õiguspädevus vara osas võib tekkida muuhulgas ametiseisundist, kus pädevus vara suhtes võib tuleneda seadusest või selle alusel antud õigusaktist. Asjas puudub vaidlus selles, et T. Kiviloo oli süüdistuses märgitud ajal Kõpu vallavanem ehk ametiisik. KOKS § 50 lõikest 1 ja Kõpu Vallavolikogu 31.08.2000 määrusega nr 23 kinnitatud „Kõpu valla põhimääruse uue redaktsiooni kinnitamine“ §-st 31 ning Kõpu Vallavolikogu 09.02.2009 määrusega nr 1 kinnitatud „Kõpu vallavara valitsemise, kasutamise ja käsutamise korra kehtestamine“ (RT IV, 13.11.2013,3) § 5 lg-dest 1, 2 tuleneva pädevuse alusel saab maakohtu hinnangul teha järelduse, et T. Kivilool oli vallavanemana õiguspädevus Kõpu Vallavalitsuse vara (s.o vallavara) osas. Küll aga puudus T. Kivilool omandist lähtuv täielik õiguslik võim vallavara üle, kuna AÕS § 68 sätete kohaselt oli Kõpu Vallavalitsuse vara T. Kiviloo jaoks võõras, kuna nimetatud vara suhtes puudusid T. Kivilool omaniku õigused. Kohtuliku uurimise käigus on selgunud, et T. Kiviloo teostas vallavanemana Kõpu Vallavalitsust esindades tehingu, mille alusel võttis vallale liisingukohustuse. Sõlmitud liisingulepingu alusel maksis liisinguandja OÜ-le Inforing välja rahasumma, mis vastas liisingukohustuse suurusele. Eelkirjeldatud mööblitehinguid teostades ja juhtides, suurendas T. Kiviloo valla jaoks mõeldud mööbli maksumust. Maksumuse suurendamise eesmärgiks oli kasu saamine, mis ilmnes mööbli algse maksumuse ning OÜ Inforing poolt Fusion Varahaldus AS-le müüdud mööbli hindade vahes. Sel teel sai võimalikuks valla vara pööramine kolmandate isikute kasuks. Eelkirjeldatud viisil käitudes manifesteeris T. Kiviloo ka omastamistahet. T. Kiviloo käitumine oli kindlasti ka ebaseaduslik omastamise objektiivse koosseisu mõttes. KOKS § 2 lõike 1 kohaselt on kohalik omavalitsus moodustatud valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest lähtudes. Eeltoodust tulenevalt lasub vallavanemal kohustus tegutseda valla huvidest lähtudes. Valla huvides on valla eelarveliste vahendite kasutamine kõige otstarbekamal ja mõistlikumal viisil. Kõpu Vallavolikogu 09.02.2009 nr 1 §-st 5 lg 4 tuleneb, et vallavara valitsejad (sh ka vallavanem vallavalitsuse liikmena) on kohustatud nende valitsemisel olevat
või kasutada antud vallavara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema kõigiti selle säilimise ja korrashoiu eest. Maakohus leiab, et eelkirjeldatud viisil mööbli hinda suurendades ning seeläbi kasu saades, käitus T. Kiviloo valla huvide vastaselt. Käesolevas kriminaalasjas osundas maakohus asjaolule, et T. Kivilool oli vallavanemana õigus Kõpu Vallavalitsuse vara (s.o vallavara) vallata, kasutada ja käsutada, millest on võimalik järeldada, et see oli T. Kiviloole usaldatud. T. Kiviloo, allkirjastades liisingulepingu, mille alusel võttis Kõpu Vallavalitsus endale ülemäärase liisingukohustuse ning lepingu teine pool maksis OÜ-le Inforing kunstlikult suurendatud hinnaga mööbli eest välja rahasumma, pööras T. Kiviloo ülemäärase tasu ehk algselt ostetud mööbli ja OÜ Inforing poolt Fusion Varahaldus AS-le müüdud mööbli hindade vahe kolmandate isikute kasuks. Maakohus leiab, et T. Kiviloo tegu oli vara omastamise objektiivse koosseisu tähenduses veel ebaseaduslik ka seetõttu, et puudus teo toimepanemise hetkel kehtinud KOKS § 22 lg 1 punktist 8 tulenev volikogu otsus. Nimetatud sätte kohaselt on volikogu ainupädevuses laenude võtmine, võlakirjade emiteerimine, kapitalirendi- ja faktooringukohustuste võtmine, kohustuste võtmine kontsessioonikokkulepete alusel, kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse § 34 lõikes 7 nimetatud rendikohustuste võtmine, muude tulevikus raha väljamaksmist nõudvate pikaajaliste kohustuste võtmine ning piirmäära kehtestamine rahavoogude juhtimiseks võetavale laenule. Tunnistaja K. L. ütlustega on tõendatud, et sellekohast otsust Kõpu Vallavolikogu teinud ei ole. Seega eeltoodud sättest nähtuvalt ei tohtinud T. Kiviloo sõlmida lepingut, millega kaasneb tulevikus raha väljamaksmist nõudvate pikaajaliste kohustuste võtmine.
3.2.1.6.Maakohtule esitatud tõenditest on võimalik järeldada, et T. Kiviloo pani temale etteheidetava kuriteoepisoodi toime kavatsetult. T. Kiviloo, süüdistuses kirjeldatud mööblitehinguid teostades ja juhtides, suurendas valla jaoks mõeldud mööbli maksumust. Mööbli maksumuse suurendamise eesmärgiks oli kolmandate isikute: A.L, OÜ Inforing ja OÜ Lete Kaubandus kasuks Kõpu Vallavalitsuse vara ebaseaduslik pööramine. T. Kiviloo, juhtides eelnevalt kavandatud skeemi kohaselt tehinguid, seadis endale eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise. Samuti teadis ta, et see saabub või vähemalt pidas seda võimalikuks.
3.2.1.7.Maakohus leidis, et N.R tegevus toetas ja soodustas T. Kiviloo õigusvastast tegu. Eelmärgitud seisukohta tõendavad mh OÜ Inforing, mida juhtis N.R , osavõtul tehtud tehingud mööbliga. N.R osutas T. Kiviloole kuriteo toimepanemisel eelkõige ainelist ja vaimset kaasabi ja seda nii lepingute koostamise-, allkirjastamise- ja edastamisega, kui ka rahaliste tehingu täitmisega. Kaasaaitamine on võimalik eelkõige tegevusega ja tegemist peab olema tahtliku teoga. Kohtuliku uurimise käigus on tuvastatud, et N.R OÜ Inforing juhatuse liikmena tegi T. Kiviloo juhendamisel tehinguid OÜ Kõpu Kõrtsitaluga, OÜ Lete Kaubandusega ning Fusion Varahaldus AS-ga. Kõnealuste tehingute tulemusena sai võimalikuks Kõpu Külastuskeskusesse mõeldud mööbli hinna paisutamine ning hinnavahe omastamine T. Kiviloo poolt süüdistuses märgitud kolmandate isikute kasuks. Tõenditest nähtub, et N.R teadis T. Kiviloo poolt loodud skeemist ning osales selles läbi T. Kiviloo jaoks vajaminevate tehingute tegemise, aidates sel viisil kaasa kuriteo toimepanemisele. Maakohtule esitatud tõenditest saab järeldada, et N.R tahtlus hõlmas täideviija ehk T. Kiviloo poolt toimepandava teo koosseisu ning ulatus selle objektiivse ja subjektiivse ebaõiguse olulisemate joonteni. Lisaks pidas ta võimalikuks, et toetab võõrast tegu, mis viiakse lõpuni tema teopanuse toel. Eelmärgituga on tuvastatud ka kaasaaitamisteo puhul nõutav kahekordne tahtlus. Maakohtule esitatud tõendite pinnalt pole kahtlust selles, et N.R teadis T. Kiviloo ametiseisundist ehk sellest, et T. Kiviloo on Kõpu vallavanem, samuti teadis, et T. Kiviloo juhtimisel teostatavate tehingute tulemusena suurendatakse mööbli maksumust ja mööbel soetakse tegelikult Kõpu Vallavalitsusele. Seega N.R pani maakohtu hinnangul süüteo toime otsese tahtlusega KarS
§ 16 lg 3 mõttes, kuna, kui ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahtis või vähemalt möönas seda. Maakohus ei tuvastanud T. Kiviloo ja N.R suhtes õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.
3.2.2.T. Kiviloole esitatud süüdistuse osas selles, et tema, olles Kõpu vallavanem, kes on vastavalt KOKS § 49 lg-st 1 tulenevalt vallavalitsuse juht, s.o KarS § 288 lg 1 mõttes ametiisik, pööras ebaseaduslikult kolmanda isiku, s.o OÜ Inforing kasuks Viljandimaal, Kõpu vallas, Kõpu alevikus, Kõpu Vallavalitsuse vara kokku summas 2028,40 eurot, loobus prokurör süüdistusest, kuna leidis, et selles osas ei ole süü tõsikindlalt tõendamist leidnud. Maakohus mõistis T. Kiviloo selles osas õigeks.
3.2.3.Maakohus asus seisukohale, et T. Kiviloole esitatud süüdistus selles, et tema, kes on varem toime pannud omastamise, olles Kõpu vallavanem, kes vastavalt KOKS § 49 lg-st 1 tulenevalt vallavalitsuse juht, s.o KarS § 288 lg 1 mõttes ametiisik, pööras ajavahemikul 31.01.2012 kuni 15.11.2013 ebaseaduslikult enda kasuks Viljandimaal, Kõpu vallas, Kõpu alevikus, Kõpu Vallavalitsuse vara kogusummas 6818,85 eurot selliselt, et kasutas Kõpu Vallavalitsuse kasutusse antud GT Kaubandus OÜ kütuse kaarti, millega tankis erimärgistusega diiselkütet, mida kasutas Viljandimaal, Kõpu vallas, Kõpu alevikus, Viljandi mnt 1 hoone kütmiseks, st isiklikuks otstarbeks, on täielikult tõendamist leidnud.
3.2.3.1.Lisaks sellele, et puudub vaidlus selles, et T. Kiviloo oli nimetatud perioodi jooksul Kõpu vallavanem, puudub vaidlus ka asjaolus, et GT Kaubanduse OÜ on süüdistuses märgitud ajavahemikul 31.01.2012 kuni 15.11.2013 esitatud Kõpu Vallavalitsusele kliendikaartide kasutamise koondarved koos kliendikaardi kasutamise aruannetega GT Kaubanduse tanklas erimärgistatud diiselkütte müügi kohta. Esitatud arvetest ning nendele lisatud kliendikaardi kasutamise aruannetest nähtub Kõpu Vallavalitsuse poolt tangitud kütuse liik, aeg, kogus ja hind. Arved on täpsemalt käsitletud maakohtu otsuse leheküljel 76-78. Maakohtu poolt märgitud koondarvetega on leidnud tõendamist, et T. Kiviloole esitatud süüdistuses toodud ajavahemikul on Kõpu Vallavalitsus GT Kaubanduse tanklas ostnud erimärgistatud diiselkütet kokku summas 6818,85 eurot.
3.2.3.2.Maakohtu hinnangul on tunnistajate M.K., A.T. ja L.S. ütlustega tõsikindlalt tõendatud, et valla asutustes kasutati kütmiseks puukütet ja erimärgistusega diiselkütet üheski vallale kuuluvas hoones ei kasutata ega ole ka kunagi kasutatud. Tunnistajate M. K, A. T ja süüdistatava T. Kiviloo ütlustega on tõendatud, et ajal, kui T. Kiviloo töötas vallavanemana, kasutati Kõpus, Viljandi mnt 1 asuva A.L , sh ka endiste Lete kaupluse ruumide kütmiseks eridiislit, s.o erimärgistatud diiselkütet. Viljandi mnt 1 hoone omanik on T. Kiviloo. Tunnistaja M.K. ütlustega on tõendatud, et ajal, kui T. Kiviloo töötas vallavanemana, sai ainult GT Oili kliendikaartiga kütust ja sama kaart oli väljastatud ka vallale. Tunnistaja eelmärgitud ütlused on kooskõlas süüdistatava ütlustega. Süüdistatava ütlustega on tõendatud, et ta tankis vallavalitsusele väljastatud kütusekaardiga Viljandi mnt 1 asuva hoone kütmiseks erimärgistatud diiselkütust. Tunnistajate M.K. ja S.O. ütlustega on tõendatud, et vallavalitsus asus Viljandi mnt 1 asuvas hoones umbes pool aastat alates seoses vallamaja põlenguga.
3.2.3.3.T. Kiviloo kaitsja on maakohtule esitanud tõendina 03.02.2012 A.L juhatuse liikme T. Kiviloo ja Kõpu Vallavolikogu esimehe K.L. vahel sõlmitud kokkuleppe. Kokkuleppest nähtuvalt seoses Kõpu Vallavalitsuse hoone põlenguga võimaldab A.L oma ruume Viljandi mnt 1 kasutada vallavalitsuse tööülesannete korraldamiseks, annab kasutada mööbli ja valvatavad ruumid, sansõlmed, köögi ja saali kasutamise võimaluse. Kõpu Vallavalitsus kohustub aga kompenseerima hoone ekspluatatsioonikuludest küttekulu. Kokkulepe kehtib kuni kasutatakse ruume avalikuks otstarbeks. Kõpu Vallavolikogu VII koosseisu XXIV istungi protokollist 28.01.2012 nähtub, et vallavalitsus kolitakse Lete poe ruumidesse seniks kuni leitakse muu lahendus.
Maakohtu istungil tunnistajana ülekuulatud Kõpu Vallavolikogu esimehe K. L. ütlustest nähtub, et kuskil ei kajastunud seda, et ta on allkirjastanud kohtule kaitsja poolt esitatud kokkuleppe A.L juhatuse liikme T. Kiviloo ja Kõpu Vallavolikogu esimehe K.L. vahel. Seoses kokkuleppel oleva allkirjaga on K. L. öelnud, et tal on äärmiselt lihtne allkiri ja kokkuleppele peale vaadates ei saa ta öelda, kas see on tema allkiri või mitte. Kokkuleppe tegemisel peaks temal olema teine eksemplar. Veel on K.L. öelnud, et kuivõrd tegemist oli konkreetselt valla raha kasutamisega, siis sellisel juhul oleks pidanud olema ka vallavolikogu otsus. Niisugust otsust tunnistaja kinnitusel olemas ei ole. Seoses 28.01.2012 koostatud istungi protokolliga on tunnistaja K.L. öelnud, et sealt ei nähtu, et oleks tehtud otsus või oleks arutatud küttekulude hüvitamisega seonduvat.
3.2.3.4.Süüdistuse kohaselt T.Kiviloo, kasutades vallavanaemana Kõpu Vallavalitsusele väljastatud kliendikaarti endale kuuluva hoone kütmiseks vajamineva kütuse tankimiseks, teostas tema õiguspädevuses oleva vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramist. Eelpool käsitletud isikuliste ja kirjalike tõendite pinnalt on võimalik järeldada, et T. Kiviloo tankis vallavanemana ajavahemikul 31.01.2012 kuni 15.11.2013 Viljandimaal, Kõpu vallas, Kõpu alevikus asuvast GT Kaubandus OÜ tanklast erimärgistatud diislikütust koguväärtusega 6818,85 eurot, millega küttis temale kuuluvat hoonet aadressiga Viljandi mnt 1, Kõpu alevik, Kõpu vald, Viljandimaa. Sisuliselt ei ole vaidlust selles, et T. Kiviloo, tankides Kõpu Vallavalitsusele väljastatud kliendikaardi alusel kütust, mille eest Kõpu Vallavalitsus hiljem arvete alusel tasus, käsutas võõrast vara. Ka ei ole vaidlust selles, et T. Kiviloo pööras vara enda kasuks. Kõpu Vallavalitsusele väljastatud kliendikaardiga oma tarbeks kütust tankides, pööras T. Kiviloo võõra vara enda kasuks.
3.2.3.5.Põhiline vaidluskoht kõnealuse kuriteoepisoodi puhul on see, et süüdistatava väitel oli tal kütuse tankimiseks ja sellega temale kuuluva hoone kütmiseks nõusolek, mille tõendamiseks on süüdistatav esitanud maakohtule kirjaliku kokkuleppe A.L juhatuse liikme ja Kõpu Vallavolikogu esimehe K.L. vahel. Seoses eelmärgitud kokkuleppega osundas maakohus Kõpu vallasekretär S.O. tunnistajana antud ütlustele, milles tunnistaja kinnitas, et kohtueelses menetluses edastati läbiotsimise käigus kõik vajalikud Kõpu vallaga ja valla volikoguga seotud dokumendid politseile. Prokurör taotles sõlmitud kokkuleppega seonduvalt taotlenud tõendi tõendikogumist väljajätmist, kuna see ei ole usaldusväärne, sest tõendit Kõpu vald politseile ei esitanud, seda ei saadud kohtueelses menetluses läbiotsimisega ja tunnistaja K.L. ütlustel võib 03.02.2012 kokkulepe võltsitud. Maakohus leiab, et lähtudes tunnistaja S.O. ütlustest ja Kõpu Vallavalitsuse ruumides toimunud läbiotsimise tulemustest vaidlustatud tõendi olemasolu käeoleva kriminaalasja eeluurimisel ei tuvastatud. Kuigi S.O. täitis vallas nii vallasekretäri kui ka raamatupidaja ülesandeid, ei teadnud ta ristküsitlusel antud ütlustes nimetada otsust, mille alusel kompenseeriti küttekulu OÜ Kõpu Kõrtsitalule. Kõpu Vallavolikogu esimees K.L. on kohtus tunnistajana kinnitanud, et tema ei ole kõnealust kokkulepet A.L ja selle esindaja T. Kivilooga sõlminud. Samuti on tunnistaja K.L. kinnitanud, et ta ei olekski saanud seda teha, kuna puudus vastavasisuline vallavolikogu otsus. Lisaks on tunnistaja K.L. enne kohtuistungit tutvunud ka vallavalitsuse istungite ja volikogu istungite protokollidega, kus ei ole samuti kütuse kompenseerimisest juttu. Tunnistaja K.L. on juhtinud tähelepanu ka sellele, et kõnealune dokument võib olla võltsitud. Maakohus peab eluliselt mitte usutavaks olukorda, kui kohaliku omavalitsuse üksuse asutuse poolt reaalselt sõlmitud lepingu puhul vastav lepingudokument asutuses puudub. Eelmärgitu seab maakohtu hinnangul kahtluse alla, kas 03.02.2012 A.L juhatuse liikme T. Kiviloo ja Kõpu Vallavolikogu esimehe K.L. vahel kokkuleppe sõlmimine tegelikult ka aset leidis. Eeltoodud asjaolude esinemise tõttu ja lähtudes tunnistajate S.O. ja K.L. ütlustest pidas
maakohus kaitsja poolt kohtule esitatud tõendit mitteusaldusväärseks, mistõttu jättis selle tõendikogumist välja.
3.2.3.6.Maakohus leidis, et T. Kiviloo poolt ristküsitluses antud ütlused osas, mis puudutavad Viljandi maantee 1 asuva hoone kütmiseks kasutatud kütusekoguseid ei ole usaldusväärsed. T. Kiviloo on väitnud, et lisaks Kõpu Vallavalitsuse vahendite eest ostetud 6643,46 liitrile erimärgistatud diiselkütusele tankis ta süüdistuses märgitud ajaperioodil A.L vahendite eest veel 6638,02 liitrit erimärgistatud diiselkütust. 20.05.2014 koostatud vaatlusprotokollist nähtub, et ajavahemikul 16.02.2009 kuni 05.07.2012 on A.L teinud GT Kaubanduse tanklas tehinguid. Vaatlusest ilmneb, et A.L tehingud lõppevad GT Kaubanduse tanklas ajal, mil hakati tehinguid tegema vallale väljastatud kaardiga. Vaatlusprotokollist nähtub, et A.L on lõpetanud GT Kaubandus OÜ tanklas enda vahendite eest kütuse eest tasumise ajal, mil hakati kasutama Kõpu Vallavalitsusele väljastatud kliendikaarti. 15.05.2014 koostatud jälitustoimingu protokolli ja sellele lisatud stenogrammis kajastub, et T. Kiviloo ütleb N.R-ile , et seoses talve saabumisega on tal küttearve tunduvalt tõusnud. T. Kiviloo kinnitab N.R-ile , et novembrikuu kütteks kuluv kogus on 400 liitrit ja oktoobrikuus 300. Maakohtule esitatud GT Kaubandus OÜ poolt Kõpu Vallavalitsusele väljastatud arvetelt number 17272 ja 17327 ning nendele lisatud kliendikaardi kasutamise aruannetest nähtub, et oktoobrikuus 2013 on erimärgistatud diislikütust tangitud 400,04 liitrit ja novembrikuus 2013 on 405,72 liitrit. See ühtib ligilähedaselt jälitustoimingu protokollile lisatud stenogrammis fikseerituga, mistõttu on ebausaldusväärsed T. Kiviloo poolt maakohtus antud ütlused selle kohta, et ta on novembris 2013 tankinud Viljandi maantee 1 asuva hoone kütmiseks täiendavalt 569,75 liitrit kütust. Eeltoodu seab kahtluse alla T. Kiviloo poolt antud ütlused kütusekoguste osas. Samuti on oluline välja tuua, et T. Kiviloo ei ole väidetavalt A.L vahendite eest ostetud 6638,02 liitri erimärgistatud diiselkütuse osas esitanud kirjalikke tõendeid.
3.2.3.7.Riigikohus on asunud lahendites nr 3-1-1-92-13 p 16 ja nr 3-1-1-23-14 p 19 seisukohale, et erinevalt usalduse kuritarvitamisest ei nõua karistamine vara omastamise eest, et teoga oleks tekitatud varaline kahju. KarS § 201 puhul on karistatav juba ainuüksi ebaseadusliku varakäsutuse tegemine. Isegi kui kannatanu vara väärtus tänu mõnele kompenseerivale vastusooritusele ei vähene (või isegi suureneb), ei tähenda see, et omastamise koosseis ei ole täidetud. Tõendatud on (mh ka süüdistatava ütlustega), et Kõpu Vallavalitsus tasus kütte eest kogu selleks nõutud summa, kuigi vallavalitsuse kasutuses oli üksnes teatud osa Viljandi maantee 1, Kõpu hoonest. Kütte eest tasumisega jäeti Kõpu Vallavalitsus rahast kestvalt ilma. T. Kiviloo, ostes erimärgistatud diiselkütte Kõpu Vallavalitsuse rahaliste vahenditega, manifesteeris sellega Kõpu Vallavalitsuse vara kogusummas 6818,85 euro omastamistahet, kuna sellise käitumise põhjal saab järeldada, et ta soovis ise edaspidi võõra vara omanikuna käituda.
3.2.3.8.Maakohus leidis, et Kõpu Vallavalitsuse vara kogusummas 6818,85 eurot omastamise on T. Kiviloo toime pannud otsese tahtlusega, kuna T. Kiviloo, olles ametiisik ja teades, et Kõpu Vallavalitsus ei kasuta kogu Viljandi mnt 1 Kõpus asuva hoone pinda tervikuna, vaid üksnes osa sellest ning ülejäänud osas on hoone T. Kiviloo isiklikus või temale kuuluva A.L kasutuses, tankis erimärgistusega diiselkütet, mida kasutas Viljandi mnt 1 hoone kütmiseks, st isiklikuks otstarbeks. Kuivõrd T. Kivilool vallavanemana puudus süüdistuses kirjeldatud viisil käitumiseks seaduslik alus, on tema tegu olnud omastamise koosseisu tähenduses ka ebaseaduslik. Maakohus ei tuvastanud T. Kiviloo suhtes õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.
3.2.4.T. Kiviloole esitatud süüdistus selles, et tema, olles Kõpu vallavanem ning olles varem toime pannud omastamise, pööras ebaseaduslikult enda kasuks Kõpu Vallavalitsuse vara kokku summas 750 eurot, on tõendamist leidnud.
3.2.4.1.Maakohtu hinnangul on 20.05.2014 koostatud vaatlusprotokolli, tunnistaja T.P. ja süüdistatava T. Kiviloo ütlustega tõendatud, et T. Kiviloo korraldas vallavanemana T.P. le Kõpu Vallavalitsuse arvelduskontolt ülekande tegemise summas 752,08 eurot, misjärel käskis T. Kiviloo T.P. l sellest 750 eurot enda arvelduskontolt välja võtta ja T. Kiviloole anda, seejärel võttis T.P. arvelduskontole kantud summas välja 750 eurot sularahas ja andis selle summa Kõpu Vallavalitsuse ruumides üle T. Kiviloole. Kohtumenetluse pooltel puudub eelmärgitud asjaoludes vaidlus.
3.2.4.2.Süüdistatava ja kaitsja seisukohast nähtub, et T. Kiviloo kasutas T.P. poolt üleantud raha remondimehele H. V töötasu maksmiseks, mistõttu süüdistatava käitumine ei kujuta endast omastamist vastavalt esitatud süüdistusele. Maakohus ei nõustunud süüdistatava ja tema kaitsja seisukohaga. Süüdistatav, käitudes süüdistuses kirjeldatud viisil, pööras oma tegevusega temale usaldatud võõra vara ehk Kõpu Vallavalitsusele kuuluva vara enda kasuks. T. Kiviloo, täites vallavanema ülesandeid, omas volitusi vallavalitsuse juhina vallavara valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks ning valla varaliste õiguste ja kohustuste realiseerimiseks – sh andes korraldusi Kõpu Vallavalitsuse arvelduskontol oleva raha kasutamise osas. Seega saab käsitleda T. Kiviloole inkrimineeritud tegevust, millega ta korraldas 31.12.2012 Kõpu Vallavalitsuse arvelduskontolt ülekande summas 752,08 eurot tegemise T.P. arvelduskontole ja hiljem summa 750 eurot T.P. kaudu enda valdusse saamiseks, isikule usaldatud muu võõra vara omastamisena, mis tähendab isiku õiguspädevuses oleva vara enda kasuks pööramist. Vaidlust ei ole selles, et Kõpu Vallavalitsuse arveldusarvelt T.P. le ülekantud ning viimatinimetatu poolt T. Kiviloole üle antud raha summas 750 eurot on võimalik käsitleda muu võõra varana, kuna Kõpu Vallavalitsuse arveldusarvel olev raha ei olnud T. Kiviloo omandis AÕS § 68 mõttes. AÕS § 68 lg 1 kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Maakohtu hinnangul jäi Kõpu Vallavalitsus T. Kiviloo eelkirjeldatud tegevuse tulemusena rahast kestvalt ilma. T. Kiviloo, lastes T.P. l arvelduskontolt välja võetud raha endale üle anda, manifesteeris sellega omastamistahet, kuna sellise käitumise põhjal saab järeldada, et T. Kiviloo soovis ise edaspidi võõra vara omanikuna käituda. T. Kiviloo põhjendust rahaülekande tegemiseks T.P. le (väidetav preemia) ei ole võimalik pidada eluliselt usutavaks. Samuti ei osanud T. Kiviloo maakohtus põhjendada, miks oli vajalik ehitaja H. V maksta süüdistuses kirjeldatud skeemi kasutades. T. Kiviloo on ka ise öelnud, et ehitustöölisi tasustab omavalitsus palgalehtede ja lepingute alusel. Tunnistaja S.O. on maakohtus kinnitanud, et valla heaks tehtud tööde eest tasuti lepingu või arve järgi, makstes kas ülekannetega või kassast. Kui maksti kassast lepingute järgi inimesele tasu, siis jäi kassasse order. Sularahas arveldamine oli vajalik, kuna osadel töötajatel ja toimetulekusaajatel ei olnud pangaarveid. Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutavad T. Kiviloo poolt antud ütlused selles, et T.P. sai Kõpu Vallavalitsuse poolt käskkirja alusel lisatasu selleks, et mõni aeg hiljem see tasu tööandjale tagastada, kuna tööandjal on vajalik nimetatud summa arvelt maksta ehitajale. Tunnistaja T.P. ütlustega on tõendatud, et ühtegi dokumenti ülekande kohta ei koostatud. Samuti ei osanud T. Kiviloo maakohtus avaldada väidetava käskkirja sisu. Ta ei kinnitanud ka seda, et oleks kõnealust dokumenti raamatupidamises näinud. Vastavasisulist dokumenti ei ole maakohtule esitatud. Süüdistatava ütlusi T.P. le tehtud ülekande põhjenduse kohta pidas maakohus mitteusaldusväärseks ja selles osas tulevad süüdistatava ütlused tõendikogumist välja jätta.
3.2.4.3.Süüdistatava ja kaitsja väited, et T. Kiviloo on vallavara kasutanud ehitaja (remondimehe) tasustamiseks ning eelmärgitu tõttu ei ole Kõpu Vallavalitsuse vara vähenenud, ei ole asjakohased ja ei põhine kehtivale kohtupraktikale. T. Kiviloo manifesteeris omastamistahet kui ta lasi T.P. l arvelduskontolt välja võetud raha endale üle anda ja sellega pööras süüdistatav vallavara enda kasuks. Seega ei oma T. Kiviloo tegevus T.P. lt vastuvõetud raha hilisemal kasutamisel teo kvalifitseerimise mõttes tähtsust, kuna kahju olemasolu või selle puudumine ei ole KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteokoosseisu element. Seega jättis maakohus tähelepanuta süüdistatava väited ja tõendeid, mis puudutavad omastatud vallavara arvel ehitustööliste ja remondimeeste tasustamist. T. Kivilool vallavanemana puudus süüdistuses kirjeldatud viisil käitumiseks seaduslik alus, seega on tema tegu olnud omastamise koosseisu tähenduses ka ebaseaduslik.
3.2.4.4.Hinnates kõnealuse teo objektiivseid asjaolusid, võib tõsikindlalt väita, et T. Kiviloo tegutses tegu toime pannes tahtlikult, täpsemalt kavatsetult, kuna ta seadis eesmärgiks süüteokooseisule vastava asjaolu teostamise ja ta teadis, et see saabub, või vähemalt pidas seda võimalikuks. T. Kiviloo, korraldas eelnevalt kavandatud skeemi kohaselt Kõpu Vallavalitsuse arvelduskontolt ülekande summas 752,08 eurot tegemise Kõpu Vallavalitsuse tehnilise sekretäri T.P. arvelduskontole ning samuti viimati nimetatu poolt raha 750 eurot sularahas süüdistatavale üleandmise. T. Kiviloo seadis endale eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise, kuna teadis, et see saabub või vähemalt pidas seda võimalikuks. Maakohus ei tuvastanud T. Kiviloo suhtes õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.
3.2.5.T. Kiviloo isikuna, kes on varem toime pannud omastamise, korraldas FIE A.T. poolt 24.09.2012 ning 24.10.2012 tegelikkusele mittevastavate ostu-müügi aktide koostamise, summas kokku 2265 eurot OÜ-le Kõpu Majandus, mille juhatuse liige on A.L. . Selle tagajärjel teostas A.L. 23.10.2012 Kõpu Majanduse Swedbank AS arvelduskontolt nr XXX ülekande A.T. arvelduskontole nr XXX . Peale ülekande saabumist võttis A.T. T. Kiviloo korraldusel arvelduskontole laekunud raha välja järgnevalt: 24.10.2012 kahes osas kokku 1000 eurot; 25.10.2012 kahes osas kokku 1000 eurot; 02.11.2012 265 eurot. Peale sularaha väljavõtmist andis A.T. raha, kokku 2265 eurot üle T. Kiviloole, mille viimane omastas.
3.2.5.1.Tunnistajate A.T. ja A.L. ütlustega ja kirjalike tõenditega – mh 15.04.2014 koostatud jälitustoiminguprotokolliga, 24.09.2012 ja 24.10.2012 koostatud ostu-müügi aktidega ning maksekorraldusega nr 636 23.10.2012 on tõendamist leidnud asjaolu, et T. Kiviloo korraldas FIE A.T. poolt 24.09.2012 tegelikkusele mittevastavate ostu-müügi aktide koostamise summas kokku 2265 eurot OÜ-le Kõpu Majandus. Tunnistaja A.T. on maakohtus kirjeldanud, kuidas ta koostas vallavanema T. Kiviloo korraldusel 24.09.2012 kaks tegelikkusele mittevastavat ostu-müügi akti. Tegelikkuses A.T. esemeid ei müünud. Tunnistaja A.T. on kinnitanud, et 23.10.2012 laekus tema pangakontole OÜ Kõpu Majandusest 2265 eurot, mis oli seotud eelnimetatud ostu-müügi aktidega. Tunnistaja võttis raha pangaautomaadist 24.10.2012, 25.10.2012 ja 02.11.2012 välja ja andis üle T. Kiviloole. Tõendamist on leidnud ka see, et ülekande teostas osaühingu Kõpu Majandus juhatuse liige A.L. T. Kiviloo korraldusel kaupa nägemata. Tunnistaja A.T. on maakohtus detailselt ja usutavalt kirjeldanud, kuidas toimus ostu-müügi aktide võltsimine ning rahaülekande tegemine tema arveldusarvele ja raha üleandmine T. Kiviloole. Samuti kinnitavad ülekannete tegemist ja raha väljavõtmist kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid. T. Kiviloo ütlused ostu-müügi aktide koostamise osas on aga olnud umbmäärased ja eluliselt mitteusutavad. Lisaks on T. Kiviloo väitnud, et A.T. sai justkui OÜ-le Kõpu Majandus müüdud esemete eest raha hiljem OÜ-st Kõpu Majandus tagasi. Eelnimetatut ei kinnita ükski teine tõend. Tunnistajate A.T. ja A.L. i ütlustest ei nähtu, et A.T. oleks hiljem raha saanud. Samuti ei kinnita ükski maakohtule esitatud arvelduskonto vaatlus seda, et A.T. oleks hiljem OÜ-st Kõpu Majandus ostu-müügi aktidel märgitud summa saanud. Eluliselt mitteusutavust kinnitab ka see, et A.T. tegeles FIEna heakorratöödega. Ei ole usutav, et ta müüs OÜ Kõpu Majandusele ostu-müügi aktidel
märgitud kaupu. Maakohtul ei ole alust kahelda tunnistaja A.T. ütluste usaldusväärsuses – A.T. on andnud igakülgseid, detailseid ja eluliselt usutavaid ütlusi.
3.2.5.2.Peale eelmärgitu luges maakohus tõendiks ka erinevate omastamise episoodide puhul omavahel sarnast teo toimepanemise viisi. Käesolevale episoodile sarnasel viisil pani süüdistatav omastamise toime Kõpu Vallavalitsuse raha omastamises summas 750 eurot, kui süüdistatav korraldas Kõpu Vallavalitsuse arvelduskontolt ülekande tegemise T.P. arvelduskontole. Teo toimepanemise viisi sarnasus seisneb selles, et süüdistatav T. Kiviloo, eelnevalt väljatöötatud skeemi kasutades, korraldab kannatanu (sh Kõpu Vallavalitsuse või valla poolt hallatava ettevõtte) arveldusarvelt süüdistatavale ametialaselt alluva töötaja arvelduskontole, kellele annab korralduse arvelduskontole laekunud summa pangaautomaadist sularahas välja võtta ja süüdistatavale üle anda. Taolise tegevuse ettekäändeks toob süüdistatav vajaduse tasustada ehitus- ja remonditöölisi. Maakohtu hinnangul ei oma asjas tähtsust süüdistatava ütlused, millega süüdistatav soovis tõendada, et OÜ Kõpu Majanduse raha, mille ta sai A.T. lt, kasutas süüdistatav tasumiseks ehitustöölistele H. V ja M.L. Samuti ei oma asjas tähtsust tunnistajate H. V ja M. L. ütlused ja kirjalikud tõendid selles osas, et tunnistajatele on remonditööde eest tasutud. Maakohus leiab, et OÜ-le Kõpu Majandus kuuluva raha saamisega A.T. kaudu süüdistatava T. Kiviloo valdusesse on süüdistatav täitnud omastamise objektiivse teokoosseisu, kuivõrd sellega on ta manifesteerinud omastamistahet. Süüdistatava hilisem tegevus raha kasutamisel ei tee olematuks toimepandud tegu, s.o isikule usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramist, ega saa muuta hinnangut toimepandud teole.
3.2.5.3.Uuritud tõendite pinnalt saab teha järelduse, et OÜ Kõpu Majandus jäeti rahast summas 2265 eurot kestvalt ilma. T. Kiviloo, lastes A.T. l endale eelmärgitud rahasumma üle anda, manifesteeris sellega omastamistahet, kuna sellise süüdistuses kirjeldatud käitumise põhjal, saab järeldada, et ta soovis ise edaspidi võõra vara omanikuna käituda. Tõenditest nähtub, et käesolevas episoodis tegutsesid T. Kiviloo ja A.L. kaastäideviijatena. T. Kiviloo oli skeemi initsiaator ning korraldaja. A.L. , registrijärgse juhatuse liikmena, tegi T. Kiviloo poolt loodud skeemide realiseerumise võimalikuks, allkirjastades tegelikkusele mittevastavad ostu-müügi aktid ja tehes ülekande A.T. kontole. Kuivõrd T. Kivilool puudus süüdistuses kirjeldatud viisil käitumiseks seaduslik alus, on tema tegu omastamise koosseisu tähenduses olnud ebaseaduslik.
3.2.5.4.Subjektiivselt koosseisult pani T. Kiviloo omastamise kavatsetult, kuna kõnealuses episoodis T. Kiviloo seadis eesmärgiks süüteokooseisule vastava asjaolu teostamise ja ta teadis, et see saabub, või vähemalt pidas seda võimalikuks. T. Kiviloo, olles Kõpu vallavanem, kuid tegutsedes samal ajal OÜ Kõpu Majandus faktilise juhina, korraldas eelnevalt kavandatud skeemi kohaselt grupis koos OÜ Kõpu Majandus juhatuse liikme A.L. iga Kõpu Majanduse arvelduskontolt läbi A.T. tegevuse temale OÜ Kõpu Majandus raha summas 2265 eurot üleandmise, mille pööras ebaseaduslikult enda kasuks. Maakohus ei tuvastanud T. Kiviloo suhtes õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.
3.2.6.T. Kiviloo isikuna, kes on varem toime pannud omastamise, korraldas A.L. i poolt OÜ Kõpu Majanduse ja T.P. vahelise tegelikkusele mittevastava töölepingu (01.10.2012) koostamise, mille kohaselt asub T.P. tööle OÜ-s Kõpu Majandus maalri ametikohal. Tegelikkusele mittevastava töölepingu alusel korraldas T. Kiviloo 30.11.2012 OÜ Kõpu Majandus AS Swedbank arvelduskontolt nr XXX ülekande tegemise summas 1000 eurot T.P. AS Swedbank arvelduskontole nr XXX. Peale ülekande saabumist võttis T.P. T. Kiviloo korraldusel arvelduskontole laekunud raha järgnevalt: 30.11.2012 570 eurot ning 05.12.2012 590 eurot. Peale sularaha väljavõtmist andis T.P. raha, kokku 1000 eurot üle T. Kiviloole, mille viimane omastas.
3.2.6.1 Maakohus leidis, et tunnistajate T.P. ja A.L. i ütlused haakuvad töölepingu sõlmimise asjaoludes, et A.L. töölepingut ei koostanud, samuti selles, et A.L. allkirjastas töölepingu ning selle lepingu alusel tehti OÜ Kõpu Majandus poolt väljamakse summas 1000 eurot töötasuna. Tunnistaja A.L. i ütlustega on tõendatud, et faktiliselt oli tema küll OÜ Kõpu Majandus juhatuse liige, kuid OÜ Kõpu Majandus finantspoolde puutuvates küsimustes sekkus T. Kiviloo, kes otsustas OÜ Kõpu Majandus erinevate tehingute üle. T.P. ja A.L. i ütlustest võib järeldada veel ka seda, et tegelikult puudus nii T.P. l kui ka A.L. il OÜ Kõpu Majandus esindajana initsiatiiv töölepingut sõlmida. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et tööleping maalritöödeks sõlmiti T.P. ja OÜ Kõpu Majandus vahel T. Kiviloo eestvedamisel. Tunnistajate T.P. ja A.L. i ütlused on kooskõlas 20.05.2014 koostatud vaatlusprotokollist nähtuvate raha ülekandeid ja raha pangakontolt väljavõtmist puudutavate asjaoludega. Tunnistaja T.P. ütlustega on tõendatud, et tema ja OÜ Kõpu Majandus vahel 01.10.2012 kuupäeva kandva töölepingu näol ei olnud tegelikkusele vastava töölepinguga, kuna tema ei ole OÜ-s Kõpu Majandus töötanud ja mingisugust töötasu OÜ-lt Kõpu Majandus saanud ei ole, kuna ülekantud summa 1000 eurot andis 05.12.2012 Kõpu Vallavalitsuse ruumes üle T. Kiviloole vastavalt eelnevalt sõlmitud kokkuleppele ja T. Kiviloo korraldusele.
3.2.6.2.Maakohtu hinnangul on tõendamist leidnud, et T. Kiviloo korraldas OÜ Kõpu Majanduse ja T.P. vahelise tegelikkusele mittevastava töölepingu (01.10.2012) koostamise. Lepingu kohaselt pidi T.P. asuma tööle OÜ-s Kõpu Majandus maalri ametikohal. Tegelikkusele mittevastava töölepingu alusel korraldas T. Kiviloo 30.11.2012 OÜ Kõpu Majandus arvelduskontolt ülekande tegemise summas 1000 eurot T.P. arvelduskontole. Pärast raha laekumist T.P. arvelduskontole võttis T.P. T. Kiviloo korraldusel arvelduskontole laekunud rahasumma 30.11.2012 ja 05.12.2012 pangaautomaadist välja, misjärel andis selle üle T. Kiviloole. Tunnistaja T.P. on maakohtus kinnitanud, et ta ei teinud OÜ-s Kõpu Majandus maalritöid, kuna tal puuduvad maalritööks vajalikud kutseoskused. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et lepingu koostamise kuupäev – 01.10.2012 ei ole õige. Tegelikkusele mittevastava töölepingu koostas ta T. Kiviloo korraldusel novembris 2012. Andmed, mis pidid lepingus sisalduma, dikteeris tunnistaja T.P. le ette T. Kiviloo. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et lepingu alusel kanti tema arveldusarvele novembris lõpus 2012 üle 1000 eurot, misjärel võttis ta raha välja ja andis selle isiklikult üle T. Kiviloole.
3.2.6.3.Tunnistaja T.P. ütlustega haakuvad maakohtule esitatud kirjalikud tõendid – 20.05.2014 koostatud vaatlusprotokoll, kust nähtuvad rahaülekanded ning tegelikkusele mittevastav tööleping. Samuti on tunnistaja T.P. ütlused kooskõlas ka tunnistaja A.L. i ütlustega. Maakohtu hinnangul on T. Kiviloo ütlused selles osas, et tema ei ole mõjutanud T.P. t ja A.L. i tegelikkusele mittevastavat töölepingut sõlmima, ennast õigustavad ja vastuolus tunnistajate T.P. ja A.L. i poolt antud ütlusega ja selles osas tuleb süüdistatava ütlused tõendikogumist välja jätta. Tunnistajate T.P. ja A.L. i ütluste usaldusväärsuses pole alust kahelda. T.P. ja A.L. on andnud igakülgseid, detailseid ja eluliselt usutavaid ütlusi, mis haakuvad dokumentaalsete tõenditega. Pole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis annaks alust kahelda tunnistajate usaldusväärsuses.
3.2.6.4.Maakohtu hinnangul on võimalik tõendiks lugeda erinevate omastamise episoodide puhul omavahel sarnast teo toimepanemise viisi. Maakohus leiab, et süüdistatava hilisem tegevus peale raha enda kasuks pööramist ei oma asjas tähtsust ning ei tee olematuks isikule usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramist. T. Kiviloo, käitudes koos A.L. iga süüdistuses kirjeldatud viisil, käsutasid OÜ Kõpu Majandusele kuuluvat vara. Uuritud tõendite pinnalt saab teha järelduse, et OÜ Kõpu Majandus jäeti rahast summas 1000 eurot kestvalt ilma. T. Kiviloo, lastes T.P. l endale eelmärgitud rahasumma üle anda, manifesteeris sellega omastamistahet, kuna sellise, süüdistuses kirjeldatud käitumise põhjal, saab järeldada, et ta soovis ise edaspidi võõra vara omanikuna käituda. Tõenditest nähtub, et käesolevas episoodis tegutsesid T. Kiviloo ja A.L.
kaastäideviijatena. T. Kiviloo oli skeemi initsiaator ning korraldaja. A.L. , registrijärgse juhatuse liikmena, tegi T. Kiviloo poolt loodud skeemide realiseerumise võimalikuks allkirjastades tegelikkusele mittevastava töölepingu ja tehes ülekande T.P. kontole. Kuivõrd T. Kivilool puudus süüdistuses kirjeldatud viisil käitumiseks seaduslik alus, on tema tegu omastamise koosseisu tähenduses olnud ebaseaduslik.
3.2.6.5.Subjektiivselt koosseisult pani T. Kiviloo omastamise toime kavatsetult. T. Kiviloo, olles Kõpu vallavanem, kuid tegutsedes samal ajal OÜ Kõpu Majandus faktilise juhina, korraldas eelnevalt kavandatud skeemi kohaselt grupis koos OÜ Kõpu Majandus juhatuse liikme A.L. iga Kõpu Majanduse arvelduskontolt läbi T.P. tegevuse temale OÜ Kõpu Majandus raha summas 1000 eurot üleandmise, mille pööras ebaseaduslikult enda kasuks. Maakohus ei tuvastanud T. Kiviloo suhtes õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.
3.2.7.T. Kiviloo isikuna, kes on varem toime pannud omastamise, korraldas 03.12.2012 A.L. i poolt OÜ Kõpu Majandus kassast näiliku töötasu summas 1000 eurot väljamaksmise T.P. le kassa väljaminekuorderi nr 320013 alusel. Peale sularaha kassast väljavõtmist andis T.P. T. Kiviloo korraldusel raha summas 1000 eurot üle A.L. ile, mille A.L. ja T. Kiviloo omastasid.
3.2.7.1.Maakohus on seisukohal, et süüdistatava ütlused selles, et T.P. le ülekantud summa puhul oli tegemist A.L. i töötasuga on vastuolus muude asjas kogutud tõenditega ja seetõttu ebausaldusväärsed ning ühtlasi ka eluliselt mitteusutavad. Süüdistatava ütluste eluline mitteusutavus seisneb selles, et arusaamatuks jääb, miks oli vaja OÜ Kõpu Majandus juhatuse liikme A.L. i töö tasustamiseks kasutada skeemi, mille puhul koostatakse tegelikkusele mittevastav kassa dokument OÜ Kõpu Majandus kassast Kõpu Vallavalitsuse tehnilise sekretäri T.P. tasustamiseks ja mille tegelik eesmärk oli väljamakstud summat kasutada OÜ Kõpu Majandus juhatuse liikme A.L. i tasustamiseks. Süüdistatava ütlused lähevad vastuollu ka Kõpu Vallavalitsuse korraldustega nr 17 13.02.2009, nr 26 26.04.2010 ja nr 21 16.04.2013, millega on tõendatud, et OÜ Kõpu Majandus juhatuse liiget A.L. i on tasustatud aasta vältel tehtud töö eest Kõpu Vallavalitsuse korralduste alusel. Käesoleval juhul, aga Kõpu Vallavalitsus ei ole A.L. i tasustamiseks summas 1000 eurot mittemingisugust otsust vastu võtnud ega korraldust koostanud, samuti puudub dokument A.L. ile töötasu 1000 eurot tegeliku väljamaksmise kohta. Vähetähtis ei ole seegi, et A.L. on pidanud tema tasustamisest eeltoodud viisil ebaseaduslikuks, mida tõendab asjaolu, et ta on nõustunud OÜ-le Kõpu Majandus tekitatud kahju hüvitama. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrusega 19.12.2014 lõpetati KrMS § 202 lg 7 ja 206 alusel kriminaalasjas nr 13221000088 kriminaalmenetlus A.L. i suhtes ja kohustati tasuma OÜ-le Kõpu Majandus tekitatud kahju 400 eurot. Eeltoodud tõendeid analüüsides pidas maakohus ebausutavaks süüdistatava T. Kiviloo ütlusi selle kohta, et A.L. sai 2013 enda töötasu tegelikkusele mittevastava kassa väljaminekuorderi alusel.
3.2.7.2.Maakohtu hinnangul on tõendamist leidnud, et T. Kiviloo korraldas 03.12.2012 OÜ Kõpu Majandus kassast summa 1000 eurot väljamaksmise T.P. le töötasuna sisult tegelikkusele mittevastava 03.12.2012 koostatud kassa väljaminekuorderi nr 320013 alusel. Asjaolu, et 1000 euro näol ei olnud tegemist töötasuga on tõendatud tunnistajate T.P. ja A.L. i ütlustega, kuna T.P. kassa väljaminekuorderil märgitud summat endale ei saanud, vaid ta andis selle summa A.L. i kätte. Ka T. Kiviloo ütlustest ei nähtu, et nimetatud summa oli T.P. töötasu, kuna süüdistatava väitel oli tegemist hoopis A.L. i töötasuga. Tunnistajate T.P. ja A.L. i ütlustega on tõendatud, et peale sularaha kassast väljavõtmist andis T.P. T. Kiviloo korraldusel raha summas 1000 eurot üle A.L. ile, millest 400 eurot jättis A.L. endale ja 600 eurot andis T. Kiviloole, seega 1000 eurot süüdistatav ja A.L. omastasid. T.P. kinnitas maakohtus, et ta koostas kassa väljamineku orderi nr 320013 T. Kiviloo initsiatiivil. 03.12.2012 maksis ta 1000 eurot OÜ Kõpu Majanduse kassast välja, misjärel andis selle T. Kiviloo korraldusel A.L. i kätte. Tunnistaja T.P. ütlustega on tõendatud, et tema 1000 eurot
endale ei saanud, kuigi dokumentidest seda nähtub. T.P. ütlustega haakuvad ka tunnistaja A.L. i ütlused, kes on kinnitanud, et kassa väljaminekorderi koostas T.P. . Order koostati T. Kiviloo algatusel. 1000 eurot maksti OÜ Kõpu Majanduse kassast välja T. Kiviloo initsiatiivil T.P. le, mida ta endale ei saanud. A.L. kinnitas maakohtus, et T. Kiviloo initsiatiivil andis ta 1000 eurost 600 eurot T. Kiviloole. 400 eurot jättis endale. Maakohtul ei olnud tunnistaja T.P. ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda, need on igakülgsed, vastuoludeta ja vajalikul määral detailsed. T.P. ütlused on kooskõlas ka tunnistaja A.L. i ütlustega. Kohtu hinnangul ei ole alust kahelda ka tunnistaja A.L. i ütluste usaldusvääruses.
3.2.7.3.Maakohtu hinnangul on tõendamist leidnud, et T. Kiviloole oli OÜ Kõpu Majanduse faktilise ühingujuhina usaldatud ühingu vara KarS § 201 teise alternatiivi tähenduses ning A.L. ile oli OÜ Kõpu Majanduse vara usaldatud tema tegutsemisest äriühingu seadusliku esindajana – s.o juhatuse liikmena. T. Kiviloo, käitudes koos A.L. iga süüdistuses kirjeldatud viisil, käsutasid OÜ Kõpu Majandusele kuuluvat vara. Uuritud tõendite pinnalt saab teha järelduse, et OÜ Kõpu Majandus jäeti rahast summas 1000 eurot kestvalt ilma. T. Kiviloo, lastes OÜ Kõpu Majanduselt pärineva raha endale ja A.L. ile üle anda, manifesteeris sellega omastamistahet, kuna sellise, süüdistuses kirjeldatud käitumise põhjal, saab järeldada, et ta soovis ise edaspidi võõra vara omanikuna käituda. Tõenditest nähtub, et käesolevas episoodis tegutsesid T. Kiviloo ja A.L. kaastäideviijatena ning T. Kiviloo oli skeemide initsiaator ning korraldaja. A.L. , registrijärgse juhatuse liikmena, tegi T. Kiviloo poolt loodud skeemide realiseerumise võimalikuks. Maakohtu hinnangul ei oma asjas tähtsust süüdistatava ütlused, millega süüdistatav soovis tõendada, et OÜ Kõpu Majandus raha, mille ta sai T.P. ja A.L. i kaudu, kasutas süüdistatav tasumiseks remondi- ja ehitustöölistele H. V ja M. L. Maakohus leidis, et OÜ-le Kõpu Majandus kuuluva raha saamisega T.P. kaudu süüdistatava T. Kiviloo valdusesse on süüdistatav täitnud omastamise objektiivse teokoosseisu, kuivõrd sellega on ta manifesteerinud omastamistahet. Maakohus leiab, et süüdistatava hilisem tegevus peale raha enda kasuks pööramist ei oma asjas tähtsus ning ei tee olematuks isikule usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramist.
3.2.7.4.Kohus leidis, et süüdistatava väide, et OÜ Kõpu Majandus ei ole kahju saanud ei ole asjakohane, lähtudes Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-92-13 toodud selgitustest. Nimetatud kohtuotsuse p 16 kohaselt ei ole kahju KarS § 201 lg 1 koosseisu element. Omastamise koosseis on täidetud hetkel, mil isik manifesteerib omastamistahte. Manifesteerimistegu võib endaga kaasa tuua kahju, aga ei pruugi seda teha. See tähendab, et KarS § 201 lg 1 puhul ei välista isiku vastutust asjaolu, et teo objektiks olnud vara omaniku varaline seis teo tagajärjel ei halvene.
3.2.7.5.Kuivõrd T. Kivilool puudus süüdistuses kirjeldatud viisil käitumiseks seaduslik alus, on tema tegu omastamise koosseisu tähenduses olnud ebaseaduslik. Subjektiivselt koosseisult pani T. Kiviloo omastamise toime kavatsetult. Süüdistatav käsitletavas omastamise episoodis seadis eesmärgiks süüteokooseisule vastava asjaolu teostamise, teadis, et see saabub, või vähemalt pidas seda võimalikuks. Süüdistatav, olles Kõpu vallavanem, kuid tegutsedes samal ajal OÜ Kõpu Majandus faktilise juhina, korraldas eelnevalt kavandatud skeemi kohaselt grupis koos OÜ Kõpu Majandus juhatuse liikme A.L. iga OÜ Kõpu Majandus kassast läbi T.P. ja A.L. i tegevuse OÜ Kõpu Majandus raha summas 1000 eurot üleandmise, mille A.L. ja süüdistatav pöörasid ebaseaduslikult enda kasuks. Maakohus ei tuvastanud T. Kiviloo suhtes õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.
3.3.Kolmandaks võttis maakohus seisukoha T. Kiviloo süüdistuse osas KarS § 22 lg 2 - § 344 lg 1 järgi.
3.3.1.24.09.2012 kihutas T. Kiviloo A.T. koostama ja allkirjastama Viljandimaal, Kõpu vallas, Kõpu alevikus, Tipu 17 asuvas Kõpu Vallavalitsuses tegelikkusele mittevastavaid ostu-müügi
akte, milles T. Kiviloo käskis kajastada tegelikkusele mittevastavaid andmeid selle kohta, et A.T. müüs 24.09.2012 OÜ-le Kõpu Majandus veeboileri, kraanikausid ja WC-potid ning 24.10.2012 OÜ-le Kõpu Majandus küttekollektori torud, mini köögi ja segistid. Tegelikkuses ostu-müügi aktidel olevaid esemeid OÜ-le Kõpu Majandus ei müüdud. Tegelikkusele mittevastavate ostu-müügi aktide alusel teostas OÜ Kõpu Majandus juhatuse liige A.L. ülekande summas kokku 2265 eurot A.T. pangakontole, mille viimane sularahas välja võttis ning andis üle T. Kiviloole.
3.3.1.1.Maakohus analüüsis tõenditena 24.09.2012 koostatud ostu-müügi akti; 24.10.2012 koostatud ostu-müügi akti; maksekorraldus nr 636 23.10.2012; 20.05.2014 koostatud vaatlusprotokolli OÜ Kõpu Majandus ja A.T. arvelduskontodel toimunud panga ülekannetest; tunnistaja A.T. ütlusi; tunnistaja A.L. ütlusi ja süüdistatav T. Kiviloo ütlusi.
3.3.1.2.Maakohus leidis, et tunnistaja A.T. ütlustega on tõendamist leidnud asjaolu, et tunnistaja koostas ostu-müügiaktid, mille andmed müüdavate kaupade kohta ei olnud õiged, kuna aktidel märgitud esemeid tunnistaja tegelikkuses ei müünud, sest esemed olid juba varasemalt perearstikeskuses olemas. Samuti on usaldusväärselt tõendamist leidnud asjaolu, et ebaõiged andmed ostu-müügi aktidesse kandis tunnistaja T. Kiviloo dikteerimise järgi. Maakohus leiab, et süüdistatava ütlused on vastuolus tunnistaja A.T. ütlustega. Süüdistatava ütlused selles, et tema ei ole A.T. kihutanud on ennast õigustavad ja mitteusaldusväärsed ja tuleb seetõttu tõendikogumist välja jätta. Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav olukord, et asjade omanik soovib sõlmida taolise müügitehingu, mille tulemusena on ta nõus oma asjade müügist laekuvat summa koheselt loovutama kolmandale isikule. T. Kivilool oli otsene majanduslik huvi selle suhtes, et A.T. koostab ja allkirjastab tegelikkusele mittevastavaid ostumüügi aktid, kuivõrd T. Kiviloo nägi ette võimalust OÜ Kõpu Majanduselt võltsitud ostumüügi aktide alusel väljamakstava raha omastamiseks.
3.3.1.3.Puudub vaidlus selles, et maakohtule tõendina esitatud 2 ostu-müügi akti kuupäevadega 24.09.2012 ja 24.10.2012 on oma olemuselt dokumendid. Maakohtu hinnangul on käsitletavas kuriteoepisoodis tegemist intellektuaalse võltsimisega, kuna tunnistaja A.T. ütlused tõendavad, et tema kandis 24.09.2012 ostu-müügi aktidesse kuupäevadega 24.09.2012 ja 24.10.2012 sellised andmed - eelkõige kaupade nimetused ja nende hinnad, mis ei ole sisult õiged, ning allkirjastas ostu-müügi aktid. Tunnistaja A.T. ütlustega on tõendamist leidnud, et tegelikkuses ostu-müügi aktidel olevaid esemeid FIE A.T OÜ-le Kõpu Majandus ei müünud.
3.3.1.4.KarS § 344 lg 1 objektiivne teokoosseis näeb kooseisu tunnusena ette, et võltsitud dokument peab olema kohane õiguse omandamiseks või kohustuseks vabanemiseks. Maakohtu hinnangul on eelmärgitud nõue täidetud, kuna võltsitud ostu-müügi aktidest 24.09.2012 ja 24.10.2012 tulenes, et A.T. l oli õigus saada tasuna aktidel märgitud kaupade maksumuse: 945 eurot ja 1320 eurot, s.o kokku 2265 eurot. Võltsitud ostu-müügi aktide alusel tehti OÜ Kõpu Majanduse arvelduskontolt 23.10.2012 ülekanne A.T. arvelduskontole summas 2265 eurot. A.T. võttis arvelduskontole laekunud summa 2265 eurot sularahas välja ning andis üle T. Kiviloole. A.T. pani KarS § 344 lg-s 1 sätestatud teo toime kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes, kuivõrd tema ütlustest nähtuvalt ta sai aru, et tema poolt koostatud ostu-müügi aktides kajastatu ei vasta tegelikkusele ja nimetatud dokumentide alusel tekib temal õigus tasule ja ta möönas seda. Maakohtu hinnangul oli A.T. tegu õigusvastane ja puuduvad tema teos õigusvastasust välistavad asjaolud. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrusega 14.11.2014 lõpetati KrMS § 202 lg 7 ja 206 alusel kriminaalasjas nr 13221000088 menetlus A.T. suhtes seoses avaliku menetlushuvi puudumisega.
3.3.1.5.A.T. ütlustega on usaldusväärselt tõendamist leidnud, et ta võltsis dokumendid T. Kiviloo korraldusel ning nende sisu on T. Kiviloo poolt dikteeritud. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud ka asjaolu, et T. Kiviloo kihutas A.T. dokumente võltsima. Kuriteole kihutamisega kallutatakse teine isik õigusvastasele teole ning kallutamine tähendab täideviijal tahtluse tekitamist süütegu toime panna. Seega omas T. Kiviloo tegu olulist rolli selleks, et tekitada A.T. s tahtlust võltsida ostu-müügi akte kuupäevadega 24.09.2012 ja 24.10.2012. T. Kiviloo tegu, s.o A.T. kihutamine koostama ja allkirjastama tegelikkusele mittevastavaid ostu-müügi akte, on põhjuslikus seoses kihutamisteole järgneva täideviimisteoga. Eelmärgitu järeldub sellest, et A.T. s tekkis tahtlus ostu-müügi akte võltsida vahetult peale seda, kui T. Kiviloo oli teda kallutanud eelmärgitud süütegu toime panema. Tuvastamist on leidnud, et ostu-müügi aktide võltsimine leidis aset T. Kiviloo käsul. Maakohus leiab, et KarS § 22 lõike 2 ja KarS § 344 lõike 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu oli vajalik OÜ Kõpu Majandus vara summas 2265 eurot omastamise toimepanemiseks. Kuriteole kihutamine on tahtlik tegu. T. Kiviloo pani süüteo toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Käesoleva kohtuotsuses on tuvastamist leidnud, et A.T. andis võltsitud dokumentide alusel tema arvelduskontole laekunud summa T. Kiviloole, mille viimati nimetatu omastas. T. Kiviloo seadis kuriteole kallutamisega eesmärgiks ostu-müügi aktide võltsimise eelkõige enda huvidest lähtudes. Maakohus ei tuvastanud T. Kiviloo suhtes õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.
3.3.2.T. Kiviloo kihutas T.P. t novembris 2012 koostama Kõpu vallavalitsuses tegelikkusele mittevastavat töölepingut (01.10.2012), mille kohaselt asus T.P. tööle OÜ-s Kõpu Majandus maalri ametikohal. Tegelikkuses T.P. OÜ-s Kõpu Majandus maalri ametikohal ei töötanud. Tegelikkusele mittevastava töölepingu alusel korraldas T. Kiviloo 30.11.2012 OÜ Kõpu Majandus AS Swedbank arvelduskontolt nr XXX ülekande tegemise summas 1000 eurot T.P. AS Swedbank arvelduskontole nr XXX. Peale ülekande saabumist võttis T.P. T. Kiviloo korraldusel arvelduskontole laekunud raha järgnevalt: 30.11.2012 570 eurot ning 05.12.2012 590 eurot. Peale sularaha väljavõtmist andis T.P. raha, kokku 1000 eurot üle T. Kiviloole.
3.3.2.1.Maakohus analüüsis tõenditena OÜ Kõpu Majandus ja T.P. 01.10.2012 sõlmitud töölepingut, 20.05.2014 koostatud vaatlusprotokolli, tunnistaja T.P. ütlusi, tunnistaja A.L. i ütlusi, süüdistatav T. Kiviloo ristküsitluses antud ütlusi.
3.3.2.2.Maakohus leidis, et kohtumenetluse pooltel puudub vaidlus asjaolus, et OÜ Kõpu Majandus arvelduskontolt tehti ülekanne summas 1000 eurot T.P. arvelduskontole ja T.P. andis tema kontole laekunud summa üle T. Kiviloole. Vaidlus on selles, kas süüdistatav on kihutanud T.P. t koostama tegelikkusele mittevastavat töölepingut. T. Kiviloo ütlused on ennastõigustavad ja ei ole usaldusväärsed, kuivõrd need on vastuolus tunnistajate T.P. ja A.L. i poolt antud ütlusega. Tunnistajate T.P. ja A.L. i ütlused haakuvad töölepingu sõlmimise asjaoludes, et A.L. töölepingut ei koostanud, samuti selles, et A.L. allkirjastas töölepingu ning selle lepingu alusel tehti OÜ Kõpu Majandus poolt väljamakse summas 1000 eurot töötasuna. Tunnistaja A.L. i ütlustega on tõendatud, et faktiliselt oli tema küll OÜ Kõpu Majandus juhatuse liige, kuid OÜ Kõpu Majandus finantspoolde puutuvates küsimustes sekkus T. Kiviloo, kes otsustas OÜ Kõpu Majandus erinevate tehingute üle. Tunnistaja T.P. ja A.L. i ütlused on kooskõlas 20.05.2014 koostatud vaatlusprotokollist nähtuvate raha ülekandeid ja raha pangakontolt väljavõtmist puudutavate asjaoludega. Tunnistaja T.P. ütlustega on tõendatud, et tema ja OÜ Kõpu Majandus vahel 01.10.2012 kuupäeva kandva töölepingu näol ei olnud tegelikkusele vastava töölepinguga, kuna tema ei ole OÜ-s Kõpu Majandus töötanud ja mingisugust töötasu OÜ-lt Kõpu Majandus saanud ei ole, kuna ülekantud summa 1000 eurot andis 05.12.2012 Kõpu Vallavalitsuse ruumes üle T. Kiviloole vastavalt eelnevalt sõlmitud kokkuleppele ja T. Kiviloo korraldusele.
Maakohtu hinnangul ei ole tunnistaja T.P. ütluste usaldusväärsuses alust kahelda, kuna tunnistaja T.P. on andnud igakülgseid, detailseid ja eluliselt usutavaid ütlusi, mis haakuvad dokumentaalsete tõenditega ja tunnistaja A.L. i ütlustega. Asjaolust, et T.P. temale ülekantud raha ise kasutada ei saanud ja pidi selle loovutama T. Kiviloole järeldub, et T.P. ja OÜ Kõpu Majandus vahelises töölepingus sisalduvad kokkulepped ei vasta töölepingu tingimuste osas tegelikkusele ja seda nii kokkulepitud ametikoha, tööaja kui ka töötasu osas. Seega sõlmitud töölepingu näol on tegemist võltsitud töölepinguga. Tööleping sõlmiti T. Kiviloo initsiatiivil selleks, et T. Kivilool oleks võimalik OÜ-st Kõpu Majandus väljamakstav raha saada enda valdusesse. Maakohtu hinnangul on ka käesolevas episoodis tegemist intellektuaalse võltsimisega.
3.3.2.3.T.P. teos sisalduvad KarS § 344 lg 1 sätestatud objektiivse koosseisu tunnused. Vaidlus puudub ka selles, et T.P. võltsis dokumendi, mille alusel tekkis temal õigus tasu saada. Võltsitud töölepingu alusel tehti OÜ Kõpu Majanduse arvelduskontolt 30.11.2012 ülekanne T.P. arvelduskontole summas 1000 eurot ja T.P. on tema arvelduskontole kantud summa 1000 eurot 30.11.2012 ja 05.12.2012 kahes osas välja võtnud. 30.11.2012 570 eurot ning 05.12.2012 590 eurot. Peale sularaha väljavõtmist andis T.P. raha, kokku 1000 eurot üle T. Kiviloole. Objektiivse teokoosseisu pinnalt saab teha järelduse, et töölepingu võltsimise pani T.P. toime kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes. T.P. sai aru, et tema poolt koostatud tööleping oma tingimustes ei vasta tegelikkusele ja nimetatud dokumendi alusel tekib temal õigus tasule ja ta möönas seda. Maakohtu hinnangul oli T.P. tegu õigusvastane ja puuduvad tema teos õigusvastasust välistavad asjaolud.
3.3.2.4.Tunnistaja T.P. ütlustega on tõendamist leidnud, et T. Kiviloo kihutas T.P. dokumenti võltsima. T.P. on avaldanud oma ütlustes, et ta töötas Kõpu Vallavalitsuses T. Kiviloo alluvuses ja töölepingu võltsis T. Kiviloo palvel, kuna oli vajalik maksta inimesele, kes maalritöid tegi. Kuriteole kihutamisega kallutatakse teine isik õigusvastasele teole ning kallutamine tähendab täideviijal tahtluse tekitamist süütegu toime panna. Maakohtu hinnangul omas T. Kiviloo tegu olulist rolli, et tekitada T.P. s tahtlust võltsida tööleping 01.10.2012. T. Kiviloo tegu, s.o T.P. kihutamine koostama ja allkirjastama tegelikkusele mittevastavat töölepingut, on põhjuslikus seoses T.P. võltsimise kui täideviimisteoga. T.P. tahtlus töölepingut võltsida tekkis vahetult peale seda, kui T. Kiviloo oli teda kallutanud eelmärgitud süütegu toime panema. Tuvastamist on leidnud, et töölepingu võltsimine leidis aset T. Kiviloo initsiatiivil – T. Kiviloo andis korraldus T.P. le koostada tööleping ning dikteeris töölepingu tingimused. Kuriteole kihutamine on tahtlik tegu. T. Kiviloo pani süüteo toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. T.P. andis võltsitud dokumendi alusel tema arvelduskontole laekunud summa T. Kiviloole, mille viimatinimetatu omastas. Eelmärgitust nähtub, et T. Kiviloo seadis kuriteole kallutamisega eesmärgiks töölepingu võltsimise eelkõige enda huvidest lähtudes. Maakohus leidis, et KarS § 22 lõike 2 ja KarS § 344 lõike 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu oli vajalik OÜ Kõpu Majandus vara summas 1000 eurot omastamise toimepanemiseks. Maakohus ei tuvastanud T. Kiviloo suhtes õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.
3.4.Maakohus võttis seisukoha T. Kiviloo süüdistuses KarS § 210 lõike 2 järgi, A.L süüdistus KarS § 210 lõike 3 järgi ning S. Reissile esitatud süüdistus KarS § 22 lõike 3 ning KarS § 210 lõigete 2 ja 3 järgi.
3.4.1.Maakohus, olles vahetult uurinud kriminaalasjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid oma siseveendumuse kohaselt nende kogumis, leidis, et T. Kiviloole ja OÜ Kõpu Kõrtsitalule esitatud süüdistus soodustuskelmuse toimepanemises kõnealuses süüdistuse episoodis ning S. Reissile esitatud süüdistus kaasaaitamises soodustuskelmuse toimepanemisele ei ole tõendamist leidnud.
3.4.2.Süüdistatav T. Kiviloo ütlustest nähtub, et OÜ Kõpu Kõrtsitalul oli soov oma tegevust laiendada, teha hoonele juurdeehitus, korrastada õue ala, teisaldada ait teise asukohta. Süüdistatava kinnitusel on ta eelmärgitud tegevuse eesmärgil esitanud taotluse PRIA-le A.L esindajana. Ürdivanni taotluse number oli 430010842568. Taotlus kirjutati valmis 2010. PRIA haldab ja menetleb Leader-meetme raames toetatavaid ja rahastatavaid regionaal maaelu suunavad struktuurivahendeid. Kõpu vald kuulub Leader piirkonda, mis kannab nime Rohelise Jõemaa Koostöökogu. Taotlusvoor, kus seda projekti menetleti, toimus 2009-2010 ning MTÜ-del oli võimalik selle meetme raames teha tegevusi ja investeeringud suhtega 90% toetust ja 10% omakulu ning äriettevõttel ja MTÜ-l, kes tegelevad äriliste projektidega oli toetusemäär kuni 60% ja omaosalus kuni 40% projekti taotlemise määrast. T. Kiviloo ütluste kohaselt edastas ta ülalmärgitud taotluse toetuse saamiseks koos lisadega Rohelise Jõemaa Koostöökogule ehk Leader-tegevusgrupile, kus seda menetleti. Seejärel toimus dokumentide kontroll esimeses voorus, kus kontrolliti, kas kõik nõutud lisad on olemas. Need olid ehituslikud, eelarvelised, arendusdokumendid, pakkumised. Kui Leadertegevusgrupp oli taotluse ära menetlenud, siis selgus, et A.L ürdivanni taotlus jäi tol korral valituks. Kui Leader-tegevusgrupi otsus vastu võeti, siis oli alust ja õigust edastada taotlus PRIA büroole, peale mida muutusid tegevused projekti raames abikõlbulikuks. PRIA enda aktsept võttis aega kuni 70 päeva, et kas taotlus vastab nõuetele või mitte. Kui PRIA oma otsuse vastu võtab, siis saadetakse vastavasisuline teatis, et projekt on abikõlbulik ja toetatav. T. Kiviloo ülaltoodud ütlused taotluse esitamise asjaolude kohta haakuvad järgnevate kirjalike tõenditega. T. Kiviloo 19.10.2010 esitatud taotlusest ja PRIA peadirektori 30.11.2010 käskkirjast nr 136/2106 nähtub, et esitatud taotlus rahuldati ning A.L määrati toetus ürdivanni kompleksi juurdeehituseks olemasolevale hoonele ja ürdivanni kompleksi sisseseade ostmiseks summas 422 088 EEK-i (26976,34 eurot) ning mille abikõlbulik maksumus on 703480 EEK-i (44960,57 eurot). Eelmärgitud käskkirja p 2 kohaselt toetuse saaja teeb investeeringu ja esitab investeeringu tegemist tõendavad dokumendid kuni neljas osas ühe taotluse kohta hiljemalt kahe aasta jooksul arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemist. Esitatud taotlusele on märgitud abikõlbulikuks maksumuseks 703480 EEK-i (44960,57 eurot) ning toetuse summaks 422088 EEK-i (26976,34 eurot). Maakohus märgib, et eelmärgitud taotlusest ja käskkirjast ei nähtu otsesõnu taotleja omafinantseeringu maksumus, kuid lähtudes Põllumajandusministri 27.09.2010 määrusega nr 92 vastu võetud „Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 28 lg 4 projektitoetust antakse ettevõtjale kuni 60% toetava tegevuse või investeeringuobjekti abikõlbulike kulude maksumusest. Eelmärgitust järeldub, et ettevõtja omafinantseeringu moodustab 40 % toetatava tegevuse või investeeringuobjekti abikõlbulike kulude maksumusest. Seega käeoleval juhul moodustas abikõlbulik maksumus 703480 EEK-i (44960,57 eurot) (s.o 100%) ning toetuse summa 422088 EEK-i (26976,34 eurot) (s.o 60% abikõlbulikust maksumusest). Seega ettevõtja A.L omafinantseeringu maksumus moodustab 40% abikõlbulike kulude maksumusest, käesoleval juhul 17984,23 eurot (s.o 44960,57 eurot – 26976,34 eurot = 17984,23 eurot). Maakohus märkis, et T. Kiviloo eelnevalt käsitletud ütluste kohaselt oli temale teada asjaolu, et äriettevõtjale (s.o ettevõtjale) toetuse saamise tingimusena oli kehtestatud toetusemääraks kuni 60% ja omaosalus kuni 40% projekti taotlemise määrast.
3.4.3.Järgnevalt käsitles maakohus tõendeid, mis puudutavad A.L PRIA-lt taotletud toetuse väljamaksmisega seonduvaid asjaolusid: 01.07.2011 sõlmitud ehituse töövõtulepingut A.L, mille esindajaks oli T. Kiviloo ja OÜ Proff Projekt, mille esindajaks oli S. Reiss; 01.08.2011 sõlmitud OÜ Proff Projekt, mille esindaja oli S. Reiss ja A.L ehituse töövõtulepingut; OÜ Proff Praktik juhataja S. Reiss 30.11.2011 kirja A.L esindajale T. Kiviloole, milline on pealkirjastatud „Teatis lepingu
muudatusest“; 01.01.2012 sõlmitud ehituse töövõtulepingu A.L , mille esindajaks oli T. Kiviloo ja OÜ Proff Praktik, mille esindajaks oli S. Reiss; teostatavate tööde kohta OÜ Proff Praktik koostanud uut hinnapakkumit; A.L poolt PRIA-le esitatud kuludeklaratsioonid 30.12.2012 ja 23.04.2013. Kuludeklaratsioonidele on lisatud ka arved ja tööde üleandmise vastuvõtu aktid, mis kinnitavad tehtud tööde üleandmist ja vastuvõtmist, mis on täpsemalt kajastatud maakohtu otsuses lk 112-113. Maakohtule oli esitatud veel ka A.L arved Proff Praktik OÜ-le ja Proff Projekt OÜ-le osutatud erinevate teenuste ja tööde kohta ning tööde üleandmise vastuvõtu aktid, mis asuvad maakohtu otsuses lk 113-114. Maakohtule oli tõendina esitatud ka veel 20.05.2014 koostatud vaatlusprotokoll, mille eesmärgiks oli A.L poolt PRIA-lt taotletud toetuse nr 430010842568 (ürdivanni kompleksi juurdeehitus ja sisseseade ostmine) väljamaksete kasutamine ning projekti omafinantseerimisallikate päritolu väljaselgitamine. Vaadeldud A.L AS Nordea pank kontot ajavahemikul 01.01.2009 kuni 15.10.2013; A.L AS Swedbanki kontot ajavahemikul 12.12.2011 kuni 09.10.2013; OÜ Proff Projekt AS Swedbanki kontot ajavahemikul 17.06.2010 kuni 23.08.2012 ning OÜ Proff Praktik AS Nordea pank kontot ajavahemikul 01.01.2009 kuni 01.12.2013. Vaatluse käigus fikseeriti maakohtu otsuses lk 114-116 toodud tehingud. Maakohus asus seisukohale, et ülaltoodud tõenditega on tõendatud ja kohtumenetluse pooltel puudub vaidlus, et PRIA toetustena laekus 04.04.2013 A.L arvelduskontole kokku 26976,32 eurot.
3.4.4.Isikuliste tõenditena käsitles maakohus tunnistaja M. T ütlusi, tunnistaja J.O. ütlusi, süüdistatav T. Kiviloo ütlusi, süüdistatav A.L seadusliku esindaja T. Kiviloo ütlusi, süüdistatav S. Reissi ütlusi. Prokuratuuri taotlusel on kohtuistungil KrMS § 293 lg 1 ja § 289 lg 1 kohaselt avaldatud süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärgil kriminaaltoimiku I kd, tl 184 olevad süüdistatava S. Reissi poolt kahtlustatavana antud ütlused järgnevas:
Maakohus leidis, et S. Reissi poolt kohtueelses menetluses ja kohtus ristküsitluses antud ütlustes esinevad vastuolud asjaoludes, mis puudutavad S. Reissi poolt objektil käimist ja tema poolt tööde tegemist, kuna kohtuistungil S. Reiss kinnitas, et käis ise objektil ja tegi ürdivanni kompleksiga seonduvaid töid, s.o kontrollis A.L poolt teostatud tööde kvaliteeti ja tegi vahepeal ka märkuseid, kuid kahtlustatavana kohtueelses menetluses antud ütlustest eelmärgitut ei nähtu. Lähtudes asjaolust, et süüdistatav S. Reissi poolt antud ütlustes esinevad vastuolud, saab maakohtu hinnangul süüdistatav S. Reissi ütlusi arvestada üksnes selles osas, milles need riimuvad teiste tõenditega. Maakohus jättis vastuolude tõttu S. Reissi ütlused selles osas tõendikogumist välja, mis puudutavad tema poolt ürdivanni kompleksiga seonduval ehitusobjektil tööde tegemist. Küll aga leiab maakohus, et S. Reissi maakohtu istungil antud ütlusi saab siiski arvestada osas, milles ta kinnitab ehitusobjektil viibimist, kuna eelmärgitud asjaolu tõendavad ka tunnistaja J.O. ristküsitluses antud ütlused. Tunnistaja J.O. ütluste kohaselt nägi ta Kõpu külalistemajas oleval objektil 1-2 korda ka S. Reissi.
Prokurör on viidanud S. Reissi ütlustes lisaks ka vastuolule, mis puudutavad asjaolu, kellega objekti varasem alltöövõtja Vanamaja Sõber seotud oli ning kes nimetatud ettevõtte objektile kutsus. Nimelt on S. Reiss kahtlustatavana antud ütlustes kinnitanud, et alguses T. Kiviloo oma ettevõttega alltöövõtjaks siiski ei olnud. Tal oli keegi teine, kuid see läks pankrotti. Ettevõtte nimi oli Vanamaja Sõber või midagi taolist. Kohtueelses menetluses antud ütlustest ilmneb, et Vanamaja Sõber oli seotud A.L. Maakohtus antud ütluste kohaselt aga oli ettevõtte Vanamaja Sõber kutsutud objektile S. Reissi poolt. Maakohtu hinnangul ei olnud antud juhul tegemist vastuoluga, kuna asjaolu, et esialgne alltöövõtja Vanamaja Sõber võis olla seotud hilisema alltöövõtja OÜ-ga Kõpu Kõrtsitaluga ei välista iseenesest seda, et ettevõte Vanamaja Sõber kutsuti objektile S. Reissi poolt. Asjaolus, et alltöövõtjaks on olnud algselt Vanamaja Sõber ja hiljem A.L, vastuolusid süüdistatava ütlustes ei esine.
3.4.5.Järgnevalt analüüsis maakohus, kas süüdistatavate tegevus vastab KarS §-s 210 nimetatud pettuse teel soodustuse saamisele. Käesoleval juhul on tõendamist leidnud, et PRIA poolt on tehtud A.L arvelduskontole rahaline väljamakse kokku 26976,32 eurot, mida tuleb käsitleda soodustusena KarS § 210 lg 1 mõttes. PRIA on Eesti Vabariigi valitsusasutus, kelle ülesandeks on mh Euroopa Liidu põllumajanduse ja maaelu arengu toetuste andmise korraldamine. Euroopa Liidu toetused kuuluvad KarS § 210 lg 1 sätestatud avalike vahendite hulka. Tegemist on Leadermeetme raames antava projekti toetusega, mida finantseeritakse Euroopa Maaelu Arengu Fondist, s.o tasuta soodustusega, mida ei tule tagasi maksta ja mille eesmärk on majandustegevuse soodustamine. KarS § 210 lg 1 sätete kohaselt peab soodustuse saajaks olema majandustegevuses osalev isik. Kohtumenetluse pooltel ei ole vaidlust ka asjaolus, et soodustuse saaja A.L on majanduses osalev isik, tegemist on äriühinguga. A.L tegevusaladeks on äriregistri väljavõte kohaselt elamute ja mitteeluhoonete ehitus; ärinõustamine jm juhtimisalane nõustamine; ehitusmasinate ja –seadmete rentimine ja kasutusrent; kodumajutus; sõitjate muu maismaavedu; muu jaemüük väljaspool kauplusi; kioskeid ja turge; muud liigitamata lõbutusja vaba aja tegevused; enda või renditud kinnisvara ja käitus. A.L osanikuks ja juhatuse liikmeks on äriregistri väljavõtte kohaselt T. Kiviloo. Süüdistatava T, Kiviloo ütlustest ja süüdistatava A.L seadusliku esindaja T. Kiviloo ütlustest nähtub, et A.L on ürdivanni projektiga seoses omafinantseeringu nõude täitnud. Maakohtu hinnangul ei ole süüdistatavad neile inkrimineeritud kuriteo objektiivset koosseisu realiseerinud, kuivõrd A.L ei ole soodustust pettuse teel saanud. Maakohus ülalkäsitletud tõendeid analüüsides asus seisukohale, et A.L on täitnud Ürdivanni kompleksi juurdeehituseks taotletava toetuse saamise tingimusena omaosaluse (omafinantseeringu) nõude ja on omadest rahalistest vahenditest teinud Ürdivanni kompleksi juurdeehituseks investeeringuid summas 17 984,23 eurot. Süüdistatavate T. Kiviloo ja A.L seadusliku esindaja T. Kiviloo ütlustega ning esitatud arvete ja tööde üleandmise vastuvõtmise aktidega on tõendatud, et A.L on täitnud omafinantseeringunõude. PRIA-le A.L poolt taotluse esitamise hetkel kehtinud põllumajandusministri 27.09.2010 määrusega nr 92 vastu võetud „Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 28 lg 4 projektitoetust antakse ettevõtjale kuni 60% toetava tegevuse või investeeringuobjekti abikõlbulike kulude maksumusest. Seega eelmärgitust on võimalik teha järeldus, et ettevõtja omafinantseeringu moodustab 40 % toetatava tegevuse või investeeringuobjekti abikõlbulike kulude maksumusest. Ka PRIA toetuse summas 26976,32 eurot A.L väljamaksmise hetkel s.o 04.04.2013 kehtinud põllumajandusministri 21.09.2012 määrusega nr 75 § 34 lg 4 kohaselt
antakse projektitoetust ettevõtjale kuni 60 % toetatava tegevuse või investeeringuobjekti abikõlblikest kuludest. Seega antud juhul, võttes arvesse, et Ürdivanni kompleksi juurdeehituse abikõlbulik maksumus moodustas 44960,57 eurot ning väljamakstud toetuse summa 26976,34 eurot (s.o 60% abikõlbulikust maksumusest), oli A.L kohustus investeerida Ürdivanni kompleksi juurdeehitusse 40% abikõlbulike kulude maksumusest, käesoleval juhul 17984,23 eurot. T. Kiviloo ja A.L seadusliku esindaja ristküsitluses antud ütlused omafinantseeringu nõude täitmise osas on kooskõlas toimikus olevate arvetega, millega on tõendatud A.L poolt täiendavate tööde tegemine ja materjalide hankimine PRIA-projekti väliselt, need on arved nr 101, 35, 72, 63 kogusummas 22117 eurot (ilma käibemaksuta). See on tõendatud A.L tööde üleandmise vastuvõtmise aktiga 63/A 23.10.2011; eelmärgitud aktist A.L esitanud arvega nr 63 OÜ-le Proff Projekt 23.10.2011 summas 5990,40 eurot; A.L tööde üleandmise vastuvõtmise aktiga 72/A; A.L tööde üleandmise vastuvõtmise aktiga 35/A 08.06.2012; A.L tööde üleandmise vastuvõtmise aktiga 101/A 29.11.2012. Kaitsja on esitanud A.L poolt omaosalusena käsitletavate investeeringute tegemise tõendamiseks arveid kokku summas 7862,34 eurot. Eelmärgitud arved käsitlevad süüdistuses märgitud ajavahemikul (19.10.2010-04.04.2013) erinevate ehitusmaterjalide, tööriistade soetamist A.L aga samuti teenuste saamist. Maakohtu hinnangul on eelmärgitud arvetega tõendatud A.L poolt täiendavalt omafinantseeringu nõude täitmine summas 7862,34 eurot.
3.4.6.Süüdistuses on märgitud, et A.L ehk toetuse saaja on peatöövõtjate OÜ Proff Projekt ja OÜ Proff Praktik juures teostanud alltöövõttu. Prokurör on süüdistuskõnes viidanud tunnistaja M.T. ütlustele, milles tunnistaja on kinnitanud, et toetuse saaja (ehk antud kaasuse puhul A.L ), ise toetusega seonduvaid töid teostada ei tohtinuks ja taotleja ei tohi teostada peatöövõtja juures alltöövõttu. Maakohtu hinnangul ei nähtu antud asjaoludel, et A.L ei oleks tohtinud teha alltöövõttu OÜ Proff Projekt ja OÜ Proff Praktik juures, kuna Põllumajandusministri 21.09.2012 määruse nr 75 § 33 lg 4 kohaselt projektitoetuse saaja ja isik, kellelt projektitoetuse saaja tellib teenuse või töö või ostab kaupa, ning nende osanik, aktsionär või tulundusühistu liige või juhatuse või nõukogu liige või seltsinglane ei tohi kuuluda üksteise juhatusse ega nõukokku ega omada osalust üksteise äriühingus, välja arvatud juhul, kui tegevuse või investeeringu maksumus ei ületa 1000 eurot või kui projektitoetuse saaja on kohalik tegevusgrupp ja tegevuse või investeeringu maksumus ei ületa 5000 eurot. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kui A.L ja OÜ-l Proff Projekt oleks kokkulangevus osanike või juhtorganis tegutsevate isiku pinnalt, st ühed ja samad isikud osanikud või ühed ja sama isikud juhtorganites. Sama võib öelda A.L ja OÜ Proff Praktik puhul, ka viimatinimetatud äriühingute puhul eelmärgitud kokkulangevused puuduvad.
3.4.7.Maakohus oli seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid süüdistatavate soovi saada A.L toetust ilma omafinantseeringut tasumata. A.L seadusliku esindaja T. Kiviloo ütlustest nähtub, et ürdivanni osas ei ole toimunud mingit näilikku tasumist ja ta ei ole esitanud taotlust plaaniga jätta omafinantseering üldse tegemata. T. Kiviloo on kinnitanud, et Proff Projekti ja Proff Praktiku arvetel on kõigil juures aktid teostatud töödega, teostatud tööde aktidel on kirjas tehtud mõõdistamised ja mahu arvestamised. Need aktid ja esitatud arved on PRIA-s olemas. A.L arvetel on ka aktid juures olemas, mille järgi on tehtud mahu arvestused. T. Kiviloo ütlustega haakuvad süüdistatav S. Reissi ütlused, milles S. Reiss on avaldanud, et arveldamine oli aktipõhine ja aluseks oli hinnapakkumine. Kõik arved on reaalsed, mille taga on tehtud töö ja millel on ka
akt juures. Seega ei nõustu maakohus süüdistuses märgituga, et teostatud tööde eest on toimunud näilik tasumine. Süüdistuses kirjeldatud pangaülekanded, millised A.L on tasunud OÜ Proff Projekt ning OÜ Proff Praktik arvelduskontole ning OÜ Proff Projekt ja OÜ Proff Praktik on tasunud A.L arvetele on toimunud esitatud arvete alusel. Eelmärgitu on tõendatud lisaks süüdistatavate ütlustele ka 20.05.2014 vaatlusprotokolliga.
3.4.8.Maakohus ei tuvastanud, et T. Kiviloo oleks toime pannud soodustuskelmuse tegutsedes A.L esindajana ja tema huvides, seega puudub T. Kiviloo teos kõnealuses süüdistuse episoodis kuriteo objektiivne ja subjektiivne koosseis, millest tulenevalt tuleb T. Kiviloo ürdivanni kompleksiga seonduvas soodustuskelmuse episoodis KarS § 210 lg 2 järgi õigeks mõista. Kuivõrd T. Kiviloo kui A.L esindaja tegevuses süüteo koosseisu tunnused puuduvad, tuleb ka A.L ürdivanni kompleksiga seonduvas soodustuskelmuse episoodis KarS § 210 lg 3 järgi õigeks mõista.
3.4.9.S. Reissi süüdistuse osas märkis maakohus järgnevat. Eelnevalt asus kohus seisukohale, et A.L täitis Ürdivanni kompleksi omafinantseeringu nõude, mistõttu langeb ära pettus süüteotoimepanemise vahendina. Süüteo realiseerimiseks peab kaasaaitaja olema teadlik täideviija käitumises objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest, sh oleks pidanud S. Reiss olema teadlik Ürdivanni kompleksi taotlusega seonduvatest asjaoludest – nagu A.L omaosaluse nõutavast suurusest Ürdivanni kompleksi projektis ja omaosalusega täitmise või mittetäitmisega seonduvatest asjaoludest. Maakohus viitas S. Reissi ütlustele, millest nähtuvalt S. Reiss ei teadnud, milles seisnes A.L omaosalus, kuna ta ei süvenenud sellesse, samuti ta ei teadnud, kuidas A.L tasus omaosaluse. Ka on S. Reiss ütlustes kinnitanud, et T. Kiviloo ei ole teda kallutanud, ega ka palunud või sundinud teda tegema mingilgi moel selliseid asju, mis tema kui ehitusettevõtja ja projekteerija heale ehitustavale vastu hakkaks. Teda ei ole võimalik kallutada. Kõik arved on olnud reaalsed, mille taga on tehtud töö ja millel on ka akt juures. Seega võttes arvesse, et ürdivanni kompleksiga seonduvas soodustuskelmuse episoodis ei tuvastanud kohus süüteo väidetavate täideviijate T. Kiviloo ja A.L poolt nende tegevuses kuriteokoosseisu tunnuste realiseerimist, siis eelmärgitust tulenevalt ei ole ka S. Reiss täitnud soodustuskelmusele kaasaaitamise koosseisulisi tunnuseid.
3.5.T. Kiviloo ja T. Kallase süüdistus KarS § 210 lõike 2 järgi, MTÜ Viljandimaa Mõisad süüdistus KarS § 210 lõike 3 järgi ning N.R süüdistus KarS § 22 lg 3 ja KarS § 210 lg-te 2, 3 osas märkis maakohus järgnevat.
3.5.1.Maakohus analüüsis järgmisi tõendeid: süüdistatav T. Kallase ütlused; süüdistatav T. Kiviloo ütlused; süüdistatav N.R ütlused; äriregistri teabesüsteemi väljavõte MTÜ Viljadimaa Mõisad kohta seisuga 06.01.2014; äriregistri teabesüsteemi väljavõte Inforing SD OÜ kohta; äriregistri teabesüsteemi 28.10.2013 tehtud väljavõtte A.L kohta; T. Kallase ja T. Kiviloo ütlused PRIA-le esitatud taotluse osas; seoses veebikeskkonna projektiga on MTÜ-le Viljandimaa Mõisad esitatud 10.04.2011 hinnapakkumised; T. Kallase MTÜ Viljandi Mõisad esindajana PRIA-le edastanud e-kirjad koos dokumentidega; 04.02.2014 koostatud vaatlusprotokoll; Viljandimaa Mõisad MTÜ pangakonto väljavõte; vaatlusprotokollile lisatud käsikirjaline leht arvutustega; 18.02.2014 koostatud vaatlusprotokolli; vaatlusprotokollile lisatud töövõtu- ja õiguste loovutamise leping nr 20110815; vaatlusprotokollile lisatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akt nr 5, 21.03.2011; vaatlusprotokollis vaadeldud pakkumiste lähteülesannet koos lisadega. Maakohus on uurinud kirjalike tõenditena T. Kallase ja T. Kiviloo e-kirju ajavahemikus 24.07.2013-13.01.2014 koos manustega. Manusteks on veebikeskkonna loomisega seotud
dokumendid – maksekorraldused, kuludeklaratsioonid, siseriikliku laekumise teatised, töövõtuja õiguste loovutamise leping, arved, tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid. T. Kallase ekirjadest nähtub, et ta on edastanud T. Kiviloole veebikeskkonna projektiga seonduvalt andmeid ja dokumente, ülevaate oma tegevusest, ning PRIA päringuid (maakohtu otsus lk 128129). T. Kiviloo edastatud e-kirjadest nähtub, et ta on andnud T. Kallasele ülesandeid seoses PRIA toetuse projektiga, mh MTÜ Viljandimaa Mõisad nimel dokumentide allkirjastamiseks ja dokumentide esitamiseks ning maksete tegemiseks (maakohtu otsuse lk 129). Käsitletud e-kirjadega on maakohtu hinnangul tõendamist leidnud, et T. Kiviloo on koordineerinud kogu PRIA-ga seotud veebikeskkonna projekti, muuhulgas omafinantseeringu tasumist. E-kirjade manustes olevad dokumendid on T. Kallase ja MTÜ Viljandimaa Mõisad poolt esitatud ka PRIA-le. Samuti on T. Kiviloo saatnud T. Kallasele mitmeid tema poolt koostatud dokumente allkirjastamiseks ning PRIA-le edastamiseks. E-kirjadest nähtub ka T. Kiviloo ja Inforing SD OÜ vaheline suhtlus. Eelnev on kooskõlas süüdistatav T. Kallase ütlustega, millest nähtub, et T. Kiviloo vormistas aruandeid ja korraldas ka projektiga seotud tegevusi ning süüdistatav T. Kiviloo antud ütlustega, milles T. Kiviloo kinnitas, et ta valmistas dokumendid ette ja edastas need T. Kallasele ja tema omakorda PRIA-le, kui MTÜ Viljandimaa Mõisad juhatuse liige. Kui tuli PRIA poolt küsimusi, siis T. Kallas edastas need T. Kiviloole, kes aitas kirjutada vastused. T. Kiviloo ütluste kohaselt T. Kallasel ei olnudki muud rolli, kui et allkirjastas T. Kiviloo poolt ettevalmistatud dokumendid.
3.5.2.Maakohus käsitles tõenditena veel 06.01.2014 äriregistri teabesüsteemi väljavõtet Inforing SD OÜ kohta; 25.02.2014 koostatud vaatlusprotokolli Kalda pst 26, Viljandi linnas OÜ Inforing ruumide osas ning toimunud läbiotsimise käigus kaasa võetud dokumente (täpsemalt kirjas maakohtu otsuses lk 129-130). Vaadeldud dokumentidest, nähtub, et N.R on seoses veebikeskkonna projektiga kalkuleerinud raharinglust, teinud vastavad arvestused käsikirjaliselt. Maakohtu hinnangul N.R kui veebikeskkonna töö teostajal, s.o antud juhul veebikeskkonna loojal, puudus tegelikkuses vajadus sellisteks rahalisteks kalkulatsioonideks. N.R valduses olnud dokumendid ja nende sisu näitavad selgelt, et ta on osalenud omafinantseeringu loomisel. Maakohus märgib, et N.R ja temaga seotud äriühingu lepingujärgne kohustus oleks olnud üksnes veebikeskkonna loomine, mitte rahaliste vahendite otsimine tema poolt väidetavalt tehtud töö eest tasumiseks ehk N.R puudus vajadus kalkuleerida A.L ja MTÜ Viljandimaa Mõisate rahaliste vahendite seisu.
3.5.3.Prokurör on maakohtule esitanud vaatlusprotokolli, mis on koostatud 29.05.2014, milles on vaadeldud T. Kiviloo valduses olnud sülearvuti Dell PP04X kõvakettal olnud dokumente. Vaadeldud on e-kirju ajavahemikus 09.08.2011-28.11.2013, milliseid on N.R ja T. Kiviloo teineteisele saatnud, samuti T. Kiviloo A.L. ile ja vastupidi. Maakohtu hinnangul tõendavad eeltoodud dokumendid seda, et T. Kiviloo initsiatiivil ja N.R kaasabil on loodud tõendid (sh hinnapakkumised, tarkvara litsentsileping, töövõtu- ja õiguste loovutamise leping), mille eesmärgiks on saavutada soodustusorganilt, s.o PRIA-lt, soodustuse väljamaksmine MTÜ-le Viljandimaa Mõisad.
3.5.4.Maakohus leidis, et T. Kiviloo ja N.R ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna on vastuolus vaatlusprotokolliga 29.05.2014, mistõttu maakohus jätab T. Kiviloo ja N.R ütlused selles osas tõendikogumist välja. Maakohtu hinnangul näitavad T. Kiviloo soovil ja N.R poolt koostatud hinnapakkumised Inforing SD OÜ-lt, AS-lt San Revilo ning Neuron Systems OÜ-lt, et T. Kiviloo ja N.R dokumente koostades ja neid T. Kallase kaudu PRIAle esitades on soovinud tõendada PRIA töötajatele, kes menetlesid MTÜ Viljandimaa Mõisad taotlust toetuse (s.o soodustuse) saamiseks, et hinnapakkumised on olemas reaalselt kolmelt erinevalt juriidiliselt isikult. Kuid võttes arvesse, et kõik hinnapakkumised reaalselt koostas ühe äriühingu - Inforing SD OÜ juhatuse liige N.R , siis sellega on tõendatud, et tegelikult esitatigi hinnapakkumine üksnes Inforing SD OÜ poolt ja AS San Revilo ning Neuron Systems
OÜ hinnapakkumised on koostatud ja lisatud PRIA taotlusele üksnes selleks, et jätta mulje hinnapakkumiste konkursi läbiviimisest ning investeeringumaksumuse väljaselgitamisest kolme konkureeriva äriühingu osavõtul. Eelmärgitu oli PRIA-lt projektitoetuse saamise vajalik eeltingimus. Nimelt põllumajandusministri 27.09.2010 määrusega nr 92 vastu võetud „Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 27 lg-ga 1 samuti põllumajandusministri 21.09.2012 määruse nr 75 § 33 lg-ga 1 on reguleeritud nõuded tegevuse ja investeeringu hinnapakkumuse kohta ja ettenähtud, et projektitoetuse taotleja peab olema saanud vähemalt kolm võrreldavat hinnapakkumist. Seega ei saa MTÜ Viljandimaa Mõisad veebiprojekti taotluse hinnapakkumiste toimumist ning investeeringu maksumuse väljaselgitamist pidada ausaks ja õiglaseks, vaid tegemist on olematu asjaolu väitmisega soodustusorganile, s.o PRIA-le. Asjaolu, et kõik hinnapakkumised on koostatud ühe ja sama isiku, s.o N.R poolt, on tõendatud 29.05.2014 vaatlusprotokolliga järgnevalt. Eelmärgitud dokumendist nähtub, et hinnapakkumised Inforing SD OÜ-lt, AS-lt San Revilo ja Neuron Systems OÜ-lt, millised kõik kannavad kuupäeva 10.04.2011 ja on koostatud tagantjärgi varasema kuupäevaga. 29.05.2014 vaatlusprotokollis on vaadeldud N.R ja T. Kiviloo teineteisele saadetud e-kirju. Maakohus leiab, et eeltoodud e-kirjadega on tõendatud, et hinnapakkumised koostati N.R poolt kooskõlastatult T. Kivilooga tegelikult alles augustis 2011 tõenäoliselt ajavahemikus 09.10.08.2011, kuigi PRIA-le 15.09.2011 esitatud hinnapakkumiste koostamise kuupäev on 10.04.2011. Eeltoodud e-kirjade põhjal võib teha järelduse, et PRIA-le 15.09.2011 esitatud hinnapakkumiste näol on tegelikkusele mittevastavate dokumentidega, kuna need on koostatud tagantjärgi varasemate kuupäevadega ning ühe sama isiku – N.R poolt. Kokkuvõtvalt tõendab maakohtu hinnangul eelmärgitud vaatlusprotokoll PRIA-le toetuse saamiseks ebaõigete andmete esitamist ja sellise tegevuse koordineerimist T. Kiviloo poolt ning N.R poolset kaasaaitamist taolisele tegevusele ning seda, et esitatud hinnapakkumised olid näilikud, s.o tegelikkusele mittevastavad, kuna reaalselt konkureerivaid hinnapakkumisi PRIA-le tegelikult ei esitatud. Ka 18.02.2014 vaatlusprotokollist (T. Kallase tööalases kasutuses olevates ruumides toimunud läbiotsimisel leitud dokumentide vaatlus) ja selle lisadest nähtub, et T. Kallase valduses on olnud PRIA-le esitatud taotlus ja lisatud hinnapakkumised juba eelnevalt märgitud kolme äriühingu nimelt, millised on dateeritud 10.04.2011. Seega eelmärgitud tõenditega on tõendatud, et PRIA-le esitati T. Kiviloo, N.R ning T. Kallase tegevuse tulemusena teadlikult ebaõigeid andmeid.
3.5.5.Prokurör on maakohtule esitanud 20.05.2014 koostatud vaatlusprotokolli T. Kiviloo, A.L , MTÜ Viljandimaa Mõisad ja OÜ Inforing SD pangakontode vaatluse kohta. Vaatluse eesmärgiks oli MTÜ Viljandimaa Mõisad poolt PRIA-lt taotletud toetuse nr 430011844078 (s.o veebikeskkonna loomise) väljamaksete kasutamise ning projekti omafinantseerimisallikate päritolu väljaselgitamine, mis on tõendatud vaatlusprotokollis väljatooduga (maakohtu otsus lk 133-135). Eelmärgitud vaatlusprotokolliga on tõendatud MTÜ Viljandimaa Mõisad ja Inforing SD OÜ vahelised rahaülekanded ning T. Kiviloo seotus veebikeskkonna projektiga. T. Kiviloo on kandnud enda isiklikult pangakontolt, samuti korraldanud temale kuuluva ettevõtte A.L kontodelt MTÜ Viljandimaa Mõisad kontole, selgitusega „vastavalt lepingule“, kokku 8000 eurot ning on korraldanud OÜ Kõpu Majandus kontolt 8000 eurot OÜ Inforing SD kontole tasumise. Samuti on tõendatud, et 18.12.2013 on rahandusministeerium väljamaksnud PRIA toetustena MTÜ Viljandimaa Mõisad arvelduskontole kokku 51129 eurot. Maakohtu hinnangul nähtub eelmärgitud vaatlusprotokollist, et MTÜ Viljandimaa Mõisad, OÜ Inforing SD ja A.L on nii ühte ja sama summat kui ka samas suurusjärgus summasid MTÜ Viljandimaa Mõisad, OÜ Inforing SD ja A.L arveldusarvetele tasunud korduvalt. Maakohus toob välja tehingud otsuse lk 136-137.
Süüdistatavatele esitatud süüdistuse kohaselt oli eelkirjeldatud ülekannete teostamise eesmärgiks mulje jätmine omafinantseeringu täitmisest, et tekitada seeläbi näiline õigus toetuse saamiseks. N.R kaitsja on leidnud, et raha ülekanded on olnud täiesti seaduslikud. Kõik ülekanded kajastuvad pangaarvetel, viited tehingutele on olemas ning rahaülekanded iseenesest mingisugust mulje loomist ei evi. N.R kaitsja poolt esitatud kirjalikud tõendid on käsitletud maakohtu otsuse lk 137. Maakohtule on esitatud MTÜ Viljandimaa Mõisad kaitsja taotlusel kaitseaktis loetletud tõendid (otsuse lk 138), millised kaitsja väitel on seotud veebiportaali väljaehitamise ja juurutamisega töösse ning faktiliselt teostatud töödega.
3.5.6.Maakohus uuris ka 15.05.2014 koostatud jälitustoimingu protokolli koos sellele lisatud stenogrammiga ja salvestisega DVD plaadil, millel kajastuvad süüdistatavate omavahelised telefonikõned. Süüdistatavate T. Kiviloo ja N.R ning T. Kiviloo ja T. Kallase vahel 13.11.2013 toimunud telefonikõnedega on tõendatud, et süüdistatavad arutlevad veebikeskkonna projektiga seotud omafinantseeringu nõude täitmise üle ja selle üle, kust leida omafinantseeringu nõude täitmiseks rahalisi vahendeid, kuna on tekkinud probleemid omafinantseeringu nõude täitmisega MTÜ Viljandimaa Mõisad poolt. Lisaks ülaltoodule tõendavad süüdistatavate T. Kiviloo ja N.R ning T. Kiviloo ja T. Kallase vahelised kõned nr 8, 11, 12 ja 13 ning 20.05.2014 koostatud vaatlusprotokoll 15.11.2013 MTÜ Viljandimaa Mõisad ning OÜ Inforing SD vahel 15.11.2013 toimunud pangaülekannete kohta, et MTÜ-l Viljandimaa Mõisad puudusid rahalised vahendid omafinantseeringu nõude täitmiseks, mistõttu oli vajalik OÜ Inforing SD poolt kanda raha MTÜ Viljandimaa Mõisad pangakontole, samuti on tõendatud, et T. Kiviloo koordineerib raha ülekannete tegemist. Maakohtu hinnangul on kõnede nr 23-29 pinnalt tõendatud, et T. Kiviloo koordineerib N.R, T. Kallase ja MTÜ Viljandimaa Mõisad ning A.L. i ja OÜ Kõpu Majandus tegevusi pangaülekannete tegemiseks, eesmärgiga tekitada soodustusorganile – PRIA-le ja tema töötajatele ettekujutus, et MTÜ Viljandimaa Mõisad on omaosaluse, s.o omafinantseeringu nõude täitnud, mis omakorda on vajalik eeltingimus, et PRIA teostaks MTÜ Viljandimaa Mõisad toetuse väljamakse. Eeltoodud kõnedega on maakohtu hinnangul tõendatud, et litsentsilepinguga nr 20130625 loodi raharinglus Inforing SD OÜ ja MTÜ Viljandimaa Mõisad vahel näiliste kohustuste kaudu, mille tegelikuks eesmärgiks oli PRIA-le kujutelma loomine, et MTÜ Viljandimaa Mõisad on omaosaluse (s.o omafinantseeringu) nõude täitnud. Maakohus märkis, et jälitustoimingu protokollis süüdistatavate omavahelistest telefonikõnedest nähtub, et raha ülekannete tegemisel juhindusid N.R (Inforing SD OÜ seaduslik esindaja), T. Kallas (MTÜ Viljandimaa Mõisad seaduslik esindaja) ja T. Kiviloo (tegutses projektijuhina veebikeskkonna loomise projektis) mitte tegelikest kohustustest, mis tulenesid Inforing SD OÜ ja MTÜ Viljandimaa Mõisad vahel sõlmitud lepingutest, vaid vajadusest luua PRIA-le pettekujutelm omafinantseeringu (omaosaluse) nõude täidetuse kohta. Maakohus viitab siinjuures telefonikõnedele nr 23-29. T. Kiviloo koordineerivale tegevusele järgnevad kaassüüdistatavate ning A.L. i ja OÜ Kõpu Majandus tegevused pangaülekannete tegemiseks, mis on tõendatud 20.05.2014 koostatud vaatlusprotokolliga. Kõnede 30-44 pinnalt on maakohtu hinnangul tõendamist leidnud, et MTÜ-l Viljandimaa Mõisad puuduvad jätkuvalt vahendid omafinantseeringu nõude täitmiseks. Süüdistatavatele T. Kiviloole, N.R-ile ja T. Kallasele on teada, et MTÜ Viljandimaa Mõisad on n-ö projektipõhine juriidiline isik. T. Kiviloo juhtimisel realiseeritakse skeemi, mille kohaselt peaks jääma soodustusorganile mulje sellest, et MTÜ Viljandimaa Mõisad tasub veebikeskkonna väljatöötamisega seonduvad arved ulatuses, mis vastab omafinantseeringu nõudele. Räägitakse puuduoleva summa 17000 eurot tasumisest (kõned 23, 26, 31, 38, 40-42). Selleks, et skeem ei oleks liiga läbinähtav soovitakse teostada ülekandeid sama juriidilise isiku (s.o MTÜ Viljandimaa Mõisad) erinevatelt arvetelt. Püütakse varjata asjaolu, et ligilähedaselt samas
suurusjärgus rahasummasid kantakse samade juriidiliste isikute – MTÜ Viljandimaa Mõisad ja Inforing SD OÜ vahel edasi tagasi. Siinjuures viitab maakohus kõnes nr 39 T. Kallase poolt räägitule, milles T. Kallas peab võimalikuks MTÜ Viljandimaa Mõisad teise arveldusarve kasutamist, muidu koguaeg käib (raha ülekandmine) edasi ja tagasi. Maakohus märkis, et süüdistatavate T. Kiviloo, N.R ja T. Kallase eelosundatud kokkulepe - kasutada MTÜ Viljandimaa Mõisad erinevaid arveldusarveid, on tõendatud lisaks jälitusprotokollile ka 20.05.2014 vaatlusprotokolliga. Kõned 46 ja 50 iseloomustavad maakohtu hinnangul süüdistatavate käitumist kuriteoskeemi järgimisel. Süüdistatavatel oli oluline saavutada PRIA-lt toetuse väljamakse. Seejärel, kui toetus oli soodustusorgani poolt väljamakstud, siis otsiti võimalusi tagantjärgi tsiviilõiguslike lepingute sõlmimiseks, mis pidid näitama, et rahaülekanded on seaduslikud. Kõned nr 50, 52-53, 54, 58-60 süüdistatavate T. Kiviloo ja T. Kallase ning T. Kiviloo ja N.R vahel tõendavad, et pangaülekanded, milliseid teostati MTÜ Viljandimaa Mõisad ja Inforing SD OÜ vahel ning A.L ja MTÜ Viljandimaa Mõisad vahel ei põhinenud majanduslikel tehingutel, kuna rahaülekannete tegemiseks ja maksete tegemise selgituseks otsitakse erinevaid aluseid, millega püüti varjata ülekannete tegemise tegelikku põhjust. Eeltoodu annab tunnistust pangaülekannete näilisusest ja nendega taotletavast eesmärgist, milleks oli soodustusorganile mulje jätmine omaosaluse ehk omafinantseerimise nõude täidetuse kohta.
3.5.7.Maakohus käsitles tunnistaja M. T ütlusi, tunnistaja L.S. ütlusi, süüdistatav T. Kallase ütlusi, süüdistatav MTÜ Viljandimaa Mõisad seadusliku esindaja T. Kallase ütlusi, süüdistatav T. Kiviloo ütlusi, süüdistatav N.R ütlusi. Maakohtu hinnangul on kohtumenetluse pooltel vaidlus MTÜ Viljandimaa Mõisad teostatud omafinantseeringute majandusliku sisu üle, kas tegemist oli PRIA toetuse saamiseks vajaliku omafinantseeringu nõude reaalse täitmisega või oli süüdistuses kirjeldatud panga ülekannete teostamise eesmärgiks mulje jätmine omafinantseeringu täitmisest, et tekitada seeläbi näiline õigus toetuse saamiseks. Prokuröri taotlusel võtis maakohus vastu teabesalvestise ehk Telia Eesti AS poolt väljastatud seezon.com veebifailid DVD-plaadil koos nõudekirja ning Telia Eesti AS nõudekirja vastusega. Prokuröri taotlusest nähtuvalt on tõend saadud KrMS § 215 lg 1 alusel kriminaalasja nr 16760000048 kohtueelses menetluses ning tõendiga soovis prokurör tõendada, et N.R kaitsja poolt esitatud tarkvara rendileping nr 22-01-2016, tarkvara ostumüügileping nr 11-08-2015 ja tarkvara ostu-müügileping nr 04-05-2015 on näilikud ning nende sisu ei vasta tegelikkusele ja kuna kaitsja soovis nimetatud lepingutega tõendada litsentsilepingu majanduslikku sisu ja varaliste õiguste realiseerumist, siis põhjendas prokuratuur eelmärgitu seezon.com veebifailide tõendina kasutamist, et tõendada kuriteo toimepanemise viisi. N.R kaitsja taotlusel on maakohus vastu võtnud tõendina teabesalvestise DVD-plaadil failid, mis puudutavad tarkvara võõrandamist litsentsilepingu alusel, võõrandatud tarkvara programmi koode. Kaitsja soovis andmekandja ning nendel olevate failidega tõendada litsentsiõiguse kui varaliste õiguste kasutamist Inforing SD poolt ning veebilehe ülesehituse kohta ja tõendit tuleks vaadelda koosmõjus juba eelnevalt kaitsja poolt esitatud lepingutega. Lisaks eeltoodule rahuldas maakohus prokuratuuri taotluse ja kuulas kohtuistungil KrMS § 2921 kohaselt üle asjatundjana Indrek Kõnnusaare. Asjatundja Indrek Kõnnusaare ütlustest nähtub, millega on tegemist Wordpress varavaralise sisuhaldussüsteemi puhul; mida kujutab endast maakohtule esitatud teabesalvestisega ehk Telia Eesti AS poolt väljastatud seezon.com veebifailidega - DVD-plaat, millele on talletatud seezon.com veebifailid ning ekraanitõmmisega seezon.com; KrMS § 288 lg 9 p 2 kohaselt esitati asjatundjale tutvumiseks tarkvara litsentsilepingleping nr 20130625, ekraanitõmmised: www.avastaeestimaad.ee, www.tripestonia.com/tours ja kotipood.vanamo.ee/shop; KrMS § 288 lg 9 p 2 kohaselt esitati asjatundjale tutvumiseks N.R kaitsja poolt maakohtule tõendina esitatud DVD-plaat
failidega, mis puudutavad tarkvara võõrandamist litsentsilepingu alusel; KrMS § 288 lg 9 p 2 kohaselt esitati asjatundjale tutvumiseks N.R kaitsja poolt maakohtule tõendina esitatud Hiirepadi OÜ prognoositava eelarve vastavalt MTÜ Viljandimaa Mõisad pakkumiste lähteülesandele 30.05.2011. Maakohtu hinnangul on asjatundja I. Kõnnusaare ütlustega tõendatud, et N.R ja Inforing SD OÜ poolt loodud veebikeskkonna www.seezon.com puhul on tegemist väga lihtsa veebilehega, mille tegemine võtaks aega umbes 40 töötundi ja maksaks käesoleval ajal vahemikus 1500-2000 eurot, kuivõrd tehnilise poole pealt on see väga lihtne. Veebileht www.seezon.com põhineb vabavaralisel sisuhaldussüsteemil Wordpress, mis on tasuta kättesaadav ja lihtsustab veebilehe haldurite ja arendajate tööd veebilehtede loomisel ning võimaldab internetist alla laadida suurel hulgal erinevaid valmisdisaine ja erinevaid valmismooduleid, millest osa on tasuta ning osa tasulised. Veebilehe www.seezon.com koosneb peamiselt vabavaralistest komponentidest ja tasuliste komponentide hulk on väike, mistõttu on tegemist odavlahendusega ja ei ole kvaliteetne. Eeltoodut tõendavad ka asjatundja I. Kõnnusaare ütlused, et veebileht seezon.com väga hästi ei tööta ja tema funktsionaalsus on väike. Seega on asjatundja I. Kõnnusaare ütlustega tõendatud, et veebikeskkonna seezon.com looja ise, s.o antud juhul N.R ja Inforing SD OÜ, on tarkvara ehitanud küllaltki vähe. Maakohus märgib, et asjatundja I. Kõnnusaare ütlustega on kooskõlas süüdistatava N.R ütlused selles osas, milles ta kinnitab, et veebikeskkond www.seezon.com puhul on kasutatud Wordpressi standardraamistikku ja palju vabavaralisi komponente, mis on saadud tasuta. N.R ütluste kohaselt saab osasid komponente kasutada, kui need internetist alla laadida, kuid need tuleb enamus juhtudel ümber kodeerida. Kuna I. Kõnnusaare ütlustega on tõendatud, et veebikeskkonna www.seezon.com tegemine võtaks aega umbes 40 töötundi ja maksaks käesoleval ajal vahemikus 1500-2000 eurot, siis ei pidanud maakohus usaldusväärseteks süüdistatava N.R ütlusi, milles süüdistatav kinnitab, et veebiportaali loomisele kulus kaks ja pool aastat arendustööd ja pidev töö oli kogu perioodi kestel. Veebiportaali loomisele kulunud töötunnid ja mahud on N.R ütluste kohaselt kirjas üleandmise aktides. Lisaks on N.R väitnud, et veebiportaali loomisel oli Inforing SD peatöövõtjaks ning palju asju tehti alltöövõtu korras. N.R ei tea alltöövõtjate arvu, võis olla 5-15 inimest tipphooajal. Lähtudes asjatundja I. Kõnnusaare ütlustest veebikeskkonnaga www.seezon.com loomiseks reaalselt kuluva tööaja kohta, s.o 40 töötundi, ei pidanud maakohus usaldusväärseks tööde üleandmise-vastuvõtmise aktides kajastatud ja teostatud tööde ajalisi mahtusid töötundides, mis on ilmselgelt ülepaisutatud. Maakohus leidis, et eelmärgitud tööde üleandmise ja vastuvõtmise aktid on süüdistatavate poolt koostatud ning soodustusorganile, s.o PRIA-le esitatud üksnes sooviga pettuse teel saada PRIA-lt toetus, kuna aktid ei kajasta tegelikult kulutatud tööaega veebiportaali loomisel. Seda, et N.R ütlused ning tööde üleandmise ja vastuvõtmise aktides märgitu tööde mahtude kohta ei ole usaldusväärne, tõendab lisaks 15.05.2014 koostatud jälitusprotokollis 18.11.2013 kajastuv telefoni kõne T. Kiviloo ja N.R vahel, milles süüdistatavad T. Kiviloo ja N.R arutlevad veebikeskkonna mahu juurdefabritseerimise üle. N.R kaitsja on asunud seisukohale, et tema poolt esitatud tõendit - prognoositavat eelarvet vastavalt MTÜ Viljandimaa Mõisad pakkumiste lähteülesandele 30.05.2011, milline on koostatud Hiirepadi OÜ poolt tuleks käsitleda asjatundja arvamusena ning eelmärgituga soovis kaitsja tõendada, et Inforing SD OÜ poolt MTÜ-le Viljandimaa Mõisad veebikeskkonna projektiga tehtud tööde maksumus on õige. Maakohus märgib, et eelviidatud tõendist nähtub, et see on koostatud MTÜ Viljandimaa Mõisad pakkumiskutse lähteülesande pinnalt 08.01.2015, s.o enam kui aasta möödudes peale veebiportaali üleandmist tellijale MTÜ-le Viljandimaa Mõisad ning prognoos on koostatud Inforing OÜ tellimusel. Eelmärgitud tõend tuleb tõendikogumist välja jätta, kuna tegemist ei ole usaldusväärse tõendiga, võttes arvesse, et
prognoos on tehtud ilma süva-analüüsita ning kliendilt täpsustavaid küsimusi küsimata, mis ilmneb prognoosi sissejuhatusest. Lisaks on prognoosis märgitud, et tegemist on estimatsiooniga, mille suurusjärk või kõikuda +/- 30%. Ka asjatundja I. Kõnnusaare ütlustega on tõendatud, et MTÜ Viljandimaa Mõisad pakkumiste lähteülesanne ei ole konkreetne ja on üsna laialivalguv, mille põhjal annaks tegelikult koostada väga suures vahemikus pakkumisi, konkreetset infot on lähteülesandes üsna vähe.
3.5.8.Maakohus nõustus prokuröri seisukohaga, et tarkvara litsentsileping nr 20130625 25.06.2013 koostati selleks, et tekiks näilik alus raha OÜ-st Inforing SD tagasikandmiseks MTÜ-le Viljandimaa Mõisad. Tarkvara litsentsilepingut nr 20130625 25.06.2013 tuleb käsitleda näiliku tehinguna TsÜS § 89 lg 1 mõttes. Tehingu näilisuse juures tuleb hinnata tehingu poolte antud juhul OÜ Inforing SD ja MTÜ Viljandimaa Mõisad tahteavaldusi. Tarkvara litsentsilepingu nr 20130625 25.06.2013 p 1 on OÜ Inforing SD ja MTÜ Viljandimaa Mõisad kokku leppinud teenuskeskkonna paketeerimise veebikeskkonna kui intellektuaalse vara autori varaliste õiguste lihtlitsentsi tasulises üleandmises järgmises ulatuses: õiguses teha tarkvaramoodulite koodis muudatusi ning täiendusi; õiguses müüa, reprodutseerida ja rentida tarkvara mooduleid eraldiseisvate moodulitena või nendest moodustatud ühtset tarkvaralist lahendust piiramatult ja tähtajatult. Litsentsitasu suuruseks lepiti kokku 41 271 eurot. See summa ühtib MTÜ Viljandimaa Mõisad poolt PRIA-le esitatud veebikeskkonna loomise taotlusest tulenevat omafinantseeringu summaga (41 271 eurot). Maakohus teeb nii T. Kallase ja N.R ütlustest kui ka uuritud tõenditest kogumis järelduse, et tarkvara litsentsilepingu sõlmimise tegelikuks eesmärgiks oli luua võimalus raha tagasikandmiseks MTÜ Viljandimaa Mõisad arveldusarvele, millega tekitada PRIA-le kujutelm omafinantseeringu nõude 41 271 eurot täitmisest MTÜ Viljandimaa Mõisad poolt PRIA-le esitatud veebikeskkonna projektis, et seeläbi saavutada PRIA-lt toetuse 51 129 eurot väljamaksmine MTÜ-le Viljandimaa Mõisad. Maakohus, viidates MTÜ Viljandimaa Mõisad kaitsja poolt töövõtu- ja õiguste loovutamise leping nr 20110815, 15.08.2011 esitamisele, leiab, et töövõtu- ja õiguste loovutamise lepingu sõlmimine, selles märgitud kuupäeval 15.08.2011 ei ole usaldusväärne, kuna 29.05.2014 vaatlusprotokolliga on tõendatud, et N.R on koostanud nii tarkvara litsentsilepingu nr 20130625 kui ka töövõtu- ja õiguste loovutamise lepingu nr 20110815, kuid seda on ta teinud 2013 juunis. Nimelt on N.R 25.06.2013 kell 13.15 saatnud T. Kiviloole e-kirja. Kiri näitab kuriteo skeemi kavandamist süüdistatavate poolt ja selle rakendamist. Maakohtu hinnangul töövõtu- ja õiguste loovutamise lepingu nr 20110815 ja tarkvara litsentsilepingu nr 20130625 üheaegne sõlmimisega lõid süüdistatavad võimaluse raha ringitamiseks ning seeläbi MTÜ Viljandimaa Mõisad ja OÜ Inforing SD omavaheliste kohustuste näiliseks tekkeks. Maakohus märgib, et jälitustoimingu protokollis süüdistatavate omavahelistest telefonikõnedest nähtub, et raha ülekannete tegemisel juhindusid N.R (Inforing SD OÜ seaduslik esindaja), T. Kallas (MTÜ Viljandimaa Mõisad seaduslik esindaja) ja T. Kiviloo (tegutses projektijuhina veebikeskkonna loomise projektis) mitte tegelikest kohustustest, mis tulenesid Inforing SD OÜ ja MTÜ Viljandimaa Mõisad vahel sõlmitud tarkvara litsentsilepingust, vaid vajadusest luua PRIA-le pettekujutelm MTÜ Viljandimaa Mõisad poolt omafinantseeringu (omaosaluse) nõude täidetuse kohta. Maakohus toetub siinjuures telefonikõnedele nr 23-29. Eraldi äramärkimist väärib telefonikõnes nr 26, millest nähtub, kuidas süüdistatavad T. Kiviloo ja N.R ühise arutluse käigus on enesele teadvustanud, et PRIA ei tee enne väljamakset, kui puudujääv osa omaosalusest, s.o 17 tuhat eurot, on tasutud. N.R ja T. Kiviloo arutlevad, et 17 tuhat on vaja juurde leida ning arutatakse raha leidmise võimaluste üle, samuti arutletakse makse 17 tuhat tegemise võimaluste üle, samuti selle üle, et litsentsilepingu teema läheb suuremaks kui esialgu arvati, s.o vastavalt lepingule tagasikantavad summad.
Maakohtu hinnangul ilmnes kõnedest, et sooviti täita üksnes veebikeskkonna loomisega seotud formaalsed nõuded, mille täidetus oli eelduseks PRIA-lt soodustuse saamiseks. Maakohtu hinnangul tõendab viimatimärgitud tõend ka asjaolu, et litsentsileping ja poolte vahel esitatud arved võimaldasid samas suurusjärgus summasid lepingupoolte vahel tasuda ja seejärel tagastada, millega kujundati PRIA-le pettekujutelm, et rahaülekanded, milliseid OÜ Inforing SD tegi MTÜ Viljandimaa Mõisad arveldusarvele ja vastupidi MTÜ Viljandimaa Mõisad tegi OÜ Inforing SD arveldusarvele omasid majanduslikku sisu. Asjaolu, et vastastikustel rahaülekannetel majanduslik sisu puudus on tõendatud ka süüdistatava T. Kallase ütlustega. Maakohtu hinnangul ei ole N.R selles osas antud ütlused usaldusväärsed, kuna on vastuolus asjatundja I. Kõnnussaare ütlustega. Asjatundja ütlustest nähtub, et seezon.com tarbeks loodud tarkvara ei ole kasutatud kotipood.vanamo.ee veebilehe loomisel. Samuti on ebatõenäoline, et seda tehti www.avastaeestimaad.ee ja www.tripestonia.com veebilehtede puhul, kuna tegu on täiesti erinevate platvormidega, nende ainus ühisosa on programmeerimiskeel. Kotipoe ostukorvi ja toodete kuvamise ja otsimissüsteem on lahendatud kasutades Woo Commerce moodulit. Seezon.com-is on kogu broneerimissüsteem lahendatud kasutades tasulist teemat, mis on ostetud internetist. Prokuröri küsimusele, kas lepingute alusel on müüdud ja renditud seezon.com tarbeks arendatud laohaldus, veebipood, kogu platvorm ja ka ostukorv nagu seda väidab süüdistatav N.R , vastas asjatundja I. Kõnnussaar, et tegelikult seda tehtud ei ole, kuna seezon.com lähtekoodis toodete ostmist ja laohaldust ei sisalda. Veebisaitidel seezon.com, tripestonia.com ja avastaeestimaad.ee ühisosa asjatundja I. Kõnnussaare ütluste kohaselt põhimõtteliselt ei ole, ühisosaks üksnes programmeerimiskeel. Seezon.com ja kotipood.vanamo.ee ühisosaks on asjatundja I. Kõnnussaare kinnitusel üksnes Wordpressi mootor, mis on tasuta vabavaraline komponent ja ei ole N.R poolt loodud. Kuna I. Kõnnusaare antud ütlustest, nähtub et tegelikult seezon.com tarbeks arendatud tarkvara, sh laohaldus, veebipood, kogu platvorm ja ka ostukorv edasimüüdud ja renditud ei ole, siis maakohus jätab tõendikogumist välja N.R kaitsja poolt esitatud tõendid, millega kaitsja on soovinud tõendada tarkvara litsentsilepinguga omandatud varaliste õiguste realiseerimist Inforing SD poolt ning tarkvara litsentsilepingu majanduslikku sisu ja kehtivust.
3.5.9.Analüüsides MTÜ Viljandimaa Mõisad juhatuse liikme T. Kallase ja OÜ Inforing SD juhatuse liikme N.R tahteavaldusi tarkvara litsentsilepingu nr 20130625 25.06.2013 sõlmimisel ja poolte käitumist pärast lepingu sõlmimist ilmneb, et pooled sõlmisid näiliku lepingu ja on soovinud vastastikuste rahaülekannetaga jätta PRIA-le muljet, et MTÜ Viljandimaa Mõisad on veebikeskkonna loomiseks omafinantseeringu nõude täitnud, eesmärgiga saavutada PRIA-lt toetuse väljamaksmine. Maakohus märgib, et olukorras, kus loodava veebikeskkonna tegelik väärtus ei vastanud teostatud tööde üleandmisvastuvõtmisaktidel ja arvetel näidatud maksumustele ja PRIA-lt taotletava toetuse suurus ületas kordades tegelikult teostatud tööde maksumust, siis on teostatud ülekannete alusetena lepingute ja arvete esitamine üksnes formaalne, ülekannetel puudub tegelik majanduslik sisu ning süüdistuses toodud ülekanded teostati üksnes selleks, et näidata toetuse taotlejal MTÜ-l Viljandimaa Mõisad omafinantseeringu olemasolu ja saavutada seeläbi PRIA-lt pettuslikult toetuse väljamaksmine.
3.5.10.Järgnevalt analüüsis maakohus, kas süüdistatavate T. Kiviloo, T. Kallase tegevus vastab KarS § 210 lg-s 2 ning MTÜ Viljandimaa Mõisad tegevus KarS §-s 210 lg-s 3 nimetatud pettuse teel soodustuse saamisele ning süüdistatava N.R egevus KarS § 22 lg 3 kohaselt kaasaaitamisele KarS § 210 lg-te 2, 3 järgi pettuse teel soodustuse saamisel.
3.5.10.1.Käesoleval juhul on kohtuistungil uuritud tõenditega kogumis tõendamist leidnud, et T. Kallas MTÜ Viljandimaa Mõisad juhatuse liikmena on taotlenud ajavahemikul 12.09.2011 kuni 18.12.2013 grupis koos A.L esindaja T. Kivilooga ja OÜ Inforing SD
esindaja N.R kaasabil PRIA-st 51 129 euro suurust toetust, mida finantseeritakse Euroopa Maaelu Arengu Fondist, veebikeskkonna loomiseks. MTÜ Viljandimaa Mõisad 12.09.2011 taotluse PRIA-st toetuse saamiseks on allkirjastanud juhatuse liige T. Kallas MTÜ Viljandimaa Mõisad juhatuse liikmena. Taotlusele oli märgitud abikõlblikuks maksumuseks 92 400 eurot ning toetuse summaks 51 129 eurot. Tõendamist on leidnud, et T. Kallasele, T. Kiviloole ja N.R-ile oli eelnevalt teada, et PRIA-st toetuse saamiseks, peab veebikeskkonna loomisega toetuse taotleja, s.o MTÜ Viljandimaa Mõisad, täitma omafinantseeringu nõude, milline oli taotluse abikõlbulikku maksumust (92 400 eurot) ning toetuse summat (51 129 eurot) arvestades 41271 eurot. 18.11.2011 PRIA peadirektori käskkirjaga nr 13-6/2505 määrati MTÜ-le Viljandimaa Mõisad Eesti toetus summas 51 129 eurot. Toetuse saamise tingimuseks oli toetuse saaja poolt investeeringu tegemine summas 41 271 eurot. MTÜ-l Viljandimaa Mõisad puudusid vahendid omafinantseeringu (ehk omaosaluse) nõude täitmiseks. T. Kiviloo juhendamisel ja korraldusel tekitasid MTÜ Viljandimaa Mõisad, OÜ Inforing SD ja A.L raharingluse kandes ühte ja sama summat korduvalt üksteise arvelduskontodele, millise tegevuse eesmärgiks oli tõendada PRIAle, et omafinantseeringu nõue on täidetud. PRIA-st on tehtud MTÜ Viljandimaa Mõisad arvelduskontole 18.12.2013 rahaline väljamakse kokku 51 129 eurot, mida tuleb käsitleda soodustusena KarS § 210 lg 1 mõttes. Euroopa Liidu toetused kuuluvad KarS § 210 lg 1 sätestatud avalike vahendite hulka. Tegemist on Leadermeetme raames antava projekti toetusega, mida finantseeritakse Euroopa Maaelu Arengu Fondist, s.o tasuta soodustusega, mida ei tule tagasi maksta ja mille eesmärk on majandustegevuse soodustamine. Kohtumenetluse pooltel ei ole vaidlust ka asjaolus, et soodustuse saaja MTÜ Viljandimaa Mõisad on majanduses osalev isik, tegemist on küll mittetulundusühinguga, kuid soodustust on PRIA-st taotletud taotluse ja selle lisatud hinnapakkumiste võrdlustabeli kohaselt majandustegevuse arendamiseks, antud juhul oli kavandatava tegevuse nimetuseks luua veebipõhine keskkond turismiettevõtjate toodete ja teenuste paketeerimiseks. Samuti puudub vaidlus asjaolus, et MTÜ Viljandimaa Mõisad on saanud PRIA-lt soodustuse summas 51 129 eurot, mida oli õigus kasutada veebikeskkonna loomiseks. T. Kallase ja T. Kiviloo ütlustel sooviti veebikeskkonda kasutada Kõpu Külastuskeskuse tarbeks turismi edendamisel. Samuti on tõendamist leidnud, et toetuse taotlemisel hetkel oli MTÜ Viljandimaa Mõisad üheks juhatuse liikmeks T. Kallas ning MTÜ Viljandimaa Mõisad poolseks projektijuhiks oli T. Kiviloo. Eeltoodust lähtudes vastavad MTÜ Viljandimaa Mõisad, T. Kallas ja T. Kiviloo KarS §-s 210 sätestatud kuriteo subjekti tunnustele.
3.5.10.2.Maakohtu hinnangul on süüdistatavad T. Kiviloo, T. Kallas ja MTÜ Viljandimaa Mõisad süüdistatav N.R kaasabil esitanud PRIA-le soodustuse taotlemisel ja saamisel tõele mittevastavaid andmeid, kuivõrd kohtuliku uurimise tulemusena leidis tõendamist, et MTÜ-l Viljandimaa Mõisad puudus omafinantseering. Kuid hoolimata eelmärgitud asjaolust esitati PRIA-le kuludeklaratsioone kulude deklareerimiseks projektitoetuse taotlemise korral ning maksekorraldusi, millega esitati PRIA-le andmeid omafinantseeringu nõude täitmise kohta. Samuti leidis asjatundja I. Kõnnussaare ütlustega tõendamist, et süüdistatav N.R poolt loodud veebikeskkonna seezon.com rahaline väärtus on kordades odavam projekti abikõlbulikust maksumusest. Maakohus on seisukohal, et PRIA-le esitatud andmed oli soodustusrelevantsed, kuivõrd nende alusel laekus PRIA toetustena MTÜ-le Viljandimaa Mõisad 51 129 eurot. Õigete andmete esitamise korral ei oleks PRIA soodustust väljamaksnud.
3.5.10.3.Süüdistuse kohaselt panid T. Kallas MTÜ Viljandimaa Mõisad esindajana ja T. Kiviloo soodustuskelmuse toime isikute grupis, st kaastäideviimise vormis. Maakohtu hinnangul T. Kallase funktsioon süüteo toimepanemisel seisnes tema poolt MTÜ Viljandimaa Mõisad esindajana PRIA-le toetuse summas 51 129 saamiseks taotluse esitamises ning omafinantseeringu näitamiseks raha kandmises T. Kiviloo juhendamisel süüdistuses näidatud isikutele.
T. Kiviloo funktsioon süüteo toimepanemisel seisnes kuriteo plaani väljatöötamises, kuna T. Kallas tegutses täielikult T. Kiviloo juhtimisel ja järgis tema korraldusi. T. Kiviloo korraldas projektijuhina MTÜ Viljandimaa Mõisad taotlust, millega viimane taotles PRIA-st 51 129 euro suurust soodustust ehk toetust. Selleks valmistas T. Kiviloo ette PRIA-le esitatavaid dokumente ning teostas omafinantseeringu nõude täitmisega seonduvaid kalkulatsioone, koostas vajadusel PRIA-le vastuse järelepärimistele ning juhendas MTÜ Viljandimaa Mõisad, OÜ Inforing SD ja A.L vahel rahaülekannete, s.o raharingluse teostamist, mille tulemusena kanti ühte ja sama summat korduvalt üksteise arvelduskontodele, millise tegevuse eesmärgiks oli tõendada PRIA-le, et omafinantseeringu nõue on täidetud. Selleks, et saada MTÜ-le Viljandimaa Mõisad toetust, kuid mitte tasuda omafinantseeringut kandis T. Kiviloo enda isiklikult ning temale kuuluva ettevõtte A.L kontodelt MTÜ Viljandimaa Mõisad kontole, selgitusega „vastavalt lepingule“, kokku 8000 eurot ning OÜ Kõpu Majandus kontolt 8000 eurot OÜ Inforing SD kontole selgitusega „käibelaen“. MTÜ Viljandimaa Mõisad funktsioon süüteo toimepanemisel tulenes tema juhatuse liikme T. Kallase tegevusest (sh PRIA-le MTÜ Viljandimaa Mõisad nimel tegelikkusele mittevastavate andmete esitamises soodustuse saamise eesmärgil). Asjaolu, et PRIA-le esitati tegelikkusele mittevastavaid andmeid 51 129 euro suurust toetuse saamiseks MTÜ-le Viljandimaa Mõisad, tõendab teo toimepanemist MTÜ Viljandimaa Mõisad huvides. Maakohus peab vajalikuks rõhutada, et kaastäideviimise korral ei pea iga kaastäideviija vahetult petma kannatanut, küll aga peavad kõik valitsema tegu ja maakohtu arvamuse kohaselt see nii on ka olnud. Tõendamist on leidnud, et T. Kiviloo, T. Kallas on täitnud KarS § 210 lg-s 2 ja MTÜ Viljandimaa Mõisad KarS § 210 lg-s 3 sätestatud kuriteo objektiivse koosseisu tunnused.
3.5.10.4.Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 210 lg 2 ja 3 järgi kvalifitseeritav kuritegu tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Kuriteo koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohus nõustub prokuröri seisukohaga, et T. Kiviloo on tegutsenud kavatsetusega, mille kohta annavad teavet objektiivsed asjaolud. Nimelt on T. Kiviloo seadnud oma tegevuse eesmärgiks saada PRIA-st pettuse teel toetust ning ta pidas seda võimalikuks. Ka isiku poolt kuriteoskeemi juhtimine ja korraldamine annab tunnistust süüteo toimepanemisest kavatsetult. Maakohtu istungil uuritud tõenditega on tõendamist leidnud, et süütegu toime pannes on T. Kallas tegutsenud täielikult T. Kiviloo juhtimisel ning on järginud tema korraldusi. T. Kallase roll kuriteo toimepanemisel oli formaalne. Tema tegevus seisnes PRIA-le vajaminevate dokumentide allkirjastamises, edastamises ning ka rahaülekannete tegemises, mis kõik toimus T. Kiviloo juhtimisel. Samas peab maakohus vajalikuks märkida, et T. Kallas soostus sellega, et süüdistatavate kooskõlastatud tegevuse tagajärjel, s.o pettuse tõttu kannab PRIA toetuse MTÜ Viljandimaa Mõisad arveldusarvele. Maakohus leiab, et T. Kallas on tegutsenud kuriteo suhtes kaudse tahtlusega. T. Kallas oli teo toimepanemise hetkel MTÜ Viljandimaa Mõisad juhtorgani, s.o juhatuse liige. Juriidilise isiku vastutuse lähtekoht on süüteo tuvastamine füüsilise isiku tegevuses. Maakohus on eeltooduga põhjendanud, miks kohus leiab, et T. Kallas on süüdi KarS § 210 lõike 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ehk tuvastatud on süütegu füüsilise isiku tegevuses. Süüteo toimepanemine juriidilise isiku huvides on kriteerium, mis annab aluse füüsilise isiku teo juriidilisele isikule omistamiseks selle kitsamas mõttes. Juriidilise isiku huvi tähendab, et karistatav tegu peab olema toime pandud juriidilise isiku tegevussfääris või vähemalt sellega seotud valdkondades. Teo toimepanemisena juriidilise isiku huvides on vaadeldav igasugune otsene või kaudne varaline või moraalne kasu, mida juriidiline isik õigusvastase teo toimepanemisest sai või võis saada. Kahtlust ei ole selles, et T. Kallase poolt koos T. Kivilooga ning N.R kaasabil toimepandud tegu on toimunud MTÜ Viljandimaa Mõisad tegevussfääris, kuna seondus MTÜ Viljandimaa Mõisad tegevusvaldkonna ja planeeritava majandustegevusega. Teo toimepanemise tulemusena sai MTÜ Viljandimaa Mõisad
soodustuse – soodustusorgan PRIA tasus pettuse tõttu MTÜ Viljandimaa Mõisad arvelduskontole kokku 51 129 eurot. Süüdistatava MTÜ Viljandimaa Mõisad näol on tegemist süüvõimelise juriidilise isikuga KarS § 37 mõttes, kuna omas õigusvõimet TsÜS § 26 lg 2 kohaselt - ta oli süüdistuses märgitud ajavahemikul tegutsev juriidiline isik, st kantud Äriregistrisse alates 19.04.2001. Kuigi äriregistri väljavõtte kohaselt on MTÜ-l Viljandimaa Mõisad 4 juhatuse liiget, sh T. Kallas, otsustas T. Kallas oma ütluste kohaselt PRIA-le esitatavate andmete üle MTÜ juhatuse liikmena üksinda. Eelmärgitu on kooskõlas ka äriregistri väljavõttega, mille kohaselt MTÜ Viljandimaa Mõisad juhatuse liikmetest T. Kallas ja I. Alliksaar esindavad mittetulundusühingut üksinda, teised juhatuse liikmed üheskoos. Seega oli T. Kallasel MTÜ nimel tegutsemiseks vajalik pädevus.
3.5.10.5.N.R-ile on esitatud süüdistus KarS § 22 lg 3 § 210 lg-te 2, 3 kohaselt pettuse teel soodustuse saamisele kaasaaitamises. Kohtulikul uurimisel leidis tuvastamist, et süüdistatav N.R osales kuriteoskeemis ja osutas kaasabi T. Kiviloole ja MTÜ Viljandimaa Mõisad esindajale T. Kallasele taotluse korraldamisel, millega MTÜ Viljandimaa Mõisad taotles pettuse teel PRIA-st 51 129 euro suurust toetust, sh koostas ja saatis T. Kiviloole kolme ettevõtte hinnapakkumised ning eesmärgiga näidata omafinantseeringut kandis T. Kiviloo juhendamisel ja koordineerimisel saadud raha korduvalt süüdistuses nimetatud isikute arveldusarvetele, eelmärgituga osales näiliku omafinantseeringu tekitamises. Eelmärgituga osutas kuriteo täideviijatele ainelist kaasabi. Maakohtule esitatud tõenditest on võimalik järeldada, et N.R pani süüteo toime otsese taotlusega kaasaaitamisteo suhtes kui ka tema tahtlus hõlmas süüteo täideviijate poolt toimepandava teo koosseisu ning ulatus selle objektiivse ja subjektiivse ebaõiguse olulisemate joonteni. N.R soodustuskelmusele kaasaaitajana pidas võimalikuks, et toetab võõrast tegu ja tema tegevuse tulemusena laekub pettuse tõttu MTÜ Viljandimaa Mõisad arveldusarvele PRIA-st toetus 51129 eurot. N.R oli teadlik kuriteoskeemist ja osales selles näiliku omafinantseeringu tekitamises. Samuti oli N.R teadlik PRIA-le taotluse esitamise asjaoludest ja koostas ning saatis T. Kiviloole kolme ettevõtte hinnapakkumised, koostas tarkvara litsentsilepingu, esitas arveid ja teostas raha ülekandeid erinevate arvete ja lepingute alusel kooskõlastatult teiste süüdistatavatega. Seega eeltooduga on maakohus leidnud, et süüdistatavad T. Kiviloo, T. Kallas, MTÜ Viljandimaa Mõisad ja N.R on täitnud süüteo koosseisulised tunnused neile inkrimineeritud kuritegudes. Maakohus ei tuvastanud süüdistatavate suhtes õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid.
3.5.10.6.N.R kaitsja on kaitsekõnes leidnud, et maakohus peaks hindama süüdistusakti nõuetele vastavust, märkides, et vastavalt KrMS § 268 lg 1 peab kriminaalasja kohtulik arutamine toimuma süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole lubatud teisiti. Kaitsja leidis, et süüdistus peaks tõendama seda, et ülekannetega jäeti mulje omafinantseeringu täitmisest, tekitades seeläbi näiline õigus toetuse saamiseks. Kaitsja on leidnud, et süüdistuses puudub majandustehingute analüüs ja prokurör käsitledes süüdistuskõnes mitmeid lepinguid leides, et need on näilikud ja süüdistuses ei ole neid välja toodud, siis on prokurör väljunud süüdistuse raamidest ning eelmärgituga on rikutud süüdistatava kaitseõigust. Maakohus on seisukohal, et nii N.R-ile kui ka teistele süüdistatavatele esitatud süüdistus on keeleliselt korrektne ja sisult piisavalt arusaadav ning annab süüdistatavatele detailse informeerituse süüdistuse aluseks olevatest asjaoludest. Süüdistusakti lõpposas, käesolevalt muudetud süüdistuses on kajastatud süüdistatavatele inkrimineeritud käitumise kirjeldus vastavalt KarS § 154 lg p-dele 2 ja 3, sh on antud süüdistuse sisu ja kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi. Maakohus nõustub kaitsjaga, et prokurör on süüdistuskõnes käsitlenud lepinguid, mida süüdistuses märgitud ei ole ja andis omapoolse hinnangu lepingutele, kuid maakohtu hinnangul ei ole prokurör süüdistuskõnes väljunud süüdistuse raamidest. KrMS § 300 lg 1 kohaselt
kohtuvaidluses võivad kohtumenetluse pooled tugineda vaid kohtulikul uurimisel uuritud tõenditele. Maakohus leiab, et prokuröri poolt kaitsja nimetatud lepinguid kohtuvaidluses käsitleda oli põhjendatud ja eelmärgitu tulenes asjaolust, et need lepingud esitati kohtule kaitsja poolt, vastavalt kohtumenetluses kujundatud kaitsepositsioonile, s.o seoses aktiivse kaitsega. Nimetatud lepinguid kohtule esitades, esitas kaitsja oma seisukoha lepingute tõendamisväärtuse kohta detailselt alles kohtuistungi käigus peale kohtuistungi rakendamist, kuna varasemalt tõendeid mainitud ei olnud. Seega, süüdistuskõnes anti hinnang kaitsja tõenditele ja taolise tegevusega ei ole kaitseõigust rikutud. Kuna kohtulikul uurimisel on eelmärgitud lepinguid käsitletud, tuli maakohtul anda neile ka omapoolne hinnang kohtuotsuses.
3.6.Maakohtu seisukoht karistuste osas on järgmine.
3.6.1.T. Kiviloo poolt toime pandud KarS § 3001 lõike 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest näeb seadus ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Kuritegu on toime pandud pikema ajavahemiku vältel - 30.12.2008 kuni 07.03.2014. Tegemist ei ole üksikepisoodiga, vaid koosneb mitmest tegevusaktist. Arvestades T. Kiviloo poolt toime pandud kuriteo mahtu ning ajavahemikku, ei pidanud maakohus põhjendatuks karistusliigina rahalise karistuse mõistmist, seega on põhjendatud T. Kiviloole rakendada vangistust. KarS § 3001 lõike 1 puhul on sanktsiooni keskmiseks määraks 6 kuud vangistust. Maakohus ei tuvastanud karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid käsitletavas kuriteoepisoodis. Süü suurust mõjutavate asjaoludena arvestab kohus kuriteo toimepannud ametiisiku asendit kohalike omavalitsuste ametikohtade hierarhias, korruptiivse tegevuse ajalist kestvust, selle süstemaatilisust ning õigusvastaste toimingute hulka. Kuriteo ohtlikkus käesoleval juhul seisneb selles, et kannatada sai avaliku võimu maine, sest ühiskonna liikmetel on nüüd alust arvata, et ettevõtjana tegutsev isik võib asuda ametnikuna tööle mitte missiooni tundest ega soovist teha tööd ühiskonna huvides, vaid oma äride ja ettevõttete huvides, tegutsedes ametisikuna ühtlasi teenida korruptsiooni vastase seaduse mõttes mittelubatud tehingute tulemusena oma äriühingutele kasumit. Vallavanema ametikohal töötav isik peab omama kõrgeid väärtushinnanguid, olema võimeline aru saama oma tegevuse tähendusest ja võimalikest tagajärgedest. Antud juhul on kuriteo on toime pannud isik, kelle vastu peab avalikkusel samuti olema eriline usaldus. Maakohus on seisukohal, et T. Kiviloo tegu raskendavaks ja sellega süü suurust mõjutavaks asjaoludeks on T. Kiviloo poolt toimingupiirangu rikkumine pikema aja vältel – toimingupiirangut on rikutud üle viie aasta, õigusvastaste toimingute suur hulk ning samuti asjaolu, et toimingupiirangu rikkumisega seotud tehinguid on tehtud erinevate isikutega ja nende tehingute kogusumma ületab kahekordselt suure ulatuse määra. T. Kiviloole tuleb mõista KarS § 3001 lg 1 järgi toimepandud süüteos sanktsiooni keskmisest määrast rangem karistus.
3.6.2.T. Kiviloo poolt toime pandud KarS § 201 lg 2 punktide 1, 3 ja 4 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise eest näeb seadus ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus on tuvastanud, et T. Kiviloole etteheidetavad KarS § 22 lõike 2 ja KarS § 344 lõike 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod olid vajalikud omastamiste toimepanemiseks, on tegemist ideaalkonkurentsis olevate süütegudega, mistõttu tuleb T. Kiviloole mõista KarS § 63 lõike 1 alusel karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Karistusliigi kohaldamisel arvestas maakohus T. Kiviloole etteheidetavate kuriteoepisoodide arvu ja mahtu ning leidis, et käesoleval juhul ei ole võimalik rahalise karistuse kohaldamine ja seega tuleb T. Kiviloo suhtes rakendada karistusliigina vangistust. T. Kiviloo on toime pannud omastamise 6 kuriteoepisoodis ning võltsimisele kihutamise 2 kuriteo episoodis. Kohus ei tuvastanud KarS §-des 57 ja 58 sätestatud karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid käsitletavates kuriteoepisoodides.
Süü suurust mõjutavate asjaoludena oli, et T. Kiviloo oli kõikide omastamisega ja dokumendi võltsimiste seonduvate kuritegude initsiaatoriks. Tegemist on suurema teosüüga ka põhjusel, et T. Kiviloo kasutas süütegude toimepanemiseks ära oma ametialast positsiooni ning kuriteod olid toimepandud varalise kasu saamise eesmärgil. T. Kiviloole tuleb mõista karistus, mis jääb sanktsiooni keskmisest määrast ülespoole. T. Kiviloo poolt toime pandud KarS § 210 lõike 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo (s.o veebikeskkonna loomisega seonduv soodustuskelmuse episood) toimepanemise eest näeb seadus ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. T. Kiviloole ei ole võimalik soodustuskelmuse toimepanemise eest karistusliigina rahalist karistust kohaldada. Maakohtu hinnangul puuduvad KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavad asjaolud käsitletavas kuriteoepisoodis. Karistust raskendava asjaoluna tuvastas maakohus KarS § 58 p 10 alusel süüteo toimepanemine grupi poolt. T. Kiviloo teosüüd suurendavate asjaoludena tuleb arvestada, et soodustuskelmuse episoodi puhul oli T. Kiviloo kuritegude initsiaatoriks ja kuritegeliku skeemi loojaks ning ta tegutses eesmärgiga saada pettuse teel varalist kasu. Seega maakohtu hinnangul oli T. Kiviloo süü soodustuskelmuse toimepanemisel suur. Arvestades asjaolu, et T. Kiviloo on varasemalt kriminaalkorras karistamata isik, leidis maakohus KarS § 73 sätteid kohaldades, et tähtajalise vangistuse ärakandmine süüdlase poolt ei ole otstarbekas ning tingimisi jäetakse vangistus T. Kiviloo suhtes kohaldamata, kui ta ei pane kohtu poolt määratud katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Lähtudes kehtivast kohtupraktikast peab katseaeg ajaliselt olema pikem mõistetavast vangistusest. Samas tuleb arvestada sedagi, et T. Kiviloo süü käesolevas kohtuotsuses kajastud kuritegude toimepanemisel on olnud märkimisväärne, mistõttu pidas maakohus põhjendatuks tema osas määrata katseajaks 4 aastat. Lähtudes toimepandud kuritegude iseloomust ning eelnevalt toodud põhjendustest, on põhjendatud T. Kiviloole mõista lisakaristusena KarS § 49 alusel keeld töötada riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis või avalik-õiguslikus juriidilises isikus, kui temale on pandud haldamis-, järelevalve või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded.
3.6.3.N.R poolt toime pandud KarS § 22 lg 3 ning KarS § 201 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest näeb seadus ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus tuvastas N.R poolt omastamisele kaasaaitamise ühes kuriteo episoodis ning omastamise episoodis puuduvad KarS §-des 57 ja 58 sätestatud karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Maakohtu hinnangul omastamise episoodis oli kuriteo initsiaatoriks T. Kiviloo ning N.R, olles OÜ Inforing juhatuse liige, aitas kuriteo toimepanemisele kaasa, tehes T. Kiviloo juhendamisel tehinguid OÜ Kõpu Kõrtsitaluga, OÜ Lete Kaubandusega ning Fusion Varahalduse AS-ga. Arvestades N.R osavõttu ühest omastamise episoodist kaasaaitamise vormis hindas maakohus tema süü suurust oluliselt väiksemaks teo täideviija T. Kiviloo süü suurusega võrreldes. Samas tuleb arvestada sedagi, et N.R teopanuse kaudu sai võimalikuks Kõpu Külastuskeskusesse mõeldud mööbli hinna paisutamine ning hinnavahe omastamine T. Kiviloo poolt süüdistuses märgitud kolmandate isikute kasuks, sh OÜ Inforing kasuks. Maakohus leidis, et N.R on võimalik karistada omastamisele kaasaitamise eest kergema karistusliigiga s.o rahalise karistusega. Võttes arvesse, et N.R on varasemalt kriminaalkorras karistamata isik, on põhjendatud rahalise karistuse mõistmine N.R-ile alla sanktsiooni keskmise määra.
3.6.4.N.R poolt toime pandud KarS § 22 lg 3 ning KarS § 210 lõigete 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest näeb seadus ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.
Maakohus tuvastas soodustuskelmusele kaasaaitamise ühes kuriteo episoodis, milles puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Maakohus on tuvastanud, et N.R on osalenud kuriteo toimepanemises kaasaaitajana. Kuigi N.R kui kuriteos kaasaitaja roll on väiksem kui kuriteo initsiaatoril ja täideviijal T. Kivilool, omas tema tegu olulist rolli T. Kiviloo poolt loodud kuriteoskeemi realiseerumisel. N.R osales näiliku omafinantseeringu tekitamises, tehes või andes korraldusi rahaülekannete tegemiseks ning luues veebikeskkonna, mille tegelik väärtus erineb oluliselt projekti abikõlbulikust maksumusest. N.R on süütegu toime pannes lähtunud kasumotiivist. Seega, N.R süü suurust hinnates, leidis maakohus, et N.R süü oli märkimisväärne ning arvestades süü suurust pidas maakohus põhjendatuks N.R karistamist vangistusega alla sanktsiooni keskmist määra. Arvestades asjaolu, et N.R on varasemalt kriminaalkorras karistamata isik, leidis maakohus KarS § 73 sätteid kohaldades, et tähtajalise vangistuse ärakandmine süüdlase poolt ei ole otstarbekas ning tingimisi jäetakse vangistus N.R suhtes kohaldamata, kui ta ei pane kohtu poolt määratud katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.
3.6.5.OÜ Viljandimaa Mõisad poolt toime pandud KarS § 210 lõike 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest näeb seadus ette rahalise karistuse. KarS § 44 lg 8 kohaselt võib juriidilisele isikule mõista rahalise karistuse suurusega 4000 – 16 000 000 eurot. Maakohus tuvastas MTÜ Viljandimaa Mõisad poolt soodustuskelmuse toimepanemise ühes kuriteo episoodis ning MTÜ-l Viljandimaa Mõisad varasem karistatus puudub. MTÜ Viljandimaa Mõisad süü suuruse hindamisel tuleb arvestada tema juhatuse liikme tegu. Maakohus leidis Tartu Maakohtu 28.11.2016 kohtumääruses kriminaalasjas 1-14-10988, et Tiia Kallase süü ei ole suur. Seega eelmärgitust lähtudes asus maakohus seisukohale, et ka MTÜ Viljandimaa Mõisad süü ei ole suur. Kuriteo, mille kaastäideviimine on MTÜ Viljandimaa Mõisad puhul tuvastamist leidnud, on initsiaatoriks T. Kiviloo. Maakohtu hinnangul organiseeris ja juhtis kuritegelikku skeemi T. Kiviloo, seetõttu on MTÜ Viljandimaa Mõisad suurus võrreldes T. Kiviloo süü suurusega oluliselt väiksem. Maakohus pidas põhjendatuks kohaldada MTÜ-le Viljandimaa Mõisad sanktsioonipiiride alammäära lähedast karistust.
3.7.Konfiskeerimisele kuuluva vara ja arestitud vara suhtes tarvitusele võetavate meetmete osas on maakohtu seisukoht järgmine. Maakohus oli seisukohal, et T. Kiviloo on saanud kuritegude toimepanemise tulemusena vara ning tõendamist on leidnud kuritegelik tulu kokku summas 11833,85 eurot, millest 400 eurot on kohtueelses menetluses hüvitatud A.L. poolt. Maakohus toob välja summa moodustumise episoodid. KarS § 831 lõike 1 kohaselt konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Kohtumenetluse raames on selgunud, et T. Kiviloo on toime pannud tahtlikud kuriteod, millega saadud vara on käesolevaks hetkeks tema poolt ära tarvitatud. KarS § 84 sätestab, et kui süüteoga saadud vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas, võib kohus välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Maakohus asus seisukohale, et kuivõrd T. Kiviloo poolt on süüteoga saadud vara – 11433,85 eurot (11833 eurot ja 85 senti – 400 eurot) – ära tarvitatud, tuleb KarS § 84 alusel T. Kiviloolt välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele ehk 11433,85 eurole. Maakohus jättis muutmata Tartu Maakohtu 19.05.2014 kohtumäärusega konfiskeerimise asendamise tagamiseks T. Kiviloole kuuluvale kinnistule seatud kohtulik hüpoteegi. Apellatsioonid
4.Tartu Maakohtu 28.11.2017 otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Allar Nisu, kes taotleb:
- T. Kiviloo süüditunnistamist KarS § 210 lõike 2 järgi, A.L süüditunnistamist KarS § 210 lõike 3 järgi ning S. Reissi süüditunnistamist KarS § 22 lõike 3 ja KarS § 210 lõigete 2, 3 järgi ning mõista neile karistused, mida taotles prokuratuur esimeses kohtuastmes; - tühistada esimese astme kohtu otsus T. Kiviloole mõistetud põhikaristust puudutava liitkaristuse osas ning mõista KarS § 64 lõike 1 alusel liitkaristuseks 4 aastat vangistust, millest tuleb KarS § 68 lõike 1 alusel arvata maha eelvangistuses viibitud aeg – 3 päeva; - tühistada esimese astme kohtu otsus osas, milles T. Kiviloo vabastati täielikult tingimisi KarS § 73 lõigete 1 ja 3 alusel talle mõistetud põhikaristusest ning määrata, et T. Kivilool kuuluks kohesele ärakandmisele 6 kuud vangistust. Ülejäänud karistuse osa, s.o 3 aasta 5 kuu 27 päeva pikkust vangistust mitte pöörata täitmisele, kui T. Kiviloo ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Prokuratuuri hinnangul on I astme kohus hinnanud ebaõigesti kogutud tõendeid, mis on viinud ekslikule seisukohale, et T. Kiviloo, A.L ja S. Reiss pole neile süüdistuses etteheidetavat kuritegu toime pannud. Maakohtu järeldused ei ole tuvastatud faktiliste asjaoludega vastavuses. Lisaks on kohus kõnealuse kuriteoepisoodi puhul ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Samuti ei nõustu prokuratuur teatud osas T. Kiviloole mõistetud põhikaristusega. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, määrates T. Kiviloole KarS § 64 lõike 1 alusel liitkaristuseks 3 aastat vangistust ning vabastades ta täielikult mõistetud karistusest tingimisi KarS § 73 lõigete 1 ja 3 alusel. T. Kiviloole mõistetud karistus ei vasta teatud osas kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.
4.1.Tartu Maakohus asus kohtuotsuses seisukohale, et A.L on omafinantseeringunõude korrektselt täitnud. Samuti leidis maakohus, et A.L võis OÜ Proff Projekt ja OÜ Proff Praktik juures teostada alltöövõttu. Maakohtu hinnangul puuduvad tõendid, mis kinnitaksid süüdistatavate soovi saada A.L toetust ilma omafinantseeringut tasumata. Prokuröri hinnangul ei ole vaidlust selles, et T. Kiviloo, A.L , s.o majandustegevuses osaleva isiku esindajana, taotles 19.10.2010 Põllumajanduse PRIA-st 26976,34 euro suurust soodustust ehk toetust. Vaidlust ei ole ka selles, et 01.07.2011 sõlmisid A.L, mille esindajaks oli T. Kiviloo ja OÜ Proff Projekt, mille esindajaks oli S. Reiss, ehituse töövõtulepingu, mille järgi kohustus töövõtja OÜ Proff Projekt ehitama Viljandi mnt 1 asuva hoone ürdivanni kompleksi ja aida. Samuti ei ole vaidlust selles, et ajavahemikul 19.10.2010 kuni 04.04.2013 esitas T. Kiviloo A.L esindajana PRIA-le OÜ Proff Projekti ja OÜ Proff Praktiku poolt esitatud arved, tööde üleandmisevastuvõtmise aktid, kuludeklaratsioonid, töövõtulepingud ja hinnapakkumised. Vaidlust ei ole ka veel selles, et toetuse saamise oluliseks tingimuseks oli toetuse saaja ehk A.L poolt investeeringu tegemine summas 17984,23 eurot. 04.04.2013 laekus PRIA toetusena A.L arvelduskontole kokku 26976,32 eurot. Prokuratuur on nii maakohtust kui ka kaitsjatest erineval seisukohal selles, et maakohtule esitatud tõendite pinnalt on võimalik järeldada seda, et T. Kiviloo ja S. Reissi algne plaan oli teostada ürdivanni projektiga seotud ehitustöid nii, et ametlikult vormistatakse töövõtjaks OÜ Proff Projekt ja OÜ Proff Praktik, kuid tegelikult teostab ehitustöid T. Kiviloo ning temaga seotud äriühing A.L . Prokuratuur jääb siinkohal I astme kohtule esitatud kohtukõnes toodud argumentide juurde. Täiendavalt on oluline üle rõhutada, et PRIA ei olnud teadlik asjaolust, et tegelik ehitustööde teostaja oli soodustuse taotleja A.L . T. Kiviloo esitas PRIA-le dokumendid, mille kohaselt oli tööde teostajaks üksnes OÜ Proff Projekt ja OÜ Proff Praktik. See näitab selgelt, et sooviti varjata tegelikkuses toimuvat ning viia PRIA eksitusse. PRIA-le esitatud tööde üleandmise ja vastuvõtmise aktidest nähtub, et OÜ Proff Praktik ja OÜ Proff Projekt on tellija A.L-ile andnud üle tööd, mille tegelikkuses teostas tellija ja toetuse saaja ehk A.L ise. Prokuröri hinnangul ei ole maakohus oma lahendis
eelnimetatud prokuratuuri seisukohta ümber lükanud. Samuti on OÜ Proff Projekt ja OÜ Proff Praktik esitanud A.L arved tööde eest, mida teostas T. Kiviloo koos A.L . Maakohtus ei leidnud tuvastamist, et OÜ Proff Projekt ja OÜ Proff Praktik oleks ise üleüldse mingisuguseid töid teinud. Prokuratuur järeldab maakohtule esitatud tõenditest, et OÜ Proff Projekti ja OÜ Proff Praktikut oli T. Kiviloole ja A.L vaja üksnes selleks, et saada PRIA-st toetust. OÜ Proff Projekti ja OÜ Proff Praktiku osa kõnealuses projektis oli formaalne.
4.2.Maakohus leidis oma otsuses, et OÜ Kõpu Kõrtsitalul oli lubatud teostada OÜ Proff Projekti ja OÜ Proff Praktik juures alltöövõttu, kuna Põllumajandusministri 21.09.2012 määrusega nr 75 vastu võetud „Kohaliku tegevusgrupiga halduslepingu sõlmimise taotlemise ja taotluse menetlemise kord, nõuded kohaliku tegevusgrupi kohta ning Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotlemise menetlemise täpsem kord“ (edaspidi määrus nr 75) ei sisalda otsest keeldu, et projektitoetuse saaja ei tohi teha alltöövõttu isikule, kellelt projektitoetuse saaja tellib teenuse või töö või ostab kaupa. Lisaks on viidanud maakohus nimetatud määruses nr 75 sätestatud § 33 lõikele 4 ning leidnud, et käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kui A.L ja OÜ-l Proff Projekt oleks kokkulangevus osanike või juhtorganis tegutsevate isiku pinnalt – st ühed ja samad isikud osanikud või ühed ja sama isikud juhtorganites. Sama leidis maakohus ka A.L ja OÜ Proff Praktik puhul. Tunnistaja M. T kinnitas maakohtus, et toetuse saaja ehk antud kaasuse puhul A.L toetusega seonduvaid töid teostada ei tohtinuks. Samuti kinnitas ta, et taotleja ei tohi teostada peatöövõtja juures alltöövõttu. Lisaks väitis M. T, et omafinantseeringuna on võimalik käsitleda üksnes rahalist panust. Prokuröri hinnangul tuleb eelnimetatud § 33 lõiget 4 tõlgendada nii nagu on seda M. T tunnistajana antud ütlustes teinud. Prokurör leiab, et toetuse andmise mõte ei ole see, et toetuse saaja teeb ise töö ära ja maksab läbi peatöövõtja endale raha tagasi. Toetus peab minema maksmiseks kolmandale isikule, sest toetus antakse eesmärgiga maksmiseks kolmandale isikule, mitte toetuse saajale endale. See kehtib ka antud kaasuse kontekstis. Juhul, kui vormistada toetuse taotleja ja saaja peatöövõtja juures alltöövõtjaks, tekib olukord, mis on § 33 lõikes 4 keelatud ehk projektitoetuse saaja (antud kaasuse puhul A.L ) ja isik, kes teostab tööd (A.L ) on üks ja sama. Sellisel juhul on olemas ka seotus nii juhatuse kui ka osanike tasandil. Eelnimetatu kinnitab seda, miks ei tohi taotleja peatöövõtja juures alltöövõttu teostada. Maakohtu seisukoht, et Põllumajandusministri 21.09.2012 määrusega nr 75 vastu võetu ei sisalda otsest keeldu, on sisuliselt ebaõige. Tõepoolest, otsesõnu seda ei sätestata, kuid keeld on tuletatav § 33 lõikest 4. Kui asuda seisukohale, et keeldu ei ole ja toetuse taotleja võib peatöövõtja juures alltöövõttu teostada, kaoks ära ka mõte nõuda projektitoetuse aluseks oleva töö tegijaks kolmandat isikut. Sellisel juhul võiks taotleja olla ise kohe ka töö tegija. See on aga keelatud ja antud kaasuse puhul T. Kiviloole ja A.L teada. T. Kiviloo on maakohtus andnud ütlustes kinnitanud, et A.L ei saanud olla peatöövõtjaks, kuna see ei ole abikõlbulik. Samuti võimaldab alltöövõtjaks olemine prokuratuuri hinnangul hiilida mööda omafinantseeringu nõudest, kuna sellisel juhul tasuks toetuse taotleja/saaja peatöövõtjale töö eest, mida teostas tegelikkuses toetuse saaja ise ning peatöövõtja kannaks selle raha alltöövõtjale ehk toetuse saajale omakorda tagasi töö eest, mida alltöövõtja ehk toetuse saaja teostas peatöövõtjale.
4.3.Maakohtule esitatud 20.05.2014 koostatud vaatlusprotokollist nähtub, et A.L ja OÜ Proff Projekti ning A.L ja OÜ Proff Praktiku vahel on toimunud lühikese ajavahemiku vältel intensiivselt samas suurusjärgus rahaülekandeid. Kuivõrd on selgunud, et tegelikkuses teostas, korraldas ja juhtis ürdivanni projektiga seotud ehitustöid T. Kiviloo koos A.L ning OÜ Proff Projekt ja OÜ Proff Praktik kaasati ürdivanni projekti üksnes toetuse saamiseks, siis on T. Kiviloo ja S. Reissi poolt loodud
tehingute ahel, näitamaks PRIA-le, et A.L on omafinantseeringu ja kulutused nõuetekohaselt täitnud. Tegelikkuses puudus vajadus OÜ Kõpu Kõrtsitalul OÜ-le Proff Projekt ja OÜ-le Proff Praktik rahaülekannete tegemiseks, kuivõrd töid teostati ise. Samamoodi puudus OÜ-l Proff Projekt ja OÜ-l Proff Praktik vajadus rahaülekannete tegemiseks A.L . Saab tõsikindlalt väita, et rahaülekannete tegemine on olnud üksnes formaalne. Ülekannete teostamise eesmärgiks oli PRIA-le mulje jätmine esitatud arvete ja tööde eest tasumisest ja omafinantseeringu täitmisest, et tekitada seeläbi näiline õigus toetuse saamiseks. Rahakannete tegemine A.L ja OÜ Proff Projekti ning A.L ja OÜ Proff Praktiku vahel kinnitab selgelt seda, et A.L puudus toetuse saamiseks nõutav omafinantseering.
4.4.Samuti võib maakohtu otsusest aru saada seda, et A.L puhul on arvestatud nõutava omafinantseeringu katteks ka mitterahalist omafinantseeringut. Maakohus on leidnud, et A.L on teinud täiendava omafinantseeringu summas 7862,34 eurot. Lisaks on kohus analüüsinud T. Kiviloo ütlusi, milles kirjeldatakse tegevusi, mis on käsitletavad mitterahalise omafinantseeringuna. Määrusega nr 75 vastu võetu §-st 35 nähtuvalt ei ole mitterahaline omafinantseering osaühingule lubatud. Mitterahaline omafinantseering on lubatud üksnes mittetulundusühingule ja sihtasutusele ning sedagi ainult teatavas ulatuses. Osaühingu puhul kehtib reegel, et omafinantseering tuleb tasuda üksnes rahas isikule, kellelt projektitoetuse taotleja tellib teenuse või töö või ostab kaupa. Viimast kinnitas kohtus ka tunnistaja M. T. Seega leiab prokuratuur, et T. Kiviloo, S. Reiss ja A.L tuleb tunnistada süüdi kuriteos, milles nad mõisteti õigeks. Samuti palub prokuratuur mõista eelnimetatud isikutele karistused. Prokuratuur jääb seoses kõnealuse kuriteoepisoodiga lisaks eeltoodule ka I kohtuastmes esitatud seisukohtade juurde. Prokuratuur palub isikute süüditunnistamisel ja karistamisel arvestada muuhulgas argumente, mis on formuleeritud Tartu Maakohtule esitatud kirjalikus kohtukõnes ning mis on avaldatud toimunud kohtuvaidlustes I astme kohtus.
4.5.Kuivõrd prokuratuur leiab, et T. Kiviloo tuleks tunnistada süüdi KarS § 210 lõike 2 järgi soodustuskelmuse episoodis seonduvalt ürdivanni kompleksiga, peaks teda karistama KarS § 210 lõike 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise eest kokku 3 aasta pikkuse vangistusega nii, nagu taotles prokuratuur esimese astme kohtus. Prokuratuur ei nõustu I astme kohtuga ka selles, et T. Kiviloo vabastati KarS § 73 lõigete 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi talle mõistetud karistusest. Samuti ei nõustu prokuratuur T. Kiviloole määratud katseaja pikkusega. Lisaks leiab prokuratuur, et T. Kiviloole tuleks KarS § 64 lõike 1 alusel mõistetud üksikkaristustest raskeima osalise suurendamise teel mõista liitkaristuseks 4 aastat vangistust, millest tuleb KarS § 68 lõike 1 alusel arvata maha eelvangistuses viibitud aeg – 3 päeva. Prokuratuur peab vajalikuks üle rõhutada, et T. Kiviloo poolt on kuritegusid toime pandud korduvalt ja pika aja vältel. Puuduvad täielikult T. Kiviloo käitumist mingilgi määral õigustavad või tema süüd vähendavad asjaolud. Hinnates T. Kiviloo isikut iseloomustavaid andmeid ja kuriteo asjaolusid, ei ole prokuratuuri arvates just kuritegude raskusest tulenevalt põhjendatud T. Kiviloo karistuse kandmisest täielik vabastamine. Karistusest täielik vabastamine jätaks täitmata karistuse eesmärgid ja tekitaks karistamatuse tunde. T. Kiviloo poolt on vallavanemana mitmed kuriteod pandud toime elusfääris, mille vastu peab avalikkusel olema eriline usaldus. Samuti oli T. Kiviloo vallavanemana isik, kelle vastu pidi avalikkusel olema eriline usaldus. Mõjutamaks T.Kivilood edaspidi hoiduma uute kuritegude toimepanemistest, tuleb T. Kiviloole mõistetav vanglakaristus pöörata täitmisele osaliselt. Prokuratuur peab siinkohal vajalikuks märkida, et ka I astme kohus on leidnud, et T. Kiviloo süü on kuritegude toimepanemisel olnud märkimisväärne. Eeltoodu tõttu pole õige vabastada T. Kivilood karistusest tingimisi täies ulatuses. Prokuratuuri hinnangul tuleks jätta mõistetud vangistus täitmisele pööramata osaliselt. Karistuse mõistmise puhul palub prokuratuur Tartu
Ringkonnakohtul arvestada prokuratuuri poolt Tartu Maakohtule esitatud kirjalikus kohtukõnes toodud seisukohti, mis avaldati toimunud kohtuvaidlustes I astme kohtus.
5.Tartu Maakohtu 28.11.2016 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav N.R kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marko Paabumets, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega tunnistati N.R süüdi KarS § 22 lg 3 - § 201 lg 2 p 3 järgi ning KarS § 22 lg 3 § 210 lg-te 2, 3 järgi ning mõista N.R talle esitatud süüdistuses õigeks. Lisaks taotletakse asja juurde võtta apellatsioonile lisatud dokumendid (kirjavahetus ja kahtlustatavana ülekuulamise protokoll).
5.1.Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldustega, mis puudutab N.R osas kuriteokoosseisu realiseerumist KarS § 22 lg 3 - § 210 lg-te 2, 3 järgi. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on N.R süüditunnistamisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, valesti hinnanud tõendeid ning seeläbi jõudnud valedele järeldustele ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kaitsja leiab, et tegemist on süüdistaja poolt menetlusõigusliku rikkumisega, kuivõrd prokuröri poolt E. Avirale esitatud süüdistuse põhjenduse ja tõendatuse osas tugines prokurör kuriteokoosseisu iga objektiivse ja subjektiivse tunnustele vastava faktilise asjaolu väljatoomisel faktilistele asjaoludele, mida ei ole märgitud süüdistuses. See tähendab, kui süüdistuse alusel on N.R puhul selleks faktiliseks asjaoluks süüdistusaktis märgitule: „Projekti omafinantseeringu nõude näitamiseks kandsid T. Kiviloo juhendamisel ja korraldusel projektiga seotud äriühingud MTÜ Viljandimaa Mõisad, OÜ Inforing SD ja A.L ühte ja sama summat MTÜ Viljandimaa Mõisad, OÜ Inforing SD ja A.L arveldusarvetele korduvalt“. Süüdistuse järgi on faktiliseks asjaoluks, mille alusel järeldada N.R käitumise õigusvastasus ja vastavus esitatud süüdistuse süüteokoosseisule, ühe ja sama summa kandmine arveldusarvetele korduvalt. Prokurör väljus süüdistuskõnes olulisel määral süüdistuse piiridest. Kaitsja on seisukohal, et N.R-ile esitatud süüdistuse teokirjeldus on sedavõrd puudulik, et selle alusel ei ole KrMS § 268 lg 1 ja lg 5 esimese lause nõudeid järgides võimalik tuvastada KarS § 22 lg 3 § 210 lg-tes 2, 3 sätestatud karistusõigusliku vastutuse eeldusi ning maakohus seda tehes on oluliselt rikkunud KrMS § 265 lg-t 1. Maakohus on jätnud teadlikult või tahtmatult arvestamata selle asjaolu, et süüdistuskõnes tugines prokurör olulisel määral just süüdistuse esitatud tõenditele, kaasaarvatud ka lepingule, milleks oli litsentsileping, pakkumised, OÜ Inforing SD loodud tarkvara, asjatundja arvamus jne. Kaitsja on seisukohal, et kuna fakte, millele maakohus on otsuses enamuses tuginenud, töövõtulepingu näilisus, tarkvara litsentsilepingu näilisus, pakkumuste koostamine ja esitamine, loodud tarkvara väärtushinnang läbi asjatundja jne, mis võimaldaksid hinnata, kas N.R poolt rahaülekannete tegemine süüdistuses märgitud viisil on käsitatav kuriteona KarS § 22 lg 3 § 210 lg-te 2, 3 järgi, ei ole süüdistuses välja toodud, ei saa neid asjaolusid KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimeses lause kohaselt ka kohtumenetluses tuvastada. Seda sõltumata kriminaalasja kogutud tõendite sisust. Seda seisukohta on Riigikohus kinnitanud lahendis 3-1-1-59-16, p-s
30.Maakohus on, tunnistades N.R süüdi KarS § 22 lg 3 - § 210 lg-te 2, 3 järgi, tuginedes faktilistele asjaoludele, mida ei ole märgitud süüdistuses, rikkunud menetlusõiguse normi KrMS § 268 lg 1 ja lg 5, mis on oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 12 ja lg 2 järgi ja maakohtu otsus kuulub apellatsiooni korras tühistamisele KrMS § 338 p 3 alusel. Maakohtul puudus õigus omaalgatuslikut hakata sisustama süüdistust, mis on vastuolus KrMS § 14 lg 1 ja oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine.
5.2.Kuigi maakohus on nimetanud otsuses vaatlusprotokolli 25.02.2014 ja läbiotsimisel kaasa võetud dokumente, siis järeldustele jõudmisel jätab maakohus otsuses põhjendamata, miks N.R käsikirjalised arvestused võiksid või peaksid tõendama rahaliste vahendite otsimist MTÜ-le Viljandimaa Mõisad või kuidas osundavad arvestused sellele, et N.R kalkuleeris
A.L ja MTÜ Viljandimaa Mõisad rahaliste vahendite seisu. Nimetatud maakohtu järeldus on juba iseenesest vastuolus kohtu lõppjäreldusega, kus kohus on leidnud, et kogu tegevust koordineeris ja juhendas T. Kiviloo, pealegi ei ole N.R kuidagi seotud ei A.L ega ka MTÜ Viljandimaa Mõisad tegevuse ja juhtimisega. OÜ-l Inforing SD olid lepingulised suhted A.L ja MTÜ Viljandimaa Mõisad, mistõttu saab arvestusi seostada just nende lepingutega. Maakohus ei põhjenda otsuses, miks tema poolt nimetatud käsikirjalised arvestused ei ole seostatavad OÜ Inforing, A.L ja MTÜ Viljandimaa Mõisad vahel sõlmitud lepingutest tulenevate võlakohustuste arvestustena, millega on valesti hinnanud tõendeid. Maakohus on teinud valesid järeldusi nimetatud tõendites, nimetatud tõenditest ei saa tuleneda kohtu järeldusi. Otsus selles osas on põhjendamatu ja rikub KrMS § 3051 lg 1 sätestatut.
5.3.Vaadeldud on e-kirju ajavahemikus 09.08.2011-28.11.2013, milliseid on N.R ja T. Kiviloo teineteisele saatnud. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on antud juhul valesti hinnanud tõendeid. N.R ei ole koostanud hinnapakkumisi, küll on saatnud hinnapakkumist pdf failid T. Kiviloo e-postile. Vaatlusprotokollist ja selle lisadest nähtub, et pdf failide koostajaks on keegi K.M. , mitte N.R, nagu märgib maakohus. See, et N.R on saatnud .pdf failid T. Kiviloole, ei tõenda seda, et tema oleks need koostanud. N.R on T. Kiviloo palvel muutnud .doc failid .pdf failideks ja saatnud need T. Kiviloole. Süüdistuses puuduvad täielikult sellised faktilised asjaolud, mis puudutab N.R poolt hinnapakkumiste koostamist, sisuliselt dokumentide võltsimist. Menetleja ei ole vaevunud kogu menetluse kestel menetlustoimingute abil selgeks tegema hinnapakkumistega seonduvat ega üle kuulama hinnapakkumise teinud isikuid. Kaitsja soovib märkida veel seda, et maakohus ei ole vaevunud ka võrdlema asjas olemasolevaid tõendeid. Nimelt on PRIA pitsatiga varustatud hinnapakkumised kuupäevaga 10.04.2011, kuid vaatlusprotokollis 29.05.2011 .pdf failis hinnapakkumised on hoopis teised kuupäevad ja need ei ühti ka vormiliselt hinnapakkumistega, mis on esitatud PRIA-le. Kirjavahetus N.R ja T. Kiviloo vahel on toimunud pärast pakkumiste esitamist 10.04.2011, mistõttu on alusetu üldse rääkida N.R poolt pakkumiste koostamisest, tegemist oli vaid .doc failide .pdf failideks muutmisega. Lähtuvalt eeltoodust on maakohus valesti hinnanud tõendeid, jõudes järeldusele et hinnapakkumised on koostanud N.R . Maakohus ei ole tõendeid hinnates järginud seda põhimõtet ning ei ole tõendeid hinnanud KrMS § 61 lg 2 kohaselt kogumis, jättes kõrvutamata ja hindamata PRIA-le esitatud hinnapakkumised ja hindamata selle asjaolu, et miks alles kohtuvaidluses on vaidlustatud hinnapakkumistega seonduv, samuti et miks ei ole menetleja selgitanud välja hinnapakkumistega seonduvat kohtueelses menetluses. Kaitsja on ka seisukohal, et kuivõrd hinnapakkumistega seonduv ei ole seotud süüdistuses esitatud tõendamisesemega, ja süüdistuses ei ole N.R-ile ette heidetud tema tegevust seoses hinnapakkumiste koostamisega, on maakohus ebaõigesti hakanud sisustama süüdistust, asudes täitma süüdistuse ülesannet, mis on vastuolus KrMS § 14 lg 1 sätestatud õiglast ja ausat kohtumenetlust tagava põhimõttega, et kohtumenetluses täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsiooni ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Kaitsjale ei näi kohtumenetlus ausa ja õiglasena kui kohus sisustab süüdistust. N.R ei ole koostanud ega esitanud hinnapakkumisi AS San Revilo ega Neuron System OÜ. Kohus on selles osas valesti hinnanud tõendeid ja jõudnud valedele järeldustele. Lähtuvalt eeltoodust on väär ka kohtu järeldus, et T. Kiviloo initsiatiivil ja N.R kaasabil on loodud (sh hinnapakkumised, tarkvara litsentsileping, töövõtu- ja õiguste loovutamise leping), mille eesmärgiks on saavutada soodusorganilt, s.o PRIA-lt soodustuse väljamaksmine MTÜ-le Viljandimaa Mõisad. Maakohus on jätkuvalt tõendeid valesti hinnates asunud seisukohale, et hinnapakkumised on koostanud N.R ja AS San Revilo ja Neuron Systems OÜ hinnapakkumised on koostatud ja lisatud PRIA taotlusele üksnes selleks, et jätta mulje hinnapakkumiste konkursi läbiviimisest ning investeeringumaksumuse väljaselgitamisest kolme konkureeriva äriühingu osavõtul. Kaitsja rõhutab veelkord, et kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et
pakkumisi ei ole esitanud AS San Revilo või Neuron System OÜ. Kuivõrd kriminaalmenetluse kestel ei ole üle kuulatud AS San Revilo ja Neuron System OÜ juhatuse liikmeid, kes on hinnapakkumised teinud, ei ole alus väita, et hinnapakkumised on teinud N.R. Kuivõrd hinnapakkumistega seonduv ei ole tõendamisesemeks, on maakohus põhjendamatult, arvestades juba eelnevat käsitlust apellatsioonis seoses hinnapakkumistega, keskendunud faktilistele asjaoludele, mida süüdistus ei käsitle, millega on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme juba eelnevalt kaitsja poolt käsitletud alustel.
5.4.Maakohus käsitleb otsuse lk 133-135 20.05.2014 koostatud vaatlusprotokolli T. Kiviloo, A.L , MTÜ viljandimaa Mõisad ja OÜ Inforing SD pangakontosid ja tehtud ülekandeid. Maakohus järeldab, et vaatlusprotokollist nähtub, et MTÜ Viljandimaa Mõisad, OÜ Inforing SD ja A.L on nii ühte ja sama summat kui ka samas suuruses summasid MTÜ Viljandimaa Mõisad, OÜ Inforing SD ja A.L arveldusarvetele tasunud korduvalt. Kaitsja on seisukohal, et maakohtu käsitlus ühe ja sama summa tasumise osas on meelevaldne ja ebaõige ega toetu kehtivale õigusele. Nimelt ei ole pangakontol olev raha käsitatav asjana TsMS § 49 mõttes, vaid arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Lähtuvalt sellest on maakohus vääralt järeldanud, et rahaülekannete tegemisel saaks kanda ühte ja sama summat või samas suurusjärgus summasid korduvalt arveldusarvetele. Summat ega summasid, veel vähem ühte ja sama summat ei saa tasuda arveldusarvetele. Kaitsja on seisukohal, et maakohtu poolt nimetatud rahaülekanded olid kõik seaduslikud, kuivõrd puudus igasugune seadusest tulenev keeld neid sooritada. Rahaülekanded, rahaülekannete aluseks olevad lepingud ei ole tühised ega kehtetud ja maakohus ei ole nende õigusvastasust suutnud otsuses tuginedes kehtivale õigusele millegagi põhjendada, mistõttu ei ole maakohtu otsuse selles osas seaduslik ega põhjendatud tulenevalt KrMS § 3051 lg 1. Kaitsja olles tutvunud kõnega nr 50 saab väita, et maakohus on valikuliselt otsuses seda interpreteerinud. Veel toob kaitsja välja jälitustegevuse tulemusena saadud kõnesid, millest maakohus on valesid järeldusi teinud.
5.5.Maakohus märgib, et maakohtu hinnangul on tunnistaja M. T ütlused kooskõlas 15.05.2014 koostatud jälitustoimingu protokollist ja 20.05.2014 koostatud vaatlusprotokollist nähtuvate asjaoludega, s.o samas suurusjärgus summade korduv ning vastastikuna kandmine toetuse taotleja – MTÜ Viljandimaa Mõisad ja tööde teostaja – Inforing SD OÜ arveldusarvetele. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldustega selles osas põhjusel, et kohus uurib ja hindab tõendeid valikuliselt ja ebaobjektiivselt. Nimelt on maakohus jätnud esitamata põhjendused, miks ta ei arvesta tunnistaja ütlustega selles osas, et PRIA poolt tagasinõude otsus tehti seoses sellega, et uurimisasutusest laekus selline info ning PRIA otsus tehti menetlustoimingute käigus kogutud tõendite pinnalt. Maakohus ei oleks pidanud tunnistaja ütlusi arvestama tõendamisese tõendamiseks, kuivõrd tunnistaja ütluste kohaselt ei oleks PRIA tagasinõude otsust teinud, kui uurimisasutus ei oleks esitanud ega avaldanud sellekohaseid menetlustoimingute käigus kogutu tõendeid PRIA-le. Tunnistaja väärtus tõendina seisneb vaid selles, et saab kinnitada seda, et on näinud menetlustoimingute käigus kogutud tõendeid uurimisasutuse töötajatelt, mille alusel on tehtud tagasinõudmine otsus.
5.6.Maakohtu otsuse lk-l 149 käsitleb maakohus prokuröri taotluse alusel teabesalvestise vastuvõtmist, mis on saadud taotlusest nähtuvalt KrMS § 215 lg 1 alusel kriminaalasja nr 16760000048 kohtueelses menetluses ning tõendiga soovis prokurör tõendada, et N.R kaitsja poolt esitatud tarkvara rendileping nr 22-01-2016, tarkvara ostu-müügileping nr 11-082015 ja tarkvara ostumüügileping nr 04-05-2015 on näilikud ning nende sisu ei vasta tegelikkusele ja kuna kaitsja soovis nimetatud lepingutega tõendada litsentsilepingu majanduslikku sisu ja varaliste õiguste realiseerumist, siis põhjendas prokuratuur eelmärgitu seezon.com veebifailide tõendina kasutamist, et tõendada kuriteo toimepanemise viisi. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on menetlusõiguse norme rikkudes vastu võtnud kriminaalasja nr 16760000048 menetlemisel saadud seezon.com failid. Seezon.com failid olid
olemas ka enne menetluse algust ja menetluse ajal, kuid menetlejad ei ole pidanud vajalikuks neid faile lisada kriminaalasja materjalidele, kus menetlejal oleks olnud võimalus neid analüüsida või analüüsida lasta, seda siis vastava ala ekspertidel kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Seda vajadust ei olnud isegi süüdistuse esitamisel. Seezon.com failidega seonduvat ei ole käsitletud ka süüdistuses. Maakohus on rikkunud tõendi vastuvõtmisel ka KrMS § 268 lg 1 ja lg 5 sätestatut, mis on oluline kriminaalmenetluse õiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 järgi. Kaitsja tõendite vaidlustamine kriminaalmenetluses on õiguslike hinnangute andmine kohtuvaidlustes. Maakohus võttis nimetatud tõendid vastu. Prokuröri poolt lepingute näilisuse kahtlus on samuti õigusvaidluse küsimus, millele annab hinnangu kohus. Lepingute näilisuse kahtluse alusel kriminaalmenetluse alustamine on ausa ja õiglase kohtumõistmise musternäidis ja kriminaalmenetlusõiguse pahatahtlik ärakasutamine süüdistuse huvides, saada seezon.com failid käesolevasse kriminaalmenetlusse. Kaitsja on olnud vastu nii asjatundja kui ka seezon.com failide vastuvõtmisele, kuivõrd see ei ole olnud kooskõlas menetlusõigusega.
5.7.Maakohus käsitles otsuse lk 150 asjatundja Indrek Kõnnusaarega seonduvat. Kaitsja märgib kõigepealt, et maakohus menetlejana, kelle ülesandeks oleks teha kindlaks asjatundja pädevus, ei ole seda teinud piisava hoolsusega. Keskharidusega IT spetsialist, kellel puudus võimekus ka kõrgkool läbida, ei tohiks olla pädev asjatundjana. Isik ei ole tuttav kohtule ega menetlusosalistele ja tema suhtes puudub usaldussuhe. Küsimusi tekitab ka olukord, kus asjatundja on osalenud kriminaalasjas nr 16760000048 menetlejana tõendite kogumisel ja manipuleerinud saadud andmeid. Käesolevas kriminaalasjas figureerib I. Kõnnusaar aga asjatundjana KrMS § 1091 alusel. Kaitsja on seisukohal, et asjatundja ütlused on kohtukõlbmatud. Asjatundja I. Kõnnusaare ütlustest tuleneb, et temal oli leping menetlejaga, politseiga või prokuratuuriga, nii nagu ta väidab. I. Kõnnusaar väidab, et esitas arve politseile, sai kirjavahetuse Teliaga prokuratuurilt, laadis alla enda tööarvutisse kriminaalmenetluses vajalikku teavet ja analüüsis seda. Sisuliselt võib asuda seisukohale, et I. Kõnnusaar oli menetlejaks ametnikuks KrMS § 16 järgi kriminaalasjas nr 16760000048, mille ajendiks oli konkreetselt antud kriminaalasjas prokuröride kahtlus kaitsja esitatud tõendite osas, kus teostas menetleja loal ja nimel menetlustoiminguid. KrMS § 96 lg 1 p 2 sätestab, et ekspert on kohustatud kriminaalmenetlusest taanduma kui ta on ametialluvuses või muus sõltuvuses menetlusosalisest või uurimisasutuse ametnikust, kelle menetluses on kriminaalasi. KrMS § 1091 lg 1 sätestab, et asjatundja on füüsiline isik, kellel on eriteadmised, mida ta rakendab käesolevas seadustikus sätestatud juhtudel ja korras, kuid keda ei ole kaastatud kriminaalmenetlusse eksperdina. Seadusandja mõtteks on, et asjatundja võibki olla samaaegselt nii-öelda sisuliseks tunnistajaks ja täiesti võimalik on sama isiku ülekuulamine nii tunnistajana kui ka asjatundjana. Prokurör on taotlenud I. Kõnusaare ülekuulamist asjatundjana KrMS 1091 lg 3 p 2 alusel, mis sätestab asjatundja ülekuulamise tõendamiseseme paremaks mõistmiseks. Tegemist saaks olla sel juhul hindamise tehnilise abivahendina, kuid mitte igatahes sisulise tõendina. KrMS § 66 lg 2 teine lause sätestab, et uurimisasutuse ametnik, prokurör või kohtunik, kelle menetluses kriminaalasi on olnud, võib olla kohtumenetluses tunnistajaks tõendi usaldusväärsuse kontrollimiseks. Kuivõrd I. Kõnnusaar on olnud lepinguliseks menetlejaks kriminaalasjas nr 16760000048 seezon.com failidega seoses, ei ole tema ülekuulamine KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel võimalik, lähtuvalt KrMS § 66 lg 2 teisest lausest. Tõendamisesemeks lähtuvalt süüdistusest oli mulje jätmine omafinantseeringu täitmisest, et tekitada seeläbi näiline õigus toetuse saamiseks, läbi rahaülekannete. Seezon.com loomisega seonduv ei ole süüdistuse alusel etteheidetav tegu süüdistatavale N.R-ile , seega asjatundja kaasamine selles osas on menetlusnormide rikkumine maakohtu poolt. Maakohtu järeldus, et tööde üleandmise ja vastuvõtmise aktid on süüdistatavate poolt koostatud
ning soodustusorganile, s.o PRIA-le, esitatud üksnes sooviga pettuse teel saada PRIA-lt toetust, kuna aktid ei kajasta tegelikult kulutatud tööaega veebiportaali loomisel, on meelevaldne ja tugineb kohtukõlbmatutel tõenditel, mis on saadud menetlusõiguse norme rikkudes ning asjatundja ütlustel, kes ei saanuks olla asjatundja antud kriminaalasjas ja anda sisulisi ütlusi ning kohtu järelduse on antud kohtu poolt KrMS § 286 lg 1 ja lg 5 rikkudes, mis on oluline menetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 järgi.
5.8.Maakohus käsitleb otsuse lk-l 153 N.R ütlusi ja tööde üleandmise-vastuvõtmise aktides märgitud tööde mahtusid ning järeldab, et need ei ole usaldusväärsed. Kaitsja märgib veelkord, et nimetatud järeldused ei ole seotud süüdistusega ja väljuvad selle piirides, mistõttu on kohus rikkunud menetlusõiguse norme KrMS § 268 lg 1 ja lg 5, mis on oluline menetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 järgi.
5.9.Otsuse lk-l 154 on maakohus käsitlenud N.R kaitsja poolt esitatud tõendit – prognoositav eelarve vastavalt MTÜ Viljandimaa Mõisad pakkumiste lähteülesandele 30.05.2011. Maakohus märgib, et kuivõrd tõend on koostatud 08.01.2015, s.o enam kui aasta möödudes peale veebiportaali üleandmist tellijale ning prognoos on tellitud Inforing OÜ tellimisel, ei ole tegemist usaldusväärse tõendiga, võttes arvesse, et prognoos on tehtud ilma süvaanalüüsita ning kliendilt täpsustavaid küsimusi küsimata, mis ilmneb sissejuhatusest. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on valesti hinnanud tõendit ja põhjendamatult lugenud tõendi ebausaldusväärseks. Maakohus tugineb tõendi usaldusväärsuse hindamisel asjatundja ütlustele, millega ei saa kõigutada esitatud asjatundja arvamust. Kaitsja juhib apellatsioonikohtu tähelepanu ka asjaolule, et pakkumise veebiportaalile tegid lisaks Inforing SD OÜ-le veel 2 isikut, kelle esitatud pakkumised olid ligilähedased Hiirepadi OÜ prognoosile.
5.10.Otsuse lk 154 on maakohus käsitelnud tarkvara litsentsilepingut nr 20130625 25.06.2013, kus kohus nõustub prokuröri seisukohaga, et tarkvara litsentsileping on näilik TsÜS § 89 lg 1 mõttes. Kaitsja ei nõustu selle maakohtu seisukohaga. Litsentsilepingu näilisusele on prokurör viidanud alles kohtukõnes, pärast kohtuliku uurimise lõppu, samuti ka pakkumiste tegemisele N.R poolt. Kaitsja jaoks on see asjaolu üllatuslik ja menetlusõiguse norme rikkuv. N.R esitas tarkvara litsentsilepingu menetlejale 22.05.2014 kui ta kuulati üle kahtlustatavana 22.05.2014 Tartus, Riia 132. N.R esitas menetlejale tarkvara litsentsilepingu 25.06.2013 ja töövõtulepingu 03.03.2012. N.R-ile esitatud süüdistuses on kirjas, et eesmärgiga näidata omafinantseeringut, kandsid saadud raha projektiga seotud osapoolte T. Kallas ja N.R T. Kiviloo juhendamisel ning kooskõlastatult korduvalt üksteise arvelduskontodele erinevate arvete ning lepingute alusel järgnevalt, mille järgneb rahaülekannete loetelu. Süüdistus, prokurörid, ei ole esialgses ega ka muudetud süüdistuses käsitlenud sõlmitud lepingute näilisusega seonduvat, seda ka siis tarkvara litsentsilepingu osas. Ka ei ole prokurörid esitanud tõendit tarkvara litsentsilepingut kohtule, tõendamaks N.R ja kaaskohtualuste süüd. Maakohus hakates tuvastama tarkvara litsentsilepingu näilisust TsÜS § 89 lg 1 järgi, on väljunud kohtuliku arutamise piiridest, mis on menetlusõiguse normide KrMS § 286 lg 1 ja lg 5 rikkumine ja oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 järgi. Maakohus ei oleks tohtinud hakata iseseisvalt sisustama süüdistust, mis on menetlusõiguse KrMS § 14 lg 1 rikkumine. Kohtumenetluses täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Maakohus ei saa omaalgatuslikult asuda sisustama süüdistust. Kirjeldatud menetlusõiguslikud rikkumised on kohtuotsuse tühistamise aluseks. Maakohus märgib otsuse lk–l 156, et N.R ütlused, mis puudutab tarkvara litsentsilepingu alusel omandatud õiguste kasutamist majandustegevuses, ei ole usaldusväärsed. Põhjendustes tugineb maakohus I. Kõnnusaare ütlustele. Kaitsja on juba eelnevalt käsitlenud I. Kõnnusaare asjatundjana osalemise õigusvastasust käesolevas menetluses, mistõttu jääb nende seisukohtade
juurde ega hakka neid üle kordama. Maakohus ei oleks saanud tugineda N.R ütluste hindamisel asjatundja ütlustele, kuivõrd need ei ole lubatavad tõendid kriminaalmenetluses ja kohus ei oleks tohtinud nendega arvestada. Maakohus on põhjendamatult jätnud tõendite kogumist välja kaitsja poolt esitatud tõendid. Asjatundja ütlustega ei saa tõendada lepingute näilisust või litsentsilepingu alusel edasimüügi või rentimise toimumist või mitte. Nagu juba eelnevalt käsitletud, ei saa asjatundja ütlused olla sisuliseks tõendiks kriminaalasjas, vaid abivahendiks tõendamiseseme mõistmisel. Sisuliseks tõendiks võiks olla ekspertiisiakt. Maakohus on sisuliselt asendanud selle tõendi liigi asjatundja ütlustega, mis on vastuolus tõendi määratlusega tulenevalt KrMS § 63 lg 1 ja § 95. Lepingud on kehtivad ja kohtul puudus alus neid jätta tõendamiskogumist välja.
5.11.Maakohus on otsuse lk-l 161 nõustunud kaitsjaga, et prokurör on süüdistuskõnes käsitlenud lepinguid, mida süüdistuses märgitud ei ole ja andis omapoolse hinnangu lepingutele, kuid maakohtu hinnangul ei ole prokurör süüdistuskõnes väljunud süüdistuse raamidest. Kaitsja on seisukohal ja seda ka eelnevalt käsitlenud, et prokurör on väljunud süüdistuse piiridest. Kui süüdistus ei käsitle faktilise asjaolusid, millele süüdistus tugineb, ei saa nendele asjaoludele anda süüdistuses tõendamiseseme väärtust. Maakohus märgib, et kuna kohtulikul uurimisel on eelmärgitud lepinguid käsitletud, tuli kohtul anda neile ka omapoolne hinnang. Kaitsja soovib märkida, et prokurör võib küll neid lepinguid süüdistuskõnes käsitleda, kuid kohus ei saa nendest lepingutest tulenevaid võimalikke vastutuse eeldusi süüdistatavatele omistada kui neid ei ole süüdistuses nimetatud. Maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta kaitsja märkused prokuröri süüdistuskõne kohta tulenevalt KrMS § 268 lg 1 ja lg 5 ja on vaatamata sellele astunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtetele vastu.
5.12.Lähtuvalt eeltoodust on N.R süüdi tunnistamine KarS § 22 lg 3 ja KarS § 210 lg-te 2, 3 alusel toimunud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, tõendite väära hindamise tagajärjel. Maakohtu poolt otsuses nimetatud tõendid ei tõenda N.R süüd, mistõttu on tegemist ebaseadusliku ja põhjendamatu maakohtu otsusega, mis kuulub selles osas tühistamisele. Seoses antud episoodiga soovib kaitsja esitada täiendavaid tõendeid, kuivõrd maakohus on üllatuslikult kaitseõigust rikkudes asunud prokuröri poolt esitatud valeväiteid otsuses õigeks pidama. Kaitsja soovib ümber lükata prokuröri väite ja kohtu seisukoha, et hinnapakkumised veebiportaali koostamiseks on teinud N.R. Seda kinnitab kriminaaltoimiku lk 271 asuv ekirjavahetus vanemkomissar I.R. ja Neuron System OÜ vahel, kus menetleja küsib teavet ja juhatuse liige G.R. kirjutab vastu, et saatis hinnapakkumise ilmselt mailiga, aga töösse see Neuronile kindlasti ei läinud. Maakohus on tuvastanud otsuses, et tarkvara litsentsilepingu esitasid menetlusse kaitsjad. Apellatsioonimenetluses soovib kaitsja esitada täiendava tõendina kahtlustatava ülekuulamise protokolli 22.05.2014, millega soovib tõendada, et süüdistusest puudus faktilise asjaoluna tarkvara litsentsilepingu näilisus ja töövõtulepingu näilisus, kuivõrd süüdistus ei esitanud seda faktilist asjaolu süüdistuses ka olukorras, kus need dokumentaalse tõendid olid N.R poolt menetlejale esitatud juba 22.05.2014.
5.13.N.R süüdistuse osas selles, et tema aitas kaasa T. Kiviloo tegevusele Viljandimaal, Kõpu vallas, Kõpu alevikus, Tipu 17, Kõpu Vallavalitsuse vara pööramisel kolmandate isikute kasuks kokku summas 1602,42 eurot, märgib kaitsja järgnevat. N.R süü ei ole antud kuriteoepisoodis tõendamist leidnud ja maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, lugedes tuvastatuks ja tõendatuks N.R käitumise KarS § 22 lg 3 - § 201 lg 2 p 3 järgi.
5.13.1.Maakohus käsitleb otsuse lk 69-70 süüdistatavate T. Kiviloo ja N.R ütlusi ning leiab, et T. Kiviloo ja N.R ütlused on käsitletavas episoodis omavahelises vastuolus, samuti esineb vastuolu süüdistatavate ütluste ja maakohtule esitatud muude tõendite vahel.
Kaitsja on seisukohal, et vastuolu T. Kiviloo ja N.R ütlustes puudub. N.R ütlused selle kohta, et T. Kiviloo ei soovinud teha vallaga müügitehinguid läbi endaga seotud äriühingute ei ole vastuolus T. Kiviloo ütlustega, kuivõrd N.R olidki head suhted Fusion Varahalduse AS-iga ja seda ta ka tegi tehingut ette valmistades. Samuti ei ole vastuolu N.R ütlustes ka selles osas, et tema koostas mööblipakkumise ainuisikuliselt. Hinnapakkumise on ju teinud Inforing OÜ ja allkirjastanud selle juhatuse liige N.R. See, et hinnapakkumise andmed on saadud müüjalt, ei ole vastuolu. Siin ei ole midagi ebatavalist kui lepinguosalised vahetavad andmed müügitehingu jaoks või pakkumise tegemiseks. Inforing OÜ-l puudus ülevaade müügitehingu kauba artiklitest, mistõttu ei saanud ta ka ilma selle infota hinnapakkumist teha. T. Kiviloo selline tegevus ei evi mingisugust juhtivat rolli mööblihankega seotud skeemi väljatöötamisel. Tegemist ei ole ega saagi olla kuritegeliku tegevusega, vaid tegemist on täiesti tavaliste majandustehingutega, kus kaupu ostetakse ja müüakse ja lepingupooled suhtlevad omavahel. Maakohtu selline tõendite hindamine on vastuolus tõendite hindamise üldiste põhimõtetega tulenevalt KrMS § 61 lg 2. Maakohtu järeldus, et süüdistatavate ütlused on omavahelises vastuolus ja ei haaku muude kriminaalasjas kogutud tõenditega, on väär, samuti nende väljajätmine tõendamiskogumist.
5.13.2.Maakohus on otsuse lk 71 käsitlenud tehinguid ja leidnud, OÜ Kõrtsitalu ja Inforing OÜ said kasu ja maakohus leiab, et kokku pöörati Kõpu Vallavalitsuse vara ebaseaduslikult kolmandate isikute kasuks summas 1602,41 eurot. Seega maakohus leiab, et T. Kiviloole ja N.R-ile esitatud süüdistust omastamises on tõendatud summas 1602,41 eurot. Kaitsja on seisukohal, et maakohtu selline seisukoht on meelevaldne ega tugine faktilistel asjaoludel. Nimelt jätab maakohus siin tähelepanuta asjaolu, et Inforing OÜ ei ole saanud Kõpu Vallavalituse varade arvelt ühtegi senti. Inforing OÜ on müünud mööbli 26.11.2013, mitte 22.11.2016 nagu märgib maakohus, Fusion Varahalduse AS-le, Fusion Varahaldus AS müüs 27.11.2013 mööbli edasi SIA Unicredit Leasing Eesti filiaalile. Liisingleping sõlmiti viimasega 27.11.2013. Inforing OÜ oli tehingu sõlmimisel mööbli omanikuks ja müüjaks. VÕS § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Inforing OÜ ja Fusion Varahalduse AS vahel sõlmitud müügilepingust tulenevalt tekkis Fusion Varahalduse AS-l võlakohustus Inforing OÜ ees. Liisinguleping 27.11.2013 20131058/00, mis on sõlmitud Kõpu Vallavalitsuse ja SIA-ga Unicredit Leasing on liisinguvõtjaks Kõpu Vallavalitsus, liisinguandjaks SIA-ga Unicredit Leasing ja müüjaks Fusion Varahalduse AS. Inforing OÜ ei ole vara müüjaks vastavalt liisingulepingule. Maakohtu poolt esitatud arvestus on meelevaldne, ega tulene võlaõiguslikest tehingutest tulenevate kohustuste õiguslikele alustele tulenevalt VÕS sätetest, kui mööbli müügi eest tasus Inforing OÜ-le Fusion Varahalduse AS ja müük toimus 26.11.2013 enne liisingulepingu sõlmimist 27.11.2013. Jääb arusaamatuks, millisel õiguslikul alusel saab väita, et N.R on kaasaaidanud omastamisel KarS § 201 järgi. AÕS § 6 lg 2 sätestab, et juriidilise isiku vara ega juriidiline isik ei saa kuuluda teisele isikule. Lähtuvalt eeltoodust on Fusion Varahalduse AS teinud varakäsutuse müügilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks Inforing OÜ-le enda vara arvelt ning õiguslikult on võimatu seostada N.R käitumist müügitehingus T. Kiviloole kaasaaitamisena KarS § 201 järgi.
5.13.3.Maakohus leiab, et sõlmitud liisingulepingu alusel maksis liisinguandja OÜ-le Inforing välja rahasumma, mis vastas liisingukohustuse suurusele. Kaitsja sellega ei nõustu, kuivõrd see ei vasta tõele. Nimelt ei ole sõlmitud liisingulepingu 20131058/00 27.11.2013 alusel tehtud Inforing OÜ-le ühtegi makset. OÜ-l Inforing ei ole sõlminud SIA-ga Unicredit Leasing ühtegi lepingut. Maakohus ei ole ilmselt õigesti tuvastanud õigussuhteid ega kohaldanud materiaalõigust. Esitatud järeldusest puuduvad põhjendused, millised faktilised asjaolud, tõendid, peaksid sellist maakohut järeldust kinnitama.
OÜ Inforing ei ole sõlminud üldse ühtegi liisingulepingut, mille alusel peaks liisinguandja maksma OÜ-le Inforing lepingu alusel, summa mis vastaks liisingukohustuse suurusele. Kaitsjale jääb arusaamatuks maakohtu selline käsitlus. Müügitehingutes hinnavahe on äriline element ja edasimüügil on tavapärane, et hinnad ka kasvavad. Kaitsjale jääb arusaamatuks kohtu mõttekäik, millega kohus tuvastab T. Kiviloo käitumises omastamistahte manifesteerimise. Müügilepingud, mis olid sõlmitud enne liisingulepingu sõlmimist 27.11.2013, olid iseseisvad müügilepingud ja täidetud lepingupoolte enda vahenditest. Arusaamatuks jääb, kuidas T. Kiviloo võiks manifesteerida omastamistahet OÜ Inforing või Fusion Varahalduse AS vara suhtes. Kui T. Kivilool ei olnud liisingulepingu sõlmimise õigust, on maakohus jätnud käsitlemata nimetatud asjaolu, kes oli see kolmas isik, kelle kasuks vara pöörati. Lepingus on müüjaks Fusion Varahalduse AS, liisinguandjaks SIA Unicredit Leasing. Süüdistust nende isikute suhtes aga ei ole esitatud ning liisinguleping on siiani kehtiv ja seda täidetakse. Varakäsutus on iga isiku õigus. OÜ Inforing on enda omandit vabalt käsutanud, sõlminud müügilepinguid ja leppinud kokku lepingutingimusi. Maakohus, esitades väite, et T. Kiviloo on suurendanud mööbli maksumust, mille eesmärgiks oli kolmandate isikute: A.L , OÜ Inforing ja Lete kaubandus kasuks Kõpu Vallavalitsuse vara ebaseaduslik pööramine. Maakohus ei märgi, milline kehtiv õigus kitsendas OÜ Inforing vääramatud põhiõigust võõrandada või omandada enda vara arvelt kaupu, mis on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 3051 lg 1 ja KrMS § 339 lg 2 järgi, mis on kohtuotsuse tühistamiseks KrMS § 338 p 3 alusel. Kuivõrd N.R juhitav OÜ Inforing ei ole liisingulepingu 27.11.2013 2013058/00 pool, mööbli eest maksis OÜ-le Inforing Fusion Varahalduse AS enda vahenditest, on maakohtu poolt N.R süüditunnistamine KarS § 22 lg 3 - § 201 lg 2 p 3 ebaseaduslik ja põhjendamatu ning maakohtu otsus selles osas tuleb tühistada.
6.Tartu Maakohtu 28.11.2017 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav MTÜ Viljandimaa Mõisad kaitsja vandeadvokaat Margo Normann, kes palub tühistada maakohtu otsuse täielikult, mõista MTÜ Viljandimaa Mõisad õigeks süüdistuses KarS § 210 lg 3 järgi ning menetluskulud jätta riigi kanda.
6.1.Apellatsioonis leitakse, et maakohus on selgelt väljunud asja kohtuliku arutamise piiridest, mis on sätestatud süüdistusakti teokirjelduses ja on asunud sisustama süüdistust järgmiste asjaoludega: hinnapakkumised 10.04.2011 OÜ Inforing CD, AS San Ravilo ja Neuron Systems OÜ 10.04.2011 veebiportaali tegemiseks on koostatud N.R poolt tagantjärele; tegelikkuses oli töid teostatud 30 000 euro eest, tööd on odavamad; tarkvara litsentsileping nr 20130625 25.06.2013 on näilik TsÜS § 89 lg 1 mõistes. Kaitsja palub kõik kohtuotsuses esitatud eeltoodud asjaolud ringkonnakohtul jätta tähelepanuta, sest MTÜ Viljandimaa Mõisad suhtes esitati süüdistus ainult sama raha kandmises omafinantseeringu näitamiseks. Mingeid osundusi hinnapakkumiste võltsitusele, tööde ülehindamisele või lepingute näilikkusele ei ole kohtueelses menetluses ega süüdistusaktis esitatud.
6.2.MTÜ Viljandimaa Mõisad apellatsioonis leitakse, et käesolevas asjas ei ole täidetud juriidilise isiku vastutuse eeldused. Juriidilise isiku vastutus tuletatud vastutusena eeldab kõigi karistatavuseelduste tuvastamist teo toime pannud füüsilise isiku (T. Kallase) käitumises. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud MTÜ Viljandimaa Mõisad juhatuse liikme T. Kallase karistatavuseeldused, mistõttu ei saa järgneda ka MTÜ Viljandimaa Mõisad tuletatud vastutust. Süütegu on juriidilisele isikule omistatav, kui toimepanija kannab selle organi, juhtivtöötaja või pädeva esindaja kvaliteeti. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud MTÜ Viljandimaa Mõisad organi, juhtivtöötaja või pädeva isiku karistuseeldusi. Maakohus tuletab MTÜ Viljandimaa Mõisad
vastutuse T. Kallase kui juhatuse liikme (organi) tegevuse läbi, kuid ei osunda mitte ühelegi tõendile, mille alusel on võimalik tuvastada isegi kaudset tahtlust isiku käitumises. Maakohtu seisukohad ja esitatud T. Kallase ütlused ei osunda kaitsja hinnangul kuidagi T. Kallasele kui isikule, kelle käitumisest saab tuletada MTÜ Viljandimaa Mõisad suhtes esitatud teokoosseisu koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse. Asjaolu, et T. Kallas on tunnistanud, et kõik toimus lühikese perioodi jooksul ja tema väga ei süüvinud sellesse, ei osunda T. Kallase käitumises tahtluse vormide esinemisele eesmärgi suhtes ega arusaamist teo õigusvastasusest. Mitte ükski maakohtus esitatud tõend ei osunda T. Kallase tahtlusele esitada teadvalt valeandmeid ja viia PRIA eksitusse. See asjaolu on omistatav ka MTÜ-le Viljandimaa Mõisad. Arvestades kõiki kohtulikul arutamisel uuritud tõendeid jääb arusaamatuks, milliste konkreetsete tõenditega maakohus loeb MTÜ Viljandimaa Mõisad juhatuse liikme T. Kallase suhtes tuvastatuks kaudse tahtluse olemasolu. Uuritud tõendid ei viita mingilgi määral asjaolule, et T. Kallas oleks PRIA-le esitanud andmeid isegi mööndusega, et need andmed ei vasta tõele. Mitte ükski maakohtu poolt uuritud tõend ei osuta MTÜ Viljandimaa Mõisad juhatuse liikme T. Kallase suhtes asjaolule, et ta pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönas seda KarS § 16 lg 4 tähenduses.
6.3.Maakohtu osundused T. Kallase tegutsemisele grupis kaastäideviimise vormis (KarS § 21 lg 2) on ainetud, sest maakohus ei osunda ise mitte ühelegi isikulisele või dokumentaalsele tõendile, mille alusel oleks võimalik tuvastada T. Kallase ühist või kooskõlastatud tegevust väära ettekujutuse loomisel või vähemalt selle möönmisel. Vastupidine eeldab selget teadmist oma teopanuse ebaseaduslikkusest. Maakohus teeb viite erinevatele Riigikohtu lahenditele puutumuses kaastäideviimisega, kuid jätab põhjendamata, kuidas T. Kallas või MTÜ Viljandimaa Mõisad uuritud tõendite alusel tegu valitsesid. Kui üks isik ei tea, et tegu on ebaseaduslik, ei saa rääkida kaastäideviimisest. Kaitsja arvates tõendid puuduvad ja kui tegu ei ole võimalik omistada T. Kallasele, ei ole seda võimalik omistada ka MTÜ-le Viljandimaa Mõisad. Uuritud tõendid ei viita T. Kallase puhul mingilgi määral asjaolule, et T. Kallas oleks PRIA-le esitanud andmeid isegi mööndusega, et need andmed ei vasta tõele. Mitte ükski maakohtu poolt uuritud tõend ei osuta MTÜ Viljandimaa Mõisad juhatuse liikme Tiia Kallase suhtes asjaolule, et ta pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönaks seda KarS § 16 lg 4 tähenduses.
6.4.Kaitsja leiab, et väidetav T. Kiviloo juhtimisel tegutsemine või korralduste järgimine ei osunda mingilgi määral T. Kallase teadmisele korralduste täitmise väidetavast ebaseaduslikkusest. Asjaolu, et T. Kallas allkirjastas PRIA-le vajaminevaid dokumente, edastas neid ja tegi rahaülekandeid, ei osunda mingilgi määral sellise tegevuse ebaseaduslikkusele. MTÜ Viljandimaa Mõisad ütlustel oli omafinantseeringu suuruseks umbes 40 000 eurot. Süüdistatav on ütlustes kinnitanud, et temal omafinantseeringu täitmisest projektijuht T. Kivilooga rohkem arutelu ei olnud, kui et T. Kiviloo viitas, et omafinantseeringu katmine tema esialgsete plaanide kohaselt ei õnnestunud ja selleks siis sooviti sõlmida litsentsileping Inforing SD-ga. T. Kiviloo väitel ta nendelt investoritelt, kes pidid tal aitama omafinantseeringut tagada, abi ei saanud. Seega olukorras, kus tegu ei ole omistatav MTÜ Viljandimaa Mõisad juhatuse liikmele T. Kallasele, ei saa tegu olla omistatav ka MTÜ Viljandimaa Mõisad.
6.5.Maakohus on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatut, sest kohtuotsusest puudub põhjendus, kuidas MTÜ-le Viljandimaa Mõisad omistatud teo suhtes on tuvastatud kaudse tahtluse esinemine soodustuse taotlemisel. Vaatamata kohtuotsuse mahule on kohtulik uurimine ja tõendite uurimine puudulik ja kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Kohus on võtnud vastu süüdistuse tõendeid teises kriminaalasjas, mis on väidetavalt esitatud N.R kaitsja tõendite usaldusväärsuse kontrollimiseks ja tuginenud neile oluliselt kohtuotsuse tegemisel. Maakohus jättis tähelepanuta olulisi tõendeid.
7.Tartu Maakohtu 28.11.2017 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav T. Kiviloo kaitsja vandeadvokaat M. Normann, kes palub tühistada maakohtu otsuse T. Kiviloo süüditunnistamises KarS § 3001 lg 1; § 201 lg 2 p-de 1, 3, 4; § 22 lg 2 - § 344 lg 1 ja § 210 lg 2 järgi. Samuti tühistada maakohtu otsus T. Kiviloo suhtes konfiskeerimise asendamises summas 11 833,85 senti. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse T. Kiviloo süüditunnistamise kohta täielikult ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule uues koosseisus.
7.1.Kaitsja seisukohad T. Kiviloo süüdistuses KarS § 3001 lg 1 järgi on järgmised.
7.1.1.Maakohus ei ole andnud hinnangut teo toimepanemise ajal kehtinud KVS redaktsioonile, samuti on jäetud kohaldamata alates 13.04.2013 kehtiva KVS tagasiulatuv mõju. Kaitsja on kogu menetluse jooksul selgelt osundanud asjaolule, et Kõpu Vallavolikogu on oma erinevate otsustega otsustanud toimingupiirangute mittekohaldamist T. Kiviloo suhtes ja on kehtestanud ka toimingupiirangu mittekohaldamise tingimused. Maakohus jätab kaitsja vastuväited täielikult analüüsimata. Kaitsja on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb tühistada KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, s.o kohtuotsuses põhjenduse puudumise tõttu ning KrMS § 268 lg 1 ja 5 rikkumise tõttu. Süüdistuses KarS § 3001 lg 1 järgi on maakohus jätnud täielikult hindamata järgmised kuni 31.03.2013 kehtinud KVS normid: § 5 sätestatud korruptiivse teo, korruptsiooniohtliku suhte ja korruptiivse tulu mõisted; § 21 toimingupiirangu mõiste; § 25 lg 1 huvide konflikti mõiste. Alates 01.04.2013 kehtivad KVS normid, millised kohus jättis hindamata, on KVS §-d 7 lg 2, 11 lg 3 p 6 ja 7. KVS § 11 lg 3 p-de 5, 6 ja 7 ja mille mõju on olulise tähtsusega, sest isegi olukorras, kus T. Kiviloo käitumises kuni 31.03.2013 esineb huvide konfliktile viitavaid asjaolusid (kaitsja sellega ei nõustu), välistavad uued normid vastutuse olukorras, kus toimingupiirangut ei kohaldata kui avalikku ülesannet täitev asutus on taganud oma töö korralduse ja teade on avaldatud alaliselt asutuse veebilehel; kui rutiinse otsuse tegemisel korruptsioonioht puudub ja toimingu tegemisel puudub võimalus määrata selle asjaolusid; samuti kui vallaasutuse eripära arvestades oleks toimingupiirangu kohaldamine avaliku huvi seisukohast ebamõistlik ja teade toimingupiirangu kohaldamata jätmise kohta avaldatakse viivitamatult ja alaliselt valla veebilehel. Kaitsja hinnangul on KVS sätestatud alused toimingupiirangute mitte kohaldamiseks täielikult täidetud, kuid maakohus jätnud need asjaolud tähelepanuta, sh Kõpu Vallavolikogu otsused toimingupiirangute mittekohaldamise kohta. Seega ei sisaldu kohtuotsuses menetlusalusele isikule etteheidetava teo kooseisupärasuse, õigusvastasuse ning süülisuse analüüs.
7.1.2.Süüdistus toimingupiirangu teadvas rikkumises 30.12.2008-07.03.2014 OÜ-ga Lete Kaubandus ei ole süütegu ja ei ole ka tõendatud. T. Kiviloo valiti Kõpu vallavanemaks Kõpu Vallavolikogu otsusega 14.11.2005 nr 20. Kõpu Vallvolikogu otsusega 14.11.2005 nr 22 otsustati anda nõusolek vallavanem T. Kiviloole: kuuludes OÜ Lete Kaubandus juhatusse kinnitada OÜ Lete Kaubandus poolt esitatud arveid, mis on eelnevalt aktsepteeritud eelarve kasutajate poolt; tegutseda ettevõtjana transpordi rentimise valdkonnas, sealjuures esitada transpordi rendi arveid summas 7500 krooni kuus Kõpu Vallavalitsusele. T. Kiviloo valiti uuesti Kõpu vallavanemaks Kõpu Vallavolikogu otsusega nr 20 02.11.2009. Kõpu vallavolikogu otsusega 16.11.2009 nr 28 otsustas vallavolikogu anda T. Kiviloole nõusoleku: kuuludes OÜ Lete Kaubandus ja A.L juhatusse esitada vallavalitsusele arveid, mis on eelnevalt aktsepteeritud eelarve kasutajate poolt ja kinnitatud volikogu esimehe poolt; ettevõtjana esitada transpordi rendi arveid summas 7500 krooni kuus, mis kinnitatakse volikogu esimehe poolt. T. Kiviloo valiti veelkord Kõpu vallavanemaks Kõpu Vallavolikogu 27.12.2013 otsusega nr 24. Kõpu Vallavolikogu otsusega 02.12.2013 nr 17 „Tehingud vallavanema osalusega äriühingute ja
mittetulundusühingutega“ anti T. Kiviloole nõusolek osalemiseks T. Kiviloo poolt esitatud äriühingutes, mittetulundusühingutes ja riigiorganites. Maakohus on otsustanud vääralt, et käesoleval juhul ei esine ühtegi KVS § 11 lõikes 3 toodud asjaolu, mis toimingupiirangu kohaldamise välistaks. Kaitsja on seisukohal, et Kõpu Vallavolikogu on otsustanud teatud juhtudel toimingupiiranguid mitte kohaldada ja piirangute mittekohaldamine on avaldatud nõuetekohaselt. Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et toimingupiirangu mittekohaldamine Kõpu Vallavolikogu poolt ei ole olnud tavapraktika mitte ainult T. Kiviloo suhtes ehk toimingupiirangute mittekohaldamine ei lähtunud süüdistatava isikust.
7.1.3.Lisaks leitakse apellatsioonis, et ka süüdistus toimingupiirangu teadvas rikkumises 30.12.2008 - 07.03.2014 A.L ei ole süütegu ja ei ole ka tõendatud. Süüdistus toimingupiirangu teadvas rikkumises 30.12.2008 - 07.03.2014 OÜ-ga A.N.R.O OST episoodis ei ole süütegu ja ei ole ka tõendatud. Süüdistus toimingupiirangu teadvas rikkumises 30.12.2009 - 07-03.2014 seoses Kõpu Tuletõrjeseltsiga ei ole süütegu ja ei ole ka tõendatud. Samuti on AVANT 635 osas 22.02.2012 nr 2 sõlmitud kolmepoolne kokkulepe, mille on allkirjastanud A.L juhatuse liige T. Kiviloo, Kõpu Tuletõrje Seltsi juhatuse liige T. V ja Kõpu Vallavolikogu esimees K.L.. Kõpu Vallavolikogu otsusega 23.01.2012 oli volikogu esimehele K. L antud õigus allkirjastada MTÜ Kõpu Tuletõrjeselts, MTÜ Eesti Mõisakoolide Ühendus ja FIE T. Kiviloo ja Kõpu Vallavalitsuse vahelisi lepinguid ja muid dokumente, seega on täidetud KVS kuni 31.03.2013 kehtinud redaktsiooni § 25 lg 3 nõuded – lepingu sõlmijaks teise isiku määramine. Kaitsja leiab, et kehtiva KVS § 11 lg 3 p 7 välistab T. Kiviloo vastutuse, sest kõrgemailseisev organ on andnud loa seotud isikutega toimingute tegemiseks ja kehtestanud ka vastava korra. Seadus ei keela toimingupiirangute mittekohaldamist kui valla eripära arvestades oleks toimingupiirangu kohaldamine avaliku huvi seisukohast ebamõistlik. Selles osas tehtud haldusaktid on kehtivad ja avaldatud, kuid maakohus on jätnud nimetatud haldusaktidele õigusliku hinnangu andmata. T. Kiviloo on tegutsenud teadmisega, et vastuvõetud otsused nimetatud isikutega toimingute või tehingute tegemiseks ei ole toimingupiirangu rikkumine. Isegi kui leida, et T. Kiviloo tegutses vastuolus seadusega, on tegemist lubatavuseksimusega KarS § 31 lg 1 mõttes, sest kohaliku omavalituses kõrgem organ oli selle loa andnud ja puudus alus eeldada, et luba ei ole õiguspärane. Maakohtu poolt väljatoodud asjatundjatega konsulteerimata jätmine ei välista lubatavuseksimust. Seejuures ei ole maakohus kontrollinud, kas selline konsulteerimine toimus või mitte. Konsulteerimata jätmine ei viita otsesele tahtlusele, mida eeldab KarS § 3001 lg 1. Kuni 31.03.2013 kehtinud KVS § 25 lg 1 käsitles huvide konfikti ainult juhul, kui otsuse tegemine oluliselt mõjutab tema enda majandushuve. Mitte üheski süüksarvatud teos ei ole süüdistus ega kohus tõendanud T. Kiviloo toimingute või tehingute majandushuvide olulist mõjutamist. Kuni 31.03.2013 oli ,,oluline majandushuvi” sisuliselt süüteokoosseisu element, siis pidi maakohus tõendama olulist majandushuvi järgmiste juriidiliste isikute suhtes kuni 31.03.2013: OÜ A.N.R.O OST, Kõpu Tuletõrjeselts, Eesti Mõisakoolide Ühendus, A.L , Lete Kaubandus, Viljandimaa Vaegkuuljate Selts, mida tehtud ei ole ja otsus on selles osas põhistamata.
7.1.4.A.L seotud väidetavate toimingupiirangute summa on 35 962,95 eurot, mille moodustavad arved, mis ei ole vastavalt Kõpu Vallavolikogu otsusele käsitletavad toimingupiirangutena. MTÜ-ga Kõpu Tuletõrje Selts seostatud väidetavate toimingupiirangute rikkumine summas 40 398,21 eurot ei ole T. Kiviloo käitumises süüteokoosseisule lisaks eeltoodule veel uuritud tõendite tõttu – Kõpu Vallavolikogu esimees K.L. i antud ütlused. Ka T. Kiviloo süüdistus Eesti Mõisakoolide Ühendusega seostatud väidetavate toimingutepiirangute rikkumises summas 9 533,08 eurot on täiesti alusetu. T. Kiviloo on selles osas täitnud Kõpu Vallavolikogu otsust 16.12.2008 nr 16. Raha eraldamist otsustas volikogu
ning arusaamatu on raha käsutamisfunktsiooni panemine T. Kiviloole. KVS § 11 lg 3 p 6 vastupidiselt puudus T. Kivilool võimalus muuta Eesti Mõisakoolide Ühendusele “Mõisakoolide Programmis osalemine” ettenähtud toetuse asjaolusid. Ka siin nõudis varem kehtinud KVS § 25 lg 1 olulise mõju tuvastamist juriidilise isiku huvidele, millise olemasolu kohta ei ole süüdistuses mingeid tõendeid esitatud. T. Kiviloo vastutust välistab ka KVS § 7 lg 2 – isiku seotud ühendusega tuleneb tema ametikohustusest. Kaitsja rõhutab veelkord, et kohaliku omavalitsuse pädevuses on omavalitsuse eripära arvestades otsustada, milliseid toiminguid ei peeta toimingupiirangu rikkumiseks tulenevalt KVS § 11 lg 3 p 7.
7.1.5.Veel leitakse süüdistuse osas KarS § 3001 lg 1 järgi, et süüdistus on aegunud, sest kõik süüksarvatud episoodid alates 31.12.2008 moodustavad iseseisvalt väärteokoosseisu ja väärtegu aegub, kui selle lõpuleviimisest on möödas 2 aastat. Väärteo aegumise peatumist või katkemist seadus ette ei näe.
7.2.Kaitsja seisukohad T. Kiviloo süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 1, 3, 4 järgi on järgmised.
7.2.1.Maakohus rõhutab korduvalt, et kahju tekkimine ei ole omastamise koosseisuline tunnus ja jätab tähelepanuta kõik tõendid selle kohta, et T. Kiviloo on kasutanud Kõpu Vallavalitsuse või OÜ Kõpu Majandus rahalisi vahendeid ainult kohaliku omavalitsuse huvides. Kaitsja leiab, et kahju olemasolu või selle puudumine võib teoreetiliselt olla tähtsusetu, kuid maakohus pidi nimetatud koosseisu kohaldamisel uurima ka vara isiklikuks või kolmanda isiku kasuks pööramist, kuid seda maakohus teinud ei ole. Üksnes omastamistahte manifesteerimise paljasõnalisest tõdemisest ei piisa. Maakohus on otsuses andnud omastamisele väära sisu. Ühelt poolt tunnistab maakohus, et Kõpu vallavanemana oli T. Kivilool valla raha käsutamise õigus ning T. Kivilool OÜ Kõpu Majandus faktilise juhina viimase raha käsutamise õigus ja teiselt poolt loeb maakohus omastamise lõpuleviiduks T. Kiviloo kätte raha sattumise hetkest. Kuna maakohus laiendab omastamise teokoosseisu ainult varakäustusele, siis seetõttu jätab maakohus tõendite hulgast välja kõik isikud, kes maakohtu tõlgenduse järgi on käitunud kolmandate isikutena varast kasu saajatena.
7.2.2.Süüdistuse osas N.R kaasabil kolmandate isikute A.L ja OÜ Inforing SD kasuks Kõpu Vallavalitsue vara pööramises summas 1602,42 eurot on kaitsja rõhutanud menetluse vältel korduvalt, et süüdistus on arusaamatu, kuna T. Kiviloo on süüdi tunnistatud summade omastamises, mida Kõpu Vallavalitsus ei ole mööbli eest nimetatud isikutele tasunud. Kaitsja käsitleb toimunud tehingute sisu. Maakohus ei osunda, et T. Kiviloo varakäsutused vallavanemana olid ebaseaduslikud ning maakohus ei osuta ka tehingute näilisusele, mistõttu ei ole võimalik järeldada, et omastamise koosseis on täidetud. Lisaks käib maakohus meeldevaldselt ümber mõistega “eluline usutavus”. T. Kiviloo tuleb nimetatud episoodis õigeks mõista. Arusaamatuks peab kaitsja ka süüdistust N.R kaasabil kolmandate isikute kasuks Kõpu Vallavalitsuse vara pööramist summas 261,56 eurot, OÜ Inforing SD ja Lete Kaubanduse kasuks summas 81,60 eurot. Kõpu Vallavalitsuse vara vähenemist ei nähtu ning mistahes väljamaksete tegemise Kõpu valla vara arvelt ei ole tõendamist leidnud.
7.2.3.Kuigi maakohus on T. Kiviloo süüdistuses OÜ Inforing SD kasuks Viljandimaal, Kõpu vallas, Kõpu alevikus, Kõpu Vallavalitsuse vara pööramises summas 2028,40 eurot prokuröri süüdistusest loobumise osas õigeks mõistnud, leiab kaitsja, et etteheidetud vara kolmanda isiku kasuks pööramine oli osa SIA UniCredit Leasingult liisitud mööblist ja nende objektide osas ei ole maakohus tähelepanu pööranud hinna suurenemisele. Ehk maakohus loob olukorra, kus osa vara puhul on mööbli kogumisse kuuluvate mööbliesemete hinna suurenemine oluline, aga osa mööbli suhtes puudub sellel igasugune tähtsus.
7.2.4.T. Kiviloo süüditunnistamine Kõpu Vallavalitsuse vara omastamises summas 6818,85
eurot erimärgistusega diiselkütte tankimise läbi Kõpu vallas, Kõpu alevikus, Viljandi mnt 1 hoone kütimiseks isiklikuks tarbeks ei ole põhjendatud ning on alusetu. Maakohus eksib taas, lugedes omastamise lõpuleviiduks varakäsutusega. Asjaolu, et Viljandi mnt 1 asusid avalike huvide teenindavad asutused, ei oma maakohtu jaoks tähtsust. See, et tunnistaja K.L. ei mäleta, kas ta allkirjastas kokkuleppe küttekulude hüvitamise kohta ei anna alust veel nimetatud kokkuleppe kõrvale jätta. Kahtluse korral oleks tulnud määrata allkirjaekspertiis. KarS § 201 koosseis ei ole täidetud, sest Viljandi mnt 1 asuvatesse ruumidesse asus Kõpu Vallavalitsus peale tulekahju kooskõlastatult Kõpu Vallavolikoguga; T. Kiviloo ja Kõpu Vallavolikogu esimees K.L. kokkuleppe alusel kuulus küttekulu kompenseerimisele vallavalitsuse poolt, kusjuures mingit tasu vara kasutamise eest kokku ei lepitud ning Kõpu Vallavolikogu istungi protokolli 28.02.2012 p 1 “Edasine töökorraldus” otsustati kolimine T. Kiviloole asuvasse hoonesse. T. Kiviloo kaitsja esitas koos apellatsiooniga kirjaliku tõendi selle kohta, et T. Kiviloo ütlused on tõesed ja et A.L on soetanud kütust ka omavahenditest summas 6638,02 eurot, kuna varasemalt puudus selleks vajadus ja süüdistuse aluseks ei olnud hoone osade küttekulude analüüs. Ei ole toimunud vara tasuta ebaseaduslikku pööramist isiklikuks kasuks.
7.2.5.Ka T. Kiviloo süüditunnistamine Kõpu Vallavalitsuse raha 750 euro omastamise ja OÜ Kõpu Majandus raha 4265 eurot omastamises ei ole põhjendatud ja on täiesti alusetu. Maakohus eksib teokoosseisu tuvastamises, mistõttu on järeldused ka valed. On tähelepanuväärne, et kuigi kõik isikulised tunnistajad on kinnitanud, et rahalised vahendid pidid minema ja läksid avalike teenuste osutamisega seotud ja avalikus kasutuses olevate ruumide remondiks, leiab maakohus ikkagi, et raha enda kätte saamisega manifesteeris T. Kiviloo omastamist ja raha hilisem kasutamine ei oma mingit tähendust. Omastamise koosseisu mittetäitmine on tõendatud järgmiste tunnistajate ütlustega, kelle ütlused on apellatsiooni kopeeritud: T..P, M.K., A.T, A.L., K.L. , M.L., H.V., T. Kiviloo. Maakohus eksib taaskord asjaolus, et varakäsutus ei too veel kaasa omastamist. Muuhulgas OÜ Kõpu Majandus juhatuse liikmel A.L. il oli õigus võtta enda kasuks töötasu 400 eurot, sest see oli ainus tasu 2013 juhatuse liikme ülesannete täitmise eest.
7.3.Kaitsja seisukohad T. Kiviloo süüdistuses KarS § 22 lg 2 - § 344 lg 1 järgi on järgmised. T. Kiviloo ei pidanud 24.09.2012 ja 24.10.2012 A.T. poolt müüdud veeboileri, kraanikausi, WC pottide ja küttekollektori torude, miniköögi ja segistite müügi alusel koostatud akte võltsinguks, sest need asjad olid olemas ning olemasolu on tõendatud. Olukorras, kus asjad olid tegelikult olemas, ei saa nimetatud aktide koostamisele kihutamist T. Kiviloo süüks arvata. Ka ebaõigete andmete sisaldamine lepingus ei tähenda automaatselt selle võltsimist ning puuduvad andmed, et T. Kiviloo oleks teadnud, et aktis näidatud andmed ei kuulu A.T. le. T. Kiviloo ei tunnista ennast süüdi ka süüdistuses, et ta kihutas T.P. t novembris 2012 koostama tegelikkusele mittevastavat töölepingut, mille kohaselt asus T.P. tööle OÜ-sse Kõpu Majandus maalrina. Materjalidest nähtub, et T.P. käis tööl 2 päeva, mistõttu ei ole lepingu koostamine fiktiivne. Hilisem lepingust loobumine ja mittetäitmine ei viita samuti fiktiivsusele. See, et raha on hiljem kasutatud teistele töötlistele maksmiseks, ei muuda lepingut koostamise hetkel tegelikkusele mittevastavaks.
7.4.Kaitsja seisukohad T. Kiviloo süüdistuses KarS § 210 lg 2 järgi on järgmised. Maakohtu seisukohta T. Kiviloo õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 210 lg 2 järgi sooduskelmuse episoodis 26 976,34 eurot, peab kaitsja põhjendatud ja motiveerituks. PRIA-lt 51 129 eurot toetuse saamise osas märgitakse apellatsioonis, et süüdistusaktis ei ole kajastatud teokirjeldust, mistõttu on maakohus võtnud endale süüdistaja funktsiooni ning väljunud süüdistusakti piiridest. Maakohus asus iseseisvalt analüüsima ja luges tuvastatud süüdistusaktis kirjeldamata tõendamisesme asjaolud: hinnapakkumised 10.04.2012 OÜ Inforing SD, AS San Ravilo ja Neuron Systems OÜ 10.04.2011 veebiportaali tegemise on
koostatud N.R poolt tagantjärele; tegelikkuses oli töid teostatud 30 000 euro eest, tööd on odavamad ja tarkvara litsentsileping 2+130625 25.06.2013 oli näilik TsÜS § 89 lg 1 mõttes ja ülekanntel puudub majanduslik sisu. Maakohus unustab, et nimetatud taotlus oli juba kevadel 2011 läbinud eeltaotlusvooru ja kontrollitud 25.05.2011 (lisa 2). Seega ei olnud hinnapakkumine koostatud tagantjärele N.R poolt 09.08.2011 ja 10.08.2011. Kaitsja hinnangul tuleb jätta tähelepanuta kõik maakohtu järeldused veebiportaali tegelikule hinnale mittevastavuse kohta, sest need ei ole puutumuses süüdistusaktis kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludega. Kaitsja toob välja asjaolud, miks I. Kõnnusaare ütlused ei ole usaldusväärsed. Ka on maakohus tuvastanud valesti litsentsilepingu näilikkuse, tuginedes oletustele. Kuigi maakohus asub seisukohale, et ühte ja sama summat MTÜ Viljandimaa Mõisad, A.L ja OÜ Inforing SD ülekannete puhul on tasutud korduvalt, leiab kaitsja, et see ei kinnita omafinantseeringu nõude mittetäitmist. Seejuures ei ole maakohus süüvinud ülekannete sisusse ega analüüsinud summasid. Seda, et omafinantseerimisega tekkis probleeme, tunnistasid kõik seotud isikud, aga ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et õiguste loovutamise lepingu eesmärk oleks sõlmitud kuritegeliku kokkuleppe tulemusena. Kaitsja esitab täiendavalt Rohelise Jõemaa koostöökohale 14.04.2011 esitatud taotluse ja kinnituse selle nõuetele vastamise kohtase M.A. poolt 25.05.2011. Tõend esitatakse, kuna maakohus laiendas süüdistuse piire. Nimetatud süüdistuse alusetuse tõendamiseks toob apellant välja PRIA esindaja M. T antud ütlused ning N.R kirjeldused tööde mahu osas. Apellandi hinnangul on tõendatud, et antud PRIA toetuslepingu raames on kõik kohustused täidetud ja PRIA ei ole esitanud sisulisi tõestatud ja kontrollitud vastuväiteid teostatud tööde mahtude ja lepingu mittetäitmise osas. Omaosalusmäär on MTÜ Viljandimaa Mõisad poolt tasutunud.
7.5.Kaitsja leiab, et konfiskeerimise asendamine on ebaseaduslik. Maakohtu otsusest jääb arusaamatuks, millist KarS § 831 ja § 84 redaktsioone on maakohus käsitlenud. Maakohus ei ole käsitlenud KarS § 831 aluseks olevat asjaolu, et konfiskeerimise esemeks saab olla vara, mis kuulub teo toimepanijale konfiskeerimisotsuse tegemise ajal. Käesolevas asjas puudub tsiviilhagi, mistõttu on maakohus asunud iseseisvalt tegelema nõudega, mida esitatud ei ole ja konfiskeerimise varjus on kohus tegelikult mõistnud välja tekkinud kahju riigi tuludesse. Lisaks ei ole prokurör taotlenud konfiskeerimist ulatuses, mida on kohaldanud maakohus. Maakohus satub vastuollu oma enda seisukohaga, et kahju KarS § 201 mõttes ei olegi koosseisu oluline tunnus ja ei arvesta, et konfiskeerimise esemeks olnud vara kasutati tunnistajate ja kirjalike dokumentide alusel tuvastatud asjaoludel avalikes huvides, mitte T. Kiviloo isiklikes huvides.
7.6.Karistuse osas leiab kaitsja, et see on liiga karm, sest T. Kiviloo on varem kriminaalkorras karistamata, tema tegevuse tagajärjel ei ole tekkinud kahju, ta ei ole saanud isiklikku kasu, ta on tegutsenud kõrgemalseisva organi aktidega kehtestatud piirides. Ka lisakaristuse kohaldamine on ebaproportsionaalne, sest T. Kiviloo ei ole tegutsenud isikliku kasu saamise eesmärgil, isiklik kasu ei ole tuvastatud ning puuduvad varalised nõuded. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused lisakaristuse kohaldamiseks.
7.7.Lisaks soovib kaitsja täiendavate tõendite asja juurde võtmist: A.L kulutused 2012-2013 erikütusele, Rohelise Jõemaa Koostöökogule 14.04.2011 eelhindamiseks esitatud dokumentatsioon koos hinnapakkumistega, A.L konto väljavõtted erikütte tasumise kohta perioodil 2012-2013. Täiendavate tõendite esitamise vajaduse tingib maakohtu väljumine süüdistuse aluseks olevate asjaolude raamidest KarS § 210 lg 2 süüdistuses MTÜ Viljandimaa Mõisad.
Vastused apellatsioonidele
8.Tartu Ringkonnakohtu 21.02.2017 poolt edastati menetlusosalistele teade apellatsioonide esitamise kohta, millest tulenevalt oli menetlusosaliselt võimalus 7 päeva jooksul alates teate saamisest esitada kirjalikke seletusi ja vastuväiteid apellatsioonide esitamise kohta ning taotleda suulist menetlust. Esitatud apellatsioonide osas esitati järgmised vastuväited.
9.Vastuväited prokuröri apellatsioonile esitas süüdistatav S. Reissi kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, kes palub jätta prokuröri apellatsiooni rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning kaitsekulud ringkonnakohtus jätta riigi kanda. Maakohus on hinnanud mõlema poole tõendeid ning on motiveeritult jõudnud järeldusele, et S. Reisi käitumises puuduvad nii kuriteo objektiivsed kui subjekiivsed süüteo koosseisulised tunnused.
9.1.Vastuses ei nõustuta, et kogutud tõendite minnalt oleks võimalik järeldada, et T. Kiviloo ja S. Reissi algne plaan oli teostada ürdivanni projektiga seotud ehitustöid nii, et ametlikult vormistatakse töövõtaks OÜ Proff Projekt ja OÜ Proff Praktik, kuid tegelikult teostab ehitustöid T. Kiviloo ning temaga seotud äriühing A.L. Asjaolu, et PRIA ei olnud teadlik, et ehitustööde osaline teostaja oli soodustuse taotleja, ei olnud oluline. Tõendatud on, et töid teostasid ka teised peale A.L ning tõendatud on kirjalike tõendite, tunnistaja J.O. ja S. Reissi enda ütlustega tema viibimine peatöövõtja esindajana objektil.
9.2.Kaitsja leiab, et prokuröri poolt tunnistaja M. T seisukohale tuginemine, et taotleja ei tohi peatöövõtja juures teostada alltöövõttu, on väär. Tunnistaja ei saa olla seaduse tõlgendajaks. Ka prokurör ise tunnistab, et sellist keeldu seaduses ei ole, kuid heidab maakohule siiski ette sellisele seisukohale jõudmist.
9.3.Kaitsjale jääb ka arusaamatuks prokuröri väide, et rahade liikumist on näidatud üksnes omafinantseeringu ja kulutuste nõuetekohaseks täitmiseks. Tegelike tehingute toimumist näitab juba ainuüksi alltöövõtu lepingu sõlmimine. Tehtud töö eest tuligi tasuda, mistõttu on alusetu väide, et rahaülekannete tegemine oli üksnes formaalne. Kuna omafinantseering on fiskaalne toiming, mis tuleneski sõlmitud alltöövõtu lepingust, siis ei ole ka asjas vaidlust selle üle, kas omafinantseering võis olla mitterahaline või rahaline.
10.Vastuväited prokuröri apellatsioonile esitas ka süüdistatav T. Kiviloo ja A.L kaitsja vandeadvokaat M. Normann, kes leiab, et prokuröri apellatsioon tuleks jätta rahuldamata ning menetluskulud tuleks jätta riigi kanda.
10.1.Vastuses leitakse, et prokuröri etteheited KarS § 210 lg-te 2 ja 3 väära kohaldamise kohta T. Kiviloo ja A.L suhtes ei ole põhjendatud ja ei tugine uuritud tõenditele. Tunnistaja M. T ei suutnud veenda kaitsjaid ega maakohut selles, et taotleja poolt alltöövõtu teostamine oleks vastuolus kehtivate normidega. Kuna sellist keeldu ei esine, siis ei ole teokoosseisu subjektiivne külg täidetud. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid süüdistatavate soovi saada A.L toetust ilma omafinantseeringut tasumata. Ka T. Kiviloo kaitsja ei nõustu M. T väitega selle kohta, et alltöövõtt ei ole seaduslik. Apellatsioonis ei ole prokurör osundanud rohkem mitte ühelegi muule tõendile, mille alusel maakohus oleks faktilised asjaolud tuvastanud ebaõigesti.
10.2.Kaitsja hinnangul puudub prokuröri apellatsioonis selge taotlus karistuse osas. Samuti leiab kaitsja, et väited T. Kiviloo karistuse leebuse kohta on alusetud ning karistuseks 4 aasta vangistuse mõistmine, millest koheselt kuulub ärakandmisele 6 kuud ei ole põhjendatud ega õiglane. Prokuröri viited süütegude toimepanemise pikale ajavahemikule ei ole asjakohased, sest kaitsja on oma apellatsioonis osundanud, et süüdistus KarS § 3001 ei ole põhjendatud kohaliku omavalituse kõrgeima organi Kõpu Vallavolikogu toimingupiirangute mittekohaldamist puudutavate otsuste tõttu. Süüks arvatavate tegude toimepanemisest on möödunud pikk ajaline periood ja preventiivne mõju on toiminud ka selle läbi, et T. Kiviloo ei ole uusi kuritegusid toime pannud.
11.Tartu Ringkonnakohtu 16.03.2017 määrusega võeti esitatud apellatsioonid menetlusse ning märgiti, et käesolevat kriminaalasja arutatakse avalikul kohtuistungil 12.05.2017. Nimetatud ajal istungit ei toimunud. Vandeadvokaat M. Normann esitas 12.04.2017 taotluse istungi edasilükkamiseks. Tartu Ringkonnakohtu 18.04.2017 määrusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 16.03.2017 määruses märgitud kohtuistungi toimumise aeg ning määrati uueks istungi toimumise ajaks 05.06.2017.
Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
12.Ringkonnakohtu istungil jäid kaitsjad ja prokuratuur esitatud apellatsioonide juurde. Ka süüdistatav N.R ning T. Kiviloo toetasid jätkuvalt kaitsjate apellatsioone. Süüdistatav S. Reiss vaidles vastu prokuratuuri apellatsioonile ning oli nõus maakohtu otsusega.
12.1.Ringkonnakohtu istungil taotles süüdistatava T. Kiviloo kaitsja asja juurde võtta kuludokumendid, mis tõendavad, et kütteperioodil 2012-2013 panustas ka T. Kiviloo Viljandi mnt 1 maja kütmisesse. Prokurörid olid nimetatud tõendite asja juurde võtmise vastu. Samuti taotleti täiendavate tõendite vastuvõtmist omafinantseerigu tegemise tõendamiseks. Prokurörid leidsid taaskord, et nimetatud taotlus ei ole põhjendatud ning sellega oleks pidanud tulema välja juba maakohtus. T. Kiviloo toetas oma kaitsja taotlust. Süüdistatav N.R kaitsja taotles kahtlustatava 22.05.2014 ülekuulamise protokolli vastuvõtmist, kuna süüdistuses puuduvad viited litsentsilepingu näilisusele. Prokurör A. Nisu leidis, et kuna N.R on maakohtu istungil ütlusi andnud, siis ei ole eeluurimisel antud ütlusi võimalik avaldada. Kaitsja tahtis seejuures tõendada sellega asjaolu, et selle kuupäevaga esitati menetlejale litsentsilepingu materjalid. Ka taotles kaitsja e-kirja asja juurde võtmist, mis tõendab, et N.R ei koostanud kõiki hinnapakkumisi. Prokurör oli nimetatud tõendite juurdevõtmise vastu. Süüdistatav N.R toetas oma kaitsjat. Ringkonnakohus lahendas istungil kaitsjate taotlused järgmiselt. Kohtukolleegium rahuldas M. Normanni taotluse ning võttis asja juurde 47-l lehel esitatud täiendavaid kuludokumente. Kaitsja M. Paabumetsa taotlus rahuldati osaliselt ning asja juurde võeti e-kirjavahetus, kuid kahtlustatava ülekuulamise protokoll tagastati.
12.2.Kohtuistungil kuulati üle süüdistatavad T. Kiviloo, N.R ja S. Reiss ning avaldati maakohtu istungite protokollid.
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt, prokuröri apellatsioon kuulub rahuldamisele ning kaitsjate apellatsioonid jäävad rahuldamata.
13.1.Kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses ei ole esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. See väljendub selgelt ka KrMS § 15 lg 2 p-s 2 ja § 331 lg-s 2, mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses käsitleda tuleb ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast (RKKKo nr 31-1-76-16). Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonides toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d nr 3-1-1-23-11, p 18; nr 3-1-1-92-11). Küll tuleb ringkonnakohtul märkida, et esitatud apellatsioonid on sisuliselt maakohtus väljatoodud vastuväidete kordus ning uued põhjendused võrreldes maakohtus esitatuga on vähemuses. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsioonide piires ja ringkonnakohtu pädevuses on lahendada kriminaalasju üksnes siis, kui kohtumenetluse pooled on seda apellatsioonides taotlenud (RKKKo nr 3-1-1-54-12). KrMS § 331 lg-tes 2 ja 4 sätestatud ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline süüdistatavate kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavatelt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsioonides vaidlustamata küsimustes (RKKKo nr 3-1-1-31-11).
Etteruttavalt peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada järgmist. Kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral on kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (RKKKo nr 3-1-1-11-15) Lisaks asjaolu, et kaitsja kohtuotsuste põhistustega ei nõustu, ei tähenda otsuses põhjenduste puudumist (RKKKo nr 3-1-1-100-12).
13.2.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha T. Kiviloo, S. Reissi ja A.L õigeksmõistmise osas KarS § 210 lg-te 2 ja 3 ning KarS § 210 lg-te 2, 3 - § 22 lg 3 järgi seoses Ürdivanni kompleksi episoodiga (I), vastab kaitsja väidetele seoses T. Kiviloo süüdistusega KarS § 3001 lg 1 järgi (II), käsitleb teisi KarS § 210 süüdistuse episoode (III), analüüsib kaitsjate väiteid N.R süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 3 - § 22 lg 3 järgi, T. Kiviloo süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 1, 3, 4 järgi ja T. Kiviloo süüdistust KarS § 22 lg 2 - § 344 lg 1 järgi (IV), võtab seisukoha T. Kiviloole, S. Reissile ja A.L mõistetavate karistuste ja T. Kiviloo vara konfiskeerimise osas (V), lahendab menetluskuludega seonduva (VI) ning võtab lõpetuseks kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (VII). I Maakohtu poolt T. Kiviloo, S. Reissi ja A.L õigeksmõistmine soodustuskelmuse episoodis seoses Ürdivanni kompleksiga
14.Maakohtu otsus T. Kiviloo süüdistuses KarS § 210 lg 2 järgi nimetatud episoodis õigeksmõistmises, A.L KarS § 210 lg 3 ning S. Reissi KarS § 22 lg 3 - § 210 lg-te 2, 3 järgi õigeksmõistmises tuleb tühistada, kuna maakohus on järeldustes läinud vastuollu tuvastatud faktiliste asjaoludega ning seeläbi valesti kohaldanud materiaalõigust.
14.1.Käesoleval ajal ei ole vaidlust selles, et A.L, mille esindaja oli T. Kiviloo, taotlesid PRIA-lt toetust Ürdivanni kompleksi juurdeehituseks ning 31.11.2010 PRIA direktori käskkirjaga nr 13-6/2106 määrati A.L toetus summas 26 976,34 eurot. Vaidlust ei ole ka selles, et 01.07.2011 sõlmis A.L (esindaja T. Kiviloo) ehituse töövõtulepingu OÜ-ga Proff Projekt (esindaja S. Reiss), milles 01.01.2012 asendus OÜ Proff Projekt OÜ-ga Proff Praktik, kes võttis üle kohustuse teostada töid seoses Viljandi mnt 1 hoone Ürdivanni kompleksi ja aidaga. Samuti on A.L esindaja T. Kiviloo esitanud PRIA-le OÜ Proff Projekt ja OÜ Proff Praktik poolt esitatud arved, tööde üleandmisevastuvõtmise aktid, kuludeklaratsioonid, töövõtulepingud ja hinnapakkumised, millest nähtuvad teostaja poolt tellijale tehtud tööd ning nende maksumus. Vaidlust ei ole ka selles, et toetuse saamiseks tuli saajal ehk A.L teha investeering summas 17 984,23 eurot ja 04.04.2013 laekus PRIA toetusena A.L arvelduskontole kokku 26 976,34 eurot.
14.2.Ringkonnakohtu hinnangul väärib tähelepanu, et T. Kiviloo eesmärk oli algusest peale see, et ehitustöid teostab T. Kiviloo ja A.L, kuid tööde tegijaks vormistatakse OÜ Proff Projekt ja OÜ Proff Praktik. Nagu eelnevalt mainitud, ei ole vaidlust selles, et T. Kiviloo on esitanud PRIA-le dokumendid OÜ Proff Praktiku ja OÜ Proff Projekt poolt tehtud töödest. Esitatud tööde üleandmise ja vastuvõtmise aktidest nähtub, et tellijale on üle antud töid, mille teostas tellija ise. Maakohtus ei leidnud tuvastamist, et OÜ Proff Praktik või OÜ Proff Projekt oleks üldse mingeid töid
teostanud. Teostatud töödele maakohtu otsuses ei viidata. Küll väidavad erinevate osapoolte kaitsjad, et alltöövõtt tellija poolt on lubatav ning üheski õigusaktis ei ole see reguleeritud kui keelatud tegevus. Ka maakohus, käsitledes PRIA poolt toetuse väljamaksmisega seotud asjaolusid, on välja toonud, et 01.08.2011 on sõlminud OÜ Proff Projekt A.L töövõtulepingu (kd 6, lk 156-159), milles on ehitustööde tellijaks OÜ Proff Projekt ja töövõtjaks A.L . Ehk tegemist on alltöövõtulepinguga. Tulenevalt maakohtu poolt tuvastatust ka T. Kiviloo ise tunnistab, et teostas alltöövõttu (kd 7, lk 121) ning seda kinnitab oma ütlustega ka S. Reiss (kd 8, lk 21). Samuti tuleneb S. Reissi ütlustest, et enamuse töid teostas A.L . Maakohus leidis, et A.L ei ole soodustust ehk PRIA toetust pettuse teel saanud. Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu ja leiab sarnaselt prokuröridega, et A.L sai toetuse PRIA-lt pettuse teel, kasutades selleks formaalselt OÜ-d Proff Projekt ja Proff Praktik, keda esindas S. Reiss. Ringkonnakohus leiab sarnaselt süüdistajatega, et omafinantseeringu nõude täitmine on toimunud pettusega. Maakohus on siinjuures valesti tõlgendanud põllumajandusministri 21.09.2013 määrust nr 75, s.o kohaliku tegevusgrupiga halduslepingu sõlmimise taotlemise ja taotluse menetlemise kord, nõuded kohaliku tegevusgrupi kohta ning Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord (edaspidi määrus nr 75). Maakohus leidis, et määrus nr 75 ei sisalda otsest keeldu, et projektitoetuse saaja ei tohi teha alltöövõttu isikule, kellelt projektitoetuse saaja tellib teenuse või töö või ostab kaupa. Vastuolu ei ole ka määruse nr 75 § 33 lg-ga 4, mis sätestab nõuded tegevuse ja investeeringu hinnapakkumise kohta, mille kohaselt projektitoetuse saaja ja isik, kellelt projektitoetuse saaja tellib teenuse või töö või ostab kaupa, ning nende osanik, aktsionär või tulundusühistu liige või juhatuse või nõukogu liige või seltsinglane ei tohi kuuluda üksteise juhatusse ega nõukokku ega omada osalust üksteise äriühingus, välja arvatud juhul, kui tegevuse või investeeringu maksumus ei ületa 1000 eurot või kui projektitoetuse saaja on kohalik tegevusgrupp ja tegevuse või investeeringu maksumus ei ületa 5000 eurot. Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu ja leiab, et nimetatud sättest ei ole võimalik välja lugeda, et käesoleval ajal ei ole tegemist olukorraga, kus A.L ja OÜ-l Proff Projekt oleks kokkulangevus osanike või juhtorganis tegutsevate isiku pinnalt – st ühed ja samad isikud osanikud või ühed ja sama isikud juhtorganites või et sama võib öelda A.L ja OÜ Proff Praktik puhul, ka viimatinimetatud äriühingute puhul eelmärgitud kokkulangevused puuduvad. Vastupidiselt, nii nimetatud määruse ja väljatoodud sätte kui ka tunnistaja M. T ütlustest tuleneb, et toetuse saaja ei saa olla alltöövõtja ega ise teostada toetusega seotud töid. Samale seisukohale on jõudnud ka prokuratuur. Tunnistaja M. T on ütlustes (kd 4, lk 18-23) selgitanud vastuseks prokuröri küsimusele, et toetuse saaja ei või ise teostada toetusega seonduvaid töid. Samuti ei või taotleja teostada peatöövõtja juures alltöövõttu, mis tuleneb määrusest nr 75. Vastupidise olukorra ebaloogilisuse on hästi ära seletanud oma apellatsioonis prokuratuur. Toetuse andmise mõte ei ole see, et toetuse saaja teeb ise töö ära ja maksab läbi peatöövõtja endale raha tagasi. Toetus peab minema maksmiseks kolmandale isikule, sest toetus antakse eesmärgiga maksmiseks kolmandale isikule, mitte toetuse saajale endale. Juhul, kui vormistada toetuse taotleja ja saaja peatöövõtja juures alltöövõtjaks, tekib olukord, mis on määruse nr 75 § 33 lõikes 4 keelatud ehk projektitoetuse saaja (A.L ) ja isik, kes teostab tööd (A.L ) on üks ja sama. Sellisel juhul on olemas ka seotus nii juhatuse kui ka osanike tasandil. Seetõttu ei tohi taotleja peatöövõtja juures alltöövõttu teostada. Kui asuda seisukohale, et keeldu ei ole ja toetuse taotleja võib peatöövõtja juures alltöövõttu teostada, kaoks ära ka mõte nõuda projektitoetuse aluseks oleva töö tegijaks kolmandat isikut. Sellisel
juhul võiks taotleja olla ise kohe ka töö tegija. See on aga keelatud ja antud kaasuse puhul T. Kiviloole ja A.L teada. T. Kiviloo on maakohtus antud ütlustes kinnitanud, et A.L ei saanud olla peatöövõtjaks, kuna see ei ole abikõlbulik. Samuti võimaldab alltöövõtjaks olemine hiilida mööda omafinantseeringu nõudest, kuna sellisel juhul tasuks toetuse taotleja/saaja peatöövõtjale töö eest, mida teostas tegelikkuses toetuse saaja ise ning peatöövõtja kannaks selle raha alltöövõtjale ehk toetuse saajale omakorda tagasi töö eest, mida alltöövõtja ehk toetuse saaja teostas peatöövõtjale. Sellisel juhul ei saa rääkida töövõtust, vaid toetuse saaja ja teostaja on üks ning sama isik. Sellega kaoks ära igasugune omafinantseeringu mõtekus. Maakohtu otsusest tuleneb, et A.L on teinud ka mitterahalist omafinatseeringut summas 7862,34 eurot, mis tuleneb T. Kiviloo maakohtus antud ütlustest (kd 7, lk 120-122). Määruse nr 75 §-st 35 tuleneb, et mittevaraline omafinatseering on teatud ulatuses lubatud üksnes mittetulundusühingute ning sihtasutuste puhul. Käesoleval juhul on A.L puhul tegemist osaühinguga ning osaühingute puhul omafinantseering mitterahalisena lubatud ei ole. Nimetatud keelu olemasolu on kinnitanud ka tunnistaja M. T oma ütlustes (kd 4, lk 1828), mille kohaselt ei või omafinantseeringuks olla mingi ese, vaid tegemist peab olema rahalise panusega ning see nõue tuleb määrusest nr 75. Ringkonnakohus ei leia nagu süüdistatav S. Reissi kaitsja, et tunnistaja ei saa olla seaduse tõlgendaja, vaid tunnistaja selgitas, miks ei või toetuse saaja olla alltöövõtja ning miks ei ole mitterahaline omafinantseering lubatud. Seadust tõlgendab siiski kohus. Eeltoodu näitab, et T. Kiviloo ja A.L on taotlenud toetusraha PRIA-lt pettuse teel, näidates omafinantseeringu toimumist, kuigi tegemist on formaalsete eelduste täitmiseks vajalike näilike tehingutega. Sisuliselt on raha ringlusena jõudnud tagasi toetuse saajale ehk OÜ Kõpu Kõrtsitalule, A.L on teostanud alltöövõttu ning toetuse saaja on toetuse saamiseks panustanud mitterahalise panusega.
14.3.T. Kiviloo on täitnud oma tegevusega KarS § 210 lg 2 ja A.L KarS § 210 lg 3 järgi sätestatud koosseisud. S. Reiss on oma tegudega toetanud T. Kiviloo ja A.L õigusvastase teo toimepanemist ehk on seda soodustanud. Maakohus on S. Reissi õigeks mõistnud KarS § 22 lg 3 - § 210 lg-te 2 ja 3 järgi. KarS § 210 lg 2 sätestab soodustuskelmuse toimepanemisel füüsilise isiku vastutuse, lg 3 sätestab juriidilise isiku vastutuse. S. Reiss on oma tegevusega aidanud kaasa nii T. Kiviloole kui ka A.L soodustuskelmuse toimepanemisele.
14.4.Subjektiivsest küljest eeldab süütegu tahtlust kõigi koosseisu asjaolude suhtes ning koosseis on täidetud kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Kuriteo asjaoludest on ilmne, et T. Kiviloo on tegutsenud kavatsetusega KarS § 16 lg 2 mõttes, sest süüdistatava eesmärk oli saada PRIA-st pettuse teel toetus ning ta pidas võimalikuks, et see saabub ehk realiseerub. KarS § 14 lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Kuna juriidiline isik õigusliku abstraktsioonina ei ole võimeline tegutsema muul viisil kui füüsilise isiku vahendusel, siis tuletab viimati nimetatud säte juriidilise isiku vastutuse selle organi, juhtivtöötaja ja pädeva esindaja tegevusest. Tuleb välja selgitada, kas füüsilise isiku käitumises, kelle tegevust juriidilisele isikule omistatakse, esinevad menetlusalusele isikule omistatud karistatava teo tunnused selle koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süü tasandil (RKKKo-d nr 3-1-1-100-11, p 13; nr 3-1-1-66-14, p 6). T. Kiviloo oli teo toimepanemise ajal A.L juhtorgani liige. Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et T. Kiviloo on teo toime pannud ning on tegutsenud kavatsetusega. Süüd ning õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad, neile ei ole tuginetud või väited ei ole olnud asjakohased.
Järgmiseks tuleb tuvastada, kas süütegu on toime pandud juriidilise isiku huvides ning juriidiline isik peab olema süüvõimeline. Tegu on toime pandud juriidilise isiku huvides, kuna teo toimepanemise tulemusena sai A.L varalist kasu – T. Kiviloo tegevuse tulemusena laekus A.L arvelduskontole kokku 26 976,34 eurot PRIA toetust,
mis oli saadud pettuse teel. Ei ole tuvastatud, et A.L ei olnud KarS § 37 - § 37 mõttes süüvõimeline. S. Reiss on toime pannud soodustuskelmuse KarS § 22 lg 3 mõttes kaasaaitajana ehk soodustades T. Kiviloo õigusvastast tegu (teo toimepanemine). Kaasaaitamine on tahtlik tegu ning tahtluseks tuleb tuvastada kahekordne tahtlus, suunatud põhiteo lõpuleviimisele. Kaasaaitajal peab olema vähemalt kaudne tahtlus oma kaasaaitamisteo suhtes ning et kaudne tahtlus ka hõlmamaks täideviija õigusvastast tegu (RKKKo nr 3-1-1-97-09, p 7.4.). Kaasaaitaja tahtlus peab hõlmama täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ja ulatuma välja selle objektiivse ja subjektiivse ebaõiguse olulisemate joonteni vähemalt kaudse tahtlusega (RKKKo nr 3-1-1-93-05). Kui kaasaaitaja peab vähemalt võimalikuks, et objekti kahjustamine on tema poolt antud vahenditega tõenäoline, on tegemist kaasaaitamisega kaudse tahtluse vormis (RKKKo nr 3-1-1-28-02). On tuvastatud, et S. Reiss sõlmis OÜ Proff Projekt ja OÜ Proff Praktik juhatuse liikmena A.L eelmainitud ehituse töövõtulepingud, hinnapakkumised, tööde üleandmisevastuvõtmise aktid, arved ning teostas rahaülekanded. Tänu sellele sai võimalikuks A.L ja T. Kiviloo PRIA-lt toetuse taotlemine ja saamine. Kriminaalasjas uuritud tõenditest nähtub, et S. Reiss oli teadlik T. Kiviloo loodud skeemist ning osales selles läbi vajalike tegude, aidates sel viisil kaasa kuriteo toimepanemisele. S. Reissi tahtlus hõlmas täideviijate ehk T. Kiviloo ja A.L poolt toimepandava teo koosseisu ning ulatus selle objektiivse ja subjektiivse ebaõiguse olulisemate joonteni. S. Reiss pidas võimalikuks, et ta toetab võõrast tegu ning tänu teopanusele viiakse tegu lõpuni. Seega on tuvastatud kahekordne tahtlus, mis on vajalik kaasaaitamisteo puhul. II Ringkonnakohtu seisukoht seoses kaitsja argumentidega T. Kiviloo süüdistuse osas KarS § 3001 lg 1 järgi
15.Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et T. Kiviloo on KarS § 288 lg 1 mõttes ametiisik. Vastupidisele seisukohale ei ole võimalik asuda ei kuni 01.04.2013 kehtinud ega 01.04.2013 kehtima hakanud korruptsioonivastase seaduse (KVS) alusel. Nimetatud asjaolu ei ole vaidlustatud ka apellatsioonides. Ka puudub jätkuvalt vaidlus isikutes, kellega on T. Kiviloo süüdistuses märgitud ajal, s.o 31.12.2008-07.03.2014 seotud olnud: A.L juhatuse liige, A.N.R.O OST OÜ juhatuse liige, OÜ Lete Kaubandus juhatuse liige, MTÜ Kõpu Tuletõrjeselts juhatuse liige, MTÜ Eesti Mõisakoolide Ühendus juhatuse liige, FIE Tõnu Kiviloo, T. Kiviloo abikaasa E.K. MTÜ Viljandi Vaegkuuljate Ühing juhatuse liige. Ka ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga leiab, et Kõpu Vallavalitsuse ja T. Kivilooga seotud isikute vahel on süüdistuses märgitud ajal toimunud tehinguid. Seda ei vaidlustata ka apellatsioonides ning maakohtus kinnitas tehingute toimumist ka T. Kiviloo.
15.1.Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks vastata kaitsja väitele, et KarS § 3001 lg 1 episoodid alates 31.12.2008 on iseseisvad väärteod ning väärteod on aegunud, kuna nende lõpuleviimisest on möödunud 2 aastat ja väärteo aegumist ega katkemist seadus ette ei näe. Maakohus on sellele küsimusele põhjalikult vastanud oma otsuse lehekülgedel 62-63. Apellatsioonis ei ole välja toodud uusi asjaolusid, miks maakohtuga ei nõustuta, vaid korratakse veelkord üle seaduse sättest tulenev aegumisregulatsioon. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga leiab, et tegemist ei ole süüdistuses KarS § 3001 lg 1 puhul mitte iseseisvate koosseisudega, vaid tegemist on jätkuva süüteoga, kuna kõik süüdistuse tegevusaktid on toime
pandud sarnasel viisil ajalises ja ruumilises seoses ning ka erinevate isikutega tehingute sooritamise ajad osaliselt kattuvad või on piisava ajalise tihedusega seotud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga osas, milles esimese astme kohus tuvastas, et tehingute sooritamine oli kantud ka ühtsest tahtlusest. Apellatsioonikohtule jääb arusaamatuks, miks on kaitsja hinnangul tegemist väärtegudega. KarS § 3 lg 2 kohaselt jagunevad süüteod kuritegudeks ning väärtegudeks. KarS § 3 lg 4 kohaselt on väärtegu KarS-is või muus seaduses sätestatud süütegu, mille eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv, arest või juhtimisõiguse äravõtmine. KarS § 3001 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Seega on KarS § 4 lg 3 kohaselt tegemist hoopis teise astme kuriteoga. Ka teise astme süütegu ei ole aegunud, sest viimane toimingupiirangu rikkumise episood pandi toime 07.03.2014 ning tulenevalt KarS § 81 lg 1 p-st 1 ja lg-st 4 arvestatakse jätkuva süüteo korral aegumist viimase teo lõpuleviimisest ning kedagi ei tohi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat teise astme kuriteo korral, mida käesolevaks ajaks saabunud ei ole.
15.2.Süüdistuses KarS § 3001 lg 1 järgi on keskseks vaidluskohaks, kas väidetavalt Kõpu Vallavolikogu otsused andsid T. Kiviloole õigustuse KVS-is sätestatud toimingupiirangu rikkumiseks. Ringkonnakohus peab veelkord vajalikuks märkida, et kaitsja on taaskord toonud välja samad asjaolud, millele on ta tuginenud nii maakohtu menetluses kui ka millele maakohus on juba otsuses suures osas vastanud. Alusetu on kaitsja väide, et maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust. Põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega. Samuti on maakohus põhjalikult analüüsinud etteheidetava teo koosseisupärasust, selle õigusvastasust ning süülisust, mistõttu apellatsioonis toodud etteheited on paljasõnalised. T. Kiviloo kaitsja on alates maakohtu menetlusest väitnud, et vallavolikogu otsustused andsid T. Kiviloole õiguse süüdistuses kirjeldatud tehingute tegemiseks, s.o toimingupiirangu rikkumiseks. Maakohus on põhjendatult leidnud, et tegemist ei ole asjaoluga, mis annaks õiguse T. Kiviloole vallavanemana teha tehinguid iseendaga ehk rikkuda toimingupiirangut. Seadus ei näe ette võimalust anda volikogule õigust lubada tehingute tegemist vallavanemale iseendaga. See ei tulene ei enne 01.04.2013 kehtinud KVS § 24 lg-st 1, lg 2 p-dest 4 ja 7 ega ka § 25 lg 1 p-dest 3 ja 6. Loa andmist ei näe ette ka alates 01.04.2013 kehtima hakanud KVS § 11 lg-d 1 ja 2. Ehk teisisõnu ei ole andnud Kõpu Vallavolikogu otsused ning neis sisalduvad õigusnormid T. Kiviloole kui vallavanemale õigust teha tehinguid iseendaga ja endaga seotud isikutega. Lisaks on märkimisväärne prokuratuuri ringkonnakohtu istungil väljatoodu, et Kõpu Vallavolikogu otsustest võib välja lugeda, et T. Kiviloole anti õigus otsustes märgitud äriühingute arveid vallale esitada, kuid seda ükski õigusnorm ei nõua. Üheski valla otsuses aga ei räägita tehingute sõlmimisest, sest puudutatud on üksnes arvete esitamisega seonduvat. Prokuratuuri hinnangul võib otsuseid käsitleda kui volikogu nõusolekut T. Kiviloole eraettevõtlusega tegemiseks. Ringkonnakohus nõustub seega süüdistajatega, et volikogu otsuste alusel ei ole antud T. Kiviloole ega ka tema alluvatele õigust teha tehinguid Kõpu Vallavalitsuse ja vallavanemana ning vallavanemaga seotud isikute vahel.
15.3.Lisaks leitakse apellatsioonis, et maakohus on jätnud andmata hinnangu teo toimepanemise ajal kehtinud KVS-i redaktsioonile ning on jätnud kohaldamata alates 13.04.2013 kehtiva KVS tagasiulatuva mõju. Maakohus jättis hindamata kuni 31.03.2013 kehtinud KVS § 5, § 21 ja § 25 lg 1 ning alates 01.04.2013 kehtima hakanud KVS § 7 lg 2, § 11 lg 3 p-d 5, 6 ja 7.
Ka sellega ringkonnakohus ei nõustu, sest maakohus on analüüsinud kõiki süüdistuses väljatoodud sätteid ning süüdistuse asjaolusid nende alusel. Apellatsioonis väljatoodud etteheited, et maakohus ei ole analüüsinud alates 01.04.2013 kehtima hakanud KVS § 7 lg-t 2 ning § 11 lg 3 p-de 5, 6 ja 7 ei ole asjakohased, kuna maakohus on keskendunud kaasusega seotud KVS § 11 lg 3 p-le 7 ning ülejäänud sätted kaasuse kontekstis tähtsust ei oma. Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et Kõpu Vallavolikogu poolt tehtud otsustused ei ole andnud T. Kiviloole õigust toimingupiirangut rikkuda.
15.4.Kaitsja leiab, et toimingupiirangu rikkumise puhul on oluline arvestada ka majanduslikku huvi ning maakohus ei ole seda välja toonud. Selles osas tuleb kaitsjaga nõustuda, et maakohus ei ole käsitlenud T. Kiviloo toimingute või tehingute majandushuvide olulist mõju, kuna selleks puudus vajadus. Kuni 31.03.2013 kehtinud KVS § 25 lg 1, millele kaitsja viitab, reguleerib huvide konflikti, ning sätte kohaselt huvide konfliktiga on tegemist juhul, kui ametiisik peab tegema oma töö- või teenistuskohustuse raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemisel, mis oluliselt mõjutab tema enda, tema lähisugulaste või -hõimlaste või juriidiliste isikute majandushuve. Süüdistuses on viidatud KVS § 24 lg-le 1, mis sätestab, et ametiisikul on keelatud sooritada tehinguid iseendaga või muid sarnase iseloomuga või huvide konfliktiga seotud tehinguid. Samuti ei või ta volitada oma alluvaid tegema vastavaid tehinguid tema asemel. Sama sätte lg 2 selgitab lahti, mida käsitletakse tehingutena iseendaga. KVS § 24 lg 2 ei sätesta majandushuvi kriteeriumit. Kuna T. Kiviloole ei heideta ette osalemist otsuste tegemisel, vaid tehingute tegemist iseendaga, siis ei olnud vaja hinnata ka majandushuvi olemasolu või selle olulisust.
15.5.Apellatsioonis leitakse, et arvestada tuleb kohaliku omavalitsuse eripära ning Kõpu valla puhul on õigustatud otsustada toimingupiirangu kohaldatavuse osa KVS § 11 lg 3 p 7 alusel. Muuhulgas viitab kaitsja, et selline toimingupiirangute mittekohaldamine ei olnud tavapraktika mitte üksnes T. Kiviloo suhtes. Apellatsioonis rõhutatakse, et kohaliku omavalitsuse pädevuses on omavalitsuse eripära arvestades otsustada, milliseid toiminguid ei peeta toimingupiirangu rikkumiseks tulenevalt KVS § 11 lg 3 p 7. Toimingupiirangu kohaldamine oleks avaliku huvi seisukohast ebamõistlik. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja märgib nagu maakohuski, et antud juhul ei esine Kõpu valla puhul ühtegi erandlikku asjaolu, mis tingiks avaliku huvi seisukohast vajaduse KVS-is fikseeritud toimingupiirangutest kõrvalekaldumise. Mõistlikkust tuleb hinnata avaliku huvi seisukohast, mitte ametniku või ettevõtja erahuvist lähtuvalt. Ka maakohtu istungil ei ole T. Kiviloo suutnud välja tuua põhjendusi, millised on erandlikud asjaolud, mis tingiksid toimingupiirangu kohaldamata jätmise. Seejuures on märkimisväärne, et tehingute tegemise ajal ei ole viidatud KVS § 11 lg 3 p-le 7.
15.6.Kaitsja leiab jätkuvalt, et isegi kui öelda, et vallavolikogul puudus õigus toimingupiirangu mittekohaldamist otsustada, on T. Kiviloo puhul tegemist lubatavuseksimusega KarS § 31 lg 1 mõttes. Maakohus on sellele kaitsja väitele juba väga põhjalikult vastanud otsuse lehekülgedel 60-62, leides, et õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine, kuid analüüsis keelueksimust. T. Kiviloo on pikka aega töötanud vallavanemana ning tegutsenud ettevõtjana, seega pidi toimingupiirangute sisu olema tema jaoks üldteada. Ringkonnakohtul nimetatud seisukohale midagi täiendavalt lisada ei ole ning nõustub maakohtu põhjendustega. III Ringkonnakohus käsitleb teisi KarS § 210 süüdistuse episoode
16.Maakohus tunnistas KarS § 210 lg 2 järgi süüdi T. Kiviloo, KarS § 210 lg 3 järgi MTÜ Viljandimaa Mõisad ja KarS § 22 lg 3 - § 210 lg-te 2 ja 3 järgi N.R veebikeskkonna projekti episoodiga seoses.
16.1.Süüdistatav N.R kaitsja apellatsioon on üles ehitatud peamiselt ühele väite, s.o süüdistusakti piiridest väljumine. Apellatsioonis ei olda rahul süüdistuses oleva teo kirjeldusega, välja toodud tõenditega ning väidetakse, et maakohus on korduvalt väljunud süüdistuse piiridest ning asunud süüdistust ise omal algatusel sisustama ehk on asunud täitma süüdistaja funktsiooni, rikkudes sellega KrMS § 268 lg-t 1. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks ühtegi viidatud rikkumist toime pannud. Prokuratuur on ringkonnakohtu istungil oma kõnes seda ka üheselt selgitanud. Nimelt süüdistus seisneb selles, et soodustuse saamiseks puudus nõutav omafinantseering. Kõik maakohtu poolt analüüsitu taandub sellele, et on sisustatud, milles väljendub see, et MTÜ-l Viljandimaa Mõisad puudus omafinantseering. Maakohtu poolt käsitletu on seotud süüdistusega ning on hõlmatud süüdistuse piiridega, seega ei saa rääkida, et maakohus oleks rikkunud KrMS § 268 lg-t 1, või oleks ise sisustanud omaalgatuslikult süüdistust või oleks väljunud süüdistuse piiridest. Samuti ei ole võimalik tuvastada, et süüdistusakt ei vasta süüdistusaktile kehtestatud nõuetele tulenevalt KrMS §-st 154.
16.2.N.R kaitsja leiab, et maakohus ei sisustanud, kuidas N.R käsikirjalised märkmed tõendavad rahaliste vahendite otsimist, mitte lepingulisi suhteid, samuti ei ole tema koostanud hinnapakkumisi. Ehk omafinantseering on PRIA-lt toetuse saamiseks olnud nõuetekohane. Lisaks leiab ka T. Kiviloo kaitsja, et ei ole võimalik rääkida rahaliste vahendite edasi-tagasi kandmisest. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjate väidetega, et PRIA-lt toetuse saamiseks omafinantseeringu täitmine oleks olnud nõuetekohane ning selle saamiseks vajalikud hinnapakkumised on nõuetekohased. Kaitsjad ei too maakohtu menetlusega võrreldes välja midagi uut, vaid jällegi kordavad üle maakohtus käsitletut, millele ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjalikult vastanud ning mida apellatsioonikohus ei pea vajalikuks veelkord üle korrata. Kaitsjate etteheidete kohaselt ei ole maakohus arvestanud, et lisaks OÜ-le Inforing tegid 2 ettevõtet veel hinnapakkumisi ning Hiirepadi OÜ hinnapakkumine oli ligilähedane. Hinnapakkumiste osas on läbitud PRIA eelkontroll ning kõik hinnapakkumise näilikuse osas tuleb maakohtu lahendist välja jätta. Omaosalus on tasutud ning kohustused täidetud. Ka selle osaga ei saa ringkonnakohus nõustuda. Kohtukolleegiumi hinnangul on märkimisväärne, et vaadeldes 25.02.2014 koostatud vaatlusprotokolli (kd 5, lk 162-195) 14.01.2014 Kalda pst 26, Viljandi Inforing SD OÜ ruumides toimunud läbiotsimise käigus ära võetud dokumente, nähtub selgelt, et N.R on kalkuleerinud raharinglust ning on teinud selleks käsikirjalisi arvestusi. N.R kui veebikeskkonna loojal ehk tööde teostajal vajadus omafinantseeringuga seotud rahalisteks kalkulatsioonideks puudus. Nagu leidis ka maakohus, siis N.R valduses olevad dokumendid ja nende sisu näitavad selgelt, et ta on osalenud omafinantseeringu loomisel. See jääb aga oluliselt kõrvale tema põhiülesandest, s.o veebikeskkonna loomine. N.R puudus vajadus kalkuleerida A.L ja MTÜ Viljandimaa Mõisad rahaliste vahendite seisu. Ringkonnakohtule jääb ka arusaamatuks, miks N.R kaitsja hinnangul välistab hinnapakkumiste näilisuse väide, et PRIA-le esitatud pakkumuse kuupäevaks on 10.04.2011, kuid vaatlusprotokollis on .pdf failides dokumendi koostamise kuupäevaks hoopis muu. Kohtul tuleb kaitsjaga nõustuda osas, et PRIA-le edastatud 3 hinnapakkumist Inforing SD OÜ-lt, ASlt San Revilo ja OÜ-lt Neuron System kannavad kõik kuupäeva 10.04.2011 ning on saabunud PRIA-sse 15.09.2011 (kd 4, lk 177-181). Hinnapakkumised, mida N.R saadab T. Kiviloole kannavad kuupäevi 09.06.2011 (köide 5, lk 2), 20.06.2011 (kd 5, lk 13) ning 09.06.2011 (kd 5,
lk 14). Nimetatud hinnapakkumised on saadetud N.R poolt aadressilt [email protected] (kd 5, lk 9) 10.08.2011 T. Kiviloole ehk ka see viitab selgelt, et hinnapakkumised on koostatud tagantjärele, vahetult enne PRIA-le vajaliku dokumentatsiooni esitamist. Veelgi kummastavam on, mis põhjusel peaks N.R muutma dokumente .pdf ka teise pakkujate puhul. Selline võimalus on T. Kivilool olnud ka endal, kuid seda ta ise ei teinud. Ka kirja sisust lähtuvalt ei saa väita, et tegemist oli sooviga saada hinnapakkumiste failid pdf-formaati. N.R kirjutab T. Kiviloole, et pakkumused ja pakkumuskutse põhi on kirjas ning teeb ettepaneku vaadata üle pakkumuse põhi ja teha korrektuurid. T. Kiviloo kui MTÜ Viljandimaa Mõisad n-ö projektijuht peaks siiski koostama ise pakkumise lähteülesande ning jääb arusaamatuks, millisel muul põhjusel oleks seda pidanud tegema üks pakkumuse esitajatest kui PRIA-lt toetuse väljapetmise eesmärgil (nõuete täidetuks lugemise ning omafinantseeringu täidetuse osa näitamiseks). Apellatsioonide kohaselt ei ole võimalik rääkida ühe raha edasi-tagasi kandmisest ning teisalt heidetakse ette, et maakohus ei ole piisava põhjalikkusega sellesse süvenenud. Ringkonnakohus neid seisukohti ei jaga. Tõsi, TsÜS § 49 mõttes ei ole arvelduskontol olev raha asi, vaid varaline nõue panga vastu, kuid see ei välista summade ringlust, luues näilike tehingute ahela. Maakohus on põhjalikult kirjutanud lahti, milles väljendub raharinglus erinevate ettevõtete vahel omafinantseeringunõude täitmiseks (maakohtu otsus lk 133-144). Ebaõige on siinkohal ka kaitsja väide, et maakohus on arvestanud jälituse kõnesid valikuliselt. Tutvudes tõendusteabega puudub alus sellise seisukohaga nõustumiseks. Mis puudutab kaitsja väidet, et tehtud hinnapakkumised olid ligilähedased OÜ Hiirepadi pakkumisele, siis maakohus on selle pakkumise osas juba seisukoha võtnud (maakohtu otsuse lk 154). Maakohus märkis, et eelmärgitud tõend tuleb tõendikogumist välja jätta, kuna tegemist ei ole usaldusväärse tõendiga, võttes arvesse, et prognoos on tehtud ilma süva-analüüsita ning kliendilt täpsustavaid küsimusi küsimata, mis ilmneb prognoosi sissejuhatusest. Lisaks on prognoosis märgitud, et tegemist on estimatsiooniga, mille suurusjärk võib kõikuda +/- 30%. Ka asjatundja I. Kõnnusaare ütlustest tuleneb sama. Seega kaitsja taaskordne viide sellele on alusetu.
16.3.Maakohus ei ole põhjendanud kaitsja hinnangul, miks ta ei arvesta PRIA tunnistaja ütlustes osaga, mis käsitleb seda, et toetuse tagasinõue tehti prokuratuuri uurimisdokumentide alusel. Maakohtu istungil vastates prokuröri küsimusele (kd 4, lk 20), mis alusel tehti MTÜ-le Viljandimaa Mõisad tagasinõude otsus, on tunnistaja M. T öelnud, et PRIA-sse laekus mingi teise uurimise raames info, et projekti raames näidatud abikõlblikust maksumusest ca 90 000 eurot, millest siis toetus oli 60%, oli tegelikkuses töid tehtud ainult 30 000 euro eest, mis siis tähendas seda, et PRIA võttis aluseks selle 90 000 eurot ja maksis sellest umbes 50 000 eurot toetust. Aga väidetavalt oli töid teostatud ainult ca 30 000 euro eest, mis oleks tähendanud, et PRIA oleks pidanud maksma sellest 30 000 eurost 60%. Ehk siis tegelikkuses juhtus see, et taotleja tegi 30 000 euro eest töid, aga PRIA maksis 50 000 euro eest toetusi. Tekkis olukord, et tööd said tehtud, aga väidetavalt maksti peale. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, miks oleks pidanud maakohus nimetatud asjaolu otsustuse tegemisel arvestama. Vastates kaitsja M. Paabumetsa küsimusele, kuidas tööde mahtu mõõdeti, mille alusel (kd 4, lk 24) on tunnistaja M. T märkinud, et uurimisasutuselt saadud materjalidest ilmnes nende jaoks selgelt, kuidas raha kasutamist ja ülekanded olid tehtud, et näidata, et tegemist on 90 000 euroga. Tegelikkuses need tööd maksid taotlejale 30 000 eurot. Seega ei saa PRIA-le ette heita, et nad on lähtunud üksnes uurimisasutuse seisukohtadest, vaid on vajalikud järeldused teinud siiski ise. Ei ole eluliselt usutav, et PRIA tegi tagasinõude otsuse üksnes menetlustoimingute käigus pelgalt tõendeid uurimisasutuse töötajatelt nägemise põhjal.
16.4.Apellatsioonides leitakse, et tarkvara litsentsileping ei ole näilik ning teabesalvestise vastuvõtt ei olnud põhjendatud.
Ringkonnakohus leiab nagu maakohuski, et teabesalvestise vastuvõtt on olnud põhjendatud ning kooskõlas seadusega. Maakohus võttis prokuratuuri taotlusel vastu teabesalvestise ehk Telia Eesti AS poolt väljastatud seezon.com veebifailid DVD-plaadil koos nõudekirja ning Telia Eesti AS nõudekirja vastusega (kd 8, lk 69-74). Prokuröri taotlusest (kd 8, lk 68) nähtuvalt on tõend saadud KrMS § 215 lg 1 alusel kriminaalasja nr 16760000048 kohtueelses menetluses ning tõendiga soovis prokurör tõendada, et N.R kaitsja poolt esitatud tarkvara rendileping nr 22-01-2016, tarkvara ostu-müügileping nr 11-08-2015 ja tarkvara ostu-müügileping nr 0405-2015 on näilikud ning nende sisu ei vasta tegelikkusele ja kuna kaitsja soovis nimetatud lepingutega tõendada litsentsilepingu majanduslikku sisu ja varaliste õiguste realiseerumist, siis põhjendas prokuratuur eelmärgitu seezon.com veebifailide tõendina kasutamist, et tõendada kuriteo toimepanemise viisi. Maakohus on kaitsja hinnangul tõendit vastu võttes rikkunud väidetavalt KrMS § 268 lg-d 1 ja
5.Ringkonnakohus sellega ei nõustu. KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Lõike 5 kohaselt süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Otsust tehes ei või kohus tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Tegemist ei ole tõendiga, mis looks uue faktilise asjaolu, vaid see sisustab süüdistust osas, mis käsitleb omafinantseeringu loomist. Näidates ära litsentsilepingu näilisuse teabesalvestise alusel ning arvestades T. Kallase, N.R ja muid uuritud tõendeid kogumis, on võimalik jõuda järeldusele, et tarkavara litsentsilepingu sõlmimise tegelikuks eesmärgiks oligi luua võimalik raha tagasikandmiseks MTÜ Viljandimaa Mõisad arveldusarvele, millega tekitati PRIA-le pettekujutelm omafinantseeringust, mille tulemusena maksti MTÜ-le Viljandimaa Mõisad välja toetus 51 129 eurot.
16.5.N.R kui ka T. Kiviloo kaitsjate hinnangul ei saa I. Kõnnusaar käesolevas asjas anda asjatundjana ütlusi. Ringkonnakohus ei nõustu, et I. Kõnnusaart saaks käsitleda lepingulise menetlejana. Prokurör on põhjendatult leidnud, et kriminaalmenetluse seadustik sellist mõistet ette ei näe. Veelgi enam, KrMS § 16 lg 1 kohaselt on menetlejad kohus, prokuratuur ja uurimisasutus. Kohtule teadaolevalt, et ole I. Kõnnusaar ei prokuratuuri ega uurimisasutuse töötaja. Asjaolu, et isik on teistes menetlustes asjatundja või tunnistajana osalenud ei ole takistuseks käesolevas asjas asjatundjana ütluste andmisele. Maakohus rahuldas prokuratuuri taotluse ja kuulas kohtuistungil üle asjatundjana I. Kõnnusaare KrMS § 2921 kohaselt. Sätte kohaselt juhindutakse asjatundja ülekuulamisel tunnistajate kohta sätestatust. Seda kinnitab ka KrMS § 1091 lg 4. KrMS § 1091 sätestab, kes on asjatundja. Lõike 1 kohaselt on asjatundja füüsiline isik, kellel on eriteadmised, mida ta rakendab KrMS-is sätestatud juhtudel ja korras, kuid keda ei ole kaasatud kriminaalmenetlusse eksperdina. Käesoleval ajal on asjatundja üle kuulatud KrMS § 1091 lg 3 p 2 mõttes ehk muude asjaolude kohta, mille kohta asjatundja oskab anda selgitusi oma eriteadmiste tõttu, kui see on vajalik tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks. Ei esine mingeid mõistlikke takistusi, miks I. Kõnnusaar ei oleks saanud osaleda maakohtu istungil asjatundjana. Selliseks asjaoluks ei ole ka asjatundja haridus, millele apellatsioonides viidatakse. KrMS § 1091 lg 1 teise lause kohaselt teeb menetleja enne menetlustoimingu algust kindlaks asjatundja isiku, tema pädevuse ning tema suhted kahtlustatava või süüdistavatega. Maakohus on 14.09.2016 ja 26.09.2016 istungitel teinud kindlaks asjatundja isiku ja tema pädevuse ja suhted süüdistatavatega (kd 8, lk 44-47; 81-82).
16.6.Süüdistatav MTÜ Viljandimaa Mõisad kaitsja leiab, et ei ole üldse tuvastatud juriidilise isiku vastutuse eeldused, sest pole tuvastatud T. Kallase karistusõiguslik käitumine, puuduvad tõendid, et T. Kallas oleks esitanud teadvalt valeandmeid ja viinud PRIA eksimusse. T. Kiviloo teadlik käitumine ei viita kuidagi T. Kallase teadlikkusele.
Ka selline seisukoht on väär. Maakohus on põhjalikult selgitanud, milline on T. Kallase panus olnud ning miks on põhjendatud just väita, et T. Kallas tegutses kaudse tahtlusega. Maakohtu analüüsi pinnalt on võimalik tuvastada T. Kallase karistusõiguslik käitumine, mistõttu on maakohus õigustatult tuvastanud juriidilise isiku, s.o MTÜ Viljandimaa Mõisad, vastutuse. On tuvastatud, et T. Kallas tegutses kaudse tahtlusega ning tegutses T. Kiviloo juhtimisel ning järgis tema korraldusi. T. Kallase roll seisnes PRIA-le vajaminevate dokumentide allkirjastamises, edastamises ning ka rahaülekannete tegemises, mis kõik toimus T. Kiviloo juhtimisel. Sisuliselt on T. Kallas ise maakohtus kinnitanud, et ta pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning möönis seda (kd 8, lk 28-29).
16.7.Ringkonnakohus leiab, et N.R kaitsja poolt ringkonnakohtu istungil taotletud tõendite juurdevõtmise osa, mille ringkonnakohus rahuldas osaliselt, ei anna alust maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale asuda. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav N.R kaitsja taotles kahtlustatava 22.05.2014 ülekuulamise protokolli vastuvõtmist ning e-kirja asja juurde võtmist, mis tõendab, et N.R ei koostanud kõiki hinnapakkumisi. Kaitsja soovib ümber lükata prokuröri väite ja maakohtu seisukoha, et hinnapakkumised veebiportaali koostamiseks on teinud N.R. Seda kinnitab väidetavalt e-kirjavahetus vanemkomissar I,R, ja Neuron System OÜ vahel, kus menetleja küsib teavet ja juhatuse liige G.R. kirjutab vastu, et saatis hinnapakkumise ilmselt mailiga, aga töösse see Neuronile kindlasti ei läinud. Ringkonnakohus lahendas istungil kaitsja taotlused ning võttis asja juurde üksnes taotletud ekirjavahetuse. Vaatamata sellele, et kohus kirjavahetuse asja juurde võttis, ei selgu sellest midagi, mille alusel saaks väita, et N.R ei koostanud kõiki hinnapakkumisi. G. R poolt, kes on OÜ Neuron System juhatuse liige, ei ole selles kirjas öeldud, et ta oleks hinnapakkumise koostanud või ta ei ole seda teinud. Üheselt on kirjas üksnes väidetud, et töösse see Neuronile ei läinud. Sellest aga ei saa järeldada, kas osaühing koostas hinnapakkumise või mitte.
IV Ringkonnakohus analüüsib kaitsjate väiteid süüdistustes KarS § 201 lg-te 2 p-de 1, 3, 4 ja 3 ning KarS § 201 lg 2 p 3 - § 22 lg 3 järgi ja T. Kiviloo süüdistust KarS § 22 lg 2 § 344 lg 1 järgi
17.Ringkonnakohus leiab nagu maakohuski, et T. Kiviloo on KarS § 201 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning N.R KarS § 22 lg 3 - § 201 lg 2 p 3 alusel põhjendatult süüdi mõistetud. Kaitsjate apellatsioonid jäävad edutuks.
17.1.Nimetatud süüdistus koosneb mitmest episoodist, s.o omastamine seoses mööbliga, erimärgistusega diiselküttega ja sularahaga.
17.2.Nii N.R kui ka T. Kiviloo on mõlemad seotud mööbli omastamise episoodiga, kus mõlemate süüdistatavate kaitsjate apellatsioonis märgitakse, et ei olda nõus maakohtupoolse omastamistahte manifesteerimise käsitlusega. N.R kaitsja leiab, et N.R ja T. Kiviloo ütluste vahel ei ole vastuolu; hinnapakkumise andmete saatmine müüjalt ei ole vastuolu, sest pakkumiste jaoks andmete vahetamine ei ole midagi ebatavalist. Apellatsiooni kohaselt jäetakse tähelepanuta, et Inforing OÜ ei ole Kõpu Vallavalitsuse käest saanud sentigi. Ka puuduvad tõendid liisinguandja poolt Inforing OÜ-le tehtud väljamaksete osas. T. Kiviloo on süüdi tunnistatud summades, mille eest Kõpu Vallavalitsus mööbli osas tasunud ei ole ning kuskilt ei nähtu Kõpu Vallavalitsuse vara vähenemine.
17.2.1.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus väga põhjalikult käsitlenud mööbli omastamisega seotud episoodi ning seejuures ka omastamistahte manifesteerimist.
17.2.2.Nõustuda ei saa N.R kaitsjaga, et T. Kiviloo ja N.R ütluste vahel ei ole vastuolu. Maakohus on otsuse leheküljel 70 (kd 10, lk 70) põhjalikult ning selgelt lahti kirjutanud, milles seisnevad isikute ütluste vahel vastuolud. Kaitsja leiab apellatsioonis, et N.R poolt väidetu, et T. Kiviloo ei soovinud teha tehingut vallaga läbi endaga seotud ettevõtte ei ole vastuolus T. Kiviloo väitega, et N.R olidki head suhted Fusion Varahaldus AS-ga. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus ka välja toonud, miks selles osas esineb vastuolu. Samuti jälitustoimingu protokolli stenogrammist, kõnedest 26 ja 27 (kd 3, lk 168-174) tuleneb, et N.R puudub kokkupuude Fusion Varahaldus AS-ga, sest kõiki asjaolusid uurib N.R T. Kiviloolt, mitte vastupidi. Kaitsja märgib, et andmete vahetamine on normaalne ning kuna OÜl Inforing puudus ülevaade müügitehingu kauba artiklitest, siis ei saanud ta ilma küsimata ka hinnapakkumist teha. Ringkonnakohtu hinnangul on kummastav, kuidas osaühing saab müüa väidetavalt temale kuuluvat kaupa ja koostada selle kohta hinnapakkumist ilma, et ta teaks, kus kaup asub, milline see kaup on, isegi teadmata tootekoode, müüa seda edasi täiesti tavalise ostumüügitehingu alusel. Selline suhtlus viitab ebaseaduslikule tegevusele ning selles osas on ka maakohus tuvastanud, et süüdistatavate ütlused ei lange kokku ning on vastuolulised. Samuti ei haaku need teiste asjas kogutud tõenditega, s.o jälitustoimingu protokolliga. Kaitsja poolt väljatoodud argumendid, miks ütlused ei ole omavahel vastuolus, ei veena ringkonnakohut.
17.2.3.Järgmiseks märgib N.R kaitsja, et OÜ Inforing ei ole saanud Kõpu Vallavalitsuselt mitte ühtegi senti. Ka selles osas on maakohus põhjalikult esitanud oma seisukohad ja välja toonud, millises ulatuses on OÜ Inforing kasu saanud. Kuna tegemist ei ole olnud tavaliste majandustehingutega nagu väidab kaitsja, siis mööbli väärtuse suurendamise teel ongi saanud OÜ Inforing kasu läbi N.R tegevuse. KarS § 201 järgi süüdistatakse N.R omastamisele kaasaaitamisele, seega eraldiseisvalt tema kasu saamine koosseisu täitmiseks oluline ei ole. Maksumuse suurendamise eesmärgiks oli kasu saamine, mis ilmnes mööbli algse maksumuse ning Inforing OÜ poolt Fusion Varahaldus AS-le müüdud hindade vahes, mis teel sai võimalikuks valla vara pööramine kolmandate isikute kasuks. N.R on aidanud kaasa n-ö enda nimel müügilepingute sõlmimisega, ise omamata igasugust huvi tehingu toimumisest, saades aru, et tegemist oli üksnes T. Kiviloo sooviga müüa iseenda vara läbi „täiendavate“ ahelate, luues muljet, et tema ei ole asjaga seotud, kuigi ainuke, kes tehingu toimumisest huvitatud oli, oli T. Kiviloo.
17.2.4.Maakohus on jõudnud analüüsi tulemusena ka järeldusele, et T. Kiviloo tegutses kõnealuse kuriteoepisoodi puhul kasu saamise eesmärgiga. T. Kiviloo poolt juhitud ja tehtud tehingute eesmärk oli mööbli hinna paisutamine, mistõttu ei olnud usutav, et süüdistuses märgitud tehingute tegemine oli Kõpu vallale mingil moel vajalik ja kasulik. Maakohtus nii tunnistajate K.L. kui ka L. S antud ütlustest tuleneb, et mööbli ostmise huvi tuli T. Kiviloolt ning K.L. on vastates prokuröri küsimusele, kas mööbliga seonduvat vallavalitsuses või volikogus ka arutati, et teemaks see oli, aga need vastused olid alati napisõnalised ja et kõik korras ja laabub; suuremalt neid teemasid ei käsitletud. Lisaks märgib K.L. , et mööbli ostmine ja muretsemine toimus kindlasti T. Kiviloo initsiatiivil (kd 1, lk 189).
17.2.5.Ka ei pea paika väide, et Kõpu Vallavalitsuse vara ei ole vähenenud. Maakohus tuvastas, et T. Kiviloo käitumine on olnud ebaseaduslik, mis on ka objektiivse koosseisu tunnus. KOKS § 2 lg 1 kohaselt on kohalik omavalitsus põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse – valla või linna – demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi. Ehk vallavanemal on kohustus tegutseda valla huvidest lähtuvalt, kuid mööblihinda suurendades ja seeläbi kasu saades ei ole T. Kiviloo käitunud valla huvides ning see hinna suurendamine näitab omakorda, et vallal oleks olnud võimalus saada kaupa palju odavamalt. Kahju ei ole KarS § 201 lg 1 koosseisu element. Nagu eelnevalt mainitud, on omastamise koosseis täidetud hetkel, mil isik
manifesteerib omastamistahte. Manifesteerimistegu võib endaga kaasa tuua kahju (nt kui manifesteerimisteoks on võõra asja müümine heausksele kolmandale isikule), aga ei pruugi seda teha. See tähendab, et KarS § 201 lg 1 puhul ei välista isiku vastutust asjaolu, et teo objektiks olnud vara omaniku varaline seis teo tagajärjel ei halvene. (RKKKo nr 3-1-1-92-13)
17.2.6.Ka omastamistahte manifesteerimise osas ei ole ringkonnakohtul maakohtule midagi ette heita. N.R kaitsja heidab maakohtule apellatsioonis korduvalt ette, et kohus on jälitusprotokollist kõnede puhul lauseid kontekstist välja kiskunud ning sellega muutnud nende tähendust. Kohtukolleegium sellist olukorda ei tuvastanud. Sama etteheite võib teha küll kaitsjale endale, sest apellatsioon koosneb samuti maakohtu lausete analüüsist, kontekstist välja kiskudes, kus teksti edasi lugemata on maakohtule ette heidetud asju, mis tegelikult on kohtu poolt sisustatud. Näiteks omastamistahte manifesteerimine. Ehk vale on kaitsja seisukoht, et maakohus ei ole lahti kirjutanud omastamistahte manifesteerimist. KarS § 201 lg 1 järgi on koosseisupärane tegu „enda või kolmanda isiku kasuks pööramine". Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt sisustatakse seda tegu nn manifesteerimisteooria alusel (RKKKo-d nr 3-1-1-117-97, p 12; nr 3-1-1-46-08, p 21 ja nr 3-1-1-109-12, p 9). Teise isiku kasuks pööramisena tuleb vaadelda tegu, mis annab alust järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra objekti, s.o asja või vara omanikuna käituda või soovib lasta seda teha kolmandal isikul. See tähendab, et isik peab mingil objektiivselt avalduval viisil omastamistahte manifesteerima. (RKKKo nr 3-1-1-92-13) Maakohus on märkinud, et T. Kiviloo, allkirjastades liisingulepingu, mille alusel võttis Kõpu Vallavalitsus endale ülemäärase liisingukohustuse ning lepingu teine pool maksis OÜ-le Inforing kunstlikult suurendatud hinnaga mööbli eest välja rahasumma, pööras T. Kiviloo ülemäärase tasu ehk algselt ostetud mööbli ja OÜ Inforing poolt Fusion Varahaldus AS-le müüdud mööbli hindade vahe kolmandate isikute kasuks. Maakohus viitab, et ka Riigikohtu praktikas on analoogset olukorda käsitletud otsuses nr 3-1-1-46-14, punktis 20. Lahendist tuleneb, et KarS § 201 teine alternatiiv näeb ette karistuse isikule usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest. Vara "enda või kolmanda isiku kasuks pööramisest" saab rääkida olukorras, kus isik paneb toime teo, mille põhjal saab järeldada, et toimija soovib edaspidi käituda ise võõra vara omanikuna või tahab lasta seda teha kolmandal isikul (RKKKo nr 3-1-1-23-14, p 21). Allkirjastades liisulepingu, mille alusel tekkis liisinguandjal õigus nõuda ja mille alusel Kõpu Vallavalitsus ka maksis ülemäärast tasu, pööras T. Kiviloo selle summa kolmanda isiku kasuks KarS § 201 lg 1 mõttes. Kaitsjate väited omastamistahte manifesteerimise lahtikirjutamata jätmise või väära ettekujutuse loomise osas jäävad edutuks.
17.3.T. Kiviloo kaitsja leiab, et T. Kiviloo ei ole toime pannud omastamissüüdistusi ka kütusega ega ka sularahaga seoses.
17.3.1.Kütuse episoodi osas leitakse, et T. Kiviloo ei ole kütust seadusliku aluseta omastanud. Asjaolu, et K.L. ei mäleta kokkuleppe allkirjastamist, ei ole aluseks selle kõrvalejätmiseks. Kui maakohtul tekkis kahtlus, oleks tulnud määrata allkirjaekspertiis. Küte oli ette nähtud kompensatsiooniks, et Kõpu Vallavalitsus kasutas T. Kiviloo osaühingu ruume ning kindlasti ei oleks pidanud T. Kiviloo seetõttu sattuma halvemasse olukorda. Samuti on A.L omandanud kütust omavahenditest summas 6638,02 eurot.
17.3.2.Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et maakohus ei jätnud K.L. väidetavalt 03.02.2012 allkirjastatud kokkulepet, millega lepiti kokku, et Kõpu Vallavalitus kompenseerib hoone ekspluatatsioonikuludest küttekulu A.L-ile, kõrvale üksnes seetõttu, et tegemist võib olla võltsitud allkirjaga, vaid seetõttu, et see ei lange kokku tunnistajate ütluste ning muude asjas kogutud tõenditega. Maakohus on selles osas võtnud seisukoha otsuse leheküljel 82. Maakohus jättis nimetatud tõendi tõendikogumist välja seetõttu, et ei tunnistaja S.O. ütluste ega Kõpu Vallavalitsuse läbiotsimise tulemusena ei ole nimetatud kokkulepet eeluurimisel tuvastatud. S.O. täitis nii vallasekretäri kui ka raamatupidaja ülesandeid, kuid ei osanud
nimetatud kokkuleppe kohta midagi öelda. K.L. ütluste kohaselt ei ole ta nimetatud kokkulepet sõlminud ning sellise kokkuleppe sõlmimiseks peaks olema vastavasisuline vallavolikogu otsus, kuid seda ei ole. Vallavalitsuse istungite ja volikogu istungite protokollides ei ole kütuse kompenseerimisest juttu olnud. Seega ei ole tegemist usaldusväärse tõendiga. Kaitsja väide, et kui tunnistaja kahtleb, siis ei saa see kaasa tuua süüdistatava jaoks olulise tõendi elimineerimist, ei ole asjakohane. KrMS § 61 lõike 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Lõike 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Seega üksnes asjaolu, et tegemist on süüdistatava jaoks olulise tõendiga, ei anna alust lugeda tõendit usaldusväärseks. Maakohus on seda põhjendatult hinnanud kogumis teiste tõenditega.
17.3.3.Ka ei leia ringkonnakohus, et asjaolu, et süüdistatav andis Viljandi mnt 1 hoone Kõpu Vallavalitsusele kasutada, ei tähenda automaatselt, et sellele peaks järgnema vastusooritus ja kindlasti ei anna see õigustust Kõpu Vallavalitsusele antud kütusekaardi enda huvides kasutamiseks. Isegi kui kannatanu vara väärtus tänu mõnele varakäsutust kompenseerivale vastusooritusele ei vähene, ei tähenda see, et omastamise koosseisu ei ole täidetud. Sellele seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendites nr 3-1-1-92-13, p 16 ja nr 3-1-1-23-14, p 19: KarS § 201 puhul on karistatav juba ainuüksi ebaseadusliku varakäsutuse tegemine ning selle maakohus tuvastas. T. Kivilool puudus seaduslik alus valla arvelt kütuse tankimiseks. Seejuures ei ole siin ka oluline, et T. Kiviloo on ka ise täiendavalt panustanud Viljandi mnt 1 kütte ostmisesse ehk ka ringkonnakohtu istungil esitatud kuludokumendid ei andnud õigust valla kütusekaardi kasutamiseks enda huvides.
17.3.4.Ka A.T. ning T.P. ga seotud raha episoodide osas leiab kaitsja, et raha on läinud õigetele adressaatidele. A.L. i episoodi osas, kus isik sai 400 eurot, leitakse, et see oli ainus tasu, mida juhatuse liige sai 2013 aasta eest. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist üksnes ennastõigustavate põhjendusega, mis jääb edutuks. Väited, et summasid kasutati H. V ja M. L töötasuks ning kulutusteks perearsti keskuse, perearsti korteri, pereõe korteri ning teise avalike teenuste osutamisega seotud ja avalikus kasutuses olevate ruumide remondiks, ei ole eluliselt usutav. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, miks ei oleks võinud väidetavalt raha saama õigustatud isikutele kohe raha üle kanda ning seda oli vaja teha läbi kolmandate isikute, mis viitab ilmselgele „skeemitamisele“. Tunnistaja S.O. hinnangul oli isegi võimalik maksta isikutele ametlikult sularahas, kuid selle kohta oli vaja koostada kassasse order. Kaitsja poolt apellatsioonis väljatoodud tunnistajate ütlused on kontekstist välja kisutud ning arvestatud ei ole tunnistajate poolt tervikuna öeldut. Samuti ei anna need T. Kiviloo tegevusele õigustust. Ka selles episoodis leiab kaitsja, et kaitse tõendite kogumist väljajätmisel on rikutud oluliselt menetlusnorme. Ringkonnakohus ei leia, et maakohus oleks eksinud KrMS § 61 nõuete vastu.
17.3.5.Täiesti alusetu on väide, et OÜ Kõpu Majandus juhatuse liikmel A.L. il oli õigus võtta endale töötasuks 400 eurot, sest see oli ainus tasu 2013. aastal juhatuse liikme ülesannete täitmise eest. Seejuures ei viidata, miks oleks pidanud A.L. il selline õigus olema või kust selline õigus tuleb. ÄS § 1801 lg-st 1, mis sätestab juhatuse liikme tasustamise, tuleneb, et juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord määratakse osanike otsusega, nõukogu olemasolul aga nõukogu otsusega. Sellise otsustuse olemasolu kohta ei ole esitatud ühtegi tõendid, seega ei ole välistatud, et juhatuse liige võib olla eraldi tasustamata. Maakohus on õigesti ja põhjendatult tuvastanud T. Kiviloo poolt enda kasuks Kõpu Vallavalitsuse vara pööramise summas 750 eurot ning ka grupis koos A.L. iga enda kasuks Kõpu Vallavalitsuse vara pööramises summas 4265 euro.
18.Ka süüdistuses KarS § 22 lg 2 - § 344 lg 1 on T. Kiviloo põhjendatult süüdi mõistetud.
18.1.Apellatsioonis leitakse, et A.T. koostatud akt ei olnud võltsing, sest asjad olid reaalselt olemas, mistõttu ei saa rääkida ka akti koostamisele kihutamisest. Lisaks ei tähenda lepingus ebaõiged andmed võltsimist. Samuti ei tunnista T. Kiviloo ennast süüdi T.P. kihutamises töölepingu koostamisele, sest T.P. käis 2 päeva tööl. See, et saadud raha kasutati teistele
töölistele maksmiseks, ei muuda lepingut koostamise hetkel mittevastavaks. Muuhulgas leitakse apellatsioonis, et fiktiivse dokumendi kui kirjaliku valetamise lugemine võltsinguks on vaieldav. Näiteks saksa kohtupraktika ei loe fiktiivset dokumenti kui kirjalikku valetamist karistatavaks.
18.2.Maakohus leidis, et tõendamist on leidnud, et tegelikkuses ostu-müügi aktidel olevaid esemeid FIE A.T OÜ-le Kõpu Majandus ei ole müünud nagu ka T.P. ei ole töölepingu alusel OÜ-s Kõpu Majandus maalritöid teinud. See on tõendamist leidnud nii A.T. kui ka T.P. ütlustega. Nii ostu-müügi aktid kui ka tööleping koostati üksnes T. Kiviloo käsul ning nende sisu on dikteeritud T. Kiviloo poolt ehk tegemist on kihutamisega dokumentide võltsimisele. T. Kiviloo on kallutanud T.P. t ja A.T. õigusvastastele tegudele, kuna see oli süüdistatava huvides vajalik.
18.3.A.T. poolt koostatud aktis olevaid andmeid ei saa nimetada ebaõigeteks andmeteks, vaid kogu akti sisu on väär. Puudus õiguslik alus sellise akti koostamiseks, esemete ost-müük oli toimunud varasemalt ning tegemist on üksnes dokumentide hilisema võltsimisega.
18.4.Kaitsja väide, et T.P. käis tööl 2 päeva ning sellel alusel töölepingu vormistamine oli põhjendatud, on asjakohatu. OÜ Kõpu Majandus ja T.P. vahel 01.10.2012 sõlmitud töölepingu kohaselt (kd 3, lk 84-86) on koostatud tööleping määratud ajaks 01.10.2012-30.11.2012 ning T.P. pidi asuma tööle OÜ Kõpu Majandus maalrikohale. Töö iseloomuks oli vastavalt ametijuhendile täita OÜ Kõpu Majandus maalri ametikoha ülesandeid. Töölepingu kohaselt pidi peale töölepingu lõppemist saama T.P. tasu 1289,44 eurot. Ka T.P. enda ütlustest (köide 1, lk 152-158) tuleneb, et ta ei ole nimetatud ametikohal töötanud, tal puuduvad maalritööks vajalikus kutseoskused ning töölepingu palus tal koostada T. Kiviloo, kes ütles, et vajalik on nii maksta isikutele, kes tegid maalritööd. Ehk tegemist oli tegelikkusele mittevastava lepinguga.
18.5.Ka ei nõustu ringkonnakohus kaitsjaga osas, kus leitakse, et fiktiivse dokumendi võltsinguks lugemine on vaieldav. Tegemist on ka Riigikohtu praktikaga sisustatud olukorraga, millele maakohus on juba viidanud ja seda on tehtud juba 2001. aastal, seega jääb kaitsja n-ö retooriline väide edutuks.
18.6.Kaitsja taotles alternatiivselt ka maakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist teises kohtu koosseisus. Seejuures ei ole apellatsioonis välja toodud, millisel alusel seda taotletakse ning ka ringkonnakohus ei tuvastanud KrMS § 341 tulenevaid aluseid. V Ringkonnakohus võtab seisukoha T. Kiviloole, S. Reissile ja A.L mõistetavate karistuste ning konfiskeerimise osas
19.Kuna ringkonnakohus tunnistab T. Kiviloo süüdi KarS § 210 lg 2 järgi ka Ürdivanni episoodis on põhjendatud suurendada ka süüdistatavale selle sätte järgi mõistetavat karistust, mis toob endaga kaasa ka liitkaristuse muutmise.
19.1.Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 sätestatud põhimõtetest, millest ringkonnakohus käesoleval ajal ka lähtub ning mille ka maakohus on lahti kirjutanud ja mida siinkohal eraldi vajalik üle korrata ei ole. Nimetatud üldistest põhimõtetest lähtub kohus ka S. Reissile ja A.L karistuse mõistmisel.
19.2.Teised üksikkaristused T. Kiviloo suhtes jäävad muutmata ja neid siinkohal üle ei korrata.
19.3.T. Kiviloo tunnistatakse käesoleva otsusega süüdi ka Ürdivanni kompleksi episoodis, mis suurendab isiku süüd süüdistuses KarS § 210 lg 2 järgi. Maakohus on juba eelnevalt tuvastanud, et T. Kiviloo süü soodustuskelmuse toimepanemisel oli suur ning süü suurust kinnitab ka
täiendavas episoodis süüditunnistamine. Täiendavalt tuleb ringkonnakohtul arvestada, et T. Kiviloo puhul ei esine KarS § 57 mõttes karistust kergendavaid asjaolusid, vaid karistust raskendavaks asjaoluks on KarS § 58 p 10 alusel süüteo toimepanemine grupi poolt. KarS § 210 lg 2 näeb sanktsioonimäärana ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. Arvestades T. Kiviloo süü suurust, mis on märkimisväärselt kõrgem keskmisest süü suurusest, on põhjendatud süüdistavale mõista sanktsiooni keskmisest määrast kõrgem karistus, sest esineb ka 1 raskendav asjaolu. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on mõista T. Kiviloole KarS § 210 lg 2 järgi karistuseks 3 aastat vangistust.
19.4.Kuna T. Kiviloo on süüdi mõistetud lisaks KarS § 210 lg 2 järgi (3 aastat vangistust) ka KarS § 3001 lg 1 (8 kuud vangistust) ja KarS § 201 lg 2 p-de 1, 3, 4 ja KarS § 22 lg 2 - § 344 lg 1 järgi KarS § 63 lg 1 alusel (3 aastat vangistust), tuleb moodustada KarS § 64 lg 1 alusel ka liitkaristus. Maakohus mõistis liitkaristuse KarS § 64 lg 1 alternatiivi alusel, millega loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval ajal ei ole see põhjendatud, mistõttu tuleb T. Kiviloole mõista liitkaristuseks 4 aastat vangistust, suurendades üksikkaristusest raskeimat karistust. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb maha arvata ka T. Kiviloo eelvangistuses viibitud aeg, s.o 14.01.2014-16.01.2014 ehk 3 päeva vangistust (kd 6, lk 85-86) ning kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks jääb 3 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. Maakohus kohaldas T. Kiviloo suhtes KarS § 73, leides, et tähtajalise vangistuse ärakandmine süüdlase poolt ei ole otstarbekas, mistõttu jättis maakohus vangistuse T. Kiviloo suhtes tingimisi kohaldamata. Apellatsioonis leiab prokuratuur, et ei ole põhjendatud mõista liitkaristust kergema karistuse kaetuks lugemisega raskeima karistusega, T. Kiviloo KarS § 73 lg-te 1, 3 alusel täielikult tingimisi talle mõistetud karistusest vabastada ning ei nõustu ka maakohtu poolt määratud katseajaga, taotledes liitkaristuse mõistmist üksikkaristusest raskeima suurendamise teel ning osaliselt vangistuse ärakandmist ning seejärel järelejäänud osa suhtes tingimisi vangistuse kohaldamist 5-aastase katseajaga. Ringkonnakohtu hinnangul väärivad prokuröri väited tähelepanu. Ka ringkonnakohus nõustub süüdistajatega, et T. Kiviloo poolt on kuritegusid toime pandud korduvalt ja pika aja jooksul. Tulenevalt kuritegude raskusest ei ole põhjendatud T. Kiviloole mõistetud karistuse täielik tingimisi kohaldamata jätmine. Mõjutamaks T. Kivilood edaspidi hoiduma uute kuritegude toimepanemisest, on põhjendatud T. Kiviloole mõistetud vangistuse osaline täitmisele pööramine. Seda kinnitab ka kohtupraktika. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis KarS §-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo nr 3-1-1-116-12, p 11). Karistusest tingimisi vabastamine on võimalik kahel viisil: süüdistatava täielikult või osaliselt karistuse kandmisest vabastades. Küll tuleb ka karistuse osalise tingimisi vabastamise puhul kontrollida üldiste eelduste olemasolu, s.o KrMS § 73 lg-t 1. Karistuse kandmisest osalise vabastamisega taotletakse eripreventiivset eesmärki, andes isikule, kelle täielik karistuse kandmisest vabastamine ei ole teost lähtuva süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud, lühiajalise karistusega tõsine hoiatus (RKKKo nr 3-1-1-41-04). Ringkonnakohus leiab, et kuna T. Kiviloole tuleb anda selge signaal sellest, et tema tegevus on olnud taunitav ning ta on kuritegusid toime pannud pika aja jooksul ning tema süü on suur, tuleb talle karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks teatud karistuse osa koheselt ärakandmisele määrata. Lisaks koheselt ärakandmisele kuuluv 6 kuud vangistust, on marginaalne võrreldes tingimisi kanda jääva vangistuse osaga. Küll leiab ringkonnakodus, et eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks on piisav, kui T. Kiviloo kannab ära reaalselt 6 kuud vangistust. Katseaja toime mõjub T. Kiviloole ka oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on
vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabaduspiirangutega on vangistus seotud. Viimase aja vabariigi kohtupraktikaga seonduvalt märgib ringkonnakohus veel järgnevat. Avaliku elu võimu teostajate ja aktiivselt poliitikas osalejate poolt toime pandud kuritegude eest mõistetavad karistused on mõneti devalveerumas. Ehk teisisõnu, mõistetavad karistused isikutele, kes on aastate jooksul kuritarvitanud võimu, on osutunud põhjendamatult leebeteks ja selline olukord murendab ka ühiskondlikku arusaama ja usaldust riigi poolt antavast signaalist ning riigivõimu toimimisest korruptsioonikuritegude toimepanijate osas. T. Kiviloo, kui kohaliku omavalitsuse tasandi ametiisiku mõju meie riigi toimimise kvaliteedile ja tulevikule on suurem, kui esmapilgul võiks arvata. Aususe põhimõte saab T. Kiviloo taoliste isikute puhul ühiskonna teiste liikmete silmis oluliselt riivatud. Tema ebaseaduslik tegevus õõnestab ka teiste kohalike omavalitsuste ametnike autoriteeti. Mõistetav karistus T. Kiviloo süstemaatilise aastatepikkuse ebaseadusliku tegevuse puhul ei tohi olla talle endale ega ka ühiskonnale tajutav nõrga ja vaevumärgatava signaalina. Mõistes T. Kiviloole lühiajalise reaalse vangistuse kujundab kohus ka üldpreventiivselt kaasinimeste hoiakut riigi toimimisse laiemalt. Võimalikele uute avaliku võimu kuritarvitajatele antav märguanne peab T. Kiviloole mõistetava karistusega olema ühemõtteline ja selgelt hukkamõistev. Maakohus leidis, et piisav on määrata T. Kiviloole katseaja pikkuseks 4 aastat. Tulenevalt KarS § 73 lg-st 3 saab katseaja pikkuseks olla üks kuni viis aastat. Ringkonnakohus osutab varasemas kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale, mille kohaselt tuleb isiku karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et karistusest tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (RKKKo-d nr 3-1-1-99-06; nr 3-1-1-59-07, p 13; 3-1-1-10-09). Eelöeldust järeldub, et kooskõlas KarS § 73 lg-s 3 sätestatuga ei saa üldjuhul enam kui viieks aastaks vangistatute puhul karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine olla lubatav (RKKKo nr 3-1-1-10-09). Käesoleval ajal on täidetud ka tingimus, et katseaeg on pikem kui karistus, kui kohaldada katseaega 5 aastat nagu taotles prokurör. Arvestades süüdistatava isikut ja kuritegusid, on see ka põhjendatud.
19.5.Kuna kaitsja väited T. Kiviloo karistuse raskuse osas, s.o tegude tagajärjel ei ole tekkinud kahju, T. Kiviloo ei ole saanud kahju, ta on tegutsenud kõrgemalseisva organi aktide piires, on eelnevalt T. Kiviloo süü kindlakstegemisega ümber lükatud, jäävad need ka karistuse raskuse osas edutuks. Ka puuduvad apellatsioonis sellised argumendid, mis annaksid aluse järeldada, et lisakaristuse kohaldamine oleks põhjendamatu või liiga ränk meede.
20.Kuna maakohus mõistis S. Reissi õigeks süüdistuses KarS § 210 lg-te 2, 3 - § 22 lg 3 järgi ning ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi, tuleb S. Reissile mõista ka karistus. KarS § 210 lg 2 näeb füüsilisele isikule karistusena ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. S. Reissi suhtes puuduvad KarS § 57 mõttes karistust kergendavad ning KarS § 58 mõttes karistust raskendavad asjaolud. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada, et S. Reiss on soodustuskelmuse toimepanemisel kaasaaitaja, kus ta oma teopanusega on aidanud kaasa kuriteo toimepanemisele oluliselt. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistuse mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Küll leiab ringkonnakohus, et süüdistatava karistamine rahalise karistusega ei vasta karistuse eesmärkidele. Sellise karistusega ei ole kohtu arvates käesoleval juhul võimalik saavutada seda, et isik ei hoiduks edaspidi süütegude toimepanemist ja õiguskord oleks kaitstud. Arvestades S. Reissi teopanust kuriteo toimepanemisele, on põhjendatud üksnes vangistuse kohaldamine.
Kohtukolleegium leiab, kuna S. Reissi süü ei ole suur ning teda ei ole varasemalt kriminaalega ka väärteokorras karistatud (köide 6, lk 69-71), on põhjendatud mõista karistus alla sanktsiooni keskmist määra, s.o 1 aasta vangistust. Arvestades süüdlase isikut, et ta on varem karistamata, et ta pani toime kaasaaitamisteo, on põhjendatud karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 lg 1 alusel. Katseajaks tuleb KarS § 73 lg 3 alusel määrata 1 aasta 6 kuud.
21.Ringkonnakohus tunnistab A.L süüdi KarS § 210 lg 3 järgi, mistõttu tuleb juriidilisele isikule mõista ka karistus. Maakohtus taotles prokuratuur OÜ Kõpu Kõrtsitalule karistuseks rahalist karistust 20 000 eurot. A.L ei ole karistusregistrisse kantud (köide 6, lk 76), mis tähendab, et juriidilist isikut ei ole varasemalt karistatud. A.L suhtes puuduvad KarS § 57 mõttes karistust kergendavad ning KarS § 58 mõttes karistust raskendavad asjaolud. KarS § 210 lg 3 näeb karistusena ette rahalise karistuse. KarS § 44 lg 8 kohaselt võib kohus juriidilisele isikule mõista rahalise karistuse 4000 – 16 000 000 eurot. Analoogselt füüsilise isikuga on rahaline karistus ka juriidilise isiku puhul kuriteo eest kohaldatav karistus. Rahalise karistuse piirmäärasid, kuna KarS-i eriosa sätted ette ei näe, sätestatakse KarS § 44 lg-ga 8. Rahalist karistust kohaldades peab kohus samuti lähtuma KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustest, mis tähendab, et ka juriidilisele isikule karistuse mõistmisel on peamine tegur konkreetse kuriteo toimepanemisest tulenev süü suurus. Juriidilise isiku karistustundlikkust, sealhulgas tema majanduslikku seisu, on võimalik arvesse võtta samuti karistuse mõistmise üldiste aluste sekka kuuluvate eri- ja üldpreventiivsete kaalutluste raames (Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2015. § 44, lk 145, p 6.2). A.L süü suurust saab hinnata läbi T. Kiviloo tegevuse, kes oli teo toimepanemise ajal ka ainukene juhatuse liige. Siinjuures T. Kiviloo panus ürdivanni episoodis on suur, siis tuleb pidada ka A.L süüd suureks. Ilma A.L kui kuriteo täideviijata ei oleks olnud võimalik kuriteo toimepanemine. 2015 aasta A.L majandusaruandest nähtuvalt on osaühingu jaotamata kasum seisuga 31.12.2015 107 488 eurot. Arvestades süüdistatava süü suurust ning asjaolu, et puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, juriidilist isikut ei ole varasemalt karistatud, leiab ringkonnakohus, et on põhjendatud mõista A.L karistuseks rahaline karistus 20 000 eurot.
22.T. Kiviloo ei nõustu ka tema suhtes konfiskeerimisele kuuluva ja arestitud vara suhtes tarvitusele võetud meetmetega. Nimelt maakohtu otsuse kohaselt KarS § 831 ja § 84 alusel mõisteti T. Kiviloolt konfiskeerimise asendamiseks välja 11 433,85 eurot ning jäeti muutmata Tartu Maakohtu 19.05.2014 kohtumäärusega asjas nr 1-14-4281 konfiskeerimise tagamiseks seatud kohtulik hüpoteek. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, miks on konfiskeerimise asendamine ebaseaduslik ning apellatsioonis on toodud üksnes välja teoreetilised seisukohad, mida ei ole antud kaasusega seotud. See, et koosseisu täidetuse jaoks ei ole kahju tekkimine oluline, ei tähenda, et see ei oleks võinud tekkida ja süüdistatav ei oleks selle alusel alusetult rikastunud. Kuna T. Kiviloo oli kohtuotsuse tegemise ajaks kuriteoga saadu äratarvitanud, oli põhjendatud kohaldada konfiskeerimise asendamist. VI Menetluskulud
23.Süüdistatav S. Reissi kaitsja vandeadvokaat M. Sikut on esitanud 2 taotlust riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks.
23.02.2017 taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsuse ning apellatsiooniga tutvumiseks 6 pooltundi ning vastuse koostamiseks apellatsioonkaebusele samuti 6 pooltundi. Seega kokku taotleb kaitsja tasu 12 pooltunni eest 144 eurot, sh käibemaks 24 eurot. 05.06.2017 taotluse kohaselt kulus kaitsjal Tartu Ringkonnakohtu istungil osalemiseks 8 pooltundi, s.o 192 eurot, sh käibemaks 32 eurot. Lisaks taotletakse riigi õigusabi osutamiseks kantud vajalikke kulusid, s.o sõidukulud Viljandi-Tartu-Viljandi 160 km eest 57,60 eurot, sh käibemaks 9,60 eurot. RÕS § 21 lg 3 kohaselt riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra (Kord) kehtestab valdkonna eest vastutav minister, arvestades riigieelarvest selleks eraldatud vahendite suurust ja riigi õigusabi eeldatavat mahtu ning olles eelnevalt ära kuulanud advokatuuri juhatuse seisukoha. Justiitsministri 26.07.2016 vastu võetud määrus nr 16 riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused (kord) sätestab makstavad tasumäärad. Esmalt tuleb märkida, et kuna Sikuti Advokaadibüroo on käibemaksukohuslane (käibemaksukohustuslasena registreerimise number EE100234857), siis tulenevalt Korra § 1 lg 10 kohaselt tuleb arvestada, et kui advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks. Kuna Sikuti Advokaadibüroo on käibemaksukohuslane, lisandub tasudele käibemaks. Korra § 6 lg 3 kohaselt määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 240 euro ühes kohtuastmes. Seega tulenevalt eelnevast on põhjendatud rahuldada kaitsja 23.02.2017 tasutaotlus, kuna see jääb oma ulatuses viidatud korra määrade piiridesse. Seega on 23.02.2017 tasutaotlus tervikuna põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Korra § 6 lg 3 kohaselt ei arvestata maksimummäära sisse kohtuistungil osalemise tasu. Korra § 6 lg 5 kohaselt määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise kriminaalasja kohtuistungil on 20 eurot iga poole tunni kohta. Ringkonnakohtu istungiprotokolli kohaselt kestis istung 10.00 kuni 15.11. Kaitsja on 05.06.2017 taotluse kohaselt taotlenud istungil osalemist 10.00-14.00, s.o 8 pooltunni eest summas 192 eurot, sh käibemaks 32 eurot. Ringkonnakohus leiab, et selles osas on kaitsja taotlus põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Lisaks taotles kaitsja 05.06.2017 tasutaotluses ka riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikke kulusid, s.o sõidukulusid 160 km ulatuses. Korra § 16 kohaselt hüvitatakse advokaadile või advokaadibüroo pidajale riigi õigusabi osutamisega seoses kantud sõidu- ja majutuskulud, tõlkekulud ja tõendite esitamisega seotud kulud. Korra § 17 lg 1 kohaselt riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse alusel määrab kohus, uurimisasutus või prokuratuur kindlaks hüvitamisele kuuluvad advokaadi või advokaadibüroo pidaja poolt riigi õigusabi osutamisega seoses kantud sõidu- ja majutuskulud. Sõidu- ja majutuskulud hüvitatakse üksnes juhul, kui riigi õigusabi on osutatud mujal kui linnas või vallas, kus asub advokaadibüroo või selle struktuuriüksus, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab. Vandeadvokaat M. Sikuti advokaadibüroo asub Viljandis ning käesoleva asja arutamise apellatsioonmenetluses toimus Tartus, seega on tegemist teise linnaga, kus advokaat õigusteenust osutab. Korra § 17 lg 2 kohaselt Korra § 17 lõikes 1 nimetatud juhul hüvitatakse riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud advokaadi taotluse alusel summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Kaitsja on taotlenud sõidukulude hüvitamist summas 57,60 eurot, sh käibemaks 9,60 eurot. Nimetatud tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele (160 km x 0,30 eurot/km).
Kokkuvõtlikult, on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele nii 23.02.2017 kui ka 05.06.2017 esitatud tasutaotlused kogusummas 393,60 eurot (144 eurot + 249,60 eurot), sh käibemaks 65,60. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 sätestatud lahendi, s.o tühistab maakohtu otsuse S. Reissi õigeksmõistmise osas ja mõistab ta süüdi esitatud süüdistuses, siis KrMS § 185 lg 1 alusel jäävad tekkinud menetluskulud summas 393,60 eurot Eesti Vabariigi kanda.
24.Süüdistatav MTÜ Viljandimaa Mõisad kaitsja vandeadvokaat M. Sikut on esitanud arve ringkonnakohtu istungil osalemise eest 4 tunni ulatuses, summas 384 eurot, sh käibemaks 64 eurot. KrMS § 185 lg 2 kohaselt, kuna MTÜ Viljandimaa Mõisad osas jääb kohtuotsus muutmata, jääb tekkinud menetluskulu MTÜ enda kanda.
25.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ning tunnistab S. Reissi ja A.L süüdi esitatud süüdistustes, siis tuleb KrMS § 313 lg 1 p 12, § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel välja mõista süüdistatavatelt ka sundraha. Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 vastu võetud määruse nr 139 töötasu alammäära kehtestamine § 1 lg 2 kohaselt on alates 01.01.2017 kuutasu alammääraks 470 eurot. Ringkonnakohus tunnistab S. Reissi ja A.L süüdi teise astme kuritegudes. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Seega tuleb S. Reissilt ja A.L välja mõista kummaltki sundraha 705 eurot.
26.Lisaks tuleb tühistada maakohtu otsus ka S. Reissi ja A.L menetluskulude riigi kanda jätmise osas, kuna ringkonnakohus teeb süüdimõistva otsuse. KrMS § 175 lg 1 p-de 4 ja 5 alusel tuleb välja mõista S. Reissilt määratud kaitsjaga seotud kulud summas 3792 eurot ning toimikust koopia tegemise kulud 0,45 eurot. Samuti kuulub A.L KrMS § 175 lg 1 p-de 4 ja 5 alusel väljamõistmisele kaitsjatasu summas 840 eurot ja toimikust koopia tegemise kulud 0,45 eurot. VII Kokkuvõte
27.Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2 ja 4, § 340 lg 4 p-dest 2, 3, 4 tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 28.11.2016 otsuse osaliselt A.L , süüdistatav S. Reissi õigeksmõistmise, süüdistatav T. Kiviloo Ürdivanni kompleksi soodustuskelmuse süüdistuses õigeksmõistmise, T. Kiviloole KarS § 210 lg 2 järgi mõistetud üksikkaristuse, liitkaristuse ning KarS § 73 alusel kandmise korra osas ja S. Reissi ning A.L menetluskulude osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega tunnistab T. Kiviloo süüdi KarS § 210 lg 2 järgi (Ürdivanni kompleksiga seotud episood) ning mõistab karistuseks 3 aastat vangistust, mistõttu mõistab KarS § 64 lg 1 ning KarS § 68 lg 1 alusel liitkaristuseks 3 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust, millest KarS § 73 lg-te 1, 2 ja 3 alusel tuleb koheselt ära kanda 6 kuud vangistust ning 3 aastat 5 kuud 27 päeva vangistust tingimisi 5-aastase katseajaga. Sama ringkonnakohtu otsusega tunnistatakse süüdi A.L KarS § 210 lg 3 järgi ning mõistetakse karistuseks rahaline karistus 20 000 eurot ja tunnistatakse süüdi S. Reiss KarS § 22 lg 3 - § 210 lg-te 2, 3 järgi ja mõistetakse karistuseks 1 aastat vangistust, mida KarS § 73 lg-t 1 ja 3 alusel täitmisele ei pöörata, kui S. Reiss ei pane 1 aasta 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Prokuröri apellatsioon kuulub rahuldamisele ning süüdistatavate ja nende kaitsjate apellatsioonid jäävad rahuldamata.
Tiit Lõhmus
Mati Kartau
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.