Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
20.11.2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-1778
Haldusasi
Jõelähtme valla kaebus Keskkonnaameti tegevuse peale Linnamäe paisjärvel vee paisutamiseks vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmise asjus
Menetlusosalised
Kaebaja – Jõelähtme vald, volitatud esindaja v. adv Karl Haavasalu Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindajad Lüüli Junti ja Kelli Varov
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17.07.2019 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Jõelähtme valla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 13.11.2019
RESOLUTSIOON
1.Jätta Jõelähtme valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.07.2019 otsus muutmata.
Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.12.2019. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Jõelähtme Vallavalitsus esitas 22.06.2017 Keskkonnametile vee erikasutusloa taotluse Jägala jõe paisutamiseks Tammi ja Linnamäe kinnistutel.
2.Keskkonnaamet jättis 21.06.2018 kirjaga nr 14-6/18/3637-6 Jõelähtme Vallavalitsuse taotluse läbi vaatamata. Keskkonnaministri 26.03.2002 määruse nr 18 „Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid“ (määrus nr 18) § 5 lg 1 p 12 järgi tuleb vee erikasutusloa taotlusega esitada vee erikasutuse asukoha veekogu, maa või ehitise õiguspärast valdust tõendavad dokumendid. Seega peaks Jõelähtme vald esitama paisutamiseks vajaliku rajatise valdust tõendavad dokumendid. Linnamäe hüdroelektrijaama ehitiste ja elektri tootmiseks vajalike seadmete valdus ning vee erikasutusluba on antud Wooluvabrik OÜ-le. Jõelähtme vald on Tammi kinnistu omanik, kuid hoonestusõiguse alusel on kinnistu valdajaks Wooluvabrik OÜ. Valla ja Wooluvabrik OÜ vahel sõlmitud koostööleping, mille järgi on paisu valdajaks Wooluvabrik OÜ, ei anna vallale õigust kasutada paisutamiseks vajalikke rajatisi. Seega ei vasta Jõelähtme Vallavalitsuse taotlus määruse nr 18 § 5 lg 1 p-s 12 sätestatud nõudele. Ühele objektile ei ole võimalik väljastada kahte samasisulist vee erikasutusluba. Jõelähtme vald ei saa jõge paisutada ilma, et tal oleks kinnistu ja ehitiste valdus ehk kontroll paisu üle.
3.Jõelähtme Vallavalitsus esitas Keskkonnaameti kirja peale vaide, mille viimane tagastas 14.08.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/240 puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu, vastates samas ka 29.06.2018 vaides esitatud väidetele.
4.Jõelähtme vald esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 21.06.2018 kirja ja 14.08.2018 käskkirja tühistamiseks või alternatiivselt nende õigusvastasuse tuvastamiseks ning Keskkonnaameti kohustamiseks vaadata läbi kaebaja esitatud vee erikasutusloa taotlus vee paisutamiseks Tammi ja Linnamäe kinnistutel. 1) Kaebaja taotles vee erikasutusluba veekogu paisutamiseks elukeskkonna ja kultuuripärandi säilimise eesmärgil, samas kui Wooluvabrik OÜ on taotlenud vee erikasutusluba hüdroenergia kasutamiseks. Keskkonnaamet soovib vee paisutamise ja Jägala jõel elektrienergia tootmise lõpetada ning paisu likvideerida. Samas on Linnamäe pais võetud kultuuriministri 21.12.2016 käskkirjaga nr 180 kinnismälestisena muinsuskaitse alla. Muinsuskaitseseaduse § 5 kohaselt on kinnismälestise hävitamine või rikkumine keelatud. Samuti tuleb arvestada paisjärve äärde ligi saja aasta jooksul välja kujunenud elukeskkonnaga. Linnamäe paisu ja paisjärve säilimine on oluline nii Jõelähtme vallas turismi arendamise kui ka nahkhiirte elu- ja toitumispaikade säilimise seisukohalt. Seega tuleks paisutus säilitada sõltumata sellest, kas Wooluvabrik OÜ-l on võimalik jätkata Linnamäe hüdroelektrijaamas elektrienergia tootmist (vt Riigikohtu 08.10.2018 otsus nr 3-16-478, p 27). 2) Vastustaja jättis arvestamata asjaolu, et Linnamäe kinnistu on kaebaja valduses. Kaebaja on Linnamäe kinnistu omanik ning seda kinnistut ei ole hoonestusõigusega koormatud. Nimetatud kinnistu oluliseks osaks olev paisjärv on kantud ehitisregistrisse. Vee paisutamine kuni 30.09.2019 kehtinud veeseaduse (VeeS v.r) § 17 lg 2 mõttes toimub ka Linnamäe kinnistu oluliseks osaks oleva paisjärve ja selle kindlustatud kallaste kaudu. 3) Tammi kinnistu koormamine hoonestusõigusega ei lõpetanud kaebaja valdust nimetatud kinnistu suhtes. Et asjaõigusseaduse (AÕS) § 2441 lg 2 kohaselt on hoonestusõiguse omanikul õigus nõuda hoonestusõiguse kandmist enda nimele, siis säilib hoonestusõigusega koormatud kinnisasja omanikul kaudne valdus kinnisasja suhtes. Määruse nr 18 § 5 lg 1 p-s 12 ei ole sätestatud, et tegemist peab olema otsese valdusega. Kuna kaebaja on Tammi kinnistu kaudne valdaja, jättis vastustaja kaebaja taotluse õigusvastaselt läbi vaatamata. Vastustaja pole 2(9)
3-18-1778 analüüsinud, kui suur osa Tammi kinnistust on vajalik hoonestusõiguse oluliseks osaks oleva ehitise kasutamiseks ning millist tähendust omab taotluse lahendamisel kaebaja ja Wooluvabrik OÜ vahel 12.03.2018 sõlmitud koostööleping. Seega pole vastustaja järginud uurimispõhimõtet ega teostanud kaalutlusõigust. Vastustaja on jätnud tähelepanuta võimaluse, et kaebaja ja Wooluvabrik OÜ võivad olla paisu kaasvaldajad (AÕS § 50), arvestades, et koostöölepingu alusel tagab Wooluvabrik OÜ vallale võimaluse kasutada oma valduses olevaid ehitisi, rajatisi ja seadmeid veekogu paisutamiseks taotluses esitatud eesmärgi täitmiseks. Wooluvabrik OÜ huvi piirdub elektrijaama hoone valdamisega elektri tootmise eesmärgil. 4) Vastustaja leidis ebaõigesti, et kaebaja vaie on puudusega. Tammi ja Linnamäe kinnistud kuuluvad Jõelähtme vallale. Jõelähtme Vallavolikogu 12.09.2006 määrusega nr 29 kehtestatud Jõelähtme vallavara valitsemise korra § 3 lg 1 p 1 järgi on vallavara valitsejaks Jõelähtme Vallavalitsus. Jõelähtme Vallavolikogu volitas Jõelähtme Vallavalitsust vee erikasutusloa taotlust esitama. Haldusmenetluse vältel aktsepteeris vastustaja vallavalitsust kui taotluse esitamiseks pädevat isikut. Seega oli vallvalitsusel pädevus esitada ka vaie vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmise peale. Vaide esitas Jõelähtme vald, kes volitas ennast esindama vandeadvokaat Karl Haavasalu. See, millisel Jõelähtme valla organil on õigus volitada advokaati valda vaidemenetluses esindama, on valla sisepädevuse küsimus.
5.Keskkonnaamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Linnamäe paisul paisutab jõge ja kasutab hüdroenergiat Wooluvabrik OÜ tähtajalise vee erikasutusloa nr L.VT.HA-171918 alusel. Jägala jõe paisutamine toimub Tammi kinnistul asuva Linnamäe paisu abil. Kuivõrd Linnamäe kinnistul paisu ei asu, siis ei käsita vastustaja nimetatud kinnistut paisutamise asukohana. Paisutamiseks vajalike ehitiste ja nende aluse kinnistu otsene valdus on Wooluvabrik OÜ-l. Kaebaja ei esitanud haldusmenetluses vastustajale tõendit, mis kinnitaks kaebaja otsest valdust paisutamiseks vajaliku ehitise üle. Jõelähtme Vallavalitsuse ja Wooluvabrik OÜ vahelisest koostöölepingust nähtub, et Linnamäe paisu valdab Wooluvabrik OÜ, mitte Jõelähtme vald. Koostöölepingust ei tulene kaebajale õigust kasutada paisutamiseks vajalikke rajatisi. Vastustaja selgitas oma 21.06.2018 kirjas, kuidas on kaebajal võimalik vee erikasutusluba taotleda (s.o leppida kokku paisu otsese valduse andmine vallale või kaasvaldus, millisel juhul oleks võimalik anda vee erikasutusluba neile ühiseks jõe paisutamiseks). 2) Natura ala eesmärkide täitmine ja lõhejõe taastamine on loodusdirektiivist tulenev riiklik kohustus ning oluline avalik huvi. Looduskaitseliste eesmärkide saavutamine ei tingi vältimatult muinsuskaitsealuste ehitiste lammutamist. Praeguses asjas ei ole vaidluse all paisehitise lammutamise küsimus. Kaebaja viide paisjärvel toituvatele nahkhiirtele on praeguses vaidluses asjakohatu. Nahkhiirtele soodsa elukeskkonna säilimine ei sõltu paisjärve olemasolust. 3) Vaie tagastati õiguspäraselt. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 71 lg-le 1 võib vaide esitada isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Isiku mõiste sisustamisel tuleb lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lg-st 2, mille kohaselt on kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õiguslik juriidiline isik. Vaide saab oma subjektiivsete õiguste kaitseks esitada üksnes õigusvõimeline isik, kelleks on praegusel juhul Jõelähtme vald. Jõelähtme Vallavalitsus on valla ametiasutus, kellel ei ole iseseisvat subjektiivset õigust vaide esitamiseks. Jõelähtme Vallavolikogu 15.06.2017 otsusega nr 450 delegeeris volikogu vallavalitsusele vee erikasutusloa taotluse koostamise ja esitamise. Vaidemenetluses ei esitatud volikirja või viidet õigusaktile, millest nähtuks vaide esitamise õiguse delegeerimine Jõelähtme vallalt Jõelähtme Vallavalitsusele. Jõelähtme vallavara valitsemise korrast ei tulene praeguses asjas vallavalitsusele vaide esitamise õigust.
3(9)
3-18-1778
6.Tallinna Halduskohus jättis 17.07.2019 otsusega kaebuse Keskkonnaameti 21.06.2018 kirja õigusvastasuse tuvastamise ja vastustaja kohustamise nõuetes rahuldamata ning jättis muus osas kaebuse läbi vaatamata. 1) Vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmine on menetlustoiming, kuna see ei ole suunatud adressaadi õiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Vastustaja ei ole teinud sisulist otsust vee erikasutusloa andmisest keeldumise kohta (HMS § 43 lg 2). Menetlustoimingule ei kohaldu haldusakti põhjendamise nõuded. 2) Kuigi VeeS v.r ja määrus nr 18 ei välista otsesõnu vee erikasutusloa taotlemist mitme isiku poolt kattuvas mahus, saab sisuliselt menetleda vaid selle isiku taotlust, kes soovib ja saab ka tegelikkuses õiguspäraselt tegeleda VeeS § 8 lg-s 2 ettenähtuga, milleks praegusel juhul on veekogu paisutamine ja hüdroenergia kasutamine. Pole siiski välistatud vee erikasutusloa taotlemine nimetatud tegevusteks erinevate isikute poolt. Samuti võivad vee erikasutusloa taotluse esitada paisutamiseks vajaliku kinnisasja või ehitise kaasvaldajad või kaasomanikud. Kuna Linnamäe kinnistu ei ole paisutamiseks otseselt vajalik, siis selle valdamise küsimus ei ole vaidluses asjassepuutuv. 3) Vee erikasutusluba saab taotleda paisutamiseks vajaliku kinnistu ja ehitiste otsene valdaja, kelleks on kehtiva hoonestusõiguse lepingu alusel Wooluvabrik OÜ. AÕS § 241 lg 1 alusel kaotab maatüki omanik hoonestusõiguse seadmisega maatüki valduse, mis läheb üle hoonestajale, kes hakkab teostama tegelikku võimu maatüki üle. Wooluvabrik OÜ on esitanud vee erikasutusloa taotluse Jägala jõe paisutamiseks Linnamäe tammi abil ja hüdroenergiast elektri tootmiseks. Samuti jõe paisutamiseks vee erikasutusluba taotlenud kaebaja pole näidanud, et ta on Tammi kinnistu ja seal asuvate paisu ja hüdroelektrijaama ehitiste tegelik valdaja. Kaebaja pole esitanud kirjalikku lepingut, millega hoonestusõiguse omanik oleks talle andnud paisutamiseks vajalike ehitiste (kaas)valduse. Wooluvabrik OÜ ja kaebaja vahel 12.03.2018 sõlmitud koostöölepingu järgi on Linnamäe paisu valdajaks Wooluvabrik OÜ, mitte kaebaja. Koostöölepingu p 2.2 kohaselt tagab Wooluvabrik OÜ Jägala jõe paisutamise Tammi ja Linnamäe kinnistute ulatuses Linnamäe paisjärve tavapärastes mõõtudes. Ka Wooluvabrik OÜ juhatuse liikme VV poolt halduskohtu istungil tunnistajana antud ütlustest järeldub, et ettevõte ja vald teevad koostööd, kuid paisutamiseks vajalike ehitiste tegelik valdaja on Wooluvabrik OÜ. Tunnistaja möönis korduvalt, et Wooluvabrik OÜ ja valla suhete selgemaks fikseerimiseks oleks mõistlik need täpsemalt sätestada. Õiguslikku alust kõnealuste ehitiste valdamiseks ei anna kaebajale ka koostöö Wooluvabrik OÜ-ga Tammi kinnistu teatud osade (juurdepääsutee ja vana linnamäega seotud osa kinnistust) haldamisel ja korrashoidmisel. Ilma Wooluvabrik OÜ nõusolekuta pole kaebajal iseseisvalt võimalik tegeleda ühegi väidetavat kaasvaldust iseloomustava tegevusega. 4) Kaebaja väide, et vastustaja ei ole taotluse menetlemisel täitnud oma uurimiskohustust, on alusetu. Vastustaja viitas haldusmenetluses selgesti vajadusele tõendada valdust ning andis selleks kaebajale täiendavalt aega. Määruse nr 18 kohaselt on valduse tõendamise kohustus kaebajal. 5) Vaide tagastamine on menetlustoiming. Arvestades, et vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmine oli õiguspärane, puudub vajadus hinnata vaide läbi vaatamata jätmise õiguspärasust. Vaide tagastamise vaidlustamisega ei ole kaebajal võimalik saavutada kaebuse eesmärki. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.Jõelähtme vald palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 4(9)
3-18-1778 1) Halduskohus leidis ebaõigesti, et vee erikasutuloa taotluse läbi vaatamata jätmine on menetlustoiming. Kohtupraktika järgi on sisuline keeldumine haldusakti andmisest käsitatav haldusaktina. Vastustaja 21.06.2018 kirja näol on tegemist sisulise keeldumisega haldusakti andmisest ja 14.08.2018 käskkirja puhul keeldumisega vaide lahendamisest ehk vaideotsuse kui haldusakti andmisest. Seega jättis halduskohus tühistamisnõuded ebaõigesti läbi vaatamata. 2) Praegusel ajal pole teada, kas Wooluvabrik OÜ-le antakse vee erikasutusluba. Kaebaja huvi on säilitada Linnamäe pais ja paisjärv ka juhul, kui Wooluvabrik OÜ ei saa luba Linnamäe hüdroelektrijaamas elektrienergia tootmise jätkamiseks. 3) Kaebaja taotles luba jõe paisutamiseks talle kuuluvatel Tammi ja Linnamäe kinnistutel. Puudub vaidlus, et Linnamäe kinnistu on kaebaja otseses valduses. Arvestades, et paisjärv asub osaliselt Linnamäe kinnistul, toimub ka seal jõe paisutamine VeeS v.r § 8 lg 2 p 5 mõttes. 4) Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et Tammi kinnistu pole Wooluvabrik OÜ ja kaebaja otseses kaasvalduses. Kaebaja tegelikku võimu kinnistu üle kinnitab muu hulgas Wooluvabrik OÜ 07.11.2017 kiri, milles öeldakse, et ettevõte tagab vallale võimaluse kasutada Wooluvabrik OÜ valduses olevaid ehitisi, rajatisi ja seadmeid veekogu paisutamise eesmärgil. VVu ütluste kohaselt läbib Tammi kinnistut elektrijaama hooneni viiv tee, mida hoiab korras kaebaja. Samuti kinnitas tunnistaja, et Wooluvabrik OÜ huvi Tammi kinnistul piirdub elektri tootmisega ning kaebajale on tagatud juurdepääs elektrijaama hoonesse. 5) Õiguslikult ebatäpne on halduskohtu otsuses väljendatud seisukoht, et maatüki omanik kaotab hoonestusõiguse seadmisega maatüki valduse. Kuigi hoonestusõigus koormab kinnisasja tervikuna, ulatub see faktilise kasutusvõimaluse mõttes üksnes koormatud kinnistu nendele osadele, mille vastu on hoonestajal huvi. Sellest järeldub, et muus osas jääb kinnistu selle omaniku otsesesse valdusse. 6) Isegi kui asuda seisukohale, et kaebaja ei ole Tammi kinnistu kaasvaldaja, saab teda käsitada kinnistu kaudse valdajana. Kuna määruse nr 18 § 5 lg 1 p-st 12 ei tulene, et vee erikasutusloa taotleja peaks olema vee erikasutuse asukoha veekogu, maa või ehitise otsene valdaja, on nimetatud sättest tulenev nõue praegusel juhul täidetud. 7) Vastustaja ei selgitanud haldusmenetluses kaebajale kordagi, millise sisuga dokumente peaks kaebaja vastustajale esitama, et vastustaja saaks lugeda määruse nr 18 § 5 lg 1 p-st 12 tuleneva nõude täidetuks. Vastustaja tegi kaebajale ettepanekuid täiendavate tõendite esitamiseks, ilmselt isegi teadmata, milliseid dokumente on vaja taotluse lahendamiseks. Kaebaja esitas vastustajale Wooluvabrik OÜ 07.11.2017 kirja ja 12.03.2018 sõlmitud koostöölepingu, kuid vastustaja ei andnud nendele dokumentidele sisulist hinnangut. 8)
Vaide tagastamise küsimuses jääb kaebaja varasemalt esitatud seisukohtade juurde.
8.Keskkonnaamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Vastustaja ei lahendanud 21.06.2018 otsusega vee erikasutusloa andmise küsimust sisuliselt, vaid viitas üksnes formaalsetele puudustele. Seega ei ole õige kaebaja seisukoht, et tegemist on sisulise keeldumisega haldusakti andmisest. 21.06.2018 otsus ega 14.08.2018 käskkiri ei ole suunatud kaebaja õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Kaebajal on igal ajal võimalik esitada uus vee erikasutusloa taotlus. 2) Linnamäe paisu kui kultuuriväärtusliku ehitise säilitamiseks ei ole tingimata vaja jätkata paisutamist ja hüdroenergia kasutamist. VeeS v.r § 171 lg-st 4 tulenev kohustus paisutus
5(9)
3-18-1778 likvideerida vee erikasutusloa taotlemata jätmisel või selle andmisest keeldumisel, tähendab veetaseme alandamist, mitte arhitektuurimälestise hävitamist. 3) Paisutamine ehk paisuga vooluveekogu loodusliku veetaseme tõstmine rohkem kui 0,3 m toimub Tammi kinnistul asuva Linnamäe paisuga. Paisutatakse Jägala jõge, mitte Linnamäe paisjärve. Linnamäe kinnistu on küll paisutamisest mõjutatud ala, kuid kuna seal ei asu paisutamiseks vajalikku ehitist, ei ole see kinnistu paisutamiseks vajalik. 4) Kaebaja ei ole tõendanud väidet, et Tammi kinnistu on tema ja Wooluvabrik OÜ kaasvalduses. Hoonestusõiguse seadmise lepingut on võimalik muuta üksnes notariaalselt tõestatud vormis ning sellele lepingule ei ole võimalik anda muudest, hoonestusõiguse lepinguga vastuolus olevatest kokkulepetest tulenevaid tõlgendusi. Hoonestusõiguse seadmise lepinguga on koormatud kogu Tammi kinnistu ning lepingu järgi kohustub müüja vabastama lepingu eseme ja andma valduse üle ostjale. Seega on Tammi kinnistul asuvad ehitised Wooluvabrik OÜ omandis ning kogu kinnistu on selle äriühingu valduses. 5) Wooluvabrik OÜ on esitanud vee erikasutusloa taotluse nii veekogu paisutamiseks kui ka hüdroenergia kasutamiseks. VV kinnitas halduskohtu istungil, et Wooluvabrik OÜ ei kavatse vee erikasutusloa taotlust muuta. Elektri tootmine on võimalik vaid jõe paisutamisega. Seega ei saa asjaolust, et Wooluvabrik OÜ eesmärk on elektrienergiat toota, järeldada, et ettevõtte huvide kese on seotud vaid elektrijaama hoonega. Wooluvabrik OÜ-l on seoses elektrienergia tootmisega ka tahe jõge paisutada. 6) Eesti Energia AS esitas 04.10.2012 vee erikasutusloa taotluse Jägala jõe paisutamiseks kuni kõrguseni 11,7 m abs. Kaebaja taotluses on maksimaalseks paisutustasemeks aga märgitud 10,7 m abs. Seega võib taotlustes olla vastuolu, millest tulenevalt ei ole põhjendatud samale objektile samaks tegevuseks mitme vee erikasutusloa andmine. 7) Elektrijaama hooneni viiva tee hooldamine kujutab endast valduse teenimist, mitte kinnistu otsest valdamist. Tegelik ja vahetu võim asja üle on otsesel valdajal. Kaudse valdaja õigused on oluliselt piiratumad. Kaudsel valdajal on eelkõige asja väljanõudeõigus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks puudub alus.
10.Vastustaja jättis kaebaja taotluse 21.06.2018 kirjaga HMS § 43 lg 1 p 3 alusel läbi vaatamata puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu (määruse nr 18 § 13 lg 3), kuna kaebaja ei esitanud määruse nr 18 § 5 lg 1 p-s 12 nimetatud dokumenti, mis tõendaks paisutamiseks vajalike ehitiste valdust. Vee erikasutusloa andmisest keeldumise alused on ammendavalt loetletud VeeS v.r § 9 lg-s 10. Nende aluste seas ei ole menetleja määratud tähtajaks nõutava dokumendi esitamata jätmist ega taotluse puuduste kõrvaldamata jätmist. Kaebaja taotlust läbi vaatamata jättes ei ole vastustaja võtnud seisukohta vee erikasutusloa andmise või sellest keeldumise kohta, vaid on keeldunud taotluse sisulisest menetlemisest. Kohtupraktika järgi on sellisel juhul tegemist menetlust lõpetava toiminguga, millega haldusorgan ei otsusta isiku õiguste ega kohustuste üle (vt Riigikohtu 11.03.2004 otsus nr 3-3-1-8-04, p 13). Taotluse läbi vaatamata jätmine ei takista kaebajal uue taotluse esitamist. Seega ei ole vastustaja 21.06.2018 kiri haldusakt, mida kohus saaks tühistada. Praegusel juhul on kaebaja peamine õiguskaitsevahend kohustamisnõue, s.o kaebaja saab nõuda vastustaja kohustamist tema taotlust uuesti läbi vaatama. Selline nõue on kaebuses ka esitatud.
6(9)
3-18-1778
11.Määruse nr 18 § 5 lg 1 p 12 järgi peab iga vee erikasutusloa taotlus muu hulgas sisaldama vee erikasutuse asukoha veekogu, maa või ehitise õiguspärast valdust tõendavaid dokumente. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist pelgalt formaalsusega, vaid sellest nõudest järeldub, et vee erikasutusluba saab anda vaid isikule, kes on vee erikasutuse asukoha veekogu, maa või ehitise valdaja. Ka KeÜS § 42 lg 3 p 2 näeb ette, et keskkonnaloa taotlusele lisatakse dokumendid, mis tõendavad käitise asukoha maatüki õiguspärast valdust või muud õiguslikku alust tegutseda käitise asukohas loa alusel. Kaebaja on viidanud KeÜS § 42 kommentaari p-le 2.3, mille järgi võivad tõendid käitise asukohas tegevuse lubamise kohta olla omandiõigust, hoonestusõigust, kasutusvaldust või mõnda muud reaalservituuti tõendavad dokumendid. Samuti võivad tõenditeks olla dokumendid, mis väljendavad võlaõiguslikku kokkulepet (nt rendileping). Tõendist peab nähtuma, et loa taotlejal ei ole tsiviilõiguslikku takistust tegevuse kavandatud asukohas tegutsemiseks. Ringkonnakohus märgib, et taotluse lahendamisel tuli rakendada VeeS v.r-i, mille järgsetele loamenetlustele KeÜS 5. ptk (§-d 40–62) sätted ei kohaldunud (vt keskkonnaseadustiku üldosa seaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri). KeÜS 5. ptk kohaldamine on sätestatud alles 30.01.2019 vastu võetud ja 01.10.2019 jõustunud veeseaduses. Eelnev siiski ei välista asja lahendamisel KeÜS § 42 kommentaari kui asjakohase õiguskirjanduse arvestamist.
12.Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja on Tammi (praeguse nimega Muinaslinna tee 5) ja Linnamäe kinnistute omanik. Paisutamiseks vajalikud ehitised asuvad Tammi kinnistul, millele on Wooluvabrik OÜ kasuks seatud hoonestusõigus. AÕS § 241 lg 1 järgi on hoonestusõiguse sisuks kinnisasja koormamine selliselt, et isikul, kelle kasuks hoonestusõigus on seatud, on võõrandatav ja pärandatav tähtajaline õigus omada kinnisasjal sellega püsivalt ühendatud ehitist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ulatub hoonestusõigus lisaks ehitisealusele maale ka kinnisasja osale, mis on vajalik ehitise kasutamiseks. Eelnevast tuleneb, et kinnistu omaniku omandiõigus ei laiene hoonestusõiguse esemeks olevatele ehitistele, mis kuuluvad hoonestajale. Praegusel juhul on hoonestusõigus seatud kogu Tammi kinnistu ulatuses, s.o kõik kinnistul asuvad ehitised on hoonestaja omandis ning kogu kinnistu on hoonestaja valduses (vt P. Varul jt (koost.). Asjaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, 2014, lk 91). AÕS § 241 lg 4 järgi kohaldatakse hoonestusõigusele kinnisasja sätteid, mis tähendab, et hoonestusõiguse omanik saab teostada oma õigusi selliselt, nagu iga muu isik maaüksuse omanikuna, sealhulgas õigust omandi ja valduse kaitsele (samas, lk 95). Ringkonnakohtu arvates ei võimalda AÕS säärast tõlgendust, et hoonestusõiguse esemeks olevad ehitised ja nende kasutamisega seotud kinnisasja osa on kinnisasja omaniku kaudses valduses. Kaebaja kaudsest valdusest saaks rääkida näiteks juhul, kui kaebaja oleks nii kinnistu kui ka hoonete omanik ning Wooluvabrik OÜ valdaks ehitisi rendi- või üürilepingu alusel (AÕS § 33 lg 2). Sellel, kas muud kinnistu osad võivad olla kaebaja valduses, ei ole praeguses asjas tähtsust, kuna paisutamiseks vajalikud ehitised ja nende alune maa on hõlmatud hoonestusõigusega. Eelnevast järeldub, et kaebaja ei olnud taotluse esitamise ajal Tammi kinnistu valdaja ning vastustaja nõudis kaebajalt põhjendatult valdust tõendavate dokumentide esitamist.
13.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et vee erikasutusluba ei saa taotleda Jägala jõe paisutamiseks Linnamäe kinnistu piires. Kaebaja taotles vee erikasutusluba veekogu paisutamiseks (VeeS v.r § 8 lg 2 p 5). VeeS v.r § 17 lg 2 kohaselt on veekogu paisutamine tegevus, millega tõstetakse vooluveekogusse ehitatud ehitisega (pais) vooluveekogu looduslikku veetaset rohkem kui 0,3 m. Puudub vaidlus, et Linnamäe kinnistul ei asu paisutamiseks kasutatavaid ehitisi. Järelikult ei ole ka võimalik nimetatud kinnistul jõge paisutada. Asjaolu, et paisjärv asub osaliselt Linnamäe kinnistul ning 7(9)
3-18-1778 on kantud ehitisregistrisse rajatisena, ei muuda seda kinnistut paisutamise asukohaks. Tegemist on üksnes paisutamisest mõjutatud kinnistuga, millel veekogu paisutamine eeldab maaomaniku nõusolekut (VeeS § 17 lg 1).
14.Kaebaja esitas haldusmenetluses vastustajale Wooluvabrik OÜ 07.11.2017 kirja (I kd, tl 69), milles viimane kinnitab, et tema valduses olevaid rajatisi, ehitisi ja seadmeid võib kasutada Jõelähtme valla planeeritavaks vee erikasutuseks. Samuti on kirjas märgitud, et Wooluvabrik OÜ garanteerib veekogu paisutamiseks vajalike seadmete olemasolu ja kasutamise võimaluse Jõelähtme valla planeeritavaks Jägala jõe paisutamiseks Linnamäe kinnistul kas rendilepinguga või mõne muu kokkuleppe alusel. Lisaks esitas kaebaja vastustajale Jõelähtme Vallavalitsuse ja Wooluvabrik OÜ vahel 12.03.2018 sõlmitud koostöölepingu (I kd, tl 87-88p), mille kohaselt tagab äriühing jõe paisutamise tema valduses olevate ehitistega (p-d 2.1 ja 2.2). Vallavalitsuse ülesandeks on lepingu p 2.3 kohaselt tagada väljakujunenud eluskeskkonna ja kultuuripärandi säilimine. Ringkonnakohus märgib, et kõnealusest koostöölepingust ei tulene kaebajale õigust paisutamiseks vajalikke ehitisi vallata; kaebaja ei ole nende ehitiste ainu- ega kaasvaldaja. Sellise positsiooni annaks kaebajale näiteks üürilepingu sõlmimine, mida praegusel juhul aga pole tehtud. Isikutel, kes pole paisutamiseks vajalike ehitiste kaasvaldajad, ei ole võimalik samaaegselt vee erikasutuslubadega antud õigusi realiseerida. Asjaolu, et kaebaja hooldab hüdroelektrijaamani viivat teed ja talle on vajadusel tagatud juurdepääs elektrijaama hoonesse, ei muuda asjaõiguslikke suhteid ega anna kaebajale tegelikku võimu asja üle.
15.Elektri tootmine Linnamäe hüdroelektrijaamas eeldab veetaseme tõstmist kõrgemale kui 10,029 m abs, mis on võimalik vaid paisutamise tulemusel. Seega ei ole õige väita, et Wooluvabrik OÜ huvi Tammi kinnistul piirdub vaid elektri tootmisega. Wooluvabrik OÜ on tegutsenud Jägala jõe paisutamiseks ja hüdroenergiast elektri tootmiseks antud vee erikasutusloa alusel, mis oli kaebaja taotluse ajal kehtiv ja mida pikendati vastustaja 22.08.2018 otsusega (II kd, tl 6-13p) kuni uue vee erikasutusloa andmise otsustamiseni, kuid mitte kauemaks kui 05.09.2019. Kaebaja vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmise vältimatuks tagajärjeks ei ole paisutuse likvideerimine, mis sõltub muu hulgas sellest, kas Wooluvabrik OÜ-le väljastatakse uus vee erikasutusluba. Riigikohtu 08.10.2018 otsuse nr 316-478 p-st 27 järeldub, et paisutuse säilitamiseks on võimalik esitada alternatiivne taotlus paisutamiseks ilma hüdroenergia tootmise lubamiseta. Eelnevast lähtudes ei pea ringkonnakohus vajalikuks analüüsida paisutuse likvideerimisega võimalikult kaasnevaid tagajärgi. Muu hulgas puudub vajadus analüüsida vastustaja poolt ringkonnakohtule esitatud Keskkonnaameti 30.12.2015 arvamust Linnamäe hüdroelektrijaama mälestiseks tunnistamise kohta.
16.Seoses vaide tagastamisega märgib ringkonnakohus järgmist. Jõelähtme Vallavolikogu 15.06.2017 otsusega nr 450 delegeeris volikogu vee erikasutusloa koostamise ja taotluse esitamise vallavalitsusele. Vastustaja aktsepteeris taotluse menetlemisel vallavalitsuse pädevust taotlust esitada. Kaebaja esitatud vaidele oli lisatud volikiri (15p-16), millega Jõelähtme Vallavalitsus volitas vandeadvokaat Karl Haavasalu valda vaidemenetluses esindama. Vastustaja leidis 04.07.2018 käskkirjas (I kd, tl 16p-17), et Jõelähtme Vallavalitsuse pädevus vaide esitamiseks on ebaselge, paludes kaebajal esitada vallavolikogu otsus vaide esitamise õiguse delegeerimine vallavalitsusele. Kuna kaebaja ei esitanud kõnealust dokumenti vastustaja määratud tähtaja jooksul, tagastas vastustaja 14.08.2018 otsusega (I kd, tl 20p-25) vaide. Vaide esitajaks on märgitud Jõelähtme vald. Asjaolust, et volikirja on andnud vallavalitsus, ei saa automaatselt järeldada, et vallavalitsus on ka vaide esitajaks. Volituse andmine advokaadile 8(9)
3-18-1778 vaide esitamiseks pole selline toiming, mida peaks tingimata tegema volikogu. Pole vaidlust, et Jõelähtme Vallavalitsusel on üldine pädevus valda esindada (Jõelähtme valla põhimääruse § 43 lg 6 p 4). Sõltumata sellest, kas lugeda vaide esitajaks vald või vallavalitsus, siis arvestades, et volikogu oli volitanud vallavalitsust taotlema vee erikasutusluba, ei saa asuda seisukohale, et vallavalitsusel puudus ilmselgelt pädevus vaide esitamiseks ja advokaadi volitamiseks. Kui isikul või organil on olnud pädevus haldusmenetluses osalemiseks, tuleb eeldada ka tema pädevust selles menetluses tehtavate otsuste ja toimingute vaidlustamiseks. Eelnevast tulenevalt polnud vastustajal alust vaiet tagastada. Ehkki vastustaja tagastas vaide, analüüsis ta samas ka vaides esitatud väiteid. Seega on vastustaja sisuliselt teinud vaideotsuse. Kuna vastustaja 14.08.2018 käskkiri ei riku kaebaja õigusi sõltumata vaide esemest, jätab ringkonnakohus halduskohtu otsuse nimetatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamise ja tühistamise nõuete läbi vaatamata jätmist puudutavas osas muutmata.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad poolte apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.