Otsuse avalikult teatavaks 17. juuli 2019, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-18-1778
Haldusasi
Jõelähtme valla kaebus tühistada Keskkonnaameti 21.06.2018 kiri nr 14-6/18/3637-6 või alternatiivselt tuvastada Keskkonnaameti 21.06.2018 kirja nr 146/18/3637-6 kui menetlustoimingu õigusvastasus, tühistada Keskkonnaameti 14.08.2018 käskkiri nr 11/18/240 või alternatiivselt tuvastada Keskkonnaameti 14.08.2018 käskkirja nr 1-1/18/240 kui menetlustoimingu õigusvastasus ja kohustada Keskkonnaametit Jõelähtme Vallavalitsuse taotluse vee erikasutusloa väljastamiseks vee paisutamiseks Tammi kinnistul ja Linnamäe kinnistul uueks läbivaatamiseks.
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja: Jõelähtme vald, esindaja v.adv Karl Haavasalu Vastustaja: Keskkonnaamet, esindajad Lüüli Junti, Kelli Varov
Asja läbivaatamise viis
Kohtuistung 11.06.2019, Tallinnas
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus nõudes tuvastada Keskkonnaameti 21.06.2018 kirja nr 146/18/3637-6 kui menetlustoimingu õigusvastasus ja kohustada Keskkonnaametit Jõelähtme Vallavalitsuse taotluse vee erikasutusloa väljastamiseks vee paisutamiseks Tammi kinnistul ja Linnamäe kinnistul uueks läbivaatamiseks rahuldamata.
Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.08.2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse
vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Jõelähtme Vallavalitsus esitas 22.06.2017 (koos hilisemate täpsustustega) Keskkonnametile taotluse vee erikasutusloa väljastamiseks Tammi kinnistul ja Linnamäe kinnistul seonduvalt vee paisutamisega Linnamäe paisjärves. 21.06.2018 saatis Keskkonnaamet Jõelähtme Vallavalitsusele kirja „Vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmine“ nr 14-6/18/3637-6 (I tl 8-12), millega jättis Jõelähtme Vallavalitsuse poolt esitatud vee erikasutusloa väljastamise taotlus läbi vaatamata. Jõelähtme Vallavalitsus esitas nimetatud kirjale vaide (I tl 13- 14), mida täpsustas vastuseks Keskkonnaameti nõudmisele 06.08.2018 ja milles palus, et Keskkonnaamet vaataks Jõelähtme Vallavalitsuse poolt esitatud vee erikasutusloa väljastamise taotluse sisuliselt läbi. 14.08.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/240 (I tl 20 pöördel - 24) otsustas vastustaja kaebuse esitajale 29.06.2018 vaide tagastada vaides puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu, vastates samas ka 29.06.2018 vaides esitatud väidetele.
2.12.09.2018 esitas Jõelähtme vald Tallinna Halduskohtule kaebuse (I tl 2-7) tühistada Keskkonnaameti 21.06.2018 kiri nr 14-6/18/3637-6 kui õigusvastane haldusakt; juhul, kui Keskkonnaameti 21.06.2018 kirja nr 14-6/18/3637-6 näol on tegemist menetlustoiminguga, siis palun tuvastada Keskkonnaameti 21.06.2018 kirja nr 14-6/18/3637-6 kui menetlustoimingu õigusvastasus; tühistada Keskkonnaameti 14.08.2018 käskkiri nr 1-1/18/240 kui õigusvastane haldusakt; juhul, kui Keskkonnaameti 14.08.2018 käskkirja nr 1-1/18/240 näol on tegemist menetlustoiminguga, siis palun tuvastada Keskkonnaameti 14.08.2018 käskkirja nr 1-1/18/240 kui menetlustoimingu õigusvastasus; kohustada Keskkonnaametit Jõelähtme Vallavalitsuse taotluse vee erikasutusloa väljastamiseks vee paisutamiseks Tammi kinnistul ja Linnamäe kinnistul uueks läbivaatamiseks.
3.19.09.2018 määrusega (I tl 27-28) võttis kohus kaebuse menetlusse ja viis läbi eelmenetluse. Asjas toimus kohtuistung 11.06.2019.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.Kaebuse esitaja palub kaebuse rahuldada alljärgnevatel põhjustel. Kaebaja leiab, et vastustajal ei olnud alust Jõelähtme Vallavalitsuse poolt esitatud vee erikasutusloa väljastamise taotluse läbi vaatamata jätmiseks keskkonnaministri 26.03.2002 määruse nr 18 § 5 lg 1 p-le 12 viidates ning § 13 lg-st 3 lähtudes
4.1.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on põhjendanud Jõelähtme Vallavalitsuse poolt esitatud vee erikasutusloa läbi vaatamata jätmist sellega, et puuduvat Jõelähtme Vallavalitsuse poolt paisu kasutamiseks valdusõigust tõendavad dokumendid. Kaebuse esitaja selgitab kõigepealt, et kohaliku omavalitsuse huviks on tagada Linnamäe paisjärve ja seega ka sellel paisjärvel vee paisutamise ning Linnamäe hüdroelektrijaama paisu säilimine.
4.1.1.Kaebuse esitaja märgib, et on nii vee erikasutusloa esialgses taotluses kui ka hilisemates täiendatud taotlustes viidanud kahele erinevale kinnistule, Tammi kinnistule ja Linnamäe kinnistule, millega seonduvalt Jõelähtme Vallavalitsus on vee erikasutusloa väljastamist taotlenud. . Teabe seonduvalt Tammi kinnistu ja Linnamäe kinnistu valdusega on Jõelähtme Vallavalitsus vastustajale esitanud. Seetõttu oleks vastustaja 21.06.2018 kirjas pidanud analüüsima, kas emma-kumma viimati nimetatud kinnistu puhul või mõlema viimati nimetatud kinnistu puhul on tõendatud kaebuse esitaja valduse olemasolu. 4.1.2 Seda, kas Linnamäe kinnistu on kaebuse esitaja valduses, ei ole 21.06.2018 kirjas käsitletud ja samuti ei ole vastustaja 21.06.2018 kirjas põhjendanud, miks Linnamäe kinnistuga seonduv kaebuse esitaja taotluse lahendamisel tähtsust ei peaks omama. Jõelähtme Vallavalitsus esitanud 09.11.2017 kolmanda ning täiendatud vee erikasutusloa väljastamise taotluse. Jõelähtme Vallavalitsuse poolt 09.11.2017 esitatud kolmanda ning täiendatud vee erikasutusloa väljastamise taotluse punktis 13 on muuhulgas seonduvalt Linnamäe kinnistuga selgitatud, et „[p]aisutatud osa veekogust ehk pais asub faktiliselt Linnamäe kinnistul, mistõttu on õige rääkida Linnamäe kinnistul asuvast paisust, mille omanikuks on Jõelähtme vald.“ Jõelähtme Vallavalitsuse jaoks oli üllatav see, kui selgus, et 21.06.2018 kirjas on vastustaja jätnud Linnamäe kinnistuga seonduva täielikult käsitlemata. Kaebaja leiab, et nimetatu on vaadeldav olulise rikkumisena kaalutlusõiguse teostamisel.
4.1.3.Tammi kinnistu osas leiab vastustaja, et vaidlus puudub selles, et kaebuse esitaja on Tammi kinnistu omanikuks ja et Tammi kinnistu on koormatud hoonestusõigusega ning selle hoonestusõiguse omanikuks on Wooluvabrik OÜ. Kaebaja leiab, et ta on asjaõigusseaduse §-de 36, 37, 2441 ja 252 kohaselt Tammi kinnistu kaudne valdaja ja selle tõttu ei saanud keelduda kaebuse esitaja vee erikasutusloa väljastamise taotluse läbi vaatamisest keskkonnaministri 26.03.2002 määruse nr 8 § 5 lg 1 p 12 alusel, kuna kinnistusraamatu andmetega on tõendatud kaebuse esitaja kaudne valdus Tammi kinnistu suhtes. Lisaks sellele 21.06.2018 kirjas vastustaja jätnud analüüsimata, kui suur osa Tammi kinnistust on tarvilik hoonestusõiguse oluliseks osaks oleva ehitise kasutamiseks ning millist tähendust seejuures omavad kaebuse esitaja ning Wooluvabrik OÜ tegeliku tahte tõlgendamisel OÜ Wooluvabrik 07.11.2017 kiri ning kaebuse esitaja ja OÜ Wooluvabrik vahel 12.03.2018 sõlmitud koostööleping, millest võib võttes arvesse AÕS § 50 lg 1 kaebaja arvates järeldada, et ta on tegelikkuses Tammi kinnistu kaasvaldajaks ja valdab asja ühiselt koos OÜ-ga Wooluvabrik. Kaebaja arvates kinnitavad kaasvaldust ka 11.06.2019 toimunud kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud V.Kivistiku ütlused. Kaebaja arvates ilmneb 11.06.2019 toimunud kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud V.Kivistiku ütlustest koosmõjus Wooluvabrik OÜ 07.11.2017 kirjaga ja kaebuse esitaja ning Wooluvabrik OÜ vahel sõlmitud koostöölepinguga, et Tammi kinnistu on Wooluvabrik OÜ ja kaebuse esitaja otseses kaasvalduses. Kaebuse esitaja arvates omavad siinjuures olulist tähtsust järgmised tõigad: 1) tunnistaja V.Kivistiku selgituse kohaselt läbib Tammi kinnistut tee, mis viib elektrijaama hooneni ja nimetatud teed hoiab korras üksnes kaebuse esitaja; 2) tunnistaja V.Kivistiku kinnitusel ei ulatu Wooluvabrik OÜ huvi mitte kogu hoonestusõigusega koormatud
Tammi kinnistu suhtes, vaid Wooluvabrik OÜ huvi raskuspunkt on elektri tootmine ehk järelikult piirdub Wooluvabrik OÜ huvi eelkõige elektrijaama hoonega; 3) tunnistaja V.Kivistiku sõnutsi on tagatud kaebuse esitajale juurdepääs elektrijaama hoonesse.
4.2.Kaebaja leiab, et vastustaja on õigusvastaselt lugenud 29.06.2018 vaide puudusega vaideks ja vaide läbi vaatamata tagastanud.
4.2.1.Kaebuse esitaja, leiab et 29.06.2018 vaide juures selle esitaja volitustega seotud puudusi ei esinenud ning Jõelähtme Vallavolikogu poolt 12.09.2006 määrusega nr 29 kehtestatud Jõelähtme vallavara valitsemise korra § 3 lg 1 p-st 1, millest nähtub, et Jõelähtme vallavara valitsejaks on Jõelähtme Vallavalitsus, ja Jõelähtme Vallavolikogu 11.02.2016 määrusega nr 71 kehtestatud Jõelähtme valla põhimääruse § 43 lg 6 p-st 4, millest tuleneb Jõelähtme valla vallavanema üldine pädevus esindada Jõelähtme valda, oli 29.06.2018 vaide esitamine Jõelähtme Vallavalitsuse pädevuses. Seega oli piisav, et vaidele oli lisatud Jõelähtme valla vallavanema poolt väljastatud volikiri vandeadvokaat Karl Haavasalule. Kaebuse esitaja leiab, et kuigi Jõelähtme Vallavolikogu on 15.06.2017 otsusega nr 450 volitanud Jõelähtme Vallavalitsust vee erikasutusloa taotluse koostamiseks ja vajalike materjalide kokkupanekuks ning taotluse esitamiseks, omab nimetatud otsus tähtsust ainult Jõelähtme valla organite sisesuhete seisukohast. Kaebaja arvates on sellest tulenevalt meelevaldne järeldada, nagu saaks vee erikasutusloa väljastamise taotluse esitamine olla üksnes Jõelähtme Vallavolikogu pädevuses. KOKS § 22 lg 2 ei saa antud juhul omada mingisugust tähendust, sest KOKS § 22 reguleerib kohaliku omavalitsuse volikogu pädevust haldusorganina.
4.2.2.Kaebuse esitaja alternatiivseks seisukohaks, kui kohus ei peaks eelmises punktis tooduga nõustuma, on, et vastustaja ei ole toonud esile ühtegi asjakohast kaalutlust, miks ei oleks olnud põhjust vaide juures esineva väidetava puuduse kõrvaldamiseks määratud tähtaega pikendada. Seda eriti olukorras, kus Jõelähtme Vallavolikogu järgmine istung toimus 23.08.2018.
4.3.Kaebuse esitaja on seisukohal, et vastustaja 21.06.2018 kiri ning 14.08.2018 käskkiri on vaadeldavad haldusaktidena, kuna need vastavad HMS § 51 lg-s 1 sätestatud haldusaktile iseloomulikele tunnustele. Isegi juhul, kui eelmises lauses tooduga mitte nõustuda, on 21.06.2018 kiri ja/või 14.08.2018 käskkiri vaadeldavad menetlustoimingu(te)na. Seetõttu palub kaebuse esitaja käesoleva kaebusega 21.06.2018 kirja ning 14.08.2018 käskkirja tühistada kui õigusvastased haldusaktid ning kohustada vastustajat Jõelähtme Vallavalitsuse poolt esitatud vee erikasutusloa väljastamise taotluse uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt palub kaebuse esitaja tuvastada 21.06.2018 kirja ja 14.08.2018 käskkirja kui menetlustoimingute õigusvastasuse ning kohustada vastustajat Jõelähtme Vallavalitsuse poolt esitatud vee erikasutusloa väljastamise taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebuse esitaja selgitab, et alternatiivse tuvastamiskaebuse esitamine on vajalik kaebuse esitaja õiguste kaitsmiseks preventiivselt ning selleks, et kaebuse esitajal oleks võimalik esitada kohustamisnõuet.
4.4.Vastuseks vastustaja seisukohtadele märgib kaebaja järgmist.
4.4.1.Ebatäpne on vastustaja väide selle kohta, et „antud hetkel toimub Linnamäe paisul vee erikasutamine Wooluvabrik OÜ-le väljastatud tähtajalise vee erikasutusloa ... alusel.“ Käesoleval ajal on teada, et Wooluvabrik OÜ poolt toimub johtuvalt haldusasjas nr 3-18-4 sõlmitud kompromissist Linnamäe hüdroelektrijaama paisu abil vee paisutamine kuni 05.09.2019 ning mis edasi hakkab saama, see on praegusel hetkel ebaselge.
4.4.2.Linnamäe hüdroelektrijaama pais on võetud kultuuriministri 21.12.2016 käskkirjaga nr 180 kinnismälestisena muinsuskaitse alla ning vastavalt MuKS §-ile 5 on kinnismälestise hävitamine või rikkumine keelatud. Selleks, et Linnamäe hüdroelektrijaama pais mälestisena
säiliks, on tarvilik Linnamäe paisjärve olemasolu, mis omakorda tähendab, et on vajalik vee paisutamise jätkmaine Linnamäe hüdroelektrijaama paisu läbi. Kaebuse esitaja huviks on, et oleks tagatud muinsuskaitse all oleva Linnamäe hüdroelektrijaama paisu ja Linnamäe paisjärve ning juba ligi saja aasta kestel välja kujunenud elukeskkonna, mis on tekkinud seonduvalt vee paisutamisega, säilimine. See suurendab muuhulgas Jõelähtme valla atraktiivsust turismiga seonduvalt. Samuti on Linnamäe paisjärve säilitame oluline nahkhiirte seisukohalt, kuna Linnamäe paisjärv on eelkõige nahkhiireliikidele veelendlased ja tiigilendlased oluliseks toitumiskohaks (I, tl 121-187). Linnamäe hüdroelektrijaama paisu ja Linnamäe paisjärve säilitamise kaitseks on pöördunud kaebuse esitaja poole ka väga mitmed Jõelähtme valla elanikud. Seetõttu on kaebuse esitaja sooviks ja huviks, et igal juhul jätkuks Linnamäe paisjärvel vee paisutamine ja seda sõltumata sellest, kas Wooluvabrik OÜ-l on võimalik jätkata Linnamäe hüdroelektrijaamas elektrienergia tootmist või mitte. Eeltoodust tulenevalt on Jõelähtme Vallavalitsus esitanud vastustajale taotluse vee erikasutusloa väljastamiseks veekogu paisutamiseks Tammi kinnistul ja Linnamäe kinnistul. Sellises kontekstis omab kaebuse esitaja arvates tähtsust Riigikohtu 08.10.2018 kohtuotsuse haldusasjas nr 3-16-478 motiveeriva osa punktist 27 nähtuv järgmine suunis: „Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et muinsuskaitselist huvi arvestades ei ole välistatud, et võib esineda avalik huvi vähemasti paisutuse säilitamise vastu vaidlusaluses kohas, mis võib üles kaaluda vee-poliitika raamdirektiivi eesmärkide saavutamisest keskkonnale või ühiskonnale tulenevad hüved, isegi kui ka paisutuse säilitamine ilma energia tootmiseta ei võimalda direktiivi eesmärke saavutada. Sellekohane kaalumine eeldaks aga vähemalt alternatiivset taotlust paisutuse säilitamiseks ilma hüdroenergia tootmise lubamiseta. Sõltuvalt asjaoludest võib vajalikuks osutuda ka veemajandus-kava muutmine vastavalt VeeS §-dele 310 või 312. Arvestades Muinsuskaitseameti seisukohta, et hüdroenergia tootmine ei ole muinsuskaitseliste eesmärkide saavutamiseks hädavajalik, on KKA põhjendatult asunud seisukohale, et ei esine sellist üle-kaalukat avalikku huvi hüdroenergia tootmise vastu. Kolleegium ei näe alust Muinsuskaitseameti seisukohas kahelda.“ Seega leiab kaebuse esitaja, et vastustaja on seadnud eesmärgiks Linnamäe hüdroelektrijaama paisu likvideerimise, taastamaks Jägala jõge lõhejõena. Selline vastustaja soov on leidnud kinnitust ka haldusasjas nr 3-18-1611, kus kaebuse esitaja ja vastustaja vaidlevad seonduvalt Jägala jõe hoiuala laiendusala kaitse alla võtmise ning kaitse-eesmärkide muutmisega ning kus vastustaja on avaldanud, et Jägala jõe taastamine lõhejõena ja Jägala jõel elupaigatüübi 3260 soodsa seisundi taastamine ning Linnamäe paisjärves vee paisutamise jätkamine välistavad üksteist. Samas on Linnamäe hüdroelektrijaama tamm võetud muinsuskaitse alla. Kaebuse esitaja sooviks on tagada: muinsuskaitse all oleva Linnamäe hüdroelektrijaama tammi säilimine, ligi sada aastat tagasi Linnamäe paisjärvel ja selle lähiümbruses välja kujunenud elukeskkonna säilimine ja nahkhiirtele soodsa elukeskkonna säilimine. Linnamäe hüdroelektrijaama tammi ja Linnamäe paisjärve kaitset ja säilimist on soovinud ka väga paljud Jõelähtme valla elanikud. Just eelmises lauses toodust lähtudes on Jõelähtme Vallavalitsus esitanud taotluse vee erikasutusloa väljastamiseks, et oleks tagatud vee paisutamise jätkamine Linnamäe paisjärves sõltumata elektrienergia tootmise jätkamisest.
4.4.3.Vastavalt keskkonnaministri 26.03.2002 määrusega nr 18 kinnitatud vee erikasutusloa taotlemise korral § 5 lg 1 p-le 12 tuleb vee erikasutusloa taotlemisel esitada vee erikasutuse asukoha veekogu, maa või ehitise õiguspärast valdust tõendavad dokumendid. Vastavalt VeeS § 8 lg 2 p-le 5 peab vee erikasutusluba olema, kui toimub veekogu paisutamine. Antud juhul toimub Linnamäe kinnistul paikneva Linnamäe paisjärve veekogu paisutamine. Seetõttu on kaebuse esitaja märkinud vee erikasutusloa taotluses vee erikasutuse asukohana nii Tammi kinnistu kui ka Linnamäe kinnistu ning on selgitanud, et mõlemad kinnistud kuuluvad
kaebuse esitajale omandiõiguse alusel, kusjuures Linnamäe kinnistut ei ole koormatud ka hoonestusõigusega. Arusaamatuks jääb vastustaja väide selle kohta, et kaebuse esitaja olevat segamini ajanud terminid pais ja paisutus. Vee erikasutuseks on VeeS § 8 lg 2 p 5 kohaselt veekogu paisutamine ning veekogu paisutamiseks on tarvilik vee erikasutusloa olemasolu. Paisu olemasolu iseenesest ei ole veel vaadeldav vee erikasutusena. Juhul, kui vastustaja leidis, et Linnamäe paisjärv paikneb peale Linnamäe kinnistu veel ka Joa puhkeala kinnistul ning Sillakeeru kinnistul (selline vastustaja seisukoht näib nähtuvat vastustaja 14.08.2018 käskkirja leheküljelt 7; vt I, tl 20p-25), siis oleks vastustaja pidanud küsima kaebuse esitajalt ka teavet viimati nimetatud kinnistute valdamise õiguse kohta. Vastustaja seda teinud ei ole, mis kaebuse esitaja arvates on vaadeldav kaalutlusõiguse teostamise ning uurimispõhimõtte rikkumisena. Täiendavalt olgu märgitud, et kaebuse esitaja arvates võib Linnamäe paisjärv omada puutumust Joa puhkeala kinnistuga, mille kohta on avatud kinnistusraamatu registriosa nr 14434102 ja mille omanikuks on kaebuse esitaja (I, tl 189 ja selle pöördel). Samas asub Sillakeeru kinnistu Linnamäe paisjärvest eemal ja ei ole käsitletav Linnamäe paisjärve osana.
4.4.4.Kaebuse esitaja ei nõustu vastustaja 19.10.2018 vastuse punktist 2.3. toodud seisukohaga, et Tammi kinnistul paiknev Linnamäe pais on Wooluvabrik OÜ otseses valduses ning haldusmenetluse käigus ei ole kaebuse esitaja esitanud tõendit, millest nähtuks kaebuse esitaja õigus Tammi kinnistut vallata. Kaebuse esitaja märgib, et jääb kaebuses toodud argumentide juurde. Täiendavalt soovib kaebuse esitaja viidata 19.10.2018 vastuse lisaks nr 14 on Wooluvabrik OÜ 07.11.2017 kiri Jõelähtme Vallavalitsusele, millest nähtub: „Kokkuvõtvalt kinnitame veelkord, et Wooluvabrik OÜ tagab Jõelähtme vallale võimaluse kasutada Wooluvabrik OÜ valduses olevate ehitiste, rajatiste ja seadmete kasutamist veekogu paisutamiseks taotluses esitatud eesmärgi täitmiseks.“ Samuti on 19.10.2018 vastuse lisaks nr 23 kaebuse esitaja ja Wooluvabrik OÜ vahel 12.03.2018 sõlmitud koostööleping. (vt I tl 68-69 ja 87-88p) Selgitamaks välja, kas 19.10.2018 vastuse lisaks nr 14 olevast Wooluvabrik OÜ kirjast ja/või 19.10.2018 vastuse lisaks nr 23 olevast koostöölepingust tuleneb samuti kaebuse esitaja õigus Tammi kinnistut vallata, oleks vastustaja pidanud kõnealuseid tõendeid tõlgendama, selgitamaks välja, milline oli kaebuse esitaja ning Wooluvabrik OÜ tegelik tahe. Wooluvabrik OÜ 07.11.2018 kirja ega 12.03.2018 sõlmitud koostöölepingut vastustaja tõlgendanud ei ole. Vastustaja on seda otsesõnu tunnistanud 14.08.2018 käskkirja (vt I, 20p25) leheküljel 7, märkides, et „vastavasisuline analüüs ei kuulu Keskkonnaameti pädevusse“. Seega on vastustaja 14.08.2018 käskkirjas sõnaselgelt kinnitanud, et kaebus esitaja poolt esitatud vee erikasutusloa väljastamise taotluse menetlemise käigus keeldub vastustaja uurimispõhimõtte järgimisest ning kaalutlusõiguse teostamisest. Leiame, et selline vastustaja keeldumine uurimispõhimõtte järgmisest ning kaalutlusõiguse teostamisest ilmselgelt rikub jämedalt haldusmenetluse printsiipe ja peaks tooma kaasa 14.08.2018 käskkirja kui haldusakti tühistamise või 14.08.2018 käskkirja kui menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamise.
4.4.5.Kaebaja märgib täiendavalt, et haldusmenetluse kestel vastustaja poolt korduvalt avaldatud väide selle kohta, nagu kaks erinevat isikut – antud juhul Wooluvabrik OÜ ja kaebuse esitaja – ei saaks sama objekti suhtes esitada vee erikasutusloa väljastamise taotlusi, on ebaõige. Ühelt poolt puudub Eesti kehtivas õiguses õigusnorm, mis keelaks kahel erineval isikul esitada sama objekti suhtes vee erikasutusloa taotlusi ja/või mis keelaks väljastada sama objekti suhtes kahele isikule vee erikasutusloa taotlusi. Teisalt on vastustaja kõnealune väide vastuolus vastustaja enda halduspraktikaga. Vastustaja on 14.11.2013 korraldusega nr HJR 1-15/13/793 väljastanud vee erikasutusloa Kaunissaare
Hüdroelektrijaam OÜ-le Kaunissaare kinnistul, kusjuures varasemalt oli vastustaja väljastanud sama objekti osas vee erikasutusloa AS-ile Tallinna Vesi (I, tl 190-191p). Vastustaja on hilisemalt – pärast kaebuse esitaja poolt viitamist sama objekti osas vee erikasutuslubade väljastamisele Kaunissaare Hüdroelektrijaam OÜ-le ning AS-ile Tallinna Vesi – asunud enda ebaõigeid ja eksitavaid väiteid korrigeerima, väites, et Kaunissaare Hüdroelektrijaam OÜ-le ja AS-ile Tallinna Vesi on vee erikasutusload väljastatud erinevateks tegevusteks. Siinjuures olgu aga märgitud, et ka kaebuse esitaja ja Wooluvabrik OÜ poolt taotletavad vee erikasutusload on erineva mahu ja eesmärgiga: Wooluvabrik OÜ soovib vett paisutada hüdroelektrienergia tootmiseks, seevastu kaebuse esitaja soovib vett paisutada muinsuskaitse all oleva Linnamäe hüdroelektrijaama tammi ning ligi saja aasta vältel välja kujunenud elukeskkonna säilitamiseks ning nahkhiirtele soodsa elukeskkonna tagamiseks. Samuti on kaebuse esitaja seisukohal, et vastustaja poolne kaebuse esitaja eksitamine – esmalt väite esitamine selle kohta, et mitu isikut ei saavat taotleda sama objekti suhtes vee erikasutusloa väljastamist ja kui on tulnud ilmsiks, et vastustaja selline väide ei rajane mitte ühelegi õigusnormile ning on vastuolu vastustaja enda halduspraktikaga, siis õigustuste otsimine, põhjendamaks, miks Linnamäe paisjärve osas esitatud vee erikasutusloa taotlused seonduv erinevad Kaunissaare paisjärve osas esitatud vee erikasutusloa taotlustest – ei ole kooskõlas hea halduse põhimõtetega. Haldusorgani eesmärgiks haldusmenetluse läbi viimisel ei tohi olla valeväidete esitamine ja seeläbi menetlusosaliste eksitamine.
4.5.Kaebuse esitaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 3843 eurot sh riigilõiv summas 15 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (II, tl 6668p, 76-77p ja tl 124-126p).
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja on seisukohal, et kaebus on esitatud alusetult. Vastustaja vaidleb kaebaja põhinõuetele ning alternatiivnõuetele vastu ning palub jätta kaebuse täies ulatuses rahuldamata ning kohtukulud poolte endi kanda. Vastustaja on seisukohal, et vaidlusalune haldusmenetlus ning vaidemenetlus oli õiguspärane ning jääb haldusmenetluses ning Keskkonnaameti 21.06.2018 kirjas nr 14-6/18/3637-6 „Vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmine“ (I, tl 8-12) ja Keskkonnaameti 14.08.2018 käskkirjas nr 1-1/18/240 „Vaideotsus vaide tagastamise kohta“ (I, tl 20p-25) väljendatud seisukohtade ja põhjenduste juurde neid kordamata.
5.1.Vastustaja märgib, et ei ole Haldusmenetluse käigus esitanud Linnamäe hüdroelektrijaama paisu likvideerimise (lammutamise) nõuet. Kaebaja poolt käesolevas halduskohtumenetluses vaidlustatud Keskkonnaameti 21.06.2018 kiri nr 14-6/18/3637-6 „Vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmine“ ja Keskkonnaameti 14.08.2018 käskkiri nr 1-1/18/240 „Vaideotsus vaide tagastamise kohta“ ega ka VeeS § 171 lg 4 ei kohusta paisu lammutama. Vastustaja märgib, et antud hetkel toimub Linnamäe paisul vee erikasutamine (nii vee paisutamine kui ka hüdroenergia kasutamine) Wooluvabrik OÜ-le väljastatud tähtajalise vee erikasutusloa nr L.VT.HA-171918 alusel.
5.2.Vastustaja toob välja, et määruse nr 18 § 5 lg 1 p 12 sätestab, et vee erikasutusloa taotlusest peavad muuhulgas nähtuma andmed vee erikasutuse asukoha veekogu, maa või ehitise õiguspärase valduse kohta. Vastustaja selgitab, et vee erikasutuse asukohaks määruse nr 18 § 5 lg 1 p 12 mõistes on Tammi kinnistul asuv Linnamäe pais kui ehitis. Kuivõrd Linnamäe kinnistul puudub ehitis (ehk pais), mille abil vett paisutada, siis ei käsitle vastustaja Linnamäe kinnistut vee erikasutuse asukohana.
5.3.Vastustaja märgib, et kaebaja kaebuses toodud seisukoht: „[p]aisutatud osa veekogust ehk pais asub faktiliselt Linnamäe kinnistul, mistõttu on õige rääkida Linnamäe kinnistul asuvast paisust, mille omanikuks on Jõelähtme vald,“ on väär. Kaebaja ajab segamini terminid pais ja paisutus. Tammi kinnistu hoonestusõiguse (registriosa nr 6321802) valdus koos vee erikasutusloaga nr L.VT.HA-171918 on 01.11.2017 üle antud Eesti Energia Aktsiaseltsi poolt Wooluvabrik OÜle. Seega omab Wooluvabrik OÜ otsest valdust vee erikasutuse asukoha ehitise, Tammi kinnistul asuval Linnamäe paisu, üle ning vee erikasutusluba vee paisutamiseks ja hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks. Vastustaja toob eraldi välja, et haldusmenetluse käigus ei ole kaebaja esitanud Keskkonnaametile tõendit, millest nähtuks paisutamiseks vajaliku ehitise valdust, mis võimaldaks kaebajal Tammi kinnistul vett paisutada. Kaebuse vastuse lisast 14 (I tl 68-69) nähtub, et OÜ Wooluvabrik garanteerib veekogu paisutamiseks vajalike seadmete olemasolu ja kasutamise võimaluse läbi rendilepingu või mõne muu kokkuleppe alusel. Eeltoodust nähtuvalt on OÜ Wooluvabrik kinnitanud, et Jõelähtme vallaga sõlmitakse rendileping või mõni muu kokkulepe. Sellest tuleneb vastustaja arvates üheselt, et koostööleping ei anna taotlejale valdusõigust paisutamiseks vajalike rajatiste kasutamiseks. 5.4.Vastustaja on seisukohal, et Keskkonnaameti 21.06.2018 kirja nr 14-6/18/3637-6 „Vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmine“ alapunktides 2.1.2. kuni 2.1.11 on Keskkonnaamet piisavalt põhjendanud, et vee erikasutuse asukoha ehitise valdust tõendavat dokumenti määruse nr 18 § 5 lg 1 p 12 mõistes Keskkonnaametile taotluse puuduse kõrvaldamiseks antud korduvateks tähtaegadeks esitatud ei ole (vt I, tl 8-12) ja seetõttu oli vastustaja poolt taotluse läbi vaatamata jätmine õiguspärane ka HMS § 15 lg 2 ja lg 3 lähtudes.
5.5.Vastustaja leiab, et ka vaie on tagastatud õiguspäraselt. Lisaks Keskkonnaameti 14.08.2018 käskkirja nr 1-1/18/240 „Vaideotsus vaide tagastamise kohta“ II osas toodud seisukohtadele, lisab vastustaja, et vastavalt HMS § 71 lõikele 1 võib vaide esitada isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Isiku mõiste sisustamisel tuleb lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seadusest (edaspidi TsÜS), kuivõrd HMS ei defineeri isiku mõistet teisiti. TsÜS § 25 lg 2 kohaselt on kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õiguslik juriidiline isik. Vaide saab oma subjektiivsete õiguste kaitseks esitada üksnes õigusvõimeline isik. Käesoleval juhul on selleks isikuks Jõelähtme vald. Jõelähtme Vallavalitsus on äriregistri kande kohaselt valla ametiasutus, kes ei oma iseseisvat subjektiivset õigust vaide esitamiseks. Küll aga võib Jõelähtme Vallavalitsus esitada vaide vastava volituse olemasolul. Jõelähtme Vallavalitsuse esindaja ei esitanud vaidemenetluses volikirja või viidet õigusaktile, millest nähtuks antud asjas vaide esitamise õiguse delegeerimine Jõelähtme vallalt Jõelähtme Vallavalitsusele.
5.6.Kaebuses asub kaebaja seisukohale, et: „Jõelähtme Vallavolikogu poolt 12.09.2006 määrusega nr 29 kehtestatud Jõelähtme vallavara valitsemise korra § 3 lg 1 p-st 1 nähtub, et Jõelähtme vallavara valitsejaks on Jõelähtme Vallavalitsus. Seetõttu oli 29.06.2018 vaide esitamine Jõelähtme Vallavalitsuse pädevuses.“ Vastustaja peab vajalikuks märkida, et Jõelähtme Vallavolikogu 12.09.2006 määrusega nr 29 kehtestatud „Jõelähtme vallavara valitsemise kord“ ei delegeeri Jõelähtme Vallavalitsusele kaebeõigust.
5.7.Kaebaja on kaebuses asunud seisukohale, et: „Nõustuda ei saa vastustaja 14.08.2018 käskkirja leheküljelt 2 punktist 2.3. nähtuva seisukohaga, nagu tuleneks keskkonnaministri 26.03.2002 määruse nr 18 § 5 lg 1 p-st 11, et vaide esitamise õigus seonduvalt vee erikasutusloa väljastamise taotluse läbi vaatamata jätmisega on kohaliku omavalitsuse volikogul.
Keskkonnaministri 26.03.2002 määruses nr 18 § 5 lg 1 p-s 11 sellist regulatsiooni sätestatud ei ole.“ Vastustaja märgib, et Keskkonnaameti 14.08.2018 käskkirja nr 1-1/18/240 „Vaideotsus vaide tagastamise kohta“ p 2.3 kaebaja poolt esitatud väidet ei sisalda. Nimetatud punktis tsiteerib vastustaja määruse nr 18 § 5 lg 1 p 11 sõnastust ning asub seisukohale, et vee erikasutusloa taotluse esitamise õigus on kohalikul omavalitsusel ehk Jõelähtme vallal. Nimetatud punktis ei väida Keskkonnaamet, et vaide esitamise õigus seonduvalt vee erikasutusloa väljastamise taotluse läbi vaatamata jätmisega on kohaliku omavalitsuse volikogul.
5.8.Vastustaja selgitab, et vee erikasutusloa taotlusele lisatud Jõelähtme Vallavolikogu 15.06.2017 otsus nr 450 „Vee erikasutusloa taotlemine paisutuse jätkamiseks Linnamäe paisjärvel“ (I, tl 40) p 2 kohaselt delegeerib Jõelähtme Vallavolikogu vee erikasutusloa taotluse koostamise, vajalike materjalide kokkupaneku ning esitamise Jõelähtme Vallavalitsusele. Keskkonnaamet on menetlenud Jõelähtme valla taotlust, mille esitas Jõelähtme Vallavalitsus kui Jõelähtme valla esindaja delegatsiooninormi alusel. HMS § 13 lg 1 esimene lause sätestab, et menetlusosalisel on õigus kasutada haldusmenetluses esindajat. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et esindusõigus antakse haldusmenetluses kirjaliku volitusega. Vastustaja selgitab, et Jõelähtme valla esindaja, Jõelähtme Vallavalitsus, esitas 26.06.2017 Keskkonnaametile vee erikasutusloa taotluse, millele oli lisatud ka Jõelähtme Vallavolikogu 15.06.2017 otsus nr 450 „Vee erikasutusloa taotlemine paisutuse jätkamiseks Linnamäe paisjärvel“ (I, tl 40), mis on käsitletav kirjaliku volitusena HMS § 13 lg 2 mõistes.
5.9.Keskkonnaamet on vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmise otsustust tehes selgelt lähtunud asjaolust, et kaebaja, ei ole vaatamata korduvatele nõudmistele esitanud määruse nr 18 § 5 lg 1 p 12 nõutud valdust tõendavat dokumenti.
5.10.Keskkonnaamet on oma 14.08.2018 käskkirja nr 1-1/18/240 „Vaideotsus vaide tagastamise kohta“ otsustuse p-s 3.1. lähtunud asjaolust, et Jõelähtme Vallavalitsus ei ole vaides puudusi kõrvaldanud, st ei ole esitanud Jõelähtme valla volitust Jõelähtme Vallavalitsusele vaide esitamiseks või muud õigusliku alust, millel volitus tugineb.
5.11.Keskkonnaamet on seisukohal, et Keskkonnaameti 21.06.2018 kiri nr 14-6/18/3637-6 „Vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmine“ on piisavalt ja asjakohaselt motiveeritud. Eelnimetatud kirjast nähtuvad Keskkonnaameti otsustuse tegemise tagamaad ja põhjendused. Seega on Keskkonnaameti 21.06.2018 kiri nr 14-6/18/3637-6 „Vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmine“ piisavalt põhjendatud, vormivigadeta ning seetõttu formaalselt ning sisuliselt õiguspärane. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu Keskkonnaameti kaalutlustega, ei anna alust kaebajal väita, et Keskkonnaameti haldusakt või menetlustoiming on õigusvastane.
5.13.Vastustaja märgib, et on menetlustoimingu tegemisel lähtunud otsuse tegemise ajal esinenud asjaoludest ning kehtivatest õigusaktidest. Vastustaja selgitab, et menetlustoimingu õiguspärasuse hindamisel saab arvestada üksnes nende asjaoludega, mis olid olemas otsuse tegemise ajal. Vaidluse esemeks on vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmine seega, kaebaja 27.05.2019 seisukohtades toodud väited ei ole asjassepuutuvad ning tuleb jätta tähelepanuta.
5.14.Vastustaja toob välja, et seoses Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kaitsevööndi võimaliku suurendamise ja sellega seonduva paisjärve säilitamisega teavitas Muinsuskaitseamet Keskkonnaametit, et Muinsuskaitseametile on esitatud ettepanek Linnamäe hüdroelektrijaama paisu (reg-nr 30418) kaitsevööndi suurendamiseks, mille eesmärgiks on arvata kaitsevööndisse kogu paisjärv (II, tl 14-15). Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kaitsevööndiks on määratud Tammi kinnistu (registriosa nr 6321702, katastritunnus 24505:002:0030, asukoha aadress alates 12.01.2019 Harju maakond, Jõelähtme vald, Jõesuu
küla, Muinaslinna tee 5) (edaspidi Tammi kinnistu), mis hõlmab paisjärve vaid osaliselt. Muinsuskaitseamet kaalus ettepanekut ning otsustas koostada eksperdihinnangu, milles analüüsitakse kaitsevööndi piiride muutmise vajalikkust ning võimalikku ulatust kaitsevööndi eesmärkidest lähtudes. Eksperdihinnang valmib eeldatavalt 2019. a juuli lõpuks. Seda, kas ja kui suures ulatuses oleks paisjärve säilitamine muinsuskaitselistest aspektidest lähtuvalt vajalik, selgub eksperdihinnangust. Vastustaja on seisukohal, et looduskaitselisi ja muinsuskaitselisi eesmärke on võimalik koos saavutada.
5.15.Kaebuse esitaja 27.05.2019 seisukoha p 1.2 viidatud kohtulahend haldusasjas nr 3-16-478 ei ole selles vaidluses asjakohane. Viidatud kohtuotsus andis vastuse hüdroenergia kasutamise kohta, paisutamise osas kohus selles seisukohta ei võtnud.
5.16.Vastustaja selgitab, et ei ole seadnud eesmärgiks Linnamäe hüdroelektrijaama paisu lammutamist. Lõhejõe taastamist on võimalik saavutada ka paisu lammutamata. Kuna suur osa elupaigatüübist jõed ja ojad (3290) jääb Linnamäe paisjärve alla, siis tuleks selle taastamiseks paisutamine lõpetada. See aga ei tähenda, et pais tuleb lammutada. Keskkonnaamet on korduvalt selgitanud, et ei ole andud korraldust paisu kui ehitise lammutamiseks, vaid räägitakse paisutuse likvideerimisest. Paisutuse likvideerimist kui ühte alternatiivi analüüsitakse keskkonnamõju hindamise raames, hindamine peab analüüsima, kuidas paisutuse likvideerimine oleks võimalik paisehitist kahjustamata või võimalikult vähe kahjustades. Antud menetluse raames ei otsustata paisehitise lammutamise üle.
5.17.Vastustaja selgitab, et paisutamine on tegevus, millega tõstetakse vooluveekogusse ehitatud ehitisega (paisuga) vooluveekogu looduslikku veetaset rohkem kui 0,3 meetrit. Pais on vesiehitis, mille eesmärk on veevoolu tõkestada või selle taha vett paisutada. Antud juhul toimub vooluveekogu Jägala jõe paisutamine, mitte Linnamäe paisjärve paisutamine. Linnamäe paisjärv on tekkinud Jägala jõe paisutamisest. Seega toimub paisutamine Tammi kinnistul asuva Linnamäe paisuga.
5.18.Vastustaja leiab, et Wooluvabrik OÜ tegelik tahe on veekogu paisutamine ja hüdroenergia kasutamine, mis nähtub asjaolust, et Wooluvabrik OÜ on just selliseks tegevuseks taotlenud vee erikasutusluba veekogu paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks. Vastustaja on kaebajale selgitanud, kuidas oleks võimalik Linnamäe paisul vee erikasutusluba taotleda (I, tl 11p), kuid vastavaid selgitusi Jõelähtme vald arvesse võtnud ei ole.
5.19.Vastustaja palub jätta menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja vaidleb ka menetluskulude väljamõistmisele vastu, leides et vaidluse ese ei ole seotud spetsiifilise vee erikasutusloa taotluse küsimustega, mis väljuks valla igapäevase põhitegevuse raamidest, millest tulenevalt ei olnud vandeadvokaadist esindaja kasutamine põhjendatud. Alternatiivselt palub vastustaja vähendada väljamõistetavate menetluskulude suurust arvestades, et arves nr K0008/18 esitatud ajakulu on liiga mahukas, kuivõrd sama esindaja esindas kaebajat ka vaidemenetluses, millest tulenevalt olid vandeadvokaadile kaebuse esitamise asjaolud juba tuttavad. Täiendavate menetluskulude osas summas 426 eurot (arve nr K0095/19) märgib vastustaja, et menetluskulud ei ole taotletavas ulatuses põhjendatud ega vajalikud (vt II, tl 128p).
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Kohus märgib asja lahendama asudes kõigepealt, et käesolevas asjas on kindlaks tehtud ja puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle:
6.1.Jõelähtme vallale kuuluvad Tammi (registriosa nr 6321702) ja Linnamäe (registriosa nr 553102) kinnistud Jõelähtme külas Jõelähtme vallas Harjumaal.
6.2.Aastal 2002 omandas Jõelähtme vallalt hoonestusõiguse Tammi kinnistule Eesti Energia Aktsiaselts (kinnistusraamatusse kantud 23.04.2002). Hoonestusõigus oli vastava lepingu
punktide 5.2 ja 6.1 kohaselt seatud kogu Tammi kinnistu ulatuses ning hüdroelektrijaama püstitamiseks ja omamiseks sh, Linnamäe paisu konstruktsiooni omamiseks.
6.3.Harjumaa Keskkonnateenistus väljastas Eesti Energia Aktsiaseltsile 15.01.2008 veeerikasutusloa nr L.VT.HA-171918 kehtivusajaga kuni 15.01.2013 Jägala jõe paisutamiseks Linnamäe paisul ja Linnamäe hüdroelektrijaamas Linnamäe paisu profiilis hüdroenergiast elektrienergia tootmiseks. Seda luba pikendati korduvalt ja käesoleva otsuse tegemise hetkel on vee-erikasutusloa kehtivust pikendatud kuni 05.09.2019.
6.4.Kohtumenetluse toimumise ajal on menetluses AS Wooluvabrik taotlust uue vee erikasutusloa saamiseks nii Jägala jõe jätkuvaks paisutamiseks Tammi kinnistul asuva Linnamäe paisuga kui elektrienergia tootmiseks.
6.5.Jõelähtme vald esitas 22.06.2017 vastustajale enda nimel taotluse vee-erikasutusloa väljastamiseks Tammi ja Linnamäe kinnistul seonduvalt vee paisutamisega Linnamäe paisjärves. Keskkonnaamet palus oma 13.07.2017 kirjas nr 14-6/17/7733-2, 18.09.2017 kirjas nr 14-6/17/7733-7, 01.02.2018 kirjas nr 14-6/17/7733-15 ja 20.02.2018 kirjas nr 14-6/17/773317 vee erikasutuse asukoha veekogu, maa või ehitise õiguspärast valdust tõendavat dokumenti, mida kaebaja ei esitanud. Keskkonnaamet jättis oma 21.06.2018 kirjaga nr 14-6/18/3637-6 pärast haldusmenetluse läbiviimist (taotlus võeti menetlusse 28.11.2018) esitatud taotluse läbi vaatamata ja oma 14.08.2018 käskkirjaga nr. 1-1/18/240 tagastas läbivaatamatult kaebajale viimase poolt 29.06.2018 esitatud vaide.
6.6.Enne vaide tagastamist on vastustaja palunud oma 04.07.2018 kirjaga nr 1-7/18/16-3 kõrvaldada selle puudused (esitada muuhulgas vallavolikogu otsus vaide esitamise õiguse delegeerimisest vallavalitsusele) ja jätnud oma 14.08.2018 käskkirjas rahuldamata valla esindaja 06.08.2018 kirjas (I tl 18-19) sisaldunud taotluse puuduste kõrvaldamise tähtaja pikendamiseks seoses sellega, et vallavolikogu suvepuhkuste ajal juulikuus ei kogune.
7.Käesoleva asja lahendamisel tuleb kohtul tuvastada, kas vastustaja kaebaja poolt esitatud vee erikasutusloa läbi vaatamata jätmine oli õiguspärane või mitte.
8.Kohus alustab oma analüüsi küsimusest, kas vaidlustatud otsuse puhul oli tegemist lähtudes senisest kohtupraktikast menetlustoimingu või haldusaktiga. Kohus nõustub pärast asjaolude kaalumist vastustaja seisukohaga, et käesoleval juhul on vastustaja vee erikasutusloa läbivaatamata jätmise puhul tegemist menetlustoiminguga, sest sellel puudub haldusaktile iseloomulik suunatus ja mõju selle adressaadile õiguste ja kohustuste tekitamisele. Tegemist ei ole ka vee erikasutusloa väljastamisest keelduva aktiga, mis tuleks vastavalt HMS § 43 lg 2 anda haldusakti vormis, sest sellist otsustust ei ole vastustaja käesoleval juhul teinud. Sama seisukoht kehtib kohtu arvates ka vaide tagastamise käskkirja osa. Tulenevalt sellest seisukohast jätkab kohus edaspidi kaebaja nende alternatiivsete nõuete käsitlemisega, mis olid esitatud lähtuvalt arusaamisest, et tegemist on menetlustoimingu vaidlustamisega ehk nõudega tuvastada Keskkonnaameti 21.06.2018 kirja nr 14-6/18/3637-6 ja Keskkonnaameti 14.08.2018 käskkirja nr 1-1/18/240 kui menetlustoimingu õigusvastasus ja kohustada Keskkonnaametit Jõelähtme Vallavalitsuse taotlus vee erikasutusloa väljastamiseks vee paisutamiseks Tammi kinnistul ja Linnamäe kinnistul uueks läbivaatamiseks. Alternatiivsete nõuete osas , mille aluseks on arusaamine, et vaidlustatud Keskkonnaameti 21.06.2018 kirja nr 14-6/18/3637-6 ja Keskkonnaameti 14.08.2018 käskkirja nr 1-1/18/240 puhul on tegemist haldusaktid, jätab kohus kaebuse läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel.
9.Kohus märgib, et menetlustoimingu puhul ei ole selle põhjendamise nõue haldusmenetluse seadusest tulenevalt üldjuhul sama kõrge, kui haldusakti puhul ehk menetlustoimingutele ei rakendu haldusakti põhjendamise nõuded. Samuti on kohtupraktikas aktsepteeritud, et
menetlustoimingute puhul on menetlustoimingu sooritamist.
võimalik
selle
põhjendusi
anda
vajadusel
pärast
10.Käesoleval juhul taandub vaidlus poolte vahel menetlustoimingu õiguspärasuse osas kahele põhilisele küsimusele, millest esimeseks on küsimus, kas kehtiv õiguskord võimaldab ühe ja sama sisuga vee erikasutusloa taotlemist üheaegselt mitme isiku poolt ja kattuvas mahus. Kohus leiab, et kaebaja märgib põhimõtteliselt õigesti, et veeseadus ja selle § 9 lg 14 alusel antud Vabariigi Valitsuse 26.03.2018 määrus nr 18 „Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid“ seda otsesõnu ei välista. Sellele vaatamata asub kohus seisukohale, et sisuliselt saab menetleda ainult selle isiku vee erikasutusloa taotlust, kes soovib ja saab ka tegelikkuses õiguspäraselt teostada veeseaduse § 8 lg 2 nimetatud tegevusi, milledest käesoleval juhul on kõne all veekogu paisutamine ja hüdroenergia kasutamine (elektri tootmiseks). Lisaks taotluse esitaja soovile vee erikasutuseks, peavad taotlejal selleks juba taotluse esitamise ajal tulenevalt määruse nr 18 § 5 lg 12 olema ka vee erikasutuse asukoha veekogu, maa või ehitise õiguspärast valdust tõendavad dokumendid ehk tal peab olema õiguslikult võimalik ise oma vastutusel ilma teiste isikute vahelesegamiseta teostada taotletavat tegevust ja kanda selle suhtes vastutust.
11.Kuna seadusandja ja täitevvõim ei välista võimalust, et paisutamine ja elektri tootmine hüdroenergia abil võivad olla küll põhimõtteliselt seotud, aga mõlemad tegevused ei pruugi seejuures olla ühe isiku poolt teostatud (näiteks paisutuseks vajalik tamm ja hüdroelektrijaama seadmed võivad asuda ka teineteisest eraldi või olla erinevate isikute valduses), siis leiab kohus, et vähemalt teoreetiliselt on võimalik, et kummakski tegevuseks võivad vee erikasutusloa taotlejad olla erinevad. Samuti märgib kohus, et seadus ja määrus nr 18 ei välista seda, et vee erikasutusloa taotluse võivad korraga esitada paisutuse tarbeks vajaliku kinnisasja või ehitise kaasomanikud või kaasvaldajad.
12.Eeltoodust järeldub, et vastustaja oleks pidanud kaebaja esitatud taotlust menetlema, kui viimane oleks suutnud tõendada soovi tegelda Jägala jõe paisutamisega Tammi (Muinaslinna tee 5) kinnistul ja ta oleks esitanud selleks seaduses ettenähtud dokumendid, mis tõendavad paisutamise soovi kõrval ka tema õiguslikku ja praktilist võimalust paisutamist teostada ehk seda, et ta on paisutamise teostamiseks vajaliku kinnistu valdaja. Kuna Linnamäe kinnistu ei ole paisutuse teostamiseks otseselt vajalik, siis nõustub kohus vastustajaga, et selle omandi ja valduse küsimused ei ole ka kaebaja poolt toodud kontekstis taotluse lahendamisel asjakohased.
13.Kohus märgib Tammi kinnistu valdusega seotud küsimuste lahendamisele asumisel kõigepealt eraldi ära, et ta ei nõustu kaebaja seisukohaga, et seadusandja ja täitevvõim on valduse sõnastamisel õigusaktide tekstides pidanud vee erikasutuse regulatsiooni sõnastuses selle saamise taotlusele nõudeid sätestades silmas nii otsese kui ka kaudse valduse omajaid. Kohus märgib ära, et tegeliku ja vahetut võimu asja üle teostab seaduse mõttes (välja arvatud seadusega määratud erandolukorrad) ikkagi otsene valdaja ehk isik kelle käes asi õiguslikul alusel reaalselt on. Kaudse valdaja õigused on seadusest tulenevalt oluliselt piiratumad ja pigem erandlikeks olukordadeks, kui otsene valdaja ei suuda või ei taha valdust mingil põhjusel (heaperemehelikult) teostada. Hoonestusõiguse seadmisel läheb vastavalt seadusele hoonestusõiguse omanikule üle ka asja otsene valdus. Seetõttu ei oma asja lahendamisel otsustavat tähtsust ka asjaolul, et kaebaja on Tammi kinnisasja omanik.
14.Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et asjaõiguslikul alusel (kehtiv hoonestusõiguse leping) on paisutuse teostamiseks vajaliku Tammi (Muinaslinna tee 5) kinnistu otseseks ja vähemalt paisutuse teostamiseks vajalike ehitiste otseseks ja tegelikuks valdajaks Wooluvabrik OÜ, kellele on väljastatud käesoleval hetkel kehtiv vee erikasutusluba nii Jägala jõe paisutamiseks Linnamäe tammi abil kui ka sellel hüdroenergiast elektri tootmiseks. Vaidlust ei ole ka asjaolu üle, et Wooluvabrik OÜ on esitanud ka taotluse uue vee erikasutusloa saamiseks mõlemaks
tegevuseks samas asukohas ehk hoonestusõiguse alusel talle kuuluval kinnistul ehk ta soovib õiguslikult iseseisvalt ja jätkuvalt seda vastaval otstarbel ka edaspidi kasutada
15.Kaebaja on käesoleval juhul kohtule sisuliselt arusaamatutel põhjustel ja kaalutlustel esitanud ka ise oma nimel Wooluvabrik OÜst hiljem vee erikasutusloa taotluse Jägala jõe paisutamiseks Tammi ja Linnamäe kinnistutel, kuigi ta ei ole reaalselt Tammi kinnistu ja mis veel olulisem, sellel asuvate paisu ja hüdroelektrijaama ehitiste tegelik valdaja ja tal puudub kirjalik ja üheselt arusaadav leping hoonestusõiguse omanikuga vastavate tegevuste teostamiseks vajaliku valdusõiguse omandamiseks viimasele hoonestusõiguse alusel kuuluval kinnisasjal. Kohus märgib, et ta saab aru, et paisutus on valla ja paisjärve mitmesugusel otstarbel kasutavate vallaelanike huvides, kuid see ei anna vallale veel õiguslikku alust ise võõral kinnistul paisutamist teostada ja selleks vee erikasutusluba taotleda. Kohus märgib, et õiguslikku alust ei anna kohtu hinnangul selleks ka valla koostöö Tammi kinnistu teatud osade (ligipääsutee ja vana linnamäega seotud kinnistuosa) haldamisel ja korrashoidmisel, sest nähtuvalt nii Wooluvabrik OÜ-ga sõlmitud koostöölepingust ja Wooluvabrik OÜ juhatuse liikmena tunnistusi andnud Vahur Kivistiku ütlustest, ei ole Wooluvabrik OÜ kohtu hinnangul andnud kaebaja valdusse ei kinnistut, paisutamiseks vajalikku ehitist ega ka kinnistul asuvat veekogu osa.
15.1.Vaidlust ei ole, et Tammi kinnistu on Jõelähtme valla omandis, kuid hoonestusõigusega koormatud Wooluvabrik OÜ kasuks. Asjaõigusseaduse § 241 lg 1 järgi kaotab maatüki omanik hoonestusõiguse seadmisega maatüki valduse, mis läheb üle hoonestajale, kes hakkab teostama tegelikku võimu maatükil. Seega ei valda ilma täiendava lepinguta kinnistut üheaegselt nii Wooluvabrik OÜ kui ka Jõelähtme Vallavalitsus.
15.2.Kohus toob välja, et vastustaja esitas kaebajale 20.02.2018 kirjaga nr 14-6/17/7733-17 päringu, millega anti teada, et Wooluvabrik OÜ on 07.11.2017 kirjas märkinud, et „Wooluvabrik OÜ garanteerib veekogu paisutamiseks vajalike seadmete olemasolu ja kasutamise võimaluse Jõelähtme valla poolt planeeritava Jägala jõe paisutamiseks Linnamäe kinnistul kas siis läbi rendilepingu või mõne muu kokkuleppe alusel." Eeltoodust nähtuvalt on Wooluvabrik OÜ kinnitanud, et Jõelähtme vallaga sõlmitakse rendileping või mõni muu kokkulepe, kuid ei vastustajale haldusmenetluses ega ka kohtule kohtumenetluses ei ole kaebaja esitanud paisu kasutus- või valdusõigust tõendavat lepingut sisaldavaid dokumente (nt võlaõigus- või asjaõiguslikku lepingut).
15.3.Kohus märgib, et vastustaja hoiatas kaebajat, et kui see ei esita hiljemalt 12.03.2018 Linnamäe paisu valdust tõendavaid dokumente või avaldust vee erikasutusloa taotluse tagasivõtmise kohta, on Keskkonnaametil tulenevalt määruse nr 18 § 13 lg-st 3 õigus jätta Jõelähtme Vallavalitsuse vee erikasutusloa taotlus läbi vaatamata. Vaidlust ei ole, et kaebaja esitas Keskkonnaametile 12.03.2018 kirjaga nr 10-9/2716-17 Jõelähtme Vallavalitsuse ja Wooluvabrik OÜ vahelise koostöölepingu. Koostöölepingust nähtuvalt on Linnamäe paisu valdus jätkuvalt Wooluvabrik OÜ-l, mitte Jõelähtme vallal. Nimelt koostöölepingu p-st 2.1 nähtuvalt on Wooluvabrik OÜ valduses ehitised, rajatised ja seadmed, et paisutada Jägala jõge, ning Wooluvabrik OÜ tegeleb paisutamisega. Samuti on koostöölepingu p-s 2.1 välja toodud, et Jägala jõe paisutamine on Wooluvabrik OÜ poolt oluline, sest sellega tagatakse Jõelähtme valla avaliku huvi ehk olemasoleva loodus- ja elukeskkonna ning kultuuripärandi säilimine. Koostöölepingu p-st 2.2 selgub, et Wooluvabrik OÜ tagab vallale tasuta teenusena Jägala jõe paisutamise Linnamäe paisjärve tavapärastes mõõtudes. Seega koostöölepingu p-st 2.2 nähtuvalt tagab Wooluvabrik OÜ Jägala jõe paisutamise. Koostöölepingu p-st 2.3 nähtuvalt on Jõelähtme Vallavalitsuse ülesanne tagada väljakujunenud elukeskkonna (paisjärve) ja kultuuripärandi säilimine. Koostöölepingust nähtuvalt kinnitab Jõelähtme Vallavalitsus, et ei tegutse Wooluvabrik OÜ huvide vastu.
Kohus on sarnaselt vastustajaga seisukohal, et koostööleping ei anna taotlejale valdusõigust paisutamiseks vajalike rajatiste ja kinnistu kasutamiseks. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et koostöölepingu majanduslikuks sisuks on Wooluvabrik OÜ poolt vallale tasuta teenusena Jägala jõe paisutamine ja see ei reguleeri kuidagi paisutamiseks vajalike rajatiste kasutusõiguse andmist Jõelähtme vallale, mida nõuab määrus nr 18 § 5 lg 1 p 12.
15.4.V. Kivistiku kohtus antud ütlustest nähtus kohtu hinnangul selgesti, et tehakse küll vastastikku huvi pakkuvat ja kasulikku koostööd, kuid tegelik valdus Tammi kinnistu ja eriti paisutamise teostamiseks vajalike ehitiste üle on Wooluvabrik OÜ-l, mitte kaebajal. Tunnistaja ütlustest nähtus selgesti, et tamm ja paisutamisega seotud ehitised on Wooluvabrik OÜ valduses ja viimane on lubanud ja lubab ilmselt ka edaspidi vallavanemat oma tootmishoonesse ja lubab inimesi üle tammi ja seal asuva silla. Lisaks on Wooluvabrik OÜ piiranud oma tootmishoonete territooriumi ja sinna pääseb ainult tema loal. Asjaolu, et kaebaja hooldab Tammi kinnistule viivat teed ja korrastab ning hooldab koostöös Wooluvabrik OÜga vana linnamäe Tammi kinnistule jäävat osa, ei ole kohtu veendumusel kuidagi seotud paisutuse teostamiseks vajaliku valdusega. Kuna mõlemad pooled on erinevatel põhjustel koostööst paisu ja selle ümbruse haldamisel huvitatud, siis on sõlmitud poolte vahel ka koostööleping, mis aga ei muuda kohtu hinnangul kaebajat õiguslikus mõttes Tammi kinnistu või paisutamiseks vajalike ehitiste otseseks valdajaks või kaasvaldajaks, sest sellist poolte tahet koostööleppes ei sisaldu ning õiguslikku ja tegelikku võimu omab ja teostab ning vastutab nende õiguspärasuse eest oma majanduslike eesmärkide saavutamiseks nende üle jätkuvalt Wooluvabrik OÜ. Selline järeldus põhineb kohtul kirjalike tõendite ja tunnistaja ütluste analüüsimise käigus tekkinud arusaamal, et kaebajal ei ole võimalik ja ilma Wooluvabrik OÜ selge nõusolekuta ühtegi menetluse käigus väljatoodud väidetavat kaasvaldust iseloomustavat tegevust õiguslikul alusel iseseisvalt ilma hoonestusõiguse omaniku nõusolekuta teostada. Tunnistaja märkis küll mõned korrad, et tema arvates võib tegemist olla kaasvaldusega, kuid märkis ka, et tal puudub sellise järelduse tegemiseks pädevus. Kohtule jäi viimane väide sisuliselt arusaamatuks, sest tegemist on hoonestusõiguse omaniku seadusliku esindajaga, kes on pealegi vandeadvokaat ja peaks seetõttu olema valduse, kui asjaõiguse ühe keskseima instituudi, õigusliku regulatsiooniga kursis ja võimeline tegelikule olukorrale selgesõnalist õiguslikku hinnangut andma. Kohtul tekkis tunnistaja ülekuulamise käigus siseveendumus, et ilmselt ei soovinud tunnistaja nendes küsimustes selgemat seisukohta võtta arvestades olemasolevaid osaliselt kokkulangevaid huvisid kaebajaga ja keerulist õiguslikku ja faktilist olukorda nende edasisel võimalikul realiseerimisel. Kohus peab vajalikuks märkida, et tunnistaja möönis mitu korda, et suhete selgemaks fikseerimiseks kaebajaga oleks ilmselt mõistlik nende täpsem sätestamine.
15.5.Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus erinevalt kaebaja 27.06.2018 seisukohas väljendatud seisukoht, et kaebajal on otsene kaasvaldus Tammi kinnistu osas OÜ-ga Wooluvabrik, ei ole õige. Kohus on seisukohal, et lähtudes nii tunnistaja ütlustest kui ka OÜ Wooluvabrik 07.11.2017 kirjast ja kaebaja ja Wooluvabrik OÜ koostöölepingu tekstist, ei ole võimalik asuda seisukohale, et kaebajal on Tammi kinnistu otsene kaasvaldus, mis annaks talle võimaluse esitada iseseisva taotluse vee erikasutuseks.
16.Kohus märgib lisaks, et kaebaja väited justkui ei oleks vastustaja täitnud uurimiskohustust tema valduse tõestamisel, on alusetud. Vastustaja on taotluse menetlemisel selgesti viidanud vajadusel tõendada valdust ja andnud selleks mitmeid tähtaegu. Lisaks eeltoodule esitab määrus nr 18 ka otsese nõude valduse tõestamiseks dokumentide esitamiseks taotluse esitaja poolt ehk tõendamiskoormus valduse osas on haldusmenetluses kaebajal. Kohus leiab, et sisulist vaidlust selle üle, et kaebaja valdust tõendavaid dokumente esitanud ei ole ega ei saa kõike eeltoodut arvestades ka olla. Nähtuvalt kaebaja vastusest sellele nõudele on kaebaja esitanud oma tõlgenduse õigusest, kuid valdust selgelt ja üheselt arusaadavalt tõendavaid dokumente ta vastustajale esitanud ei ole. Koostööleping selliseks dokumendiks kohtu hinnangul ei ole, sest sellest ei nähtu mitte mingil moel kinnistu või tammi ehitiste valduse üleandmist. Nähtuvalt
selle tekstist on juttu vastastikku huvi pakkuvast koostööst. Kohus märgib ka seda, et menetlustoimingu õiguspärasust tuleb hinnata selle tegemise aja seisukorraga. Isegi kui kohus oleks asunud seisukohale, et tunnistaja ütluste alusel on tõendatud määruse 18 nõuetele vastava valduse olemasolu kaebajal, ei oleks see muutnud kohtu otsust, sest need tõendid on kogutud alles kohtumenetluse käigus.
17.Jõudnud järeldusele, et kaebaja ei ole suutnud ei haldusmenetluses tõendada, et ta on Tammi kinnistu valdaga, jättis vastustaja taotluse selles viidatud õiguslikel alustel õiguspäraselt läbi vaatamata ja tagastas kaebajale.
18.Kuna kohus on juba leidnud, et vaidlustatud menetlustoiming oli õiguspärane, ei oma kaebaja õiguste kaitseks vaide läbi vaatamata jätmise õiguspärasuse või õigusvastasuse tuvastamine ja võimalik kohustamine vaide uuesti läbivaatamiseks mingit sisulist tähendust, sest see tuleks igal juhul jätta rahuldamata sisuliselt samadel põhjendustel, mis on toodud nii taotluse läbi vaatamata jätmisel kui ka vaide läbi vaatamata jätmisel. Järelikult ei ole kaebajal võimalik saavutada sellega kaebuse eesmärki ja kohus jätab vastavalt HKMS § 151 lg 2 ja § 122 lg 2 p 2 nende koosmõjus jätta kaebuse selles osas läbi vaatamata.
19.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.