Keskkonnaõigus › Muu keskkonnaõigus

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 13. detsembril 2019 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

3-18-1602 arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(10)

3-18-1602 Tingituna Tammiku maaüksusel lubjakivi arvele võtmisest aktiivse reservvaruna, kaovad Tammiku maaüksuse osas MaaPS §-s 15 sätestatud piirangud. Kaebaja õigusi rikub olukord, kus maavaru õigusvastase arvele võtmise tagajärjel piiratakse kaebuse esitaja planeerimisdiskretsiooni ning kohaliku elu korraldamise õigust. Kaebeõigus tuleneb HKMS § 44 lg-test 4 ja 5 (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 28.02.2007 otsus asjas nr 3-3-1-86-06, p-d 15 ja 16). Vastustaja rikkus kaebaja põhiseaduse (PS) § 154 lg-st 1 ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 2 lg-st 1 tulenevaid õigusi, samuti MaaPS § 35 lg 1 p-s 10 sätestatud võimalust mitte nõustuda üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringu loa väljastamisega ning saavutada seeläbi olukord, kus vastavaid uuringuid ei teostata ning seetõttu maardla alade muutmiseks ning maavaravaru täiendavaks arvele võtmiseks keskkonnaregistrisse kannete tegemine ei saa olla võimalik. Valla arengukava aastateks 2018– 2025 p 4.3 kohaselt on uute kaevandusalade tekitamine on perspektiivitu, sest seda ei soosi ei kohalik omavalitsus ega kohalik kogukond. Maavarade säästlik kasutus ja keskkonnavaenuliku kaevandamise vältimine ning valla territooriumile jäävate maavarade aktiivvarude muutmine passiivvarudeks aitab tagada parema elukeskkonna säilimise. Võttes arvesse Riigikohtu lahendites nr 3-4-1-9-09 (p 33), 3-3-1-38-10 (p 17) ja 3-3-1-37-15 (p 11) avaldatud seisukohtasid seonduvalt MaaPS § 35 lg 1 p-ga 10, ei ole ühtegi mõistlikku põhjust, miks selline kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ei peaks kohalduma MaaPS § 17 lg-s 1 sätestatud erandi puhul. Erandi kohaldamise üle sai otsustada vaid Keskkonnaamet. Kaebajat ei kuulatud haldusmenetluses ära. Vastustaja rikkus ka kaebaja õigust esitada vaie.

Maa-amet palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebajal puudub kaebeõigus. HKMS § 44 lg 5 ei võimalda kaebust esitada pelgalt avalikes huvides, vaid üksnes kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmise takistamise või raskendamise korral. Kaebuse esitamise eelduseks on avaliku võimu kandja õiguste riive või oluline takistus täita talle seadusega pandud ülesandeid. Kaebusest ei nähtu ühtegi eesmärki, mis oleks käsitatav kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest (KOKS) tuleneva omavalitsusüksuse ülesandena, mille täitmist vaidlustatud haldusakt takistab või raskendab. Kohaliku omavalitsuse üksuse arvamuse küsimust registrikande tegemise eel ei ole õigusaktidega nõutud. Kohalikul omavalitsusel ei ole subjektiivset õigust nõuda, et kohaliku omavalitsuse territooriumil ei tohiks maardlaid arvele võtta. Maardla rajamise vastu on kaebajal võimalik esitada vastuväiteid kaevandamisloa andmise otsustamisel.

3-18-1602 nõusoleku, kui selleks on ülekaalukas riigi huvi. Seega ei too kohaliku omavalitsuse üksuse nõusoleku puudumine kaasa ka MaaPS § 35 lg 1 p 10 järgi lubade andmata jätmist, vaid võimalik on edasine menetlus ja loa andmine. Maardla kande tegemine keskkonnaregistrisse ei saa rikkuda kaebaja õigusi, sest õigusaktides ei ole ette nähtud kohaliku omavalitsuse loa, nõusoleku või arvamuse küsimist maardla kande tegemiseks. Aluspõhja maavara kuulub riigile. Kaebajat ei puuduta vaidlustatud haldusakt kinnisasja omanikuna ega riiva kaebaja enesekorraldusõigust ega planeerimisdiskretsiooni, sest kaebaja ei saa üldjuhul planeerida maa omaniku tahte vastaselt tema kinnistut. Maardla kanne kajastab tegelikku olukorda maapinnas ning annab eelkõige infot maavarade esinemise, koguse ja omaduste kohta. Vastava kande alusel ei ole võimalik veel kaevandada. Maavaravaru kaevandatavaks ja kasutatavaks tunnistamine ei riku kaebaja õigusi. Reservvaru kaevandatavaks ja kasutatavaks tunnistamisele on sätestatud MaaPS § 24 lg-s 1 täiendavad eeldused lisaks sellele, et tegemist peab olema aktiivse reservvaruga. Selle lõike p 3 tingimused ei ole praegu täidetud. Isegi kui tulevikus peaks toimuma reservvaru kaevandatavaks ja kasutatavaks tunnistamine, siis kaevandamiseks on vajalik kaevandamisluba. Tammiku maaüksuse näol on tegemist eramaaga. Asjaolu, et MaaPS §-st 15 tulenevalt peab kaebaja taotlema teatud toimingute tegemiseks Keskkonnaministeeriumilt luba või kooskõlastust, ei saa rikkuda kaebaja kui kohaliku omavalitsuse üksuse kohaliku elu korraldamise õigust. Kaebajal tuleb arvestada planeerimisdiskretsiooni teostamisel õigusaktides sätestatud piirangutega. Halduskohus selgitas siiski, et vastustaja käskkiri ja vaide tagastamine olid õiguspärased.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-18-1602 lg 7 ja § 35 lg 1 p 10 alusel avaldada arvamust üldgeoloogilise uurimistöö ja sellele järgneda võiva kaevandamise kooskõla kohta kohaliku omavalitsuse ja kohaliku kogukonna huvidega. Üldgeoloogilist uurimistööd võib üldjuhul teha üksnes loa alusel, selle loa taotlemisel tuleb küsida kohalikult omavalitsuselt arvamust ning kohaliku omavalitsuse üksuse keeldumine nõusoleku andmisest toob kaasa üldgeoloogilise uurimistöö loa väljastamisest keeldumise. Nõusoleku andmisel või sellest keeldumisel lähtub kohaliku omavalitsuse üksus enda ja kohaliku kogukonna huvidest, teostades nii oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. Kui lubada varem kogutud geoloogiliste andmete alusel läbi viia üldgeoloogilisi uurimistöid ja teha nende alusel registrisse kandeid ilma kohaliku omavalitsuse nõusolekuta, siis see viiks kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku enesekorraldusõiguse olulise piiramiseni ning MaaPS § 27 lg 7 ja § 35 lg 1 p 10 muutuks sisutühjaks. MaaPS § 17 lg-s 1 sätestatud erandit tuleb tõlgendada põhiseaduskonformselt ja kooskõlas MaaPS § 27 lg-ga 7 ning § 35 lg 1 p-ga 10 ja lg-ga 3. Uurimistöö läbiviimiseks tuleks saada kohaliku omavalitsuse või Vabariigi Valitsuse nõusolek. Maavaralasundi arvele võtmine keskkonnaregistris maardlana avaldab MaaPS §-de 14 ja 15 järgi olulist mõju kohaliku elu korraldamisel. Selline mõju võib ulatuda kaugemale Tammiku kinnistu piiridest, mistõttu ei ole tähtis, kas kinnistu omanik on kaevandamisega nõus või mitte. Vastustajal puudus pädevus hinnata, kas varasemad geoloogilised uuringud on piisavad, et kohaldada Tammiku maaüksuse osas MaaPS § 17 lg-s 1 sätestatud erandit. See pädevus on Keskkonnaametil. Kohases menetluses oleks tulnud ära kuulata ka vald. Haldusmenetluse üldpõhimõtteid on rikutud. Eelkõige PS §-st 14 tulenev põhiõigus korraldusele ja menetlusele kohaldub ka kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes. Riigikohus on 28.04.2014 otsuses asjas nr 3-3-1-52-13 (p 28) selgitanud, et HKMS § 44 lg 4 ei välista kohaliku omavalitsuse üksuse kaebeõigust ka menetlusõiguste rikkumise korral. Halduskohtu otsuse põhjendused on vastuolulised, sest kohus leidis ühteaegu, et kohaliku omavalitsuse üksusel pole pädevust registripidajale seisukohta kande tegemise osas esitada ja selline seisukoht on informatiivne ja soovitusliku iseloomuga. MaaPS § 21 lg 4 sätestab vaid erisused omaniku nõusoleku andmisel keskkonnaregistrisse kande tegemisel, aga mitte kohaliku omavalitsuse nõusoleku küsimisel. Tammiku kinnistu omaniku Coreen Invest OÜ nõusolekut kohtuasja materjalide juures ei ole. Nõusolek on antud üksnes geoloogilise uuringu tegemiseks ja uuringuloa saamiseks, aga mitte üldgeoloogilise uurimistöö tegemiseks ja registrikande tegemiseks. Halduskohus leidis ekslikult, et üldgeoloogilise uuringuloa menetlus ei oma praegusel juhul tähtsust. Tegemist on sama menetluse erinevate etappidega, sest uuringu eesmärk on maavara arvele võtmine ja kaevandamise osas selguse saamine. Apellant ei nõustu halduskohtu otsuse põhjendustega ka osas, milles halduskohus leidis, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane.

3-18-1602 seisukoha ärakuulamist ei ole seadusega registrikande tegemisel ette nähtud. Eristada tuleb tegevusi, mis vajavad luba, nendest tegevustest, mis luba ei vaja. Ekslik on apellandi väide, et tema nõusolekut tuleb küsida MaaPS § 17 lg-s 1 toodud erandi kohaldamisel, järelikult ka Tammiku maaüksusel üldgeoloogilise uurimistöö teostamiseks. MaaPS § 21 lõike 4 järgi on vajalik vaid kinnisasja omaniku nõusolek. Haldusmenetluse seaduse regulatsioon kaasamise osas ei ole asjassepuutuv, sest registrikande tegemise menetlus on erinormidega täpselt määratletud. Planeeringute koostamisel on kohustus maardlatega arvestada ning tagada MaaPS §-dest 14 ja 15 tulenevad maavara kaitse ja kaevandamisväärsena säilitamise põhimõtted. MaaPS § 24 annab võimaluse valdkonna eest vastutaval ministril või keskkonnaregistri maardlate nimistu volitatud töötlejal kindlate, seaduses ammendava loeteluna sätestatud tingimuste koos esinemise korral tunnistada täiendavat geoloogilist uuringut nõudmata aktiivne reservvaru kaevandatavaks ja kasutatavaks. See aga ei anna alust ega tekita õiguspärast ootust nõuda, et täiendavaid reservvarusid ei võetaks registris arvele. Sel juhul on nõutav ka kaevandamisluba, mille menetlusse kaasatakse ka kohaliku omavalitsuse üksus. Vaidlustatud haldusakt on õiguspärane. Maa-ameti pädevus keskkonnaregistri maardlate nimistu volitatud töötlejana tuleneb MaaPS § 21 lg-st 2, keskkonnaregistri seaduse (KeRS) § 4 lg-st 2 ja Vabariigi Valitsuse 27.05.2003 korralduse nr 333 „Keskkonnaregistri volitatud töötleja määramine“ p-dest 2 ja 3. Registrikande tegemisest keeldumiseks õiguslik alus puudus. Maavara arvele võtmiseks on vaja kindlaks teha, kas maavarana arvele võetav materjal omab nõutavaid maavara omadusi ja era- või munitsipaalomandis oleva kinnisasja puhul on täiendavalt vajalik ka maaomaniku nõusolek. Kui peaks olema teada keskkonnakaitselised või muud kaevandamist välistavad asjaolud, võetakse maavara arvele passiivse varuna, kuid muude eelduste täitmise korral ei ole ka siis kandest keeldumiseks alust. MaaPS § 17 lg-s 1 on sätestatud, et üldgeoloogilise uurimistöö luba ei ole tarvis, kui välitöid ei tehta või need piirduvad vaatlustega, kus maapõue ei mõjutata. Varasemate uuringute aruannetes toodud andmetele ja varem puuritud puursüdamike alusel teostatav uurimistöö ei vaja üldgeoloogilise uurimistöö luba. Kui eelnevate uuringute käigus on puuraugud paigutatud piisava tihedusega, siis olemasolevate puuraukude info alusel võetakse kameraaltööna arvele puuraukude vahele maavara plokk, mille hulka arvatakse ka see maa-ala, kus eelmine maaomanik maavara arvele võtmisega nõus ei olnud. Majanduslikult ei ole otstarbekas ega keskkonnahoidlik teha uusi puurauke olukorras, kus geoloogiline info on juba olemas. Jägala lubjakivimaardlas reservvaruna arvele võetud maavara kohta oli teada piisav uuringuvõrgu tihedus ja materjali omadused. Reservvaruga on tegemist põhjusel, et uurimistöö piirkonna maapõues lasuvate kivimikihtide kohta on olemas piisavalt andmeid, et hinnata maavara olemasolu reservvaru tasemel, kuid andmete usaldusväärsuse tõstmiseks tarbevaru tasemele ja potentsiaalse kaevandamise üle otsustamiseks oleks vaja täiendavaid andmeid. Lubjakivi reservvaru hindamine eeldab uuringupunktide vahekaugust kuni 800 m, tarbevaru hindamisel peab uuringuvõrgu tihedus sõltuvalt lasundi siseehitusest olema 50–400 m. Praegusel juhul olid puuraukude kaugused 427–618 meetrit, mis on piisav uuringuvõrgu tihedus, et arvutada ja võtta registris arvele ehituslubjakivi reservvaru. Õigusaktidest ei tulene nõuet, et MaaPS § 17 lg-s 1 sätestatud erandi kohaldamise üle saaks otsustada vaid Keskkonnaamet, kes otsustab uurimistöödeks loa andmise. Keskkonnaameti pädevusse ei kuulu maardla kannete tegemise otsustamine. 6(10)

3-18-1602 Ekslik on halduskohtu seisukoht, et kohaliku omavalitsuse üksuse nõusoleku mitteandmine geoloogilise uuringu loa väljastamiseks ei ole loa andmisest keeldumise alus. Vabariigi Valitsuse nõusoleku saamine sellisel juhul on reguleeritud eraldi ning eeldab muude tingimuste, sh riigi ülekaaluka huvi olemasolu (Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 17; otsus asjas nr 3-3-1-37-15, p 11).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-18-1602 Kaebaja ei saa nõuda käskkirja tühistamist üksnes põhjusel, et rikutud on tema menetluslikke õigusi, kui sellised menetluslikud rikkumised ei saanud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Erinevalt geoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa menetlusest ei ole kameraaltööna üldgeoloogilise uurimistöö tegemiseks või selle tulemuste piisavuse otsustamiseks ja andmete keskkonnaregistrisse kandmiseks ette nähtud kohaliku omavalitsuse nõusoleku tingimust, millest saaks kõrvale kalduda vaid Vabariigi Valitsuse loal. Seega võis kaebaja haldusmenetlusse kaasamata jätmine mõjutada asja otsustamist üksnes juhul, kui vastustajal oleks käskkirja andmisel maavara arvele võtmise kohta kaalutlusruum. Kaebaja viide Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele asjas nr 3-3-1-52-13 (p 27) ei ole seetõttu ka asjakohane, sest erinevalt viidatud lahendist ei ole vastustajale antud kaalutlusruumi. Kuigi menetluslike õiguste kaitseks on kohaliku omavalitsuse üksusel kaebeõigus olemas, ei ole seda võimalik kaitsta haldusmenetluse tulemusena antavat haldusakti vaidlustades. Kohtumenetluse tulemuseks ei saa olla olukord, kus vastustajal tuleb anda sama sisuga haldusakt uuesti, kuid kuulates kohaliku omavalitsuse üksuse seisukoha eelnevalt ära.

3-18-1602 ehitamiseks ja katastriüksuse sihtotstarbe muutmiseks. MaaPS § 15 lg 7 sätestab, et kui planeeritaval maa-alal asub maardla või selle osa, kooskõlastatakse maakonnaplaneering, üldplaneering, detailplaneering ja riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering planeerimisseaduses sätestatud korras Keskkonnaministeeriumi või valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutusega. Planeerimisseaduse § 75 lg 1 p 15 näeb ette üldplaneeringu ülesandena muu hulgas maardlatest ja kaevandamisest mõjutatud aladest tekkivate kitsenduste määramise.

3-18-1602 uurimistöö ning maavara geoloogilise uuringu kord ja nõuded ning nõuded fosforiidi, metallitoorme, põlevkivi, aluskorra ehituskivi, järvelubja, järvemuda, meremuda, kruusa, liiva, lubjakivi, dolokivi, savi ja turba omaduste kohta maavarana arvelevõtmiseks“ § 45 lg 2 näeb ette üldgeoloogilise uurimistöö aruande esitamise järel registrikande tegemise tähtaja ja sama paragrahvi lg 1 maavarade komisjoni seisukoha küsimise. Aruande põhjal andmete kandmine keskkonnaregistrisse ei olekski võimalik, kui KeRS § 38 lg 1 punkti 4 tõlgendada üksnes selle sõnastusest lähtudes, sest sellise aruande koostamine ei eelda MaaPS § 17 lg 1 järgi alati keskkonnaluba ning muud KeRS § 38 lg-s 1 nimetatud isikud või organid andmeandjaks sellisel juhul olla ei saa. Seadust tuleks selguse huvides siiski täpsustada.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.