Otsuse avalikult teatavaks 13. juuni 2019, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-18-1602
Haldusasi
Jõelähtme valla kaebus Maa-ameti 26.06.2018 käskkirja nr 1-1/18/1312 kui haldusakti tühistamiseks või kui (menetlus)toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ja Maa-ameti kohustamiseks keskkonnaregistrisse Jägala lubjakivimaardla kohta esitatud muutmiskande tegemise taotluse uueks läbivaatamiseks ning Maa-ameti 11.07.2018 kirja nr 93/18/10872 kui haldusakti tühistamiseks või kui menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja: Jõelähtme vald, esindaja: vandeadvokaat Karl Haavasalu Vastustaja: Maa-amet, volitatud esindaja: Kaire Bamberg Kolmas isik: OÜ Ruu Küla Kaevandajate Selts , esindaja adv Kevin Siivelt
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Mõista Jõelähtme vallalt OÜ Ruu Küla Kaevandajate Selts kasuks välja menetluskulud summas 252 eurot. Muus osas jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
3.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15. juuli 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maa-ameti peadirektor andis 26.06.2018 käskkirja nr 1-1/18/1312 “Harju maakonnas Jägala lubjakivimaardla registrikande muutmine”, millega otsustati kinnitada Jägala lubjakivimaardlas ehituslubjakivi täiendav reservvaru ja muuta vastavalt keskkonnaregistri maardlate nimistus registrikaardi nr 0577 kannet. Muutmise kanne maardlate nimistusse on tehtud 29.06.2018. Jõelähtme vald esitas 29.06.2018 käskkirja nr 1312 peale Keskkonnaministeeriumile vaide, milles palus tunnistada vaidlustatud haldusakti kehtetuks või alternatiivselt juhul, kui käskkirja nr 1312 näol on tegemist toiminguga, kohustada Maa-ametit OÜ Ruu Küla Kaevandajate Selts taotluse võtta Tammiku maaüksusel väidetavalt paiknev lubjakivi arvele aktiivse reservvaruna uueks otsustamiseks, kaasates haldusmenetlusse ka Jõelähtme valla. Maa-amet jättis 11.07.2018 kirjaga nr 9-3/18/10872-5 “Maa-ameti peadirektori 26.06.2018 käskkirja nr 1-1/18/1312 “Harju maakonnas Jägala lubjakivimaardla registrikande muutmine” peale esitatud vaide läbi vaatamata jätmine ja vaide tagastamine” vaideõiguse puudumise tõttu vaide läbi vaatamata ja tagastas selle vaide esitajale.
2.10.08.2019 esitas Jõelähtme vald Tallinna Halduskohtule kaebuse Maa-ameti 26.06.2018 käskkirja nr 1-1/18/1312 kui haldusakti tühistamiseks või kui (menetlus)toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ja Maa-ameti kohustamiseks keskkonnaregistrisse Jägala lubjakivimaardla kohta esitatud muutmiskande tegemise taotluse uueks läbivaatamiseks ning Maa-ameti 11.07.2018 kirja nr 9-3/18/10872 kui haldusakti tühistamiseks või kui menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamiseks.
3.11.09.2018 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 14.05.2019 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
4.1.Vastustaja 26.06.2018 käskkiri nr 1-1/18/1312 Jägala lubjakivimaardla pindala ja mahu suurendamisest Tammiku maaüksuse arvelt on õigusvastane
4.1.1.MaaPS §-is 5 ja § 23 lg-s 3 on sätestatud, et maardla piirid ning selles maardlas maavaravaru reservvaruna arvete võtmine on võimalik üksnes kas üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringu alusel.
4.1.2.Käesoleva kohtuasja lahendamise seisukohalt omab olulist tähtsust tõik, et Tammiku maaüksusel ei ole kunagi üldgeoloogilist uurimistööd ega geoloogilisi uuringuid teostatud. Eelmises lauses toodud väite õigsust tõendab esmalt see, et 06.11.2017 on OÜ Ruu Küla Kaevandajate Selts esitanud Keskkonnaametile taotluse uuringuloa väljastamiseks geoloogiliste uuringute teostamiseks Jägala VIII uuringuruumis ehk Tammiku maaüksusel (tl
9-19). Kui Tammiku maaüksusel oleksid asjakohased uuringud varasemalt olnud juba teostatud, siis ei oleks OÜ-l Ruu Küla Kaevandajate Selts olnud 06.11.2017 mitte mingisugust tarvidust geoloogilise uuringu loa väljastamise taotluse esitamiseks. Tõika, et Tammiku maaüksusel ei ole kunagi üldgeoloogilist uurimistööd ega geoloogilisi uuringuid teostatud, tõendavad ka 06.11.2017 OÜ Ruu Küla Kaevandajate Selts poolt Keskkonnaametile esitatud taotluse uuringuloa väljastamiseks geoloogiliste uuringute teostamiseks Jägala VIII uuringuruumis ehk Tammiku maaüksusel seletuskirjast ning uuringukaardilt nähtuvad asjaolud.
4.1.3.24.05.2018 OÜ Ruu Küla Kaevandajate Selts poolt läbi esindaja Maavarauuringud OÜ vastustajale esitatud dokument „Ehituslubjakivi reservvaru uuring Tammiku maaüksusel Jägala maardla tarbe- ja reservvaru plokkide vahelisel alal (varu seisuga 01.05.2018.a.)“ (vt tl 19p-32) ei saa mitte kuidagi olla vaadeldav üldgeoloogilise uurimistööna või geoloogilise uuringuna. Viimatist seisukohta põhjendab kaebuse esitaja alljärgnevaga. Esiteks, seonduvalt üldgeoloogilise uurimistööga ja geoloogilise uuringuga on MaaPS-is sätestatud kindel menetlusõiguslik kord. Nagu nähtub MaaPS §-st 27 ja 28 tuleb isikul, kes soovib üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringu teostamist, esmalt esitada Keskkonnaametile taotlus, mis vastab MaaPS §-i 28 ning keskkonnaministri 23.01.2017 määrusega nr 4 sätestatud nõuetele. Nõuetekohase taotluse esitamisele järgneb taotluse menetlemine avatud menetluse formaadis. Samuti tuleb üldgeoloogilise uurimistöö ning geoloogilise uuringu taotlus kooskõlastada kohaliku omavalitsusega. Vastavalt MaaPS §-ile 26 otsustab üldgeoloogilise uurimistöö loa ja geoloogilise uuringu loa väljastamise Keskkonnaamet. Peale üldgeoloogilise uurimistöö loa või geoloogilise uuringu loa saamist leiab aset üldgeoloogilise uurimistöö läbi viimine, mis peab vastama MaaPS §-i 19 nõuetele, või geoloogilise uuringu läbi viimine, mis peab vastama MaaPS §-i 20 nõuetele. Üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringu läbiviimise tagajärjel on sõltuvalt uuringu tulemustest võimalik maardla piiride ja mahu kindlaks määramine ja/või maavaravaru arvele võtmine tarbevaruna või reservvaruna. Kogu eelmises lõigus kirjeldatud on seonduvalt dokumendiga „Ehituslubjakivi reservvaru uuring Tammiku maaüksusel Jägala maardla tarbe- ja reservvaru plokkide vahelisel alal (varu seisuga 01.05.2018)“ jäänud olemata. Kõnealuse dokumendi aluseks ei ole üldgeoloogilise uurimistöö loa ega geoloogilise uuringu taotlust, luba vastava uuringu läbi viimiseks ei ole, taotluse kohaselt teostatud uuringuid olemas ei ole jne. Teiseks omab tähtsust, et OÜ Ruu Küla Kaevandajate Selts on ise esitanud 06.11.2017 Keskkonnaametile taotluse geoloogiliste uuringute läbi viimiseks Jägala VIII uuringuruumis ehk Tammiku maaüksusel. Seega on OÜ Ruu Küla Kaevandjate Selts ise möönnud, et geoloogilise uuringu luba on tarvilik, kuid ajaliselt enne selle loa väljastamise taotluse lahedamist Keskkonnaameti poolt on OÜ Ruu Küla Kaevandajate Selts esitanud vastustajale dokumendi „Ehituslubjakivi reservvaru uuring Tammiku maaüksusel Jägala maardla tarbe- ja reservvaru plokkide vahelisel alal (varu seisuga 01.05.2018)“.
4.1.4.Kaebuse esitaja arvates on vastustaja 26.06.2018 käskkiri nr 1-1/18/1312 vaadeldav haldusaktina. Tulenevalt MaaPS §-ist 5 ning § 21 lg-st 1 koosmõjus §-iga 23 omavad keskkonnaregistrisse tehtavad kanded õiguslikku tähendust (ja ei ole seega informatiivsed). Nii saab maardlaks olla vaid selline üldgeoloogilise uurimistööga või geoloogilise uuringuga piiritletud ja uuritud maa-ala, mis on võetud keskkonnaregistris arvele. Samuti saab aktiivseks või passiivseks maavaravaru tarbevaruks ning aktiivseks või passiivseks maavaravaru reservvaruks olla vaid selline maavaravaru, mis on üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringu käigus läbi uuritud ja võetud keskkonnaregistris arvele.
Seega on vastustaja 26.06.2018 käskkiri nr 1-1/18/1312 antud avalikõiguslikus suhtes ning tekitab seonduvalt keskkonnaregistrisse Jägala lubjakivimaardla pindala ja maavarakoguse suurendamise kohta tehtava kandega Tammiku maaüksuse osas õiguslikke tagajärgi. Samas, kuna puudub üldgeoloogiline uurimistöö ning maavara geoloogiline uuring Tammiku maaüksuse osas, siis ei olnud vastustajal õiguslikult võimalik 26.06.2018 käskkirjaga nr 11/18/1312 arvata Tammiku maaüksuse osa Jägala maardla pindala hulka ning lugeda Tammiku maaüksuses väidetavalt paiknev lubjakivi aktiivseks reservvaruks. Vastustaja on 26.06.2018 käskkirja nr 1-1/18/1312 andmisel eiranud MaaPS §-i 5 ja § 23 lg-de 3 ja 6 nõudeid, mille kohaselt maardla piiride määramine ning maavaravaru aktiivse reservvaruna arvele võtmine on võimalik ainult üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringu alusel. Vastuolu vastustaja 26.06.2018 käskkirja nr 1-1/18/1312 ning MaaPS §-i 5 ja § 23 lg-de 3 ja 6 regulatsiooni vahel toob kaebuse esitaja arvates kaasa selle käskkirja kui haldusakti õigusvastasuse ja tühistamise. Isegi juhul, kui mitte nõustuda eeltoodud käsitlusega vastustaja 26.06.2018 käskkirjast nr 11/18/1312 kui haldusaktist, on selle käskkirja näol tegemist (menetlus)toiminguga. Sellisel juhul toob vastuolu vastustaja 26.06.2018 käskkirja nr 1-1/18/1312 kui (menetlus)toimingu ning MaaPS §-i 5 ja § 23 lg-de 3 ja 6 regulatsiooni vahel endaga kaasa selle käskkirja kui (menetlus)toimingu õigusvastasuse. Sellisel juhul palub kaebuse esitaja, et kohus tuvastaks vastustaja 26.06.2018 käskkirja nr 1-1/18/1312 kui (menetlus)toimingu õigusvastasuse ning kohustaks vastustajat OÜ Ruu Küla Kaevandajate Selts taotluse, millega palutakse Jägala lubjakivimaardla osas keskkonnaregistri andmete muutmist, uueks läbivaatamiseks, kaasates sellesse haldusmenetlusse ka kaebuse esitaja. Kaebuse esitaja põhjendatud huvi alternatiivse tuvastamisnõude esitamisel seisneb selles, et a) kaebuse esitaja soovib preventiivselt vältida olukorda tekkimist tulevikus, kus vastustaja õigusvastaselt ning ilma üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringuta muudab keskkonnaregistri kandeid ning b) kaebuse esitaja esitab käesoleva kaebusega ka alternatiivse kohustamisnõude.
4.2.Vastustaja 11.07.2018 kirjaga nr 9-3/18/10872-5 kaebuse esitaja vaide läbi vaatamata jätmine ja tagastamine on õigusvastane Vastustaja märgib 11.07.2018 kirjas nr 9-3/18/10872-5 iseenesest õigesti, et üheski õigusaktis ei ole sätestatud nõuet, et keskkonnaregistrisse maardla kande tegemisel või muutmisel tuleb see kohaliku omavalitsusega kooskõlastada või küsida kohalikult omavalitsuselt arvamus. Samas jätab vastustaja ebaõigesti tähelepanuta selle, et tulenevalt MaaPS §-ist 5 ning § 23 lgdest 3 ja 6 on võimalik teha keskkonnaregistrisse kandeid, millega muudetakse maardla ulatust ning võetakse maavaravaru aktiivse reservvaruna arvele, üksnes üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringu alusel. Samuti jätab vastustaja ebaõigesti tähelepanuta selle, et vastavalt MaaPS § 27 lg-le 7 tuleb üldgeoloogilise uurimistöö loa ning geoloogilise uuringuloa taotlus saata arvamuse avaldamiseks kohalikule omavalitsusele. Samuti jätab vastustaja ebaõigesti tähelepanuta MaaPS § 35 lg 1 p 10 regulatsiooni, millest ilmneb, et kui kohalik omavalitsus ei ole nõus üldgeoloogilise uurimistöö loa või geoloogilise uuringu uuringuloa väljastamisega, siis tuleb üldgeoloogilise uurimistöö loa või geoloogilise uuringu uuringuloa väljastamisest keelduda. Käesolev vaidlus on tingitud sellest, et 26.06.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/1312 on vastustaja läinud mööda MaaPS § 5, § 23 lg-de 3 ja 6, § 27 lg 7 ja § 35 lg 1 p 10 regulatsioonist. See tähendab, et vastustaja on otsustanud 26.06.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/1312 teha keskkonnaregistrisse kanded selle kohta, et Jägala lubjakivimaardla ala suurendatakse Tammiku maaüksuse arvelt 13,70 ha võrra ja Jägala lubjakivimaardla aktiivset reservvaru suurendatakse Tammiku maaüksuses väidetvalt oleva lubajakivivaru võrra. Samas üldgeoloogilist uurimistööd ega geoloogilist uuringut, mis oleks võimaldanud keskkonnaregistrisse selliste kannete tegemist, olemas ei ole. Samuti on oluline, et vastava üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringu tegemine oleks olnud võimalik vaid siis,
kui kaebuse esitaja oleks nõustunud loa väljastamisega vastavasisuliste uuringute tegemiseks. Nagu nähtub kaebuse lisast nr 5 (tl 33-36p), vaidles kaebuse esitaja vastu taotlusele geoloogilise uuringu uuringuloa väljastamiseks, mis tähendab, et geoloogilise uuringu uuringuluba ei oleks saanud väljastada ja uuringuid teostada. Seega rikub kaebuse esitaja õigusi olukord, kus vastustaja 26.06.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/1312 võeti kaebuse esitajalt võimalus MaaPS § 35 lg 1 p 10 kaudu välistada geoloogilise uuringu teostamine ning seeläbi ka keskkonnaregistrisse kannete tegemine. Sellest rikkumisest tulenebki kaebuse esitaja pädevus esitada vastustaja 26.06.2018 käskkirja nr 1-1/18/1312 peale vaie. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et vastustaja on 11.07.2018 kiri nr 9-3/18/10872-5, millega on kaebuse esitaja vaie läbivaatamatult tagastatud, on käsitletav haldusaktina ning vastustaja palub selle kirja kui haldusakti tühistada. Seda põhjusel, et kõnealuse kirja kui haldusaktiga vaide tagastamisel, on vastustaja ebaõigesti jätnud arvestamata MaaPS § 5, § 23 lg-de 3 ja 6, § 27 lg 7 ja § 35 lg 1 p 10 regulatsiooni. Juhul, kui kohtu arvates on vastustaja 11.07.2018 kiri nr 9-3/18/10872-5 siiski vaadeldav menetlustoiminguna, siis palub kaebuse esitaja alternatiivselt tuvastada selle õigusvastasuse tulenevalt vastustaja poolt MaaPS § 5, § 23 lg-de 3 ja 6, § 27 lg 7 ja § 35 lg 1 p 10 regulatsiooni arvestamata jätmisest. Kaebuse esitaja põhjendatud huvi sellise tuvastusnõude esitamiseks seisneb selles, et kaebuse esitaja soovib preventiivselt tagada, et tulevikus vastustaja aktsepteeriks kaebuse esitaja õigust vaidlustada vastustaja käskkirju, mis käsitlevad keskkonnaregistrisse õigusvastaste kannete tegemist.
4.3.Rikutud on kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ja kaebajal on kaebeõigus
4.3.1.Esiteks, vastustaja on 26.06.2018 käskkirja nr 1-1/18/1312 ja 11.07.2018 kirja nr 93/18/10872-5 läbi võtnud kaebuse esitajalt MaaPS § 35 lg 1 p-s 10 sätestatud õiguse välistada üldgeoloogilise uurimistöö loa ning geoloogilise uuringu uuringuloa väljastamine. Olles vastu üldgeoloogilise uurimistöö loa või geoloogilise uuringu uuringuloa väljastamisele, on kohalikul omavalitsusel võimalik saavutada see, et vastavat luba ei väljastata ning üldgeoloogiline uurimistöö või geoloogiline uuring jääb teostamata. Üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringu teostamata jäämine toob omakorda kaasa selle, et kandeid keskkonnaregistrisse, mille aluseks saavad olla üksnes uuringu tulemused, ei ole võimalik teha. Olukord, kus kaebuse esitaja ei saa kasutada MaaPS § 35 lg 1 p-s 10 sätestatud pädevust, rikub kaebuse esitaja õigusi. Teiseks, tingituna vastustaja 26.06.2018 käskkirjast nr 1-1/18/1312, millega otsustati Tammiku maaüksusega seonduvalt keskkonnaregistrisse kanded teha, on MaaPS §-ist 24 tulenevalt nüüd võimalik Tammiku maaüksuses asuva ning aktiivse reservvaruna arvele võetud maavaravaru kaevandatavaks ja kasutatavaks tunnistamine. Kaebuse esitaja õigusi rikub olukord, kus ilma igasuguste uuringuteta on võimalik kõigepealt võtta maavaravaru arvele aktiivse reservvaruna, mis omakorda loob võimaluse selle reservvaru kaevandatavaks tunnistamiseks ning kaevandamisloa väljastamise taotluse esitamiseks. Kolmandaks, tingituna Tammiku maaüksusel lubajakivi arvele võtmisest aktiivse reservvaruna, kuuluvad kohaldamisele Tammiku maaüksuse osas MaaPS §-is 15 sätestatud piirangud. Jõelähtme valla õigusi rikub olukord, kui maavaravaru õigusvastase arvele võtmise tagajärjel piiratakse kaebuse esitaja planeerimisdiskretsiooni ning kohaliku elu korraldamise õigust.
4.3.2.Kaebaja märgib, et kaebeõigus tuleneb talle HKMS § 44 lg 4 ja 5. Kaebaja leiab, et seonduvalt HKMS § 44 lg-dega 4 ja 5 tuleks võtta arvesse ka Riigikohtu poolt 28.02.2007 haldusasjas nr 3-3-1-86-06 tehtud kohtuotsuse punktidest 15 ja 16 nähtuvaid järgmiseid suuniseid: „KOKS § 2 lg 1 kohaselt on kohaliku omavalitsuse organitel õigus, võime ja kohustus korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi. KOKS § 6 lg 1 järgi
on kohaliku omavalitsuse üksuse ülesandeks korraldada antud vallas või linnas ka heakorda, jäätmehooldust ja territoriaalplaneerimist. Asjaolule, et kohaliku omavalitsuse üksusel on üldine kohustus hoolitseda vastava valla või linna säästva arengu kaudu tema elanike heaolu ning neile elamisväärse elukeskkonna loomise eest, osundas ka varasema MaaPS § 29 lg 2 p 5 (kehtiva MaaPS § 34 lg 1 p 16 ja lg 2), mille kohaselt ei saa Vabariigi Valitsuse nõusolekuta kaevandamisluba välja anda, kui kohalik omavalitsus on selle vaidlustanud. Eelneva põhjal tuleb tunnustada kohaliku omavalitsuse üksuse õigust esitada halduskohtusse kaebusi selliste keskkonnaasjades tehtud otsustuste tühistamiseks või toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks, mis võivad oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 15.03.2006 määrust haldusasjas nr 3-3-1-78-05). Kolleegium peab vajalikuks märkida, et keskkonnaküsimuste otsustamist käsitlevates asjades ei ole võimalik kaebeõigust sisustada identselt tavapäraste haldusasjadega subjektiivse avaliku õiguse rikkumise kaudu. Keskkonnaasjades võib, kuid ei pruugi subjektiivse õiguse rikkumine esineda. Seetõttu saab keskkonnakaitse küsimustes kohtusse pöördumise õiguse aluseks olla mitte üksnes õiguste rikkumine, vaid ka kaebuse esitaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga. Kaebuse esitaja peab ära näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema huvisid. Puutumus ei tähenda pelgalt võimalust, et tegevus või kavandatav tegevus isikut mõjutab, vaid selline mõju peab olema oluline ja reaalne. Halduskohtul tuleb kaebuse esitaja sellist puutumust vaidlustatud tegevusega kontrollida iga kaebuse puhul eraldi. Olulise ja reaalse puutumuse nõue välistab ka keskkonnaasjades kaebuse esitamise avalikes huvides (s.o nn populaarkaebused), välja arvatud juhul, kui seadus sellise õiguse otse ette näeb.“ Kaebuse esitajal on õigus käesolev kaebus esitada tulenevalt HKMS § 44 lg-st 4, kuna vastustaja 26.06.2018 käskkiri nr 1-1/18/1312 ja vastustaja 11.07.2018 kiri nr 9-3/18/10872-5 rikuvad kaebuse esitaja PS § 154 lg-st 1 ning KOKS § 2 lg-s 1 sätestatud õigust, võimet ja kohustust korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi. Kaebaja on seisukohal, et kaebuse esitajal on õigus käesolev kaebus esitada ka johtuvalt HKMS § 44 lg-st 5, kuna vastustaja 26.06.2018 käskkiri nr 1-1/18/1312 ja vastustaja 11.07.2018 kiri nr 9-3/18/10872-5 võtavad kaebuse esitajalt võimaluse kasutada MaaPS § 35 lg 1 p-s 10 sätestatud võimalust mitte nõustuda üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringu loa väljastamisega ning saavutada seeläbi olukord, kus vastavaid uuringuid ei teostata ning seetõttu maardla alade muutmiseks ning maavaravaru täiendavaks arvele võtmiseks keskkonnaregistrisse kannete tegemine ei saa olla võimalik. MaaPS § 27 lg-s 7 ja § 35 lg 1 p-s 10 kajastub kaebuse esitaja kui kohaliku omavalitsuse üksuse õigus otsustada, kas nõustuda üldgeoloogilise uurimistöö loa taotlusega või geoloogilise uuringu loa taotlusega või vaielda nende taotluste rahuldamisele vastu kohaliku omavalitsuse ja kohaliku kogukonna huvidest lähtuvalt. Siinjuures on oluline pidada silmas Riigikohtu poolt lahendi nr. 3-3-1-38-10 punktis 17 antud selgitust selle kohta, et kohaliku omavalitsuse keeldumine nõusoleku andmisest üldgeoloogilise uurimistöö loa või geoloogilise uuringu loa väljastamiseks on „siduv selles tähenduses, et ei loa andja ega ka Vabariigi Valitsus ei saa ümber hinnata kohaliku omavalitsuse seisukohti, sh hinnata nende õiguspärasust.“ Vaidlusaluse 26.06.2018 käskkirjaga on vastustaja läinud mööda MaaPS § 5, § 23 lg-de 3 ja 6, § 27 lg 7 ja § 35 lg 1 p 10 regulatsioonist, otsustades teha keskkonnaregistrisse kande Jägala lubjakivimaardla ala suurendamise kohta Tammi maaüksuse arvelt 13,70 ha võrra ning Jägala lubjakivimaardla aktiivse reservvaru suurendamise kohta 2037 tuhande m3 võrra. Vastustaja on võtnud eeltoodud rikkumisega kaebuse esitajalt võimaluse teostada enesekorraldusõigust ning kaebuse esitajal peab olema PS § 15 lg-st 1 tulenevalt võimalik ennast sellise rikkumise vastu kaitsta.
Vastustaja vaidlustatud 26.06.2018 käskkiri ja 11.07.2018 kiri rikuvad kaebuse esitaja kui kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust ka seeläbi, et kaebuse esitaja arengukava aastateks 2018-2025 kohaselt punkti 4.3. kohaselt (arengukava leheküljel 32) „[u]ute kaevanduste loomine ei ole valla arenguperspektiivis oluline, pigem tuleb lõpuni viia olemasolevad kaevandused (olemasolev varu välja kaevandada) ning need alad korrastada, et neid oleks võimalik kasutada kui täiendavate rekreatsioonialadena. Uute kaevandusalade tekitamine on perspektiivitu, sest seda ei soosi ei kohalik omavalitsus ega kohalik kogukond. Maavarade säästlik kasutus ja keskkonnavaenuliku kaevandamise vältimine ning valla territooriumile jäävate maavarade aktiivvarude muutmine passiivvarudeks aitab tagada parema elukeskkonna säilimise.“ Nagu ilmneb MaaPS §-ist 24 on selle paragrahvi alusel võimalik tunnistada maavara reservvaru kaevandatavaks ja kasutatavaks. Tammiku maaüksus paikneb Jägala lubjakivimaardla ploki 1 kõrval ning aastaid on kestnud vaidlused Keskkonnaametiga ja OÜ-ga Väo Paas seonduvalt kaevandamisloa väljastamisega OÜ-le Väo Paas (OÜ-le Väo Paas 09.06.2011 väljastatud kaevandamisluba lubjakivi kaevandamiseks Jägala lubjakivimaardla plokis 1 tühistati Riigikohtu poolt 15.10.2013 haldusasjas nr. 3-3-1-35-13 tehtud kohtuotsusega ning 30.05.2019 peaks Riigikohus tegema järgmise Jägala lubjakivimaardla plokis 1 kaevandamise võimalikkust puudutava otsuse haldusasjas nr 3-17-563). Juhul, kui siiski peaks OÜ-l Väo Paas õnnestuma alustada lubjakivi kaevandamisega Jägala lubjakivimaardla 1 plokis, siis on tõenäoline, et Tammiku maaüksuse lubjakivi aktiivne reservvaru tunnistatakse MaaPS §-i 24 alusel kaevandatavaks ja kasutatavaks ja seda tänu vastustaja 26.06.2018 käskkirjale. Selline asjade areng oleks aga otseses vastuolus Jõelähtme valla arengukavas aastateks 2018-2025 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt kaebuse esitaja ei soovi valla territooriumil uute kaevanduste avamist. Ka viimati toodust tulenevalt rikuvad vastustaja 26.06.2018 käskkiri ning 11.07.2018 kiri kaebuse esitaja õigusi. Samuti rikuvad vastustaja 26.06.2018 käskkiri ning 11.07.2018 kiri kaebuse esitaja õigusi seeläbi, et tulenevalt Tammiku maaüksusel võib-olla paikneva lubjakivi arvele võtmisest aktiivse reservvaruna, on kaebuse esitaja tegevus ruumilise planeerimise valdkonnas tulenevalt MaaPS §-dest 14 ja 15 Tammiku maaüksusel ja selle lähiümbruses oluliselt piiratud. Mis puutub vastustaja vaidlusalusesse 11.07.2018 kirja, siis märgib kaebuse esitaja täiendavalt, et see kiri rikub kaebuse esitaja õigusi, kuna vastustaja on kaebuse esitajalt võtnud võimaluse kaitsta oma õigusi vaidemenetluses. Ka sellise õiguse rikkumist peab kaebuse esitajal PS § 15 lg-st 1 johtuvalt olema võimalik kaitsta kohtus. Kaebuse esitajal kui kohaliku omavalitsuse üksusel peab olema võimalik vaidlustada vastustaja tegevust, millega vastustaja takistab kaebuse esitaja ülesannete täitmist seonduvalt nõusoleku andmise või sellest keeldumisega üldgeoloogilise uurimistöö teostamiseks või geoloogilise uuringu teostamiseks Tammiku maaüksusel.
4.4.Kaebuse esitaja leiab, et vastustajal ei olnud õiguslikult võimalik teha kannet keskkonnaregistrisse, millega suurendati Jägala lubjakivimaardla ala Tammi maaüksuse arvelt 13,70ha võrra ning millega suurendati Jägala lubjakivimaardla aktiivset reservvaru 2037 tuhande m3 võrra ning seda järgmistel põhjustel. Esiteks, vastustajal puudub pädevus otsustada, kas kohaldamisele kuulub MaaPS § 17 lg-s 1 alternatiivina sätestatud erand. Kuivõrd üldgeoloogilise uurimistöö loa väljastamise üle otsustamine on vastavalt MaaPS §-ile 26 Keskkonnaameti pädevuses, siis järelikult on Keskkonnaameti pädevuses ka otsustada, kas on põhjust lubada üldgeoloogilise uurimistöö teostamist erandlikult ilma üldgeoloogilise uurimistöö loata. Kaebuse esitajale teadaolevalt ei ole Keskkonnaamet kunagi kaalunud küsimust, kas kolmas isik võiks teostada Tammiku maaüksusel üldgeoloogilist uurimistööd erandlikult ilma üldgeoloogilise uurimistöö loata.
Teiseks, MaaPS § 17 lg-s 1 sätestatud erandit on võimalik kohaldada vaid selliselt, et kõigepealt otsustatakse Keskkonnaameti poolt üldgeoloogilise uurimistöö lubamine konkreetsel maaüksusel erandlikult ilma üldgeoloogilise uurimistöö loata ja seejärel asutakse üldgeoloogilist uurimistööd läbi viima. Antud juhul on asjade kulg olnud aga äraspidine. Nimelt on vastustaja 08.10.2018 protsessidokumendis toodud väidete kohaselt lähtunud Eesti NSV MN Geoloogia Valitsus 1978 tööst ja OÜ Eesti Geoloogiakeskus 2004 tööst. Seega mõlemad viimati nimetatud tööd on valminud aastaid enne vastustaja poolt 26.06.2018 käskkirja andmist, kusjuures mitte kummagi viimati nimetatud uurimistöö käigus ei ole teostatud uuringuid Tammiku maaüksusel. Kolmandaks tuleb pidada silmas kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust. MaaPS § 27 lg 7 ning § 35 lg 1 p 10 mõtteks on anda kohalikule omavalitsusele võimalus blokeerida kohalikust huvist tulenevalt üldgeoloogilise uurimistöö ja/või geoloogilise uuringu teostamine kohaliku omavalitsuse territooriumil. Võttes arvesse Riigikohtu lahendites nr 3-4-1-9-09 (p 33), 3-3-138-10 (p 17) ja 3-3-1-37-15 p 11 avaldatud seisukohtasid seonduvalt MaaPS § 35 lg 1 p-ga 10, ei ole ühtegi mõistlikku põhjust, miks selline kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ei peaks kohalduma MaaPS § 17 lg-s 1 sätestatud erandi puhul. Kaebuse esitaja arvates ei tohi seadusi tõlgendada viisil, mis avalikule võimule annaks võimaluse kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusest kui põhiseaduslikust garantiist, mööda hiilida. Just selliselt aga vastustaja antud juhul toimida soovib, võttes 26.06.2018 käskkirjaga Tammiku maaüksusel võib-olla leiduva lubjakivi arvele aktiivse reservvaruna ning võimaldamata seejuures kohalikul omavalitsusel kasutada õigust blokeerida üldgeoloogilise uurimistöö teostamine kohaliku omavalitsuse territooriumil. Neljandaks, kui isegi vastustaja pädevuses oleks otsustada MaaPS § 17 lg-s 1 alternatiivina sätestatud erandi kohaldamise üle (kaebuse esitaja arvates vastustajal sellist pädevust ei ole), siis oleks sellise otsustuse näol tegemist vastustaja kaalutlusõigusliku otsustusega. Vastustaja 26.06.2018 käskkirjas ei ole isegi mitte kordagi viidatud MaaPS § 17 lg-s 1 sätestatud erandile, rääkimata kaalutluste ja põhjenduste esitamisest, miks on sellise erandi kohaldamine põhjendatud. Samuti ei kaasanud vastustaja kaebuse esitajat 26.06.2018 käskkirja andmisele eelnenud haldusmenetlusse ja ei kuulanud kaebuse esitajat selle haldusmenetluse käigus ära. Võttes arvesse haldusmenetluse olulisust keskkonnaasjades, peaksid ka sellised rikkumised igal juhul tooma kaasa vastustaja 26.06.2018 käskkirja tühistamise.
4.5.Kaebaja palub hüvitada menetluskulud kokku summas 2025 eurot vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 87-91p).
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.
5.1.Maa-ameti pädevus keskkonnaregistri maardlate nimistu volitatud töötlejana tuleneb järgmistest volitusnormidest: • maapõueseaduse (MaaPS) § 21 lg 2, mis sätestab, et järvelubja, järvemuda, meremuda, kruusa, liiva, lubjakivi, dolokivi, savi ja turba kohta keskkonnaregistri kande tegemise otsustab keskkonnaregistri maardlate nimistu volitatud töötleja; • keskkonnaregistri seaduse § 4 lõikest 2, mille kohaselt määrab valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul Vabariigi Valitsus oma korraldusega keskkonnaregistri volitatud töötlejaks käesoleva paragrahvi nõuete kohase riigiasutuse; • Vabariigi Valitsuse 27.05.2003 korralduse nr 333 “Keskkonnaregistri volitatud töötleja määramine” punktidest 2 ja 3, millega määrati keskkonnaregistri maardlate nimistu volitatud töötlejateks Maa-amet, kes sisestab, töötleb ja väljastab maardlate nimistuga seotud andmeid,
koostab maavaravarude bilansi ja täidab maapõueseaduses nimetatud keskkonnaregistri maardlate nimistu volitatud töötleja ülesandeid; • Kannete tegemist keskkonnaregistrisse reguleerib keskkonnaministri 13.01.2005 määruse nr 2 “Keskkonnaregistri pidamise täpsustatud kord” 4. peatükk, vt § 27 jj.
5.2.Seega kuulub keskkonnaregistrisse lubjakivimaardlate kohta kannete, sh nii esmaste kui ka muutmise ja kustutamise kannete tegemine eelnimetatud õigusaktidest tulenevate volitusnormide kohaselt Maa-ameti pädevusse. Kannete tegemisel lähtub Maa-amet kehtivates materiaalõiguse normides sätestatust, eelkõige on aluseks MaaPS-st ja keskkonnaministri 13.01.2005 määrusest nr 2 “Keskkonnaregistri pidamise täpsustatud kord” tulenevad nõuded.
5.3.Vastustaja nõustub, et Maa-ameti kui keskkonnaregistri volitatud töötleja käskkiri, millega otsustatakse maardlate registrisse kande tegemine või muutmine, on HMS § 51 mõistes haldusakt, kuna see on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel antud avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud käskkiri. Maa-amet on nõus ka kaebuses toodud käsitlusega, et (tsit) “Tulenevalt MaaPS §-ist 5 ning § 21 lg-st 1 koosmõjus §-iga 23 omavad keskkonnaregistrisse tehtavad kanded õiguslikku tähendust (ja ei ole seega informatiivsed). Nii saab maardlaks olla vaid selline üldgeoloogilise uurimistööga või geoloogilise uuringuga piiritletud ja uuritud maaala, mis on võetud keskkonnaregistris arvele. Samuti saab aktiivseks või passiivseks maavaravaru tarbevaruks ning aktiivseks või passiivseks maavaravaru reservvaruks olla vaid selline maavaravaru, mis on üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringu käigus läbi uuritud ja võetud keskkonnaregistris arvele. Seega on vastustaja 26.06.2018 käskkiri nr 1-1/18/1312 antud avalikõiguslikus suhtes ning tekitab seonduvalt keskkonnaregistrisse Jägala lubjakivimaardla pindala ja maavarakoguse suurendamise kohta tehtava kandega Tammiku maaüksuse osas õiguslikke tagajärgi.”. Haldusaktist tuleb aga eristada registrikande tegemist nimetatud haldusakti alusel, mis on HMS § 106 mõistes toiming. Reeglina ei saa toimingut eraldi vaidlustada, seda tuleb teha koos haldusakti vaidlustamisega, mistõttu käsitleb Maa-amet ka käesolevat kaebust haldusakti tühistamise nõudena. Küll aga ei nõustu Maa-amet kaebaja käsitlusega sellest, et kaebajal on kõnealuse haldusakti vaidlustamise õigus vaidemenetluse teel või halduskohtu kaudu.
5.4.Maa-ameti poolt vaide läbi vaatamata jätmine ja selle tagastamine vaide esitajale oli põhjendatud ja õiguspärane alljärgnevatel põhjustel. HMS § 71 lg 1 p 1 kohaselt on vaideõigus isikul, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Käesoleval juhul ei saa vaidlustatud haldusakt ja selle alusel tehtud toiming kuidagi rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Vaidlustatud haldusakt tekitab küll õiguslikke tagajärgi, nagu kaebaja on kaebuses märkinud, kuid Maa-amet rõhutab, et mitte kaebajale. Ka vaides ei olnud viidatud ühelegi õiguslikule alusele, millest tulenevaid kohaliku omavalitsuse üksuse õigusi Jägala lubjakivimaardlas täiendava ehituslubjakivi reservvaru kinnitamine ja keskkonnaregistri maardlate nimistus registrikaardi nr 0577 kande muutmine rikkuda võiks. Maa-amet jättis HMS § 73 lg 3 ja § 79 lg 1 p 1 tuginedes Jõelähtme valla 29.06.2018 esitatud vaide läbi vaatamata ja tagastas selle vaide esitajale põhjusel, et kohalikul omavalitsusel ei ole vaideõigust maavaravarude kinnitamise ja maardlate nimistu registrikannete osas. Maa-amet selgitas vaide esitajale ka edasikaebamise korda, s.t vaide tagastamise kiri sisaldas infot, et HMS § 87 lg 1 kohaselt on isikul, kelle vaie jäi rahuldamata või kelle õigusi vaidemenetluses rikuti, õigus pöörduda halduskohtumenetluse seadustikus (edaspidi HKMS) sätestatud tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse. Eelnevast tulenevalt on Maa-amet seisukohal, et kaebuse esitajal puudub kaebeõigus ning seetõttu tuleb kaebus jätta läbi vaatamata.
5.5.HKMS § 44 lg 4 alusel saab kaebuse esitada üks avaliku võimu kandja teise avaliku võimu kandja vastu oma õiguste kaitseks. Maa-amet on seisukohal, et kaebajal puudub kaebeõigus
HKMS § 44 lg 4 alusel, sest kaebuses ei ole esitatud mitte ühtegi argumenti selle kohta, missugust kaebajale kuuluvat õigust vaidlustatud haldusakt rikub. Jõelähtme vald ei ole oma kaebust põhjendanud väitega, et Käskkiri nr 1312 rikub omavalitsusüksuse varalisi või muid õigusi HKMS § 44 lg 4 tähenduses. Seega on vastustaja seisukohal, et Jõelähtme vallal puudub antud juhul ilmselgelt kaebeõigus HKMS § 44 lg 4 alusel.
5.6.HKMS § 44 lg 5 ei võimalda kaebust esitada pelgalt avalikes huvides, vaid üksnes kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmise takistamise või raskendamise korral. Kaebuse esitamise eelduseks on avaliku võimu kandja õiguste riive või oluline takistus täita talle seadusega pandud ülesandeid. Kaebusest ei nähtu ühtegi eesmärki, mis oleks kuidagigi käsitatav kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest (edaspidi KOKS) tuleneva omavalitsusüksuse ülesandena, mille täitmist vaidlustatud haldusakt takistab või raskendab. Seega on vastustaja seisukohal, et Jõelähtme vallal puudub antud juhul ilmselgelt kaebeõigus ka HKMS § 44 lg 5 alusel.
5.7.Vastustaja on seisukohal, et asjaolu, et HKMS § 44 lg-tes 4 ja 5 on sätestatud kohaliku omavalitsuse kaebeõiguse alused, ei tähenda aga kaugeltki seda, justkui võiks kohalik omavalitsus esitada kaebuse mistahes haldusakti või tegevuse peale. Käesoleva vaidluse puhul ei ole tegemist kohaliku omavalitsuse omandiõigust riivava ega enesekorraldusõigust piirava haldusaktiga.
5.8.Kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanded ja pädevus on toodud KOKS §-s 6. Kohaliku omavalitsuse pädevus võib tuleneda ka eriseadusest. Vastustaja märgib, et üheski eelpool nimetatud õigusaktis ega üheski eriseaduses, mis reguleerib maardlate üle arvestuse pidamist keskkonnaregistris, ei ole sätet, mis näeks ette keskkonnaregistrisse maardla kannete tegemisel või muutmisel kohaliku omavalitsusega kooskõlastamise või kohalikult omavalitsuselt selleks loa või arvamuse küsimise. Maa-amet edastab kohalikele omavalitsustele maardlate registrikannete tegemise ja muutmise käskkirju teadmiseks, kuid mitte seetõttu, et kohalikul omavalitsusel oleks käskkirjade suhtes vaide- või kaebeõigus. Kohalikele omavalitsustele saadetakse käskkirju teadmiseks seetõttu, et kohalik omavalitsus oleks tema ülesandeks oleva ruumilise planeerimise käigus teadlik maardlatest ja nende piiridest. Planeeringute koostamisel on vaja arvestada maardlatega ja planeeringus need ka korrektselt kajastada. Maardla kohta registrisse kande tegemine ei tekita, muuda ega lõpeta mitte mingil viisil kaebaja subjektiivseid õigusi. Kohalikul omavalitsusel ei ole subjektiivset õigust nõuda, et kohaliku omavalitsuse territooriumil ei tohiks maardlaid arvele võtta. Vastustaja ei aktsepteeri kaebuses nimetatud kaebuse esitaja õigust vaidlustada vastustaja käskkirju, mis käsitlevad keskkonnaregistrisse õigusvastaste kannete tegemist. Juhul kui kohaliku omavalitsuse eesmärgiks on vältida maavarade kaevandamist kohaliku omavalitsuse territooriumil, ei ole maardla arvele võtmise vaidlustamine selleks kohane meede. Kohalikul omavalitsusel on seadusega tagatud võimalus oma vastavaid õigusi teostada sellega, et esitab kaevandamisloa menetluses oma vastuväited. Selleks on kohalikul omavalitsusel olemas keskkonnaseadustiku üldosa seadusest (edaspidi KeÜS) tulenev õigus ja pädevus (vt § 43). Kaebuse tekstist nähtuvalt on kaebaja eesmärgiks aga just nimelt kaevandamise vältimine tema haldusterritooriumil.
5.9.Maa-amet nõustub küll sellega, et ruumiline planeerimine on KOKS § 6 lg 1 tulenevalt kohaliku omavalitsuse pädevuses, kuid vaidleb vastu kaebuses toodud väitele, et (tsit) “Jõelähtme valla õigusi rikub olukord, kui maavaravaru õigusvastase arvele võtmise tagajärjel piiratakse kaebuse esitaja planeerimisdiskretsiooni ning kohaliku elu korraldamise õigust.”. Esmalt märgime, et kohaliku omavalitsuse diskretsioon ja kohaliku elu korraldamise õigus ei ole absoluutsed. Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust analüüsides on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 16.01.2007 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-906 punktis 23 ja 08.06.2007 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-4-07 punktis 19 selgitanud, et kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ei ole piiramatu ning põhiseaduse § 154 lg 1 näeb ette, et kohalikud omavalitsused tegutsevad iseseisvalt seaduste alusel. See tähendab, et kohalik omavalitsus saab sekkuda ja keelata neid tegevusi, mille osas on kohalikule omavalitsusele
vastav pädevus antud, mitte aga seda, et kohalik omavalistus saab enesekorraldusõiguse sildi all teha absoluutselt kõike ja keelata absoluutselt kõike. Muuhulgas tuleb kohaliku omavalitsuse diskretsiooni ulatuse tõlgendamisel arvestada ka MaaPS §-st 15 tulenevaid nõudeid ja piiranguid. Jaatades kaebaja käsitlust kohaliku omavalitsuse diskretsiooni suurest ulatusest ei oleks kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil võimalik teha mitte mingeid tegevusi, mis seadusest tulenevalt on küll lubatud ja õiguspärased, aga ei ole kohalikule omavalitsusele hetkel meele järele. Maa-amet rõhutab, et ruumilise planeerimise sisu ei saa meelevaldselt laiendada kuni selleni, et see kataks ära kõikvõimalikud kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil läbi viidavad tegevused, nagu nt ka maardlate arvele võtmine. Oma olemuselt kajastab maardlate kanne keskkonnaregistris reaalselt olukorda maapinnas ja maavarade eksisteerimist. Vaatamata sellele, et maavarade arvele võtmine maardlana tekitab teatud õigusi ja kohustusi, ei ole tegemist selliste õiguste ja kohustustega, mis tooks kohalikule omavalitsusele otseselt kaasa mingeid õigusi ja kohustusi või piiraksid kohaliku omavalitsuse seadusest tulenevat enesekorraldusõigust, kui kohalik omavalitsus ei ole just maaomanik. Kohalik omavalitsus peab küll teatud asjaoludega arvestama, kui tema haldusterritooriumil asub maardla, kuid tegemist ei ole subjektiivsete õiguste rikkumisega haldusmenetluse või halduskohtumenetluse mõistes. Selleks puhuks, kui kohalik omavalitsus on maaomanik (mida ta aga antud juhul ei ole), on õigusaktides vastavad sätted ka olemas, nt on munitsipaalomandis oleva maa puhul teatud juhtudel vajalik MaaPS § 21 lg 4 kohaselt kohaliku omavalitsuse kui maaomaniku nõusolek. Nagu eelpool mainitud, saab kohalik omavalitsus oma õigusi kaitsta KeÜS-s sätestatud korras loamenetluses ja anda arvamuse kaevandamisloa kohta.
5.10.Jõelähtme vallal ei ole vaidlustatud haldusaktiga puutumust ka kinnisasja omanikuna, kuna Tammiku kinnisasi kuulub eraomandisse. Selgitame, et asjaõigusseaduse § 130 lg 1 kohaselt ei ulatu kinnisasja omand seaduses loetletud maavaradele ning MaaPS § 11 lg 1 kohaselt kuulub aluspõhja maavara riigile. Kuna vaidlusaluses maardlas maavaraks olev lubjakivi on aluspõhja maavara, kuulub see riigile ning kuna vaidlustatud haldusakti alusel tekkiva maardla alal ei ole kinnisasju, mis kuuluksid kohalikule omavalitsusele, siis ei saa keskkonnaregistris maardla kande muutmine rikkuda ka kaebaja kui kinnisasja omaniku õigusi.
5.11.Vastustaja selgitab, et erandjuhul võimaldab seadus (MaaPS § 17 lg 1 nimetatud juhud) kanda maavaravarusid registrisse lihtsustatud korras ilma geoloogiliste uuringuteta ning sellise menetluse korral ei ole ette nähtud üheski menetlusetapis kohaliku omavalitsuse arvamuse, loa või nõusoleku küsimist. Seega on seadusandja juba seaduse koostamisel arvestanud olukorraga, et seda ei ole vaja. Need menetlused, kus on ette nähtud kohaliku omavalitsuse nõusoleku või loa küsimine, on seaduses sätestatud ning kaebaja õigusi saaks rikkuda vaid seesugune olukord, kui seaduses on see ette nähtud, aga vaatamata sellele ei küsita kohaliku omavalitsuse nõusolekut või luba. Kaebaja viidatud MaaPS § 35 lg 1 p 10 antud juhul aga üldse ei kohaldu, sest vastavalt MaaPS § 17 lg 1 ei olnud antud asjas vajalik taotleda geoloogilise uuringu tegemiseks luba. MaaPS § 35 lg 1 p 10 tulenevad nõuded on asjakohased vaid juhul, kui seaduse kohaselt on geoloogilise uuringu jaoks vajalik taotleda luba. Antud juhul on täidetud eeldused, mil on erandina võimalik võtta maavaravaru arvele ilma geoloogilist uuringut tegemata.
5.12.Seega ei ole kaebajal kaebeõigust käskkirja nr 1312 vaidlustamiseks, kuna õigusaktides ei ole ette nähtud kohaliku omavalitsuse loa, nõusoleku või arvamuse küsimist maardla kande tegemiseks keskkonnaregistrisse, aluspõhja maavara kuulub riigile, kaebajat ei puuduta vaidlustatud haldusakt ka kinnisasja omanikuna, kuna tegemist ei ole munitsipaalmaaga ning vaidlustatud haldusakt ei riiva ega riku kuidagi ka kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust ega planeerimisdiskretsiooni – maardla kanne kajastab tegelikku olukorda maapinnas ning annab infot maavarade esinemise, koguse ja omaduste kohta. Kaebeõiguse puudumine on seesugune puudus, mida ei ole võimalik kõrvaldada ja mis on aluseks kaebuse läbi vaatamata jätmisele.
5.13.Märgime täiendavalt, et Maa-amet, kui keskkonnaregistri maardlate nimistu volitatud töötleja, tegi kande, kuna kõik esitatud dokumendid ja andmed olid õiguspärased ja korrektsed. Selleks, et kandeavalduse ning õigusaktides sätestatud andmete ja dokumentide alusel keelduda kande tegemisest, peab olema õiguslik alus, mida käesolevas asjas ei esinenud.
5.14.Kaebaja 28.05.2019 menetlusdokumendis toodud käsitlused ja selgitused MaaPS § 27 lõike 7 ning § 35 lõike 1 punktis 10 sätestatu kohta tuleb jätta täielikult tähelepanuta, kuna nimetatud õigusnormid kohalduvad vaid loamenetluses, mitte aga uurimistööde tegemisel ilma loakohustuseta. Viidatud sätted ei kohaldu MaaPS § 17 lõikes 1 toodud erandi puhul ning kogu kaebaja käsitlus loamenetluse läbi viimise kohta on seetõttu asjassepuutumatu. Kuna maardlate arvele võtmise eelduseks ei ole kaebaja kooskõlastus, ei riku vastustaja käskkiri nr 1312 kaebaja subjektiivseid õigusi. Kuna kaebaja ei ole ka kõnealuse kinnisasja omanik ning aluspõhja maavara kuulub riigile, ei tulene kaebaja kaebeõigust ka võimalikust omandiõiguse rikkumisest (vt ka tl 99p-101).
5.15.Juhul kui kohus leiab, et kaebeõigus on kaebajal siiski olemas, tuleb kaebus jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjustel.
5.15.1.Esmalt selgitame, milliste dokumentide alusel otsustas Maa-amet muuta keskkonnaregistri maardlate nimistus Jägala lubjakivimaardla kannet. Maavarauuringud OÜ esitas OÜ Ruu Küla Kaevandajate Selts volitusel Maa-ametile Jägala lubjakivimaardla täiendava ehituslubjakivi aktiivse reservvaru arvele võtmise aruande “Ehituslubjakivi reservvaru uuring Tammiku maaüksusel Jägala maardla tarbe- ja reservvaru plokkide vahelisel alal (varu seisuga 01.05.2018)” (tl 19p-32). Aruanne on koostatud 1978. ja 2004. aastatel läbi viidud geoloogiliste uuringute käigus saadud andmete alusel, täiendavaid geoloogilisi välitöid ei tehtud. Maavaravaru on arvutatud ühes plokis (aruandes 3. plokk), mis paikneb Harju maakonnas Jõelähtme vallas Ruu külas eraomandisse kuuluval Tammiku kinnisasjal (katastritunnus 24504:008:0082). Aruandele oli lisatud kinnisasja omaniku Coreen Invest OÜ kooskõlastus Tammiku katastriüksusel maavara geoloogilise uuringu loa taotlemiseks ning geoloogilise uuringu läbiviimiseks. Keskkonnaregistrisse kandmiseks esitatud varuplokist ~0,72 m kaugusel idas asub Jägala lubjakivimaardla (registrikaart nr 0577) ehituslubjakivi aktiivse tarbevaru 1. plokk ning OÜ Väo Paas poolt taotletav mäeeraldis Jägala lubjakivikarjäär. Keskkonnaregistrisse kandmiseks esitatud varuplokist ~92 m kaugusele läände jääb Jägala lubjakivimaardla ehituslubjakivi aktiivse reservvaru 2. plokk.
5.15.2.Maavarade komisjon tutvus 13.06.2018 toimunud istungil Jägala lubjakivimaardla täiendava ehituslubjakivi aktiivse reservvaru arvele võtmise aruandega ja nõustus varu arvele võtmise ettepanekuga oma protokolli nr 4 punktides 18-90 (tl 56-59), kuna varasemate uuringute uuringupunktide vahekaugus on piisavalt tihe, piirkonna geoloogiline ehitus on lihtne ja ühetaoline ning esitatud aruanne on piisavalt põhjalik.
5.15.3.Maa-amet keskkonnaregistri maardlate nimistu volitatud töötlejana vaatas aruande ja esitatud dokumendid läbi ning nõustus muutma nende alusel keskkonnaregistri kannet ning kande muutmine oli kooskõlas õigusaktide ja alusdokumentidega.
5.15.4.Vastustaja selgitab, et käesoleval juhul on maavara arvele võetud üldgeoloogilise uurimistöö alusel. Üldgeoloogilist uurimistööd ja geoloogilise uuringu õigust reguleerib MaaPS § 17 lõige 1, mis sätestab, et üldgeoloogiline uurimistöö on lubatud üldgeoloogilise uurimistöö loa alusel, välja arvatud selline üldgeoloogiline uurimistöö, kus välitöid ei ole kavandatud või need piirduvad looduslike või tehispaljandite kirjeldamisega ning kivimi uurimiseks paljandist või puursüdamikust võetud kivimi tükkide või maapinnalt kivististe kogumisega.
5.15.5.Seega, kui välitöid teha tarvis ei ole, saab üldgeoloogilise uurimistöö teha ka ilma uuringuluba saamata, s.t kameraaltööna. Sel juhul kogutakse ilma välitöödeta vajalikke geoloogilisi andmeid olemasolevatest dokumentidest, näiteks varasemate geoloogiliste uuringute aruannetest. Tammiku kinnisasjal välitöid ei tehtud. Tammiku kinnisasja kohta
koostati üldgeoloogilise uurimistöö aruanne kameraaltööna varasemate, 1978. ja 2004. aastatel läbi viidud geoloogiliste uuringute käigus saadud andmete alusel. Vastustaja märgib, et Tammiku kinnisasja vahetus läheduses varasematel aastatel tehtud puuraugud on piisava tihedusega reservvaru arvele võtmiseks. Pealkirjas “Ehituslubjakivi reservvaru uuring Tammiku maaüksusel Jägala maardla tarbe- ja reservvaru plokkide vahelisel alal (varu seisuga 01.05.2018)” sisaldub küll sõna „uuring“, kuid sisuliselt on tegu kameraaltööna valminud üldgeoloogilise uurimistöö aruandega. Dokumentide läbivaatamisel lähtus vastustaja dokumendi tegelikust sisust, mitte aga pealkirjast (uuring/uurimistöö). Seega on teatud tingimustel seadusega lubatud kasutada varasemate uuringute andmeid ja vormistada aruanne ilma välitöödeta kameraaltööna ning käesoleval juhul ongi tegemist just seesuguse põhjendatud ja lubatud erandiga.
5.15.6.MaaPS § 21 lg 4 sätestab, et üldgeoloogilise uurimistöö loata või uuringuloata kameraaltöö põhjal saadud geoloogilise teabe alusel era- või munitsipaalmaa kohta keskkonnaregistrisse kande tegemiseks, kui kande tulemusena tekib kinnisasjale maardla, on vajalik kinnisasja omaniku nõusolek. Tsiteeritud sätte sõnastus kinnitab samuti, et uuringud on lubatud teha kameraaltööna ilma uuringuloata, ning täpsustab, missugustel juhtudel on vajalik maaomaniku nõusolek kande tegemiseks maardlate nimistusse. Kõnealune Tammiku kinnisasi on eraomandis, kinnisasja omanik on Coreen Invest OÜ. Maaomaniku nõusolek on aruandele lisatud, seega on maardla kohta registrikande tegemine kooskõlas MaaPS § 21 lg 4 tulenevate nõuetega.
5.15.7.Kaebaja väidab kaebuses, et Tammiku maaüksusel ei ole kunagi üldgeoloogilist uurimistööd ega geoloogilisi uuringuid teostatud ning seda tõestab ka asjaolu, et OÜ Ruu Küla Kaevandajate Selts esitas Keskkonnaametile taotluse uuringuloa väljastamiseks geoloogiliste uuringute teostamiseks Jägala VIII uuringuruumis ehk Tammiku maaüksusel. Vastustaja ei ole seesuguse käsitlusega nõus ja selgitab, et geoloogilise uuringu loa taotluse esitas OÜ Ruu Kaevandajate Selts selleks, et saada maavara kohta täpsemaid tarbevaru tasemel andmeid ja võtta arvele aktiivne tarbevaru, sest varasemast ajast on olemas piisavalt andmeid ainult reservvaru arvele võtmiseks. Tammiku katastriüksusega vahetult külgnevatel aladel on Eesti NSV MN Geoloogia Valitsus 1978. a teinud töö “Aruanne ehituskillustikuks kõlblike lubjakivide otsimistööde tulemustest Tallinna ümbruses” ning OÜ Eesti Geoloogiakeskus 2004. a töö “Ruu uuringuala lubjakivi geoloogiline uuring”. Nimetatud tööde puuraukude vaheline kaugus (427 ... 618 m) oli piisav reservvaru hindamiseks Tammiku katastriüksuse alal. Aruande koostamisel on kasutatud nelja puuraugu andmeid, kus kasuliku kihi paksus on vahemikus 13,5 ... 15,5 m, mis tõendab piirkonna ühtlast geoloogilist ehitust. MaaPS § 23 lg 3 kohaselt reservvaru on maavaravaru, mille geoloogilise uurituse detailsus võimaldab saada vajalikud andmed maavaravaru perspektiivi hindamiseks ja edasise geoloogilise uuringu suunamiseks. Reservvaru tasemel maavara hindamiseks oli geoloogiline teave olemas varasemates uuringutes. Geoloogiline uuring on aga vajalik täpsemate andmete kogumiseks ja aktiivse tarbevaru arvele võtmiseks.
5.15.8.Eelpool selgitas vastustaja, et üldgeoloogiline uurimistöö pealkirjaga “Ehituslubjakivi reservvaru uuring Tammiku maaüksusel Jägala maardla tarbe- ja reservvaru plokkide vahelisel alal (varu seisuga 01.05.2018)” on tehtud ja Maa-ametile esitatud. Laekunud aruandes oli reservvaru arvele võtmiseks piisavalt andmeid, seda kinnitas lisaks Maa-ameti sellekohasele seisukohale ka maavarade komisjon oma otsusega. Maavarade komisjon tutvus 13.06.2018 toimunud istungil Jägala lubjakivimaardla täiendava ehituslubjakivi aktiivse reservvaru arvele võtmise aruandega ja nõustus varu arvele võtmise ettepanekuga oma protokollis nr 4 punktis 18-90, kuna varasemate uuringute uuringupunktide vahekaugus on piisavalt tihe, piirkonna geoloogiline ehitus on lihtne ja ühetaoline ning esitatud aruanne on piisavalt põhjalik. Samuti oli aruandele lisatud maaomaniku nõusolek. Seega Maa-ametil puudus alus kande tegemisest keelduda.
5.15.9.Maavara reservvaru arvele võtmine ja reservvaru kaevandatavaks ja kasutatavaks maavaravaruks tunnistamine on erinevad toimingud, millest teist ei ole tehtud ja praegusel juhul kindlasti ka ei saa teha, sest maardlas pole kaevandamist toimunud, s.t ei ole täidetud MaaPS § 24 lg 1 p 3 sätestatud tingimus, et reservvaru kaevandatavaks ja kasutatavaks tunnistamise asjakohasust tõendab kaevandamine samas maardlas. Reservvaru kaevandatavaks tunnistamiseks on tarvis, et aruandes on analüüsitud kõiki aspekte, mis on toodud MaaPS § 24 lg 1 ja nõutavad asjaolud on täidetud. Nimelt sätestab MaaPS § 24 lg 1, et kaevandamisloa taotleja, loa omaja või taotluse esitamisest huvitatud isiku avalduse alusel võib valdkonna eest vastutav minister või keskkonnaregistri maardlate nimistu volitatud töötleja tunnistada täiendavat geoloogilist uuringut nõudmata aktiivse reservvaru kaevandatavaks ja kasutatavaks maavaravaruks, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) maardla, milles reservvaru paikneb, on lihtsa ja ühtlase ehitusega; 2) reservvaru piirneb vahetult sama maavara tarbevaruga või paikneb tarbevaru lamamis või lasumis; 3) reservvaru kaevandatavaks ja kasutatavaks tunnistamise asjakohasust tõendab kaevandamine samas maardlas; 4) reservvaru asub maardla äärealal ning selle kaevandatavaks ja kasutatavaks tunnistamise eesmärk on maavara säästlik kasutamine. Täiendavalt märgib vastustaja, et isegi kui tulevikus peaks toimuma reservvaru kaevandatavaks ja kasutatavaks maavaravaruks tunnistamine, loob see võimaluse kaevandamisloa taotluse esitamiseks, mitte kaevandamisloa saamiseks. Loa menetlus on jätkuvalt täiesti omaette protsess, millesse on kaasatud ka kohalik omavalitsus, kellel on seadusest tulenevalt õigus anda oma arvamus kaevandamisloa kohta. Kokkuvõttes võib öelda, et kameraaltööna läbi viidud üldgeoloogilise uurimistöö tulemusena on reservvaru arvele võtmine võimalik ja käesoleval juhul kande tegemisest keeldumiseks alust ei olnud. Vastustaja toob välja, et kui asi saadetakse kohtu poolt vastustajale uueks otsustamiseks ja vastustaja peaks samade dokumentide ja olemasoleva info põhjal sama maardla kande tegemise kohta uue otsuse langetama, ei saakski ta teha teistsugust otsust, kuna kande tegemisest keeldumiseks ei ole alust ning haldusakti andmisel on vastustaja järginud kõiki menetlus- ja materiaalõiguse norme. Seega ei ole kaebuse rahuldamisega võimalik saavutada kaebuse eesmärki ehk vältida kohaliku omavalitsuse territooriumil maardlate arvele võtmist ning maavarade kaevandamist.
5.16.Kokkuvõttes on kaebus täiesti alusetu ja põhjendamatu ning tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Käskkiri nr 1312 on õiguspärane ja kooskõlas akti andmise ajal kehtinud materiaal- ja menetlusõiguse normidega ega riku kaebaja seadusest tulenevaid subjektiivseid õigusi. Ühelgi kohalikul omavalitsusel ei ole subjektiivset õigust nõuda, et tema haldusterritooriumil ei võetaks keskkonnaregistri maardlate nimistusse arvele uusi maardlaid. Juhul, kui vastustaja peaks samade dokumentide ja olemasoleva info põhjal sama maardla kande tegemise kohta langetama uue otsuse, ei saaks ta teha teistsugust otsust, kuna kande tegemisest keeldumiseks ei ole alust. Nii Käskkirja nr 1312 andmisel kui ka käesoleval ajal kehtiv õigus annavad võimaluse erandina MaaPS § 17 lõike 1 kohaselt võtta teatud tingimustel maardla arvele ilma maapõues läbiviidud välitöödeta. Kuna antud asjas olid vajalikud tingimused täidetud (olid olemas piisav info maavara kohta ning eraisikust maaomaniku nõusolek), oli kameraaltöö alusel maardla arvele võtmine õiguspärane. Vastustaja on pädev haldusorgan keskkonnaregistri maardlate nimistusse registrikannete tegemiseks, sh otsustamaks seaduses sätestatud erandite kohaldamise võimalikkuse üle. (vt ka tl 101p-104)
KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
6.Kolmas isik, tutvunud vastustaja 08.10.2018 vastusega kaebusele, ühineb selle seisukohtadega täies ulatuses ja palub kaebus jätta läbivaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu või kaebuse perspektiivituse tõttu või rahuldamata kaebuse põhjendamatuse tõttu.
6.1.Kolmas isik peab siiski oluliseks rõhutada, et vaidlustatud haldusakt ja selle alusel tehtud toiming ei saa mingil juhul rikkuda kaebaja õigusi. Vaidlustatud haldusakt ja selle alusel tehtud toiming saavad üldse otseselt mõjutada üksnes kinnistu omaniku, ehk siinses asjas kolmanda isiku õigusi. Kolmas isik on haldusaktiga ning selle alusel tehtud toiminguga nõus ning ei soovi neid vaidlustada.
6.2.Kolmas isik nõustub vastustaja ning kehtiva kohtupraktikaga selles, et kohaliku omavalitsuse diskretsioon ja kohaliku elu korraldamise õigus ei ole absoluutsed. See tähendab, et kohalik omavalitsus saab sekkuda ja keelata neid tegevusi, mille osas on kohalikule omavalitsusele vastav pädevus antud, mitte aga seda, et kohalik omavalistus saab enesekorraldusõiguse sildi all teha absoluutselt kõike ja keelata absoluutselt kõike.
6.3.Siinsel juhul nähtub aga kaebusest ja Jõelähtme valla senisest läbivast praktikast, et kohaliku omavalitsuse eesmärgiks on täielikult välistada igasugused geoloogilised uuringud ja mistahes kaevandustegevus kohaliku omavalitsuse territooriumil, kui neid tegevusi ei soovi teostada just kohaliku omavalitsuse poolt soositud isikud. Kolmas isik leiab, et tegemist on lubamatu olukorraga, kus haldusorgan kulutab suurtes kogustes maksumaksjatelt kogutavat raha, et võimuaparaadi ja pikkade ja kulukate vaidluste läbi tekitada võimalikult palju kahju kaevandamisest huvitatud ettevõtjatele, muuhulgas kolmandale isikule.
6.4.Kaebaja väidab avalikult, et teeb kõik endast oleneva, et välistada igasugune uute kaevanduste avamine enda territooriumil, kuid ei paku välja mitte ühtegi tõsiseltvõetavat ja arvestatavat alternatiivi. Kolmanda isiku hinnangul on ka siinses asjas kaebuse esitamise näol tegemist n.ö. halduskiusuga, millel puudub igasugune seos kohaliku omavalitsuse seaduslike eesmärkide, õiguste või kohustusega. Seega on igal juhul selge, et kaebajal puudub kaebeõigus ja kaebus tuleb jätta läbi vaatamata.
6.5.Lisaks, nagu vastustaja oma vastuses on märkinud, kui asi saadetaks kohtu poolt vastustajale uueks otsustamiseks ja vastustaja peaks samade dokumentide ja olemasoleva info põhjal sama maardla kande tegemise kohta uue otsuse langetama, ei saakski ta teha teistsugust otsust, kuna kande tegemisest keeldumiseks ei ole alust ning haldusakti andmisel on vastustaja järginud kõiki menetlus- ja materiaalõiguse norme. Seega ei oleks kaebuse rahuldamisega võimalik saavutada kaebuse eesmärki ehk vältida kohaliku omavalitsuse territooriumil maardlate arvele võtmist ning maavarade kaevandamist. Ka sel põhjusel kuulub kaebus läbi vaatamata jätmisele.
6.6.Kui kohus peaks aga asuma seisukohale, et kaebajal on kaebeõigus ning kaebus kuulub läbivaatamisele, palub kolmas isik jätta kaebus rahuldamata.
6.7.Kolmas isik palub jätta menetluskulud kaebaja kanda. Kolmas isik palub hüvitada menetluskulud kokku summas 252 eurot vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 92-96).
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Kohus, tutvunud poolte seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
8.Kohus märgib esmalt, et käesoleva asja lahendamise seisukohalt omab peamist tähtsust kaebeõiguse küsimus. Nimelt on poolte vahel vaidlus selles, kas kaebuse esitajal kohaliku omavalitsuse üksusena on käesoleval juhul kaebeõigus HKMS § 44 lg 4 ja 5 alusel või mitte
selleks, et vaidlustada Maa-ameti 26.06.2018 käskkiri nr 1-1/18/1312 “Harju maakonnas Jägala lubjakivimaardla registrikande muutmine”. Käskkirjaga otsustati kinnitada Jägala lubjakivimaardlas ehituslubjakivi täiendav reservvaru ja muuta vastavalt keskkonnaregistri maardlate nimistus registrikaardi nr 0577 kannet ja selle suhtes esitatud vaide tagastamise otsust. Kohaliku omavalitsuse üksus saab esitada teise haldusorgani haldusakti või toimingu peale kaebuse seadusest tulenevalt kahel alusel: 1) akt või toiming rikub väidetavalt kohaliku omavalitsuse üksuse õigusi või 2) akt või toiming takistab või raskendab oluliselt kohaliku omavalitsuse üksuse ülesannete täitmist (vt HKMS § 44 lg-d 4 ja 5 Euroopa kohaliku omavalitsuse harta art 11) .
9.Kaebaja väidab esmalt, et tal on kaebeõigus, kuna vaidlustatud haldusaktidega on võetud kaebajalt õigus MaaPS § 35 lg 1 p 10 sätestatud õiguse– välistada üldgeoloogilise uurimistöö loa ning geoloogilise uuringu uuringuloa väljastamine (vt ka MaaPS § 27 lg 7) – teostamisele. Kaebaja leiab, et olles vastu üldgeoloogilise uurimistöö loa ning geoloogilise uuringu uuringuloa väljastamisele on tal võimalik saavutada, et nimetatud lube ei väljastata ning selle tulemusena ei ole võimalik teha ka kandeid keskkonnaregistrisse. Vastustaja ja kolmas isik kaebaja seisukohaga ei nõustu ning märgivad, et antud juhul kuulus kohaldamisele MaaPS § 17 lg 1 sätestatud erand, mil vastavat menetlust seaduse kohaselt läbi viia ei tulnud. Nimelt MaaPS § 17 lg 1 kohaselt on üldgeoloogiline uurimistöö lubatud üldgeoloogilise uurimistöö loa alusel, välja arvatud selline üldgeoloogiline uurimistöö, kus välitöid ei ole kavandatud või need piirduvad looduslike või tehispaljandite kirjeldamisega ning kivimi uurimiseks paljandist või puursüdamikust võetud kivimi tükkide või maapinnalt kivististe kogumisega.
10.Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga ning leiab, et asjaolu, et antud juhul kaebaja nõusolekut MaaPS § 27 lg 7 alusel küsida ei tulnud, ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi olukorras kus rakendati MaaPS § 17 lg 1 sätestatud erandit. Sellise menetluse korral ei ole seaduses üheski menetlusetapis ette nähtud kohaliku omavalitsuse arvamuse, loa või nõusoleku küsimist. Ka MaaPS § 21 lg 4 sätestab, et üldgeoloogilise uurimistöö loata või uuringuloata kameraaltöö põhjal saadud geoloogilise teabe alusel era- või munitsipaalmaa kohta keskkonnaregistrisse kande tegemiseks, kui kande tulemusena tekib kinnisasjale maardla, on vajalik kinnisasja omaniku nõusolek. Käesoleval juhul kuulub kinnisasi Coreen Invest OÜ-le, mitte kaebajale, millest tulenevalt ei olnud kaebaja nõusolekut vaja. Kohus leiab kokkuvõtvalt, et seadusandja on juba seaduse koostamisel arvestanud olukorraga, kus kohaliku omavalitsuse nõusolekut eraldi küsida vaja ei ole. Need menetlused, kus on ette nähtud kohaliku omavalitsuse nõusoleku või loa küsimine, on seaduses sätestatud ning kaebaja õigusi saaks rikkuda vaid seesugune olukord, kui seaduses on see ette nähtud, aga vaatamata sellele ei küsita kohaliku omavalitsuse nõusolekut või luba. Antud juhul sellise olukorraga aga tegemist ei ole.
11.Eeltoodust tulenevalt ei jaga kohus kaebaja seisukohta selles, et kaebaja subjektiivseid õigusi on antud juhul rikutud vaidlustatud haldusaktidega sellega, et kaebaja ei saanud MaaPS § 27 lg 7 koosmõjus § 35 lg 1 p 10 sätestatud õigust kasutada. Lisaks selgitab kohus, et kaebaja poolt märgitu nagu MaaPS § 35 lg 1 p 10 tooks igal juhul kaasa vastavate lubade välja andmata jätmise on ebaõige. Nimelt sätestab MaaPS § 35 lg 3, et kui kohaliku omavalitsuse üksus ei ole nõus maavara otsinguks üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa andmisega, võib loa andja taotleja ettepanekul taotleda loa andmise nõusolekut Vabariigi Valitsuselt. Vabariigi Valitsus annab loa andmiseks nõusoleku, kui selleks on ülekaalukas riigi huvi. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et loa andja võib keelduda käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud Vabariigi Valitsuse nõusoleku taotlemisest, kui valdkonna eest vastutava ministri hinnangul loa andmiseks riigi huvi ilmselgelt puudub. Sellest regulatsioonist tuleneb, et kaebaja keeldumisel
oleks tulnud läbi viia taotleja ettepanekul täiendav menetlus, kus taotletakse vastavat nõusolekut Vabariigi Valitsuselt, mitte aga ei põhjusta kohaliku omavalitsuse nõusoleku puudumine absoluutset välistust vastava loa saamiseks nagu märgib kaebaja. Selline kaebaja väide on muuhulgas selgelt eksitav.
12.Kohus leiab, et maardla kande tegemine keskkonnaregistrisse ei saa rikkuda kaebaja õigusi, sest õigusaktides ei ole ette nähtud kohaliku omavalitsuse loa, nõusoleku või arvamuse küsimist maardla kande tegemiseks. Õige on vastustaja seisukoht ka selles, et aluspõhja maavara kuulub riigile, kaebajat ei puuduta vaidlustatud haldusakt kinnisasja omanikuna, ega riiva ka kaebaja enesekorraldusõigust ega ka planeerimisdiskretsiooni, sest kaebaja ei saa üldjuhul planeerida maa omaniku tahte vastaselt tema kinnistut. Põhjendatud on ka vastustaja poolt märgitu, et maardla kanne kajastab tegelikku olukorda maapinnas ning annab eelkõige infot maavarade esinemise, koguse ja omaduste kohta. Vastava kande alusel ei ole võimalik veel kaevandada, vaid esitada üksnes kaevandamisloa taotlus. Viimase esitamisel on kaebajal aga seadusega tagatud õigus osaleda kaevandamisloa menetluses, kus ta saab oma õigusi kaitsta (MaaPS § 49 lg 6).
13.Õige on ka vastustaja seisukoht, et kohaliku omavalitsuse pädevuses ei ole keskkonnaregistrisse maardlate kannete tegemise, muutmise või kustutamise kohta arvamuse avaldamine. Juhul kui kohalik omavalitsus peab vajalikuks sellise arvamuse esitada, on see informatiivne ja soovitusliku iseloomuga, mitte aga keskkonnaregistri pidaja jaoks kohustuslik või siduv. Registripidaja jaoks ei ole kohaliku omavalitsuse vastuväide registrikannet takistavaks asjaoluks ja kande saab teha ka kohaliku omavalitsuse vastuseisu korral. Ka ei teki kohaliku omavalitsuse üksusele kaebeõigust, kui keskkonnaregistri pidaja teeb kandeotsuse ega arvesta seejuures kohaliku omavalitsuse soovitusliku iseloomuga arvamust. Vastustaja on põhjendatult välja toonud, et uuringu loa/uurimistöö loa menetlus ja keskkonnaregistrisse maardla kande tegemine on kaks täiesti erinevat menetlust, mida viivad antud juhul läbi ka erinevad haldusorganid. Uuringu loa/uurimistöö loa menetluse puhul on tõepoolest ette nähtud kohaliku omavalitsuse arvamuse küsimine, kuid keskkonnaregistrisse maardla kande tegemise puhul ei tulene mitte ühestki õigusaktist kohaliku omavalitsuse üksuse kooskõlastuse või arvamuse küsimise kohustust. Kui keskkonnaregistrisse maardla kande tegemiseks oleks kohaliku omavalitsuse arvamust või kooskõlastust vaja, siis oleks seadusandja selle ka sõnaselgelt sätestanud. Seadusandja on aga ette näinud, et ilma maapõue mõjutavate uuringuteta (sh ilma puuraukude rajamiseta ning ilma välitöödeta) on teatud tingimustel võimalik läbi viia lihtsam ja kiirem menetlus uue maardla arvele võtmiseks ning sel puhul on MaaPS § 21 lõike 4 kohaselt vajalik vaid kinnisasja omaniku nõusolek. Kinnisasja omaniku nõusolek antud juhul on olemas ja vastustajale esitatud ning selles osas poolte vahel vaidlust ei ole.
14.Teiseks väidab kaebaja, et tema õigusi rikub see, et tingituna 26.06.2018 käskkirjast nr 11/18/1312 on MaaPS § 24 tulenevalt nüüd võimalik Tammiku maaüksuses asuva ning aktiivse reservvaruna arvele võetud maavaravaru kaevandatavaks ja kasutatavaks tunnistamine. Kohus märgib, et esiteks jääb talle siinkohal ebaselgeks, millist konkreetset kaebaja subjektiivset õigust rikub või millise ülesande täitmist oluliselt raskendab või takistab asjaolu, et nüüd võimalik Tammiku maaüksuses asuva ning aktiivse reservvaruna arvele võetud maavaravaru kaevandatavaks ja kasutatavaks tunnistamine. Kaebaja ei ole osanud nimetada ühtegi sellist õigust või ülesannet. Kaebaja üldsõnaline viide KOKS § 2 lg 1 – millest tuleneb kohaliku omavalituse õigus, võime ja kohustus korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi - kaebeõigust antud juhul ei põhjenda ega anna. Teiseks juhib kohus kaebaja tähelepanu sellele, et reservvaru kaevandatavaks ja kasutatavaks tunnistamisele on sätestatud MaaPS § 24 lg 1 täiendavad eeldused lisaks sellele, et tegemist
peab olema aktiivse reservvaruga. Nimelt peavad selleks olema täidetud kõik järgmised tingimused: 1) maardla, milles reservvaru paikneb, on lihtsa ja ühtlase ehitusega; 2) reservvaru piirneb vahetult sama maavara tarbevaruga või paikneb tarbevaru lamamis või lasumis; 3) reservvaru kaevandatavaks ja kasutatavaks tunnistamise asjakohasust tõendab kaevandamine samas maardlas; 4) reservvaru asub maardla äärealal ning selle kaevandatavaks ja kasutatavaks tunnistamise eesmärk on maavara säästlik kasutamine. Tegemist on täiesti eraldiseisva menetlusega. Lisaks on käesoleval juhul vastustaja põhjendatult välja toonud, et täidetud ei ole viidatud sätte alapunkt 3, millest tulenevalt vastavat toimingut teha ka hetkel ei ole võimalik. Õige on ka see, et isegi kui ka tulevikus peaks toimuma reservvaru kaevandatavaks ja kasutatavaks tunnistamine, siis kaevandamiseks on vajalik kaevandamisluba, millise väljaandmise menetlusse tuleb kaebaja kaasata (MaaPS § 49 lg 6).
15.Kolmandaks märkis kaebaja, et tingituna Tammiku maaüksusel lubjakivi arvele võtmisest aktiivse reservvaruna, kaovad Tammiku maaüksuse osas MaaPS § 15 sätestatud piirangud. Kaebaja leiab, et tema õigusi rikub olukord, kus maavaru õigusvastase arvele võtmise tagajärjel piiratakse kaebuse esitaja planeerimisdiskretsiooni ning kohaliku elu korraldamise õigust. Esmalt kordab kohus, et Tammiku maaüksuse näol on tegemist eramaaga. Asjaolu, et MaaPS § 15 tulenevalt peab kaebaja taotlema teatud toimingute tegemiseks Keskkonnaministeeriumilt luba või kooskõlastust, ei saa rikkuda kaebaja kui kohaliku omavalitsuse kohaliku elu korraldamise õigust. Kaebaja ei ole ka täpsustanud, milles see rikkumine täpselt seisneb arvestades, et tegemist on eraisikule kuuluva maaga, mitte kaebajale kuuluva maaga. Kohus ei jaga kaebaja seisukohta ka planeerimisdiskretsiooni piiramise osas teataval määral olukorras, kus maa omanik on maardla kande tegemisega nõustunud saaks rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi või takistada oma ülesannete täitmist. Kaebajal tuleb arvestada planeerimisdiskretsiooni teostamisel õigusaktides sätestatud piirangutega igal juhul ning neid järgida. Kohus möönab, et kaebajal on teatud puutumus vaidlusaluse haldusaktiga, kuid see ei mõjuta selliselt kaebaja õigusi ja huve, et kaebajal tekiks kaebeõigus. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus kokkuvõtvalt, et kaebajal puudub kaebeõigus ning kaebus tuleb sel põhjusel jätta rahuldamata.
16.Vaatamata eeltoodud järeldusele peab kohus vajalikuks peatuda lühidalt ka kaebuse sisulistel väidetel. Kohus märgib esmalt, et on seisukohal, et Maa-ameti 26.06.2018 käskkiri nr 1-1/18/1312 ja Maa-ameti 11.07.2018 kiri nr 9-3/18/10872 on haldusaktid, millele saab esitada tühistamiskaebuse. Sellest tulenevalt lahendab kohus üksnes vastavad nõuded.
16.1.MaaPS § 5 sätestab, et maardla on üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringuga piiritletud ja uuritud ning keskkonnaregistris arvele võetud maavara lasund või selle osa koos vahekihtidega. MaaPS § 23 lg 3 kohaselt on reservvaru maavaravaru, mille geoloogilise uurituse detailsus võimaldab saada vajalikud andmed maavaravaru perspektiivi hindamiseks ja edasise geoloogilise uuringu suunamiseks. Reservvaru võetakse arvele üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringu alusel. Viidatud sätetest järeldab kaebaja, et ilma geoloogiliste uuringuteta ei olnud õiguslikult võimalik suurendada vaidlusaluse käskkirjaga Jägala lubjakivimaardla pindala ja mahtu Tammiku maaüksuse arvelt. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ning leiab, et vastustaja on õigesti välja toonud, et ka käesoleval juhul on maavara arvele võetud üldgeoloogilise uurimistöö alusel, millest tulenevalt on vaidlustatud käskkiri õiguspärane. Nimelt üldgeoloogilist uurimistööd ja geoloogilise uuringu õigust reguleerib täpsemalt MaaPS § 17 lõige 1, mis sätestab, et üldgeoloogiline uurimistöö on lubatud üldgeoloogilise uurimistöö loa alusel, välja arvatud selline üldgeoloogiline uurimistöö, kus välitöid ei ole kavandatud või need piirduvad looduslike või
tehispaljandite kirjeldamisega ning kivimi uurimiseks paljandist või puursüdamikust võetud kivimi tükkide või maapinnalt kivististe kogumisega. Seega, kui välitöid teha tarvis ei ole, saab üldgeoloogilise uurimistöö teha ka ilma uuringuluba saamata, s.t kameraaltööna. Sel juhul kogutakse ilma välitöödeta vajalikke geoloogilisi andmeid olemasolevatest dokumentidest, näiteks varasemate geoloogiliste uuringute aruannetest. Vaidlust ei ole selles, et Tammiku kinnisasjal välitöid ei tehtud. Tammiku kinnisasja kohta koostati üldgeoloogilise uurimistöö aruanne kameraaltööna varasemate, 1978. ja 2004. aastatel läbi viidud geoloogiliste uuringute käigus saadud andmete alusel (tl 19p-32). Kohus jagab vastustaja seisukohta ka selles, et käesoleval juhul on eeltoodust ja seadusega sätestatud võimalusest, et teatud tingimustel on lubatud kasutada varasemate uuringute andmeid ja vormistada aruanne ilma välitöödeta kameraaltööna, tulenevalt on hetkel tegemist just seesuguse põhjendatud ja lubatud erandiga. Kohtu ja vastustaja seisukohta toetab ka MaaPS § 21 lg 4, mis sätestab, et üldgeoloogilise uurimistöö loata või uuringuloata kameraaltöö põhjal saadud geoloogilise teabe alusel era- või munitsipaalmaa kohta keskkonnaregistrisse kande tegemiseks, kui kande tulemusena tekib kinnisasjale maardla, on vajalik kinnisasja omaniku nõusolek. Sätte sõnastus kinnitab samuti, et uuringud on lubatud teha kameraaltööna ilma uuringuloata, ning täpsustab, missugustel juhtudel on vajalik maaomaniku nõusolek kande tegemiseks maardlate nimistusse. Vaidlust ei ole, et kõnealune Tammiku kinnisasi on eraomandis, kinnisasja omanik on Coreen Invest OÜ. Maaomaniku nõusolek on aruandele lisatud ja seega on maardla kohta registrikande tegemine kooskõlas MaaPS § 21 lg 4 tulenevate nõuetega.
16.2.Vale on kaebaja seisukoht selles, et Tammiku maaüksusel ei ole kunagi üldgeoloogilist uurimistööd ega geoloogilisi uuringuid teostatud ning seda tõestab ka asjaolu, et OÜ Ruu Küla Kaevandajate Selts esitas Keskkonnaametile taotluse uuringuloa väljastamiseks geoloogiliste uuringute teostamiseks Jägala VIII uuringuruumis ehk Tammiku maaüksusel. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti välja toonud, et OÜ Ruu Kaevandajate Selts esitas geoloogilise uuringu loa taotluse selleks, et saada maavara kohta täpsemaid tarbevaru tasemel andmeid ja võtta arvele aktiivne tarbevaru, sest varasemast ajast on olemas piisavalt andmeid ainult aktiivse reservvaru arvele võtmiseks (ning seda teostatud üldgeoloogilise uurimistöö aruande alusel, mis koostati kameraaltööna). MaaPS § 23 lõike 3 kohaselt on reservvaru maavaravaru, mille geoloogilise uurituse detailsus võimaldab saada vajalikud andmed maavaravaru perspektiivi hindamiseks ja edasise geoloogilise uuringu suunamiseks. Vastustaja on põhjendatult välja toonud, et reservvaru tasemel maavara hindamiseks oli geoloogiline teave olemas varasemates uuringutes. Geoloogiline uuring on aga vajalik täpsemate andmete kogumiseks ja aktiivse tarbevaru arvele võtmiseks. Kaebaja ei ole antud juhul eristanud aktiivset reservvaru ja aktiivset tarbevaru (vt MaaPS § 23), mida tuleb aga käesoleval juhul teha. Ka kaebaja poolt täiendavates seisukohtades viidatud Avermont Invest OÜ esitas loa taotluse geoloogilise uuringu tegemiseks selleks, et hinnata maavara aktiivse tarbevaruna, mitte aktiivse reservvaruna. Kohus nõustub vastustajaga, et Maa-ametile esitatud aruandes (Ehituslubjakivi reservvaru uuring Tammiku maaüksusel Jägala maardla tarbe- ja reservvaru plokkide vahelisel alal (varu seisuga 01.05.2018.a.)” (tl 19p-32) oli aktiivse reservvaru arvele võtmiseks piisavalt andmeid. Eeltoodut kinnitas ka maavarade komisjon oma otsusega. Maavarade komisjon tutvus 13.06.2018 toimunud istungil vastava aruandega ja nõustus varu arvele võtmise ettepanekuga oma protokollis nr 4 punktis 18-90 (vt tl 59), sest varasemate uuringute uuringupunktide vahekaugus on piisavalt tihe, piirkonna geoloogiline ehitus on lihtne ja ühetaoline ning esitatud aruanne on piisavalt põhjalik, maaomanik on nõus. Kaebaja ei ole ümber lükanud ega tõendanud, et aktiivse reservvaru arvele võtmiseks oleks olnud andmed ebapiisavad või puudulikud. Küll aga on andmed puudulikud aktiivse tarbevaru arvele võtmiseks ja selleks tuleks läbi viia geoloogiline uuring täpsemate andmete kogumiseks. Samas selle üle ei ole
hetkel vaidlust, kuivõrd vaidlustatud käskkirjaga võeti ehituslubjakivi Tammiku maaüksusel arvele aktiivse reservvaruna, mitte aktiivse tarbevaruna.
16.3.Kohus ei jaga kaebaja seisukohta, et Keskkonnaregistrisse ei olnud võimalik vastavat kannet teha, sest MaaPS § 17 lg 1 sätestatud erandi kohaldamine ei ole võimalik, kui soovitakse tugineda varasematele uuringutele, lisaks peab erandi kohaldamiseks olema Keskkonnaameti vastav otsustus, mida käesoleva juhul ei ole. Kaebaja väide nagu tuleks MaaPS § 17 lg 1 sätestatud erandi kohaldamiseks teha Keskkonnaameti poolt eraldi menetlus ning selle tulemusena eraldi otsus erandi kohaldamiseks, ei ole käesoleval juhul asjakohane. MaaPS § 17 lg 1 sätestatud erand on ette nähtud just nimelt selliseks juhuks, kui vastavat loamenetlust läbi viia ei tule. Vastupidine seisukoht viiks ebaotstarbeka bürokraatiani. See ei ole aga kooskõlas erandi mõttega, mis võimaldab teatud juhul ilma luba omamata üldgeoloogiline uurimustöö teha olemasolevate materjalide pinnal ilma välitöödeta. Käesoleval juhul ongi vastavat erandit rakendatud ning selle alusel on vastustaja võtnud õiguspäraselt vastu vaidlustatud käskkirja ning teinud vastava kande. Kohus jagab vastustaja seisukohta selles, et kaebaja tõlgendus MaaPS § 17 lg 1 on meelevaldne. Kaebaja arvates on MaaPS § 17 lõikes 1 toodud erandi kohaldamise üle otsustamise pädevus Keskkonnaametil, kuna Keskkonnaamet otsustab uurimistöödeks lubade andmise. Kohus märgib, et mitte ühestki õigusakti sättest ei tulene seda, et maardla kande tegemise võimalikkuse üle otsustamisel nimetatud erandi alusel oleks vajalik Keskkonnaameti arvamus. Keskkonnaregistri maardlate nimistusse kannete tegemise pädevus on antud MaaPS § 21 lõikega 2, KeRS § 4 lõikega 2 ja Vabariigi Valitsuse 27.05.2003 korralduse nr 333 “Keskkonnaregistri volitatud töötleja määramine” punktidega
ja 3 Maa-ametile, kes otsustab kande tegemise, sh kas olemasolevate andmete ja uuringute alusel on võimalik maardla kannet registrisse teha. Keskkonnaameti pädevuses on seevastu loamenetlus, st Keskkonnaamet menetleb saabunud uuringulubade ja uurimistöö lubade taotlusi seaduses sätestatud korras ning teeb otsustuse, kas väljastada taotlejale uuringuluba/uurimistöö luba või mitte. Kui uurimistöö luba seaduse kohaselt vajalik ei ole, ei esitata ka uurimistöö loa jaoks taotlust ega toimu ka uurimistöö loa andmise menetlust. Keskkonnaameti pädevusse ei kuulu maardla kannete tegemise otsustamine ega MaaPS § 17 lõikes 1 sätestatud erandi kohaldamise üle otsustamine. Üheski õigusaktis ei ole ette nähtud, et enne kameraaltöö alusel maardla kande tegemise otsustamist oleks vaja küsida Keskkonnaameti arvamust. Kui Maaamet registripidajana seda ka küsiks, ei oleks Keskkonnaameti arvamus siduva iseloomuga, sest maardla kande tegemise eelduseks MaaPS § 17 lõikes 1 toodud erandi alusel ei ole Keskkonnaameti nõusolek ega luba vajalik. Veel leidis kaebaja, et kaebaja oleks tulnud igal juhul kaasata menetlusse pidades silmas MaaPS § 27 lg 7 ja § 35 lg 1 p 10 mõtet. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et ka vastav tõlgendus ei ole õige nagu ka seisukoht, et MaaPS § 17 lg 1 sätestatud erandi kohaldamine eeldaks Keskkonnaameti nõusolekut või luba. Kui seadusandja oleks pidanud vastavat nõusolekut vajalikuks, oleks seaduses vastava nõusoleku vajadus ka sõnaselgelt sätestatud. Antud juhul seda seaduses ei ole. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud Maa-ameti 26.06.2018 käskkiri nr 1-1/18/1312 on õiguspärane ning kaebuses toodud põhjendustel tühistamisele ei kuulu.
16.4.Vaide tagastamine Kohus leiab, et vastustaja tagastas 11.07.2018 kirjaga nr 9-3/18/10872-5 kaebuse esitaja vaide Maa-ameti peadirektori 26.06.2018 käskkirjale nr 1-1/18/1312 õiguspäraselt. Kohus ei pea vajalikuks korrata juba eelnevalt kaebeõiguse küsimuse osas märgitud seisukohti ning jääb nende juurde. Kuivõrd kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud, siis on vastustaja vaide tagastamise otsuses õigesti viidanud HMS § 71 lg 1 p 1 ja § 79 lg 1 p 1 ning vaide läbivaatamatult tagastanud.
Eeltoodust tulenevalt on kaebus tervikuna põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud
17.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 8 sätestab, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus vastustaja ja kaebaja menetluskulud nende endi kanda. Kolmas isik on esitanud kohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 252 eurot vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 92-96). Kohus leiab, et kolmanda isiku menetluskulud on põhjendatud ning mõistab need kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.