X kaebus Tartu Vangla 5. augusti 2019. a käskkirja „ Kinnipeetavate majandustööle määramine“ nr 6-3/233 osaliseks tühistamiseks ja Tartu Vangla 6. septembri 2019. a vaideotsuse nr 1-11/275-2 tühistamiseks ning Tartu Vangla kohustamiseks määrata töötasu suurus lähtudes töölepingu seaduse § 29 lõikest 5 Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta riigilõiv (15 eurot), mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras vabastas, riigi kanda. Ülejäänud menetluskulud jätta poolte enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 9. detsembril 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla määras 5. augusti 2019. a käskkirjaga nr 6-3/233 kinnipeetav X (kaebaja) tähtajaliselt tööle vangla majandustööle abitöölise ametikohale. Käskkirja resolutsiooni punkti 2 kohaselt korraldati töötamine selle käskkirja alusel ajavahemikus 15. augustist 2019 kuni 15.
3-19-1720
novembrini 2019. Käskkirja resolutsiooni p-ga 3 määrati kinnipeetava töötasuks 0,64 eurot tunnis.
1.1.X esitas 4. septembril 2019. a Tartu Vanglale vaide, milles vaidlustas majandustööle määramise käskkirja nr 6-3/233 kolmandat punkti. Kaebaja on seisukohal, et vangla töötasu ei ole kooskõlas vangistusseaduse (VangS) §-st 41 tuleneva inimväärikuse austamise nõudega. Vaides taotles ta ka töötasu maksmiseks kohustamist vastavalt töölepingu seaduse (TLS) § 29 lg-le 5 (3,21 eurot tunnis).
1.2.Tartu Vangla jättis kinnipeetav X vaide 6. septembri 2019. a otsusega nr 1-11/275-2 rahuldamata.
2.Tartu Halduskohtule saabus 12. septembril 2019. a X kaebus Tartu Vangla 5. augusti 2019. a käskkirja „ Kinnipeetavate majandustööle määramine“ nr 6-3/233 osaliseks tühistamiseks ja Tartu Vangla 6. septembri 2019. a vaideotsuse nr 1-11/275-2 tühistamiseks ning Tartu Vangla kohustamiseks määrata töötasu suurus lähtudes töölepingu seaduse (TLS) § 29 lg-st 5.
3.Tartu Halduskohus võttis 12. septembri 2019. a määrusega kaebuse menetlusse ja vabastas kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest.
4.Tartu Vangla esitas kirjaliku vastuse kaebusele 3. oktoobril 2019.
5.Kohus määras 3. oktoobri 2019. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks. Kaebaja esitas täiendava seisukoha kirjalikus menetluses 21. oktoobril 2019.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja soovib vaidlustatud käskkirja tühistamist talle määratud töötasu suuruse osas ning vaideotsuse tühistamist ja tasu määramiseks kohustamist 3,21 eurot tunnis vastavalt TLS § 29 lg-le 5. Kaebaja väidab kaebuses ja täiendavates kirjalikes seisukohtades järgmist.
6.1.VangS § 43 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse määruse nr 382 § 2, mis on vastu võetud 28. novembril 2000. a, on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (§ 3 lg 1, § 12 lg 1, § 18 lg 1) ja ajast maha jäänud.
6.2.Käskkirja p-ga 3 määrati kinnipeetava töötasuks 0,64 eurot tunnis erinevate majandustööde eest, mis põhimõtteliselt ei erine tööst vabaduses. Makstav töötasu on diskrimineeriv ja inimväärikust alandav ning naeruväärne kannatanute kahjude hüvitamisel. Selline töötasu ei ole kooskõlas põhiseaduse § 19 lg-s 2 sätestatuga. Riik peab kohtlema kõiki võrdselt. Vabaduses on samasuguse töö eest tasu 3,21 eurot tunnis (TLS § 29 lg 5). Kaebaja palub kohustada vastustajat tasuma talle töö eest samasugust tasu.
6.3.Makstav ühe kuu töötasu ei võimalda kaebajal tasuda elektrienergia teenustasu 3,50 eurot, rääkimata muudest kuludest.
6.4.Euroopa Vanglareeglistikust tuleneb, et vangide töö korraldus ja meetodid peavad võimalikult sarnanema ühiskonnas samalaadsega (p 26.7) ja vangid saavad kõikidel juhtudel töö eest õiglast tasu (p 26.10). Kuigi tegemist on soovituslike normidega on Eesti
2(6)
3-19-1720
kohtupraktikas leitud, et tegemist on eesmärkide ja põhimõtetega, mille täitmise poole tuleb püüelda ja võimalusel juhinduda ka Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja arendamisel.
7.Vastustaja on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ning selle rahuldamiseks puudub alus.
7.1.Vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ning selle tühistamiseks kaebaja töötasu puudutavas osas puudub alus. VangS § 43 lg 2 esimesest lausest ja TLS § 29 lg-st 5 tulenevalt ei tohi kinnipeetavale makstav töötasu olla väiksem kui 0.321 eurot tunnis või täisajaga töötades 54 eurot kuus.
7.2.VangS § 43 lg 2 kohaselt kehtestab kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise korra Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse 28. novembri 2000. a määruse nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord“ § 2 lg-te 2 ja 3 kohaselt on täistööajaga ajatööl töötava kinnipeetava töötasu alammäär vangla pakutaval tööl 95.87 eurot kuus ja ajatööl töötava kinnipeetava töötasu alammäär tunnis füüsilise isiku või äriühingu pakutavatel töödel 10 protsenti Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast tunnis. Viidatud normidest selgub, et vangla poolt kaebajale makstav töötasu määr (95.87 eurot kuus, kui kinnipeetav töötab täisajaga) ületab vangistusseadusega minimaalselt nõutut 41.87 euro võrra. Eeltoodust tulenevalt ei saa vangla tegevust kaebajale 0,64 euro suuruse tunnitasu määramisel pidada õigusvastaseks.
7.3.Kinnipeetava töötamine on oma eesmärkide poolest vabaduses töötamisest erinev. Vabaduses viibiva isiku töötamise üheks põhieesmärgiks on elatise teenimine ja vähemalt sellises ulatuses, mis tagab isiku elementaarsete vajaduste rahuldamise (eluase, toit, riided jms). Erialakirjanduses rõhutatakse, et kinnipeetava töötamisel on oluline roll nt kinnipeetava saavutusvõimelisuse arendamisel motivatsiooni ja töölesaamise eelduste parandamise kaudu, tööalase kvalifikatsiooni tõstmisel, sotsiaalse vastutuse arendamisel, füüsilise ja vaimse võimekuse parandamisel ning eneseteadvuse tõstmisel.
7.4.VangS § 4 1 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust. 0,64 euro suurust tunnitasu majandusabitööl töötamise eest ei saa pidada inimväärikust alandavaks üksnes seetõttu, et see erineb määrast, mida makstakse isikutele, kes teevad tööd vabaduses. Erinevalt vabaduses viibivatest isikutest tasub kinnipeetava puhul enamuse esmavajalike kulutuste eest riik (eluruum, küte, meditsiiniteenus, riided, toit jms), tagades nii töötavatele kui ka mittetöötavatele kinnipeetavatele inimväärikad kinnipidamistingimused.
7.5.Kuna vaidlustatud käskkirja p 3 on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus, pole alust ka Tartu Vangla 6. septembri 2019. a vaideotsuse nr 1-11/275-2 tühistamiseks.
7.6.Kuna Tartu Vangla tegevus on olnud õiguspärane, ei kuulu rahuldamisele ka kohustamisnõue.
KOHTU SEISUKOHT
8.Vaidlustatud käskkirjaga määrati kaebaja tööle vangla majandustööle abitöölise ametikohale ning sama käskkirja p 3 järgi on tema töötasu 0,64 eurot tunnis. Kaebaja on vaidlustanud käskkirja töötasu suuruse osas, olles seisukohal, et talle määratud töötasu on ebaõiglaselt ning väärikust alandavalt väike. Kaebaja arvates on kinnipeetavate töötasu kehtestavad õigusnormid (VangS § 43 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse määruse nr 382 § 2) põhiseadusega vastuolus ning kaebja palub need normid asja lahendamisel kohaldamata jätta.
3(6)
3-19-1720
9.VangS § 43 lõige 1 sätestab: „Kinnipeetava töötamisel makstakse talle töötasu. Töötasu makstakse ka kinnipeetavatele, keda rakendatakse vangla majandustöödel.“ Tulenevalt VangS § 43 lg-st 2 peab kinnipeetava töötasu olema vähemalt 10 protsenti TLS § 29 lg 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast. Töö tasustamisel lähtutakse töö eripärast ja töötatud ajast. Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. VangS § 43 lg 2 seab kinnipeetava miinimumtöötasu väga selgesse ja ühemõttelisse sõltuvusse töölepingu seaduse alusel kehtestatud töötasu alammäära muutumisest. Vabariigi Valitsuse 28. novembri 2000. a määruse nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord“§ 2 lg 3 kohaselt on ajatööl töötava kinnipeetava töötasu alammäär tunnis füüsilise isiku või äriühingu (käitis) pakutavatel töödel 10 protsenti Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast tunnis. Nimetatud määrus ei sätesta kinnipeetavate töötasude miinimummäärasid selliselt, et need oleksid väiksemad VangS § 43 lõikes 2 nõutust. Vabariigi Valitsuse 13. detsembri 2018. a määruse nr 117 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on 2019. aastal tunnitasu alammäär 3,21 eurot. VangS § 43 lg-st 2 tulenev 10 protsenti sellest alammäärast oleks seega 0,321 eurot.
10.Vaidlust ei ole, et kaebaja tunnitasuks määrati 0,64 eurot. Kohus nõustub vastustajaga, et see summa on suurem (ligikaudu kaks korda) eeltoodud normidest tulenevast kinnipeetavate tunnitasu alammäärast. Vaidlus asjas on selle summa põhiseaduspärasuse üle.
11.VangS § 43 lõige 1 kehtib eeltoodud sõnastuses alates 27. juunist 2009, kui kinnipeetava töötasu määra alandati varasemalt 20 % töötasu alammäärast. Riigi 2009. aasta teise lisaeelarvega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (eelnõu 511 SE III) seletuskirja kohaselt oli muudatus vajalik ega kahjustanud isikute õigusi ebaproportsionaalselt. Seletuskirjas on märgitud, et kuna kinnipeetav on riigi ülalpidamisel, riik kindlustab talle nõuetekohase toitlustamise ja elamistingimused, on järelejäänud summa piisav, et tagada kinnipeetavale esmatarbekaupade ja hügieenitarvete ostmise võimalus vajalikus koguses.
12.Kohus on seisukohal, et regulatsioon, mis lubab kinnipeetavale maksta töötasu alla üldise TLS § 29 lg 5 alusel kehtestatud töötasu alammäära, sätestades minimaalselt lubatavaks töötasu määraks 10 % töötasu alammäärast, ei piira isikute õigusi ebaproportsionaalselt. Kinnipeetaval ei ole oma igapäevase elu korraldamisega seotud vabaduses viibiva isikuga sarnaseid rahalisi väljaminekuid. Kui vabaduses viibiv isik peab ise tasuma oma eluaseme, toitlustamise ja transpordi kulud, siis kinnipeetava eest katab need kulud riik. Seejuures ei ole kinnipeetavate töötamise eesmärgiks tagada isikule võimalus toetada vabaduses viibivaid lähedasi. Töökohustuse otstarbeks on eelkõige peetud vangistuse üldiste eesmärkide saavutamise soodustamist isikute tööalase kvalifikatsiooni tõstmise, sotsiaalse vastutuse arendamise, füüsilise ja vaimse võimekuse parandamise ja eneseteadvuse tõstmise kaudu 1. Nende eesmärkide saavutamiseks tuleb põhjendatuks pidada kinnipeetavate töö tasustamist. Samas oleks nimetatud eesmärkide saavutamisega vastuolus töö tasustamine vabaduses viibivate isikutega võrreldavas määras. Sel juhul asetataks kinnipeetavad, kes ei osale enda igapäevakulude kandmisel, vabaduses viibivate isikutega võrreldes paremasse olukorda, moonutades sellega ka vangistuse kui karistuse olemust. Sarnastel seisukohtadel, mis tuginevad ka asjakohasel erialkirjandusel, on olnud kohtud ka varasemas praktikas (nt Tartu Halduskohtu otsused asjas nr 3-14-51719 (p 14) ja nr 3-17-1599 (p 13.2).
Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak (Juura 2014), lk 113
4(6)
3-19-1720
Kinnipeetavate töötasu suurust võrrelduna vabaduses viibivate isikute töötasuga on korduvalt analüüsinud ka õiguskantsler2, olles jõudnud järeldusele, et kinnipeetavate töötasu regulatsioon ei ole põhiseadusega vastuolus.
13.Kaebaja väidab kinnipeetavate ja vabaduses töötavate isikute ebavõrdset kohtlemist. Kohus leiab, et kuna kinnipeetavate ja vabaduses viibivate isikute töötamise eesmärgid on ülaltoodust nähtuvalt erinevad, samuti on erinevad neile isikutele makstava töötasu alammäärade kehtestamise kaalutlused, siis ei ole need isikute grupid sarnases olukorras ega seega omavahel võrreldavad3. Töötasu alammäära kehtestamisega püütakse vabaduses viibivale ja töötavale isikule tagada täistööajaga töötamise eest sellise tasu maksmist, millega oleks võimalik ära elada. Kinnipeetavate töötamisel ja töö tasustamisel tuleb lisaks raha teenimisele arvesse ka õiguskuulekale käitumisele suunamise ja tööharjumuse kujundamise aspekt.
14.Kaebaja väitel on talle makstav töötasu ka väärikust alandavalt väike. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja töötasuks määratud 0,64 eurot tunnis on kooskõlas määruse nr 382 § 2 lg-ga 2, mis sätestab, et täistööajaga ajatööl töötava kinnipeetava töötasu alammäär vangla pakutaval tööl on 95,87 eurot kuus. Täistööajaga töötamise korral tagaks 0,64 eurone tunnitasu töötasu 107,52 eurot kuus (arvestusega, et keskmine töötundide arv kuus on 168), st ca 23% TLS alusel kehtestatud töötasu alammäärast. Kaebaja saadava töötasu väiksus ei ole seega tingitud sellest, et vaidlustatud käskkirjaga määratud töötasu oleks ebamõistlikult madal, vaid sellest, et kaebajat on rakendatud tööle täistööajast oluliselt väiksema koormusega (vt ka viidatud otsus haldusasjas nr 3-14-51719, p 17). See ei mõjuta aga hinnangut vaidlustatud käskkirja õiguspärasusele. Esmalt ei ole kaebaja käskkirja tööle määramise ulatuse osas vaidlustanud. Teisalt puudub vanglal seadusest tulenev kohustus ja ka võimalus tagada kinnipeetavatele töötamine täistööajaga.
15.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et puudub alus jätta vaidluse lahendamisel kohaldamata VangS § 43 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 28. novembri 2000. a määruse nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord“ § 2. Kohtu hinnangul on tegemist põhiseaduspäraste normidega.
16.Vaidlustatud käskkirja õiguspärasust ei mõjuta ka kaebaja viidatud Euroopa Vanglareeglistiku põhimõtted. Nagu kaebaja ise ka õigesti märgib, on need tema viidatud sätted soovitusliku tähendusega (nt Riigikohtu 21. aprilli. 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-14-10, p 8 ja viidatud praktika). Kohus on eelnevalt selgitanud, miks ta peab ühiskonnas kehtivat töötasu miinimumtaset arvestades vaidlustatud käskkirja kinnipeetavate tasustamise osas õiguspäraseks ning kõnelauseid norme põhiseaduspäraseks.
17.Kohus leiab, et Tartu Vangla 5. augusti 2019. a käskkirja „ Kinnipeetavate majandustööle määramine“ nr 6-3/233 p 3 on eeltoodud põhjustel õiguspärane. Asja lahendamisel ei ole ilmnenud ka vormi- ega menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid viia vaidlustatud käskkirja tühistamisele. Kuna kohtu hinnagul on vaidlustatud käskkiri õiguspärane, puudub alus ka selle vaidlustamiseks esitatud vaide lahendamisel tehtud vaideotsuse tühistamiseks. Kaebaja esitatud kohustamisnõude rahuldamiseks puudub samuti alus, kuna täidetud pole üks kohustaminõude rahuldamise olulisi eeldusi – haldusorgani tegevuse õigusvastasus (riigivastutuse seaduse § 6).
Nt 6. märtsi 2015. a seisukoht nr 6-1/150287/1501020, https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_vastuolu_mittetuvasta mise_kohta_tootasu_alammaar_vanglas.pdf
Samas.
5(6)
3-19-1720
Kaebus jääb seega tervikuna rahuldamata.
MENETLUSKULUD
18.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja on olnud vabastatud riigilõivu (15 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Selles osas jääb menetluskulu riigi kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist ega esitanud kohtule menetluskulu dokumente, mistõttu jäävad ka tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 ls 4 alusel tema enda kanda /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.