Madis Naudi kaebus Tartu Vangla 12. novembri 2018. a käskkirja nr 6-3/299 ja Tartu Vangla 12. septembri 2019. a käskkirja nr 6-3/285 tühistamiseks Menetlusosalised ja nende Kaebaja – Madis Naudi esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Madis Naudi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2. märtsil 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla määras 12. novembri 2018. a käskkirjaga nr 6-3/299 kinnipeetav Madis Naudi (kaebaja) tähtajaliselt tööle vangla majandustööle abitöölise ametikohale. Käskkirja resolutsiooni punkti 1 kohaselt korraldati töötamine selle käskkirja alusel ajavahemikus 15. novembrist 2018 kuni 12. veebruarini 2019. Käskkirja resolutsiooni p-ga 2 määrati, et majandustööle rakendamine toimub vastavalt vanglateenistuse äranägemisele ja vangla vajadusele töötasuga 0,64 eurot tunnis.
Tartu Vangla 12. septembri 2019. a käskkirjaga nr 6-3/285 määrati kaebaja samale ametikohale tööle ajavahemikus 16. septembrist 2019 kuni 16. detsembrini 2019 (resolutsiooni p 1). Sarnaselt eelnimetatud käskkirjale määrati, et majandustööle rakendamine toimub vastavalt vanglateenistuse äranägemisele ja vangla vajadusele töötasuga 0,64 eurot tunnis (resolutsiooni p 2). M. Naudi vaidlustas mõlemad eelviidatud käskkirjad vaidemenetluses. Tartu Vangla 17. oktoobri 2019. a vaideotsusega nr 1-11/274-4 jäeti mõlema käskkirja peale esitatud ühine vaie rahuldamata.
2.M. Naudi esitas 20. oktoobril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 12. novembri 2018. a käskkirja nr 6-3/299 ja 12. septembri 2019. a käskkirja nr 6-3/285 peale. Tartu Halduskohtu 15. novembri 2019. a määrusega võeti kaebus menetlusse viidatud käskkirjade tühistamise nõuetes.
Tartu Vangla esitas kirjaliku vastuse kaebusele 12. detsembril 2019.
4.Kohus määras 18. detsembri 2019. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks. 27. detsembril 2019 saabus kohtusse kaebaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks ning 30. detsembril 2019 ja 13. jaanuaril 2020 saabusid kohtusse kaebaja täiendavad seisukohad.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja leiab, et Tartu Vangla 12. novembri 2018. a käskkiri nr 6-3/299 ja 12. septembri 2019. a käskkiri nr 6-3/285 on õigusvastased ja rikuvad tema õigusi. Kaebaja väidab kaebuses ja täiendavates seisukohtades järgmist.
5.1.Vaidlustatud käskkirjadega määrati kaebaja tähtajaliselt osalise koormusega tööle vangla majandustööle vastavalt vanglateenistuse äranägemisele ja vangla vajadusele töötasuga 0,64 eurot tunnis. Selliselt tööle määramine muudab kinnipeetava riigivõimu objektiks.
5.2.Vangla võib kaebajat distsiplinaarkaristuse hirmus sundida tööle 16 tundi ööpäevas ehk välja arvatud öörahu. Vangla on kohustatud kinnipeetavate tööle määramise käskkirjadesse märkima töö- ja puhkeaja, et isik teaks, mis ajast mis ajani ta töötab ning millise sissetulekuga võib arvestada. Ette teatamata paarikümneks minutiks tööle määramine on alandav ning ei võimalda planeerida oma aega. Vangistusseaduse (VangS) §-st 39 tuleneb, et kuna kinnipeetavate töö- ja puhkeaega see seadus eraldi ei reguleeri, siis tuleb selles osas juhinduda töölepingu seadusest (TLS). TLS § 5 lg 1 p 7 kohaselt lepitakse töölepingus kokku tööajas ehk töökoormuses. Osalise tööaja puhul tuleb samuti konkreetne töötundide arv välja tuua. Ei ole võimalik, et töötamisel osalise töökoormusega ei saada töötasu, sest tulemused ei ole täidetud. VangS § 39 lg 2 kohaselt võib ületunnitööle ja tööle puhkepäevadel rakendada vaid poolte kokkuleppel. Kaebaja ei ole andnud nõusolekut töötada puhkepäevadel.
5.3.Kaebaja töötasuks on määratud 0,64 eurot tunnis. Selline tasu on ebaseaduslik ja inimväärikust alandav. Töö peab olema tulutoov ja teenimisvõimalusi arendav. Koristajana töötades on ühes kuus teenitav summa nii väike, et selle eest pole võimalik endale isegi pesemisvahendeid soetada. Kaebaja kolme kuu töötamise keskmine ühe kuu palk oli umbes üks euro. 2(7)
3-19-1962
5.4.Vangla ei ole suutnud leida kaebajale tema oskustele või erialale vastavat tööd, kuigi VangS § 38 neid selleks kohustab. Kaebajal on oskused, et töötada AS-s Vanglatööstus (kaebaja on lõpetanud plaatija eriala), kus ta on varem ka töötanud. Ta on avaldanud soovi töötada selgeks õpitud erialal ning ei soovi töökohustusest vabastamist. Kaebaja on kahel korral töötanud väljaspool vanglat. Vangla poolt pakutav töökoormus ei kasvata tööharjumust ega õpeta majanduslikku toimetulekut.
Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
6.1.Kaebaja ei ole kohtueelses menetluses viidanud sellele, et vangla, suutmata leida kaebajale tema oskustele või erialale vastavat tööd, rikub VangS §-st 38 tulenevat kohustust. Seega selles osas ei ole kaebus lubatav ja tuleks jätta läbi vaatamata halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel.
6.2.VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti, kohustatud töötama. VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus kinnipeetava võimaluse korral tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Erialakirjanduses on rõhutatud, et kinnipeetava töötamine ei kuulu üldpõhimõttena tööõiguse regulatsiooni esemesse, kuna kinnipeetav ei vasta eraõiguse ühele peamisele nõudele – kinnipeetaval puudub lepingu sõlmimise vabadus. Kinnipeetavat kohustatakse töötama avalikõigusliku võimusuhte kaudu. Kuna isiku kinnipidamine vanglas tuleneb riiklikust sunnist, mitte eraõiguslikust lepingust, allutab see kinnipeetava erilisele avalikust õigusest tulenevale võimusuhtele.1 Töölepingu seaduse sätteid saab kinnipeetava suhtes kohaldada vaid vangistusseaduses konkreetselt ette nähtud juhtudel, nt kui kinnipeetav töötab järelevalveta väljaspool vanglat (VangS § 41 lg 2). VangS § 39 lg 3 sätestab, et vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat rakendatakse tööle vastavalt töö eripärale vanglateenistuse äranägemisel. Vangla vajadused kaebaja majandustöödele rakendamisel võivad erineda ja kinnipeetav ei ole majandustöödele määramisel seotud kindla töökohaga. Teda võidakse tööle määrata erinevatele majandustöödele, erinevatesse kohtadesse. Kinnipeetaval tuleb arvestada, et vanglal võib tekkida ootamatuid olukordi, kus majandustööle määratud kinnipeetavat on vajalik tööle suunata ka nt puhkepäevadel ja riigipühadel. Vangistusseaduses ei sätestata töökohustuse täitmise aega ning ka tööle määramise käskkirjas ei ole tööaja märkimine kohustuslik (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14. novembri 2012. a otsuse nr 3-3-1-44-12 p 19). Kaebaja väide tema võimalikule tööle rakendamisele 16 tunni vältel ühe päeva jooksul on hüpoteetiline. Tööaja arvestuse tabelite kohaselt ei ole teda viidatud koormusega majandustöödele rakendatud ning seega on kaebaja sellekohased väited paljasõnalised ja tõendamata.
6.3.Kaebaja peab mõnitavaks ja alandavaks majandusabitöödel osalemisel teenitavat tasu ning töökoormust, millega teda tööle rakendatakse. Tegemist on kaebaja subjektiivsete tunnetega, mis ei mõjuta vaidlustatavate käskkirjade õiguspärasust. Vanglal puudub seadusest tulenev kohustus ja ka võimalus tagada kõigile kinnipeetavatele töötamine täistööajaga. Silmas tuleb pidada, et kinnipeetavate majandusabitöödel osalemise peamiseks eesmärgiks ei ole mitte raha teenimine, vaid kinnipeetavate õiguskuulekale käitumisele suunamine ning tööharjumuse kujundamine. Viidatud eesmärgil ning seaduses sätestatud tingimustel kaebaja majandusabitööl rakendamist ei saa pidada mõnitavaks või alandavaks.
L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 114-115.
3(7)
3-19-1962
KOHTU SEISUKOHT
7.Kaebaja on vaidlustanud kaks käskkirja, millega ta määrati tööle vangla majandustööle abitöölise ametikohale. Kaebaja peab vaidlusaluseid käskkirju õigusvastaseks põhjusel, et neis ei ole ära märgitud konkreetset töö- ja puhkeaega, majandustööle määramine ei täida oma eesmärki ning käskkirjades määratud töötasu on liiga väike. Kohus möönab, et kaebajal ei ole enam vaidlusaluste käskkirjade alusel töötamise kohustust, sest töötamise aeg oli määratud tähtajaliselt ning töötamise lõpukuupäevad on saabunud (vastavalt 12. veebruar 2019 ja 16. detsember 2019 ). Samas ei ole kohtu hinnangul käskkirjade jätkuv mõju kaebaja õigustele välistatud, arvestades muu hulgas seda, et vaidlus puudutab ka käskkirjadega määratud töötasu suurust. Töötamise kohustuse lõppemine ei takista senisest kohtupraktikast tulenevalt tühistamisnõude läbivaatamist (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 30. mai 2012. a kohtuotsus asjas nr 3-3-1-14-12). Seetõttu peab kohus ka praeguses asjas kohtuotsuse tegemise ajal vaidlusaluste käskkirjade tühistamise nõudeid lubatavaks.
8.Vastustaja on vastuses kaebusele märkinud, et kaebus tuleks jätta osaliselt läbi vaatamata HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel, sest kaebaja ei ole kohtueelses menetluses heitnud vanglale ette talle sobiva töö mittepakkumist ega viidanud sellele, et vangla rikub VangS §-st 38 tulenevat kohustust. Kohus on seisukohal, et kaebaja ei ole praeguses asjas iseseisvate nõuetega vaidlustanud vangla toiminguid või haldusakte, mis puudutaksid talle sobiva töö mittevõimaldamist. Kaebaja leiab, et tema õigusi rikuvad majandustööle määramise käskkirjad ning ta soovib vaidlustada enda majandustööle määramist käskkirjades nimetatud tingimustel. Kaebaja heidab küll kaebuses vanglale ette talle sobiva töö mittepakkumist, kuid tegemist on kohtu hinnangul kaebuse väitega, millega kaebaja soovib muu hulgas põhjendada käskkirjade õigusvastasust. Lisaks soovib kaebaja neid väiteid esitades näidata, et tal on soov töötada, kuid mitte vangla majandustöödel vangla määratud tingimustel. Seega puudub kohtu arvates käesoleval juhul vajadus kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmiseks.
9.Kaebaja heidab vanglale ette, et vaidlusalustes tööle määramise käskkirjades ei ole märgitud töö- ja puhkeaega, mistõttu võib teda tööle rakendada 16 tundi ööpäevas. Kaebaja hinnangul on vastavates käskkirjades töö- ja puhkeaja väljatoomine kohustuslik, sest vangistusseadus töö- ja puhkeaega ei reguleeri ning seega tuleb lähtuda töölepingu seadusest. Kaebaja on seisukohal, et kuna töölepingus tuleb ära näidata tööaeg ning seda ka osalise koormusega töötades, tuleks seda teha ka vanglas tööle määramise käskkirjas. Määratud tööaja eest tuleb maksta töötasu, olenemata sellest, kas tööd pakuti.
10.Kohus on seisukohal, et kaebaja arusaam vanglas kinni peetava isiku töötamise regulatsioonist on ekslik. Kinnipeetava töötamist reguleerib eelkõige vangistusseadus. VangS § 37 lg-st 1 tuleneb kinnipeetava kohustus töötada, kui seadus ei sätesta teisiti. Vastustaja märgib õigesti, et kinnipeetavat kohustatakse töötama avalik-õigusliku võimusuhte kaudu ja kinnipeetaval puudub lepingu sõlmimise vabadus. Seega ei teki kinnipeetava tööle määramisel kinnipeetava ja vangla vahel lepingulist suhet. Kinnipeetava töötamine vormistatakse vangla haldusaktiga (käskkirjaga), mille puhul peavad olema täidetud haldusaktile kehtestatud nõuded vastavalt haldusmenetluse seadusele (HMS §-d 54-57). Kaebaja leiab, et kinnipeetava töötamisele vanglas kohaldub töölepingu seaduse regulatsioon. Kohus märgib, et sellekohased üldsätted vangistusseaduses puuduvad. Töölepingu seaduse sätted kuuluvad kohaldamisele vaid konkreetsetel juhtudel, kui seadus seda ette näeb (nt VangS § 41 lg 2).
4(7)
3-19-1962
11.VangS §-d 37-39 reguleerivad kinnipeetava töökohustust, tööga kindlustamist ja töötingimusi vanglas ning VangS § 41 reguleerib kinnipeetava töötamist väljaspool vanglat. Vangistusseadusest ei tulene kohustust märkida kinnipeetava majandustööle määramise käskkirjades töö- ja puhkeaega. Sama on leidnud ka Riigikohtu halduskolleegium oma 14. novembri 2012. a otsuses asjas nr 3-3-1-44-12 (p 19), märkides, et vangistusseaduses ei sätestata töökohustuse täitmise aega ning ka tööle määramise käskkirjas ei ole tööaja märkimine kohustuslik. Samas on Riigikohus ka leidnud, et vangistust reguleerivad õigusaktid ei keela rakendada kinnipeetavaid majandustöödele ka ajal, mil vangla kodukorra kohaselt peaksid kinnipeetavad viibima kambrites ja neile kehtivad liikumispiirangud, sh öörahu ajal. VangS § 39 lg 3 kohaselt rakendatakse vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat tööle vastavalt töö eripärale vanglateenistuse äranägemisel. Seega on vanglal lähtuvalt vajadusest õigus rakendada kinnipeetavat majandustööle, määratlemata selleks kindlaid tööaegu (nt kellaajaliselt), ning maksta seega ka töötasu vastavalt tegelikule töötamise ajale. VangS § 43 lg 2 kohaselt lähtutakse töö tasustamisel töötatud ajast. Vangla majandustöö iseloom on selline, et tööd tehakse erinevates üksustes vastavalt vajadusele ning tööaja pikkus võib tööülesandest sõltuvalt erineda. Kohus nõustub vastustaja väitega, et kaebaja viide tööle rakendamise võimalikkusele 16 tunni jooksul ööpäevas on hüpoteetiline. Kaebaja vaidlusaluste käskkirjade alusel töötamist on kajastatud tööaja tabelites (tl 68), millest nähtub, et kaebaja majandustööle rakendamise aeg ühes kuus kokku jääb vahemikku 1 tund ja 20 minutit kuni 8 tundi ja 50 minutit. Seega on kaebaja tööga hõivatuse tase madal. Kaebajat ei ole keelatud rakendada majandustööle ka puhkepäevadel. Kuigi VangS § 39 lg 2 sätestab, et ületunnitööle, tööle puhkepäevadel ja riiklikel pühadel, võib kinnipeetavat rakendada üksnes tema nõusolekul, siis on siin silmas peetud olukordi, kus kinnipeetav on tööpäevadel tööga hõivatud (nt töötamine vangla käitises). Sama paragrahvi lõige 3 teeb sellest erandi majandustööle rakendamisel. VangS § 39 lg 3 ei seo kinnipeetava rakendamist majandustöödele tema nõusolekuga isegi juhul, kui nende tegemine langeb väljapoole tööaega, puhkepäevadele või riiklikele pühadele.2
12.Kaebaja märgib, et majandustööle rakendamine ette teatamata on alandav ja ta ei saa oma aega seetõttu planeerida. Kohus leiab, et tööle rakendamine ette teatamata ei ole alandav ega lähe vastuollu VangS §-ga 41. Kaebajale on teada periood, millal teda võidakse majandustööle rakendada, ning asjaolu, et selleks ei ole määratud kindlaid kuupäevi ja kellaaegu. Arvestades seda, et majandustöö on kerge iseloomuga töö, mida kaebaja on pidanud tööaja tabelite (tl 68) kohaselt ühes päevas tegema maksimaalselt 50 minuti jooksul ning enamasti veelgi vähem, siis ei takista see ülemääraselt kaebaja aja planeerimist ülejäänud päeva osas niivõrd kui see on vanglas kehtivat päevakava arvestades võimalik.
13.Kaebaja väitel on talle vaidlustatud käskkirjadega määratud töötasu – 0,64 eurot tunnis – liiga madal. Kaebaja leiab, et selline töötasu on ebaseaduslik ja inimväärikust alandav ning on arvamusel, et töö peab olema tulutoov. VangS § 43 lõige 1 sätestab: „Kinnipeetava töötamisel makstakse talle töötasu. Töötasu makstakse ka kinnipeetavatele, keda rakendatakse vangla majandustöödel.“ Tulenevalt VangS § 43 lg-st 2 peab kinnipeetava töötasu olema vähemalt 10 protsenti TLS § 29 lg 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast. Kaebaja töötas vaidlusaluste käskkirjade alusel vangla majandustööl aastatel 2018 ja 2019. Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 2017. a määruse nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamine” §
L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 118.
5(7)
3-19-1962
1 kohaselt oli 2018. a tunnitasu alammäär 2,97 eurot. Vabariigi Valitsuse 13. detsembri 2018. a määruse nr 117 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt oli 2019. aastal tunnitasu alammäär 3,21 eurot. VangS § 43 lg-st 2 tulenev 10 protsenti nendest alammääradest oleks seega vastavalt 0,297 eurot ja 0,321 eurot. Kaebaja tunnitasuks oli vaidlusalustes käskkirjades määratud 0,64 eurot tunnis, mis on kaks korda kõrgem õigusaktides sätestatud kinnipeetavate tunnitasu alammäärast. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kaebajale 0,64 euro suuruse tunnitasu määramine õigusvastane. Kinnipeetavate töötasu suurust on analüüsitud ka põhiseaduspärasuse aspektist (nt Tartu Halduskohtu 8. novembri 2019. a otsus asjas nr 3-19-1720, õiguskantsleri 6. märtsi 2015. a seisukoht nr 6-1/150287/1501020) ning seda ei ole peetud põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohtu hinnangul ei saa töötasu suurust pidada seega ka inimväärikust alandavaks. Kinnipeetaval ei ole oma igapäevase elu korraldamisega seotud vabaduses viibiva isikuga sarnaseid rahalisi väljaminekuid. Kui vabaduses viibiv isik peab ise tasuma oma eluaseme, toitlustamise ja transpordi kulud, siis kinnipeetava eest katab need kulud riik. Seejuures ei ole kinnipeetavate töötamise eesmärgiks ka tagada isikule võimalus toetada vabaduses viibivaid lähedasi. Töökohustuse otstarbeks on eelkõige peetud vangistuse üldiste eesmärkide saavutamise soodustamist isikute tööalase kvalifikatsiooni tõstmise, sotsiaalse vastutuse arendamise, füüsilise ja vaimse võimekuse parandamise ja eneseteadvuse tõstmise kaudu. Nende eesmärkide saavutamiseks tuleb põhjendatuks pidada kinnipeetavate töö tasustamist. Samas oleks nimetatud eesmärkide saavutamisega vastuolus töö tasustamine vabaduses viibivate isikutega võrreldavas määras. Sel juhul asetataks kinnipeetavad, kes ei osale enda igapäevakulude kandmisel, vabaduses viibivate isikutega võrreldes paremasse olukorda, moonutades sellega ka vangistuse kui karistuse olemust. Sarnastel seisukohtadel, mis tuginevad ka asjakohasel erialakirjandusel, on olnud kohtud ka varasemas praktikas (nt Tartu Halduskohtu otsused asjas nr 3-14-51719 (p 14), nr 3-17-1599 (p 13.2) ja nr 3-19-1720 (p 12)). Kaebaja saadava töötasu väiksus ei ole eelnevat arvestades tingitud sellest, et vaidlustatud käskkirjaga määratud töötasu oleks kinnipeetava töötamise olemust silmas pidades ebamõistlikult või õigusvastaselt madal, vaid sellest, et kaebajat on rakendatud tööle täistööajast oluliselt väiksema koormusega (vt ka viidatud otsused haldusasjas nr 3-14-51719 (p 17) ja nr 3-19-1720 (p14).
14.Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda vanglalt tööd kindlal tegevusalal, majanduslikult tulutoovat tööd ja tööd kinnipeetava õpitud kutsealal.3 Seega ei saa kaebaja nõuda endale majandustöö asemel rohkem tulutoovamat tööd. VangS § 38 lg 2 sätestab, et kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Samas ei ole kinnipeetaval ka subjektiivset õigust nõuda majandustöödel töötamist mingis kindlas ulatuses, mis kindlustaks talle suurema sissetuleku. Kinnipeetava töötamise eesmärgiks ei ole esmajärjekorras tulu teenimine, vaid pigem on tegemist tööharjumuse kujundamise protsessiga, millega soovitakse kinnipeetavat suunata õiguskuulekale käitumisele.
15.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlusalused käskkirjad on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. Vaidlustatud käskkirjad on antud pädeva haldusorgani poolt nende andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas. Asja lahendamisel ei ole ilmnenud ka vormi- ega menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid viia vaidlustatud käskkirjade tühistamisele. Muuhulgas on vastustaja täitnud piisavas ulatuses põhjendamiskohustuse, olles
L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne., Juura 2014, lk 116.
6(7)
3-19-1962
märkinud, et vanglal on alaline vajadus tagada puhtus elu-, olme-, töö- ja muudes ruumides. Samas on vastustaja ka märkinud, et kinnipeetavaid rakendatakse kerge iseloomuga majandustööle, mis ei nõua spetsiifilisi võimeid, oskusi ega ettevalmistust.
Kaebus jääb seega tervikuna rahuldamata.
MENETLUSKULUD
17.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.
kohaselt kannab
Kaebuse esitamisel on tasutud riigilõivu 15 eurot. Lisaks on kaebaja palunud välja mõista muud kohtuvälised kulud summas 10 eurot. Kuna kaebus jääb rahuldamata, ei mõista kohus kaebaja menetluskulusid vastustajalt välja ning need jäävad kaebaja enda kanda. Vastustaja pole esitanud menetluskulude taotlust ega kulude nimekirja. Seega jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 tulenevalt samuti tema enda kanda.