W.R-i kaebus Tallinna Vangla 21.04.2022 käskkirja nr 5-3/22/500 ja 22.05.2022 vaideotsuse nr 5- 15/22/154-2 õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – W.R Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 09.01.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
W.R-i apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta W.R-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 09.01.2024 otsus muutmata.
Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.05.2025. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-22-1217 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla määras 21.04.2022 käskkirjaga nr 5-3/22/500 kinnipeetav W.R-i tööle majandustöödele abitööliseks alates 23.04.2022 kuni 23.08.2022 tunnitasuga 0,63 eurot, mida makstakse kinnipeetavale vastavalt töötatud tundidele. Käskkirjas oli märgitud, et kinnipeetaval on kohustus osaleda tööhõives, mis on oluline taasühiskonnastamiseks, majandusliku toimetuleku õppimiseks ning individuaalse täitmiskava täitmise tagamiseks. Kuna vanglal ei ole kinnipeetavale muud tööd pakkuda ja majandustööd ei nõua eriharidust, rakendatakse kinnipeetavat vangla majandustöödel.
2.W.R esitas 21.04.2022 käskkirja peale Tallinna Vanglale 09.05.2022 vaide, milles leidis, et õiglane töötasu on 2 eurot tunnis, ja teatas, et tema keeldub töötamast 0,63 euro suuruse tunnitasu eest. Vaides sisaldus ka nõue 72 500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks.
3.Tallinna Vangla jättis 22.05.2022 vaideotsusega nr 5-15-22/154-2 vaide rahuldamata. Vangla selgitas, et Vabariigi Valitsuse määruse „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord“ § 2 lg 3 ja vangistusseaduse (VangS) § 43 lg 2 kohaselt on ajatööl töötava kinnipeetava töötasu alammäär tunnis füüsilise isiku või äriühingu pakutavatel töödel on 10 protsenti Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast tunnis. Vabariigi Valitsuse 09.12.2021 määruse nr 116 „Töötasu alammäära kehtestamine“ (määrus nr 116) § 1 kohaselt on alates 01.01.2022 tunnitasu alammääraks 3,86 eurot. Eelnevast tulenevalt on kinnipeetava töötasu alammäär tunnis 0,386 eurot. Seega on juba praegu vanglas töötavatel kinnipeetavatel tunnitasu (0,63 eurot) alammäärast kõrgem. Ka teistele sama tööd tegevatele kinnipeetavatele makstakse töötasu 0,63 eurot tunnis ja ei ole ühtegi põhjust, miks vangla peaks vaide esitajale suuremat tasu maksma.
4.Tallinna Vangla jättis 28.06.2022 otsusega nr 5-37/22/89-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
5.W.R esitas 01.06.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille halduskohus võttis 15.12.2022 määrusega menetlusse Tallinna Vangla 21.04.2022 käskkirja nr 5-3/22/500 ja Tallinna Vangla 22.05.2022 vaideotsuse nr 5-15/22/154-2 tühistamise nõudes. Tallinna Halduskohus tagastas 07.11.2023 määrusega kaebuse kahju hüvitamise nõude osas ning muutis ülejäänud osas kaebuse nõuet, jätkates menetlust Tallinna Vangla 21.04.2022 käskkirja nr 5-3/22/500 ja Tallinna Vangla 22.05.2022 vaideotsuse nr 5-15/22/154-2 õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja rahul sellega, et vangla määras ta tööle tunnitasuga 0,63 eurot. Eesti Vabariik peab maha võtma piirangud, mis puudutavad töö õiglast tasustamist. Vabariigi Valitsuse 28.11.2000 määrus nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord“ (määrus nr 382) on põhiseadusega vastuolus. Kinnipeetav peab saama õiglast töötasu. Kaebaja väärikust on alandatud, teda on diskrimineeritud ja rikutud on tema õigust eraelu puutumatusele.
6.Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Vaidlustatud otsused on õiguspärased. VangS § 37 lg-st 1 tuleneb kinnipeetava üldine kohustus töötada. Kinnipeetava töötamise kohustus võib olla välistatud ainult juhul, kui esinevad VangS § 37 lg 2 p-des 1–4 viidatud asjaolud või on täidetud VangS § 38 lg 2 2 eeldused. Nende aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle määrata ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise eest distsiplinaarvastutust. Vastavalt VangS § 37 lg-le 3 hindab kinnipeetava töövõimelisust arst. VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus 2(5)
3-22-1217 võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Vangla majandustööde all mõistetakse töid, mis on suunatud vangla olmeliste vajaduste rahuldamisele. Majandustööd on kergemat laadi tööd, mis ei nõua vastavat kvalifikatsiooni. Kuna kaebajal VangS § 37 lg-st 2 tulenevaid vastusnäidustusi töötamiseks ei esinenud ja vanglal ei olnud võimalik teda muu tööga kindlustada, määrati ta majandustöödele. Kinnipeetavate tööle vormistamist reguleerib justiitsministri 07.02.2007 määrus nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ ja 21.04.2022 käskkiri sisaldab selle § 4 lg-s 1 sätestatud nõutavaid andmeid. VangS § 43 lg 2 kohaselt peab kinnipeetava töötasu olema vähemalt 10 protsenti töölepingu seaduse (TLS) § 29 lg 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast. Määruse nr 116 § 1 kohaselt on 2022. a-l tunnitasu alammäär 3,86 eurot. VangS § 43 lg-st 2 tulenev 10 protsenti sellest alammäärast oleks seega 0,386 eurot. Seega ei saa vangla tegevust kaebajale 0,63 euro suuruse tunnitasu määramisel pidada õigusvastaseks.
7.Tallinna Halduskohus jättis 09.01.2024 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kaebajal ei ole enam vaidlusaluse käskkirja alusel töötamise kohustust, sest töötamise aeg oli määratud tähtajaliselt (23.04.–23.08.2022) ning töötamise lõpukuupäev on saabunud. Vastustaja vastusest selgus, et kaebaja tööle ei asunudki. Samuti on selgunud, et kaebaja on vanglast ennetähtaegselt vabanenud, kriminaalhooldusele suunatud ning peab määratud tingimuste kohaselt otsima tööd ning asuma tööle vabaduses. VangS § 37 lg-st 1 tuleneb üldine kinnipeetava kohustus töötada, kui seadus ei sätesta teisiti. Kinnipeetava tööle rakendamine ei ole vastuolus põhiseadusega. PS § 29 lg 2 näeb ette, et kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud töö, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu. Tartu Ringkonnakohus on 24.08.2023 otsuses nr 3-22-905 (p 20) märkinud: „Kinnipeetava töökohustust aktsepteerib ka EIÕK art 4 p 3a. Selle sätte järgi ei loeta inimõigusi rikkuvaks kohustuslikku töötamist, kui töö on selline, mida harilikult nõutakse EIÕK art 5 kohasel kinnipidamisel. Õiguskirjanduses on samuti leitud, et kinnipeetavalt töö nõudmist võib pidada õigustatuks, kui see teenib ühiskonda taasintegreerimise eesmärki ning kui töö on n-ö harilik Euroopa põhimõtete kontekstis (Vangistusseadus, kommenteeritud väljaanne, L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak, Juura 2014, lk 114). Vangla majandustööde olemus ja eesmärk ei erine põhiosas sellest, kuidas ühiskonnas hoiab iga inimene korras teda ennast ümbritsevat elukeskkonda, mistõttu saab seda pidada harilikult nõutavaks tööks EIÕK art 4 p 3a tähenduses, mitte õigusvastaseks tööle sundimiseks või sunnitööks.“ Arvestades 21.04.2022 käskkirjas toodud põhjendusi ja vangla selgitust, et kaebaja määrati vangla majandustöödele, sest tal ei esinenud VangS § 37 lg-st 2 tulenevaid vastusnäidustusi töötamiseks ning vanglal ei olnud võimalik teda muu tööga kindlustada, oli kaebaja tööle määramine majandustööde abitööliseks õiguspärane. VangS § 43 lg 1 järgi makstakse töötasu ka kinnipeetavatele, keda rakendatakse vangla majandustöödel. VangS § 43 lg 2 kohaselt kehtestab kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise korra Vabariigi Valitsus, kes on konkreetse korra määranud määrusega nr 382. VangS § 43 lg 2 järgi peab kinnipeetava töötasu olema vähemalt 10% TLS § 29 lg 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast. Töö tasustamisel lähtutakse töö eripärast ja töötatud ajast. Määruse nr 116 § 1 kohaselt oli 2022. a-l tunnitasu alammäär 3,86 eurot. VangS § 43 lg-st 2 tulenev 10 protsenti sellest alammäärast oleks seega 0,386 eurot. Kaebajale vanglas majandustööde abitöölisena töötamise eest määratud 0,63 euro suurune tunnitasu oli kooskõlas VangS § 43 lg-s 2 sätestatuga. See tasu on ligi kaks korda kõrgem õigusaktides sätestatud kinnipeetavate tunnitasu alammäärast. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kaebajale 0,63 euro suuruse tunnitasu määramine õigusvastane. See tunnitasu on küll madalam kui vabaduses 3(5)
3-22-1217 viibivate isikute minimaalne tunnitasu, kuid seda ei saa pidada kaebaja inimväärikust alandavaks ega kaebajat diskrimineerivaks. Kinnipeetava töötamise eesmärgiks ei ole esmajärjekorras tulu teenimine, vaid pigem on tegemist tööharjumuse kujundamise protsessiga, millega soovitakse kinnipeetavat suunata õiguskuulekale käitumisele. Kinnipeetavate töötasu suuruse põhiseaduspärasust on varem kohtupraktikas analüüsitud (nt Tartu Halduskohtu otsused nr 3-14-51719 (p 14), nr 3-17-1599 (p 13.2) ja nr 3-19-1720 (p 12)). Kinnipeetaval ei ole oma igapäevase elu korraldamisel vabaduses viibiva isikuga sarnaseid rahalisi väljaminekuid. Kui vabaduses viibiv isik peab ise tasuma oma eluaseme, toitlustamise ja transpordi kulud, siis kinnipeetava eest katab need kulud riik. Töökohustuse otstarbeks on eelkõige peetud vangistuse üldiste eesmärkide saavutamise soodustamist isikute tööalase kvalifikatsiooni tõstmise, sotsiaalse vastutuse arendamise, füüsilise ja vaimse võimekuse parandamise ja eneseteadvuse tõstmise kaudu. Nende eesmärkide saavutamiseks tuleb põhjendatuks pidada kinnipeetavate töö tasustamist. Samas oleks nimetatud eesmärkide saavutamisega vastuolus töö tasustamine vabaduses viibivate isikutega võrreldavas määras. Sel juhul asetataks kinnipeetavad, kes ei osale enda igapäevakulude kandmisel, vabaduses viibivate isikutega võrreldes paremasse olukorda, moonutades sellega ka vangistuse kui karistuse olemust. Samuti ei esine õiguskantsleri hinnangul siin PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõiguse riivet, sest kuivõrd kinnipeetavate ja vabaduses viibivate isikute töötamise eesmärgid on erinevad, samuti on erinevad nendele isikutele makstava töötasu alammäärade kehtestamise kaalutlused, siis on lubatav nendele gruppidele erinevate töötasu alammäärade kehtestamine (vt õiguskantsleri 06.03.2015 seisukoht nr 6-1/150287/1501020 ja 22.05.2015 seisukoht nr 6-1/150605/1502316).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.W.R palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 09.01.2024 otsus ja uue otsusega rahuldada kaebus. Alandatud on kaebaja inimväärikust, sest Eesti riik ei taga kinnipeetavale õiglast töötasu, mis on 2 eurot tunnis. Kaebaja ebaseadusliku määramisega majandustöödele abitööliseks tunnitasuga 0,63 eurot on rikutud tema eraelu puutumatust. Kaebajat on diskrimineeritud. Eelnevast tulenevalt on rikutud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK), mis on Eesti õiguskorra lahutamatu osa. Siinses kohtumenetluses on rikutud EIÕK artiklit 6, samuti on põhjendamatult pikka aega (01.06.2022–09.01.2024) jäetud seadused järgimata. Tõendeid on võltsitud. Halduskohus ei teinud sisulist otsust kahju hüvitamise nõude kohta. Halduskohtu otsusest ei nähtu, et Justiitsministeerium, Tööinspektsioon ja Vabariigi Valitsus oleks võtnud kaebuse kohta seisukohta. Halduskohus ei olnud erapooletu.
9.Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus tunnistas 15.12.2022 määrusega siinses asjas õigesti vastustajaks üksnes Tallinna Vangla. Täiendavate vastustajate kaasamiseks puudus vajadus, sest Justiitsministeeriumil, Tööinspektsioonil ega Vabariigi Valitsusel ei olnud mingit puutumust vaidluse esemeks olevate Tallinna Vangla koostatud haldusaktidega. Halduskohus tagastas 07.11.2023 määrusega kaebuse kahju hüvitamise nõuet puudutavas osas ning kõrgemad kohtuastmed on selle õiguspärasust kontrollinud. Kuna apellatsioonkaebusest ega kaebaja poolt varem koostatud pöördumistest ei selgu, milliseid halduskohtule esitatud tõendeid on vangla võltsinud, siis ei ole vastustajal võimalik väidet täpsemalt kommenteerida, kuid vastustaja saab kinnitada, et ühtegi vangla poolt esitatud tõendit võltsitud ei ole. Halduskohus järgis menetlusnorme, kohtles pooli vaidluses võrdselt ja tegi õiguspärase otsuse.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4(5)
3-22-1217
10.Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ilma neid kõiki üle kordamata (HKMS § 201 lg 4).
11.Halduskohus selgitas õigesti, et Tallinna Vangla 21.04.2022 käskkirjaga kaebaja kui kinnipeetava majandustöödele abitööliseks määramine ei olnud vastuolus PS ega EIÕK-ga, sest selline töökohustus on PS § 29 lg-st 2 ja EIÕK art 4 p-st 3a tulenevalt lubatav. Seetõttu ei ole pelgalt kaebaja tööle määramisega rikutud ka tema õigust eraelule (EIÕK art 8, PS § 26) ega vabale eneseteostusele (PS § 19). Kaebaja ei ole seoses väidetava eraelu puutumatuse rikkumisega muid asjaolusid esile toonud.
12.Samuti on õige halduskohtu seisukoht, et kaebajale määratud 0,63 euro suurune tunnitasu on õigusaktidega kooskõlas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et arvestades kinnipeetava töötamise eesmärki ja erinevust vabaduses viibiva isikuga ei alanda selline tasu kinnipeetava inimväärikust ega riku PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust. (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu 12.02.2025 määrus nr 3-23-2750, p 9).
13.Rikutud ei ole EIÕK art-t 6, s.o õigust õiglasele kohtumenetlusele. Kaebaja kaebus on sisuliselt läbi vaadatud, sealjuures on kaebaja saanud menetluse kestel ka korduvalt oma edasikaebeõigust realiseerida.
14.Õigust mõistab ainult kohus (PS § 146). Seega on põhjendamatu kaebaja etteheide, et kaebuse kohta oleks pidanud seisukoha andma Justiitsministeerium, Tööinspektsioon ja Vabariigi Valitsus. Ka ei pidanud halduskohus neid kohtumenetlusse kaasama. Halduskohtumenetluses on vastustajaks riigiasutus, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud (HKMS § 17 lg 1). Kuna praegusel juhul on kaebus esitatud Tallinna Vangla tegevuse peale, määras halduskohus õigesti vastustajaks (ja seega kaebusele vastajaks) Tallinna Vangla.
15.Halduskohus ei pidanud tegema sisulist otsust kahju hüvitamise nõude kohta. Halduskohus tagastas selles osas kaebuse 07.11.2023 määrusega. Kaebaja esitas nimetatud määruse peale määruskaebuse, mille ringkonnakohus jättis 29.11.2023 määrusega rahuldamata. Ringkonnakohtu määruse peale esitatud kaebaja määruskaebust ei võtnud Riigikohus menetlusse.
16.Kaebaja on väitnud, et tõendeid on võltsitud ja kohtunik ei olnud erapooletu, kuid ei ole oma väiteid kuidagi põhjendanud. Ringkonnakohtule ei nähtu ühtegi asjaolu, mis neid kaebaja väiteid kinnitaksid. Kohtuniku erapoolikust ei saa järeldada pelgalt asjaolust, et kohus jättis kaebuse rahuldamata.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.