Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk
Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht
07.11.2019, Tartu
Haldusasja number
3-18-528
Haldusasi
M.I. kaebus Maksu- ja Tolliameti 17.01.2018. a maksuotsuse nr 12.2-3/040295-11 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 19.11.2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
M.I. apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – M.I., lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmut Pikmets Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Jaanek Lips
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 07.11.2019, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
kaebuse
MTA
17.01.2018.
a
maksuotsuse
Kaebaja arvates pidi MTA arvestama kinnistu soetamisel tehtud kuluna notaritasu 589,81 eurot (arve nr 18314) TuMS § 38 alusel. Kaebaja leidis, et MTA õigusvastane haldustegevus põhjustas topeltmaksustamise, kuna kaebajale määrati tulumaks kinnisasja võõrandamiselt
saadud tulult, kuid arvestamata jäeti kinnistu soetusmaksumus, millelt määrati tulumaks E.M.I.le. Kuna E.-M.I.le määratud maksukohustust ei saa enam kehtetuks tunnistada, tuleb kaebajale määratud maksukohustus tühistada MKS § 103 lg 1 p 3 kohaselt. Kaebaja väitel tehti 28.03.2012. a ja 30.04.2012. a tehingud samast eesmärgist lähtuvalt. Saadud raha arvel täideti E.-M.I. kohustused kaebaja ees. Kohustused hinnati soetamismaksumusse ümber. E.-M.I. ja kaebaja vastastikuste kohustuste kohta võidi anda võlatunnistus. Kaebaja leidis, et kohaldamisele kuulub 3-aastane aegumistähtaeg, mis saabus 31.03.2016. Kaebaja ei esitanud parandusdeklaratsiooni tahtlusega vähendada maksukohustust deklareeritava soetamismaksumuse arvelt, vaid teda sunniti selleks MTA poolt. Kuna MTA oli teadlik kinnistu müügi asjaoludest enne parandusdeklaratsiooni esitamist, ei oma parandusdeklaratsiooni esitamine maksukohustuse määramise aegumisele mõju. Maksuotsuse objekt ei ole seotud haldusasjaga nr 3-15-661. Maksumenetlus vormistati eraldi menetlusena ning kontrolli esemeks ei ole varjatud sissetulek, vaid kasu kinnisvara võõrandamisest. Maksukohustuse määramise aegumine ei peatunud haldusasja nr 3-15-661 menetluse ajaks.
(s. o 150 000 euro soetamismaksumuse) kajastamisega pidi kaebaja möönma, et tal ei tule sellisel juhul 100 000 eurolt tulumaksu tasuda. Veenev ei ole kaebaja väide, et kinnistu võinuks võõrandada ka E.-M.I., kes oleks seejärel tasunud enda kohustused kaebaja ees. E.-M.I. pole ise kinnistut võõrandanud, mh oli tal võimalik volitada enda nimel isikut tegutsema. Eelnev võimaldab järeldada, et kaebaja jättis 100 000 eurolt maksusumma tahtlikult tasumata.
Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tulenevalt maksuobjektist oli tegemist kahe erineva maksumenetlusega ning seetõttu ei peatunud maksumenetlus 27.01.2015. a maksuotsuse vaidlustamise ajaks. MKS § 99 lg 1 p 2 kohaselt peatub maksusumma määramise aegumine maksuotsuse vaidlustamise ajaks kuni selles asjas tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni. Asja materjalidest nähtuvalt kontrollis MTA mõlemas maksuotsuses ühte ja sama maksustamisperioodi, s. o kaebaja kõikidest tuluallikatest saadud tulu deklareerimise ja tulumaksu tasumise õigust perioodil jaanuar kuni detsember 2012. Tulumaks on nn. jooksev maks, sest sellega maksustatakse kalendriaastas saadud maksumaksja tulu (TuMS § 1 lg 1 ja § 3 lg 1) ning residendist füüsiline isik on kohustatud esitama MTA-le tuludeklaratsiooni maksustamisperioodi tulude kohta hiljemalt maksustamisperioodile järgneva aasta
kolmandale isikule ja talle tasuti 100 000 eurot. Kaebaja märkis 2012. a tuludeklaratsioonis, et kinnistu soetati 150 000 euroga ja müüdi 100 000 euroga. Deklaratsioonis ebaõigete andmete esitamine sai olla üksnes tahtlik tegevus eesmärgiga mitte maksta saadud tulult maksu. Tuludeklaratsioonis ebaõigete andmete (s.o 150 000 euro suuruse soetamismaksumuse) kajastamisega pidi kaebaja möönma, et sellisel juhul ei tuleks tal 100 000 eurolt tulumaksu tasuda. Kaebaja väide, et kinnistu oleks võinud võõrandada kolmandale isikule ka E.-M I., kes oleks pärast saadud rahast kindlasti tasunud oma kohustused kaebaja ees, ei ole samuti veenev. Eeltoodust tulenevalt on õige maksuhalduri ja halduskohtu järeldus, et kaebaja jättis 100 000 eurolt maksusumma tahtlikult tasumata. Ringkonnakohus ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et deklaratsiooni esitamata jätmine saadud tulu osas ei saa olla teadlik ja tahtlik, eriti kui arvestada juba haldusasjas nr 3-15-661 selgunud olukorda, kus tulu varjamiseks on kaebaja initsiatiivil tehtud näilik tehing. Selline kaebaja seisukoht ignoreeriks haldusasjas nr 3-15-661 tuvastatud asjaolusid ja lähtuks põhjendamatult apellatsioonkaebuses jätkuvalt välja toodud uutest ja millegagi tõendamata väidetest vaidlusaluse tehingu eesmärgi kohta (konstitutiivne võlatunnistus ja kaebajale võlgnevuse tasumise vajadus). Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti kaebaja sellekohased väited kõrvale jätnud (halduskohtu otsuse p-d 11.2-11.4), kuna need ei ole kooskõlas haldusasjas nr 3-15-661 tuvastatud asjaoludega ning kaebaja ei ole võrreldes nimetatud kohtumenetlusega ja maksumenetlusega esitanud maksuhaldurile ühtegi täiendavat tõendit või selgitust toimunud tehingute kohta, s. o ei ole oma väiteid jätkuvalt millegagi tõendanud. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus sarnaselt halduskohtuga, et tuludeklaratsioonis valeandmete esitamine ja tasumisele kuuluva maksusumma teadlik tasumata jätmine saab juba oma iseloomult olla üksnes teadlik ja tahtlik tegevus.
sõltub tema enda tahteavalduse esitamisest maksuhaldurile, siis ei saa sellest sõltuda kaebajale määratud maksukohustuse õiguspärasus. Kaebaja esitatud maksu topelt tasumise argument on ka oma sisult üksnes teoreetiline, sest isegi kui võrrelda kaebajalt nõutavat maksukohustust apellatsioonkaebuses viidatud E.-M.I. maksukohustusega, ei ole kumbki neist maksu tasunud, mistõttu puudub kaebajal ka sisuline alus väitmaks maksu tasumist topelt. Samuti on erinevad kaebaja võrreldud maksukohustuslased ja ka maksukohustused ning maksuotsuste sisud, summad ja tehingud, mis on tehtud erineval ajaperioodil. Samuti ei ole maksuhaldur määranud sama maksusummat mitmele isikule või ühe maksuperioodi maksukohustust korraga mitme maksuperioodi eest.
ning määrab kaebaja maksustatava kasu ja sellest maha arvatavate võimalike kulude suhte. Erinevalt kaebaja arvamusest on halduskohus ringkonnakohtu hinnangul tõendeid kogumis õigesti hinnanud ning põhjendatult kummutanud väidetava võlatunnistusega seonduvad tõendamata väited, mis kokkuvõttes ka kuidagi ei kinnita kaebaja poolt saadud kasu maksustamise ebaõigsust. Seega on apellatsioonkaebuses halduskohtule tehtud etteheited tõendite hindamata jätmisest ning võlatunnistuse olemasolu arvestamata jätmisest otsitud ja paljasõnalised ning nende abil ei saa kaebaja asuda maksukohustuse kavandatud ja teadlikku täitmata jätmist eitama. Kuna asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja jätkatud maksumenetluse käigus talle väidetavalt soodsate asjaolude esinemist tõendanud, siis ei olnud maksuhalduril võimalik üksnes kaebaja abstraktseid väiteid MKS § 102 lg 1 p 2 alusel tema maksukohustuse vähendamiseks ka arvesse võtta.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.