Haldusasja number Otsuse kuupäev ja koht Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-18-528 19. november 2018, Tartu Janar Jäätma M.I.i kaebus Maksu- ja Tolliameti 17. jaanuari 2018. a maksuotsuse nr 12.2-3/040295-11 tühistamiseks Kaebaja M.I., lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmut Pikmets Vastustaja Maksu- ja Tolliamet, esindaja Jaanek Lips Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta M.I.i kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19. detsembril (k.a) 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis M.I.i 2012. a üksikisiku tuludeklaratsioonil deklareeritud tulusid 14. märtsi 2014. a korralduse nr 12.2-3/22250-1 alusel.
2.MTA kohustas 27. jaanuari 2015. a maksuotsusega nr 12.2-3/22250-10 M.I.i tasuma 30 560 eurot ja 47 senti. Maksuotsust põhjendati kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) MTA kontrollis 14. märtsi 2014. a korralduse nr 12.2-3/22250-1 alusel M.I.i kõikidest tuluallikatest saadud tulu deklareerimise ja tulumaksu õigust perioodil jaanuar kuni detsember 2012; 2) M.I. ostis 28. märtsil 2012 E.-M. I.lt V.-P. kinnistu 150 000 euroga. Notariaalse lepingu kohaselt tasuti kinnistu eest sularahas enne lepingu tõestamist;
3-18-528 3) M.I. müüs 100 000 euroga kinnistu järgmisele isikule 30. aprillil 2012. Raha oli hoiustatud notari kontole; 4) M.I. ostis kinnistu varjatud tulu arvelt. Tema sissetulekud ja väljaminekud ei kinnita, et ta oleks suutnud säästa töötasust 150 000 eurot. M.I.i seletused on ebausaldusväärsed; 5) M.I.ile tuleb määrata maks hindamise teel (maksukorralduse seadus (MKS) § 94 lg 1).
3.M.I. esitas 16. märtsil 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse MTA 27. jaanuari 2015. a maksuotsuse nr 12.2-3/22250-10 tühistamiseks.
4.Tartu Ringkonnakohus tühistas 16. märtsi 2017. a otsusega asjas nr 3-15-661 MTA
27.jaanuari 2015. a maksuotsuse nr 12.2-3/22250-10 (otsus jõustus 11. mail 2017). Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist: 1) M.I. ei ole tõendanud E.-M.I.ile V.-P. kinnistu müügihinna tasumist; 2) asjas kogutud tõendid ei kinnita, et M.I. tasus kinnistu eest 150 000 eurot tuvastamata allikatest saadud tulu arvel; 3) kehtiva õiguse kohaselt ei saanud E.-M.I.i ja M.I.i vahel tasaarvestamist toimuda. Tuvastatav ei ole, kas M.I. andis enda arvel E.-M.I.ile ülalpidamist. Tõendatud pole, et M.I. oleks saanud MTÜ Maaparandusühistu kassast 23 000 eurot, et sellest E.-M.I.i meditsiinikulusid tasuda. Müügihinna osaline tasumine sularahas pole tõendatud; 4) M.I.i ja E.-M I. vahel sõlmitud leping ei vasta müügilepingu tunnustele. Lepingulisel suhtel on kinke iseloom. MKS § 83 lg 4 kohaselt ei võeta näilikku tehingut maksustamisel arvesse. M.I.il võis tekkida tulumaksukohustus vara võõrandamisest saadud kasult.
5.MTA kohustas 17. jaanuari 2018. a maksuotsusega nr 12.2-3/040295-11 M.I.i tasuma tulumaksu 19 871 eurot ja 33 senti. Ühtlasi nõudis MTA tagasi M.I.i ettemaksukontole täidetud ja pangakontole tasutud tulumaksu 280 eurot ja 85 senti ning ettemaksukontole täidetud ja muude nõuetega tasaarveldatud enammakse 802 eurot ja 35 senti. MTA põhjendas maksuotsust kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) MTA jätkas 6. juuni 2017. a korralduse nr 12.2-3/040295-1 alusel M.I.i Eestis kõikidest tuluallikatest saadud tulu kindlakstegemist maksustamisperioodil 1. jaanuar-31. detsember 2012; 2) haldusasjas nr 3-15-661 ei leidnud tõendamist asjaolu, et M.I. tasus kinnistu eest E.-M.I.ile 150 000 eurot; 3) MTA nõudis M.I.ilt korduvalt teavet, millele jäeti vastamata. M.I. rikkus kaasaaitamiskohustust; 4) M.I. deklareeris tuludeklaratsiooni real 6.3 lahtris 3 vara võõrandamisega seotud kulusid 589 eurot ja 81 senti. Pangakonto väljavõttest nähtub, et M.I. tasus notarile 2. mai 2012. a arve nr 18314 alusel 589 eurot ja 81 senti. Arve esitati ostutehingu, mitte aga müügitehingu kohta. M.I.il ei ole õigust seda summat deklareerida oma 2012. a tuludeklaratsiooni real 6.3 lahtris 3 (tulumaksuseadus (TuMS) § 37 lg 1). Tegemist pole müügiga otseselt seotud kuluga; 5) V.-P. kinnistu võõrandamisel kandsite kulusid 216 eurot ja 54 senti. Tegemist on võõrandamisega seotud kuluga; 6) MTA-l on põhjendatud kahtlus, et M.I. püüab varjata oma kõrgemat maksukohustust vara võõrandamisest saadud kasult; 7) MTA lähtub maksumenetluses ja kohtumenetluses selgunud andmetest. M.I. ei ole avaldanud V.-P. kinnistu omandamise tegelikke tingimusi. Eelnevas maksumenetluses väitis M.I., et ta tasus kinnistu eest sularahas. M.I. muutis hiljem oma seisukohti korduvalt. Tõendatud ei ole asjaolu, et M.I. tasus E.-M I.le 150 000 eurot. Notar ei kinnitanud, et sularahas tasuti. E.M.I. on M.I.i abikaasa ema. Tegemist polnud müügilepinguga, vaid kinkega. Eesmärgiks oli vähendada maksukohustust. Seega 2012. a deklaratsioonis deklareeritud soetushind 150 000 eurot ei ole õige;
3-18-528 8) M.I. ei teinud kinnistu saamisel vastusooritust. Sellele viitas ka ringkonnakohus oma otsuses. M.I.il tekkis kinnistu võõrandamisel tulumaksukohustus vara võõrandamisest saadud kasult (TuMS § 12 lg 1 p 3 ja § 15 lg 1); 9) nullist suurema soetusmaksumuse näitamisega sooviti vähendada oma maksukohustust ja saada seeläbi alusetu maksueelis. Valeandmeid deklareeriti ja esitati kavatsetult ja teadlikult. Tegemist oli tahtliku tegevusega; 10) kuna tegemist on tahtliku tegevusega, kohaldub viieaastane aegumistähtaeg. Aegumistähtaeg algas maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast. M.I. esitas 2012. a tuludeklaratsiooni paranduse 31. oktoobril 2014. Tartu Halduskohtule esitati kaebus
27.jaanuari 2015. a maksuotsuse peale 16. märtsil 2015. Ringkonnakohtu otsus jõustus
11.mail 2017. Seega pole nõue aegunud.
6.M.I. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse MTA 17. jaanuari 2018. a maksuotsuse nr 12.2-3/040295-11 tühistamiseks. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) maksustatav tulu määrati valesti. MTA pidi arvestama kinnistu soetamisel tehtud kulu notari tasu 589 eurot ja 81 senti. Kasu või kahju vara müügist on müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe (TuMS § 37 lg 1). Soetamismaksumus on maksumaksja kõik vara omandamiseks ning selle parandamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud (TuMS § 38 lg 1); 2) MTA andis 5. mail 2014 maksuotsuse nr 12.2-5/19505, millega määras E.-M.I.ile tulumaksu V.-P. kinnistu võõrandamiselt saadud tulult. MTA nõuab E.-M.I.ilt maksu tasumist. Praegu on tekkinud olukord, kus kaebajale määrati tulumaks, aga kinnistu soetamismaksumust ei arvestatud, kuid E.-M.I.ile on määratud tulumaks. MTA on M.I.i ja E.-M.I.i maksuotsustes asunud vastuolulistele seisukohtadele. MTA pidi lõpetama kaebaja suhtes kontrolli maksu määramata. Sisuliselt on kaebajat maksustatud topelt; 3) kuna E.-M.I.ile määratud maksukohustust ei saa enam kehtetuks tunnistada (MKS § 98 lg 4), tuleb kaebajale määratud maksukohustus tühistada MKS § 103 lg 1 p 3 kohaselt; 4) 28. märtsi 2012. a tehingul oli majanduslik sisu. Mõlemad tehingud (s.o 28. märtsi ja 30. aprilli 2012) olid tehtud samast eesmärgist lähtuvalt. Saadud raha arvel täideti E.-M.I.i kohustused kaebaja ees. Kohustused hinnati soetamismaksumusse ümber. Kinnistu võõrandamisega tegeles kaebaja, kuna E.-M.I. on eakas inimene. E.-M.I.i ja kaebaja vastastikuste kohustuste kohta võidi anda võlatunnistus (võlaõigusseadus (VÕS) § 30); 5) maksukohustuse määramine on aegunud. Kaebaja ei ole tahtlikult valeandmeid kinnistu soetamismaksumuse kohta esitanud. Kohaldamisele kuulub kolmeaastane aegumistähtaeg ja see saabus 31. märtsil 2016. Kaebaja ei esitanud parandusdeklaratsiooni tahtlusega vähendada maksukohustust deklareeritava soetamismaksumuse arvelt. Ta esitas selle seetõttu, et maksuhaldur sundis teda seda tegema. Kaebaja ei arvanud, et kinnistu võõrandamisega tekkis tal maksustatav tulu, sest kinnistu soetamisel tekkis tal müügihinna tasumise kohustus. Müügihinna tasumise täitmine korraldati perekonna sees vastastikkusest kokkulepetest tulenevate rahaliste kohustuste tasaarveldamisega. Kui kaebaja oleks eeldanud maksukohustuse tekkimist, oleks tehing perekonnaliikmete vahel korraldatud selliselt, et E.-M.I. oleks müünud kinnistu enda nimel, arvestanud soetusmaksumust ning seejärel kinkinud raha kaebajale. Kuna maksuhaldur oli teadlik kinnistu müügi asjaoludest enne parandusdeklaratsiooni esitamist, ei oma parandusdeklaratsiooni esitamine maksukohustuse määramise aegumisele mõju; 6) maksukohustuse määramise aegumist kinnitab ka alljärgnev. Käesolevas asjas vaidlustatud maksuotsuse objekt ei ole seotud haldusasjaga nr 3-15-661. Maksukontrolli esemeks ei ole varjatud sissetulek, vaid hoopis 2. mail 2012 saadud kasu kinnisvara võõrandamisest. Praegune maksumenetlus on ka vormistatud eraldi maksumenetlusena. Maksukohustuse määramise aegumine ei peatunud haldusasja nr 3-15-661 menetluse ajaks.
3-18-528
7.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, vaidlustatud otsus tühistamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja põhjendab oma seisukohti kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) ringkonnakohus järeldas asjas kogutud tõendite alusel, et kaebaja ei ole deklareeritud 150 000 eurot E.-M.I.ile tasunud. Sooritus on jätkuvalt tõendamata. Tegemist oli näiliku tehinguga, millega varjati kinget. Kaebajal tekkis seega kohustus tasuda kinnistu võõrandamisel tulumaksu; 2) pärast ringkonnakohtu lahendi jõustumist ei ole kaebaja MTA-le täiendavaid dokumente korduvate nõudmiste peale esitanud. Kaebaja jättis täitmata kaasaaitamiskohustuse; 3) kaebaja esitas 2012. a tuludeklaratsioonis valeandmeid. Tegemist oli näiliku tehinguga ja seda varjati. Tegemist oli tahtliku tegevusega; 4) tegemist on sama maksumenetlusega. Endiselt on küsimuseks V.-P. kinnistu maksustamisega seotud asjaolud. Väidetavalt ostis kaebaja kinnistu 150 000 euroga E.-M.I.ilt. Ringkonnakohtu otsuses nimetatud asjaolu kinnitamist ei leidnud. Vaidlusalune kinnistu müüdi edasi 100 000 euroga. Kinnistu soetamismaksumus oli seega 0, mitte 150 000 eurot. Pärast kohtuotsuse jõustumist jätkas maksuhaldur sama maksuperioodi deklareeritud tulude õigsuse kontrollimist. Asjaolu, et menetlused on vormistatud erinevate numbritega, ei muuda menetlusi erinevateks. Numbri erinevus tuleneb programmist LiveLink; 5) kaebaja deklareeris valesti notarikulu kajastava arve nr 18314. Tegemist ei olnud kinnistu võõrandamisega seotud kuluga. Tegemist oli vale tehingu kuluga. Deklaratsiooni real 6.3 sai kajastada 30. aprilli 2012 kulusid, mitte 28. märtsi 2012. a kulu. Ühtlasi ei saa näilikku tehingut, sh selle kulusid maksustamisel arvesse võtta; 6) topeltmaksustamise ega teineteist välistavate maksuotsuste tegemise olukorda ei esine. E.M.I.i maksuotsus käsitleb lisaks V.-P. 28. märtsi 2012 tehingu maksustamisele ka 9. mai 2012. a Meose tehingu maksustamist. Tegu ei ole sama maksukohustusega ega sama tehinguga. E.M.I.i maksustatud tehing toimus 28. märtsil 2012. Kaebaja maksustatav tehing toimus 30. aprillil 2012. Tähtsust ei oma asjaolu, et müügiese oli sama. Müüjad, ostjad, summad olid erinevad. Maksukorralduse seaduse 8. ptk 4. jagu ei võimalda maksuotsust ilma E.-M.I.i initsiatiivita muuta ega kehtetuks tunnistada. Kui E.-M.I. esitaks MTA-le vastava taotluse, hakkaks MTA seda lahendama. MKS § 114 lg 3 kohaselt võib MTA E.-M.I.i kirjaliku taotluse alusel kaalutlusõigust teostades talle määratud maksuotsuse üle vaadata. MTA kinnitab, et omab valmisolekut taotluse esitamise korral E.-M.I.i maksukohustuse suuruse üle vaatamiseks ja tõenäoliselt temale positiivse lahendi tegemiseks; 7) pankrotihoiatus ei ole oma iseloomult sundi rakendav sissenõudetoiming; 8) kuna maksuotsus oli nõuetekohaselt põhjendatud, läks tõendamiskoormis kaebajale üle.
KOHTU SEISUKOHT
8.Kohtuasjas on vaidlus selle üle, kas vastustaja on kaebajat õiguspäraselt maksustanud tulumaksuga.
9.Käesolev vaidlus on ajendatud haldusasjas nr 3-15-661 jõustunud kohtuotsusest. Viimati märgitud haldusasjas oli vaidlus selle üle, kas kaebajat saab maksustada põhjusel, et ta väidetavalt omas varjatud tulu 150 000 eurot, mille arvel soetati E.-M.I.ilt kinnistu. Kohus asus jõustunud otsuses seisukohale, et kaebaja pole tõendanud kinnistu eest tasumist ning kaebaja ja E.-M.I.i sõlmitud müügileping oli näilik ja sellel tehingul oli kinke iseloom (vt käesolev otsus, p 4). Eelnevast tulenevalt otsustas vastustaja maksustada kaebajat uuel alusel, s.t, et viimane võõrandas kinnistu 100 000 euroga järgmisele isikule, kuid ta jättis tulumaksu tasumata.
10.Pärast ringkonnakohtu lahendi jõustumist kvalifitseeris vastustaja vaidlusalused tehingud ümber ja otsustas kaebajat maksustada uuel õiguslikul alusel.
3-18-528
11.Halduskohtul puudub alus asuda teistsugusele seisukohale, kui asus ringkonnakohus ja vastustaja 150 000 euro maksmise küsimuses ning tehingu võimaliku kvalifitseerimisena kinkena.
11.1.Kaebaja praeguse maksustamise aluseks olev tõendikogum ei ole varasemaga muutunud. Vastustaja nõudis korduvalt nii kaebajalt kui ka E.-M.I.ilt täiendavaid seletusi ja tõendeid toimunud tehingute kohta (e-toimik, vastus kaebusele, lisad 1, 8, 13, 17, 18, 19, 20). Kaebaja ega E.-M.I. vastustajale uusi asjaolusid ega tõendeid ei esitanud. Praeguses asjas pole kaebaja kogutud tõendite alusel tehtud järeldusi vaidlustanud ühegi konkreetse uue väitega, sh pole ta esitanud uusi asjaolusid ega tõendeid.
11.2.Notariaalse lepingu p-s 3.2 märgiti sõnaselgelt, et kinnistu eest on eelnevalt sularahas tasutud: „Müüja müüb ja ostja ostab lepingu eseme ühesaja viiekümne tuhande (150 000) euro eest (edaspidi ostuhind). Ostuhind tervikuna on ostja poolt müüjale tasutud enne käesoleva lepingu tõestamist sularahas, millise summa saamist kinnitab müüja oma allkirjaga käesoleval lepingul.“ (e-toimik, vastustaja vastus, lisa 38). Haldusasjas nr 3-15-661 ei leidnud tõendamist asjaolu, et kaebaja oleks kinnistu soetamisel tasunud sularahas 150 000 eurot. Kuni tänaseni pole kaebaja vastustajale ega ka halduskohtule esitanud uusi tõendeid selle kohta, et kinnistu eest tasuti 150 000 eurot. Praeguses haldusasjas esitatud kaebaja väited kinnitavad ringkonnakohtu järeldust, et sularahas tasumist pole toimunud. Näiteks väidab kaebaja praeguses asjas, et vaidlusalustel tehingutel oli oma majanduslik sisu ning kinnistu võõrandati kaebajale põhjusel, et E.-M.I.i vanus on kõrge ning saadud rahaga tasuti E.-M.I.i kohustusi kaebaja ees (vt käesolev otsus, p 6 alap 4; kaebaja täiendav seisukoht, p 10 ja 14).
11.3.Maksumenetluses ja kohtule esitatud dokumentidest ja väidetest saab järeldada, et E.-M.I. on tasuta teisele isikule üle andnud talle kuuluva asja ja teinud võimalikuks omandi ülemineku kaebajale VÕS § 259 lg 1 mõttes. Praeguses asjas esitatud üldsõnalised väited, et seeläbi täideti E.-M.I.i kohustused kaebaja ees, ei ole veenev. Kaebaja ei ole praeguses asjas selgitanud ega täpsustanud, milliseid E.-M.I.i konkreetseid kohustusi täideti kaebaja ees. Halduskohtul ei ole võimalik kaebaja abstraktset väidet hinnata. Ühtlasi esitas kaebaja sarnased väited ka haldusasjas nr 3-15-661, mida ringkonnakohus aga ei kinnitanud (vt TrtRngKo asjas nr 3-15-661, p-d 15–22).
11.4.Notariaalselt sõlmitud leping, sh kaebaja kaebuse täienduse p-s 27 viidatud asjaolud ei kinnita, et tegemist oleks olnud võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes. Kaebaja väidetest jääb selgusetuks, milles seisnes lubadus luua iseseisev kohustus või millega tunnistati olemasolnud kohustust. Kaebaja väidetavaid kohustusi ei saa käsitada ka soetamismaksumusena TuMS § 38 lg 1 mõttes. Kaebajal puuduvad tõendid selle kohta, et tema väidetavalt kantud kulud olid tehtud eesmärgiga saada vaidlusaluse kinnistu omanikuks.
11.5.Asjas kogutud tõendid võimaldavad järeldada, et sisuliselt andis E.-M I. tasuta talle kuuluva asja kaebajale üle, mistõttu vastas tehing kinke tunnustele VÕS § 259 lg 1 mõttes.
12.Kaebaja väidab, et vastustaja pidi maksustamisel arvestama kinnistu soetamisel kantud kuluga 589 eurot ja 81 senti. Tegemist on kinnistu omandamisega kaasnenud notaritasuga. Vastustaja on seevastu seisukohal, et kaebajal ei olnud õigust seda kulu kajastada tuludeklaratsiooni p 6.3 lahtris 3, s.o võõrandamisega seotud kuluna.
12.1.Halduskohus jagab kaebaja seisukohta osas, et notaritasu 589 eurot ja 81 senti tuleb lugeda kinnistu soetamismaksumuseks. Tegemist on vara omandamiseks tehtud
3-18-528 dokumentaalselt tõendatud kuluga TuMS § 38 lg 1 mõttes. Sõlmitud müügilepingu näilisus ei too automaatselt kaasa sõlmitud asjaõiguslepingu ega ka arvel nr 18314 kajastatud notaritasu näilisust. Notaritasu maksti notarile sõlmitud tehingu tõestamise eest. Sellest tulenevalt on kaebajal õigus soetamismaksumuse juures arvestada notaritasu 589 eurot ja 81 senti.
12.2.Halduskohus jagab vastustaja seisukohta, et kaebaja on notaritasu kajastanud ekslikult deklaratsiooni p 6.3 lahtris 3. Vaidlusaluses lahtris tuleb kajastada kulu, mis on seotud kinnistu võõrandamisega. Notaritasu 589 eurot ja 81 senti ei olnud seotud kaebaja kinnistu võõrandamisega, vaid kinnistu soetamisega. Soetamismaksumus oleks tulnud kajastada deklaratsiooni p 6.3 lahtris 2. Kaebaja enda võimuses on viia deklaratsioonil olevad andmed vastavusse tegelikkusega.
13.Kaebaja väidab, et esineb topeltmaksustamise olukord ja seetõttu ei tule kaebajat maksustada.
13.1.Kaebaja väidab, et vastustaja tegi E.-M.I.ile maksuotsuse, kuna ta sai kinnistu müügilt väidetavalt tulu 150 000 eurot. Tegemist on kehtiva maksuotsusega. Tänaseks on olemas kaks vastandlikku maksuotsust, milles esimesel juhtumil võeti aluseks asjaolu, et E.-M.I. sai kinnistu müügilt tulu, ning teisel juhtumil lähtuti asjaolust, et kinnistu võõrandati tasuta. Kaebaja seisukoha kohaselt ei saa E.-M.I.i maksuotsust enam tulenevalt MKS § 98 lg-st 4 muuta ega kehtetuks tunnistada ning seetõttu tuleb topeltmaksustamise kõrvaldamiseks kaebaja vaidlustatud maksuotsus tühistada (MKS § 103 lg 1 p 3).
13.2.MTA väidab, et topeltmaksustamise ega teineteist välistavate maksuotsuste tegemise olukorda ei esine. E.-M.I.ile 5. mail 2014 antud maksuotsus käsitleb lisaks 28. märtsil 2012 tehtud tehingule veel ka 9. mail 2012 tehtud tehingu maksustamist. Ühtlasi väidab MTA, et tegemist pole sama tehingu maksustamisega, kuna müüjad, ostjad ja summad olid erinevad ning ühel juhtumil maksustati 28. märtsi 2012. a tehingut ning teisel 30. aprilli 2012. a tehingut.
13.3.Halduskohus jagab vastustaja seisukohta, et kaebajat pole maksustatud topelt MKS § 103 lg 1 p 3 mõttes. E.-M.I.it maksustati põhjusel, et ta väidetavalt sai 28. märtsi 2012. a tehingult tulu ja jättis sellelt maksu tasumata. Kaebajat maksustati põhjusel, et ta sai 30. aprilli 2012. a tehingult tulu, millelt jäeti maks tasumata. Tegemist on erinevate isikute tulude maksustamisega, kelle tulud pärinesid erinevatest allikatest.
13.4.Halduskohus nõustub kaebajaga osas, et vastustaja on 28. märtsi ja 30. aprilli 2012. a kinnistute võõrandamise tehinguid käsitlenud erinevate isikute (s.o E.-M.I.i ja kaebaja) kontekstis vastandlikest alustest lähtuvalt. E.-M.I.i maksustamisel võttis vastustaja aluseks asjaolu, et E.-M.I.i sai kinnistu müügilt tulu 150 000 eurot. Kohtuasjas nr 3-15-661 ei leidnud viimati kirjeldatud asjaolu aset. Kaebaja maksustamisel võttis vastustaja aluseks asjaolu, et kaebaja ei soetanud kinnistut 150 000 euroga, vaid tegemist on kinkega. Halduskohtu hinnangul vaidlustatud maksuotsuse tühistamiseks sellest ei piisa. Hilisem seisukoht põhineb mh jõustunud kohtuotsusega hinnatud tõenditel. Ühtlasi on tegemist erinevatele isikutele adresseeritud erinevate haldusaktidega. Kui E.-M.I.it maksustati valesti, oleks tulnud teda puudutavat maksuotsust vaidlustada. Kui tulenevalt MKS § 98 lg-st 4 ei peaks vastustajal olema õigust enda initsiatiivil E.-M.I.i maksuotsust muuta, on võimalik taotleda selle kustutamist põhjusel, et see oleks ebaõiglane (MKS § 114 lg 3). Viimati märgitule viitas ka vastustaja, kes oleks valmis taotluse saamisel E.-M.I.i maksukohustuse üle vaatama ja lahendama selle tõenäoliselt temale positiivselt.
3-18-528
14.Kaebaja on seisukohal, et aegumise tõttu ei saa maksu enam määrata. Kaebaja põhjendab oma väidet sellega, et aegumine ei peatunud haldusasja nr 3-15-661 menetlemise ajaks ning maksukohustust pole tahtlikult rikutud.
14.1.Kaebaja on seisukohal, et aegumine ei peatunud haldusasja menetluse nr 3-15-661 ajaks põhjusel, et maksumenetluste esemed (s.o varjatud tulu ja kinnistu võõrandamisest saadud tulu) ei kattu. Halduskohus kaebaja seisukohta ei jaga, et tegemist oli tulenevalt maksuobjektist kahe erineva maksumenetlusega ning seetõttu ei peatunud maksumenetlus 27. jaanuari 2015. a maksuotsuse vaidlustamise ajaks. MKS § 99 lg 1 p 2 kohaselt peatub maksusumma määramise aegumine maksuotsuse vaidlustamise ajaks kuni selles asjas tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni. Eristada tuleb nn ühekordset maksu nn jooksvast maksust. Ühekordsel maksul puudub maksustamisperiood ning see on seotud kindla sündmusega ja sellele määratakse konkreetne maksustamise aeg. Seevastu maksuõigussuhe jooksva maksu korral tekib perioodiliselt ning sellises olukorras ei maksustata üksikuid sündmusi, vaid aset leidnud sündmused moodustavad ühtse maksu teokoosseisu. Maksukohustus jooksva maksu korral määratakse tervikuna kindlaks pärast maksustamisperioodi lõppu. Tulumaks on nn jooksev maks, kuna sellega maksustatakse mh kalendriaastas saadud maksumaksja tulu (TuMS § 1 lg 1 ja § 3 lg 1) (ühekordse ja jooksva maksu eristamise kohta vt ka L. Lehis. Maksuõigus. 3. trükk. Juura, 2012, lk 36-37 ja 84). Residendist füüsiline isik on kohustatud esitama MTA-le tuludeklaratsiooni maksustamisperioodi tulude kohta hiljemalt maksustamisperioodile järgneva aasta 31. märtsiks (TuMS § 44 lg 1). MTA kontrollis ühte ja sama maksustamisperioodi. Mõlemal juhul on MTA kontrollinud kaebaja kõikidest tuluallikatest saadud tulu deklareerimise ja tulumaksu õigust perioodil jaanuar kuni detsember 2012 (vt käesolev otsus, p 2 alap 1 ja p 5 alap 1). Asjaolu, et MTA on haldusaktid erinevate numbritega tähistanud või MTA on valinud teise õigusliku aluse, ei muuda kontrollitavat maksustamisperioodi. Eelnevast tulenevalt on halduskohus seisukohal, et tegemist oli ühe ja sama maksumenetlusega, mis peatus
27.jaanuari 2015. a maksuotsuse vaidlustamise ajaks kuni haldusasjas 3-15-661 lahendi jõustumiseni (s.o perioodil 16. märts 2015 kuni 11. mai 2017) MKS § 99 lg 1 p 2 tähenduses. Isegi kui jaatada kaebaja lähenemist, kinnistu võõrandamine E.-M.I.ilt kaebajale
28.märtsil 2012 ning kinnistu võõrandamine kaebajalt kolmandale isikule 30. aprilli 2012 olid omavahel seotud. Viimati märgitut kinnitab ka kaebaja kaebuse täienduses: „Mõlemad tehingud olid tehtud lähtuvalt samast eesmärgist [---].“(kaebuse täiendus, p 14; käesolev otsus, p 6 alap 4). Need kaks tehingut moodustaksid ühe maksu teokoosseisu.
14.2.Halduskohus ei jaga kaebaja seisukohta, et kohaldamisele ei kuulu MKS § 98 lg 1 teises lauses sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. Viieaastane aegumistähtaeg kuulub kohaldamisele, kui maksusumma jäeti tahtlikult tasumata (MKS § 98 lg 1 teine lause). Kaebaja on seisukohal, et ta pole tahtlikult maksukohustust rikkunud. Kaebaja väidab, et algselt ta ei deklareerinud kinnistu soetamiskulu ja müügitulu 2012. a deklaratsioonil, sest ta ei saanud tulu, vaid ta tegi seda MTA nõudmisel (kaebuse täiendus, p 10; käesolev otsus, p 6 alap 5). Kaebaja väidab lisaks, et vaidlusalusel tehingul oli majanduslik sisu, kuna mõlemad tehingud viidi läbi sama eesmärgi saavutamiseks: kinnistu võõrandati E.-M I. kõrge ea tõttu kaebajale selleks, et saadud raha arvelt täita E.-M.I.i kohustusi kaebaja ees. Kaebaja märgib, et kui E.-M
3-18-528 I. oleks kinnistu kolmandale isikule ise võõrandanud, oleks ta raha andnud M.I.ile põhjusel, et täita tema ees kohustused. Ringkonnakohus analüüsis kaebaja analoogseid väiteid, kuid ei pidanud neid kokkuvõtlikult veenvateks (vt TrtRngKo asjas nr 3-15-661, p-d 13–22). Halduskohus peab vajalikuks märkida, et praeguses asjas kaebaja ei selgita ega esita uusi väiteid ega tõendeid selle kohta, milliseid kohustusi kaebaja eest sellist tehingujada kasutades täideti. Algselt 2012. a tuludeklaratsioonil andmete kajastamata jätmine ning 31. oktoobril 2014 esitatud parandusdeklaratsioonis kinnistu soetamismaksumuse 150 000 euro ja müügihinna märkimine sai olla üksnes kaebaja teadlik tegevus. Kaebaja pidi olema teadlik sellest, et kui kinnistu eest ei tasuta ning seejärel võõrandatakse see edasi, tuleb sellelt tasuda tulumaksu. Tehingute üheks osapooleks oli kaebaja. Tuludeklaratsiooni täitis ja esitas kaebaja. Halduskohtu hinnangul pole tõendamist leidnud asjaolu, et kaebaja tasus E.-M.I.ile sularahas 150 000 eurot. Samas võõrandas kaebaja umbes kuu aega hiljem soetatud kinnistu ja talle tasuti 100 000 eurot. Kaebaja märkis 2012. a tuludeklaratsioonis, et kinnistu soetati 150 000 euroga ja müüdi 100 000 euroga. Deklaratsiooni ebaõigete andmete esitamine sai olla üksnes tahtlik tegevus eesmärgiga mitte maksta tulult maksu. Tuludeklaratsioonil ekslike andmete (s.o 150 000 euro soetamismaksumuse) kajastamisega pidi kaebaja möönma, et tal ei tule 100 000 eurolt tulumaksu tasuda. Kaebaja väide, et kinnistu oleks võinud võõrandada kolmandale isikule ka E.-M I., kes oleks seejärel tasunud enda kohustused kaebaja ees, ei ole veenev (vt käesolev otsus, p 11). E.-M.I. pole otsustanud ise kinnistut võõrandada, mh oli tal võimalik volitada enda nimel isikut tegutsema. Eelnev võimaldab järeldada, et kaebaja jättis 100 000 eurolt maksusumma tahtlikult tasumata.
14.3.Halduskohus peab vajalikuks märkida maksusumma määramise aegumistähtaja kohta järgmist. MKS § 98 lg 1 teise lause kohaselt algab aegumistähtaeg selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Kaebaja väidab, et 2012. a tuludeklaratsioonis ei kajastanud ta kinnistu soetamismaksumust 150 000 eurot ega võõrandamiselt saadud tulu 100 000 eurot (kaebuse täiendus, p 10). Kaebaja parandas 2012. a tuludeklaratsiooni 31. oktoobril 2014. Paranduse esitamise ajal kehtinud TuMS § 44 lg 2 sätestas, et maksumaksja on eeltäidetud tuludeklaratsiooni kasutamisel kohustatud kontrollima selles toodud andmete õigsust ning nende ebaõigsuse või puudulikkuse korral esitama parandatud ja täiendatud tuludeklaratsiooni. Halduskohtu hinnangul arvutati 2012. a tuludeklaratsiooni maksusumma valesti nende andmete alusel, mis esitati MTA-le parandatud deklaratsioonis, s.o 31. oktoobril 2014. Selle parandusega esitati deklaratsioonis MTA-le teave, et kinnistu soetamismaksumus oli 150 000 eurot, mis hilisemas kohtumenetluses kinnitamist ei leidnud (vt TrtRngKo asjas nr 3-15-661, p-d 24–30). Eelnevast tulenevalt on halduskohtu hinnangul õige hakata aegumist lugema parandusdeklaratsiooni esitamisest, s.o
31.oktoobrist 2014. a. Kolmeaastane tähtaeg ei ole seega möödunud.
15.Eeltoodust tulenevalt jätab halduskohus kaebuse rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Janar Jäätma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.