5.Jätta XXXX’i avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata 155 euro ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema
tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Hagiavaldusest nähtub, et XXXX on kohustatud tasuma XXXX’ile igakuiselt elatist summas 215 eurot tsiviilasja nr 2-16-422 lahendi alusel, millega muudeti Pärnu Maakohtu 02.05.2013.a kohtumäärust tsiviilasjas nr 2-13-11596. Hageja finantsiliste raskuste tõttu sõlmis hageja oma emaga, XXXX’iga 20.04.2013.a kokkuleppe, mille kohaselt võtab XXXX hageja elatise maksmise kohustuse XXXX’ile üle. XXXX on tasunud kostja eest elatist lasteaia tasu näol ning muude maksete näol oluliselt suuremates summades, kui on miinimumelatisemäär. XXXX on tasunud kuupäevadel 30.04.2013 – 20.10.2013.a lasteaia arveid summas 1 540 eurot. Lisaks kostja eest tasutud lasteaia maksete näol on kostja seaduslikule esindajale tasutud kuupäevadel 06.03.2013 – 22.12.2013.a makseid kokku summas 1590 eurot. Eelnevast tulenevalt on XXXX tasunud hageja eest kostjale makseid ajavahemikus 06.03.2013 – 22.12.2013.a kogusummas 3 130 eurot. Hageja eest on kostjale 2014.a tasutud elatist kogusummas 3 846 eurot, 2015.a 1 910 eurot ja 2016.a 535 eurot (01.01.2016 – 19.04.2016.a). Eelnevast tulenevalt on hageja eest kostjale tasutud elatist ajaperioodil 06.03.2013.a – 19.04.2016.a kogusummas 9421 eurot.
2.Kostja seaduslik esindaja, XXXX, ei tunnista kokkulepet ning seetõttu on algatatud hageja vastu täiteasjad nr 029/2013/688, 029/2013/1462, 052/2014/1067, 052/2015/13, 052/2015/324, 052/2015/1452. Kohtutäituri õiendist lähtuvalt on hagejal väidetav elatisevõlgnevus ajavahemikus 13.03.2013 – 13.06.2013.a kostja ees täiteasjas nr 029/2013/688 summas (480.00 – 90.41) 389.59 eurot. Täiteasjas nr 029/2013/1462 ajavahemikus 14.06.2013 – 13.12.2013.a summas (800.00 – 66.98) 733.02 eurot. Täiteasjas nr 052/2014/1067 ajavahemikus 14.12.2013 – 13.08.2014.a summas 1280 eurot. Täiteasjas nr 052/2015/13 ajavahemikus 14.08.2014 – 31.12.2014.a summas 753.94 eurot. Täiteasjas nr 052/2015/324 ajavahemikus 01.01.2015 – 31.03.2015.a summas (480.00 – 5.78) 474.22 eurot. Täiteasjas nr 052/2015/1452 ajavahemikus 01.04.2015 – 31.08.2015.a summas 800 eurot. Väidetav koguvõlgnevus ülalmainitud täiteasjades perioodil 13.03.2013.a – 31.08.2015.a on seega 4 430,77 eurot. Hageja eest on tasutud elatis ajavahemikus 13.03.2013.a – 31.08.2015.a kogusummas 8 816 eurot, mis on peaaegu kaks korda rohkem kostjale kohtuotsusega välja mõistetud elatise suurusest. Hageja palub rahuldada hagi ja tunnistada sundtäitmine lubamatuks täiteasjades nr 029/2013/688, 029/2013/1462, 052/2014/1067, 052/2015/13, 052/2015/324, 052/2015/1452 täies ulatuses. Kostja vastuväited
3.Kostja ei võta hagi õigeks ja vaidleb sellele vastu. Tsiviilasjades nr 2-13-11596 ja 2-16-422 on hagejalt kostjale väljamõistetud kostja ülalpidamiseks elatis vastavalt esimeses tsiviilasjas 160 eurot kuus ja teises igakuiselt kehtiv miinimumelatis ehk alates 2016.a. algusest 215eurot kuus. Vastavalt sellele määrusele tuli hagejal teha ülekanne kostja seadusliku esindaja arvelduskontole selgitusega „XXXX elatis“. Lapse vanaema XXXX soovis lapse käimist just konkreetses XXXX. Kostja seaduslik esindaja kuulas lapse vanaema soovitust panna laps ülalnimetatud eralasteaeda ainuüksi seetõttu, et vanaema XXXX lubas ise maksta kõik lasteaiakulud ning seda väljaspool igasugust elatist. Lisaks lubas XXXX maksta ka XXXX taskuraha. Elatise maksmise kohustus pidi täies ulatuses jääma hageja isiklikuks asjaks ning vastavalt kokkuleppele ei segatud neid kahte asja omavahel, kuna kostja seaduslikul esindajal tuli kanda lisaks lasteaia maksudele ja XXXX taskurahale ka muid XXXX ülalpidamisega otseselt seotud kulusid: eluaseme kulude XXXX osa, XXXX igapäeva toit, riided ja muud vajalikud kulutused. Märgitud suulise kokkuleppe olemasolu kinnitab käesolevale vastusele lisatud kostja seadusliku esindaja ja XXXX 2015.a. suvel toimunud kirjavahetus facebook ́i messenger ́is, milles XXXX korduvalt kinnitab sellise kokkuleppe olemasolu ja märgib, et ei saa edaspidi enam nii suures summas last toetada kui varem. 2014.a jätkati kostja seadusliku
esindaja ja XXXX vahelise kokkuleppe täitmist ilma oluliste kõrvalekalleteta. Nagu ka varasematest arvetest nähtus, ületasid lasteaia arved pea igal kuul antud summa, milline vahesumma kaeti kostja seadusliku esindaja poolt XXXX nn. „taskurahaks“ ülekantud summadest. Kuna kokkulepe puudutas vaid lasteaiakulusid ning XXXX taskurahasid ja vastavalt sellele kokkuleppele pidi hageja elatist sellele vaatamata hakkama maksma, siis esitas kostja seaduslik esindaja täiturile juba 2013.a.-l avalduse elatise kohustuse täitmisele pööramiseks XXXX vastu. Et hageja elatist lapse ülalpidamiseks ei olnud maksnud, siis pidaski kostja seaduslik esindaja oma käiku igati õigustatuks. Asjaolu, et vanaema tahtele vastu tulles ning et vanaema kulul käis laps eliitlasteaias, ei saanud kuidagimoodi vähendada hageja elatise maksmise kohtustust, veel vähem teda sellest vabastada. Nagu ka aeg ja osapoolte käitumine näitas (ükski osapool seda ei vaidlustanud), pidasid kõik asjaosalised seda õigustatuks pooleteist aasta vältel, kuna laps käis vanaema soovitud lasteaias ning kostja seadusliku esindaja ja lapse vanaema vahelised kokkulepped (mis hõlmasid ka lapse ja vanaemaga kohtumisi) kehtisid ning neid täideti täpselt. 2015.a jätkus ülalmärgitud kokkuelepete täitmine kuni suveni, misjärel hakkas laps käima munitsipaallasteaias.
4.Kostja leiab, et asjaoludest nähtuvalt kehtis lapse vanaemaga sõlmitud kokkulepe ka mitu aastat pärast seda, kui kostja oli esitanud kohtutäiturile täitmisavalduse. Järelikult, ei saa usutavaks lugeda, et samal ajal oli hageja oma emaga juba sõlminud esitatud kokkuleppe, sest vastasel juhul oleks hageja pidanud koheselt täitemenetluses esitatud nõuded vaidlustama. Hageja aga talus tema vastu esitatud nõudeid, kuna see oli kooskõlas tegeliku olukorraga ja vastavuses XXXX ja kostja seadusliku esindaja vahel sõlmitud suulise kokkuleppega, Eeltoodust tulenevalt, palub kostja kohtul jätta hageja hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks rahuldamata; kõik menetluskulud jätta hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused
5.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.
6.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel esitatakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu.
7.TMS § 2 lg 1 p 1 kohaselt on täitedokumendiks jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtuotsus ja -määrus tsiviilasjas. Kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et Pärnu Maakohtu 02.05.2013.a maksekäsu määrusega nr 2-13-11596 (tlk 20-21) mõisteti alates 13.03.2013.a hagejalt kostja kasuks välja elatis summas 160 eurot kuus ning Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-16-422 tehtud 18.03.2016.a otsusega (tlk 15-18) elatise suurendamise kohta mõisteti alates 08.01.2016.a hagejalt kostja kasuks välja elatis 215 eurot kuus. XXXX ́i suhtes on eelnimetatud täitedokumentidest tulenevate kohustuste sundtäimiseks algatatud täiteasjad nr 029/2013/688, 029/2013/1462, 052/2014/1067, 052/2015/13, 052/2015/324, 052/2015/1452 (tlk 28-29, kohtutäituri õiend). Nõude sisuks on hageja elatisevõlgnevus kogusummas 4 430,77 eurot.
8.Hageja palub tunnistada täies ulatuses lubamatuks sundtäitmine täiteasjades nr 029/2013/688, 029/2013/1462, 052/2014/1067, 052/2015/13, 052/2015/324 ja 052/2015/1452, kuivõrd nõue on rahuldatud. Kostja hagi ei tunnista ning palub selle jätta rahuldamata.
9.Käesoleval juhul on poolte vahel vaidlus selles, kui suures ulatuses on hageja vaidlusalusel perioodil nõuded rahuldanud ning kas lapse vanaema poolt tasutud summasid saab käsitelda hageja eest elatise maksmise kohustuse täitmisega.
10.Esmalt selgitab kohus välja, kas hageja ja tema ema vahel oli kokkulepe, mille kohaselt täidab hageja ema hageja eest kostja ülalpidamiskohustust ning kas nimetatud kokkulepet ka reaalselt täideti. Seejärel tuvastab kohus, kui suures ulatuses on hageja nõuded rahuldanud.
11.PKS § 96 sätestab, et ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (edaspidi ülalpidamiskohustuslased). PKS § 105 lg 1 sätestab, et alaneja sugulane annab ülalpidamist enne ülenejat sugulast. PKS § 106 lg 1 ja 2 sätestavad, et kui isik on käesoleva seaduse § 102 alusel ülalpidamise andmisest vabastatud, annab ülalpidamist isik, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Ka sel juhul, kui isikult ei ole võimalik ülalpidamist saada või seda on ülemäära raske saavutada, annab ülalpidamist isik, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Esimeses lauses nimetatud juhul läheb kohustatud isiku asemel ülalpidamist andnud isikule üle õigustatud isiku nõue kohustatud isiku vastu. Nõudeõiguse üleminek ei tohi olla vastuolus ülalpidamist saama õigustatud isiku huvidega. PKS § 102 lg 2 sätestab, et vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. VÕS § 175 lg 2 sätestab, et kolmas isik võib võlgniku kohustuse üle võtta ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-75-11 p-des 15-17 märkinud järgmist: PKS § 105 lg 2 järgi ülalpidamist enne kaugema astme sugulast, mistõttu peavad alaealist last eelkõige ülal pidama tema vanemad. Vanavanemate ülalpidamiskohustus saab olla üksnes asenduskohustus, mis tuleb kõne alla eelkõige siis, kui lapse vanema(te)lt ei ole võimalik lapsele ülalpidamist saada. PKS § 106 lg 1 järgi tekib asenduskohustus eelkõige siis, kui ülalpidamist andma kohustatud sugulane on oma varalise seisundi tõttu ülalpidamise andmisest vabastatud. Isik vabaneb PKS § 102 lg 1 järgi ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Viidatud sätte mõjualast jääb aga PKS § 102 lg 2 esimese lause järgi välja vanema kohustus pidada ülal oma alaealist last. Seega ei vabane vanem ka kehva varalise seisundi korral oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ning peab PKS § 102 lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kuna vanem alaealise lapse ülalpidamise kohustusest PKS § 102 lg 2 järgi ei vabane, ei saa ka vanavanematel tekkida PKS § 106 lg 1 järgset kohustust pidada vanema asemel ise last ülal, kui vanemal ei ole lapse ülalpidamiseks piisavalt vahendeid. Kolleegiumi arvates võib vanavanematel oma lapselapse ülalpidamise kohustus tekkida siiski PKS § 106 lg 2 alusel. PKS § 106 lg 2 esimese lause järgi tekib asenduskohustus juhul, kui sugulase vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on ülemäära raske saavutada.
12.Kohtule on esitatud 20.04.2013.a kuupäeva kandev kokkulepe (tlk 22) hageja ja tema ema XXXX’i vahel, kust nähtub, et XXXX võttis endale kohustuse tasuda hageja eest kostja ülalpidamiseks rahalised vahendid otse lasteaiale lasteaiakulude katteks või kostja seaduslikule esindajale. Kokkulepe kehtib 20.04.2013.a – 31.10.2015.a. Kostja märgib, et nimetatud kokkulepe on fiktiivne ning tegelikkuses ei täitnud XXXX kostja ülalpidamiskohustust, vaid toetas lapselast vabatahtlikult lasteaiakulude katmise osas.
13.Kohus märgib, et iseenesest saab lapse vanaema tasuda oma lapse eest seaduses sätestatud ülalpidamiskohutuse katteks elatist ja lapselapse emal oleks kohustus see kohtulahendiga väljamõistetud elatise täitmisena vastu võtta. VÕS § 78 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja keelduda kolmandalt isikult kohustuse täitmist vastu võtmast, kui võlgnik vaidleb vastu sellele, et kohustuse täidaks kolmas isik. Hageja e võlgnik ei ole käesoleval juhul kolmanda isiku poolt
kohustuse täitmisele vastu vaielnud. Võlausaldaja võib keelduda kohustuse täitmise vastuvõtmisest kolmandalt isikult vaid siis, kui täitma peab võlgnik isiklikult. Võlgniku isikliku täitmise kohustuse alus on võlausaldaja huvi isikliku täitmise vastu. Kui võlausaldajal puudub põhjendatud huvi isikliku täitmise vastu, võib kolmas isik kohustuse täita ja võlausaldaja on kohustatud täitmise vastu võtma, ilma, et ta vajaks võlgniku nõusolekut. Kuigi tsiviilasjades nr 2-13-11596 ja 2-16-422 on elatis välja mõistetud hagejalt, ei tähenda see, et kostja kasuks hagejalt välja mõistetud summasid ei tohiks kostjale tasuda kolmas isik. Raha tasumise kohustuse puhul ei ole tegemist sellise kohustusega, mida võlgnikud peaksid täitma isiklikult. Ka Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et „Rahalise kohustuse puhul tuleb eeldada, et võlausaldajal ei ole õigust kolmanda isiku täitmisest keelduda (vt Riigikohtu 13. septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-04, p 15). Seega võib võlgnik leppida kolmanda isikuga VÕS § 78 lg 1 alusel kokku, et see maksab ära tema võla, ning võlausaldaja on kohustatud maksmise eelduslikult vastu võtma. (RKTKo 30.11.2010 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-115-10)“.
14.Samas peab hageja eest kohustuse täitmisel olema selgelt ja kahtlusteta arusaadav, et tegemist on kohustuse täitmisega just hageja so võlgniku eest. Ka võlausaldajale peab nimetatud asjaolu olema üheselt ja vaidlusteta arusaadav. Käesoleva juhul see nii ei ole. Kui vaadata asja materjalide juurde esitatud pangakonto väljavõtteid, on hageja ema teinud ülekandeid kostja seaduslikule esindajale valdavalt selgitusega XXXX ja lasteaed. Samuti on tasutud perioodi 13.03.-31.12.2013 XXXX erinevaid arveid, märkega XXXX (tlk 23-26). Neid makseid ei ole võimalik seostada hageja eest elatise kohustuse täitmisena. Kuigi perioodil 10.02.10.04.2016.a on maksete selgituseks märgitud XXXX elatis, ei ole märgitud, et tegemist on kohustuse täitmisega hageja eest. Vanaemal ei ole keelatud tasuda oma lapselapse lasteaiatasusid või anda aidata kanda lapselapse muid kulusid või tasuda lapselapsele täiendavat elatist.
15.Samuti ei nähtu kohtule esitatud tõenditest, et hageja ja tema ema ise oma tegevuses eelpoolviidatud kokkuleppest lähtunud oleks. Kostja seadusliku esindaja ja XXXX’i vahelisest vestlusest (tlk 63-84, väljavõte) nähtub, et XXXX, kes samaaegselt olles väidetavalt lepingulises suhtes oma pojaga, käsitleb enda poolt makstavaid rahasummasid vanavanemate poolse toetusena või rahalise abina (tlk 63, 18.05.2015.a sõnum; tlk 65, 18.06.2015.a sõnum; tlk 69, 29.07.2015.a sõnum; tlk 81, 15.09.2015.a sõnum ). XXXX ei maini vestluses kordagi, et tema poolt tasutava raha näol oleks tegemist hageja asemel kostja ülalpidamiskohustuse täitmisega. Kostja seaduslik esindaja on elatisenõudega pöördunud otse hageja poole märtsis 2015.a, paludes hagejal asuda elatist tasuma miinimummääras. Hageja on 16.03.2015.a teatanud (tlk 110), et asub tasuma jooksvat elatist ning sõlmib kohtutäituriga seni kogunenud võlgnevuse tasumiseks maksegraafiku. Hageja, vaatamata sellele, et tal oli XXXX’iga sõlmitud ja väidetavalt kehtiv elatise asenduskohustuse korras tasumise kokkulepe, ei maininud kostja seaduslikule esindajale kokkuleppe olemasolu ega palunud pöörduda elatise tasumise küsimustes XXXX’i poole. Eeltooduga on tõendatud, et nii hageja kui ka XXXX ise ei lähtunud oma tegevuses väidetavast kokkuleppest, mistõttu leiab kohus, et poolte vahel nimetatud kokkulepe tegelikkuses puudus ning XXXX’i poolt tehtud maksed on üksnes kostjale tasutav rahaline toetus vanavanemate poolt.
16.Kõik kohtule esitatud tõendid, mis käsitlevad kostjale tehtud makseid, seisnevad üksnes XXXX’i pangakonto väljavõtetes. Hageja ei ole tõendanud, et ta ise oleks kostjale elatist tasunud. Seda eile hageja ka isegi väitnud. Seega on täiteasjades nr 029/2013/688, 029/2013/1462, 052/2014/1067, 052/2015/13, 052/2015/324 ja 052/2015/1452 sundtäitmine praeguses ulatuses lubatav. Eeltoodust tulenevalt tuleb XXXX ́i hagi XXXX ́i vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 029/2013/688, 029/2013/1462, 052/2014/1067, 052/2015/13, 052/2015/324, 052/2015/1452 jätta rahuldamata.
17.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
18.Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind. TsMS § 132 lg 5 alusel loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Kohus ei või määrata sellise nõudega hagi hinnaks enam kui 6 000 eurot. Käesoleva hagi rahuldamise korral on hageja saadava hüve väärtuseks 4 430,77 eurot. Seega tuleb käesoleva asja hinnaks määrata 4 430,77 eurot. Menetluskulude jaotus
19.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
20.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
21.Kostja on kohtule esitanud avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldus vastab TsMS § 176 lg-te 1 ja 5. Avaldusest nähtub, et kostja menetluskulud seisnevad lepingulise esindaja kuludes summas 775 eurot (käibemaksuta). Kostjale on õigusabi osutatud 7,75h ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta). Kostja kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega.
22.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
23.Kohus selgitab, TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14).
24.Järgnevalt analüüsib kohus kostja lepingulise esindaja kulusid. Menetluskulude nimekirjast nähtub, et kostja esindaja on teinud järgmised toimingud: hagiavaldusega tutvumine ning kostja (kliendi) poolt esitatud kohtueelsete asjaoludega ja tõenditega tutvumine 1 tund; kostja vastuse (08.07.2016) koostamine ja esitamine kohtule 3 tundi; hageja 16.08.2016.a
seisukohaga tutvumine 1 tund; hageja seisukohale oma seisukoha (01.09.2016.a.) koostamine ja esitamine kohtule 2 tundi; kohtuistungil 03.11.2016.a. osalemine 0,75 tundi.
25.Kohus, kontrollinud kostja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.
26.Hagejale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta). Kohus leiab, et tegemist on õigusbüroo poolt õigusteenuse osutamisel keskmisest mõnevõrra kõrgema hinnaga, mis käesoleva vaidluse puhul on põhjendamatu. Käesolev tsiviilasi oli sisuliselt tavapärane, asjas toimus üks istung jms, pooled esitasid ühed põhiseisukohad ning lõplikud seisukohad, mis kordasid osaliselt juba varasemaid seisukohti. Tõendite maht ei olnud suur. Vaidluse ajaline kestvus ei olnud pikk. Asjas ei ole olnud vaja süstemaatiliselt tõlgendada erinevate õigusaktide sätteid, kohaldada õiguse või seaduse analoogiat, Euroopa Liidu õigust vms, mis annaks alust lugeda tsiviilasja keerukaks TsMS § 175 lg 1 tähenduses õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel. Antud vaidlus ei olnud kostja esindaja jaoks õiguslikult nii keerukas, et eespool nimetatud õigusabi tunnitasu oleks täies ulatuses mõistlik ja põhjendatud. Riigikohtu lahendi 3-2-1-115-13 punktis 25 on peetud advokaadi mõistlikuks õigusabi tunnihinna suuruseks 120 eurot (käibemaksuta). Kuigi antud lahendi järgimine ei ole käesoleval juhul otseselt kohustuslik, on see siiski indikaatoriks õigusabi tunnitasu mõistliku määra osas. Kohus möönab, et isikutel on omavahel õigus kokku leppida ja tasuda õigusabi eest vabalt valitud tunnitasu määrade alusel, kuid arvestades muuhulgas menetluskulude ettenähtavuse printsiipi, ei tähenda kokkuleppevabaduse austamine ja kasutamine, et teised menetlusosalised peaksid hüvitama õigusabikulusid turu keskmist ületavate tunnitasu määrade alusel (seda enam, et teistel menetlusosalistel puudub võimalus vastaspoole õigusabi tunnitasu määrasid mõjutada). Oluline on märkida, et kostjale ei osutanud õigusteenust advokaat, kes pidevalt täiendab end advokatuuri järelevalve all, kes tegutseb advokatuuri järelevalve all, kellele on kehtestatud erinevad kutsestandardid ja konfidentsiaalsuskohustus ning kes omab vastutuskindlustust. Kostjale osutas teenust jurist, kelle puhul ei pruugi eelnimetatud õigusteenuse kvaliteeti tagavaid tegureid esineda, mistõttu on tema põhjendatud töötunni hind madalam kui advokaatidel. Arvestades eeltoodut, asja olemust ja õigusbüroode osutatava teenuse üldist turuhinda, on käesolevas asjas põhjendatud lugeda kostjale õigusabi osutanud õigusbüroo mõistlikuks tunnihinnaks 80 eurot (käibemaksuta).
27.Kokku loeb kohus kostja lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 7,75h, mis kostja lepingulise esindaja kohtu poolt mõistlikuks peetud tunnihinda (80 eurot käibemaksuta) arvestades vastab 620 eurole. Kohus rahuldab kostja avalduse osaliselt ning mõistab tulenevalt menetluskulude jaotusest hagejalt välja menetluskulud summas 620 eurot. Kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata 155 euro (taotletud summa 775 eurot – rahuldatud summa 620 eurot) ulatuses.
28.TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson
kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.