Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Einar Vene 22. oktoober 2019, Tartu 3-16-2640
Haldusasi
Xi kaebus Tartu Vangla poolt meditsiinilise abi andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 7. juuni 2018. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 7. juuni 2018. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja taotlused istungi korraldamiseks ja tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 21. november 2019).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav X esitas Tartu Vanglale 2016. a oktoobris-novembris mitu taotlust, milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist. Taotluse kohaselt ei antud talle vanglas mitmel korral ravimeid ja ei kutsutud arsti. Tartu Vangla 2. jaanuari 2017. a otsusega jäeti kahju hüvitamise taotlused rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole vangla kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, kuna kaebaja väited, et ta soovis ravimite andmist või arsti kutsumist on kas tõendamata või siis esines ravimite väljastamata jätmiseks põhjus.
X esitas kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine seoses meditsiinilise abi andmata jätmisega perioodil 10. oktoober kuni 1. november 2016.
Kaebuse kohaselt ei kutsutud kaebajale sel perioodil mitmel korral arsti, ei väljastatud valuvaigisteid ja ei teatatud kaebaja haigestumisest vangla administratsioonile. Sellega kahjustati kaebaja tervist ning alandati tema väärikust.
3.Tartu Halduskohtu 7. juuni 2018. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Kaebaja tervisekaardi väljavõtte järgi oli kaebaja 30. septembrist kuni 4. novembrini 2016 arsti vastuvõtul kokku kuuel korral. Sellega on tõendatud, et kaebajale oli arstiabi tagatud. Seega on kaebajat vaidlusalusel perioodil ravitud kooskõlas vangistusseaduse (VangS) § 53 regulatsiooniga. Kui isik on kuu aja jooksul kuus korda saanud arsti vastuvõtule, on alusetu etteheide, et talle ei võimaldatud arstiabi.
3.2.Kaebaja terviseprobleemid on sarnased keskmise samas eas mehe terviseprobleemidega või põhjustatud kaebaja enda eluviisist.
3.3.Tervisekaardi kohaselt ei tõenda ükski kaebaja kohta koostatud anamnees sel perioodil, et kaebajale ei oleks tagatud vältimatut abi.
3.4.Käeraudade paigutamine kaebajale ohjeldusmeetmena lõpetati 12. oktoobril 201. Seega ei saanud kaebaja pärast seda kuupäeva kannatada valu käeraudade paigaldamise tõttu.
3.5.Meediku kiri tõendab seda, et 11. oktoobrist kuni 17. oktoobrini 2016 ei pidanud kaebaja saama valuvaigisteid, samuti ei olnud talle retsepti alusel väljastatavaid valuvaigisteid väljastatud
23.oktoobrist 30. oktoobrini 2016.
3.6.Tartu Vangla esitatud kirjalike tõenditega (erinevate vanglateenistuse ametnike kirjad) on tõendatud, et kaebaja ei ole enda väidetud juhtudel arstile pääsemist küsinud. Samuti on nendega tõendatud, et kaebajale on pakutud olukorras, kus talle polnud retseptijärgseid valuvaigisteid välja kirjutatud, selliseid valuvaigisteid, mida on võimalik saada retseptita. Seega pole tõendatud kaebaja väited, et ta ei pääsenud erinevate arstide vastuvõtule või et talle ei antud valuvaigisteid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X esitas apellatsioonkaebuse, millest on väljaloetav, et kaebaja pole rahul halduskohtu otsusega ja leiab, et teda on vanglas piinatud. Apellatsioonkaebuses loetletakse erinevaid HKMSi ning põhiseaduse norme ja viidatakse rahvusvahelistele õigusaktidele. Samuti on apellatsioonkaebusest väljaloetav, et kaebaja arvates ei vaadanud halduskohus asja läbi kooskõlas menetlusnormidega ja et kaebajal puudus võimalus vastaspoolt küsitleda
5.Tartu Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuses leitakse, et halduskohus ei rikkunud asja lahendamisel menetlusnorme. Istungi korraldamine asjas polnud põhjendatud, kuna kaebajal oli võimalik esitada oma seisukohad kirjalikult ning asi oli võimalik lahendada istungit korraldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et kaebaja esitas asjas esialgselt apellatsioonkaebuse, mille pikkuseks oli 64 käsikirjas lehekülge. Ringkonnakohus leidis 27. augusti 2018. a määruses, et apellatsioonkaebus peab tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 52 lg 1 ls-st 1 olema sõnastatud võimalikult selgelt ning lühidalt ning et kaebaja apellatsioonkaebus neile nõuetele ei vasta. Talle anti selle määrusega võimalus lühema ja selgema apellatsioonkaebuse esitamiseks. Vastuseks esitas X lühendatud apellatsioonkaebuse kahel leheküljel. Selle sisu on refereeritud ülal p-s 4. Ringkonnakohus märgib, et vastuseks ringkonnakohtu puuduste
kõrvaldamise määrusele on kaebaja ilmselgelt kaldunud teise äärmusesse ning esitanud küll lühikese apellatsioonkaebuse, kuid mille sisu on jätkuvalt äärmiselt segase sõnastusega ning arusaamatu. Sellest hoolimata leiab ringkonnakohus, et kohus ei pea menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt andma menetlusosalisele võimalust oma apellatsioonkaebuse parandamiseks lõputult. Seda iseäranis kaebaja isikut arvestades, kes on kohtusse pöördunud väga sageli ning kes on eelduslikult kohtumenetluse nõuetega kursis. Kui kaebaja ei ole soovinud ise esitada HKMS § 52 lg 1 ls-le 1 vastavat, st võimalikult selget ning lühikest apellatsioonkaebust, siis on kaebaja ise võtnud riski, et kõik tema seisukohad ei pruugi olla ringkonnakohtule arusaadavad ning et vastavalt ei pruugi ringkonnakohtu käsitleda kõiki küsimusi põhjalikkusega, nagu sooviks kaebaja. Niisuguse apellatsioonkaebuse puhul saab ringkonnakohus kontrollida eeskätt seda, kas halduskohtu otsus vastab kohtuotsusele esitatavatele nõuetele ja kas halduskohus ei teinud asja lahendamisel menetlusvigu.
8.Ringkonnakohus käesolevas asjas selliseid puudusi halduskohtu otsuses või tegevuses ei näe. Halduskohtu otsus on põhjalik, selles on välja toodud kaebaja väited, neid seejärel analüüsitud ning jõutud reeglina tulemuseni, et kaebaja õigusi ei ole ühegi kaebaja väidetud episoodi puhul rikutud. Halduskohus on oma seisukohti põhjendanud ning viidanud tõenditele, mida ta arvesse võttis. Ringkonnakohtu jaoks on halduskohtu arutluskäik loogiline ja põhjendatud ning sellele ei saa ette heita põhjendamispuudusi.
9.Ka menetluslikult ei ole alust halduskohtule midagi ette heita. Kaebaja apellatsioonkaebusest on võimalik järeldada, et ta ei ole rahul sellega, et tal puudus võimalus vastaspoolt küsitleda, st et asja ei lahendatud istungil. HKMS § 131 lg 1 p 2 võimaldab kohtul asja lahendamist kirjalikus menetluses muuhulgas siis, kui menetlusosalisel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et olukorras, kus kaebajal on olnud võimalik esitada oma seisukohad kirjalikult, keskse tähtsusega tõend – väljavõte kaebaja tervisekaardist – on samuti kirjalik ning vangla on esitanud omapoolsed tõendid, sh vanglateenistujate selgitused, samuti kirjalikult, puudus asjas vajadus istungi korraldamiseks. Asi oli võimalik lahendada kirjalikus menetluses tõendite abil, mis olid juba olemas ning uute tõendite kogumiseks puudus vajadus. Asjas olemasolevad tõendid olid asja sisu arvestades niigi väga mahukad, toimikud koosnevad kolmest köitest. Seoses kaebaja sooviga esitada vastaspoolele küsimusi selgitab ringkonnakohus, et üksnes kaebaja soov vastustaja küsitlemiseks ei ole istungi korraldamise aluseks, kui piisavad tõendid asja lahendamiseks on kirjalikul kujul juba olemas. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kaebaja taotlus apellatsiooniastmes istungi korraldamiseks ja tema soovitud tunnistajate ülekuulamiseks jääb samuti eeltoodud põhjustel rahuldamata. Asjas on piisavalt tõendeid, mis võimaldavad jõuda õige lahendini ka ilma istungit korraldamata ja tunnistajaid üle kuulamata.
10.Ka ülejäänud apellatsioonkaebuse väited ei ole selle rahuldamise aluseks. Apellatsioonkaebusest on väljaloetav, et tema arvates on toimunud vanglas tema piinamine. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga. Kaebaja on esitanud küll kirjeldusi oma väidetavatest kannatustest ning paisutanud need väga suureks, ent nagu halduskohus on põhjendatult leidnud, asja materjalid kaebaja väiteid ei kinnita. Kaebajale on tagatud vajalik arstiabi, ta on saanud ettenähtud retseptiravimid ning talle on pakutud siis, kui tema soovitud retseptiravimeid (valuvaigisteid) talle välja ei olnud kirjutatud, teisi käsimüügiravimeid. Ringkonnakohus ei näe alust halduskohtust erinevale seisukohale asumiseks.
11.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.