Xi kaebus Tartu Vangla poolt meditsiinilise abi andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju õiglaseks hüvitamiseks kohtu äranägemisel Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
Menetlusosalised
Resolutsioon
1.Jätta Xi kaebus haldusasjas nr 3-16-2640 rahuldamata.
2.Tartu Vangla menetluskulud jätta tema enda kanda.
3.Kuulutada menetlus Xi tervisekaardi väljavõtet (I kd tl 140-152) puudutavas osas kinniseks.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 9. juulini 2018. a. Tartu Ringkonnakohus lahendab asja kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja läbivaatamist kohtuistungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.X esitas 18.10.2016. a Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse ja teate kriminaalmenetluse alustamiseseks (I kd tl 22–27, tõlge tl 18–21), mille kohaselt valvur J. H. ei toonud talle 15. märtsist 2015 kuni 16. oktoobrini 2016. a ravimeid ja ei kutsunud arsti. Tartu Vangla teavitas 18.11.2016. a Xi kriminaalmenetluse alustamata jätmisest (I kd tl 35–36). Tartu Vangla 02.01.2017. a otsusega nr 1-13/220-5 (I kd tl 46) jäeti Xi kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Otsust põhjendades tugines vangla kuriteoteate rahuldamata jätmisel tuvastatud asjaoludele.
2.Tartu Vangla 04.01.2017. a otsusega (I kd tl 42–45) jäeti rahuldamata Xi mittevaralise kahju hüvitamise taotlused, mille kohaselt valvur M. M, ei toonud 23.–24.10.2016. a ja 30.10.2016. a rohtusid ja ei kutsunud arsti. M. M. ei võimaldanud kaebajale arsti ka 01.11.2016. a, mil kaebaja pudru sees oli kivi ja hammas läks katki.
3.X esitas 15.12.2016. a Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamise ning tagajärgede kõrvaldamise nõudes kahju hüvitamise teel kohtu äranägemisel (I
kd tl 1–3, tõlge tl 6–7), sest vangla personal ei kutsunud välja arsti ega väljastanud kaebajale valuvaigisteid, samuti ei teatatud administratsioonile haigestumisest.
4.Kaebaja on kaebuse kohtu poolt käiguta jätmise järgselt (I kd tl 89) kaebust täiendanud (I kd tl 94–99, tõlge tl 101–104).
5.Tartu Halduskohus võttis 28.04.2017. a määrusega (I kd tl 110–11) kaebuse menetlusse hüvitamiskaebusena vangla vastu seoses meditsiinilise abi andmata jätmisega kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
6.Tartu Vangla taotles esimeses vastuses kaebusele (I kd tl 118–120) kaebuse läbi vaatamata jätmist perioodi 09.09.2014−14.07.2015. a osas, kuna kaebaja kahju hüvitamise taotlused selle perioodi osas jäeti rahuldamata vangla 18.09.2015. a otsusega nr 1-13/179-4 (I kd tl 138–139).
7.Tartu Vangla teatas täiendavas vastuses kaebusele (II kd tl 2–12), et kaebaja ei ole 19.05.2016. a, 19.10.2016. a ja 09.11.2016. a sündmuste osas vanglale kahjunõudeid ega pöördumisi esitanud, mille tõttu on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata.
8.Tartu Halduskohtu 20.12.2017. a määrusega (III kd tl 1) lõpetati menetlus Xi kaebuses Tartu Vangla vastu seoses meditsiinilise abi andmata jätmisega 09.09.2014 – 14.07.2015. a kaebetähtaja ületamise tõttu. Sama määrusega jäeti Xi kaebus Tartu Vangla vastu läbi vaatamata seoses meditsiinilise abi andmata jätmisega 19.05.2016. a, 19.10.2016. a ja 09.11.2016. a vaidluse kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustusliku korra mitteläbimise tõttu.
9.Tartu Halduskohtu 13.03.2018. a määrusega (III kd tl 10–11) lõpetati menetlus Xi kaebuses Tartu Vangla vastu kaebetähtaja ületamise tõttu seoses meditsiinilise abi andmata jätmisega 31.07.2015, 12.01.2016, 09.02.2016, 20.03.2016, 18.04.2016, 20.04.2016, 27.04.2016, 01.05.2016, 02.05.2016, 05.05.2016, 08.05.2016, 11.05.2016, 13.05.2016, 15.05.2016, 27.05.2016, 28.05.2016, 02.06.2016, 03.06.2016, 05.06.2016, 23.06.2016, 26.06.2016, 29.06.2016, 05.07.2016, 09.07.2016, 13.07.2016, 18.07.2016, 19.07.2016, 20.07.2016, 21.07.2016, 22.07.2016, 23.07.2016, 02.08.2016, 05.08.2016, 06.08.2016, 14.08.2016, 17.08.2016, 24.08.2016, 25.08.2016, 29.08.2016, 13.09.2016, 17.09.2016, 26.09.2016, 27.09.2016, 28.09.2016, 29.09.2016, 01.10.2016, 02.10.2016, 03.10.2016, 07.10.2016. a tekitatud kahju hüvitamiseks.
10.Kaebuse osaliselt tagastamise ja läbi vaatamata jätmise määruse jõustumise järgselt on halduskohtu menetluses Xi kaebus Tartu Vangla vastu meditsiinilise abi andmata jätmisega 10.– 13.10.2016. a, 16.10.2016. a, 23.–24.10.2016. a, 30.10.2016. a ja 01.11.2016. a tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja nõue
11.Kaebaja selgitab (I kd tl 1–3, tõlge tl 6–7, tl 94–99, tõlge tl 101–104), et pöördus 13.10.2016. a kaebusega Tartu Halduskohtusse, kuna vanglateenistuse ametnikud E.T., M. M., J. H., K. K., K. K., V. M. ei kutsunud kolm ööpäeva kaebajale arsti ja ei väljastanud valuvaigisteid. Samuti ei teatatud kaebaja haigestumisest vangla administratsioonile. Taoline olukord kestab 2014. aastast. Kaebaja nõuab, et arst tuleks hommikul, et fikseerida kehavigastused ja peatada verejooks, mitte õhtul, kui hematoomid on juba kadunud.
12.Alandatud on kaebaja väärikust, austamata õigust juurdepääsuks arstide juurde (VangS § 41 lg 1, § 52, 53 ja 133). Kaebaja arstile saamise õiguse ignoreerimisega alandati kaebajat ja tekitati moraalset valu, mille tagajärjel omakorda tekkisid kaebajale kehalised sisemised vigastused ja mis
viis ka selgroolülide muutusteni. Neil asjaoludel taotleb kaebaja mittevaralise kahju õiglast hüvitamist kohtu äranägemisel.
13.Kaebaja osundab, et valu, mis kestab üle tunni, on juba krooniline. Krooniline valusündroom on eraldi ohtlik krooniline haigus. Kaebajal oli valud kolm ööpäeva 10. kuni 13. oktoobrini 2016, a kambris nr 1005 viibides. Kaebaja peaajus algas pideva valu tõttu ümberehitus psühhosomaatilise iseloomuga purunemisega. Tegemist pole julma kohtlemisega meditsiinilise abi mittesaamise tõttu, vaid saavutati piinamise tase vastavalt EIÕK §-le 3. USA Manhattani vähikeskuse andmetel võidi seeläbi mõjutada kaebaja maksatalitust ja põhjustada valud südames.
14.10.10.2016. a kell 12.00 peksti kaebajat. Kaebaja esitas kell 12.10 ja kell 20.10 vanglale pöördumised põhjusel, et pole arsti. Kell 18.10 nõudis kaebaja E.T.ilt valuvaigisti väljastamist vastavalt arsti ettekirjutusele, kuid seda ei väljastatud. Samuti ei väljastatud valuvaigistit lõuna ajal ja öösel. Vastati, et ei saa aru ja kästi rääkida eesti keeles. 11.10.2016. a hommikul nõudis kaebaja diklaki ja teisi valuvaigisteid, mille arst oli kaebajale ette näinud ja edastanud plastmasstopsis. Valuvaigisteid kaebaja ei saanud. Kell 8.00 nõudis kaebaja valuvaigisteid E.T.ilt, kes käskis aga rääkida eesti keeles. Seepeale nõudis kaebaja arsti, kuna on haige, pea ja selg valutavad, kuid ei saanud arstile. Kell 17.00 ei suutnud kaebaja toitu vastu võtta, sest ei saanud püsti tõusta ja liikuda. Söök toodi kambrisse. Kaebaja nõudis, et valvurid teavitaksid arsti haigestumisest, mida ei tehtud. Õhtul ei saanud kaebaja ravimeid ega arsti vastuvõtule, mille kohta esitas kaebaja vanglale pöördumise. Kell 22.00 ei reageerinud valvur K. J. nõudmisele väljastada valuvaigistid või kutsuda arst. Valuvaigistite ja meditsiinilise abi osutamise nõude esitas kaebaja sel päeval ka Ü. J. ja J. H.le. Öösel keeldus K. J. diclaci, ibumetiini ja paratsetamooli väljastamisest, ehkki kinnipeetav V. D. kambrisse 1029 neid ravimeid toodi. 12.10.2016. a hommikul ei saanud kaebaja püsti tõusta ja nõudis kell 06.00, et K. J. kutsuks arsti. K.J. ei andnud kaebajale ka ravimeid. Kell 06.40 toidu väljastamise ajal nõudis kaebaja K.J.ilt samuti ravimeid ja arsti ning kui ei saanud, nimetas valvurit degenerandiks, mille peale sulges valvur ukseluugi, mille kohta esitas kaebaja pöördumise. Kell 08.10 nõudis kaebaja valuvaigisteid Ü.J.ilt, kuid ei saanud ja kell 11.00 A. O., kes küll lubas, kuid ravimeid sellegipoolest ei toonud. Kell 20.10 ei väljastanud ravimeid valvur E.T.. Valvuritel on vandenõu kaebaja vastu. 13.10.2016. a kell 08.20 väljastas valvur Ü.J. kaebajale ilma probleemideta ravimid, mida oli karbis kolm tükki. Kaebaja pidi valu korral võtma neist ühe tableti päevas, kui on hoog. Kaebaja viitab karistusõiguse sätetele seoses isikute grupi poolt tema tervise ohtu panemisega. Samas on kaebuse kohaselt ta ka sel päeval siiski ilma ravimiteta olnud. Kaebaja koostas 14.10.2016. a vanglale pöördumise, mida ei ole läbi vaadatud. 16.10.2016. a keeldus J. H. ravimite väljastamisest, mille kohta koostas kaebaja vanglale pöördumise. 23.10.2014. a polnud kaebajal ravimeid ja ta ei saanud arstile, mille kohta koostas kaebaja vanglale pöördumise. 24.10.2016. a osas kaebaja faktilisi asjaolusid seoses ravimisega välja ei too. 30.10.2010. a ja 01.11.2016. a ei saanud kaebaja arsti vastuvõtule, mille kohta koostas kaebaja vanglale pöördumised. Vastustaja vastuväited
15.Kaebusele esitatud vastuse (I kd tl 118–120) kohaselt on 10.–13.10.2016. a, 16.10.2016. a, 23.–24.10.2016. a, 30.10.2016. a ja 01.11.2016. a osas kohustuslik kohtueelne menetlus kaebajal
läbitud, kuid kaebuse rahuldamiseks selles osas puudub alus. Kaebaja kõigile märgukirjadele on vastustaja vastanud.
16.Kaebaja 18.10.2016. a taotluse kohaselt ei olnud talle kuni 16.10.2016. a ravimeid arsti poolt välja kirjutatud. Kaebaja tervisekaardi kohaselt esines kaebajal valu jalas, õlavöötmes ja sõrmedes juba 2012. aastast, mille tõttu ei saanud vastustaja tegevus vaidlusalusel perioodil kaebajale kahju tekitada. 2015. aastast kuni 15.11.2016. a on kaebaja viibinud meditsiiniosakonnas vastuvõttudel 84 korral. Vangla kodukorra p 20.3 kohaselt toimub haigete ambulatoorne vastuvõtt eelregistreerimisega järjekorra alusel. Vangla ei ole kaebaja suhtes käitunud õigusvastaselt. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei nähtu, et ta oleks vaidlusalusel perioodil vajanud erakorralist meditsiiniabi, vangla ei ole seetõttu rikkunud VangS § 53 lg-st 1 tulenevat nõuet tagada kinnipeetavale ööpäevaringne vältimatu arstiabi.
17.Kaebajale ei olnud 10.–12.10.2016. a meditsiiniosakonna poolt valuvaigistavat ravimit välja kirjutatud. Kaebuse puuduste kõrvaldamise avalduse kohaselt sai kaebaja 13.10.2016. a hommikul valvurilt ravimi.
18.16.10.2016. a sündmusi kajastava kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise kohaselt ei ole kaebaja selle päeva hommikuse loenduse ajal seljavalu kurtnud ega küsinud ravimit ja arsti vastuvõttu, mida kinnitab ka 31.10.2016. a vastuses üksuse juht J. R.. Ka õhtuse loenduse ajal ei avaldanud kaebaja, et soovib ravimit või arsti.
19.M.M. 16.11.2016. a kirjaliku selgituse kohaselt ei avaldanud kaebaja 23.10.2016. a, et soovib arsti või valuvaigistit.
20.24.10.2016. a kohta vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse kohaselt sai kaebaja selle päeva hommikul valuvaigistit valvur A. O. käest. Kahju hüvitamise taotluse lahendamise käigus ei leidnud kinnitust, et kaebaja oleks sel päeval hiljem valuvaigistit küsinud kõneseadme vahendusel.
21.30.10.2016. a ei olnud kaebajale meditsiiniosakonna poolt valuvaigisteid määratud, mille tõttu ei olnud vaglateenistusel ka võimalik kaebajale määratud ravimeid väljastada.
22.M.M. 16.11.2016. a kirjaliku selgituse kohaselt on kaebaja kõik probleemid, millega ta on valvurite poole pöördunud, lahendatud. Seega ei ole vastustajal alust kahelda selles ka 01.11.2016. a sündmuste osas. Kohtu seisukoht
23.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
24.Kaebaja on esitanud kohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõude tervise kahjustamise ja väärikuse alandamise motiivil.
25.Õiguskirjanduses väljendatud1 ja kohtupraktikas kinnistunud seisukohtade kohaselt peab õigusvastase haldustegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kohaselt olema täidetud järgmised tingimused: vastustaja õigusvastane tegu, kaebaja õiguste rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos
E. Andresen, Riigivastutus, Riigikohus, Tartu 2009, lk 31.
õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ja vastustaja süü. Vaidlust ei saa olla selles, et RVastS § 9 lõikest 1 tuleneb füüsilisele isikule õigus nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muuhulgas süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral.
26.Kohus nõustub kaebajaga, et kohtupraktikas on suhteliselt varastest lahenditest valitsevaks seisukoht, mille kohaselt võttes isikult vabaduse, on riik kohustatud tagama tema tervise kaitse, sealhulgas võimaluse kutsuda abi. Sellest tulenevalt on vangla kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetava terviseseisundit, vajadusel korraldades kinnipeetava statsionaarse ravimise meditsiinitöötajate pideva järelevalve all. (RKHKo 3-3-1-70-07, p 13). Analoogsete vaidluste lahendamisel on siseriiklikus kohtupraktikas (vt nt Tartu Ringkonnakohtu otsus kohtuasjas nr 314-50827, p 12) tuginetud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, milles on peetud inimväärikust alandavaks arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked vigastused või surm (28.06.2000. a otsus asjas nr 22277/93, Ilhan vs Türgi). Riigikohtu halduskolleegium on samas 27. juuni 2017. a otsuse punktis 13 kohtuasjas 3-3-1-9-17 varasemale kohtupraktikale tuginedes sedastanud, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Kolleegium on RVastS § 9 lõiget 1 kohaldades pidanud võimalikuks mittevaralise kahju hüvitamist ka haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamisega (vt määrus asjas nr 3-3-1-43-11, p 18 koos seal viidatud kohtupraktikaga). Kolleegium on leidnud, et mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (3-3-1-10-14, p 12.2). Selles kohtuasjas ei pääsenud kaebaja arsti vastuvõtule kahe kuu vältel ja ei saanud asjakohast ravi ja kannatas valude käes, mille tõttu pidas Riigikohus põhjendatuks (otsuse p 16) kahju rahalist hüvitamist.
27.Käesoleva kaasuse asjaolud erinevad halduskohtu hinnangul nii asjadest, milles piirduti vastustaja toimingute õigusvastasuse tuvastamisega kui ka asjadest, milles mõisteti välja rahaline hüvitis. Etteruttavalt, tõendite kogum ei tõenda kaebajale arstiabi andmata jätmist, millega kaasnenuks rasked vigastused või surm (EIK praktika) ega ka kaebaja taolist hingelist või kehalist valu, mis alandanuks tema väärikust (RK praktika).
28.Kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmise ja tagastamise järgselt on poolte vahel vaidluse all Tartu Vangla poolt kaebajale meditsiinilise abi andmata jätmine ja seeläbi väärikuse alandamine, mis seisnes vaevuste leevendamiseks ravimite mitteväljastamises ja arsti vastuvõtule mittesaamises 10.–13. oktoobrini 2016. a, 16. oktoobril 2016. a, 23.–24. oktoobrini 2016. a ja 30. oktoobril 2016. a ja 1. novembril 2016. a. Kaebaja tugineb kaebuses 13.10.2016. a halduskohtule esitatud kaebusele. Kohtute infosüsteemi andmetel on Tartu Halduskohtu 24.10.2016. a määrusega kohtuasjas nr 3-16-2053 Xi kaebus tagastatud läbivaatamatult kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu. Seega ei tõenda nimetatud kohtulahend käesoleva kaasuse lahendamiselt tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid.
29.Xi tervisekaardi väljavõtte (I kd tl 150p–151p) kohaselt on kaebajale arsti vastuvõtt 30. septembrist 2016. a kuni 4. novembrini 2016. a tagatud kuuel korral. Kohus loeb nimetatud tõendiga tõendatuks, et kaebajale on arstiabi tagatud. Seda vaatamata kaebaja vastupidistele väidetele. Teisisõnu, on kinnipeetavast kaebajat vaidlusalusel perioodil vanglas ravitud kooskõlas VangS § 53 sätestatuga. Arvestades ühiskonna üldist arstiabi kättesaadavuse ja tervishoiukorralduse taset, ei saa kohtu hinnangul isik, kellel on sisuliselt ühe kuu jooksul olnud
võimalus perearstikeskuse tasemel arstiabile, põhjendatult väita, et teda ei ole ravitud. Seda eriti, arvestades kaebaja poolt menetlusdokumentides kirjeldatud kaebusi seonduvalt selja- või hambavaluga. Asjas kogutud tõendite kogum tõendab kaebaja seljaprobleeme aastate jooksul. See tähendab, et need ei ole tingitud kartserikaristuse kandmisest ega kaebaja õigusvastaselt peksmistest. Kohtute infosüsteemi andmete kohaselt on kaebaja vanemas keskeas. Kohus loeb elukogemuslikult üldteada olevaks selles eas meestel seljavalude esinemise. Tavapäraselt raskest füüsilisest tööst, aga ka istuvast eluviisist tingituna, mida peab üldteada olevalt vangistust kandes viljelema, kuna jalutamise ja sportimise võimalused on reglementeeritud ja piiratud. Probleemid hammastega võivad kaebaja viljeletud elustiili arvestades olla suuresti tingitud tema enda elukorraldusest, sest kaebaja ei heida ka ise vanglale ette probleeme hambaravi kättesaadavuses. Kaebaja heidab käesolevas asjas vastustajale ette tervishoiuteenuse ja arstiabi mittevõimaldamist kolme nädala vältel. Kohus on seisukohal, et sisuliselt kuu aja jooksul 6 korral arsti vastuvõtule saamise tõttu saab kaebust pidada täielikult alusetuks. Halduskohus loeb üldteada olevaks asjaoluks, et vabaduses viibivad isikud peavad perearstile üldarstiabi saamiseks ootama perearsti vastuvõtu järjekordades mõnest päevast kuni mõne nädalani. Seetõttu ei ole vangla ainuüksi selle tõendi alusel olnud kaebaja suhtes õigusvastaselt tegevusetu, nagu väidab kaebaja kaebuses ja selle täienduses ning kohtueelselt vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlustes.
30.Kohus nõustub vastustajaga, et tervisekaardi kohaselt ei tõenda ükski kaebaja kohta koostatud anamnees sel perioodil, et kaebajale ei oleks tagatud vältimatut abi. Nimelt on kaebaja 30. septembri õhtul kurtnud tugevat seljavalu, mistõttu on kaebajale kartserisse valvearsti korraldusel võimaldatud madrats, antud pipraplaaster ja 50 mg diclofenaci tablett, mida kaebajal on vajadusel võimalik saada valvuriruumist.
2.oktoobri anamneesi kohaselt ei ole kaebajal vigastusi fikseeritud, kaebaja on painutanud vasakut kätt valuvabalt, misjärel kurtnud vanast traumast tulenevat seljavalu, millest kohus saab järeldada
30.septembril määratud ravi õigsust, sest kaebajale on 2. oktoobril teostatud nn muu läbivaatus ja alles vigastuste mitteavastamisel on kaebaja kurtnud vana seljatraumat. Kaebajale on antud ühekordselt 50 mg Keto tablett. Tervisenõustamise keskkonna kliinik.ee andmetel on nimetatud tablett muuhulgas valuvaigistava toimega {https://www.kliinik.ee/ravim/keto/id-7985, 05.06.2018}. Kuna kaebajale on antud ainult üks valuvaigistav tablett, saab kohus järeldada, et tegemist ei saanud olla vältimatut arstabi vajava olukorraga.
5.oktoobri anamneesi kohaselt on kaebajal diagnoositud täpsustamata närvivalu ja närvipõletik, mille ravi on piirdunud ühekordselt sama tableti ketoprofeni määramisega.
7.oktoobril on kaebaja kurtnud nina kinnisust, mille vastu on kaebajale määratud 30 mg amroxoli tablett, mis on muuhulgas lima vedeldamiseks ja köhimise kergendamiseks { http://rx.ee/a/3461ambroxol-sandoz-30mg.html?showall=&start=1, 05.06.2018}. Kaebaja kurdetud hommikuse seljakanguse ja põlveliigeste valu leevendamiseks on kaebajale paberkandjal antud harjutused lihaskorseti tugevdamiseks ja liikuvuse parandamiseks ning tehtud vasakust põlveliigesest ka kahes suunas röntgeni ülesvõtted. Seega loeb kohus tõendatuks, et 7. oktoobri seisuga kaebajal enam taolisi valusid ei esinenud, mis vajanuks valuvaigistavate ravimite väljastamist. Vahemärkusena osundab kohus, et vahetult enne perioodi, mille eest kaebaja nõuab hüvitist, on kaebaja seljaprobleemid taolises olukorras, et meditsiiniliselt on piirdutud soovitusega ravivõimlemiseks ja ravimite võtmise vajadust kaebajal ei esinenud. Järelikult ei ole kaebaja kas arsti soovitust järginud või on ravivõimlemisega 10. oktoobriks ise üle pingutanud.
31.oktoobri anamneesi kohaselt kurtis kaebaja seljavalu viimased kolm päeva. Kuna kaebaja ei ole 31. oktoobril õhtuse loenduse ajal kambris käinud meditsiinitöötajale kurtnud seljavalu viimase kahe-kolme nädala jooksul, siis ei tõenda kaebaja meditsiinikaardi andmed kaebaja väiteid vangla poolt arstiabi andmata jätmisest 10. oktoobrist – 24. oktoobrini, sest kaebaja on 31. oktoobril kurtnud seljavalu viimase kolme päeva jooksul. Samuti ei tõenda tervisekaart, et kaebajale oleks määratud valuvaigisteid, mille valvurid oleks kaebajale andmata jätnud. Puutuvalt kaebaja soovitud diclofenaci tablettidega märgib kohus vastuseks kaebajale, et tegemist on Eestis retseptiravimitega, mida valvurid ilma retsepti olemasoluta mitte ainult ei pea, vaid ka ei tohi kinnipeetavale anda. Nimetatud ravim võib olla seotud südamelihaseinfarkti või insuldi kõrgenenud riskiga. Seega on kaebuse väited ja etteheited vanglateenistusele selles osas alusetud.
31.Kohus märgib vastuseks kaebajale, et nähtuvalt kaebaja esitatud menetlusdokumentidest ei ole kaebajal endal täpselt meeles, missugused etteheited ta vanglale on enne käesoleva kaebuse esitamist teinud. Praeguseks vaidluse all olevate kuupäevade kohta esitatud kaebuse jättis kohus käiguta ja palus kahjunõude faktilisi asjaolusid täpsustada. Kaebuse puuduste kõrvaldamise avalduses otsustas kaebaja esialgses kaebuses toodu asemel keskenduda uutele probleemidele ja esitada rea uusi asjaolusid, millega talle vangla poolt väidetavalt mittevaralist kahju tekitati. Esialgne kaebus puudutas perioodi 10.–13. oktoobrini, mil kaebaja ei saanud arsti vastuvõtule ega saanud arsti ettenähtud ravimeid. Kaebaja esitatud faktilised asjaolud on vastuolulised, mis iseenesest tingib kaebuse rahuldamata jätmise, sest ei tõenda kohtu hinnangul usaldusväärselt vastustaja käitumist õigusvastaselt. Kaebaja väidab kaebuses, et ei saanud kolm päeva valuvaigisteid ja valvurid ei teatanud haigestumisest arstile. 10.–13. oktoober moodustab kolme ööpäeva asemel neli ööpäeva. Kuna tegemist on nn tööpäevadega esmaspäevast neljapäevani, siis ei loe kohus eluliselt usutavaks, et kaebajast pikaaegselt vangitust kandev isik ei leidnud võimalust valvurite väidetavast ebaseaduslikust tegevusest administratsioonile ettekandmiseks. Kohtu seisukohta toetavad kaebaja poolt vanglale arvukalt esitatud pöördumised, mis on käesolevas kohtuasjas kogutud kolme köitesse. Vastustaja osundab õigustatult, et seda oli võimalik teha nii hommikuste kui õhtuste loenduste ajal. Kohus on samuti veendunud, et kaebaja oleks olukorrast rääkinud ka meditsiiniosakonnas, mida ta aga tervisekaardi kohaselt teinud ei ole. Eluliselt oleks usutav, et kinnipeetav, keda väidetavalt on vanglas pekstud, kurdaks vastavaid vaevusi ka meedikutele. Kurdab ju kaebaja kaebuses, et talle peab olema arsti vastuvõtt tagatud hommikul, kui verevalumid on tekitatud. Võrreldes kohtuasjas 3-16-2053 13.10.2016. a esitatud kaebusega on käesolevas asjas esitatud kaebuses ja kaebuse täienduses nende kuupäevade sündmusi kirjeldatud tunduvalt mustemates toonides ja omistatud valvuritele tegusid, mida 13. oktoobril esitatud kaebuses kaebaja ei nimetanud. Näiteks väitis kaebaja esimeses nimetatud kaebuses, et 10. oktoobril nõudis ta üksnes arsti määratud valuvaigistit. On loogiline, et väidetava rikkumise viimasel päeval mäletas kaebaja neil päevil toimunut paremini kui 2016. aasta detsembris ja 2017. aasta veebruaris, mil ta on käesoleva asja kaebused koostanud.
32.Liiatigi on kaebus ka sisuliselt vastuoluline, mis vähendab kaebaja väidete usaldusväärsust. Nimelt, kaebuse kohaselt (I kd tl 2) ei saanud kaebaja 13. oktoobril ravimeid. Kaebuse täienduse kohaselt (I kd tl 102 p) sai kaebaja 13. oktoobril valvurilt valuvaigisteid.
33.Ühestki õigusaktist ei tulene kaebajale subjektiivset õigust määrata kellaaega või ööpäeva osa, mil oleks õige saada arsti vastuvõtule. Taolist õigust ei ole ka vabaduses viibivatel ravikindlustatud isikutel, kes saavad perearsti vastuvõtule arstikeskuse poolt määratud vastuvõtuaegadel. Tõendite kogum ei tõenda kaebajal vaidlusalusel perioodil vältimatu arstiabi esinemise vajadust, millest saaks tõusetuda küsimus kinnipeetava nõuetekohasest ravimata jätmisest (VangS § 53).
34.Menetlusdokumentides esitatud asjaolude kohaselt on kaebajale vaidlustatud perioodil tekitatud kehavigastusi, mh käeraudade paigaldamisega. Nagu osundatud, meditsiiniteenistus vigastusi, mis vajanuks valuvaigistite väljastamist, fikseerinud ei ole. Valvurite J. H. ja E.T. vastu on kaebaja vaidlustatud perioodi kohta esitanud kuriteoteate, millele vaatamata ei ole kriminaalmenetlust alustatud. Tartu Vangla 18.11.2016. a kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatega loeb kohus seetõttu tõendatuks, et kaebaja nimetatud valvurite tegevus ei olnud õigusvastane, misläbi oleks nende tegevusest tingituna kaebaja pidanud kannatama valu, mille leevendamiseks oleks pidanud kaebaja saama valuvaigisteid. Seega ei ole tõendatud ka vastustaja tegevusetuse õigusvastasus.
35.Tartu Vangla 12.10.2016. a käskkirjaga (II kd tl 73) on tõendatud, et alates 12.10.2016. a on lõpetatud kaebaja suhtes 24.04.2016. a käskkirjaga kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud, s.o ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine. Seega on tõendatud, et käeraudade kasutamine, mida kaebaja heidab valvuritele ette, toimus seaduslikul alusel ja pärast seda kuupäeva ei saanud kaebaja valu kannatada ka käeraudade paigaldamisest tingituna.
36.Meedik A. S. 27.10.2016. a e-kiri (II kd tl 44) tõendab samuti, et 11.oktoobrist kuni 17. oktoobrini 2016. a ei pidanud kaebaja saama valuvaigisteid kas ravimipinalist või vajadusel manustamiseks. Seega ei tõenda ka meditsiiniosakonna töötajad valvurite tegevuse õigusvastasust ja kinnipeetava ravimata jätmist nende tegevuse tulemusel.
37.Valvur K. J. 28.10.2016. a e-kirjaga (II kd tl 43) kohaselt soovis kaebaja nii 11. oktoobri õhtul kui 12. oktoobri hommikul ibumetiini asemel diclaci väljastamist, mida aga ei olnud kinnipeetavale anda. Valvur ei saanud kaebaja venekeelsest pöördumisest aru, et kaebaja oleks arsti küsinud. Seega on tõendatud, et kaebajale pakuti neil päevadel tegelikkuses valuvaigistit, millest kaebaja keeldus ja nõudis selle asemel retseptiravimit, mida valvuril aga anda polnud. Seega on kaebaja väited kummutatud ka nende päevade osas. On üldteada, et valuvaigisteid ei tohi tarbida ohjeldamatult, sest sel juhul nad ei mõju. Olukorras, kus kaebaja on nõrga valuvaigisti tagasi lükanud, ei saanud ka tema valu olla sedavõrd tugev, et valuvaigistit nõuda päeva jooksul korduvalt.
38.Tartu Vangla üksuse juhi J. R. 31.10.2016. a vastustega (II kd tl 37, 41) on tõendatud, et kaebaja ei avaldanud 11. oktoobril E.T.ile, et soovib ravimeid ja arsti, samuti tõendab üksuse juhi kiri K. J.i e-kirjas toodud asjaolusid kaebaja poolt nõrgema valuvaigisti vastuvõtmisest keeldumisest. Ühtlasi on kaebajale üksuse juhi poolt selgitatud õigust arstile registreerimiseks inspektor-kontaktisiku vahendusel, mida kaebaja aga asjas kogutud tõendite kohaselt vaidlustatud perioodil teinud ei ole, mis tõendab aga samuti kaebuse alusetust.
39.A. S.i 01.11.2017. a e-kirja kohaselt (II kd tl 20) kaebajale 23.–30.10.2016. a meditsiiniosakonna poolt tugevamaid (retsepti alusel väljastatavaid) valuvaigisteid väljastatud ei olnud. A. S.i 02.11.2016. a e-kirja kohaselt (II kd tl 24) anti kaebajale valuvaigisteid viimati ühekordselt 05.10.2016. a. 31.10.2016. a jäeti valvuriruumi 7 tabletti ketoprofen 100 mg.
40.M. M. 28.11.2016. a e-kirjaga (I kd tl 159) on tõendatud, et valvur on kaebajaga suhelnud nii eesti kui ka vene keeles ja kaebaja soovid täitnud. Kaebaja 01.11.2016. a vanglale esitatud pöördumise kohaselt ei andnud M. M. talle 30.10.2016. a ravimit. Kuna on aga tõendatud, et kaebajale ei olnud 23. oktoobrist kuni 30. oktoobrini 2016. a meditsiiniteenistuse poolt valuvaigisteid välja kirjutatud, siis on kaebus selles osas alusetu. Kohus loeb M. M. selgituse võrreldes kaebaja pöördumisega usaldusväärsemaks, kuna ka meditsiiniteenistus kinnitab valvuri sõnu, et kaebajale polnud sel päeval ravimite väljastamist ette nähtud.
41.Inspektor E. B. 02.11.2017. a e-kirja kohaselt (II kd tl 30) olid 01.11.2016 ja 03.11.2016. a päevad, mil inspektor-kontaktisik tegi ringkäiku. 01.11.2017. a ei avaldanud X, et tal on soov saada hambaarstile ega kurtnud hambavalu. 03.11.2016. a avaldas kinnipeetav, et soovib hambaarstile, kuna hammas purunes. Visuaalselt oli näha põse paistetus.
42.A. A. ja A. S. 29.12.2016. a e-kirjavahetuse (II kd tl 31) kohaselt on E. K. 03.11.2016. a teinud sissekande, mille kohaselt läks Xil 02.11.2016. a hammustades hammas katki. Ka suu oli katki, millega seoses olid kinnipeetaval valud ja soovis hambaarsti juurde, tehes vastavasisulise avalduse. 04.11.2016. a käis kaebaja e-kirjavahetuse kohaselt hambaarstil, hammas vajas väljatõmbamist, mida ka tehti.
43.Seega ei tõenda nimetatud tõendid kaebaja hambaarsti vastuvõtule mittesaamist ja valuvaigistiteta olemist 01.11.2016. a, nagu väidetakse kaebuses. E-kirjavahetuses osalenud ja nimetatud isikutele kaebajal etteheiteid ei ole, seega võib need tõendid lugeda usaldusväärseteks. Seda sõltumata sellest, kas kaebaja hammas murdus tegelikkuses 1. või 2. novembril. Ükski tõend ja ka kaebus ei viita sellele, et kaebaja oleks 1. novembril hamba murdumisest vanglateenistust või meditsiiniteenistust teavitanud. Seega ei ole tõendatud ka vangla tegevuse õigusvastasus sel päeval.
44.Kuna asjas kogutud tõendite kogum ei tõenda vastustaja tegevuse õigusvastasust ei ole tõendamiskoormus asjas üle läinud vastustajale. Tõendamiskoormuse vastustajale ülemineku välistavad ka sisemised vastuolud kaebuses. Kaebaja ei ole asjas kogutud tõendite kohaselt pidanud ühelgi juhul valu kannatama kauem, kui see on vältimatult vajalik arstiabi saamiseks, mis printiibis saaks kujutada endast tervisekahju tekitamist (vrdl Tartu RngK 20.10.2016 otsus asjas nr 3-14-50613). Riigikohus on leidnud, et alusetute ja kinnipidamisrežiimi järgimiseks otseselt mittevajalike kannatuste tekitamine kahjustab ka väärikust RVastS § 9 lg 1 mõttes (vrd RKHKo 19.06.2012, 3 3 1 18 12, p 25). Kuna kaebajale tervisekahju tekitamine ei ole tõendatud, ei ole tõendatud ka seeläbi kaebaja väärikuse alandamine. Kaebaja teeb alusetult viiteid piinamisele.
45.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel tuleb kaebus jätta rahuldamata.
46.Kohus on tõendina vanglalt välja nõudnud väljavõtte kaebaja tervisekaardist. Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselgelt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Kuna andmed terviseseisundi või puude kohta on isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 3 kohaselt delikaatsed isikuandmed ning antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu, peab kohus vajalikuks kuulutada käesoleva asja menetlus HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel kaebaja tervisekaardi väljavõtet (I kd tl 140-152) puudutavas osas kinniseks.
47.Kaebaja ja vastustaja menetluskulud jäävad nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.