XX kaebus Maksu- ja Tolliameti 01.03.2018 vastutusotsuse nr 13-7/00744-8 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, volitatud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Sirle Orav-Hinno
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26.02.2019 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX ning Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
10.09.2019 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 26.02.2019 otsus haldusasjas nr 3-18-723 osas, millega halduskohus rahuldas XX kaebuse osaliselt ning tühistas Maksu- ja Tolliameti 01.03.2018 vastutusotsuse nr 13-7/00744-8 osas, millega XX-lt nõutakse H.A.T. MEDIA OÜ intressivõla tasumist perioodi eest alates 06.10.2015. Samuti osas, millega mõisteti Maksu- ja Tolliametilt XX kasuks välja menetluskulu 1260 eurot. Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta XX kaebus tervikuna rahuldamata ning menetlusosaliste kohtumenetluse kulud nende endi kanda.
5.Menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
3-18-723 Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.11.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 12.11.2015 maksuotsusega nr 12.2-3/021451-42 H.A.T. MEDIA OÜ-d tasuma 43 699,64 eurot. Maksumenetlus hõlmas äriühingu käibemaksu arvestamise ning töötasult või muudelt töötajatele tehtud väljamaksetelt arvestatud ja kinnipeetud tulumaksu, sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni- ja töötuskindlustusmaksete arvestamise ja tasumise õigsust perioodil juuli – detsember 2013: 1) H.A.T. MEDIA OÜ on kontrolliperioodil teinud esinemistasudega seotud väljamakseid mitteresidentidest Euroopa Liidu maksukohustuslastele 19 450 eurot. Nendelt väljamaksetelt tuli tulumaksuseaduse (TuMS) § 29 lg 10, § 41 lg 9 ja § 43 lg 1 p 2 alusel kinni pidada ja deklareerida tulumaksu 10%, s.o 1945 eurot; 2) H.A.T. MEDIA OÜ on teinud kontrolliperioodil juhatuse liikme tasu väljamakseid kokku 58 162 eurot, millelt oleks tulnud kinni pidada, deklareerida ja tasuda sotsiaalmaksu, tulumaksu ja kogumispensioni makseid 41 754,64 eurot. MTA kohustas H.A.T. MEDIA OÜ-d 16.03.2017 intressinõudega nr 13-3/42697 tasuma intressivõlga 31 609,20 eurot ning 10.11.2017 intressinõudega nr 13-3/189998 intressivõlga 6266,53 eurot. MTA kohustas 01.03.2018 vastutusotsusega nr 13-7/00744-8 XX tasuma solidaarselt H.A.T. MEDIA OÜ maksuvõlga 81 575,37 eurot, mis koosneb 12.11.2015 maksuotsusega määratud summast ja tähtpäevaks tasumata maksusummalt arvestatud intressist. 1) XX oli perioodil 05.11.1997-05.10.2015 H.A.T. MEDIA OÜ juhatuse liige ning ainsaks isikuks, kes juhtis äriühingut, koostas ja allkirjastas dokumente ning otsustas rahade liikumise üle. 2) Lepingutest, arvetest ja pangakontode väljavõtetest nähtuvad esinemistasude väljamaksed mitteresidentidele (Leedu, Saksamaa ja Malta äriühingutele). Kuna XX jättis esitamata artistide residentsuse tõendid, ei saa kohaldada artistide residendiriigiga sõlmitud maksulepinguid. Pole usutav, et XX ei teadnud, et mitteresidentidele tehtud väljamaksetelt kuulub kinni pidamisele tulumaks.
2(9)
3-18-723 3) XX selgitas kontrollimenetluses, et andis 07.07.2013 äriühingule sularahas laenu 57 862 eurot. Kontrolli- ja vastutusmenetluses kogutud tõendid seda väidet ei kinnita. Väidetavate laenu tagasimaksete näol on tegemist juhatuse liikme tasu varjatud väljamaksetega. Seoses laenu saamisega on esitatud kaks sama numbri, kuid erineva sisuga kassa sissetuleku orderit (order nr 80). Laenu saamist kajastav order kannab kuupäeva 07.07.2013, pearaamatu kontoks, kuhu raha laekumise kanne tehakse on märgitud 760. Samas pearaamatus, mille XX esitas maksuhaldurile 03.03.2014, vastav konto puudus. XX väitis 20.06.2014 kirjalikus selgituses, et osaniku laen on tõenäoliselt kajastatud kontol 710 (s.o arveldused aruandvate isikutega). XX selgitused vastuolu kohta ei ole usutavad. Maksuhaldur palus laenulepingu esitada 03.03.2014, kuid XX esitas selle alles 20.06.2014. Eelnevast tuleneb, et laenuleping ning vastav pearaamatu konto olid kunstlikult tekitatud pärast seda, kui maksuhaldur hakkas kontrollimenetluses huvi tundma laenutehingute vastu. Usutav ei ole, et XX-l oli rahalisi vahendeid, mille arvelt äriühingule laenu anda. Krediidiasutustelt võetud laenud olid sihtotstarbelised ning neid sai kasutada vaid kinnisvara ostmiseks ja remontimiseks ning eelnevate laenude refinantseerimiseks. XX esitas vastutusmenetluses veel OÜ-ga Placet Group 11.06.2013 sõlmitud laenulepingu summas 20 000 eurot ning enda kinnistu notariaalse müügilepingu (12.08.2013) summas 50 000 eurot, mille ostja kohustus sularahas tasuma enne lepingu sõlmimist. XX selgitas, et andis äriühingule laenu jooksvateks kuludeks. Samas nähtub dokumentidest, et perioodil juuli-september 2013 ei ole äriühing teinud laenust finantseeritud väljamakseid. Samas hakkas äriühing juba 2013. a augustis tegema XX-le laenu tagasimakseid. Äriühing maksis laenu tagasi 300 euro võrra rohkem, kui XX väidetavalt laenu andis.
2.XX esitas halduskohtule kaebuse, milles palus MTA 01.03.2018 vastutusotsus tühistada. 1) Vastutusotsusest ei ole võimalik välja lugeda, milles seisnes kaebaja süü seoses sellega, et väidetavalt ei ole äriühing deklareerinud ega tasunud tulumaksu esinemistasudega seotud väljamaksetelt. Maksuhaldur pole vastutusmenetluse jooksul kaebajale selgitanud, et esitada tuleb tõendid residentsuse kohta. 2) Kogutud tõenditega ei ole kooskõlas maksuhalduri järeldused, et kaebajale tehtud väljamaksete näol oli tegemist juhatuse liikme tasu varjatud väljamaksetega. Asjaolust, et kaebaja ei esitanud tähtaegselt laenulepingut, ei tulene, et leping tehti tagantjärgi. Kaebaja esitas laenulepingu, kui maksuhaldur selgitas vastavat vajadust. Kaebaja on andnud ammendavaid selgitusi selle kohta, et raamatupidamisprogrammile ülemineku tõttu avastati vigu sissetulekute ja väljaminekute orderite numeratsioonis. Üleminekul arvestati laen kontolt 710 kontole 760. Summaarselt olid need kontod võrdsed. Laenusuhet tõendavad vastavad maksekorraldused. 3) Asjakohatu on maksuhalduri etteheide, et kaebaja ei avaldanud raha päritolu. Juba 30.09.2014 ülekuulamisel selgitas kaebaja, et raha on tulnud erinevatest allikatest. Vastustaja ei küsinud täiendavalt raha allikate kohta. Maksuhaldur pole tuvastanud, et kaebaja poolt esitatud tõendid oleksid valed. Tõenditest nähtub, et kaebajal oli vähemalt 55 000 eurot, mida ta võis kasutada laenu andmiseks äriühingule. Pangast saadud laene kasutas kaebaja mh ettevõtluses. 4) Maksuhalduril ei ole õigust hinnata, kas ja millal äriühing laenu vajab. Laenu sooviti kasutada tähtesineja kontserdi eest tasumiseks. Kontserdi eest nõuti ettemaksu ja selleks võetigi laen. Kuna 1-1,5 kuu jooksul midagi ei toimunud, otsustati laenu kasutada muuks otstarbeks. Laenu kasutati järgmiste kontsertide korraldamiskulude katteks: Presjankovi kontsert, Arbenina kontsert, Alesandrovi kontsert, Bandera kontsert, Safronovite etendus, Kapela kontsert, Gruusia häälte kontsert, Gruusia ballett, Malinini kontsert, Glen Milleri kontsert, Ljube kontsert, Verdi kontsert ja Pavel Volja kontsert. Kui ajavahemikul juuli – november 2013 saadi rahalisi vahendeid 366 060,37 eurot, siis kulud olid samal perioodil 416 157,64 eurot. Seega oli ettevõttes käiberaha puudu 50 097,27 eurot. 3(9)
3-18-723
3.Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vastutusotsuses toodud seisukohtade juurde.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 26.02.2019 otsusega kaebuse osaliselt, tühistades 01.03.2018 vastutusotsuse osas, millega kaebajalt nõutakse äriühingu intressivõla tasumist perioodi eest alates 06.10.2015. Muus osas jäi kaebus rahuldamata. 1) Üldsõnalised ja põhjendamata on kaebaja väited, et maksuhaldur ei juhtinud vastutusmenetluses tema tähelepanu asjaolule, et esitada tuleks artistide residentsuse tõendid. Kaebaja oli nii kontrollimenetluses kui ka vastutusmenetluses teadlik maksuhalduri seisukohast esinemistasude maksustamisel. Nii äriühingul kui kaebajal on olnud sama vandeadvokaadist esindaja. Kaebajal oli võimalus esitada artistide residentsuse tõendid, kuid seda pole tehtud. Vastavaid tõendeid pole esitatud ka kohtule. 2) Laenusuhte tõendamiseks esitas äriühing maksumenetluses kassa sissetuleku orderid (20.06.2014 esitatud order nr 80 ja 13.02.2015 esitatud order nr 75) ning 07.07.2013 laenulepingu, mille p 2.1.1 kohaselt andis kaebaja äriühingule laenu 57 862 eurot. Maksuhaldur leidis, et need on ebausaldusväärsed tõendid. Seega ei jätnud maksuhaldur neid tõendeid hindamata, vaid on oma seisukohta piisavalt põhjendanud. 20.06.2014 esitatud order nr 80 on seostatud pearaamatu kontoga nr 760, kuid 03.03.2014 esitatud pearaamatus see konto puudus. Kui kaebaja ei osanud 21.05.2014 suuliste seletuste andmisel maksuhaldurile täpselt selgitada, miks ei ole pearaamatus kontot nr 760, siis 20.06.2014 kirjalikes selgitustes väitis ta, laen oli kontol nr 710 ja nüüd on see kontol nr
760.Äriühing esitas 13.02.2015 maksuhaldurile pearaamatu, kus kajastus konto nr 760, ning laenu kajastava sissetulekuorderi, mis kandis seekord numbrit 75. Seega ei iseloomusta äriühingu raamatupidamist mõni üksik viga, vaid süsteemsed vastuolud. Ka asjaolu, et äriühing läks 2014. a üle raamatupidamisprogrammile, mistõttu tekkis väidetavalt segadus orderite numeratsioonis, ei kõrvalda maksuhalduri kahtlusi. 3) Kaebaja on andnud erinevaid selgitusi nii laenu tagastamise kui ka laenuks saadud rahaliste vahendite kohta. Kaebaja teatas 21.05.2014 suuliste selgituste andmisel, et äriühingul on olemas laenujääk, kuid 20.06.2014 esitas kirjaliku seletuse selle kohta, et laen on 2013. a detsembrikuu jooksul tagastatud. Ei ole usutav, et kaebaja laenu andjana ei teadnud ca 5 kuud hiljem, kas laen on tagastatud või mitte. Kaebaja väitis 30.09.2014 maksuhaldurile, et põhiallikas, kust tema rahalised vahendid on tulnud, on tema vanemad, 10.11.2014 ütles ta, et rahaallikaks on olnud krediidiasutuselt võetud laen. Maksumenetluses esitati 04.11.2004, 05.08.2005, 15.08.2006 ja 19.01.2007 laenulepingud erinevate pankadega, mille otstarbeks on olnud kinnisvara ostmine ja renoveerimine ning eelmiste laenude refinantseerimine. On väheusutav, et kaebaja kasutas neid laene mittesihtotstarbeliselt. Kui see ka nii oli, ei tõenda 2004-2007 võetud laenud rahaliste vahendite olemasolu 2013. a juulis. Põhjendamata on kaebaja etteheited uurimiskohustuse täitmata jätmisest põhjusel, et maksuhaldur ei hakanud raha saamise allikaid maksumenetluses täpsustama. Maksukohustuslasel on kaasaaitamiskohustus. Kui maksuhaldur küsib laenu rahaliste vahendite päritolu kohta, siis tuleks juhatuse liikmel ilmselgelt koheselt teatada maksuhaldurile kõik peamised raha päritolu allikad. 4) Vastutusmenetluses on kaebaja esitanud täiendavalt 11.06.2013 laenulepingu OÜ-ga Placet Group (20 000 eurot) ning 12.08.2013 notariaalse kinnistu müügilepingu ja ostja kinnituse, et ta tasus lepingu esemeks oleva kinnistu eest kaebajale 2013. a juunis sularahas ettemaksu 35 000 eurot. Seega on kaebaja vastutusmenetluses esitanud kolmanda versiooni laenuks antud raha päritolu kohta. See muudab kaebaja väited ebausaldusväärseks. Pidev laenude võtmine iseloomustab kaebaja üldist rahalist võimekust ning toetab maksuhalduri järeldust rahaliste vahendite puudumise kohta. Kaebaja pangakontode analüüs
4(9)
3-18-723 kontrolliperioodi kohta kinnitab, et kaebajal oli oma igapäevakulude katmiseks vaja täiendavaid sissetulekuid. 5) Vastuolulised on ka kaebaja ütlused laenutehingu vajaduse kohta. Kaebaja on 30.09.2014 selgitanud, et laenu anti äriühingu jooksvaks tegevuseks. Maksuhaldur tuvastas samas, et väidetavast laenust finantseeritavaid väljamakseid on tehtud alles alates 2013. a oktoobrist. Vastutusmenetluses täpsustas kaebaja, et laenust tasuti erinevate kontsertide korraldamiskulud. Kohtumenetluses on kaebaja väitnud soovi kasutada laenu nn tähtesineja kontserdi eest tasumiseks. Tõendeid oma väidete kinnituseks pole kaebaja esitanud. Kui laenu võeti tõepoolest ühe konkreetse kontserdi toimumise eesmärgil, jääb mõistetamatuks, miks jättis kaebaja sellele algselt viitamata. 6) Vastutusotsuses on põhjendatud, miks käsitab maksuhaldur laenu tagasimakseid juhatuse liikme tasuna, mitte dividendidena ega kaebaja töötasuna (HKMS § 165 lg 2). Kaebaja ei ole selles osas maksuhaldurile vastu vaielnud. Äriühingu kontolt tehtud väljamaksete eesmärgiks oli maksueelise saamine ning tööjõumaksude osas on maksueelise saamine ilmne. 7) Kaebaja oli äriühingu ainus juhatuse liige ning seega ainuisikuliselt vastutav kõigi juhatuse liikmeks olekuga kaasnevate kohustuste õigeaegse täitmise eest (maksukorralduse seaduse (MKS) § 8 lg 1). Maksuhaldur on piisava põhjalikkusega käsitanud kaebaja tegevuses tahtluse olemasolu ning põhjendatult leidnud, et kaebaja on tahtlikult korraldanud äriühingu majandustegevuse nii, et jätnud tulumaksu mitteresidentidele tehtud esinemistasude väljamaksetelt kinni pidamata ja deklareerimata ning hoidunud endale tehtud väljamaksetelt tasumisele kuuluvate maksukohustuste täitmisest. 8) Kaebaja oli äriühingu juhatuse liige 05.11.1997-05.10.2015. Kohtupraktikas on leitud, et juhatuse liige saab vastustada vaid maksuvõla (sh intressi) eest, mis on tekkinud juhatuse liikmeks oleku ajal. Seega on maksuhaldur intressid arvestanud vääralt. Arvestades, et kaebaja volitused lõppesid 05.10.2015, puudub alus nõuda kaebajalt intressivõla tasumist perioodi 06.10.2015-10.11.2017 eest, s.o 737 päeva eest summas 19 323,98 eurot.
5.XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 26.02.2019 otsus tühistada osas, millega tema kaebus jäeti rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Halduskohus leidis vääralt, et kaebaja etteheited seisnevad selles, et maksuhaldur ei juhtinud vastutusmenetluses tema tähelepanu asjaolule, et esitada on vaja residentsuse tõendid. Kaebaja esitas maksumenetluses põhjalikud selgitused seonduvalt esinemistasude väljamaksmisega mitteresidentidele. Maksuhaldur ei ole H.A.T. MEDIA OÜ ja kaebaja selgitustega arvestanud, rikkudes sellega oluliselt menetlusnormi. Kohus ei osundanud, milles seisneb antud vaidluse kontekstis kaebaja süü. Halduskohus on uuriv kohus, aga pole kaebajalt tõendite esitamist nõudnud. Ainuüksi asjaolu, et äriühing jättis maksu tasumata, ei saa olla vastutusotsuse tegemise aluseks. Kaebaja on esitanud kirjalikud tõendid laenu eksisteerimise kohta. Maksuhalduri ainus sisuline vastuväide oli, et äriühing ei vajanud laenu. Selline lähenemine on ainetu ja asjatundmatu. Kohus ei ole tuvastanud, et kaebaja esitatud andmed toimunud kontsertide kohta oleksid ebaõiged. Vaidlust ei ole selles, et need kontserdid on toimunud ning nende korraldamiseks tuli äriühingul kulutada raha. Kaebaja on ära toonud majanduslikud näitajad, kust tulenes, et laen oli vajalik ja just laenu arvelt sai katta kontsertide kulusid.
5(9)
3-18-723 Kui laen oli raamatupidamises kajastatud, on see piisav, tuvastamaks, et laenu on antud. Eksimus kontode numbrites ei tähenda, et laenu ei kajastatud. Kohtuotsusest ei selgu, millisele süsteemsele vastuolule on kohus tuginenud. Arusaamatu on arvamus, et isik, kellel pole raamatupidamislikku haridust, ei võinud orderite numbritega eksida. Asjaolu, et laenu maksti tagasi 300 eurot rohkem, pole põhjust pidada järjekordseks eksimuseks, mis justkui kinnitab laenu mittesaamist. Üksikuid vigu tuleb vaadelda eraldi. Arusaamatud on kohtu selgitused erinevate rahaallikate kohta. Juba 30.09.2014 selgitas kaebaja, et raha on tulnud erinevatest allikatest. Seega on ebaõige kohtu väide, et kaebaja selgituse järgi tuli raha vanematelt ja krediidiasutustelt. Maksuhaldur ei küsinud täiendavat teavet. Kaebaja esitas kohtule pangakontode väljavõtted, kust on näha, et kaebaja võttis kontolt suures ulatuses välja sularaha. Asjakohatu on kohtu väide, et pole tõendatud, et 2004.2007. a-l võtud sularaha oli 2013. a juulis alles. Sularaha ei kao ega haihtu mitme aastaga. Kohus pole tuginenud tõendile, kust nähtuks, et 2013. a juulis kaebajal seda raha enam alles polnud. Kohtu ülesanne oli tuvastada, et kaebajal oli olemas raha äriühingule laenu andmiseks. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta jätab kaebaja tõendid tähelepanuta, ega selgitanud, milles seisneb tõendi ebausaldusväärsus. Asjatundmatu on kohtu järeldus, et kaebaja võttis laenu selle tõttu, et tal endal puudusid rahalised vahendid. Laenudega on hoopis tõendatud, et kaebaja on piisavalt jõukas, et talle laenu anda. Kui kohtule jäid mingid asjaolud arusaamatuks, poleks ta tohtinud otsust teha, vaid oleks pidanud neid küsimusi täpsustama.
6.Maksu- ja Tolliamet palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 26.02.2019 otsus tühistada osas, millega kaebus rahuldati. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Maksuvõlalt arvestatud tasumisele kuuluv intress on olemuslikult lahutamatult seotud põhivõlaga. Kui põhivõlg on tekkinud juhatuse liikme süülisest tegevusest, ei oma tähtsust, et intressisumma tasumist nõutakse ka väljaspool juhatuse liikmeks olemise aega. Kui kaebaja oleks maksuvõla tähtaegselt tasunud, poleks intressivõlga üldse tekkinudki. Kohtupraktika on selles küsimuses erinev ning vajab ühtlustamist. Kohus on haldusasjas nr 3-17-126 tehtud lahendit valesti tõlgendanud. Selles lahendis ei ole võetud seisukohta, kas isikult saab nõuda tema juhatuse liikme oleku ajal tekkinud põhivõlalt arvestatud intressisumma tasumist pärast tema juhatuse liikmeks oleku lõppu. Halduskohtu tõlgendus oleks vastuolus maksuintressi eesmärgiga, sest intressil puuduks isiku maksukäitumist distsiplineeriv mõju. Sõltumata eeltoodust, on halduskohus valesti jaganud menetluskulud. Kohus leidis põhjendamatult, et esialgse õiguskaitse taotlemise kulu tuleb pidada kaebusega seotud kuluks sõltumata sellest, kas taotlus rahuldati. Tallinna Ringkonnakohus on asjas nr 3-16-1036 ja Tallinna Halduskohus asjas nr 3-16-1431 asunud teistsugusele seisukohale. Seega saavad kaebaja menetluskulud olla põhjendatud maksimaalselt 2000 euro ulatuses ning vastustajalt oleks tulnud välja mõista 480 eurot.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
XX apellatsioonkaebus
7.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vastavas osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 6(9)
3-18-723
8.Vastutusotsuses on kaebajalt õigesti nõutud mitteresidentidele tehtud väljamaksetelt tekkinud maksuvõla tasumist. MKS § 8 lg 1 kohustab juriidilise isiku seaduslikku esindajat korraldama äriühingu seadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ja täieliku täitmise. Nimetatud kohustuse tahtlikult või raskest hooletusest täitmata jätmisel vastutab seaduslik esindaja selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt äriühinguga (MKS § 40 lg 1). Maksuhaldur on vastutusotsuse p 2.2 alap-s b toonud välja, et kaebaja oli alates 1997. a-t H.A.T. MEDIA OÜ juhatuse liikmeks ning omas pikaajalist kogemust meelelahutusürituste korraldamise valdkonnas. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga, et pole eluliselt usutav, et kaebaja ei teadnud, et mitteresidentidele tehtud väljamaksetelt tuleb tulumaks kinni pidada. Seega vastab kaebaja süü vorm MKS § 40 lg-s 1 sätestatule.
9.Maksuhaldur ja halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja ütlused ja esitatud tõendid äriühingule laenu andmise kohta ei ole usaldusväärsed. Isegi juhul, kui möönda võimalust, et eksimused raamatupidamiskontode ja sularaha sissemaksete orderitel on tekkinud kogemata, kinnitavad väidetava laenusuhte kohta antud vastuolulised ütlused, et tehing ei toimunud kaebaja poolt kirjeldatud viisil. Õige pole kaebaja seisukoht, et tema ütlustes vastuolud puuduvad. Vaidlusalune laenuleping TW-2 sõlmiti 07.07.2013 ning selle kohaselt andis kaebaja äriühingule sularahas 57 862 eurot. Kaebaja selgituste järgi toimusid laenu tagasimaksed kuni 2013. a detsembrini. Pangakonto väljavõttelt on näha, et äriühingu arvelt tehti kaebajale ülekandeid iga nädal korduvalt ning väga erinevates summades, kohati isegi mitu korda päevas. Nt 16.12.2013 kanti kaebajale üle 10, 25 ja 3000 eurot. Kõikide ülekannete puhul oli selgituseks „lepinguline maks“. Kui kaebaja ja äriühingu vahel oleks tõesti olnud sõlmitud laenuleping, oleks vastav viide olnud usutavasti ka ülekannete selgituses. Käesoleval juhul tekitavad ülekannete tihedus ning summade varieeruvus põhjendatud kahtluse, et tegemist polnud mitte laenulepingu järgsete maksetega, vaid muul eesmärgil tehtud väljamaksetega. Eeltoodut kinnitab muu hulgas alljärgnev.
10.Halduskohus on põhjendatult tuginenud asjaolule, et kaebaja on andnud ajas muutuvaid ütlusi selle kohta, kust ta sai raha, mida äriühingule laenata. Maksuhaldurile 30.09.2014 antud seletuses ütleb küll kaebaja, et andis laenu isiklikest rahalistest vahenditest, mis olid tekkinud erinevatest allikatest erinevatel perioodidel, kuid täpsustab, et põhiallikas, kust rahalised vahendid on tulnud, on vanemad, samuti on ta raha kogunud. Seejärel esitas kaebaja aga 10.11.2014 kirjaliku selgituse, mille kohaselt on ta võtnud krediidiasutustelt laenu. Oma väite tõendamiseks esitas kaebaja AS-ga Eesti Krediidipank ja AS-ga Sampo Pank 04.11.2004, 05.08.2005, 15.08.2006 ja 19.01.2007 sõlmitud laenulepingud. Isegi juhul, kui eeldada, et kaebaja ei kasutanud neid laene sihtotstarbeliselt (kinnisvara ostmine ja renoveerimine), nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et usutav ei ole nende rahaliste vahendite säilimine 2013. a juulini. Nagu kaebaja märgib apellatsioonkaebuses, ei haihtu raha iseenesest mitme aastaga, kuid maksuhaldur on kaebaja majanduslikku olukorda analüüsides põhjendatult leidnud, et kaebaja rahaline seis polnud selline, mis lubaks eeldada raha kasutamata hoidmist mitmete aastate vältel. Seetõttu pole asjakohased ka tõendid, mille kohaselt võttis kaebaja perioodil 2004-2007 oma arvelduskontodelt sularahas välja 51 561 eurot. See, et kaebaja abikaasa nägi teda kodus sularaha lugemas ning korteris raha eest väidetavalt remonti ei tehtud, ei tähenda, et sama raha laenati 2013. aastal äriühingule. Vastutusmenetluses on kaebaja asunud väitma, et raha pärines hoopis OÜ-ga Placet Group 11.06.2013 sõlmitud laenulepingust ning 2013. a juunis kinnisasja müügist saadud ettemaksust. Taoline seletuste muutmine vähendab kaebaja ütluste usaldusväärsust veelgi. 7(9)
3-18-723 Puudub mõistlik põhjendus, miks ei saanud kaebaja nendele rahaallikatele viidata juba 2014. a-l, kui maksuhaldur alustas äriühingu kontrolli ja tundis muu hulgas huvi ka selle vastu, kust kaebaja oma raha sai. Väidetav laenutehing ning selle täitmine toimus juuli-detsember 2013. Maksuhaldur alustas kontrolli 11.02.2014. Arvestades, et kaebaja oli nii laenu andja kui ka laenu saanud äriühingu seaduslik esindaja, ei ole usutav, et ta ei mäletanud laenutehingu asjaolusid.
11.Kaebaja on seoses uurimisprintsiibi rikkumisega teinud etteheiteid nii maksuhalduri kui halduskohtu aadressil. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kaebajal kui äriühingu seaduslikul esindajal endal on kõige täpsem teave toimunud tehingute kohta. Kui ta esitab maksuhaldurile mingi versiooni nt rahade päritolu kohta, ei pea maksuhaldur eeldama, et raha võib pärineda veel kuskilt mujalt, millele menetlusalune isik ei viita. Maksuhaldur ja kohus ei pea otsima võimalikke rahaallikaid, vaid hindama kaebaja ütluste ja tõendite usutavust. Nii maksuhaldur kui halduskohus on põhjalikult ja asjakohaselt välja toonud, miks nad peavad kaebaja seletusi ebausaldusväärseteks. Asjaolu, et kohtule jääb midagi arusaamatuks, ei tähenda, et asja lahendamiseks vajalikud tõendid on kogumata, vaid see viitab, et kaebaja seletused ei ole eluliselt usutavad.
12.Maksuhaldur ja halduskohus on põhjendatult leidnud seda, et vastuolulised on kaebaja ütlused ka seoses küsimusega, milleks äriühing üldse laenu vajas. Ringkonnakohus ei hakka vastavaid põhjendusi kordama. Halduskohus ei ole kahelnud selles, et äriühing kontserte korraldas ning sellega seoses tuli kanda kulusid, kuid kohus on õigesti leidnud, et tõendatud ei ole kaebajale tehtud väljamaksete seos nende kulutuste ja väidetava laenulepinguga.
13.Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri käsitusega, mille kohaselt oli kaebajale tehtud väljamaksete näol tegemist juhatuse liikme tasuga (vastutusotsuse p 2.2 alap c). Äriühing juba deklareeris kaebajale töötasu (juuli-detsember 2013. a 4601,76 eurot) ning äriühingu majanduslik seis ei olnud selline, mis võimaldanuks maksta osanikule dividende 57 862 eurot. Kaebaja oli äriühingu ainuke juhatuse liige ning tegutses äriühingu majandustegevuses ainuisikuliselt. Seega leidis maksuhaldur õigesti, et ülekannete „lepinguline maks“ puhul oli tegemist juhatuse liikme tasu varjatud väljamaksetega. Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus
14.Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Halduskohus oleks pidanud jätma kaebuse tervikuna rahuldamata.
15.Halduskohus tühistas vastutusotsuse osas, millega kaebajalt nõutakse äriühingu intressivõla tasumist perioodi eest alates 06.10.2015. Tuginedes Tallinna Ringkonnakohtu praktikale, leidis kohus, et juhatuse liige saab vastutada vaid maksuvõla ees, mis on tekkinud juhatuse liikmeks oleku ajal. Riigikohus leidis 16.10.2019 määruses nr 3-19-269, et ringkonnakohtu eelnimetatud seisukoht ei ole õige. Tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi arvestamise ja tasumise kohustus on maksuvõlaga automaatselt ja vältimatult kaasnev kõrvalkohustus (MKS § 31 lg 1 p 5 ja § 115 lg 1). Äriühingu seadusliku esindaja vastutuse väljaselgitamisel on oluline ajavahemik, mil toimusid põhivõla põhjustanud sündmused, mitte ajavahemik, mille eest intressi arvestatakse. Kui juhatuse liige oleks maksukohustust nõuetekohaselt täitnud, poleks võlga tekkinud. Eeltoodut arvestades tuleb halduskohtu otsus vastavas osas tühistada ning jätta kaebus tervikuna rahuldamata. 8(9)
3-18-723
16.Kuna kaebus jääb tervikuna rahuldamata, puudub vajadust lahendada maksuhalduri apellatsioonkaebust sisuliselt osas, mis puudutab menetluskulude jagamist. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja menetluskulud tervikuna tema enda kanda. Apellatsioonimenetluse kulud
17.HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.