Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Maili Lokk ja Einar Vene 17. oktoober 2019, Tartu 3-18-88
Haldusasi
T.T. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 2. novembri 2018. a relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 921/17 ja 14. detsembri 2017. a vaideotsuse nr 4.2-1/50813-1 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 3. augusti 2018. a otsus T.T. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja T.T. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 3. augusti 2018. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 2. novembri 2018. a relvaloa kehtetuks tunnistamise otsus nr 921/17 ja 14. detsembri 2017. a vaideotsus nr 4.2-1/508131.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt T.T. kasuks välja menetluskulu 30 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 18. november 2019).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti 2. novembri 2017. a otsusega nr 921/17 tunnistati T.T.le väljastatud relvaluba kehtetuks. Otsuse kohaselt oli T.T.le väljastatud relvaluba sileraudsele püssile jahipidamiseks. Ta mõisteti Tartu Maakohtu 29. septembri 2017. a otsusega süüdi karistusseadustiku (KarS) § 424 järgi (mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis) ja karistati kuuekuulise tingimisi vangistusega ning talt võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus kolmeks kuuks. Otsuse aluseks oli relvaseaduse (RelvS) § 36 lg p 6, § 43 lg 3 p 2 ja lg 31.
2.T.T. esitas pärast edutut vaidemenetlust (vaie jäeti rahuldamata 14. detsembri 2017. a otsusega) kaebuse, milles palus relvaloa kehtetuks tunnistamise otsus ja vaideotsus tühistada. Kaebuse kohaselt on kaebaja olnud 30 aastat jahimees ega saa sellega enam jätkata. Ta elab üksikus talumajas, kus relv on turvatunde tagamiseks vajalik. Relvaloa kehtetuks tunnistamisel peab arvestama kriminaalkorras karistatud isikut ja tema poolt toimepandud tegu. Vaidlustatud otsuses seda ei tehtud.
3.Tartu Halduskohtu 3. augusti 2018. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Relvaseaduse § 36 lg 1 p 6 ja § 43 lg 3 p 2 järgi tunnistatakse relvaluba kehtetuks muuhulgas siis, kui isikut on karistatud KarS § 424 sätestatud kuriteo eest. Kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamine on õiguspärane. Kaebaja juhtis 13. aprillil 2017 mootorsõidukit alkoholijoobes, alkoholisisalduse tema poolt väljahingatavas õhus oli 0,99 mg/l, mis laiendmääramatuse kohaselt loeti 0,90 mg/l. Teda karistati kokkuleppemenetluses kuuekuulise vangistusega tingimisi.
3.2.Halduskohtu hinnangul võeti otsuse tegemisel kaebaja isikut ja tema poolt toime pandud tegu arvesse. Relvaloa kehtetuks tunnistamisel on põhjendatud arvesse võtta seda, kuidas isik on kasutanud teisi suurema ohu allikaid, st mootorsõidukit. Isiku käitumine näitab tema suhtumist avalikku korda suurema ohu allika kasutamisse. Alkoholijoobes sõitmisega seadis ta ohtu teiste isikute elu ja tervise. Mootorsõiduk on suurema ohu allikas sarnaselt tulirelvaga. Kui isik ei taju, et alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimisega seatakse ohtu teiste isikute elu ja tervis, on tõenäoline, et ta ei pruugi seda tajuda ka relva käitlemisel.
3.3.Asjaolu, et kaebajat pole varem süüteomenetluses karistatud, räägib küll tema kasuks, kuid ei kõrvalda juba toime pandud tegu.
3.4.Kaebaja ei ole saanud relvaluba mitte turvalisuse tagamise, vaid jahipidamise eesmärgil.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.T.T. apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Kohus jättis tähelepanuta, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega võeti kaebajalt lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õigus ära 3 kuuks, st miinimumajaks. Seega pidas maakohus kaebajat ning tema tegu sellisteks, et ei pidanud lisakaristuse kohaldamist pikemaks ajaks vajalikuks.
4.2.Halduskohus ei põhjendanud, miks isik, kellel on taas õigus kasutada ühte suurema ohu allikat (mootorsõidukit), mille kasutamise eeskirjade vastu ta on eksinud, ei tohi omada tulirelva, ehkki viimase omamise ja kasutamisega seotud rikkumised tal puuduvad.
4.3.Vaidlustatud haldusaktis on väidetud, et kriminaalasjas ei pidanud kohus võimalikuks karistada kaebajat kergemaliigilise karistusega, st rahalise karistusega. Samas lahendati kaebaja süüasi kokkuleppemenetluses ning kaebaja ei taotlenud rahalise karistuse määramist oma võimaluste tõttu.
4.4.Ei kaalutud seda, et kaebajat pole varem kriminaalkorras karistatud.
4.5.Riigikohus on pidanud põhiseadusega vastuolus olevaks RelvS-i regulatsiooni, milles see ei võimaldanud karistatud isikut ja tema tegu arvestada (RKPKo 3-4-1-10-10). See seisukoht on kohaldatav ka käesolevas asjas. Küsitav on relvaloa tühistamine olukorras, kus tegemist oli ühekordse eksimusega ning mootorsõiduki juhtimise õigus võeti ära minimaalseks ajaks.
5.Politsei- ja Piirivalveameti vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Liiklusvahend ja tulirelv ei ole omavahel suurema ohu allikana võrreldavad. Relva kasutamine nõuete vastaselt võib olla oluliselt traagilisem.
5.2.Kaebaja süütegu näitab tema riskikäitumist ning näitab tema kergekäelist ja hoolimatut suhtumist teiste isikute kaitstavatesse õigushüvedesse. Kui isik ei taju, et alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimisega seatakse ohtu teiste isikute elu ja tervis, on tõenäoline, et ta ei ole võimeline tajuma võimalikke ohte relva kergekäelisel käitlemisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
7.RelvS § 43 lg 3 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveamet tunnistab relvaloa kehtetuks, kui esineb muuhulgas RelvS § 36 lg 1 p-s 6 nimetatud asjaolu. Ning RelvsS § 36 lg 1 p 6 sätestas vaidlustatud relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse ajal, et relvaluba ei anta isikule, kes on kriminaalkorras karistatud. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et tulenevalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. detsembri 2010. a otsusest asjas nr xxx, millega need sätted kaalutlusõiguse puudumise tõttu põhiseadusevastaseks ja kehtetuks tunnistati, on relvaloa kehtetuks tunnistamine kaalutlusotsus. Seega ei piisa relvaloa kehtetuks tunnistamiseks üksnes kehtiva kriminaalkaristuse faktist, vaid kaaluda tuleb, kas see meede on isiku suhtes proportsionaalne ning aitab saavutada soovitud eesmärki.
8.Legitiimseks eesmärgiks relvaloa kehtetuks tunnistamisel võib sellise kehtetuks tunnistamise aluse puhul pidada ilmselt seda, et vältida olukorda, kus isik käituks sarnasel õigusvastasel viisil relvaga. Ka relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuses on märgitud, et „Isiku suhtes, kes peab võimalikuks alkoholijoobes mootorsõiduki käitlemise, ei saa põhjendatult kindel olla, et ta ka seda joobeseisundis tulirelvaga ei tee“ (tl 7). Ringkonnakohus möönab, et tõepoolest suurendaks relva kasutamisega kaasnevat ohtu tõenäoliselt see, kui relva kasutaja oleks joobeseisundis. Samas ei saa üksnes faktist, et isik juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes, teha automaatset järeldust, et on suur tõenäosus, et see isik võib alkoholijoobes olles kasutada ka relva. Mootorsõiduki ja relva kasutamise võimalikud ajendid võivad olla täiesti erinevad. Ka mootorsõiduki ning relva kasutusotstarve on täiesti erinev. Ehkki alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine on kahtlemata taunitav tegevus, saab selle isiku käitumist relvaga prognoosida siiski erinevalt, sõltuvalt sellest, millistel põhjustel ta autot joobeseisundis juhtis. Nt võis üks isik sõita joobeseisundis lihtsalt selleks, et ennast või teisi lõbustada. Teine isik võis olla aga alkoholijoobes roolis seetõttu, et ta tegutses hädaseisundiga võrreldavas olukorras (nt sai ta teate tulekahjust enda majas; sai ootamatu tervisekahjustuse ning pidas vajalikuks sõita erakorralise meditsiini osakonda vms). Esimesel juhul on ka relva võimalik kasutada sarnasel viisil (enda või teiste lõbustamiseks), mistõttu saab pidada tõenäoliseks, et see isik võib edaspidi joobeseisundis tõepoolest relva käsitsema hakata ja see on kaalukas argument relvaloa kehtetuks tunnistamise poolt. Teisena toodud näidete puhul on aga pigem vähe alust järelduseks, et isik võib hakata joobeseisundis kasutama ka relva. Ringkonnakohtu arvates tulebki sarnastes vaidlustes arvestada seda, et relv ja mootorsõiduk on oma kasutusfunktsioonilt täiesti erinevad esemed. Seetõttu ei saa sellest, et isik kasutas mootorsõidukit alkoholijoobes, teha alati automaatset järeldust, et see isik võib alkoholijoobes kasutada ka relva. Selline automaatne seos oleks meelevaldne. Mootorsõiduki juhtimise vajadus on igapäevaelus kordades suurem kui relva kasutamise vajadus. Vastavalt on ka vajadus või kiusatus mootorsõiduki juhtimiseks kordades suurem. Relva kasutamiseks on igapäevaelus vajadus aga äärmiselt harva ning seetõttu ei saa ringkonnakohtu arvates läheneda sellistele juhtumitele alati eelarvamusega, et isik, kes on kasutanud mootorsõidukit joobeseisundis, võib
kasutada ka relva joobeseisundis, kuna mõlemad on suurema ohu allikad. Vaidlustatud haldusaktist ning ka halduskohtu otsusest paraku selline lähenemine läbi kumab. Ringkonnakohus leiab, et selline lähenemine on lausa vastuolus eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendiga (RKPKo 34-1-10-10), kus peeti relvaloa kehtetuks tunnistamisel oluliseks kaalutlusõigust. Taandades joobes juhtimise puhul relvaloa kehtetuks tunnistamise automaatse valemini, et joobes mootorsõidukit juhtinud isiku puhul on alati oht, et ta võib ka relva kasutada joobeseisundis, muutub see kaalutlusõigus olematuks ning kaalutlusõiguse teostamist üksnes näidatakse haldusakti põhjenduses. Kriminaalkorras karistamine mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis võib olla küll eelduseks relvaloa kehtetuks tunnistamisele, kuid kas tegelikult ka relvaluba kehtetuks tunnistamisele kuulub, sõltub muuhulgas sellest, millistel asjaoludel joobes juhtimine aset leidis.
9.Seega on ringkonnakohtu arvates vajalik niisugustel juhtudel relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuses täpsemalt välja tuua ning analüüsida joobes juhtimisega seotud asjaolusid ning hinnata, kas need viitavad sellele, et isik võiks kergemeelselt kasutada joobeseisundis ka relva. Vaidlustatud relvaloa kehtetuks tunnistamise otsusest sellist infot ei nähtu. Märgitud on üksnes, et kaebaja sõitis 13. aprillil 2017 kell 11.07 ajal Valga maakonnas Ala-Taagepera teel mootorsõidukit xxxyyy ning tema lõplikuks alkoholisisalduseks ühes liitris väljahingatavas õhus jäi 0,90 mg/l (tl 5). Vaidlustatud otsusest nähtub eeskätt kaebaja karistamise fakti rõhutamine, kuid see info, miks kaebaja nii käitus, ning analüüs, kas tema käitumise motiiv võib olla üle kantav ning võimalik ka relva puhul, otsuses puudub. Lisaks võivad olulised olla ka muud andmed, mis kaebajat iseloomustavad, nt tema isikuomadused, läbisaamine teiste isikutega jne. Kuna vastav analüüs vaidlustatud haldusaktis puudub, ei ole ringkonnakohus veendunud, et valitud meede (relvaloa kehtetuks tunnistamine) oli sobiv ja vajalik meede legitiimse eesmärgi (vältimine, et kaebaja ei käsitseks joobeseisundis relva) saavutamiseks, sest on võimalik, et kaebaja tookordse käitumise ajend ja muud asjaolud ei olekski andnud alust tõsiseltvõetavaks järelduseks, et suurenenud on tõenäosus relva kasutamiseks joobeseisundis.
10.Kaebaja on juba haldusmenetluses toonud välja selle, et ta vajab relva enese- ja vara kaitseks, kuna ta elab üksinda eramajas piirkonnas, kus on pidevalt olnud sissemurdmisi ja vargusi eraldi asuvatesse majadesse, ning et teadmine, et majapidamises võib olla relv, hoiab kurjategijad majast eemale. Tema teada ei ole ümbruskonnas juhtumeid, kus oleks sisse murtud jahirelva omavate jahimeeste elamistesse (tl 6). Vaides lisas kaebaja turvalisuseprobleemi rõhutamiseks, et kaks tema koera on maha lastud (tl 23). Sellele vastuseks on Politsei- ja Piirivalveamet esitanud sisuliselt vaid ühe lause: „Haldusorgan osundab, et turvalisuse tagamine relvaga enese ja vara kaitsmiseks on üksnes üks lubatud viise ning samas mitte ainuke“ (tl 7). Vaideotsuses seda põhjendust ei täiendatud (tl 11). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellist lauset pidada kuidagi piisavaks ega asjakohaseks kaalutluseks ega põhjenduseks. Sisuliselt öeldi kaebajale, et ta võib kasutada vara kaitsmiseks muid võimalusi, ent on ilmselge, et pikaajalise jahimehe kogemusega ning pikalt relva omanud kaebaja jaoks on relv tõenäoliselt kõige tõhusam, odavam ja tema enda jaoks väga suurt turvatunnet loov vahend enda ja vara kaitseks. Samaväärselt tõhusat, odavat ja kaebaja jaoks võrreldavat turvatunnet loovat vahendit on kaebaja elukohta (xxx külas, lähimast suuremast keskusest yyy ca 16 km kaugusel, lähimad majad Maa-Ameti kaardirakenduse andmeil minimaalselt ca 220 meetri kaugusel) ning vanust (sündinud xxxx. aastal) arvestades raske ette kujutada. Seega vajanuks kaebaja väide selgelt põhjalikumat analüüsi ning kaebaja poolt ebaturvalisuse kohta esitatud väidete ümberlükkamist või siis selle äranäitamist, kuidas kaebaja saab oma turvalisust ilma püssita tõhusalt tagada.
11.Halduskohus on selle küsimusega seoses esitanud seisukoha, et kaebaja ei ole relvaluba taotlenud turvalisuse tagamiseks, vaid jahipidamiseks. Kui kaebaja tahteks oleks olnud hankida relvaluba turvalisuse tagamise eesmärgil, oleks kaebaja pidanud relvaluba Politsei- ja Piirivalveametilt sellel eesmärgil taotlema (otsuse p 12). Vastustaja omakorda on väitnud, et jahipidamiseks väljastatud relvaluba ei anna õigust relva kasutamiseks (ka passiivseks) enese ja vara kaitseks (tl 21). Ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu seisukohti ei jaga. Kumbki pole viidanud sättele, millest tuleneks, et jahipidamise eesmärgil omandatud relva ei võiks vajaduse tekkimisel kasutada enda ja vara kaitseks. Ehkki RelvS § 28 lg 1 loetleb alused, mis eesmärgil võib relva omada, ning jahipidamine ja turvalisuse tagamine (enese ja vara kaitse) on eraldi punktidena nimetud, ei tulene ringkonnakohtu arusaamist mööda kuskilt, et juba olemas olevat ning nt jahipidamise otstarvel omandatud relva ei võiks isik vajaduse tekkimisel isik kasutada enese ja vara kaitseks. Ka Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus isikul on juba turvalisuse tagamiseks püstol, võib ta turvalisuse tagamiseks kasutada ka jahipüsse (RKPKo 3-4-1-10-10, p 44). Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kaebaja põhjendus, et tal on vaja relva enese ja vara kaitseks, on vägagi asjakohane ning haldusorganil oleks tulnud selle põhjenduse osas võtta selge seisukoht, mitte viidata hüpoteetilistele teistele turvalisuse tagamise viisidele. See, et kaebajale oli relvaluba väljastatud jahpidamiseks, ei välista seda, et ta ei võiks kasutada relva enda ja vara kaitseks. Relvaloa kehtetuks tunnistamisel jääb kaebaja sellest eelisest ilma.
12.Kaebaja on juhtinud tähelepanu sellele, et vaidlustatud haldusaktis pidas Politsei- ja Piirivalveamet oluliseks seda, et kaebaja suhtes ei kohaldanud maakohus kergemaliigilist karistust – rahalist, kuid tegelikult oli selle põhjuseks see, et kuna ta pidi juba hüvitama menetluskulud, olnuks rahalise karistuse kohaldamine talle rahaliselt liiga koormav, mistõttu ta seda kokkuleppemenetluse käigus ei taotlenudki (tl 3). Halduskohus on märkinud vastuseks üksnes seda, et millises menetluses kaebaja süütegu lahendati, ei oma tähtsust (otsuse p 12). Ringkonnakohtu arvates jättis halduskohus tähelepanuta kaebaja väite tegeliku sisu. Kaebaja tahtis öelda, et vastustaja poolt vaidlustatud haldusaktis esitatud arvamus, et maakohus ei pidanud õigeks kohaldada kaebaja suhtes kergemat karistust (rahalist) ja pidas seega kaebaja tegu justkui raskemaks süüteoks, ei pea paika, sest kaebaja ise ei soovinudki rahalise karistuse kohaldamist kokkuleppemenetluses. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et seetõttu ei saanud kaebaja süüteo raskuse määratlemisel arvesse võtta seda, et talle ei määratud rahalist karistust.
13.Kaebaja on loonud seose ka sellega, et tema mootorsõiduki juhtimise õigus võeti lisakaristusena ära vaid kolmeks kuuks, st miinimumajaks, väites, et see näitab, et maakohus ei pidanud tema tegu tõsiseks. Asja materjalide juures olevast kokkuleppemenetluses tehtud otsusest (tl 12-13) ei selgu, kas selline määr oli samuti kokkuleppe osaks või mõistis selle kohus, ent arvestades kokkuleppemenetluse regulatsiooni kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS), pidi see olema kokkuleppe osaks. Nimelt tuleb KrMS § 245 lg 1 p 9 järgi kokkuleppes muuhulgas märkida ka karistuse liik ja määr – seega ka lisakaristuse liik ja määr. Seega ei saa lisakaristuse lühikesest kestusest teha järeldust, et maakohus hindas kaebaja tegu väheohtlikuks.
14.Kaebaja pole pidanud õigeks ka seda, et olukorras, kus ta jäi ühe suurema ohu allika – mootorsõiduki – juhtimise õigusest ilma vaid kolmeks kuuks, jääb ta relva omamise õigusest ilma märksa pikemaks ajaks. Tõepoolest ei saa selline isik uut relvaluba tulenevalt RelvS § 36 lg 1 p-st 6 taotleda kuni karistuse kustumiseni. Lisaks kaasneb relvaloa kehtetuks tunnistamisega talle hulk
teisi negatiivseid tagajärgi, loobuda tuleb relvast ja laskemoonast (RelvS § 44, lg 1), ning relvaloa taotlemine pärast karistuse kustumist on isiku jaoks küllaltki koormav - vajalik on uue eksami tegemine, riigilõivu tasumine ning nõutavate tõendide hankimine ning esitamine (vt RelvS § 35). Seega kaasnevad relva omamist vajalikuks pidavale isikule relvaloa kehtetuks tunnistamisega küllaltki koormavad tagajärjed, mistõttu on iga juhtumi eraldi kaalumine ning kehtetuks tunnistamise vajalikkuse hindamine väga vajalik. Iseäranis siis, kui tegu, mille eest isikut karistati, ei ole sellist laadi, mida isik võiks korrata relvaga (nt vägivalla kasutamisega seotud kuriteod).
15.Ringkonnakohus nendib, et käesolevaks ajaks RelvS-i regulatsiooni jälle muudetud ning RelvS § 36 lg 1 p-s 6 on eraldi ära toodud KarS-s sätestatud paragrahvid, millele vastava kuriteo eest karistatuse korral relvaluba ei anta. Nende hulgas on ka Kars § 424, mis sätestab vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. On ebaselge, kas seadusandja soovis kehtestada loetelu juhtumitest, mille esinemisel tuleb relvaluba kehtetuks tunnistada automaatselt, st ilma kaalutlusõiguseta, või mitte. Kuna aga RelvS § 43 lg 3 p 2 (viide RelvS § 36 lg 1 p 6 alustele ka relvaloa kehtetuks tunnistamiseks) kehtib muutmata kujul edasi, siis tulenevalt eelnevalt p-s 7 viidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusest saaks väita, et jätkuvalt tuleb kohaldada relvaloa kehtetuks tunnistamisel ka kaalutlusõigust. Kuna see redaktsioon ei olnud käesolevas asjas haldusakti andmise õiguslikuks aluseks, siis ringkonnakohus selles küsimuses oma lõplikku seisukohta ei võta. Samuti ei võta ringkonnakohus käesolevas asjas seisukohta, kas hetkel kehtiv regulatsioon, kui pidada seda kaalutlusõigust mittevõimaldavaks, on põhiseaduspärane. On selge, et hetkel kehtiv regulatsioon ei vähenda kuidagi kaalutlusõiguse tähendust käesolevas asjas.
16.Ringkonnakohus märgib, et kaalutlusõiguse teostamist joobes juhtimise eest süüdi mõistetud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamise puhul pidanud Tartu Ringkonnakohus oluliseks ka varem (vt nt 7. veebruari 2018. a otsuses nr 3-17-1109). Selles otsuses luges ringkonnakohus põhjendatuks relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamise, ning selgitas, et otsuse tegemisel tuleb kaaluda seda, millistel elulistel asjaoludel kuritegu toime pandi ja kas seetõttu on alust arvata, et isik võib tulevikus relva kasutades ohtlik olla (viidatud otsuse p 14) ja et vastustaja peab uurima, kui olulised on isiku esitatud argumendid relva omamiseks nt vaba eneseteostuse jaoks ja jahinduseks (viidatud otsuse p 15). Nagu eelnevast nähtus, on need etteheited kohaldatavad ka käesolevas asjas.
17.Vaidlustatud haldusaktis on viidatud ka RelvS § 43 lg-le 31 kui eraldi relvaloa kehtetuks tunnistamise alusele. Selle järgi võib Politsei- ja Piirivalveamet tunnistada relvaloa kehtetuks, kui loa omaja enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama. Ehkki sellele normile on eraldi viidatud, keskendub kogu haldusakti põhjendus vaid joobes juhtimisega seotud intsidendile ning ei selgitata, kuidas saab joobes juhtimise faktist teha järelduse, et kaebaja on seetõttu sobimatu seda liiki relva omama. Seetõttu ei saa ka seda põhjendust pidada piisavaks. Selle normi kohaldamiseks vajaminevad kaalutlused puuduvad otsuses täielikult.
18.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vastustaja on asja lahendamisel teinud kaalumisvigu, jättes korrektselt kaalumata asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning omistades teisalt tähtsust valedele asjaoludele. See võis viia vale lõppotsustuseni ning seetõttu tuleb kaebus rahuldada ning vaidlustatud haldusakt tühistada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ning tühistab Politse- ja Piirivalveameti 2. novembri 2018. a relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 921/17 ja 14. detsembri 2017. a vaideotsuse.
19.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-st 1 tulenevalt on kaebajal õigus menetluskulude hüvitamisele. Kaebaja on apellatsioonkaebuses taotlenud menetluskulude jätmist vastustaja kanda, ent ei ole apellatsioonimenetluses eraldi kuludokumente esitanud. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja tasunud kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 30 eurot (tl 14 ja 42). See menetluskulu tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.