Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
14. mai 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1311
Haldusasi
XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11. juuni 2019. a otsuse nr 4.2- 1/6787-2 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 10. veebruari 2020. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja adv Aldo Vassar Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Heli Insler
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 10. veebruari 2020. a otsus haldusasjas nr 3-19-1311 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 15. juunil 2020 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-19-1311 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuur väljastas XX-le 05.06.2017 relvaloa nr RL792064 kehtivusega kuni 19.05.2022, mille järgi oli isikul õigus omada ja kanda nelja jahirelva ja ühte püstolit. PPA Lääne prefektuur karistas 18.05.2019 kiirmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2510,19,001367 (jõustus 04.06.2019) XX liiklusseaduse (LS) § 224 lg-s 1 sätestatud väärteo (mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades) toimepanemise eest, sest isik juhtis 18.05.2019 kell 9.38 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee
86.kilomeetril mootorsõidukit seisundis, kus alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus oli mitte väiksem kui 0,10 mg/l.
2.Politsei- ja Piirivalveamet peatas 11.06.2019 otsusega nr 4.2-1/6787-2 relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 1 p 1 ja lg 11 alusel XX relvaloa nr RL792064 kehtivuse kuueks kuuks ehk kuni 10.12.2019. RelvS § 43 lg 1 p-s 1 toodud asjaolu esinemisel puudub PPA-l kaalutlusõigus, vaid tal on kohustus isiku relvaloa kehtivus igal juhul peatada. RelvS § 43 lg 11 kohaselt saab PPA kaaluda vaid relvaloa kehtivuse tähtaega (s.o kuuest kuust kuni ühe aastani). Seadusandja on näinud ette, et kui relvaloa omaja rikub liikluses kehtivat reeglit, mis keelab juhtida sõidukit alkoholi piirmäära ületavas seisundis, siis tuleb relvaloa kehtivus peatada. Nii mootorsõiduk kui ka tulirelv on kõrgendatud ohu allikad, mistõttu on seadusandja leidnud, et kui isik peab lubatavaks juhtida sõidukit, kui ollakse tarvitanud alkoholi, võib arvata, et isik võib sama vastutustundetult käituda ka tulirelva käitlemisel. Arvestades XX süüteo asjaolusid, lubatud alkoholi piirmäära ületamise ulatust ja teiste relvaseaduse rikkumiste puudumist, peatatakse relvaloa kehtivus kuueks kuuks. XX ei ole relvaloa peatamisele vastuväiteid esitanud ja tõi relvad 11.06.2019 politseisse hoiule.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule 10.07.2019 kaebuse taotlusega tühistada PPA 11.06.2019 otsus nr 4.2-1/6787-2, millega peatati temale 05.06.2017 väljastatud relvaloa nr RL792064 kehtivus kuni 10.12.2019. PPA vaidlustatud otsus riivab ebaproportsionaalselt kaebaja põhiseaduse (PS) § 19 lg-st 1 tulenevat õigust vabale eneseteostusele ja rikub võrdse kohtlemise põhimõtet (PS § 12). Otsuse aluseks olnud ja PPA kaalutlusõigust välistav RelvS § 43 lg 1 p 1 on vastuolus põhiseadusega (vt ka Riigikohtu 26.03.2009 otsus nr 3-4-1-16-08, pd 33–38; 14.12.2010 otsus nr 3-4-1-10-10, p 59). Kuna põhjendamatu oleks väita, et erinevalt kriminaalkorras kahtlustatavast või süüdistatavast ei ole väärteomenetluses karistatud relvaloa omaja puhul tarvis arvestada isikut ja teo toimepanemise asjaolusid, siis tooks RelvS § 43 lg 1 p 1 rakendamine kaasa kaebaja põhjendamatult ebavõrdse kohtlemise. PPA oleks pidanud ka vaidlustatud otsuse tegemisel kaaluma relvaloa kehtivise peatamise põhjendatust. Kaebaja poolt toime pandud väärteo asjaolud (st mootorsõiduki juhtimine nn jääknähtudega) ei anna piisavat alust väita, et kaebaja relvaloa kehtima jäämisega kaasneks oht teiste isikute elule ja tervisele ning muudele kaitstavatele õigushüvedele. Kuna PPA ei ole kaebaja relvaloa kehtivuse peatamisel hinnanud, kas valitud meede on kaebaja isikut ja väärteo asjaolusid arvestades mõõdukas ja proportsionaalne, siis on vaidlustatud otsus õigusvastane.
4.Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. RelvS § 43 lg 1 p 1 on imperatiivne norm, mis kohustab PPA-d relvaloa 2(6)
3-19-1311 kehtivuse peatama ega võimalda kaaluda väärteo raskust, teo toimepanija isikut ega muid asjaolusid. Seadusandja on piirangu kehtestamisel järginud legitiimset eesmärki ennetada ohte nii kaebaja enda kui ka teiste isikute elule ja tervisele ning avalikkusele, kuna relv on suurema ohu allikas. PS §-s 19 sätestatud õigus vabale eneseteostusele ei ole piiramatu ning seadusandja on pädev kehtestama ka selliseid sätteid, mis ei jäta relvaloa andjale kaalutlusõigust ja see ei ole põhiseadusega vastuolus (vt otsus nr 3-4-1-10-10, p 65). Seadusandja ei ole praegusel juhul pidanud võimalikuks anda vastustajale õigust hinnata teatud väärtegude toimepanemise korral teo toimepanija isikut. Väärteo korras karistatud isiku relvaloa kehtivuse peatamine ilma kaalutlusõigust võimaldamata on mõõdukas abinõu teiste isikute elu ja tervise, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmiseks. Mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes on sama ohtlik kui relva käitlemine ja kasutamine alkoholijoobes, sest need mõlemad on suurema ohu allikad. Kaebaja viidatud otsustes nr 3-4-1-16-08 ja nr 3-4-1-10-10 oli tegemist teistsuguste olukordadega, sest ühel juhul ei olnud isikut veel süüteomenetluses karistatud ja teisel juhul toimus relvaloa kehtetuks tunnistamine, mitte selle kehtivuse peatamine. Seega ei esine ebavõrdset kohtlemist. RelvS § 43 lg 1 p 1 alusel relvaloa kehtivuse peatamise mõõdukuse tagamiseks on seadusandja näinud RelvS § 43 lg-s 11 (jõustus 01.07.2018) ette piirangu ajalise ulatuse. PPA-l puudub kaalutlusõigus otsustada, kas relvaloa kehtivus peatada või mitte, kuid tal on etteantud piirides (kuus kuud kuni üks aasta) õigus kaaluda kehtivuse peatamise tähtaega. Kaebajal teiste RelvS rikkumiste puudumist ja muid asjaolusid arvestades peatas PPA kaebaja relvaloa kehtivuse miinimumtähtajaks.
5.Tallinna Halduskohus jättis 10.02.2020 otsusega XX kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Seadusandja ei ole pidanud RelvS § 43 lg 1 p-s 1 võimalikuks anda vastustajale teatavate väärtegude toimepanemise korral kaalutlusõigust küsimuses, kas relvaloa kehtivus peatada või mitte. Seadusandja on praegusel juhul teostanud kaalutlusõigust ise ja leidnud, et loetletud teod on sedavõrd ohtlikud, et nendes süüdi mõistetud isiku puhul on relvaloa kehtivuse peatamine õigustatud piirang. Tegemist on mõõduka abinõuga teiste isikute elu ja tervise ning riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmiseks. Mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes on ilmselgelt sama ohtlik, kui relva käitlemine ja kasutamine alkoholijoobes, sest nii tulirelvad kui ka mootorsõidukid on suurema ohu allikad. Kuna kaebaja juhtis mootorsõidukit, olles joobeseisundis, siis ei saa välistada, et ta võib sellises seisundis kasutada ka tulirelva, seades sellega ohtu nii enda kui ka teiste isikute elu ja tervise. Relvaloa omanikele on kehtestatud kõrgendatud käitumisnormid. Vastustajal on 01.07.2018 jõustunud RelvS § 43 lg 11 järgi kaalutlusõigus üksnes relvaloa kehtivuse peatamise tähtaja osas (minimaalselt kuus kuud kuni maksimaalselt üks aasta). Vastustaja märgib õigesti, et kaebaja viited otsustele nr 3-4-1-16-08 ja nr 3-4-1-10-10 ei ole asjakohased ning väide tema ebavõrdsest kohtlemisest ei ole põhjendatud, sest tegemist ei olnud võrreldavate asjaolude ja isikute gruppidega. Esimesel juhul ei olnud isikut süüteomenetluses karistatud (erinevalt kaebajast) ning teisel juhul oli tegemist relvaloa kehtetuks tunnistamisega, mitte selle kehtivuse ajutise peatamisega. Kuna relvaloa kehtetuks tunnistamisega sekkutakse isiku vaba eneseteostuse realiseerimise protsessi intensiivsemalt, võrreldes relvaloa kehtivuse peatamisega, siis on põhjendatud anda kriminaalkorras karistatud isikute relvaloa kehtetuks tunnistamise korral võimalus arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. See aga ei tähenda, et sama peaks automaatselt kohalduma ka väärteo korras karistatud isiku relvaloa kehtivuse peatamise üle otsustamisel. RelvS § 43 lg 1 p 1 ei ole põhiseadusega vastuolus. PS § 19 lg-s 1 sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu ning seadusandja on RelvS § 43 lg 1 p 1 kehtestamisel järginud legitiimset eesmärki ennetada ohte nii kaebaja enda kui ka teiste isikute elule ja tervisele ning avalikkusele. Piirang on proportsionaalne, sest soodustab eesmärgi saavutamist (sobiv), eesmärki ei ole võimalik tõhusalt saavutada mõne isikut vähem koormava muu abinõuga (vajalik) ja piirangu intensiivsus on võimalikku ohtu arvestades minimaalne 3(6)
3-19-1311 (mõõdukas). Avalik huvi on suunatud sellele, et (tuli)relvad on üksnes selliste isikute valduses, kes vastavad rangetele kriteeriumitele. Kuna põhiseadusega võib kooskõlas olla ka norm, mis ei võimalda menetlejale kaalutlusõigust (st seadusandja on juba ise piisavalt kaalutlusõigust teostanud), siis ei saa meedet pidada ebaproportsionaalseks ainuüksi menetleja kaalutlusõiguse puudumise tõttu. PPA on vaidlustatud otsuses selgitanud, mis asjaoludel kaebaja relvaloa kehtivus peatati ning kaalumise tulemusel peatati kaebaja relvaloa kehtivus miinimumtähtajaks (s.o kuueks kuuks). Vastustajal ei olnud võimalik jätta relvaloa kehtivust peatamata ega peatada seda vähemaks kui kuueks kuuks. PPA valitud meede on sobiv, vajalik ja mõõdukas, seega eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne. Rikutud ei ole kaebaja õigust vabale eneseteostusele (PS § 19 lg 1) ega võrdsele kohtlemisele (PS § 12). Vaba eneseteostuse õiguse realiseerimine (sh jahipidamine ja turvalisuse tagamine) ei eelda alati relva kasutamist ning kuna kaebaja relvaloa kehtivus peatati vaid miinimumtähtajaks, ei saanud selle piirangu talumine põhjustada kaebajale ülemääraseid kannatusi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub 11.03.2020 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja jääb kõigi varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Halduskohus on vääralt leidnud, et RelvS § 43 lg 1 p 1 ei ole vastuolus põhiseadusega. Kaebaja leiab jätkuvalt, et tema puhul oleks tulnud arvestada kaebaja isikuga ja väärteokaristuse määramise aluseks olnud asjaoludega ning neist tulenevalt hinnata, kas relvaloa kehtivuse peatamine oli põhjendatud ja mõõdukas meede. Otsuses nr 3-4-1-16-08 on selgitatud, et kuigi loa kehtivuse peatamise mõju on ajutine, on see olemuselt samaväärne loa kehtetuks tunnistamisega, sest mõlemas olukorras puudub isikul piirangu kehtivuse ajal relvaga jahipidamise ja turvalisuse tagamise võimalus. Ehkki nii mootorsõiduk kui ka tulirelv on suurema ohu allikad, on ebamõistlik järeldada, et kui kaebaja juhtis autot jääknähtudega, siis kasutab ta alkoholijoobes olles ka tulirelva. Kaebajal puudusid varasemad relvaseaduse rikkumised ning alkoholi piirmäära ületamise määr oli väike, mille tõttu peatas ka PPA kaebaja relvaloa kehtivuse minimaalseks tähtajaks. Sellega on vastuolus seisukoht, et relvaloa kehtivuse peatamata jätmisel võiks kaebaja ohustada ennast ja teisi. Arusaamatuks jääb ka kohtu seisukoht, et jahipidamisega tegelemine ja turvalisuse tagamine ei eelda alati relva kasutamist. Kaebaja taotles relvaluba esmajoones jahipidamise eesmärgil ning relvaloa kehtivuse peatamise tagajärjel puudus tal poole aasta jooksul võimalus jahti pidada. Sellises olukorras pole alust väita, et relvaloa kehtivuse peatamine ei mõjutanud kaebajat üleliia negatiivselt.
7.Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb 26.03.2020 vastuses (täiendatud 27.04.2020 ja 30.04.2020) apellatsioonkaebusele vastu ning palub see jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb kõigi varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Hinnates relvaloa kehtetuks tunnistamise ja relvaloa kehtivuse ajutise peatamise samaväärseteks meetmeteks, ei ole kaebaja arvestanud 01.07.2018 jõustunud RelvS § 43 lg-ga 11. Vaidlust ei ole selles, et nii relvaloa kehtetuks tunnistamine kui ka selle kehtivuse peatamine piiravad isiku õigust vabale eneseteostusele, kuid riive intensiivsus on mõlemal juhul erinev. RelvS § 43 lg 1 p 1 ei anna vastustajale kaalutlusõigust, vaid kaalumise on vastustaja asemel teostanud juba seadusandja (vt analoogia korras ka Riigikohtu 18.06.2019 otsus nr 5-19-26, p-d 46–53). Konkreetsed asjaolud, millega PPA kaebaja relvaloa kehtivuse peatamise tähtaja RelvS § 43 lg 1 1 alusel määramisel arvestas, on vaidlustatud otsused välja toodud. Vastustajal ei olnud õigust jätta kaebaja relvaloa kehtivus peatamata ega peatada seda lühemaks ajaks kui kuus kuud. Jahil 4(6)
3-19-1311 osalemine ei eelda tingimata tulirelva olemasolu ja kasutamist. Kuue kuu jooksul tulirelvaga jahipidamise võimatus ei kujuta endast intensiivset riivet ning nimetatud piirang oli kaebajale ettenähtav. Relva omaja on kohustatud teadma ja järgima seadust, sh sätteid, mis puudutavad relvaloa kehtivuse peatamise aluseid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
9.Praeguse vaidluse lahendamine sõltub sellest, kas RelvS § 43 lg 1 p 1 koostoimes RelvS § 43 lg-ga 11 on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Vaidlust ei ole selles, et kuna kaebajat oli PPA 18.05.2019 kiirmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2510,19,001367 (dtl 47-48) karistatud LS § 224 lg-s 1 nimetatud väärteo toimepanemise eest, siis esines PPA 11.06.2019 otsuse nr 4.2-1/6787-2 (dtl 10-11) tegemise ajal asjaolu, mille esinemise korral oli vastustajal kohustus XX-le väljastatud relvaloa nr RL792064 (dtl 49) kehtivus RelvS § 43 lg 1 p 1 alusel peatada RelvS § 43 lg-s 11 märgitud tähtajaks (s.o kuuest kuust kuni ühe aastani). Kuigi kaebaja leiab, et norm, mis menetlejale kaalutlusõigust võimaldamata kohustab relvaloa kehtivuse peatama (st ükskõik kui lühikeseks ajaks), on juba iseenesest põhiseadusevastane, tuleb juhul, kui sellega mitte nõustuda, täiendavalt hinnata seda, kas relvaloa kehtivuse peatamise miinimumtähtaeg, mida kaebaja suhtes praegusel juhul rakendati, võib siiski olla põhiseadusevastaselt pikk. Kuna kohus ei teosta abstraktset normikontrolli, siis saab asjassepuutuvate sätete põhiseaduspärasuse hindamisel lähtuda vaid konkreetse juhtumi asjaoludest.
10.Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et RelvS § 43 lg 1 p 1 koosmõjus RelvS § 43 lg-ga 11 ei kujuta endast üldise vabadusõiguse (PS § 19 lg 1) ebaproportsionaalset riivet ega riku ka üldist võrdsuspõhiõigust (PS § 12 lg 1). Kuna relvaloa kehtivuse peatamine on olemuselt samaväärse toimega meede nagu relvaloa kehtetuks tunnistamine, kuigi ajutise iseloomuga (vt Riigikohtu 26.03.2009 otsus nr 3-4-1-16-08, p 33), siis on ka väärteo korras karistatud isiku relvaloa kehtivuse peatamise korral sarnaselt relvaloa kehtetuks tunnistamisega tegemist isiku vaba eneseteostuse õiguse riivega ning selle eesmärgiks on kaitsta isikute elu ja tervist, riigi julgeolekut ja avalikku korda (vt ka Riigikohtu 18.06.2019 otsus nr 5-19-26, p 43). Ka säte, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib olla põhiseadusega kooskõlas. Seadusandja võib ise jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta, ning piiritleda asjaolud, mille esinemisel tuleb relvaluba kohustuslikus korras peatada (vrd otsus nr 5-19-26, p 53).
11.Erinevalt kaebaja viidatud otsustest nr 3-4-1-16-08 ja nr 3-4-1-10-10, samuti Riigikohtu 23.05.2013 otsusest nr 3-4-1-12-13 ja 26.04.2011 otsusest nr 3-4-1-2-11, milles analüüsitud sätted kohustasid soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatama, loa kehtetuks tunnistama või keelduma loa andmisest või vahetamisest, kui isik oli kahtlustatav või süüdistatav ükskõik missuguses kuriteos või kriminaalkorras karistatud ükskõik missuguse kuriteo toimepanemise eest, piiritleb RelvS § 43 lg 1 p 1 loa kehtivuse peatamise kohustuse üksnes loa omaja karistamisega kindlat liiki väärteo (s.o joobes juhtimine) toimepanemise eest (sarnaselt otsuses nr 5-19-26 käsitletud olukorraga). Seega on seadusandja RelvS § 43 lg 1 p 1 kehtestamisel juba teostanud kaalumist ja leidnud, et sellist liiki väärteo toime pannud isiku relvaloa kehtivus tuleb isikute elu ja tervise, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitseks vähemasti mõneks ajaks peatada. Relvaloa kehtivuse peatamine on selle eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik piirang, sest kuna isik peab RelvS § 44 lg 1 kohaselt andma peatamise ajaks nii relvaloa kui ka relvad ja 5(6)
3-19-1311 laskemoona üle politseile, siis ei saa ta relva kasutamisega eelnimetatud hüvesid teatud perioodi jooksul ohustada, ning eesmärgi saavutamiseks puudub ka muu sama tõhus alternatiivne meede, mis koormaks isikut loa kehtivuse peatamisest vähem.
12.Ringkonnakohtu hinnangul on relvaloa kehtivuse peatamine lisaks mõõdukas meede, arvestades sh asjaolu, et RelvS § 43 lg 11 näeb ette peatamise piirtähtajad ja annab nende raames PPA-le võimaluse kaaluda loa omaja isikut ja toimepandud väärteo asjaolusid. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et nii mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes kui ka relva käitlemine joobeseisundis on üldohtlikud süüteod, sest nii mootorsõiduk kui ka (tuli)relv on suurema ohu allikad, mille juhtimine ja käitlemine on allutatud kindlatele reeglitele. Ringkonnakohus ei pea ebamõistlikuks hinnangut, et kui isik juhtis mootorsõidukit lubatud alkoholi piirmäära ületades, siis võib tema puhul esineda oht ka relva käitlemiseks alkoholijoobes, mille tõrjumiseks on potentsiaalselt kahjustatavate õigushüvede olulisust arvestades proportsionaalne teatud ajaks peatada isiku relvaloa kehtivus. Isiku varasema suurema ohu allikaga seotud vastutustundetu käitumise arvesse võtmine on üldjuhul kohane, hindamaks isiku käitumist tulevikus. Samas, kuna mootorsõiduk ja tulirelv on oma kasutusfunktsiooni ja -sageduse poolest oluliselt erinevad esemed, siis ei saa alati pelgalt faktist, et isik juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes, automaatselt järeldada, et esineb suur tõenäosus, et isik võib ka relva kasutada alkoholijoobes (nt Tartu Ringkonnakohtu 17.10.2019 otsus nr 3-18-88, p 8). RelvS § 43 lg 1 p 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamise ja kohaldamata jätmise saaks siiski tingida vaid see, kui kaebajaga seotud asjaolusid arvesse võttes oleks sätte kohaldamise tagajärg tema jaoks ilmselgelt ülemäära koormav. Selliseid asjaolusid ei ole kaebaja esile toonud (nt äärmiselt tungiv vajadus kehtiva relvaloa omamiseks, väärteo toimepanemine hädaseisundiga võrreldavas olukorras vmt), vaid on lähtunud üksnes ekslikust käsitusest, et menetleja kaalutlusõigust välistav säte on igal juhul vastuolus põhiseadusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole RelvS § 43 lg-s 11 sätestatud minimaalne peatamise tähtaeg (kuus kuud) ka ebamõistlikult pikk, sest relvaloa kehtivuse peatamine sellest märkimisväärselt lühemaks perioodiks ei pruugiks avaldada loa omajale üldse soovitud mõju ega aitaks seetõttu saavutada piirangu eesmärki. Kaebaja relvaloa kehtivuse peatamise tähtaja määramisel on vastustaja arvestanud, et kaebaja juhtis mootorsõidukit lubatud alkoholi piirmäära üksnes minimaalselt ületades ning tal puudusid varasemad relvaseaduse rikkumised, mistõttu peatati tema relvaloa kehtivus üksnes lühimaks võimalikuks tähtajaks.
13.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 10.02.2020 otsus muutmata.
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et XX on apellatsiooniastmes tasunud riigilõivu 15 eurot (dtl 92) ja kandnud esindajakulusid 556,80 eurot (dtl 110-111). Vastustaja on 30.04.2020 seisukohas õigesti märkinud, et kuna apellant on jätnud 30.04.2020 taotlusele lisamata selles viidatud advokaadibüroo arve, mis kinnitaks esindajakulude kandmise kohustuse tekkimist (HKMS § 109 lg 11), siis on kaebaja menetluskulud teise astme kohtus nõuetekohaselt tõendatud üksnes tasutud riigilõivu ulatuses. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud ringkonnakohtus HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. PPA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.