Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
23. november 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-2365
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28.10.2020 otsuse nr 4.2-1/2504-5 „Relvaloa kehtetuks tunnistamine“ tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja v.adv Raiko Paas Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja AN
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30.11.2021 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
14.11.2022 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.11.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-2365 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.12.2022, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-20-2365 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 28.10.2020 otsusega nr 4.2-1/2504-5 relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 31 ja § 44 lg 6 alusel kehtetuks X nimele välja antud relvaloa nr RL810345 ning kohustas teda kolme kuu jooksul relvad ja laskemoona võõrandama või alustama võõrandamist. PPA 18.03.2020 otsusega nr 4.2-1/2504-2 peatati X relvaloa kehtivus kuni 17.10.2020, kuna isikut oli karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades. PPA võttis arvesse lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra (0,37 mg/l), isiku varasemat relvaseaduse rikkumist (20.09.2018 relvaloa kehtivuse lõppemisel jättis isik relvad õigeaegselt politseile üle andmata) ning isiku kahetsust. Isiku täiendaval kontrollimisel 16.10.2020 tuvastas PPA, et X on relvaloa kehtivuse peatamise ajal rikkunud vähemalt kolmel korral liiklusseaduse (LS) nõudeid ja ületanud lubatud suurimat sõidukiirust. Karistusregistri väljavõtte kohaselt oli isikul kaks kehtivat karistust LS § 224 lg 2 ja § 227 lg 3 alusel. Relvaloa kehtivuse peatamise aluseks olnud asjaolud ei pannud isikut muutma oma käitumist, järgima seadusi ega ühiskonnas kehtivaid reegleid. Sõidukiiruse ületamisega seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka kaasliiklejate elu, tervise ja vara. X on näidanud oma käitumisega, et ta ei suuda või ei taha olla seadusekuulekas. Tema antud selgitustest nähtub, et isik pigem õigustab oma käitumist seoses kiiruseületamistega. Muude rikkumistega seoses isik selgitusi andnud ei ole. Relva omamine ei ole kohustus, vaid eriõigus, mille saamiseks on kehtestatud kindlad nõuded ja reeglid nii relvahoiutingimustele kui ka isikule. Relvaluba taotledes võtab isik kohustuse neid reegleid järgida ja teab, et relvaloa kehtivus võidakse peatada või luba kehtetuks tunnistada, kui ta ei pea reeglitest kinni. X puhul on oht, et ta võib käituda ettearvamatult olukorras, mis on seotud tulirelva valdamise õiguse ja selle kasutamisega. Ohu realiseerumise tõenäosus on suur. Seetõttu on relvaloa kehtetuks tunnistamine teiste isikute turvalisuse tagamiseks ning avaliku korra kaitseks sobiv ja proportsionaalne meede. Jahiseltsi esimees on isikut iseloomustanud küll valdavalt positiivselt, kuid see ei kaalu üles isiku poolt toimepandut ‒ korduvat ennast ja teisi ohustavat ning mitte seadusekuulekat käitumist.
2.X esitas 27.11.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 28.10.2020 otsuse nr 4.21/2504-5 tühistamiseks. PPA seisukoht, et kaebaja näol on tegemist isikuga, kes võib käituda ettearvamatult ja mitte seadusekuulekalt ka olukorras, mis on seotud tulirelvade valdamise õiguse ja kasutamisega, ei ole põhjendatud ega tulene tuvastatud asjaoludest. Kaebaja on järjepidevalt omanud relvaluba alates 26.11.2004, s.o juba ca 16 aastat. Relva valdamise või kasutamisega seotud rikkumiste eest ei ole kaebajat kunagi karistatud. Karistusregistrist nähtuvalt omab kaebaja kahte kehtivat karistust, mõlemad seotud liiklusnõuete rikkumisega. Rikkumiste eest määratud trahvid on tasutud, isik on nimetatud süütegude eest karistuse kandnud. Mööndes, et liiklusnõuete rikkumisega võib kaasneda oht nii isiku enda kui ka kolmandate isikute tervisele ja varale, tuleb konkreetsel juhul siiski arvestada ka järgmiste kaasuvate asjaoludega. Kaebaja rikkumistel ei esinenud reaalseid tagajärgi. Seega oli võimalik oht üksnes kaudne. Kaebaja selgitas käitumise tagamaid, mitte ei õigustanud oma tegevust. Enne 2020. a paari liiklusrikkumist ei ole kaebajal ligi 4 aasta ja 7 kuu vältel ühtegi rikkumist esinenud. Arvestades perioodi, mil kaebaja on käitunud seaduskuulekalt, on väär teha järeldust, et kaebaja on teiste turvalisust ohustava eluviisiga. Puuduvad mistahes viited kaebaja vägivaldsusele kalduvusele või relvade omamise õiguse kuritarvitamisele. Mootorsõiduki joobes juhtimisele reageeris PPA juba relvaluba peatades, mis tähendab, et relvaloa kehtetuks tunnistamise on tinginud lubatud suurima 2(6)
3-20-2365 sõidukiiruse ületamine. Karistatud on kaebajat üksnes ühe süüteo eest seoses piirkiiruse ületamisega. Kahel korral ei ole rikkumist peetud PPA poolt sedavõrd oluliseks, et määrata karistus, vaid on piirdutud hoiatustrahviga. Kaebaja on omanik, juhatuse liige ning igapäevaselt tegev Y OÜ-s, mille põhitegevusalaks on pandimajade pidamine. Kuna on üldteada, et pandimajades töötamine on turvalisuse mõttes ohtlik, vajab kaebaja relvaluba turvalisuse kaalutlustel, enese ja oma vara kaitseks. Kaebaja õigus ja huvi relvaloa omamiseks on kaalukaks ning rikkumised, mis ei ole seostatavad relvade käitlemisega ega kujuta endast reaalsest ohtu relvade kuritarvitamise läbi, ei anna põhjendatud alust relvaloa kehtetuks tunnistamiseks.
PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.
Otsuse tegemisel on olulisimaks kriteeriumiks ülekaalukas avalik huvi isiku põhiseadusliku eneseteostuse õiguse ees. Kaebaja soov relvi omada ei kaalu üles avalikkuse õigust turvalisusele. Kaebaja väide, et relva valdamise või kasutamisega seotud rikkumiste eest ei ole teda kunagi karistatud, ei vasta tegelikkusele. 20.09.2018 pani ta toime RelvS-i rikkumise, kui jättis relvad PPA-le üle andmata. Menetluses ei ole süüteo aegumise tõttu arvestatud asjaoluga, et kaebajal on ka varasemalt, vaid aasta pärast esmase relvaloa soetamist 2005. a-l, olnud relvaloa kehtivus peatatud seoses joobes juhtimisega. Kuigi nimetatud karistus on kustunud, iseloomustab relvatoimikus olev tõend kaebajat hoolimatu liiklejana. Tulirelva valdamise eelduseks on, et isik käitub ka muudes eluvaldkondades ühiskonnas kokku lepitud reeglite järgi. Kui seda teha ei suudeta, siis võib järeldada, et isik ei ole usaldusväärne ka relvaomanikuna. Korduvalt liiklusõigusrikkumisi toime pannud isiku puhul ei saa eeldada, et ta relvaga ümber käies käitub hoolsalt ja nõuetekohaselt ka siis, kui ta senini ühtegi relva hoidmise, kandmise või kasutamisega seotud rikkumist toime pannud ei ole. Pandimaja ei saa olla ebaturvalisem kui ükski muu kauplemise või arveldamisega tegelev ettevõte ei asutuse töötajate ega tema klientide jaoks. Ei ole eluliselt usutav, et ainuüksi pandimajas viibimine on ohtlik sel määral, et seal viibivad isikud peavad ennast relvaga kaitsma.
4.Tallinna Halduskohus jättis 30.11.2021 menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
otsusega
kaebuse
rahuldamata
ja
PPA 28.10.2020 otsus nr 4.2-1/2504-5 on õiguspärane. Otsuse põhjendused on piisavad ja kohus nõustub põhjendustega neid kordamata (HKMS § 165 lg 2). Kaebaja pole relvaomanikuna enam usaldusväärne. Asjas on tuvastatud, et kaebajat on karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades. Nimetatud asjaolu nähtub PPA 20.02.2020 otsusest väärteoasjas nr 2317,20,000940 ja karistusregistri väljavõttest (dtl 11; 65‒66). Nimetatud põhjusel peatas PPA 18.03.2020 kaebaja relvaloa kehtivuse. Puudub vaidlus, et kaebaja jätkas LS-i nõuete rikkumist ka pärast relvaloa kehtivuse peatamist, ületades lubatud suurimat sõidukiirust kolmel korral (19.03.2020, 08.06.2020 ja 10.06.2020), viimasel korral juhtis kaebaja mootorsõidukit lubatud suurima sõidukiirusega 50 km/h teelõigul kiirusega 102 +/- 4 km/h. Nimetatud asjaolud nähtuvad PPA 10.06.2020 otsusest väärteoasjas nr 2302,20,009570 ning karistusregistri ja infosüsteemi OPIS väljavõtetest (dtl 11; 42; 44; 67‒ 69). Kaebuses esile toodud asjaolu, et neist kahe kiiruseületamise eest kaebajat ei karistatud (talle määrati hoiatustrahv), ei oma vaidluses määravat tähtsust. Seega on vastustaja õigesti 3(6)
3-20-2365 leidnud, et esineb RelvS § 43 lg-s 31 sätestatud alus – kaebaja on ennast ja teisi ohustava käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama. Relv on kõrgendatud ohu allikas ja selle käitlejale on seatud kõrgendatud nõudmised. Avalik huvi on suunatud sellele, et tulirelvad oleksid vaid selliste isikute valduses, kes vastavad neile kõrgendatud nõudmistele. Kaebaja sellistele nõudmistele ei vasta. Vastustaja on õigesti leidnud, et avalik huvi kaalub üles kaebaja relvavajaduse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5.X palub 30.12.2021 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 30.11.2021 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks halduskohtule uues koosseisus. Kaebaja palub menetluskulud vastustajalt välja mõista. Kohus on PPA otsuse põhjendustega nõustudes rikkunud HKMS § 165 lg-t 2. Põhjendustega nõustumisel tuleb selgelt märkida, millise konkreetse põhjendusega kohus nõustub. Kohus ei ole seda teinud. Halduskohus pole kontrollinud, kas kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamine on tema vaba eneseteostuse õiguse proportsionaalne riive ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas soovitud eesmärgi saavutamiseks (HKMS § 158 lg 3). Halduskohus pole arvestanud, et mitte iga rikkumise toime pannud isik ei kujuta endast ohtu relvaloa kehtetuks tunnistamisega kaitstavatele õigushüvedele. Kaebaja on selgitanud, et relvaluba on tal olnud vaja seonduvalt tegevusega pandimajas, mis üldteadolevalt võib olla suuremaks kuritegevuse sihtmärgiks ning ohtlik kaebaja elule ja varale. Vastustaja pole otsuses neid kaalutlusõiguse teostamiseks olulisi argumente hinnanud. Ka pole vastustaja analüüsinud kaebaja rikkumiste iseloomu, (nt rikkumise toimepanemise asjaolud ja kaebaja enda suhtumine neisse tagantjärgi) ja seda, kuidas need liiklusalased rikkumised saaksid kaebaja isiksuseomadusi arvestades omada mõju sellele, kuidas kaebaja edaspidi relvaga ümber käib või RelvS-i nõudeid täidab. Kaebaja on omanud relvaluba juba 16 aastat ning selle aja jooksul pole märkimisväärseid RelvS-i rikkumisi tuvastatud. Relva valdamise või kasutamisega seotud rikkumiste eest pole kaebajat kunagi karistatud. Eelneva tõttu pole relvaloa kehtetuks tunnistamine proportsionaalne meede kaebaja põhiõiguse piiramisel. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et rikkumised mõjutaks laiemalt kaebaja usaldusväärsust, pole rikkumistel siiski otsest seost relvaomaniku usaldusväärsusega, mistõttu ei saa seda ohtu pidada kaalukamaks tagajärgedest, mida toob kaasa relvaloa kehtetuks tunnistamine kaebaja jaoks (lisaks relva kasutamise õigusest ilmajäämisele mh relvade võõrandamine alla nende soetamismaksumust, uue relvaloa taotlemine ja sellega seotud kulud jne).
6.PPA palub 21.02.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. PPA otsus on seaduslik ja ammendavalt põhjendatud. HKMS § 158 lg 3 sätestab halduskohtu kohustuse kontrollida haldusakti õiguspärasust, mitte aga kohustust hinnata ümber haldusakti kaalutlused. Kui kohtul oleks kohustus iga argumenti, millega ta nõustub, üle korrata, kaotaks HKMS § 165 lg 2 sisu ja mõtte. Kaebaja jätab tähelepanuta, et relvaloa omamine ei ole igaühe õigus põhiseaduse tähenduses. Vaidlustatud otsus lähtub avalikust huvist. Kaebaja soov relvi omada ei kaalu üles avalikkuse õigust turvalisusele. Kohtud on oma lahendites korduvalt osutanud, et liiklusega seotud süütegudega kaasneb alati üldohtlikkus kaasliiklejate suhtes, kuna nende toimepanemine ei sea ohtu mitte ainult rikkujat ennast, vaid ka teisi inimesi. Kui neid reegleid ei suudeta järgida, siis jääb põhjendatud kahtlus, et isik võib lubada endale sarnast käitumist ka tulirelva puhul.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4(6)
3-20-2365
7.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks.
8.Kaebaja relvaluba tunnistati kehtetuks RelvS § 43 lg 31 alusel, mis sätestab, et PPA võib tunnistada relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama. Sellest sättest tulenevalt on PPA-l sätte kohaldamisel avar kaalutlusõigus otsustamaks, millist käitumist käsitada enda või teiste isikute turvalisust ohustavana määral, mis toob kaasa relvaloa kehtetuks tunnistamise. Relvaloa RelvS § 43 lg 31 alusel kehtetuks tunnistamist tingivad põhjused ei või põhimõtteliselt siiski olla vähem kaalukad RelvS § 43 lg-tes 3, 32 ja 33 ette nähtud kehtetuks tunnistamise alustest. Ringkonnakohtu arvates on PPA õigusnormi eeldused õigesti sisustanud ning kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud, s.t ei ole lähtunud asjakohatutest kaalutlustest ega jätnud vajalikke asjaolusid tähelepanuta.
9.RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel on eelkõige oluline tuvastada, kas isik pani toime teo, mis annab tunnistust enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest. Vaadeldes RelvS § 43 sätteid nende koosmõjus, võib järeldada, et enda või teise isiku turvalisust ohustav eluviis või käitumine hõlmab ka muid asjaolusid peale karistatuse korduvalt toimepandud süüteo eest. Siin peetakse silmas laiemalt loa omaja isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saab relva jätkuvalt omada ja kasutada. Samas võivad need asjaolud hõlmata ka kehtivat karistatust teisi isikuid ohustavate süütegude toimepanemise eest. Haldusorgan saab isikust lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta isiku poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse (Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-1675, p 9). Ringkonnakohus on varasemas praktikas pidanud RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamist õigustatuks ka olukorras, kus isikule süüks pandud teo osas lõpetas prokuratuur menetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 (puudub kriminaalmenetluse alus) alusel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2019 otsus haldusasjas nr 3-17-2178). Et tegu ei pruugi olla ühiskonnaohtlik karistusõiguslikus mõttes (kaebaja viide karistatuse puudumisest seoses RelvS-i rikkumisega), ei tähenda, et sama tegu (ka üksik käitumisakt) ei võiks olla tunnistuseks enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest RelvS § 43 lg-s 31 tähenduses. Isiku elustiili hindamisel omab mh tähtsust ka see, kas esineb teavet, et sarnane käitumine võib isikule olla loomuomane.
10.Asja materjalidest nähtuvalt hoiatati kaebajat 20.09.2018 RelvS-i rikkumise eest (dtl 43), kui ta jättis eelmise relvaloa kehtetuks tunnistamisel relvad õigeaegselt politseile üle andmata. Kaebajat karistati Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 20.02.2020 otsusega (dtl 11, 65) LS § 224 lg 2 (mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholipiirmäära ületades) järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 400 eurot. Tuginedes neile kahele intsidendile peatas PPA 18.03.2020 otsusega (dtl 38) kaebaja relvaloa kehtivuse 7 kuuks RelvS § 43 lg 1 p 1 alusel ehk kuni 17.10.2020. Vaidlustatud otsusest, kaebaja karistusregistri väljavõttest (dtl 11) ning kiirmenetluse ja lühimenetluse otsustest (dtl 42, 44 ja 67) nähtub, et relvaloa kehtivuse peatamise ajal rikkus kaebaja vähemalt kolmel korral LS-i nõudeid, ületades lubatud suurimat sõidukiirust 19.03.2020, 08.06.2020 ja 10.06.2020. 10.06.2020 juhtis kaebaja Tallinnas Merivälja teel mootorsõidukit kiirusega 102 +/- 4km/h, ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 48 km/h. Kaebajat karistati Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 10.06.2020 otsusega LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 540 eurot. Kaebaja põhjendas kiiruse ületamist sellega, et soovis jõuda vilkuva fooritulega üle ristmiku ‒ selline põhjendus ei saa lubatud sõidukiiruse ületamise ulatust arvestades olla ilmselgelt asjakohane. Niisiis oli kaebajal relvaloa kehtetuks tunnistamise ajal kaks kehtivat karistust LS-i rikkumise eest: joobes juhtimise ja kiiruse ületamise eest mitte vähem kui 48 km/h, kusjuures viimane väärtegu pandi toime relvaloa 5(6)
3-20-2365 kehtivuse peatamise ajal, mil isik võis eeldada, et iga uus rikkumine, mis on n-ö üldohtlik (nagu kiiruse ületamine mitte vähem kui 48 km/h kahtlemata on), võib kaasa tuua relvaloa kehtetuks tunnistamise, kuid isik siiski jätkas rikkumisi. Neid asjaolusid arvesse võttes on PPA ringkonnakohtu hinnangul õiguspäraselt järeldanud, et isikule on omane käitumine, mis viitab enda või teise isiku turvalisust ohustavale eluviisile. Isikule loomuomase käitumise hindamisel ei ole õigusvastane tugineda ka nendele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi (lühimenetlus). Sellistele andmetele tuginemisel ei anta hinnangut kaebaja tegude retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes (vt RelvS § 43 lg 33), vaid kasutatakse isiku suhtes teadaolevat infot isikut iseloomustavana. Niisiis iseloomustavad kaebajat lisaks kehtivatele karistustele ka lühimenetlustes fikseeritud kiiruse ületamised, mis viitavad koosmõjus kehtivate karistustega, enda õigustamisega ja relvaloa peatamise asjaoludega kaebaja ükskõiksusele enda ja teiste isikute turvalisuse ning üldise õiguskuulekuse suhtes. Kui kaebaja ei pea oluliseks üldise ohutuse tagamiseks kehtestatud liiklusreeglitest kinnipidamist, on oht, et ta ei pea oluliseks ka avaliku korra ja julgeoleku tagamise eesmärgil kehtestatud tulirelva käitlemise nõuete järgimist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021 otsus nr 3-201675, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika). Asjaolust, et kaebajal võis juba relvaloa andmise ajal olla mitmeid rikkumisi (karistusregistri arhiivist nähtuvad mitmed varasemad LS-i rikkumised), ei tekita kaitstavat usaldust, et hilisemate rikkumiste puhul relvaluba kehtetuks ei tunnistata.
11.Kaebaja ringkonnakohtu istungil tehtud viide Tartu Ringkonnakohtu 17.10.2019 otsusele nr 3-18-88 ei ole asjakohane. Selles asjas oli isiku relvaluba tunnistatud kehtetuks teisel õiguslikul alusel, mida ringkonnakohus tõlgendas, ning PPA otsus tunnistati kehtetuks suuresti põhjendamispuudustele viidates. Lisaks ei oleks selles otsuses väljendatud seisukohad, kui need oleksid ka asjakohased, praeguse vaidluse lahendamisel siduvad.
12.Mis puudutab kaebaja isikut iseloomustavate andmete ja kaebaja huvidega (pandimajas töötamine ja jahipidamine) arvestamist, siis märgib ringkonnakohus järgmist. Relvaloa kehtetuks tunnistamisel on tegemist isikust potentsiaalselt tuleneva ohu maandamisega teiste isikute turvalisuse kaitseks. Seejuures ei pea PPA tõendama, et kaebaja on edaspidi relva kasutades ohtlik, vaid piisab, et asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada usutavaks. Relvaloa kehtetuks tunnistamise korral on tegemist isiku vaba eneseteostuse õiguse riivega ning selle riive eesmärgiks on isikute elu ja tervise, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmine. Riigikohus on 18.06.2019 otsuses nr 5-19-26 leidnud, et nimetatud eesmärkidel isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine on tema vaba eneseteostuse õiguse proportsionaalne riive. Riigikohus on viidatud otsuse p-des 50 ja 51 märkinud, et ei saa väita, et relvaloa kehtetuks tunnistamisega või uue relvaloa taotlemisega isikule kaasnevad kohustused ja ebameeldivused kaaluksid üles selliste põhiseaduslike alusväärtuste nagu inimeste elu ja tervis kaitsmise vajaduse ennetavalt. Kuni uue relvaloa saamiseni (kui kaebaja otsustab seda taotleda) on kaebajal võimalik jahitegevusest osa võtta passiivselt ning pandimajas kasutada enesekaitseks alternatiivseid meetodeid (elektrooniline valvesüsteem vms).
13.Kõike eelnevat kokku võttes jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda ning vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.