Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
19.06.2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-1662
Haldusasi
XX kaebus abikaasaga pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamise asjus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Matis Rüütel
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28.11.2018 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada XX apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 28.11.2018 otsus ning teha asjas uus otsus, millega tühistada Tallinna Vangla 29.06.2018 otsus nr 5-11/17/27659-3 ja kohustada Tallinna Vanglat vaatama XX 21.12.2017 esitatud taotlus abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks uuesti läbi.
3.Mõista Tallinna Vanglalt välja XX (ik XXXXXXXXXXXXX) kasuks menetluskulude katteks 30 (kolmkümmend) eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.07.2019. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema
3-18-1662 tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega tunnistati XX ja YY kokkuleppemenetluses süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine grupis isikute poolt, keda on varem sama teo eest karistatud) ning liitkaristusena määrati mõlemale üle 7 aasta pikkune vangistus. Karistusaja alguseks loeti 01.06.2017.
2.XX esitas 21.12.2017 Tallinna Vanglale taotluse oma abikaasa YY-ga pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks. Tallinna Vangla jättis 02.01.2018 otsusega taotluse ja selle peale esitatud vaide rahuldamata.
3.XX esitas 15.01.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla keelduva otsuse tühistamiseks.
4.Tallinna Halduskohus tühistas 08.05.2018 otsusega asjas nr 3-18-117 Tallinna Vangla 02.01.2018 otsuse ning kohustas vanglat kaebaja 21.12.2017 taotlust uuesti läbi vaatama.
5.Tallinna Vangla jättis 29.06.2018 otsusega nr 5-11/17/27659-3 XX taotluse uuesti rahuldamata. Taotlejale ja tema abikaasale mõisteti YY.YY.YYYY kohtuotsusega KarS § 184 lg 2 p 1 alusel üle 3 aasta pikkused vanglakaristused katseajaga, kuid nad panid katseajal toime uue samasisulise kuriteo, riskides teadlikult varasema karistuse täitmisele pööramisega. Korduva kuriteo toimepanemisega tõestasid abikaasad, et neid ei heiduta vanglakaristus ja neil puudub motivatsioon elada abikaasadena seaduskuulekat perekonnaelu. XX on hinnatud kõrgohtlikuks avalikkusele ning risk esineb ühiskonnas olles. Tallinna Vanglal puudub veendumus, et abikaasad XX ja YY mõjuksid teineteisele positiivselt. XX on pikaajaline sõltlane, kes alustas narkootikumide tarvitamist 2003. aastal. Ta viibib alates 23.05.2018 Tallinna Vangla sõltuvusrehabilitatsiooni osakonnas, kus viibimise aeg on 12 kuud. XX alustas 29.05.2018 sõltuvusrehabilitatsiooni programmiga „12 sammu“, mille ajaline kestus sõltub individuaalselt isiku arengust. YY on samuti pikaajaline sõltlane, kes saab praegusel ajal asendusravi ega ole veel alustanud sõltuvusrehabilitatsiooni programmiga. XX soovib pikaajalist kokkusaamist põhjusel, et toetada haiget abikaasat, kuid YY terviseseisund on stabiilne ning abikaasadel puuduvad takistused pärast vangistuse kandmist abielu- ja perekonnaelu jätkamiseks. Asjaolu, et XX ja YY panid kuriteod toime ühiselt ja kooskõlastatult, näitab, et abikaasade koosolemist võib pidada kuritegude toimepanemist soodustavaks faktoriks. Tallinna Vangla pole veendunud, et kinnipeetavatest abikaasade pikaajaline kokkusaamine on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga kaitsta õiguskorda. Praegusel juhul kaalub õiguskorra kaitse üles abikaasade huvi pikaajalise kokkusaamise vastu, arvestades abikaasade kuritegude olemust.
6.XX esitas 29.06.2018 otsusele vaide, mille Tallinna Vangla jättis 09.08.2018 vaideotsusega nr 5-15/18/163-2 rahuldamata. Vaideotsuses jäi vangla 29.06.2018 otsuses esitatud põhjenduste juurde. Täiendavalt märkis vangla, et XX alustas sõltuvusrehabilitatsiooni programmi läbimist 29.05.2018 ning programmi alustamisest on möödunud liiga vähe aega, et olla kindel XX tahtes ja motiveerituses läbida programm ja elada õiguskuulekalt. Otsuse tegemise ajal ei olnud vaide esitaja abikaasa sõltuvusrehabilitatsiooni programmi läbimist veel alustanud.
2(6)
3-18-1662
7.XX esitas 23.08.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 29.06.2018 otsuse tühistamiseks ning vangla kohustamiseks vaadata tema pikaajalise kokkusaamise taotlus uuesti läbi. 1) Vangla on kokkusaamise võimaldamisest keeldumisel põhjendamatult tuginenud kaebaja ja tema abikaasa sooritatud kuriteo raskusele. Tallinna Halduskohus märkis 08.05.2018 otsuses, et pikaajaliseks kokkusaamiseks loa andmine on vangla kaalutlusotsus, mille tegemisel võetakse arvesse nii taotlejast tulenevaid subjektiivseid asjaolusid (taotleja käitumine) kui ka taotlejast mitteolenevaid asjaolusid, nagu kokkusaamise ajagraafik. Vangla ei ole vaidlustatud otsuses käsitlenud kaebaja käitumist vanglas, vaid üksnes kaebaja kinnipidamisele eelnenud käitumist. Varasemate tegude eest on kaebajat juba karistatud, mistõttu pikaajalise kokkusaamise keelamine nende tõttu ei ole põhjendatud. 2) Vangistusseaduse (VangS) § 25 lg 11 p 1 suhtes tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve, kuna see säte ei ole kooskõlas põhiseaduse §-ga 26.
8.Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Vangla keeldus kaebaja taotluse rahuldamisest, kuna pikaajalise kokkusaamise võimaldamine ei täidaks vangistuse täideviimise eesmärki (VangS § 25 lg 11 p 1). Kaebaja viibib alates 23.05.2018 sõltuvusrehabilitatsiooni osakonnas ning alustas 29.05.2018 sõltuvusest tervenemise programmiga „12 sammu“. 28.09.2018 seisuga on kaebaja programmi II sammu juures. Kuigi kaebaja on soovinud pikaajalist kokkusaamist muu hulgas põhjusel, et oma abikaasat toetada, vajab ta ise hetkel suurel määral tuge ning suure tõenäosusega ei ole ta võimeline kaassõltlast positiivselt mõjutama. Nii kaebaja kui ka tema abikaasa alles õpivad sõltuvusrehabilitatsiooni keskuses uimastisõltuvuse põhjuste ja tagajärgedega toimetulekut. Uimastitest, iseäranis fentanüülist, mille omamise eest kaebajat karistati, võõrdumine ei toimu lühikese perioodi jooksul. Kaebaja on olnud metadoonivaba vähem kui aasta. Hetkel ei ole kaebaja uimastitest veel piisavalt võõrdunud, et tulla toime keskkonnateguritega, mis viisid teda tarbimiseni. On vähetõenäoline, et kaebaja abikaasal YY-l, kes keeldub koostööst vanglaametnikega, saab olla kaebajale hea mõju. Asjaolud viitavad sellele, et abikaasadest on mõjutatav pool just kaebaja. YY mõju on olnud oluline tegur kaebaja uimastisõltuvuses. YYga kokkusaamine suurendab ohtu, et kaebaja langeb tagasi sõltuvusse. 2) Otsuse tegemisel on vastustaja hinnanud koosolemise potentsiaalset mõju kaebajale ning vaadelnud abikaasade käitumist enne süüdimõistmist. Samuti on hinnatud võõrutusprotsessi läbimise edukust ning analüüsitud kaebaja ning tema abikaasa üldist meelsust ning vastastikust mõjutatavust. Vangla seisukoht keelduda pikaajalisest kokkusaamisest ei kohaldu vangistuse kogu ajale, vaid lähtub vanglas viibitud ajast, taustainformatsioonist, uimastisõltuvusest vabanemise eduväljavaadetest ning sellest, milline on eeldatav abikaasade mõju teineteisele. Praegusel juhul kaalub vangistuse täideviimise eesmärk üles kaebaja ja tema abikaasa pikaajalise kokkusaamise õiguse.
9.Tallinna Halduskohus jättis 28.11.2018 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. 1) Pelgalt see, et abikaasad panid koos kuritegusid toime, ei õigusta veel pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamist. Samas on tegemist soodustusega, mille võimaldamisel on vanglal suur kaalutlusõigus. Üldjuhul aitab kinnipeetava jaoks oluliste sotsiaalsete sidemete säilimine kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele, kuid nendel sidemetel peab kinnipeetava jaoks olema positiivne mõju. 2) Kaebaja suunamisel õiguskuulekale käitumisele mängib keskset rolli tema vabanemine narkosõltuvusest ja isiklik areng tagasilanguse vältimiseks. Kaebaja on selle eesmärgi 3(6)
3-18-1662 saavutamise teekonnal alles alguses. Vangla on põhjendatult leidnud, et kaebaja kokkusaamine abikaasaga kahjustaks praegu täideviimise eesmärkide saavutamist. Vastustaja ei ole lähtunud pelgalt abikaasade karistatuse faktist ja ühiselt toime pandud kuritegude olemusest, vaid on nendest faktidest teinud järeldusi koosmõjus muude arvestatud asjaoludega selle kohta, kas kokkusaamine on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kaebajat ja tema abikaasat puudutavad faktilised asjaolud ning nendega seotud kaalutlused annavad aluse pikaajalisest kokkusaamisest keeldumiseks. Arvestades esitatud tõendeid ning selgitusi, ei saa vastustaja kaalutlusi pidada meelevaldseteks. Otsuses on viidatud kummagi abikaasa sõltuvusprobleemile ning kaebaja alustatud sõltuvusrehabilitatsioonile. Samuti on otsuses tuginetud riskihindamisele, millega on tutvunud ka kohus. Kohus tugineb piiratud juurdepääsuga materjali osas ennekõike kaebaja meelsust ning võimalikku mõjutatavust puudutavatele selgitustele, kaebaja abikaasa terviseandmetele ning suhtumise kirjeldusele. 3) Kaebajal on võimalik esitada uus perspektiivikam taotlus, kui tema sõltuvusravi ja psühholoogiline nõustamine on olnud tulemuslik ning tema abikaasa võimalikku kahjulikku mõju ei peeta (vanglaga koostöö paranemisel) enam nii aktuaalseks. 4) VangS § 25 lg 11 p 1 põhiseaduspärasuse kontrolli algatamiseks puudub alus, kuna see norm ei takista vanglal kaalutlusõiguse teostamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
10.XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Vaideotsuses esitatud põhjendus, et huvi ühiskonna õiguskorra kaitse vastu kaalub üles kaebaja ja tema abikaasa huvi pikaajalise kokkusaamise võimaldamise vastu, arvestades kaebaja ja YY kuritegude olemust, on kokkusaamise mittevõimaldamise õigustusena ebapiisav. Vangla pole selgitanud, kuidas võib õiguskorra kaitset ohustada abikaasade pikaajaline kokkusaamine, mis toimub vangla territooriumil järelevalve all. Vangla analüüsis kaebaja ja YY kooselu vabaduses viibimise ajal, kuid praeguses asjas on vaidluse all kokkusaamise võimaldamine vangistuses. Vangla ei esitanud ühtegi veenvat fakti, mille põhjal võiks järeldada, et kokkusaamine võiks kaebajale ja tema abikaasale avaldada negatiivset mõju, arvestades, et kaebajal on jäänud karistusaja lõpuni ligi 6 aastat. Kokkusaamine abikaasaga aitab kaebaja puhul kaasa vangistuse eesmärkide saavutamisele, aidates säilitada perekondlikud sidemed. Vangla väitest, et kaebaja ja YY kooselu ei mõjunud neile hästi, ei järeldu, et tulevikus ei võiks olukord muutuda. Pereelu säilimine võib abikaasad suunata õiguskuulekale käitumisele, mille läbi on kaitstud ka õiguskord. Seevastu kokkusaamise mittevõimaldamine kahjustab tõsiselt kaebaja õigust perekonnaelule. Vangistuse jooksul on kaebaja täitnud isiklikus täitmiskavas ettenähtud tegevused, on õppinud, läbinud programme (sh „12 sammu“) ning kaebajal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Vangistuse ajal on kaebaja oma käitumisega näidanud, et ta püüab ennast parandada.
11.Tallinna Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja on piisavalt selgitanud, milline on kaebaja ja tema abikaasa mõju teineteisele. Vastustaja on otsuse tegemisel arvesse võtnud vanglas viibitud aega, enne vangistust vabaduses aset leidnud tegevuste tulemusel ilmnenud abikaasade mõju teineteisele, isikute personaalseid eripärasid ja käitumismaneere, abikaasade kokkusaamise mõju nende õiguskuulekale käitumisele suunamisel ning kokkusaamise mõju uimastite tarbimisest vabanemisele. Pikaajalisest kokkusaamisest keeldumisel lähtus vangla hetkeolukorrast. Sõltuvalt
4(6)
3-18-1662 kinnipeetavate edaspidisest käitumisest ning uutest asjaoludest võib vangla hinnang abikaasade mõju osas teineteisele muutuda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
13.Kaebaja taotles kokkusaamist teises kinnipidamisasutuses viibiva abikaasaga. VangS § 25 lg 1 alusel võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi muu hulgas abikaasaga. Pikaajaline kokkusaamine on üks vanglavälise suhtlemise võimalusi, mis aitab kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi täitmisele, sest väliskontaktid on kinnipeetava resotsialiseerumise lahutamatu ja vältimatu tingimus (Riigikohtu 16.05.2012 otsus nr 3-3-1-11-12, p 13). VangS § 25 lg-st 1 tulenev õigus kaitseb kinnipeetava õigust perekonnaelu puutumatusele (samas, p-d 14 ja 15). VangS ei sätesta selle õiguse suhtes erandeid kinnipeetavatele, kelle abikaasa viibib samuti kinnipidamisasutuses. Ka sellistel kinnipeetavatel on õigus perekondlike sidemete säilitamisele.
14.Pikaajaliseks kokkusaamiseks loa andmine on vangla kaalutlusotsus. Kohus saab haldusorgani kaalutlusruumi sekkuda üksnes juhul, kui haldusorgan on teinud kaalutlusvea, sh jätnud olulisi asjaolusid arvesse võtmata, võtnud arvesse lubamatuid asjaolusid või väärtustanud asjakohaseid huve meelevaldselt. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani asemel (HKMS § 158 lg 3; vt nt Riigikohtu 01.11.2015 otsus nr 3-3-1-37-15, p 20).
15.Vangla keeldus kokkusaamise võimaldamisest VangS § 25 lg 11 p 1 alusel, s.o põhjusel, et kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine (VangS § 6 lg 1) ehk sisuliselt uute kuritegude toimepanemise vältimine karistuse kandmise ajal ja pärast seda. Vaidlustatud otsuses on kirjeldatud kaebaja ja tema abikaasa poolt toime pandud süütegusid, nende sõltuvusprobleemi ja sellega tegelemist. Nimetatud asjaolude põhjal on vangla asunud seisukohale, et abikaasade koosolemine on kuritegude toimepanemist soodustav asjaolu, mistõttu ei saa vangla olla veendunud, et kaebajale abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamine on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga kaitsta õiguskorda.
16.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole otsuses toodud kaalutlused piisavad, et nende põhjal keelduda kaebajale abikaasaga pikaajalise kokkusaamise loa andmisest VangS § 25 lg 11 p 1 alusel. Sellest, et kaebaja ja tema abikaasa panid koos toime korduva narkokuriteo ning neil mõlemal on sõltuvusprobleem, ei järeldu automaatselt, et pikaajaline kokkusaamine suurendaks nende puhul uute süütegude toimepanemise riski. Toimepandud kuritegude eest on kaebajat ja tema abikaasat juba karistatud ning pikaajalise kokkusaamise keelamist ei saa rakendada lisakaristusena põhikaristusele.
17.Vastustaja on kohtumenetluses esitanud väite, et kaebaja on oma abikaasa poolt mõjutatav. Nimelt peab vangla tõenäoliseks, et kaebaja hakkas pärast aastatel 2010–2015 toimunud metadooni asendusravi YY mõjul uuesti fentanüüli tarbima. Vangla leiab, et olukorras, kus kaebaja oli vaid kuu aega enne kokkusaamise taotluse kohta uue otsuse tegemist alustanud sõltuvusrehabilitatsiooni programmi „12 sammu“ läbimist, ei olnud kaebaja uimastitest veel piisaval määral võõrdunud, et uuesti kokku puutuda narkootilise aine tarbima hakkamise mõjuteguriga.
5(6)
3-18-1662 Ringkonnakohus märgib esiteks, et kuna praeguses asjas on vaidluse all sama taotluse kohta tehtud korduv otsus, võiks eeldada, et teistkordset otsust tehes esitab vangla selles kõik asjakohased argumendid, kuid ometi tugineb vangla kohtumenetluses uutele asjaoludele. See ei tekita ringkonnakohtus veendumust, et otsuse tegemisel tugineti samadele kaalutlustele. Samas ka juhul, kui uusi asjaolusid arvestada, ei õigustaks need loa andmisest keeldumist. Vangla põhjendustest ei selgu, kuidas võib kokkusaamine abikaasaga tuua kaebajal kaasa tagasilanguse ja soodustada uute kuritegude toimepanemist. Võrreldes 21.12.2017 taotluse esitamise ajaga on kaebaja puhul toimunud edasiminek sõltuvusest vabanemise nimel. Rehabilitatsiooniprogrammis osalema asudes on kaebaja üles näidanud tahet sõltuvusest vabaneda ning ehkki vaidlustatud otsuse tegemise seisuga oli kaebaja programmis osalenud suhteliselt lühikest aega, pole mõjuvat põhjust arvata, et maksimaalselt kolme ööpäeva pikkune kokkusaamine abikaasaga võiks tekitada kaebajas tungiva soovi ravi katkestada ja uuesti uimasteid tarbima hakata. Kokkusaamine toimub vanglas selleks ettenähtud ruumides (VangS § 25 lg 2) ning kinnipeetavatest kokkusaajad otsitakse enne kokkusaamist läbi (justiitsministri 05.09.2011 määrus nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 p 2), mis minimeerib juurdepääsu keelatud ainetele. Pigem võib pikaajalisel kokkusaamisel olla positiivne mõju, kuna kaebaja saab abikaasaga suhelda keskkonnas, kus narkootiliste ainete väärkasutamine on eelduslikult välistatud. Võimalus, et pikaaegne sõltlane hakkab pärast vanglast vabanemist uuesti narkootikume tarvitama, on põhimõtteliselt alati olemas, kuid see pole piisav põhjus, et kokkusaamise loa andmisest keelduda.
18.Kaebaja viibib vanglas alates 01.06.2017 ning süüdimõistev otsus tema suhtes jõustus 15.11.2017. Seega oli kaebaja 29.06.2018 otsuse tegemise ajaks vanglas viibinud juba üle aasta. Tegemist on võrdlemisi pika ajaga, mille jooksul pole kaebaja saanud võimalust abikaasaga ööpäev läbi koos veeta ega ka keelatud aineid tarbida. Vastustaja pole selgitanud, millise ajavahemiku möödumisel peab ta võimalikuks kaebajale kokkusaamist võimaldada, ilma et see ohustaks vangistuse täideviimise eesmärkide täitmist. Vaidlustatud otsuses esitatud kaalutlused seonduvad peamiselt asjaoludega, mida vangistuse kestus ei mõjuta, ning millele tuginedes võiks vangla sisuliselt kogu vangistusaja jooksul keelduda kaebajale abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest.
19.Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud otsus on õigusvastane, kuna selle tegemisel on rikutud kaalutlusreegleid ning põhjendamiskohustust. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega tühistab vangla 29.06.2018 otsuse ning kohustab vastustajat vaatama kaebaja taotlus pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks uuesti läbi.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, jäävad menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja menetluskuludeks on riigilõiv kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt kokku 30 eurot. See summa tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.