XX kaebus Tallinna Vangla 11.02.2020 otsuse nr 511/20/3776-2 ja 12.03.2020 vaideotsuse nr 5-15-/20/25-2 tühistamiseks, 11.02.2020 otsuse 5-11/20/3112-2 osaliseks ja 12.03.2020 vaideotsuse nr 5-15-/20/24-2 tühistamiseks, Tallinna Vangla kohustamiseks lühiajalise ja pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Vangla 11.02.2020 otsus 511/20/3112-2 osas, milles ei võimaldatud kaebajal lühiajaliselt kohtuda YY ning kohustada vanglat uuesti lahendama selles osas kaebaja taotlus. Tühistada Tallinna Vangla 12.03.2020 vaideotsus nr 5-15-/20/24-2. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
2.Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv summas 7,5 eurot. Muud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
3.Avaldatavas kohtuotsuses asendada kaebaja, tema pereliikmete ning teiste asjas nimetatud füüsiliste isikute ees- ja perekonnanimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 23.09.2020. Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
1.XX esitas 07.01.2020 taotluse nr 5-11/20/3776-1 pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks abikaasa YY. Tallinna Vangla jättis 11.02.2020 taotluse otsusega nr 5- 11/20/3776-2 rahuldamata.
2.XX esitas Tallinna Vanglale 14.02.2020 vaide (reg nr 5-15/20/25-1), mille Tallinna Vangla jättis 12.03.2020 otsusega nr 5-15/20/25-2 rahuldamata.
3.Tallinna Vanglas registreeriti 04.02.2020 XX taotlus nr 5-11/20/3112-1 lühiajalise kokkusaamise võimaldamiseks ema ZZ ja elukaaslase YY. Tallinna Vangla rahuldas 11.02.2020 taotluse osaliselt otsusega nr 5-11/20/3112-2 lubades lühiajaline kokkusaamine ainult ema ZZ. Lühiajalist kokkusaamist YY ei lubatud.
4.XX esitas Tallinna Vanglale 14.02.2020 vaide (reg nr 5-15/20/24-1), mille Tallinna Vangla jättis 12.03.2020 otsusega nr 5-15/20/24-2 rahuldamata.
5.XX esitas 16.03.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 12.03.2020 vaideotsusele nr 5-15-/20/25-2, millega jäeti rahuldamata kaebaja vaie Tallinna Vangla 11.02.2020 otsusele nr 5- 11/20/3776-2 ning kaebuse Tallinna Vangla 12.03.2020 vaideotsusele nr 5-15-/20/24-2, millega jäeti rahuldamata kaebaja vaie Tallinna Vangla 11.02.2020 otsusele 511/20/3112-2.
6.Tallinna Halduskohus võttis 09.04.2020 määrusega menetlusse XX kaebuse Tallinna Vangla 11.02.2020 otsuse nr 5-11/20/3776-2 ja 12.03.2020 vaideotsuse nr 5-15-/20/25-2 tühistamiseks, 11.02.2020 otsuse 5-11/20/3112-2 osaliseks ja vaideotsuse nr 5-15-/20/24-2 tühistamiseks, Tallinna Vangla kohustamiseks lühiajalise ja pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks.
7.Kaebaja esitas 14.04.2020 kohtule avalduse, milles selgitas, et eriolukorra tõttu ei ole tal võimalik esitada isikukonto väljavõtet.
8.Kaebaja esitas 23.04.2020 seisukoha, milles nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses ja selgitas, et võib vajada menetluses tõlgi abi.
9.Tallinna Halduskohus kohustas kaebajat 24.04.2020 määrusega oma taotlust seoses tõlkevajadusega täpsustama.
10.Kaebaja esitas 29.04.2020 kohtule seisukoha, milles väljendas soovi asja arutamiseks kohtuistungil, millest ta soovib ise osa võtta. Ühtlasi palus kaebaja istungile kutsuda tema abikaasa YY.
11.Tallinna Halduskohus tegi 29.04.2020 Tallinna Vanglale kohtunõude, milles palus vastuses kaebusele anda seisukoht kaebaja keeleoskusega seoses ning seoses kaebaja taotlusega tunnistaja ülekuulamiseks.
12.Kaebaja esitas 05.05.2020 kaebuse täienduse, milles selgitas, et eriolukorrast tulenevalt ei ole tal isikukonto väljavõtte esitamine võimalik.
13.Tallinna Vangla esitas vastuse kaebusele 11.05.2020.
14.Tallinna Halduskohus koostas 12.05.2020 selgitused kaebajale, milles selgitas veelkord tõlkevajadusega seonduvalt ja palus kaebajal selgelt väljendada, kas ja millises osas ta tõlgi abi vajab.
15.Kaebaja esitas 21.05.2020 kohtule seisukoha, et tõlkevajadus on osaline ja kaebaja vajab üksnes kohtuotsust tõlgituna. Ühtlasi esitas kaebaja riigi õigusabi taotluse.
16.Tallinna Halduskohus tegi 29.05.2020 määruse, mille otsustas vaadata kaebus läbi kirjalikus menetluses, määrata täiendavate seisukohtade ja menetlusdokumentide esitamise tähtajaks 2(11)
3-20-492 29.06.2020 ja pooltel on võimalik teineteise seisukohtadele vastata kuni 29.07.2020. Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks määras kohus 24.08.2020 kell 16.00. Kohus otsustas jätta rahuldamata kaebaja tunnistaja ülekuulamise taotluse ja riigi õigusabi taotluse. Ühtlasi otsustas kohus kuulutada menetlus riskihindamise ankeetide osas (lisad 5 – 10) kinniseks ja piirata kaebaja õigust nendega tutvuda ning saada nendest ärakirju.
17.Kaebaja esitas 15.06.2020 määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 29.05.2020 määrusele riigi õigusabi ja menetluse kinnisekskuulutamist ja materjalidele juurdepääsu puudutavas osas, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 22.07.2020 määrusega rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja nõue ja seisukohad
18.Kaebaja taotluseks on tühistada Tallinna Vangla 11.02.2020 otsus nr 5-11/20/3776-2 ja 12.03.2020 vaideotsus nr 5-15-/20/25-2 , 11.02.2020 otsus 5-11/20/3112-2 osaliselt ja vaideotsus nr 5-15-/20/24-2 täielikult ning kohustada Tallinna Vanglat talle võimaldama lühiajalist ja pikaajalist kokkusaamist YY.
18.1.Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla on asunud tahtlikult lõhkuma tema peret. Keeldumine abikaasa YY pika- ja lühiajaliste kokkusaamiste osas on olnud pahatahtlik. Kaebaja soovib, et Tallinna Vangla tunnistaks tema ca 10 aastat kestnud vabaabielu, millest 2 aastat oli ametlik abielu, mis küll sai lahutuse, kuid kestma jäi vabaabielu. Põhjusel, et kaebaja abikaasa vara oleks sattunud ohtu kaebaja pärast. Vabaabielu sümboliseerib juba ainuüksi see, et abikaasad jäid sama perekonnanime peale. Tõendiks on ka vangla poolt väljastatud kokkusaamiste väljavõtted.
18.2.Kaebaja leiab, et vaideotsus ei vasta HMS § 6 nõuetele.
18.3.Kaebaja leiab, et kontaktisik K. Aupalu on menetluse läbi viinud vastuoluliselt. Vanglate väljavõtted kokkusaamiste kohta tõendavad, et vabaabielu on kestnud ca 10 aastat. Kontaktisik on tahtlikult asunud hägustama menetlust. AA on kaebaja peretuttav ja kontaktisikul puudub alus kaasata menetlusse kolmandaid isikuid.
18.4.Kontaktisik on asunud otsuses kõhklema ja asunud ennast parandama, kasutades väljendit „umbkaudu 28 kuud“.
18.5.Kõik menetlused mis ületavad 30-päevase tähtaja on õigustühised. Asjas 5-11/20/3137-2 kestis menetlus kokku 45 päeva, mis on lubamatu ja suur õiguste riive. Vastustaja seisukohad
19.Tallinna Vangla 11.02.2020 kokkusaamiseks) on õiguspärane:
otsus
nr
5-11/20/3776-2
(XX
taotlus
pikaajaliseks
19.1.Kuigi lähedastega suhtlemise võimaldamine ja perekondlike sidemete säilitamine on oluline õigus, mis tuleb tagada ka vangistuses viibivale isikule, on siiski isiku õigused lähedastega suhtlemiseks vangistuses viibimise ajal paratamatult piiratud. Vangistusseaduse (VangS) § 25 lg-s 1 märgitud kokkusaajate ring on määratletud ammendavalt. Faktilise abikaasaga võib kinnipeetav kokku saada üksnes siis, kui esineb vähemalt üks VangS § 25 lg 1 teises lauses nõutud tingimustest. Muu, VangS § 25 lg-s 1 nimetamata isikuga (nt elukaaslane või tuttav) pikaajalist kokkusaamist ei võimaldata. VangS § 25 lg 1 teises lauses seatud tingimused on seatud selleks, et vanglal oleksid objektiivsed alused, millest kinnipeetava ja tema faktilise abikaasa suhte tõsiduse hindamisel lähtuda. Seega ei ole seadusandja vanglale pannud kohustust võimaldada kinnipeetavatele pikaajalist kokkusaamist kõigi isikutega, kellega kinnipeetav soovib. Vanglal peab olema võimalik veenduda selles, et pikaajalisi kokkusaamisi kasutatakse eesmärgipäraselt, mistõttu otsus, kellega kinnipeetavale pikaajaline kokkusaamine võimaldatakse on vangla kaalutlusotsus. 3(11)
3-20-492
19.2.Pikaajalised kokkusaamised kannavad endas eesmärki, mis on kirja pandud VangS § 23 soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja sõpradega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist ja kaugemas perspektiivis tagada vangistuse ühe eesmärgi kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele - täitmine. Kokkusaamine peab aitama kaasa kinnipeetava resotsialiseerumisele, tihendades emotsionaalset sidet perekonnaliikmete vahel. Samas kujutab pikaajalise kokkusaamise korraldamine vanglale täiendavat koormust ning tõstab julgeolekuriski, mis põhjendab vajadust piirata pikaajalisele kokkusaamisele lubatavate isikute ringi üksnes lähimate pereliikmetega.
19.3.Kaebaja esitas 07.01.2020 Tallinna Vanglale taotluse, millest nähtuvalt soovis ta pikaajalist kokkusaamist abikaasaga YY. Kuigi kaebaja inspektor-kontaktisik Kaarel Aupaju tegi 21.01.2020 esialgu taotlusele märke „Luban“ , kaebajale siiski kokkusaamist ei lubatud. Vaidlustatud otsusest nähtub, et kuna kaebaja ja YY olid lahutatud, neil ühiseid lapsi ei ole ning nende kooselu ei ole saanud kesta vähemalt kaks aastat enne karistuse kandmise algust, siis ei ole YY puhul tegemist ka kaebaja faktilise abikaasaga. Samast nähtub ka, et kaebaja oli YY abielus perioodil 17.01.2013 – 03.04.2015. Seega esitas kaebaja vanglale 07.01.2020 taotluses valeandmeid esitledes YY enda abikaasana.
19.4.Vastustaja toob välja perioodid kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu (edaspidi vangiregister) alusel, kus kaebaja viibinud vangistuses viibinud.
19.5.Karistuse aega ei saa arvata pikaajalist kokkusaamist võimaldava kooselu kestuse hulka, olenemata sellest, kui tihedad suhted faktilistel abikaasadel ühe poole vangis oleku ajal on.1 Seega saab kooseluks lugeda vaid vabaduses koos elatud aega. Esitatud andmetest nähtub, et enne vangistust perioodil 12.05.2012 - 03.02.2017, mil kaebaja abiellus ja lahutas, viibis ta vabaduses 10 kuud ja 11 päeva. Nt 15.06.2012 koostatud riskihindamise ankeedi nr 75270 (lisa 5) ja 11.02.2013 koostatud riskihindamise ankeedi nr 83703 (lisa 6) järgi on kaebaja avaldanud, et elas enne vangistust üksi. Vestluste käigus ei ole maininud elukaaslast ega abikaasat, samuti on enda perekonnaseisuks avaldanud vallaline. Alles 05.03.2015 koostatud riskihindamise ankeedis nr 110589 (lisa 7) on kaebaja väitnud, et elas enne vangistust koos YY, kuid on temast lahutamas ja on vangistuses suhte loonud AA.
19.6.Enne vangistust perioodil 04.05.2017 - 15.09.2017 viibis kaebaja vabaduses 3 kuud ja 1 päev ning enne käesolevat vangistust (alates 16.11.2017) viibis kaebaja vabaduses 2 kuud ja 1 päev. Seega isegi kui eeldada, et kaebaja elas enne vangistust 12.05.2012 - 03.02.2017, mille jooksul abiellus, koos YY, ei ole kaebaja ja YY kooselu saanud kesta kokku vähemalt kaks aastat. Sellest tulenevalt jõudiski Tallinna Vangla järeldusele, et YY puhul ei ole tegemist kaebaja faktilise abikaasaga. Kaebaja on ka 05.05.2020 kohtule esitatud avalduses väitnud, et on oma endise abikaasaga olnud suhtes aastast 2012. Seega arvestades kaebaja vabaduses viibitud aega, ei saa kokku tulla kahe aastast kooselu.
19.7.Vastustaja lähtus keelduvas otsuses olemasolevates kättesaadavatest tõenditest (riskihinnangutest, vangiregistris kajastuvatest andmetest, rahvastikuregistrist). Vastustaja on 11.02.2020 otsuses nr 5- 11/20/3776-2 viidanud 05.11.2014 koostatud riskihindamise ankeedile nr 106159 (lisa 8), kuna juba seal on kaebaja avaldanud, et on lahutamas YY ja on vangistuses loonud suhte AA. See näitab, et kaebaja ja tema endise abikaasa suhe oli juba aastal 2014 lõppenud. Seda kinnitab ka asjaolu, et vangiregistri andmetel käis YY enne lahutust vanglas viimast korda kokkusaamisel 24.10.2013. Vaidlustatud otsuses on viidatud ka kaebaja kohta 25.10.2016 (otsuses ekslikult kuupäev 21.10.2016) koostatud riskihindamise ankeedile nr 129383 (lisa 9), millest nähtub, et kaebaja plaanib kooselu AA. Kui AA oli tõepoolest ainult tuttav nagu kaebaja kaebuses väidab, siis jääb arusaamatuks, miks ta juba aastal 2014 väitis ennast suhtes olemas AA ning ka 4(11)
3-20-492 aastal 2016 plaanis temaga kooselu. Igal juhul nähtub eeltoodud andmetest, et suhe YY lõppes aastal 2014 kaebaja vangistuses viibimise ajal.
19.8.Võib eeldada, et kui abielu lahutatakse, siis lõpeb ka isikutevaheline lähisuhe, mistõttu on küsitav, kas antud juhul peaks kooselu kestussesse üldse hõlmama perioodi enne 12.05.2012. Kõige viimases kaebaja kohta 23.10.2019 koostatud riskihindamise ankeedis nr 155932 (lisa 10) on kaebaja küll avaldanud, et elas enne viimast vangistust elukaaslase YY koos, kuid tõendeid selle kohta esitanud ei ole. Kaebaja väidetu, et tegelikult on ta oma endise abikaasaga tänaseks ca 10 aastat vabaabielus olnud ja lahutas temast ainult varalistel põhjustel (seda väidet ei ole kaebaja kohtueelses menetluses esitanud), ei ole tõendatud. Arvestades, et vangiregistri andmetel ei ole YY alates lahutusest mitme aasta jooksul kaebajat vanglas külastanud (uuesti alles 23.08.2017), ei ole eluliselt usutav, et kaebaja on endise abikaasaga olnud katkematult suhtes ca 10 aastat. Kaebaja ei ole vastavaid tõendeid esitanud ka kohtumenetluses.
19.9.VangS § 25 lg 1 lause 2 sätestab üheselt, et enne karistuse kandmist peab olema isikute vahel kooselu ehk mitte pelgalt suhe, kus ühist elukohta ja majapidamist ei omata. Samuti ei ole määrav, kui tihedad suhted võisid isikutel enne kooselu olla. Ei ole võimalik saada pikaajalist kokkusaamist isikuga, keda kinnipeetav küll oma elukaaslaseks peab, kuid kes faktiline abikaasa ei ole. VangS § 25 lg 1 ei anna ei vanglale ega ka kohtule võimalust teostada selle tähtaja osas kaalutlusõigust või lugeda teatud juhtudel kokkusaamise võimaldamiseks piisavaks lühemat aega kestnud kooselu või arvata kooselu aja hulka ka karistuse kandmise aeg. Pikaajaliste kokkusaamiste eesmärk on perekondlike suhete hoidmine. Ainult asjaolu, et kaebaja on uuesti asunud endise abikaasaga suhtesse, ei tähenda automaatselt perekondlike suhete loomist või hoidmist VangS § 25 lg 1 mõttes. Lühiajaline side partnerite vahel ei ole objektiivselt piisav kinnitamaks nende tahet siduda end üheks perekonnaks isegi siis, kui isikutel on olemas vastav subjektiivne tahe. Selleks, et pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamine täidaks karistuse täideviimise eesmärgina perekondlike sidemete hoidmise funktsiooni, peab isikutevaheline esialgne suhe olema kujunenud stabiilseks ning tõsiseks mitteabieluliseks kooseluks.
19.10.Vaidlustatud otsust ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et vangla ekslikult 12.11.2019 kaebajale ja YY pikaajalise kokkusaamise võimaldas, ega tähenda, et vangla oleks ka edaspidi selleks kohustatud.
20.Tallinna Vangla 11.02.2020 kokkusaamiseks) on õiguspärane:
otsus
nr
5-11/20/3112-2
(XX
taotlus
lühiajaliseks
20.1.VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida sotsiaalsete sidemete katkemist. Kinnipeetava jaoks oluliste sotsiaalsete sidemete säilimine aitab kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide (VangS § 6 lg 1) saavutamisele, suurendades vabanemisjärgse resotsialiseerimise väljavaateid. Lühiajaliste kokkusaamiste puhul ei ole isikute ring, kellega kinnipeetav või vahistatu võib suhelda, määratletud ammendavalt. Iga konkreetse suhtlemisvormi kohaldamisel tuleb arvestada vajadust soodustada vanglavälist suhtlemist, kuid pidades samal ajal silmas ka karistuse täideviimise eesmärki ning välistada seetõttu kontaktid, mis võivad selle eesmärgi saavutamist takistada. Seega mitte igasugune vanglaväline suhtlemine ei ole selline, mida vanglateenistus peaks soodustama. Kui vanglateenistusel on kahtlus, mis annab aluse eeldada kokkusaaja kahjulikku mõju kinnipeetavale, siis loa andmisest keeldutakse. Kokkusaaja maine võib olla kahjustatud nt tema karistatusega, kuritegelike sidemete tõttu või ka muu negatiivse mõju tõttu kinnipeetavale. See võib olla tingitud ka kokkusaaja isiksusest. Kahtlus kokkusaaja maines peab olema põhjendatud, st tuvastatav objektiivsete asjaoludega.
20.2.Kuivõrd vanglal oli olemasoleva teabe pinnalt kokkusaaja maine osas põhjendatud kahtlus, ei saanud vangla tulenevalt VangS § 24 lg 11 p-le 3 kaebajale YY kokkusaamist lubada. 5(11)
3-20-492
20.3.Vastustaja selgitab, et nt juhul, kui on tõendatud, et isik on kinnipeetava faktiline abikaasa, kellega on õigus saada pikaajalist kokkusaamist, kuid samas kelle suhtes on vanglal põhjendatud kahtlus maine osas (nt isik on kriminaalhooldusalune), siis ei ole üldjuhul vangla keeldunud selle isikuga lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest. Kuna vangla soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist (VangS § 23 lg 2), püütakse võimalusel kinnipeetavale lühiajaline kokkusaamine lähedase inimesega võimaldada. Teisisõnu, kui isikut lubatakse pikaajalisele kokkusaamisele, mis toimub järelvalveta eraldatud ruumis, siis puudub mõistlik põhjus seda isikut mitte lasta lühiajalisele kokkusaamisele, mis toimub järelevalve all, ning seda olenemata mainekahtlusest. Sellest tulenevalt lubatakse isikud, kelle maines on alus kahelda, lühiajalisele kokkusaamisele üksnes juhul, kui nad kuuluvad isikute ringi kellele võimaldatakse pikaajalist kokkusaamist (VangS § 25 lg 1).
20.4.Vangistuse täideviimise eesmärke silmas pidades ei kaasne mitte igasuguse vanglavälise suhtlemisega positiivset tagajärge ning isik, kelle maine osas esineb kahtlusi, võib pigem negatiivselt mõjutada kinnipeetava ühiskonda adapteerumise protsessi. Kuivõrd vangistuse täideviimise eesmärgist lähtuvalt tuleb kinnipeetavatele võimaldada eelkõige positiivseid kontakte, peab vangla kokkusaamise lubamisel hindama, kas kokkusaaja maine ei anna alust eeldada kokkusaaja kahjulikku mõju kinnipeetavale. Juhul kui vanglal on alust arvata, et kokkusaamine on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega, ei saa vangla kokkusaamist lubada.
20.5.Vastustaja märgib, et vangiregistri andmetel on YY kriminaalkorras karistatud ja viibib kriminaalhooldusel kuni 10.05.2021. Eeltoodule tuginedes on vastustaja on seisukohal, et Tallinna Vangla otsus keelduda lühiajalise kokkusaamise loa andmisest YY, on põhjendatud.
20.6.Tallinna Ringkonnakohus on 30.06.2017 otsuse haldusasjas 3-16-1842 p-s 10 selgitanud, et kui vangla on tuvastanud, et vanglal on alust kahelda kokkusaaja maines (st esineb VangS § 24 lg 11 p-s 3 sätestatud lühiajalise kokkusaamise loa andmisest keeldumise alus), ei oma lühiajalise kokkusaamise loa andmise otsustamisel tähendust, et kinnipeetav on oma tuttavat tundnud lapsepõlvest saadik, käinud temaga koos lasteaias ja koolis ning varasemalt on vangla võimaldanud kinnipeetaval selle isikuga vanglas kohtuda. Kui tegemist ei ole kinnipeetava abikaasa või lähisugulasega (VangS § 23 lg 1), tuleks vanglal üldjuhul sellises situatsioonis keelduda lühiajalise kokkusaamise loa andmisest. Seega toetab ka kohtupraktika vastustaja seisukohta, et vaidlustatud otsus on õiguspärane.
20.7.Vaidlustatud otsuses on viidatud ka 05.11.2014 ja 25.10.2016 koostatud riskihindamise ankeetidele, kus nii kaebaja enda kui ka lähedaste sõnul avaldas YY kaebajale halba mõju. Kui vanglal on põhjendatud kahtlus, et kokkusaaja maine oli selline, mis ei aita kaasa kinnipeetava vangistuse täideviimise eesmärkidele, siis ei pea vangla ka sellist vanglavälist suhtlust ei pea soodustama.
20.8.Vastustaja möönab, et on varasemalt kaebajale YY lühiajalisi kokkusaamisi võimaldanud, kuid see ei tähenda, et vangla pidanuks kaebajale igal juhul kokkusaamist YY ka edaspidi võimaldama. Tegemist on vangla igakordse kaalutlusotsustusega, mis põhineb konkreetsete asjaolude hindamise.
21.Vastustajale ei nähtu esitatud kaebusest, kuidas mõlema vaidlustatud vaideotsusega on kaebaja õigusi rikutud muul viisil, kui vaide täielikult rahuldamata jätmisega. Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidemenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla 12.03.2020 vaideotsus nr 5-15/20/24-2 ja 12.03.2020 vaideotsus nr 5-15-/20/25-2 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ning sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Vastustaja leiab, et ainuüksi kaebaja seisukoht, et ta pole rahul vaideotsuse järeldustega, ei anna alust selle tühistamiseks.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6(11)
3-20-492
22.Vaadanud läbi poolte seisukohad ning esitatud tõendid, leian, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt.
23.Poolte vahel on vaidlus selles, kas vastustaja on õiguspäraselt keeldunud talle lühi- ja pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest YY. Pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamine
24.VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. VangS § 25 lg 1 järgi võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust.
25.VangS § 25 lg 1 kaitseb kinnipeetava põhiseaduslikku õigust perekonnaelu puutumatusele. Pikaajalise kokkusaamise peamine eesmärk on soodustada mh suhte säilimist abikaasaga ning kontaktid on kinnipeetava resotsialiseerumise lahutamatu ja vältimatu tingimus (VangS § 23 lg 1; Riigikohtu halduskolleegiumi 16. mai 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-11-12, p 13). Selle sätte põhieesmärk on kaitsta isikut riigivõimu meelevaldse sekkumise eest perekonna- ja eraellu ning riigivõimul on kohustus tagada perekonna- ja eraelu puutumatus. PS §-s 26 sätestatu annab igaühele õiguse eeldada, et riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei sekku perekonna- ja eraellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks (RKHKo nr 3-3-1-11-12, p 14). Nõustun, et ka pikaajaline kokkusaamine on hõlmatud põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele. Kui vangla keelab õigusvastaselt pikaajalise kokkusaamise, on vangla ülemäära sekkunud isiku õigusesse perekonnaelu puutumatusele. RVastS § 9 lg 1 tähenduses hõlmab eraelu ka perekonnaelu (RKHKo nr 3-3-1-11-12, p 16; RKHKo nr 3-3-1-78-11, p 15).
26.Kuna YY ei ole enam kaebaja seaduslik abikaasa ning neil ühised lapsed puuduvad tuleb järgnevalt kontrollida, kas täidetud on tingimus, et kaebaja ja YY vahel on vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. Ka vangla on seda kontrollskeemi vaidlustatud otsusest nr 1 nähtuvalt järginud.
27.Kohtupraktikas on kooselu tuvastamise osas selgitatud järgmist. „Ringkonnakohus jagab vastustaja seisukohta ja leiab, et halduskohtu laiendav tõlgendus on vastuolus VangS § 25 lg 1 teise lause sõnastuse ja mõttega. Sättest järeldub üheselt, et hetkel kantava karistuse aega ei saa arvata pikaajalist kokkusaamist võimaldava kooselu kestuse hulka, olenemata sellest, kui tihedad suhted faktilistel abikaasadel ühe poole vangis oleku ajal on. Erinevalt halduskohtust on ringkonnakohus seisukohal, et seda ei saa teha ka juba kantud vangistuse osas. Ka selle vangistuse kandmise ajal ei oleks seda vangistust VangS § 25 lg 1 alusel arvatud kooselu hulka ning puudub mõistlik põhjus, miks seda sinna hulka hiljem arvama hakata. Halduskohus selgitas õigesti, et vanglaväliste kontaktide hoidmine peab aitama isikul pärast karistuse kandmist ühiskonda resotsialiseeruda ning sellele aitavad kaasa lähedased suhted ja tugevad sidemed lähisugulaste ja abikaasaga, aga ka elukaaslasega, kellega kinnipeetaval on olnud lähedased suhted ja kellega ta on elanud stabiilselt faktilist abielu. Suhete läheduse mõõtmine on vangla jaoks võimatu, mistõttu fikseeriti seadusega ajavahemik, kui kaua peab olema nn mitteabieluline kooselu kestnud, et isikuid pikaajalisele kokkusaamisele lubada. VangS § 25 lg 1 ütleb, et see tähtaeg on kaks aastat enne karistuse kandmise algust, ning säte ei anna ei vanglale ega ka kohtule võimalust teostada selle tähtaja osas kaalutlusõigust või lugeda teatud juhtudel kokkusaamise võimaldamiseks piisavaks lühemat aega kestnud kooselu või arvata kooselu aja hulka ka karistuse kandmise aeg. Erinevalt halduskohtust ei leia ringkonnakohus, et kaheaastase kooselu nõude kehtestamine 7(11)
3-20-492 kujutab endast niivõrd intensiivset riivet PS §-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse õigusele, et oleks põhiseadusega vastuolus“ (TlnRnKo 3-10-2101).
28.11.02.2020 otsuses nr 5-11/20/3776-2 (vaidlustatud otsus nr 1) on märgitud, et enne käesolevat vangistust viibis kaebaja vabaduses 2 kuud. Viimase 15 aasta jooksul on kaebaja vabaduses viibinud umbes 28 kuud. Terve perioodi, kui kaebaja oli abielus viibis ta vanglas. Perioodi enne abielu viibis kaebaja vabaduses 23 kuud (vaidlustatud otsus nr 1 lk 1).
29.Vastustaja esitatud vangiregistri andmete kohaselt, mida kaebaja vaidlustanud ei ole, on kaebaja viibinud vangistuses järgnevatel perioodidel: alates 16.11.2017 kuni tänaseni 04.05.2017 - 15.09.2017 12.05.2012 - 03.02.2017 02.12.2010 - 01.07.2011 08.01.2008 - 07.01.2010 18.11.2004 - 12.10.2007 11.03.2004 - 11.05.2004 20.07.2003 - 20.11.2003 28.12.1998 - 28.03.2003
30.Kaebaja on 05.05.2020 kohtule esitatud avalduses selgitanud, et on oma endise abikaasaga olnud suhtes aastast 2012. Seda väidet ei ole vangla kahtluse alla seadnud. Karistuse aega ei saa arvata pikaajalist kokkusaamist võimaldava kooselu kestuse hulka, olenemata sellest, kui tihedad suhted faktilistel abikaasadel ühe poole vangis oleku ajal on.
31.Seega tuleb kontrollida, kas kaebaja on alates 2012 aastast viibinud vabaduses vähemalt 2 aastat, et oleks võimalik täita 2 aastase kooselu tingimust.
31.1.Esitatud andmete alusel on kaebaja vabaduses viibimisele vastav aeg järgmine: 16.09.2017 -15.11.2017
61 päeva s.o ca 2 kuud
04.02.2017- 03.05.2017
92 päeva s.o ca 3 kuud
02.07.2011 – 11.05 2012
2012 aastal 5 kuud ja 11 päeva
kokku
10 kuud ja 11 päeva
31.2.Seega on vangla jõudnud kohaselt järeldusele, et arvestades kaebaja vabaduses viibitud aega, ei saa kokku tulla kahe aastast kooselu, kuna kaebaja on vabaduses veetnud ilmselgelt vähem aega kui 2 aastat.
32.Vastuseks kaebajale selgitan, et kaebaja seisukohtadest nähtuvalt mõistab ta VangS § 25 lg 1 regulatsiooni vääralt. Nimelt seob VangS faktilise abikaasa pikaajalise kokkusaamise võimaluse konkreetse kooselu perioodiga enne vangistust, mis teenib eesmärki fikseerida konkreetne ajavahemik, millest vangla saaks kokkusaamise lubamise hindamisel lähtuda, kuna lähisuhte muude aspektide objektiivne hindamine on vangla jaoks äärmiselt raskendatud või võimatu. 8(11)
3-20-492 Asjaolu, et kaebaja peab YY endaga lähisuhtes olevaks läbivalt, sh vanglas veedetud ajal, ei oma pikaajalise kokkusaamise lubamise seisukohast määravat tähendust.
33.Eelnevat silmas pidades ei peatu ma argumentidel puutuvalt kaebaja suhetesse kolmandate isikutega. Olukorras, kus kaebaja vangistusest tulenevalt ei ole võimalik tuvastada 2 aastast kooselu YY, on need väited asjakohatud. Viidatud asjaoludel võiks olla kohtuasjas tähendus juhul, kui kaebaja oleks vabaduses viibinud kokku üle kahe aasta ja vaidluse all oleks küsimus, kellega kaebaja tegelikkuses faktiliselt koos elas. Ka sellisel juhul lasub vanglal uurimiskohustus ning piisav ei pruugi olla üksnes riskihinnangute, mis on tehtud aastatel 2014 ja 2016, toodud väidetele tuginemine. Vajalik võib olla isikutelt täiendavate selgituste küsimine. Antud haldusakti puhul seda küsimust aga lahendada vaja ei ole.
34.Nõustun vastustajaga selles, et vaidlustatud otsust ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et vangla ekslikult 12.11.2019 kaebajale ja YY pikaajalise kokkusaamise võimaldas, ega tähenda, et vangla oleks ka edaspidi selleks kohustatud. Vastustaja kohustub otsuse pikaajalise kokkusaamise osas tegema igakordselt talle kättesaadavate andmete pinnalt. Kaebajal ei saa tekkida õiguspärast ootust ebaõige halduspraktika jätkumise osas.
35.Kokkuvõttes olen seisukohal, et vangla on õiguspäraselt keeldunud kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest. Alused vastustaja 11.02.2020 otsuse nr 5- 11/20/3776-2 ja selle kohta tehtud vaideotsuse tühistamiseks puuduvad. Lühiajalise kokkusaamise mittevõimaldamine
36.Lühiajalisi kokkusaamisi reguleerib VangS § 24, mille lg 1 kohaselt kinnipeetavale on lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. VangS § 24 lg 11 sätestab tingimused, mille esinemisel kokkusaamise luba ei anta: kui kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega (p 1); kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda (p 2); kokkusaaja maines on alust kahelda (p 3) või kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu (p 4).
37.VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.
38.Seega tuleb kontrollida, kas vangla on veenvalt põhjendanud seda, et YY maine on selline, mis ei aita kaasa vangistuse täideviimise eesmärkidele.
39.11.02.2020 otsuses 5-11/20/3112-2 (vaidlustatud otsus nr 2) on vastustaja tuginenud sellele, et kuna YY ei ole kaebaja faktiline abikaasa, siis tuleb kontrollida VangS § 24 lg 11 tingimuste esinemist. Vastustaja on seejuures jõudnud järeldusele, et kuna YY maines on alust kahelda, siis VangS § 24 lg 1 p 2 alusel lühiajaliseks kokkusaamiseks temaga luba ei anta. Vangla tugineb asjaolule, et YY on kriminaalkorras karistatud ning 2014 ja 2016 riskihindamise raportitele, millest nähtub, et kaebaja on loonud suhte kolmanda isikuga ning YY avaldab halba mõju. Vaideotsuses kordab vastustaja varasemaid põhjendusi. Vastuses kaebusele selgitab vangla täiendavalt, et vangistuse täideviimise eesmärke silmas pidades ei kaasne mitte igasuguse vanglavälise suhtlemisega positiivset tagajärge ning isik, kelle maine osas esineb kahtlusi, võib pigem negatiivselt mõjutada kinnipeetava ühiskonda adapteerumise protsessi. Kuivõrd vangistuse täideviimise eesmärgist lähtuvalt tuleb kinnipeetavatele võimaldada eelkõige positiivseid kontakte, peab vangla kokkusaamise lubamisel hindama, kas kokkusaaja maine ei anna alust eeldada kokkusaaja kahjulikku mõju kinnipeetavale. Juhul kui vanglal on alust arvata, et kokkusaamine on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega, ei saa vangla kokkusaamist lubada. Vastustaja märgib, et vangiregistri andmetel on YY kriminaalkorras karistatud ja viibib kriminaalhooldusel kuni 10.05.2021 (vastus kaebuse p-d 21-22 lk 4). 9(11)
3-20-492
40.Maine on hinnang objektiivsete kriteeriumite alusel - teiste inimeste arvamus isikust ehk inimese sotsiaalne maine. Seda kannavad teised inimesed ja avalik arvamus (Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne § 17 kommentaarid, alap 1). Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on maine ehk reputatsiooni tunnistanud ka art-ga 8 kaitstava eraelu üheks komponendiks. EIK on oma lahendites tunnistanud õiguse aule ja heale nimele ehk reputatsioonile tsiviilõiguseks, mis langeb EIÕK art 6 kaitse alla (nt Werner vs. Poola, 15.11.2001).
41.Tallinna Ringkonnakohus on 19. juuni 2019. a otsuses asjas nr 3-18-1662 p-s 16 selgitanud, et sellest, et kaebaja ja tema abikaasa panid koos toime korduva narkokuriteo ning neil mõlemal on sõltuvusprobleem, ei järeldu automaatselt, et pikaajaline kokkusaamine suurendaks nende puhul uute süütegude toimepanemise riski. Toimepandud kuritegude eest on kaebajat ja tema abikaasat juba karistatud ning pikaajalise kokkusaamise keelamist ei saa rakendada lisakaristusena põhikaristusele. Kuigi see lahend puudutab pikaajalist kokkusaamist leian, et need ringkonnakohtu seisukohad on ka praeguse vaidluse lahendamisel olulised.
42.Leian, et vangla 11.02.2020 otsus 5-11/20/3112-2 tuleb tühistada osas, milles ei võimaldatud kaebajal kohtuda YY. Esiteks on vangla otsuse tegemisel tuginenud 4 ja 6 aasta tagustele riskihindamise ankeetidele. Tegemist on ajavahemikuga, millal inimese käitumine ja õiguskuulekus võivad oluliselt muutuda. Olukorras, kus puuduvad igasugused täpsemad viited sellele, et YY oleks järjepidevalt kaebajale halba mõju avaldanud või oleks sellele keegi hilisemalt viidanud, ei ole põhjendatud nimetatud andmetele tuginemine. Teiseks, ei anna eelnevalt viidatud kohtupraktikale tuginevalt alust maines kahelda ka üksnes isiku karistatus, sest muul juhul möönaks vangla, et vangistuse ühe eesmärgi – isiku õiguskuulekale käitumisele suunamine (VangS § 6 lg 1) – on sisuliselt võimatu. Olen seisukohal, et isiku maine osas tuleb vanglal otsustus teha võimalikult ajakohase informatsiooni pinnalt. See ei tähenda, et ei oleks võimalik hinnata isiku mainet ajas kulgevalt, kõrvutades omavahel isiku kohta käivat varasemat ja ajakohast infot ning hinnates info usaldusväärsust ja elulist usutavust. Vaidlusaluses asjas on aga vangla oma järeldustes tuginenud infole, mille ajakohasus ei ole teada, kuna see on mitme aasta tagune ja seda kinnitavat uut informatsiooni, mis vastustaja järeldusi kinnitaks, ei ole esitatud. Asja juurde on esitatud ka 2019 riskihindamise ankeet, kuid selles puudub informatsioon, mis võimaldaks teha järeldusi Y maine osas. Varasemad esitatud ankeedid aastate 2012, 2013 ja 2015 ei sisalda samuti seesugust informatsiooni ning ühtlasi on tegu aastatetaguse infoga, mida ei ole ajakohase infoga kõrvutatud.
43.Eelnevast tulenevat tuleb vangla 11.02.2020 otsus 5-11/20/3112-2 tühistada osas, milles ei võimaldatud kaebajal kohtuda YY ning kohustada vanglat uuesti lahendama kaebaja taotlust. Tühistada tuleb ka Tallinna Vangla 12.03.2020 vaideotsus nr 5-15-/20/24-2, millega jäeti kaebaja vaie rahuldamata.
44.Selgitan siinkohal, et otsuse tühistamine ei anna kaebajale automaatselt õigust lühiajaliseks kokkusaamiseks ja kohus ei saa vanglat selleks kohustada. Kaebaja taotluse lahendamisel tehtav otsus on kaalutlusotsus, mille puhul vanglal tuleb võtta arvesse võimalikult ajakohast informatsiooni kõrvutades seda muu vanglal olemasoleva varasema informatsiooniga. Vajadusel tuleb vanglal endal koguda täiendavat informatsiooni ja täita taotluse lahendamisel uurimiskohustust. Kokkuvõte ja menetluskulud
45.Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § lg 2). Kaebaja ega vastustaja ei ole esitanud menetluskulude väljamõistmise taotlust.
10(11)
3-20-492
46.Kaebaja on tasunud riigilõivu summas 15 eurot. Kaebuse kuulub rahuldamisele ligikaudu 1/2 ulatuses. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv summas 7.5 eurot (15/2=7.5). Isikuandmete avaldamise piiramine
47.Avaldatavas kohtuotsuses tuleb asendada kaebaja, tema pereliikmete ning teiste asjas nimetatud füüsiliste isikute ees- ja perekonnanimed tähemärkidega (HKMS § 175 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.