Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Janar Jäätma
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. mai 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-1861
Haldusasi
XX kaebus Maksu- ja Tolliameti 18. augusti 2018. a maksuteate nr 55475 osaliseks tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti kohustamiseks tagastada juurde makstud tulumaks koos intressiga
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 8. jaanuari 2019. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Mari-Liis Reidi
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 8. jaanuari 2019. a otsus haldusasjas nr 3-18-1861 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 1. juulil 2019 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-18-1861 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX müüs 09.01.2017 notariaalse lepinguga 8000 euro eest oma liikmesuse Herzeni 24a Garaažiühistus. Lepingu esemeks oli XX ainukasutuses olev garaažiboks ja mõtteline osa ühistu liikmete ühiskasutuses olevast kinnistust Tallinnas Vihuri tn 6 (registriosa nr 18330201). XX müüs 17.04.2017 notariaalse lepinguga 66 000 euro eest Tallinnas Vihuri tn 5-10 korteriomandi (registriosa nr 14540301). XX esitas 29.03.2018 residendist füüsilise isiku 2017. a tuludeklaratsiooni, millel deklareeris mh kasu garaaži võõrandamisest 3526,18 eurot (müügihind 8000 eurot – soetamismaksumus 4473,82 eurot).
2.Maksu- ja Tolliamet kohustas 18.08.2018 maksuteatega nr 55475 XX hiljemalt 01.10.2018 tasuma 2017. a eest juurde tulumaksu 789,24 eurot, millest 705,24 eurot moodustas garaaži müügist saadud kasult (3526,18 eurot) arvestatud tulumaks.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule 28.09.2018 kaebuse MTA 18.08.2018 maksuteate tühistamiseks garaaži müügilt määratud tulumaksu osas ning MTA kohustamiseks tagastada kaebaja poolt tasutud tulumaks 705,24 eurot koos intressiga 0,06% päevas alates 01.10.2018. Garaaži müügilt on tulumaks määratud ebaõigesti. 17.04.2017 müüdud korter oli kaebaja elukohaks, mistõttu oli selle müük maksuvaba. Kui korter ja garaaž oleksid asunud samal kinnistul, olnuks ka garaaži müük maksuvaba. Kaebajat ei tohiks karistada selle eest, et tema garaaž asus korterist erineval kinnistul. Maksustamine rikub õigust võrdsele kohtlemisele, sest majaomanike ja korteriomanike erinev maksustamine ei ole millegagi põhjendatav. Garaaži müük peaks olema tulumaksuvaba sarnaselt suvila müügile. Maksustamise sõltumine sellest, kas korter ja garaaž müüdi ühe tehinguga ja samale ostjale või mitte, ei ole kooskõlas ühegi maksuõigusliku printsiibiga.
4.Maksu- ja Tolliamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Maksuteade on koostatud kaebaja enda deklareeritud andmete alusel ja kaebaja on oma tulu deklareerinud õigesti, sest tegemist oli tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg 1 p 3 ja § 15 lg 1 tähenduses maksustatava tuluga ning TuMS § 15 lg-s 5 nimetatud maksuvabastused praegusel juhul ei kohaldu. Maksuhaldur käsitab praktikas TuMS § 15 lg 5 p 1 kohaldamisel võrdselt olukordi, kus eluaseme võõrandamisel müüakse ühe tehinguga nii eluruum kui ka selle juurde kuuluv mitteeluruum (panipaik, parkimiskoht), olenemata sellest, kas need on registreeritud ühe korteriomandina või eraldi korteriomanditena. Sellisel juhul on maksuhalduri hinnangul tegemist ühe võõrandamisega TuMS § 15 lg 6 tähenduses. Kui mitteeluruumi müük toimub aga eluruumist eraldi teise tehinguga (nt enne või pärast eluruumi müüki) või kui seda ei kasutatud eluruumi osana, vaid ärilisel eesmärgil (nt üüriti välja või kasutati ettevõtluses), siis on see müük tulumaksuga maksustatav. Kaebaja müüs korteri ja garaaži eraldi tehingutega ning erinevatele isikutele. Kuna garaaž müüdi iseseisvalt ja see ei kuulnud eluruumi juurde, siis oli vara võõrandamisest saadud kasult tulumaksu määramine igati õiguspärane. TuMS § 15 lg 5 p 1 tõlgendamine eeltoodud viisil ei riku võrdse kohtlemise põhimõtet, sest tegemist on erinevate olukordadega.
2(5)
3-18-1861
5.Tallinna Halduskohus jättis 08.01.2019 otsusega XX kaebuse rahuldamata. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja garaaži müügist saadud kasu maksustati tulumaksuga kooskõlas kehtiva seadusega ning TuMS § 15 lg 5 p 1 kohaldus ainult kaebaja korteri müügil, samuti ei ole garaaži võimalik paigutada TuMS § 15 lg 5 p-s 4 toodud suvila või aiamaja maksuvabastuse alla. Vaidlus on selles, kas garaaži müügist saadud kasu maksustamine oli praeguses olukorras kooskõlas põhiseaduse (PS) §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Maksuhalduri praktikas on määrav, kas eluruum ja mitteeluruum võõrandatakse ühe või mitme tehinguga. Seega ei ole tulumaksuga maksustamise aluseks olnud asjaolu, et kaebaja garaaž ja korter ei asunud samal kinnistul, vaid oluline on see, et kaebaja võõrandas garaaži ja korteri erinevate tehingutega ca 3-kuulise vahega ning erinevatele isikutele. See ei sarnane olukorrale, kus isik müüb eluruumi ja sellega seotud parkimiskoha/garaaži tervikuna ühe tehinguga. Korteri ja garaaži eraldi ja erinevatele isikutele müümine viitab just sellele, et kaebaja jaoks ei olnud tegemist lahutamatu tervikuga. Sellises olukorras ei ole põhjendatud laiendada eluruumi maksuvabastust ka garaažile ning kaebaja ebavõrdset kohtlemist ei esine. Väide majaomanike ja korteriomanike erinevast kohtlemisest ei ole asjakohane, sest TuMS § 15 lg 5 p 1 kohaselt on mh võimalik, et majaomanik peab garaažiga kinnistu müümisel tasuma tulumaksu ning korteriomanik koos parkimiskohaga korterit müües seda tegema ei pea. Seadusandja ei ole soovinud näha ette maksuvabastust garaaži müügil, vaid TuMS § 15 lg 5 p 1 kohaldumiseks on oluline, et võõrandatud kinnistul asus eluruum, mida maksumaksja kasutas võõrandamiseni elukohana. Asjaolu, et garaaži eraldi võõrandamisel tuleb tasuda tulumaksu, ei ole vastuolus põhiseadusega, sest maksusoodustuste kehtestamisel on seadusandjal avar otsustusruum ja kohtulik kontroll selle üle on piiratud (nt Riigikohtu 20.05.2015 otsus nr 3-31-13-15, p 19). Sisuliselt on kaebaja soovinud garaaži müügist saadava kasu tulumaksust vabastamist kõigis olukordades, kuid tal puudub subjektiivne õigus nõuda sellise soodustuse kehtestamist. Jääb ka arusaamatuks, miks peaks selline maksuvabastus esinema just garaaži puhul, kuid mitte nt aida, kuuri vmt puhul. Garaaž ei ole võrreldav ka suvila või aiamajaga, mida on TuMS § 15 lg 5 p 4 kehtestamisel peetud sisuliselt teiseks elukohaks (nn maakodu) ja järelikult on kõnealune maksuvabastus kantud samuti eluruumi maksuvabastuse eesmärgist (vt Tallinna Halduskohtu 23.11.2016 otsus nr 3-16-822, p 18). Garaaž ei ole eluruum ja selle iseseisvat müüki ei saa samastada eluruumi võõrandamisega. Tuleb ka arvestada, et eluruumina kasutatavad ehitised ja nende juurde kuuluv maa on üldjuhul oluliselt suuremad ja seetõttu väärtuslikumad kui garaažid (koos nende juurde kuuluva maaga), mistõttu ei riiva garaaži osas maksuvabastuse puudumine isikute omandiõigust kuigivõrd intensiivselt.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub 07.02.2019 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Praegune garaaži müügi maksustamise kord rikub apellandi õigust võrdsele kohtlemisele, sest puudub alus majaomanike ja korteriomanike erinevaks maksustamiseks. Kuigi halduskohus on püüdnud konstrueerida juhtumeid, kus majaomanikud peaksid garaaži müügil samuti tasuma tulumaksu, on garaaži müük nende jaoks üldjuhul siiski maksuvaba. Otsusest nähtuvalt oleks apellandi puhul samuti kohaldatud maksuvabastust juhul, kui ta oleks ühe tehinguga müünud samale ostjale nii garaaži kui ka korteri, kuigi seadus sellist maksuvabastust ette ei näe. Seadusest tulenevalt on maksuvabastust võimalik kohaldada üksnes sellise parkimiskoha suhtes, mis asub korteriomandiga samal kinnistul. Seaduse laiendava tõlgendamise kohta puudub MTA veebilehel igasugune teave, aga isegi kui seda praktikas tehakse, kinnitab see apellandi veendumust, et ka garaaži müük peaks olema maksuvaba (st maksuhaldur püüab seadust loovalt tõlgendades vähendada ebavõrdset kohtlemist). Selline tegevus ei ole kooskõlas õigusselguse põhimõttega, mis on õigusriigis 3(5)
3-18-1861 lubamatu, ja esineb ka vastuolu kohtu viidatud fiskaalse eesmärgiga. Kui MTA veebilehel oleks olnud vastav informatsioon esile toodud, siis oleks apellant müünud korteri ja garaaži koos. Halduskohus ei ole arvestanud, et korter ja garaaž olid pikka aega (18 aastat) ühiselt apellandi valduses ning need osteti samal aastal ja ka müüdi samal aastal ehk neid on sisuliselt kasutatud ühtse tervikuna. Kuna objektid asusid eraldi kinnistutel, siis oleks nende koos võõrandamine olnud üksnes näilik, sest tegemist olnuks ikkagi kahe eraldi tehinguga ja ka kinnistusraamatusse tehakse eraldi kanded. Garaaži võõrandamisest saadud kasule tuleks kehtestada maksuvabastus, sest kehtiv kord on ebaõiglane, ebaselge ja ebavõrdne (s.o võrreldes majaomanikega). Kuna tavapäraselt on tegemist väiksema väärtusega tehingutega, siis ei riivaks üldine maksuvabastus ka fiskaalset eesmärki kuigi intensiivselt.
7.Maksu- ja Tolliamet vaidleb 28.02.2019 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb varem esitatud seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu põhjendustega. Vaidlustatud maksuteade koostati apellandi enda deklareeritud andmete alusel ja maksukorralduse seaduse (MKS) § 85 lg 4 kohaselt eeldatakse nende õigsust. Apellant on kõnealuse tulu deklareerinud õigesti, sest tegemist oli TuMS § 12 lg 1 p 3 ja § 15 lg 1 järgi maksustatava tuluga, millele ei kohaldata TuMS § 15 lg-s 5 nimetatud maksuvabastusi. Maksuhalduri tõlgendus TuMS § 15 lg 5 p-le 1 ei ole vastuolus PS §-ga 12.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.
9.Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt ei vaidlusta apellant sisuliselt järeldust, et garaaži (st garaažiühistu liikmesuse) müügist saadud kasu maksustamine on olnud kooskõlas kehtiva TuMS § 12 lg 1 p-ga 3 ja § 15 lg-ga 1, kuna sellise tehingu suhtes ei kohaldu ükski TuMS § 15 lg-s 5 loetletud maksuvabastustest. Tegemist ei ole olukorraga, kus müügitehingu esemeks oleks olnud isiku elukohana kasutatud eluruum, suvila või aiamaja. Apellant ongi esmajoones rõhutanud, et pikemat aega koos eluruumiga kasutatud garaaži müügilt saadud kasu peaks olema samuti maksuvaba, sarnaselt eluruumi, suvila või aiamaja müügilt saadud kasule. Seega soovib apellant sisuliselt eluruumi ja garaaži müüki käsitada alati lahutamatu tervikuna, olenemata sellest, kas need asuvad samal kinnistul või mitte ning müüakse koos või mitte.
10.Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul määravaks asjaolu, et apellant ei müünud temale kuulunud Vihuri tn 5-10 korterit ja tema ainukasutuses olnud Vihuri tn 6 garaažiboksi tervikuna, vaid iseseisvate müügitehingutega erinevatel aegadel (09.01.2017 ja 17.04.2017) ning erinevatele isikutele. Sellel põhjusel puudub ka igasugune alus käsitada korteri ja garaaži müüki praegusel juhul ühe tervikuna. Iseenesest on usutav, et apellandi jaoks seondus tema elukohaks olnud eluruumi läheduses asuva garaažiboksi omamise vajadus üksnes eluruumi omamisega, kuid ainuüksi see asjaolu (st garaaži kasutamine koos eluruumiga) ei ole piisav, et laiendada garaaži müügist saadud kasu maksustamisele TuMS § 15 lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastust. Maksuhalduri kinnitusel on kõnealust maksuvabastust peetud praktikas võimalikuks kohaldada üksnes tingimusel, et eluruum ja eraldi kinnistul asuv garaaž on võõrandatud ühe tehinguga samale ostjale. Ringkonnakohus ei võta siinkohal seisukohta, kas maksuhalduri viidatud tõlgendus tagab igas olukorras isikute võrdse kohtlemise või mitte (nt 4(5)
3-18-1861 ka juhul, kui korter ja garaaž müüakse formaalselt mitme tehinguga, kuid majanduslikus mõttes on tegemist ühe tehinguga), sest see ei mõjuta praeguse vaidluse lahendamist. Kuna asjaoludest nähtuvalt ei müünud apellant eluruumi ja garaaži ühe tervikuna (st samal ajal ja samale isikule), siis ei puuduta tema õigusi kuidagi küsimus sellest, kas TuMS § 15 lg 5 p 1 kohaldamine maksuhalduri kirjeldatud viisil on põhjendatud ja kas apellandil oli võimalik leida selle kohta mingit teavet. Väide, et vastava informatsiooni olemasolu korral müünuks apellant eluruumi ja garaaži koos, on üksnes hüpoteetiline. Maksuhalduri tõlgendus TuMS § 15 lg 5 p-le 1 ei tingi ka iseenesest apellandi ebavõrdset kohtlemist, sest tegemist on erinevate olukordadega.
11.Halduskohus on õigesti rõhutanud, et maksuvabastuste kehtestamisel on seadusandjal suur kaalumisruum (nt Riigikohtu 25.05.2018 otsus nr 3-16-903, p 20). Erinevalt suvilast ja aiamajast (TuMS § 15 lg 5 p 4) ei ole seadusandja pidanud vajalikuks näha maksuvabastust ette garaaži müügist saadud kasu osas. Kuna eluruumi ja garaaži või parkimiskohta eraldiseisvalt müües koheldakse kõiki isikuid TuMS § 15 lg 5 p 1 järgi ühetaoliselt (st maksuvabastus rakendub ainult olukorras, kus sama müügitehingu esemesse kuulub mh isiku elukohana kasutatud eluruum) ei esine apellandi ebavõrdset kohtlemist. Isegi kui apellandi soovitud maksuvabastuse kehtestamine ei pruugiks riigi maksutulusid oluliselt vähendada, ei anna see kohtule volitust seadusandja eest ise sellist maksuvabastust ette näha.
12.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 08.01.2019 otsus muutmata.
13.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et XX on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 21,16 eurot, kuid pole esitanud ringkonnakohtule andmeid muude apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulude kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad XX menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. MTA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.