Maksuõigus › Maksuotsused

3-18-1739

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

al 20.09.2018 uus ärinimi M Food Rocca OÜ

2(9)

3-18-1739 kursis. V. Volodin ja U. L. olid toitlustuskoha kontseptsiooni loojad. Toitlustuskoha tegevus toimis ostu-müügitehingutele eelnevalt ja järgnevalt katkematult. Ostu-müügitehingu eesmärk oli müüa toitlustuskoha tervikvara kui majandusüksus. V&M Trust OÜ asus koostööle BrezzaR OÜ tehingupartneri Ektaco AS-iga, kes pakub kassasüsteemide lahendusi, ning tasus BrezzaR OÜ võla nende ees. 4) Seega võttis V&M Trust OÜ varade ostu-müügitehingute kaudu üle BrezzaR OÜ majandustegevuse, milleks oli Rocca al Mare kaubanduskeskuses toitlustusteenuse pakkumine. Tulenevalt eeltoodust puudub V&M Trust OÜ-l õigus perioodil september 2017 BrezzaR OÜ, Pavlu Pagari OÜ ja Bliss OÜ väljastatud arvetel kajastatud käibemaksu summas 17 000 eurot sisendkäibemaksu arvestuses maha arvata. Õiguslik alus: KMS § 4 lg 2 p 1 § 31 lg 1.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3(9)

3-18-1739 5) Varade ostu-müügitehingute näol ei ole tegemist ettevõtte üleminekuga VÕS § 180 lg 2 tähenduses. Ettevõtte üleminekuga on tegemist juhul, kui üle läheb majandusüksus, mis säilitab oma identiteedi vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p 16). Riigikohus on ettevõtte ülemineku kriteeriume selgitanud (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-3-1-20-11 p 11). Nimetatud kriteeriumitel on eri tüüpi ettevõtete puhul erinev kaal. Pooled on vabad kujundama ise oma sõlmitud tehingute täpse sisu – V&M Trust OÜ huvi ja soov oli omandada ainuüksi müügilepingutes nimetatud vara. Muid õigusi, kohustusi ega lepinguid V&M Trust OÜ varade ostumüügitehingute alusel ei omandanud. V&M Trust OÜ poolt soetatud varad ei moodustanud aga BrezzaR OÜ ettevõtet VÕS § 180 lg 2 mõistes. Vara müüjad ei andnud ning pooled ei soovinud V&M Trust OÜ-le üle anda ettevõtet või selle osa (vt ka Riigikohtu lahendit nr 3-15-1022 p 14). Seega ei omandanud V&M Trust OÜ varade ostumüügitehingute alusel BrezzaR OÜ majandusüksust, vaid ainuüksi vara. Vara ei ole majandusüksus ja seda ei saa pidada ettevõtteks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 661 ja KMS § 4 lg 2 p 1 mõttes (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-108-12). V&M Trust OÜ ei ole ühelgi ajahetkel soovinud osutada toitlustusteenust või võtta üle kolmanda isiku poolse toitlustusteenuse osutamist. Vastupidised maksuhalduri väited on paljasõnalised ja tõendamata. Arvestades eelnevat, ei ole vara müügitehingute näol VÕS § 180 lg 2 ja Riigikohtu juhiste kohaselt tegemist ettevõtte üleminekuga. 6) Vastustaja viited väidetava õiguste ja kohustuste jagamise kohta eri üksuste vahel on asjakohatud, sest selliste eri üksuste all saab silmas pidada vaid sama äriühingu erinevaid üksusi (s.o ettevõtteid), mitte kahe erineva äriühingu ettevõtteid – kaebajale kuulub vara ja ta osutab selle varaga renditeenuseid, V&M Food OÜ osutab aga toitlustusteenuseid rentides selleks mh kaebajalt vara. 7) Kaebaja eesmärgiks BrezzaR OÜ-lt, Pavlu Pagari OÜ-lt ja Bliss OÜ-lt vara ostmisel oli algusest peale asuda omandatud varaga osutama renditeenust (mitte toitlustusteenuseid), mis on vaidlustamata asjaolude kohaselt ka tegelikkuses juhtunud. Samuti ei ole kaebaja vara ostnud mitte ainult BrezzaR OÜ-lt, vaid kolmelt erinevalt äriühingult (BrezzaR OÜ-lt, Pavlu Pagari OÜlt ja Bliss OÜ-lt). 8) Ekslik on vastustaja seisukoht, et ilma BrezzaR OÜ-le, Pavlu Pagari OÜ-le ja Bliss OÜ-le kuulunud varade soetamiseta ei olnud toitlustusteenuse pakkumine toitlustuskohas võimalik. Rocca al Mare kaubanduskeskuses soovis toitlustusteenuseid osutada kolmas äriühing V&M Food OÜ ning selliste toitlustusteenuste osutamine V&M Food OÜ poolt oli ja on võimalik ilma BrezzaR OÜ-lt, Pavlu Pagari OÜ-lt ja Bliss OÜ-lt varasid omandamata – vaidlust ei ole, et V&M Food OÜ poolt seda vara omandatud ei ole, vaid seda vara kasutatakse kaebajaga sõlmitud rendilepingu alusel. 9) Maksuhalduri seisukohad on ühtlasi vastuolulised. MTA 09.02.2018 taotlusest (haldusasjas nr 3-18-302) nähtuvalt ei sea MTA kahtluse alla, et kõik vara müügitehingud on reaalselt toimunud ja vastav kaup on V&M Trust OÜ-le (ostja) reaalselt üle antud ja olemas. Taotluse (mis oli täitetoimingu tegemise aluseks) kohaselt ei ole vaidlust selles, et eelnimetatud arvetel toodud käibemaksu (kokku 17 000 eurot) oli V&M Trust OÜ-l õigus kajastada 2017. a septembri KMD-l sisendkäibemaksu arvestuses ning kuna sellel perioodil V&M Trust OÜ alles alustas oma majandustegevusega ja maksustatavat käivet ei ole veel tekkinud, siis tekkis V&M Trust OÜ-l tagastusnõue summas 17 000 eurot. MTA 09.02.2018 taotlus V&M Trust OÜ suhtes täitetoimingu kohaldamiseks põhines ainuüksi sellel, et MTA-l on tekkinud kahtlus, et V&M Trust OÜ, sõlmides BrezzaR OÜ ja Pavlu Pagari OÜ-ga varade soetamiseks ostumüügitehingud, pidi olema teadlik, et tehingutelt tekkivat käibemaksukohustust müüjad riigile ei tasu (milline seisukoht on väär). Vastuolus eelnevaga on maksuhaldur aga asunud maksuotsuses hoopis seisukohale, et vara müügitehingutelt ei pidanudki käibemaksu tasuma (milline seisukoht on väär). Selline maksuhalduri vastuoluline käitumine on lubamatu. 4(9)

3-18-1739

Maksu- ja Tolliamet palub 12.10.2018 vastuses jätta kaebus rahuldamata.

1) Vastustaja jääb maksuotsuses ja kontrollaktis toodud analüüsi ja järelduste juurde ning ei hakka seda menetlusökonoomia seisukohast lähtuvalt kogu ulatuses dubleerima. Kaebuses on korratud sisu poolest samu väiteid nagu juba kontrollakti kohta esitatud eriarvamuses. Nendele on MTA maksuotsuses põhjalikult vastanud. 2) Puudub vaidlus selle üle, et BrezzaR OÜ-lt, Pavlu Pagari OÜ-lt ja Bliss OÜ-lt soetatud varad moodustasid osa BrezzaR OÜ majandustegevusest, mis seisnes Rocca al Mare kaubanduskeskuses olnud toitlustuskoha pidamises. Nimetatud toitlustuskohta saab TsÜS § 661 kohaselt pidada ettevõtteks. Nii kontrollaktis kui ka maksuotsuses on põhjalikult analüüsitud, et kaebaja soetatud varade näol on tegemist olulise osaga BrezzaR OÜ majandustegevusest ning ilma nimetatud varade soetamisena ei olnud toitlustusteenuse pakkumine toitlustuskohas võimalik. Sellest tulenevalt võib asuda järeldusele, et kaebaja soetatud vara moodustas BrezzaR OÜ ülevõetud ettevõtte põhituuma. Nimetatud seisukohta kinnitab ka Riigikohtu lahend 3-2-1-113-11, mille p-st 47 tuleneb, et just põhivaras peitub ettevõtte tuum. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja rentis soetatud varasid edasi V&M Food OÜ-le, kes omakorda sõlmis BrezzaR OÜ töötajate, hankijate ja rendileandjaga lepingud toitlustuskoha pidamise jätkamisega. Nimetatud tehingute tulemusel toimus BrezzaR OÜ toitlustuskoha katkematu tegutsemise jätkamine. 3) Mõlema äriühinguga seotud isikute samasus on aidanud kaasa äriühingute vahel oleva funktsionaalse sideme pidamiseks BrezzaR OÜ majandustegevuse jätkamiseks toitlustuskoha ülevõtmisel. Kaebaja ja V&M Food OÜ tegevust saab käsitleda omavahelise tegevuse struktuurse jagamisena, mille kaudu on toitlustuskoht pärast BrezzaR OÜ üleminekut oma identiteeti säilitanud. Kõnesolev tegevuse organiseerimine ehk varaliste õiguste ja kohustuste jagamine eri üksuste vahel ei takista ettevõtte üleminekut, mida kinnitab ka kohtupraktika. Nii märkis Riigikohus lahendi nr 3-3-1-1-13 p-s 15, et ettevõtte üleminekut ei välista see, kui ülevõtja asub ülevõetud ettevõtte tegevust mitmekesistama. Ka Euroopa Kohus on asunud asjas nr C-416/16 tehtud lahendis seisukohale, et majandusüksuse tegevuse lõpetamine ja üleandmine kahele teisele üksusele, ei takista direktiivi 2001/238 kohaldamist. Lisaks viidatakse ka erialases kirjanduses, et majandusüksuse jagamine füüsiliselt eraldiseisvateks osadeks ei välista ettevõtte üleminekut (Juridica 2011/II, lk 120). Kuigi Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-1-13 p-s 17.4 öelnud, et poolte tahe ei ole ettevõtte ülemineku tuvastamise puhul määrav, siis kaebaja eesmärk varade soetamisel oli jätkata BrezzaR OÜ majandustegevusega. Ka BrezzaR OÜ-l oli varade ostu-müügitehingu eesmärgiks müüa toitlustuskoha tervikvara kui majandusüksust. Veelgi enam, kaebaja juhatus ei teinud vahet äriühingute V&M Trust OÜ ja V&M Food OÜ vahel ning nii kaebaja kui ka V&M Food OÜ tegevuskoht (kontor) asub toitlustuskohas. Tähelepanuväärne on, et kaebaja müügikäive on moodustunud üksnes renditeenuse osutamisest V&M Food OÜ-le. Eeltoodule tuginedes saab jõuda järeldusele, et kaebaja soetatud vara moodustas BrezzaR OÜ ülevõetud ettevõtte põhituuma ning mõlemad äriühingud toimetasid sisuliselt ühisel eesmärgil, milleks oli jätkata toitlusteenuse pakkumisega. Seeläbi on toitlustuskoht pärast BrezzaR OÜ üleminekut oma identiteedi säilitanud. 4) MTA ei nõustu kaebaja seisukohaga, nagu oleks vaidlusaluses maksuotsuses kirjeldatud asjaolud viidanud vahendliku BrezzaR OÜ majandustegevuse ülevõtmisele. Kaebaja oli varade soetaja ning asjaolu, et kaebaja rentis need edasi endaga seotud isikule, ei tähenda, et tegemist oleks mitme tehingu tulemusena toimunud vahendliku üleminekuga. 5) Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-1-13 p-s 15 märkinud, et toitlustusettevõtte puhul ei ole konkreetsete üksikklientide isikulise ülevõtmise tuvastamine ettevõtte üleminemise tõendamiseks üldjuhul vajalik ja võimalik. Seega saab asuda järeldusele, et kaebaja säilitas tulenevalt

5(9)

3-18-1739 toitlustuskoha asukoha ja tegevusala muutumatusest varasema BrezzaR OÜ kliendibaasi. Kaudselt kinnitab kliendibaasi üleminekut ka toitlustuskoha käivete sarnasus enne ja pärast BrezzaR OÜ toitlustuskoha üleminekut. 6) Kuivõrd kaebaja soetatud varade näol on tegemist BrezzaR OÜ põhivaraga, siis on sellega ka üle läinud BrezzaR OÜ kohustused. Juhul kui on üle antud ettevõtte majandustegevusega seotud põhiline vara (n-ö ettevõtte tuum), siis lähevad seaduse jõul VÕS § 182 lg 2 järgi üle ka kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, sh lepingutest tulenevad kohustused. Veelgi enam, MTA on kontrollimenetluse käigus tuvastanud BrezzaR OÜ tehingupartneri ees olnud nõude ülemineku. Ettevõtte ülemineku puhul on määravaks majandusüksuse identiteedi üleminek, mida saab hinnata kaebaja viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-20-11 p-s 11 nimetatud kriteeriumide kaudu. Ettevõtte ülemineku kriteeriumid on üksikfaktorid, mida tuleb hinnata nende koosmõjus. MTA on kontrollaktis ning maksuotsuses põhjalikult analüüsinud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, mis annavad kogumis aluse väita, et maksuotsuses kajastatud varade ostumüügitehingute näol on tegemist BrezzaR OÜ ettevõtte üleminekuga. 7) Kokkuvõtvalt on MTA tuvastanud mh, et: a) läbi kaebaja ja V&M Food OÜ omavahelise tegevuse jäi BrezzaR OÜ-lt üleläinud majandustegevus samaks; b) BrezzaR OÜ materiaalsete vahendite üleminek on toimunud; c) läbi töötajate ülevõtmise on säilinud BrezzaR OÜ toitlustuskohaks olnud stabiilselt organiseeritud majandusüksus; d) jätkusid BrezzaR OÜ kliendi- ja hankijasuhted (vähemalt osaliselt); e) BrezzaR OÜ üleminekule eelnev ja sellele järgnev tegevus jäi samaks; f) BrezzaR OÜ üleläinud majandustegevus jätkus katkestamatult; g) toitlustuskoha tegevuskoht jäi samaks; h) enne BrezzaR OÜ üleminekut oli kaebajaga seotud isik seotud toitlustuskoha tegevusega. Eeltoodule tuginedes saab asuda järjekohale, et varade ostu-müügitehingute näol on tegemist BrezzaR OÜ toitlustuskoha üleminekuga.

KOHTU PÕHJENDUSED

6(9)

3-18-1739 killustasite oma tegevuse, rentides toitlustusteenusega jätkamiseks vajalikud varad V&M Food OÜ-le, kes sõlmis rendilepingu tegevuskoha omaniku ja töötajatega“2. Maksuhaldur kasutab maksuotsuses läbivalt nn teie-vormi, kohati eristades erinevaid isikuid (V&M Trust OÜ, V&M Food OÜ, juhatuse liikmed V. Volodin ja M. Mändmets ning volitatud esindaja U. L.) ning kohati neid samastades3. Maksuotsus on seejuures adresseeritud V&M Trust OÜ-le. Maksuhalduri põhjendustest järeldub, et kuna V&M Trust OÜ-ga ja V&M Food OÜ-ga on seotud samad füüsilised isikud, kes pidasid läbirääkimisi toitlustuskoha ülevõtmiseks ja kokkuvõttes ka asusid sama toitlustuskohta pidama, siis ei oma isikute omavaheline eristamine tähtsust4. Samas ei selgu maksuotsusest, milline õiguslik alus võimaldab sellise järelduse teha, st isikuid samastada või lugeda isikute eristamise tähtsusetuks.

Maksuotsuse p 3.1 Vt nt kontrollakti p 1.1.2.1 alap-d b1 ja b2, samuti alap f viimane lõik

Kontrollakti p 1.1.2.1 alap b2, maksuotsuse p 3.1

7(9)

3-18-1739 ei ole kohtu jaoks arusaadav, mida täpsemalt maksuhaldur majandusliku tõlgendamise põhimõttele tuginedes5 ümber hindas – kas leidis, et mõnda tehingut ei ole üldse toimunud (MKS § 83 lg 4 esimene lause), hindas mõne tehingu sisu ümber (MKS § 83 lg 4 teine lause), luges ühe isiku tegevuse mingis osas teise isiku tegevuseks (MKS § 84) vms.6 Seejuures süvendab segadust asjaolu, et maksuhaldur on selgesõnaliselt väljendanud, et ei sea kahtluse alla kaebaja ja V&M Food OÜ vahelist põhivara rendi tehingut7. Erinevate isikute vahelisi tehinguid aktsepteerides loeb maksuhaldur siiski ettevõtte ülevõtjaks kaebaja, selgitamata õiguslikult, kuidas saab lugeda V&M Trust OÜ puhul ettevõtte ülemineku kriteeriumid täidetuks. Kohtule arusaadavalt sisustab maksuhaldur üle läinud ettevõttena tegutsevat toitlustuskohta. Toitlustuskoha sisustuse omandamine ja maksustatava käibena rendile andmine ei ole samas sisustatav toitlustusettevõtte ülevõtmisena. Asjaoludest ei nähtu, et koos põhivaraga oleksid kaebajale üle läinud ka muud ettevõttega seotud õigused ja kohustused, nt lepingud kaubanduskeskusega, töötajatega ja tehingupartneritega. Kohtu hinnangul on vastuoluline lugeda V&M Trust OÜ-d ja V&M Food OÜ-d ettevõtte ülemineku kontekstis üheks majandusüksuseks ning samal ajal aktsepteerida nendevahelist rendikäivet vara osas, mis moodustab sama ettevõtte tuumikvara.

Maksuotsuse p-s 3.1 Vt nt Riigikohtu 26.09.2011 otsuse nr 3-3-1-42-11 p 12 ja 24.10.2017 otsuse nr 3-15-1303 p 9

Kontrollakti p 1.1.2.1 alap b2

8(9)

3-18-1739 HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohtu hinnangul on kaebaja menetluskulud summas 1005 eurot vajalikud ja põhjendatud ning kuuluvad vastustajalt väljamõistmisele. (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Kruusvee Kohtunik

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.