Korrakaitse › Vanglad

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib (HKMS § 212 lg 1).

Riigikohtule

esitada

kassatsioonkaebuse

hiljemalt

30.05.2019

3-18-1408 Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-18-1408 Vahistatutele suhtluspiirangute rakendamine riivab põhiseaduse (PS) §‐s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatust. Pereliikmetel (eriti väikelastega pereliikmetel) on õigustatud ootus ja huvi, et ka lapse isal on õigus kohtuda oma lapsega vahetult, mitte näiteks läbipaistva vaheseinaga tõkestatult. See on oluline eelkõige isa ja lapse emotsionaalse sideme tekitamiseks ja tugevdamiseks. Kaebaja laps oli kaebuse esitamise hetkeks natuke üle 6 kuu vanune. Sellise väikelapse ning tema vanemate (sh isa) vahel emotsionaalse sideme tekitamist ja tugevdamist tuleb pidada oluliseks. Kahtlemata on vangla julgeolek selle sõna kõige laiemas tähenduses kaalukas väärtus. Siinkohal ei tohi aga mööda vaadata asjaolust, et võimalikke julgeolekuriske aitab oluliselt minimeerida see, et enne ja pärast kokkusaamist otsitakse kinnipeetav ja kokkusaaja läbi (VSkE § 37 lg 2). Samuti aitab võimalikke julgeolekuriske oluliselt minimeerida see, et lühiajaline kokkusaamine toimub järelevalve all (VSkE § 31 lg 1 ja vangistusseaduse (VangS) § 24 lg 1). Õiguskantsleri Tallinna Vanglas 2017. a läbi viidud kontrollkäigu kokkuvõttes on öeldud muu hulgas järgmist: „Lühiajalised kokkusaamised perekonnaliikmete ja eelkõige lastega peavad toimuma reeglina klaasiga eraldamiseta.“ Sama, kuid mõnevõrra pikemalt, on kirjutatud Viru Vangla 2014. a kontrollkäigu kokkuvõttes. Kahtlustatavate vahi all pidamine üle 6 kuu on erand, mitte reegel. Kaebaja, aga ka tema elukaaslase ning nende ühise lapse perekonnaelu puutumatuse riive intensiivsust süvendab asjaolu, et kaebaja on viibinud vahi all juba üle 9 kuu. Asjaolu, et kaebajale on võimaldatud selle aja jooksul ilma vaheseinata lühiajaline kokkusaamine üksnes 1 korral, ei muuda asja, sest perekonnaelu puutumatuse võimalikult ulatuslik kaitse tuleb tagada püsivalt. Taotluse lahendamisel tuleb hinnata ka kinnipeetavaga kohtuvast isikust lähtuva ohu tõenäosust. Ohuriskide olemasolul tuleb hinnata ka piiranguvaba kohtumise põhjendatust ja muid olulisi asjaolusid. Kaebaja elukaaslase taust aga on laitmatu. Vangla, heites oma põhjendustes kas otsesemalt või kaudsemalt kokkusaaja isikule halba varju sellega, et ta võib toimetada vanglasse keelatud esemeid, rikub lisaks tema aule ja heale nimele (mida kaitseb PS § 17) ka tema inimväärikust PS § 10 mõttes. Mittevaralise kahjunõude aluseks on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 sätestatud eraelu puutumatuse rikkumine. Mittevaralise kahju nõudmine vastustajalt ei ole kantud kaebaja soovist majanduslikult rikastuda, liiati veel ahnusest või muudest madalatest motiividest, vaid soovist vastustajat kaebaja perekonnaelu puutumatuse rikkumises heidutada ning edaspidiselt sarnaseid rikkumisi ära hoida või vähemalt neid minimeerida. Kohtul tuleb asja lahendamisel kontrollida VangS § 24 lg 2 teise lause, § 31 lg 2 ja VSkE asjakohaste normide põhiseaduspärasust.

3-18-1408 Vaidlus on selle üle, kas vastustaja on VSkE § 31 lg 2 ja lg 21 p 3 sätete kohaldamisel keeldunud õiguspäraselt kaebajale eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest ning seejuures õigesti rakendanud kõiki kaalutlusõiguse reegleid. 19.11.2014-21.11.2014 Viru Vanglasse tehtud kontrollkäigu kokkuvõttes1 toodud seisukohtades lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamise osas peab õiguskantsler äärmiselt oluliseks, et vangla töökorraldus toetaks kinni peetavate isikute vanglavälist suhtlemist ja sealhulgas kinni peetavate isikute kokkusaamisi, mis aitavad hoida ja luua suhteid kõige lähedasemate pereliikmetega. Vanglatel lasub kohustus tagada, et kinni peetavate isikute kohtumised oma lähedastega toimuksid võimalikult vaikses ja meeldivas õhkkonnas. Kohtumiseks mõeldud ruum peab olema mugav ning võimaldama privaatsust. Kinni peetavatest isikutest vanemate ja nendega kohtuma tulnud laste jaoks võib olla raske leida kontakti, kui külastuseks mõeldud ruumis puuduvad mänguks ja ühistegevusteks vajalikud vahendid. Lastel on raske veeta külastusaega lihtsalt laua taga istudes ja rääkides. Pingevaba õhkkond soodustab normaalsete suhete loomist ja nende hoidmist. Õiguskantsleri hinnangul on vanglal täna olemas õiguslik alus (VSkE § 31 lg 21 p 3), mis võimaldab korraldada kinni peetavate isikute ja nende perekonnaliikmete lühiajalisi kokkusaamisi ilma eraldamiseta. Kinni peetavate isikute külastajatest eraldamiseta lühiajalised kokkusaamised perekonnaliikmete ja eelkõige lastega peaksid olema reegliks, mitte erandiks. Riigikohus on märkinud, et kehtiv õigus ei sätesta kinnipeetava subjektiivset õigust kokkusaamisele pereliikmega klaasist vaheseinata ruumis. Riigikohtu hinnangul on sellise regulatsiooni legitiimseks eesmärgiks julgeolekuriskide vähendamine (Riigikohtu 30.01.2015 otsus nr 3-3-1-40-14, p 15). Samas tuleb siiski silmas pidada, et vanglal tuleb lühiajalise kokkusaamise viisi üle kaalutlusõigust teostades arvestada, milline on kokkusaamise eripära väikese lapse puhul. Selliste olukordade puhul on oluline füüsilise kontakti saavutamine lapsevanema ja lapse vahel, mida vahesein oluliselt takistab. Sellest tulenevalt on õige õiguskantsleri seisukoht, et lapsega kokkusaamisel peab ilma vaheseinaga eraldamiseta kokkusaamine olema reegel. Reeglist irdumiseks peavad esinema asjaolud, mis tulenevad konkreetsest vahistatust ning mis peavad olema haldusaktis kajastatud. Haldusasjas nr 3-3-1-12-14 tehtud kohtuotsuses märkis Riigikohus, et vangistuses viibiva isiku õigus lühiajalisele kokkusaamisele on PS § 26 kaitsealas. Haldusasjas nr 3-4-1-9-10 tehtud kohtuotsuses selgitas Riigikohus, et PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatus hõlmab õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (otsuse p 43). Abikaasade/elukaaslaste ja nende laste vaheline vahetu lähedus ja füüsiline kontakt on perekonnaelu puutumatuse osaks ning sellele piirangute tegemine peab olema proportsionaalne. Vangla väide, et vahistatu staatus toob juba automaatselt kaasa põhiõiguste piiramise, on iseenesest õige, kuid seaduses sätestatud kaalutlusõiguse alusel keeldumise või loa andmise üle otsustamine peab toimuma kaalutlusõiguse reegleid silmas pidades. Vastustaja ei ole nimetatud kohustust täitnud. Vangla julgeoleku tagamine on äärmiselt kaalukas põhjus vanglas viibivate isikute põhiõiguste piiramiseks. Põhiõiguste kaalumisel ei pruugi aga igasugune piirang üles kaaluda mõne muu põhiõiguse riivet. Arutataval juhul ei kaalu vangla välja toodud julgeolekurisk, mis seisneb keelatud esemete ja ainete vanglasse sattumises, üles kaebaja ja tema lapse ja elukaaslase huvi kohtuda ilma klaast vaheseinata, tagades selliselt lapse ja tema isa ning ema vahetu suhtluse. Iseäranis on füüsiline kontakt oluline lapse ja tema vanema vahel Kontrollkäik Viru Vanglasse. Arvutivõrgus. Kättesaadav: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kontrollkaigu_kokkuvote_viru_vangla_1.pdf

4(11)

3-18-1408 sellises vanuses, kus laps ei ole võimeline sõnade abil suhtlema. Arvestades asjaolu, et kaebaja laps on alla aasta vanune ning ei oska veel rääkida, on lapse ja tema vanema vahel emotsionaalse sideme loomiseks ja säilitamiseks füüsiline kontakt eriliselt oluline vahend. Nii väikeste lastega suhtlemine toimubki peamiselt läbi otsese kontakti ja mänguliste tegevuste. Arvestades kaebaja lapse vanust, kaotab lapsega kokkusaamise võimaldamine oma mõtte ning eesmärgi, kui see toimub vaid klaasseinaga eraldatult. Telefoni ning kirja teel suhtlemine ei asenda täielikult vahetu suhtlemise võimalust. Liiati on selline suhtlemine pea võimatu kaebaja lapse ning kaebaja vahel, võttes arvesse kaebaja lapse vanust. Vastustaja ei ole põhjendanud, millised on need konkreetsed riskid ning ohud, mis seostuvad kaebajaga ning millest oli tingitud keelduv otsus. Juhul, kui vastustaja keeldumine tugineb vaid asjaolule, et kaebaja suhtes on käimas kriminaalmenetlus, tuleb lähtuda sellest, et konkreetse kuriteo osas antakse hinnang kriminaalmenetluse käigus. Üksnes kaebaja väidetavalt toime pandud kuritegu ei saa olla keeldumise põhjuseks. Kui vastustaja soovib kaebaja põhiõigust perekonnaelu puutumatusele piirata, peab vastustaja selgitama, milles seisneb oht vangla julgeolekule ja millised konkreetsed asjaolud annavad aluse väita, et oht eksisteerib. Üldsõnaline viide julgeolekukaalutlustele ei ole piisav, et põhjendada vaheseinaga eraldamata lühiajalise kokkusaamise võimaldamata jätmist kaebajale. Samuti ei ole nimetatud argument piisav, et üles kaaluda kaebaja põhiseaduslikku õigust perekonnaelu puutumatusele. Vangla ressursside piiratust tuleb arvestada, kuid seejuures ei saa ülemäära ning põhjendamatult kannatada isiku õigus perekonnaelu puutumatusele. Kuna vangla rikkus kaalutlusõigust, on vangla 19.04.2018 otsus õigusvastane. Sellele vaatamata jääb mittevaralise kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Asjaolu, et kaebaja leiab, et mittevaralise kahju hüvitamine omaks preventiivset eesmärki ja heidutaks vanglat edaspidi selliseid otsuseid vastu võtmast, ei põhjenda, milles seisneb kaebajale tekitatud mittevaraline kahju. Mitte igasugune õiguste rikkumine (sh perekonnaelu puutumatuse rikkumine) ei too koheselt kaasa mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Selleks peab rikkumine ületama teatava raskusastme. Kaebaja suhtes toimunud rikkumine ei ole olnud sellise raskusastmega, mis õigustaks mittevaralise kahju hüvitise määramist. Kinnipidamise ja ühiskonnast isoleerimise faktiga kaasnevad isikule paratamatult emotsionaalsed läbielamised. Kaebajal oli võimalus hoida kontakti oma lähedastega, muu hulgas kohtuda oma lapsega nii vaheseinaga eraldatult kui ka eraldamata, kasutada oma elukaaslasega suhtlemisel kirjavahetuse ja helistamise võimalusi ning paki saamise võimalust. Kaebaja ei ole välja toonud selliseid erilisi asjaolusid või tagajärgi, mille põhjustasid lapsega füüsilise kontakti puudumine ning millest tulenevalt võiks olla põhjendatud mittevaralise kahju tekkimise eest hüvitise määramine. Praegusel juhul ei saanud selliste tingimuste juures kaebaja hingelised läbielamised olla sellise tõsidusega, mis õigustaks mittevaralise kahju eest hüvitise määramist RVastS sätete alusel. Tuleb arvestada ka sellega, et kohus rahuldas tühistamis- ja tuvastamiskaebuse ning kaebaja õigused on sellega sisuliselt taastatud. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kohus rahuldas kaebuse proportsionaalselt võttes pooles osas. Kaebaja küll taotles menetluskulude hüvitamist, kuid ei esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, mistõttu jäävad kaebaja menetluskulud välja mõistmata (HKMS § 109 lg 1 ls 3) ehk menetluskulud jäävad poolte enda kanda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5(11)

3-18-1408

3-18-1408 Kohtupraktikast tulenevat 6-kuulist suunist on Tallinna Vangla XX-le vaheseinata kohtumiste võimaldamisel järginud. Eraldamiseta kokkusaamisi ei saa nõuda pidevalt, sest see oleks vastuolus VSkE § 31 loogikaga, mis näeb sõnaselgelt eraldamiseta kokkusaamised ette erandina. Õiguskantsleri kontrollkäigu kokkuvõtte ja soovituste järgselt, 16 kuud hiljem, on andnud kohus vanglatele selge suunitluse, et vahistatu perekonnaliikmetele (sealhulgas ka lastele) ilma klaasita lühiajalise kokkusaamise võimaldamine 6-kuulise ajavahemiku tagant on taotluses välja toodud mõjuvate põhjenduste olemasolul mõistlik ajavahemik ega riku liialt perekonnaelu puutumatust. Halduskohus lähtub vääralt seisukohast, et rohkem kohtumisi on tingimata lapsele parem. Uurimus „Its Not All Cupcakes and Lollipops. An Investigation of the Predictors and Effects of Prison Visitation for Children during Maternal and Paternal Incarceration“2 on välja toonud, et vahistatute ning kinnipeetavate külastamise mõju laste seisukohast lähtudes on isegi üldreeglina vastupidine halduskohtu arusaamale: katses osalenutest 65% lastele mõjus vanemate külastamine vanglas negatiivselt, kui ainult 35% lastele mõjus külastus positiivselt. Tallinna Vangla võtab julgeolekuohu hindamisel arvesse kaebaja kriminaalset tausta kogumina. Iga lühiajalise kokkusaamise keeldumise raames ei ole mõistlik detailselt kaebajale välja tuua kõiki vahistamismääruses kirja pandud tegureid, millega vahistatu ohustab vangla julgeolekut. Piisavaks tuleb lugeda, kui on viidatud vahistamise tõkendi kohaldamise põhjendustele. Vahistamise ning vahistamise pikendamise kohtumääruste kohaselt on kaebaja kriminaalse rahalise kasu nimel valmis seadma ohtu enda ja oma pere heaolu, kuna ta ei ole võimalustest hoolimata huvitatud elama seaduskuulekat elu. Halduskohus on kohtuotsuses asunud haldusorgani asemel kaalutlusõigust teostama, mis on vastuolus HKMS § 158 lg-ga 3 ja kehtiva kohtupraktikaga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7(11)

3-18-1408 Halduskohus on selgitanud, et vanglal tuleb uue otsuse tegemisel lähtuda hetkelisest faktilisest ja õiguslikust olukorrast. Ka on halduskohus selgelt välja toonud, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda eraldamiseta kohtumisi, vaid tal on õigus kaalutletud otsusele.

UN Office on Drugs and Crime. Handbook for prison managers and policymakers on Women and Imprisonment, lk 63. Arvutivõrgus. Kättesaadav: https://www.unodc.org/documents/justice-and-prison-reform/women-andimprisonment.pdf.

8(11)

3-18-1408

3-18-1408 Kaebaja väidab, et isast lapse eemale hoidmine võib viia lapse isast võõrandumiseni. Samas ei ole kaebaja välja toonud konkreetseid asjaolusid, millest nähtuks või mis tõendaks, et praegusel juhul on vangla tegevuse tulemusel tema suhe lapsega kannatada saanud. Kaebaja üldised viited sellele, et vangistuses viibimise ajal on isik inimkannatustele vastuvõtlikum, ei tõenda samuti kuidagi mittevaralise kahju tekkimist vaidlustatud haldusaktidest tulenevalt. Igasugune õigusvastane haldusotsus ei too kaasa mittevaralise kahju hüvitamist. Halduskohus märkis õigesti, et tegemist oli vangla kaalutlusveaga ning kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda eraldamiseta kohtumisi, vaid tal on õigus kaalutletud otsusele. Asjaolu, et kaebaja leiab, et mittevaralise kahju hüvitamine omaks preventiivset eesmärki ja heidutaks vanglat edaspidi selliseid otsuseid vastu võtmast, ei põhjenda, milles seisneb kaebajale tekitatud mittevaraline kahju. Mittevaraline kahju saab kohtupraktika kohaselt seisneda hingelistes kannatustes või näiteks füüsilises valus (tervisekahju puhul). Seejuures mitte igasugune õiguste rikkumine (sh perekonnaelu puutumatuse rikkumine) ei too koheselt kaasa mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Selleks peab rikkumine ületama teatava raskusastme. Ringkonnakohus nõustub, et kaebaja suhtes toimunud rikkumine ei ole olnud sellise raskusastmega, mis õigustaks kahju hüvitise määramist. Kinni pidamise ja ühiskonnast isoleerimise faktiga kaasnevad isikule paratamatult emotsionaalsed läbielamised. Vaidlus puudub selles, et kaebajal oli võimalus hoida kontakti oma lähedastega, muu hulgas kohtuda oma lapsega nii vaheseinaga eraldatult kui ka eraldamata, kasutada elukaaslasega suhtlemisel kirjavahetuse ja helistamise võimalusi ning paki saamise võimalust. Kaebaja ei ole välja toonud selliseid erilisi asjaolusid või tagajärgi, mille põhjustasid lapsega füüsilise kontakti puudumine ning millest tulenevalt võiks olla põhjendatud moraalse kahju tekkimise eest hüvitise määramine. Praegusel juhul ei saanud selliste tingimuste juures kaebaja hingelised läbielamised olla sellise tõsidusega, mis õigustaks moraalse kahju eest hüvitise määramist RVastS sätete alusel. Kohtu sellekohast seisukohta ei väära ka kaebaja viited EIK lahendile Grzywaczewski vs Poola, kuivõrd nagu kaebaja ka ise õigesti märgib, millegi sarnasega praegusel juhul tegemist ei ole.

10(11)

3-18-1408 (allkirjastatud digitaalselt)

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.